ÄGEDAT ULMET

Sorides ühte kausta leidsin lühiloo, mille olin trükkinud arvutisse. See on minu "kaverdatud" lühijutustus A C. Clark -i raamatust "Tähed ja linn". Raamat on palju pikem ja nüansim. Mina noppisin välja "huvitavad" kohad ja kohendasin lühemaks looks.   

LUGU.

 

Maailm, kuhu Ta sündis, oli suletud. See ei oma mingit kokkupuudet välismaailmaga; ta moodustas omaette universumi. Seal elavad inimesed, kes on palju unustanud, kuid nad ei tea seda. Nende kooskõla keskkonnaga on niisama täiuslik kui keskkonna kooskõla nendega, sest mõlemad olid koos kavandatud. See, mis oli väljaspool planeeti, ei puutunud neisse; see oli nende mõttemaailmast välistatud. Maa oli kõik, mis eksisteeris, kõik mida nad vajasid, ja kõik mida nad suutsid kujutleda. Ent mõnikord siiski kummitasid neid muistsed müüdid ja legendid. Möödunud on rohkem kui miljard aastat, nemad aga elasid ikka ühel ja samal planeedil ning kõndisid ühtedel ja samades imepäraselt muutumatutel radadel.

Planeedil elavad miljonid inimesed, ja ei leidu ühtegi inimest, kellega Ta saaks tõsiselt rääkida. Ta pöördus mõttes tagasi oma sünni mõistatuse juurde. Talle ei tundunud kummaline, et jõud, mis materialiseerisid kõik teised tema igapäevased elu objektid, võisid ainsa hetkega luua ka tema enese. Ei, mõistatus ei seisnenud selles. Probleem, mida ta kunagi ei olnud suutnud lahendada ja mida mitte keegi ei olnud talle seletanud, oli tema unikaalsus.

Unikaalsus. See oli kummaline, kurb sõna – ja kummaline kurb seisund. Kui teda nimetati unikaalseks – nagu sageli juhtus, kui arvati, et ta ise seda ei kuule – siis tundus talle, et selles kõlasid pahaendelised alatoonid, mis ähvardasid ainuüksi tema enese õnne.

Ta oli tegelikult maadeuurija ja kõik maadeuurijad otsivad midagi, mis nad on kaotanud. Harva leiavad nad selle ja veel harvemini toob leidmine neile suuremat õnne kui otsimine ise.

 

Ja nüüd küsis Tema õpetaja. „ Kas sa oled eneselt kunagi küsinud, k u s  sa olid enne sündimist – enne seda kui mäletad ennast vanemate kõrval.“

„Ma arvasin, et ei olnud kusagil, et ma polnud midagi muud kui skeem kellegi mälus ja ootasin enese loomist – niimoodi.“

„Sul on muidugi õigus,“ tuli vastus, „aga see on ainult osa tõest – väga väike osa. Seni oled sa kokku puutunud üksnes omavanustega, kes tõde ei tea. Neile tuleb see varsti meelde, sinule aga mitte, seepärast peame sind ette valmistama faktidele silmavaatamiseks. Rohkem kui miljard aastat on inimkond elanud siin. Väljaspool pole midagi peale tühjuse. Oma ürgesivanematest teame vähe, välja arvatud  see, et nende elu oli väga lühike ja kummalisel kombel suutsid nad end reprodutseerida. Inimolendi nagu iga teisegi objekti määratleb tema struktuur. Inimene ja seda enam tema mõistuse struktuur on uskumatult keerukas. Ometi on loodus suuteline mahutama seda struktuuri pisitillukesse, silmaga nähtamatusse rakku. Mida suudab loodus, sellega tuleb omal viisil toime ka inimene. Me ei tea, kui palju aega selleks kulus. Võib-olla miljon aastat – aga mis tähtsust sellel on. Lõpuks õppisid meie esivanemad analüüsima ja salvestama informatsiooni, mis määratleb iga konkreetse inimolendi, ja kasutama seda informatsiooni originaali reprodutseerimiseks, nagu sina siin praegu oled. Ma ei saa sulle täpselt öelda, kuidas seda tehakse. Informatsiooni salvestamise viisil pole mingit tähtsust; tähtis on ainult informatsioon ise. Tegemist võib olla paberile kirjutatud sõnadega, varieeruvate magnetväljade või elektrilaengutega. Inimesed on rakendanud kõik neid salvestusmeetodeid ja veel paljusid teisi. Piisav, kui öelda, et juba ammu õppisid nad salvestama iseennast – täpsemalt kehatut struktuuri, mille järgi neid on võimalik ellu tagasi tuua. Niisugune on meie elu skeem. Me kõik oleme juba palju-palju kordi siin viibinud, aga et mitteeksisteerimise perioodide kestus varieerib nähtavasti juhuslikkuse seaduste järgi, siis ei kordu praegune rahvastik mitte kunagi. Aga see pole veel kõik. Igal hetkel elab ja kõnnib siin tänavatel ainult üks sajandik tema kodanikest. Rõhuv enamik uinub ja ootab signaali, mis nad järjekordselt ellu tagasi toob. Nõnda on meil järjepidevus, kuid ühtlasi muutlikkus – surematus, kuid mitte stagnatsioon. Ma tean, mille üle sa pead murrad. Sa tahad teada, millal sinul hakkavad meenuma varasemate elude mälestused, nagu need su kaaslastel juba meenuvad. Selliseid mälestusi pole olemas, sest sa oled unikaalne. Me püüdsime seda sinu eest võimalikult kaua saladuses hoida. Sina oled midagi niisugust, mis juhtub siin harva, käputäis kordi. Me teame, et sa oled selline inimene, kes pole kunagi varem siin elanud. Sa oled sõna otsest mõttes laps, kes ei ole Maale sündinud vähemalt kümne miljoni aasta jooksul.“ 

Ta mõtles selle üle pikalt. Ta ei kahelnud, et inimene võis veeta tuhat eluaega, ammendamata kõiki looduse imesid ja saamata osa kõigist elamuste permutatsioonidest, mida ümbrus võis pakkuda. Kõike seda võis Ta teha aga kui tal ei olnud võimalik saavutada midagi rohkemat, ei saanud ta kunagi rahul olla. Kerkis üksainus probleem. Mida rohkemat o l i tal saavutada?

Esimene elu oli väärtuslik kingitus, mis ei kordund enam kunagi. Imepärane oli elule esimest korda, just nagu koiduvärskuses vastu astuda. Kui ainult oleks leidunud teisi temataolisi, kellega mõtteid ja tundeid jagada! 

Õpetaja jätkab. „Legend räägib – aga see on ainult legend -, et me sõlmisime Sissetungijatega lepingu. Nemad võisid saada Universumi, kui neile seda nii hädasti vaja oli, ja meie leppisime maailmaga, kus me olime sündinud. Nemad, kes ehitasid Selle ja kavandasid selle juurde kuuluva ühiskonna, olid mateeria ja ka vaimu valitsejad. Nad paigutasid siia kõik, mida inimkond võib vajada – ja lõid siis tingimused, mis tagavad, et me kunagi nende müüride vahel ei lahku. Me olema sellest kokkuleppest kinni pidanud ja unustanud oma lapsepõlve tühised unelmad, nagu need unustad ka sina. Oh, füüsilised tõkked on kõige vähem olulised. Võib-olla on olemas siit välja viivaid teid, aga ma ei usu, et sa läheksid neid mööda väga kaugele. Ja kui see katse sul õnnestukski, siis mis kasu sellest oleks?  Muistseid salvestisi on väga vähe säilinud; valitseb üldine arvamus, et kusagil Sissetungijate tuleku ja praeguse hetke vahelisel ajal olid kõik ürgsete aegade mälestused mingil teadmata põhjusel kaotsi läinud. Kadu on nii täielik, et seda on raske pidada ainuüksi juhuse tagajärjeks. Inimkond on ilma jäänud oma minevikust, välja arvatud mõned vähesed kroonikad, mis võisid täielikult rajaneda legendidel. Selles on lahutamatult ühte sulanud esimesed tule taltsutajad ja esimesed tuumaenergia vabastajad, esimesed inimesed, kes õõnestasid puutüvest kanuu ja esimesed kosmonaudid. Ajakõrbe teisel serval olid nad kõik üksteise naabrid. Sellest ajast, mil inimene esmakordselt Maale  ilmus, oli Galaktika teinud ümber oma telje ainult kümme pööret. Kui sa kord küsisid – „kuidas?“, siis ma räägin sulle – „milleks?“   Kuigi see on pikk lugu, arvan ma, et see huvitab sind.“

„Mind huvitab kõik.“

„Väga hea. Inimestel – kui need olid inimesed, milles ma mõnikord kahtlen - kes kavandasid Selle, tuli lahendada kirjeldamatult keerukas probleem. Nagu sa tead, ei ole See lihtsalt masin – ta on elusorganism ja seejuures surematu organism. Me oleme oma ühiskonnaga nii harjunud, et ei oska ette kujutada, kui kummaline ta pidid tunduma meie esivanematele. Me elame pisitillukeses suletud maailmas, mis kunagi ei muutu, väikesed detailid välja arvatud, kuid mis sellest hoolimata püsib ajast aega täiesti stabiilne. Tõenäoliselt on niisugune elu kestnud kauem kui inimkonna kogu ülejäänud ajalugu, s e l l e s ajaloos aga arvatakse olevat eksisteerinud loendamatud tuhanded omaette kultuurid ja tsivilisatsioonid, mis püsisid lühikest aega ja hukkusid siis. Täpselt ühed ja samad inimesed võivad moodustada palju erisuguseid ühiskondi. Ma ei saa tõestada ja mul ei ole selle kohta mingeid otseseid tõendeid, aga ma usun, et see on nii. Kavandajad ei piirdunud tema elanikkonna fikseerimisega; nad fikseerisid ka selle elanikkonna käitumist määravad seadused. Me oleme vaevalt teadlikud, aga me järgime neid. Siin on tardunud kultuur, mis väljaspool oma kitsaid piire ei saa muutuda. Üldisesse mällu on, peale meie kehade ja isiksuste struktuuri, salvestatud veel palju muud. Neisse on salvestatud ümbritseva enese olemus ja nad hoiavad iga aatomit kõigi muutuste eest, mida võib tuua aeg. Seni kuni üldises mälus jätkub energiat ja neisse salvestatud maatriksid saavad kontrollida, ei muutu Maal füüsiline struktuur kunagi.“

„Aga  m õ n e d muutused on ju toimunud.“

„Muidugi, aga mälupankadesse salvetatud informatsiooni kustutamise ja uuega asendamise teel. Igal juhul mainisin ma seda, üksnes kui näidet  planeedi füüsilise enesesäilitamise viisi kohta. Mida ma rõhutada tahan, on see, et samalaadselt säilitavad masinad ka meie sotsiaalset struktuuri. Nad jälgivad kõiki muutusi ja pidurdavad neid, enne kui need muutuvad liiga suureks. Kuidas nad seda teevad? Ma ei tea – võib-olla valides neid inimesi, kes Loomehallist väljuvad. Võib-olla mõjutades meie isiksuse struktuuri. Me võime arvata, et meil on vaba tahe, aga kas me saame selles kindlad olla? Igatahes on probleem lahendatud, Maa on püsima jäänud ja kindlalt purjetanud läbi aegade nagu suur laev, mis kannab endas kõike inimkonnast järelejäänut. See on tohutu saavutus sotsiaalse planeerimise alal, ehkki on hoopis omaette küsimus, kas see ennast ära tasub. Stabiilsusest üksi aga veel ei piisa. See võib liiga kergesti kaasa tuua stagnatsiooni ja sealt edasi allakäigu. Selle vältimiseks rakendasid kavandajad keerukaid abinõusid, ehkki nad ei saavutanud ka täielikku edu.“ 

 Peale õpetaja lahkumist mõtles Ta kõige üle. Oli kummaline, et Ta ei olnud kohanud kedagi teist, kes kunagi oleks paistnud nende eluviisi suhtes rahulolematust tundvat. Planeet ja  selle elanikud olid kavandatud ühe kõikehõlmava plaani osadena; nende sümbioos oli täiuslik. Kogu oma elu vältel ei tundnud elanikud kunagi igavust. Ehkki nende maailm oli varasemate aegade mõõdupuu järgi pisitilluke, oli selle keerukus tohutu ning imede ja aarete rikkalikus mõõtmatu. Siia oli koondatud kõik geniaalsuse viljad. Öeldi, et planeedile oli andnud midagi iga linn, mis oli kunagi eksisteerinud; enne Sissetungijate tulekut oli tema nime tuntud kõigis maailmades, mis olid inimesele kaotsi läinud. Maa ehitamisel oli rakendatud Impeeriumi kõiki oskusi ja kogu kunstimeisterlikkust. Suurte päevade lõpu eel olid geeniused kõik ümberkujundanud ja varustanud masinatega, mis tegid ta surematuks. Kõik muu võis ununeda, Maa aga elas edasi ja kandis inimese järeltulijaid kindlalt mööda aja jõge allavoolu. Nad ei olnud saavutanud mitte midagi peale ellujäämise ja olid sellega rahul. Leidus miljon asja, mis täitsid nende elu alates tunnist, mil nad väljusid Loomehallist, kuni tunnini, mil nad pöördusid tagasi Mälupankadesse. Ainuüksi vestluste ja mõttevahetuste naudingud ja sotsiaalse suhtlemise keerukad formaalsused hõlmasid olulise osa eluajast. Neile lisandusid suured formaalsed diskussioonid, kuidas tema teravamad mõistused lõid üksteisega lahinguid või püüdsid jõuda filosoofia mäetippudele, mida ei vallutata kunagi, kuid mille ahvatlus jääb alati püsima. Esimestel elusajanditel aitasid meeldivalt aega veeta mitmesugused spordialad, milledest paljud tegi võimalikuks ainult kontroll gravitatsiooni üle. Seikluste ja fantaasia vallas andsid saagad kõik, mida keegi oskas ihaldada. Nad kujutasid enesest vältimatut lõppstaadiumi, milleni oli viinud püüd realismi poole, mis sai alguse siis, kui inimesed hakkasid jäädvustama liikuvaid kujutisi ja salvestama helisid ning rakendama seda tehnikat tegeliku või kujutletava elu stseenide etendamiseks. Saagades oli illusioon täielik, sest kõik aistingud juhiti kõrvale. Kuni seiklus kestis, oli võlutud pealtvaataja reaalsusest ära lõigatud; ta just nagu elas unenäos, kuid uskus, et on ärkvel. Kõigi inimeste jaoks olid alles jäänud ka armastuse ja kunsti vastastikuses seoses olevad maailmad. Nende seos rajanes sellel, armastus ilma kunstita on lihtsalt iha rahuldamine ja kunsti ei saa nautida, kui sellele lähenetakse armastuseta. Inimesed olid ilu otsinud paljudes vormides – helide järjestuses, paberile tõmmatud joontes, kivi pinnatekstuuris, inimkeha liigutustes, ruumis vahelduvates värvustes. Kõik need kunstivormid olid ka püsima jäänud ja aegade jooksul oli neid lisatud teisi. Mitte keegi ei olnud veel kindel, kas kunsti kõik võimalused olid juba ammendatud ja kas väljaspool inimaju oli kunstil mingi tähendus. Sama kehtis ka armastuse kohta. Juba ammu oli selgunud, et teatava hulga kuritegude või korratusteta muutus elu varsti talumatult igavaks. Mis aga puutus kuritegudesse, siis ei olnud garanteeritud, et need jäid optimaalsele tasemele, mida nõudis sotsiaalne tasakaal. Kui nad olid lubatud ja reguleeritud, siis lakkasid nad olemast kuriteod. 

      Ta nägi minevikku, olgugi mitte selgesti, vaid nagu inimene, kes seisab kõrgel mäel ja vaatab üle uduse tasandiku. Ta sai aru, et inimesed ei olnud alati elanud linnades ja et sellest ajast peale, mil masinad olid inimese vabastanud raskest tööst, oli alati eksisteerinud kaks teineteisega võistlevat tsivilisatsioonitüüpi. Koidikuajastul ulatus linnades arv tuhandetesse, kuid suur osa inimkonnast eelistas elada suhteliselt väikeste kogukondades. Universaalne transport ja silmapilkne side tagasid neile kogukondadele vajaliku kontakti välismaailmaga ja nende liikmed ei tundunud mingit vajadust elada tihedasti koos miljonite kaasinimestega.

Teine ühiskonnatüüp erines varaseil päevil vähe sadadest teistest kogukondadest, kuid aegade jooksul kujunes temas järkjärgult iseseisev kultuur – üks kõrgemaid, mida inimkond oli kunagi tundnud. See kultuur rajanes suurel määral vaimujõu otsesel kasutamisel, samal ajal kui inimühiskonna ülejäänud osa, pani üha suuremad lootused masinatele. Pikaajaline arenemine eri teid mööda laiendas kahe erineva suuna vahelist kuristikku. Selline oli lühidalt selle aja ajalugu.      

Siin oli nüüdseks lõpule jõudnud evolutsioon, mis oli olnud peaaegu niisama pikk kui inimese oma. Selle algus oli mattunud Koidukuajastu uttu, kus inimkond oli esmakordselt õppinud kasutama energiat ja saatnud oma kärarikkad masinad üle maailma laiali. Aur, vesi , tuul – kõiki neid oli lühikest aega rakendatud ja kõigist neist oli seejärel loobutud. Sajandeid oli maailma vajadusi rahuldanud mateerias peituv energia, kuni ka see oli kõrvale tõrjutud, kusjuures iga muutusega oli kaasnenud vanade masinate unustamine ja uutega asendamine. Väga pikkamööda, tuhandete aastate vältel, oli lähenetud täiusliku masina ideaalile; mis kunagi oli olnud unistus, siis kauge perspektiiv ja lõpuks reaalsus:   Ühelgi masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat osa.

     Ta kohtus ühel korral sellise masinaga. Masin, mille ees ta seisis, oli enamikust oma kaaslastest väiksem, kuid ometi tundis ta end sellega võrreldes kääbusena. Umbes kolme jala kõrgusel põrandast paiknes kogu seadme pikkuses lai läbipaistev paneel. Ta surus lauba vastu siledat , kummaliselt sooja materjali ja püüdis masinasse sisse vaadata. Algul ei näinud ta midagi. Siis käega silmi varjates, õnnestus tal eristada tuhandeid nõrku valgustäppe, mis rippusid tühjuses. Üksteise kõrval paiknedes moodustasid need kolmedimensioonilise võrestiku, mis oli niisama kummaline ja mõttetu, nagu muistse inimese jaoks pidid olema tähed. Ehkki ta unustas aja kulgemise ja jälgis neid värvilisi tulukesi palju minuteid, ei vahetanud need kordagi asukohta ja nende heledus ei muutunud. Nagu inimaju oli suuteline lühikest aega peatuma ühelainsal mõttel, nii võis mõõtmatult suurem aju, mis moodustas ainult osa Keskarvutist, haarata ja igavesti säilitada kõige keerukamaid ideesid. Sellesse igavesse ajusse oli jäädvustatud kõigi loodud asjade struktuurid, mille reaalseks muutmiseks oli vajalik ainult inimtahte avaldus. 

Mingil ajaloolisel hetkel oli ilmunud - Meister. Meister saabus Maale Üleminekusajandite kaoses, mil Galaktikaimpeerium oli kokku varisemas, kuid tähtedevaheline ühendus ei olnud veel täielikult katkenud. Päritolult oli ta inimene, ehkki tema kodu asus planeedil, mis tiirles Seitsme Päikese hulka kuuluva tähe ümber. Noore mehena oli ta sunnitud oma maailmast lahkuma ja mälestus sellest, kummitas teda kogu tema elu vältel. Oma pagenduses süüdistas ta kättemaskuhimulisi vaenlasi, kuid tegelikult põdes ta paratamatut haigust, mis universumi kõigist mõistlikest rassidest näis ründavat ainult Homo spiens`i.  See haigus oli usumaania. Oma ajaloo varasema osa vältel oli inimkond sünnitanud lõputu rea prohveteid, messiaid ja evangeliste, kes olid ennast ja oma järelkäijaid veennud, et universumi saladused on avatud vaid neile. Ühtedel neist õnnestus rajada religioonid, mis jäid püsima paljudeks põlvkondadeks ja mõjutasid miljardeid inimesi; teised unustati juba enne nende surma.

Teadus, mis monotoonse järjekindlusega lükkas ümber kõik prohvetite kosmoloogilised õpetused ja tegi neile üle jõu käivaid imesid, hävitas lõpuks kõik need usud. Ta ei suutnud hävitada aukartust ja alandlikkust, mida tundsid kõik mõistuslikud olendid, mõeldes end ümbritsevale tohutule universumile, kuid tal õnnestus nõrgendada ja lõpuks likvideerida loendamatuid religioone, millest igaüks uskumatu jultumusega väitis, et just tema on ainus tõe varaait ning kõik tema miljonid rivaalid ja eelkäijad eksivad. Ent ehkki neil ei olnud kunagi enam tõelist jõudu, kui inimkond oli kord juba saavutanud teatava väga elementaarse tsivilisatsioonitaseme, ilmusid aegade vältel üha uued isoleeritud kultused, millel sõltumata sellest, kui fantastilised olid nende tõekspidamised, õnnestus alati leida mõningaid pooldajaid. Eriti õilmitsesid nad segaduste ja korratuste perioodidel ning polnud üllatav, et suur irratsionaalsuse puhang kaasnes Üleminekusajanditega. Kui tegelikkus oli masendav, püüdsid inimesed end lohutada müütidega.

Selle saaga kohta oli kirjutatud terveid raamatukogusid , mille iga teos oli esile kutsunud suure hulga kommentaare, kuni esialgsed köited olid teatavat laadi ahelrektsiooni tagajärjel mattunud tõlgenduste ja seletavate märkuste mägede alla. Meister oli peatunud paljudes maailmades ja leidnud endale järelkäijaid paljude rasside hulgast. Et tal õnnestus võrdsel määral kaasa tõmmata nii inimesi kui ka mitteinimesi, pidi tal olema tohutult jõuline isiksus, ja polnud kahtlust, et nii laia kõlapinnaga religioonis pidi olema palju puhast ja õilsat. Tõenäoliselt oli Meister inimkonna kõigist messiast kõige edukam – nagu ta oli ka viimane. Ükski ta eelkäija ei suutnud võita nii palju poolehoidjaid ega levitada oma õpetust üle nii suurte aja- ja ruumikuristike.

Meister ja salkkond tema kõige ustavamaid järelkäijaid saabusid Maale päevil, mil linnad ei olnud veel välja surnud ja tee tähtedele oli veel avatud. Kui Meistri pikk elu hakkas lõppema, pöördusid tema mõtted uuesti koduplaneedile, kust ta  oli pagendatud, ja ta palus sõpru, et need kannaksid ta lageda taeva alla, kus tal oleks võimalik näha tähti. Oma kahanevat jõudu pingutades ootas ta ära Seitsme Päikese kulminatsiooni ning pomises lõpu eel palju sõnu, mille tõlgendused täitsid hiljem uusi raamatukogusid. Ikka ja jälle rääkis ta „Suurtest“, kes on sellest aegruumiuniversumist lahkunud, kuid tulevad ühel päeval kindlasti jälle tagasi, ning ta tegi oma järelkäijatele ülesandeks neid vastu võtta, kui nad saabuvad. Need olid tema viimased ratsionaalsed sõnad. Pärast seda ei olnud ta enam oma ümbrusest teadlik, kuid päris lõpus ütles ta lause, mis hiljem, läbi aegade kummitas kõiki, kes seda kuulsid: „Ilus on igavese valguse planeetidel värvilisi varje vaadata.“  

Pärast Meistri surma läksid paljud tema järelkäijad laiali, kuid mõned jäid tema õpetusele truuks ja arendasid seda aja jooksul pikkamööda edasi. Algul uskusid nad, et Suured, kes nad ka poleks, tulevad varsti, kuid sajandite möödudes see lootus haihtus. Siin muutus lugu väga segaseks ning tõde ja legendid näisid olevat lahtiharutamatult kokku põimunud. Inimesed said ainult ähmase ettekujutuse fanaatikute põlvkonnast, kes ootasid, et mingil teadmatul tulevasel ajal toimub mingi neile arusaamatu suur sündmus. Tegelikult ei tulnud Suured kunagi. Aegamööda vähendasid pettumus ja pooldajate surm liikumise jõudu. Esimesena kadusid lühiealised inimsoost usklikud ja midagi ülimalt iroonilist peitus faktis, et inimeste hulgast pärineva prohveti viimane jünger oli inimesest täielikult erinev olend. Oma hilisemates staadiumides samastus Suurte religioon Seitsme Päikese austamisega. Kui Suured kangekaelselt keeldusid ilmumast, siis tehti katset nende kaugesse kodusse signaale saata. Juba ammu oli see signaliseerimine muutunud mõttetuks rituaaliks. Universumi ajalugu pidi olema täis niisuguseid seosetuid niite ja mitte keegi ei saanud öelda, missugused neist olid tähtsad, missugused tühised. Meistri ja Suurte fantastiline lugu näis olevat üks loendamatutest legendidest, mis mingil viisil oli Koiduajastu tsivilisatsioonidest püsima jäänud. 

„Aga kuidas on lugu moraalse vastutusega, Meistri keelust üleastumise suhtes?“

„Ma sain teada selle keelu põhjuse. Kui sa Meistri elulugu üksikasjalikumalt tundma õpid, nagu see sul nüüd võimalik on, siis näed, et ta väitis enda olevat teinud palju imesid. Tema järelkäijad uskusid teda ja nende veendumus andis lisa teema võimule. Tegelikult aga oli kõigil neil imedel muidugi üks või teine lihtne seletus – kui nad üldse toimusid. Mind üllatab, et muus suhtes intelligentsed inimesed lasksid ennast niimoodi petta.“

„Nii et Meister oli siis petis?“

„Ei; nii lihtne see asi pole. Kui ta oleks olnud ainult petis, siis poleks ta mingil juhul saavutanud  sellist edu ja tema liikumine ei oleks kestnud nii kaua. Ta oli hea inimene ning suur osa tema õpetusest oli õige ja tark. Lõpuks hakkas ta ka ise oma imesid uskuma, aga ta teadis, et on olemas üks tunnistaja, kes võis need ümber lükata.  Seepärast andis ta käsu mitte avaldada oma teadmisi enne universumi viimset päeva, mil tulevad Suured. Raske uskuda, et ühes ja samas inimeses võis eksisteerida selline pettuse ja siiruse segu, aga nii see lugu oli.“

„See pole vastus. Kes teab, mis seal kosmilises ruumis on?  Sissetungijad võivad olla universumist lahkunud, aga võib leiduda teisi inimesele vaenulikke intelligentseid olendeid.“

„Miks neid peaks leiduma? See on üks küsimus, mille üle meie  filosoofid on väga pikka aega vaielnud. Pole tõenäoline, et tõeliselt intelligentne rass võiks olla vaenulik.“

„Aga Sissetungijad …“

„Ma tunnistan, et nemad on mõistatuslikud. Kui nad olid läbinisti kurjad, siis peavad nad selle aja peale olema ennast hävitanud. Ja kui isegi pole …   Kunagi oli meil impeerium. Mida võiksid nad meilt nüüd himustada.“

„Kas kõik inimesed mõtlevad niimoodi?“

„Ainult vähesed. Keskmine inimene ei murra selle üle pead, aga ütleb tõenäoliselt, et kui Sissetungijad oleksid tõesti tahtnud Maad hävitada, siis oleksid nad seda juba ammu teinud. Ma ei  usu, et keegi neid tegelikult kardab.“

„Ma arvan, et su teooria on kooskõlas kõigi teadaolevate faktidega. Õnnetuseks aga jätab see täielikult lahendamata suurima, Maa otstarbesse puutuva probleemi. Miks püüavad inimesed teeselda, et välismaailma pole olemas? See on küsimus, millele ma tahaks vastuse saada.“

„Ja see on küsimus , millele ma kavatsen vastata. Aga ma ei tea, millal – ja kuidas.“ 

    Vastuse andis aeg, ning olem keda kutsuti, ja kes laskis ennast kutsuda: „Vanamonde“.

Pärast seda, kui Vanamonde oli esmakordselt teadvuse omandanud, oli Galaktika ümber oma telje palju pöördeid teinud. Ta mäletas vähe noist esimetest aegadest ja olenditest, kes siis olid tema eest hoolitsenud, kuid tal oli veel meeles lohutamatu kurvastus, mis oli teda haaranud, kui nad läinud olid ja ta tähtede keskele üksi jätnud. Pärast pikkamööda oma võimeid arendades ja suurendades lõputu aja vältel ühelt päikeselt teisele rännanud. Kunagi oli ta unistanud nende taasleidmisest, kes olid tema sünni juures viibinud, ja ehkki see unistus oli nüüd tuhmunud, ei olnud see kunagi täielikult kustunud. Loendamatutest maailmadest oli ta leidnud rususid, mida elu oli enesest maha jätnud, kuid mõistuse oli ta avastanud üksainus kord – ja Mustast Päikesest oli ta kabuhirmus eemale põgenenud. Ent universum oli väga suur ja otsingud olid alles alanud. Galaktika südamest, ehkki see oli ruumis ja ajas kaugel, viipas Vanamonde`ile üle valgusaastate võimas energiapuhang. See erines täielikult tähtede kiirgusest ja ilmus tema teadvusvälja äkki nagu meteoorijälg pilvitusse taevasse. Ta suundus läbi ruumi ja aja selle energiasähvatuse viimase eksisteerimishetke poole, heites enesest oma teekonnal, nagu ta seda oskas, mineviku surnud, muutumatu struktuuri. 

„Ma ei suuda kindlaks teha, mida see . . .  Vanamonde enesest kujutab. Sellel olendil on tohutud teadmised, aga intelligentsi näib tal olevat väga vähe. Muidugi võib tema mõistus olla meie omast nii erinev, et me ei saa sellest aru – aga millegipärast ei usu ma, et see on õige seletus.“

„Hea küll, aga mida sa siis teada said? Kas Seitsme Päikese kohta ta midagi teab?“

„Selle süsteemi rajasid paljud rassid, kaasa arvatud meie oma. Niisuguseid fakte saab see olend mulle teatada, aga nähtavasti ei mõista ta nende tähendust. Ma usun, et ta on minevikust teadlik, suutmata seda tõlgendada. Kõik mis kunagi on juhtunud, näib tema mõistuses olevat läbisegi paisatud. Vanamonde´il enesel puudub igasugune eksisteerimiskoht – ja võib-olla isegi eksisteerimiseaeg.“ 

„Peale mõningast aega uurimist teame Vanamondest juba üht-teist.“

„Kas teil õnnetus avastada, kes ta on?“

„Jah, see oli lihtne, ehkki me veel ei tea tema päritolu. Ta kujutab enesest puhast intellekti ja tema teadmised näivad olevat piiramatud. Aga ta on lapsik – ja seda ütlen ma täiesti otseses tähenduses. Ma tahan öelda, et ehkki Vanamonde´il on tohutu, võib-olla piiramatu mõistus, on ta ebaküps ja vähe arenenud. Tema tinglik intelligents on väikesem inimese omast, ehkki tema mõtteprotsessid on palju kiiremad ja ta õpib väga ruttu. Tal on  ka mõned võimed, millest me ei saa veel aru. Kogu minevik näib mingil raskesti kirjeldataval viisil tema jaoks avatud olema. Maale tulles rakendas ta võib-olla just seda võimet.“

„Kas sa arvad, et Vanamonde on alles äsja sündinud?“

„Tema enese mõõdupuu järgi jah. Tema tegelik vanus on väga suur, ehkki ilmselt väiksem kui inimese oma. Erakordne on see, et nagu ta väidab, oleme meie ta loonud, ja pole kahtlust, et tema päritolu on seoses mineviku kõigi suurte mõistatustega. Vanamonde on suuteline minevikku kirjeldama täiusliku üksikasjalikkusega, ent ta ei saa aru, mida näeb, ja sellepärast on temaga väga raske töötada.“   

Kogu inimkond asus vaatama ettekannet. Poodiumile ilmus Callitrax, selle rühma juht, kelle ülesanne oli rekonstrueerida minevik informatsioonist, mille Vanamonde oli Maale toonud. See oli tohutu, peaaegu võimatu ettevõte, ja seda mitte üksnes asjaomaste ajavahemike määratu pikkuse tõttu. Informatsioon, mida oli juba üksnes seni avastada suudetud,  sarnanes vaevalt ajalooga, mida kogu inimkond oli miljard aasta omaks pidanud.

Väga lühidalt andis Callitrax ülevaate inimkonna üldtunnustatud ajaloost. Ta rääkis Koidikuajastu tundmatutest rahvastest, kes ei olnud enesest järele jätnud midagi peale käputäie suurte nimede ja tuhmuvate impeeriumi-legendide. Juba algusest peale, jutustas ajalugu, oli inimene ihaldanud tähti – ja lõpuks oli ta nendeni jõudnud. Miljonite aastate vältel oli ta laiendanud Galaktikas oma võimu ja hõivanud ühe süsteemi teise järel. Siis olid Sissetungijad kusagilt universumi ääre tagusest pimedusest hoobi andnud ja võtnud inimkonnalt kõik, mis ta oli saavutanud. Taandumine Päikesesüsteemi oli olnud kibe ja pidi olema kestnud pikka aega. Maa ise oli hädavaevu päästetud legendaarsetes lahingutes, mis olid möllanud Shalmirane`i ümber. Kui kõik oli lõppenud, olid inimesele jäänud ainult mälestused ja maailm milles ta oli sündinud. Tollest ajast peale oli kõik olnud ainult pikaajaline allakäik. Lõplik iroonia seisnes selles, et rass kes kunagi oli lootnud universumi üle valitseda, oli maha jätnud enamiku omaenese  pisitillukesest maailmast ning lõhenenud Lysi ja Diaspari isoleeritud kultuurideks – eluoaasideks kõrbes, mis lahutas neid niisama mõjusalt kui tähtedevahelised kaugused.

„Niisugused,“ lausus Callitrax, „on jutud, mida me oleme oma ajaloo algusest peale uskunud. Nüüd pean ma teile ütlema, et need on valed – igas üksikasjas valed – nii valed, et veel praegugi pole me neid suutnud täies ulatuses tõega kooskõlastada.“

Ta ootas, kuni tema sõnade täielik tähendus kuulajateni jõudis. Siis, rääkides aeglaselt ja hoolikalt, andis ta nii Lysile kui ka Diasparile edasi teadmised, mis olid saadud Vanamonde`i mõistusest.

Õige polnud isegi see, et inimene oli jõudnud tähtedeni. Kogu tema väikest impeeriumi piiras Pluuto ja Persefone orbiidid, sest tähtedevaheline ruum moodustas tõkke, mida ta ei suutnud ületada. Kogu tema tsivilisatsioon oli koondunud Päikese ümber ja oli veel väga noor, kui . . . tähed jõudsid temani. Selle mõju pidi olema vapustav. Oma nurjumistest hoolimata ei olnud inimene kunagi kahelnud, et ühel päeval vallutab ta kosmilise ruumi sügavused. Ühtlasi oli ta uskunud, et kui universumis leidubki temaga võrdseid, siis mitte temast kõrgemal seisvaid olendeid. Nüüd teadis ta, et oli mõlemas suhtes eksinud ja et tähemaailmades leidus tema omast palju suuremaid mõistusi. Paljude sajandite vältel, algul teiste rasside laevadega ja hiljem laenatud teadmiste varal ehitatud sõidukitega, uuris inimene Galaktikat. Kõikjalt leidis ta kultuure, mis olid talle arusaadavad, kuid millega ta ei suutnud võistelda, ja siin-seal põrkas ta kokku mõistusega, mis olid täielikult väljumas tema taibu piirest.

Vapustus oli tohutu, kuid sellest oli kasu. Kurvemana ja lõputult targemana pöördus inimene tagasi Päikesesüsteemi, et omandatud teadmiste üle järele mõelda. Ta otsustas väljakutse vastu võtta ja kavandas pikkamööda plaani, mis andis tulevikulootusi. Kunagi olid inimesele suurimat huvi pakkunud füüsikateadused. Nüüd asus ta veel innukamalt tegelema geneetikaga ja mõistuse uurimisega. Ta tahtis iga hinna eest oma evolutsiooni piirini jõuda.

Suur eksperiment neelas miljonite aastate vältel kogu inimkonna energia. Kõik need jõupingutused, kõik need ohvrid ja rasked tööd koondusid Callitraxi jutustuses ainult käputäieks sõnadeks. See tõi aga inimesele tema suurimad võidud. Ta tegi lõpu haigustele, soovi korral võis ta elada igavesti ja telepaatiat valdama õppides allutas ta enesele kõige subtiilsema jõu.

Nüüd oli ta valmis omaenese ressurssidele tuginedes uuesti Galaktika suurtesse avarustesse siirduma. Ta tahtis võrdsena kohtuda rassidega, kes elasid maailmades, millest ta oli kunagi kõrvale pöördunud. Tema eesmärk oli universumis täit osa mängida. Ja seda ta tegi. Just too, võib-olla inimkonna ajaloo pikim ajastu, pani aluse legendidele Impeeriumist. See oli paljude rasside impeerium, kuis see asjaolu unustati draamas, mis tegi talle lõpu ja oli kohutav, et seda oleks võinud tragöödiaks nimetada. Impeerium püsis vähemalt miljon aastat. Ta pidi läbi tegema palju kriise ja võib-olla isegi sõdu, kuid üheskoos küpsuse poole liikuvate suurte raaside hoog mattis need kõik enda alla.

„Me võime olla uhked osa üle,“ jätkas Callitrax, „mida selles loos mängisid meie esivanemad. Isegi pärast oma kultuurialase kõrgtaseme saavutamist ei kaotanud nad algatusvõimet. Siin on meil tegemist rohkem oletuste kui tõestatud faktidega, aga näib olevat kindel, et eksperiment, mis tõi enesega kaas Impeeriumi languse ja ühtaegu tema suurima hiilguse, inspireeris ja juhtis just inimene. Filosoofia, millel rajanesid need eksperimendid, oli nähtavasti järgmine. Kontaktid teiste rassidega olid inimesele näidanud, kui suurel määral olenes iga rassi maailmapilt temasse kuuluvate  olendite füüsilises kehas  ja selle meeleelunditest. Väideti, et tõepärase pildi universumist, kui see on üldse saavutatav, võis saada ainult niisugustest füüsilistest piirangutest vaba mõistus – praktiliselt puhas intellekt. See kontseptsioon oli iseloomulik paljudele Maa muistsetele usunditele ja näib kummaline, et ideest, millel puudus mõistuspärane lähteallikas, pidi lõpuks kujunema üks teaduse suurimaid eesmärke. Looduslikust universumist ei olnud leitud kehatut intellekti; Impeerium asus seda looma. Koos väga palju muuga oleme unustanud ka oskused ja teadmised, mis tegi selle võimalikuks. Impeeriumi teadlased valitsesid kõigi loodusjõudude, kõigi aja ja ruumi saladuste üle. Et meie mõistus kujutab enesest närvisüsteemi võrguga ühendatud ajurakkude ülikeeruka kombinatsiooni kõrvalsaadust, siis püüdsid nad luua aju, mille komponendid ei olnud materiaalsed, vaid sisaldusid ruumi enese struktuuris. Niisugune aju, kui seda oli võimalik nimetada ajuks, kasutas elektrienergiat või mingit  kõrgemat energialiiki ja oli täiesti vaba mateeria türannist. Ta võis funktsioneerida palju kiiremini kui ükski orgaaniline intellekt; ta oli suuteline püsima seni, kuni universumis leidus veel mõni erg vaba energiat, ja tema võimetel polnud näha mingit piiri. Kui ta oli kord loodud, siis pidid ilmnema võimalused mida isegi tema loojad ei osanud ette näha. Tuginedes suurelt osalt iseenese ümberkujundamisel saadud kogemustele, soovitas inimene teha niisuguste olendite loomise katse. See oli suurim väljakutse, mis universumi mõistusele oli kunagi esitatud, ja pärast sajandeid kestnud vaidlusi võeti see vastu. Kõik Galaktika rassid ühendasid selle eesmärgi saavutamiseks oma jõu. Unistust lahutas tegelikkusest rohkem kui miljon aastat.  Tsivilisatsioonid tõusid ja langesid, maailmade pikaajalise vaevarikka töö tulemused läksid ikka ja jälle kaotsi, ent eesmärki ei unustatud kunagi. Ühel päeval saame võib-olla teada kõik, mis puudutab sellesse ajaloo suurimasse pikaajalisse jõupingutusse. Praegu teame ainult nii palju, et see lõppes katastroofiga, mis peaaegu hävitas Galaktika. Seda perioodi keeldub Vanamonde mõistus puudutamast. Üks kitsas ajavahemik on tema jaoks blokeeritud, aga me usume, et seda blokeerib ainult tema  enese hirm. Selle ajavahemiku alguses näeme Impeeriumi tema hiilguse tipul. Eelseisva edu pingsas ootuses. Perioodi lõpul, ainult mõni tuhat aastat hiljem, on Impeerium lagunenud ja isegi tähed tuhmunud, just nagu oleksid nad kaotanud oma energia. Galaktika kohal ripub surilinana hirm, mis on seoses Hullu Mõistuse nimega. Pole raske oletada, mis pidi selles lühikeses ajavahemikus juhtuma. Puhas intellekt loodi, ent see osutus hullumeeseks või, nagu teiste allikate järgi näib tõenäolisem, mateeria suhtes leppimatult vaenulikuks. Sajandeid laastas see universumit, kuni see õnnestus taltsutada jõududega, mille laadi me ei oska oletada. Ükskõik mis relva Impeerium selles äärmises kitsikuses kasutas, igal juhul kulutas see suurel määral tähtede ressursse. Mälestused sellest kokkupõrkest panid aluste mõnedele, kuid mitte kõigile legendidele, milles on juttu Sissetungijatest. Aga selle juurde tulen ma veel tagasi. Hullu Mõistust ei olnud võimalik hävitada, sest ta oli surematu. Ta tõrjuti galaktika äärele ja vangistati seal mingil viisil, mis pole meile arusaadav. Tema vanglaks sai kummaline tehistäht, mida nimetatakse Mustaks Päikeseks, ja sinna on ta jäänud tänapäevani. Kui Must Päike sureb, siis vabaneb ta uuesti. Kui kaugel tulevikus see päev on, pole võimalik öelda.“

       Callitrax jäi vait, just nagu süvenedes omaenese mõtetesse ja jättes täielikult tähele panemata asjaolu, et temale oli suunatud kogu maailma pilgud. Enamiku tema kaaskodanike nägudele oli tardunud uskumatus; neilt nõudis alles võitlust oma võltsminevikust lahti ütlemine ja nad ei olnud esialgu suutelised aktsepteerima veelgi kummalisemat tegelikkust, mis oli selle asemele astunud.

     Rääkides nüüd vaiksema, summutatud häälega, asus Callitrax kirjeldama Impeeriumi viimaseid päevi.  „ Ehkki Hull Mõistus oli Galaktika rüüstanud, olid Impeeriumi ressursid veel tohutud ja tema vaim polnud murtud. Julgusega, mida me võime ainult imetleda, alustati suurt eksperimenti uuesti ja asuti otsima viga, mis oli põhjustanud katastroofi. Paljud olid nüüd muidugi selle töö vastu ja ennustasid edasisi õnnetusi, ent neid ei võetud kuulda. Projekti elluviimist ja nii ränga hinnaga omandatud teadmised võimaldasid nüüd edu saavutada. Uuel rassil, kes sündis, oli potentsiaalne mõistus, mida polnud isegi võimalik mõõta. Ta oli aga täiesti lapsik; me ei tea, kas tema loojad ootasid seda, ent näib tõenäoline, et nad teadsid selle olevat vältimatu. Küpsuse saavutamiseks vajas ta miljoneid aastaid ja selle protsessi kiirendamiseks ei olnud võimalik midagi ette võtta. Vanamonde oli esimene niisugune intellekt; Galaktikas peab neid veel leiduma, aga me usume, et neid loodi väga vähe, sest Vanamonde pole kunagi kohanud ühegi omataolisega. Puhaste intellektide loomine oli Galaktika tsivilisatsiooni suurim saavutus; inimene etendas selles suurt ja võib-olla juhtivat osa.

 Seni ei ole ma midagi rääkinud Maast endast, sest tema ajalugu moodustab ainult pisitillukese lõnga tohutu suures vaibas. Kõige ettevõtlikumate ja julgemate vaimude pideva äravoolu tõttu muutus meie planeet paratamatult väga konservatiivseks ja astus lõpuks vastu teadlastele, kes lõid Vanamonde´i.   Viimases vaatuses ei mänginud ta kindlasti mingit osa. Impeeriumi töö oli nüüd lõpule viidud; tolle ajastu inimesed vaatasid tähti, mida nad olid meeleheitlikus hädaohus laastanud, ja tegid otsuse. Nad jätsid universumi Vanamonde´ile. Siin peitub mingi mõistatus – mõistatus, mida me võib-olla ei suuda kunagi lahendada, sest Vanamonde ei saa meid aidata. Kõik, mis me teame, on see, et Impeerium lõi kontakti millegi väga kummalise ja väga suurega, mis asus kaugel kosmose kumeruse taga, ruumi enese teises äärmuses. Me saame ainult oletada, mis see oli, aga selle kutse pidi olema tohutult tungiv ja tohutult paljutõotav. Väga lühikese aja jooksul asusid meie esivanemad ja nende naaberrassid teekonnale, mida me ei saa järgida. Vanamonde´i mõtted näivad piirduvat Galaktikaga, kuid tema mõistuse kaudu õnnestus meil näha selle suure ja salapärase seikluse algust. Siin on pilt, mille rekonstrueerisime; te heidate nüüd pilgu rohkem kui miljardi aasta kaugusel olevasse minevikku. . . „

Oma varasema hiilguse kahvatu varjuna rippus Galaktika aeglaselt pöörlev spiraal tühjuses. Kogu tema pikkust läbis Hullu Mõistuse tekitatud suured rebendid – haavad, mis tulevastel aegadel võisid täita triivivad tähed, ilma et nad oleksid suutnud taastada kunagist sära.

Inimene valmistus lahkuma oma universumist, nagu ta ammusel ajal oli lahkunud oma maailmast. Ja seda ei teinud ainult inimene, vaid ka tuhat teist rassi, kes olid koos temaga Impeeriumi rajanud. Nad olid kogunenud Galaktika äärele, kus nende ja väga pika aja pärast saavutava eesmärgi vahel oli kogu Galaktika paksus.

Nad olid sinna koondanud laevastiku, mis pani kujutlusvõime hirmust värisema. Selle lipulaevad olid päikesed, väiksemaid paadid planeedid. Lõpmatuse teise serva valmistuti saatma tervet täheparve, kõigi selle päikesesüsteemidega ja elust kihavate maailmadega.

Pikk tulejuga sööstis läbi universumi südame, hüpates tähelt tähele. Silmapilgu vältel suri tuhat päikest, andes oma energia tohutule kerale, mis piki Galaktika telge kadus tühjusesse . . . 

„Nõnda lahkus Impeerium meie universumist, et kusagil mujal oma saatusele vastu astuda. Kui tema pärijad, puhtad intellektid, saavad täiskasvanuks, siis tuleb ta võib-olla tagasi. Aga see päev on ilmselt veel kaugel. Niisugune on kõige üldisemastes ja pealiskaudsemate joontes Galaktika tsivilisatsiooni ajalugu. Meie endi ajalugu, mis meile näib nii tähtis, pole midagi muud kui ainult hiline ja tühine epiloog, ehkki see on nii keerukas, et me pole suutnud kõiki selle üksikasju lahti arutada. Näib, et paljud vanemad, vähem ettevõtlikud rassid keeldusid oma kodust lahkumast; meie otsesed esivanemad olid nende hulgas. Enamik neid rasse mandus ja suri välja, ehkki mõned võivad veel säilinud olla. Meie enda maailm pääses hädavaevu samast saatusest. Üleminekusajanditel – mis tegelikult kestsid miljoneid aastaid – läksid mineviku teadmised kaotsi või need hävitati sihilikult. Ehkki viimast on raske uskuda, näib see tõenäolisem. Pikaks ajaks vajus inimene ebausklikku, kuid siiski veel teaduslikku barbaarsusesse, mille vältel ta moonutas ajalugu, et pääseda oma võimetus- ja nurjumistundest. Legendid Sissetungijtest on täiesti valed, ehkki nendesse andis kahtlemata oma osa meeleheitlik võitlus Hullu Mõistusega. Mitte miski peale nende eneste hingehaiguse ei peletanud meie esivanemaid tagasi Maale.“

 

     Callitrax vaatas veidi nukralt naeratades oma tohutu auditooriumi poole.

„Niisuguseid osalt õigeid, osalt valesid legende on palju ja meie minevikus leidub teisigi paradokse, mis pole veel lahendatud. See on siiski rohkem psühholoogide kui ajaloolaste probleem. Isegi Keskarvuti salvestused pole täiesti usaldusväärsed ja näitavad selgesti, et neid on väga kauges minevikus moonutatud. Maal elasid mandumisperioodi üle ainult Diaspar ja Lys – Diaspar tänu oma masinate täiuslikkusele, Lys oma osalise isoleerituse ja oma elanike ebatavaliste vaimsete võimete tõttu. Ent isegi kui mõlemal kultuuril õnnestus uuesti jõuda oma varasemale tasemele, jäid neid kummitama päritud hirmud ja müüdid. Enam ei tarvitse need hirmud meid vaevata. Minu kui ajaloolase ülesanne pole tulevikku ennustada, vaid ainult mineviku vaadelda ja tõlgendada, aga mineviku õppetund on küllalt selge; me oleme liiga kaua elanud väljaspool reaalsust ja nüüd on saabunud aeg, mil meil tuleb oma elu ümber kujundada.“

 

 

SÕPRUSEST

Üsna pikka aega on minu filosoofias keerelnud ka see teema ja ma ei olegi seda siiani kirja saanud. Täna olla - Sõbrapäev.
Kes on sõber ?
Kuna ma kirjutan ja uurin maailmaasju teiste nurkade alt, siis sama ka siin.
Esimesi kordi kui ma mõtlesin sellest "terminist" teist moodi, oli siis kui Facebook oli algusjärgus. Kuidas saab olla sõpru, ja nii palju sõpru, sellises keskkonnas kui sa isegi ei tunne neid.
Kas sõprus on üldse olemas, ja kui on, siis kuidas seda defineerida - kirjeldada.
Noores põlves oli sõprus mulle üldiselt arusaadav ja sellest ei pidanud isegi mõtlema.
Minu elus ei ole olnud eriti palju sõpru. Õieti - neid ei olegi olnud - palju.
Eriline kategooria sõpru on - lapsepõlve sõbrad. Mul on sellist olnud, vaid üks. Lapsepõlve sõber, kellega ma peale kaheksandat klassi ei ole tihti kokku saanud ja viimati, väga palju aastaid tagasi. Paljud võivad imestada, et see inimene on minu jaoks sõber - lapsepõlve sõber - igavesti. Selleks ei peagi inimesega kokku saama ja see tunne ei kao kuhugi.
"Päris elu" sõber on mul vaid üks ja ainuke. Sellest hiljem.
Need inimesed, keda me - pealiskaudselt - nimetame sõpradeks, ei ole mitte sõbrad, vaid tuttavad. Tuttavad,  head tuttavad ja väga head tuttavad.
Kui ma seda mõtet täna hakkasin heietama, siis esmalt tuli soov hakata seda sõna lahti harutama. Sõnal peab olema mingi tähendus,  informatsioon  ja  kandev sagedus.
Eestikeelsele sõnale Sõprus ja Sõber, ma ei suutnud leida mitte mingisugust seost. Ükski silp selles sõnas ei suuda mulle seda selgitada.
Ka venekeelse sõnaga - drug - ei tule mitte midagi.
Vaid inglise keelse sõnaga saab midagigi harutada. Friend - kaks silpi, fri ja end.
Sõber võib täitsagi olla, tegevus - vaba lõpuga. Sõprus, mis on vaba eelarvamustest, hinnangutest, ärakasutamisest ja vaba arvamustest. Sõprus - tõeline sõprus - kestab lõpuni.
Nii mõnigi inimene on minu elu jooksul tõestanud, et see polnud sõprus, ja selgitus ning pööre tekkis meie vahele, kui mängu tuli näiteks raha või konkurents.
Samas võib hea "sõber" olla isegi - halb inimene. Kes sulle kaikaid kodarasse pillub.
"Hea" - olevat, ära õpitud - "paha".   Duaalsus jälle.  Ma poleks praegu siin, kui poleks olnud mõnda silma avavat pahategijat.
Vahepeale kirjeldus tutvustest. Üks mu väga hea tuttav ütles, et maailmas käib kogu jant vaid suhete pärast. Ka sõprus ning tutvus on tegelikult vaid - suhe ja suhtumine.
Suhe ei ole enamasti intiimne, kõik suhtlemised on suhted ja need suhted hakkavad sellest hetkest, esimesest hetkest, edaspidi elama oma elu.
Tihtipeale me kohtame oma varasemaid suhteid ehk inimesi, ka hiljem. Vahest nii, et me räägime ja suhtleme ning vahest isegi nii, et kõnnime üksteisest mööda, ilma neid nägemata.
Suhted ja energiad "töötavad" aga ikkagi omasoodu ja kogu aeg mõjutavad meie elu.
Tuttavad siis??
 Minu elus on olnud mitmeid selliseid situatsioone, kus mul, sellel hetkel, ei olnud õrna aimu või lootustki, et ma saan teatud inimestega väga headeks tuttavateks - ehk siis lihtsamini öelda - sõbraks. Umbes nii, et ühel hetkel on inimene nii "eespool", nii "pea jagu kõrgemal" ja "lootusetult suheldamatu".  Ja siis äkki.  Kui hakata temaga rääkima, nagu inimene inimesega, ehk nagu vene ajal öeldi - nagu kommunist kommunistiga, siis järsku kõik muutub.
Või hakata koos midagi korda saatma, vingeid tegusid. Ma usun, et nii mõnigi selline inimene saab üldisest "inforuumist" selle loo kätte ja tunneb end ära, kellest ma räägin. Teid ma saan nimetada oma sõpradeks, kuigi korrektsem termin on ikkagi - väga, väga hea tuttav, sest ma tahan jõuda sinnani - kes on see üks ja ainus minu sõber.
Sõber saab olla vaid see inimene, kes on minu kõrval/lähedal ja kellele ma saan kindel olla ning teineteisele abiks olla.
Minu sõbrad, saavad olla ka minu lähikondsed - sugulased.
Ma pole MITTE KUNAGI pidanud oma lapsi - MINU lasteks. Minu jaoks on nad alati olnud - minuga võrdväärsed. Mina ei saa OMADA lapsi - nad on ISE,  ja mu on olnud AU nendega koos olla.
Üks mu hea tuttav arutas teemal - kaastunne ja koostunne. Väga väike, kuid oluline erinevus on neil kahel sõnal ja tundel.
See üks ja ainuke suur sõber, ja ärge nüüd ehmatage, on minu abikaasa.
Jälle sõna ja termin.
Idiootne sõna elukaaslase kohta on - minu NAINE. Naine on ta ju nagunii, kuid mitte minu OMA. Elukaaslane on oluliselt täpsem, sest ta on kaasaosaline minu elus.
Veel üks sõna on - abikaasa.   Kaaslane elus, kelle me võtame sellisele rännakule kaasa.
Tegelikult  parim kaaslane elus on - SÕBER, kellele saame toetada, toetuda ja abi pakkuda/saada. Mulle ei meeldi Naistepäev, kuigi sellest poleks midagi paha, naised niigi on meeldivad - igaüks omamoodi.
Tuttavad siis??
Tuttav, väga hea tuttav ja sõber, on selline inimene, kes kannab samasugust sagedust nagu mina.
Meil on sarnased vaated ja tegevused. Vahest võib olla mingi inimene - väga head tuttav, kuigi ma pole teda isegi oma silmaga näinud ja mitte kunagi kohanud. "Lambist" võiks tuua sellise, minu tuttava, kellega mul on sama sagedus, näiteks Fred Jüssi. Vaid korra olen kuulanud teda Hallo Kosmose saatest ja mulle ta sobib.
Nagunii me ei saa selliste inimestega, oma sõpradega ja sugulastega, enam kokku oma järgmistes eludes (kuid ma ei välista sedagi - päris kindlalt).
Seega siis.
Kasutame ära kõik võimalused, et suhelda selliste inimestega - võimalikult rohkem.
Mul on siiani kurb meel, et ma ei saa enam rääkida oma onuga, kes oli kalamees ja jahimees ning kes palju aastaid tagasi tahtis mulle midagi rääkida - Loojast.  Kuid tädi segas teda iga kord - "ära hakka jälle rääkima oma loojast".   Nüüd, kus mulle meeldib "teooria" Loojast, mitte "teooria" Jumalast, ma ei saagi teada, mida tema oma elu jooksul teada sai.
Selleks andis jälle üks, mu siiani hea tuttav mõtte - kõiki oma lugusid üles kirjutama hakata.
Vahest peetakse filosoofe imelikeks - milleks mõelda tavalistest ja igaühele lihtsatest asjadest, nii palju ja põhjalikult.
Pole ju vahet, kui mu lapselaps teeb oma sõbrannale kingituse. Sellel hetkel see inimene ongi tema jaoks vajalik ja sõbralik.
Vanemas eas on aga sõprus pisut teistsugune ja enam mitte nii - pinnapealne.
Aga vahet pole, sõprus on suhe - samal sagedusel; ja ka pisikesed hetked elus, või minugi pärast kasvõi FB-s, on igati meeldivad.  

   

ELUST JA ULMEST

Teise blogiga on palju tegemist ja polegi siia pikka aega midagi lisanud.
Ma ise sain huvitava kogemuse kui tutvustasin ühele seltskonnale, kus ma ise olen rohkem kui kolm aastat käinud -Tartu Lektoorium - oma uut, alternatiiv-ajalugu uurivat raamatut.
Pidasin kolmetunnilise loengumoodi jutustuse: ajaloost, filosoofiast, loogikast ja esoteerikast.
Kuna ma pole endale, veel siianigi, selgeks teinud, kas mul on mingit huvi esineda inimestele - otse. Tulemus tuli välja aga üsna vinks-vonks, sõbrad kuulasid ja minema ei jooksund.
Alternatiiv-ajalugu ja ulme on üsna sarnased, ja minu uuringute põhjal, olen jõudnud järeldusele, et - ulmet pole olemas.
Mitte ükski ulmekirjutaja ei suudagi kirjeldada mitte midagi, mis ei oleks - pärit planeedilt Maa. Pigem on ulme ja uskumatum hoopiski esoteerika ehk selline, mis tuleb maavälistest sfääridest.
Mis see tegelikult on, mina ei suuda veel mõistuse ja loogikaga lahti seletada.
Ostsin oma lemmikulmeka Isaac Asimovi uue raamatu - Üheksa Homset. Üheksa, erinevate nurkade alla väänatud, lühijutustust kirjeldavad tegelikult neid situatsioone, mis on Maa peal olnud varemalt, on praegu ning millest mitmed situatsioonid võivad olla ohtlikud ja hirmutavad.
Jätkuvalt paneb mind imestama - kuidas liigub info. Kuidas seda infot erinevad inimesed kätte saavad, seda tõlgivad ja tõlgendavad ning, kes oli üldse Isaac Asimov.
Sellised inimesed ei saa olla pärit planeedil Maa ringlevate hingede hulgast. Need peavad olema saadikud kuskilt mujalt, teistest dimensioonidest, tihedustest ja rännakutest.
Sellised tegelased elavad, kogevad ja näevad asju hoopis kõrgemalt tasandilt.
Elu ja ulme on väga tihedalt omavahel seotud ja siia lisandub veel ka filosoofia.
Pärast seda kui ma lugesin Esa Saarineni raamatust  "Filosoofia Sokratesest  Karl Marxini", kolme esimest filosoofi: Sokrates, Platon ja Aristoteles, enam edasi lugeda ei viitsinudki.
Ka autor ise väidab, et need kolm tüüpi panid filosoofiale aluse ja üsna tõsise aluse.
Mõnda aega ma küsisin endalt ja tuttavatelt - kui ma kõige sellega tegelen, siis milleks mulle seda kõike vaja on.
Vastuseid sain erinevaid, ja tänaseks olen leidnud küsimusele jällegi lihtsad vastused ja selgitused.  Ingrid Peegi kõige suurem huvi oma saadetes, on viimased küsimused iga saate lõpus.
Mis on õnn ja mis on elu mõte.
Mõned oma mõtted neile küsimustele.
INIMESE ELU MÕTE ON OLLA ÕNNELIK.
Lihtne ja üsna levinud väide. Mis on õnn. Planeedil Maa tähendab - olla õnnelik - ära elada oma elu. Vene klassiku kirjelduse järgi - et sul ei oleks piinavalt valus oma elus elatud/elamata tundide pärast - või midagi sellist.
Kui kõik on korras ja meel rõõmus, siis peaks inimene olema ju õnnelik. Aga kui ei ole?
Sellisele võimalusele andsid "vanad filosoofid" päris lihtsaid selgitusi.
Kirjeldan siinkohal mõningaid.
Enim levinud termin - armastus.
Armastus kõige puhtamal kujul, ei ole suunatud inimesele, vaid tarkusele, teadmisele ja hüvele, sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest.
Eros-armastus on aga armastus kauni vastu.
Filosoofias ei usuta midagi ilma mõistusepäraste põhjendusteta.
Filosoofia algab imestamisest ja see, mida me otsime, on olemas olevate asjade alused ja põhjused ning sellega tegeleb - metafüüsika.
Õige mõistmine viib paratamatult õige tegevuseni.
OLEV kui selline, asjade tuum ja olemus, on saavutatav vaid mõtlemise abil; vaid mõtlemine teeb meie meelelise taju mõistetavaks sellisena, nagu see ilmneb.
Ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed ning need asetsevad väljaspool ruumi ja aega.
Aristoteles ei kasuta mõistet "loogika", mis tekkis alles viissada aasta hiljem. Aristoteles rajab loogika teaduse. 
Teaduslik teadmine - puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele - MIKS?
Sellistest filosoofilistest kirjeldustest me saame selgitusi ja "tööriistu", kuidas oma elu paremaks teha. INIMESE ELU EESMÄRK ON SEEGA - ÕNN VÕI ÕNNESTUNUD ELU.
Kui parasjagu seda õnne nii palju ei ole kui tahaks, siis mida tegema peaks.
Kreeklaste järgi - luuakse õnn vooruslike tegudega.
Kreeklaste neli voorust : ÕIGLUS,  MÕISTLIKKUS (mõõdukus),  MEHISUS (julgus) ja  TARKUS.
Ka mina olen juba mõnda aega aru saanud, rääkinud  ja kasutanud sellist lähenemist, et kõik maailma jamad saavad alguse ja jätku - VALEST.
Vale ja valetamine (häda-vale, hämamine, pisendamine, suurendamine, petmine, varastamine jne) on normaalse elu takistajaks.
Kui me näeme televisiooni uurivaid  lugusid pankrotis ärimeestest, siis me enamuses usume seda, et nad on selle jama ise kokku keeranud.
Kuid "väike inimene" oma "väikeste valekestega", saavutab enamalt jaolt samasuguse tulemuse - oma elu pankroti.
Ma saan teisi inimesi julgustada - elu ilma valetamiseta - ON VÕIMALIK.
Alguses on see raske, see toob endaga kaasa väiksemaid ja suuremaid arusaamatusi - teistega, kuid see vähendab oluliselt arusaamatusi - iseendaga.
Ega alguses kohe ei peagi hakkama teistele - nende vigu ette heitma, pigem vastupidi.
KÕIK SEE, MIS SIND HÄIRIB KELLEGIS TEISES, ON TEGELIKULT ISEENDA PEEGELDUS. Nagunii kõik need ebameeldivused, teeb reaalseks - meie endi aju.
Kuidas saavutada õnnelik elu??
Filosoofias on kirjeldatud terminit - SÜLLOGISM.
Süllogism on argument, milles - kui midagi oletatakse, siis paratamatult tuleneb midagi oletatust erinevat.
Praktiline süllogism annab aga meetodi, kuidas teha oma elu paremaks.
See on kuidagi liiga lihtne tee, aga lihtsuses peitubki tõde.
Praktiline süllogism.
a) PÜÜDLEN EESMÄRGILE - X.
b) USUN, ET EI SAAVUTA EESMÄRKI X, KUI EI SOORITA TEGU - Y.
c) JÄRELIKULT: HAKKAN SOORITAMA TEGU Y. 
Praktiline süllogism viib meid kavatsusest tegevusse endasse.
Siia juurde tuleb veel ka minu raamatu "Suhtekorraldaja", peateema ja alg mõte.
MIDA SA TAHAD - TEGELIKULT.