Kolmapäev, 5. aprill 2017

KUIDAS KÕIK – ON.


Ma üritan midagi kirjeldada. Kirjeldamine on kõikidest asjadest kõige keerulisem tegevus, sest enamus asju on raske kirjeldada, paljud on tunnetatavad.  Selleks, et kirjeldada, tuleks kokku leppida ühised terminid. Paljud kirjeldavad ühte ja sama asja - erineva sõnaga, mis võib olla sama, kuid võib ka olla veidi erineva nurgaga, erineva informatsiooni sagedusega. Ma kasutan omi „sõnu“  ja sulle jääb võimalus leppida selle sõnaga või kasutad oma.
Sõna teooria tähendab mulle – arvamus (kellegi ja ka minu oma). Sõna fakt – teadmine ( lõplik või praegusel hetkel).
Tekst edasi, ma pistan võõrapärastele sõnadele juurde ka oma sõna.
  Ma olen läbi käinud pika tee ja pikem on veel minna. Ma olen kuulanud, lugenud väga paljude inimeste arvamusi Kõigest Mis On. Neid on väga palju, paljud on sarnased ja veel rohkem on selliseid, mis räägivad tihti üksteisele vastu. Kuidas aru saada ja kokku võtta. Keegi ütles – kui sa elad elu ja ei ole suutnud mõelda või kirjeldada mitte ühtegi – algupärast mõtet, siis on su elu elatud suht tühja. Mingi hetkeni ma uurisin kirjeldusi (minu sõna – asju) huviga ja nimetasin ennast – vaatlejaks. Järgmisel hetkel sõber Arvo ütles, et ma olen naturaal-filosoof ja hakkasin lugema „päris“ filosoofe. Lugesin paar raamatut – Platonilt ja Esa Saarineni kirjeldusi filosoofidest. Aristotelesest kaugemale ei lugenudki, sest Sokrates, Platon ja Aristoteles ütlesid minu jaoks juba enamuse vajaliku ära. Tarkus ja teadmine ei vaja pikki teooriaid selleks, et minus tekiks isiklik teooria-arvamus. Nüüdseks, peale seda kui ma tõlkisin ja uurisin - Isiksuse Kasvamise Teooriat, sain kinnituse ühele asjale, mis selgitab paljugi. Sealt sain ma kinnituse, et praegusel hetkel, olen ma enamuse oma ajast – Süvenenud Vaatleja. See tähendab, et mitte ainult ei vaatle, vaid ka analüüsin-kalkuleerin-võrdlen. Üsna huvitav tegevus – vaadata, Mis tasemel ja tasemelt erinevad inimesed toimetavad.
Lõputu tegevus on – uurida, KUIDAS KÕIK ON. Selleks tegevuseks on mul hetkel kokku „klõpsinud“ paar-kolm teiste teooriat, millest ma olen kujundanud enda arvamuse.
Minu põhiline huvi, erinevate asjade uurimisel, on – jõuda sellise teadmiseni – kus on vaid üks kirjeldus, mis kirjeldab ära Kõik küsimused. 
Paljud arvavad, et see on võimatu, või siis „imelik“ arvamus. Mul on selliseid lauseid tuletatud juba mitmeid. Küsimustele.
„Miks mul on midagi halvasti?“, vastab lause – „Vali midagi muud.“ („Veeraamat“).  
„Kuidas seda saavutada?“, tee selgeks –  „Mida sa tahad – TEGELIKULT“ ( „Suhtekorraldaja“).
„Kuidas see minu ellu tuleb?“ – vaatle iga nurga alt, hakka kuhugi suunda minema ja midagi tegema. (Robert Lanza – „Biotsentrism“). Ja nii edasi.
Tihtipeale piisaks ühest lausest, kuid see jääb teisele inimestele väheseks, sest ta pole maailma sellise nurga alt piisavalt – vaadelnud ja siis tuleb näiteid tuua või pikemaid kirjeldusi lisada.
Kuna siin blogis on jutte palju ning ega enamustel polegi aega neid lugeda, siis kirjeldan - Isikliku Arvamuse, täpselt selliselt tasemelt nagu mul endal hetkel on.
Arvamus Lõpmatusest (kas keegi suudab mõelda-tunnetada lõpmatust – ilma alguse ja lõputa!).
On väga palju erinevaid termineid – algus, lõpp, sünd, surm, surematus, Suur Pauk jne. Need on terminid, mis on lineaarsed (ajalised) ehk eeldavad millegi algust ja lõppu (kumb enne, muna või kana).
Terminid – Lõpmatus ja Igavene on aga ringilised, sfäärilased-kerajad (ajatud), kus pole algust ja lõppu.
Need, kes elavad ja mõtlevad lineaarselt, ei suuda mitte kunagi seletada endale ja teistele, vastuseid küsimustele – kus?, miks? ja millal? jne.
Ajatud arvamused - seletavad ära Kõik küsimused.
Selleks, et seletada ajatut kirjeldust, kasutan korraks ajalist teooriat (näide ühest kindlast  õpetusest).
Jumal-Allikas-Kõik Mis On, kes asetses Igavikus ja Lõpmatuses, tahtis ennast kogeda. Ta asetses Igavikus ja ei olnud kunagi ennast Tunnetanud-Liigutanud. Kuna ta on Kõiksus, siis iga mõte mis pähe tuleb, see ka materialiseerub teatud sageduse-impulsi-energia-informatsioonina. Kuna ta Asetses seal „ühes punktis“ ja Täiuslikuna, siis selleks et ennast Kogeda, pidi hakkama – liikuma. Punktist väljus esimene liigutus, mis kujundlikult on – punktist väljuv joon-kiir. Järgmised liigutused olid siis sellised. Esimene kiir liikus ette, teine taha, kolmas paremale, neljas vasakule, viies ülesse ja kuues alla. Tekkis meile tuntud, ühepikkuste joontega - ruumiline rist (risti sümbol siiani kasutuses). Peale seda, tekkisid jooned – igasse suunda, lõpmatult palju ja lõpmatu pikkusega. Kiired täitsid ära kogu – ruumi ja tekkis tihedus – kiirte tihedus. Need kiired on sümboolselt – kogemused.
Kujundlikult – nüüd on teatud ruum täis kogemusi, tihedusi ja mida iganes muud. Seda ruumi võib piltlikult ette kujutada – ringi ehk sfäärina (vanas usus on ka sümbol – rist, mille sees ring).
Nüüd kui on üks kujund – ring, mis on täis liikumisi-kogemusi, siis võtame sellest teooriast-arvamusest välja aja, ehk See on olnud Alati, ehk Igavesti. 
See õpetus-teooria läheb veidi edasi, umbes nii.
Allikas, selleks et kogeda, mis veel võib olla, hakkas endast looma osakesi, teadvusosakesi. Lasi need endast välja (või siis sisse, neile kes teavad täpsemalt), et need kogeksid midagi sellist, mida ÜKS ei suuda kogeda.
Piltlikult öeldes – Suur Hea lõi väiksemaid, et need hakkaksid kokku keerama igasuguseid jamasid, mida oleks pärast hea uuesti enda sisse tagasi tõmmata, et uusi kogemusi Ise kogeda (kes tahab seda arvamust põhjalikumalt teada, siis – auroramaa.ee).
Mina kujutan nüüd ette sellist pilti.
Suur kera, mis on Kõiksus, ja seal sees pisemad kerad erinevatest olemitest, kaasaarvatud ka mina – siin ja praegu.
On siis väike kera, kus on KÕIK (lõputuuuult palju) minu liikumised ja tegevused.
Üks läbilõige ehk kahe-mõõtmeline Ketas, on minu jaoks – üks võimalik Elukulg, mida paljud kujutavad ette – saatusena.
Neid läbilõikeid on Lõpmatu arv ja need on kõik üksteise kõrval üliväikeste erinevustega, kuid lõppkokkuvõttes on olemas – KÕIK VÕIMALIKUD VARIANDID (kes on lugenud V. Zelandit – Variantide Ruum või L . Magtaggard - Väli). 
See eeldab siis seda, et minul on olemas Kõik variandid – siin ja praegu ning isegi „kuskil mujal“.  
Piltlikult kirjeldades, ma elan iga ketta peal korraga, aga tegevused on erinevad, liigutan kätt - mis iganes suunas, ma olen haige või surnud või mahagi maetud jne., ning elu kulgeb teiste inimeste vaatevinklist just nii, nagu iga ketta peal parajasti on.
Justkui CD plaadi peal olevad filmid, mis on üles filmitud, kuid seisavad riiulis.
Nüüd ma siis - olen millalgi sündinud. Tulnud Igavikust ja Lõpmatusest, läbi „mingite koridoride ja uste“, ning elan siin oma elu. Ilma selle eelneva kirjelduseta elaks ma „tavalise“ inimese elu, kes ei tea asjast mitte midagi, peale selle, et ta on kuskilt kuulnud, et  võib - saatus olla. Paljud arvavad, et saatust pole ja paljud seda, et seda ei saa muuta. Paljud arvavad, et elu ei saa muuta ja mitmed targad soovitavad elada – siin ja praegu. Kuidas aga elada – siin ja praegu, kui ma elangi juba siin ja praegu.
Vahel kirjeldused kirjeldavad loogilisi asju, kuid sõnad ja mõistus ei võimalda kirjelda ei nii ega naa pidi. Igasugune mõte ja teooria on vaid mõte ja arvamus, kui seda ei saa tõestada, selle tõestamiseks ei tehta isiklikku uurimust ja mis põhiline – ei tehta kindlaks: „Miks seda teooriat üldse vaja on?“.  
Iga arvamuse mõte on selles – „Kas seda saab kuidagi kasutada. Kas mulle isiklikult seda üldse tarvis on?“
Ka Allikale pole tarvis mingeid teooriaid, kui see miskit kasu-kasvamist ei too. Ka meie keha näitab seda, sita situme välja, muidu läheksime „pahaks“.
Ja nüüd „tuli“ minu juurde Isiksuse Kasvamise Teooria. Sealt ma sain lugeda - kuidas ma olen kasvanud. Kuhu? ja kuhu edasi. Mida ma olen teinud ja mida mitte. Sain teada, et selleks tuleb teha, ja ma olengi midagi teinud. Kasvamine on – tegevus.
Paljud tahavad saada, aru saamata mida – tegelikult, ja et selleks tuleb ennast – liigutada, kuhugi suunda.
Igasugused kirjeldused (raamatud) aitavad tegevusi selgitada (pole tarvidust kõike endal leiutada). Loed Zelandit ja teed midagi. Ühendud Väljaga ja saad infot, millest ise sünteesid tee - kuhu minna. Istud paigal ja oled Ohver. Tõused püsti, teed midagi valmis ja oled hetkeks Kangelane. Mõtled pikemalt ja oled Strateeg. Võidad ja kaotad vahel, kuid kaotus on jällegi võit, sest teadmine jääb - mis läks valesti.
Minu jaoks on jäänud veel valikuvõimalusi.
Millist varianti kasutada? Kas liikuda Kasvamise teel, mööda lähedal asuvaid kettaid ning muutuda tasakesti nii, et Isegi ei märka, kuidas maailm muutub minu ümber.  Või „hüpata“ kettalt kettale suuremate hüpetega.
Pikemaid hüppeid kirjeldatakse raamatus – „Silmapilkne tervenemine“. Ka mul on olnud kaks sellist hüpet (täiesti minust sõltumatut-spontaanset), millest ma olen kirjutanud nii mõneski lühiloos.  
Ma teen tihti enda peal „inimkatseid“.
Viimane mida ma tegin, oli – kontrollitud reaalsuse loomine.
Tegin ettevalmistuse (kirjutasin alg-reaalsuse tunnuseid ja jätsin selle koju ning isegi ühele heale tuttavale) ja läksin lõunasse reisile.
Tagasi tulles oli reaalne olukord kodumaal muutunud. Kohati mitte üldse ja kohati väga palju (silmnähtavalt tajutavaid muutusi).
Kuna kõik teadmised on tühised, kui sa ise pole neid praktikas kasutanud, siis neid ei saa kirjeldada.
Teine inimene neid ei „näe“, sest see teine stsenaarium (CD film riiulis) oli minu elukulgu sfääris olemas  ja me kõik elasimegi seal just seda – uut elu.
Lihtsalt mina vahetasin KUIDAGI filmi ära.
Ma häälestusin teise stsenaariumi peale ja vana lebab nüüd riiulis ja – elab-ootab seal.
Mis mul sellest kõigest kasu nüüd on.
Mul on selline teadmine-fakt, et Kõikide ketaste peal on olemas – KÕIK VARIANDID ja ma saan neid iga päev kasutada-muuta-nautida ja jagada informatsiooni.
Räägitakse uue informatsiooni peale tulekust ja maailma elukorralduse paranemisest. Seega on ka mul võimalus häälestuda just selle peale, mis mulle meeldib.
Vaatan veel natuke aega kuidas poliitikud omavahel kaklevad, kuidas „maailmaparandajad“ võitlevad „loll-raudtee“ või metsade raiumisega jne., kui tüütuks läheb, võib-olla siis häälestun teisele lainele, kus on kõik korras ja need teised lähevad oma filmidega minu filmist minema. Jälle üks inimkatsetus, enda peal, ootab.
On veel üks „vahva teema“, mis käib vahest mu inforuumist läbi.
Kas Maakera on Lapik.
Ütlen enda hetke seisukoha.
Minu Silmadesse jookseb Maa – Lapikuna (kahe-mõõtmelisena), sest ma näen seda silmaga lennukis 10 km kõrgusel.
Kuid see võib olla ka sfääriline, eriti siis kui ma saaksin 10-st km kõrgemale.
See on Ruumiline, sest minu aju teeb selle kolmanda mõõtme - aju sees.
See võib olla Hologramm, sest ma olen näinud  hologrammilisi pilte. See võib olla Matrix, sest minu loogika võimaldab mõelda ja tunnistada ka seda.
See võib olla Illusioon ehk kellegi kõrgema Olemuse manipulatsioon, sest on inimesi, kes seda mulle on kirjeldanud jne.
Ma ei saagi midagi tõestada, sest teooriad on - arvamused ja targutused.
Selle Lapiku ja Keraga on aga üsna filosoofiline lugu. Males nimetatakse sellist situatsiooni – kahvel. Paned oma nupu vastase kahe nupu „vahele“ nii, et ta peab ühe ohverdama. Ka inimesed on Lapiti Kahvlis. Kui Näed ja seletad Lapikut, siis jääd vähemusse ja napakaks.
Kui sa pole ise Mitte Kunagi näinud Oma Silmaga muud tõestust kui kahe-mõõtmelist fotot ja papist, ruumilist, gloobust õpetaja laua peal, siis keegi sind ei komposteeri.
Nii on enamuste teadmistega, ühed mida me näeme silmaga, ja teised mida oleme kuskilt kuulnud.  
Kuid kõik need on mulle vajalikud, sest ma saan neid kasutada – omakasu saamise eesmärgil. Need on justkui tööriistad, mida ma kasutan auto remondi juures. Mida vaja on, seda kasutan. Ma oleks totaalne idioot kui hakkaksin keevitusega autot „värvima“ ja teistele tõestama, et mul on õigus.  
Ma olen enam kui veendunud, et ma ei suutnud kirjeldada seda, mis on - minu sees/minust väljas. 
Kuid ma ei kirjeldagi mitte midagi teistele, vaid endale.
Kirjutan selle ülesse, pistan teistele (eksoteeriliselt) lugemiseks, endale tulevikus meenutamiseks ja võib olla millalgi (kui tuleb aeg) loevad seda ka need, kes kulgevad mu taga (järglased või järgi tegijad).   
Ühes Asjas olen ma (hetkel) Kindel – Kõik see, mis mind kogu aeg ümbritseb on kirju-huvitav-mitmekülgne. On mida uurida-vaadelda ja kohata inimesi, kes on huvitavad (nii heas kui halvas) ja sellest seisukohast vaadeldes on – MAAILM IMELINE.       
Seda tunnet tundsin Egiptuse „uues reaalsuses“, kui ma olin eelnevalt häälestanud võimalusele, et … ???
Aga ma sain jätta naise randa peesitama. Leidsin endale vahva reisikaaslase ja kohtasin ägedat giidi, kes ei ajanud tava-ajaloolaste – haiget iba (nüüdseks oleme juba väga head FB tuttavad). Sellest  kõigest „kaverdasin“, pisut, tuttavat laulukest. 

         Rännumeeste laul. 

Kolm vanderselli vallatut  
ei karda kingi tallata.
 

„Oh Sa Pime, Pime, Pime,
Maailm on Imeline“.
 

Kui vaatan koduõue alt
ei näe ma ilma kaugemalt.
 

 „Oh Sa Pime, Pime, Pime,
Maailm on Imeline“.
 

Kui ei vaata ülalt-alt
ja kui ei silma lähemalt.
 

„Oh Sa Pime, Pime, Pime,
Maailm on Imeline“.
 

Kui teen pildi zuumiga
ja mõtlen oma peaga. 
 

„Oh Sa Pime, Pime, Pime,
Maailm on Imeline“.
 

Kui tulen koju tagasi
ja panen pildid blogisse 
 

„SIIIS, Näeb Pime, Pime, Pime
MAAILM ON IMELINE.“