Mina ja
maailm.
Kõik see,
mida ma näen ja tajun on kummaline. Kõik inimesed tajuvad, et elu on kummaline.
Heaks näiteks selle kohta on Hallo Kosmose saates Ingrid Peegi küsimus: „Mis on
elu mõte“.
Miks peab
üks inimene oma pead vaevama sellise kummalise mõttega. Tavaline inimene, kes
ei küsi enda käest vähemalt üks kord päevas seda küsimust, temal on oma elu ja
oma maailmavaade. Nende inimeste ja mõttemaailmaga siin raamatus ma eriti ei
tegele. Elul peab olema mingi mõte ja selle leidmine on väga huvitav tegevus. Tavalise
inimese seisukohast on elu mõte - päevast päeva toimetada ja kui miskid
takistused tekivad, siis nad seisavad kuskil risteel ja ei saa mitte millestki
aru. Esoteerilise inimesega on tiba teistmoodi. Nemad hakkavad uurima ja pärima:
miks, kuidas, mida, kus, kelle käest.
Maailmast
arusaamine on üks neist huvitavatest asjadest. Kui inimene kasvab ja areneb,
siis tema sisse tuleb info. Infost tekib mingi maailmapilt ja vastavalt sellele
kujuneb inimese konkreetne elutee. Kui tegeleda vaid sellega, mida räägitakse
maailma meedias, koolis ja kaaslaste poolt, siis elust arusaamine jääb toppama
või isegi muutub inimese arengule ja eksisteerimisele kahjulikuks. Ma kohtan
iga päev selliseid inimesi, kes ei ole rahul oma eluga. Peamiselt ei ole nad
rahul sellega, et neil ei piisa materiaalseid väärtusi. Neid materiaalseid
väärtusi ei saagi inimesel piisavalt olla, sest enamus ei suuda isegi unistada –
kui palju tal võiks midagi olla ja mida ta nendega peale hakkab. Inimene on
tegelikult nagu rott või harakas , kes tassiks pesasse kogu selle saasta mida
ta silmadega näeb. Vähe, vähe, vähe, aina ja alati on kõigil midagi vähe.
Arutasin ükskord ärimehega. Ärimees tahab olla rikas. Küsisin siis tema käest,
et palju ta tahaks saada. Ta vastas, et miljon võiks ikka olla . Küsisin siis,
et kui sul oleks kogu aeg miljon üle, kas siis oleksid rikas. No ärimess oli
nõus sellega. Siis küsisin aga – kas siis kui oleks 999999 kas siis oleksid
vaene. Ja kus on see piir, kus sa oleks juba närvis, et polegi enam rikas.
Teate – ta ei osanud selle peale midagi öelda. Kus on elus see piir kus on vähe
ja kus on juba piisavalt.
Raha,
armastust, vabaajaveetmist, sööki jooki ja isegi – tööd. Tavalise inimesega ei
saa sellistest asjadest isegi mitte rääkida, sest tema ei tea seda piiri.
Esoteerilise inimesega on pisut lihtsam. Aga mitte eriti. Ma olen kohanud õige
paljusid erilisi inimesi kes tegelevad teiste õpetamisega, joogadega,
selgeltnägemisega, šamanismiga, igasuguste energomeestega. Need on
esoteerilised inimesed, neil on teadmised, mingi tunnetus ja kindel
maailmavaade. Kõik Hallo Kosmose esinejad on sellised. Nad on küll
esoteerilised, kuid ka nendega ei saa rääkida, sest nad on kinni omas asjas.
Ainult selline esoteeriline inimene kellel endal ei ole mingit kindlat meetodit
või erilist annet, need saavad asja olemusest täielikumat pilti. See
esoteeriline kompott on tegelikult nii suur ja mitmepalgeline, et inimene ja ka
esoteeriline inimene ei suuda sellest saada ettekujutust ka ilmselt mitme eluea
jooksul. Kui kuulata järjest ära kõik Hallo Kosmose saated ja kõike seda uskuda,
siis võib inimese peas juhe lihtsalt kokku joosta.
Ka mina ei
saanud väga pikka aega aru, miks erinevad teooriad ja erinevad esoteerikud
räägivad tihtipeale lausa üksteisele vastu. Suheldes esoteerikutega olen ma
pidevalt kohanud seda sama mida tunnevad ka tavalised inimesed. Kõik kiruvad
pidevalt üksteist taga. Küll see ajab jama ja küll teine töötab ei tea kelle
kasuks. Sellest arusaamine võttis minul nii palju aega enne kui ma sain aru, et
neil kõigil on õigus. Et sellest piltlikumalt aru saada ma pidin endale looma
ulmelise ühiskonna, kus puudub duaalsus. Hea ja halb. Kirjutades pikka aega seda lugu, ma sain arum
et maailmas puudub duaalsus. Me oleme selle ise välja mõelnud. Või on see meile
välja mõeldud, et me ei saaks aru - seda pole olemas. Duaalsus on ülihea vahend
petta ja orjastada inimest. Kõik see, mida kirjeldab Telegramm oma maailma varivalitsusest,
millest räägib David Icke, Jüri Lina ja muud salaseltside uurijad, kõik see
tõestab veenvalt, et meid kasutatakse lihtsalt ära ja peamine vahend selleks on
– duaalsus. Hea –halb, rikas- vaene, ilus ja inetu, tark ja rumal. Ja sellise
maailmavaatega on väga lihtne inimest ära lollitada. Sada maailma rikkaimat
inimest? Mis imelik tabel ja kuidas ning miks ma peaks sellist jama lugema.
Ainult selle pärast, et siis ma saan patja nutta - kui vaene mina olen. Ja
pidevalt hädaldada ka teistele. Loen
ajakirja „Imeline teadus“ ja ei saa
mitte mõhkugi aru mis selles imelist on - kui ma loen samal ajal näiteks
raamatust „Dogmadete teadust“ mis kõik veel võib olla ja millist teadust meile
püütakse pähe määrida. Raamatud, internet, Youtube on täis igasugust infot. Üks
kõik kellele ma räägin sellest mida ma olen lugenud ja mis ei mahu kaasvestleja
seni teadaolevasse maailmapilti – ta ei saa aru. Ta peab mind lolliks ja ütleb
et - see on võimatu. Mis asi on võimatu. Duaalsus on võimatu. Kui võtta kõike,
mida me enda ümber näeme – mitte duaalsuse seisukohast, vaid kui ainsust, siis
muutuvad kõik asjad võimalikuks. KÕIK.
Kõik, mida
me tajume on – INFORMATSIOON – teave .
Värvused, maitsed,
lõhnad, tajud ja tunnetused. Me oleme loodud informatsiooni vastu võtmiseks,
selle töötlemiseks ja enda liigutamiseks. Info on: osakesed, lained, arvutused meie ajus,
tajumine südamega ja liikumine ajas-ruumis, sellel hetkel kus me parajasti
oleme. Kui me võtame kogu selle infost arusaamise omaks ainsuslikust seisukohast,
siis muutuvad paljud asjad lihtsalt selgitatavaks. Üks lihtsam seletus ainsuse
ja duaalsuse erinevusest seisneb selles, et ainsus on õige ja duaalsus on lihtsalt
- võitlus. Niipea kui me kasutame duaalsust, me hakkame kohe võitlema iseendaga
ja oma kaasvestlejaga. Kui kaks meest istuvad pargipingil ja jälgivad mööduvaid
naisi, siis kohe hakkab peale duaalsus ja võitlus. Vaata, see naine on ilus ja
see seal on päris jama. Absurd. Kuidas saab keegi olla ilus ja keegi inetu.
Kuidas saab keegi olla tark ja keegi rumal. Duaalsuses on see võimalk. Kõik
asjad duaalsuses on hinnatavad – selle inimese enda isiklikust seisukohast. Ja
kõik. Palju õnne neile inimestele, kes niimoodi elavad ja ei saa mitte
millestki aru, mis nende elus toimub. Miks neil pole raha – kui palju. Miks
nende tervis lonkab – nende seisukohast ja arstide „hoolitsusest“, Miks Putin
on loll ja vastik inimene (mõni arvab, et Obama on loll ja vastik inimene).
Ainsuse
seisukohast võttes on asjad hulga palju lihtsamad.
Must on must
ja must ei ole valge või määrdunu vastand. Palju on rohkem millestki – inimese
enda seisukohast ja kui palju on palju. Ainsuse seisukohast ei ole palju ega
vähe, vaid on piisavalt, parasjagu ( suht nulliga, niipalju kui vaja läheb,
niipalju on paras).
Kui maailmas
oleks vaid Putin siis oleks kõik korras. Oleks üks kindel maailmavaate, vastav propaganda
ja inimesed kõik usuks seda ja oleksid õnnelikud. Nägime seda õnne Brešnevi ajal.
Niipea kui on Putin ja Obama, on kohe duaalsus ja võitlus. Hullem lugu on aga
see, kui me korrutame iga inimese duaalsuse – tema seisukohalt, seitsme
miljardi inimese duaalsusega nende seisukohalt, saame sellise supi, pudrud ja
kapsad, et kogu igavikulisuse juures, pole seda jama suudetud ära helpida ja kõiges
selles jamas see esoteerika seisnebki. Püüda sellest jamast arusaada ja leida
elu mõtet. Väga suure mõttepausi koht????
Milleks on
esoteerikat vaja.
Kohtasin
kodutut. Ta palus minult suitsu ja ma andsin. Selgus, et kodutuks saab üsna
lihtsalt. Inimene, viiekümne eluaasta jooksul on ära rikkunud oma tervise ehk
siis, üks käsi eriti ei liigu, ühel põlvel on protees ja selg on ära. Inimesel oli isa ja õde, elasid linnas oma
majas, kuid neile ei meeldinud poja ja venna naine ning sisuliselt aeti vend
isakodust välja. Mees ja naine, elasid naise korteris neli aastat ja naine suri
ära. Kuna nad ei olnud abielus ja mehel-invaliidil puudus raha, siis
linnavalitsus otsis üles kauged sugulased, kes pärisid korteri ja matsid naise.
Ning mees ongi tänaval ja kodutu. Lihtne ja tüüpiline lugu, selliseid on
maailmas ilmselt tuhandeid. Lihtsa duaalse inimese saatus, öeldakse selle
peale. Normaalne värk. Kust persest selline värk normaalne saab olla.
Duaalsuses – võitluses. Kes siis võitleb kellega.
Inimese elus
on vaja tegelikult vaid kahte asja. Et kõht oleks täis ja katus oleks pea
kohal. Sellest inimesele tegelikult piisaks. Selleks, et sellist olukorda ja
seisundit saavutada – kogu eluea vältel, selleks ongi vaja duaalsuses - esoteerikat.
Ainsuses
puudub võitlus ja seal pole esoteerikat tarvis, sest seal teavad kõik kõike ja
abistavad üksteist ja kodutuid ei saa tekkida.
Duaalsuses
on aga vaja esoteerikat ja mitte ainult lihtsat esoteerikat, vaid põrgulikku
esoteerikat. See tähendab seda, et peaks teadma palju ja paljudest asjadest
(kui palju on palju - võimalikult mitmekülgselt).
Kui elada
ainult paari esoteerilise valdkonnaga, siis varem või hiljem jooksevad
probleemid puntrasse ja siis pole surm enam kaugel (kodutud joodikud. Muideks
joomine iseenesest tähendab seda, et inimene on paljust oma elus loobunud ja
valmistub surema).
Kui inimene
ei tegele esoteerikaga ja usub vaid seda, mida talle õpetatakse koolis, mida ta
näeb meediast ja mida usub teiste lähedaste juttudest, siis on üks selline
skeem lihtne tulema.
Inimene
sünnib. Tal on kõik olemas. Tal on ema ja isa. Ema teeb nii, et tal on kõht
täis ja isa on kindlustanud katuse pea kohale. Nooruspõlv kulub selle peale, et
aru saada, kuidas neid kahte asja saada endale - elu lõpuni. Vastavalt
elukoolile, ta üritab neid kahte asja luua endale. Tihti juhtub aga see, et
mitte teades esoteerilisi ehk siis eluliselt vajalikke teadmisi, jääb inimene
haigeks. Haigeks jääb inimene seepärast, et ta on elanud sellist, elu mis ei
vasta tema keha funktsioneerimiseks vajalike tegevustega. Toitub valesti,
töötab tervist kahjustavates tingimustes, mõtleb valesti jne. Esoteerikule pole
vaja pikemalt selgitada. Siis selgub, et inimesel on vähk. Korralik, ajupestud
inimene läheb arsti juurde, laseb ennast kemiseerida või kiiritada ja rohkem
kui viis aastat, see inimene vastu ei pea. Tavaliselt siis matustel me halame
ja nutame sellist inimest taga. Oli ju hea inimene, miks küll saatus tema vastu
nii karm oli. Saatus ei olnud karm, sest saatust pole olemas. On vaid valed
valikud. Jälle duaalsus – valed?
Mittepiisavad valikud selleks, et surra tervena, piinlemata ja oste jala
pealt. Minult on küsitud vahest, et miks selline tark mees nagu Gunnar Aarma
suri nii varakult ja äkki. Aga miks peab inimene piinlema ja vaevlema ja miks
ta peab üldse maailmas tiksuma, kui ta otsustab ära minna ja alustada elu või
midagi muud kuskil mujal. Sellisel inimesel ei olnud siin maailmas ilmselt enam
midagi õppida. Ka vähihaigel pole siin selles elus enam midagi õppida ja selle
asemel, et talle soovida pikka ja piinarikast eksisteerimist selles kehas,
võime hoopis rõõmu tunda, et vaim sai vabaks ja võimaluse liikuda edasi.
Duaalsuse seisukohast on selline maailmavaade absoluutselt võimatu. Sama oli ka
kodutuga kes küsis, miks küll kõik see temaga just niimoodi toimus. Ma ei saa
talle esoteerikuna ja ainsuselasena suus sisse öelda, et selle pasa keerasid sa
enda jaoks ise kokku. Lihtsalt vaimule oli vaja sellist kogemust. Ole rahulik.
Järgmises elus või järgmises kohas, sa sellist kogemust enam ei saa, sest sa
oled selle juba läbi elanud.
Teadus ja
ajalugu.
Esoteerika
terminist ja olemusest ma alguses rääkisin ja kuna esoteerikat ei ole olemas,
siis mis on olemas.
Olemas on
kõik see, mis on praegu, on olnud enne, see mis tuleb ja see mis asetseb
Kõiksuses. Kõiksust tavaliselt seostatakse religioossete lugudega. Normaalsed
inimesed Kõiksust ei usu ega hooma. Kõiksus ei ole midagi religioosset. Kõiksus
on – Kõik See Mis On Olemas . See on üsna huvitav teema, et mis kõik siis olemas
on. Vau. Lase korraks meel vabaks ja kujutle, mis kõik võiks olemas olla ………
Tegelikult
on üks vahva asi. Paljud usuvad midagi ja paljud ei usu neid asju, mida ta
kuuleb. Uskumine on absoluutselt dualistlik tegevus – usun ei usu – võitlus oma
peas. Midagi ei saa teistele rääkida, sest niipea kui räägid midagi, tuleb
sealt dualistlik pläma – see ei ole võimalik, sellist asja ei ole olemas, sa
saad asjast valesti aru. Tegelikult on paljud asjad kordades lihtsamad. Laseme
korraks duaalsusest lahti ja vaatame mis juhtub.
Tulnukad – neid
ei ole olemas, sest mina pole neid näinud.
Vähki ei saa
ravida, sest arstid nii väidavad.
Dinosaurused
surid välja 60 miljonit aastat tagasi ja kohe hakkasid ahvidest inimesed
arenema. Ahvid tulid puu otsast alla ja 7000 aasta tagasi tekkis Sumeri kultuur,
koos kirja ja keelega. Ei olnud enne ühtegi kultuurset inimest ja pole
universumis mitte kuskil ega kunagi varem olnud elu.
Siis
ehitasid egiptlased paarsada püramiidi, millede kogu mass on umbes 200 miljonit
tonni, pronksmeislite, talide, puurullikute ja nööridega. Perfektse matemaatika
ja astronoomia alusel. Milleks, kui sinna pole mitte kedagi isegi maetud.
Suhteliselt
seosetud näited. Kuid kõiki neid seob teadus ja ajalugu.
Teadus ja
ajalugu on nii esoteerilised, kui üldse võib olla. Need ongi kaks sellist
valdkonda – mis ei ole kõigi jaoks. Kui meesterahvaid teadus ja ajalugu
mingilgi määral huvitab, siis enamus ei tea neist asjust mittekuimidagi. Siin
on ilmselt nüüd selline koht, kus hakkavad pudenema sellised esoteerikud, keda
esoteerika põhjalikumalt ei huvita. See mis edasi tuleb, on nii esoteeriline,
et enamus inimesi ei suuda siit mitte midagi uskuda.
Vale, vale,
vale – kõik on vale !!!
Tuli välja,
et Einar Laigna tegi või siis alustas
oma filmi umbes samal ajal, kui ma seda lugu kirjutasin. Olen minagi käinud
mitmel Laigna loengul ja ootus selle filmi kohta oli suurem, kui see film
ise. Filmil endal polnud häda kedagist.
Kes aru saab ja tahab aru saada, see saab filmi igast mõttest aru. Minul oli
aga hoopist teistsugune ootus. Kunagi lapsepõlves lugesin Stevensoni raamatut
„Lugusid loomadest“ ja sealt jäi meelde kuidas käib hundijaht. Hundijahis on
hurdad, kes jooksevad kiiresti ja kui nad üksiku hundi leiavad, siis piiravad
nad ta ümber. Hunti rünnata nad ei julge. Hundijahis on ka hundikoerad,
verekoerad, lambakoerad – kuidas parajasti neid kutsutakse. Need koerad jooksevad
aeglasemalt ja kui nemad kohale jõuavad, siis ümbritsevad nad koos hurtadega
hunti tihedamalt, kuid rünnata ei söanda neist keegi. Hundi jõud, eelkõige
metsalise vaimujõud on nii suur, et suudab kultuurkoerlastele vastu hakata.
Siis, kui hulga aja pärast jõuab kohale üks väikest kasvu, kuid julge südamega
Spits siis lugu muutub.
Ta vupsab
hurtade ja hundikoerte vahel otse hundile kõrri ja ülejäänud koerad tõmbavadki
hundi ribadeks.
Midagi
analoogilist toimub hetkel ka planeedil Maa. See hetk siin, ei ole enam nii
„pime“ ja „tume“, kui oli aastaid ja paljusid aastaid varem.
Mingi
valguskiir piilub hämarate kardinate vahel sisse. Terve maakera lõriseb ja
uriseb selle jama ja vale peale. Hurtasid ja verekoeri on üsna palju. Nad on
selle karvase kolli juba ümber piiranud. Koll näitab veel hambaid…
Hurtadeks
võiks nimetada selliseid mehi nagu Kopernik, Galilei, Bruno, Tesla ja veel
palju, palju vanema aja ärksaid teadlasi ja filosoofe.
Verekoerteks
on tänapäeva „erilised“ inimesed nagu näiteks David Icke, Jüri Lina, igasugused
teadlased: Bruce Lipton, Edgar Mitchell, Robert Lanza ja tuhat teist veel. Need
on need inimesed, kes üritavad igasuguste katsete, teooriate ja seletustega
meile arusaadavaks teha, et maailmas mida me teame ja näeme – ON KÕIK VALE.
Nüüd jääb
ainult veel loota ja oodata - kunas SPITS kohale jõuab. Kes on see väikest
kasvu, julge südamega tegelane, kes kargab kõrri sellele „karvasele“ olendile,
kes kogu seda valet toodab. Selle valega on sama nagu hundijahiga. Kui
hundijahti korraldatakse, siis sellest teab ainult kindel seltskond. Nemad teavad,
et hunti jahivad. Kõik teised ilma inimesed aga tegelevad muude asjadega ja kui
neile seletada, et kuskil käib hundijaht, siis nad tavaliselt kehitavad õlgu.
Ütlevad, et „pole minu asi“ või hoopiski; „ära aja pada, kas sa ise ka seda
usud“.
See, et siin
maailmas - planeedil Maa käib mingi
jama, et siin toimetab mingi „karvane tont“ ja sellele tondile jahti peetakse, see on esoteerikutele
ammu teada. See, et see jama ja vale on enamustele arusaamatu, on võimalik vaid
ühel põhjusel. Seda valet on nii palju, et puhast tõtt ei olegi. Seda on nii
raske sõnadega kirjeldada, kuidas me
teame ja mille me oleme oma eluaastatega endale „selgeks“ teinud.
Kuidas KÕIK
see on vale.
See eelnev
jutt oli lihtsalt kergeks kirjanduslikuks värvinguks. Jutt on tegelikus VALEST.
Sellest valest, millest aru saavad VAID esoteerikud. Tavalised inimesed, enamus
teadlasi ja muid asjapulki ajavad omi asju ja teevad seda tõemeeli. Kui aga
inimene hakkab tegelema esoteerikaga ehk siis uurima neid asju, mida koolis ja
meedias ei räägita, siis juhtub kummaline muutus. Paljud asjad, jutud,
tõekspidamised hakkavad muutuma kaheldavaks. Igasuguste teooriate uurimisel
tekib nii palju küsimusi. On mitmeid raamatuid, kus autor pidevalt kordab ühte
ja sama mõtet. Kõik see on niivõrd teistmoodi, et on väga raske seda inimestele
seletada - nendele arusaadavas keeles, nendele arusaadavais tunnetes ja
aistingutes. Lihtsalt öeldes on inimesele ülimalt raske midagi seletada, kui
tal puudub võime millestki aru saada. Sellepärast ei olegi mingit lootust, et
sellest raamatust saaks aru inimene kes EI OLE ESOTEERIK. Tavalist inimest ei
ole eriti võimalik „ümber kasvatada“ või veenda. Esoteerikul on ilmselt mingi
soon, geenipaar või ajusünaps tiba teistsuguses ühenduses, kui tavalisel – puu
otsast tulnud, ahvist arenenud „darwinlasel“. Selle raamatu kirjutamise ajendiks
ei olnus see, et kirjeldada või harida tavalist inimest. Mitte selleks, et
magaval ja uimasel inimesel hakata silmalaugusid lahti kangutama, et sinna „valguskiirt“ sisse lasta.
See lugu on
kirjutatud esoteerikutele. Eelkõige sellistele uurivatele, kahtlevate tüüpidele
kelledel on tõsine soov ja kindel nõu selle „jama“ ja „valedega“ edasi ja
sügavuti tegeleda.
Maailmas on
nii tohutu suur hulk selliseid uurivaid inimesi.
On vaid üks
suur probleem. Infot on liiga palju. Õiget või siis õigemat informatsiooni on aga
selle sees nii vähe ja seda on rakse üles leida.
Tänapäeva
internet on infot, filme ja teooriad paksult täis, ilmselt miljoneid-triljoneid
tunde. Iga vähegi selgitavam film kestab poolteist tundi ja kõike teooriaid on
võimatu läbi vaadata. Mul tuli mõte kirjeldada siia raamatusee mõningaid minu
jaoks huvitavaid teooriaid, lisan juurde ka linke, raamatuid ja inimesi, kes
selgitavad. Nii on lihtsam, siis igaüks keda miski huvitab saab informatsiooni
otsa peale ise. Paljud „algajamad“ esoteerikud nagu ka mina „olin/olen“ ei saa
KOGU selle jama või vale suurusest aru. Ei saagi saama , sest see on niiii suur.
Üks hea võimalus on hakata sellist informatsiooni koguma, enda seest läbi
laskma ja ka „läbi kirjutama“. Uskuge mind, loetud materjalide ümber ja ringi
kirjutamine – „enda tekstideks“, annab väga hea tulemuse. See võimaldab
süveneda ja tunnetada – mis võib hetkel tõesem tunduda.
Hiljem on
nii hea enda tekste üle lugeda ja avastada neid arenguid, mis on toimunud. Ei
pea endale tuhka pähe raputama - „kui loll ma võisin varem olla“. Muidugi olin.
Olen jätkuvalt, sest homme on meil informatsiooni rohkem kui täna.
Aitab
sellest keerutamisest ja veenmisest. Tõelist esoteerikut ei ole olegi vaja
milleski veenda
Valesid ja palju
valesid.
Sellest, et
aru saada kuidas kõik on vale, peame alustama mingist otsast. Me saame aru, et
poliitika on vale. Tervishoid on vale. Religioonid on enamuses vale. Sõda on
vale. Isegi esoteerika on vale.
Tänapäeval juba väga paljud teavad ja suudavad
ette kujutada, kuidas on valed poliitika, rahandussüsteem, tervishoiusüsteem
jne.
Rahandus
süsteem – film „Zeitgeist“ ja teised analoogilised, Nõmme Raadios on palju
loenguid raha kohta.
Tervishoid - enamuses müügitöö ja kasumi teenimine. Kuid
on ka selliseid arste, tervendajaid ja muidu inimesi, kes isegi teavad ja
teevad inimesi tervemaks ehk teisiti öeldes – „korraks“ tõstavad toonust.
Kuidas aga päriselt terve olla. ( Olga Butakova – Tervise saladused, Jüri Lina Tervise
valem, Vadim Zeland – Transurfing. Need võiks alustuseks head raamatud olla.)
Et jamast
aru saada ja hoomata valed suurust, siis peaks uurima natukene ajalugu esoteerilisest
seisukohast. Ka ajalugu ise on üks suur jama, vale ja võltsing. On võimalik, et
kõik see mis oli, on ja tuleb – toimub ainult siin ja praegu Aga kui ainult nii
elada, siis võib igavaks minna.
Uurime
natukene ajalugu.
Teooriaid
AJA LOOST on väga palju. Koolis püütakse meile ajalugu – ÕPETADA.
Haridussüsteem on kohutav. Ajalugu EI
SAA õpetada. Ajalugu on nii pikk, see on nii võltsitud ja ümberkirjutatud. Ja
nüüd koolis sellist jama õpetada ( loe – kaikaga pähe tagudes) aastaarve
tuupides. Kogu selle jama eest „kahtesid“ saades ning pärast kodus veel
vanemate käest pragada või peksa saada. See on kohutav.
APPI, APPI
!!!! ( ma ootan seda SPITSI kes kargaks tondile kõrri, et saaks selle ribadeks
kiskuda).
Valed.
Meie ajalugu
piirdub nullpunktist 2000 aasta siiapoole ja mingi 5000 aastas sinnapoole. Ja
kõik või ???
Alates 5000
aastat vanema poole, enam ajalugu ei eksisteeri, siis oli darwinism – ahvist
inimeseks saamise periood. Inimene maga kaineks. EI OLNUD,
Inimene pole
ahv, pole kunagi ahvist arenenud ja pole kunagi ahv olnud. Kes seda jama usub,
on lihtsalt peast soe, haridussüsteemi ohver. Mina pole selle kuulutaja, kuid
inimkonna vanus on palju, palju aastaid - miljoneid.
Neid ajaloo
kirjeldusi, mis kirjeldavad inimkonna arenguid miljoneid aastaid – ON OLEMAS.
Need
tunduvad utoopilised, kuid need on kordades loogilisemad kui „darwinism“ või
„SUUR PAUK“.
Miljonite
aastate ajaloost räägin hiljem pikemalt. Lähiajaloost võtame ette aga paar-kolm
kirjeldust. Kirjeldusi on palju ja erinevalt koolist, me ei pea ajama täpselt
näpuga järge, mis aastal midagi toimus. Pähe ei pea ka midagi õppima. Mis kõige
tähtsam – keegi ei anna meile peksa, kui me alguses ei sa aru ja ei usu. Parim
on ka kui me ei lähe ise oma veendumuste kaitseks teisi peksma. Ajalugu on
tegelikult raha lugemine ehk puhas bisness.
Alustame
Egiptusest ehk siis kõige „iidsemast“ inimühiskonnast. Püramiide ei ehitanud
puu otsast alla tulnud ahvid, pronksmeislite ja puuhaamritega. Püramiidid ei
ole ehitatud kiviplokkidest (looduslikust kivikarjäärist töödeldud
materjalist). Paljud püramiidid on tehtud betooni valamise tehnoloogiaga. (Üks
kõige lihtsam film, kes valdab vene keelt – I. V. Davõdenko – https://www.youtube.com/watch?v=4kpHqyYfEro
).
Egiptuse
püramiidid, need mida me tänapäeval tunneme ei ole vanad 5000 aastat e. m. a.
Need on hoopis nooremad või isegi hoopis teisest ajast ja ruumist. Egiptuse
püramiidid ei ole kogu aeg olnud sellise kujuga kui me neid tänapäeval näeme
või käega katsuda saama (olen isiklikult katsunud ja uurinud).
Vaevalt
kolmsada aastat tagasi nägid Napoleoni sõjamehed ja kunstnikud hoopis
teistsuguseid püramiide ja kunstnike poolt kujutatud gravüüridelt saame me neid
isegi silmaga näha.
Püramiidid
ei ole ehitatud sellise kujuga ja nendesse kohtadesse, kus me näeme neid
praegu.
Miks neid
ehitati (kui neisse ei ole kunagi kedagi maetud). Ühe erilise versiooni
kirjeldus on ka raamatus „Elulille iidne saladus“. Ka selles raamatus võib
enamus olla tõepärane, kuid pikemal uurimisel selgub, et need tehti kellegi
poolt, kindlal eesmärgil ja ilmselt nende eesmärk ei ole sugugi kasulik Maa
inimkonnale. Pigem vastupidi.
Ajalugu ei
ole teaduse haru, kuigi meile nii kirjeldatakse.
Ajalugu on
pigem AJA LUGU ja see lugu on kuidagi moodi ja kellegi poolt kuhugi ülesse
kirjutatud.
Siis kui
inimene hakkab TAIPAMA, et ajalugu ei ole teadus, vaid kellegi ülesse kirjutatud
muinasjutt –muistne jutt, siis lähevad paljud asjad oma kohale. Me võtame
tänapäeval üsna tõe pähe kogu seda informatsiooni mis on üles kirjutatud
vanadesse ürikutesse.
Ma keeran
siia ühe vahva krutski ja katsuge see mulle ära seletada.
Ajalugu on
võetud tõeks vanade käsikirjade järgi, sellise raamatu nagu – Piibel järgi,
maalide, koopa joonistuste ja kivisse raiutud informatsiooni järgi. Kõik!!!
Mitte mingeid muid tõendeid ajaloo kohta ei ole olemas. Ei ole olemas mingeid
„arhailisi“ fotosid, filme, salvestisi, et me saaks vaadata paari aastatuhande
taha. Seitsme aastatuhande taha. On vaid Vana-Kreeka skulptuurid ja keskaja
maalid. Kust me teame, et need ON ehtsad ja see mis neis tekstides kirjas - on
ehtsad. Kui ma pakiks tänapäeval ära ühe raamatukogutäie raamatuid, viiks need
hermeetilisse hoidlasse (või „trükiks“ tekstid kullast tehtud lehtedele –
inkade vanad raamatud) ja tuleviku inimesed leiavad need raamatud, ütleme 2000
või 5000 aasta pärast???
Fantaseerime,
millise pildi me saaksime. Vaatab tuleviku inimene meie kokaraamatut ja saab
infarkti. Inimesed tapsid loomi ja sõid neid. Teine võtab lahti näiteks raamatu
Teisest Maailmasõjast – ka see saab infarkti. Inimesed tapsid maha miljoneid
omasuguseid – EI TEA MILLE PÄRAST. Kolmas tegelane võtab ja loeb ulmeromaani,
näiteks „Kosmose odüsseia“ ja tema nägu läheb naerule. Ikkagi inimesed,
lendasid kosmoses ja puha.
Vot täpselt
selline jaburdus meil praegusel ajal ongi nende ajalooliste ürikutega. Kust me
teame, et mõnda ürikut ei ole kirjutanud vaimupuudega inimene. Mõnda naivist.
Mõnda skeptik. Ja mõne võis kirjutada ka ulmeline kirjanik. Kui selliseid
kirjanikke on tänapäeval, siis miks neid ei võinud olla sadu ja tuhandeid
aastaid tagasi. Lisaks sellele tuleb veel ka „telefonimäng“. 2000 aastat tagasi
kirjutas mingi lunaatik oma arust uhke romaani. 100 aastat hiljem kirjeldas
kooliõpilane oma „kirjanduslikus essees“ lunaatiku luulut ja nii edasi. Ja siis
sündis 2000 aastat hiljem „geniaalne“ professor ja arvas, et inimene arenes
ahvist.
Täpselt sama
jama on Piibliga. Nii palju kui ma sellest raamatust tean, siis tavaline mitteusklik
inimene ei saa sellest aru ja loeb kogu selle teksti pigem ulme valdkonda.
Keegi jumal
lõi planeete ja kosmoseid, lõi valgust, vaikust ja inimesi. Inimesed muudkui
paljunesid (mitte ahvidest) ja siis hakkasid üksteist maha tapma. Ja nii tuhandeid
aastaid . Kuidas on võimalik sõdida ja inimesi
tappa tuhandeid aastaid ja miljonite kaupa. Ja missugune see jumal siis
oli kes sellist „jumalikku“ loomet lõi. Kui mina oleks jumal ja saaks LUUA
midagi, kas ma looks siis mingi sellise kaose. Võimalik, kuid vaevalt.
VALE. Pole sellist ajalugu, on ainult haigete
inimeste fantaasia vili ja nende viljade ilukirjanduslikud kirjeldused
ajaloolistes vanades ürikutes.
Kes ei usu
toon sellise näite. Minge õhtul teleka ette, võtke pult pihku ja hakake
telekanaleid vahetama. Kui teil on näiteks 100 telekanalit, siis õhtusel ajal
80 kanali pealt tulevad erinevad „tapmise filmid“. Mehed püstolid peos, uudised
surmasid täis, arstide seriaalid. Laste multikad koosnevad ka juba enamuses
vägivallast. NII. Ja nüüd minge õue või välismaa reisile. Ja kui palju te näete
tapmist, vägivalda – tegelikult??
TEGELIKULT
inimene ei ole vägivaldne, pole kunagi olnud ega oleks ka, kui ei oleks seda
karvast kurjamit mis on hurtade poolt ümber piiratud ja nüüdseks ootab veel seda
julget spitsi.
Nüüd võtame „ajaloolisi
käsitlusi“ meile lähemast ajast.
Me ei ela
aastas 2015. Ei saagi elada. See on vale. Öelge mulle, kus on see kirjas, et
2015 aastat tagasi elas ja oli üks mees kes lõi jalaga vastu maad ja ütles :
„täna on ajaarvamise esimene päev“.
Seda ei saa
olemas olla, sest see mees oleks sel juhul olnud „vaimu puudega“. See tähendab,
et ma hakkan tänasest päevast aega
arvama, kuid eilset minu jaoks pole olnud. Kalendrit, selliste aasta numbritega
pole olemas olnud. See mõeldi lihtsalt sellisel kujul millalgi välja (üks
variant sellisest mehest on tegelane nimega Skalinger). Kalender, aeg, ajalugu
– need on kõik väljamõeldised, umbes 99,9999…% ulatuses. Teadlased on välja
mõelnud või mingid mõõdustikud loonud kunstlikult - sellistele asjadele nagu:
sekund, meeter, kg, njuuton jne. Meie võtame neid tõe pähe ainult sellel
põhjusel, et oma elu lihtsamaks teha.
Egiptus,
Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Inkad, Maiad jne ei ole iidsed kultuurid. Pimedat Keskaega
ei olnud üldse olemas, vaid see kirjutati ühe teooria kohaselt ühel kindlal
põhjusel lihtsalt kunstlikult juurde (see on tegelikult ulmeromaan).
Umbes 1000
aastat ajalugu on meile „juurde
kirjutatud“. Keda huvitab see teooria ja selle „tõeks võtmine“ siis YouTubes on
Vene matemaatika ja geoloogiaprofessorite uurimused (Fomenko ja Nassovski - https://www.youtube.com/watch?v=v1rHciunL60
) . Vene teadlased ja matemaatikud üritavad meile seda seletada.