Ma vaatan
pidevalt enda ümber. Ma näen ja kuulen pidevalt korduvaid asju, situatsioone.
Maailm on imelik. Siin blogis on jutustamist peaaegu igast valdkonnast millega
inimesed tegelevad, millega nad vaevlevad ja millele ei leita toimivaid
lahendusi. Inimesetel, minul - varem rohkem ja nüüd vähem, on pidevalt ühed ja
samad probleemid. Need probleemid on täpselt samad, kui teha lahti telekas ja
vaadata erinevaid saateid. AK, Õnne, Pilvede all, Terevisioon jne., ühesõnaga
kõik saated. Kõige suuremad probleemid mahuvad ära nelja-viide valdkonda.
1.
TÖÖ.
2.
RAHA.
3.
TERVIS.
4.
VÕIM, POLIITIKA.
5.
VABA AJA VEETMINE.
Kui ma
vaatan oma elu ja kuulan teiste inimeste jutte, siis palju enamat inimest ei
huvitagi. Kõik inimesed teavad, ja teavad enda arust, kõike just nimelt nendest
valdkondadest. Ma ei tea ühegi inimest, kes ei suudaks mulle selgitada; mis
tööd ta teeb, palju ta selle eest raha saab, kuhu ja mille peale ta seda
kulutab, milline on tema hetke tervislik seisund ning mida ta arvab riigist ja
teistest inimestest. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks samal ajal rahul; oma
tööga, sellega teenitava raha summaga, oma tervisega, vaba aja veetmiste
võimaluste ja teistesse inimestesse suhtumisega. Absoluutselt kõikidel
inimestel on probleemid ja pidevalt. Et probleemid korduvad, see on selge,
vajalik ja vältimatu. Miks? Aga veel suurem MIKS?, tuleb küsimusest; miks
inimesed ei märka neid mikse ja ei oska lahendada probleeme.
See kehtib ABSOLUUSTSELT kõikide inimeste
kohta. Sinu, minu, tavaliste inimeste kuni riigipeade ja professoriteni välja.
Kui seda teksti peaks lugema mõni “koolitatud pea“ ja ta üritaks mulle
selgitada, et „mis minusugune targutaja ka teab“, siis mul on juba kuu aega
selline näide.
KUIDAS ON
SEE VÕIMALIK??? Meil on koolid, meil on kõrgkoolid, meil on riik (väidetavalt),
meil on KÕRGESTI KOOLITATUD PROFESSIONAALID, meil on raamatupidajad,
finantsistid, pankurid ja isegi ministrid. Ja meie riigifirma „Eesti Õhk“ läheb
pankrotti. Veel hullem, see firma töötab aastaid kahjumiga ja nende jaoks ei
kehti mingisugused reeglid, mis kehtivad inimese kohta.
Seega siis, teadmised ja tarkused ei taga seda,
et probleeme ja jamasid ei tekiks. Probleemid on ja jäävad vaid sellepärast, et
probleem ei ole probleem, vaid see on
VALIK. Ilma valikuteta me ei
saagi elada. Probleem seisneb vaid selles, et me peame seda probleemiks ja me
ei viitsi seda valikut muuta. Ma olen ka enne kirjeldanud probleemi sellise „teooriakese“
kaudu nagu „Süütevõti“.
Me läheme auto
ukse juurde ja ei saa seda lahti. Sest meil ei ole võtit. Me ei saa teha mitte
midagi kui meil ei ole süütevõtit. Kui me ei pane süütevõtit süütelukku, siis
ei juhtu mitte midagi. Kui paneme võtme, siis ka ei juhtu mitte midagi. Me
peame seda keerama. Kui keerasime, siis peame vajutama sidurit, panema sisse
käigu ja hakkama liikuma. Jälle ei juhtu mitte midagi, kui me ei hakka tasapisi
õppima, kuidas liikuda. Meist ei saa mitte kunagi head juhti (enda elu juhti)
ja rallisõitjat, kui me ei liigu pidevalt meisterlikkuse poole. Alati on veelgi
keerulisemaid sõiduvõtteid ja suuremaid kiirusi. Elu on aga VEEL HULLEM. Me isegi ei tea – KUS VÕTI
ON.
Me ei tea milline,
nende teiste võtmete hulgas, on meie võti ja kust seda otsida.
Kus võti on –
võti on mati all.
Selleks, et
ära tunda oma võtit tuleb seda lihtsalt otsida. Otsimine on aga tegevus. Ainsad
asjad mis meid edasi viivad, on tegevused. Enne tegevust on mõte, kuid mõte
iseenesest on ka tegevus.
Mina olen
hetkel analüüsimas kahte erinevat lähenemist teadmistele.
Teaduslikumat
ehk siis faktipõhist kulgemist ja eneseuurivat – tunnetuslikku kulgemist. Nagu
ikka on inimesi, kes on jõudnud „enda seisukohalt“ mingisse kindlamasse uskumusse
või teadlikkusse, siis nad vaidlevad vastu teisele poolele.
Teadlased
vangutavad päid mõtte juures – leia vastuseid enda seest.
Teadlikud inimesed sealjuures aga muigavad
teadlaste uurimistele aparaatide ja numbritega. „Tavaline inimene“ aga
sealjuures ei tegele nende kummagagi. Inimene hakkab tegelema nende küsimustega
vaid siis, kui ta ei saa enam hakkama – omaenese tarkusega.
Kus võti on
ja milline see välja näeb, oleneb sellest, mida inimene on eelnevalt teinud.
Tema oskusest tunda see ära. Teiste uskumisest, teiste juhatamisest ja
üleüldisest programmeeritusest.
Kui elu on
untsus või raskendatud, tuleb olemasolevale võtmele otsa vaadata ja aru anda,
et – see võti enam minu kulgemisse ei sobi. Ega võtit pea ka kohe minema
viskama.
Alati
küsitakse minu käest. Mis sellise targutusega peale hakata.
Tuleb
lihtsalt tegutseda, teha tegusid.
Kui inimesel
on VÄGA RASKE isiklik probleem/valik, siis reeglina aitab järgmine „süütevõti“.
KÕIK,
ABSOLUUTSELT KÕIK, ON KINNI INIMESE AUSUSES.
Paljud
õpetused ja muidu teadlikud inimesed räägivad armastusest/tingimusteta armastusest.
Olen kogenud. Sellest on alguses väga raske aru saada, sest armastus ei ole
tegevus. See on tunnetus ja kui inimene ei saa hakkama oma igapäeva
probleemidega, siis selle inimese tunnetus ei ole piisavalt kõrge, selle meetodi
jaoks. Hiljem selgub, et see on üks parimatest meetoditest, kuid see on juba
kõrgem sõidumeisterlikkus.
Ralliautos
ei ole süütelukku ega võtit, on vaid nupp, sest see auto liigub aususega. Kõik
on silmaga näha ja katsuda, kuid väikese sõiduoskusega inimene ei julge sinna
sissegi istuda.
Ainus võti
on – ausus. Tunnistamine, et minu oskused ei vasta auto võimetele, teeoludele
ja kiiremate sõitjate tasemele.
Kuidas
saavutada aga taset. Tuleb teha tegevusi. Alguses aeglaselt, hiljem gaasi
juurde anda. Tekivad tagasilöögid ja ülimat tulemust ei saavutata kunagi.
Kuidas see
kõik elus toimib. Mitte ükski inimene ei ole aus. Enamalt jaolt ei saagi olla.
Kuid ikkagi tahaks probleemile lahendus saada.
Hakka vähem valetama. Hakka vähem valetama iseendale. Hirmus on (täpselt
nagu ralliautos). Sind hakatakse
imelikuks pidama (selles ringkonnas, kus sa parasjagu suhtled). Vaheta
ringkonda (mine jää peale sõitma). Hirmus on, kuid varsti õpid jääl sõitma maksimaalse
võimaliku kiirusega (ka seltskond on teine).
Julgust on
vaja. Mis see julgus muud on kui, endale valetamine – ma ei julge.
Valetamine,
see on üks suur küsimärk???
Valetamine,
vassimine, hämamine, ilustamine, petmine, krabamine, tüssamine, noa selga
löömine, kirumine, sõimamine, ropendamine, ironiseerimine, irvitamine ja mis
kõik veel.
Enamus
inimesi väidavad mulle, et maailmas ei saa elada ilma neid asju tegemata.
Vabandatakse isegi sellise lollusega, et häda-vale võib ikka olla. Kellele,
sellele teisele – palun väga, kui soovid siis võib. Aga endale ??????
On aga veel
suurem probleem. Me reeglina ei tea kuidas meie igapäevase elu reaalsus
tegelikult loob. Kuidas kõik see juhtub, mis iga päev juhtub. Paljud inimesed
(mis paljud – enamus) arvavadki, et kõik meie elus – juhtub juhuslikult. Kui nii uskuda, SIIS JU EI SAAGI MIDAGI
MUUTA.
Palju õnne
edaspidiseks eluks, ja rohkemat ei saagi soovida.
Ei juhtu
siin, meie elus, mitte midagi juhuslikult. Kes pole midagi kuulnud ega lugenud
reaalsusloomest (võib googeldada), see ei tea, et inimene loob oma reaalsuse
ise, oma vaatlemisega. Kui sinu elu on
raske, siis on sinu vaatenurk valesti.
Sa jälgid elu vale nurga alt ja tähelepanu on
koondatud valedele asjadele (no igatahes mitte neile, mis sulle hetkel
sobiksid).
KUI SINU
TÄHELEPANU ON PÖÖRATUD VALETAMISELE (ükskõik kui pisikesele), SIIS ISIKLIK
REAALSUSLOOME LOOB SEDA PIDEVALT JUURDE.
„Süütevõti“
seisneb selles, et – hakata pisitasa ja TEADLIKULT, nii endale kui teistele - vähem
vassima.
See ei ole moraali lugemine, vaid kindel meetod.
Lihtsalt märkad, kui
palju sa tegelikult ilustad kõike. Kuidas sa ei taha mitte midagi teada, et
oleks vaid hea rahus elada ja nii edasi.
Lihtsalt
püüad kinni esialgu kõige lihtsamad ja väiksemad valekesed, hiljem hakkab
selline „mäng“ meeldima, tähelepanu pöördub valedelt, tõdede poole ja nii see
edasi lähebki.
Et saada
neid asju, oma ellu, mida soovitakse, siis neid võimalusi on palju. Neid on nii
palju, et on võimatu üles lugeda. Juba minu blogi lühijuttudes on neid palju.
Ei saagi
inimesele soovitada, mis just kõige parem meetod oleks.
Saab aga
soovitada.
HAKKA VÕTIT
OTSIMA.
HAKKA võtit
otsima.
Hakka VÕTIT
otsima.
Hakka võtit
OTSIMA.
Kuidas kõik
kordub??
Pidevalt
kordub ka selline skeem. Mul on mingi probleem ja ma tahan sellele vastust. No
enda seest ei leia mitte kuidagi kohe.
Hakkan
uurima ja lugema teooriaid. Selgub, et teooriad kirjutatakse hiiglama keeruliseks.
No näiteks see sama „Reaalsusloome“.
Arvo Soomets kirjeldab ühtemoodi, siis ta soovitab
veel lugeda Biotsentrismi.
Mina olen lugenud Jane Robertsi „Reaalsusloomet“ (
see on saadaval Aigar Säde kodulehel – Zethi raamatud, 5 tk, kokku 1000 lk).
Vabaduse Õpetus ajab reaalsusloome vindi nii taevasse, et enamus ei saa selle
keerukusele pihta.
Tavaline
inimene hädaldab; miks need teooriad on nii pikad ja raamatud paksud, kas
lihtsamalt ei saa. Saab küll.
Ütled ühe lause, ja inimene vahib tumma näoga
otsa; „kõik või“. On jah kõik.
Vot seda jällegi ei usuta, liiga lühike.
Selleks tuleb „üks lause“ kirjutada kahesaja leheküljeliseks teooriaks.
Mulle sai
asi arusaadavaks vaid ühest lausest: „Kõik mis võitleb, on ano-orgaaniline“.
Võiks küll
jätta selle koha peal igale arutamiseks, kuid mul näpud toksivad veel.
Mis on KÕIGE
ano-orgaanilisem.
Mina pakuks välja, et see ongi valetamine, kõigi oma
alatoonide ja värvivarjunditega.
Ise mõtled, ise valetad, ise lood võltsreaalsust
juurde.
VALETAMINE
- VÕITLUS ISEENDAGA.