Teisipäev, 12. jaanuar 2016

TULEWIKU KOOL JA KASWATUS


RAHWA ÜLIKOOL  Nr.5
Maailma ja Inimesesoo tulevik.
Wäljaantud:  Haapsalus aastal  1910.

 

TULEWIKU KOOL JA KASWATUS.

Jehan van der Straaten. 

Kord elas üks wana ja tark mees, kes peaaegu niisama wana oli kui mägede ladwad. Ta oli nii tark ja tal oli nii suur wõimsus, et kõik päkapikumehed, muruneiud, maa-, mere- ja metsahaldjad tema sõrmenäituse järele talitasiwad ja ta käskusid täpi pääl täitsiwad.
Aga sa jumaluke! Ta oli juba liiga wana, et ta neist kellegist enam aru ei saanud. Üksgi päkapikumees ega haldjas ei suutnud tema huuleid naerule meelitada, üksgi näkk teda enese weiderdustega rõõmustada ega üksgi muruneid temale enese iludusega meeldida. Tema oli liiga wana ja see oli wäga halb, seda halvem veel, et ta mõnikord häämeelega oleks näinud, et ta nendest olewustest weel uuesti oleks wõinud  aru saada. Sellepärast hakkas ta arwama, et ta neist ehk wast siis jälle wõiks aru saada, kui ta nende pääle  lapse  silmade   läbi waataks. Ja ta läks lapse juurde ning ütles: „Armas, kallis lapsuke, lase mind korraks sinu silmade läbi ilma ja elu waadelda!“
Lapsukene kostis: „Miks mitte !“  Ja siis püüdis wana tark mees armsa, lahke lapsukese silmade läbi waadata, aga ta ei wõinud midagi näha, sest temal puudus lapse hingest aru saamine, millega see rohkem näeb, kui lihase silmaga. Weel wähem kui enne, wõis ta lapse silmade läbi waadates päkapikumeeste ja näkkide naljatustest aru saada ning muruneidude iludusest rõõmu tunda. Siis kahwatas ta nägu surnukarwaliseks, ta huuled ja käed wärisesiwad ja ta ütles: „ Minu aeg on ümber, nüüd on sinu kord!“  Ja armas lahke lapsukene oma koidusilmadega oli rõõmus ning õnnelik ja tundis, nagu oleks kiwine raskus tema rindade päält mahalangenud. 

***** 

Paremini ega mõjuwamalt, kui  James Arthur Colton seda nende wäheste ridadega teeb, mida oma artikli algusesse paigutasin, ei ole wõimalik seda uskumata mõttelagedust enesele ettekujutada, millega meie koolitajad  - ei, meie õpetuse- ja kaswatusewiisid lastega ümber käiwad, kelledest nad kutsutud on    mehiseid   mehi    üleskaswatama.  
Nõndanimetatud „kaswatuse“ wangikuubes jäeb praegusel ajal lapseliku waimu elewus hoopis kängu. Luuleline kujutluswõim ehk fantasia, mis nooresoo kaunim warandus on, köidetakse kammitsasse, - ta ei tohi jumala pärast tiiwu lehwitada.  Mõtted, mis noorest hingest, jumal teab missugustesse kaugustesse püüaksiwad tungida ja kõike seda saladuslikku, mis teda ümbritseb, ära mõista, seatakse külma ja surnud kirjatähe kinni – kirjatähe külge, mille ümber meie praegune kaswatusewiis nagu nõiaringis keerleb. Selle asemel, et koolitaja lapsi peaks mõistma, nõutakse, et lapsed koolitajat peawad mõistma, mis juba üksinda meie praeguse õpetuswiisi ja kaswatusesysteemi täielist meeletust ja lollust tunnistab.
      See ei ole sugugi paljas  juhtumine, et just kõigekuulsamad mehed enamasti kõige halwemad õpilased oliwad s. o. n i i s u g u s e d õpilased, kes teiste hulgast hooletuma õppimise, rahutuma oleku ja suurema elewuse, seega siis halwema ülespidamise ja tähelpanewuseta wäljapaistsiwad, mis juures aga koolitajad kõige päält nende kiirmõtlemise wõimet ja kärmet arusaamist silmapaari wahele on jätnud. Kõik ülemal nimetatud wead ja puudused tulewad enamasti – muidugi mitte alati – just laste suuremast waimlisest elawusest.
Elawa waimu asi ei ole mitte raamatu juures rahulikult istuda. Lapse elaw loomulaad ei luba teda mitte tundide kaupa ühe koha pääl konutada. See ei ole tema asi, sääl ikka ja ainult ühe ja sellesama raamatu lehekülje pääle üksisilmi wahtida, kus ta silm wälja kaugele kipub, kus nii palju ilusat, mõistatuslist ja teaduwäärilist näha on, - ei, ei laps tahab ja peab iseenese seest wälja lendama, ta tahab nõnda hingetõmmata, nagu süda kutsub, ta tahab ise oma kopsuga hingata, ta ei taha et teised temale õhku sisse pumpawad, - õhku, mida ta sissehingata tahab ja sissehingata tohib.
      Õnneks, hakkab arusaamine meie praegusete kaswatuswiiside meeletusest ja sõgedusest ikka enam ja enam maad wõtma, nõnda et see aeg kül wist enam kaugel ei ole, kus see hädawarese pesa, mida meie „kooliks“ nimetame, iseenesest sisselangeb ja tema waremetest mõistusetempel auulises hiilguses üles tõuseb. Selleks pole misgisugust rewolutsiooni tarwis, - ta tuleb iseenest.
    Alles aegamööda hakkawad inimesed arusaama, et nende eneste sees tundmata jõud peituwad, mis aga suurema hulga sees täitsa uinuma jäewad, nii et inimesel enesel nende olemas olemisest aimugi ei ole, ja kui nende jõudude imelist mõju kellegi juures nähakse, siis seda peaaegu üleloomulikuks asjaks peetakse. Pääle selle saawad inimese enese sees needsamad imed sündima, mida meie päewapealt teaduses näeme sündiwat. Nagu see kahtlemata õige on, et meie praegusel ajal maailma ja tema wärwisi hoopis teisiti näeme, kui inimesed neid tuhandete, kümnetetuhandete ja sajatuhandete aastate eest nägiwad, ja nõnda kui meie silm alles aastakümnete eest esmalt kunstis ja pärast looduses wioletikarwalised kiired ülesleidis, nõndasamati ei ole ka miskisugust kahtlust selle kohta, et warem ehk hiljem ka X – ja teised kiired meie silmadele nähtavaks saawad ja et meil wõimalikuks saab oma silmawaatega mateeriast läbinäha.  Wõib olla, et meie sealjuures iseäralis optika riistu peame tarwitama, nagu meie praegugi mõnesugusi nägemise wigasid prillidega peame õiendama; wõib aga ka olla, ja see on palju tõenäolikum, et meie silm enesele ise need omadused omandab.
    Aga mitte üksi meie lihalik silm ei saa ennast selles sihis teritama ja täiendama, waid seda saab ka meie waimlik silm tegema. Talurahwal on wana sügawalt sissejuurdunud arwamine, et lastel sündides juba kõik selle ilma tarkus olemas olla, mida nad aga enne jälle äraunustada, kui nad niipalju rääkima on jõudnud õppida, et seda meile oskaksiwad jutustada. Nii lapselik kui see arwamine ka on, siisgi peidub temas sügaw tõde. Meie õpime wäikset ja tühist, et suurt ja wägewat, mis meie sees peidub, - unustada. Meie õpime ja meid kaswatatakse oma sisemiste jõudude surmamiseks. Meie meeled kaotawad terawuse, ja isegi oma liikmeid õpime ühekülgselt tarwitama.
  Terawa nuuskimismeele, mida meie metsarahwaste juures imestame, on kultura meie juurest juba täitsa ära häwitanud, ka haisutundmine läheb meist kaduma, lühike nägemine wõtab wõimust, tundmisemeel, on meil tuimaks ja nüridaks läinud ja kuulmismeel tuhandesuguste mürinate ja kärinate sees nii tühmaks jäenud, et õrnu peenikesi helilaineid enam sugugi ei märka. Kui lugu juba meie jämedate meeltega niisugune on, mida meie wägiwaldselt oleme kõdunema pannud, missugune peab ta siis weel meie peenikeste ja kõige peenemate meeltega olema! Meie oleme tõepoolest niikaugele jõudnud, et meie peenikeste waimliste meelte olemas olemist eneste juures juba mahasalgame.
   Just lapse juures on aga peenikeste waimliste meelt ehk hingekeelte wärinad iseäranis elawad ja wastuwõtlikud ning häda sellele lapsele. Kelle hingekeelte wärinad ühtegi wastukaja ei leia. Kõige pahem selle juures on just see, et wastukaja wäga raske on ülesleida. Nii raske, et julgesti wõib öölda, et miljonide laste hulgas mitte ühtegi lapse hingekeelte helin õiget arusaamist ei leia, ega niisugust wastukajawat keelt suure „elukandli“ päält, mida ta hing otsib. Niisugune troostita olek, kus lapse hinge see tundmus täidab, et keegi teda ei mõista ega keegi temast aru ei saa, wõõrutab teda ka teiste tundmisest ja arusaamisest ikka enam ja enam ära. Teised jälle, - ja see on kaugelt suurema hulga laste saatus, - kastawad endid äraneetud „igapäevasuse“ põhja ega jaksa säält elutühjuse merest, kus sees suurem jagu inimestest endi päewi surma poole saadawad, enam iialgi wäljatulla. Nõnda on siis „igapäewasus“ just nagu elu-normiks, kawaks ja mõõdupuuks saanud. Allpool mõõtu on kõik need olemused kes kas päriwuse, haiguse, puuduse, halastamatuümberkäimise jne. läbi totraks jäenud. Päälpool mõõtu, see tähendab: just niisama korrawastalised ja kuldselt keskteelt kõrwale sattunud olemused on geeniused ehk – narrid. Aga keegi inimene ei tea ega aima seda, et just kõike ümbritsew, tegew ja loow waim, et just geenius looduskorraline ja normalinimene on.
I g a  l a p s  s ü n n i b   g e e n i u s e n a  i l m a l e, wäljaarwatud  üksi need, kes kidunemist wanematelt on pärandanud.
Seepärast ei ole sugugi waja geeniust lapse sees ülesäratada: ta on juba enne ärkwel, ta püüab kõigest jõust ennast awaldama ja ilmutama hakata, aga ta saab – s u r m a t u d!
  Laps saab inimeseks ( ! ) kaswatatud.  Igapäewa-inimeseks ilma kõrgema mõttelennuta, ilma energiata, ilma iseteadwuseta ja algtuswõimeta. Juba meie kodune kaswatus paneb sellele aluse ja kool annab lapse geeniusele – armupiste (surmahoobi).
  Et asja arusaadawamaks teha, toome uuemast teaduslisest  leidusest – traadita telegrafist (raadio) – näituse.  Transmitterist ehk wäljasaatmise aparaadist läheb sõnum välja. Hertzilained wiiwad teda edasi ja ta otsib niisugust retsiwert ehk wastuwõtmise aparaati, mis temaga ühte healde on pandud. Leiab ta niisuguse, siis saab sõnum kuuldawaks ja ta on oma otstarbe täitnud: saadetud sõnum on kohale wiidud ja säält saab uus sõnum jälle tagasi saadetud. Kahewaheline läbikäik on awatud ja üksteisest arusaamine loodud. Wõtame aga näituseks, et retsiwer (wastuwõtmise aparat) ei tööta, olgu et ta rikkis on, ehk et ta teistwiisi healde on pandud, wäljasaadetud sõnum piirab, lainetab, wõbiseb ja heljub retsiweri ümber ja rändab läbi terwe ilma, aga kuskil ei kuulda ega mõisteta teda. Wäljasaate aparatist saadetakse ikka uusi sõnumeid tagajärele mis vastukaja otsiwad, wastust nõuawad, aga kõik ilma asjata. Wiimaks raugewad sõnumisaatja himu ja jõud, ta tüdib ja wäsib ilmaaegsest otsimisest. Rõhutud tundmusega jäetakse aparat seisma ja roostetama, ehk olgu siis, et ta teistwiisi healde pannakse, kus juures ta enese algupäralised helid kõrvale heidetakse ja teda nende helide järele ümbertehakse, millede tarvis retsiwerisi hulgana olemas on.
Antud näitus on selge ja arusaadaw, sest meie hing ei ole õiges mõttes muud midagi, kui kõige peenem aparat, mis kõige peenemate helide pääle on healde pandud. Ilma kahtlemata tuleb kord aeg, kus meie selle aparati tundmise peensusest aru hakkame saama, - see aeg, kus hinge peenikene mehanika meie eest enam lukkupandud mõistus ei ole vaid kus hinge ja waimu täielise arenemise pääle päärõhku pannake.
  Meie seisame praegu mõtetelugemise ees nagu mõne tundmata wõõra ja arusaamata asja ees. Kas on aga keegi millalgi last ehk terwet laste salka muinasjuttude kuulamise juures tähelepanud? Ons keegi seda waadanud, kuidas nende hinged jutustaja huulte küljes ripuwad, kuidas nad tema huultelt igat sõna ära lugewad. Kuidas nad selles mõttemaailmas, mis neile muinasjuttudes awaneb ja mida nad omaks mõttemaailmaks tunnewad, elawaks saawad ja waimustust leiawad. See tunnistab meile, et luulekujutus ehk fantaasia on see riik, milles laps piiramata wõimuga walitseb. Tulewase kaswatuse esimeseks eesmärgiks peab olema seda tundma õppida, aga mitte temale piirisi panna. Mida suurem fantaasia on, seda suurem on ka waimline arusaamise wõim neid muljesid, mida waim enesesse wastuwõtab, ümbertöötada ja uuteks kujudeks ümberluua.
Seepärast peab kooliõpetaja lapse waimu sisse tungima. Peab kõik tema hingeliigutused ja hingekeelte wärinad mõistma ja teadma, kui palju „muljendusi“ s.o. kui palju teadust ta  s e l l e l e hingele toiduseks tohib anda. Kui palju ja missugusi teadusi, sestnagu iga kõht kõike toitusi ei jaksa äraseedida, nõnda ei jaksa ka iga waim igast teadusest jagu saada. See pärast peab tulewane kaswatustöö ka palju waremalt algama kui praegu. Ta peab elu esimesest päevast algama ja kooliõpetaja ei ole sääl juures mitte õpetajaks, waid õppijaks. Ta peab oma hooleks antud lapse kõige wähemaid ja peenemaid hingeliigutusi tundma õppima ja peab teadma missugusele teisele kooliõpetajale see ehk teine laps edasiõpetamiseks tuleb anda, et waimlise energia warandust, mis lapse hingepõhjas peidub, kasutoowaks teha, sest mitte iga kooliõpetaja ei ole iga lapse edasiõpetamiseks kõlbuline, mitte iga kooliõpetaja hing ei tunne iga lapse hingekeelte wärinaid ühesuguse selgusega.
   Niisuguse hingede wastastikulisetundmuse pääle peab kõik tulewane kaswatus ja koolitamine rajatu saama. Kooliõpetaja teadmised ja tundmused peawad lapse hinge sisse minema ja just nii parajal mõõdul, et lapse hing üleliigdusest koormatud ei saaks, waid et tale just niipalju antaks, kui palju tema enesele sellest jäedawaks waranduseks wõib tallele panna. Õpetus ise ei ole muud, kui wastastikune kõnelemine ja mõtete wahetamine, nõnda et päältkuulajal raske on wahet tehe, kumb õppijaks on, kas õpetaja wõi – laps. Igasugustele waimu- ja hinge omadustele ja oskustele antakse wäljaarenemiseks awarust ja mahti. Ühelegi ei tehta kitsendusi ega takistusi. Lapse waimujõudude kallal ei pruugita mitte enam wägiwalda nagu praegu, waid tulewane õpetus on wabastamise töö, mis waimu igasugustest köidikutest lahtipeastab, kuna praegune kaswatus ainult waimlisi pärisorjasi walmistab.
  Seeläbi peaseb aga üks suur energia aimamata tugewusele, nimelt: t a h t m i s e j õ u d, ja see jõud saab imet tegema, imet, mida enne ei ole nähtud, aga mida sellepärast enam imeks ei peetagi, et ta iseenesest mõistetawaks nähtuseks saab. Mitte kellegi eest, kes n õ n d a  on kaswatatud ja koolitatud, ei jäe ükski teise inimese mõte, kui see aga tema wõimete piiris heljub, arusaamatuks, waid seisab tema waimu ees niisama selgelt, nagu lahtilöödud raamat. Arusaamatused inimeste wahel kaowad ära ning sellega ühes kahtlused ja hingewõitlused. Oma jõuetuse rõhuw tundmus kaobära ja kõik need geeniused, kes praegusel ajal kas suutumaks läbikukuvad ehk niisugusel tööpõllul töötades, mis nende hingele wõõras on, ainult igapäisteks keskmisteks kuulsusteks tõusewad, saawad tulewase kaswatuse ja õpetuse abil kõik suurteks kuulsusteks tõusma ja ülesehitawat tööd tegema, niisugust tööd, mida nende oskusewõim ja tahtmine neid tegema sunnib. Igaltpoolt imeb waim enesesse uut toitu. Misgi mulje ei lähe kaduma, waid saab waba tahtmise suggestiiwse jõuga nagu raudse krihvliga hinge sise kirjutatud.
  Meie kõik teame, et see mida häämeelega õpitakse, meile jäedawalt meelde jäeb. Ainult jäedaw asi kannab jäedawat wilja ja jäeb meie eluaegseks omanduseks. Raudselt „sina pead“ sistemil, mis meie praegustes koolides walitseb, on see kurb tagajärg, et meie seda, mida koolis sunduse abil õpime, ainult selleks õpime, et seda elus kohe äraunustada aga mitte, et seda meeles pidada.  Miks? Seepärast et ta eluga sugugi kokku ei passi, waid temale täitsa wõõras on ja wõõraks jäeb.
   Teatawasti, nagu Saksa õpetlane prof. Dr Rosenfeld kirjutab, on üks selts lapsi juba ammusest ajast nõnda kaswatatud, nagu ma ülemal lühikestes joontes näitasin, nimelt need lapsed Tiibetis, keda Dalai-Lamaks  ja Bodhisatwa ülempreestriteks seatakse. Nende kaswatajad walawad õpilaste hingedesse just sellesama waimu, mis nende eneste sees tegew on. Seepärast ei ole sugugi liialdatud, kui ülemal nimetatud õpetlane tõendab, „et Dalai-Lama silmawaate ees iga hinge päält kate mahalangeb, nii et keegi tema ees oma mõtteid warjata ei saa. Asjata waew on sõnade abil mõtteid warjama hakata, sest enne weel kui sõna huulelt kuuldavale tuleb, annab ta sulle juba wastuse.“
Tema juures on hinge- ja waimujõud kõige kõrgema pingutuseni kokku kogutud ja seepärast on siis ka mõlemad nii peenelt tundlikud, et nad ka kõige tasasemaid wärinaid, mis teise hingepõhjas liiguwad, selgesti tunnewad.
 Et ka meie hingeteadlise kasvatuse abil kõik salalised hingejõud, mida aastatuhandete jooksul meie sees wägiwallana on allasurutud, tegewusesse wõime panna ja nende abil sedasama kätte saada, mida Dalai-Lama juures imestame, on selge. Ja et praegused koolimüürid langevad ning nende, kui waimu sunnitöö wangikodade asemele wabad lilleaasad tekivad, kus lapse hing kooliõpetaja käekõrwal loodusest enesesse jõudu ja iludust joob, on kindel. Kas selleks aga weel sada aastat tarwis läheb, enne kui niikaugele jõuame, on wäga küsitaw, sest eeterilainetel, mis meid ümberpiirawad. On juba uus tuhandeaastane riik – lapseriik, õige inimesesoo riik – tulemas.  

*********

Selline lugu siis sajanditagusest ajast. Paljudele võib selline „õigekirjutus“ vaeva valmistada. Mulle isiklikult aga meeldib see väga. Reeglid kus reegleid ei ole. Tihti heidetakse ka mulle ette minu keerulisi lause ehitusi. No aga sellisele tasemele meie põlvkonnad ei jõua ilmselt kunagi. Taandareneme lihtlausete lugejateks. See lugu on võetud ühest raamatukesest milles on rohkem lugusid, üsna kummalisi mõttekäike, milline võiks elu olla saja aastapärast. Palju selles raamatus on tõeks osutunud. Näiteks lugu, kus kirjeldatakse vestitaskus kantavat traadita telegraafi ja muid eelmise sajandi alguses leiutatud „mehanismusid“, mis tänapäeval kergendavad meie elu.
Selle loo trükkisingi siia sellepärast, et lausa kahju on sellistest suurtest unistusest.
Saja aastaga ei ole juhtunud koolihariduses midagi paremuse poole, pigem on hullemaks läinud.

 

Teisipäev, 5. jaanuar 2016

KAS SAAMAHIMU ON IKKA ELUMÕTE


See blogi on juba üsna täis analoogilisi lugusid, kuid kokkuvõtteks võiks üks veel olla. Eestikeelsed sõnad väljendavad kõiki asju täpselt nii nagu need ongi, kuigi me enamus aega seda ei tunnista. Selline sõna nagu „meelelahutus“. Lahutab meele ära, aga millest.
Sõna „ükskõiksus“. Olemine üks-kõiges.
Selline sõna nagu „saamahimu“. Mida see võiks tähendada. Ahnust, alatust, krahmamist, valetamist ja vassimist.  Jah aga mitte päris.
Me kõik tegeleme „saamahimustamisega“. Absoluutselt kõike mida me tahame, võib nimetada saamahimuks. Lahkame selle sõna osadeks. Saamine ja himu. Kaks eraldi sõna ei olegi nii hullud kui nad kokku pannes. Saamine on millegi saamine ja duaalsuse seisukohalt on selle vastand andmine. Himu on omandamine protsess, kuid tiba erinev võtmisest, tegemisest, unistamisest.
Himu on üleküllastunud tegemata omamise protsess. Tahaks, võtaks, teeks. Aga miks ei tee. Saamahimu vastand on andmisrõõm. Kes meist ei teaks neid sõnu ja ka neid tegevusi.
Just, just sai läbi jõuluaeg. Mitte keegi ei imesta kui jõuluajal on inimesed rõõmsad ja lahked. Ühest küljest võiks arvata, et jõuluaeg on saamise aeg. Saadakse kinke, süüakse vats ribadeks, puhatakse ja tegeletakse igasuguse „hinge ja vaimu värgiga“.  Keset aastat ei mõistaks mitte keegi kui telekas räägitaks jumalasõnast, hingedest, vaimudest ja müstilistest tegelastest, nagu päkapikud, jõulumees ja inglid. Kui neist peaks rääkima muul ajal kui jõulud, siis vaadatakse inimesele otsa ja üritatakse selgeks teha, mis ususekti ta hetkel kuulub.
 Iga päev töötab inimene saamahimu programmiga. Sõna programm on üsna jama ja arusaamatu sõna. Samas pole eesti keeles sellele sõnale täiuslikult analoogset vastet. Võiks olla sellised sõnad nagu koolitus, harjumused, õpetused ehk siis komplekt.
Programm on kogum sellistest esoteerilistest sõnadest nagu teadvus, alateadvus, emotsioonid jne.  Programm on infokogum sellest, mida me oleme ja mida on meile sisse topitud.
Mina oma elu jooksul ei ole kohanud veel mitte ühtegi inimest – kes oleks rahul oma eluga.
Sellest on VÄGA  raske aru saada ja seda kirjeldada. Et seda veidikenegi kogeda, ma kirjeldan ühte meetodit.
Igal inimesel on mingid soovid. Enamus soove jääbki soovideks ja neid ei teostata. Põhiliseks vabanduseks seejuures jääb, et – kõiki asju saada ei ole võimalik.
Miks me ei saa aru, kuidas – ei ole võimalik. See programm on meis nii sügaval kinni ja me ei mõtle kunagi sellest, kuidas see kinni on. Sünnist saati me tahame saada. Olla paremad, targemat, tugevamad, edukamad ja mis kõik veel.
Meisse on sisse istutatud programm – olla keegi ja olla parim. Ametivalik, raha summa, igas võistluses olla esimene. Hindamine on programm. Sport, teenitud raha summa, kunst, kirjandus, laulud ja kõik, kõik muu - mida hinnatakse. No ei saa koolis, spordivõistlusel, kirjanduskonkursil, lauluvõistlusel jne hinnata  inimese tegevust - skaalale.  See ei ole võimalik, see ei ole loomulik.
See tekitab väär arusaama – saamahimu.
Kogu pull seisneb aga selles, et ilma selle programmita ei saa inimesed tänapäeval elatudki. Sinnamaani kui inimene on oma eluga rahul, ütleme nii, enam-vähem, aitab see programm elust läbi. Kui inimene on aga oma eluga nii sassis, et lausa nutab kui selle peale mõtleb, siis tekib küsimus. Mis on valesti.
Sellest ma olen rääkinud, et inimene pidevalt valetab endale. Selle muutmine aitaks igaühe programmeerituse august välja. Kuid sellega kaasneb üks kõrvalnäht. Kui elada ausalt, ausamalt, siis teised inimesed ei saa sinust aru, hakkavad sind kartma ja imelikuks pidama.
Siinkohal tekibki küsimus ja selgitus. Kus poolel oleks parem elada.
Kuna ma olen selliseid asju uurinud aastaid ja kirjutanud mitmeid raamatuid, siis mina juba mingil moel tajun erinevust. Ma üritan seda selgitada, nii nagu minul see juhtus.
Ma kirjutasin oma esimest raamatut - „Veeraamat“ ja selle lõpus fantaseerisin. Milline oleks elu kui ei oleks valet. Selleks ma kirjutasin raamatu – „Armastuse valem“.
Selles on tulevikuühiskond, kus inimeste vahel on kerge telepaatiline side. Tunnetuslik arusaamine, kas inimene räägib ikka õigust. Ajapikku kujunes neil inimestel programm, kus nad ei oskagi valetada. Lisaks ei ole neil ka millestki puudus, kõik asjad eluks - on tasuta. Ka puuduvad seal haigused. Tööl käima ei pea.
Vot sellest kirjeldusest piisab, et kasutada ühte meelelist tegevust, vahest nimetatakse sellist tegevust ka – meelerännakuks.  

Otsime ühe vaikse hetke, istume mugavalt tugitooli, paneme silmad  kinni ja kujutame ette.
„Ma elan sellisel planeedil. Teen hommikul silmad lahti ja mul ei ole MITTE MIDAGI VIGA. Mul ei ole ühtegi haigusepoegagi. Mul on kogu aeg, kui ma soovin, kõht täis ja tuba soe. Mulle ei ole vaja raha, sest mul on kõik olemas, mida ma hetkel vajan. Ma ei pea tööle minema, kuna mul on kõik olemas ja mul on väga hea olla. Mul on ikkagi veel hea olla. Mul on jätkuvalt hea olla“.

Kuidas tundub, justkui paradiis oleks, võrreldes sinu praeguse eluga.
SUL EI OLE MITTE ÜHTEGI PROBLEEMI.
Ära esialgu mõtle, et see on võimatu. Tunneta ja naudi seda hetke. Inimene, kellel on väga suured probleemid, võiks seda tunnet tunnetada korduvalt ja pikalt.
Duaalsuse seisukohalt on selle tunde vastas - sinu praeguse elu probleemid. Ehk siis hetk, milles elad praegu. Ja need ongi sinu elu-skaala kaks äärmist punkti. Nüüd jääb inimesele valida, kumma poole peal ta tahaks elada. Elada „paradiisis/parasiidis“ ei taha ilmselt mitte keegi. Et istud oma ülejäänud elu tugitooli mäluaugus, kus SUL EI OLE MITTE ÜHTEGI PROBLEEMI.
Meetodi konks seisneb selles, et sa saad ette kujutada, kus sa tahaksid sellel skaalal – TEGELIKULT OLLA.
Ka selles tuleviku planeedi ühiskonnas inimesed ei istunud mitte tugitoolides, vaid tegid tööd. Nad tegid tööd IGAVUSEST. Nad ei teinud tööd, vaid nad veetsid meeldivalt – vaba aega. Töö ei olnud enam töö, vaid see oli meeldiv tegevus, mida meie nimetame hobiks.
SEST NEIL PUUDUS SAAMAHIMU.
Saamahimuga on üks kummaline paradoks.
MINGI ASJA OMANDAMISEL, MUUTUB SEE ASI VÄÄRTUSETUKS.
See on selline mõttekild mida inimene, kes istub saamahimu skaala otsas, ei mõista. No vahest, materiaalsusega võttes, see ei muutu just absoluutselt väärtusetuks, kuid kohe muutub uus unistus väärtuslikumaks.
Ühte kohta ma juba kirjutasin, kuidas üks saare sepp küsis minu käest: „Kus elab vääriskala?“.
Väärisasi, vääriskala elab sinu peas. Tegelikult on kõik asjad ühesuguse väärtusega.
Kas vajalikud või mittevajalikud.
Ja see kehtib kõikide asjadega. Mitte ainult materiaalsete asjade ja kinkidega, vaid ka tunnetega. Meenutage kuidas kõik inimesed, eriti lapsed, õhinaga avavad oma jõulupakke ja kuhu need asjad maanduvad kümne minuti pärast. Või mis neist üldse edasi saab. Prügi.  
Aastavahetus on üks kummaline aeg. Pikka aega ma ei saanud sellest aru. Aga nagu ikka, ühe vahva inimese üks lause selgitas paljutki.
Aasta on inimese elus – üks tsükkel. Aasta jooksul inimene kogub endale/endasse kogemusi ja asju. Aasta lõpuks koguneb neid nii palju, et ta otsustab neist osa endale jätta ja osa minema visata. Selleks tehaksegi teistele kinke. Antakse osa endast ära. See osa mis endale jääb, omandab teatud kogumi, mis VISKAB ta uuele tasemele. Aastavahetuse puhkus, mõtete rahunemine ja ära andmine, annab uue tõuke ja tegevushimu kogeda uusi asju. Sama on ka sünnipäevaga.
Miks inimesed aga ikkagi ei ole oma eluga rahul.
Saamahimu tüütab vahest ära. Igavaks läheb.
On kahte sorti inimesi. Inimesi keda saamahimu vahel ära tüütab ja neid keda ei tüüta.
Need, keda see ära ei tüüta on: kalamehed, jahimehed, kollektsionäärid, ärimehed, lauljad, kirjanikud, maalijad jne. Ühesõnaga - vabaaja veetmine ei tüüta ära. Vabaaja veetmine on selline, kus aeg peatub, huvi ei kao ja töö see ei ole. Seda tehakse lihtsalt – igavusest, sest ei suudeta muud moodi vabaaega veeta.
Miks meil on aga pidevalt jamad. Sest meid sunnitakse tegema seda, mida meil tegelikult vaja ei ole. Ei hakka siinkohal selgitama mingit Uut Maailmakorda, ajaloo võltsinguid ja rahaloome süsteemi.
Meid on programmeeritud looma „väärtuslikke asju“. Kaevandama kulda ja muid maavarasid. Looma väärtusi (tegema tööd) ja see võetakse meie käest ära poolmuidu, kui mitte isegi ilma eest. Meile jäetakse vaid sandikopikad.  Me ei saa aru, miks valitsused ei mõista inimesi ja vastupidi.
Valitsused ei ole loodud inimeste jaoks ja isegi mitte inimeste poolt. Ülemus ei ole inimene. Ülemus on psühhopaat. Hea ülemus ei saa olla inimese/alluva sõber. Psühhopaadil puudub kaastunne, ausus, austus, õiglustunne ja inimlikkus.  
Kuidas inimesest psühhopaadi (saamahimu) programmiga valitseja saab, on väga pikk ja uskumatu lugu. Selleks tuleb lugeda nõndanimetatud „vandenõuteooriaid“ või lugeda ulmekirjandust. Mitte sellist ulmekirjandust mida meile pidevalt ette söödetakse, kus ilastavad tulnukad inimesi söövad, vaid sügavama sisuga ja selgitavaid. Näiteks Isaac Asimovit.  
Tõeline jama seisneb aga selles, et need programmid mis ei lase meil meeldivalt elada, on just see sama psühhopaatlus.  Vähe sellest, et me oleme psühhopaadid endast nõrgemate vastu. Laste, töökaaslaste, alluvate ja abikaasade vastu. Me olema ka iseenda vastu psühhopaadid.
Saamahimu „üle laipade“ ja kellestki  üleolev „ülemus“ (ema ja laps, mees ja naine) on psühhopaatlus.
Kuidas saada siis oma elu paremasse korda. Kõiki neid eelnevaid asju peaks ennekõike endale -  teadvustama.
 Selgitama. Mida sa tegelikult tahad. Mis sind segab seda teha. Ja lõpuks – midagi tegema.