Neljapäev, 17. detsember 2015

KUIDAS KÕIK KORDUB.


Ma vaatan pidevalt enda ümber. Ma näen ja kuulen pidevalt korduvaid asju, situatsioone. Maailm on imelik. Siin blogis on jutustamist peaaegu igast valdkonnast millega inimesed tegelevad, millega nad vaevlevad ja millele ei leita toimivaid lahendusi. Inimesetel, minul - varem rohkem ja nüüd vähem, on pidevalt ühed ja samad probleemid. Need probleemid on täpselt samad, kui teha lahti telekas ja vaadata erinevaid saateid. AK, Õnne, Pilvede all, Terevisioon jne., ühesõnaga kõik saated. Kõige suuremad probleemid mahuvad ära nelja-viide valdkonda.
1.       TÖÖ.
2.       RAHA.
3.       TERVIS.
4.       VÕIM, POLIITIKA.
5.       VABA AJA VEETMINE.
Kui ma vaatan oma elu ja kuulan teiste inimeste jutte, siis palju enamat inimest ei huvitagi. Kõik inimesed teavad, ja teavad enda arust, kõike just nimelt nendest valdkondadest. Ma ei tea ühegi inimest, kes ei suudaks mulle selgitada; mis tööd ta teeb, palju ta selle eest raha saab, kuhu ja mille peale ta seda kulutab, milline on tema hetke tervislik seisund ning mida ta arvab riigist ja teistest inimestest. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks samal ajal rahul; oma tööga, sellega teenitava raha summaga, oma tervisega, vaba aja veetmiste võimaluste ja teistesse inimestesse suhtumisega. Absoluutselt kõikidel inimestel on probleemid ja pidevalt. Et probleemid korduvad, see on selge, vajalik ja vältimatu. Miks? Aga veel suurem MIKS?, tuleb küsimusest; miks inimesed ei märka neid mikse ja ei oska lahendada probleeme.
 See kehtib ABSOLUUSTSELT kõikide inimeste kohta. Sinu, minu, tavaliste inimeste kuni riigipeade ja professoriteni välja. Kui seda teksti peaks lugema mõni “koolitatud pea“ ja ta üritaks mulle selgitada, et „mis minusugune targutaja ka teab“, siis mul on juba kuu aega selline näide.
 
KUIDAS ON SEE VÕIMALIK??? Meil on koolid, meil on kõrgkoolid, meil on riik (väidetavalt), meil on KÕRGESTI KOOLITATUD PROFESSIONAALID, meil on raamatupidajad, finantsistid, pankurid ja isegi ministrid. Ja meie riigifirma „Eesti Õhk“ läheb pankrotti. Veel hullem, see firma töötab aastaid kahjumiga ja nende jaoks ei kehti mingisugused reeglid, mis kehtivad inimese kohta.
 
 Seega siis, teadmised ja tarkused ei taga seda, et probleeme ja jamasid ei tekiks. Probleemid on ja jäävad vaid sellepärast, et probleem ei ole probleem, vaid see on  VALIK.  Ilma valikuteta me ei saagi elada. Probleem seisneb vaid selles, et me peame seda probleemiks ja me ei viitsi seda valikut muuta. Ma olen ka enne kirjeldanud probleemi sellise „teooriakese“ kaudu nagu „Süütevõti“.
Me läheme auto ukse juurde ja ei saa seda lahti. Sest meil ei ole võtit. Me ei saa teha mitte midagi kui meil ei ole süütevõtit. Kui me ei pane süütevõtit süütelukku, siis ei juhtu mitte midagi. Kui paneme võtme, siis ka ei juhtu mitte midagi. Me peame seda keerama. Kui keerasime, siis peame vajutama sidurit, panema sisse käigu ja hakkama liikuma. Jälle ei juhtu mitte midagi, kui me ei hakka tasapisi õppima, kuidas liikuda. Meist ei saa mitte kunagi head juhti (enda elu juhti) ja rallisõitjat, kui me ei liigu pidevalt meisterlikkuse poole. Alati on veelgi keerulisemaid sõiduvõtteid ja suuremaid kiirusi.  Elu on aga VEEL HULLEM. Me isegi ei tea – KUS VÕTI ON.
Me ei tea milline, nende teiste võtmete hulgas, on meie võti ja kust seda otsida.
Kus võti on – võti on mati all.
Selleks, et ära tunda oma võtit tuleb seda lihtsalt otsida. Otsimine on aga tegevus. Ainsad asjad mis meid edasi viivad, on tegevused. Enne tegevust on mõte, kuid mõte iseenesest on ka tegevus.
Mina olen hetkel analüüsimas kahte erinevat lähenemist teadmistele.
Teaduslikumat ehk siis faktipõhist kulgemist ja eneseuurivat – tunnetuslikku kulgemist. Nagu ikka on inimesi, kes on jõudnud „enda seisukohalt“ mingisse kindlamasse uskumusse või teadlikkusse, siis nad vaidlevad vastu teisele poolele.
Teadlased vangutavad päid mõtte juures – leia vastuseid enda seest.
 Teadlikud inimesed sealjuures aga muigavad teadlaste uurimistele aparaatide ja numbritega. „Tavaline inimene“ aga sealjuures ei tegele nende kummagagi. Inimene hakkab tegelema nende küsimustega vaid siis, kui ta ei saa enam hakkama – omaenese tarkusega.
Kus võti on ja milline see välja näeb, oleneb sellest, mida inimene on eelnevalt teinud. Tema oskusest tunda see ära. Teiste uskumisest, teiste juhatamisest ja üleüldisest programmeeritusest. 
Kui elu on untsus või raskendatud, tuleb olemasolevale võtmele otsa vaadata ja aru anda, et – see võti enam minu kulgemisse ei sobi. Ega võtit pea ka kohe minema viskama.
Alati küsitakse minu käest. Mis sellise targutusega peale hakata.
Tuleb lihtsalt tegutseda, teha tegusid.
Kui inimesel on VÄGA RASKE isiklik probleem/valik, siis  reeglina aitab järgmine „süütevõti“. 
KÕIK, ABSOLUUTSELT KÕIK, ON KINNI INIMESE AUSUSES.  
Paljud õpetused ja muidu teadlikud inimesed räägivad armastusest/tingimusteta armastusest. Olen kogenud. Sellest on alguses väga raske aru saada, sest armastus ei ole tegevus. See on tunnetus ja kui inimene ei saa hakkama oma igapäeva probleemidega, siis selle inimese tunnetus ei ole piisavalt kõrge, selle meetodi jaoks. Hiljem selgub, et see on üks parimatest meetoditest, kuid see on juba kõrgem sõidumeisterlikkus.  
Ralliautos ei ole süütelukku ega võtit, on vaid nupp, sest see auto liigub aususega. Kõik on silmaga näha ja katsuda, kuid väikese sõiduoskusega inimene ei julge sinna sissegi istuda.
Ainus võti on – ausus. Tunnistamine, et minu oskused ei vasta auto võimetele, teeoludele ja kiiremate sõitjate tasemele.
Kuidas saavutada aga taset. Tuleb teha tegevusi. Alguses aeglaselt, hiljem gaasi juurde anda. Tekivad tagasilöögid ja ülimat tulemust ei saavutata kunagi.
Kuidas see kõik elus toimib. Mitte ükski inimene ei ole aus. Enamalt jaolt ei saagi olla. Kuid ikkagi tahaks probleemile lahendus saada.  Hakka vähem valetama. Hakka vähem valetama iseendale. Hirmus on (täpselt nagu ralliautos).  Sind hakatakse imelikuks pidama (selles ringkonnas, kus sa parasjagu suhtled). Vaheta ringkonda (mine jää peale sõitma). Hirmus on, kuid varsti õpid jääl sõitma maksimaalse võimaliku kiirusega (ka seltskond on teine).
Julgust on vaja. Mis see julgus muud on kui, endale valetamine – ma ei julge.
Valetamine, see on üks suur küsimärk???
Valetamine, vassimine, hämamine, ilustamine, petmine, krabamine, tüssamine, noa selga löömine, kirumine, sõimamine, ropendamine, ironiseerimine, irvitamine ja mis kõik veel. 
Enamus inimesi väidavad mulle, et maailmas ei saa elada ilma neid asju tegemata. Vabandatakse isegi sellise lollusega, et häda-vale võib ikka olla. Kellele, sellele teisele – palun väga, kui soovid siis võib. Aga endale ??????
On aga veel suurem probleem. Me reeglina ei tea kuidas meie igapäevase elu reaalsus tegelikult loob. Kuidas kõik see juhtub, mis iga päev juhtub. Paljud inimesed (mis paljud – enamus) arvavadki, et kõik meie elus – juhtub juhuslikult.  Kui nii uskuda, SIIS JU EI SAAGI MIDAGI MUUTA.
Palju õnne edaspidiseks eluks, ja rohkemat ei saagi soovida.
Ei juhtu siin, meie elus, mitte midagi juhuslikult. Kes pole midagi kuulnud ega lugenud reaalsusloomest (võib googeldada), see ei tea, et inimene loob oma reaalsuse ise, oma vaatlemisega.  Kui sinu elu on raske, siis on sinu vaatenurk valesti.
 Sa jälgid elu vale nurga alt ja tähelepanu on koondatud valedele asjadele (no igatahes mitte neile, mis sulle hetkel sobiksid).
KUI SINU TÄHELEPANU ON PÖÖRATUD VALETAMISELE (ükskõik kui pisikesele), SIIS ISIKLIK REAALSUSLOOME LOOB SEDA PIDEVALT JUURDE.
„Süütevõti“ seisneb selles, et – hakata pisitasa ja TEADLIKULT, nii endale kui teistele - vähem vassima.
See ei ole moraali lugemine, vaid kindel meetod.
Lihtsalt märkad, kui palju sa tegelikult ilustad kõike. Kuidas sa ei taha mitte midagi teada, et oleks vaid hea rahus elada ja nii edasi.
Lihtsalt püüad kinni esialgu kõige lihtsamad ja väiksemad valekesed, hiljem hakkab selline „mäng“ meeldima, tähelepanu pöördub valedelt, tõdede poole ja nii see edasi lähebki.
Et saada neid asju, oma ellu, mida soovitakse, siis neid võimalusi on palju. Neid on nii palju, et on võimatu üles lugeda. Juba minu blogi lühijuttudes on neid palju.
Ei saagi inimesele soovitada, mis just kõige parem meetod oleks.  
Saab aga soovitada.
HAKKA VÕTIT OTSIMA.
HAKKA võtit otsima.
Hakka VÕTIT otsima.
Hakka võtit OTSIMA.   
Kuidas kõik kordub??
Pidevalt kordub ka selline skeem. Mul on mingi probleem ja ma tahan sellele vastust. No enda seest ei leia mitte kuidagi kohe.
Hakkan uurima ja lugema teooriaid. Selgub, et teooriad kirjutatakse hiiglama keeruliseks. No näiteks see sama „Reaalsusloome“.
 Arvo  Soomets kirjeldab ühtemoodi, siis ta soovitab veel lugeda Biotsentrismi.
 Mina olen lugenud Jane Robertsi „Reaalsusloomet“ ( see on saadaval Aigar Säde kodulehel – Zethi raamatud, 5 tk, kokku 1000 lk).
Vabaduse Õpetus ajab reaalsusloome vindi nii taevasse, et enamus ei saa selle keerukusele pihta.
Tavaline inimene hädaldab; miks need teooriad on nii pikad ja raamatud paksud, kas lihtsamalt ei saa.   Saab küll.
 Ütled ühe lause, ja inimene vahib tumma näoga otsa; „kõik või“.   On jah kõik.
 Vot seda jällegi ei usuta, liiga lühike. Selleks tuleb „üks lause“ kirjutada kahesaja leheküljeliseks teooriaks.
Mulle sai asi arusaadavaks vaid ühest lausest: „Kõik mis võitleb, on ano-orgaaniline“.
Võiks küll jätta selle koha peal igale arutamiseks, kuid mul näpud toksivad veel.
Mis on KÕIGE ano-orgaanilisem.
 Mina pakuks välja, et see ongi valetamine, kõigi oma alatoonide ja värvivarjunditega.
 Ise mõtled, ise valetad, ise lood võltsreaalsust juurde.

VALETAMINE -  VÕITLUS ISEENDAGA.