Kolmapäev, 24. veebruar 2016

KAS „KALEVIPOEG“ ON HOOPIS ULMERAAMAT.


Mulle sattus pihku vanas kirjas G. Ridala proosa ümberjutustus eeposest „Kalevipoeg“. Ma ei olnud seda kunagi varem lugenud, arvates selle olema mingi rahvaluule soigumine „tuhande aastasest orjapõlvest“.
Lugema hakates tekitas lugu aga üllatuse ja hämmastuse.
Minu, kui masina-inseneri hariduse ja neljakümne aastase ulmekirjanduse lugejana, silmade ette ja meeltesse tekkis – perfektne ulmeromaan.
Kui lugeda eeposeid ja muistendeid tavainimese ja isegi kooliõpetaja koolitusega, siis sellised lood ongi üsna „ajuvabad“. Ükski tavaline inimene ei saa ilmselt midagi aru sellest ja eriti üllatab teda igasuguste tontide, sarvikute ja muude pahalaste hulk ja nende tegevused.
Pidev kulla ja karra hankimine ja sellega eputamine. Pidev sõdimine.
Siis veel erilised reisid koobastesse, põrguväravatesse ja ka „maailma otsa“.
Tegin enda jaoks väljatrüki just sellistest kohtadest, mis ei mahu mingitki moodi ei tolle aja ega ka tänapäeva „maailmapilti“.
Lihtsamaid tekste saab igaüks lisaks lugeda kui laenutada endale Eno Raua analoogiline proosa raamat „Kalevipoeg“.
Kui nüüd need erilisused pöörata peapeale ja asendada kõik kirjeldused mingite tehnoloogiatega ning arvestada sellega, et maailma ajalugu on suuremas osas kokku valetatud ja moonutatud, siis tekib hoopis „reaalsem“ pilt.
Kalevipoja tegevus ei toimu mingis ürgaegses, mahajäänud maanurgas. See on juba ka teadlaste poolt tunnistamist leidnud, et tehnoloogia oli vaevalt paarsada aastat tagasi hoopis kõrgemal tasemel kui meil praegu. On vaid omaette teema, kas see tehnoloogia oli mujalt tulnud rändajatel ja tegelikult sõdisid nad hoopis omavahel. Inimesed olid muidu pealtvaatajad või siis abilised. Päris täpselt teadasaamine võtab ilmselt veel aega ja uurimist.
Püüan uurida ka sellist üllitis nagu soomlaste „Kalevala“. Selle raamatuga olevat see lugu, et härra Tolkien valdas hästi soome keelt. Ilmselt on tal piisavalt fantaasiat. Lugenud „Kalevala“, tekitaski maailma uue eepose nimega „Sõrmuste isand“.  
Lugedes aga raamatut „Allmaa isand“ selgus, et tonte ja sarvikuid rahvalugudes ei olnud enne kui tekkis religioon ja katoliku usk.
„Eesti entsüklopeedia 5. köites on väidetud: „Eesti rahvausundisse tekkis kuradi mõiste katoliikluse mõjul, seega mitte enne 11. sajandit. Kristlase lakkamatu võitlus põrguvürstiga oli sajandite vältel üks jutluste läbivaid teemasid. 17. sajandi eestikeelseid jutlusi lugedes on raske leida sellist teksti, kus kuradit üldse ei mainiks. „Kurat“ on sõnast „kura“ sündinud, mis vana Eesti ja Soome sõna on. „Kura käsi, kura pool“.
Kui veidike mõelda, siis iidsetes kultuurides on tohutus kogustes igasuguseid sabalisi ja sarvilisi. Draakoneid ja madusid, kuid neid ei kutsuta põrgulisteks. Näiteks Mehhiko verejanulised roomajad on kõik jumalad.
Kui nüüd võttagi teooriaks, et varemalt inimesed kohates „rändajaid“ nimetasid neid jumalateks. Religioon võttis aga kätte, peitis tulnukad-jumalad ära. Lõi ühe jumala ja jumalapoja ning igavese hulga põrgulisi. Usu või ära usu aga üsna loogiline.

 

 KALEVIPOEG.

(Siin tekstis ei ole minu näpukaid, vaid lihtsalt vanasti kirjutati niimoodi)
Põhjamaal (ilmselt siis Hüperborea) elas kolm venda.
Esimene vend rändas Venemaale ja temast sai kaupmees.
Teine läks Turjamaale (väidetavalt Norra), sai sõjamees (äkki Thor).
Kõige noorem vend LENDAS Põhja kotka (lennumasin) seljas Virumaale, RAJAS riigi ja sai kuningaks. See oli vana Kalev.
LÄÄNES elas noor lesk. Lesk leidis; kana muna, tedre muna ja varese poja. 
Kana ja tedre munast sündis kaks neitsit: Salme ja Linda.
 Varesepojast sai orjatüdruk (naisorjapidaja see Linda ema). 
Salmele tulid kosilased: kuu, päike ja täht. Täht, Põhjanaela kõige vanem poeg.
Kuu ja Päikese kosjad lükati tagasi.
Tähe HOBUNE (lennumasin) viidi talli.
Peeti pulmad ja Täht viis Salme minema – igaveseks. Tetri teista lahkumaie. Luike teista lendamaie (Luige tähtkujusse). Äkki tõusis pilv ja Salme kadus. Ta tõsteti taeva alla Eha neiuks.
Lindale tuli kosja: kuu, päike ja Kungla (tundmatu rikas muinasjutumaa) kuninga poeg. Neid kihlu Linda vastu ei võtnud.
Lääne talusse tuli kangelane Kalev.
Alguses ehtis Lindat varesest-vaeslaps, (hiljem justkui Murueit  ise koos metsapiigadega).
Linda pulma ajal läks vaeslaps kaelkookudega mere äärde (milleks soolast  vett oli vaja) jäi aga seal kalade kudumist vaatama. Kui aga Kalev hakkas pruudiga koju jõudma siis nad pidid minema SAANIGA (oli siis meri lahti, kevadine kuduaeg või südatalv????, ilmselt lennumasin).
Pulmasaan sõitis päeval päikese valgel ja öösel hõbe sõle valgel (prožektori).
Lindal oli palju poegi, enamus läksid võõrsile, sest kodumaa ei jõudnud kõiki toita (suured suud neil).
Ennem kui Kalev suri ta ütles, et tuleb ka kahele kodus olevale pojale lisaks noorim (meenutab kunstlikku viljastamist).
 Peale seda jäi Kalev tõbiseks.
Aga Linda VÕTTIS „lepatriinu“ (ilmselt väiksem lennumasin, droon) ja laskis lendu, arsti otsima.
Lepatriinu lendas põhja poole läbi KOLME (Eestist põhjapoole kolme kuningriiki ei mahu kuidagi) kuningriigi, siis küsis (sidevahend kosmoses rääkimiseks) Kuu käest ja siis Ehatähe käest. Taevasilmne täht kutsus taeva veere taha (siiski pidi olema väike kosmoselaev).
Lepatriinu lendas lõuna poole läbi laane (miks läbi, mitte üle), seitse versta sinimetsa, küünra kullast mäge.
Siis lendas jälle põhja poole ja tuli tuuletark, sõnatark ja Mana tark vastu.
Kalev suri, Linda tegi kalmu ja nuttis Ülemiste järve.
Kui noor Kalevipoeg sündis ja kisakuu mööda sai, lõhkus poiss mähkmed ja kätki.
Lindal uued kosilased. Viimaks tuli Soomest Tuuslar, tuuletark, kes vanale Kalevile kaugelt sugulane oli (üsna imelik, et sortsilane on sugulane, ilmselt mingist lähemast rassist).
Noor Kalevipoeg istub mererannas. Tõusis tuul. Äike sõitis raudsillal vaskrattuse vankriga  ja sest sähvis sädemeid (miski lennumasin). Sellest hirmusid pahad vaimud. Nad hüppasid kõrgelt kaldalt merre ja sukeldusid vahutavatesse lainetesse ( UFO vette sukeldumine). Kalevipoeg kargas nende järele voogudesse (tal pidi ka selline olema). Ta püüdis neid nagu vähkisid urkast. Tõusis jälle vee pinnale ja viska nad maale, kus pikne nad surnuks lõi (omad kõmmutasid väljast).
Kalevipojad läksid jahile. Noorim Kalevipoeg vinnas omale selga (laadisid kraami noorema Kalevipoja lennumasinasse): karu, põdra, taruhärja, hunniku hunte, rebaseid ja jäneseid (jänes oleks Kalevipojale küünemustuseks).
Tuuslar tahtis Lindat ära röövida. See kutsus taevalisi appi (raadioside mingit moodi jälle).
Välk tabas Soome targa. Linda muudeti kivi sambaks (meenutab piibli Lotti).
Vanem poeg laulis kurvastusest nii, et kuningatütred kuulsid laulu, nutsid igatsedes noort meest.
Keskmine vend laulis nii, et näkineitsid nutsid, noort meest igatsedes.
Noorem poeg laulis, metshaldija ainus tütar, peenikesed metsapiigad ja kuldjuukselised näkineitsid igatsedes nutsid noort meest taga.
Kui Kalevipoeg läks isa hauale, siis isa „ärkas“ (ja tibakene õpetas).
Kalevipoeg hakkas Soome poole ujuma (?), Odava tähed ja Põhjanael silma sihiks (killuke astronoomiat). Juba oli Sõerdik (?) serviti, Varda (Orioni) tähed vasta valget, kui ta saarele sai. Saarepiiga, kes ööse oma isa kangaid valvas.
Kui Kalevipoeg saare piigat süleles (?), kiljatas viimane.
Mõistu kõneles kangelane, kust ta pärit on. Seda kuuldes kiljatas saare piiga (?) ja kukkus ülalt kaljult merre.
Taat otsis merest tütart – rehaga (huvitav masin). Ta riisus pikavarsise vaskrehaga, mille piid terasest ja pide rauast oli tehtud (kus see vask siis oli).
Esimese riisumisega tuli tamm ja kuusk, nad pandi koplisse kasvama.
Teine kord tuli kotka muna ja raudkübar.
 Kolmas kord said nad kala (rehaga) ja hõbekausikese.
Saare piiga laulab merest. „Panin ehted rannale ja läksin merre ujuma. Merest läikis kuldmõõk, hõbeoda ja vaskne amb.  Astusin sõjariistu võtma ja vastu tuli vaskine mees, üleni vasest. See küsis, mis neitsit meres teeb. Ütlesin, et läksin sõjariistu taotama. Vanamees lausus, et kuldmõõk Kalevite, hõbedaoda Olevite ja vaskamb Sulevite on. Ta ise olla varjatud vara hoidja.“
Vaskmees tahtis saarepiigat kaasaks saada (selle kohta fantaasia veel ei liigu).
Tamm kasvas taeva kõrguseks.
 Taat lasi kala vabaks kui see palus.
Kotkapoeg oli munast koorund ja kotka tiiva all oli vaksa suurune mees, kirves kaenlas.
Vahepeal aga.

Kalevipoeg tahtis Tuuslarile kätte maksta, kuid see tegi peotäiest sulgedest sõjamehi (meenutab Starwarsi sõdurite kloonimist). Kalevipoeg tappis kõik maha. Tuuslar hakkas paluma, kuid Kalevipoeg ei uskunud sortsilase juttu ja surmas tulises vihas Soome  Tuuslari.
Unenäo, ema surmast, arvas Kalevipoeg Uku saadetuks.
Kalevipoeg otsis üles Soome sepa.
Esimene mõõk raksatas vastu kalju pakku ja läks tükkideks.
 Teine mõõk lasi vastu alasit ja tungis tolli võrra alasisse, tera oli nüri.
Siis toodi seitsme luku, üheksa taba tagant, kaunist kirstust mõõkade kuningas. Soome sepp oli seda seitse aastat ühte joont tagunud. Mõõga oli vana Kalev enesele tellinud. Mõõk oli seitsmest terasest, vars valgest hõbedast, käepide kullast ja nupp Kunglamaa kivist (kuda sepp Kunglamaale sai, kaubandus oli kõva).
 Sidemed olid seitsmekarvalisest karrast, pannal penningist ja taaldrist, pandle pidemed pitserkivist ja sõrmuskivi sõmerast ( peaks mingi uhke sõjariista välja fantaseerima).
Seitse päeva puhkas lõõts ja alasi. Tehti mõõga liigud. Peol joodi palju ja mehed jäid purju.
Kalevipoeg hakkas hooplema ja saarepiiga lugu jutustama, mille peale soome sepa vanem poeg vihastas (poiss pidi tundma või oli sugulane) ja tekkis tüli, mille käigus Kalevipoeg surmas sepa poja. Sepp kutsus jumalaid (jälle omasid) süütuma vere kättetasujaks ja needis mõõga (mingi viirus elektroonikasse).
Vahepeal aga.

Saarel aga oli tamm ikka veel suuremaks kasvanud. Kotkatiiva alune vaksapikkune mees kaubeldi tamme raiujaks ja taat lubas selle eest kuldse kausi (? , merest leidis hõbe kausi. Kõigil on toanurgas aina kulda).
Mees lasti vabaks, see läks tamme juurde ja hakkas kasvama. Ta kasvas küünra, kasvas kaks ja sirgus mitu sülda. Kolm päeva raius mees tamme. Viimaks taarus tamm tüvel ja langes latva pidi merre. Tammest tehti Soome sild (justkui oleks Soome suunal).
Ladvast saadi laevu, kesktüvest (millest see sild siis saadi???) meisterdati paata, väikesi linnu ja laastudest väikesi lastelaevu( kes ehitasid). Puu riismetest ehitati kehva mehe saun, leskede leinatuba ja vaeslaste varjupaik. Ja mis veel järele jäi, sellest saadi lauliku laulutuba.
Kõik kes Soome sillal sõitsid, imestasid ja mõistatasid, kas ehitus on Lihala linn ehk Kungla koda. See oli lauliku laulutuba.

Kalevipoeg purjetas Tuuslari paadiga kodu poole. Vastu tuli kolm laeva: üks noorte naiste, teine tarkade naiste ja kolmas noorte neidude laev (mingid tüübid veavad töölisi või pagulasi). Need tahtsid temale kaasaks kippuda.
Vinged meretuuled viisid viimaks viinaviha Kalevipoja peast (kõvad viinad või kehv pea) , sellepärast ei selgunud temale, mis lugu Soome sepa juures oli sündinud.
Sõerdik seisis jälle serviti ja Vardad vasta valget (minnes ja tulles taevas tähed samapidi).
Kalevipojad heidavad liisku.
Järv (mis järv meil oleks kõrgete randadega) oli kõrgete randadega. Ja päev veeru poole vaadates paistis ilus Taara hiis mäerinnakul. Viljarikkas orus voolas Emajõgi, tasa voogusid Peipsi poole veeretades.
Kolmas vend see kõige noorem oli vendadest tugevaim ja targem ( kui lollid need teised siis veel olid).
Siis sööstsid Kalevipojad vette ja läksid jalgsi läbi järve võidu kivasid vaatama( miks nad ümber järve ei läinud).
Noorema kivi oli kõige kaugemal ja nii pidi ta taevaliste (taevalised on üsna idikad kui kuningaid liisuga tunnistavad) tahtmist mööda kuningaks saama.
Noorem vend pühitseti (kes pühitses) kuningaks. Kuldtoime kuub pandi ta selga, selle alla hõbesärk ja pääle vanavaskne vammus. Kuldkübar seoti (miks just seoti) pähe ja rinnale raudne kilp.
Teised vennad läksid kaugele maale (tõmbasid kuhugi muudele planeetidele) õnne otsima.
Kalevipoeg üksi järve ääres, tulevaid saatusi meeliskelles võttis ta hõbevalget (jälle liigud) ja heitis vette vesihaljatele lepituseks.
Kalevipoeg oli nüüd oma maa kuningas.
 Ta hakkas maad harima; sellega pühitses ta mullapöörja töö.
Siis külvas soosse sinikaid, jõhvikaid, murakaid ja mustikaid, murule maasikaid ja palusse poolad. Seemendas lilled lilletama ja õied tolmama. Pani kasvama puud ja põõsad ja tammed tõusma (taimede muundamine, uus külv).
Võõrad sõdalased olid maale tulnud. Kalevipoeg ütles mingile vanamehele, et „kui ta oleks teadnud, et kuninga põli nii raske on, siis ei oleks ta kuningaks hakanudki.“
Vanamees jutustas aga, et ta Kalevipoega noorest põlvest mäletab, et ta ennemini on olemas olnud kui Harju-, Viru- ja Järvamaa sündis, ja kuu ja päike loodi (miskit moodi pikk elu või siis eelmisest elust rääkis).
Kui sõja käskjalg sai Kalevipojalt saadud määrused, siis kihutas ta mööda Soome silda Virumaa poole (kust kohast kuhu, kui Soome suunda oli sild). Vastu tulid vares, siis kotkas ja viimati kaarnas ja hiilis hunt, kes olid sõja lähenemist haisutanud. Viimaks ilmus käskjala teele nälg, kelle sõõrmed pilve sõelusid ja vere auru haisutasid. Selle kannul tuli katk, rahvamurdja.
Käskjala meel mõlkus mõtlema; selgesti nägi ta omas vaimus (selgeltnägija) veriseid vainu vermeid ja kogu viletsuse, mis sõda kui salalik siug rahva põlvedele oleks toonud.
 Tema manas sõja sõnumeid, kiskus sõjakäsu vammusest ja heitis selle põhjatumasse merre, voogude sekka. Vesi lõi vahutama, aga sõja värin vaikis ja sõja kärin kustus (nii saaks enamustest sõdadest lahti kui sõjakuulutuse käskjalg ära hävitaks).
Pahareti pojad oli soo pärast tülli läinud. Kalevipoeg saatis Alevipoja maad (mingit sorti „müürimees“) mõõtma.
 Alevipoeg tüssas soo vetevaimu, et see tooks kaabutäie taalreid. Ise kaevas aga koopa ja pani põhjata kaabu selle peale. Paharett kandis teisel päeval koorma vanu Rootsi rahasid (Rootsist pole varem juttugi olnud ja miks vanad rahad). Kui kaabu täis ei saanud, pidi vesihaldjas koju minema emalt lisa nõudma.
Kannupoiss läks vesihaldjaga (mingine vesine tontrahvas – amfiibid) ühes, sest Alevipoeg ise ei julgenud.
 Nad kõndisid pimedikus ja viimaks jõudsid nad põrgu vainule. Sääl tulid vesihaldja vennad vasta. Kannupoiss kutsuti tuppa ja pakuti kosti. Kannupoiss oli hirmust kohmetu. Ei maitsnud sööki ega jooki. Sest vaagnates käis sädemeid ja need kiirgasid kui tuled.
Siis hakkasid pahareti pojad imelikku keelt kõnelema (teisest rassist). Pärast hakkasid põrgulised paha nalja tegema. Nad võtsid kannupoisi ja hakkasid teda seinast seina heitma (?, mäng „kummituba“, lapsed ikkagi). Viimaks läks kannupoisil korda paluma hakata, et pahareti pojad ta maha laseksid. Ta lubas põrgu seinad ära mõõta (see kah müürlane). Nii sai ta põgenema. Teel tuli talle pahareti ja juudaliste ema lita näol vastu (?).
Kalevipoeg tahtis Viru- ja Järvamaale linnu ehitada. Ja tahtis nüüd minna linna ehitamiseks laudu tooma (mõistmatu, miks kui omal maal raiuti tamme ja ehitati linnu).
 Teel Peipsipoole kõndis Ilmaneitsikene, ilus käharpäine Kõu tütar sammus läbi laane, põlise kõrve (?), kus ei olnud eal kari käinud ega uss hulkunud. Metsas oli sügav kaev (?).
Kalevipoeg sumas läbi Peipsi järve kuigi sorts manas kurja tuult. Kalevipoeg tuli naljatades rannale. Pärast VÕTTIS (tasuta või teenete eest) Kalevipoeg määratuma seljatäie (lennumasina täie) laudu ja tõttas koju (kus ta üldse käis).
Kui Kalevipoeg magas, tahtis Peipsi tark mõõka tõsta ja ära virutada. Ta hakkas nõiduma ja võluma. Selle tõttu tõusis sõjariist, kuni sorts ta kaenla ulatas võtta. Mõõk kukkus Kääpa jõkke ja kui Kalevipoeg selle leidis, ei olnud mõõk enam nõus teda teenima (mingid elektroonika blokid kärssasid ära).
  Kalevipoeg lausus oma soovi, et mõõk kord jälle tema väärilise vägilase kätte saaks; kui aga see peaks juhtuma jõest läbi minema, kes teda enne oli kannud, siis lõigaku ta selle jalad mõlemad (täiesti arusaamatu mõte - loll mis loll, keegi polnud seda peale tema kandnudki).
Läks Kalevipoeg laudadega edasi. Haaras männist malaka ja talle tulid külge kolm meest. Neil olid pika piuga piitsad, vahtrased varred ja veosõlme otsas veskikivid. Männist malakas läks katki ja Kalevipoeg hakkas laudadega sõdima. Siil soovitas lüüa serviti( siin peab relvi jälle välja mõtlema).  Varsti sai ta Peipsi soola sortsi pojad pakku. Siilile andis Kalevipoeg tüki kasukat, nii sai siil oma okkase rüü.
Öösel tuli Peipsi sorts, võttis salarohtusid ja nõidus salaväega Kalevipoja magama.
Kalevipoeg magas terve suve nii, et keegi teda ei leidnud. Suvised ohvripeod tulid ja rahvast kogus igast maakonnast Taara pühakusse Emajõe kaldale.
Kalevipoeg nägi und; „Salamäe sügavuses tagusid Ilmarise sellid, maa-alused meistrid, ööd ja päevad. Neid oli seitse ja nad tagusid kuldvarsiste vasaratega, mis ise vasest olid (uskumatu - vasest riistaga taguda terast, kui mitte jälle eriline tehnoloogia!!), kõige kallimast terasest imeilusat mõõka. Ilmarine istus kõrgel kuldsel istmel ja vaatas abiliste tööd“.
Kalevipoeg tahtis uuesti minna Peipsi tagant laudu tooma. Sedamaid hakkas ta silda ehitama (millest kui laudu pole). Ta oli juba sada sammu silda ehitanud, siis tõusis maru ja lained lahutasid ehitatud osa silda ära. Kalevipoeg läks jala läbi järve. Enne püüdis ja küpsetas vähke (kui väikeseid, see Kalevipoja jaoks kui küünemust).
Kalevipoeg uue lauakoormaga läks läbi soo, raba ja põõsastiku, kus ennemalt ehk hunt oli käinud.
Teel tuli talle Ilmjärv vasta. Ta sammus järve, mis tal kaenlani ulatus. Edasi ei usaldanud ta enam minna ja pööris kaldale tagasi( miks ta kunagi ümber järve ei või minna!!!, tegelikult kui lennumasin, siis mis värk nende järvedega pidevalt on).
Kalevipoeg nägi nõia moori. See lausus ussisõnu, Kalevipoeg pani ussisõnad meelde.
Ta murdis hulga mändisid, kuuski , tammi, pihlakaid ja leppi. Ladus kõik lademesse ja heitis kõrge hunniku otsa lõuna uinakut uinuma (?).
 Tee viis Endla järve ääre silmasihil üle soode ja rabade.
Tule paistel istusid kolm meest ja keetsid katelt. Kui keetjad tulijat märkasid, pistsid nad hirvitama.
See Kalevipoeg oli nende meelest võõrik ja veider. Mehed laususid, et täna kehva katel keemas on: põdra poolik, vana kuldi küljed, karu maks ja kops, noore hundi neeru rasva, vana karu kamarat ja põhja kotka pesamuna (mis pesamuna, kas neil sügavkülmik oli, et sellised jäägid).
Kalevipoeg läks koopasse, lõksu. Kõrge koopa keskel laes rippus LAMP ja see valgustas kõik ümberringi.
Ukse kõrval kaks astjat: mõlemas vedelikku, kummasgi eri nägu. Teine oli valge piimakarva ja teine oli tõmmu nagu tõrv. Ukse tagant kostis ilusat ketraja neidude laulu. Peremees olla kodunt ära, eit kooki küpsetamas, noorem õde hanekarjas ja teine kulda ning hõbedat haljastamas. Siis käskis neiu käe tõrvakarvalisse vedelikku kasta, nii kasvavat jõud. Teises astjas olla jõudu kahandav vedelik. Kalevipoeg märkas seinal mõõka, kuid neiu soovitas võtta võluvitsake ning kaabu, mis soove täidab ja kübaral olla kümme väge. Kalevipoeg kahandas ennast neiu suuruseks . Siis ILUTSESID nad neitsiga piki põrgu eluhooneid. Pärast kutsusid nad ka teise õe, kes hõbedat ja kulda küürimas oli ja samuti kolmanda õe hanekarjast . Nad lukustasid vanaeide kööki. Ja nii pidasid nad eksitamata ilu pidu (põnev elu poissmehest Kalevipojal).
Teisel päeval viisid piigad Kalevipoja põrgu sisustus vaatama.
Siis tuli raudtuba. Selle seinad olid terasest, kuid kõik muu rauast: lagi, põrandad, ahi, kerise kumm. Seina ääres oli raudsäng, kesk põrandat raudlaud, laua ümber raudtoolid, samuti olid rauast pingid ahju kõrval, parred, parsivarred, kirstud igas nurgas ja nende see olev vara. See olla vana sarviku sulaste tuba (tööriistad).
 Nagu esimene rauast oli, nii oli teises kõik vasest. See oli põrgu VAIMUTÜDRUKUTE tuba.
Järgmine oli hõbetuba. Hõbetuba oli sarviku enese argituba. Siin ta sagedasti puhkas päeva aegu ja viitis hõlpupõlve.
Järgnes kuldtuba. Kuldtoas ütles teine õde vana sarviku peo paiga olevat; eile olnud ta siin kulda haljastamas.
Siis jõuti siidi tuppa. See pidi neitsite ehtimise kamber olema.
Pärast tuli samettuba. See hoone oli sametneitsikeste kamber.
Kõige viimaks tuli poordist kamber. See öeldi poordi neitsikeste ehtimise paik olevat.
Siis jõudsid nad põrgu õue. Siin ei olnud muru ega mulda: kõik oli rahane. Tänavad oli taalritest tehtud.
Õues oli seitse aita. Üks raudkivine, teine paest tehtud, kolmas kana munast, neljas hane munast, viies vikikivist, kuues kotka munast ja seitsmes siuru munast (need ilmselt mingid koorik konstruktsioonid, nagu Marsi majad).
Tagaõues olid laudad. Need olid luist tehtud (?. Ilmselt mingid viilhallid taladest).
 Kes vana sarvik suguvõsa järele on , seda ei teadnud õed mitte. Sarvikul olla suured vallad. Neid käia ta salateid mööda vaatamas. Sügaval maa sees õõnsuses pidada seitse maailma imet olema (seitse maailmaimet oli maa peal ja sarvik oli seega sisemisel maal?). Sääl olla varjuliste eluase (reptikate maa-alused käigud ja linnad või teised planeedid). Neid käia sarvik valitsemas. Kord aastas hingede ajal enne jõule saada varjulised loa maa pääl käia. See kesta nädala. Säält varjuliste maailmadest saada sarvik sulased, vaimutüdrukud ja teolised ( teistelt planeetidelt). Need teha orjadena raudkambris ja vaskises toas tööd. Kes oma rasket tööd ja orjust küllalt ei jõua teha, seda nuhelda sarvik raudse kepi ja vaskise vitsaga. Omas puhkustoas viibida sarvik vanaeide seltsis vahete vahel mõne päeva ja puhata rändamise väsimust. Sel ajal vihelda eit sarvikut hõbekambri parsil videvikus ja haududa tema haigeid külgi. Pikemate pidupäevade aegu tulla sarvik sugulaste ja sõprade (?) seltsis lusti pidama ja hõisata siis õlle hullustuses (kes siis alko välja mõtles). Tühi olla ta kälimees, põrgu lita tädi ja valge mära vanaema. Maapäälses maailmas käies ei olla sarvikul kunagi aega kauaks ära jääda (reptikas ei kannata päevavalgust). Aga varjuliste valdades liikudes viibida ta vahest mitu nädalat. Üks õde soovitas Kalevipoega põrgust ära minema, kui vanasarvik koju tuleb siis minna urka värav lukku. Ja soovitas jälle küüntelaastust kaabu ühes võtta.
 Sarvik olla koju tulnud. Nagu oleks määratu hulk hobuseid mööda kivist silda kihutanud, ränk raudvankrite voor vask teel veerenud ehk kõu kärkinud, nii kõikus koopa kumm sarviku sammudest (üsna raske tehnika, mis nii suurt müra teeb).
Kalevipoeg hakkas sarvikuga rammu katsuma. Sedamaid mõõdeti murul ( pidid taalrid ainult olema) koht ja piirati piiriga, vaiad seati ringi. (wresling läks lahti).  Hakkasid maadlema ja võtsid vööst kinni. Kaua maadlesid ja võitu ei tulnud, siis puhkasid ja tõmbasid hinge. Siis tegi Kalevipoeg soovi kübaraga enda suuremaks, virutas sarviku poolest põlvest maa sisse ja kui tahtis jalgu raudu panna, vajus see maa sisse ja viimaks sulas rabasse (?). Maha ei jäänud  muud kui väike loiguke sinist vett suitsema (? Pidev kirjeldus sarvikute dematerialiseerumise jäägist).
 Kalevipoeg täitis mitu kotti kulla ja hõbedaga, viskas neitsid koti peale, pani soovikaabu pähe ja soovis koopa suu äärde. Seal ta viskas kaabu põlevasse lõkkesse. Kaabu põles silmapilk tuhaks. Siis ladus lauakoorma selga , kulla ja hõbeda ja neitsikesed ka (ikka oma lennuaparaati). Neitsikesed olid palju siidi ja sameti riiet ühes võtnud ja noorem piiga ei olnud unustanud ka sillalooja vitsakest kaasa võtta.
Nüüd tuli Tühi oma seitsmekümne sulasega Kalevipojale kätte maksma oma sarvikust kälimehe eest. Üks neitsitest võttis vitsa ja soovis, et meri sünniks. Jalamaid voogasid ümberringi lained, kui rändajate ette sündis sild.
Kalevipoeg tahtis et keegi hakkaks linnu ehitama. Tuli võõras.
Võõras oli hoonetark (jälle „vabamüürimees“) Olevipoeg. Sedamaid paastus (ilmselt joonestas) Olevipoeg kolm päeva, ohverdas Uku kivil (tegi vajalikud rahaülekanded), nõidus(? tassis vajalikku tehnika kohale) ja hakkas linnu ehitama.
Alutaguses elas nõid, tuuletark.
Kalevipoeg tahtis maailma otsa minna.
Kangelane palus kotkast.
Kaaren õpetas (pärast tuli välja, et see valeinformatsioon oli ja hoopis põrguvärava aadress); sinivee ääres, kus kõrkjaid ja võhumõõku kasvab, tulla parema jala kannaga vastu kallast põrutada, siis pidavat salavärav lahti minema ja säält maailma otsa saama.
 Kalevipoeg otsustas Soome kaudu maailma otsa purjetada.
Olevipoeg pidi laeva tammest ehitama, kuid ei leidunud tammeraiujat. Kaaren käskis raiujat otsima minna. Siis toodi Soomemaalt sõnatarku. Need andsid nõu, et Kalevipoeg puise laevaga põhjapoole ei sõidaks; virmaliste välkumine paneks laeva põlema, sinna võiks ainult raud-, teras, ehk vasklaevaga purjetada. Nii käskiski kangelane hõbedase laeva ehitada. Lennuk pandi laeva nimeks (teadagi et lennuk).
Siis tellis Kalevipoeg enesele kullast kuue (kust kohast), meeskonnale ja ülematele hõbedast, vanematele vasest, tarkadele terasest ja muule rahvale rauast, et maailma otsa läheduses virmaliste tuli kellelegi häda ei teeks. Kaaslaste hulgas oli; Sulev, Alev ja kannupoiss, kasuvennad, hulk tarku, sõdurid, pääle laevkonna. Enne purjetust kogusid tuuletargad ja Mana targad Uku kivile ja ohverdasid.
Laev sõitis teele, koosi kohe Soomemaale seades, Vanavanker  (Suur Vanker) teejuhiks. Kalevipoeg istus tüürimehe kõrval ja andis käskusid purjetada (kust ta teadis). Siis hakkas Kalevipoeg laulma ja laulis maailma saamise loo (soo-oh,  siis mille!!!!) Keeletargad lael, kes ka merilindude keelt oskasid, juhtisid kuhu laev pidi purjetama. 
Soome nõiad tõstsid tormi mis kestis seitse päeva. Nägid randa, keeletark randa ei tunnud. Rand ei olnud Soome- ega Turjamaa.  Varese käest saadi teada, et on Lapimaa. Kalevipoeg läks maale ja võttis keeletarga kaasa. Nägid onni kus oli neiu ja Lapu tark. Lapu tark ei tahtnud minna teejuhiks, sest sinna ei pääseda. Sädemete saare juures saada hukka.
Kui Kalevipoeg, targa nõu pääle selle asja palgaks annab, mis tal kodu kütkes seina küljes kinni oli (vana Kalevi raudraamat), oli laplane valmis teelisele lootsiks tulema. Lapu targa nimi oli Varrak.
Lennuk purjetas kaua ja ikka põhja poole (Lapist ei saa purjetada põhja poole, lennata saab). Sädemete saar (arvatakse et Island, kuid „Lapist põhja“ jääb vähe teise suunda, pigem nn. Sannikovi maa), tule sambad. Mitmed kuumad kivid sadasid Sulevi raudkuue pihta (kehva mees kui raudkuub). Kannupoiss kadus ära. Valge linnu käest kuulis keeletark, et kannupois läinud teisele poole jäämägesid ja lumelagendikka, seal olla ilus koht (see lugu meenutab täpselt Sannikovi maad, kus üks tegelane jäigi sinna). Ses kohas valitses igavene kevad ja alaline suvi. Kannupoisi oli näkineitsi sinna meelitanud. 
Edasi sõites jõudsid mehed sinna maale kus kuked kulda, kanad karda ja haned haljast hõbedat söövad (see kujutaks ette just kui pikanokalised rootor-ekskavaatorid kaevandavad maavarasid) ja kus kapsad kuuse kõrguseks kasvavad (see maa meenutab hullult seda raamatut – seiklused Sisemisel Maal. Seal olid just gigandid. Teiseks on veel raamatuid nagu Oikumeeni äärel ja J.Verne Reis maakera südamesse).
Teisel päeval ao aegu äratati nad hiigelneitsi poolt. See tulnud kapsa aeda lehmadele lehti kitkuma. Ta leidis mehed, pani põlle sisse ja viis koju (Gulliveri reisid on ju ka veel). Kodus isa hakkas meestele mõistatusi esitama, keeletark teadis vastuseid. Siis käskis hiiglane tütrel mehed rüppe panna ja nad tagasi viia; need olla maapäälse maailma pojad, kes käivad õpetusi otsimas. Nagu oleks suitsupilve sammas taeva kummilt ripakili maha ulatunud, kuna pikne tuld heidab, nõnda sammus tütar kiiresti laeva juure. Kalevipoeg tänas hiiglaneitsit pilgates, et see palumata silmad oli pesnud (silmi avanud).
 Siis purjetati põhja poole. Külm oli käre ja pangad ujusid purjetajate teele. Taevas hakkasid virmaliste odad ja kilbid, kes taeva all taplust pidasid, välkuma ja punetama.
Viimati tuli võõras rand. Sääl oli imelik rahvas, neil oli poolteed koera kehad ja pikad penisabad taga. Näo poolest olid nagu inimesed, aga kommete poolest kui tontlased. Hakati taplema, palju sai hukka. Siis leidis Kalevipoeg ratsu, hüppas selle selga ja tormas vaenlaste sekka.
 Väikese koguga mees kinnitas kangelase teele köie. Ratsu kohkus, komistas ja langes surnuna sambla pääle (Kalevipoeg pani kohaliku taldriku pihta, tont tulistas laseriga alla).
 Kalevipoeg kahetses hobust, võttis maast tamme tüviku (tuumaseent meenutab) ja hakkas sellega põhjamaa põldusid pöörama, et need eal ei peaks vilja kasvatama (radiatsiooni värki). Põhjamaa targad palusid kangelast, et ta nende maa rikkumata jätaks. Kalevipoeg jättis oma viha ja õnnistas Põhja maid, et nende vetes kalad sigiks.
Targa seletuse pääle, et kaaren põrgu värava oli juhatanud sinivete ääres, hakkas Kalevipoeg koju kippuma. Varrak tasu nõudma. Mehed läksid laeva laele ja nüüd purjetati tagasi. Lennuk lasti ( sõnasõnalt - maandati)Lalli alla, Linnuse lähedale. Sinna oli Olev vaheajal ilusad hooned (meenutab tänast Tallinna, koos Oleviste kirikuga) ja kõrged tornid ehitanud.
Maal oli õnne aeg. Olev oli kindlad paigad ehitanud. Iseäranis ilus oli see linn, mis vana Kalevi kalmu kohale tehtud. Selle nimi oli Linnus.
Teine linn oli Harjumaale rajatud. Alevi käsu peale.
Ja Sulevi linn oli Alutaguses.
Siis tuli sõja kärin. Kalevipoeg lasi ratsu saduldada ja sõitis Virumaale. Kaasa oli tal suur saatkond vägilasi ja sõjamehi Virumaalt, Soomest ja Saaremaalt.
Ta ratsu kilises ja kõlises kullas, pääs olid hõbepäitsed, kuldkangid valjastes ja taalervööd saba taga (kus panganat - on üsna uus kuningriik ja kus Eestis on need kulla kaevandused või siis mille eest saadi kõik see kuld). Kui Kalevipog sõitis, läikis taevas ja soo oli siniheline (pole siin miskit kulda, lihtsalt lennumasin läikis ja heitis sinist valgust)  .
 Kümme tuhat (see on üsna suur kogus) vaenlast langes Assamalla tapluses. Vaenlasi taga ajades sattus hobune sohu ja vajus rabasse (lasti alla jälle).  
 Sõja saak jagati; kuld sai kuningale ja hõbe ja muu vara jaotati väepealikute ja sõjameeste vahel (vaenlane tuleb kulla ja hõbedaga teisele sõtta??).
Kalevipoeg sammus seltsilistega üle lageda ja sambla soo. Ringi mühas põline mets ja murdsid (! mis murdsid, metsamasinaga saagisid) enesele tänava (!) läbi põlise metsa.
 Mehed leidsid koopa, kus oli tuli ja suits. Kuristiku (kus meil neid kuristikke nii palju on) koopast leidsid mehed pikasaba pesa, aga pesa oli tühi, poegi ei olnud sees.
Koopa suus istus vana eit koduhoidjana ja keetis leent. Kangelased lubasid leent kordamööda valvata. Kalevipoeg oli kavalam, ega lausunud midagi. Kalevipoeg, Sulevipoeg ja Olevipoeg käänasid magama.
Alevipoeg jäi valvama. Tekkis salaja nagu muru alt härjapõlvlase poeg ta lähedale. See oli kolme vaksa kõrgune ja kuldkellake oli ta kaelas. Väikesed sarved olid ta kõrva taga ja kitsehabe lõua all. Härjapõlvlane lakkus leent. Sirgus pilve kõrguseks, pistis kogu leeme ja kadus siis kui kastekene päikese paistes. Alevipoeg pani uue paja ja ajas Olevipoja leent valvama. Sama lugu juhtus tema kui ka Sulevipojaga.
Siis Kalevipoeg jäi valvama. Kalevipoeg sai härjapõlvlaselt kavalusega kella kaelast. Nii pea, kui Kalevipoeg kellakese kätte oli saanud, lõi ta sõrmega krõpsti väikese mehe kulmu pääle. Raginaga nagu oleks kõu käinud, vajus härjapõlvlane maa alla. Muud ei jäänud järgi kui pilveke sinist suitsu (jälle sama sinine suits).
Vana eit seletas, et ta olla olnud ilus ja noor. Kalev pakkunud talle kätt ja Sulev tahtnud suud anda. Tema löönud lausa Kalevipoega (Lindaga abielus olles pakkus Kalev kätt) ja suisa Sulevipoega. Enne ei olla ta kaela murdnud ega mõtelda nüüdgi murda. Nende sõnadega kargas põrgu vanamoor kõrgelt alla kuristikku, kuhu härjapõlvlane ennemini oli langenud. Vägilased jäid neljakesi eide lendu imetlema (teadagi mis lendu).
Kesköö aegu, kui kangelased magasid, hiilisid murueide tütred kaste langedes uinujate lähedale ja hakkasid Kalevipoja  pää ümber und õmblema (meelteväline programmeerimine), mille kirjad tõest ja valest olid kokku kujutatud.
Koidukana kõõrutades, kargasid murueide tütred jälle angervaksa varre ja kurekatla põhja päält ja kadusid.
Seal kus härjapõlvlane oli sinise suitsuna kadunud, läikis nüüd sinine vesi.
Kõrkjad kasvasid kalda lähedal ja see oligi koht mis maa-alusesse maailma viis.
Kalevipoeg põrutas kolm korda pahemat kanda. Salavärav valgus lahti. Seal oli jalgrada. Sealt tõusis suitsu ja ta ei saanud siseneda.
Siis kuulutas kaarna kronksumist kuuse ladvast, see õpetas ja käskis kella (? üsna huvitav tehniline vidin peab olema)) kõlistada. Suits kadus.
Läks pimedaks. Hiir piiksus ja käskis kella kõlistada. Läks valgeks, valgus oli kahvatu nagu kuu kumamine leinalise lepiku kohal.
Uus häda, hämbliku võrgu sarnased lõngad nagu kõige peenemast poordi karrast, lugematuma kordseks keerdud, olid teel. Kalevipoeg ei saanud võrgust läbi ja väsis. Siis kärnkonn käskis kella kõlistada (kaua võib õpetada, ilmselt pidi pidevalt seadet seadistama või kellegi käest nõu küsima).
Nüüd jõudis Kalevipoeg jõe kaldale. Kalevipoeg ei suutnud jõest üle astuda kuna jõgi läks iga kord laiemaks. Nüüd õpetas vähk ja kell saatis jälle takistuse eest.
 Äkki ilmusid pihulaste parved, Kalevipoeg ei jõudnud neid ära tappa-peletada. Sirtsu nõu järgi kõlistas Kalevipoeg jälle kella. Nüüd mõtles Kalevipoeg, et ta kella enam käest ei pane (ometigi jõudis kohale, säänne on meite kuningas) ja sidus kella väikese sõrme külge.
Põrgulised kuulsid Kalevipoja sammude müdinat. Vana sarvik kutsus sõjamehed kohale. Enne tuli aga jõgi vasta, kus voolas sula tõrva ja vaiku. Jõest üle oli sild mille keskkoht oli terasest tehtud. Silla alus oli rauast ja terasest sambad toetasid silda. Kalevipoeg nimetas sõjamehi konnakarjaks.
 Teist pool silda olid ammumehed, kes lasid nooled lendu ja samal ajal saatsid lingumehed hoo kiva. Kalevipoeg ei heitunud, vaid seisis kui raudsein, nagu tamm kesk tormi (mingi „energeetiline“ kaitse, õigem Asimovi „Asumist“ aatomijõul töötav - aujärg).
 Siis tungis vaenlasele peale ja pani mõõga välkuma (jedai mõõga või kuulipritsiga). Ta tappis põrgulisi murdu murule maha. Sild vankus määratuma väe all aga Kalevipoeg seisis vankumata, kand sillal ja teine kaldal (see näitabki, et tegelikult ta „mõõgaga“ ei vehkinud). Viimaks jäi võit kangelase kanda; põrgulised lamasid KÕIK surmatutena maas.
Vana sarvik tegi kodu kaitseks tõkkeid, heitis vaenuvärava ette kivirahnusid ja veeretas kaljud toeks (õhkas koopasuu).
Kalevipoeg koristas silla korjustest, viskas neid jõkke, kaldale ja luhtadele (koopas luhad ka ja puha).
 Kalevipoeg peatas tõketega vaenuvärava ees.
(Ja nüüd tuleb õige pull lugu). Kalevipoeg peatas, lasi PÕRAKA värava pihta, lasi teise ja kolmanda. Samba pakud (?) lendasid puruks, nii et killud kaugele käisid.
 Ta koristas risu teelt ja tungis nüüd mööda TÄNAVAT  edasi, üle õue , otse ukse ette (meenutab mingit kindluse piiramist kahuri moodi relvadega).
 Murdis ukse raksuga maha, tormas tuppa kus oli eidekene, kahvatu naise vari, kes meenutas Kalevipoja ema Lindat. Eit istus voki taga, ketras linu kuldseid ja villu hõbedasi. Aegajalt kastis eit sõrme kaussi, mis paremal pool voki sambas oli. See oli  kallis elumärg, kuna pahemal pool närtsimise vedelik läikis. Eit pilgutas silma parempoolse kausi peale. Vägimees võttis kuldkausikese ja rüüpas jõudu suurendavat märga. Sedamaid haaras ta rahnusid ja saatis need vihisedes vastu salakambri seina. Sellest tõusis põrgu põhjas olev meri (?) kohama ja vahutama  ja sädemeid kerkis sügavusest.
Kambri seinad ei kestnud kaua ja varisesid maha. Seina taga oli sarviku ema, jalg tallus kangastelga. Eit nägi kellukest tulija käes ja hakkas kohe endale nuruma. Memm ütles, et taat kodust ära juba tunaeila (valetas justkui vana voorimees). Eit lubas kangelasele peo korraldada ja pahemalt poolt kruusist keelt kasta.
 Kalevipoeg uuris seinu ja leidis salaukse.  Kalevipoeg pani peo piida kohta ja tahtis lingist haarata. Aga niipea kui sõrmed linki puudutasid käis uks kärinaga lahti. Ukse tagant tormasid sarviku sõjamehed kangelase kallale. Kolmkümmend korjust lamas varsti põrandal. Siis hakkas sarvik tagaseinast hüüdma. Ta nimetas Kalevipoega vargaks, röövliks ja riisujaks. Kangelane ei käskinud mullust meelde tuletada, ja nõudis; sarvik tulgu välja võitlema.
Ta lubas mõõga tuppe pista, nii et ühe võrdsed oleksid. Sedamaid päästis kellukese paelust ja pani tasku. Aralt tuli sarvik kambrist, ta oli kahvatu kui lumi. Sarvik oli ehmatusest nii kohkunud, et ta sämpsatuses haaras jõudu kahandava kruusi ja jõi. Kalevipoeg kahmas jõudu andva kruusi. Nagu tuleleek lagus märjuke mööda sooni ja eluvaimud virgusid imeliku jõuga ( mingi koka jook, Coca-Cola!!!).  
Seitse päeva ja ööd võitles Kalevipoeg põrgulisega ( pigem ikka laevad meeskondadega või siis see masin kuhu mees sisse läheb).
Kangelase rammu kippus juba raugema, ilma et ta sarvikust ikka veel oleks jagu saanud (ebaloogiline, varem oli Kalevipoeg rammult üle nüüd, aga sarviku jõuvähendamise jook ja Kalevipoja jõuduandev jook???).
Seda märkas ema vari, võttis koonla, keerutas kümme korda ringi ja heitis põrandale (treener poksiringis!!).
Kalevipoeg sasis säärest kinni, keeritas teda üles tõstes kümme korda ja viskas maha. Siis köitis vägimees sarviku jalad kammitsasse ja kinnitas kammitsa kalju külge. Põrgu väravale veeretas sauna suuruse kivi, et sarvik enam välja ei saaks.
Kalevipoeg tõttas varakambrisse, täitis neli kotti kulda ja hõbedat täis ja tahtis viiet võtta. Siis hiir nurgas viiksus, see hoiatas üleliigist võtmast.
Alevipoeg oli väljas kõik see aeg oodanud (kah sõber ei läind appi, ju polnd õigeid relvi). Alevipoja käest kuulis Kalevipoeg, et ta nädalat kolm ära oli olnud (paralleelmaailm ja -aeg).
Pärast tappis Alevipoeg peopäevaks ilmatu suure härja. Vägilased sõid ja Kalevipoeg heitis magama , magas kaks päeva põrguväsimust.
Kalevipoeg jäi Linnusesse elama. Sõjakäskjalg tuli Linnusesse.
 Lätimaale (lätimaa on ka kahtlane sest lätit pole varem kunagi olnud, oli Liivimaa) oli laevadega suur hulk raudmehi ilmunud (see või olla päris elust ja ristirüütlitest, kuigi ka raud ristirüütleid ei pruukinudki ju tegelikult ajaloos olla).
Teisi vaenlasi oli oodata Peipsi tagant Venemaalt ja samuti lõuna poolt Poola piirlit.
Kalevipoeg pidutses aga ikka edasi. Siis tuli Lapu tark oma tasu nõudma. Ta oli võlvi alt kivikojast kütkest varanduse leidnud, mida nüüd enesele päris. See oli raudkaandega raamat (pigem raudseif).
Kalevipoeg ei mäletanud kütkesse pandud varandust (mälukasse oli joonud ilmselt, sest maailma otsa sõites ta ise lubas seda Varrakule).
Sellesse raamatusse oli Kalev lasknud palju tarkust panna. Raamat sisaldas vanaaegse vabaduskirja (noh loogiline, seifis oli palju pabereid ja rahulepinguid tontidega).
Pohmeluses peaga (mott.) ei hoolinud Kalevipoeg varandusest ja käskis Varraku varanduse enesele ajaviiteks kaasa võtta.
Sulevipoeg ei tahtnud lubada, et varanduse võõrale antakse (oli ilmselt pisut kainem). Varandus oli kolme ahelaga kütkendatud. Need oli kolme lukuga kinni pandud ja võtmeid ei võinud keegi leida. Varrak teadis küll, kus võtmed olid (spioone on igal ajal olnud) aga ta ei ütelnud.
Siis lammutati müür maha ja kalju ühes kütkjetega välja võtta. Raske kivi veeretati vankrile, veeti sadamasse ja „laevatati“ minema.
Nüüd tulid sõja teated, raudmehed olid maale tunginud ( kui loll oled ja lepingu ära annad, mida siis veel muud oodata). Ka vahvad sõdurid olid murelised, sest mõõk ei hakanud raua pääle ega kirves saanud teraskaitsest jagu ( see puhta vale, raudrüütlite raud nii tugev küll ei olnud, pigem mingite sõjamasinate soomused).
Kalevipoeg läks isa hauale kuid see oli vait ( õige ka; kui ise loll, siis ei aita isegi jumal).
Enne kui Kalevipoeg kodunt sõtta hakkas minema, kaevasid nad koos Alevi ja Sulevi (muhvigi aru ei saa, kuna on Alevid ja Sulevid ja kuna nende pojad) varanduse maasse.
Kalevipoja varandus; kuldkübar, sõja liivits (?),hulk sõjast saadud sõlgi, päratu palju hõbehelmi ja kaelarahu (?), vanu rista, rõngastaalrid, rublatükka ja lugematus muud.
Siis võitis Kalevipoeg oda, kilbi, talutas ratsu tallist. Sedamaid andis ta kilbi Alevile, see oli ta kannupoiss (nii vana mees).
Sõjasarv hüüdis (?), kõik kohad kajasid, mägi (?), mets, kõrb (?) ja kaljud (taplus oli ilmselt tiba suurem kui ainult Eesti ehk Virumaal).
Määratuna liikus maleva Taara (?) hiie poole. Sinna Emajõe kaldale tuli Sulev oma suure sõjaväega ja Olev omade odakandjatega (raketid- katjuuša), sinna kogus viissada Viru vanemat oma rahvaga, kuussada päälikut oli Kuressaarest (jube suur maa, et nii palju päälikuid oli), ja seitsesada oma väega Soomest (side ehk pasunahüüd pidi kiiresti kohale minema ja sõjavägi pidi ka kiiresti kohale jõudma, paari päevaga.)
 Viies õhtu lähenes, kui viimased väed kohale jõudsid.
Tapeldi raudmeestega, palju mehi sai surma ja Kalevipoeg kaotas oma ratsu (lasti jälle alla).
Sõjakirves haavas Sulevi, puusa luuni tungis. Aga sõnatark võlus vere voolu ja parandas haava (tasemel meditsiinilised võtted, nagu Tulnuka filmis, kärsatab haava kinni).
Lahing sai läbi, raviti haavad, mindi teele ja kolmandal päeval jõuti Püha järve lähedale Võhandu ääres ( seega siis tuldi sutsu tagasipoole Läti piirist).
 Võhandu jõest tehti sild üle (jube suur jõgi oli vanasti). Pihkva piiril (mis moodi see Võhandu ja Pühajärvega koos sai olla) olid poolakad, tatarlased ja leedulased leeri löönud nagu kuulajad teatasid. (eriline kooslus rahvaid, jälle koos „tatarlastega“).
 Esimesel päeval käis taplus poolakatega ja teisel päeval tatarlastega. Seitse päeva kestis lahing. Surma sai Sulevipoeg. Siis toimus lahing venelastega.
Justkui ka Sulev oleks surma saanud, ära põlenud põrm (tulistati alla, võib-olla ülikuid ka põletati) paigutati kõrgesse kääpasse.
Paljud pistsid põgenema. Ainult Olevipoeg, Alevipoeg ja Kalevipoeg seisid kui raud sein vaenlase vastu (pigem nende laevad).
Ühel õhtul lahing lõppes ja kangelased läksid järvele janu kustutama (millekski oli laevadele vett vaja). Järv oli kõrge kaldaga.
 Järve kummardudes, et juua saaks, vääratas Alevipoja jalg ja ta langes lainetesse (parkis oma laeva sitasti kaldale ja see kukkus ootamatult lahtiste luukidega vette ja uppus.)  Teised tõttasid appi , kuid ei saanud sõpra päästa.
Järvest läigib nüüdgi Alevipoja mõõk, ainus mälestus kangelasest ( kui leiaks järve, läheks sukelduma, äkki leiaks mingi lendava taldriku!!!)
Kalevipoeg jäi kurvameelseks, andis võimu Olevipoja kätte ja taandus laane üksildusse. Mitu päeva rännates jõudis käija Koiva jõe kaldale (mis ta sinna Lätti otsis).
Aga randa tulnud raudlased sattusid ümbrusesse. Nad nägid Kalevipoega ja meelitasid teda enestega liitu tegema.
 Kalevipoeg pööras petistele selja ja need tahtsid teda seljatagant mõõgaga rünnata. Sedamaid haaras ta valeliku võõra kübarat pidi (!!!, vägisi meenutab lendajate skafandreid) , keeritas õhus kui koonalt ja virutas rinnuni muda sisse. Samuti tegi teise ja kolmandaga. 
 Ta jättis oma varjupaiga maha ja sattus Peipsi ümbrusesse, Kääpa jõe äärde. Seal lõikas tema enda mõõk tal jalad otsast (mis nipiga, annab välja mõelda???).
Kalevipoeg röökis ja taevalised tulid hädakohale, võidisid haavad ja vermed ja vaigistasid valu. Sellegipoolest sigis haavust surm ja noorena närtsis kangelane.
Vägimehe vaim kerkis pikil tiivul pilvedesse ja tõusis taevasse. Taevas sai Kalevipoeg enesele terve keha. Sääl kesk kangelaste pidu maitses ta igavese põlve õnne ja puhkas väsimusest. Ta istus tulepaistel kangelaste seas ja kuulas kuida laulikud tema tegusid ülistasid.
Kaua mõtles Vanaisa, mis Kalevipojale tööks annaks ( seal ei mõisteta ka vaba aega veeta!!!).
 Ta kutsus taevalised kokku nõu pidama.
Kalevipoeg otsustati põrgu vahiks panna. Lahkunud vaim saadeti hangunud kehasse. Keha toibus, kuid jäi jalutumaks. Seda ei võinud jumaladki (!!!) parandada.
 Kangelane pandi valge ratsu selga ja saadeti salateed mööda põrgu väravasse (need võiks olla need kurikuulsad täheväravad).
Kui Kalevipoeg põrgu väravani oli jõudnud, kulus hääl ülevalt: „Löö käsi kalju!“
Kangelane lõi kalju lõhki, aga käsi jäi kalju külge.
Sääl istub Kalevipoeg nüüdgi valge ratsu seljas, käsi kalju kütkes, vahib põrgu väravat ja kaitseb kütkes teisi kütkeid.
Põrgulised püüavad mõlemalt (??, mott, et mõlemal pool ühesugused „näljased“ põrgulised on) poolt põlenud piiruga ahelaid hapraks teha ja kütkeid katki murda (neil on ilmselt propaanipõletis gaas otsakorral!!). Jõuluaegu lähevad lülid juukse karva peenuseks. Aga siis hüüab koidu kukk Looja väravalt ja ahelate lülid jämenevad jälle järsku.
 Vahete vahel katsub Kalevipoeg kätt lahti kiskuda. Ta raputab ja raksutab nii, et maa põhi müdiseb. Kuid Mana hoiab meest, et ta põrgu väravast ei pääse vahti pidamast.
Aga kord algab aeg , kui kõik piirud mõlemalt poolt leegitsema lõikavad. Siis lõikab tulileek kaljukammitsa katki ( no siis on kõik tondid jälle vabad ja me saame neid jälle oma silmaga näha.
Siis pääseb Kalevipoeg kalju küljest ja tuleb tagasi ja loob Eesti uue „õnnepõlve“( kus koha peal selles loos see Eesti õnnepõlv oli, üsna üürike kui rahulepped raudraamatus alles olid????).