ISIKSUSE EVOLUTSIOONI-KASVAMISE TEOORIA.

Sissejuhatuseks.

Selle kirjutise tõlkisin vene keelest, kuigi mu vene keel on üsna hea, tuli siiski ette mitmekümneid kordi, kui ma pidin kasutama sõnaraamatut. Tekstis oli isegi selliseid sõnu, mis olid jutumärkides ja alltooniga, millest saab aru vaid vene-keelne inimene. Ma ei hakanud ka teksti kohandama ning mõnes kohas kasutasin oma lause tõlgendust.  

Selle teksti lugemiseks SOOVITAN SOOJALT – TEGELIKULT SUNNIVIISILISELT - nõuan.     Kirjuta omakäeliselt valgele paberile selline tekst (see ON hädavajalik). 

„Loen alljärgnevat teksti - NULL tasemel.“ 

(ei aruta, ei anna hinnangut, ei vaidle vastu – vaid loo lõpus võid kõike seda teha).

See tähendab, et unusta korraks ära KÕIK,  mida oled õppinud, kuulnud ja mida pead siiani – TÕEKS.

Teiseks, võiksid teha paberile samasuguse pildi - kui ma siia panen. Siis on see skeem silme ees ja paremaks mõistmiseks saad pidevalt seda jälgida, plussiks veel seegi, et – alateadvus jälgib seda.

Hoiatus: kui tavalised „eneseabituse“ raamatud on üsna leebekesed, siis see on eht-slaavilikult: karm, otsekohene ja VALUS. 

KANNATUSE  JA  MÕNU  EVOLUTSIOON. 

Eranditult kõik inimesed tahavad elada paremini kui nad elavad praegu. 

(kontrollin – kas tegid sellised paberid – muidu pole miskit tolku!) 

Isegi need, kellel on olemas kõik, näevad suunda millele järgneda. Sellepärast, et seal on – kasvamine, ilma milleta siin planeedil Maa on elada – igav ja mõttetu. Suure Jumala Võimaluse - mõttetu kulutamine.

Ja tundub, mis võiks olla lihtsam. Vaata neid, kes elavad sinust paremini, õpi neilt, järgi nende eeskuju ja arengut (evolutsioon-areng, mis kannab endas suuremat õnne kui oli eile) – ja tulemus on kindlustatud.

Kuid inimesed, selle kindla plaani asemel, millegipärast eelistavad – kadestada, armukadetseda ja ärrituda, selle asemel, et õppida. „Tänu Jumalale“, mitte kõik. Leidub neid, kes kindlalt liiguvad evolutsiooni redelil ja allolev teooria on nende jaoks. 

(kontrollin: paberid ikka kirjutasid-joonistasid. „smile - naerev kakuke“) 

Esimene aste, Kasvamise astmestikus, on kolmnurk. 

OHVER – KONTROLLIJA – PÄÄSTJA.   

See aste arvatavasti, ei ole isegi O (null), ehk veelgi enam – algus.

See on pigem – Miinus Esimene. See on vastupidine suund kuhu oleks inimesele vaja liikuda.  

OHVER. 

Põhisõnum Ohvrilt – „Elu on ettearvamatu ja õel. Ta teeb minuga kogu aeg seda, millega ma ei saa toime tulla. Elu – see on kannatus.“ 

Ohvri emotsioonid: hirm, solvumine, süütunne, häbi, kadedus ja armukadedus.

Elus on – alati pinge, mis transformeerub aja jooksul somaatiliseks haiguseks.

Ohvrit vaevab periooditi: depressioon, kui ei jätku julgust minna „sündmusesse“, mis sünnitab elamuse. Sellepärast, et elamus (aga äkki juhtub midagi halba) nõuab midagi – integreeruma isiksusse. Ohver ei ole selleks valmis, tema maailm on jäik ja inertne. Ta ei ole nõus liigutama end mitte üheski suunas.

Ohvris on – seisak ja jäikus, kuigi väliselt võib ta tõmmelda nagu orav rattas, oleks vaid kogu aeg tegevust ja väsimust.

Kuid Hing tuli Siia Maailma täienema, seega liikumatus – ei ole tema valik. Hing kannatab, seepärast ei saavuta puhkuse seisundit.

Hing – seest poolt – vajab liikumist. Ohver ei lase sellel sündida. Ja selline võitlus – kurnab. 

„Kuidas ma olen kõigest sellest väsinud,“ – hädaldab Ohver.  

JÄLGIJA – KONTROLLIJA. 

Tema on hirmul, ärritunud, vihane.

Tema elab minevikus (meenutab oma vanu hädasid) ja ka tulevikus (üritab ennetada, kuid tegelikult mõtleb välja uusi hädasid). Maailm on tema jaoks – kannatusete väli.

Tema põhisõnum – „kuidas mitte miski ei õnnestu“.

Viha ja hirm sünnivad - „rünnakutest piiridele“, sest Maailm ei väsi provotseerimast.

Kuid sellel tasemel isiksus kardab paaniliselt muutusi, kuna iga uuendus ei pruugi viia paremuse poole. 

Kontrollija kehas on – pidev pinge. Ta kannab endas vastutuse „Mount Everesti“ ja ka enda lähedastes. Ta väsib sellest koledasti, süüdistab oma väsimuses neid, keda ise kontrollib.

Ja seejuures ise solvub – „ei hinnata mu hoolitsust“.

Kontrollija jälitab Ohvrit, „ehitab“ teda, sunnib täitma oma ettekirjutisi ja kõike seda – tema hüvanguks!“

Ohver aga ei hinda neid hoolitsusi, ja see on igaveste konfliktide allikas, nii sisemiste kui ka välimiste.

Kuid  „ – 1 „  kolmnurgas on Kontrollija – tsenter, kes sünnitab ideid ja energiate liikumist. Kuidas see toimub?

Kui Kontrollija midagi kardab (näiteks televiisori uudised) ja hakkab ohvrit motiveerima aktiivsele tegevusele, et mitte sattuda hädaorgu. Ohver aga täites kõiki ettekirjutisi – väsib ja kannatab. Kaebleb Päästjale, kuid see ei lohuta.

„Kuidas ma olen väsinud kõiki teid aitamast!“ – õhkab Konrtollija.  

PÄÄSTJA.

Päästja haletseb ja päästab Ohvrit ning tunneb kaasa Kontrollijale.

Kontrollija on Päästjale – samuti Ohver, kes vajaks mõistmist ja teenete osutamist.

Päästja foon-tunded – haletsus, haavumine (ei hinnata päästmise püüdlusi), süütunne (ei suutnud päästa) ning viha Kontrollija vastu.

Päästja haletseb Ohvrit, sellepärast et see on nii väike, nõrguke ja ise omadega hakkama ei saa. Kontrollija on ka vaesekene – tassib kõike enda seljas. Tuleks talle toeks olla – kes teine seda teeb kui mitte Päästja.

Järjekordne päästeoperatsioon lõpeb Päästja Ego tõusuga: „ilma minuta te kõik hukkuksite!“

Ta vaatab uhke ilmega Ohvrit, Kontrollijat ja tervet maailma. See on tema Võidu Triumf – üks vähestest emotsioonidest, mis esineb esimeses „ -1 „  kolmnurgas.

Kuid tegelikult – kõik on ikkagi suure pinge all.

„Kuidas mul on teist kahju!“ – on Päästja emotsioon ja foon-mõte.

Energia liikumine selles kolmnurgas on – vale.

Energia liigub Kontrollijalt Ohvrile. Päästjalt liigub energia Ohvrile ja Kontrollijale.   Ohver – EI ANNA KELLELEGI – TAL POLE SEDA (vaata ja võrdle energia-noolte suundi erinevates kolmnurkades, kahes ülemises liigub energia ringipidi).

Ringis ei ole energiat ja see väljub süsteemist Ohvri kaudu.

Päästja on kaugel mõttest, et – ka traagilised muutused viivad arengule. Neid on vaja vastu võtta ja nendega kohtuda aga mitte neid tõrjuda.

Kolmnurgas „ -1 „ on lõdvestumine – null.  Kuidas oleks siin võimalik lõdvestuda, kui elu on selline – ohtlik.  Kogu aeg midagi toimub, mis viib kandepinna jalge alt.

Selles staadiumis hakkavad inimesed kiiresti haigestuma. Annavad end Väliste Päästjate (arstide) hoolde, kiruvad neid oma Kontrollijatega : „küll ravitakse halvasti! Meditsiin ei kõlba koera saba allagi!“ 

Lähisuhetes ( peres näiteks), sellised inimesed võtavad jäigalt ühe positsiooni.

Näiteks.

 Mees-Ohver (sellest, et toob koju vähe raha ja süü allasurumiseks – hakkab jooma).

Naine – Kontrollija-Jälgija, seletab kogu aeg, kuidas mehel ei ole õigus. 

Ja kui mees ennast täis joob ning on halb olla, võib naisest saada Päästja ja püüab hakata alkoholismi ravima, või siis vähemalt annab hommikul hapukurgivett.

Mees omakorda võib kasutada kõiki astmeid. Olemuselt Ohver, võib ta hakata kodakondseid vägivallaga taga ajama. Kuid hiljem hakkab Päästjaks, heastades oma „süüd“ kinkide ja meelitustega.

Või pere-ema, kes kogu elu on olnud Kontrollija ja Päästja, langeb Ohvri rolli ja hakkab – haigeks.  „Kontrollijat ju keegi ei armasta“, aga nüüd (võimalik vaid vanemas eas, kui pole jõudu haigustele vastu panna) lõpuks on võimalus saada lähedaste hoolt ja armastust.  Väljakutsudes lähedaste haletsust.

Laps, kes on olnud Ohver oma Kontrollijast ema poolt, transformeerub Päästjaks (hoolitsedes oma haige ema eest) ja tundes ennast lõpuks ometi hea ja vajalikuna.

KARPMANI KOLMNURK „ -1 „ -  manipulatsioonide väli.   

Asudes selles, inimesed: krooniliselt ei oska väljendada – mida neil oleks vaja – tegelikult.

Miks nii? Seepärast, et neid on õpetatud – „elama teistele“ ja nad on pühalikult veendunud, et ka teised elavad vastutasuks nende jaoks. Püüdes oma ISIKLIKKU õnne – „usk ei luba seda“ – usk vanematesse ja kasvatajatesse, „ei või ju olla nii, et nad kõik tegelikult eksivad!?!?“ 

Võivad…  Vanemad ja kasvatajad on lastele – Karmid Kontrollijad ja Järelvaatajad ning lõpuks ka Manipulaatorid – üks ilma teiseta ei saa kunagi olemas olla. Nad ise keerlevad selles – Kannatuse Kolmnurgas. 

Nad õpetavad lapsi olema neile – MUGAVAD, aga mitte vabad. 

Vaba laps – vanemate manipulatsioonide vaatevinklist on – TAEVA KARISTUS.

Ja süüa, pissida, ringi joosta ja suhelda tahab laps vanemate jaoks just ebasobivaimal ( see ongi Kontrollija jaoks alati ebamugav!) ajal. 

Seega, Vanema-Kontrollija jaoks on hea laps see, kes istub nurgas ja ei räägi vastu, või ei räägi üldse.  Ei esita küsimusi.  Sööb, mida antakse.  Õpib hästi. Ühesõnaga – ei tekita probleeme. 

Millal selline muutus toimub?

Sellel imelisel hetkel, kui laps uhkelt ütleb: „Mina ise!“, aga ema(isa) ei anna seda realiseerida.  

„Ise tahad süüa!?!?!“,  sest ta plätserdab, määrib riideid – aga kes koristab???  Ema-Kontrollija, aga tema ei taha olla Ohver, kes üksi peab kõike jahmerdama ja seepäras eelistab – Kontrollida. 

Kui laps kasvab ja jõuga allutamine muutub raskemaks, hakkab ema manipuleerima: „Ära tee nii, emakesel hakkab süda valutama!“ 

Laps haletseb ema ja selle asemel, et realiseerida omi soove, hakkab esinema Päästja rollis. See võib tunduda paremana kui laps valiks Ohvri rolli, kuid ta võib tajuda oma „jõudu“ ja võimu. „Oh-sa, ma olen nii võimas, ma võin teha nii, et ema süda on haige või ei ole haige! Ma olen vägev!“. Kuid ta armastab ema ja kinnitab OMA isikliku südamega, valib olla hea, et mitte kurvastada ema. 

Läheb aeg, ta kasvab, ema hakkab esitama pretensioone: „Miks sa oled selline – mitteiseseisev?!“,  aga kust peaks laps õppima iseseisvust, kui kõik tema ideed raiuti läbi juba juurtelt! 

Loomulikult, Vanem-Kontrollija-Jälgija seda ei teadvusta, ta on siiralt veendunud, et tegutses alati – vaid lapse huvides. Laotada alla sulgi, hoides ära ohte, et maimuke ei saaks „Maailma haavakesi“ ja ei peksaks pea muhke täis. Kuid haavad ja muhud annavad reaalseid õppetükke, mida saab edaspidi kasutada. Kuid isa-ema noomimised ei anna muud kui – tüütuse ja soovi teha kõike vastuoksa.

Kõik noorukite „mässud“ – on lapse soov väljuda Ohvri rollist. Isegi siis kui mäss osutub – „karmiks ja veriseks“ ja kodust ära jooksmiseks.

Suhete katkestamine – on ikkagi pöördumine -  evolutsiooni poole ja mitte degradeerumisele – taandarengule. 

„ – 1 „ astme manipulatsioone pole mõtet rohkem kirjeldada, sest – kõik madalakvaliteedilised „seebi“-teleseriaalid on just sellest. Aususest, siirusest ja muudest sellistest avarustest, võib neis vaid unistada, sellepärast inimesed, püüdlikult, kardavad näidata nii oma tõelisi vajadusi, kui ka aktuaalseid tundeid.  Oma elu vastutusest pole siin juttugi.  „Õnnetustes ja negatiivsetes emotsioonides on süüdi – keegi väljast poolt“ ja seega võib ennast pidada jätkuvalt – heaks.

Võiks aru saada, et selliste seisukohtade ülesanne on ennast veenda - „väljateenitud“ armastusest.

Ohver – „Mina olen teie pärast!“

Päästja – „Mina olen teie pärast!“

Kontrollija - „Mina olen teie pärast!“

…. Ja keegi neist pole ausalt ja otsekoheselt – enda pärast …..

Nad kõik väärivad teineteise armastust ning lähedaste kinnitust. 

Situatsiooni kurbus seisneb selles, et nad ei teeni välja armastust, sest igaüks neist on omas tsüklis ja ei taju teisi.

Situatsiooni huumor seisneb selles, et kõik toimub mitte ainult välises „maailmas“, vaid ka sisemises. Igaüks on iseenda jaoks nii Kontrollija, Ohver kui ka Päästja ning sarnasuse printsiibil, need figuurid peegelduvad ka Sisemises Maailmas.

Inimesed, kellede energia pöörleb „ – 1 „ kolmnurgas (energiat on seal tühiselt vähe) ei oma võimalust sealt väljuda, senikaua kui ei kuula OMA tõelisi soove. Millised need on? 

Ohver tahab vabaneda ja teha seda, mida ta tahab aga mitte seda, mille kirjutab ette Kontrollija. 

Kontrollija tahab lõdvestuda ja soovib lasta – kõik liikuma vabavoolu pidi ja puhata.  Lõpuks ometi! 

Päästja unistab sellest, et kõik teised ometigi hakkaksid aru saama ja tema teened saaksid otsa. Ja ka tema lõpuks lõdvestuks ja saaks mõelda enda peale. 

Ja kõik see on ühiskondliku moraali vaatevinklist – topelt egoism.

Konkreetne indiviid - liigub konkreetse inimliku õnne poole.

Sest õnn on seal, kus realiseeruvad ENDALE vajalikud vajadused.

Võib tunduda, kui Ohver, Kontrollija ja Päästja võitlemise asemel pöörduvad enda sisse, on see konstruktiivne tee. Kui ei süüdistata väliseid vaenlasi, vaid hoopis sisemine Kontrollija hakkab jälgima sisemist Ohvrit: „Ma ise olen kõiges süüdi. Ma ei suuda kunagi teha õiget otsust. Ma olen lootusetu tühisus, nõrk ja saamatu.“  Enda Ohver hakkab kergelt vastu, ning võib langeda depressiooni, sest saab isegi aru, et nii see on!  Hiljem, Iseenda Päästja tõstab pead ja ütleb midagi sellist: „Teised on veel hullemad!“. Aga mina alustan esmaspäevast uut elu, teen hommikuvõimlemist, pesen ise nõud, ei hiline tööle ja ütlen abikaasale komplimente. Mul saab kõik korda!“

„Uus elu“ võibki tekkida ja kesta paar päeva või nädala. Kuid energiat ei jätku, loomaks ellu kauneid otsuseid, ja üsna varsti taandub kõik uuesti – „vanasse sohu“.

Algab uus tsükkel.  Kontrollija jälitab Ohvrit : „Jälle, nagu alati, sa oled tahtejõuetu, vastutusvõimetu – mitte millekski ….“, ja nii edasi.

See on seesama sisemine dialoog, millest igasugused mediteerimise meistrid ja muud arengu praktikud, püüavad inimest eemale juhtida.

KÕIK probleemide lahendused „välises elus“, saavad ALATI alguse – sisemisest otsusest.

See toimub momendist, kui otsustatakse – muuta stsenaariumi.

„ -1 „ inimese probleemid seisnevad selles, et ei jätku jõudu-energiat, et kasulikud ja radikaalsed otsused ellu viia.

Miinus üks jõud (ressursid) on pärsitud ning suletud iseendasse ja „välisesse“ Maailma väljumisega ei pinguta (Maailm on ju ohtlik ja hirmus). Aga inimene omab teatud koguse tagavarasid, mis võivad kiiresti otsa lõppeda. Eriti sisemistes võitlustes Ohvri, Kontrollija ja Päästja vahel, kui need aktiivselt võitlevad üksteisega ja ei ole siis ime, et inimesed haigestuvad (keha kannatab nende võitluste tagajärjel). Kaob energia ja surrakse kuritegelikult varakult. Elada saame kauem ja õnnelikumalt, kui ei satu kannatuste kolmnurka (enne peab sealt välja saama). 

Aga mis praegusel ajal toimub. Tõeline Põrgu. Mitte kuskil – peale surma – vaid siin samas ja praegu. Just siis, kui otsustatakse olla – Ohver, Kontrollija ja Päästja.

Karpmani kolmnurk – see on – „haavatud laps“ ja pole vahet palju tal aastaid on -  10  või 70 aastat. Need on inimesed, kes ei suuda kunagi kasvada.

  Terve elu nad vaevlevad väljapääsu otsingul, kuid väga harva leiavad selle. Selleks, et seda teha, on vaja mässata oma vanade käitumismallide vastu, lubada endal olla – „halb“ ümbritseva vastu, lubada  „südametust“ ja halastamatut egoismi, kes elab vaid iseenda jaoks.

See uus eluviis (elada Iseendale ja mitte teistele) võib tõeliselt lõhkuda suhted lähedastega, põhjustada mägede viisi probleeme töö juures ja ka neis sõprade ning tuttavate ringides, kes talle on veel alles jäänud. 

See võib lõhkuda kogu siiani sisseharjunud eluviisi.

Selleks, et põgeneda olemasolevast tundmatusse ohtu, nõuab palju julgust ja mehisust.

Inimene, kes on saavutanud – tõeliselt rõõmutu elu – võib endas leida sellise jõu, mis aitab väljuda.

Läbi hirmu, süü, agressiivsuse – tehes ÜLIjõupingutusi, võib ta saavutada uue taseme. Seepärast, et ainult SEAL algab TEMA tõeline elu.  

Teine ring, kus on juba palju vähem kannatusi ja rohkem jõudu, Maailma kui sellise üle. 

KANGELANE – FILOSOOF – PROVOKAATOR. 

Jõuda teise kolmnurka saab läbi polaarsuse, kui kõik kolm esimese ringi  osa-isiksust transformeeruvad oma vastasseisu. Meenutame, et „ -1 „ kolmnurk on skaala – miinuspoolel.

Läbides „ O „  punkti, muutub miinus vastas suunaliseks.

Kuidas näeb välja polaarsuse vahetus?

Ohver transformeerub Kangelaseks.

Kontrollija  muutub  Filosoofiks või Pofigistiks (eestis tuntakse seda „termini“ all – Pohhuist).

Päästja omakorda Provokaatoriks või Motivaatoriks.

See on isiksuse evolutsiooni tee kõige raskem osa – minna järsku „ -1 „ kolmnurgast „ +1 „ – te.

Jõudu on ju vähe ja inerts veab tagasi. See on sama kui täiskiirusel (elu ju ei peatu kunagi, välja arvatud kooma) pöörata auto vastassuunda.

Sealjuures, meid ümbritsev on – muutuste vastu.

See haarab meid käsist ja jalust, tekitab inimeses süü tunde. Kuidas saaks teda mitte lahti lasta.  

Kogu psühhoteraapia on seotud selle protsessiga: ravida haavatud lapsukest, kes elab isiksuse sees - kannatuse kolmnurgas.

Ja see tee, oma tulevas elus, on väga pikk.

Välises arengus nähtavaks – järgmisele tasandile – saab järgmiste märkide järgi.

Inimene ei tegele manipulatsioonidega, vaid täidab (ütleb välja ja täidab) oma soove.

Nüüdsest ta ei tegele teiste inimeste eesmärkidega.

Ta (isegi siis, kui teda püütakse haarata konksudesse – süü, häbi, hirm ja häbi) küsib iga kord endalt: „Aga Mina, miks mulle seda vaja on? Mis Mina sellest saan? Mida Mina saan sellest õppida, kui teen seda, mida mulle pakutakse?“

Ja kui ei leia ENDALE mingit kasu sellest ideest, ei sukeldu tegevusse.

Kangelase põhiülesanne – enda ja ümbritseva tundma õppimine.

Emotsioonid, mis ilmnevad taustale – huvi, hasart, rahulolu, uhkus (kui kangelastegu õnnestub) – pettumus ja kahetsus (kui kangelastegu ei õnnestunud). Nukrus – kui avaldub pikk seisak.

Kuid süütundesse Kangelane ei satu (kui selline asi juhtub, siis regresseerub Kangelane tagasi Ohvri tasemele).

Termin „kangelane“ on kasutusel sel põhjusel, et kasvamine uuele tasemele on raske tegevus ja tegelikkuses tõeliselt KANGELASLIK tegu.

Kogu aeg on vaja ümber hinnata oma eilsed veendumused, neist lahti öelda, et minna edasi.

Kangelastegu võib toimuda Sisemises Ilmas või ka Välimises – see pole tähtis. Selle mažtaap – suurus – ei oma ka tähtsust.

Seepärast, esmasel jälgimisel ei suuda märgata – kas meie ees on Kangelane või mitte.

Hiljem saab selgemaks ning selle muutuse lakmuspaberiks on – need emotsioonid, mis on Kangelase foonil ja need sõltuvad teemadest ning tegevustest, millega Kangelane tegeleb.

Puhkus, teadvustumine ja resultaatide saavutamine toimub siis, kui Kangelane transformeerub Filosoofiks või Pofigistiks.  See on Kontrollija „ -1 „ vastas-polaarsus.

Kontrollija teeb ettekirjutusi, jälgib, kontrollib täitmist.

Filosoof aga võtab üle Kangelase tegevused ja kõik tema resultaadid.

Sealjuures tuleb arvestada, et mitte kõik Kangelase teod, ümbritsevas Maailmas, ei ole alati edukad. Oma oskamatus püüdluses haavab ümbritsevat Ilma ja saab ka ise haavata, tihtipeale ka üsna valulikult – emotsionaalselt ja füüsiliselt.

Oma võimekuse hasardis võib ta imestada, kuidas kogu tema endine elukorraldus hakkab „krigisema“ ja ümberehituma. Seepärast, ilma filosoofilise ja „pohhuistliku“ suhtumiseta ei saavuta resultaati.

Filosoof – kes tegutseb rahus, aegluses, vaadeldes „kõrvalt“, on kindel, et kõik see mis temaga toimub – läheb paremuse poole. Ei tulnud resultaati, see eest saadi kogemus. Siin transformeerub ka suhtumine – Egosse. Tekib arusaam, et Ego koos soovidega – „maitsvalt süüa, magusalt magada ja elada nii, et kõik teised kadestavad“, peab transformeeruma – arenguteele. Ja, et see tee on okkaline ja auklik – on täiesti normaalne nähtus. Ego võib selles protsessis tõsiselt kannatada – ka see on normaalne nähtus.

Filosoof võtab Ego kasvatamise endale ning see laseb kõike nüansse endale tunnistada.

Isegi siis kui ümbritsevad ütlevad: „Fu, mida sa oled korda saatnud?“

Tema arusaam nõustub printsiibil: „kui Ma seda tegin, tähendab mulle oli seda vaja ning see pole teie asi.“

Pofigist võib olla sisemine, märkamatu. Kuid võib olla ka nähtav ja olla indiviidi uhkuse lisa allikas. Seda siis, kui tema Kangelases on palju nooruslikku protesti energiat. Demonstratiivsuse olemasolu võib palju öelda ta sisemisest küpsusest. Mida rohkem tahaks vaielda Maailmaga, oma energia seisukohalt, seda vähem on tegelikku küpsust.

„Küps“ Kangelane sooritab tegusid mitte – kellegi vastu (ema, ülemus, valitsus jne.), vaid seepärast, et – ta ise tahab seda. Tema soovid võivad ühtida üldsuse soovidega, aga võib olla ka vastuolus. Teised kriteeriumid on tema jaoks seda vähem tähtsad, mida kõrgemal evolutsiooni pulgal ta asub.

Kolmas osa-isiksus, kes ilmneb selles kolmnurgas on – Provokaator (Motivaator) -  Päästja polaarsus.

Kui Filosoof näeb tervikpilti just nagu ülevalt, siis Provokaator otsib kogu aeg – vektorit - suunda. Otsib justkui Maailma märklauda. Leides sihtmärgi, valib vastava objekti Kangelasele väljendamiseks. Ja kui leiab selle, pöörab sellele kindla tähelepanu! Teda võib nimetada ka Motivaatoriks, sellepärast et ta mitte ainult ei ärrita Kangelast stiilis: „sa oled nõrk“.  Ta näitab, millised perspektiivid avanevad, kui kangelastegu saab sooritatud ja milliste loorberitega saab enda pead ehtida.

Provokaator ei tegele analüüsi ja oma võimete hindamisega, see on Filosoofi ja Kangelase enda tegevus.  Tema ülesanne on – anda suund. See on ebamääraseim isiksuse omadus kõigist kolmest, sest tihti ei lase Kangelasel keskenduda ühele ainsale ja ei lase tegevusi lõpetada.

Provokaatoris on palju lapselikku uudishimu ja hasarti, ta on väga liikuv ja kaootiline. Tema lemmik väljend on: „aga mis juhtub, kui …..?“

Erinevalt „ -1 „ tasemest, kus Ohvril ei ole võimalust Kontrollijale vastu hakata,  Kangelasel on enam vabadusi. Ta võib alati loobuda Provokaatori ettepanekust või sellega venitada.   

Kui isiksus on küllalt kogenenud, siis Kangelane ei haara tegevust kohe esimesest ettepanekust. Ta alguses vastab küsimusele: „Mis juhtub, kui …?“

Nii palju kui oskab, modelleerib tulevase situatsiooni, püüdes aru saada, milliste takistustega võib selle tegevuse käigus kokku puutuda. Hoolikalt valmistudes võivad tegevused viia suurema tõenäosusega eduni. Iga järjekordse kogemusega jõuab ta järjest kõrgemale isiksuse evolutsiooni tasemele.

Provokaator pidevalt skaneerib Maailma elukorraldust, otsib seninägemata piirkondi ja küsib: „kuidas see on? Miks meid veel siin pole olnud? Seal võib ka huvitav olla!“,  ja seda alati laienemiseks, kasvamiseks ja teadmiseks.

Kuid tuleb mõista, et väga harva toimub areng samaaegselt laienemisele ja sügavuti.

Seepärast kirjeldatud staadiumis – see ei ole täiskasvanulik; see on aktiivne, terve – nooruk. Tema eesmärk on laieneda, õppida ennast, oma võimalusi ja Maailma, kus ennast avaldada. Kusjuures tähelepanu on – ENDALE ja see staadium on – täiesti normaalne. Tähelepanu pööramine – Maailmale (sealjuures ka ümbritsevatele inimestele), sellest on veel vara rääkida. Kuid tema emotsioonid ja üldine seisukord on juba muutunud – võrreldes „ -1 „ kolmnurgaga – realiseerimise ja õnne suunale.

SUUREM osa planeet Maa inimestest, kahjuks, asuvad – miinus ühe kolmnurgas.

Seepärast Kangelasi, Provokaatoreid ja Filosoofe on defitsiidis. Ja kui egoistlikud nad ka välja ei näeks, on see palju tervem energia.

Inimene, kes on kindlalt kinnitunud kolmnurgas „ +1 „ , mitte kunagi ei jää tegevuseta ja tema elu on alati huvitav.

Kehaliselt – siin pinge vaheldub lõdvestusega, kuna emotsioone on kordades vähem (ideaalis ei ole neid üldse, kõik koheselt teostub), siis siin pole kehal vajadust – haigestuda. Jah, kehaga võib vahest olla ebameeldivusi, kuid need on tavaliselt seoses ettevaatamatustega – traumad, alajahtumised, ülekuumenemised, üleväsimus ja teised sellised – „kangelaslikkuse kaasused“.  

MEES -  JA NAIS-ENERGIAD.  

Tasandil  „ +1 „ hakkavad ilmuma kolmnurga isikuomaduste – mees ja nais energiad.  Erinevalt  „ -1 „ , need on kinnitunud igale omadusele kindlalt.

„ -1 „ tasandil on seis selline:

Kontrollija, isegi kui ta on ema või naine – on see mees-energia (tegutsev, organiseeriv, suunav ja karistav energia). 

Ohver – (alluvus, kannatlikkus, juhatustele järgivus) – nais-energia, isegi kui on mees või poeg.

Päästja võib avalduda mõlemas – mees-energia, kui päästmiseks kasutatakse aktiivset tegevust. Või nais-energia – kui Päästja haletseb ja tunneb kaasa, pöörab tähelepanu, kuid midagi muud ei tee. 

Kangelane – mees:  „ +1 „ kolmnurgas, ilmestub mehena, sooritades kangelastegusid tegevuses: „Kui ma selle ära teen, siis kuidas Maailm ja mina muutun?  Resultaadi saamisel, mis ma saan endale VEEL lubada?“

Kangelane – naine: see on kangelaslikkuse vastuvõtmine. „Kui ma satun tundmatusse keskkonda, kuidas ma suudan ellu jääda? Kohanduda? Üles ehituda?“  Ja kõige tähtsam küsimus, mis näitab, kui kvaliteetselt on protsess kujunenud. „Kas ma suudan olla õnnelik, nende uute asjaoludega?“ 

Kui isikul kasvavad harmooniliselt mõlemad energiad – anima (Hinge naiselik pool) ja animus (Hinge mehelik pool), siis ilmneb võimalus ka JÕUDA sinna kuhu püüelda ja VÕTTA VASTU seda mis hakkab toimuma, nii TEEL kui ka RESULTAADIS.

Filosoof – Pofigist. Hinge naispoole ülesanne – ilma süütundeta, kahetsuseta ja enda süüdistusteta VÕTTA VASTU oma tegevuste tulemused, seal hulgas Kangelase sooritused Maailma parandamisel.

Aga mees pool – läbi analüüsida vead, teha järeldusi, „ära pakkida“ kogemused nii, et neid oleks mugav edaspidi kasutada. Et need oleks edaspidise muutuse ja kasvu platvormiks.

Provokaatori mees-energia räägib: „Tee ära!“. 

Provokaatori nais-energia räägib: „Tunneta!“ või „Kas pole nõrkus see – tunnetamine?“ 

Kui kasvab ainult mees-osa isiksusest, püüab indiviid igavesti – kuhugi, hasartselt karates astmelt astmele. Andmata endale võimalust „ära harjuda“ ja „sisse seada“.

Omandades saavutatud piirkonda – see on just nais-energia. 

Kui aktiveerida vaid nais-energia, hakkab ta elama aktiivset sisemist elu, tähelepanelikult läbi uurima kõiki neid aspekte. Kuid edasiminekut tõenäoliselt ei teki.

Muideks, „ +1 „ inimesele ei olegi selline edasiminek – meditatsioon - võimalik, sest energia ei ole tasakaalustunud, et jääda vähe liikuvaks. Kaugused kutsuvad Teda, Maailm on laiali laotunud ta jalge ette, seda tahaks läbi käia. Pole veel mediteerimise aeg! 

Miks on Kangelane – Ohvri vastand – ja esimene aste evolutsioonis.

Siin võiks pöörduda ajaloo ja mütoloogia juurde.

Kangelane – Jumalate ja surelike laps.  Nende tee ja ülesanne – sooritada kangelastegusid. Nende pea ülesanne – saada Jumalateks. Ja mõningaid neist (kreeka  mütoloogia järgi) tõstsid Jumalad Olümposele. Mis see tähendab? 

Inimene sünnib ja tema ülesanne – saada Jumalaks, kuid enne peab saama Kangelaseks, selleks – KES ESITAB SAATUSELE VÄLJAKUTSEID, võimalik et tal isegi veab, kui on kindlameelne, julge ja tähelepanelik.

See tähendab, nõuab selliseid omadusi, mis aitavad tal olla järjekindel niivõrd, et saavutada siht.  Kes saavutab alati sihi.  Kes ei eksi ja ei lase kunagi mööda.

„Ta loob nagu Jumal“ – on selline rahvaütlus.

Ei eksi ja saavutab ALATI eesmärgi – vaid Jumal.

Kangelane püüab Jumalaks saada, saada sarnaseks oma vanematele – mitte inimestele, vaid arhetüüpidele. See tähendab – PARIMATE inimomaduste järgi.

Vahe-etapp Ohvri ja Kangelase vahel on – Avantürist. See on „jahtivam“ kui Ohver, esitamaks elule väljakutseid. Omab mitmeid Kangelase tunnuseid – julgus, vaprus, oskus taluda kaotusi ja teha järeldusi, seega on teda kerge Kangelasega segi ajada. Kuid nende vahel on üks oluline erinevus. Avantürist loodab vedamise peale, Kangelane - enda peale. Avantüristi võit – juhus või kavala afääri tulemus, talle meeldib vähem pingutada aga rohkem saada. Rohkem võtta, kui anda. Ta usub pühalikult – õnnestumisse, mis ootamatult sülle sajab. Ja oma ülesandeks – õnnestumise sabast kinni haarata.

Ta küll kahtlustab – adekvaatset energia vahetust, kuid jätab selle „ullikestele“. Või (veidi kõrgemal tasemel) – neile, kes on arvestavad, ausad, korralikud – kelle hulka ta end ei arva, kuigi salaja austab ja kadestab.

Avantürist püüab ujuda neis vetes, kus ujub – suur kala – riskides isegi selle poolt söödud saada. Ta saab täiesti aru, et põhiressursid on seal ja suure osavuse abil võib ta hammustada – suure tüki. Lisaks, on suure kaliibriga tegelastelt mida õppida.

Nais-avantürist – see on kõrge lennuga kurtisaan, kes laostab oma armukesi, hoolimata selle eest, et midagi vastu anda.

Avantüristide elu on täis seiklusi, nad elavad omas maailmas ja ei saavuta Kangelase austust, veel vähem Võitja oma. Kannatajad ei kurda, seda eelkõige kadedusest. Veetlusega avantüristid ei tegele. Vaid spekuleerides saavad nad elus püsida, saada kirjanduslikuks prototüübiks (Ostap Bender) ja jäädvustub ajaloos nagu krahv Kaliostro.

Kuid paremaks sisemiseks kasvamiseks oleks mõistlik loobuda õnnestumise ja tasuta saaduste filosoofiast, sest ausat energiavahetust ei ole siiani veel ära muudetud. Ja lõpptulemusena on see kordades kindlam. 

Inimesed, kes elavad järgmises kolmnurgas – need on „väljakujunenud täiskasvanud“. Need on need kes omavad 90% ressursse (energeetilisi, mitte raha), kuigi Maailmas on selliseid inimesi mitte rohkem kui 10% .

See on „ +2  „ kolmnurk. 

 VÕITJA  -  SÜVENENUD VAATLEJA  -  STRATEEG.  

Kangelane „ +1 „ tasandilt transformeerub tasandile „ +2 „ -  VÕITJAKS.

Filosoof-Pofigist -  SÜVENENUD VAATLEJAKS.

Provokaator-Motivaator  aga STRATEEGIKS.

Võitja baas on – hingestatus ja entusiasm.

Võitja baas emotsioon – õndsus ja rahu.

Sellel etapil on inimene võimeline tõeliselt mediteerima – lõplikult vabanema – sisemisest dialoogist. Mingeid muid lisapingutusi ei ole vaja – need lõpevad iseenesest. Selles staadiumis ei ole vaja muretseda enam mitte millegi üle.

Vaatleja maailmas on – kord; seal võib juba – mitte kedagi kuulata; kõik on niigi hästi.

Kuid selles staadiumis on väga palju energiat, ja see ei püsi kaua paigal. Vaatleja sünnitab ideid (on ideede keskus selles kolmnurgas), ja Vaatleja suunab ideed Strateegile. 

Strateeg naudib rõõmu sellest, et on olemas selline ülim meelelahutus – välja mõelda huvitavaid projekte, rahulolus endaga (kui õnnestub midagi välja mõelda).

Rõõm, mõnusus, hingestatus – need on Strateegi baas-emotsioonid.

„ +2 „ kolmnurgas inimene loob lahkusest, sest siin ei ole kohta puudusel ja ökonoomikal ning neist tulenevatel hirmudel. Selles keskkonnas, kus toimetavad Võitjad, on Maailm imekaunis, ning see ei peatu. See areneb ja Võitja ülesanne on – olla aktiivne seda faktorit laiendama.

Võitjal on tavaliselt mitu suunda tulemuste realiseerimiseks: „Talendikad inimesed on talendid kõiges,“ – see kirjeldus on Võitjast. See toimib, mitte seepärast, et Võitja ei pane „kõiki mune ühte korvi“ (see on Kangelase filosoofia, mis on jäänuk „ -1 „ kolmnurga Kontrollijast). Võitjate munakorvis on mune piisavalt, need kasvavad ise ja vedelevad nende „paradiisiaias“ kõikjal maas.

Soov luua, see on – soov mängida. See on väikese lapse soov, kes tuli maailma, et saada Jumalaks, oma Maailmas. Tal puudub vajadus enesekriitikaks ja enesehinnanguks. Ja on juba õppinud ennast ja ümbritsevat välja. Ta tunneb neid nagu oma mänguklotse. Ta mõtleb, mida võiks neist klotsidest uut ehitada. Ta loob uusi struktuure entusiasmist. „Mida siin veel muud saakski teha?“ 

Rõõmustab protsessidest ja vaimustub resultaadist.

Võitja mees-energia – tegevus ja UUE loomine.

Nais-energia – täpselt sama, kuid Sisemises Maailmas.

Nais-Võitja tüüp (ei pruugi olla vaid naine) – see on Võlur, Maag.

Tal pole vaja tegutseda välismaailmas, loob UUT sisemaailmas ja see materialiseerub.  Kuidas ja Miks? 

Sellest on rohkelt kirjutatud, kuid mõista saab seda vaid praktikas, ja Võitja tasemel.

Nende väljendus: „Selleks, et midagi saada, on neil vaja vaid TAHTA-SOOVIDA.“

Selles pole midagi müstilist, see on täiesti olmeline teema. Ja nii nad elavadki.

Võitja vajab loomisprotsessi - nii sisemist kui ka välimist.

Elamaks elu, liigutada energiaid, sellise märkimisväärse faktiga, et inimene on tõelisuses – Maailma keskmes ja selle Looja – on põhiidee sellel tasemel.

Muideks, Võitja – see ei ole tingimata rikkur – oligarh. Ta võib olla olmes üsnagi tagasihoidlik. Asi ei ole ressursside koguses, vaid tõelises arusaamas, et – ALATI ON PIISAVALT. Kui midagi on vaja, see materialiseerub – vajalike sündmuste lülid ehituvad, vajalikud inimesed tekivad ja pakuvad abi. Kõrvalt vaadates tundub see müstiline. Võitja sisemises elus, suhtuvad nad sellesse aga täiesti normaalsena ja tavalisena. 

Vaatleja – naiselik olemus. Ta mõistab maailma, rahuldub sellest ja sünnitab ideid.

Strateeg – mehelik olemus. Ta suunab, töötab välja plaane, juhatab kust kohast leida ressursse. 

Sellel tasemel pingeid doseeritakse ja reguleeritakse instinktiivselt ja ei ole vaja põdeda, kui konkreetne indiviid vastab täielikult arhetüübile, see on – ei ole enam läbitöötamata teemasid minevikust.

Reaalsuses loomulikult niimoodi ei juhtu - kogu aeg.

Edukas ja ennast realiseerunud inimene võib loomingus ja äris ka libastuda.

Näiteks. Võitja võib armuda „mitte sobivasse“ partnerisse ja kui suhtumised ei ole balansis, siis võib instinkt teda alt vedada – see naine muutub Ohvriks. Ta võib hakata teda „päästma“  ja „kasvatama“, püüab tõmmata oma tasandile. 

Ja … automaatselt põrub ise  „ -1 „ tasandile, kus kohates Ohvrit hakkab teda „üles ehitama“, ning nõuab aktiivset tähelepanu endale. Kui ta seda kasutab (on ikkagi ARMASTUS!!!), SIIS TA ISE MUUTUB - Ohvriks, ja kohates nüüd seda teist Ohvrit – muutub Jälgijaks-Kontrollijaks, see on see, mida rahvasuu räägib: „Istub pähe ja kõlgutab jalgu.“  

Teine näide Võitja elust, kellel on olnud – „näljane lapsepõlv“. Saades ligi suurtele ressurssidele (saades näiteks riigi juhiks), hakkab „õõnestama oma  jalgealust“, sissejuurdunud hirm ei lase tal seda protsessi lõpetada, et hakata tööle üldsuse hüvanguks. Selline kulg lõpeb loomulikult kurvalt. Varem või hiljem püramiid, mille ühe nurga alt kaevati, kukub kokku.

Võitjast saab Ohver, ning suure häbiga tuleb maalt lahkuda ja rahvast, kes oli Ohvri seisuses, saab Jälitaja.

Kõige tähtsam küsimus. 

Mille poolest erineb Kangelane VÕITJAST?

Kuidas saab üle minna järgmisele – palju ahvatlevamale tasandile?

Kangelane on tegevuses iseendaga – oma seikluste ja oma reaktsioonidega. Maailm on tema jaoks justkui ronimis-atraktsioon, kus saab katsetada oma võimalusi ja harjutada nõrgemaid funktsioone.

Kangelane on kinni oma tsüklilisuses, kuigi väliselt võib välja näha heatahtlik ja armastusväärne, kuid ta on – KOOKON, kust ronib välja realiseerunud olend, kui ta on selleks valmis. Valmistuda selleks võib ta kogu elu, kuid võib juhtuda , et see ei sünnigi. Aga kui sünnib, võib tuua Maailma uue teooria, seletuse – kuidas siin kõik on ülesehitatud, uue suhtlemisvõimaluse, hästi töötava energiavahetuse süsteemi või mille iganes.

Mis tähendab – Realiseerunud Olem/Olend?

See on olend, kes LOOB, loob Maailma.

Põhiline Võitja erinevus Kangelasest – on LOOMINE, Maailma muutmine.

Mitte soovist: päästa, kiidelda, rikastuda, lõbutseda, lõbustada teisi (saamaks tähelepanu) …. vaid soovist LUUA.

See on - teha midagi sellist, mida enne teda pole tehtud. See on Jumala olemus, ilmnenud inimeses.     TEHA, ET TEHA.    Inimeste tagasiside ei oma erilist huvi. Teda võib suunata, kuid võib ka vaikuses hoida. Võitja teeb midagi selleks, et materialiseerida oma energiat, kuid mitte selleks, et ümbritsejad vaimustuksid.

Vaimustus – heakskiit – tagasiside on vajalik Kangelasele.

Võitja teab ise, kui ta tegi midagi – hästi.

Seepärast, et halba teha ta ei oska.

Tema nais-olemus – „kõik on hea, mis MÖÖDUB“ ja teiste inimeste kriitika ei häiri teda.

Võitja tasandil mees ja nais-olemused (anima ja animus) – on Pühas Abielus. Sisemine Naine toetub Mees-tegevusele, ning vaimustub temast.

Sisemine Mees toitub Sisemise Naise vaimustusest. Isegi siis, kui terve Maailm on vastu. Ta ise hindab ennast ja võib siiralt mitte märgata ümbruse hukkamõistu (erinevalt Kangelasest ja Filosoof-Pofigistist, kelledes on suur osa demonstratiivsust: „te ei armasta mind, no mul on teist po-fig (pohhui).

Võitja on selles mõttes sulgunud:  ISE – ENDASSE,  ja nii autonoomne, et on võimeline ise ennast toetama.

Ja loomulikult, sarnasuse printsiibil, Võitjaid tõmbavad need mehed ja naised välises Maailmas, kes on samasuguse anima ja animusega.

Sellepärast suhted „ +2 „ tasandil on oluliselt õnnelikumad kui teistes. Ja üldsegi mitte sellepärast, et nad „ostavad armastust“ nagu tundub neile, kes vaatavad alt Ohvri seisukohalt või isegi Kangelase tasandilt. Nende isiklik peegel peegeldab seda mis on – Õnn ettevõtmises ja realiseerimises.

Võitja tasandil Naine võib pretendeerida igale mehele. Võitjas näeb ta ennast. Kangelane on meelitatud, kuid Ohver kaotab õnnest lausa meelemärkuse.

Mees – Võitja tasandil, võib samuti läheneda selle Maailma igale naisele ja talle on raske ära öelda. Instinkt, selles faasis, on nii arenenud, et ei soovi läheneda neile, kellega on halb koos viibida. Seepärast – võib iga lask – tabada märki. Ja jutt ei ole jahist ega trofeedest.

Võitja-Mees ja Võitja-Naine -  KUNINGAS JA KUNINGANNA, kelle kuningriigis on kõik korras. Rahvas on õnnistatud, ökonoomika õitseb ja Kangelastel on alati koht tegusid teha. 

Kui neil on kõik teemad läbi töötatud, siis kumbki pool ei roni enam alla oma Olümposelt.

Võitja – Kangelane on paar, mis on vähem püsivam. Võitja väljendab pidevalt Kangelasele mingeid hinnanguid. Kangelane teeb imetegusid (sest tal on selline etapp, see on vaja lõpuni viia) oma armastatud poole jaoks. Kuid kangelastegu ongi selleks kangelastegu, et see võib lõppeda ka läbikukkumisega. Ja kangelane võib lennata Olümposelt põrmu. Võimalus Võitjale – on teha samm allapoole ja alustada liikumist oma naiseliku Kangelase teel, võttes vastu oma kaaslase ebaõnne või oskamatust. 

Võitja – Ohver, paar on mitteeluvõimeline. Kui Võitja – Mees ja Ohver – Naine, siis on orjatari arhetüüp. Naise ülesandeks jääb – läbida naiselik Kangelase tee, võttes oma mehelt Võitjalt – KÕIKE, sealhulgas reetmist, jämedust, agressiivsust ja muid emotsionaalseid seisundeid. Kui naine, mingil hetkel „püüab tähte mängida“, tunneb oma võimu, ja üritab meest „ümber ehitada“ ning teeb „kurva näo“ või avaliku skandaali, signaliseerides, et talle ei pöörata tähelepanu, siis Mees-Võitja võib mõnda aega taluda – niikaua kui tunded ei ole veel jahtunud. Pärast paar laguneb.

Armastatud seebiseriaalide stsenaarium ei tööta. Kahjuks!

Kaks lähimat tasandit võivad veel kokku leppida, kuid üle kahe tasandi on suhe keeruline.

Kui Ohver omab liiga head karmat või Võitja liiga halba, siis võivad tasemed veel võimaldada õnnelikumat elu.

Muideks! Võtame arvesse, et praegustes maistes olendites toimub tasakaalustamine enamasti - tugevama arvelt.

See tähendab, ta muutub vähem tugevaks aga mitte vastupidi. Hingelistes protsessides kehtib samuti gravitatsioon, seepärast allapoole laskumine on kergem kui ülespoole liikumine.

On huvitav kasutada ja analüüsida erinevaid lugusid, näiteks muinasjuttu Tuhkatriinust ( „Pilvede all“ või „Õnne 13“).

See lugu on külgetõmbav just Ohvrile, kes näeb lootust enda elukorraldusele. Teenijast – Printsessiks. Võimas! 

Tegelikult ei mõisteta seda lugu õigesti, sest Tuhkatriinu ei olnud üldsegi mitte Ohver.  Ta läbis oma naiselikku varianti teel Kangelaseks. Ta täitis võõrasema käsud kohusetundlikult ja mis peamine – ilma NURINATA. Võõrasema ei olnud tema jaoks Jälgija-Kontrollija, vaid Provokaator, motiveerides teda õppima ja uusi kogemusi hankima. Kui TEEKOND oli lõpetatud (kogus piisava kogemuse), ilmus abiline (haldjas-ristiema), kes aitas tal üle minna VÕITJA tasandile ja saada printsessiks. Haldja oli samas ka Provokaator, pakkudes talle võimalust rikkuda võõrasema etteseatud korda ja Tuhkatriinu võttis riski (meheliku kangelaslikkuse – tegu). Kui Tuhkatriinu oleks tegelikult olnud Ohver ja selle asemel, et teha ära kõik tööd korralikult – oleks kulutanud ära suure koguse jõudu – vastuhakuks, rahulolematuseks ja kaeblemiseks, oleks talle appi tulnud hoopis Päästja (näiteks sama haldjas või prints). Päästja nõuab alati autasu ja transformeerub Kontrollijaks. Haldjas oleks, sel juhul, sundinud Tuhkatriinut „välja teenima“ tänulikkust ja muutunud üsna võõrasema sarnaseks. Aga Prints oleks ta pannud – kuldsesse puuri. Ja see oleks olnud juba hoopis teine muinasjutt.

Kui on Võitja-Naine ja Ohver-Mees, on kõik samamoodi, kuid ühiskonnas suhtutakse situatsiooni hoopis vähema tolerantsusega ja meest nimetatakse – Alfonsoks.

Kui mees on aga Kangelane, kes üritab saavutada daami (Võitja) armastust, siis see on – RÜÜTEL, kes sooritab kangelastegusid. See on aga hoopis teine asi, selline arhetüüp on ühiskonnas aktsepteeritav ja õige. Ta võib saada isegi Võitjaks, oma saavutuste ja armastuse kiirte foonil.  Sellised lood on meile ka teada. 

Paarisuhtes on vankumatu seadus:  tasemel „ -1 „  on alati – kannatus.

Kahes kõrgemas – erinev, kuid on – ÕNNE. 

Kui suhtesse ilmub persoon alumisest kolmnurgast – on see tee konfliktidele. On selge, et konflikte on tarvis seebiooperi tegelastele, see on Kangelase tee, kui Võitja kohtab Orjatari ja armub temasse, sealjuures hakkab norima: „Miks vaip on kloppimata ja miks sa jäid kauemaks tööle“.

Ta võib kasutada erinevaid variante: kasutada alla langemist ja oma Naiselikku teed, või siis üritab naisest lahti saada nagu tüütust kärbsest.

Sellised võimalused on iga kord – OTSUSED ja kindlad Kasvamise suunad. Valmis vastuseid siin ei ole, sest me kõik oleme erinevad ja me vajame erinevusi.

Tuleb meenutada, et Võitja võib omada ka oma – „puudusi“ – õppetunde, milliseid ta ei läbinud Kangelase faasis. Ja selles kohas Elu ise provotseerib, enne kui on läbi õpitud kõik tükid, mis segavad energia voogamist.

Partnerite Isiksuste vahelised suhted, kui need on erinevatest kolmnurkadest, püüavad toimetada samade seadustega nagu ka: armastus – isiksus.

Et partneritel (sõbrad, töökaaslased…)   oleks üksteisega mugav, peavad need isiksused kokku langema – sarnase energia (komplimentaarsuse) baasil.

Kes sobib Ohvrile?

Teine Ohver, Päästja, ja isegi Kontrollija. Nendega on alati millest rääkida, need mõistavad üksteist hästi. Iga kord on dialoog uue emotsionaalse värvinguga, kuid nad jäävadki rääkima – „ühes keeles“.

Aga näiteks Kangelane ja Ohver.

Ohver: „Kõik on halvasti, mul on nii raske elu!“

Kangelane: „Kõike saab muuta, on vaja end käsile võtta ning lõpetada kaeblemine ja vingumine.“ 

Kangelane räägib sellest, millega ise tegeleb, ja temal see töötab. Sealjuures jagab kogemusi – siiralt. Ohver aga tunnetab jutus Kontrollija energiat, solvub ja lõpetab dialoogi. Kui ta aga püüab dialoogi jätkata, siis kuuleme umbes selliseid repliike.

Kangelane (jätkab): „Mine spordisaali energiat tõstma, tunned ennast paremini.“    

Ohver: „Mida sa räägib. Mul pole raha hoopis hädavajalikemateks asjadeks. Mis spordisaal veel!“

Edasi võib Kangelane sattuda Päästja rolli ja soovib laenu anda, esimese kuu kuludeks.  See on halb variant, sest Ohver tavaliselt seda raha ei tagasta, mis on tegelikult kulutatud ka hoopiski muuks. Kui ta isegi tagastab võla, siis ilma erilise tänuta, millega Päästja on arvestanud. Kõik see vaevalt suurendab nende vahelisi sõbralikke suhteid.  

Kangelane saab jääda ka oma kolmnurka ja lülitada sisse Filosoof-Pofigisti ja öelda midagi sellist: „Ja, raske on, kuid kuidagi pead ju välja rabelema, õigus, on ju nii?“

Sellisel juhul jätab ta Ohvrile võimaluse ise otsustada, mida teha, suhtudes sõpra nagu täiskasvanusse, austuse ja usuga sõbra jõusse. Kuigi kõrvalt vaadates võib see tunduda – ükskõiksusena.

On veel üks isikuomadus, mida võib Kangelane kasutada suhtes Ohvriga. See on – Provokaator.

Mida võiks Provokaator vastata Ohvri kaebamisele?

„Ja, vana, sul on tõesti selline elu ja  mina küll ei näe enam teist võimalust – otsi paar meetrit nööri“, ning hakkab irooniliselt otsima, kust leiaks sellise tugeva nööri – „mis otsustaval hetkel alt ei vea“.  See võib muidugi Ohvrit südamepõhjani haavata, kuid nii imelik kui see ka ei ole – võib olla ainus võimalus Ohvrit „ -1 „ kolmnurgast välja aidata. Provokaator valab veelgi õli tulle: „kas kärvad või muudad oma elu“.

Ohvril on raske, väljakannatamatult raske, suhelda Kangelasega, kui viimane ei lasku Päästja tasemele. 

Kangelasel on aga igav suhelda Ohvriga.

Ta püüab jätkuvalt rääkida oma edust – ja see vihastab Ohvrit veelgi (ja täiesti kindlalt, sõbra edukuse üle ei rõõmusta). Kuid tema kaebusi on igav ja mõttetu kuulata, kui, inimarmastuse baasil, püüab Kangelane ikka vestlust arendada (eriti kui on pikaajaline sõber).

Edu ja kasu, mõlemale poolele saabub siis, kui Ohver vabatahtlikult tunnistab Kangelase – oma õpetajaks. Hakkab kasutama tolle õpetusi, hakkab omas tempos „august välja“ ronima – helgema tuleviku poole.

Sama skeem kehtib ka Kangelase ja Võitjaga. Kangelane õpib Võitjalt ja peab temaga suhtlemist – auks, või toimib kõik risti vastupidiselt. Isegi kui Võitja  ja Kangelane istusid kunagi – „ühes koolipigis“.  

Kas on võimalik sündida VÕITJAKS?

Ei ilmselt mitte. Isegi kui ta sündis Võitjate peresse, peab ta ikkagi läbima oma  Kangelase tee. Hüpata kohe troonile, see on sama, kui alles 3-aastane toppida 20-aastase kesta sisse.

Võimatu. Liiga palju on inimesel õppimist ja lõhe on liiga suur.

Inimese eest ei tee tööd, mitte keegi muu – kui TA ISE.

Kuigi Võitjate peresse sündinud lapsel on suuremad võimalused areneda Võitjaks, sest vanemad ei hakka peale suruma oma energiaid ja initsiatiivi. Neil jätkub ressursse (intellektuaalseid ja füüsilisi), et anda lapsele selliseid ülesandeid, mis viivad kiiresti kõrgemale tasemele. Nad ei hakka pretendeerima „pereväärtuste ustavusele“, neile ei ole seda vaja. Nad hindavad kõrgelt oma vabadusi ja seega on valmis lubama neid ka teistele. 

Kas on võimalik – mitte hakata Ohvriks?

Selleks on tarvis kirjeldada ka – Null „ O “ taset.

Null taset kohtame laste juures ja väga väheste täiskasvanute juures, kes ei ole Ohvrid, kuid ei pürgi Kangelaseks.

See näeb välja selline.  

Impulss – Tegevus – Hinnang.

Sellel tasemel Ta/isiksus ei ole veel formeerunud, seega - formuleeritakse kvaliteeti aga mitte isiksust (pole tegutsejat ega ka tegevust).

Energia tuleb Impulsist, kuid resultaadi tegevus ja hinnang alles formeeruvad, kuna formeerub mõtlemine.

Vastsündinud laps, kuni 3-aastani elab – esmasündinu paradiisis, ja ei oska hinnata Maailma duaalsust – hea ja halb.

Iga tõuge-impulss, mis kohtab vanema tsensuuri-keeldu, VÕETAKSE KOHE TEGEVUSSE   (siin on mõtlemisainet lapsevanemale, kes soovib last kasvatada – tõeliselt; inimene ei tule selle pealegi, et mitte laps ei ole loll, vaid vanem pole sellest midagi kuulnudki).

Emotsioonid voolavad vabalt ja kehas ei teki suruvaid energiaid.

Liiga pikalt mõeldes oma tulemuse-resultaadi peale, mitte kunagi ega mitte kusagil ei formeeru – mõistmise aparaat.

Seepärast laps muudab kergelt liikumisi ja tegevusi: liblikalt – kuubikule – autole – emale – õunale – jne.

Kui ta kukub, komistab, põletab, ja saab muid selliseid muhke ümbritsevast keskkonnast, tema HINNANG kinnistub ja paneb „linnukese“ ohtlikule tegevusele, et mäletada, kuhu tulevikus ronida ei tasu.

Selliselt toimub esmane kogemuste kogumine – esmane elu õpe.

Mõningate andmate kohaselt saab inimene sellelt perioodil 90 % kõigist oma Maailma õppimise kogemustest, kuidas elada kogu oma ülejäänud elu.

Vanemad (kasvatajad) kindlustavad lapsele, sellel perioodil, tingimusi ellujäämiseks ja kasvuks (see on ideaalis).

Nende ülesandeks peaks olema – mitte võtta HINNANGUTE andmist enda peale, mis teeb lapsele võimatuks kogeda isiklikke kogemusi.

Kui nad võtavad otsused ja direktiivid enda peale, teatades: „ära roni sinna! … ära joo külma, kurk jääb haigeks! … näri korralikult, muidu lämbud… ja nii edasi, siis formeerub lapses hirm elu ees, mis lõpeb sellega, et Null tasemest areng ei liigu „ + „ tasemele, vaid formeerub „ – „ taseme Kontrollijaks (kas ükski lapsevanem suudab enda peas seda muuta?).

Vaba arengu piiramine sellel perioodil ja hiljem – pärast 3-aastast, kui laps hakkab omandama palju keerulisemaid tegevusi – kartes vanemaid – formeerub lapsest Ohver.

Kui kasvatus on õige, siis laps kui iseorganiseeruv süsteem, hakkab liikuma ühest kogemusest teise.

Inimene liigub tasemega „ + „ ja alustab oma Kangelase Teega, ISE raskendab ülesandeid, millega pidevalt kokku puutub.

Ja tal tekivad võimalused, oma arengu koidikul (30-40 aastaselt), täielikult avada oma potentsiaal.  

Karpmani teooria esimene kolmnurk – see on nagu viirus, mida antakse põlvest põlve edasi, kui eilsed lapsed, kasvatavad oma lapsi, korrates neid samu vigu: piirata, kontrollida ja manipuleerida.  

Intuitsioon.

Karpmani esimeses kolmnurgas „ -1 „ tasemel on intuitsiooniga lood väga pahasti. 

Indiviid võtab oma „nägemusi“ vastu sisemiste hirmudega (Kontrollija, Jälitaja, ja Päästjana). Sellel tasemel intuitsioon – konstrueerib negatiivseid situatsioone, hirme. Selle taseme inimese eluülesanne üldse, on – JÄÄDA ELLU, see tähendab – TOTAALNE KAITSE.

Ta haakub hüsteeriliselt oma piiridesse ja tema intuitsioon suurendab seda veelgi.

Kangelase tasemel on natukene parem. Selle taseme isiksused loevad signaale seda täpsemalt, mida rohkem on õppinud.

Igal tasemel täidab intuitsioon oma rolli, andes võimaluse liikuda sihi poole - parimal moel.

Muideks. Kangelase – parim – ei tähenda, et see on kõige mugavam tee. Tihti just vastupidi, parim tee - kus on rohkem kogemusi ja seega mugav see tee ei saa olema. Kangelase põhieesmärk – ENDA LEIDMINE JA MAAILMA TUNNETAMINE. 

Võitjal on intuitsiooniga kõik eeskujulik, ta teab - kuidas ja millal teha, usub ennast ja eksib harva. Tema „kõhutunne“ ei vea alt.

Intuitsiooni strateegiline eesmärk – LOOMING – mis lähtub soovist kergendada oma elu ja vältida energia kadu.  

Firma.

Esimeses kolmnurgas „ -1 „ 

Jäik ülemus (Kontrollija-Jälitaja), alluvad – Ohvrid, ametiühing – Päästja. See firma (või organisatsioon) töötab halvasti, ressursse on vähe. Kui ülemus (Kontrollija) silmist kaob, alluvad lõpetavad töö või töötavad „kustunud tuluke silmis“. 

Firma teises kolmnurgas „ +1 „ 

Pealik on Kangelane, osakonna juhid – Kangelased. Jäik konkurents nii sisemiselt kui ka välises keskkonnas. Ohvrid töötavad kõige madalamatel ametikohtadel ja, enne kui ei välju „ -1 „ kolmnurgast, ei oma mingitki võimalust kuhugi tõusta.

Firma kolmandas kolmnurgas „ +2 „ 

Firma omanik on – Võitja. Võtmepositsioonidel inimesed teisest kolmnurgast. Näiteks:  Kangelane – tootmisjuht; Provokaator – tegevjuht; Filosoofid (ilma Pofigisti omadusteta) – analüütikud, kaadriosakonna juht, raamatupidaja. Ohvreid ja Kontrollijaid võib ka Võitja kasutada.  Kontrollija – ohutustehnika töötaja. Ohvrid, nagu alati – kõige madalamal ja mustemal tööl (kuhu neid siis üldse pannagi?!).  

Diagnoosimiseks tasub läbi uurida oma lähedane elukeskkond (tööl, kodus, sõbrad) – „kes kõik seal on?“. 

Kui Kõik on Ohvrid, Kontrollijad ja Päästjad, ei ela te ilmselt väga õnnelikult ja on aeg midagi oma eluga peale hakata.

Isegi siis, kui tundub et – te olete peajagu üle – ümbrus alati peegeldab Teile ja mitte kellelegi teisele.

Kui ümbritsevad Kangelased, Pofigistid ja Provokaatorid – teil on huvitav ja keeruline, teie elu on täis katsetusi ja liikumist… 

Aga Võitjad - ei loe selliseid artikleid, neil on kõik nagunii „vägev“ (vene keeles oli üks teine sõna!). 

Ja lõpuks, viimane tase. 

See on  -  „MUDRETS“ ( vene keeles) – ELUTARK – MÕTTETARK – KÕIGE TARK.

Sellel tasandil ei ole enam osa-isiksusi erinevate funktsioonidega.

Seepärast, et pole enam eksisteerimise eesmärke. Eksisteerimine iseenesest ongi – eesmärk.

Elutark ühtib Maailmaga, tunnetab selle täiuslikkust.

Sellel tasandil ei ole enam mõisteid „hea“ ja „halb“.

Loomulikult ei ole püüet liikuda ühelt tasandil teise. Ta võib olla, lõplik, tegeleda mingi välise tegevusega.

Sealjuures võib Kangelane tajuda teda Kangelasena, aga Ohver – Ohvrina. Tegelikkuses on tema teadvuse seis – täielik vaikus ja vastutulelikkus.

Tema lähedalolek on kõigile meeldiv, ta mõjutab keskkonna olemust, milles elab ja ka seda, kus elavad teised.

Elutark-Valgustunud (neid on kahjuks väga vähe) saavad tuntuks, isegi siis kui nad selleks midagi ei tee. Valgus, mida nad levitavad, tõmbab teisi inimesi. Inimesed küünitavad selle soojuse järele ja saavad vastutulelikkust, olles lihtsalt tema kõrval. See inimene on ennast täielikult realiseerinud, vastu võtnud ja ilmutanud oma Jumalikku olemust.

Elutark võib muuta Maailma liigutamata sõrmegi – muutes vaid sisemist seisukorda. Kuid enamasti ta ei sekku sündmuste käiku, sest näeb Maailma täiuslikkust, mida teised inimesed ei näe.

Sinna rutata pole mõtet ja see ka ei õnnestu. Selline seisund - tuleb ise  -  loomuliku etapina, või ei tule üldse.

On versioon, et: „me satume kõik sinna, kui mitte selles elus, siis järgmises“.

Ja kõigil meil on omad tempod.  

Erinevate arengute tempod. 

Karpmani kolmnurk – liikumine väiksema kurjuse poole („halvast“ - „vähem halvema“ poole).

Null tasand – kaootiline liikumine ilma eesmärgita. Eesmärk on teadvustamata, kuid see on olemas – kogemuste kogumine.

Kangelase kolmnurk – liikumine „halvast paremuse poole“.

Võitja kolmnurk – liikumine „heast parima poole“.

Elutark – puudub vajadus liikuda. On SISEMISE JUMALIKU RAHU seisund. Elutark-indiviid tuleb uuesti NULL tasandi (lapseliku – hinnangute vaba) juurde, kuid sealjuures teeb seda – TEADLIKULT.

Artikli autor:  Julia Golovkina.  

KUIDAS ARENDADA – ISIKSUST (ehk mida arvab Provokaator)?

Mis on „teooria“?  –  eestikeelne vaste sellele sõnale on – arvamus (kellegi isiklik arvamus).

Mis on „fakt“?  –  eestikeelne vaste sellele sõnale on – teadmine (kellegi arvamus, et ta teab).

Paljud on harjunud võõrkeelse terminiga, kuid mina tahaks kasutada eestikeelset. Kuid nii kaua, kui see on harjumatu, kasutan alguses võõrkeelseid ja hiljem lähen vaikselt üle mulle sobivamale.  

ISIKSUSE EVOLUTSIOONI (KASVAMISE) TEOORIA. 

Selle teooria tõi minu inforuumi Peeter Lepisk ühel, Tartu „Lektooriumi“, filosoofiliste arutelude  õhtul. Ta oli sellest teooriast vaimustunud ja ta kirjeldas seda suuliselt, ilma neid jooniseid näitamata. Mina ei tea kuidas teised sellesse suhtusid, kuid mind köitis ja kõnetas see kohe. Siis uurisin seda üsna pinnapealselt ning kasutasin ka ise, samas kohas, oma viimase raamatu tutvustamisel.

Sellest on möödas umbes kuu aega. Nüüd aga hakkas see teema iseenesest jällegi kerima. Tekkisid mitmed arutelud erinevate inimestega ja kõik need arutelud viisid ikkagi, kogu aeg, samadele järeldustele.

Otsustasin siis „mängida oma vaba ajaga“, peaaegu nädal aega. Lugesin veelkord teksti üle ja hakkasin tõlkima. Minu venekeele oskus on üsna hea, kuid selles tekstis tuli ette mitukümmend korda selliseid sõnu, mida ma polnud kuulnudki – vene keeles muidugi.

Mõned sõnad, mis olid „jutumärkides“ ja mõistetavad vaid emakeelsele, pidin ümber mõtestama, nii nagu mina neist aru sain. Ma ei hakanud teksti ümber korraldama eestlasele suupäraseks, tuli nii nagu tuli. Tekst pole määrav, vaid mõte. 

Kõikide minu – inimolemuste uurimuste ja kirjelduste teemad - tulevad ise, õigel ajal ja nii nagu nad tulevad. Ma ei saa neid isegi ümber korraldada, sest siis muutub – minu stiil.

Uurimuste ja tulemuste saamise põhi eesmärk on mul – leida võimalikult täpne, lihtne ja loogiline versioon. Lihtsuses peitub tõde, pikk tekst muutub tüütavaks. Sama on ka selle tekstiga, see läks autoril vahest pikaks ja kordamiseks, kuid … Mina pole siiani veel aru saanud, kui pikki tekste peab kirjutama. Tavaliselt on ühe kirjutise mõte vaid ühes lauses – lõpptulemuses.

Raamatus „Suhtekorraldaja“ on põhi mõte – „suhted saad korda kui teadvustad – MIDA SA TAHAD TEGELIKULT“. 

Kogu muu raamat on „vaht ja põhk“ – ruumi täiteks.
 

Ka SEE teooria köitis mind oma lihtsusega.

Vaid üks skeem, ja rohkemat polegi vaja.

Alguses on seda keeruline ise lahti kodeerida ja mida tekst edasi, seda enam üllatusin -  kui palju on veel nüansse.

Samas, see skeem ei ole lihtne. Kui võtta VALEMISSE (aga mina teen pea alati kõik teooriad valemiteks, diagrammideks ja arvutusteks – insener ju ikkagi), kaks põhi komponenti – kaks isikut – suhe.  Ja kui neid kahte liites ja astendades erinevate arheotüüpidega – neid on üheksa, siis tulemuseks tuli – üle tuhande erineva võimaluse. 

Me peame paarisuhtes kulgema, igapäevaselt, tuhandetes erinevates variantides.

Miks inimesed siis on hädas oma eludega?  Valikuid on liiga palju. Neid on palju ja kooliharidus ei kirjelda meile neid valikuid ( nii kompaktselt).

Peaaegu igale selgitusele, mida tegi autor Julia, on mul juurde lisada - minu enda kogemused ja kirjeldused, minu enda erinevates lühilugudes.

Sellise - isikliku teadvuse ISIKSUSE uurimisega, olen ma tegelenud igapäevaselt viimased viis aastat. No on mõndagi kogetud. Head ja halba.

Muutused on toimunud ja kuigi on sellega kaasnenud ka „järelnähtusid“, olen mina oma uuringute tulemustes ise – väga rahul.

Peaaegu kõik,  mis teooria kirjelduses kirjeldati, tuli mulle tuttav ja läbitud. Proovin siis mõnda tähtsamat lõiku toonitada.

Tekst on keeruline, samas sellel, kes on asju uurinud, tundub isegi liiga lihtne. Kõik oleneb inimese vastuvõtmise tasemest.

Seda teooriat peaksid lugema kindlasti emad-isad, kes valmistuvad järeltulijat saama või need, kellel on laps alla kolme aastat.

Võib juhtuda, et kui nad seda loevad, suudavad astuda välja vanavanemate Ohvri-kasvatuse viirusest. Tänapäeval tulevad planeedile uued energiad, võimalik et ka need aitavad.

Mul pole õrna aimugi - kas võib olla nii, et need inimesed, kes on terve oma eelneva elu elanud – Ohvri tasandil, kas nad suudavad seda teksti üldse lugeda. Proovige teie ka.  Andke mõnele „mädamülka“- Ohvrile seda teksti lugeda ja jälgige reaktsioone. Tagasisidet ootan väga hea meelega Facebooki sõnumi keskkonnas – mulle isiklikult.

Ma sooviks teha ka uurimuse – täiesti neutraalse (statistilise) -  kui palju on inimesi, kellele see teooria tõeliselt meeldib, korda läheb, aru saab ja kasutama hakkab (selleks loen kokku kõik „sinised pöidlad“, mis te panete FB´s ). 

ON ÜKS ABSOLUUTSELT KINDEL PÕHJUS – MIKS MA SEDA TÕLKISIN.

 

Palju aastaid tagasi räägiti mulle umbes-täpselt sama mõtet. Siis ma ei saanud sellest päris kindlalt aru. Olen suhelnud üsna paljude „erivõimega“ inimestega, filosoofiliste inimestega ja muude õpetajatega.

Nad kõik on nii rääkinud, kuid mitte nii veenvalt. See teema on siis järgmine.  

 SELLEKS, ET MIDAGI SAAVUTADA - EI PEA VÕITLEMA. 

 

Ma olen vaid paari sellist inimest kohanud, kes seda hoomavad. Nüüd ka mina. Sajandite vältel on planeedil Maa, aetud asju võitlemisega. Alates pisematest kõhklustest enda sees ja ümber, lõpetades ülemaailmsete sõdadega.

Kes neid korraldavad???   Miks ???   Kuidas saab kõik maailma jamad ära lõpetada???

Paljud küsivad minu käest, et miks ma vaevan oma pead selliste küsimustega ja raiskan oma aega.   Ma ei saa Ohvri tasemega inimestele kirjeldada seda, et ma teen seda oma vaba-aja arvelt ja üldse…

Ma olen kogu oma elu korraldanud ära nii, et minu jaoks on – KÕIK – VABA AEG.

Ma mängin oma „elukulgu“ ja ajaga ning ei võta seda reaalsust absoluutselt tõsiselt, sinnamaanigi, et nagunii on kõik üks – SUUR ILLUSIOON. 

Seda teooriat lugedes ja tõlkides sain ma kinnitust, et ma olen endalegi märkamatult jõudnud – kõrgemale tasandile.

Kuhu?, selle jätan targu nimetamata, sest selle teksti lugejate hulgas on erinevaid isiksusi. Osad võivad hakata hinnanguid andma ja mind kahtlustama –liigses kiitmises ja eksponeerimises.

Elutark ei ole ma kohe kindlasti, sest kuskile toanurka konutama ja mediteerima jääda – ei paku pinget (veel).

Ma olen õppinud kasutama pea kõiki neid arhetüüpe, isikuomadusi.

Võin APPPSOLUUTSELT kindlalt väita, et need kõik on olemas ja töötavad. Viimased nädalad olen ma neid kasutanud teadlikult ja märkan, kuidas need töötavad ning milliseid tulemusi annavad.

NEID MÄRGATES JA NENDEGA KOOS-KASVADES – SAAB MUUTA OMA REAALSET REAALSUST. („Peenematele filosoofidele“ – nähtavat illusiooni saab korraldada ja muuta illusionist.)

Me ei kirjeldanud ikkagi seda põhjust – miks ma seda tõlkisin. 

Sajandeid on siis võideldud. Võitlesime meiegi endale vabaduse, siis võideldi meilt see vabadus ära ja võitlesime selle jällegi tagasi.

Kas me oleme tegelikult midagi võitnud?

Paljud ütlevad, et praegusel ajal on kõige parem aeg, mis meil siin üldse on kunagi olnud. On või?? 

Paljud tahavad mulle kohe vastu vaidlema hakata – see inimene on siis Päästja. Mõni rikkam ja kindlustatum peab peenikest naeru ja sellist teksti üldse ei loe – ta on ju Kangelane, toodab „pluss energiat“.

Enamus meist (90%) on Ohvrid, kes ilmselt ka seda teksti ei loe, või juba esimestest ridadest lülitasid teisele kanalile – kus saaks jälle maailma üle hädaldada.  

Probleem on – MAAILMA PARANDAJATES.

 Nagu ka mina olen/olin.

Tahaks ju, et elu oleks – lill.

Oi ma olen sellest juba palju jahunud, eelmistes lühilugudes.

Ka Eestis on palju – maailmaparandajaid.

Küll võideldakse venelaste, moslemite, mustade ja lollide poliitikute vastu. Metsa raiumine, Rail Baltika – „loll raudtee“, meditsiin vs. alternatiiv, rahandus vs. Bitcoin ja nii edasi.

Vana anekdoodi kaverdus: „ Mina, Naturaal-Filosoofia, Ainsuse professor,  olen seda, „Isiksuse teooriat“, lugenud kaks korda, ühe korra ümber tõlkinud ja käsitsi kirjutanud, selle teksti arvutisse trükkinud ja isegi omapoolse kirjelduse teinud – mina hakkan sellest juba ise aru saama.  Tudengid (rahvas), va tainapead, ei taipa aga mõhkugi.“ (kes mõikas – seda ütles nüüd Provokaator).  

PROVOKAATORI provokatsioon. 

HALLOOO, VÕTLEJAD!!!!!!

LIPUD LOOSUNGID KÄTTE JA BARRIKADIDELE (kui muidu ei saa, laseme verd ka) EDASI!!!   TULGE KÕIK – OHVRID, KONTROLLIJAD, PÄÄSTJAD, VIRISEJAD, VINGUJAD JA ORJAD!!!   HURAAA!!!    EDASI!!!.

Ja Kangelased (ärimehed, poliitikud), Aferistid, Motivaatorid – peavad peenikest naeru. Räägivad majanduskasvust ja reformidest.

Nad on tase üleval pool, kui lihtne Ohver, ja nende süsteemis on energiat – veidi, ja hoopis teistsugust, kuid – see toimetab, tahame seda või mitte.

Mida teha, et midagi üldse paremaks läheks???

Siin ongi - ARUTELU JA VÄLJAMÕTLEMISE  koht.

Tegutsema peab nii, et sellest ka – tolku oleks.

Ja ei piisa vaid sellest, kui: lugeda, korraks mõelda ja  tõsta „sinine pöial“ ülesse – meeldib.

Mulle ei meeldi.

Ma ei viitsi Kangelast mängida ja Ohvril silmi avama hakata.  Sellest pole tolku. Kõik vähegi – isiksust arendanud inimesed peaks veel, veel ja VEEL kord lugema seda teooriat, arutama erinevaid vaatenurki ja seletama – KUIDAS TEHA NII, ET OLEKS TOLKU. 

Iseteadjaid, isepäiseid, filosoofe ja Maailmaparandajaid ei olegi nii vähe – TEEME ÄRA. 

Mida?  Mina ei tea, mis aitaks?

Tean ,  et aitavad erinevad variandid, mis on kõrgemal kui - O - nulltasand. 

Jagada seda teooriat, mõelda võimalikult suurema energiaga variante ja – HAKATA TEGEMA.

Muidu lähen vaikselt oma tasandile tagasi ja – HAKKAN „mediteerima“ – ja mul – Poffffig (metsast ja „loll raudteest“). 

Kas kujutate ette, millises „pasa-mülkas“ me elame – kui vaatame ühe nurga alt (kui vaadata teise nurga alt, võib see olla ka – IMELINE).

Isegi siis kui me saame teada, et meie eelmised veendumised olid „pehmelt öeldes“ – puudulikud, ajame ikka tuima järjekindlusega sama jama suust välja. Kuidas me saaksimegi oma eelmisi tõekspidamisi tunnistada ja endale tuhka pähe raputada.

Meile on tekkinud „objektiivsemaid kanaleid ja „mõeldakse taas“, kuid ikkagi - ka need edumeelsed inimesed teevad, oskamatusest, seda sama – võimendavad olemasolevat energiat.

Kui kõik - raudtee, metsade, murjanite ja poliitikute vastu võitlejad istuksid ühise laua taha, või teeksid ka mujal ettepanekuid – kuidas jätta manipulaatorid – NÄLGA,  ENERGEETILISELT – ilma lippude ja loosungiteta.

Minu meelest tuleks – hakata mõtlema, rääkima ja kirjutama – KUIDAS ME NÄEKSIME OMA TULEVIKKU – HELGENA (vähemalt normaalsenagi).

Äkki hakkavad Ohvrid ka uskuma – sellist võimalust.

Öelge mulle kas või ÜKS „avaliku elu tegelane“, kes TEAB,  et võõra-väe sõjatehnikast ei ole meile abi, ja ei võimendaks seda - järgi kiitmisega.

Kuid ma olen ka selles APPPSOLUUTSELT  veendunud, et enamus edumeelseid kirjutajaid - ei usu ja EI OSKA MÕELDAGI ASJADEST POSITIIVSE ENERGIAGA „+2„

Paljud arvavad et – Mis mõte on hakata ennast muutma?

„Mõttega“ - vahet polegi.  

On vaid oht, et elades tasandil „ -1 „ on võimalus kiiremini – haigestuda ja ära surra. Ka minu elust on võtta väga palju selliseid näiteid. Elu tundub olema ohtlik – piisab teha kasvõi väiksemgi viga (eelkõige teadmatusest) ja areng peatub või taandareneb.  See skeem on hea veel ka seepärast, et aitab igapäevaselt ära seletada - meie suhted. Ma olen nüüd, juba pea nädal aega, teadlikult jälginud inimesi – ja  „Mis nende sees kõike on?“ 

Seda teksti ja skeeme peaks periooditi üle kordama ja märkama – kas teooria, arvamus, peab paika ja kas on tekkinud mõistmist juurde .

Tõestage – keegigi ja kuidagigi – et see teooria on VALE   ja   Maailma „Vabadusvõitlejad“ ei ole – TOTAALSELT ÄMBRISSE ASTUNUD.

Mina, Filosoofi osa-isiksusena, näen uudistest ja maailma ajaloost, just seda – ämbrit. 

 See oli siis, enamalt jaolt, Provokaatori versioon, sest tal pole hetkel kedagi teist, kelle kallal õiendada.  

Filosoof ei saanud tulla, tal pole aega – uurib tagakambris Platoni TARKU mõtteid.  

Kangelane kisab Provokaatorile: – „Kuhu poole ma punuma pistan? Minu mõõk, minu kübar – minu „Kangelastegu“ ootab mind!“  

Strateegil pole aega, tal 101 projekti vaja kirjutada ja ukse peal on silt – „ MITTE SEGADA – TÖÖTAN“.  

Võitja ja Vaatleja – arutavad ja vaatlevad – SÜVENENULT.  

Mudrets – Elutark,   aga vaatab oma metsaonni aknast ja on rahul. „Mets kohiseb, loomad lippavad ja kui masinad paistma hakkavad – „No eks ma siis liigutan oma väikest sõrme“. 

Aga OHVRID?,  neid ju pole siin. Nad vahivad – „helesinist ekraani“.  

PS: (Sel ajal kui ma seda teksti üles riputasin, siis kuulasin - Eesti ELUTARKA.

Mul oli pikka aega selline tunne, et ma – OLEN SELLIST JUTTU JUBA KUULNUD. Ja mu arvamus ei petnud mind.

Eestis on ELUTARK, vähemalt üks, keda me kõik teame.

Lugu, mis taustaks käis, oli – Fred  Jüssi – Hallo Kosmos.

Mul on siiani vastakad tunded, kuid Mudretsi on hea kuulata, teeb hingele pai!.... Ja seletab KOGU SELLE TEOORIA ära - „lihtsa inimese“ sõnadega. )

ÄGEDAT ULMET

Sorides ühte kausta leidsin lühiloo, mille olin trükkinud arvutisse. See on minu "kaverdatud" lühijutustus A C. Clark -i raamatust "Tähed ja linn". Raamat on palju pikem ja nüansim. Mina noppisin välja "huvitavad" kohad ja kohendasin lühemaks looks.   

LUGU.

 

Maailm, kuhu Ta sündis, oli suletud. See ei oma mingit kokkupuudet välismaailmaga; ta moodustas omaette universumi. Seal elavad inimesed, kes on palju unustanud, kuid nad ei tea seda. Nende kooskõla keskkonnaga on niisama täiuslik kui keskkonna kooskõla nendega, sest mõlemad olid koos kavandatud. See, mis oli väljaspool planeeti, ei puutunud neisse; see oli nende mõttemaailmast välistatud. Maa oli kõik, mis eksisteeris, kõik mida nad vajasid, ja kõik mida nad suutsid kujutleda. Ent mõnikord siiski kummitasid neid muistsed müüdid ja legendid. Möödunud on rohkem kui miljard aastat, nemad aga elasid ikka ühel ja samal planeedil ning kõndisid ühtedel ja samades imepäraselt muutumatutel radadel.

Planeedil elavad miljonid inimesed, ja ei leidu ühtegi inimest, kellega Ta saaks tõsiselt rääkida. Ta pöördus mõttes tagasi oma sünni mõistatuse juurde. Talle ei tundunud kummaline, et jõud, mis materialiseerisid kõik teised tema igapäevased elu objektid, võisid ainsa hetkega luua ka tema enese. Ei, mõistatus ei seisnenud selles. Probleem, mida ta kunagi ei olnud suutnud lahendada ja mida mitte keegi ei olnud talle seletanud, oli tema unikaalsus.

Unikaalsus. See oli kummaline, kurb sõna – ja kummaline kurb seisund. Kui teda nimetati unikaalseks – nagu sageli juhtus, kui arvati, et ta ise seda ei kuule – siis tundus talle, et selles kõlasid pahaendelised alatoonid, mis ähvardasid ainuüksi tema enese õnne.

Ta oli tegelikult maadeuurija ja kõik maadeuurijad otsivad midagi, mis nad on kaotanud. Harva leiavad nad selle ja veel harvemini toob leidmine neile suuremat õnne kui otsimine ise.

 

Ja nüüd küsis Tema õpetaja. „ Kas sa oled eneselt kunagi küsinud, k u s  sa olid enne sündimist – enne seda kui mäletad ennast vanemate kõrval.“

„Ma arvasin, et ei olnud kusagil, et ma polnud midagi muud kui skeem kellegi mälus ja ootasin enese loomist – niimoodi.“

„Sul on muidugi õigus,“ tuli vastus, „aga see on ainult osa tõest – väga väike osa. Seni oled sa kokku puutunud üksnes omavanustega, kes tõde ei tea. Neile tuleb see varsti meelde, sinule aga mitte, seepärast peame sind ette valmistama faktidele silmavaatamiseks. Rohkem kui miljard aastat on inimkond elanud siin. Väljaspool pole midagi peale tühjuse. Oma ürgesivanematest teame vähe, välja arvatud  see, et nende elu oli väga lühike ja kummalisel kombel suutsid nad end reprodutseerida. Inimolendi nagu iga teisegi objekti määratleb tema struktuur. Inimene ja seda enam tema mõistuse struktuur on uskumatult keerukas. Ometi on loodus suuteline mahutama seda struktuuri pisitillukesse, silmaga nähtamatusse rakku. Mida suudab loodus, sellega tuleb omal viisil toime ka inimene. Me ei tea, kui palju aega selleks kulus. Võib-olla miljon aastat – aga mis tähtsust sellel on. Lõpuks õppisid meie esivanemad analüüsima ja salvestama informatsiooni, mis määratleb iga konkreetse inimolendi, ja kasutama seda informatsiooni originaali reprodutseerimiseks, nagu sina siin praegu oled. Ma ei saa sulle täpselt öelda, kuidas seda tehakse. Informatsiooni salvestamise viisil pole mingit tähtsust; tähtis on ainult informatsioon ise. Tegemist võib olla paberile kirjutatud sõnadega, varieeruvate magnetväljade või elektrilaengutega. Inimesed on rakendanud kõik neid salvestusmeetodeid ja veel paljusid teisi. Piisav, kui öelda, et juba ammu õppisid nad salvestama iseennast – täpsemalt kehatut struktuuri, mille järgi neid on võimalik ellu tagasi tuua. Niisugune on meie elu skeem. Me kõik oleme juba palju-palju kordi siin viibinud, aga et mitteeksisteerimise perioodide kestus varieerib nähtavasti juhuslikkuse seaduste järgi, siis ei kordu praegune rahvastik mitte kunagi. Aga see pole veel kõik. Igal hetkel elab ja kõnnib siin tänavatel ainult üks sajandik tema kodanikest. Rõhuv enamik uinub ja ootab signaali, mis nad järjekordselt ellu tagasi toob. Nõnda on meil järjepidevus, kuid ühtlasi muutlikkus – surematus, kuid mitte stagnatsioon. Ma tean, mille üle sa pead murrad. Sa tahad teada, millal sinul hakkavad meenuma varasemate elude mälestused, nagu need su kaaslastel juba meenuvad. Selliseid mälestusi pole olemas, sest sa oled unikaalne. Me püüdsime seda sinu eest võimalikult kaua saladuses hoida. Sina oled midagi niisugust, mis juhtub siin harva, käputäis kordi. Me teame, et sa oled selline inimene, kes pole kunagi varem siin elanud. Sa oled sõna otsest mõttes laps, kes ei ole Maale sündinud vähemalt kümne miljoni aasta jooksul.“ 

Ta mõtles selle üle pikalt. Ta ei kahelnud, et inimene võis veeta tuhat eluaega, ammendamata kõiki looduse imesid ja saamata osa kõigist elamuste permutatsioonidest, mida ümbrus võis pakkuda. Kõike seda võis Ta teha aga kui tal ei olnud võimalik saavutada midagi rohkemat, ei saanud ta kunagi rahul olla. Kerkis üksainus probleem. Mida rohkemat o l i tal saavutada?

Esimene elu oli väärtuslik kingitus, mis ei kordund enam kunagi. Imepärane oli elule esimest korda, just nagu koiduvärskuses vastu astuda. Kui ainult oleks leidunud teisi temataolisi, kellega mõtteid ja tundeid jagada! 

Õpetaja jätkab. „Legend räägib – aga see on ainult legend -, et me sõlmisime Sissetungijatega lepingu. Nemad võisid saada Universumi, kui neile seda nii hädasti vaja oli, ja meie leppisime maailmaga, kus me olime sündinud. Nemad, kes ehitasid Selle ja kavandasid selle juurde kuuluva ühiskonna, olid mateeria ja ka vaimu valitsejad. Nad paigutasid siia kõik, mida inimkond võib vajada – ja lõid siis tingimused, mis tagavad, et me kunagi nende müüride vahel ei lahku. Me olema sellest kokkuleppest kinni pidanud ja unustanud oma lapsepõlve tühised unelmad, nagu need unustad ka sina. Oh, füüsilised tõkked on kõige vähem olulised. Võib-olla on olemas siit välja viivaid teid, aga ma ei usu, et sa läheksid neid mööda väga kaugele. Ja kui see katse sul õnnestukski, siis mis kasu sellest oleks?  Muistseid salvestisi on väga vähe säilinud; valitseb üldine arvamus, et kusagil Sissetungijate tuleku ja praeguse hetke vahelisel ajal olid kõik ürgsete aegade mälestused mingil teadmata põhjusel kaotsi läinud. Kadu on nii täielik, et seda on raske pidada ainuüksi juhuse tagajärjeks. Inimkond on ilma jäänud oma minevikust, välja arvatud mõned vähesed kroonikad, mis võisid täielikult rajaneda legendidel. Selles on lahutamatult ühte sulanud esimesed tule taltsutajad ja esimesed tuumaenergia vabastajad, esimesed inimesed, kes õõnestasid puutüvest kanuu ja esimesed kosmonaudid. Ajakõrbe teisel serval olid nad kõik üksteise naabrid. Sellest ajast, mil inimene esmakordselt Maale  ilmus, oli Galaktika teinud ümber oma telje ainult kümme pööret. Kui sa kord küsisid – „kuidas?“, siis ma räägin sulle – „milleks?“   Kuigi see on pikk lugu, arvan ma, et see huvitab sind.“

„Mind huvitab kõik.“

„Väga hea. Inimestel – kui need olid inimesed, milles ma mõnikord kahtlen - kes kavandasid Selle, tuli lahendada kirjeldamatult keerukas probleem. Nagu sa tead, ei ole See lihtsalt masin – ta on elusorganism ja seejuures surematu organism. Me oleme oma ühiskonnaga nii harjunud, et ei oska ette kujutada, kui kummaline ta pidid tunduma meie esivanematele. Me elame pisitillukeses suletud maailmas, mis kunagi ei muutu, väikesed detailid välja arvatud, kuid mis sellest hoolimata püsib ajast aega täiesti stabiilne. Tõenäoliselt on niisugune elu kestnud kauem kui inimkonna kogu ülejäänud ajalugu, s e l l e s ajaloos aga arvatakse olevat eksisteerinud loendamatud tuhanded omaette kultuurid ja tsivilisatsioonid, mis püsisid lühikest aega ja hukkusid siis. Täpselt ühed ja samad inimesed võivad moodustada palju erisuguseid ühiskondi. Ma ei saa tõestada ja mul ei ole selle kohta mingeid otseseid tõendeid, aga ma usun, et see on nii. Kavandajad ei piirdunud tema elanikkonna fikseerimisega; nad fikseerisid ka selle elanikkonna käitumist määravad seadused. Me oleme vaevalt teadlikud, aga me järgime neid. Siin on tardunud kultuur, mis väljaspool oma kitsaid piire ei saa muutuda. Üldisesse mällu on, peale meie kehade ja isiksuste struktuuri, salvestatud veel palju muud. Neisse on salvestatud ümbritseva enese olemus ja nad hoiavad iga aatomit kõigi muutuste eest, mida võib tuua aeg. Seni kuni üldises mälus jätkub energiat ja neisse salvestatud maatriksid saavad kontrollida, ei muutu Maal füüsiline struktuur kunagi.“

„Aga  m õ n e d muutused on ju toimunud.“

„Muidugi, aga mälupankadesse salvetatud informatsiooni kustutamise ja uuega asendamise teel. Igal juhul mainisin ma seda, üksnes kui näidet  planeedi füüsilise enesesäilitamise viisi kohta. Mida ma rõhutada tahan, on see, et samalaadselt säilitavad masinad ka meie sotsiaalset struktuuri. Nad jälgivad kõiki muutusi ja pidurdavad neid, enne kui need muutuvad liiga suureks. Kuidas nad seda teevad? Ma ei tea – võib-olla valides neid inimesi, kes Loomehallist väljuvad. Võib-olla mõjutades meie isiksuse struktuuri. Me võime arvata, et meil on vaba tahe, aga kas me saame selles kindlad olla? Igatahes on probleem lahendatud, Maa on püsima jäänud ja kindlalt purjetanud läbi aegade nagu suur laev, mis kannab endas kõike inimkonnast järelejäänut. See on tohutu saavutus sotsiaalse planeerimise alal, ehkki on hoopis omaette küsimus, kas see ennast ära tasub. Stabiilsusest üksi aga veel ei piisa. See võib liiga kergesti kaasa tuua stagnatsiooni ja sealt edasi allakäigu. Selle vältimiseks rakendasid kavandajad keerukaid abinõusid, ehkki nad ei saavutanud ka täielikku edu.“ 

 Peale õpetaja lahkumist mõtles Ta kõige üle. Oli kummaline, et Ta ei olnud kohanud kedagi teist, kes kunagi oleks paistnud nende eluviisi suhtes rahulolematust tundvat. Planeet ja  selle elanikud olid kavandatud ühe kõikehõlmava plaani osadena; nende sümbioos oli täiuslik. Kogu oma elu vältel ei tundnud elanikud kunagi igavust. Ehkki nende maailm oli varasemate aegade mõõdupuu järgi pisitilluke, oli selle keerukus tohutu ning imede ja aarete rikkalikus mõõtmatu. Siia oli koondatud kõik geniaalsuse viljad. Öeldi, et planeedile oli andnud midagi iga linn, mis oli kunagi eksisteerinud; enne Sissetungijate tulekut oli tema nime tuntud kõigis maailmades, mis olid inimesele kaotsi läinud. Maa ehitamisel oli rakendatud Impeeriumi kõiki oskusi ja kogu kunstimeisterlikkust. Suurte päevade lõpu eel olid geeniused kõik ümberkujundanud ja varustanud masinatega, mis tegid ta surematuks. Kõik muu võis ununeda, Maa aga elas edasi ja kandis inimese järeltulijaid kindlalt mööda aja jõge allavoolu. Nad ei olnud saavutanud mitte midagi peale ellujäämise ja olid sellega rahul. Leidus miljon asja, mis täitsid nende elu alates tunnist, mil nad väljusid Loomehallist, kuni tunnini, mil nad pöördusid tagasi Mälupankadesse. Ainuüksi vestluste ja mõttevahetuste naudingud ja sotsiaalse suhtlemise keerukad formaalsused hõlmasid olulise osa eluajast. Neile lisandusid suured formaalsed diskussioonid, kuidas tema teravamad mõistused lõid üksteisega lahinguid või püüdsid jõuda filosoofia mäetippudele, mida ei vallutata kunagi, kuid mille ahvatlus jääb alati püsima. Esimestel elusajanditel aitasid meeldivalt aega veeta mitmesugused spordialad, milledest paljud tegi võimalikuks ainult kontroll gravitatsiooni üle. Seikluste ja fantaasia vallas andsid saagad kõik, mida keegi oskas ihaldada. Nad kujutasid enesest vältimatut lõppstaadiumi, milleni oli viinud püüd realismi poole, mis sai alguse siis, kui inimesed hakkasid jäädvustama liikuvaid kujutisi ja salvestama helisid ning rakendama seda tehnikat tegeliku või kujutletava elu stseenide etendamiseks. Saagades oli illusioon täielik, sest kõik aistingud juhiti kõrvale. Kuni seiklus kestis, oli võlutud pealtvaataja reaalsusest ära lõigatud; ta just nagu elas unenäos, kuid uskus, et on ärkvel. Kõigi inimeste jaoks olid alles jäänud ka armastuse ja kunsti vastastikuses seoses olevad maailmad. Nende seos rajanes sellel, armastus ilma kunstita on lihtsalt iha rahuldamine ja kunsti ei saa nautida, kui sellele lähenetakse armastuseta. Inimesed olid ilu otsinud paljudes vormides – helide järjestuses, paberile tõmmatud joontes, kivi pinnatekstuuris, inimkeha liigutustes, ruumis vahelduvates värvustes. Kõik need kunstivormid olid ka püsima jäänud ja aegade jooksul oli neid lisatud teisi. Mitte keegi ei olnud veel kindel, kas kunsti kõik võimalused olid juba ammendatud ja kas väljaspool inimaju oli kunstil mingi tähendus. Sama kehtis ka armastuse kohta. Juba ammu oli selgunud, et teatava hulga kuritegude või korratusteta muutus elu varsti talumatult igavaks. Mis aga puutus kuritegudesse, siis ei olnud garanteeritud, et need jäid optimaalsele tasemele, mida nõudis sotsiaalne tasakaal. Kui nad olid lubatud ja reguleeritud, siis lakkasid nad olemast kuriteod. 

      Ta nägi minevikku, olgugi mitte selgesti, vaid nagu inimene, kes seisab kõrgel mäel ja vaatab üle uduse tasandiku. Ta sai aru, et inimesed ei olnud alati elanud linnades ja et sellest ajast peale, mil masinad olid inimese vabastanud raskest tööst, oli alati eksisteerinud kaks teineteisega võistlevat tsivilisatsioonitüüpi. Koidikuajastul ulatus linnades arv tuhandetesse, kuid suur osa inimkonnast eelistas elada suhteliselt väikeste kogukondades. Universaalne transport ja silmapilkne side tagasid neile kogukondadele vajaliku kontakti välismaailmaga ja nende liikmed ei tundunud mingit vajadust elada tihedasti koos miljonite kaasinimestega.

Teine ühiskonnatüüp erines varaseil päevil vähe sadadest teistest kogukondadest, kuid aegade jooksul kujunes temas järkjärgult iseseisev kultuur – üks kõrgemaid, mida inimkond oli kunagi tundnud. See kultuur rajanes suurel määral vaimujõu otsesel kasutamisel, samal ajal kui inimühiskonna ülejäänud osa, pani üha suuremad lootused masinatele. Pikaajaline arenemine eri teid mööda laiendas kahe erineva suuna vahelist kuristikku. Selline oli lühidalt selle aja ajalugu.      

Siin oli nüüdseks lõpule jõudnud evolutsioon, mis oli olnud peaaegu niisama pikk kui inimese oma. Selle algus oli mattunud Koidukuajastu uttu, kus inimkond oli esmakordselt õppinud kasutama energiat ja saatnud oma kärarikkad masinad üle maailma laiali. Aur, vesi , tuul – kõiki neid oli lühikest aega rakendatud ja kõigist neist oli seejärel loobutud. Sajandeid oli maailma vajadusi rahuldanud mateerias peituv energia, kuni ka see oli kõrvale tõrjutud, kusjuures iga muutusega oli kaasnenud vanade masinate unustamine ja uutega asendamine. Väga pikkamööda, tuhandete aastate vältel, oli lähenetud täiusliku masina ideaalile; mis kunagi oli olnud unistus, siis kauge perspektiiv ja lõpuks reaalsus:   Ühelgi masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat osa.

     Ta kohtus ühel korral sellise masinaga. Masin, mille ees ta seisis, oli enamikust oma kaaslastest väiksem, kuid ometi tundis ta end sellega võrreldes kääbusena. Umbes kolme jala kõrgusel põrandast paiknes kogu seadme pikkuses lai läbipaistev paneel. Ta surus lauba vastu siledat , kummaliselt sooja materjali ja püüdis masinasse sisse vaadata. Algul ei näinud ta midagi. Siis käega silmi varjates, õnnestus tal eristada tuhandeid nõrku valgustäppe, mis rippusid tühjuses. Üksteise kõrval paiknedes moodustasid need kolmedimensioonilise võrestiku, mis oli niisama kummaline ja mõttetu, nagu muistse inimese jaoks pidid olema tähed. Ehkki ta unustas aja kulgemise ja jälgis neid värvilisi tulukesi palju minuteid, ei vahetanud need kordagi asukohta ja nende heledus ei muutunud. Nagu inimaju oli suuteline lühikest aega peatuma ühelainsal mõttel, nii võis mõõtmatult suurem aju, mis moodustas ainult osa Keskarvutist, haarata ja igavesti säilitada kõige keerukamaid ideesid. Sellesse igavesse ajusse oli jäädvustatud kõigi loodud asjade struktuurid, mille reaalseks muutmiseks oli vajalik ainult inimtahte avaldus. 

Mingil ajaloolisel hetkel oli ilmunud - Meister. Meister saabus Maale Üleminekusajandite kaoses, mil Galaktikaimpeerium oli kokku varisemas, kuid tähtedevaheline ühendus ei olnud veel täielikult katkenud. Päritolult oli ta inimene, ehkki tema kodu asus planeedil, mis tiirles Seitsme Päikese hulka kuuluva tähe ümber. Noore mehena oli ta sunnitud oma maailmast lahkuma ja mälestus sellest, kummitas teda kogu tema elu vältel. Oma pagenduses süüdistas ta kättemaskuhimulisi vaenlasi, kuid tegelikult põdes ta paratamatut haigust, mis universumi kõigist mõistlikest rassidest näis ründavat ainult Homo spiens`i.  See haigus oli usumaania. Oma ajaloo varasema osa vältel oli inimkond sünnitanud lõputu rea prohveteid, messiaid ja evangeliste, kes olid ennast ja oma järelkäijaid veennud, et universumi saladused on avatud vaid neile. Ühtedel neist õnnestus rajada religioonid, mis jäid püsima paljudeks põlvkondadeks ja mõjutasid miljardeid inimesi; teised unustati juba enne nende surma.

Teadus, mis monotoonse järjekindlusega lükkas ümber kõik prohvetite kosmoloogilised õpetused ja tegi neile üle jõu käivaid imesid, hävitas lõpuks kõik need usud. Ta ei suutnud hävitada aukartust ja alandlikkust, mida tundsid kõik mõistuslikud olendid, mõeldes end ümbritsevale tohutule universumile, kuid tal õnnestus nõrgendada ja lõpuks likvideerida loendamatuid religioone, millest igaüks uskumatu jultumusega väitis, et just tema on ainus tõe varaait ning kõik tema miljonid rivaalid ja eelkäijad eksivad. Ent ehkki neil ei olnud kunagi enam tõelist jõudu, kui inimkond oli kord juba saavutanud teatava väga elementaarse tsivilisatsioonitaseme, ilmusid aegade vältel üha uued isoleeritud kultused, millel sõltumata sellest, kui fantastilised olid nende tõekspidamised, õnnestus alati leida mõningaid pooldajaid. Eriti õilmitsesid nad segaduste ja korratuste perioodidel ning polnud üllatav, et suur irratsionaalsuse puhang kaasnes Üleminekusajanditega. Kui tegelikkus oli masendav, püüdsid inimesed end lohutada müütidega.

Selle saaga kohta oli kirjutatud terveid raamatukogusid , mille iga teos oli esile kutsunud suure hulga kommentaare, kuni esialgsed köited olid teatavat laadi ahelrektsiooni tagajärjel mattunud tõlgenduste ja seletavate märkuste mägede alla. Meister oli peatunud paljudes maailmades ja leidnud endale järelkäijaid paljude rasside hulgast. Et tal õnnestus võrdsel määral kaasa tõmmata nii inimesi kui ka mitteinimesi, pidi tal olema tohutult jõuline isiksus, ja polnud kahtlust, et nii laia kõlapinnaga religioonis pidi olema palju puhast ja õilsat. Tõenäoliselt oli Meister inimkonna kõigist messiast kõige edukam – nagu ta oli ka viimane. Ükski ta eelkäija ei suutnud võita nii palju poolehoidjaid ega levitada oma õpetust üle nii suurte aja- ja ruumikuristike.

Meister ja salkkond tema kõige ustavamaid järelkäijaid saabusid Maale päevil, mil linnad ei olnud veel välja surnud ja tee tähtedele oli veel avatud. Kui Meistri pikk elu hakkas lõppema, pöördusid tema mõtted uuesti koduplaneedile, kust ta  oli pagendatud, ja ta palus sõpru, et need kannaksid ta lageda taeva alla, kus tal oleks võimalik näha tähti. Oma kahanevat jõudu pingutades ootas ta ära Seitsme Päikese kulminatsiooni ning pomises lõpu eel palju sõnu, mille tõlgendused täitsid hiljem uusi raamatukogusid. Ikka ja jälle rääkis ta „Suurtest“, kes on sellest aegruumiuniversumist lahkunud, kuid tulevad ühel päeval kindlasti jälle tagasi, ning ta tegi oma järelkäijatele ülesandeks neid vastu võtta, kui nad saabuvad. Need olid tema viimased ratsionaalsed sõnad. Pärast seda ei olnud ta enam oma ümbrusest teadlik, kuid päris lõpus ütles ta lause, mis hiljem, läbi aegade kummitas kõiki, kes seda kuulsid: „Ilus on igavese valguse planeetidel värvilisi varje vaadata.“  

Pärast Meistri surma läksid paljud tema järelkäijad laiali, kuid mõned jäid tema õpetusele truuks ja arendasid seda aja jooksul pikkamööda edasi. Algul uskusid nad, et Suured, kes nad ka poleks, tulevad varsti, kuid sajandite möödudes see lootus haihtus. Siin muutus lugu väga segaseks ning tõde ja legendid näisid olevat lahtiharutamatult kokku põimunud. Inimesed said ainult ähmase ettekujutuse fanaatikute põlvkonnast, kes ootasid, et mingil teadmatul tulevasel ajal toimub mingi neile arusaamatu suur sündmus. Tegelikult ei tulnud Suured kunagi. Aegamööda vähendasid pettumus ja pooldajate surm liikumise jõudu. Esimesena kadusid lühiealised inimsoost usklikud ja midagi ülimalt iroonilist peitus faktis, et inimeste hulgast pärineva prohveti viimane jünger oli inimesest täielikult erinev olend. Oma hilisemates staadiumides samastus Suurte religioon Seitsme Päikese austamisega. Kui Suured kangekaelselt keeldusid ilmumast, siis tehti katset nende kaugesse kodusse signaale saata. Juba ammu oli see signaliseerimine muutunud mõttetuks rituaaliks. Universumi ajalugu pidi olema täis niisuguseid seosetuid niite ja mitte keegi ei saanud öelda, missugused neist olid tähtsad, missugused tühised. Meistri ja Suurte fantastiline lugu näis olevat üks loendamatutest legendidest, mis mingil viisil oli Koiduajastu tsivilisatsioonidest püsima jäänud. 

„Aga kuidas on lugu moraalse vastutusega, Meistri keelust üleastumise suhtes?“

„Ma sain teada selle keelu põhjuse. Kui sa Meistri elulugu üksikasjalikumalt tundma õpid, nagu see sul nüüd võimalik on, siis näed, et ta väitis enda olevat teinud palju imesid. Tema järelkäijad uskusid teda ja nende veendumus andis lisa teema võimule. Tegelikult aga oli kõigil neil imedel muidugi üks või teine lihtne seletus – kui nad üldse toimusid. Mind üllatab, et muus suhtes intelligentsed inimesed lasksid ennast niimoodi petta.“

„Nii et Meister oli siis petis?“

„Ei; nii lihtne see asi pole. Kui ta oleks olnud ainult petis, siis poleks ta mingil juhul saavutanud  sellist edu ja tema liikumine ei oleks kestnud nii kaua. Ta oli hea inimene ning suur osa tema õpetusest oli õige ja tark. Lõpuks hakkas ta ka ise oma imesid uskuma, aga ta teadis, et on olemas üks tunnistaja, kes võis need ümber lükata.  Seepärast andis ta käsu mitte avaldada oma teadmisi enne universumi viimset päeva, mil tulevad Suured. Raske uskuda, et ühes ja samas inimeses võis eksisteerida selline pettuse ja siiruse segu, aga nii see lugu oli.“

„See pole vastus. Kes teab, mis seal kosmilises ruumis on?  Sissetungijad võivad olla universumist lahkunud, aga võib leiduda teisi inimesele vaenulikke intelligentseid olendeid.“

„Miks neid peaks leiduma? See on üks küsimus, mille üle meie  filosoofid on väga pikka aega vaielnud. Pole tõenäoline, et tõeliselt intelligentne rass võiks olla vaenulik.“

„Aga Sissetungijad …“

„Ma tunnistan, et nemad on mõistatuslikud. Kui nad olid läbinisti kurjad, siis peavad nad selle aja peale olema ennast hävitanud. Ja kui isegi pole …   Kunagi oli meil impeerium. Mida võiksid nad meilt nüüd himustada.“

„Kas kõik inimesed mõtlevad niimoodi?“

„Ainult vähesed. Keskmine inimene ei murra selle üle pead, aga ütleb tõenäoliselt, et kui Sissetungijad oleksid tõesti tahtnud Maad hävitada, siis oleksid nad seda juba ammu teinud. Ma ei  usu, et keegi neid tegelikult kardab.“

„Ma arvan, et su teooria on kooskõlas kõigi teadaolevate faktidega. Õnnetuseks aga jätab see täielikult lahendamata suurima, Maa otstarbesse puutuva probleemi. Miks püüavad inimesed teeselda, et välismaailma pole olemas? See on küsimus, millele ma tahaks vastuse saada.“

„Ja see on küsimus , millele ma kavatsen vastata. Aga ma ei tea, millal – ja kuidas.“ 

    Vastuse andis aeg, ning olem keda kutsuti, ja kes laskis ennast kutsuda: „Vanamonde“.

Pärast seda, kui Vanamonde oli esmakordselt teadvuse omandanud, oli Galaktika ümber oma telje palju pöördeid teinud. Ta mäletas vähe noist esimetest aegadest ja olenditest, kes siis olid tema eest hoolitsenud, kuid tal oli veel meeles lohutamatu kurvastus, mis oli teda haaranud, kui nad läinud olid ja ta tähtede keskele üksi jätnud. Pärast pikkamööda oma võimeid arendades ja suurendades lõputu aja vältel ühelt päikeselt teisele rännanud. Kunagi oli ta unistanud nende taasleidmisest, kes olid tema sünni juures viibinud, ja ehkki see unistus oli nüüd tuhmunud, ei olnud see kunagi täielikult kustunud. Loendamatutest maailmadest oli ta leidnud rususid, mida elu oli enesest maha jätnud, kuid mõistuse oli ta avastanud üksainus kord – ja Mustast Päikesest oli ta kabuhirmus eemale põgenenud. Ent universum oli väga suur ja otsingud olid alles alanud. Galaktika südamest, ehkki see oli ruumis ja ajas kaugel, viipas Vanamonde`ile üle valgusaastate võimas energiapuhang. See erines täielikult tähtede kiirgusest ja ilmus tema teadvusvälja äkki nagu meteoorijälg pilvitusse taevasse. Ta suundus läbi ruumi ja aja selle energiasähvatuse viimase eksisteerimishetke poole, heites enesest oma teekonnal, nagu ta seda oskas, mineviku surnud, muutumatu struktuuri. 

„Ma ei suuda kindlaks teha, mida see . . .  Vanamonde enesest kujutab. Sellel olendil on tohutud teadmised, aga intelligentsi näib tal olevat väga vähe. Muidugi võib tema mõistus olla meie omast nii erinev, et me ei saa sellest aru – aga millegipärast ei usu ma, et see on õige seletus.“

„Hea küll, aga mida sa siis teada said? Kas Seitsme Päikese kohta ta midagi teab?“

„Selle süsteemi rajasid paljud rassid, kaasa arvatud meie oma. Niisuguseid fakte saab see olend mulle teatada, aga nähtavasti ei mõista ta nende tähendust. Ma usun, et ta on minevikust teadlik, suutmata seda tõlgendada. Kõik mis kunagi on juhtunud, näib tema mõistuses olevat läbisegi paisatud. Vanamonde´il enesel puudub igasugune eksisteerimiskoht – ja võib-olla isegi eksisteerimiseaeg.“ 

„Peale mõningast aega uurimist teame Vanamondest juba üht-teist.“

„Kas teil õnnetus avastada, kes ta on?“

„Jah, see oli lihtne, ehkki me veel ei tea tema päritolu. Ta kujutab enesest puhast intellekti ja tema teadmised näivad olevat piiramatud. Aga ta on lapsik – ja seda ütlen ma täiesti otseses tähenduses. Ma tahan öelda, et ehkki Vanamonde´il on tohutu, võib-olla piiramatu mõistus, on ta ebaküps ja vähe arenenud. Tema tinglik intelligents on väikesem inimese omast, ehkki tema mõtteprotsessid on palju kiiremad ja ta õpib väga ruttu. Tal on  ka mõned võimed, millest me ei saa veel aru. Kogu minevik näib mingil raskesti kirjeldataval viisil tema jaoks avatud olema. Maale tulles rakendas ta võib-olla just seda võimet.“

„Kas sa arvad, et Vanamonde on alles äsja sündinud?“

„Tema enese mõõdupuu järgi jah. Tema tegelik vanus on väga suur, ehkki ilmselt väiksem kui inimese oma. Erakordne on see, et nagu ta väidab, oleme meie ta loonud, ja pole kahtlust, et tema päritolu on seoses mineviku kõigi suurte mõistatustega. Vanamonde on suuteline minevikku kirjeldama täiusliku üksikasjalikkusega, ent ta ei saa aru, mida näeb, ja sellepärast on temaga väga raske töötada.“   

Kogu inimkond asus vaatama ettekannet. Poodiumile ilmus Callitrax, selle rühma juht, kelle ülesanne oli rekonstrueerida minevik informatsioonist, mille Vanamonde oli Maale toonud. See oli tohutu, peaaegu võimatu ettevõte, ja seda mitte üksnes asjaomaste ajavahemike määratu pikkuse tõttu. Informatsioon, mida oli juba üksnes seni avastada suudetud,  sarnanes vaevalt ajalooga, mida kogu inimkond oli miljard aasta omaks pidanud.

Väga lühidalt andis Callitrax ülevaate inimkonna üldtunnustatud ajaloost. Ta rääkis Koidikuajastu tundmatutest rahvastest, kes ei olnud enesest järele jätnud midagi peale käputäie suurte nimede ja tuhmuvate impeeriumi-legendide. Juba algusest peale, jutustas ajalugu, oli inimene ihaldanud tähti – ja lõpuks oli ta nendeni jõudnud. Miljonite aastate vältel oli ta laiendanud Galaktikas oma võimu ja hõivanud ühe süsteemi teise järel. Siis olid Sissetungijad kusagilt universumi ääre tagusest pimedusest hoobi andnud ja võtnud inimkonnalt kõik, mis ta oli saavutanud. Taandumine Päikesesüsteemi oli olnud kibe ja pidi olema kestnud pikka aega. Maa ise oli hädavaevu päästetud legendaarsetes lahingutes, mis olid möllanud Shalmirane`i ümber. Kui kõik oli lõppenud, olid inimesele jäänud ainult mälestused ja maailm milles ta oli sündinud. Tollest ajast peale oli kõik olnud ainult pikaajaline allakäik. Lõplik iroonia seisnes selles, et rass kes kunagi oli lootnud universumi üle valitseda, oli maha jätnud enamiku omaenese  pisitillukesest maailmast ning lõhenenud Lysi ja Diaspari isoleeritud kultuurideks – eluoaasideks kõrbes, mis lahutas neid niisama mõjusalt kui tähtedevahelised kaugused.

„Niisugused,“ lausus Callitrax, „on jutud, mida me oleme oma ajaloo algusest peale uskunud. Nüüd pean ma teile ütlema, et need on valed – igas üksikasjas valed – nii valed, et veel praegugi pole me neid suutnud täies ulatuses tõega kooskõlastada.“

Ta ootas, kuni tema sõnade täielik tähendus kuulajateni jõudis. Siis, rääkides aeglaselt ja hoolikalt, andis ta nii Lysile kui ka Diasparile edasi teadmised, mis olid saadud Vanamonde`i mõistusest.

Õige polnud isegi see, et inimene oli jõudnud tähtedeni. Kogu tema väikest impeeriumi piiras Pluuto ja Persefone orbiidid, sest tähtedevaheline ruum moodustas tõkke, mida ta ei suutnud ületada. Kogu tema tsivilisatsioon oli koondunud Päikese ümber ja oli veel väga noor, kui . . . tähed jõudsid temani. Selle mõju pidi olema vapustav. Oma nurjumistest hoolimata ei olnud inimene kunagi kahelnud, et ühel päeval vallutab ta kosmilise ruumi sügavused. Ühtlasi oli ta uskunud, et kui universumis leidubki temaga võrdseid, siis mitte temast kõrgemal seisvaid olendeid. Nüüd teadis ta, et oli mõlemas suhtes eksinud ja et tähemaailmades leidus tema omast palju suuremaid mõistusi. Paljude sajandite vältel, algul teiste rasside laevadega ja hiljem laenatud teadmiste varal ehitatud sõidukitega, uuris inimene Galaktikat. Kõikjalt leidis ta kultuure, mis olid talle arusaadavad, kuid millega ta ei suutnud võistelda, ja siin-seal põrkas ta kokku mõistusega, mis olid täielikult väljumas tema taibu piirest.

Vapustus oli tohutu, kuid sellest oli kasu. Kurvemana ja lõputult targemana pöördus inimene tagasi Päikesesüsteemi, et omandatud teadmiste üle järele mõelda. Ta otsustas väljakutse vastu võtta ja kavandas pikkamööda plaani, mis andis tulevikulootusi. Kunagi olid inimesele suurimat huvi pakkunud füüsikateadused. Nüüd asus ta veel innukamalt tegelema geneetikaga ja mõistuse uurimisega. Ta tahtis iga hinna eest oma evolutsiooni piirini jõuda.

Suur eksperiment neelas miljonite aastate vältel kogu inimkonna energia. Kõik need jõupingutused, kõik need ohvrid ja rasked tööd koondusid Callitraxi jutustuses ainult käputäieks sõnadeks. See tõi aga inimesele tema suurimad võidud. Ta tegi lõpu haigustele, soovi korral võis ta elada igavesti ja telepaatiat valdama õppides allutas ta enesele kõige subtiilsema jõu.

Nüüd oli ta valmis omaenese ressurssidele tuginedes uuesti Galaktika suurtesse avarustesse siirduma. Ta tahtis võrdsena kohtuda rassidega, kes elasid maailmades, millest ta oli kunagi kõrvale pöördunud. Tema eesmärk oli universumis täit osa mängida. Ja seda ta tegi. Just too, võib-olla inimkonna ajaloo pikim ajastu, pani aluse legendidele Impeeriumist. See oli paljude rasside impeerium, kuis see asjaolu unustati draamas, mis tegi talle lõpu ja oli kohutav, et seda oleks võinud tragöödiaks nimetada. Impeerium püsis vähemalt miljon aastat. Ta pidi läbi tegema palju kriise ja võib-olla isegi sõdu, kuid üheskoos küpsuse poole liikuvate suurte raaside hoog mattis need kõik enda alla.

„Me võime olla uhked osa üle,“ jätkas Callitrax, „mida selles loos mängisid meie esivanemad. Isegi pärast oma kultuurialase kõrgtaseme saavutamist ei kaotanud nad algatusvõimet. Siin on meil tegemist rohkem oletuste kui tõestatud faktidega, aga näib olevat kindel, et eksperiment, mis tõi enesega kaas Impeeriumi languse ja ühtaegu tema suurima hiilguse, inspireeris ja juhtis just inimene. Filosoofia, millel rajanesid need eksperimendid, oli nähtavasti järgmine. Kontaktid teiste rassidega olid inimesele näidanud, kui suurel määral olenes iga rassi maailmapilt temasse kuuluvate  olendite füüsilises kehas  ja selle meeleelunditest. Väideti, et tõepärase pildi universumist, kui see on üldse saavutatav, võis saada ainult niisugustest füüsilistest piirangutest vaba mõistus – praktiliselt puhas intellekt. See kontseptsioon oli iseloomulik paljudele Maa muistsetele usunditele ja näib kummaline, et ideest, millel puudus mõistuspärane lähteallikas, pidi lõpuks kujunema üks teaduse suurimaid eesmärke. Looduslikust universumist ei olnud leitud kehatut intellekti; Impeerium asus seda looma. Koos väga palju muuga oleme unustanud ka oskused ja teadmised, mis tegi selle võimalikuks. Impeeriumi teadlased valitsesid kõigi loodusjõudude, kõigi aja ja ruumi saladuste üle. Et meie mõistus kujutab enesest närvisüsteemi võrguga ühendatud ajurakkude ülikeeruka kombinatsiooni kõrvalsaadust, siis püüdsid nad luua aju, mille komponendid ei olnud materiaalsed, vaid sisaldusid ruumi enese struktuuris. Niisugune aju, kui seda oli võimalik nimetada ajuks, kasutas elektrienergiat või mingit  kõrgemat energialiiki ja oli täiesti vaba mateeria türannist. Ta võis funktsioneerida palju kiiremini kui ükski orgaaniline intellekt; ta oli suuteline püsima seni, kuni universumis leidus veel mõni erg vaba energiat, ja tema võimetel polnud näha mingit piiri. Kui ta oli kord loodud, siis pidid ilmnema võimalused mida isegi tema loojad ei osanud ette näha. Tuginedes suurelt osalt iseenese ümberkujundamisel saadud kogemustele, soovitas inimene teha niisuguste olendite loomise katse. See oli suurim väljakutse, mis universumi mõistusele oli kunagi esitatud, ja pärast sajandeid kestnud vaidlusi võeti see vastu. Kõik Galaktika rassid ühendasid selle eesmärgi saavutamiseks oma jõu. Unistust lahutas tegelikkusest rohkem kui miljon aastat.  Tsivilisatsioonid tõusid ja langesid, maailmade pikaajalise vaevarikka töö tulemused läksid ikka ja jälle kaotsi, ent eesmärki ei unustatud kunagi. Ühel päeval saame võib-olla teada kõik, mis puudutab sellesse ajaloo suurimasse pikaajalisse jõupingutusse. Praegu teame ainult nii palju, et see lõppes katastroofiga, mis peaaegu hävitas Galaktika. Seda perioodi keeldub Vanamonde mõistus puudutamast. Üks kitsas ajavahemik on tema jaoks blokeeritud, aga me usume, et seda blokeerib ainult tema  enese hirm. Selle ajavahemiku alguses näeme Impeeriumi tema hiilguse tipul. Eelseisva edu pingsas ootuses. Perioodi lõpul, ainult mõni tuhat aastat hiljem, on Impeerium lagunenud ja isegi tähed tuhmunud, just nagu oleksid nad kaotanud oma energia. Galaktika kohal ripub surilinana hirm, mis on seoses Hullu Mõistuse nimega. Pole raske oletada, mis pidi selles lühikeses ajavahemikus juhtuma. Puhas intellekt loodi, ent see osutus hullumeeseks või, nagu teiste allikate järgi näib tõenäolisem, mateeria suhtes leppimatult vaenulikuks. Sajandeid laastas see universumit, kuni see õnnestus taltsutada jõududega, mille laadi me ei oska oletada. Ükskõik mis relva Impeerium selles äärmises kitsikuses kasutas, igal juhul kulutas see suurel määral tähtede ressursse. Mälestused sellest kokkupõrkest panid aluste mõnedele, kuid mitte kõigile legendidele, milles on juttu Sissetungijatest. Aga selle juurde tulen ma veel tagasi. Hullu Mõistust ei olnud võimalik hävitada, sest ta oli surematu. Ta tõrjuti galaktika äärele ja vangistati seal mingil viisil, mis pole meile arusaadav. Tema vanglaks sai kummaline tehistäht, mida nimetatakse Mustaks Päikeseks, ja sinna on ta jäänud tänapäevani. Kui Must Päike sureb, siis vabaneb ta uuesti. Kui kaugel tulevikus see päev on, pole võimalik öelda.“

       Callitrax jäi vait, just nagu süvenedes omaenese mõtetesse ja jättes täielikult tähele panemata asjaolu, et temale oli suunatud kogu maailma pilgud. Enamiku tema kaaskodanike nägudele oli tardunud uskumatus; neilt nõudis alles võitlust oma võltsminevikust lahti ütlemine ja nad ei olnud esialgu suutelised aktsepteerima veelgi kummalisemat tegelikkust, mis oli selle asemele astunud.

     Rääkides nüüd vaiksema, summutatud häälega, asus Callitrax kirjeldama Impeeriumi viimaseid päevi.  „ Ehkki Hull Mõistus oli Galaktika rüüstanud, olid Impeeriumi ressursid veel tohutud ja tema vaim polnud murtud. Julgusega, mida me võime ainult imetleda, alustati suurt eksperimenti uuesti ja asuti otsima viga, mis oli põhjustanud katastroofi. Paljud olid nüüd muidugi selle töö vastu ja ennustasid edasisi õnnetusi, ent neid ei võetud kuulda. Projekti elluviimist ja nii ränga hinnaga omandatud teadmised võimaldasid nüüd edu saavutada. Uuel rassil, kes sündis, oli potentsiaalne mõistus, mida polnud isegi võimalik mõõta. Ta oli aga täiesti lapsik; me ei tea, kas tema loojad ootasid seda, ent näib tõenäoline, et nad teadsid selle olevat vältimatu. Küpsuse saavutamiseks vajas ta miljoneid aastaid ja selle protsessi kiirendamiseks ei olnud võimalik midagi ette võtta. Vanamonde oli esimene niisugune intellekt; Galaktikas peab neid veel leiduma, aga me usume, et neid loodi väga vähe, sest Vanamonde pole kunagi kohanud ühegi omataolisega. Puhaste intellektide loomine oli Galaktika tsivilisatsiooni suurim saavutus; inimene etendas selles suurt ja võib-olla juhtivat osa.

 Seni ei ole ma midagi rääkinud Maast endast, sest tema ajalugu moodustab ainult pisitillukese lõnga tohutu suures vaibas. Kõige ettevõtlikumate ja julgemate vaimude pideva äravoolu tõttu muutus meie planeet paratamatult väga konservatiivseks ja astus lõpuks vastu teadlastele, kes lõid Vanamonde´i.   Viimases vaatuses ei mänginud ta kindlasti mingit osa. Impeeriumi töö oli nüüd lõpule viidud; tolle ajastu inimesed vaatasid tähti, mida nad olid meeleheitlikus hädaohus laastanud, ja tegid otsuse. Nad jätsid universumi Vanamonde´ile. Siin peitub mingi mõistatus – mõistatus, mida me võib-olla ei suuda kunagi lahendada, sest Vanamonde ei saa meid aidata. Kõik, mis me teame, on see, et Impeerium lõi kontakti millegi väga kummalise ja väga suurega, mis asus kaugel kosmose kumeruse taga, ruumi enese teises äärmuses. Me saame ainult oletada, mis see oli, aga selle kutse pidi olema tohutult tungiv ja tohutult paljutõotav. Väga lühikese aja jooksul asusid meie esivanemad ja nende naaberrassid teekonnale, mida me ei saa järgida. Vanamonde´i mõtted näivad piirduvat Galaktikaga, kuid tema mõistuse kaudu õnnestus meil näha selle suure ja salapärase seikluse algust. Siin on pilt, mille rekonstrueerisime; te heidate nüüd pilgu rohkem kui miljardi aasta kaugusel olevasse minevikku. . . „

Oma varasema hiilguse kahvatu varjuna rippus Galaktika aeglaselt pöörlev spiraal tühjuses. Kogu tema pikkust läbis Hullu Mõistuse tekitatud suured rebendid – haavad, mis tulevastel aegadel võisid täita triivivad tähed, ilma et nad oleksid suutnud taastada kunagist sära.

Inimene valmistus lahkuma oma universumist, nagu ta ammusel ajal oli lahkunud oma maailmast. Ja seda ei teinud ainult inimene, vaid ka tuhat teist rassi, kes olid koos temaga Impeeriumi rajanud. Nad olid kogunenud Galaktika äärele, kus nende ja väga pika aja pärast saavutava eesmärgi vahel oli kogu Galaktika paksus.

Nad olid sinna koondanud laevastiku, mis pani kujutlusvõime hirmust värisema. Selle lipulaevad olid päikesed, väiksemaid paadid planeedid. Lõpmatuse teise serva valmistuti saatma tervet täheparve, kõigi selle päikesesüsteemidega ja elust kihavate maailmadega.

Pikk tulejuga sööstis läbi universumi südame, hüpates tähelt tähele. Silmapilgu vältel suri tuhat päikest, andes oma energia tohutule kerale, mis piki Galaktika telge kadus tühjusesse . . . 

„Nõnda lahkus Impeerium meie universumist, et kusagil mujal oma saatusele vastu astuda. Kui tema pärijad, puhtad intellektid, saavad täiskasvanuks, siis tuleb ta võib-olla tagasi. Aga see päev on ilmselt veel kaugel. Niisugune on kõige üldisemastes ja pealiskaudsemate joontes Galaktika tsivilisatsiooni ajalugu. Meie endi ajalugu, mis meile näib nii tähtis, pole midagi muud kui ainult hiline ja tühine epiloog, ehkki see on nii keerukas, et me pole suutnud kõiki selle üksikasju lahti arutada. Näib, et paljud vanemad, vähem ettevõtlikud rassid keeldusid oma kodust lahkumast; meie otsesed esivanemad olid nende hulgas. Enamik neid rasse mandus ja suri välja, ehkki mõned võivad veel säilinud olla. Meie enda maailm pääses hädavaevu samast saatusest. Üleminekusajanditel – mis tegelikult kestsid miljoneid aastaid – läksid mineviku teadmised kaotsi või need hävitati sihilikult. Ehkki viimast on raske uskuda, näib see tõenäolisem. Pikaks ajaks vajus inimene ebausklikku, kuid siiski veel teaduslikku barbaarsusesse, mille vältel ta moonutas ajalugu, et pääseda oma võimetus- ja nurjumistundest. Legendid Sissetungijtest on täiesti valed, ehkki nendesse andis kahtlemata oma osa meeleheitlik võitlus Hullu Mõistusega. Mitte miski peale nende eneste hingehaiguse ei peletanud meie esivanemaid tagasi Maale.“

 

     Callitrax vaatas veidi nukralt naeratades oma tohutu auditooriumi poole.

„Niisuguseid osalt õigeid, osalt valesid legende on palju ja meie minevikus leidub teisigi paradokse, mis pole veel lahendatud. See on siiski rohkem psühholoogide kui ajaloolaste probleem. Isegi Keskarvuti salvestused pole täiesti usaldusväärsed ja näitavad selgesti, et neid on väga kauges minevikus moonutatud. Maal elasid mandumisperioodi üle ainult Diaspar ja Lys – Diaspar tänu oma masinate täiuslikkusele, Lys oma osalise isoleerituse ja oma elanike ebatavaliste vaimsete võimete tõttu. Ent isegi kui mõlemal kultuuril õnnestus uuesti jõuda oma varasemale tasemele, jäid neid kummitama päritud hirmud ja müüdid. Enam ei tarvitse need hirmud meid vaevata. Minu kui ajaloolase ülesanne pole tulevikku ennustada, vaid ainult mineviku vaadelda ja tõlgendada, aga mineviku õppetund on küllalt selge; me oleme liiga kaua elanud väljaspool reaalsust ja nüüd on saabunud aeg, mil meil tuleb oma elu ümber kujundada.“

 

 

SÕPRUSEST

Üsna pikka aega on minu filosoofias keerelnud ka see teema ja ma ei olegi seda siiani kirja saanud. Täna olla - Sõbrapäev.
Kes on sõber ?
Kuna ma kirjutan ja uurin maailmaasju teiste nurkade alt, siis sama ka siin.
Esimesi kordi kui ma mõtlesin sellest "terminist" teist moodi, oli siis kui Facebook oli algusjärgus. Kuidas saab olla sõpru, ja nii palju sõpru, sellises keskkonnas kui sa isegi ei tunne neid.
Kas sõprus on üldse olemas, ja kui on, siis kuidas seda defineerida - kirjeldada.
Noores põlves oli sõprus mulle üldiselt arusaadav ja sellest ei pidanud isegi mõtlema.
Minu elus ei ole olnud eriti palju sõpru. Õieti - neid ei olegi olnud - palju.
Eriline kategooria sõpru on - lapsepõlve sõbrad. Mul on sellist olnud, vaid üks. Lapsepõlve sõber, kellega ma peale kaheksandat klassi ei ole tihti kokku saanud ja viimati, väga palju aastaid tagasi. Paljud võivad imestada, et see inimene on minu jaoks sõber - lapsepõlve sõber - igavesti. Selleks ei peagi inimesega kokku saama ja see tunne ei kao kuhugi.
"Päris elu" sõber on mul vaid üks ja ainuke. Sellest hiljem.
Need inimesed, keda me - pealiskaudselt - nimetame sõpradeks, ei ole mitte sõbrad, vaid tuttavad. Tuttavad,  head tuttavad ja väga head tuttavad.
Kui ma seda mõtet täna hakkasin heietama, siis esmalt tuli soov hakata seda sõna lahti harutama. Sõnal peab olema mingi tähendus,  informatsioon  ja  kandev sagedus.
Eestikeelsele sõnale Sõprus ja Sõber, ma ei suutnud leida mitte mingisugust seost. Ükski silp selles sõnas ei suuda mulle seda selgitada.
Ka venekeelse sõnaga - drug - ei tule mitte midagi.
Vaid inglise keelse sõnaga saab midagigi harutada. Friend - kaks silpi, fri ja end.
Sõber võib täitsagi olla, tegevus - vaba lõpuga. Sõprus, mis on vaba eelarvamustest, hinnangutest, ärakasutamisest ja vaba arvamustest. Sõprus - tõeline sõprus - kestab lõpuni.
Nii mõnigi inimene on minu elu jooksul tõestanud, et see polnud sõprus, ja selgitus ning pööre tekkis meie vahele, kui mängu tuli näiteks raha või konkurents.
Samas võib hea "sõber" olla isegi - halb inimene. Kes sulle kaikaid kodarasse pillub.
"Hea" - olevat, ära õpitud - "paha".   Duaalsus jälle.  Ma poleks praegu siin, kui poleks olnud mõnda silma avavat pahategijat.
Vahepeale kirjeldus tutvustest. Üks mu väga hea tuttav ütles, et maailmas käib kogu jant vaid suhete pärast. Ka sõprus ning tutvus on tegelikult vaid - suhe ja suhtumine.
Suhe ei ole enamasti intiimne, kõik suhtlemised on suhted ja need suhted hakkavad sellest hetkest, esimesest hetkest, edaspidi elama oma elu.
Tihtipeale me kohtame oma varasemaid suhteid ehk inimesi, ka hiljem. Vahest nii, et me räägime ja suhtleme ning vahest isegi nii, et kõnnime üksteisest mööda, ilma neid nägemata.
Suhted ja energiad "töötavad" aga ikkagi omasoodu ja kogu aeg mõjutavad meie elu.
Tuttavad siis??
 Minu elus on olnud mitmeid selliseid situatsioone, kus mul, sellel hetkel, ei olnud õrna aimu või lootustki, et ma saan teatud inimestega väga headeks tuttavateks - ehk siis lihtsamini öelda - sõbraks. Umbes nii, et ühel hetkel on inimene nii "eespool", nii "pea jagu kõrgemal" ja "lootusetult suheldamatu".  Ja siis äkki.  Kui hakata temaga rääkima, nagu inimene inimesega, ehk nagu vene ajal öeldi - nagu kommunist kommunistiga, siis järsku kõik muutub.
Või hakata koos midagi korda saatma, vingeid tegusid. Ma usun, et nii mõnigi selline inimene saab üldisest "inforuumist" selle loo kätte ja tunneb end ära, kellest ma räägin. Teid ma saan nimetada oma sõpradeks, kuigi korrektsem termin on ikkagi - väga, väga hea tuttav, sest ma tahan jõuda sinnani - kes on see üks ja ainus minu sõber.
Sõber saab olla vaid see inimene, kes on minu kõrval/lähedal ja kellele ma saan kindel olla ning teineteisele abiks olla.
Minu sõbrad, saavad olla ka minu lähikondsed - sugulased.
Ma pole MITTE KUNAGI pidanud oma lapsi - MINU lasteks. Minu jaoks on nad alati olnud - minuga võrdväärsed. Mina ei saa OMADA lapsi - nad on ISE,  ja mu on olnud AU nendega koos olla.
Üks mu hea tuttav arutas teemal - kaastunne ja koostunne. Väga väike, kuid oluline erinevus on neil kahel sõnal ja tundel.
See üks ja ainuke suur sõber, ja ärge nüüd ehmatage, on minu abikaasa.
Jälle sõna ja termin.
Idiootne sõna elukaaslase kohta on - minu NAINE. Naine on ta ju nagunii, kuid mitte minu OMA. Elukaaslane on oluliselt täpsem, sest ta on kaasaosaline minu elus.
Veel üks sõna on - abikaasa.   Kaaslane elus, kelle me võtame sellisele rännakule kaasa.
Tegelikult  parim kaaslane elus on - SÕBER, kellele saame toetada, toetuda ja abi pakkuda/saada. Mulle ei meeldi Naistepäev, kuigi sellest poleks midagi paha, naised niigi on meeldivad - igaüks omamoodi.
Tuttavad siis??
Tuttav, väga hea tuttav ja sõber, on selline inimene, kes kannab samasugust sagedust nagu mina.
Meil on sarnased vaated ja tegevused. Vahest võib olla mingi inimene - väga head tuttav, kuigi ma pole teda isegi oma silmaga näinud ja mitte kunagi kohanud. "Lambist" võiks tuua sellise, minu tuttava, kellega mul on sama sagedus, näiteks Fred Jüssi. Vaid korra olen kuulanud teda Hallo Kosmose saatest ja mulle ta sobib.
Nagunii me ei saa selliste inimestega, oma sõpradega ja sugulastega, enam kokku oma järgmistes eludes (kuid ma ei välista sedagi - päris kindlalt).
Seega siis.
Kasutame ära kõik võimalused, et suhelda selliste inimestega - võimalikult rohkem.
Mul on siiani kurb meel, et ma ei saa enam rääkida oma onuga, kes oli kalamees ja jahimees ning kes palju aastaid tagasi tahtis mulle midagi rääkida - Loojast.  Kuid tädi segas teda iga kord - "ära hakka jälle rääkima oma loojast".   Nüüd, kus mulle meeldib "teooria" Loojast, mitte "teooria" Jumalast, ma ei saagi teada, mida tema oma elu jooksul teada sai.
Selleks andis jälle üks, mu siiani hea tuttav mõtte - kõiki oma lugusid üles kirjutama hakata.
Vahest peetakse filosoofe imelikeks - milleks mõelda tavalistest ja igaühele lihtsatest asjadest, nii palju ja põhjalikult.
Pole ju vahet, kui mu lapselaps teeb oma sõbrannale kingituse. Sellel hetkel see inimene ongi tema jaoks vajalik ja sõbralik.
Vanemas eas on aga sõprus pisut teistsugune ja enam mitte nii - pinnapealne.
Aga vahet pole, sõprus on suhe - samal sagedusel; ja ka pisikesed hetked elus, või minugi pärast kasvõi FB-s, on igati meeldivad.  

   

ELUST JA ULMEST

Teise blogiga on palju tegemist ja polegi siia pikka aega midagi lisanud.
Ma ise sain huvitava kogemuse kui tutvustasin ühele seltskonnale, kus ma ise olen rohkem kui kolm aastat käinud -Tartu Lektoorium - oma uut, alternatiiv-ajalugu uurivat raamatut.
Pidasin kolmetunnilise loengumoodi jutustuse: ajaloost, filosoofiast, loogikast ja esoteerikast.
Kuna ma pole endale, veel siianigi, selgeks teinud, kas mul on mingit huvi esineda inimestele - otse. Tulemus tuli välja aga üsna vinks-vonks, sõbrad kuulasid ja minema ei jooksund.
Alternatiiv-ajalugu ja ulme on üsna sarnased, ja minu uuringute põhjal, olen jõudnud järeldusele, et - ulmet pole olemas.
Mitte ükski ulmekirjutaja ei suudagi kirjeldada mitte midagi, mis ei oleks - pärit planeedilt Maa. Pigem on ulme ja uskumatum hoopiski esoteerika ehk selline, mis tuleb maavälistest sfääridest.
Mis see tegelikult on, mina ei suuda veel mõistuse ja loogikaga lahti seletada.
Ostsin oma lemmikulmeka Isaac Asimovi uue raamatu - Üheksa Homset. Üheksa, erinevate nurkade alla väänatud, lühijutustust kirjeldavad tegelikult neid situatsioone, mis on Maa peal olnud varemalt, on praegu ning millest mitmed situatsioonid võivad olla ohtlikud ja hirmutavad.
Jätkuvalt paneb mind imestama - kuidas liigub info. Kuidas seda infot erinevad inimesed kätte saavad, seda tõlgivad ja tõlgendavad ning, kes oli üldse Isaac Asimov.
Sellised inimesed ei saa olla pärit planeedil Maa ringlevate hingede hulgast. Need peavad olema saadikud kuskilt mujalt, teistest dimensioonidest, tihedustest ja rännakutest.
Sellised tegelased elavad, kogevad ja näevad asju hoopis kõrgemalt tasandilt.
Elu ja ulme on väga tihedalt omavahel seotud ja siia lisandub veel ka filosoofia.
Pärast seda kui ma lugesin Esa Saarineni raamatust  "Filosoofia Sokratesest  Karl Marxini", kolme esimest filosoofi: Sokrates, Platon ja Aristoteles, enam edasi lugeda ei viitsinudki.
Ka autor ise väidab, et need kolm tüüpi panid filosoofiale aluse ja üsna tõsise aluse.
Mõnda aega ma küsisin endalt ja tuttavatelt - kui ma kõige sellega tegelen, siis milleks mulle seda kõike vaja on.
Vastuseid sain erinevaid, ja tänaseks olen leidnud küsimusele jällegi lihtsad vastused ja selgitused.  Ingrid Peegi kõige suurem huvi oma saadetes, on viimased küsimused iga saate lõpus.
Mis on õnn ja mis on elu mõte.
Mõned oma mõtted neile küsimustele.
INIMESE ELU MÕTE ON OLLA ÕNNELIK.
Lihtne ja üsna levinud väide. Mis on õnn. Planeedil Maa tähendab - olla õnnelik - ära elada oma elu. Vene klassiku kirjelduse järgi - et sul ei oleks piinavalt valus oma elus elatud/elamata tundide pärast - või midagi sellist.
Kui kõik on korras ja meel rõõmus, siis peaks inimene olema ju õnnelik. Aga kui ei ole?
Sellisele võimalusele andsid "vanad filosoofid" päris lihtsaid selgitusi.
Kirjeldan siinkohal mõningaid.
Enim levinud termin - armastus.
Armastus kõige puhtamal kujul, ei ole suunatud inimesele, vaid tarkusele, teadmisele ja hüvele, sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest.
Eros-armastus on aga armastus kauni vastu.
Filosoofias ei usuta midagi ilma mõistusepäraste põhjendusteta.
Filosoofia algab imestamisest ja see, mida me otsime, on olemas olevate asjade alused ja põhjused ning sellega tegeleb - metafüüsika.
Õige mõistmine viib paratamatult õige tegevuseni.
OLEV kui selline, asjade tuum ja olemus, on saavutatav vaid mõtlemise abil; vaid mõtlemine teeb meie meelelise taju mõistetavaks sellisena, nagu see ilmneb.
Ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed ning need asetsevad väljaspool ruumi ja aega.
Aristoteles ei kasuta mõistet "loogika", mis tekkis alles viissada aasta hiljem. Aristoteles rajab loogika teaduse. 
Teaduslik teadmine - puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele - MIKS?
Sellistest filosoofilistest kirjeldustest me saame selgitusi ja "tööriistu", kuidas oma elu paremaks teha. INIMESE ELU EESMÄRK ON SEEGA - ÕNN VÕI ÕNNESTUNUD ELU.
Kui parasjagu seda õnne nii palju ei ole kui tahaks, siis mida tegema peaks.
Kreeklaste järgi - luuakse õnn vooruslike tegudega.
Kreeklaste neli voorust : ÕIGLUS,  MÕISTLIKKUS (mõõdukus),  MEHISUS (julgus) ja  TARKUS.
Ka mina olen juba mõnda aega aru saanud, rääkinud  ja kasutanud sellist lähenemist, et kõik maailma jamad saavad alguse ja jätku - VALEST.
Vale ja valetamine (häda-vale, hämamine, pisendamine, suurendamine, petmine, varastamine jne) on normaalse elu takistajaks.
Kui me näeme televisiooni uurivaid  lugusid pankrotis ärimeestest, siis me enamuses usume seda, et nad on selle jama ise kokku keeranud.
Kuid "väike inimene" oma "väikeste valekestega", saavutab enamalt jaolt samasuguse tulemuse - oma elu pankroti.
Ma saan teisi inimesi julgustada - elu ilma valetamiseta - ON VÕIMALIK.
Alguses on see raske, see toob endaga kaasa väiksemaid ja suuremaid arusaamatusi - teistega, kuid see vähendab oluliselt arusaamatusi - iseendaga.
Ega alguses kohe ei peagi hakkama teistele - nende vigu ette heitma, pigem vastupidi.
KÕIK SEE, MIS SIND HÄIRIB KELLEGIS TEISES, ON TEGELIKULT ISEENDA PEEGELDUS. Nagunii kõik need ebameeldivused, teeb reaalseks - meie endi aju.
Kuidas saavutada õnnelik elu??
Filosoofias on kirjeldatud terminit - SÜLLOGISM.
Süllogism on argument, milles - kui midagi oletatakse, siis paratamatult tuleneb midagi oletatust erinevat.
Praktiline süllogism annab aga meetodi, kuidas teha oma elu paremaks.
See on kuidagi liiga lihtne tee, aga lihtsuses peitubki tõde.
Praktiline süllogism.
a) PÜÜDLEN EESMÄRGILE - X.
b) USUN, ET EI SAAVUTA EESMÄRKI X, KUI EI SOORITA TEGU - Y.
c) JÄRELIKULT: HAKKAN SOORITAMA TEGU Y. 
Praktiline süllogism viib meid kavatsusest tegevusse endasse.
Siia juurde tuleb veel ka minu raamatu "Suhtekorraldaja", peateema ja alg mõte.
MIDA SA TAHAD - TEGELIKULT.