Teisipäev, 25. oktoober 2016

KOHTUMINE SUURIMA SÕBRAGA.


 


4.

 

„Hea sõber. Mis on vahepeal ka juhtunud.“
„Juhtunud ei ole midagi. Vaid elu kulgeb ühtesoodu ja üha pöörasema tempoga.“
„Räägi siis.“
„Üsna raske on kuskilt alustada, sest silmavaade on nii avaraks läinud, et keegi kunagi ütleski nii – silmaring on nii lai, et uksest sisse minnes tuleb külg ette keerata, et läbi mahuks.“
„Ohooo. Kas silmaring laieneb nii, et keskelt muutub tihedamaks või on „äärepealseid“ teadmisi juurde tulnud.“
„Mulle tundub, et mõlemat. Keskmiste teadmistega on nii, et need pööravad suunda. Need, tavalised tarkused mida ma varem teadsin ning mida koolis õpetatakse, need pöörduvad peapeale ehk siis vastupidiseks.“
„Mis nimelt.“
„Tavalised teadmised, need mida inimesed kasutavad igapäevaselt. Kooliharidus, poliitika, tervis, seadused ja nii edasi.“
„Selge. Neist võime millalgi edaspidi põhjalikumalt rääkida. Räägi siis neist – äärmistest.“
„Need on üsna pöörased. Kui ma vaatasin neid artikleid ja filme mida sa soovitasid, siis need on kõik – uskumatud.“
„Uskumatud või harjumatud.“
„Just harjumatud, sest kui vähegi mõelda ja loogiliselt reastada, siis tekib hoopiski uskumise tunne. Kõik see mida ma varem teadsin, see muutub uskumatuks ehk siis usk nendesse tõdedesse lahtub ära.“
„Tood äkki mõne näite, huvitav kohe teada.“
„Nende „äärmistega“ on see probleem, et neid ei saa rääkida. Need on enamustele inimestele vastuvõtmatud.“
„Nii on. Selleks me siin oleme, et sa saaksid sellest rääkida.“
„No jah. Kuid ka seda lugu „kuulavad“ paljud pealt. Kas me siis räägime neist.“

„Kindlasti räägime, aga millal. Kas kohe või pisut hiljem.“
„Äkki siis pisut hiljem, sest need teemad on ju otseses seoses tavaliste teemadega.“
„No räägi siis, milliste tavaliste.“
„Tavalised on sellised, mida inimesed kasutavad – iga päev ja kogu aeg. Ma olen pikka aega jälginud – millest inimesed iga päev räägivad.“
„Need on siis.“

„Need on need teemad, millest sa oled ise lugusid kirjutanud. Kui neid lugusid lugeda, siis neis on erinevad teemad pikemalt lahti kirjutatud. Näiteks teemad. Tervisest, tööst, rahast, suhetest ja vabaaja veetmisest. Nendes lugudes on teemad, mida on kirjeldatud igas eneseabi või eneseabituse raamatus. Samas on sul ka mõni selline „teooria“, mida ei ole kirjeldatuid just tavalise nurga alt.“
„Millised nimelt.“
„Üks erilisematest on kirjeldus – vabaaja veetmisest. Ma arvan, et neid inimesi on vähe, kes suudavad aktsepteerida, et KOGU elu on tegelikult ainult vaba aja veetmine.“
„On siis või.“
„Nimelt. Mitmed teemad ja teooriad ei eksisteeri üksikult. Iga teooria sisaldab palju erinevaid „nurki“. Näiteks - vabaaja veetmine – sisaldab endas selliseid esoteerilisi teemasid nagu: vaba tahte seadus, teo ja tagajärje seadus, ja ka seda, mida inimesed nimetavad enamasti – saatuseks.“
„Eks ole. Kuid selliseid seoseid ei näe, siis tavaliselt inimesed lahutavadki ära töö tegemise ja vabaaja.“
„Mulle meeldis ka see, et töötegemiseks peaks nagu meel olema ühendatud ja selleks, et saaks puhata, tuleb meel sellest, ülitähtsaks peetud olekust – ära lahutada. Meelelahutus siis.“

„Saamata aru, et elu muutub suuresti kui terve päev kulgeda nõndanimetatud meditatsiooni seisundis. Võtta kogu elu – vabalt, vabalt kulgevalt ja vabalt kujundatavaks.“
„See lihtne näide siis, et - kui miski asi laheneb, siis pole mõtet muretseda ja kui mingi asi ei lahene, ka siis pole tarvidust selle üle muretseda.“

„Ega inimesed üldiselt muretsemisest lahti ei saa ja pole vajagi. Piisab kui mitte „ülemuretseda“. Muretsemine on enamasti tingitud hoopiski hoolivusest.“
„Ja kui liigse hoolivusega tehakse teise elu kibedaks.“

„Mis veel erilist leidsid.“
„Mulle meeldis ka see – armastuse teema. Kui vaadata ümbritsevaid lugusid, filme, teatreid, selgub et paljud inimesed teavad-tunnetavad; aru nad ei saa – mis see on, ja kuidas seda kirjeldada. Kirjeldatud peast on palju lihtsam sellest aru saada.“
„Mis veel.“
„Neid on palju. Hirmutamine, suhted, usk jne. Kuid mulle tekkis üks küsimus, mis võtaks kõike seda kokku. See küsimus sisaldab endas selliseid osasid. Mis on valetamine. Kuidas oleks rahulik elu. Milline oleks elu kui puuduks negatiivsus. Kas selline elu oleks üldse võimalik. Mis ja milleks on elul mõtet.“
„Nüüd jõudsid üsna põhilise ja ilmselt keerukaima teemani. See on selline, mida ma polegi lõpuni suutnud lahti hammustada. Ja mina pole ainukene. Selle teemaga tegelevad nii paljud tegelased: filosoofid, esoteerikud, teadlased kuni ulmekirjanikeni välja.“
„Kes neist on jõudnud – „kõige lähemale“.“
„Nad kõik on jõudnud üsna lähedale. Igaüks ise „levelil“. Lihtsate inimestega tegelevad suhtekorraldajad. Pisut tundlikematega – esoteerikud. Kes neist levelitest välja kasvavad, need tegelevad teaduslikemate ehk siis - keerulisemate terminite ja teemade „peenema“ lahti harutamisega.“
„Kas sa oled kuskilt teada saanud – kas on võimalik muuta midagi paremaks.“
„Siis kui ma uurisin – valetamist, harutasin seda pulkhaaval lahti, siis selgus nii mõndagi.“

„Räägi. Ma vaatan, kas see läheb sellega kokku, kuidas mina sellest olen aru saanud.“
„Alustan siis valede lahkamisest. Valetamine on: pahatahtlik ja pahaaimamatu. Meie tänapäevane elukorraldus, koolitus ja meedia on selle tohutu informatsiooni koguse edastamisel tekitanud sellise olukorra, kus enamus isegi ei hooma info vastandlikkust. Kogu pahatahtlik vale baseerub: kasul, kasuahnusel, ja üldse-äraelamisel.“
„Kogu äri on siis pahatahtlik.“
„Seda mitte. Selleni jõuame arutelu lõpus. Teine liik on siis – pahaaimamatu. Protsentuaalsust pole võimalik leida, kuid võtame umbes pooleks. Inimene elab nii, et poole ajast ta räägib-teeb õigeid tegusid, heatahtlikke-positiivseid. Poole ajast ta tegeleb pahaaimamatu valega. Ta mõtleb ja räägib nendest asjadest, mida ta isegi peab õigeks. Kuid pikema uurimise käigus saame selgitada, et meid on petetud.“
„Ehk siis, üks osa ajast on pahatahtlik-omakasupüüdlik vale. Teine osa – pahaaimamatu vale ja vaid üks-kolmas osa võiks olla õige ja õiglane.“

„Nii see oleks illustreerivalt.“
„See kolmandik on kaastunne, hingest tulevad tegevused ja hobid ning inimkonnale kasulik töö. Aga väljapääs siis. On seda.“
„Muretsemise ja ka valetamise vastu aitavad vaid teadmised. Vanemad õpetavad nooremaid, teadjad vähem targemaid, esoteerikud esoteerika huvilisi ning teadlased teevad katseid. Kuna ma olen lugenud väga palju raamatuid ja ka muid uurimusi, siis selgub, et kõige lähemale jõuavad nõndanimetatud – teadlased. Mitte kõik ja mitte kõiges. Teadlased tegelevad reeglina lõikude „peenema uurimisega.“

„Mina pole siiani leidnud ühtegi teooriat või uurimust, mis sisaldaks – kõike, ehk siis väga paljusid erinevaid tahke.“
„Ega pole minagi. Teoreetiliselt ei ole see üldse võimalikki. Teadlased ja esoteerikud jõuavad nendel teemadel üsna lähedale sellele osale, millest me alustasime juttu. Sinu silmaringi keskmisele -kitsamale ringile, see mida sisaldab meie igapäevane elu. Selle, laiema silmaringiga, tegelevad vaid väga erilised – haruldased inimesed.“

„Sa pead silmas – uunikuid.“
„See on eriline teema ja üsna pikk. Sa lugesid ju ise ka.“
„Lugesin. Kuid on hea kui sa selgitad ja ma siis võrdlen oma arvamisega.“
„Jutt on  siis ulmekirjanikest. Mitte igast kirjutajast, vaid maailmaklassikutest, kes kirjutavad intellektuaalset ulmet. Reeglina need lood ei olegi mingitest kaugetest planeetidest ja ajas rändamisest. Tundmatutest tsivilisatsioonidest. Pigem on need lood, mis on juhtunud planeet Maal. Erinevatel aegadel ja sisaldavad enamuses inimlikke tegevusi ja soove.“
„Samas, nii mõnigi tippkirjanik on ka teadlane.“
„Just. Asimov – biokeemik.“

„Aga ikkagi – uunikud.“
„Selle kirjelduse saimegi Clarke-i raamatust „Tähed ja linn“. Ühest küljest on uunikud ka need kirjanikud ise, selle poolest, et nad kirjeldavad Kõike, kõikvõimalikke variante.“
„Kõike saabki tihedalt kokku kirjutada vaid ulmesse. Ilma, et need inimesed peaks iga mõtet hakkama teaduslikult tõestama.“
„Ja need inimesed ongi sellepärast erilised, et nad kirjutavad kõigest mida on kuulnud ja mis kuhugi kohta hästi sobib.“
„Samas ma suudan neist raamatutest välja lugeda väga erilisi teooriaid, selliseid mis ei sobi tava arusaamisesse ja sellesse aega.“
„Just see ongi kummaline. Lugedes neid lugusid, olen mina imestanud  kogu seda informatsiooni, mida nad valdavad ja eriline on just – aeg, millal nad kirjutasid. Lugeda neid lugusid, mis on kirjutatud viiskümmend aastat tagasi ja tänapäeval on see tavaline.“
„Mul on vahest selline tunne, et need kirjanikud peavad ise olema uunikumid.“
„Sa mõtled siis seda kirjeldust - sõnasõnalt. Nad ei ole siin sündinud. Ehk siis, on siia planeedile sündinud esimest või esimesi kordi.“

„Kas saab kõike seda miskit muud moodi mõista.“
„Ega vist, sest kui loogikaga võtta, siis teisiti poleks kuidagi loogiline.“
„Kas meie oleme ka uunikumid.“

„Eritunnuste põhjal – miks mitte. Tõestada ei saa. Kuid selline inimene, kes mõtleb sellele – kuidas muuta maailma paremaks – see ei saa olla siit pärit.“
„Ehk siis, siit pärit inimene ei suuda elada teistmoodi.“
„Suudab, kui tahab. Või, kui Kõiksus või Looja tahab.“
„Aga inimene. Mida inimene teha saab.“
„Inimene, ja ainult inimene, on see kes saab midagi paremaks muuta. Põhjus, miks ta seda ei tee – kogu aeg – seisneb selles, et maailma filosoofia on keeruline ja valelik.“
„Kas valetamist saab vähendada.“

„Siinkohal ma tahaks sullegi selgitada midagi sellist, millest võib olla sinagi ei ole midagi kuulnud. Vähemalt ma ise ei ole kordagi kuulnud, et keegi oleks mulle niimoodi selgitanud. See mõte või teooria on minusse kogunenud mitmete aastate jooksul ja mitmetest erinevatest allikatest.“
„Kuulan huviga.“
„Valetamist ei saa vähendada. Ei saa ka vähendada protsentuaalsust sellega, et paljundame tõesust ehk siis tõesemat informatsiooni. Teatud tasemeni see mõjub. Näiteks kui selgitada, et meie toit sisaldab palju ebatervislikke aineid. Või avaldada materjale ning tõestusi - kuidas poliitikud valetavad.“
„Nad on alati valetanud ja jäävadki valetama.“

„Eelkõige just pahatahtlikult ja omakasupüüdlikult. Sellised tegevused avardavad vaid teatud tegelaste silmavaadet, kuid ei põhjusta olulist pööret paremuse poole. Selleks võiks olla üks tegevus ja ma püüan seda selgitada arusaadavalt.
Kui inimene jõuab/jõuaks sellise tasemeni, et ta lahterdab KÕIK tegevused ja kogu informatsiooni selliselt, et – KÕIK ON TÕDE.“
„Üsna ootamatu väljaütlemine. Kas ja kuidas sinu selline väljaütlemine saab olla tõesem, või kuidas see asja paremaks muudab.“
„See polegi nii väga raske. KÕIK SEE MIDA ME TEAME, ON LIHTSALT INFORMATSIOON. Kui lähtuda vaid selliselt lähtekohalt, siis ei ole olemas – tõene ega vale. Kõik – kogu informatsioon – on kuskilt alguse saanud – välja voolanud. Iga inimene või muu olend, kes väljastab informatsiooni, teeb seda mingil kindlal eesmärgil.“
„Kui täpselt järele mõelda, siis sellele ei suuda mitte keegi vastu väita. Iga infokild on kuskilt alguse saanud ja ilmselt on see ka salvestatud kuskile. Juttudesse, raamatutesse ja ilmselt ka sellesse müstilisse – ÜLEÜLDISESSE INFORUUMI.“

„Ja kui me hakkaks elama selliselt, et iga info on õige, ainuõige ja ainsuslik. See „õige tõde“, isegi kui see tundub vale – see lihtsalt sobitub üleüldise inforuumi üksikosaks. Nagu puzzle tükike suure pildi sisse. Puzzles ei ole mitte ühtegi valet detaili. Vale detail ei sobitu lihtsalt sinna suvalisse kohta, kuhu me tahaks seda panna.“
„Kummaline teooria. Nii kummaline, et tänaseks peaks aitama. Ma püüan seda iseseisvalt läbi mõelda. Kui järgmine kord kokku saame, siis annan teada, kuidas mina sellest arvan.“
„Hästi. Lähme siis edasi arenema.“

 

5.
 
„Selgita väheke. Ma püüdsin aru saada ja omi mõtteid luua, selle sinu eelmise kirjelduse järgi. No ei saa esialgu. Ikka ja jälle läheb vanale rajale. Ikkagi on õiged ja valed asjad. Ikkagi on paljud teooriad ja jutud sellised, mis üritavad pöörata teiste arvamusi valeks ja õigustavad vaid omi arvamusi.“
„ Selleks, et taoliselt elada või lihtsalt mõnda asja selgitada, peab sellise mõttelaadiga mõnda aega elama ja isegi harjuma. Hiljem enam niipalju ei pinguta ja kõik mida jälgid, hakkab ise ennast selgitama. Tekib selline – kujutluspilt. Kui hakata teistele inimestele neid kujutluspilte selgitama, siis tekivadki arusaamatused.
Aga nüüd teooriast endast. See on tulnud enamustele inimestele teadaolevast – duaalsusest ehk siis vastuolulisusest. Kui vastandlikkus ON OLEMAS. Kui tunnistada: valget ja musta, headust ja kurjust, siis selline maailmapilt EI TEKITA vastuväiteid. Lausa kummaline, kuidas inimkond on kujundanud sellisest duaalsusest – kahendsüsteeemist, omale NII KEERULISE mõtlemise.“
„Mulle tuli üks huvitav võrdlus. Ka arvuti keel on kahendsüsteem.“
„Et siis miks just kaks aga mitte üks või kolm, neli jne.“
„Ma vahest fantaseerin nagu ulmekirjanikud vanasti, kui telefonid ja arvutid olid algelisemad. Kui kogu see arvutustehnika võimaldab kõike seda vaid nullide ja ühtedega, siis mida oleks võimalik saavutada kui oleks lisaks veel kahed, kolmed kuni üheksani.“
„See on tõsi. Ühes raamatus, „Lapsepõlve lõpp“, A.C.Carke püüdiski seda kirjeldada.“
„Kas see oli see mees, kes viiskümmend aastat tagasi ennustas ette sidesatelliite.“
„Jah, ja Clarke-il oli paar huvitavat mõttekest. „Kui mingi teadlane arvab, et miski asi võib olla võimalik, siis on tal õigus. Kui ta aga arvab, et miski asi on võimatu, siis ta suure tõenäosusega – eksib“.  Ja teine oli selline: „ Iga piisavalt kõrge tehnoloogia – tundub maagiana“.

  Ei ole midagi lihtsamat ja selgemat - ulmelistele ning ajaloolistele vastamata küsimustele. Isegi ajaloos pole vastamata küsimusi, kui mõelda nende lausete ja AINSUSE peale. Mina pole AINSUSELE leidnud paremat terminit. Ma jään esialgu ikkagi selle sama juurde.
AINSUSEGA ON NII.
Sa võtad ISE mingi teema. See võiks olla igapäevane või siis ka „eriline“. Igapäevase teema selgitamise pean jätma hiljemaks, sest see ei selgita igapäeva probleeme väga täpselt. Kui neid hakata selgitama, siis arvatakse need selgitused koheselt kas esoteerikaks – müstikaks või siis teaduslikuks – keeruliseks – arusaamatuks.“
„Sa mõtled neid teemasid nagu transpersonaalsus, alateadvus, ego jne.“
„Just. Neid me kohtame samaväärselt nii teaduses – psühholoogias kui ka esoteerilistes raamatutes. See on tegelikult üks ja sama. Parim teema, millest alustada, millest minule tekkis selline, täielikum arusaamine, on – AJALUGU. Ajaloo väga paljusid mõistmatuid asju on kergem selgitada – ainsusega. Dualistlikust mõttelaadist me tekitame; ajaloo ja alternatiivajaloo. Samamoodi nagu meditsiin ja alternatiiv meditsiin. Nagu poliitika ja vandenõuteooriad. Ja nii edasi. Tavaline ajalugu esitab küsimusi ja aegade jooksul üritatakse leida vastuseid. Ametlik – tunnustatud ajalugu ei ole ÕIGE. Enamasti sellepärast, et liiga palju on maailmas – IMESID, ehk siis selliseid asju, mida ajaloolased-teadlased ei suuda selgitada.“
„Vot neid ma tean. Need on sellised küsimused kus ajaloo õps läheb närvi ja hakkab vimma kandma.“

„See on õige ja jälle väga pikk teooria. Kui hakata uurima seletamatuid küsimusi, siis minu kogemus ütleb. Praktiliselt igale mõistatusele ja seletamatule teooriale leidub mingigi vastus.“
„Kas see on koht, kus sulle pidevalt etteheidetakse, et – „sul on igale küsimusele vastus olemas“.“

„Jah. Ja kuidas see on seotud AINSUSEGA. Sa võid lõpmatuseni uurida; näiteks ajalugu, duaalsuse õige-vale meetodiga. Sa ei saagi kunagi täpset vastust. Tooks ühe näite. Ajaloolisi teemasid on lõpmatult. Kui võtta midagi üldtuntud-lihtsat. Kennedy tapmine, Borodino lahing või püramiidide ehitamine jne. Siis kõigepealt on küsimusi: „Kas selline sündmus – on ÜLDSE toimunud“. Püramiididega on keeruline, sest peale nende silmaga nägemise – meil ei ole mitte mingit KONKREETSET tõestust. Borodino lahingu kohta me ei tea täpsemalt, kui vaid raamatest ja vanadelt maalidelt.“
„Ja nagu me teame, siis „paber kannatab kõike“ ning neid on võimalik igal ajal ümber teha.“
„Jääb siis Kennedy. Mingite filmide pealt me saame sündmust mingilgi määral jälgida – oma silmaga. Edasi tulevad küsimused: miks, kellele see on kasulik ja kuidas. Kui konkreetset sündmust uurida komplektselt ehk siis duaalselt – me ei saa kunagi täpset vastust. Kui aga uurida iga episoodi üksikult, panna need väited ühekaupa kirja või mõttesse ja neid mitte hakata vastandama, siis on lihtsam. Oli president, kes tegi tegevusi. Näiteks. Tahtis teha oma riigi inimeste elu paremaks. Tahtis võtta enamuse „raha võimu“ pankurite käest ära. Tahtis lõpetada USA – CCCP vahelise „külma sõja“, mis teenis kasu sõjatööstusele. Edasi ulmekaks: tahtis teada, mis tegelikult tehakse USA salajastes uurimisbaaside (Aria 51). Selgitada – kas Kuu peal üldse käidi, või isegi seda, et kõik maailma suured juhid suhtlevad tulnukatega ja niiii edasi. Teooriaid on lõputult. Täpset tõestust ei saa me mitte ühtelegi küsimusele, kuid seda ei olegi vaja. Me jätame need lihtsalt eraldi kaartide peale ja paneme kartoteeki. Samas me saame aga ühe kindla vastuse. Midagi sellist see mees teadis, tahtis teada saada või avalikustada, sest muidu poleks teda kõrvaldatud. Uurimuse käigus ma saame enam-vähem kindla vastuse, et seda ei teinud mitte – üks lolliksläinud tüüp – ühe vintpüssiga. Ja on veel nüanss ainsusega. Õige-valega tuleb pidev uskumatus. Kas selline tegevus oli õige ja hea, või hoopis valetatud ja kellelegi kasulik. Ainsuslikust vaatest on selline tegevus – ühene. Ühtedele inimestele, nagu tavakodanikud, kes soovivad normaalset elu, „maailmaparandajad“ ja muud uurijad, peavad sellist sündmust valeks ja pahaks. Seda see ongi: ainsuslik-mittemõistlik–halb tegu.  Teine pool aga, kes selle korraldas, see tegi seda tões, õiguses ja headuses. Ainult tõekspidamine on vastupidine – temale vajalik. See inimene on teistsugune, teise maailmavaatega, teiste soovidega. Nüüd jääbki igale inimesele endale – oma, isiklik, ainsuslik arvamine ja tegutsemine. Konfliktid tekivad sellest, et on erinevaid inimesi, erinevaid rasse, uske, uskumusi, mis tegutsevad vastandamisel. Selles ei oleks, ja tavaliselt ei olegi mingit probleemi, kui teatud ühendustel (valitsused, salaühingud, kuritegevus jne.) ei tekiks mingeid erilisi suuremaid soove – ambitsioone, mis hakkavad teiste kulul elama. Selleks, et sellisest olukorrast välja saada, ei saa loota just neile ühendustele. Need on omakasupüüdlikud ja halvad, neid on olnud pikki aegu. Selleks, et „välja saada“, peab teadvustuma – IGA ÜKSIK INDIVIID. Teadvustunud indiviide hakatakse taga kiusama ja jõhkralt ära kasutama – murdma. Ja ka avardunumad inimesed satuvad – libedale. Nad hakkavad tõsiselt vastu võitlema – ja jällegi OMA dualistlikku maailmavaadet peale suruma.“
„Aga mida siis konkreetselt teha.“
„Konkreetselt, on minu soovitus. Uurida erinevaid, endale meeldivaid „teooriad“. Neid uurides, leida võimalikult palju erinevaid ainsuslikke tahke ja neid mõistusesse katalogiseerida. Mis jääb meelde, see jääb. Palju saab üles ja lahti kirjutada. Hiljem, paljude erinevate teadmiste kogunemisel, tekivad sellised – ainsuslikud, kalkuleerivad, selgitavad – pilti kokku panevad „mõttepildid“. Neid ei pea hakkama koguma. Informatsiooni pideval lisandumises tekib - isiklike selgitusi pidevalt.“
„Nüüd ma saan aru, et skeemi saab kasutada igal pool, kuni tervise, raha ja peresuheteni välja.“

„Just. Ja sa ei pea enam aru pidama; kes räägib õigust, kes valetab. Vaatad vaid, milline tekst, soovitus või infokild on kellelegi kasulik ja millist kasutada. Kui hakkad aru saama, kes teeb omi tegevusi vaid raha pärast ja kust maalt on informatsioon kasulik ka sinule.“
„Ja arvestades informatsiooni hulka, mis maailmas liigub, siis enamus sellest liigub – raha pärast.“
„Jah. Need inimesed ja süsteemid teevad seda meile „paha pärast“, kuid endale teevad nad ainsuslikust seisukohast vajalikult ehk siis „tõe pähe“. Sellist vaenulikku informatsiooni liigub maailmas – MINU SEISUKOHAST – 99,9999%.  Mida saaks teha. Aktsepteerida, et nii see on ja üritada selgitada, mida – ei pea tegema. Ei pea – SÕDIMA – ehk siis meeletult vastu võitlema erinevatele arvamustele – need jäävad nagunii. Tasub aga jagada informatsiooni ja meetodeid. Osadele need võivad sobida. Ja niimoodi elades, ei lähe elu – „käest ära“. Igale asjale tekivad selgitused ja võimalused.“
„Kuid sulle nüüd üks põhiküsimus – mis sa selle informatsiooniga üldse peale hakkad.“

„Mida muud ma saakski teha, kui kõike järjest kirja panna ja edasi anda. Raamatupoed on paksult täis informatsiooni. Nii „head“ kui „halba“. Seda on nii palju ja sellest tekib vaid üks küsimus. Miks inimesed ikkagi ei suuda paljusid asju paremaks muuta. Ei ole väga pikkade ajaperioodide jooksul saanud täit pilti. Ma olen sirvinud ja pisteliselt uurinud, millest kirjutasid väidetavalt vanad filosoofid. Ükskõik millist filosoofi lugeda, nad kirjutavad ikkagi vaid ühtedest ja samadest asjadest. Kõik raamatud sisaldavad ikka ja alati ühtesid ning samu asju.  Armastus, raha, tervis, sõda, rahu, seiklused, hirmud jne. Kõik raamatud koosnevad vaid tavalistest asjadest. On see juturaamat, esoteerika, teadus või ulme, vahet pole. Kui mõtled ja meenutad, siis saad isegi aru.“
„Aga mida saa oma AINSUSE teooriaga peale hakkad.“
„Tänasesse päeva on ilmunud üks huvitav termin ja teadusharu.
Seda nimetatakse – KODANIKU TEADUS. Ma ise olen alateadlikult sellist terminit oodanud.“
„Miks.“

„Kui inimene uurib ja üritab ilmaelust aru saada, siis ta uuribki raamatuid ja teooriaid. Mingite teadmiste kogunemisel tekib soov luua oma teooria või arusaam ning siis ta tahab seda teistega jagada. Tavaliselt sellise inimese käest kohe küsitakse – kes sa sihuke oled, mida sa sööd, et nii tark oled jne. Kindlasti küsitakse aga; mis kraad sul on ja millised koolid oled lõpetanud. Ja kujutad ette kui tervisest, rahast, poliitikast, ajaloost ja filosoofiast räägib inimene kellel pole tiitlit. Kui sa oled arst ja räägid psühholoogiast, filosoofiast või esoteerikast, siis pole asi nii hull. Kuid, kui sellistest teemadest räägib näiteks: loomaarst, traktorist või treial. Mõikad.“
„See on arusaadav, kuid mis on siis kodaniku teadus.“

„Kodanikuteadus annab võimaluse ka tavalisele inimesele, teatud koguse teadmiste kogumisel, luua oma isiklik teadusharu ja saada omale tiitel. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin sellest, kuidas professoriks saada.“
„See oli küll sinu ühe loo sees, kuid lühidalt saad ikkagi kirjeldada.“
„Professoriks saab ainult niimoodi, et sammhaaval kirjutad kokku mingeid erinevaid teooriaid, ja siis tiitliga professorid vaatavad selle teksti üle. Vaatavad, et see vastaks olemasolevale „maailmapildile“ ja et neid professoreid väga palju juurde ei tuleks. Nad on oma olemuselt „põrguliselt esoteerikud“. Ise uurivad, saavad midagi teada, kirjutavad selle teksti hullult keeruliselt ja keeruliste sõnadega kokku, et teised sellest aru ei saaks. Tavaline inimene väsib professori kolmest keerulisest lausest ära ja nende hulka enam ei trügi.“
„Samas kõikidest maailma asjadest saaks rääkida ju ka lihtsate sõnadega, millest saaksid kõik aru.“
„Ja kohe küsingi. Miks see nii ei ole. Ja nüüd, kodanikuteadusega on võimalik igal inimesel ise luua endale doktoritöö ja selle alusel iseendale tiitel anda.“

„ Oled endale juba tiitli andnud.“
„Selleks, et „hämada“ ja inimestele „muljet“ avaldada, võin õpetada JOKK skeemiga vahva skeemi. Mina nimetan nüüdseks ennast – Kodanikuteaduse Naturaal-filosoofia Ainsuse professor. Kuidas see on võimalik. Kodanikuteadusest eriti ei räägita ja see on üsna haruldane. Naturaalfilosoofia on ka paari inimese poolt siia „eetrisse“ toodud. Ja kuna siiani pole veel ühtegi naturaal-filosoofia professorit olemas, siis pole vahet millise tiitli ma endale võtan, nagunii olen siiani ainuke AINSUSLANE. Professori tiitli võtsin sellise ettekäändega, et minu arust inimene, professori tiitliga, on ennast informatsiooni nii täis toppinud, mis koosneb vaid duaalsusest ja kindlat tõde ei oma. Kui inimene teeb vastupidi ja hakkab endast välja rookima võimalikke valesid, jääb alles väga vähe. See – VÄGA VÄHE – võib olla tõesem. Sellist inimest võiks nimetada mitte professoriks, vaid – TEADJAKS. Ja teadja arusaamised enam ei muutu, need teadmised on lõplikud.“
„Seega siis. Sa tunnistad, et sinu pea on veel paksult jamasid täis. Kuid kui suur on üldse võimalus saavutada tiitlit – TEADJA.“
„Kui sellele küsimusele vastust teaks, siis poleks enam midagi muud vaja uurida. Kas me saaksime Clarke-i kasutada. „Kui keegi ütleb, et miski on võimatu, siis ilmselt ta eksib“.

Kokkuvõtteks saan lisada järgmist.  Kui võtta ainsus aluseks, siis kõik inimesed on tegelikult naturaalfilosoofid. Nad uurivad ja loovad ise omale teaduse – teadvuse, mis pidevalt muutub. Kaovad ära sellised terminid ja tegelased nagu: arvustajad, kriitikud, skeptikud, eitajad, lahmijad, laimajad, naeruvääristajad ja teadlased. Kõik inimesed on tegelikult: elus kulgejad, uurijad ja loojad. Kõik inimesed ongi kodanikuteadlased.“
„Mis sa edasi teed.“
„Mis mul muud teha ikka on. Arendan seda teooriat edasi ja püüan hakata seda vormistama selliseks, et ka „erudeeritud“ inimesed sellele mõtleks. Äkki on veel inimesi kellele selline lähenemine meeldib.“
„Tore. Jään siis esimest üllitist ootama.“
„Mis mõttes ootama. Me teeme selle koos ja paljude teiste inimeste ning ilmaruumis ringiliikuva informatsiooni baasil. Jõudu tööle – meile.“
 

 



Pühapäev, 2. oktoober 2016

MILLEKS KÕIKE SEDA VAJA ON.


 
Et midagi kirjutada või millestki filosofeerida, muutub aina raskemaks. Teemadest tuleb puudu. Teemasid iseenesest on palju, kuid reeglina need ei kõneta igal ajahetkel. Nüüdseks on minu inforuumis pikka aega üleval olnud üks küsimus.
Milleks?
Miks on asjad Maa peal just sellised nagu nad on. Miks ma olen neid uurinud ja kirjeldanud. Kuidas asjad ennast loovad, neid luuakse ja kuidas ma ise neid loon ning vahest ümber loon.
Nüüd siis uus küsimus. Milleks mulle seda kõike vaja on? Milleks uurida erinevaid teemasid ja lõputult?  Milleks neid kirjeldada?  Kellele, ja mis sellest muutuks?
Küsisin sama küsimuse ka sõbra käest. Ta seletas oma versiooni.
 Samal ajal seisis mul riiulis raamat. Mul seisab riiulitel veel palju lugemata raamatuid. See raamat ootas oma järge hea mitu kuud, peale seda kui ta antikvariaadist ostsin. See pole mitte esimene kord kui minu sisse tekib tunne, et miski on kuidagi teistmoodi kui me tavaliselt teame.
 Kuna ma olen arusaanud, pika uurimuse tulemusel, et me ei saa siin maailmas mitte midagi tõestada lõpliku tulemuseni.
Me ei suuda selgust saada, kas me ikka elame seda elu, mida me elame sellel hetkel – siin ja praegu. Sellise kõhkluse tekitavad raamatud ja ka muu info. Mul on vahest selline tunne, justkui mõned raamatud oleks kirjutatud minu jaoks või veel ulmelisemalt; justkui ma ise oleks need kirjutanud ja jätnud ringlema, et ma „hiljem“ saaksin neid lugeda ja vajalikul hetkel uuesti meelde tuletada.
Ma ei usu, et minu lugusid loevad sellised inimesed, kes usuvad et – nad elavad planeedil Maa vaid ühe korra, surevad siis ära, lahustuvad Kõiksuse tähetolmuks, neid juhib vaid saatus ja mitte midagi muud ei olegi olemas.
Raamat mida ma hetkel siis loen on – Arthur C. Clarke „Linn ja tähed“. See on vana raamat. Viiskümmend aastat tagasi kirjutatud ja Eestis tõlgitud ning väljaantud juba kolmkümmend aastat tagasi. Ja mina ei ole seda lugenud! Ma olen seda raamatut näinud juba varem, kuid ta ootas oma aega. Varem ma ei oleks sellest raamatust nii aru saanud kui praegu. Sellel aastal ma olengi lugenud just selliseid vanemaid raamatuid, mis on oodanud oma aega. Kummaline on see, et kui ma olen midagi kirjutanud, siis järgmisel hetkel ma kohtangi analoogilist teemat. Vaevalt olin kirjutanud paar osa loost „Kohtumine suurima sõbraga“, kui sirvisin Esa Saarineni raamatut „Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini“. Ma oleks justkui kohtunud kunagi Platoniga. Platon kirjeldas oma uurimusi läbi dialoogi. Siis järgmisel hetkel selgus, et ka Platonil on oma nägemus – Ainsuse teooriast.
 Siis kui ma kirjutasin ulmelis-filosoofilist fantaasiat „Armastuse Valem“, tekkis peaaegu ületamatu probleem; kui ma püüdsin kirjeldada ühiskonda, kus puudub negatiivsus, võitlus ja duaalsus. See osutus peaaegu võimatuks. Milline näeks välja ühiskond, kus ei pea kohustuslikus korras käima tööl, kus puuduvad tervise probleemid, sõjad, tülid, konfliktid, valu ja vaev. Millega sellised ühiskonnad tegelevad. Mida teevad inimesed – iga päev. Selliste tegevuste kirjeldamine osutus mulle pähkliks ja hiljem selgus, et see osutus pähkliks ka paljudele väga tuntud ulmekirjanikele. Seda on püüdnud kirjeldada Isaac Asimov „Asumi“ sarjas – planeedil Gaia.  Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ on selliseid kohti.  H.G.Wells suudab üsna hästi raamatus „Inimjumalad“. Nüüd siis ka A.C.Clarke. Keegi ei ole suutnud seda seletada „väga laialt“.  Mis see siis on, mida – ei saa kirjeldada. Lihtne näide selgituseks. Kui me töötame palehigis aasta aega, siis me saame endale lubada ühe puhkusereisi. Vot see – puhkusereis – on hea kirjeldus sellest; kuidas elu on positiivne ja puudub halb. Puhkusereisil me ei pea tegema tööd. Mis me siis teeme sel ajal ja mida naudime. Neid asju on väga vähe. Naudime: erinevaid maitseid, vaatleme ilusaid vaateid, puhkame – ehk siis lebame rannas ja võtame päikest, tegeleme kultuuriga – vaatleme teiste tantse, esinemisi, joonistusi ja kuulame laule, esineme ise – laulame, tantsime, mängime pille; uurime ajalugu ja kultuuri ning ostame asju. Suures piirdes sellest koosnebki meie elu – kui me ei pea tegema tööd. Siit see – paradiisi kirjeldamise raskus – tekibki. Inimesed ei tahaks elada põrgus, kuid paradiisis muutub elu igavaks. Kuidas on võimalik, et mingi ulmekirjanik kõike seda näeb ja suudab kirjeldada. Kuidas ma tunnen selle ära. Miks kõik see toimetab, nii nagu me igapäev näeme. Miks enamus ei ole rahul mitte millegagi ja milleks mulle on vaja seda kõike uurida, kirjeldada ja teistele seletada. MILLEKS? Selleks, et midagi on siin korrast ära ja teatud inimesed seda „näevad“. Reeglina näevad seda loomeinimesed – inimesed kes ei käi tööl. On lõputu hulk kirjutajaid, kes muudkui kirjutavad ja „tõlgivad“ inimestele seda, mida nad näevad ja mida enamus inimesi millekski ei pea.
Lõputa arv inimesi, kes seletavad; mis on tervis ja mis sellega peale hakata. Mis on raha ja kuidas seda peaks kasutama. Mis on haridus ning mida meile koolis ei räägita jne. jne. Lisaks veel ka inimesed, kes „viskavad nalja“ tõsiste probleemide üle (näiteks „libauudised“). Inimesed kuulavad, noogutavad ja peavad seda heaks naljaks. Milleks loomeinimesed seda teevad. Endast tean, et mitte raha pärast. Väga tulus see ei ole. Kui siis ainult meelelahustuses.
Kui me teame, et me ei ela vaid üks kord; kus me siis tegelikult oleme ja mida teeme. Olen sama teooriat kuulnud erinevatest kohtadest, et inimesed sünnivad planeedile Maa mitmeid kordi. Palju-palju „mitmeid“ kordi. Mälu kustutatakse iga kord; või siis hoopiski salvestatakse kuhugi ja varasemat infot saab isegi siin, mingil määral, meelde tuletada. Enamus inimesi sünnivad mitmeid kordi ja aina õpivad ning katsetavad. Mina isiklikult imestan juba pikka aega – kuidas nad jaksavad seda jama, ikka ja jälle läbi elada ja korrata. Kuidas on võimalik kuulata soovikontserti ehk omada „lemmiklugusid“ ja neid pidevalt uuesti kogeda, kui maailm on täis lõputult erinevaid lugusid.
Need inimesed, kes pidevalt sünnivad sellele planeedile, suudavad seda ja muust väga ei hooligi. Nad teevad vaid neid asju, mida neile ette öeldakse ja mida neilt saada tahetakse. Inimesed on enamalt jaolt kõigega nõus. Kui kästakse, siis tuleb teha ja kui keegi püüab midagi selgitada, mis ei mahu normaalsuse piiridesse, siis tuleb see – „maha tappa“. On käinud ja käivad ka praegu kohutavad „tapatalgud“. Füüsiliselt. Kõik sõjad, konfliktid, kuriteod. Inimeste vahelised tülid, alates koolikiusamisest.  Moraalsed. „Mina olen parem kui sina“. Kõik mis on seotud „töö tegemise“ ja „raha teenimisega“ on just see sama, sest puhkusereisil ei juhu selliseid asju. Vahest – kui gruppi juhtub inimene – „mina olen parem kui sina“. 
 Ja siis. On inimeste hulgas veel üks eriline grupp. Need, kes ei saa aru/mõtlevad – „mis toimub?“, „miks toimub?“, „mida peaks tegema, et paremaks läheks?“.
Nüüd ma jõuangi „termini“  juurde, mida Clarke kirjeldab kui – UNIKAAL. Unikaalne hing/inimene ehk – esmakordselt sündinu. Inimene, kes on sündinud siia/sinna ühiskonda esimest korda ja ei tea mitte midagi „mis toimub“. Minu töötlus sellest sõnast oleks, mitte niivõrd „unikaalne“ – ainulaadne/üksik, vaid „Unic“ – haruldane/harjumatu. Milleks on tarvis sellist tegelast.
Ta tuleb siia, uurib, kirjeldab ja liigub – pidevalt edasi. Otsib küsimustele vastuseid ning võimalusi - „teha midagi paremaks“. Meil siin, käib pidev võitlus „hea ja kurja vahel“. Miks?  Väga pikk ja keeruline teooria.
Kurjuses/kurjusel on väga palju erinevaid tööriistu: valetamine, kadetsemine, varjamine, petmine, tapmine, kiitmine jne. kuni autasustamiseni välja. Hea termin raamatus on kuritegu. Kuritegu muutub olematuks, kui kaob ära termin – kuritegu. Lihtne näide. Teise inimese tapmine on kuritegu. Kui aga kaotada ära pool terminit ehk siis öelda, et sõjas teise inimese tapmine ei ole kuritegu, vaid patriotism, siis kaobki üks kuriteo liik ära. Kui valetamine on kuritegu/väärtegu, siis hädavale – ei olegi enam väärtegu. Jne.
Unikaal-inimene; meil nimetatakse neid ka Indigodeks; enamus inimesi nimetavad neid aga „ullikesteks“.  
Unikaal ei saa sellisest kahepalgelisusest/mitmepalgelisusest aru. Tal puudub eelnev kogemus. Tema sees reeglina ei ole kurjust ega negatiivsust. See on noorepõlve elu jooksul õpitud, pigem suure vaevaga sisse tambitud. Neis on piiritu imestus – miks kõik on nii; ja – „Milleks mulle seda kõike vaja on?“.
 Raamatus on mõttekene, et selliseid unikaale on vähe – üksikud. Õnneks planeedil Maa see nii ei ole. Neid on palju. Kõik need eelloetletud ulmekirjanikud olid/on unikaalid. Nad näevad ja kirjeldavad seda ja väga palju aastaid ajast ees.
Milleks mulle siis seda vaja on? Headus versus kurjus. Unikaalsus on ohtlik. Kõigis aegades on peetud unikaale ohtlikeks, sest nad kirjeldavad ja püüavad külvata headust. Headus on mürk kurjusele. Nõidu/unikaale on põletatud ja tapetud. Kuid neid ei saa tappa. Keha saab tappa ja korraks saab „sõnumitooja ära tappa“, kuid hing/teadvus säilib. Hing on igavene. Informatsioon on igavene. Seega siis – kurjust ei saa ära hävitada/tappa. Seda saab asendada headusega ehk siis mitte arusaamatu terminiga „headus“, vaid mõistmise ja aru saamisega. Kui inimene ei viitsi õppida, aru saada ja muretult elada, siis ta sellisena ka sureb. Võib-olla järgmisel ringil täiustub.
Kujutan ette kuidas tavaline inimene, kes arvab, et kõik peabki nii olema nagu hetkel normaalne tundub, istub maha ja mõtleb. 
 „Tead Arne. Sa oled täitsa ullikene. Ajad siin sellist pläma ja kamarajura. Mis headus. Anna mulle parem Eurojackpot (järgmise loosimise summa 90 milj. eurot). Ma ei peaks mitte midagi tegema. Ma saaks osta omale ükskõik mida ja mind ei huvita, mis maailmas toimub ning kuidas teised vaevlevad.“  
 Küll oleks hea sellise tegelase käest küsida, mis ta tegema hakkaks ja mida kõike endale kokku ostaks. Mõni läheks ümbermaailmareisile ja prooviks seda elu, mida ma kirjeldasin loo alguses. Ma olen selliseid lugusid kuulnud. Neil hakkab igav. Mõnel ei hakka ka, kes on võimeline tegema ühtesid ja samu tegevusi lõputu arv kordi – soovikontserdi inimesed.
Seega, ma jõuan iga arutelu järel ühte ja samasse kohta. Ma ei oska kirjeldada ühiskonda, kus on ainult headus/ainsus. Ma ei mäleta/minult on see mälestus ära kustutatud.
Unikaali eesmärk, siin ja praegu, seisneb selles, et ta liigub pidevalt edasi. Uurib, puurib ja otsib väljapääsu (suletud linnast). Unikaale ei saa ära tappa, sest ka teist poolt huvitab/on hakanud huvitama – kuidas on elu, kui ei peaks kurja tegema. Kuidas saada „siit“ välja ja kuidas „toituda“ heast energiast.
 Mina oma uurimustes olen märganud vaid ühte „paradiislikku“ hetke, inimeste käitumises. See toimub üks kord aastas – jõulude/pööripäeva ajal. See on üks kummaline transformatsioon – muutumine. Üks kord aastas inimesed väsivad ära normaalsusest ja hakkavad lasteks – ullikesteks. Muutuvad härdaks ja jagavad teistele vabatahtlikult kingitusi. Kuigi ka siit kumab läbi – „naabrist parem“. Ma ei ole veel lugenud seda raamatut lõpuni ja ei tea unikaal - A.C.Clarke varianti – „milleks mulle seda vaja on?“. Loen edasi ja saan teada. Praegu arvan aga niimoodi. Ainus mida ma saan teha, et midagi läheks paremuse poole – uurin, kirjeldan ja jagan kõike seda, mida ma näen.
„Päris“, päris ulmeinimestele saan soovitada tegevuse. Lugege seda raamatut ja asetage linna nime asemele – planeet Maa – ja saate ägeda kirjelduse, kuidas ja milline see meie Maa tegelikult on. See mees teadis midagi juba siis, kui ta seda raamatut kirjutas, 50-ndatel.