Ma üritan midagi kirjeldada.
Kirjeldamine on kõikidest asjadest kõige keerulisem tegevus, sest enamus asju
on raske kirjeldada, paljud on tunnetatavad.
Selleks, et kirjeldada, tuleks kokku leppida ühised terminid. Paljud
kirjeldavad ühte ja sama asja - erineva sõnaga, mis võib olla sama, kuid võib
ka olla veidi erineva nurgaga, erineva informatsiooni sagedusega. Ma kasutan
omi „sõnu“ ja sulle jääb võimalus
leppida selle sõnaga või kasutad oma.
Sõna teooria tähendab mulle – arvamus
(kellegi ja ka minu oma). Sõna fakt – teadmine ( lõplik või praegusel hetkel).
Tekst edasi, ma pistan võõrapärastele
sõnadele juurde ka oma sõna.
Ma olen läbi käinud pika tee ja pikem on veel minna. Ma olen kuulanud,
lugenud väga paljude inimeste arvamusi Kõigest Mis On. Neid on väga palju,
paljud on sarnased ja veel rohkem on selliseid, mis räägivad tihti üksteisele
vastu. Kuidas aru saada ja kokku võtta. Keegi ütles – kui sa elad elu ja ei ole
suutnud mõelda või kirjeldada mitte ühtegi – algupärast mõtet, siis on su elu
elatud suht tühja. Mingi hetkeni ma uurisin kirjeldusi (minu sõna – asju)
huviga ja nimetasin ennast – vaatlejaks. Järgmisel hetkel sõber Arvo ütles, et
ma olen naturaal-filosoof ja hakkasin lugema „päris“ filosoofe. Lugesin paar
raamatut – Platonilt ja Esa Saarineni kirjeldusi filosoofidest. Aristotelesest
kaugemale ei lugenudki, sest Sokrates, Platon ja Aristoteles ütlesid minu jaoks
juba enamuse vajaliku ära. Tarkus ja teadmine ei vaja pikki teooriaid selleks,
et minus tekiks isiklik teooria-arvamus. Nüüdseks, peale seda kui ma tõlkisin
ja uurisin - Isiksuse Kasvamise Teooriat, sain kinnituse ühele asjale, mis
selgitab paljugi. Sealt sain ma kinnituse, et praegusel hetkel, olen ma enamuse
oma ajast – Süvenenud Vaatleja. See tähendab, et mitte ainult ei vaatle, vaid
ka analüüsin-kalkuleerin-võrdlen. Üsna huvitav tegevus – vaadata, Mis tasemel
ja tasemelt erinevad inimesed toimetavad.
Lõputu tegevus on – uurida, KUIDAS
KÕIK ON. Selleks tegevuseks on mul hetkel kokku „klõpsinud“ paar-kolm teiste
teooriat, millest ma olen kujundanud enda arvamuse.
Minu põhiline huvi, erinevate asjade
uurimisel, on – jõuda sellise teadmiseni – kus on vaid üks kirjeldus, mis kirjeldab
ära Kõik küsimused.
Paljud arvavad, et see on võimatu,
või siis „imelik“ arvamus. Mul on selliseid lauseid tuletatud juba mitmeid.
Küsimustele.
„Miks mul on midagi halvasti?“,
vastab lause – „Vali midagi muud.“ („Veeraamat“).
„Kuidas seda saavutada?“, tee selgeks
– „Mida sa tahad – TEGELIKULT“ (
„Suhtekorraldaja“).
„Kuidas see minu ellu tuleb?“ – vaatle
iga nurga alt, hakka kuhugi suunda minema ja midagi tegema. (Robert Lanza – „Biotsentrism“). Ja nii edasi.
Tihtipeale piisaks ühest lausest,
kuid see jääb teisele inimestele väheseks, sest ta pole maailma sellise nurga
alt piisavalt – vaadelnud ja siis tuleb näiteid tuua või pikemaid kirjeldusi
lisada.
Kuna siin blogis on jutte palju ning
ega enamustel polegi aega neid lugeda, siis kirjeldan - Isikliku Arvamuse,
täpselt selliselt tasemelt nagu mul endal hetkel on.
Arvamus Lõpmatusest (kas keegi suudab
mõelda-tunnetada lõpmatust – ilma alguse ja lõputa!).
On väga palju erinevaid termineid –
algus, lõpp, sünd, surm, surematus, Suur Pauk jne. Need on terminid, mis on
lineaarsed (ajalised) ehk eeldavad millegi algust ja lõppu (kumb enne, muna või
kana).
Terminid – Lõpmatus ja Igavene on aga
ringilised, sfäärilased-kerajad (ajatud), kus pole algust ja lõppu.
Need, kes elavad ja mõtlevad
lineaarselt, ei suuda mitte kunagi seletada endale ja teistele, vastuseid
küsimustele – kus?, miks? ja millal? jne.
Ajatud arvamused - seletavad ära Kõik
küsimused.
Selleks, et seletada ajatut
kirjeldust, kasutan korraks ajalist teooriat (näide ühest kindlast õpetusest).
Jumal-Allikas-Kõik Mis On, kes
asetses Igavikus ja Lõpmatuses, tahtis ennast kogeda. Ta asetses Igavikus ja ei
olnud kunagi ennast Tunnetanud-Liigutanud. Kuna ta on Kõiksus, siis iga mõte
mis pähe tuleb, see ka materialiseerub teatud sageduse-impulsi-energia-informatsioonina.
Kuna ta Asetses seal „ühes punktis“ ja Täiuslikuna, siis selleks et ennast Kogeda,
pidi hakkama – liikuma. Punktist väljus esimene liigutus, mis kujundlikult on –
punktist väljuv joon-kiir. Järgmised liigutused olid siis sellised. Esimene
kiir liikus ette, teine taha, kolmas paremale, neljas vasakule, viies ülesse ja
kuues alla. Tekkis meile tuntud, ühepikkuste joontega - ruumiline rist (risti
sümbol siiani kasutuses). Peale seda, tekkisid jooned – igasse suunda,
lõpmatult palju ja lõpmatu pikkusega. Kiired täitsid ära kogu – ruumi ja tekkis
tihedus – kiirte tihedus. Need kiired on sümboolselt – kogemused.
Kujundlikult – nüüd on teatud ruum
täis kogemusi, tihedusi ja mida iganes muud. Seda ruumi võib piltlikult ette
kujutada – ringi ehk sfäärina (vanas usus on ka sümbol – rist, mille sees
ring).
Nüüd kui on üks kujund – ring, mis on
täis liikumisi-kogemusi, siis võtame sellest teooriast-arvamusest välja aja,
ehk See on olnud Alati, ehk Igavesti.
See õpetus-teooria läheb veidi edasi,
umbes nii.
Allikas, selleks et kogeda, mis veel
võib olla, hakkas endast looma osakesi, teadvusosakesi. Lasi need endast välja (või
siis sisse, neile kes teavad täpsemalt), et need kogeksid midagi sellist, mida
ÜKS ei suuda kogeda.
Piltlikult öeldes – Suur Hea lõi väiksemaid,
et need hakkaksid kokku keerama igasuguseid jamasid, mida oleks pärast hea uuesti
enda sisse tagasi tõmmata, et uusi kogemusi Ise kogeda (kes tahab seda arvamust
põhjalikumalt teada, siis – auroramaa.ee).
Mina kujutan nüüd ette sellist pilti.
Suur kera, mis on Kõiksus, ja seal
sees pisemad kerad erinevatest olemitest, kaasaarvatud ka mina – siin ja
praegu.
On siis väike kera, kus on KÕIK
(lõputuuuult palju) minu liikumised ja tegevused.
Üks läbilõige ehk kahe-mõõtmeline Ketas,
on minu jaoks – üks võimalik Elukulg, mida paljud kujutavad ette – saatusena.
Neid läbilõikeid on Lõpmatu arv ja
need on kõik üksteise kõrval üliväikeste erinevustega, kuid lõppkokkuvõttes on
olemas – KÕIK VÕIMALIKUD VARIANDID (kes on lugenud V. Zelandit – Variantide
Ruum või L . Magtaggard - Väli).
See eeldab siis seda, et minul on
olemas Kõik variandid – siin ja praegu ning isegi „kuskil mujal“.
Piltlikult kirjeldades, ma elan iga
ketta peal korraga, aga tegevused on erinevad, liigutan kätt - mis iganes
suunas, ma olen haige või surnud või mahagi maetud jne., ning elu kulgeb teiste
inimeste vaatevinklist just nii, nagu iga ketta peal parajasti on.
Justkui CD plaadi peal olevad filmid,
mis on üles filmitud, kuid seisavad riiulis.
Nüüd ma siis - olen millalgi
sündinud. Tulnud Igavikust ja Lõpmatusest, läbi „mingite koridoride ja uste“,
ning elan siin oma elu. Ilma selle eelneva kirjelduseta elaks ma „tavalise“
inimese elu, kes ei tea asjast mitte midagi, peale selle, et ta on kuskilt
kuulnud, et võib - saatus olla. Paljud
arvavad, et saatust pole ja paljud seda, et seda ei saa muuta. Paljud arvavad,
et elu ei saa muuta ja mitmed targad soovitavad elada – siin ja praegu. Kuidas
aga elada – siin ja praegu, kui ma elangi juba siin ja praegu.
Vahel kirjeldused kirjeldavad
loogilisi asju, kuid sõnad ja mõistus ei võimalda kirjelda ei nii ega naa pidi.
Igasugune mõte ja teooria on vaid mõte ja arvamus, kui seda ei saa tõestada,
selle tõestamiseks ei tehta isiklikku uurimust ja mis põhiline – ei tehta
kindlaks: „Miks seda teooriat üldse vaja on?“.
Iga arvamuse mõte on selles – „Kas
seda saab kuidagi kasutada. Kas mulle isiklikult seda üldse tarvis on?“
Ka Allikale pole tarvis mingeid
teooriaid, kui see miskit kasu-kasvamist ei too. Ka meie keha näitab seda, sita
situme välja, muidu läheksime „pahaks“.
Ja nüüd „tuli“ minu juurde Isiksuse
Kasvamise Teooria. Sealt ma sain lugeda - kuidas ma olen kasvanud. Kuhu? ja
kuhu edasi. Mida ma olen teinud ja mida mitte. Sain teada, et selleks tuleb
teha, ja ma olengi midagi teinud. Kasvamine on – tegevus.
Paljud tahavad saada, aru saamata
mida – tegelikult, ja et selleks tuleb ennast – liigutada, kuhugi suunda.
Igasugused kirjeldused (raamatud)
aitavad tegevusi selgitada (pole tarvidust kõike endal leiutada). Loed Zelandit
ja teed midagi. Ühendud Väljaga ja saad infot, millest ise sünteesid tee - kuhu
minna. Istud paigal ja oled Ohver. Tõused püsti, teed midagi valmis ja oled
hetkeks Kangelane. Mõtled pikemalt ja oled Strateeg. Võidad ja kaotad vahel,
kuid kaotus on jällegi võit, sest teadmine jääb - mis läks valesti.
Minu jaoks on jäänud veel valikuvõimalusi.
Millist varianti kasutada? Kas
liikuda Kasvamise teel, mööda lähedal asuvaid kettaid ning muutuda tasakesti
nii, et Isegi ei märka, kuidas maailm muutub minu ümber. Või „hüpata“ kettalt kettale suuremate
hüpetega.
Pikemaid hüppeid kirjeldatakse
raamatus – „Silmapilkne tervenemine“. Ka mul on olnud kaks sellist hüpet
(täiesti minust sõltumatut-spontaanset), millest ma olen kirjutanud nii mõneski
lühiloos.
Ma teen tihti enda peal
„inimkatseid“.
Viimane mida ma tegin, oli –
kontrollitud reaalsuse loomine.
Tegin ettevalmistuse (kirjutasin alg-reaalsuse
tunnuseid ja jätsin selle koju ning isegi ühele heale tuttavale) ja läksin
lõunasse reisile.
Tagasi tulles oli reaalne olukord
kodumaal muutunud. Kohati mitte üldse ja kohati väga palju (silmnähtavalt
tajutavaid muutusi).
Kuna kõik teadmised on tühised, kui
sa ise pole neid praktikas kasutanud, siis neid ei saa kirjeldada.
Teine inimene neid ei „näe“, sest see
teine stsenaarium (CD film riiulis) oli minu elukulgu sfääris olemas ja me kõik elasimegi seal just seda – uut
elu.
Lihtsalt mina vahetasin KUIDAGI filmi
ära.
Ma häälestusin teise stsenaariumi
peale ja vana lebab nüüd riiulis ja – elab-ootab seal.
Mis mul sellest kõigest kasu nüüd on.
Mul on selline teadmine-fakt, et
Kõikide ketaste peal on olemas – KÕIK VARIANDID ja ma saan neid iga päev
kasutada-muuta-nautida ja jagada informatsiooni.
Räägitakse uue informatsiooni peale tulekust
ja maailma elukorralduse paranemisest. Seega on ka mul võimalus häälestuda just
selle peale, mis mulle meeldib.
Vaatan veel natuke aega kuidas
poliitikud omavahel kaklevad, kuidas „maailmaparandajad“ võitlevad
„loll-raudtee“ või metsade raiumisega jne., kui tüütuks läheb, võib-olla siis
häälestun teisele lainele, kus on kõik korras ja need teised lähevad oma
filmidega minu filmist minema. Jälle üks inimkatsetus, enda peal, ootab.
On veel üks „vahva teema“, mis käib
vahest mu inforuumist läbi.
Kas Maakera on Lapik.
Ütlen enda hetke seisukoha.
Minu Silmadesse jookseb Maa –
Lapikuna (kahe-mõõtmelisena), sest ma näen seda silmaga lennukis 10 km
kõrgusel.
Kuid see võib olla ka sfääriline,
eriti siis kui ma saaksin 10-st km kõrgemale.
See on Ruumiline, sest minu aju teeb
selle kolmanda mõõtme - aju sees.
See võib olla Hologramm, sest ma olen
näinud hologrammilisi pilte. See võib
olla Matrix, sest minu loogika võimaldab mõelda ja tunnistada ka seda.
See võib olla Illusioon ehk kellegi
kõrgema Olemuse manipulatsioon, sest on inimesi, kes seda mulle on kirjeldanud
jne.
Ma ei saagi midagi tõestada, sest
teooriad on - arvamused ja targutused.
Selle Lapiku ja Keraga on aga üsna filosoofiline
lugu. Males nimetatakse sellist situatsiooni – kahvel. Paned oma nupu vastase
kahe nupu „vahele“ nii, et ta peab ühe ohverdama. Ka inimesed on Lapiti
Kahvlis. Kui Näed ja seletad Lapikut, siis jääd vähemusse ja napakaks.
Kui sa pole ise Mitte Kunagi näinud
Oma Silmaga muud tõestust kui kahe-mõõtmelist fotot ja papist, ruumilist, gloobust
õpetaja laua peal, siis keegi sind ei komposteeri.
Nii on enamuste teadmistega, ühed
mida me näeme silmaga, ja teised mida oleme kuskilt kuulnud.
Kuid kõik need on mulle vajalikud,
sest ma saan neid kasutada – omakasu saamise eesmärgil. Need on justkui
tööriistad, mida ma kasutan auto remondi juures. Mida vaja on, seda kasutan. Ma
oleks totaalne idioot kui hakkaksin keevitusega autot „värvima“ ja teistele
tõestama, et mul on õigus.
Ma olen enam kui veendunud, et ma ei
suutnud kirjeldada seda, mis on - minu sees/minust väljas.
Kuid ma ei kirjeldagi mitte midagi
teistele, vaid endale.
Kirjutan selle ülesse, pistan
teistele (eksoteeriliselt) lugemiseks, endale tulevikus meenutamiseks ja võib
olla millalgi (kui tuleb aeg) loevad seda ka need, kes kulgevad mu taga
(järglased või järgi tegijad).
Ühes Asjas olen ma (hetkel) Kindel –
Kõik see, mis mind kogu aeg ümbritseb on kirju-huvitav-mitmekülgne. On mida
uurida-vaadelda ja kohata inimesi, kes on huvitavad (nii heas kui halvas) ja
sellest seisukohast vaadeldes on – MAAILM IMELINE.
Seda tunnet tundsin Egiptuse „uues
reaalsuses“, kui ma olin eelnevalt häälestanud võimalusele, et … ???
Aga ma sain jätta naise randa
peesitama. Leidsin endale vahva reisikaaslase ja kohtasin ägedat giidi, kes ei
ajanud tava-ajaloolaste – haiget iba (nüüdseks oleme juba väga head FB
tuttavad). Sellest kõigest „kaverdasin“,
pisut, tuttavat laulukest.
Rännumeeste laul.
Kolm
vanderselli vallatut
ei karda kingi tallata.
ei karda kingi tallata.
„Oh Sa Pime,
Pime, Pime,
Maailm on Imeline“.
Maailm on Imeline“.
Kui vaatan
koduõue alt
ei näe ma ilma kaugemalt.
ei näe ma ilma kaugemalt.
„Oh Sa Pime, Pime, Pime,
Maailm on Imeline“.
Maailm on Imeline“.
Kui ei vaata
ülalt-alt
ja kui ei silma lähemalt.
ja kui ei silma lähemalt.
„Oh Sa Pime,
Pime, Pime,
Maailm on Imeline“.
Maailm on Imeline“.
Kui teen
pildi zuumiga
ja mõtlen oma peaga.
ja mõtlen oma peaga.
„Oh Sa Pime,
Pime, Pime,
Maailm on Imeline“.
Maailm on Imeline“.
Kui tulen
koju tagasi
ja panen pildid blogisse
ja panen pildid blogisse
„SIIIS, Näeb
Pime, Pime, Pime
MAAILM ON IMELINE.“
MAAILM ON IMELINE.“