RAHWA ÜLIKOOL Nr.5
Maailma ja
Inimesesoo tulevik.
Wäljaantud: Haapsalus aastal 1910.
TULEWIKU
KOOL JA KASWATUS.
Jehan van
der Straaten.
Kord elas
üks wana ja tark mees, kes peaaegu niisama wana oli kui mägede ladwad. Ta oli
nii tark ja tal oli nii suur wõimsus, et kõik päkapikumehed, muruneiud, maa-,
mere- ja metsahaldjad tema sõrmenäituse järele talitasiwad ja ta käskusid täpi
pääl täitsiwad.
Aga sa
jumaluke! Ta oli juba liiga wana, et ta neist kellegist enam aru ei saanud.
Üksgi päkapikumees ega haldjas ei suutnud tema huuleid naerule meelitada, üksgi
näkk teda enese weiderdustega rõõmustada ega üksgi muruneid temale enese
iludusega meeldida. Tema oli liiga wana ja see oli wäga halb, seda halvem veel,
et ta mõnikord häämeelega oleks näinud, et ta nendest olewustest weel uuesti
oleks wõinud aru saada. Sellepärast hakkas
ta arwama, et ta neist ehk wast siis jälle wõiks aru saada, kui ta nende
pääle lapse silmade
läbi waataks. Ja ta läks lapse juurde ning ütles: „Armas, kallis
lapsuke, lase mind korraks sinu silmade läbi ilma ja elu waadelda!“
Lapsukene
kostis: „Miks mitte !“ Ja siis püüdis
wana tark mees armsa, lahke lapsukese silmade läbi waadata, aga ta ei wõinud
midagi näha, sest temal puudus lapse hingest aru saamine, millega see rohkem
näeb, kui lihase silmaga. Weel wähem kui enne, wõis ta lapse silmade läbi waadates
päkapikumeeste ja näkkide naljatustest aru saada ning muruneidude iludusest
rõõmu tunda. Siis kahwatas ta nägu surnukarwaliseks, ta huuled ja käed
wärisesiwad ja ta ütles: „ Minu aeg on ümber, nüüd on sinu kord!“ Ja armas lahke lapsukene oma koidusilmadega
oli rõõmus ning õnnelik ja tundis, nagu oleks kiwine raskus tema rindade päält
mahalangenud.
*****
Paremini ega
mõjuwamalt, kui James Arthur Colton seda
nende wäheste ridadega teeb, mida oma artikli algusesse paigutasin, ei ole wõimalik
seda uskumata mõttelagedust enesele ettekujutada, millega meie koolitajad - ei, meie õpetuse- ja kaswatusewiisid
lastega ümber käiwad, kelledest nad kutsutud on mehiseid mehi üleskaswatama.
Nõndanimetatud
„kaswatuse“ wangikuubes jäeb praegusel ajal lapseliku waimu elewus hoopis
kängu. Luuleline kujutluswõim ehk fantasia, mis nooresoo kaunim warandus on,
köidetakse kammitsasse, - ta ei tohi jumala pärast tiiwu lehwitada. Mõtted, mis noorest hingest, jumal teab
missugustesse kaugustesse püüaksiwad tungida ja kõike seda saladuslikku, mis
teda ümbritseb, ära mõista, seatakse külma ja surnud kirjatähe kinni –
kirjatähe külge, mille ümber meie praegune kaswatusewiis nagu nõiaringis
keerleb. Selle asemel, et koolitaja lapsi peaks mõistma, nõutakse, et lapsed
koolitajat peawad mõistma, mis juba üksinda meie praeguse õpetuswiisi ja
kaswatusesysteemi täielist meeletust ja lollust tunnistab.
See ei ole sugugi paljas juhtumine, et just kõigekuulsamad mehed enamasti
kõige halwemad õpilased oliwad s. o. n i i s u g u s e d õpilased, kes teiste
hulgast hooletuma õppimise, rahutuma oleku ja suurema elewuse, seega siis
halwema ülespidamise ja tähelpanewuseta wäljapaistsiwad, mis juures aga
koolitajad kõige päält nende kiirmõtlemise wõimet ja kärmet arusaamist
silmapaari wahele on jätnud. Kõik ülemal nimetatud wead ja puudused tulewad enamasti
– muidugi mitte alati – just laste suuremast waimlisest elawusest.
Elawa waimu
asi ei ole mitte raamatu juures rahulikult istuda. Lapse elaw loomulaad ei luba
teda mitte tundide kaupa ühe koha pääl konutada. See ei ole tema asi, sääl ikka
ja ainult ühe ja sellesama raamatu lehekülje pääle üksisilmi wahtida, kus ta
silm wälja kaugele kipub, kus nii palju ilusat, mõistatuslist ja teaduwäärilist
näha on, - ei, ei laps tahab ja peab iseenese seest wälja lendama, ta tahab
nõnda hingetõmmata, nagu süda kutsub, ta tahab ise oma kopsuga hingata, ta ei
taha et teised temale õhku sisse pumpawad, - õhku, mida ta sissehingata tahab
ja sissehingata tohib.
Õnneks, hakkab arusaamine meie praegusete
kaswatuswiiside meeletusest ja sõgedusest ikka enam ja enam maad wõtma, nõnda
et see aeg kül wist enam kaugel ei ole, kus see hädawarese pesa, mida meie „kooliks“
nimetame, iseenesest sisselangeb ja tema waremetest mõistusetempel auulises
hiilguses üles tõuseb. Selleks pole misgisugust rewolutsiooni tarwis, - ta
tuleb iseenest.
Alles aegamööda hakkawad inimesed arusaama,
et nende eneste sees tundmata jõud peituwad, mis aga suurema hulga sees täitsa
uinuma jäewad, nii et inimesel enesel nende olemas olemisest aimugi ei ole, ja
kui nende jõudude imelist mõju kellegi juures nähakse, siis seda peaaegu
üleloomulikuks asjaks peetakse. Pääle selle saawad inimese enese sees needsamad
imed sündima, mida meie päewapealt teaduses näeme sündiwat. Nagu see kahtlemata
õige on, et meie praegusel ajal maailma ja tema wärwisi hoopis teisiti näeme,
kui inimesed neid tuhandete, kümnetetuhandete ja sajatuhandete aastate eest
nägiwad, ja nõnda kui meie silm alles aastakümnete eest esmalt kunstis ja
pärast looduses wioletikarwalised kiired ülesleidis, nõndasamati ei ole ka
miskisugust kahtlust selle kohta, et warem ehk hiljem ka X – ja teised kiired
meie silmadele nähtavaks saawad ja et meil wõimalikuks saab oma silmawaatega
mateeriast läbinäha. Wõib olla, et meie
sealjuures iseäralis optika riistu peame tarwitama, nagu meie praegugi
mõnesugusi nägemise wigasid prillidega peame õiendama; wõib aga ka olla, ja see
on palju tõenäolikum, et meie silm enesele ise need omadused omandab.
Aga mitte üksi meie lihalik silm ei saa
ennast selles sihis teritama ja täiendama, waid seda saab ka meie waimlik silm
tegema. Talurahwal on wana sügawalt sissejuurdunud arwamine, et lastel sündides
juba kõik selle ilma tarkus olemas olla, mida nad aga enne jälle äraunustada,
kui nad niipalju rääkima on jõudnud õppida, et seda meile oskaksiwad jutustada.
Nii lapselik kui see arwamine ka on, siisgi peidub temas sügaw tõde. Meie õpime
wäikset ja tühist, et suurt ja wägewat, mis meie sees peidub, - unustada. Meie
õpime ja meid kaswatatakse oma sisemiste jõudude surmamiseks. Meie meeled
kaotawad terawuse, ja isegi oma liikmeid õpime ühekülgselt tarwitama.
Terawa nuuskimismeele, mida meie metsarahwaste
juures imestame, on kultura meie juurest juba täitsa ära häwitanud, ka
haisutundmine läheb meist kaduma, lühike nägemine wõtab wõimust, tundmisemeel,
on meil tuimaks ja nüridaks läinud ja kuulmismeel tuhandesuguste mürinate ja
kärinate sees nii tühmaks jäenud, et õrnu peenikesi helilaineid enam sugugi ei
märka. Kui lugu juba meie jämedate meeltega niisugune on, mida meie wägiwaldselt
oleme kõdunema pannud, missugune peab ta siis weel meie peenikeste ja kõige
peenemate meeltega olema! Meie oleme tõepoolest niikaugele jõudnud, et meie
peenikeste waimliste meelte olemas olemist eneste juures juba mahasalgame.
Just lapse juures on aga peenikeste
waimliste meelt ehk hingekeelte wärinad iseäranis elawad ja wastuwõtlikud ning
häda sellele lapsele. Kelle hingekeelte wärinad ühtegi wastukaja ei leia. Kõige
pahem selle juures on just see, et wastukaja wäga raske on ülesleida. Nii
raske, et julgesti wõib öölda, et miljonide laste hulgas mitte ühtegi lapse
hingekeelte helin õiget arusaamist ei leia, ega niisugust wastukajawat keelt
suure „elukandli“ päält, mida ta hing otsib. Niisugune troostita olek, kus
lapse hinge see tundmus täidab, et keegi teda ei mõista ega keegi temast aru ei
saa, wõõrutab teda ka teiste tundmisest ja arusaamisest ikka enam ja enam ära.
Teised jälle, - ja see on kaugelt suurema hulga laste saatus, - kastawad endid
äraneetud „igapäevasuse“ põhja ega jaksa säält elutühjuse merest, kus sees
suurem jagu inimestest endi päewi surma poole saadawad, enam iialgi wäljatulla.
Nõnda on siis „igapäewasus“ just nagu elu-normiks, kawaks ja mõõdupuuks saanud.
Allpool mõõtu on kõik need olemused kes kas päriwuse, haiguse, puuduse,
halastamatuümberkäimise jne. läbi totraks jäenud. Päälpool mõõtu, see tähendab:
just niisama korrawastalised ja kuldselt keskteelt kõrwale sattunud olemused on
geeniused ehk – narrid. Aga keegi inimene ei tea ega aima seda, et just kõike
ümbritsew, tegew ja loow waim, et just geenius looduskorraline ja normalinimene
on.
I g a l a p s s ü n n i b
g e e n i u s e n a i l m a l e, wäljaarwatud üksi need, kes kidunemist wanematelt on
pärandanud.
Seepärast ei
ole sugugi waja geeniust lapse sees ülesäratada: ta on juba enne ärkwel, ta
püüab kõigest jõust ennast awaldama ja ilmutama hakata, aga ta saab – s u r m a
t u d!
Laps saab inimeseks ( ! ) kaswatatud. Igapäewa-inimeseks ilma kõrgema mõttelennuta,
ilma energiata, ilma iseteadwuseta ja algtuswõimeta. Juba meie kodune kaswatus
paneb sellele aluse ja kool annab lapse geeniusele – armupiste (surmahoobi).
Et asja arusaadawamaks teha, toome uuemast
teaduslisest leidusest – traadita telegrafist
(raadio) – näituse. Transmitterist ehk
wäljasaatmise aparaadist läheb sõnum välja. Hertzilained wiiwad teda edasi ja
ta otsib niisugust retsiwert ehk wastuwõtmise aparaati, mis temaga ühte healde
on pandud. Leiab ta niisuguse, siis saab sõnum kuuldawaks ja ta on oma otstarbe
täitnud: saadetud sõnum on kohale wiidud ja säält saab uus sõnum jälle tagasi
saadetud. Kahewaheline läbikäik on awatud ja üksteisest arusaamine loodud.
Wõtame aga näituseks, et retsiwer (wastuwõtmise aparat) ei tööta, olgu et ta
rikkis on, ehk et ta teistwiisi healde on pandud, wäljasaadetud sõnum piirab,
lainetab, wõbiseb ja heljub retsiweri ümber ja rändab läbi terwe ilma, aga
kuskil ei kuulda ega mõisteta teda. Wäljasaate aparatist saadetakse ikka uusi
sõnumeid tagajärele mis vastukaja otsiwad, wastust nõuawad, aga kõik ilma
asjata. Wiimaks raugewad sõnumisaatja himu ja jõud, ta tüdib ja wäsib
ilmaaegsest otsimisest. Rõhutud tundmusega jäetakse aparat seisma ja
roostetama, ehk olgu siis, et ta teistwiisi healde pannakse, kus juures ta
enese algupäralised helid kõrvale heidetakse ja teda nende helide järele
ümbertehakse, millede tarvis retsiwerisi hulgana olemas on.
Antud näitus
on selge ja arusaadaw, sest meie hing ei ole õiges mõttes muud midagi, kui
kõige peenem aparat, mis kõige peenemate helide pääle on healde pandud. Ilma
kahtlemata tuleb kord aeg, kus meie selle aparati tundmise peensusest aru hakkame
saama, - see aeg, kus hinge peenikene mehanika meie eest enam lukkupandud
mõistus ei ole vaid kus hinge ja waimu täielise arenemise pääle päärõhku
pannake.
Meie seisame praegu mõtetelugemise ees nagu
mõne tundmata wõõra ja arusaamata asja ees. Kas on aga keegi millalgi last ehk
terwet laste salka muinasjuttude kuulamise juures tähelepanud? Ons keegi seda waadanud,
kuidas nende hinged jutustaja huulte küljes ripuwad, kuidas nad tema huultelt
igat sõna ära lugewad. Kuidas nad selles mõttemaailmas, mis neile muinasjuttudes
awaneb ja mida nad omaks mõttemaailmaks tunnewad, elawaks saawad ja waimustust
leiawad. See tunnistab meile, et luulekujutus ehk fantaasia on see riik, milles
laps piiramata wõimuga walitseb. Tulewase kaswatuse esimeseks eesmärgiks peab
olema seda tundma õppida, aga mitte temale piirisi panna. Mida suurem fantaasia
on, seda suurem on ka waimline arusaamise wõim neid muljesid, mida waim
enesesse wastuwõtab, ümbertöötada ja uuteks kujudeks ümberluua.
Seepärast
peab kooliõpetaja lapse waimu sisse tungima. Peab kõik tema hingeliigutused ja
hingekeelte wärinad mõistma ja teadma, kui palju „muljendusi“ s.o. kui palju
teadust ta s e l l e l e hingele
toiduseks tohib anda. Kui palju ja missugusi teadusi, sestnagu iga kõht kõike
toitusi ei jaksa äraseedida, nõnda ei jaksa ka iga waim igast teadusest jagu
saada. See pärast peab tulewane kaswatustöö ka palju waremalt algama kui
praegu. Ta peab elu esimesest päevast algama ja kooliõpetaja ei ole sääl juures
mitte õpetajaks, waid õppijaks. Ta peab oma hooleks antud lapse kõige wähemaid
ja peenemaid hingeliigutusi tundma õppima ja peab teadma missugusele teisele
kooliõpetajale see ehk teine laps edasiõpetamiseks tuleb anda, et waimlise energia
warandust, mis lapse hingepõhjas peidub, kasutoowaks teha, sest mitte iga
kooliõpetaja ei ole iga lapse edasiõpetamiseks kõlbuline, mitte iga
kooliõpetaja hing ei tunne iga lapse hingekeelte wärinaid ühesuguse selgusega.
Niisuguse hingede wastastikulisetundmuse
pääle peab kõik tulewane kaswatus ja koolitamine rajatu saama. Kooliõpetaja
teadmised ja tundmused peawad lapse hinge sisse minema ja just nii parajal
mõõdul, et lapse hing üleliigdusest koormatud ei saaks, waid et tale just
niipalju antaks, kui palju tema enesele sellest jäedawaks waranduseks wõib tallele
panna. Õpetus ise ei ole muud, kui wastastikune kõnelemine ja mõtete
wahetamine, nõnda et päältkuulajal raske on wahet tehe, kumb õppijaks on, kas
õpetaja wõi – laps. Igasugustele waimu- ja hinge omadustele ja oskustele
antakse wäljaarenemiseks awarust ja mahti. Ühelegi ei tehta kitsendusi ega
takistusi. Lapse waimujõudude kallal ei pruugita mitte enam wägiwalda nagu
praegu, waid tulewane õpetus on wabastamise töö, mis waimu igasugustest
köidikutest lahtipeastab, kuna praegune kaswatus ainult waimlisi pärisorjasi
walmistab.
Seeläbi peaseb aga üks suur energia aimamata
tugewusele, nimelt: t a h t m i s e j õ u d, ja see jõud saab imet tegema,
imet, mida enne ei ole nähtud, aga mida sellepärast enam imeks ei peetagi, et
ta iseenesest mõistetawaks nähtuseks saab. Mitte kellegi eest, kes n õ n d a on kaswatatud ja koolitatud, ei jäe ükski
teise inimese mõte, kui see aga tema wõimete piiris heljub, arusaamatuks, waid
seisab tema waimu ees niisama selgelt, nagu lahtilöödud raamat. Arusaamatused
inimeste wahel kaowad ära ning sellega ühes kahtlused ja hingewõitlused. Oma
jõuetuse rõhuw tundmus kaobära ja kõik need geeniused, kes praegusel ajal kas
suutumaks läbikukuvad ehk niisugusel tööpõllul töötades, mis nende hingele
wõõras on, ainult igapäisteks keskmisteks kuulsusteks tõusewad, saawad tulewase
kaswatuse ja õpetuse abil kõik suurteks kuulsusteks tõusma ja ülesehitawat tööd
tegema, niisugust tööd, mida nende oskusewõim ja tahtmine neid tegema sunnib.
Igaltpoolt imeb waim enesesse uut toitu. Misgi mulje ei lähe kaduma, waid saab
waba tahtmise suggestiiwse jõuga nagu raudse krihvliga hinge sise kirjutatud.
Meie kõik teame, et see mida häämeelega
õpitakse, meile jäedawalt meelde jäeb. Ainult jäedaw asi kannab jäedawat wilja ja
jäeb meie eluaegseks omanduseks. Raudselt „sina pead“ sistemil, mis meie
praegustes koolides walitseb, on see kurb tagajärg, et meie seda, mida koolis
sunduse abil õpime, ainult selleks õpime, et seda elus kohe äraunustada aga
mitte, et seda meeles pidada. Miks?
Seepärast et ta eluga sugugi kokku ei passi, waid temale täitsa wõõras on ja
wõõraks jäeb.
Teatawasti, nagu Saksa õpetlane prof. Dr
Rosenfeld kirjutab, on üks selts lapsi juba ammusest ajast nõnda kaswatatud,
nagu ma ülemal lühikestes joontes näitasin, nimelt need lapsed Tiibetis, keda
Dalai-Lamaks ja Bodhisatwa
ülempreestriteks seatakse. Nende kaswatajad walawad õpilaste hingedesse just
sellesama waimu, mis nende eneste sees tegew on. Seepärast ei ole sugugi
liialdatud, kui ülemal nimetatud õpetlane tõendab, „et Dalai-Lama silmawaate
ees iga hinge päält kate mahalangeb, nii et keegi tema ees oma mõtteid warjata
ei saa. Asjata waew on sõnade abil mõtteid warjama hakata, sest enne weel kui
sõna huulelt kuuldavale tuleb, annab ta sulle juba wastuse.“
Tema juures
on hinge- ja waimujõud kõige kõrgema pingutuseni kokku kogutud ja seepärast on
siis ka mõlemad nii peenelt tundlikud, et nad ka kõige tasasemaid wärinaid, mis
teise hingepõhjas liiguwad, selgesti tunnewad.
Et ka meie hingeteadlise kasvatuse abil kõik
salalised hingejõud, mida aastatuhandete jooksul meie sees wägiwallana on allasurutud,
tegewusesse wõime panna ja nende abil sedasama kätte saada, mida Dalai-Lama
juures imestame, on selge. Ja et praegused koolimüürid langevad ning nende, kui
waimu sunnitöö wangikodade asemele wabad lilleaasad tekivad, kus lapse hing
kooliõpetaja käekõrwal loodusest enesesse jõudu ja iludust joob, on kindel. Kas
selleks aga weel sada aastat tarwis läheb, enne kui niikaugele jõuame, on wäga
küsitaw, sest eeterilainetel, mis meid ümberpiirawad. On juba uus
tuhandeaastane riik – lapseriik, õige inimesesoo riik – tulemas.
*********
Selline lugu
siis sajanditagusest ajast. Paljudele võib selline „õigekirjutus“ vaeva
valmistada. Mulle isiklikult aga meeldib see väga. Reeglid kus reegleid ei ole.
Tihti heidetakse ka mulle ette minu keerulisi lause ehitusi. No aga sellisele
tasemele meie põlvkonnad ei jõua ilmselt kunagi. Taandareneme lihtlausete
lugejateks. See lugu on võetud ühest raamatukesest milles on rohkem lugusid,
üsna kummalisi mõttekäike, milline võiks elu olla saja aastapärast. Palju selles
raamatus on tõeks osutunud. Näiteks lugu, kus kirjeldatakse vestitaskus kantavat
traadita telegraafi ja muid eelmise sajandi alguses leiutatud „mehanismusid“,
mis tänapäeval kergendavad meie elu.
Selle loo
trükkisingi siia sellepärast, et lausa kahju on sellistest suurtest unistusest.
Saja aastaga
ei ole juhtunud koolihariduses midagi paremuse poole, pigem on hullemaks
läinud.