Nii palju
kordi kui ma olen vaadanud ja sirvinud vanu - väga vanu – raamatuid, olen ma
mõtisklenud, mida kõike need raamatud sisaldavad, mida meil ei lasta uurida ja
lugeda. Need on kirjutatud nii ammu ja sellistes keeltes, mida mina ei valda. Kui
ma hakkasin uurima ajalugu aastatest 1800 +/- ning vene keeles, millest ma
midagi tonkan, leidsin mitmeid üsna kummalisi.
Siin on üks
neist, mis köitis eriliselt. Seda raamatut ei leidnud ma ise, vaid vene Youtube keskkonnas olevad "noored ja vihased" alternatiiv-ajaloo uurijad. See ei ole religioosne raamat, kuigi lugemisel
tundub olema.
See on
tsaariarmee ohvitseride õpik, mis on väljaantud aastal 1897. Kuigi selles on viiteid isegi
aastale 1860. See ei ole mingi „kollane kirjandus“ või bulvari ajakiri, vaid
õpik inimestele, kelle põhitegevus on – tapmine.
Lugedes seda
teksti, kujutage ennast sellesse aega ja ajalukku. See raamat on – omas ajas ja
selle aja religioosse taustaga, vene õigeusu taustaga.
Kui te seda
loete, kirjutan ise omapoolse kommentaari ja palju selliseid vihjeid, mida
paljud ilmselt pole kuulnud. Need, kes on käinud Vabaduse Õpetuse seminaridel,
tunnevad ära üsna paljud kirjeldused, seega on selliseid õpetusi olnud ka
varem.
Raamat on
väga palju pikem, kuid ma püüdsin sealt välja noppida paremad mõtted. Tegelikult
on neid raamatuid isegi kolm.
Tekst on
väga keeruline, sest laused on veel pikemad kui Platoni „Pidusöögis“. Ma ei
hakanud neid ka lühendama, sest need on nii hästi koostatud, et patt olnuks
midagi muuta.
Ka otse tõlge
vene keelest on pisut võõras.
Minu tõlge
algab hoopiski raamatu lõpust, kirjeldustega planeetidest. Mulle tundus niipidi
huvitavam.
TSAARIARMEE
OHVITSERIDE ÕPIK AASTAST 1897.
ELU VEENUSEL.
Kõik
hingelis-mõistlikud olendid, kellele Jumal andis elu, olemise ja arenemise meie
Päikese süsteemis pärast selle loomist ja võimaldamise astraalseks eluks
planeedil Veenus, olles sellises astraalses sfääris, võivad sellised olendid
olla kohalikele inimestele nähtamatus diapasoonis, tutvumaks kohalike kommete,
harjumuste ja eluoluga.
Kaitsja-Ingel,
kelle Jumal on kaasaandnud, juhatab neid planeedil ja pöörab tähelepanu heale
ja kurjale, millega tegelevad Veenuse planeedi elanikud. Näidates kõiki
kohalikke erinevusi, hoiatab neid kurja eest ning püüab kõigest väest äratada
neis püüdlust headusele.
Kaitsja-Ingel,
nähes ette võimalike tegevuste suundi, valib olendile, kes algab elu Veenusel,
talle võimalikult kasulikuma elu olukorra ja tutvustab teda üksikasjalikult
eelseisvatest olukordadest. Ta üritab sisendada oma kaitsealusele, et see
alustab oma elukatsumust eriliselt keerulise planeedi oludes, mis on täis valu
ja kannatust, haigusi ja loobumisi, kuid kogu tema eesseisvad elud sõltuvad just
selle elu resultaatidest.
Selleks ta
peab püüdlema elada seda elu võimalikult hästi, elama Jumala usus ja oma
ligimese armastuses.
Kaitsja-Ingel
juhib tähelepanu, et terve elu Veenusel saab toimuma olendi enda äranägemise ja
enda vaba tahte alusel ning Kaitsja-Ingel ei sekku vahele võimalikele halbadele
situatsioonidele, vaid hoiatab, et ta peab elama võimalikult ettevaatlikult ja
võib loota iseenda võimetele ning endaga toime tulemisele.
Enamike
juhtudel need, hiljuti elule kutsutud noored hinged, kelle Jumal kutsus välja
mitteolemise seisundist, on nii elevil, et said õiguse elule. Neile meeldib
planeet Veenus oma ääretute raskustega nii, et see keskkond tundub neile
paradiisina. Nad on rõõmsalt vastu võtmas ükskõik millist eluvormi, et vaid
saaks elada, nii väga meeldib neile – elu.
Meile maalastele
ei avaldaks Veenus sellist rõõmsat muljet, meie elaksime õndsuses kui saaksime
heita sellele vaid üsna põgusa pilgu.
Planeet
Veenuse inimesed on väljanägemiselt meile sarnased. Ka nemad liiguvad püstises olekus,
neil on käed, jalad ja pea. Kuid kogu keha on enneolematult jämedakoeline ja
raske. See kaalub pea neli korda rohkem ja rõhub Veenuse elanikke kordades
rohkem kui meie maine keha rõhub meid. Veenuse pinnas on samuti jämedakoeline
ja raske, nagu nende kehagi. See pind on peaaegu viljatu, väga raskesti haritav
ning sellepärast veenuslased ei kultiveeri põlde.
Veenuse vesi
on peaaegu sama tihe kui meie elavhõbe ja meie võiksime vabalt kõndida seda
mööda. Planeedi õhk meenutab meile meie vett, seega õhk takistaks meid selle
läbimisel.
Taimestik on
erakordselt jämedakoeline ja ebaesteetiline. Eredaid lilli planeedil peaaegu üldse ei ole.
Puud on erakordselt suured ja kasvavad kümme korda suuremaks meie puudest.
Gigantsete
puude tüved on nii jämedad, et nendel saavad elada mitmed perekonnad. Puude
tihedus on nii suur, et veenuslased pole leidnud võimalust nende raiumiseks,
neil puuduvad vastavad instrumendid. Nende puude ja põõsast lehed on ilmetud ja
sünged. Pehmeid lehti ei ole ja kõik taimed on asteldega, kõik need oleks
justkui vetruvad, mädanevad, kuid ei murdu. Palju on käbisid ja kasve, kuid
need on okslikud, krobelised ja inetud.
Nende puude
vahel leidub ka vilju kandvaid puid, kuid viljad on kaetud väga tugevate
kestadega, need on kuivad ja maitsetud. Need sarnanevad meie pähklite ja kuuse käbidega,
kuid on hiiglasuured, ning kestad on nii tugevad, et veenuslased ei suuda neid
avada ilma eriliste abivahenditeta.
Taimed
sarnanevad meie kõrkjatega, kuid on ülimalt kõvad ning paindumatud.
Isegi lilled
on tumedad, määrdunud ja ebamääraste värvidega.
Üldine
Veenuse pilt on mittenauditav ja karm äärmuslikumal määral.
Loomi on
Veenusel väga palju, neist enamus on kiskjad. Nad on rohmakad ja rasked nagu
kogu Veenuse loodus. Nende hulgas on hiiglaslike mõõtmetega lojuseid ja kõik
nad on kurjad, jõhkrad ja verejanulised.
Inimesed
elavad hiiglasuurte puude õõnsustes, kui ka maapealsetes onnides, koobastes ja
varjualustes, kuid alati suurte kogukondadena ja hulgiti.
Neil ei ole
kombeks omada isiklikku ruumi või tuba ühele, kuhu inimene saaks eralduda,
keskenduda või puhata. Nad magavad ja elutsevad üksnes koos mitme perekonnaga
mingis varjualuses või koopas.
Inimene
Veenusel – on oma organiseerimise, oma kirgede, kapriiside ja lodevuse ori.
Tema jäme ja raske keha painab teda seevõrd, et tal ei ole tahtejõudu, mingilgi
määral vastu seista loodusele ja oludele.
Veenuslased
on äärmuslikult tundlikud ilmale ja temperatuuri muutustele ning väga
vastuvõtlikud igasugustele haigustele. Nende tervis laguneb väiksemate
füüsiliste põhjuste tõttu ja terveneb väga aeglaselt. Veenuse inimesed on üldse
väheenergilised ja füüsilist energiat jätkub neil vaid nii palju, et liigutada
oma keha. Käivad nad väga aeglaselt ja väsivad kiiresti. Kuid see ei sega neil
olemast ülimalt uhked, isepäised, kapriissed ja omada muid piiratuid
iseloomujooni. Kõik tahavad olla omamoodi ja ei anna millelegi järgi. Nende
vahel on pidevalt arusaamatused, kaklused ja sõjad, nad tapavad üksteist
täiesti karistamatult. Seal on tugevama võim täiesti sõnasõnalt, kes teisest
jagu saab, see ka võimutseb.
Tugevam
tapab nõrgema ja koheselt asutakse teise toorelt ära söömisele, muretsemata
selle üle, et see on veel soe või üldsegi mitte surnud. Enamalt toitutakse
Veenusel liha toidust. Kasutatakse loomi, inimesi, laipu ehk ühesõnaga, kõike
mis kõlbab toitumiseks. Tihti sööb ema oma lapse ja alati toorelt, ilma
töötlemata, kuna planeedil puudub tuli.
Üleüldse ei
hoia nad end aga oma planeeti. Jäägid ja jäätmed vedelevad igal pool, kõik
mädaneb ning haiseb, mürgitab õhku, vett ja maapinda ning tekitab haigusi.
Inimesi sureb sadade tuhandetena ning laibad lagunevad isegi elamiste ümbruses.
Kiskjad
ründavad ja hävitavad terveid inimeste kolooniaid, kuna inimene ei oska seista
neile vastu või kaitsta end piiretega.
Keegi ei
vaevu töid tegema teiste jaoks, keegi ei vaevu teist kaitsma või aitama.
Seepärast ei saa tekkida mingit kaitsevõimet. Kõik mõtlevad vaid enda peale ja
ligimene on vaenlane.
Veenusel ei
ole sõprust, armastust ja kaastunnet; kuigi inimesed elavad koos, see ei sega
neil olema hingeliselt teineteisest kaugel ja igal võimalusel avalikult
väljendada oma vihkamist.
Mingit
teadust Veenusel ei ole ning arusaamine Jumalast ja heategijast on inimestel
väga piiratud. Jumal ei ole andnud veenuslastele oma Kaitsja-Inglit nagu ta on
andnud maalastele.
Veenuslased
on jäetud elama omavolile ja elavad kõik nii nagu nad tahavad, nagu lubab nende
südametunnistus ja piiratud mõistus, ilma mingi juhatuseta kõrgemalt ja ka
Kaitsja-Ingli juhatustest. Nende elu võiks olla hoiatuseks
hingelistele-mõistuslikele olenditele, kuidas ei peaks elama ja kui sügavale
võib inimene langeda, elades iseseisvalt ja ilma jäetuna Jumala abist.
Sellise,
Kõrgema Jumaliku juhatuse puudumine on asendunud kõige laiemas mõttes – kurjuse
jõuga. See on haaranud enda kätte kogu planeedi ja nähtamatult juhib inimesi
kurjadele tegudele. Vägistada inimese tahet või sundida teda tegema kurja mida
ta ei tahaks teha, kurjusejõud ei saaks Veenusel ega ka kuskil mujal
universumis, kuid kutsuda inimese hinge sügavaimatest soppidest üles kurje
tundeid on tal võimalik eelkõige Veenusel kui mõne muus kohas, sest veenuslane
oma olemuselt ei ole võimeline talle vastu seisma mitte mingil kombel ja ei ole
inimesel ka Kaitsja-Inglit, kes suudaks teda kaitsta ja hoiatada teda
ähvardavast ohust.
Kahtlemata
kõik kurjad soovid ja püüdlused, mis asetsevad inimese sees, ilmneksid varem
või hiljem ise esile, kuid kurjusejõud teeb inimesele mõnes mõttes heateo,
tõstes selle esile ja seega kergendab ja kiirendab reaktsioone. Selle „teene“
eest, mida kurjusejõud osutab, võib Veenuse inimene vaid tänada, sest
tegelikkuses see abistab lühendada nende elamist sellises raskes keskkonnas.
Elu Veenusel
on tõesti lühike, see on poole lühem kui Maal. Harva elavad inimesed rohkem kui
viiskümmend aastat.
Kuigi elu
Veenusel on väga raske, inimesed lahkuvad elust veel raskema meelega kui Maa
inimesed. Surm hirmutab neid veel rohkem kui maalasi ning mitte mingi haigus
või kannatus ei pane neid soovima oma surma või kahetsema oma saatust. Nad
võitlevad surmaga nagu oma kõige kurjema vaenlasega.
Mitte keegi
ümbritsevaist ei avalda raasukestki kaastunnet ega lohutust ja surevad ilma oma
südametunnistusega leppimata, teadmata kuhu surm neid viib ja milleks seda vaja
on.
Pärast surma
inimesed elavad edasi Veenuse astraalsfäärides, oma Kaitsja-Ingli juhatuse all.
Peavad aru läbielatud elu üle. Meenutavad oma elu, kõiki tegevusi ja kõiki
kurje tegusid.
Kaitsja-Ingel
viib teda teistele planeetidele ja näitab kuidas elavad seal inimesed kõrgemate
kõlbeliste arengutega, ta viib Maale ja Marsile. Näitab talle kuidas ta oleks
võinud käituda ja kuidas ta tegelikult elas. Õpetab talle headust ja üritab
äratada kahetsust ja muutust paremuse poole.
Vaid siis
kui inimene teadvustab oma pattu, kui ta teadvustab vahet headusel ja kurjusel
ning puhtsüdamlikult võtab vastu otsuse paremaks muutuda, siis Veenusel
veedetud noore ja veel kogenematu hinge kogemus loetakse lõpetatuks.
Veenus on
kannatuse planeet, Jumala püstitatud eesmärk on välja tõsta hinges tumedad ja
kurjad küljed, ja kui need on välja kutsustud, inimene on neid teadvustanud
ning selgunud, et ilma Jumala abita ei saa ta iseseisvalt nendega hakkama. Ta
palub Jumalat abi. Kui ta puhtsüdamlikult kahetseb ja otsustab end parandada
järgmistes eludes, on tema kannatused Veenusel lõpetatud ning hing läheb Jumala
kohtusse.
Jumala
kohtus annab hing teadlikult ja vabatahtlikult Jumalale tõotuse oma järgmistes
eludes parandada oma patud ja kurjad teod, välja osta kogu kurjus, mis ta on
teinud oma maailmale.
Peale seda
õnnistab Jumal teda eluga planeedil Maa. Hing kandub Maa sfääridesse, kus ta
uute jõudude ja kergema südamega alustab uut elutegevust.
Veenuse
elaniku üleminek Maale on olemuselt juba
väga suur autasu. Elu Maal tundub talle peale Veenust tõelise paradiisina. Ta
ei suuda midagi paremat endale soovida, sest midagi kõrgemat ja paremat ei ole
ta võimeline ette kujutama.
Elu Maal
tundub sellise õnnena, millest on kaua unistanud, mis on talle arusaadav,
teostatav ja ideaal tema püüdlustes.
ELU MAAL.
Esmalt enne
üleminekut Maale elab inimene astraalkehas, mis vastab selle sfääri
materiaalsele tasemele, mis on võrreldamatult hõredam kui seda on Veenusel.
Siin tutvub
ta maise eluga kõigis üksikasjades ja Kaitsja-Ingel on valmis seisma tema eest.
Siin valib
inimene ise eluliste katsetuste suuna, mis tundub kõige kasulikum; kaitsja
annab ainult nõu ja suunab tema valikuid.
Sellega
seoses, Kaitsja-Ingel juba püstitab inimesele mõningaid kohustusi jälgimaks
mingeid erisusi Kõiksuse olemuses. Ta annab juhiseid uurimaks mingeid loomi,
kalu, linde jne. või annab ülesande suunata mingeid looduse väljendusi või
juhtida taimede maailma ehk midagi sellist milles inimene võib osutuda kõige
võimekamaks.
Keegi ei või
keelduda täitmast Jumala tahet ja ülesannet sellel määral, mida ta on suuteline
kandma, osalemaks üldise arengu elavnemises, ja töötada koos hingede-kaitsjate
juhatuste ja nõuannete järgi. Puhanuna eelnevat raskest elust Veenusel, õppinuna
eluks Maal ja valinud endale maise elu katsumusi, sünnib inimene Maa tihedasse
materiaalsesse kehasse, otsustavate ja puhtsüdamlike kavatsustega headeks
tegudeks selles elus, olles koormatud kõigi pattude ja kurjusega, mis ta tegi
Veenusel, et parandada kurjust mille ta on maailmale teinud.
Sel moel me,
Maa elanikud, alustame elu väga rasketel asjaoludel, sest elu Veenusel kutsus
meis ja näitas meile meie kõige halvemaid omadusi, kõiki kannatusi, patte ja me
ei parandanud seal midagi. Veenusel omandasime kõige halvemad harjumused ja
kogemused, millest me lubasime Jumalale paraneda elu jooksul planeedil Maa.
Teiste
sõnadega – „me kukkusime Veenuselt“ ja sisenesime maisesse ellu plekilise ja
määrdununa, kohustusega pesta endalt
kogu mustus maises elus ja katta see meie heade tegudega.
See kohustus
teeb meie maise elu erakorraliselt keeruliseks. Neis tingimustes oleme ilma
jäetud õigusest küsida endalt: miks ma kannatan Maal, kui ma pole midagi halba
teinud.
Me oleme
tekitanud palju muud muret Loojale endale, tehes nii palju kurja lähedastele ja
nähtavas maailmas, enne kui me astusime maisesse ellu.
Maa on
pattude lunastamise planeet ja peamised eesmärgid selles elus on järgmised.
1.
Lahti saada patulisest kogemusest, mida me saime
Veenuse elust ja ära pöördumine kurjusest.
2.
Harjumine headusega ja alustada selle arendamist
endasse.
3.
Heade tegudega Maal, katta ja lunastada kogu
kurjus, mille oleme enda kaudu viinud maailma, meisse endisse ja meid
ümbritsevatesse olenditesse, kõigist neist tulenevate tagajärgedega.
Aru saades
maise elu mõttest, saavad kõik aru, et Maa ei ole veel see planeet, kus oleks
õnn ja õndsus, kuid on koht kus raske ja järjekindla tööga enda
ümberkujundamisel, leidmaks endas sisemist inimest. Arenemine, headuse
kasvamine ja enda peal praktiseerimine, kõige laiemates mõõdetes, ei ole Maal
elamise eesmärk. See saab olema eesmärgiks järgmisel tasandil – planeedil
Marss.
Seal hakkab
inimene elama headuses, looma headust kõige laiemates valdkondades, juurutama
ennast sellesse ja maitsma esimesi vilju.
ELI MARSIL.
Jumala
õnnistusel, viimaks elutegevust Maalt Marsile, tekitab inimeses alati määratut
vaimustust, kuna elades Maal ja käises Marsil on ta juba tutvunud sealse eluga,
seega ta teab et elu, nii astraalsel kui ka materiaalsel tasandil, on
võrreldamatult parem elust Maal.
Seepärast
tänab ta kogu südamest Jumalat ja Tema
armulikkust, sest paremat elu ei saaks inimene Jumalalt oodatagi.
Kogu elu
Marsil Maa inimese mõistes; Marsi elus ei ole midagi rasket ega lahendamatut,
sealjuures on elutingimused nii kerged ja mugavad, mida Maal ei suuda ettegi
kujutada.
Üleminekul
Marsile, uuendatud, uuesti sündinud ja kahetsev inimene saab Marsil
astraalkeha, mis on määramatult avaram kui Maal.
Nüüd on tema
hingejõud ja võimed määratumalt kõrgemad, keha avaram, hing võimsam, tõest
arusaamine palju sügavam ja seega avanevad piiramatud võimalused külastada
Kõiksuse erinevaid paiku.
Ta
arusaamine ümbritsevast laieneb igapäevaselt, kuna ta esimese hooga vaatleb
hoolega seda uut maailma ja erinevaid sfääre, mis sai talle võimalikuks vaid
nüüd.
Ta õpib, tutvub
nendega ja täiendab oma arusaamasi.
Hinged-Kaitsjad
tegelevad inimesega väga vähe, kuna ta on juba ise oma tegude eest
vastutusvõimeline ja hoopis talle antakse juhendamiseks hulgaliselt väiksemaid
olendeid, kelle areng on tema omast väiksem.
Marsil elab
inimene juba märgatavalt kauem, see on erakordselt meeldiv ja rõõmus, tegevused
ei ole painavad vaid vastupidi, nendega tegelemine pakub rõõmu ja õndsust.
Vaatamata
sellele, et astraalelu Marsil on materiaalsest elust kergem, palub ta ikkagi
Jumalalt luba sündida Marsi pinnale. Te teab, et selle kaudu saab ta jõuda
lähemale Jumalale, tehes veel rohkem head, saab võimaluse tuua kasu Jumalale,
hakates ise aru saama Tema tarkusest.
Kui Jumal
õnnistab sellist valikut, saab ta sündida Marsile ning esimeseks saab ta kohe
endale Kaitsja-Ingli, kellest ta enam ei lahku, kuni kestab inimese elu.
Inimene ise
valib endale elu ülesanded Marsil, kuna ta teab oma vaimse arengu nõrku külgi,
mis takistavad tal Jumalale lähenemisel, teab millist liiki katsumused on talle
kõige kasulikumad, kuna eelnevalt uuris Marsi elanike elukorraldust.
Tehes
sellise teadliku valiku on ta veendunud, et saavutab Marsil parimaid
resultaate, kuna elu teadvus ja elu ülesanded Marsil ei ole nii tugevasti
inimeste eest varjatud, kui olid varjatud Maal ning elutingimused on kergemad
ja meldivamad.
Marsil ei
ole piirkonnad jaotatud eraldi maadeks ja riikideks, ei ole erinevaid keeli ja
rahvusi, ei ole inimeste vahelist vaenu, pole ühiskonda ega raha, seega pole
rikkaid ega vaeseid, pole luksust ega vajadust, ja järelikult ei ole ka
kadedust.
Marsil ei
ole linnu, neid painavaid rahvaste keskusi, mis reostaks õhku, vett, maad ja
inimesi, mis suurendaks vajadust, haigusi, lõhuks mõtteid ja keha ning sunniks
keskenduma teineteise ekspluateerimisele, valitsemisele, võimule ning muule
vägivallale.
Seejuures ei
ole Marsil loomulikult sõjaväge, kohtuid, politseid, mingit võimu, mingeid
ülemusi väljaarvatud Jumala sõna, pole muud sundust, vaid armastus Jumala
vastu, kartus Tema viha ja Tema seaduste rikkumise vastu.
Marsil on
sõna otseses mõttes – inimene teise inimese teener, kõige truum abistaja ja
hoiatav-abistav sõber. Seal loetakse patuks seda kui inimene ei tee seda head
tegu või ei pööra tähelepanu ligimesele, mida inimene oleks võimeline tegema.
Marsil on
iga inimene võrdõiguslik andide ja mugavuste omanik, mida planeet neile pakub
ja samas ka heasüdamlik kaastööline, kes on alati valmis panema teadmisi ja
pingutust planeedi seisukorra ja tootlikkuse arenguks.
Kogu
planeedi ressursid on kõikidele kättesaadavad vastavalt nende vajadustele. Kõik
võivad kasutada loodut olenemata sellest, kes selle valmistas või lõi.
Seega keegi
ei tarvita midagi rohkemat kui neile eluliselt vajalik on. Igasugune üleliigne
luksus ja mõttetu tagavara loetakse patuks, sest väärtused mis seisavad kuskil
kasutamata kui sealjuures oleks seda kellelegi teisele vaja, loetakse seda
varguseks.
Inimeste
põhitegevuseks on maaharimine, kuna inimesed ja ka loomad kasutavad toiduks
eranditult vaid taimi ning taimede vilju.
Keegi ei söö
Marsil liha ega isegi neid, millest arenevad loomad ja taimed: kalamari, munad,
taimede seemned ja pähklid.
Mõiste
„tapmine“ planeedil puudub, kuna elu annab Jumal ja vaid tema saab selle
lõpetada.
Mars on
poole väiksem Maast, elanikud ei ole kogu pinnal, kuid sellegi poolest on neid
rohkem kui Maal, sest inimesed elavad kauem. Maa aastates elavad Marsi elanikud
– 500 aastat.
Kõik, kes
omavad võimalust ja seega ka soovi, harivad maad sellisel pinnal, millega saavad
hakkama iseseisvalt ilma võõra abita ja ehitavad sinna omale maja.
Seega
haritav pind on lausa üle külvatud majadega, mida ümbritsevad aiad, milles
kasvavad nii erinevad ja kaunid taimed, milleks maalastel puudub vähimgi
ettekujutus.
Marsi pind
on enneolematult sõmer ja kerge, võrreldamatult kergem kui Maal. Me saaks seda võrrelda pehme turba
või koheva lumega ja seega me ei suudaks sellel käia, kuna meie raske keha
vajuks üleni selle sisse, kogu Marsi mateeria omabki sellist õhulisust ja
kergust.
Nende vesi
ei suuda leevendada meie janu, me sõna otseses mõttes saaksime seda sisse
hingata. Nende õhk on aga samuti vastav analoogilisele kergusele ja õrnusele.
Sama kerged
on Marsi inimeste ja loomade kehad. Inimese raskus, samas mahus kui meil,
kaalub umbes 25 naela ehk siis kuus korda vähem maalasest.
Sellise
kerge keha omamine ei takista aga neil olemast ülimalt tugevad, sitked, kergelt
liikuvad ja inimese tahtele kuulekad. Marsi elanik praktiliselt ei tunne oma
keha, see ei pane mingilgi määral vastu inimese tahtele ega tunne väsimust.
Keha sellised omadused välistavad vastumeelsuse füüsilisele tööle.
Marsi elanikest
ei saa arvata, et nad oleks oma leiva tootmise orjad, kuid neile meeldib
areneda. Aretades uusi taime sorte ja täiustada vanu, suurendada saagikust. See
ei saakski teistmoodi olla, kuigi muld on kerge ja õhuline on see töö ikkagi
mahukas.
Sealjuures
omavad Marsi inimesed selliseid masinaid ning abivahendeid, milliseid Maa
inimesed ei oskaks ettegi kujutada. Nad kasutavad paljusid isetöötavaid
masinaid, seadmeid, mida on palju ja kõikjal. Sealjuures jääb inimestele
tihtipeale vaid masinate töö jälgimine ja soovitud tulemuste saavutamine.
Marsi pinnas
on erakordselt viljakas ning inimeste teadmised ja oskused on kõrgel tasemel,
et harida erinevaid pinnaseid. Kogu planeet on üks suur ja rikkalik aed,
hiiglaslike puudega, mis kannavad vilju ja lilledega, rohustiku rikkus on meeletult
rikkalik ja erinevate sortidega, mis ulatuvad, vaat et taevani.
Kõik taimed
toovad inimesele palju kasu ja kõik on
asetatud peaaegu täiuslikkuseni.
Viljad on
mahlakad, õrnad ja toitvad ning viljade maitseid on nii erinevaid, et jätkub
iga inimese maitsele.
Meil Maal on
näiteks ananass igal maal sama maitsega, kuid Marsil on osad aromaatsemad, osad
pehmemad ja muredamad, on ümmargusi; ja vastupidi, on väga väikeseid ilma
magususeta ja veel erinevamaid, nende kahe äärmuse vahel.
Marsil ei
ole sellist aega, kus nad ei saaks oma aiast kõike seda, mida nad vajavad.
Ei ole ka
sellist aega, millal ei oleks aedades lilli. Meie vikerkaare värvid ei ole nii
erksad ja puhtad kui seal kasvavatel lilledel. Värvidest erilisemad on metalliläikelised
värvid, näiteks purpur, mis helgib kuldse või hõbedase helgiga, on nii ere, et
Maa inimene ei ole võimeline seda isegi vaatama.
On
läbipaistvaid värve nagu kristall, hõbedase läikega, mis helgib kõikvõimalikes
varjundites.
Marsil on
väga palju selliseid taimi, mis öisel ajal helgivad ja sätendavad erinevates
tuledes. Neid omadusi kasutavad marslased, sest nende aiad on pimedal ajal
valgustatud nagu päeval, kõik teed ja alleed on ääristatud selliste taimedega,
nähes välja nagu tõeline paradiis.
Marsi
taimekasvatuse omapära on ka selles, et kui kellelgil tekib tahtmine oma aeda
ümber kujundada. Siis saab taimi vahetada ja nihutada nii kergelt nagu meie oma
korteris nihutame mööblit. Taimed võivad kanda isegi vilju, kuid nihutades neid
teise kohta juurdub see ja elab oma elu edasi. Marsi taimekasvatuse eeliseks on
planeedi omapära, mida meil Maal ei ole üldse. Planeedi pind eraldab soojust,
ülimalt elavat soojust ja see soojus aitab taimedel kasvada. See soojus ei ole
planeedi sisene tule soojus, see nähtus on Maal täiesti tundmatu.
Kõrgematel
planeetidel selline nähtus ei anna mitte ainult soojust, vaid annab ka valgust
ja kogu maa hiilgab erinevate tulukestega. Siin, Marsil, avaldub selline nähtus
vaid soojusena, mis tasandab planeedi kliima ühtlaseks ja välistab külma ilma.
Need aiad ei
ole taradega ümbritsetud, kuna need ei oma Marsil mingitki tähtsust. Marsil
võib igaüks kellel on soovi, astuda suvalisse aeda, võtta mida iganes; aia
peremees vaid tänab selle eest, et saab ligimese heaks midagi teha ja pakkuda.
Sõnu „minu
oma“ ja „võõras“ Marsi üldse ei esine, seal on kõik ühine. See, kes peab aeda
enda omaks, peab seda selles mõtte, et ta saab seal midagi teha ise.
Kui inimesed
eelistavad kellegi aeda, siis tähendab see peremehele tunnustust, et seal on
midagi maitsvat, rohkem mugavusi või paremat seltskonda – see on vaid
tunnustus, mis pakub peremehele rahuldust.
Süües vilju,
ei visata ära ühtegi seemet. Viljad puhastatakse ja seemned tagastatakse aia
peremehele. Seemneid ära süüa on võimatu, sest – need on väga suured.
Marsil ei
ole mitmekorruselisi maju, erandiks on tehased ja koolimajad.
Elumajad on
ühekorruselised ja tehakse kividest.
Kiviline
materjal on väga erinevate värvidega, mis sarnaneb meie marmorile. See materjal
on sama tiheduse ja kergusega nagu kõik mis on Marsil ja see on erakordselt
vastupidav. Tükk magneesiumi Maal võiks anda ettekujutuse ehitusmaterjali
raskusest Marsil.
Materjal on
vastupidav olenemata ajast ja kliimast. Masinate ja seadmetega saab marmorit
töödelda ning maju kaunistada kõikvõimalike kaunistustega, mida ei saa võrrelda
isegi kreeka ja roomaaegsete kujude ning kaunistustega.
Majades
ruumide paigutus sõltub peremehe soovidest ja maitsest ning peres elavate
inimeste arvust, kuid üldiselt elab majas vaid üks perekond ning üleliigseid
ruume ei ehitata kui neid vaja ei ole. Marslaste ei ole aega kodus istuda ja
üldist loetakse pidutsemist patuks, seepärast on inimene vara hommikust õhtuni
tegevuses.
Kodu on koht
puhkamiseks, eraldumiseks, palvetamiseks. Igal inimesel on oma tuba, mis on
lausa kohustuseks ja sellest ei loobu keegi. On üks või kaks ühist tuba ja
kindlasti mõned terrassid maja ümber.
Iga maja juures
on suur bassein ja eriline tuba kus pestakse ja ujutakse.
Marsil ei
ole teenijaid, sest kõik teevad tööd ise ja suure rõõmuga osutavad teenuseid
teistele, kas siis võõrastele või oma pere liikmetele. Sisenedes majja
hämmastab teid puhtus, kord ja tase milleni on jõutud ilus ja mugavuses. Te
märkate, et marslasel ei ole üleliigseid asju, vaid see mis vajalik.
Kogu mööbel
on metallist. Metall on kordi kergem kui meie alumiinium. See omab suurt
vastupidavust selle peensuse juures ja omab erinevaid värve.
Kõik nõud on
tehtud looduskikust kivimist, mis meenutab meie kristalli, mis on vastupidav ja
ei purune kergelt.
Majas on
puhtus ja puuduvad vaibad, mis korjaks endasse tolmu ja mustust. Kogu mustus ja
jäägid põletatakse ning puistatakse maapinda.
Eriliselt
hooldatakse basseine. See on ainus luksus Marsil ning inimesed käivad ujumas
mitu korda päevas, mille järel vahetatakse vesi, pestakse bassein ning veega
kastetakse aedu.
Need
vajalikud vahendid, mida marslane ei saa oma aiast, saab ta vabrikutest. Nõud,
riided, majatarbed, mööbel, instrumendid, masinad ehk üleüldse kõik toodetakse
vabrikutes ja saadetakse inimesele tema esimesel nõudmisel. Kõik purunenud ja
aja ära elanud vahendid saadetakse tagasi vabrikutesse. Kõik seadmed millega
töö lõpetati, saadetakse samal hetkel tagasi.
Elanikel
pole ühtegi liigset riietuseset. Vabrikust saab ta uue ja vana jätab sinna.
Milleks hoida kodus liigseid asju ja riideid kui need koguvad tolmu ning võivad
levitada isegi haigusi.
Vabrikutes
lähevad vanad asjad uuele ringile või mittekõlblik põletatakse ning tuhk
laotatakse maapinnale.
Kuna kogu
toore, mida saab maapõuest, viiakse vabrikutesse ja tasuta, siis materjale
valides võib vabrik midagi eelistada. See tähendab, et kellegi toodang on parem
ja selle tootja avaldab oma kogemusi, et ka teised saaksid toota paremaid
produkte.
Vabrikud
kasutavad loomsest toodangust vaid seda osa, mis ei kahjusta looma: vill,
udusuled ja suled, sest loomade tapmine on Marsil ennekuulmatu kuritegu,
millist keegi ei suuda isegi mõelda. Nad ei kasuta mingitki osa surnud
loomadelt ning selles osas on marslased täpsuseni pedantsed.
Keegi ei
tarvita mittevalminud vilju, sest sel juhul ei saa seemned valmida, mis on
jälle omakorda tapmine ja patt.
Kõik riided
on valmistatud kindlatest taimedest, sarnased linale ja kanepile, need taimed
on hiiglaslikku kasvu ja omavad suuri seemneid.
Üldpildilt
sarnaneb Marsi elanik meile, kuid nad on võrreldamatult kaunimad, säravamad ja
graatsilisemad liigutustes, maneerides ja ettevõtmistes. Meile sarnastena, kuid
meist erinevalt, õhkub neist aga õiglus, kindlameelsus, tahtejõud ja
hingelisus.
Keha on
tugev, elujõuline ja õhkub tervisest. See ei ole väsinud, kulunud
pärilikkusest, haigustest ja vaevadest nagu meil. Marsi elanikud on võimsad,
energilised ja kiired oma lahenduste leidmisel. Keha on – kuulekas nende
tahtele. Nad peaaegu ei tunne seda, ei takista nende soove ja ei ole piduriks
nagu meie keha seda on; see ei ole haige ning seepärast pööravad inimesed
kehale vähe tähelepanu, kuna see ei sega nende eksisteerimist.
Naiste
kaunidus on ülim, nende silmades helgib ingellik headus ja neist valgub
osavõtlikkus kõikidele, kellega nad räägivad või kes pööras neile tähelepanu;
nende tagasihoidlikkus, imetlusväärne graatsia kõigis liigutustes ja lõpuni
läbimõeldud otsustavus kõikidel tasanditel, mis sunniks Maa inimesi iga kord
kummarduma nende ees ja tekitaks
vaieldamatut vaimustust.
Mehed ja
naised on täiesti võrdsete õigustega ja riietuvad peaaegu ühte moodi. Ilma
üksikasjadeta võiks öelda, et nad kannavad pikka, lahedat ja allapoole põlvi
särki või hamet, mis on vöötatud lindiga; mingit mantli moodi eset ja käivad
palja jalu.
Nii mehed
kui naised ei lõika kunagi juukseid, vaid seavad väga kunstipäraselt neid
soenguks; ei kata pead, kui siis vaid mõne peapaela või naised väga eredate
lintidega.
Juuste
värvus on sarnane meile, on brünette ja blondiine.
Meestel on
habe, naistel mitte.
Tavategevuse
või töö ajal kantakse helevalgeid riideid, kuid pidude ja mängude ajal kantakse
eredavärvilisi riideid, mida nad ise värvivad ja kujundavad, kasutades taimede
ja loomade motiive – mida kirkam, seda parem.
Lapsed on
vanemate juures vaid nii kaua, kui ema imetab last rinnaga. Kui see periood
lõpeb viivad vanemad lapse üldkasvatuse ja hariduse asutusse. See on hiiglaslik
ja kaunis mitmekordne maja, mis on sisustatud kõikide mugavustega mida Marss
pakub, kogu elanikkonna tähelepanu on pööratud oma järglaste kasvatamisele ja
õpetamisele ja kogukonna tähelepanu on pööratud nendele majadele. Kõik inimesed
kordamööda võtavad isiklikult osa kõikide laste kasvatamisest vastavalt
sellele, mida nad ise oskavad. Ühed
koolitavad, teised juhendavad ja õpetavad ning pole ühtegi inimest, kes ei
jagaks sooja osavõtlikkust, headust ja endast kõike andmist. Lapsed on kõikide
peamine hool, sest lapsed on uus põlvkond ja see peab alati olema parem kui
eelnev.
Mitte ükski
Marsi elanik ei tee vahet – on see tema laps või kellegi teise. Mitte keegi ei
luba endale öelda: minu lapsele on vaja paremat pala, paremat õpet, sest see on
minu laps ja minu uhkus. Kõik lapsed on võrdsed, kõik on tulevased kodanikud ja
peavad saama sama toitu, sama kasvatuse, peavad olema terved, kõlbelised ja
targad. Vastavalt sellele kuidas lapsed kasvavad, saavad nad samaaegselt
teoreetilist õpetust kui ka praktilist. Juba varasest noorusest külastavad nad
vabrikuid, õpivad erinevaid tehnoloogiaid ja isegi töötavad vabrikutes.
Mehaaniliste
masinate tase Marsil on tõstetud sellise tasemeni, täiuslikkuseni mida Maa inimesed
ei suuda ettegi kujutada.
Elektrit
kasutavad nad täiuslikult ja kõige laiemal määral. Mootorites kasutavad nad
staatilist elektrit otse õhust ja teavad veel palju muid erinevaid võimalusi,
millest meil pole ettekujutust, mis võimaldab neil kasutada tasuta mootoreid
nii väikeseid kui suuri.
Kõik, kõige
väiksemadki tööd tehakse täiuslike masinate ja mehhanismidega, mis on nii
lihtsad ja arusaadavad, niiet tööks on vaid jälgimine ning töö iseenesest
tundub laste mänguna. Seepärast annavad vabrikud tööd ka väikestele lastele ja
seejuures ei vaeva see last. Töötades vabrikutes saavad lapsed praktilise ja
teoreetilise hariduse.
Nad lähevad
edasi teadusesse, mis on Marsil väga lihtsustatud. Midagi liigset, mis ei oma
praktilist kasutust ja ei anna arendada edasist arengut headusele ja võrdsusele
ei kasutata.
Vabrikute
lähedal elavad noored „mehistumiseni“, täiustumiseni ja ajani kui nad saavad
abielluda. Osad tegelevad lihtsamate tegevustega, teised keerulisematega,
kolmandad õpetavad neid, kes veel ei oska töötada või ei ole saavutanud meisterlikkust.
Isegi
vabrikute juhtimine on noorte, vallaliste või üksikute inimeste käes.
Kui saabub
täiskasvanu iga pöörduvad noored tagasi koju oma vanemate juurde, kus elavad
seni kuni abielluvad. Peale pulmi otsivad nad endale koha kuhu maja ehitada ja
aed luua ning alustavad iseseisvat elu võrdväärselt teiste Marsi elanikega.
Kõik majad
on ühendatud omavahel telefoniaparaatide ja kaugvaatlemise seadmetega, sest
mitte keegi ei pea olema eraldatud ning igast planeedi nurgast saab ühenduse
nendega keda vajalikuks peetakse.
Eriliseks
liikumise vahendiks Marsil on lendamine läbi õhu. Välimuselt on kõik „lendavad
mürsud“ võimalikult erinevad. Neis on erinevad mootorid, enamasti elektrilised,
kuid on ka lendavaid mürske mida juhitakse tahtejõuga. Kõik need omavad võimet
kiiresti liikuda ning Marsi elanik võib mõne tunniga lennata üle planeedi.
Tahtejõu
areng Marsi inimesel on üllataval tasemel. Paljud neist võivad tõusta üsna
suurtesse kõrgustesse maapinnast vaid oma tahte jõul.
Mitmekorruselistes
vabrikutes on trepid, kuid on ka akendel vastavad mehhanismid, mis võimaldavad
sisenemist neil, kes oskavad tõusta õhku ja siseneda aknast.
Marsi
elanikud on ülimalt religioossed, nad kannavad pidevalt endas Jumala nime,
meenutavad Teda ja ei alusta ka väiksemat tööd või vabaaja tegevust, ilma
õnnistuse küsimiseta Jumalalt ja abi oma Kaitsja-Inglilt.
Vähem
keerukate ja vähemtähtsate tööde juures sisendab Kaitsja-Ingel inimestesse oma
soovitusi mõtteliselt. Eriti tähtsate tegevuste juurde tuleb Kaitsja-Ingel aga
kehaliselt ja tema kuju on alati ühesugune, noore ja ilusa noormehe kujuline,
helevalges hames, vöötatud või mitte, tiibadega õlgade kohal. Ta on inimesele
alati parim nõuandja ja mitte keegi Marsil ei astu ühtegi sammu ilma tema
nõuanneteta.
Üldiselt on
Marsi inimesed väga ettevaatlikud võtmaks vastu mingisuguseid otsuseid, isegi
kõige väiksemaid. Nad mõtlevad, arvutavad ja arutavad läbi iga variandi, peavad
nõu Kaitsja-Ingliga, kuid otsus mis on vastu võetud, see tuleb täita, mida see
ka ei maksaks; pole jõudu, mis suudaks neid peatada; Marsi elanikud on täpsed,
energilised ja töökad.
Täpselt
samuti nagu nad hoiavad endast eemal igasuguse kõlbelise vääratuse, sama
täpselt kaitsevad nad ka planeeti igasuguse füüsilise mustuse eest. Nad ei pea
kuriteoks ainult reostatud vee jõkke, järve või ojja laskmist, nad isegi ei
suple nendes veekogudes, sest seda joovad teised inimesed.
Vesi ja õhk
on nende meelest nii püha, mida ei reostata mingilgi moel.
Kõik mis on
kuidagi moodi reostav või reostatud, läheb põletamisele ja tuhk laotatakse
põldudele. Kodused tegevused on väga regulaarsed, tegevused on jaotatud
ajaliselt. Enne magama minekut eralduvad kõik oma erilisse tuppa ning kutsuvad
enda juurde Kaitsja-Ingli, kes ilmub nende ette nähtava kehaga. Koos
palvetatakse Jumalat, vesteldakse, arutatakse tehtud tegusid, mõtteid ja
kavatsusi, mis toimusid päeva jooksul, meenutatakse – kas inimene ei teinud
midagi kahetsusväärset. Patud ei ole Marsil sellised kui Maal. Marsi elaniku
patuks on juba see laiskus kui ta ei teinud midagi, mis oleks võinud olla
kasulik, ei avaldanud piisavalt lahkust ja ettenägelikkust, tähelepanelikkust
ligimesele, tähelepanelikkust oma sõnades, tekitades müra või muud rahutust,
tähelepanu loomade ja looduse vastu jne. Leides selliseid puudusi palvetatakse
koos, et järgmistel päevadel selliseid vigu vältida. Marsi elanike peamine hool
on – säilitada oma südametunnistus puhas.
Puhta
südametunnistusega Marsi elanikud on erksad, lõbusad, ja seepärast toimuvad
kõik tööd ja teod heas meeleolus, kerge südamega ja naljatades.
Vanemaid
Marsil ei ole, rõhumist samuti, sellest hing ongi vaba ja kõik vastutavad enda
eest ise. Marsile saabuvad vahest ka kurjad hinged, kuid nende võim lõpetatakse,
keegi ei allu nende kurjadele plaanidele. Kaitsja-Inglid näevad kurje jõude,
hoiatavad inimesi ja teavad suurt ohtu ette ning võtavad vastavad meetmed.
Kui keegi
teebki midagi mittehead, siis ta õhtul kahetseb seda ja järgmisel päeval
parandab tehtud vead. Seepärast ei suuda kurjad jõud Marsil saavutada sellist
tapvat edu nagu seda on Maal.
Mitte kogu
elu Marsil ei seisne ainult töös, palvuses ja kohuse täitmise.
Vastupidi,
tihti kogunevad nad kokku, räägivad, lõbutsevad, eriti noorem põlvkond.
Kooskäimised toimuvad alati luksuslikes ja küllastes aedades ja väljadel, mis
on ülekülvatud kaunite lilledega. Noored mängivad erinevaid mänge, näitavad
üksteisele oma osavust ja kunsti milleski huvitavas. Esitatakse mõistatusi,
lauldakse üksi ja kooris, mängitakse erinevaid pille. Nende laulud on võrreldes
Maaga lausa ingellikud. Muusika instrumente on neil mitmeid kordi rohkem ja
erinevaid kui meil. On selliseid mida
mängivad inimesed, kuid on ka selliseid mis mängivad ise; üldse võib Marssi
nimetada muusikaliseks planeediks. Sellistest lõbusatest koosviibimistest
võtavad osa ka inimeste Kaitsja-Inglid, tehes samalaadseid tegevusi nagu ka
inimesed.
Marsil ei
ole kirikuid, kuna iga magamistuba on pühakoda. Kuid esineb religioosseid
pühasid, mingi kindla sündmuse mälestuseks või suurte imede tähistamiseks.
On püha ka
Jeesuse Päästja ilmumisest Marsile, Palvusest võtavad osa Kaitsja-Inglid,
vahest ka paljud pühakud ning mõni kord isegi Neitsi Maarja palvetab inimestega
Kõige Kõrgema poole. Kuidas
tunduvad sellised pidustused võrreldes pidustustega Maal, kus valitsevad
palaganid, kõrtsid, telgid ja väljad on täis poolearuliseks joonud rahvast.
Väärarenguid
Marsil ei ole, haigusi on väga vähe, ehk sisemisi ja organites olevaid haigusi
ei ole üldse. Keha on tugev ja talub üsna suuri temperatuuri kõikumisi
erinevalt maalastest. Marslane võib vigastada kätt, murda jäsemete luid või
saada mõne muu mehaanilise vigastuse, kuid kõik need paranevad väga kiiresti.
Kõiki selliseid vigastusi või haigust ravitakse erinevate taimedega. Isegi
väsimuse vastu saa abi erinevate taimede viljadest. Haigestumisel palvetatakse
koos Kaitsja-Ingliga. Sünnitamine Marsil ei ole mitte valulik, vaid tekitab
ülimal tasemel meeldivaid tundeid, see on lihtne, kerge ja loomulik, mille
juures viibib vaid ainult mees.
Marsil on
vaid üks „haigus“, mis tekitab inimestes õudu, nukrust ja kahetsust. Aegajalt
ilmub Marsile maalastega sarnaste iseloomujoontega inimesi. Osad neist tahavad
kohe valitsema hakata, teised ei taha jagada oma vara, kolmandad tekitavad
luksust ning hakkavad peitma varandusi, mida neil sellel hetkel vaja ei ole.
Selline
käitumine paistab kohe silma, sealjuures selliselt sündinud inimeste kehad
hakkavad aja jooksul selliste tegevuste käigus muutuma jämedakoelisemaks ja
meenutama rohkem Maa inimest ja nad ei saa oma „haigust“ varjata. Need inimesed
saavad üleüldise hoolitsuse, nad paigutatakse eraldi olevatesse haiglatesse, et
saaks välja ravida kui rasket haigust. Kõik inimesed hoolitsevad nende eest,
annavad nõu ja palvetavad nende eest, saamaks inimese tervise korda ja kõige
rohkem näeb vaeva inimese Kaitsja-Ingel. Kui selline inimene ei hakka kiiresti
tervenema hakkab ta kannatama ja kaotab tahtejõu.
Peale selle
haiguse ei kannata marslased mingeid kannatusi.
Kõik
põlvkonnad omavad iselaadseid mugavusi, kõik on õnnelikud, isegi vanurid. Kui
inimene jõuab järeldusele, et tema elu ülesanne on täidetud ja oleks mõistlik loovutada
koht teistele, ta lahkub sellest ilmast. Kogu tema elutöö, majapidamine, maja
ja aed läheb edasi esimesele ettejuhtuvale vajajale, kes otsib omale elukohta.
Ka sellised
vanurid, kes ei jõua kõike teha, võivad minna hooldekodusse. Vanurid omavad
kõiki võimalusi, palvetavad oma Kaitsja-Ingliga, analüüsivad oma elu.
Eriliseks
tegevuseks on vanuril kehavälised rännakud koos oma Kaitsja-Ingliga. Nad saavad
külastada kõiki paiku Kõiksuses, vaadata teisi ilmu ja elusfääre. Nad saavad
külastada planeedi väliseid ilmu, pühakute elupaiku, pidada nõu pühakutega,
palvetada nendega. Mõned otsustavad külastada Neitsi Maarjat ja jõuavad isegi
Jeesuse Kristuse palge ette.
Oma surma aega
teavad nad ette. See on neile kauaoodatud ja rõõmus aeg. Nad teavad mis neid
pärast surma ees ootab, teavad kuidas nad ise elasid, kuidas ja milleks
surevad, on alati Jumalale tänulikud koos kõikide pühalike ettekuulutustega.
Surnukehad
Marsil põletatakse ja tuhk laotatakse põldudele. Ka kõige lähedasema inimese
surm ei ole kunagi kurb. Kurbust Marsil ei esine, kes usub Jumalat, selle hing
on elujõuline ja tasakaalus. Vastupidi, igasugune surm vaid rõõmustab, kui
inimene elas õiget ja vaga elu.
Surm on Marsil autasu, mis avab uksed paremasse ilma
ja seega lähendab inimest Jumalale.
Marsil on ka
teadus, on kirjakeel ja raamatud. Kõikide teadvus ei piirdu vaid üksnes
meisterlikkuse ja praktilistel teadmistel, kuid Marsi teadus on ülimalt lihtne,
kõik teavad seda ja on sellega seotud. Teadus ei nõua erilist õpetust ja
spetsiaalseid kaste-tasandeid nagu seda on Maal. Kogu teadus on Jumala sõna
alusel ja otseses seoses loodusega. Kõik inimesed läbivad samm-sammult kõik
teadmised, mis teda huvitavad.
Kristus elas
sellel planeedil kaks korda ja nende kordadel avas ta inimestele teadmised,
mida nad vajaksid ja millest kuulma peaksid. Selle tulemusel jõuab Marsil
igaüks tõeni otsest teed pidi ja seal pole teaduslikke teooriaid ja sadu
filosoofilisi süsteeme, mis räägivad üksteisele risti vastu. Seal ei ole
teaduses valet, pettust, omavoli ja selliseid teadlasi, kes tunnistavad seda
mida teised ära lükkavad ning omakorda eitavad kõike seda mida teised
tunnustavad, kuna tõde on kõikide jaoks ühene.
Kui kellelgi
on vaja midagi teada saada, pöördub oma Kaitsja-Ingli poole, et see otsiks
ühendust teiste inimeste Kaitsja-Inglitega, kas kellelgi Marsi elanikest võib
olla vastavat teadmist. Kui on, siis pöördub inimene otse teise inimese poole
ning saab vastava selgituse ja juhatuse.
Kui sellist
teadmist inimestel ei ole, pöördub küsija koos oma Kaitsja-Ingliga Jumala poole
– kas oleks võimalik saada Marsi elanikul vastavat teadmist. Kui see on
võimalik, siis inimene keskendub loodusele ja leiab selle, ning läbi oma mõistuse
võtab teadmise kasutusele üle terve planeedi.
Nii lihtsalt
käivad teaduslikud avastused sellisel planeedil, mis käib käsikäes Jumala
nõusoleku ning isegi teaduses otsib Jumalikku abi. Sellistes tingimuste osutub
loodus täielikult arusaadavana ja vaadeldavana ning teaduses ei ole mingit
segadust.
Esimese
soovi avaldamisega avanevad kõik ilmnemise põhjused ja tulemused avalduvad
neile väga kergesti.
Marsil on
nii täiuslikud observatooriumid ja teleskoobid, millega inimesed näevad
universumi tähti, nende planeete ja planeetide kaaslasi. Nad saavad
teleskoopidega näha isegi lähimate planeetide peal olevat elu.
Üldse, kõik
teaduslikud vahendid looduse uurimisel on võrreldes Maaga võrreldamatult
laiemad. Marsi pinna geoloogilisteks uuringuteks ei kasutata mingeid puurimisi,
vaid vaatlevad seadmed, mis võimaldavad näha pinna kihte ja formatsioone. Tehes
kaevandusi või kaeve, nad ei otsi huupi nagu Maal, vaid teavad ette millised on
takistused erinevatel sügavustel ning kui sügavale tuleb minna. Masinad ja
mehaanilised abivahendid on viidud nii kõrgele tasemele, et marslased võivad
kaevata lahti hiiglasliku mäe, laotada see laiali, katta viljakandva pinnasega
ning teha kaevandusest viljakandev põld. Sama lihtne on neil kaevata mitme
versta laiune kanal, et varustada põlde veega või täis puistata meri või järv
ning kaevata sama veekogu teise kohta.
Kõiki
selliseid töid ka tehakse ja see ei valmista mingeid raskusi, kulusid ja
masinaid juhivad isegi lapsed.
Masinate
liikumise ja töö jõud võetakse tasuta – pilvedest, pinnas on kerge ja iga
inimene panustab oma vaba aega kogukondlikule tööle, parandamaks planeedi elu.
Materiaalses
mõttes on marslased oma planeedi peremehed, mateeria on kuulekas nende hingele
ja mõistusele.
Marsil on
loomad, linnud ja putukad, kuid need omavad märgatavalt väiksemat rolli kui
Maal ning liike on tunduvalt vähem. Inimesed ei tee loomadele liiga ja seega ei
tee ka loomad inimestele kurja. Vastupidi, loomad armastavad inimesi ja hoiavad
nende lähedusse ja eriti linnud. Linnud Marsil on enneolematult ilusad, palju
liike ning need on aedade kaunistuseks.
Loomaliigid
Marsil on üsna sarnased Maale ja me leiaksime väga palju tuttavaid liike.
Esmapilgul oleks justkui meie veis, hobune, koer, kuid vaadates neid leiame ka
erinevuse. Nad on kaunimad, elegantsemad, tugevamad, nende vaade on leebe ja
mõtlik, tegelikkuses omavad nad meile teadmata liiki mõistust.
Marsil on
koolid loomadele, kus nad õpivad tööst osavõtmist ja inimesele kasulikkust.
Teadus on nendega niimoodi tegelenud, et loomad valdavad teatud tasemega
masinate juhtimise oskust, sealjuures omavad nad sellist huvi masinatega
töötamisel, et puudub järele vaatamise vajadus. Nad kuulavad inimese kõnet ja
täidavad inimeste käske.
Loomulikult
ei luba keegi endale võimalust lüüa looma, isegi halvasti rääkimist. Selleks
puudub ka vajadus, sest loomad ei anna põhjust – nad armastavad inimesi,
püüavad neile meeldida ning töötavad nii omakasupüüdmatult justkui inimesedki.
Kas selline
elu tundub meile justkui paradiis, võrreldes Maa eluga, meie kõlbluse, meie
jäikusega, mis loob meile eluraskusi ja segadust, millest meil oma jõududega
välja rabelda on üsna raske.
Me muutsime
rahulolu luksuseks ja üleküllastumine jõudis sinna tasemele, et me muutusime
oma asjade ja rikkuse orjadeks. Ühesõnaga, me muutsime vahendid hoopis
eesmärgiks.
Vaene Maa
inimkond, kes muutis Jumala annid endale kannatuseks ja põrguks. Kas suudaks
Marsi elu eeskuju muuta Maa inimese elu osaliseltki paremaks ja kergemaks.
Pärast surma
Marsil jääb inimene veel Marssi ümbritsevatesse sfääridesse. Neis sfäärides ei
leia inimene enam midagi uut, sest Marsil kehaga elades sai ta
astraalrännakutes käia ja kogeda kõike juba eelnevalt. Ta on kogenud, et õnnis
elu neis sfäärides on kordades kõrgem kui see, mida ta saab elades kehaga Marsi
pinnal. Ta teab, et igaühe õnnis elu sõltub elamise kohast, headuse ja
armastuse kogusest, mis on inimese sees, ja Jumala läheduse tasemest. Seega,
surres rahuliku südamega, ilma mingi olemise katkemiseta, taevalike jõududega
koostöös, võtab endale eesmärgi koos Jumalikkuse ja õnnega minna edasi. Ta
viibib Marsi õndsates astraalsfäärides seni, kuni Jumal korraldab talle elu
Jupiteril.
ELU
JUPITERIL.
Meie, maised
inimesed, võime osaliselt mõista ja hinnata seda ilu, mis valitseb Marsil, kuna
see erineb meie omast vaid ühe taseme poolest. Seda elu, mida nägime Marsil,
saame kergesti ette kujutada ka Maal ning selliste arengutega võime sinna
lähedale isegi jõuda.
Kuid
Jupiteri elanikud on võrreldamatult täiuslikumad, igas mõttes niivõrd kõrgemal,
nende püüdlused, elu sihid ja kogu eluline tegevus, et paljudes asjades on see
meile mõistetamatu. Arusaamatud hingemaailma saladused ja me ei suuda püüda
nende, kõrgemate ja ülevamate hingede lennukust. See on loomulik, me pole
suutelised mõistma nende elu mõtet, nende puhast ja patuta õnne, kuna meie
nõuame elult midagi muud.
Me mõistame
õnne ja mugavust teisiti, sealjuures tundub nende õnn meile õnnetusena, nende
mugavus meile igavusena, nende rõõmud, mida nad saavad hingelisest tasakaalust,
meile kes nõuavad elult asjalikkust ja reaalseid mugavusi, oleks meile tühjad
ja ilma loominguta.
Meie nõuame
elult isiklikku heaolu, hakkama saamist, oma soovide täitumist, oma tunnete
tundmist, kas sellistel puhkudel me suudaks mõista kõrgemate olendite püüdlusi
ja õnne. Kui see sisaldaks just oma isiklike tunnete ja tajude vähenemist ja
teistele elamise suurenemist, kogu ilmale ja Jumalale. Seepärast, mida kõrgem olend,
seda vähem on meile arusaadavam, kuna see läheneb rohkem ja rohkem oma
omadustelt Jumalikule, Igavikulisele, Lõpmatusele ja koos sellega loobumisest
kõikidest enda soovidest ja isiklikest püüdlustest.
Tutvudes mis
iganes eludega, pööravad Maa elanikud peamise tähelepanu igapäevase olme
kirjeldustele. Me soovime teada, kuidas elab kõrgem inimene? Kus ta elab? Kas
tal on maja? Kas majas on laud, toolid ja millised need on? Mida sööb ja joob?
Kuidas magab jne.
Me ütleme: „fakte, andke meile fakte ja nende
baasil teeme järeldused ise“ …
Saades fakte
me mõtleme, et saime kõik teada ning teeme järelduse, et elu koosneb vaid
välisest olukorrast. Edasi jätkab meie maine loogika: kui Marsi elanikel on nii
huvitav ja täiuslik elu, kui see on meist nii täiuslikum ja mugavam, siis mida
veel oleks oodata Jupiteri elanikelt? Kogu nende elu peaks koosnema lakkamatutest
imedest, fantastilistest ja utoopilistest faktidest.
Kui Marsil
liikusid kõik lendavate aparaatidega, siis Jupiteril peaksid lendama terved
rongid.
Kui Marsi
täiuslikud teleskoobid võimaldavad vaadata naaber planeetide elu, siis
Jupiteril peaks olema isegi kuulda, mida naabrid räägivad.
Kui Marsil
kaevati meresid, siis Jupiteril peaks saama raudtee kuule jne.
Kuid meie
maine loogika eksib selles osas sügavalt. Marsil on vajalik teadus, mehaanika
ja vabrikud, kuna Marsi elanikud peavad täitma oma materiaalsete
organisatsioonide nõudeid, sealjuures on nende elu veel küllaltki täidetud.
Need samad
nõudmised on Jupiteri elanikele täiseti tühised, nende intellektuaalsed võimed
on nii kõrged, et lähenevad kõikvõimsusele.
Milleks
neile mehaanika ja lendavad rongid kui igaüks on võimeline tahtejõuga viima
ennast ühest kohast teise.
Milleks
neile observatooriumid ja teleskoobid kui nad on võimelised, keskendudes viima
hinge ükskõik millisele planeedile ja tegelikkuses mitte ainult kuulama mida
planeedi inimesed räägivad, vaid ka isiklikult suhelda.
Milleks
neile teadus ja teaduslikud
laboratooriumid ja koolid kui igaüks ammutab oma teadmised Ühisest
Allikast, Jumala teadmisi.
Seega,
kõrgema õndsusega inimestel on õhuke materiaalne keha, mis allub füüsikalistele,
füsioloogilistele ja orgaanilistele omadustel, on see siiski tühine meie
kehadega, nad ei tunne seda. See vabadus ja sõltumatus keskkonna mõjudest annab
neile võimaluse hingel kasvada ja suurendab õnne. Mida kõrgem ja helgem olend,
seda vabam on tema hing.
Kui inimene
saaks vaadata kõrgemaid olendeid, siis ta näeks kahtlemata vaid väliseid elu
külgi ja nagu väike laps räägiks: „see joob ainult vett ja midagi tihedamat
üldse ei söö; aga vaata see ei joo isegi vett, vaid toitub vaid õhust“. Ja need
faktid huvitavadki meid.
Mida kõrgem
olend, seda hõivatum on ta oma hinge vajaduste rahuldamisega, seda rohkem ta
tahab kasu tuua teistele, kes seda neilt
vajab ning nad ei mõtle oma materiaalse keha toitmisest. Minnes mööda veest,
nad joovad kui on näljased ja nad saavad söönuks nädalateks. Nad ei mõtle
sellest kust saab süüa või millal seda uuesti teha, sest see võtab neil väga
vähe aega, kuna planeedil on vett kõikjal.
Meie
kujutame aga ette, et kõik teised peaksid elama samuti nagu meie. Tellima varakult
lõunasöögi ja kui on väga suur ja uhke, siis isegi kuu aega ette. Arutama, mida
sellisele „sügavmõttelisele ja suursugusele“ lõunasöögile valmistada, seejärel
kõiki saabujaid jälgima ja hindama – kes pani fraki ja millise kaelasideme.
Laud on kaetud, teenrid jooksevad, köögis on terve nädala põlenud „põrgulikud
leegid“, kui palju on olnud rääkimisi, muret, arutlust ning ümbermõtlemisi,
mille tulemusel sünnib mõttetu ja tühine akt – viia võimalikult palju toitvaid
aineid oma makku. Kuidas see on rumal ja mõttetu. See eest on millest rääkida
ja hea lõuna jääb tõesti meelde ning erinevates ringkondades levib järelkajasid
veel kuudeks. Kui selliseid ettevõtmisi poleks, oleks elu tühine, salongides
lõppeksid „suured ja tähtsad“ arutelud, mis on tähtsamad kui ühiskondlikud
probleemid, vaesus, haigused ja kõik teised vahendid, mis neid hädasid
leevendaks. Isegi Jumala vihast räägitakse vähem kui mingist lõunasöögist,
mille korraldas krahvinna Zizi krahvile Fifi, kus viibis isiklikult parun
George.
Maa elanikud
leiavad lõputul hulgal selliseid tegevusi, mis olemuselt on sisutühjad.
Kõrgemalt
arenenud olendid ei rahuldu sellistega ja hakkavad oma elu täitma mingi ideega,
säilitades küll veel oma isiklikud vajadused.
Veel
kõrgemad olendid teenivad juba headust, armastust ja Jumalat. Suurel määral
vähendavad isiklikke vajadusi. Lõpuks, kõrgemate olendite isiklikud vajadused
on nii vähenõudlikul tasemel, et nende elust on kadunud olmelised tegevused ja
nende side materiaalsusega on olematu.
See on
põhjus, miks kirjeldus Jupiteri elust jääb üsna lühikeseks.
Jupiteri
mateeria on Marsi mateeriast juba väga palju hõredam. Asjade kaal Jupiteril on
meie omast 15 korda väiksem, seega inimese kaal meie mahus on umbes 12 naela.
Me võime endale ette kujutada kui vähe rõhub nende keha, sealjuures samas ulatuses
on suurem nende tugevus, energia, tahtejõud ja hingeavarus. Nad ei häbene oma
keha, oma eluliste ülesannete täitmist.
Kuigi
planeedi mateeria on kerge, on see siiski mateeria kõigi oma omadustega ja
avaldab siiski mõju Jupiteri elanikele, nii palju kordi aga vähem kui see on
kergem teistest planeetidest.
Jupiteri
mateeria, nagu igasugune mateeria Kõiksuses, kuidas see on loodud, omab ikkagi
kolme seisundit: tahke, vedel ja gaasiline; pinnas , vesi ja õhk.
Nende pinnas
ei ole takistuseks taimestikule ja loomastikule, vaid vastupidi, mida hõredam
on planeet, seda täiuslikum ja kaunim on looma ja taimeriik.
Jupiteri
pinnal leidub igal pool vett, taimestik on ülirikkalik ja värvid ei piirdu meie
mõistes vaid vikerkaare värvidega, vaid selle koloriit ületab meie ettekujutuse.
Aedade ilu ei ületa Jumaliku paradiisi kujutlust mitte ainult maalaste, vaid ka
Marslaste mõistes.
Jumal ise on
andnud sellise pillavuse Jupiteri elanikele, mida need väärivad ning elu
mugavused ületavad selle, mida elanikud ise looksid või usuksid enda jõududega
saavutatavaks, sest nende mittekapriisne keha oleks rahul igas keskkonnas ja
olukorras.
Kus nad ka
ei oleks, nende õndsus ei saa neid maha jätta, kuna neil on ülev hing, hing on
reibas, nende tugevas ja võimsas olemuses.
Rääkides
nende taimedest tuleb märkida, et need omavad võimet, mida pole madalamatel
tasemetel ja tihedamas mateerias – nende võime iseseisvalt liikuda paigast
paika. Jupiteri elanikud saavad oma tahtejõuga taimede asetsemist ümber
paigutada.
Loomariik
hakkab sellest tasemest alates muutuma, seal on väga suured putukad; linde on
rohkem kui teisi loomi. Nad on ülimalt ilusad
ja eripärased. Üldiselt on loomi ja putukaid vähe; kõik nad toituvad
eranditult taimedest ja söövad väga vähe. Mitte ükski loom ei karda inimest,
vaid armastavad neid, hoiavad inimese lähedusse; sealjuures inimesed pööravad
loomadele väga vähe tähelepanu.
Taimede
hulgas on palju selliseid, mis toodavad valgust ja valgustavad ümbruskonda.
Mitte ainult taimed ei anna valgust, vaid paljudes kohtades teeb seda ka
maapind. Kogu Jupiteri maapind eraldab soojust ja palju rohkem kui Marsil.
Soojus on nagu Marsil pinnaaluse tule tulemusel, kui produkt on meile täiesti
tundmatu loodusjõud. See soojus on nii tugev, et tasandab kogu kliima, talve ja
suve, aastaringne temperatuur on ühtlane kogu planeedil.
Jupiteri
elanikud toituvad üksnes veest. Seetõttu ei hari nad pinnast ja ei kasvata
taimi.
Jupiteri
inimese keha on nii vastupidav, et ei kardaks ei kuuma ega külma, ei tunne
haigusi, sest mingeid haigusi planeedil polegi. Nad on pidevalt ühtemoodi
terved, elurõõmsad, lõbusad ja rahulikud.
Nad elavad
alati üksteisega koos, parem oleks öelda, et – kogukonnas. Kuid igaüks omab oma
isiklikku tuba.
Kaitsja-Ingel
on igal inimesel ja see on inimese lähedal oma nähtava kehaga. Kaitsja-Ingel
elab täpselt sama elu, mida ka inimesed. Nad veedavad koos aega ja külastavad
ka teisi üheskoos.
Jupiteril
esineb vaid kaks liikumise viis. Jalgsi kui vahemaad on lühikesed. Kui on
tarvis ületada pikki vahemaid, siis tahtejõuga saab inimene tõusta õhku ja
liikuda ilma mehaaniliste abivahenditeta.
Kui Jupiteri
inimene tahab kellegagi suhelda, ei pea ta kohale minema, vaid saab suhelda
mõtte teel, rääkida temaga ja isegi näha.
Jupiteri
elamised on kummalised ja lihtsad. Keegi valib endale mõne koopa või õõnsuse,
teised valivad suure taime mis annab varju, elavad neis kogu elu, kasvõi lageda
taeva all. Mõned ehitavad maja. Need on kivist, väikesed, puhtad ja valged,
ilma eriliste mugavusteta ja üleni kaetud taimedega. Majas on paar-kolm tuba ja
igast toast viib uks aeda.
Jupiteril on
üks imetlusväärselt ilus linn. See on nagu kristallist mägi, erinevate
vormidega. Selles on palju erinevaid õõnsusi, koopaid, käike ja isegi
luksuslikke tube, kus inimesed elavad. Selles mäes on iseseisev hele ja
mitmevärviline valgustus. Kogu see kirjeldus on vaene võrreldes tõelisusega
Jupiteril. Inimesed elavad meie kalendri mõistes 1200 aastasteks.
Kuid me
peaks teadma, et mitte kogu oma elu ei ela inimesed Jupiteril. Kuigi neil on
materiaalne keha, võimaldab nende kõrge mõistus, nende suurem hingeline olemus
rännata kõikides maades kogu Kõiksuses. Nendel tingimustel näevad nad, kus
Kõiksuse nurgas ja kohas nad saavad teha midagi kasulikku, suurendada headust
ja armastust. Ja kuna neil on selline võimalus olemas, siis nad ka kasutavad
seda võimalust. Koos kõikide teiste Kõiksuse jõududega võrdselt, võtavad nad
osa alamate arengutega olemite jälgimisest, juhatavad neid parematele tegudele,
korraldavad ja kaitseva Kõiksust.
Selle
lühikese vaba aja jooksul, mida nad pühendavad endale ja oma planeedil
viibimisega, palvetavad, suhtlevad Kaitsja-Ingliga, kellega arutavad tehtud
tegusid ja uusi ülesandeid.
Nad ei tea
midagi pidutsemisest, vabaaja veetmisest ja mõttetult veedetud ajast. Sellise
elu jooksul ei ole juttugi mingist ühiskondlikust elust planeedil, tegelikkuses
seda pole üldse, sest kõikide tegevused, mõtted, hoolitsused, soovid ja
püüdlused on kaugel isiklikust elust ja oma planeedi elust. Nad lendavad koju
vaid hinge puhkuseks ja ruttavad kohe tagasi sinna, kus on nende süda ja
mõtted. Jupiteril ei ole füüsilisi abielusid, ei ole materiaalset sünnitamist,
kuid on hingeline sümpaatia kahe sugupoole vahel, hinge ühendamine ja hingeline
sündimine.
Ainult
Jupiteril tunnetab inimene täieliku suurusega, Jumala poolt ettenähtud mehe ja
naise vahelist suhet ja nende ühise loomise ülesannet.
Jupiteril ei
ole vanadust. Vanurid on sama reipad kui täisjõus inimesed, meie mõistes. Nad
teavad pikka aega ette oma surma, lõplike katsetuste lõppu. Valmistavad selleks,
kui tuleb lõplik lahkumine. Peale surma ei jäta nad endast planeedile mingisugust
keha, kõik lahustub õhus ja kandub tuulega laiali.
ELU
SATURNIL, URAANIL JA NEPTUUNIL.
Kui Jupiteri
elu mõtet on juba üsna raske kirjeldada, siis veel arenenumaid planeete ja neil
elavaid olendeid kirjeldada on palju raskem ja veel raskem aru saada nende elu
arusaamadest.
Maa
inimesele saab nende elu kirjeldada vaid üldjoontes, väga ebatäpselt ja
ligikaudselt.
Nende kohta
saab öelda, et Jumal andis neile nii avara ja kerge keha, mateeriata ja puhta,
et see on võimeline pühenduma vaid hingelistele vajadustele, nende puhastele
hingedele ja pühale loodusele. Nende planeetide elanikud omavad keha, mis on
rohkem ja rohkem puhas ning seda tugevam
ja vastupidavam, mida suurem on nende headus ja armastus.
Umbmääraselt
võiks öelda, et Saturni elanik kaalub maalasest 100 korda vähem, Uraani keha on
3000 korda kergem ja Neptuuni elanik 7000 korda kergem.
Kas meil
maalastel on mingitki ettekujutust, kuidas elada nii kerges kehas. Aru saada,
kus lõpeb mateeria ja algab hing? Millist elu me elaksime, milline oleks meie
suhtumine meid ümbritsevasse. Need on küsimused, millele meil pole võimalik
vastata.
Saturni
elanikud on nii kindlad headuses ja
Jumala usus, et ei oma enam isiklikku Kaitsja-Inglit. Neil on grupp kõrgemaid
olendeid, kellega nad saavad suhelda, kes neid
juhendavad. Nad suhtlevad iseseisvalt hingemaailmaga ja suudavad näha
Jumalat. Iga Saturni elanik võib oma tahtejõuga
külastada Kõiksuse kõige kaugemaid ja eraldatumaid paiku.
Uraani
elanikul on samuti palju hingi-kaitsjaid, kuid need on määratud talle juba
Jumala poolt, kes on veel kõrgemalt poolt, kes on veel kõrgematest sfääridest
kui Saturni elanikel ja need kaitsevad kogu Uraani elanikkonda, kes juhendavad
neid veel kõrgemate Jumala tarkuste poole.
Vanematest
lähtuv noorte juhendamine ning Uraani elanike elutegevus laieneb kogu Kõiksuse
piirides.
Neptuuni
elanikel ei ole Kaitsja-Inglit ega ka hingi-kaitsjaid, sest nad on ise
saavutanud sellise taseme, et suudavad olla vahetult Jumala kõige pühamates
teadmistes. Jumala juhatuses ruttavad nad juhendama leegione olendeid, nii
taevastes kui ka surelike planeetide elanikke, kes elavad planeetide
astraalkehades.
Õnnistatud
olek ei saa tekkida lõbusalt. Rahulik olek või enda täiuslikuks olemiks
teadmine võib muutuda igavaks ning muutuda väljakannatamatuks, igal juhul oleks
see edasise arengu mõttes – maha visatud aeg.
Kõrgemate
tasandite olendite elu ja areng peab sisaldama endas pidevaid ergutavaid
tegevusi, kuid need ei saa olla igavad ja väsitavad.
Kõrgem Õndsus
sisaldab Loome tarkuste tunnistamist, väljendamatu rõõmu tunnistamist, arusaamaks
kogu loodu ilu, mida ei saa kirjeldada mingis inimlikus keeles.
See sisaldab
endas igasuguse rahutuse puudumist nii füüsilises kui kõlbluses. Täielikus
sisemises rahulolus ja hingerahus, lõputus armastuses kogu Kõiksuses, kogu
headuses ja progressis, isegi kokkupuutel kurjuse ja kõikide pahedega.
Jumala isikliku kohaloleku ja kõikide
taevalike jõududega, moodustavad nad Kõrgeima Loome Nõukogu, suurendavad
looduse väljendust, koostavad olemise kogu mõtte, mille nurgakiviks on
kuuletumine Jumalale ja tema kõrgemate ülesannete täitmine.
Õnnistatud
olendite õnn ei ole kunagi isiklik. Kui mingi kõrgem olend peaks tegelema oma
õnnega, selle asemel, et hoolitseda teiste eest – oleks ta siis õnnelik? See on mõeldamatu – ta oleks kohe
rahulolematuse seisundis, mis on võrreldav piinaga; sealjuures see oleks lõputu
egoism.
Kõik
sümpaatsed hinged peavad suhtlema pidevalt üksteisega, kas või mõtteliselt.
Kõik
kõrgemad olendid moodustavad ühe hiiglasuure perekonna. Mateeria planeetidel
Saturn, Uraan ja Neptuun vastab seal elavate olendite kehade tihedusele.
Kõikides neis on ikkagi kolm aine olekut: tahke, vedel ja gaasiline. Ja omab orgaanilist
loodust.
Saturnil
loomi enam ei esine, linde veel on, kuid putukad on hiiglasuured.
Uraanil pole
enam linde ja putukaid kohtab väga harva.
Neptuunil
pole ka putukaid ja on vaid taimestik.
Saturni
elanikud praktiliselt vett ei joo ja toituvad ainult õhust.
Uraani elanikud
toituvad eranditult õhust, kuid võivad läbi saada ka ilma selleta, hingates
läbi keha pooride – kui nad aegajalt sellises keskkonnas viibivad.
Neptuuni
elanikud ei toitu üldse ja hingavad läbi pooride, seda atmosfääri, kus nad
viibivad. Taimestik on planeetidel, mida kõrgemal, seda ilusam.
Kõik mida
elanik planeedil vajab, annab Jumal talle. Meie ei saa millestki aru - kui kõik
omavad kõike, mida hetkel vajavad ja kõik kuuletub nende tahtejõule.
Kuigi kõik
kolm planeeti on Päikesest väga kaugel, seejuures päev ja öö, talv ja suvi on
olematud, kuna soojuse ja valguse planeedil sünnitab planeedi pind, taimed ja
ka õhk ise.
Neptuuni
inimesed näiteks ei vaja üldse soojust ega valgust. Neil ei ole päeva ega ööd,
sest selle kompenseerib nende õnnistatud olek, tundmata väsimust ja vajamata
puhkust, seega on valmis kogu aeg täitma Jumala tahet.
Planeedid
ise toodavad valguse, soojuse ja imeilusa looduse. Uraanil allub kogu loodus
inimese tahte jõule ja taimi saab liigutada ühest kohast teise. Inimene saab
muuta valgust, kui on vaja puhata, siis valgus lakkab ja saabub pimedus.
Neptuuni
inimene valitseb planeedi kõiki stiihiaid.
Saturni
inimene elab 3000 aastat, Uraani ja Neptuuni elanikud elavad veel kauem ja
üksnes Jumal võib määrata aja mille lõpus inimene muutub Jumala sarnaseks.
Nende elu Neptuunil lõpeb ja nad astuvad Jumala kohtu ette.
Ühe
sellistest kõrgematest olenditest jätab Jumal planeetide taevastesse sfääridesse,
andes talle ülesandeks jagada Pühadele Apostlitele ülesandeid või aidata Neitsi
Maarjal hoolitseda inimeste eest ja luua Kaitsja-Ingleid.
Teistel
lubab Jumal siseneda Oma Pühasse Residentsi – Pühamast Pühamasse Kõiksusesse,
astuda Kõrgemate Taevaste Jõudude hulka, kes elavad Allikas, mis ongi Kõiksuse
Palee.
MAAILMA
LOOMINE.
Oli aeg kus
mitte midagi ei olnud; ei maad, ei taevast, ei päikest ega tähti, oli valguseta
ruum pimeduses ja Jumala Vaim valitses seda. Üksnes Jumal – alguse ja lõputa.
Oma Kõikvõimsa
Tahte Jõuga lõi ta mittemillestki kogu Kõiksuse, otsustavalt kõik, nii selle
mida me näeme oma silmadega, kui ka selle, mida me silmadega ei näe.
Valitsedes
sajandeid tühjust, pakatas Kõrgem Mõte soovist luua võimalikult palju
mõtlevaid-hingelisi olevusi, kes oleks vabad ja mõistuslikud nagu Ta Ise, kes
saaksid samasugust õndsust, mis saabuks püha, puhta ja armastuse põhise eluga,
mida kingib Jumalik Looja Ise.
Jumal –
lõpliku õndsuse, armastuse ja armulikkuse allikas ei saa olla rahul ainult isikliku
teadmisega Ise Endast. Looja ainus eesmärk – jagada õndsust teistele loodud
olenditele.
Selle
eesmärgi täitmiseks oli vajalik luua nähtavad ja nähtamatud maailmad, kogu
Kõiksus, kõik loomad ja taimed, et kõik need areneks armastuse ja õndsuse samaväärseks
arenguks, kui omas Tema Ise. Täiusliku Looja Jumalikest kätest ei saanud
väljuda mitte midagi ebatäiuslikku, mis ei oleks puhas ega rikutud, seda ei
saanud sündida, sest Jumal annetas olemitele elu, eraldades igaühele osa Ise
Endast, osa millest ta ise koosnes ja mida valdas. Jumal andis olemitele
peenemaid ja puhtamaid mateeriaid, millest Ta Ise koosnes. Iga olemi areng
uuele tasemele, toimub tema isikliku arengu, oma kogemuste, vabatahtliku
püüdluse ja enese täiustumise tulemusel, Jumala osa abil – mis on olemis. Andes
osa Endast olemi loomiseks, annab Jumal igaühele:
1.
elu
2.
oma isikliku kuju ja võimaluse olla Jumala
sarnane
3.
Ta kingib kõigile iseseisva „mina“, tema
isiksuse või selle, mida meie nimetame - „hing“. See hing on sama surematu kui
Jumal Ise, ehk ta ongi osake igavikust ja lõpmatusest
4.
Jumal annab igaühele – südametunnistuse, see on
igas olemis olev Jumala silm. Südametunnistus kiidab ja mõistab hukka olemi
teod ja kavatsused
5.
Jumal
andis kõigile vaba ja mitte kellegi poolt häbenemata tahte – tehes kõik
hingelis-mõtlevad olevused isiklikeks olemiteks, vabadeks ja sõltumatuteks.
Jumal ei
loonud ühte olendit paremana kui teist, võimekamana või täiuslikumana; kõik
võivad võrdväärselt areneda Tema armastusest, toetusest, seega kõikide arengu
tee sõltub tema enda arengu kiirusest ja suunast.
Mõtlevatele-hingelistele
olevustele oli vaja luua elukoht. Sellest tekkis, Igavikust, Jumalale
hiiglaslik mõte, luua Kõiksus ja kõik maailmad, kus olemid saaksid areneda.
Jumal lõi maailmad sellised, et neil saaksid elada kõige kõrgema arengutasemega olendid, kui ka
vähearenenud ja alles ellukutsutud olendid. Kõige valem suund elutegevuses ehk
patu tegemises on see, kui olend ise põhjustab endale elu ebaõnne, viletsuse ja
kannatuse. Jumal ei karista kedagi, sest Ta on õnne ja armulikkuse ideaal, kes
ei ole võimeline kedagi piinama ega kannatama panema.
HINGE
MAAILM.
Kõikvõimsal
Olevusel tarvitseb vaid mõelda, kui see juba ilmestub nähtavasse maailma, seega
Tema jaoks mõtlemine tähenda juba loomist.
Kõige pealt lõi
Jumal oma lähemad abilised: kõrgemad hinged, kes ümbritsevad Tema Igavikulist
Trooni, kõik Taevased Jõud ja inglid.
Jumal on
Lõputu Hing, seepärast on kõrgemad hinged, kõik taevaliku jõud ja inglid
kõrgeima määrani hingelised. Jumal on Kõrgeim Mõistus.
Jumalat
ümbritsevad hiiglaslikud ja hämmastavalt ilusad päikesesüsteemid, mis keerlevad
ümber Tema. Nendes süsteemides on päikesed ja tohutus koguses suuri ja väikesi
planeete.
Nende kümne
säravaima päikesesüsteemi hulgas on üks, mille valgus on pehmem, loodus erksam.
Nende päikesesüsteemide vahel on aga üks planeet, mis erineb kõigest muust. See
ei lähene kunagi teistele planeetidele ja tiirleb ümber Looja täiesti üksi.
Kogu selle valguse juures, mida eraldavad kõik päikesesüsteemid, on see planeet
täiesti must, ilma jäetud igasugusest elust ning kogu Jumalikkuse juures
tekitab eemale tõukamist, hirmu ja jääkülma õuduse ning surma tunnet.
KURJUSE ILM.
Kõik hingelis-mõistuslikud
olendid Kõiksuses on loodud Jumala poolt üheväärselt täiuslikuna, kõikide nende
olendite elu eesmärk on alati üks ja see sama. Kõik peavad saavutama oma
sisemise enesetäiustumise läbi isikliku töö ja püüdluste.
Jumal ei
sunni kedagi tegema head sunniviisiliselt ning mitte kunagi ei aita seda, kes
ei palu Temalt abi või kes loodab rohkem oma jõu peale, palumata abi.
Kui jumal
hakkas looma, sai ta need olemid luua enda sarnased.
Esimene
kelle ta lõi enda näo järgi oli – „DENNITSA“.
( Vene keeles – DENNITSA TVORENIA; mis Aleksander Dal – i, Vana-vene sõnastiku põhjal tähendab – päeva loomine,
algne koit, valguse täht, hiljem – langenud ingel ? - küsimärgiga).
Nähes ja tajudes
seda, et Jumal hakkab looma teisi olemeid, hakkas Dennitsa Jumalat veenma –
mitte teostama seda plaani, põhjendusega, et piisab vaid neist kahest endist.
Ta palus Jumalat, et see ei hakkaks rohkem kedagi looma ja lepiks vaid temaga.
Lisaks
sellele väljaöeldud mõttele, oli temas veel ka salajane mõte, mis teda piinas.
Mõte, mis ei andnud talle rahu oli – kadedus, et olles võrdselt jumalik, puudus
temal võime luua ja seega jääks tema vaid - kui jumala sarnane.
Nii väga kui
Jumal armastas Dennitsat, lükkas Ta aga selle palve tagasi. Jumal püüdis pikalt
veenda Dennitsat loobuma oma egoistlikust soovist. See oli kasutu, sest ta jäi
oma veendumuse juurde, vaatamata sellele, et tema armastus Jumala vastu oli
piiritu.
Jumal
ümbritses Dennitsat kõikvõimaliku hoolitsuse ja tähelepanuga, mida suudab
jagada vaid Looja. Andis talle planeedi hingemaailmas ja palju alamaid hingi.
Kogu Jumala armu juures ei suutnud Dennitsa endast eemaldada uhkust ja
egoistlikke püüdlusi. Ta ei suutnud näha neid leegione loominguid/olendeid,
mida lõi Jumal ja hakkas avalikult hävitama headust kõikides olendites.
Soovides valitseda võimalikult suurema hulga oma alluvate üle, vallandas ta
kogu oma tumeda poole, üle kogu Kõiksuse. Sellest samast hetkest tekkis avalik
kurjus universumis, see täitus deemonite, tumedate hingede ja inimeste tapjatega.
Oma lõpmatus
armastuses vandus Dennitsa, et nii palju kui Jumal loob olendeid, sama palju
tema, Dennitsa, neid ka hävitab ja kutsub kurjusele. Eesmärgiga, et kunagi
loobub Jumal oma loomise plaanist ja jäävad alles vaid – Jumal ja Dennitsa.
Olemuselt ei
olnud see – kurjuse loomine, kuna luua saab vaid Jumal, vaid kurjuse
täideviimine.
Dennitsa ei
saanud jääda Jumala loomingu universumisse ja läks ära pimedusse, universumi
äärest kaugemale.
Sellega
kaasnes veel ka Dennitsa lahkumine elust, temast sai surnu ja muutus sedavõrd
mustaks, et temast ei paistnud enam kübetki Jumalikku valgust.
Jumal ei
hävitanud Dennitsat ega tema musta planeeti, nagu Ta ei hävita midagi, mida ta
on juba loonud. Jumal lootis, et kunagi
saab Dennitsa aru oma veast ja tuleb Tema rüppe tagasi.
Jumala poolt
loodud ja Dennitsale antud alluvad olid hirmul ja allusid. Nad mõtlesid, et kui
Dennitsa on nii vägev, et suudab vastu hakata Jumalale, siis ta on vägev ja
võimas. Paljud neist, oma hingepõhjas, vihkasid Dennitsat, kuid ei julgenud
pöörduda ka Jumala poole – pääsemiseks.
Jumala
inglite vahel valitseb rahu ja üksteisemõistmine, seevastu deemonid on oma
sisemuses vastuolus, vihkamises, kättemaksus ehk üleüldises kurjuses.
Kurjust on
hea kasutada inimeste peal, kuna need ei näe kõrgemaid jõude ning ei aima, kust
kurjus tuleb.
Samas ei saa
pimeduse jõud inimesele midagi teha, kui see ei anna selleks luba, kuna Jumala
poolt on antud inimesele vaba tahe.
Inimene ise
saab valida poolt ja kasutada oma Kaitsja-Ingli nõuandeid.
Kui inimene
kuulab pimeduse jõudude nõuandeid, siis sellest on tekkinud kõnekäänd – „kus on
laip, sinna laskuvad raisakotkad“. Kurjad hinged on ülimalt targad, kavalad ja
kahepalgelised ning tihti mängivad – heategijat.
Paljud
võivad küsida, et miks Jumal ei hävita kurjuse riiki ja kas ta ei näinud seda
ette. Jumal ei hävita oma loomingut ja oma ettenägelikkuses jõudis järeldusele,
et armastuse suurust saab kogeda läbi kurjuse.
Nende,
loodud olendite, hulgas on sellised puhtad hinged, kellest ei saa kunagi kurjuse
kandjat ja need ongi inimeste Kaitsjad-Inglid.
Vastukaaluks
on ka sellised Kurjuse Jõud, kes mitte kunagi ei mõista jumalikkust ja headust
ning nende tööriistadeks on kavalus ja vale.
Jumal nagu
armastav isa, annab neilegi kõik võimalused paranemiseks ja vahest isegi rohkem
kui teistele. Kurjusejõude on oluliselt vähem kui ingleid ja muid taevaseid
jõude. Neid on vaid üks-kolmandik.
Mitte Jumal
ei anna olenditele kannatusi, vaid nad kannatavad – omal vabal tahtel.
Mõningatele
kurjadele hingedele annab Jumal võimaluse elada iseseisvat elu planeetidel, materiaalsetes
kehades.
Inimestel on
raskeid olukordi, kus nad kasvõi hetkeks pöörduvad Jumala või Kõrgema Jõu poole
palvega ja talle saadetakse Kaitsja-Ingli poolt mõni vihje või hea soovitus ehk
vahest isegi rohkemat. Kuid tihti võib ilmuda ka kurjuse kehastus, enamasti
mõne inimese näol.
Kui inimene
kipub ära pöörama headusest, tulevad Kaitsja-Inglile appi Kõrgemad Hinged, kes
peavad nõu isegi Jumalaga. Kui inimene ikkagi pöördub kurjuse poole, saadetakse
talle mõni haigus või raske eluline situatsioon, äärmisel juhul lastakse isegi
kurjuse jõul temaga tegeleda.
Vaid inimese
tahtest oleneb, kuhu ta edasi areneb. Kaitsja-Ingel ei jäta inimest mitte
kunagi üksi. Ta jälgib inimese iga sammu ja mõtet. Aitab kõike analüüsida
peensusteni ning hoiatab kui mingi tegevus võib osutuda valeks. Kui aga inimese
tegevus võib mõjutada teist inimest või inimeste gruppi, siis ta võtab ühendust
kõikide teiste Kaitsja-Inglitega. Koos üritatakse leida parim lahendus. Selliseid
nõuandeid saavad inimesed pidevalt, isegi selliste tegevuste juures, mis
tunduvad juba automaatsetena.
Suurte ja
keeruliste otsuste tegemise juures on kohal kõik võimalikud jõud, kes kõik
püüavad nõu anda tervetele gruppidele ja riigijuhtidele.
Seepärast
lubab Jumal kehastuda ka kurjust, et inimesed saaksid üheskoos õppida ja
headust tundma õppida.
Taevased
jõud sekkuvad vahele ja panevad „veto“ vaid neil juhtudel kui tekiks võimalus,
et ilma ilmub liiga palju kurjuse jõudu.
Oleks
kummaline mõelda, et taevased kaitvad
jõud sekkuvad vahele praktilisele elule
ja riikide administratiivsele tegevusele. Väga äärmuslikel juhtudel nagu
näiteks sõda, kogunevad kokku kõik jõud ja situatsioonid arutatakse läbi ka
Jumalaga. Kui on näha, et sõda tuleb kasuks inimeste arengule, siis see ka
tuleb, kuna pole suuremat häda, mis paneks inimese mõtlema rahust ja
armastusest.
Samas ei
võta sõjast osa need inimesed, kelle kõlbelised omadused on nii kõrgel, et
talle ei ole vaja selliseid kogemusi.
INIMESE ELU ÜLDISELT.
Uurides
lõpmatut tähistaevast, teevad meie teadlased järelduse, et on raske tunnistada
elu teistel planeetidel, kuna ei saa olla elu teistsugustes tingimustes, mis
vastavad eluks Maal. On see loogiline? Kas olendid on loodud planeedile või
planeedid olenditele? Või on see või teine variant tekkinud juhuslikult?
Ainult
neile, kelle mõistus lubab uskuda, et kogu universum, kõik ilmad, kõik olendid
ja kogu elu ei ole muud kui üks üüratu juhus, mis ilmutas ennast ning sellise
otstarbega ja nii targalt, võivad mõelda, et elu ja hingeliste ning mõistuslike
olendite eksisteerimine on materiaalne ja see mateeria ei saa olla mitte
kuidagi muud moodi, kui see mida teab inimene. Mõelda, et elu võib ilmneda vaid
ühel mateeria liigil ja just sellisel, kus elab Maa inimene ja kinnitada, et
teisi mateerialiike looduses ei ole, aga kui isegi oleks, siis elu neis oleks
võimatu – võib ainult enneolematult tume inimene, kes ei suuda eristada Jumala
kõikvõimsust; mõeldes, et seal kus lõpeb tema ettekujutus, lõpeb ka Looja
loomisvõime ning peale selle, mida ta teab, rohkemat looduses ei ole ja olla ei
saa.
Iga mõtlev
hingeline olend omab keha, mis vastab tema arengule, ja planeeti, mis vastab
sellele kehale, ning tingimusi eluks sellisel planeedil, mille juures ta saaks
parimal ja lühimal teel saavutada oma enese täiustumise.
Kõik meie
nähtavad tähed taevas on planetaarsed süsteemid või päikesed. Iga sellise
tsentri ümber keerlevad materiaalsed ilmad, erinevate tiheduste ja mateeria
liikidega.
Enamikel
neil planeetidel elavad inimesed, kuid mitte ühegi süsteemi päikesel inimesi ei
ela.
On selliseid
planeetide süsteeme, mis erinevad meile teadaolevatest, millel on mitu päikest,
erinevat värvi päikest jne. Alati on materiaalseid planeete rohkem kui päikesi
ja mateeria, millest planeedid koosnevad, omavad väga erinevaid – tihedusi.
Planeetide
kaaslased ei ole asustatud mõtlevate-hingeliste olemitega. Nende kohta võiks
öelda, et see on aineline kogus, mis meenutaks inimestele Jumala armu suurust
ja peaks neis esile kutsuma hoopis teisi tundeid, mida nad tunnevad aga
praegusel ajal.
Elades oma
materiaalsetes kehades sünnist surmani, arvavad inimesed, et kõik teised
olendid teevad seda sama, see tähendab – on kindlalt kinnitatud oma keha külge
ja ei saa seda jätta enne kui surevad. Inimesed ei tea, et nende hulgaski elab
loojaid, kes suudavad ajutiselt jätta oma keha ja liikuda oma hingega nii Maal
kui ka universumis. Iga inimene teeb seda sama igal öösel oma unenägudes. Vahe
on vaid selles, et inimene ei mäleta ega suuda hoida oma mälestusi ärkvelolekuni.
See võime on Maa elanikelt ära võetud Looja poolt ja kui meil see oleks,
võiksime kohe uinudes rännata sinna kuhu soovime.
Asi on
selles, et kõigil olenditel on kaks keha, üks nähtav teistele, teine nähtamatu
kõigile neile, kes asuvad arengu tasemelt allpool. Arengutasemelt kõrgem näeb
allapoole mõlemat keha korraga ja nende eest ei saa varjuda-peituda.
Millisena
näevad kõrgemad olendid meid, nende nähtamatutes kehades - inimesele jutustada ei saa, kuna neil ei
ole meile vastavaid tundeid ega sõnu leksikonis.
INIMESTE
MAAILM.
Jumal
otsustas luua inimeste ilmad, et igaüks saaks areneda ning saada õnnelikuks.
Elulise tegevuse ilmumiseks lõi Jumal ilmad materiaalsed, kõikvõimalike
erinevate mateeriatega, alates kõige robustsemast, edasi juba poolmateriaalse
kuni täielikult eeterliku keskkonnani.
Kõige
kaugemad tähed, mida on suudetud astronoomide poolt vaadata, asuvad mõnedes
udustes plekkides. Valgus tuleb sealt Maani 5 miljonit aastat, kiirusega
300 000 versta sekundis. Kaugemale meie pilk enam ei ulatu. Sealt edasi
tuleb lõpmatus.
Lõpmatust ei
saa arvudega mõõta ja seda ei suuda mõista ükski inimene.
Ükskõik kui
suur on Kõiksus, ikkagi, see peab olema mõõdetud ühe kindla kohaga tühjas
ruumis, mis seda ümbritseb; see peab omama piirkonda ja piiri, kust edasi ei
ole midagi, ei ilmasid ega elu.
Sama saame
öelda ka Jumala poolt loodud mõtlevate-hingeliste olendite kogu arvu kohta,
kelledele loodi ilmad. Nende olendite arv, kes on saanud elu aegade algusest,
saavad elu praegu ja tulevikus – ON SUUR, määratumalt suur…. see on arvuliselt
määramatu ja hoomamatu mitte ainult meile, vaid ka inglitele. Kuid see arv ei
saa olla lõpmatu, rääkides lõpmatusest absoluutses mõistes, kuna see arv
koosneb – üksikutest. Seda arvu teab vaid Looja Jumal.
Üldiselt
öeldes, mitte ükski päikesesüsteem ei sarnane teisele, neil on erinevad
omadused. On kahe või kolme päikesega süsteeme. Päikesi hoopis teiste
värvidega. Päikesed, mis muudavad periooditi oma temperatuuri. Päikesed mis
kustuvad ja sellised mis alles süttivad.
Iga omadus
annab vastava füüsikalise, keemilise ja
meteoroloogilise iseärasuse, mis ei sarnane teiste planeetidega. Kõiksuse ei
ole kahte ühesugust planeeti ja ühesugust elu.
Kuna
inimesele ei ole antud sellist tarkust, et ta saaks aru kogu Kõiksuse
ehitusest, peaks ta uurima aga oma päikesesüsteemi ehitust, et mõista
ülejäänut.
Otsime ühe
aasa ja asetame selle keskele palli mõõduga 2,5 arssinat (2 meetrit), see oleks
Päike, mille ümber tiirleb kaheksa
planeeti.
Esimene planeet
Merkuur, mille suuruseks oleks hirsi tera, tiirleks pallist 10 sülla (20
meetri) kaugusel.
Veenus oleks
hernetera suurune ja kaugusel 17 sülda (34 meetrit).
25 sülla (50
meetri) kaugusele asetame kõige suurema hernetera, mis oleks meie väga tihe Maa.
40 sülla (80
meetri) kaugusel on väike hernetera või siis pipratera, planeet Marss.
Ringile 130
sülda (260 meetrit) paneme apelsini – Jupiter.
Marsi ja
Jupiteri vahele peaks panema sadu ringe liivateradega – see on asteroidide vöö
ehk kunagi puruks lennanud planeet.
Ümbruses 250
sülda (500 meetrit) paneme mandariini – Saturni.
Uraan on
suur kirss, mis tiirleb juba versta ( 1,066 kilomeetrit) kaugusel ringil.
Viimane
planeet Neptuun on ploomi suurune ja tiirleb 1,5 versta kaugusel.
Et saada ettekujutust meile lähimast tähest, peaks
päikeseks võtma 3 meetrise palli ja täht asuks siis 22 000 versta
kaugusel.
Päikese
raadius on 150 miljonit versta.
Maa kiirus
ümber päikese 108 000 versta tunnis, päikese raadius 643 000 versta.
Teadus
vaatab planeete kui mitteorgaanilist keha, mis on kunagi saanud „tõuke“, mis
teatas neile iseseisva liikumise, neile mittemõjuvas keskkonnas ning neist
kaugetest aegadest alates lendavad nad hirmuäratava kiirusega, olles
mittemillegiga seoses, ainult sellest algsest tõukest.
Planeetide
tiirlemisel ümber päikese on teine jõud, mis hoiab neid sellisel kaugusel.
Teadus
väidab, et vaid need kaks jõudu on planeetide liikumise põhjuseks ja mitte
midagi muud.
Üks jõud
lükkas planeete miljardeid aastaid tagasi ja vaid inertsist lendavad nad siiani
ja jäävadki igavesti lendama.
Nagu ka
teine jõud hoiab igavesti planeete päikese orbiidil.
Kas pole see
teaduslik teooria liiga lihtne ja ülbe, pealiskaudsel uurimisel. Ka teaduslikus
mõttes on selline lähenemine ebaloogiline ja tegelikkuses võimatu, milles võib
veenduda igaüks, kellel on kriitikameelt ja vaatleb tegelikke fakte.
Teadus ei
hakka isegi vastama teie vastuväidetele või teie peadesse tekkivatele mõtetele.
Teadus
hakkab kõige küünilisemal moel teile näitama matemaatilisi formulare külgetõmbe
jõududest, mida esitas Newton öeldes: „matemaatika ei ole võimeline eksima –
järelikult meie teooriad on õiged ja kahtlustustele ei ole kohta.“
Tõepoolest
andis Newton matemaatilisi arvutusi külgetõmbejõududest. Ta tegi suure avalduse,
mis kirjeldab õuna kukkumist, Kuu ja planeetide liikumist, kuid ta ei öelnud
kunagi, et - jõud ise omavoliliselt ühte
tõukavad ja teist tõmbavad.
Täiesti
vastupidiselt sellele väljendas Newton, et „looduse loomulikud seadused
avalduvad järkjärguliselt ja neis on jälgi tarkuslikele eesmärkidele, kuid
selles ei ole meil märke ega jälgi, selle vajalikkusest“.
Järelikult
planeetide liikumist ta nägi mitte matemaatilistes formularides, vaid Kõrgemas
Jõus, mis juhib Kõiksust.
Positivistid
ütlevad, et Newton avastas: „üleüldise täiusliku harmoonia“.
See on täiesti
õige, kuid seda täiuslikkust tuleb mõista hoopis teistmoodi.
Newton
ütles, et - aatomite liikumine toimub läbi peene-läbitava mateeria löögiandmise
seaduse alusel, mille põhjus on meile teadmata.
Juba
temaaegsed teadlased tõlgendasid jutu selliseks nagu - „massiosakesed suunavad
oma liikumisi ise, automaatselt, vastavalt matemaatilisele seadusele, ilma
mingi materiaalse vahenduseta ja ilma mingisuguse mõistusliku juhendamiseta“.
Newton andis
sellisele külgetõmbejõu selgitusele mureliku hinnangu oma kirjas Bently-le 1693
aastal – „selline suur mõttetus, mis ei mahu mitte ühessegi filosoofiliselt
mõtlevasse peasse“.
Selline
„suur mõttetus“ on siiamaani veel parandamata ning on aluseks teaduslike
järelduste tegemisel, mille alusel ehitavad teadlased üles oma arusaamu
universumi ülesehitusest, planeetide liikumisest, tihedustest ja kõikidest –
eluks vajalikest tingimustest.
Ja
tegelikkuses, kuidas mõista, et keha mis lendab kiirusega 108 000 versta/tunnis
ehk 75 korda kiiremini kahurikuulist, ei viska oma pinnalt kõike, mis ei ole
sinna kinnitatud?
Kuidas
mõista, sellise kiiruse juures, keha erineva tihedusega ainete jagunemist?
Kõige ees
peaks lendama tihedam – kivipall, seejärel kergem – vesi ning päris sabas
gaasid ja õhk. Looduses näeme sootuks teist pilti. Õhk seisab rahulikult
maapinna kohal, erinevate tihedustega kihtides.
Teadus
vastab meile, et - „kerged osad, mis ümbritsevad Maad ei rebita ära, kuna Maa
lendab absoluutselt tühjas ruumis“. Kuid kuidas nii, kui teadusele on vaja,
siis on planeetide vaheline ruum absoluutselt tühi, kuid kui on vaja selgitada
mingeid nähtusi, mis ei saa eksisteerida ilma keskkonnata, siis väidavad nad,
et kogu planeetide vaheline ruum on täidetud väga hõreda mateeriaga. Selline
lähenemine tuleb ümber nimetada – ebateaduseks.
Planeetide
vaheline ruum on tõesti täidetud hõreda mateeriaga ja muud moodi ei suudaks me
selgitada väga paljusid ilminguid.
Ilma sellise
hõreda mateeriata ei saaks me kunagi näha ei päikest ega teisi tähti, me ei
saaks päikeselt soojust, ei suudaks selgitada ka külgetõmbejõudu, sest tühjuses
poleks kehal mõtet kasutada külgetõmbejõudu ehk siis, külgetõmbejõul poleks
mõtet ruumis, kus pole mitte midagi.
Kui ruum on täidetud isegi väga hõreda
mateeriaga, peab see takistama planeedi lendamist, kuna kiirus ei ole kunagi
igavene.
Mida suurem
on kiirus, seda suurem on keskkonna vastasmõju ja see suureneb
proportsionaalselt kiiruse ruuduga.
Ühest
algsest-tõukest ei saa planeet lennata igavesti ja sama kiirusega.
Kui me
näeme, et kiirus ei muutu, siis peab sellesse sekkuma mingid muud jõud, millest
teadusel ei ole andmeid.
Peale selle,
lendav keha, mis koosneb erineva tihedusega ainetest, peaaegu mittemillegiga
ühenduses olles takistavas keskkonnas, ei saa toimuda, et keskkond ei mõjutaks
iga punkti selle keha pinnal.
Takistus
peab olema suurem sellisele kehale, mille tihedus on väiksem ja järelikult ka
inerts on väiksem.
Seega peaks
kiiremini lendama see keha, mis on raskem, nende järel kergemad; erinevalt
päikesesüsteemi planeetidest, kus suuremad lendavad taga pool.
Kui Maa
lendaks astronoomide arvamuse kohaselt, siis peaks Maa olema suur tolmu klomp,
see oleks igavene vee-kivi-õhu keeris või midagi sellist, see oleks kaos.
Seevastu
näeme me Maad - Kindlas Korras Olevana.
Me näeme
teda eriliselt õrnana ja ebapüsivana. Me teame planeeti - tulise massi ja
kõrgete temperatuuridega, mida planeedi pinnal pole võimalik saavutada mitte
üheski sulatusahjus.
Maakoor on
nii tühiselt õhuke, et on kordi õhem, kui õuna koor samas proportsioonis
võetuna.
See koor ei
ole suuteline, oma õrnuses, kaitsma selliste temperatuuride korral.
Sellise maakoore ehitust ei saa selgitada
mingisuguse „tõukega“, see lihtsalt puruneks ja põleks tulemeres.
Maapinnast
kõrgemalt algab – õhk. See ümbritseb erineva tihedusega kihtidena Maad ning
mida kõrgemal, seda hõredamatena. See hõrenemine, õhu väikese tiheduse tõttu,
toimub aeglaselt ja võib väita, et õhu jälgi planeetide vahelises ruumis peaks
olema mitmeid tuhandeid verstasid Maa pinnast.
Laiali paisatud
osakeste tugevussidemed, mis kaitsevad meie õrna planeeti, on võimalikud vaid
täiusliku materiaalsuse ja tiheduse juures, mis Maad ümbritseb.
Selle olemasolu
ei suuda me püüda meie tundemeeltega, mõõta instrumentidega ega arvutustega,
kuna see keskkond ei mahu inimese teadvusse.
Me ei taju
seda mitte seepärast, et see oleks väga
eeterlik, see pole üldse eeterlik.
Rääkides
suhtelisusest, see on palju rohkem materiaalsem kui paljud meie gaasid või
isegi tahked kehad. Meie kaaludel ei kaalu see midagi, mitte sellepärast, et
see oleks nii kerge ja hõre, vaid see on iseenesest ise massi põhjuseks, meie
kaaludel kaaluta olekus.
See keskkond
on piisvalt materiaalne, et hoida oma mõjuväljas igat aatomit, mis moodustab
meie mateeria.
See tungib
mateeria igasse osakesse, mõjutab igast küljest, lükkab neid tsentrite poole,
millega tekivad aatomite ühendused, raskus, mass ja külgetõmbejõud.
See keskkond
ümbritseb Maad paljude miljonite verstade kaugusele.
Ja just see
keskkond kannab Maad sellise massi ja sellise kiirusega, nagu me kirjeldame
olevat. Tegelikkuses ei kanna see Maad,
vaid kogu keskkonda, kus Maa ujub; Maa on selles keskkonnas absoluutses rahus
ega tunne mingeid lendamise märke.
Iga Maa osake
eraldi ja kogu planeedi kera tervikuna, kulgeb rahus ja sealjuures selle
keskkonna tugevates sidemetes; selle juures on arusaadavad vaid tingimused:
1) kuidas
saab õrn, mitte kuidagi seotud ja
sõmer-pudenev maakoor olla tulemeres – tuumas, mida jahutab vaid õhk, olla nii
rahulik;
2) millise
jõu mõjul õhu osakesed on nii ühtlaselt ja asetsevad rahulikult sellises –
õhuookeanis;
3) millest
meie, inimesed, elades Maa pinnal, ei tunneta sellise määrani kiiruse
olemasolu, tunnistame selle hoopis rahuliku ja liikumatu seisuna – ruumis.
Olemuselt
nii see ongi, Maa asub täielikus rahu seisundis - teise, palju vähema mateeria
sfääris, mis on meile nähtamatu ja püüdmatu. Selle sfääri sees teeb Maa oma
ringe ümber Päikese.
Kogu
planeedi mateeria sõltub neist vastasmõjudest, mida osutab see, Maad ümbritsev,
teine sfäär. See vastasmõju ei tekita ainult selliseid nähtusi nagu: raskus,
kaal, külgetõmbejõud, raskusjõud; vaid ka sellised nähtused nagu: elekter,
magnetism, valgus ja soojus.
Selles
sisalduvad ka aatomi liikumise põhjused, milles elementaarosakesed saavad
selliseid omadusi nagu: jõud, kiirus ja liikumise vormid, mille tulemusel
teatud materiaalsed kehad hakkavad üksteisest erinema, mida meie oleme hakanud
kutsuma nimedega: vesi, õhk, kivi ja nii edasi.
Kristalliseerumine,
orgaaniliste kudede kasvamine, keha erinevad omadused ja seisundid – kõik
sõltub selle – teise sfääri mateeria olemusest, mis ümbritseb kõiki meie
keskkonna osakesi.
Näiteks:
teise keskkonna seisukorrast olenevalt tekib meile teatud ainetest mulje, et
see on vedelik ja teine on tahke, kui see teine keskkond aga muutub, hakkavad
teise keskkonna aatomid suurendama oma kiirusi; meie mateeria osakesed peavad
selle muutusega kaasa minema, ja vesi või tahke keha hakkab suurendama oma
mahtu ning meie nimetame sellist nähtust
– temperatuuri tõusmiseks.
Kui teise
sfääri sisemiste osakeste töö suureneb, me hakkame tundma aina suurenevat
temperatuuri, mille juures vähem vastupidavad mateeriad võivad oma seisundis –
„kokkukukkuda“ ehk tahkest saab vedelik, vedelikust saab gaasiline keskkond.
Võib vaid
ette kujutada, milline on teise sfääri osakeste töö, mis mõjutab planeedi Maa
tuuma selliseid temperatuure, et seal metallid ja mineraalid ei ole ainult vedelas
olekus, vaid ka gaasilises. Selline on tegelik pilt meie loodusest ja planeedi
mateeriast, mis ümbritseb planeeti Maa.
Iga
materiaalset planeeti ümbritseb oma isiklik teine sfäär, mis omab sagedust ja
avarust, mis vastab planeedi materiaalsuse avarusele.
See,
planetaarsete sfääride omaduste mittesobivus kannab kaugetest aegadest nimetust
– astraalsed sfäärid, nii nagu iga planeedi astra omab oma erilist sfääri,
kusjuures ühegi planeedi astraalsfäär ei sarnane teistele.
Maad
ümbritsev astraalsfäär on keskkond, kuhu mahub meie mõistes – hauatagune ilm.
See on just
see keskkond, kus elavad hingelis-mõistuslikud olendid, kes on elanud ära elu
Maal, oma jämedas materiaalses kehas, surid ja jätkavad oma surmajärgset
elutegevust Maa astraalsfääris, kuna olend ei ole veel oma elu jooksul nii
puhastunud ja ei oma vajalikku puhastusastet, et alustada elu suurema õndsusega
sfäärides.
Astraalse
sfääri mateeria omab samuti kolme olekut. Tahke, vedel ja gaasiline.
Neist on
moodustunud paljud suured, väikesed ja pisemad planeedid, mis ümbritseva Maad.
Nende tihedus
on väga erinev; on vähese tihedusega planeete, kuid on ka selliseid, mille
tihedus on väga suur ning ei jää alla ka Maa jämeda ja suure kaaluga
mateeriale.
Kui sellise
tihedusega mateeria tunnetamine oleks inimestele võimalik, siis me näeksime ja
tajuksime kõiki neid oma viie meelega, ja saaksime määrata isegi nende kaalu.
Tegelikkuses
on see aga teisiti, kaaluda me ei saa, kuna see mateeria koosneb sellisest
olekust , mis põhjustab just meile nähtava mateeria, ja kuitahes tihe või jäme
see ka oleks, see ei mõjuta meie vaatlusinstrumente, seega ei oma ka omadusi,
mis võimaldaks meil seda näha, kuulda või haista. Peamine põhjus, miks see nii
on, seisneb Jumalas, kes pimestas meile selle nägemise.
Näiteks;
komeetide tihedus on miljon korda väiksem sellest, hauatagusest ilmast, aga
ikkagi me näeme neid silmaga.
Uraani ja
Neptuuni tihedus on samuti väiksem meie astraalsfäärist aga ikkagi me näeme
neid.
Jumal pidas
vajalikuks mitte avama inimesele lähima tuleviku nägemist ja seepärast jättis
ilma kõikidest vastavatest keskkondadest ja oskustest.
Jumal andis
inimesele mõistuse ja eluterve arusaamise, mis peaks juhatama teda läbi oma
sisemiste ja välimiste tunnete analüüsi – õigete otsusteni oma igapäevases
olmes kuni hauataguse eluni, mis teda kogu aeg ümbritseb, sidudes aatomi
aatomiga ja saadab inimest igal pool ning alati.
Hauataguse
elu nägemine saab inimesele osaks väga harva, kusjuures iga selline juhtum
toimub vaid Jumala tahtest, tema isiklikul ja pühal loal, sealjuures seda ilma
saavad näha erilise nägemisega inimesed, nende inimeste enda kasuks ja
enesetäiendamise arenguks.
Astraalsfääri
planeetide külgetõmme toimub analoogiliselt kui reaalsel Maal.
Nad tõmbuvad
oma tsentritega, mis ei oma vastavust Maa mateeria tsentrite külgetõmbele.
Selliste planeetide
liikumine ei ole mingis seoses meile nähtavate planeetide ja keskkondade
liikumisega, just vastupidi, meie Maa on täielikus sõltuvuses
astraalsfääridest.
Kõik meile
nähtavad planeedid – Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun on
ümbritsetud materiaalse astraalsfääriga, mis on erinev sellest mateeriast,
millest planeet ise koosneb ja samades suhetes nagu planeet Maa.
Selle sfääri
mõte on, selles saavad elada olendid, kes elavad konkreetsel planeedil ja ei saa veel võimalust lahkumiseks kuhugi
kõrgemale.
Kuna igal
planeedil on elamise mõte erinev, siis on ka olendite suhtumine hauatagusesse
ilma täiesti erinev.
Kõik need
astraalsed sfäärid on veel omakorda seotud omavahel – kolmanda sfääriga, mis on
veel peenem mateeria, mis tungib läbi ja seob endaga aatom aatomi jõul.
See kolmas
sfäär on täpselt samuti põhjuseks, teise sfääri olemasoluks, kui teine sfäär on
põhjuseks esimese sfääri olemasoluks. See juhib teise sfääri kõikide aatomite
liikumisi, kutsub esile kõik füüsilised, keemilised ja meteoroloogilised
ilmingud, juhib sfääris olevate planeetide, päikeste liikumisi.
Jumalikul
Tarkusel ei ole piire, kõigis neis
saladustes, millesse tungimiseks ei ole inimesele antud õigust.
Inimese
jaoks küsimus sellest, milline on mateeria, selle tihedus ja tema osa Kõiksuses
on vähem oluline, kui küsimus sellest, millise mulje jätab keskkond, mis teda
ümbritseb ja kus elab ning millest koosneb tema keha.
Üldine mulje
keskkonnast, mis meile mõjub on mulje rusutusest ja rõhumisest; see häbeneb
inimeste tegusid, pidurdab nende vaba tahte teket, seob sidemetega maapinnale
ja ei lase eemalduda maapinna sügavusse ega ka õhku.
Siiski,
mitte ükski meist ei tunne ühtemoodi sellise surutuse taset oma kehale ja keha
raskust.
Ühed ja
samad ained, meie kehas, tunduvad nooruses kerged ja meeldivad; see ei pane
meid sugugi häbenema meie keha, kuid märkate kuidas vanaduses, selles samas
kehas ja sama mateeria juures muutub väljakannatamatult raskeks.
Me
vaevu-vaevu haldame oma keha ja langeme selle raskuse alla. On inimesi, kes on
sitked , tugevad, jämedad; teised vastupidi, nõrgad, õrnad, mõtlikud ja
tundlikud ning kõik nad tunnetavad oma keha mateeriat erinevalt.
Kindlamalt
aga, ümbritseva tunnetamine sõltub inimese meeleolust.
Näiteks:
tuleb inimene töölt, keha on nii raske, et käsi ei jaksa lusikat supiga suu
juurde tõsta. Kuid ootamatu karjatuse peale: „põleme, tulekahju“, ja kohe
muutub selle töölise suhtumine mateeriasse, siis ei kamanda keha enam, vaid
tema ise. Ta rassib kaks-kolm tundi, näitab oma keha imelisi võimeid ja
osavust; tassib vee ämbreid, kustutab palke ja jookseb kiirusega, millele on
raske järgi jõuda. Enamikel juhtudel muutub inimese suhtumine mateeriasse tema
sisemise olemuse häälestusest ja jõust, millegi elulise saavutamiseks või
energia tasemest, mis püüdleb mingi idee saavutamiseks. Sõdur lahinguväljal,
oraator tribüünil, näitleja laval – kunagi ei tunne oma mateeria raskust ja
seda aega, mis kadus selle idee teostamiseks.
Kui inimene
suhtuks oma tegevusse energiliselt ja järgneks oma elu eesmärkidele, tunneks ta
end vähem oma keha orjana ja tunneks vähem oma materiaalsust.
Me peame –
kaalu/massi sõltuvaks mateeriast, me tunneme kõike selle järgi.
Teeme selgeks,
kas kaal on sama kogu mateerias?
Üks ja sama
tükk mateeriat on ekvaatoril raskem kui poolusel; mägedes on see kergem kui
jalamil; viige see mõtteliselt maakera tsentrisse ja seal kaob kogu kaal.
Tõuske maapinnast 150 versta kõrgusele – kaalust kaob 5 %; Maa raadiuse kõrgusel vähenevad kaalud 4 korda
kergemaks; kõrgusel mis vastab Maa ja Kuu külgetõmbejõule, mateeria enam kaalu
ei oma; viige mõttes oma keha Kuule ja teie nelja puudane keha kaalub seal vaid
2,5 naela (1 nael – 453 gr).
Vot sellise
määrani on mateeria – mittepüsiv.
Mateeria
omab suurimat kaalu maapinnal, st. sellel kohal, kus loomulikus keskkonnas
saavad elada inimesed, justkui oleks Jumal ette kavatsetult suurendanud
mateeriat, et anda inimestele tunda kogu seda raskust.
Tihedus ehk
suhteline kaal on iga aine olemusel püsivam kui kaal.
Kuhu me ei transpordiks
kivi, metalli, pinnase, vee või muu aine, vajab see alati ühesugust liiki ja
sama kogust – energiat, mille peab sellele andma astraalne keskkond, ilma
milleta ei saa eksisteerida ükski aine.
Laseme tüki
kivi Maa tsentrisse, tõstame pilvedesse, viime selle Kuule, alati jääb selle
kivimi tihedus samaks. Vaid temperatuur saab muuta kehade tihedust.
Temperatuuri tõusmisel suureneb keha maht ja muutub tihedus.
Temperatuuri
suurendamisega saab iga keha muuta tahkest vedelaks ja vedelast gaasiliseks,
kuid kui temperatuur langeb ja muutub normaalseks, keha jahtub, aeglaselt
taastab oma algse tiheduse ja oma algsed omadused.
Kõige
tihedam keha maakeral on metall – plaatina. Selles on 22 korda rohkem mateeriat
sama mahu juures.
Õhus on 770
korda vähem mateeriat kui vees ja vesinikus on veel 14 korda vähem kui õhus.
Seega on
plaatinas mateeriat 237 160 korda rohkem kui vesinikus.
Maa tuuma
keskmine tihedus on 5,45 st. seal on 5,45 korda rohkem mateeriat kui sama mahu
juures – vees.
Kuid millised
on päikesesüsteemi planeetide tihedused?
Planeetide
tihedused vähenevad vastavalt sellele, kui kaugel nad asuvad Päikesest.
Kõige
tihedam on Merkuur ja teised vähenevad niivõrd, et Neptuuni mateeria on
sedavõrd avaram, mis on jõudnud ülima peensuse või isegi eeterlikkuseni.
Pidev
mateeria avardumine, millest planeedid koosnevad – on otsene tulemus nende
loomisest. Mateeria tihedusest arusaamiseks peame peatuma hetkeks nende loomise
ajaloole.
Loomaks
sellist tarka hingelist ilma, mõtiskles Jumal - luua Kõiksus, inimeste ilmad ja
inimene, ning Tema Kolmainsuslik mõte sai teoks.
Kõiksus
täitus Tema juuresolekul, igas kaugeimaski nurgas – Temas.
Kogu
Kõiksuses sündis see, sama lõputult peen ja lõputult puhas esmane mateeria,
millest koosneb Jumala Kõigehoidja olemus ja asutamine, ja hingelise maailma
olemise põhjus.
Jumal,
sellisel kujul, ei jätnud inimest ilma sellest, mida valdab Ise, ega sellest
mida andis Oma lähimatele alamatele ja inglitele.
Kogu
Kõiksus, kõik keskkonnad, elu sfäärid ja iga aatom, isegi meie rohmaks
mateerias, koosneb sellest pühast, võimsast ja puhtast esmaloodud ainest, millest
Jumal lõi ka kõik muu.
Loomise algmomendist alates ei lahku ega loobu
hetkekski oma Pühama Ise kohalolekus, see hool plaani läbiviimisest ja esialge
loomise eesmärgist on ülimalt üksikasjalik ja ülimalt täpne.
Loomise
algusest alates ei ole ükski aatom ega väiksemgi osake või energia sündinud
iseseisvalt. Looja jaoks ei ole ükski osa liiga väike ega liiga suur.
Samaväärselt
omab ta võimalust osa võtta iga aatomi kui ka kogu Kõiksuse erinevatest
liikumistest. Ainult hingeliselt pimedad inimesed, kes ei suuda välja mõelda
faktide tegelike ilmnemise põhjuseid – võivad väita võimalust, et „vajadus“ ise
korraldab ilmade üle ja „loodusseadused“ iseseisvalt juhivad väljendusi.
Et seda
neile juurde kirjutada, eeldab nende mõistuslikku olemust, kuna mõistust ja
loogikat võivad arendada vaid mõtlevad olendid. Iga mõistuslik tegevus eeldab
oma mõistuslikku põhjust, ilma mõistusliku põhjuseta ei ole eesmärgipärast
tegevust ning mingisuguselt - mittemõistuslikuselt, ei saa me loota
mõistuslikku ja eesmärgipärast tegevust.
Mitte keegi
ei aja segamini seda helinat, kellatornis, mille põhjustab juhuslik tuuleiil,
selle helinaga, mida teeb mõistuslik inimene. Sellist inimest peetakse
hullumeelseks, kes selgitab, et juhuslikud tuulehood mängivad kellatornis
Trubaduuri aariaid.
Selliseid
järeldusi saavad teha vaid inimesed, kes otsustavad pinnapealselt looduse
tegevusi ja liiga kergekäeliselt suhtuvad pühadesse ning suurimatesse elu olme
saladustesse.
Vaadates pilvi
teame ja arvame, et see on looduse saadus, see on nii alati olnud, et pilvedest
sajab vihma. Kuidas saab niiskus pilvedesse ja miks igast pilvest ei saja vihma
ja miks igal pool ei saja.
Kui inimesed
pööraksid tähelepanu looduse mõistlikkusele ja eesmärgipärasusele, üldisele
harmooniale, ei jääks ta sellisele pinnapealsusele ja selle kinnitamisele.
Elu saladused
on võrreldamatult targemad, kui seda inimesed arvavad, nähes vaid looduse
väliseid külgi.
Ükski jõud
ega energia, mitte mingil viisil ei avaldu Kõiksuses iseseisvalt.
Kõige esmalt
loodi – taevas, so. kõik peenastraalsed sfäärid, meile nähtamatud mateeriad ja
seejärel tekkis võimalus selle sisse luua materiaalsed ilmad – oli loodud Maa
ja kõik teised planeedid. Inimeste eest on kõik saladused varjatud, kuna
inimene ei ole võimeline hoomama kogu ruumi, mis on täidetud eluga ja
tegevusega, see tundub meile tühjana.
Mateeria
loomine algas Päikesest ning sammsammult hakkas täituma selle ümbrus tumeda
ainega. See laienes ja levis üle kogu taeva ja varsti moodustas iseendast
sfääri, mis oli mitu tuhat korda suurem kui kaugus Maalt Neptuunini.
Võimsad ja
mõistuslikud tegelased tekitasid sellele pöörleva liikumise ja andsid suunatud
liikumise taevastes ruumides.
Nemad, koos
selle tumeduse välise survega, sellele astraalsele keskkonnale, moodustasid
ainestiku. Ainestik hakkas kiiresti moodustuma; kogu mass hakkas tihenema.
Nähtamatute
tegelaste loova käe all, rõhu toimel, hakkas tõusma temperatuur, mis
kontsentreerus mateeria tihenemisel – tuleks.
Sellisel
kujul, esimest korda Kõiksuse mateeria helendas – kõike sütitava ja kõike
hävitava tule ja valgusega.
Sisemine
tuli ja rõhk põhjustasid tumeda massi koguse pideva vähenemise ja tihenemise.
Kui kaugus kera tsentrist sfääri piirini ulatus kauguseni – Päikesest
Neptuunini, tekkis päikesesüsteemi esimene planeet – Neptuun.
Nähtamatud
Kõiksuse ehitajad tekitasid Neptuuni astraalse sfääri, mis tekkis Päikeselt
eraldatud mateeria kogusest.
Nad andsid
planeedile liikumise suuna ümber Päikese, selle ekvaatori tiheduse ja
sfäärilise vormi. Peale seda hakkas mateeria jahtuma ja algas ettevalmistamine
elukeskkonna ning inimeste vastuvõtmiseks.
Päike
seejuures vähenes oma mahult, kuna ükskord Jumala poolt loodud mateeria kogus
ei muutu, sealjuures eraldas Päike endast Neptuuni koguse, muutudes ise
tihedamaks ja raskemaks.
Iga kord kui
kaugus Päikesest sai võrdseks järgmise planeedi kaugusele, eraldus Päikesest
vajalik energia planeedi loomiseks.
Energia
sööst andis igale planeedile vastava pöörlemise suuna ja kauguse Päikesest.
Niimoodi
tekkis esmalt Neptuun, seejärel Uraan, Saturn ja Jupiter.
Jupiteri
järel kujunes veel üks planeet, mis üsna kiiresti peale Päikesest eraldumist
lõhkes oma sisemiste jõudude toimel 180-ks väikeseks planeediks. Need on
tänapäeval ühise nimetusega – asteroidid.
Peale
asteroide kujunesid Marss, siis Maa, Veenus ja viimaseks Merkuur.
Me ei hakka
uurima teemat, kuidas ilmusid planeetidele inimesed.
Nii palju
kui seda on inimestele vajalik teada, on kirjas Moosese raamatus ja teaduslikes
hüpoteesides.
Küsimus
millele peatume on – päikesesüsteemi nähtavate planeetide tihedus.
Päikesesüsteemi
erinevate planeetide tiheduse põhjus on selge. See sõltub erinevate planeetide
mateeria tiheduste tasemest, mida Päike omas sellel ajal, kui planeet
formeerus.
Mateeria
kogus, millest on loodud Päikesesüsteem, oli kindel suurus.
See kogus
mateeriat kinnitus esmalt sfääri mille raadius oli võrdne kaugusega Päikesest
Neptuunini. Maa oli loodud siis kui kogu see mateeria varu oli surutud palju
väiksemasse sfääri ja sellisesse mille raadius on võrdne Maalt Päikeseni.
Neptuuni
kaugus Päikeseni on 30 korda suurem kui Maa kaugus Päikesest, järelikult
esimese sfääri maht oli 27000 korda suurem teisest.
Sellest järeldub,
et sama mahu juures on igas mahuühikus Maa materiaalseid aatomeid 27000 korda
rohkem kui Neptuunil.
Inimesele on
seda mateeriat ette kujutada loomulikult võimatu. Kuid kui sellele lisada, et
Neptuuni 27000 korda väiksema tiheduse juures koosneb mateeria veel ka kolmest
olekust: tahkest, vedelast ja gaasilisest, siis ei saagi ette kujutada seda tihedust
ega elu võimalusi planeedil.
Sellegi
poolest mõistus ütleb, et matemaatiliste arvutuste alusel ja loogiliste andmete
tulemusel me saame ja peame andma võimaluse, et sellise tihedusega mateeriad on
olemas.
Selles ei
ole midagi võimatut – väljaarvatud see, et inimene ei suuda kujutada elu nii
avarates ehk materiaalsetel planeetidel, kus elavad avarad inimesed.
Me saame
arvutada selle skeemi järgi ülejäänud planeetide elanike kaalu.
Arvestuses,
võtame keha mahu võrdseks igal planeedil, ja Maa inimese kaaluks, selle mahu
juures on 4 puuda (1 puud -16 kg).
Sellisel
juhul Veenuse inimene kaalub 16 puuda, Maal 4 puuda, Marsil 25 naela (1 nael –
453 gr), Jupiteril 12 naela, Saturnil pooltteist naela, Uraanil 5 solotnikut (
1 solotnik – 4,3 gr), Neptuunil 2 solotnikut.
Keha,
vabalangemisel, Veenusel langeb 130 jalga/sekundis, Maal 32 jalga, Marsil 4,7
jalga, Jupiteril 2,36 jalga, Saturnil 10 sentimeetrit ja Uraanil 4
millimeetrit, kuid Neptuunil poolteist millimeetrit. Selline on kujuteldav,
mateeria tiheduste erinevus erinevatel planeetidel.
Sel määral
kui ilmusid planeedid Looja käte vahelt,
olid valmis ka hingelised-mõtlevad olendid, need kutsuti elule ja olid võimelised
elama planeetidel.
Igaüks neist
leidis elukoha vastavalt omadustele ja sellel mis vastas enam tema arengule.
Niipea kui
tekkis elu planeetidele, niipea ilmus neile ka kurjus.
Elu ongi
õppimine, headuse ja kurjuse tundmine ning oma, isiklike tegudega arenemine,
vastavalt oma vabale tahtele.
Peale selle,
et hinged algavad oma arengut Päikesesüsteemi jämedatel planeetidel ja jõuavad
Maale, leidub Maal ka teistsuguseid hingi. Need on sellised, kes kõrgemates
sfäärides on teinud kurja, kellel on veel lootust muutuseks paremuse poole ja tulevad
elu elama Maale. Neid nimetatakse Maa välisteks hingedeks. Oma olemuselt on nad
arenenumad ja elust Maal selgub, kuidas nad oma arengutaset kasutavad.
Me oleme
alati imestanud, miks Maal on nii palju kurjust, halbu kombeid, haigusi,
vastasseise ja väärarenguid.
Oleme
jõudnud veendumusele, et inimsugu on hale ja tühine. Sellega ei saa nõustuda,
sest on vaja lisada täpsustus, et mõista
terminit - „inimsugu“.
Et leida
õigem väljendus, peame kasutama väljendit: „Maa inimene“ ja jätma nimetuse
„inimsugu“ teistele mõistusega olenditele kogu Universumis, seda sellepärast,
et maalased näevad ilma väga kitsa vaatenurgaga. Jätame termini „inimsugu“
kõikidele mõtlevatele-hingelistele inimestele Kõiksuses ja tunnistame, et me
teame sellest tühiselt vähe.
Kui võrrelda
Maad mõne suurlinnaga, siis elu Maal meenutab vaest eeslinna, agulit või
haigemaja, mis on täis vaeseid, vaevatuid ja haigeid. Seepärast me imestamegi,
miks kõike seda on rohkem kui rõõmu ja rahu, sest sellistesse kohtadesse ei
saadeta füüsiliselt ja kõlbeliselt terveid inimesi.
Igalt poolt
on kuulda kaebusi raskest maisest elust, kuid kuidas te tahaks , et oleks?
Kas saavad
üksnes materiaalsed väärtused rahuldada inimest ja teha teda õnnelikuks?
Ei arukus,
ei rikkus, ei võim, ega õitsev, terve ja noore inimese organism, ei kõik need
omadused koos ei anna inimesele õnne. Inimene harjub kiiresti kõige sellega,
enamalt isegi nende märkamise, nõuab elult uusi naudinguid, otsustavalt tunnistamata,
et juba omab kõiki neid ja igal juhul suuremal hulgal kui oleks vaja õnnelikuks
eluks.
Üksnes kõlbeline
areng annab hingele rahulolu.
Inimene ei sünni vaid heaolu pärast, vaid selles on
osa tööl, mida inimene teeb erinevate eesmärkide ja eelnevate tegude
lunastamiseks.
Teisest
küljest, kas mitte inimene ei ole ise põhjuseks vähemalt pooltele oma hädadele
ja õnnetustele. Kas tema elu ei oleks
sada kraadi parem, kui ta väldiks neid ebameeldivusi, milles ta ise on otseselt
süüdi?
Kõikidel
neil juhtudel valmistab inimene ise ette hädasid ja õnnetust, selle asemel et
tunnistada oma vigu, need läbi analüüsida, leiab ta palju mugavama ja
enesearmastust vähem solvama vabanduse, süüdistades – juhust, öeldes, et:
„sündisin õnnetus tähemärgis“.
Kuigi
enamasti me ei vaevugi otsima mingit põhjendust; me oleme nii harjunud suhtuma
elusse kergelt ja pinnapealselt, et meie hädade põhjused isegi ei huvita meid,
et me oleme neis ise süüdi, me vaid haletseme toimunut ja järgmine kord langeme
jälle samasse lõksu.