(minu märkus. vot sellisest INFORMATSIOONIST ma pean kujundama ehk siis meile mõistetavaks tegema nii, et enamus infost oleks arusaadav. Kui ma alguses üritasin anda kellelegi sellist teksti korrigeerida, siis need tekstid oleks tulnud hoopis teistsugused, seega siis loobusingi midagi muutmast)
tervistus maalastele ja
väidetavatele duallastele
teid tervitavad siinkohal kraaklased ruko ra
ja casius krooc
meie sõbrad ja kaasseiklejad uurijad temor khan
taarka twin gilda ja kruker khan ning coheima ja tahhini hu andsid
meile kahele eesrääkija volitused
informeerimaks meie arusaamasid alljärgnevatel teemadel
me oleme nüüdseks kulgenud juba õige mitmekümneid kraakühikud ja
väga palju sadu maa aastaid mitmetes
erinevates infoväljades
kõigest sellest jamast on
väga raske aru saada ja kordades raskem on ennast väljendada
kõige raskem ongi just enese väljendamine
kui erinevad inimesed kulgevad ühes kindlas aja ja ruumi koordinaatide
punktis ehk olevikus siis
ka need samad kõrvuti kulgevad inimesed ei suuda väljendada erinevaid asju ja
teooriaid sama moodi miks
kui võtta sama ruumi ehk siis planeedi erinevatel
aja koordinaatidel kulgevad inimesed siis nende
arusaamine on lausa nii piiratud et neil tekib üksteisest arusaamisega tohutuid
raskusi miks
me oleme mingil määral seda tunnetanud et
kogu probleem seisneb kõnes
kõnelemises rääkimises
väidetavalt maalastel puudub telepaatiline side me juba teame et see
ei puudu vaid te olete
või teid on õpetatud seda võimet alla suruma uskumatuse
tunde kultiveerimisega
kui ikka ei ole telepaatilist sidet siis
on lausa võimatu aru saada kas teine
inimene räägib õigust või mitte
sellisel juhul jääb maalasele vaid aimata omas kahetises duaalsuses
kas teine inimene teised
inimesed inimeste juhid ja teooriad
on õiged või valed
peale pikka seiklemist me jõudsime oma konkreetetes uurimistes üsna
kaugele
me ühitasime oma meeled goldbookides
leiduvates teooriates kulgevate inimeste
koordinaatidele mida ka teil nimetatakse
muutunus teadvuse seisundiks
tänaseks päevaks on meie hea sõber isaac asimov lahkunud planeet maa infoväljast ja kulgeb
hoopis teises aja ja ruumi koordinaatide punktis
me pidime leidma kellegi kes avaldaks meie uurimusi ja kelle
kaudu me saaksime ühenduse maa erinevatele koordinaadi punktidele
meie teooriate ja lugude kirjutaja on siis seekord inimene kes
tipib hetkel planeedil maa
isikliku infopanga tippimise
klahvistikul
autor püüab aru saada maailma asjadest isiklike elukogemuste
baasil uurida teiste autorite teooriate ja muu info baasil mida
leidub kogu eksistentsi sisaldavas infoväljas
koos autoriga me üritame tuua mingit teistsugust mõtlemist ja informatsiooni siia konkreetsesse infovälja
esimene mitte goldbook
vaid paberbook ehk
siis kohalikus keeles raamat sai vormistatud sellisena nagu see just välja
tuli
kuigi autor on kirjutanud ka teisi raamatuid siis
selle raamatuga läks just nii nagu see läks
meil ja ka autoril ei olnud mingeid kogemusi raamatute vormistamise
ja välja andmisega
kuna me ei soovi eriti venitada oma informatsiooni andmisega siis me teeme kiiresti tekstid autori
sulest tulevad kiiresti ning väljaandmine
sõltub vaid ajast ning vabadest
vahenditest
meil on aga hetkel väikene probleem selles et me
tahaks saada tagasisidet inimestelt ja nende arvamisi teemadel duaalsus ning elu eksisteerimine
siiani ei ole olnud väga konkreetseid arvustusi või arvamusi
on inimesi kes on meie infot hinnanud liiga raskeks ja
samas on olnud teisi kes arvavad
et info on liiga kerge pinnapeale ja pigem selline liiga
lihtne lugemine
nüüd aga läbi autori me saime juba parema arvamuse
autor avastas infopanga vabas
inforuumis artikli
mis kirjeldab nii mõndagi
me oleme üliväga tänulikud iga arvamuse eest ja
eelkõige just nende eest mis arutlevad elu ja eksisteerimise igavikulistel
teemadel
sellega seoses on veel üks infokanal avanemisel
autor vanakooli mehena ei
kasutanud siiamaani infopankade kõiki
vabasuhtlemise kanaleid
õnneks tema noorem põlvkond suutis
ära selgitada mingi erilise suhtluskeskkonna
näoraamat suhtlusvõimaluste avardamise võimaluse
me väga loodame et selles keskkonnas hakkab toimuma otsesem ja
kiirem infovahetus
nüüd aga läheks selle teema juurde mis meid ajendas kõiki neid tegevusi tegema
me soovime arutada seda esimest avalikku arvamusavaldust
toome selle ära siinkohal täis pikkuses ja siis anname omad
selgitused
Agur Tänav
Kui raamatukoguhoidja mulle käesoleva
arvustuse objekti soovitas, siis kõhklesin enne kui teose oma lugemislauale
võtsin. Nii Arne Tsirna romaani pealkiri „Armastuse valem“, kui ka raamatu
kaanepilt tundusid üsna esoteerilised. Kuna ma eelistan lugeda pigem ulmet kui
esoteerikat, siis on minu kõhkluste põhjused ilmselt aimatavad. Siiski rahustas
mind veidi esilehel seisev lause „Ulmeromaani esimene osa“. Rahustas mind
„veidi“ all pean ma silmas seda, et üldjuhul pannakse tänapäeval sõna
„ulmeromaan“ esilehele siis, kui romaan ei ole päris õige ulme ja seetõttu
peljatakse, et ulmelugeja seda ehk üles ei leia. Vähemalt minul on selline
mulje jäänud, kuigi ma võin ka eksida. Palju suurem huvi tekkis minus aga siis,
kui lehitsedes silmasin värvilisi illustratsioone, mis kujutasid sähvivaid
lasereid ja lendavaid kosmoselaevu. Niisiis, haarasin raamatu kõhkluste kiuste
kaasa. Koju jõudes võtsin raamatu ette ja tahaks nüüd teiste ulmehuvilistega,
sealhulgas romaani autoriga, oma kogemust jagada.
Esiteks võib öelda, et tegu on tõesti ulmeromaaniga: lennatakse kosmoses, aetakse asju ja sisusse on ilmselt ka sügavam filosoofiline mõõde sisse plaanitud. Kahjuks... Aga mis ma seletan, parem tsiteerin neljandat lauset romaani avalehelt:
„Tülisid on tohutus mahus vähemaks jäänud, kuid ikkagi on arenevaid planeete ja süsteeme, kus mõistusega olendid pole veel aru saanud, et taplus on lihtsalt üks silmapilguke arenemise protsessist, mis tuleb ikka omal nahal ära proovida.“
Mõtisklegem nüüd selle lause üle. Mõtisklesime? Väga hea, võtame nüüd järgmise lause. Lehekülg 14:
„Teema on see, et neid laevu uurides, eeluurijad leidsid mingi leiu.“
Niikaua kuni lugeja nüüd selle lause üle mõtiskleb, toon ma ära kolmanda, et see, mis ma öelda tahan, ikka ilusti illustreeritud oleks. Lehekülg 69:
„Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.“
Nüüd on minu elus saabunud hetk, kus ma tahan öelda, et ilmselt ei ole autor väga hästi läbi mõelnud, kuidas anda edasi seda, mida ta edasi anda tahab, sest need kolm näitelauset ei ole ainsad omasugused, vaid iseloomustavad kogu käesoleva ulmeromaani esimest osa. Ehk on see viga minus (kuigi ma loodan, et ei ole), kuid just antud kirjastiili tõttu pean tõdema, et romaani sisu kommenteerimisel jään tagasihoidlikuks, kuna peale viiendat lehekülge ma pigem sirvisin, kui lugesin. Raske on lugeda romaani mõõtu teksti, mille kirjatehniline tase saaks koolikirjanditega konkureerides hädavaevu ilmselt rahuldava või ehk isegi veelgi madalama hinnangu. Kui ma oskaks midagi soovitada, siis vast ehk seda, et autor mõtleks hoolega läbi, milline on see stiil, milles ta tahab oma loo edasi anda. Seejärel leiaks mõne sobiva eeskuju ning kui ta on oma eeskuju kirjandusest leidnud, uuriks hoolega, kuidas tema eeskuju on lauseid seadnud, kuidas mõtet edasi andnud, milliseid sõnu kasutanud ja – mida on ehk raskem tabada, kuid mis pole sugugi väheoluline – milliseid sõnu ta on vältinud. Seejärel kirjutades püüaks valitud stiili jäljendada. Kui siis tekst on viimaks valmis kirjutatud, loeks autor iga oma kirjutatud lause mõned nädalad hiljem uuesti tähelepanelikult läbi ja vaataks, kas ta on suutnud valitud stiili tabada ja ehk annaks oma mõtet kuidagi veel paremini edasi anda või libastumisi välja lihvida. Ja mõned kuud-nädalad hiljem teeks seda veelkord. Ja siis veelkord. Siis aga annaks kellelgi, kes kiita ei armasta, oma teost lugeda ja paluks karmi tagasisidet. Saanud tagasisidet, vaataks oma teose uuesti üle ja muudaks taas, mis tundub viltu olevat. Seejärel võiks siis mõelda avaldamise peale. Kuna tervet romaani nii üle käia on suur töö, siis harjutamise mõttes sobiks eelnimetatut esialgu lühijuttude kallal proovida. Alustuseks on see päris suur töö ja seetõttu muu kallal ma ei hakkaks siis praegu norimagi.
Mida ma kiitma pean, on illustratsioonid. Ainuüksi juba see, et nad olemas on, annab romaanile palju juurde. Nende kunstilist taset ei hakka ma hindama, kuid lihtsa pildivaatajana ütlen, et kõik laserite ja kosmoselaevadega pildid meeldisid mulle väga. Lisaks andis oma boonuse juurde ka see, et nad olid värvilised. Väga haruldane tänapäeva ilukirjanduse juures ja minu siiras tunnustus autorile nende eest. Mida lõpetuseks öelda? Arvan, et lasen lõpusõnad kõnelda endast targematel. Leidsin suurepärase tsitaadi romaanist enesest, sealt, kus astub lavale minu lemmikkirjanik, suurmees Isaac Asimov. See lause on tõepoolest pärl ja usun, et seda tsitaati kasutan ma kindlasti veel nii mõnigi kord. See võtab kokku kõik mu tunded, mis mul „Armastuse valemit“ lugedes tekkisid:
„Pean hämminguga tunnistama,“ nokutas Isaac pikalt peaga ja püüdis kogu informatsioonist täit pilti saada, „kui ma nüüd just surnud või koomas ei ole, siis kõik see, mis ma siin nüüd kuulsin, võttis minusugusel ulmekirjanikul täiesti suu lahti.“
Esiteks võib öelda, et tegu on tõesti ulmeromaaniga: lennatakse kosmoses, aetakse asju ja sisusse on ilmselt ka sügavam filosoofiline mõõde sisse plaanitud. Kahjuks... Aga mis ma seletan, parem tsiteerin neljandat lauset romaani avalehelt:
„Tülisid on tohutus mahus vähemaks jäänud, kuid ikkagi on arenevaid planeete ja süsteeme, kus mõistusega olendid pole veel aru saanud, et taplus on lihtsalt üks silmapilguke arenemise protsessist, mis tuleb ikka omal nahal ära proovida.“
Mõtisklegem nüüd selle lause üle. Mõtisklesime? Väga hea, võtame nüüd järgmise lause. Lehekülg 14:
„Teema on see, et neid laevu uurides, eeluurijad leidsid mingi leiu.“
Niikaua kuni lugeja nüüd selle lause üle mõtiskleb, toon ma ära kolmanda, et see, mis ma öelda tahan, ikka ilusti illustreeritud oleks. Lehekülg 69:
„Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.“
Nüüd on minu elus saabunud hetk, kus ma tahan öelda, et ilmselt ei ole autor väga hästi läbi mõelnud, kuidas anda edasi seda, mida ta edasi anda tahab, sest need kolm näitelauset ei ole ainsad omasugused, vaid iseloomustavad kogu käesoleva ulmeromaani esimest osa. Ehk on see viga minus (kuigi ma loodan, et ei ole), kuid just antud kirjastiili tõttu pean tõdema, et romaani sisu kommenteerimisel jään tagasihoidlikuks, kuna peale viiendat lehekülge ma pigem sirvisin, kui lugesin. Raske on lugeda romaani mõõtu teksti, mille kirjatehniline tase saaks koolikirjanditega konkureerides hädavaevu ilmselt rahuldava või ehk isegi veelgi madalama hinnangu. Kui ma oskaks midagi soovitada, siis vast ehk seda, et autor mõtleks hoolega läbi, milline on see stiil, milles ta tahab oma loo edasi anda. Seejärel leiaks mõne sobiva eeskuju ning kui ta on oma eeskuju kirjandusest leidnud, uuriks hoolega, kuidas tema eeskuju on lauseid seadnud, kuidas mõtet edasi andnud, milliseid sõnu kasutanud ja – mida on ehk raskem tabada, kuid mis pole sugugi väheoluline – milliseid sõnu ta on vältinud. Seejärel kirjutades püüaks valitud stiili jäljendada. Kui siis tekst on viimaks valmis kirjutatud, loeks autor iga oma kirjutatud lause mõned nädalad hiljem uuesti tähelepanelikult läbi ja vaataks, kas ta on suutnud valitud stiili tabada ja ehk annaks oma mõtet kuidagi veel paremini edasi anda või libastumisi välja lihvida. Ja mõned kuud-nädalad hiljem teeks seda veelkord. Ja siis veelkord. Siis aga annaks kellelgi, kes kiita ei armasta, oma teost lugeda ja paluks karmi tagasisidet. Saanud tagasisidet, vaataks oma teose uuesti üle ja muudaks taas, mis tundub viltu olevat. Seejärel võiks siis mõelda avaldamise peale. Kuna tervet romaani nii üle käia on suur töö, siis harjutamise mõttes sobiks eelnimetatut esialgu lühijuttude kallal proovida. Alustuseks on see päris suur töö ja seetõttu muu kallal ma ei hakkaks siis praegu norimagi.
Mida ma kiitma pean, on illustratsioonid. Ainuüksi juba see, et nad olemas on, annab romaanile palju juurde. Nende kunstilist taset ei hakka ma hindama, kuid lihtsa pildivaatajana ütlen, et kõik laserite ja kosmoselaevadega pildid meeldisid mulle väga. Lisaks andis oma boonuse juurde ka see, et nad olid värvilised. Väga haruldane tänapäeva ilukirjanduse juures ja minu siiras tunnustus autorile nende eest. Mida lõpetuseks öelda? Arvan, et lasen lõpusõnad kõnelda endast targematel. Leidsin suurepärase tsitaadi romaanist enesest, sealt, kus astub lavale minu lemmikkirjanik, suurmees Isaac Asimov. See lause on tõepoolest pärl ja usun, et seda tsitaati kasutan ma kindlasti veel nii mõnigi kord. See võtab kokku kõik mu tunded, mis mul „Armastuse valemit“ lugedes tekkisid:
„Pean hämminguga tunnistama,“ nokutas Isaac pikalt peaga ja püüdis kogu informatsioonist täit pilti saada, „kui ma nüüd just surnud või koomas ei ole, siis kõik see, mis ma siin nüüd kuulsin, võttis minusugusel ulmekirjanikul täiesti suu lahti.“
me siis vastame neile küsimustele
uurides pikka aega raamatute klassifikatsioone ei
suutnud me otsustada mis valdkonda peaks meie lugu kuuluma see ei ole päris esoteerika ja see
ei ole tõesti ka päris ulme
kindlalt sisaldab see mõlemat
kuid rohkem pigem siiski seda mida
maalased ekslikult nimetavad esoteerikaks
esoteerikast räägime pigem hiljem
tulevikus üritame seda informatsiooni edastada žarni all filosoofilis
esoteeriline fantaasia
nüüd võtame keelekasutuse
me vabandame väga kui selline keelekasutamine kedagi solvab või takistab meie mõtete
sügavusse sukeldumist
meie kõne ja teksti ülesehitus
ei ole selline nagu teil see on
meie mõtlemise loogika
elu ja filosoofia on absoluutselt teistsugune
on lausa võimatu anda edasi kõike seda mis
on meil
me peame pidevalt mõtlema ja defineerima ümber omad
loogikad teie loogikasse
ausalt öeldes see ei olegi meile esmane vajadus kuigi ka see on huvitav
ausalt öeldes see ei olegi meile esmane vajadus kuigi ka see on huvitav
meid huvitab aru saada sellest teie duaalsusest
ainsuslastele ja tavakraaklastele on see absoluutselt hoomamatu
ainult need kraaklased kes tegelevad selle duaalsuse uurimisega igapäevaliselt ainult
nemad saavad sellest aru mingitki
moodi
meie eluloogika põhineb tunnetusel mitte nii palju loogikal
ainult tunnetuslikult me
üldse saame aru mida me saame tõeks võtta mida mitte
praegune meie tunnetus ütleb
seda et ega te vist saanud ka sellest aru
küsimus järgmine
miks maalased arvavad et kõik peab käima reeglite päraselt
meie jaoks on elus ainult üks reegel mis tundub usutav see
on õige
usutav on see mis tuleb inimese seest nagu
see tuleb ja kui selleks ei pea midagi
kombineerima või sättima
sellepärast me juba pikka aega ei kasuta kirja keelt
meil on tehnoloogia mis salvestab kõne otse infopankadesse ja
täpselt nii nagu see tuleb
meil ei ole vaja midagi redigeerida ega parandada
ainsuses ei saa midagi parandada
sest kõik see mis
välja tuleb on õige ja ainuõige muideks sellist tehnoloogiat kirjeldas ka meie sõber asimov
oma raamatus
teine asum kui väike arcady
kasutas seadet kus kõne trükiti otse printerisse
nii et teil on veel tibake areneda
teiseks on see et temor khani infopank töötles kirjutamise
ülesehitust ja selgus kummaline
paradoks
me ei saa aru miks tehakse kirjutamise stiilidel või
tasemetel vahet
selleks infopank uuris ka koolihariduse süsteeme ning
arusaamasid
miks inimestel on selline kummaline arusaamine et
kellegi tekst või mõttelaad on kellegi teise omast parem või halvem duaalsus mõelge selle peale
selgituseks väike kokkuvõte
infopanga analüüsist
planeedil maa on
inimesed duaalsed ja ainsad inimesed kes on suhteliselt ainsuslased on
väikesed lapsed nende maailmavaade on sünnist saadik ainsuseline
ja hiljem vanematelt juurde õppides nende ainsuselisus väheneb ja jääbki
vähenema
samuti tõestab seda ka see et lapsed ei valda aega nad ei saa ajast aru niimoodi kui
täiskasvanud
lapse lause ma homme käisin linnas selgitab seda veenvalt
seega on arusaamatu kuidas teie haridussüsteem saab toimida
sellisel moel et te hindate erinevaid tegevusi duaalsuse seisukohalt hea ja halb
kuidas on üldse võimalik hinnata koolis lapsi
ja kuidas on võimalik hinnata lapsi kui nad joonistavad laulavad
mängivad pilli või mis kõige
tähtsam mõtlevad oma peaga ehk siis tunnetusega
kordame väikese lapse arusaam on tunnetuslik
täpselt see sama kehtib ka erinevate kirjutajate stiili kohta ja ka
meie kohta kuna me üritame teile
selgeks teha meie
uurimisi
meie vaatevinklist ei ole võimalik et
keegi valib kellegi teise stiili ja hakkab seda jäljendama
reeglitest me juba rääkisime
lause ehitusest ka rääkisime et meie lauseehitus ei pruugi olla sorav ja lihtsalt
silmadega üle lastes arusaadav
selleks tulebki ilmselt süveneda
süvenemine arusaamine
ning äratundmine saab meie arust tekkida vaid siis
kui inimene kes midagi loeb
näeb mõtiskleb
siis tema
sagedused vibratsioonid elektrilised
magnetilised näitajad klapivad selle inimesega kes on tema vastas
kui ei saa aru siis lihtsalt ei klapi
kuidas me leidsime omale autori
krook olles külas isaac
asimovil uuris võimalust kontaktide loomiseks teiste
inimestega ehk siis teise inimese tema aja ja ruumi koordinaatide leidmise
selle meetodi kirjeldamine läheks liiga pikaks kuid
selgus et meie autor luges sellel hetkel asumi lugusid
ja me saime temaga kontakti ilma et ta ise seda oleks teadnud
meile meeldis tema pühendumine teemasse ja uurimisvõime
autor oli lugenud neid teoseid juba kümmekond aastat varem kuid
siis leidis ta selle olema vaid hea ulmekirjandusena
hiljem kui autor
oli uurinud ka esoteerilisi teoseid ja
jõudnud mingi kummalise
gaia teooriani siis meenus see temale ja ta luges läbi asumite
viimase osa kus isaac seda
kirjeldab
nüüd siis selle tulemusel autor loebki uuesti kõiki asumite lugusid
ja see milline oli kogemus see
üllatas isegi meid ta nägi kõike seda no võib-olla mitte kõike mida
meie sõber asimov püüdis oma ulmeromaanis
kirjeldada
selgituseks neile kes pole seda raamatute sarja lugenud või on lugenud väga ammu
selgituseks neile kes pole seda raamatute sarja lugenud või on lugenud väga ammu
see raamat ei sisalda ulmet
kui lugeda nii nagu teil kombeks öelda ridade vahelt siis
selgub et see on täis
ajalugu filosoofiat
esoteerikat lihtsa inimese arutelu elulistel teemadel ja üsna
palju teaduslikke saavutusi
autor joonis raamatusse pastakaga alla väga palju erilisi mõtteid ja erilisi tehnilisi
termineid mida tavalised
inimesed ei tea kuid teadus on neist palju juba isegi valmis
teinud
teatame ka seda et autoriga koos me oleme kirjutanud ka palju erinevaid filosoofilisi
lühijutte need me üritame üles riputada
inimestele lugemiseks vabadesse info keskkondadesse eraldi räägiks aga terminist tume saadik
tumeduse ja heledusega paljud
väljendavad seda – valgustatusena on aga lood sellised
kui keegi veel ei ole uurinud
siis väga hea koht leida üks
graafik selle kohta on david icke raamatust meelepetted
seal on üks teooria mateeriast inimesele teada olevast mateeriast te valdate
vaid 0,005 % ülejäänut te nimetate tumedaks energiaks ja tumedaks
aineks
valgusest ehk siis heledusest on
inimesele nähtav vaid kitsas spekter ehk 0,05%
seega see mida te näete
on 0,05 protsenti 0,005-st protsendist
te olete pimedad nagu mutid maa all ja tegelikult ei tea veel tumedast ega heledast
mitte midagi
kes tahab põhjalikumalt uurida
see üllatusega avastab et tumeduses
ehk pimeduses on informatsiooni väga palju ehk teisti öeldes seal see just ongi
tume ei ole mitte energia ega valgus vaid teie olete oma teadmatuse pimeduses
õnneks leidub selle vastu abivahendeid
õnneks leidub selle vastu abivahendeid
lihtsam viis on enda
harimine või siis ka lugemine
räägiks veel ka ulmest
me räägime autori eest kuid kuna ta neid mõtteid tipib siis
ta on nendega ka nõus
autor on viiskümmend viis aastat vana ja raamatute lugemisega alustas juba umbes kümne aastaselt
autor on viiskümmend viis aastat vana ja raamatute lugemisega alustas juba umbes kümne aastaselt
seega siis eelmise sajandi seitsmekümnendatel see oli väga sügav info puuduse aeg ehk siis
õige info puuduse aeg
autor on lugenud tohutus koguses raamatuid kuid eriline huvi on ja jääb ulmevaldkond
esimene selline raamat oli insener garini hüperboloidiga samas raamatus olev aeliita
vene ajal oli selliseid raamatuid üsna vähe kuid eeliseks oli
see et need olid üsna
realistlikud näiteks 20000 ljööd
vee all aatomiallveelaev
purpurpunaste pilvede all footonmootorid jne
aegade edenedes tuli välismaist kirjandust ning filme juurde ja asi
ei läinud sugugi
paremaks tänapäeval on ulme lausa kreisi
viimane piisk ulme lugemisse oligi asum
see
lugu on nii hea ja mõtlemapanev et autor
sukeldus ulme ebareaalsusest ulme tegelikku reaalsusesse
tartus lutsu raamatukogus
on ühel korrusel paremat kätt ilukirjandus ja vasakut
kätt erialane kirjandus
vot sellest vasakul käel olevast osakonnast avastas autor sellise ulme mida
need ulmeinimesed kes pole kunagi lugenud nõndanimetatud
esoteerilist kirjandust pole kogenud reaalset ulmet
ulme huviliseks ei saa lugeda näiteks sellist inimest kes
pole läbi lugenud mitte ühtegi david icke raamatut meie teame, et ka icke il pole õigus igas
asjas
või kes pole kordagi või regulaarselt kuulanud saadet hallo kosmos
meie teame et ka selles
saates ei ole kõik tõde meie seisukohast
peale mitmeaastast tuhnimist selles raamatukogu osakonnas ja leides sealt gaia teooria hakkas autor uuesti lugema asumi lugusid ja tegeleb nende uurimisega siiamaani meie aimame mis on
gaia ja
kus see asub
autori arvates on asimovil viis väga head
raamatut ja üks
lühilugu kõikidest nendest
mis on tõlgitud eesti keelde
nendeks on asumi kolm esimest lugu asumi viimane lugu ja igaviku
lõpp ning lühilugu huumori lõpp
ülejäänud on nii nagu nad
välja kukkusid ehk siis rohkem nagu kriminaalsed lood ja meil crakusel omal
ajal ära kasutatud ja mõttetuks osutunud robotite tootmine
üsna pea saavad ka maalased aru et robotite tootmine kasumi tagaajamine ja looduse hävitamine vaesustab inimkonna täielikul
autor pidi aga imestusest pikali kukkuma kui ta avastas seda millele ta varem ei olnud tähelepanu pööranud asimov kirjutas need lood 50 ndatel
aastatel olles ise sealjuures kolmekümne aastane
kolmekümne aastane inimene ei ole tavaliselt doktor
ega kirjuta ka kolme väga head
filosoofilis esoteerilist romaani vaid sellised ajavad veel noori naisi taga meie aimame
kes oli isaac ja kust ta pärit oli
tänapäeva ulme autori
arvates on kaugel
heast vanast ja reaalsest ulmest kus
tõesti lennatakse avastatakse ja kirjeldatakse teisi ühiskondi
ning just eelkõige selliseid mis ei ole nii
persekukkunud kui see
mis planeedil maa praegu on ja mida
propageeritakse igast kanalist kust aga saab
ka ulmekirjandus
terminaatorid predaatorid
transformaatorid ilastavad eilianid
üksteist ära tapvad põrunud zombid
mis teha millist konkreetset
sagedust inimene kannab peenemalt öeldes millist signatuuri ta suudab endas kanda ja endast
lugeda
meil on autorile selle kohta ka vastus
kui tekib küsimus siis esimene vastus sisaldab soovituses vaata kus on raha
pisut selgitust ka sõnale
esoteerika
peame paljude inimeste meelehärmiks tõdema et
esoteerikat ei ole olemas
sõna esoteerika tuleneb iidsest keelest mis otsetõlkes tähendab mitte kõigi jaoks seega kõik mis on olemas sisaldab endas kõike
kui teatud inimesed ei loe
pole kunagi midagi uurinud ei usu ja
isegi ei suvatse midagi tõestada siis
need teemad ei ole lihtsalt nende jaoks
ja kõik
muusika maalimine
luuletamine äri tegemine armastamine
ja nii edasi
ei pruugi olla kõigi inimeste jaoks ühtemoodi huvitav ega
ka vajalik
ometigi ei tähenda see seda et
neid ei ole tavamõistes olemas
sõna esoteerika on loodud manipulatsioon nendele lollidele lohutuseks kes
ei tunnista oma puudujääke ning sellega saab teistsugust inimest lihtsalt
halvustada muide samasugust manipulatsiooni
kasutatakse ka ulmeinimeste kohta see
on ju ulmemees ja tavainimeste mõistes ka esoteerik