Pikka aega
ei ole ma siia blogisse kirjutanud. See ei tähenda seda, et ma poleks midagi
kirjutanud või poleks millest kirjutada. Ma lõpetasin oma raamatut ja siis
leidsin ka interneti avarustest teate, et www.ulme.ee
korraldab ulmeliste lühijutustuste võistluse. Nagu juba varemalt mitme minu
raamatu ja enamuse lühijuttudega on juhtunud. Teen hommikul silmad lahti, lasen
mõtte lahti ehk jooksama ja siis ta ongi kohal. Tegevus, tegelased ja tihti ka pealkiri.
Seda lühijutustus ei saa ma siia veel üles riputada, sest nii on võistluse
reeglites kirjas. Tuleb oodata aprillikuuni.
Selles lühiloos
siin kirjeldaks aga hoopis teist teemat. Õigemini jälle mitte ühte vaid mitut. Inimesel
on kaks ajupoolkera – väidetavalt. Ühtegi teooriat, fakti ja uskumust me
reeglina ei saa otseselt ära tõestada. Niipea kui hakkan uurima mingit
konkreetset asja; et seda reaalselt saab tõestada, vaid oma
keha peal või siis erinevate elus toimunud sündmuste juhtumisest. Millegi muuga
ei saa eriti midagi tõeks võtta.
Meil on siis kaks ajupoolkera. Üks loogilisem
ja teine loomingulisem. Teadvusega tegelejad ja nende õpetajad püüavad mulle
väita. Et vasak ajupoolkera ehk siis loogika, ei ole väga – tunnetuslik ehk siis
tõeselt võetav. Pidevalt korrutatakse, et peaks avardama oma meelt ja
tunnetust. Minusse aga tekitab selline soovitus – loogika vea. Pärastpoole toon
mõne illustreeriva näite, kuid siia panen enam-vähem lõpptulemuse. Meil olla
puudus – tunnetusest. Enamusel meist selline tunnetus on, kas – väga mannetu,
vähe usaldusväärne või puudub märkamine sellest sootuks.
Meie/mina ei saa
tunnetust – lõpuni usaldada, kogemuste puudumisest. Ma pean sellega tööd tegema
ja ilmset kunagi selle usaldusväärsuse protsent kasvab.
Mina isiklikult töötan
ja arendan hoopis teist ajupoolkera – loogika poolt. Kui meil kehtib põhjuse ja
tagajärje seadus, siis kehtib ka tasakaalu printsiip. Kui üks ajupoolkera ehk
siis loomingulisus läheb liiga võimsaks, võib tasakaal paigast nihkuda ja meist
saaksid mingid - pilvepiiril hõljuvad „ingliinimesed“.
Lugesin pisteliselt
filosoof Platoni – Sokratese lugusid. Filosoofid, omal ajal, arendasid oma raamatutes
teooriaid läbi loogika. Kas teadmiste hankimine läbi faktide ja loogika on ikka
ehtne ja tulemustandev. Mina väidan, et see on vaimse arengu ja tunnetusliku
tajumise arendamiseks – hädavajalik.
Inimene mõtleb kahe ajupoolkeraga korraga.
Selleks, et saada reaalsusest - meie erinevate meelte abil tajutavast
reaalsusest – aru, peavad meie mõlemad ajupoolkerad arenema koos. Võrdselt, sama
kiiresti ja sama mahutavaks. Kui me punnitame saama teadlikuks, vaimseks ja
avardunuks, vaid parema ajupoolkeraga, siis jääb teine poole ehk loogika kängu.
Kui ma vaatan mind ümbritsevaid inimesi. Alates lihtsatest töölkäivatest
inimestest; edasi, vaimsusega tegelejaid, reaalselt mõtlevatest kuni usklikeni
välja. Religiooni inimestest, „Kuu-kummardajate“, esoteerikute ja
selgeltnägijateni välja. Siis ma märkan jätkuvalt seda, et nende tegevustes,
juttudes ja filmides esineb vigu, topeltvigu, hämamist, valetamist ja mis
peamine, neist jooksevad pidevalt läbi loogika puudused – loogika vead.
Ükskõik
millist fakti või teooriat ma ka ei uuriks, need kõik, ei ole lõpuni –
loogilised. Minul on seda väga lihtne endale tõestada.
Viimase minu raamatu, „Põrguliselt
esoteeriline raamat“(ilmub ilmselt veel sellel aastal) teemaks on – valetamine.
Valetamise ülesleidmine ja endale tõestamine läbi – alternatiiv ajaloo. Selle uurimuse
ajal sain ma faktiliste tõestuste ja loogika abil aru, et 99.99999…% meile tutvustatavast ajaloost, on mingis
nüansis – absoluutne vale. On fakte, mida meile räägitakse, kuid täpsemal
uurimisel selgub, et see polegi tõene fakt ja seda fakti ei olegi meil – MITTE MILLEGIGA
- tõestada. Enamus ajaloost on
väljamõeldis, muinasjutt ja – entusiastlike inimeste – ajaloolaste soovkujutelm.
Lugege muuseumides tutvustatavaid silte ja märgake kui palju on nende peal
sellist teksti. „Arvatavalt“, „umbes sellest ajast“, „mütoloogiast tulnud“, „10000
aastat tagasi“, „ enne meie aega“, „tõenäoliselt“, „vanade kreeklaste arvates“
ja muud sellelaadset „jahu“. „Arvamine“ tekib reeglina niimoodi. Üks arheoloog
leiab mingi vidina ja „arvab“ selle millekski. Kui üheksa järgmist „arvavad“ ka
samamoodi, siis üheteistkümnes mitte enam ei arva, vaid ta juba – teab ning
kinnitab ajaloolise fakti.
Kirjeldan siis kahte näidet. Ühe, paremale
poolkerale ehk siis kujutluspildi. Ja teise loogika poolele ehk siis teadusliku
vaatenurga.
Enamus inimesi tegelevad vaimsuse arendamisega. Kui me võrdleks
vaimsust – vaimutoitu – reaalse-materiaalse toitumisega. Igapäeva inimene arendab
teadmist – koduste toitudega, "hakklihakaste punapeedi salatiga". Ta käib tööl,
kasvatab lapsi ja puhkab normaalselt – maalähedaselt.
Ühes äärmuses on vaimsed
inimesed, kes käivad gurmee-restoranides. Nad söövad iga päev ka „hakklihakastet“,
kuid aegajalt nad tarbivad „udupeeneid“ vaimseid teooriaid ja praktikaid. Reiki,
Silva, konstellatsioon, transpersonaalsus ehk siis inimeseks olemise – sügavama
olemuse otsimine. Sellistes restoranides üritatakse „road“ teha kunstiliseks,
kujundlikuks ja tajumisorganile ( keelele) arusaamatuks.
Siis on veel üks „söökla“
variant. Selles kohas käin mina, praegusel ajal, pidevalt oma vaimutoitu
hankimas. See on „rootsi laud“. Koht/kohad, kus on kõik söögid olemas, alates
supist kuni jäätise ja veinini välja. Küsimus.
Mis toidukoht on hamburgeri
putka? Esimese hooga tekkis mulle selline kujutluspilt – treial. Tükitöö inimene,
kes tuleb õhtul koju, ampsab pitsat, rüüpab õlut ja vaatab telkarist jalgpalli.
Naised vaatavad „näosaadet“ või tantsusaadet.
Milliseks inimese vaimsus areneb
oleneb sellest, kust ta oma vaimutoidu hangib, kui puhas ja reostamata see on,
ning palju ta endale midagi sisse ahmab.
Nüüd siis vasemale ajupoolkerale. Mina
hangin oma igapäevase kehalise toidu hakklihakastmest ehk kodusest köögist. Vaimutoitu
aga enamasti „rootsi lauast“ ehk siis väga paljudest infohulkadest: teadusest,
esoteerikast, ajaloost, raamatutest, filmidest ja seminaridelt.
Planeedile Maa
on „tagasi tulnud“ teooria, et – Maa on lapik. Praegusel ajal ongi Maa peal
kolme erinevat liiki arusaamist.
Enamusi inimesi ei koti üldse, milline see Maa
on.
„Koolitatud pead“ teavad/usuvad, et me elame palli peal, vahepeal jalad
taeva poole – koos gravitatsiooni ja veel kolme „universaalse konstandiga“.
Ja
siis on „anarhistid“, kes uurivad ja veenavad ennast, et Maa ei tundu pallina,
vaid pigem lapikuna. Uskujad/teadlased on pika aja jooksul meile püüdnud
olematute piltidega ja arvutigraafikaga tõestada, et maakera on pall.
„Lapiku“
uurijad tõestavad VÄGA PALJUDE näidete varal, et see ei saa olla ümmargune. Nende
tõestused on nii veenvad, et ka mina olen juba varemalt kahelnud selles –
ümaruses. Iga kord lennukis, 10 km kõrgusel, aknast vaadates, ma näen
silmapiiri - oma silmade kõrgusel (10 km kõrgusel). Ja ma ei näe OMA SILMADEGA absoluutselt mitte mingisugust
kõverust.
Keda siis uskuda, kui ma ei ole, ja ega vist ei saagi, ise minna
kosmosesse ja vaadata seda pannkooki või pallikest. Ma pean ju midagigi uskuma
ning tõeks võtma. Kui ma nüüdseks tean, et kõigest mida me teame ja mida meile
räägitakse on 99.999% kuidagiviisi vale, siis ka need mõlemad maakera kujud on
midagi muud.
Ilmselt ei ole maakera ümmargune ja ta ei ole ka lapik. Millega ma
siis saan endale tõestada. „Anarhistid“ (see termin ei ole tegelikult see, mida te
siiani teate!) toovad välja tohutus koguses tõestusi – Vikipediast. Otsustasin
siis isegi googeldada. JA MIDA MA
LOEN!!!
Googeldasin järgmisi märksõnu. Maa atmosfäär. Maa, Kuu ja Päikese suurused ning kaugused. Päikese
läbimõõt = 1 391 400 km, ~ 1,5 milj km. Maa läbimõõt = 12742 km. Kuu läbimõõt
= 3474 km. Päikese kaugus Maast = 149 600 000 km, ~ 150 milj. km. Kuu
kaugus Maast = 384 400 km. Ja lõpuks märksõna - „päikesevarjutus“. Päikese
varjutusega näidatakse mulle ühte – MUINASJUTULIST joonist.
Väga lühikeste
vahemaadega ja väga suurte pallidega .
Mina ise aga joonistasin paberile
mõõtkavas joonise. 1 miljon km = 1 mm.
Selles
mõõtkavas on Päike Maast 15 sentimeetri
kaugusel. Päike ise on sellel joonisel 1,5 mm suurune „pallikene“. Selles
mõõtkavas oleks Maa täpikene, suurusega 0,01 mm. Kuu täpikene on 0,0035 mm ja
Kuu kaugus Maast = 0,384 mm. Kui teha tapeedirullile, näiteks 15 meetrine, siis oleks muljetavaldavam. See joonis ei
vasta sellele muinasjutulisele joonisele. MIKS???? Päikese kiired jõuavad meieni - paralleelsetena.
Nüüd peab uurima päikesevarjutuse laigu
suurust – varju Maal. Kui see laik ehk siis pimedus kataks ära enamuse Maa
päikese poolsest küljest, siis päikesekiired tulevad paralleelselt ja Päike
asub tõesti kaugel. Kui see laik on aga väiksem, siis kehtib Vikipedia joonis,
kuid!!! Sellisel juhul Päike ei ole 150 milj. km kaugusel, vaid väga lähedal.
Teine
anomaalia atmosfääris on temperatuur. Maapinnal on meie temperatuur miinus 70–st
kraadist pluss mingi 50-ni., tavaliselt 20 kraadi sooja. Lennuki akna taga, 10
km kõrgusel, miinus 70. Me teame. Me teame kindlalt!!!.
Et kosmoses on külm,
vaakum ja surm. Väidetav kosmosejaam ISS lendab „Termosfääris“ mis asub
maapinnast 85 – 690 kilomeetri vahel. Kosmosejaam lendab varieeruvalt 320 – 360
km kõrgusel.
Ja Vikipedia ütleb ning näitab graafikut, kus temperatuur hakkab sellest, lennuki kõrgusest, 10 km,
järjepidevalt kasvama.
Termofääris on temperatur - 1500 kraadi SOOJA/KUUMA !!!!!
Ja seal lendab mingi laev, mis on tehtud –
MIS MATERJALIST????.
Raua sulamise
temperatuur on 1539 C kraadi. Tule temperatuur?? Sigareti ots – 700 C, puu
põlemine – 1000 C, bensiin – 1400 C, keevitus – 1400 C ja propaanipõletil ligi
2000 C. Kõige kõrgem temperatuur, ditsüanoatsetüleen C4N2 – 4990 C.
MILLEST SEE
KOSMOSEJAAM TEHTUD ON???
Ja viimane „anomaalia“.
Atmosfääri koostis: koosneb põhiliselt lämmastikust, hapnikust ja argoonist. Sisaldab
veel veeauru, CO2, metaani, dilämmastikoksiidi ja osooni. Sisaldab ka
looduslike lisandeid: tolm, eosed, vulkaaniline tuhk, ja MERESOOL!!
Kui lugeda aga tekste korralikult, siis leiab
veel huvitavat.
Võib esineda ka tööstuslikke saasteaineid nagu kloor
(elementaarosakestena või ühenditena), floriidiühendeid, elavhõbe ning
väävliühendid. Siit küsimus?
„Mida lennukid meie taevas „pritsivad -
keemiajäljed“. Kuid pull on hoopis selles. Lugesite ikka hoolikalt – loogiliselt
– üleüleüleeelmist lauset. Hambapasta sisse pannakse FLOORI. Mida??? Tööstuslikku
saasteainet.
Ja meid, Vikipedia lugejaid, peetakse „vandenõu teoreetikuteks“.
Mingeid teooriaid ei ole olemas ja nad isegi ei varja seda.
Nüüd aga peamine
küsimus?
Ma ilmselt ei saa veel niipea
teada – kas maakera on pall või kook.
Või on see hoopis, energeetiline olem,
elektromagnetlainete või osakeste kogum. On see reaalne-materiaalne ja kolmemõõtmeline.
Või on see teatud tiheduse, sageduse või vibratsiooniga, reaalselt tajutav,
meie aju dekodeering üleüldisest Maatrxist või hologrammist.
Küsimus on hoopis
selline?
„KES MEIST ON IDIOOT“.
Teadlane,
kes tõestab ja koostab Vikipedia ning ütleb, et me elame kosmoses ja planeedil.
On see alternatiiv-uurija, kes ütleb, et Maa on lapik.
Või mina, kes ei usu „absoluudis“
kumbagi. Ilmselgelt see olen mina, kes lasi omale juba varasest lapsepõlvest
igasuguseid muinasjutte rääkida ja ei kontrollinud neid andmeid Vikipediast ega
mõelnud loogiliselt. Miks?
Mul ei lastudki seda teha, sest enamus inimesi, kes
mind siis ümbritsesid (ka praegu) olid – idioodid ja petturid (kuigi nad ise ka
seda enamasti ei teadnud). Mina lähen nüüd aga „rootsi lauda“ – toituma!!