Laupäev, 19. august 2017

EDASIMINEK


Püstitasin Facebookis ühe kogukonna seinale teema ja tahan seda teemat nüüd veidike kokku võtta. 
„Tõstatan teema, kui viitsite arendada. Ma olen seda uurinud juba üle aasta erinevate inimeste käest. Olen minagi kohanud inimesi, kes selgitavad – kuidas nad saavad vastuseid enda seest. Mul selline – väga ere kogemus puudub – ehk siis, vastused tulevad, kuid neist ei teki väga erilist ilmapilti ehk teooriat nagu öeldakse peenemalt. Mina olen hetkel – uurija, uurin kõike ja kõikide nurkade alt. Selles loos huvitaks mind – kuidas seostub nähtav ja nähtamatu maailm, reaalsema ...nurga alt. Paljud räägivad müstikast ja maagiast, kuid kui mulle sattus pihku materjal, et vaid kolmsada aastat tagasi toimus suur veeuputus (mille jälgi saan ma vaadata oma silmadega), ja sellest ei tea ega räägi MITTE KEEGI, siis kuidas ma saaksin üldse kedagi uskuda. Kas maailm on reaalne, virtuaalne, hologramm, jumala/Allika looming või mis iganes muu reaalsus, siis mis oli enne seda veeuputust ja kõikide andmete kaotamist või varjamist. Ma saan aru, et tunnetusega inimesed ei vaata ümbritsevat sellise pilguga kui insener ehk siis materiaalsem-reaalsem inimene. Kuid mina ei saa seada esikohale tunnetuslikku reaalsust kui seda „segab“ silmaga nähtav ja mõttega mõeldav ning seletatav reaalsus.“   

Vastuseid  ja arendusi tuli üsna ohtralt ning needki seletasid veenvalt – mida ma olingi kahtlustanud. Enamasti on igasuguste teemade arendusel kasutusel kaks erinevat lähenemist või vaatenurka.
      Esimene on: reaal-materiaalne ehk siis, kõik see mida me saame näha, katsuda, mõelda ja tõestada.
      Teine: nähtamatu, hoomatav, tunnetatav ja tõestatav vaid iseendale või siis samasugusele inimesele, kes omab analoogilist või ligilähedast tunnetust.
Selle kahe leeri vahel toimub lõputu vastandumine.
     „Reaalsed inimesed“ ehk siis need, kes mingil juhul ei aktsepteeri mingeid kõrgemaid jõude, maailma korraldust, ega isegi inimese psühholoogiat, elavad – oma kindlapiirilist elu. See on materiaalne, keerleb ümber raha ja kõige muu mille saavutamiseks seda viimast on hädasti vaja. Nad ei uuri peaaegu mitte kunagi - kuidas elu on organiseeritud, loodud või kulgeb. Nende jaoks on elu vaid sümbioos: saatusest, töökusest, vedamisest ja juhusest või veel millestki.
     Teine seltskond, keda enamasti tuntakse esoteeriku nime all, ei ole tegelikult mingid esoteerikud, vaid pigem ekstrasensid – tunnetusega inimesed. Reaalinimesele ei saa isegi seda selgitada, et ekstrasensoorsus on õpitav ja harjutatav. See ei ole ainult - kaasasündinud inimese tundlikkus, vaid tundlikkus areneb isegi õppimisega, erinevate teemade uurimise ja lahkamisega. Ka õpitust järelduste tegemine on  harjutamisega arendatav - mõtlemise tundlikkuse suurendamine.  
Iga inimene, nii reaal kui ekstra, omab tundlikkust ja nähtamatu maailma tõlgendamise oskust: etteaimamist, kõhutunnet, tagantjärgi tarkust.
Eraldi teema on see, miks ma sellise küsimuse püstitasin.
On olemas erilised ekstrasensid, kes „näevad“, tajuvad või tunnetavad maailma kuidagi teistmoodi.  
     Maailmas on olemas teatud arv „teemasid“ ja kõik ülejäänud on nende põhiteemade arendused ja sidumised. Ühel ürituse ma kuulsin ühelt kinoakadeemia inimeselt, et neid lugusid on 33. Umbes niimoodi, et Tristan ja Isolde, Romeo ja Julia ning Meister ja Margarita on tegelikult üks ja sama lugu. Ta ei loetlenud neid teemasid ja vahest aju gümnastika mõttes, olen püüdnud neid reastada ja vaadata, kas selline number võib õige olla. Siiani olen usaldanud lugude meistrite ehk kinomehe numbrit.  Kuna kinoakadeemia inimene võiks olla ka tunnetuslik, kaldun ma siiski arvama, et esoteerikat nende teemade hulgas ei ole. Või on? Kui arvestada neid filme, kus näidatakse hingede rändamist ja muud sellist. Ilmselt on selleks valdkonnaks – ulme.  
Enne kui minna ühe põhiarutelu juurde on vaja seletada ühte asja. Mingi viis ja rohkem aastat olen ma uurinud KÕIKVÕIMALIKKE teooriaid ja kirjeldusi. Kõikidest asjadest, mis nina ette satub. Tervisest ja tervendamisest, vandenõudest ja ulmeni. Inimesi, jutte, filme ja seminare on olnud palju, isegi väga palju.
Alguses kui ma tegin sellise vea, et niipea kui midagi „vajalikku“ teada sain ja edasi rääkisin, siis juhtus … teate isegi mis. Pereliikmed on aga ära harjunud ja ega ma enam saagi neile midagi „vahvat“ rääkida.
Kui ma kuulasin Andrei Ivaško loengut Youtubes, mille tõlke tegi Liilia – minu blogis nime all: Bukvitsa, siis tema seletab teemat niimoodi. Inimene õpib ja areneb. Kõik mis teda sellel hetkel ümbritseb, kuulub tema Isikliku Arengu Ringi. Kui õppida midagi juurde, hakkab see ring laienema ja „endasse imema“ uut, mis saab selle ringi osaks. See mis ei sobitu aga uue arusaamaga ja jääb uuest ringist väljapoole, sellest me jääme ilma. Kui tekivad uued huvid või hobid, siis jäävad vanad sõbrad unarusse. Vahel saan nendega kokku, heietan vanu mälestusi, kuid uuel tasandil pole nendega millestki rääkida.
Uuel tasandil tekivad uued kontaktid ja nii see areng liigub edasi. Tema kujundis – tõusva ja laieneva spiraalina, mitte enam suletud ringina.  
See kehtib väga hästi ka FB keskkonnas tekkinud kogukondade paljususega. Enam ei peagi vaeva nägema uute tuttavate leidmisega – nad leiavad üksteist ise ja lihtsalt.
Nüüd aga põhiteema. Ühel hetkel ma vaatasin jälle mingit videofilmi, lemmikusse ei taibanud panna ja enam üles ei leia. Tihtipeale pole endal vaja midagi välja mõelda kui keegi oskab teemast hästi kirjutada. Ka selle teksti oleks võinud lihtsalt ära tõlkinud, kuid nüüd pean midagi analoogilist välja tuletama.
Paljud inimesed tegelevad üksikute asjadega ja eriti midagi ei uuri. Mõned juba ärkavad ja hakkavad tasapisi uurima. Kolmandad ahmivad kõike ja nii palju kui võimalik (ma rääkisin siin endast – aegade jooksul!!!). Ja siis võib juhtuda, et – sa oledki läbi uurinud kõik need 33 lugu. Tsipake siit ja sutsuke sealt ning tervikpilt hakkab aina rohkem ja rohkem kokku minema. Üks asi täiendab teist ja imestamist on jätkunud pikaks ajaks, kuidas kõik on omavahelistes seostes.
Siis aga tuleb aeg – kus enam ei tule nii palju peale kui tahaks. Paljust olen kuulnud ja kogu valeinformatsiooni võrgust läbinärimine on raske. Ja siis juhtub see, mis seal filmis oli kirjas.  
Ühel tõelisel uurijal ja ka tugeval ekstrasensil läheb üldiste teadmiste hankimisega igavaks. Ilmselt juhtub sama asi ka teadlastega. Siis nad leiavad mingi kindla teema ja hakkavad selle teemaga minema süvitsi. Hakkavad taga ajama – peensusi (peenhääletsus oli kunagi üks termin).
See ei ole päris see, kui keegi teeb omale mingi tegevuse sissetuleku allikaks, nagu ka meil selliseid on: pendlimehed, taromehed või feng-shuikad. Nemad arendavad – meisterlikkust.
Targu jätan välja inimesed, kes – „tunnetavad midagi või kedagi“, mul see teema puudulik, kuigi kuulan neid suure huviga ja sellest ka selle arutelu tekitasin.
Probleemikene tekibki sellest, et uurides mõnda teemat süvitsi, siis teadmiste ja ka „uskumise“ tase tõuseb nii, et teised – kas ei jõua sama palju uurida või neil jääb vajaka – kontakti võimest (ajus ei teki vastavat sidet ehk sünapsi). Ja siis juhtub see, et jääd ka neist kaaslastest ilma, kes veel siianigi olid. Ilmselt on selline seis jällegi üks kinofilmi lugu – põrunud professorist.
Ka selles arutelus ma kohtasin paaril hetkel mõnda inimest, kes üritab teisele inimesele selgitada oma arusaama, kuid – väga ettevaatlikult.

Panen siia lõppu ühe info, mis minu pähe torkis.  Me oleme kuulnud Antroopsuse printsiibist, selles olevas Shrödingeri kassist ja sellest, et vaatleja loob reaalsuse. Minu mõte keeras aga seda veidi peapeale. Kui arvatakse et kastis olev kass võib samaaegselt olla kahes paralleelses seisundis: kass on elus või kass on surnud. Teada saame vaid siis, kui vaatame kasti sisse ehk tulemus sõltub meie vaatlusest.  Aga kui iga päev, pole ma igas situatsioonis mitte vaatleja, vaid hoopis KASS ja minu reaalsus sõltub hoopiski sellest, kuidas keegi teine mind vaatab. Sellele vastaks väga hästi kulunud kõnekäänd: „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehtaks sinule“, siis mina tõlgendaks selle just teise inimese vaatluseks.

     Igatahes, teema püstitamine tasus ära.
Täpselt ei mäleta – klassikalisest filmist: „Seisak on, IGATAHES, tagasiminek – EDASI SELSTIMEHED, või kuidas? IGATAHES.