Nagu ka varasemates
lugudes, tekkis seegi lugu vähemalt kolmest erinevast situatsioonist. Üheks oli
Indrek Hargla artikkel Õhtulehes (mille ma riputan üles ka oma blogisse, kui
keegi ei ole juhtumisi seda lugenud, leiab selle siit. Kuid enamuses selleks,
et ma ise saaks seda lugeda, kui mul vaja on). Teiseks sündmuseks oli Saaremaa
ralli, kus ma käisin „omadele“ kaasa elamas, ja mida ma nägin seal. Ning kolmandaks,
minu iidoli ja lemmik-ulmeka Isaac Asimovi värskelt väljaantud raamat („Jumalad
ise“).
Ma hakkasin
nägema inimeste (ka enda) super-egosid. Kui palju ma olen oma uuringute jooksul
lugenud ja kuulanud teooriaid inimese „sisekosmosest“. Igasuguseid Oshosid,
Tollesid ja ka kodumaiseid inimeste uurijaid. Neis teooriates üritatakse
selgitada, meie „sees“ olevat – teadvust ja alateadvust ning lisaks ka muutunud
teadvuse seisundit. Ma ei hakka üldse ümber pöörama erinevaid lähenemisi, parem
tunnistan, et kõik need on olemas. Ma kirjeldan vaid seda, kuidas mina hakkasin
neid – nägema. Paljud inimesed, kes tegelevad „asjaga“, need „näevad“. Ei mina
tea kuidas keegi just täpselt näeb, mina näen „asju“ oma peast läbijooksvates
mõtetes.
Egodest
siis. Mina kirjeldaks mõningaid inimese seisundeid sedasi. Meil on alateadvus.
See, kes aitab meil kulgeda läbi elu nii, et me ei peaks igal hetkel mõtlema -
mida ma parajast teen ja miks. See on autopiloot, kes aitab meil kõndida, süüa,
seksida, autot juhtida ja mida iganes veel. Mina nimetaks seda tüüpi mini egoks
– „mini-me“. Selle egoga me toimetame
üle 90 % oma elust ja selle kujunemine toimub nii, et me isegi ei märka seda.
Teine, suurem
ja kõrgem ego – päris EGO, või ka tarkus ja teadvus on selline, kes pidevalt
uurib, õpib, täieneb ja pareneb. See on see valdkond, millega mina olen
igapäevaselt „hädas“, sest ma pean kogu aeg lähikondlaste suust kuulma ühte
lauset või mõtet. „Sinuga ei saa üldse rääkida enam, sest sa räägid täna hoopis
teist juttu kui eile“. Tavalised inimesed ei uuri erinevaid asju nii palju ja
intensiivselt, sellepärast neile tundub, et mina muudan oma vaateid . Nad
lihtsalt ei hooma, et ka nemad muudavad, kuid nad ei märka selle aegluse juures
seda.
Ja nüüd siis,
ma hakkasin nägema – super-egot. Selles super-egos ei ole mitte midagi erilist.
Kui ma seda kirjeldan, siis tunnevad enamus inimesi selle ära ja kehitavad
õlgu. Siin ei ole ju midagi erilist. Eriline on minu jaoks lihtsalt see, et ma
näen neid kõiki kolme iga inimese juures, kohe kui ma tahan või miski mu
tähelepanu äratab.
Super-ego on
selline osa meist, mis on nagu Jäär või Kaljukits. See on see osa, mis on kui mõtte-kalju,
millest on väga raske läbi tungida või seda kõigutada. Näiteks võin tuua
sellise loo.
Mulle endale
üllatuseks, ma leidsin teema Vodka kahjulikkusest ja eelkõige kui keemilise
aine kahjulikkusest. Ma ise olin nii üllatunud ja vaimustunud sellest. Kuidas
ma seda enne ei teadnud et „kui ei ole surma tõbi …“ , võib olla üks kõige
suuremaid mürke maailmas. Kui sellisest asjast rääkida inimestele, meestele ja
meestele kellel on küljes igasuguseid haigusi, mis vähendavad nende
elukvaliteeti. Siis oleks loogiline arvata, et nad kuulavad seda, hakkavad
uurima ja muudavad oma suhtumist. „Tutkit brat“, nad hakkasid jälle vana laulu
laulma. „Ära hakka Arne jälle oma teooriaid ajama. Alles paar kuud tagasi jõid
ise ka viina“. Jõin jah kurat, aga enam ei joo. Kui üldse midagi joon, siis Tequilat.
Inimese
super-egot on peaaegu võimatu korraga kõikuma kangutada. See on nii SUPER.
Räägin ka
rallist. Kuna ma hakkasin seda super-egot nägema, siis see mõneti „häirib“,
sest ma näen seda igal pool. Rallil oli aga nii. Kuigi ma olen eluaegne
autosportlane/huviline, siis ralli vaatamine on minu jaoks üks igavamaid tegevusi.
Isegi seekord, kui me käisime Soomes Märtinit vaatamas ja ta selle ralli
võitis. Rallit raja ääres, metsas vaadata on absoluutselt igav. Kui just jahtida
igasuguseid „Sõpruse auke“, kus autod kuhja kaupa võssa sõidavad, mis tundub
olema hiiglama äge „äksõn“. Siis minu jaoks on need kurvad sündmused, kui ma
korraks panen ennast nende mehaanikute, tiimipealike ja ka sõitjate olukorda.
See on kole, vastik ja kulukas. Kuid vaataja-ego lähebki ainult seda vaatama.
Mina aga ei saa aru, mida enamus sinna raja äärde tegema läheb. Midagi seal
vaadata eriti ei ole. Enamus rajaäärseid mehi on nokastanud seisust kuni „purupurjuni“.
Enamus aega nad autosid ei vaatagi ja sõitjaid ei tunne(fännide ja omadele kaasaelajate kohta see ei käi).
Ajavad ilmatu tarka tühja loba, luiskavad, valetavad, ilustavad, lällavad ja
nii edasi. Kuid kõige lahedam on jälgida nende „asjatundjate“ super-egosid.
Seda saab teha muidugi ainult kaine peaga, sest samas staadiumis olles, võtaks
võimust ka mu enda super-ego(vahest võtabki).
Või siis arutelu riigikogu saalis (mida ma
silmanurgast telekast jälgisin), kus arutati praeguse aja lemmikteemat –
pagulasi. Kui jälgida inimeste super-egosid sellel ajal, kui ta üritab
kellelegi midagi selgeks teha ja saada aru, et super- ego ei saa teise inimese
super-egole mitte midagi selgeks teha, vähemalt ühe korraga ja täies mahus,
siis selliste vaidluste jälgimine hakkab lausa nalja tegema. Kõik jahuvad omast
arust tarka juttu, kuid teised raputavad pead ja noomivad „tolerantsusele“.
Mida pekki. See on võimatu. Maailmas on kuus-seitse miljardit SUPER-EGOt.
Ma näen veel
ka ühte teist asja. Maailmas on tohutult palju neid inimesi, kes omades ise
super-egot ja üsna kõrget ning „jäärakat“, ikkagi näevad et - maailm „on hukas“.
Nad üritavad pidevalt seda parandada ja paremaks teha, ise seejuures tundes,
teades, tunnetades, et see on üsna võimatu või väga raske missioon. Miks nad/me
seda teeme. Don Quijote tundus mulle nooruses üsna kohtlane tüüp olema.
Miks mulle seda vaja on.
Sellele
andis kuradi hea vastuse Asimovi raamat. Kunagi varem ma juba sain aru, et
Asimov ei olnud ulmekirjanik (lühijutt: „Kas Isaac Asimov oli ikka ulme
kirjanik“). Ka selles loos ei ole ulmet - mitte üks põrm. Mis siis, et tegevusi
toimus siin, seal ja kuskil mujal. Kuid selle raamatu põhjal sünnib mul eraldi
lühijutt, sest avastamisrõõmu leidsin sealt palju.
Üks valdkond
sellest super-egotamisest on aga selline. Kõik teavad Jõulutunnelit. Kistakse
pisaraid, et saada meie käest paar kopikat millegi „vajaliku“ ostmiseks. Ja
enamus meist on härdad, kaastundlikud, abivalmid ja mis peamine – tolerantsed.
Keegi ei mäleta aga seda, mis enne oli. Enne tuututasid nad tänaval ja
pressisid igale poole vahele, saaks aga võimalikult kiirest supermarketisse verivorsti
ostma. Saaks aga võimalikult poeukse lähedale ja kui vaja, siis isegi sinna
kuhu eesel ei astu. Oli ka juhus
monoetenduselt. Tuntud tegelane lava pealt, püüab rahvale selgitada kuidas
inimesed võiksid olla tolerantsed ja kuidas nad seda tegelikult on. Rahvas
naerab( huvitav kelle üle). Ilmselt saab korraks arugi. Kuid nii pea kui kestev
kiiduavaldus lõpeb, nii ärkab üles superman/ SUPER-EGO. Saalist välja saab üsna
trügides, riietehoius käib kavaldamine, kuidas kiiremini mantel selga saaks.
Tänaval autodega aga toimub midagi sellist, mida ei ole võimalik kirjeldada –
tolerantsuse puudus. Kes siiani veel ei usu või pole aru saanud, siis vaadake
kuidas me oma kaaslastega räägime ja suhtleme. Oma keskmise egoga. Mõtleme, kombineerime,
laveerime. Püüame ära arvata, kus on see piir, et teine inimene ei solvuks kui
kogemata lipsab suust midagi sellist, mis riivab tema – superego. Sealtmaalt on
sõprusel, armastusel ja suhtel kriips peal. Kas mäletame ikka veel paari lauset
eesti kõigi aegade kuulsamast filmist. „ Ei kannata sind ükski tont kui sa tõtt
räägid. Aga vaata valeta. Siis oled õige mees“.
Minu jaoks
on siiani arusaamatu, kuda kurat on selline asi võimalik. Ma olen seda näinud
kogu aeg, ja näen edasi. Ma lihtsalt üritan seda seletada, läbi selle lolli
super-ego teooria. Mitte teooria ei ole loll vaid enamus aega on super-ego
LOLL.
Superego
teooria järgi läheb pilt aga veel idiootlikumaks. Kui ma sooviks väita, et
püüame kõik oma super-egosid ära lollitada. Oma egot allapoole võttes ja „headeks“
hakata. Ma juba „näen“, mida te mõtlete.
Kuid selle juures on ka veel teine „teooria“.
Ma sain kinnitust eelpool viidatud ulmeraamatust, et inimene koosneb kolmest
osast; realist, materialist ja emotsionaal. Mina, või vähemalt minu kolmainsuse
ülekaal on realismi pool. Mulle meeldib teha kõike mida kogen(isegi
tunnetuslikud asjad, nagu armastus) – valemiks. Kõik mida mina näen, on
matemaatiline valem. Inimese kolmainsus on ka valem, mida ei saa mõõta, ja veel vähem
mõõta - iga hetkeliselt. Kuid saab määrata vähemalt mingi suurusjärgu. Ma paneks
enda kohta, „lampi“, umbes sellise jaotuse.
50 prossu realisti, 35 prossu materialisti ja 15 prossu emotsionaali.
Enne kui
siit edasi minna, ma korraks põikan vähe kõrvale ja kirjeldan seda jaotust
ulmeraamatust. Enamus omast-arust teadjaid inimesi on kahte liiki. Ulmeinimesed
ja esoteerikud. Need mõlemad on sellise super-egoga, et nad vihkavad teist
poolt. Esoteerikud ei loe ulmet ja ulme inimesed vihkavad esoreetikat. Minuga
(ja ka Asimoviga) aga nii ei ole. Ulmet ja esoteerikat ei ole üldse olemas.
Olemas on; „kõik mis on olemas“- tegelikult.
Asimov
kirjeldab mingit erilist ühiskonda, kuskil X paralleelses universumis ( mis on
kuskil meie kõrval – nähtamatuses/pimeduses). Seal koosneb „kooslus“, olem,
indiviid kolmest osast: materialistist-naine, realistist – mees, emotsionaalist
– pigem naine. Nende kehad ei ole „kõvad“ ehk siis pigem pool-energeetilised.
Lapse saamine selles ühiskonnas on kummaline.
Mees+naine =
realist+materialist, ei saa lapsi ilma emotsionaalita. Materialist/naine
hoolitseb lapse eest ja on „ väga nõus“, kui kõrvalt liugleb ligi lisanaine oma
emotsiooniga ja kui valem ehk energia on piisavalt suur, siis saab tulla ka uus
laps. Kummaline kirjeldus, kuid mulle kui realistile, selline valem on väga
arusaadav ja meeltmööda(parem ikka kui tundmatus – „mis värvi on armastus“). Sealt
ka siis see sama valem, kolmainsuse kohta.
Seega siis,
kui mina, 50/35/15 % kolmainsus, kohtan meest 30 % realist/õpetlane, 50 % materialist/ärimees,
15 % emotsionaal, siis minu super-ego ei ole võimeline teise super-egole mitte
midagi selgeks tegema. Veel hullem, kui ma kohtan 15 % realist, 15 %
materialist, 70 % emotsionaal meest või naist – kultuuriinimest (muusik,
kunstnik) ?????
Kuid neid
protsente on maailmas - kuus miljardit ja igas inimeses see protsentuaalsus
muutub päeva jooksul kuus miljardit korda. Seletage mulle ära.
KUDA KURAT
SAAB KEEGI NÕUDA – TOLERANSTSUST.
Kas te
kujutate ette, et riigikogu tegelased, poliitikud ja muidu intellektuaalid
räägivad tolerantsusest. Paugutage ühe
hinge tõmbega, mis see termin üldse tähendab. Enamus emotsionaale ja materialiste
ilmselt ei teagi mida see tähendab.
Tolerants
(inglise dimension tolerance, tolerance) on masinaehituses
mõõtme lubatav kõikumise ulatus ehk piirmõõtmete
ehk piirhälvete
vahe. Tolerants on alati positiivne suurus (märgita, mitteskalaarne). Teda
võib tõlgendada ka kui täpsuse määra. Kui kujutada suurimat ja vähimat
piirmõõdet kontsentriliste ringidena, siis detail loetakse kõlblikuks, kui tema tegelik
mõõde asub piirmõõtmete (nende ringide) vahel. Kummalegi poole jääb pool
tolerantsi.
Emotsionaal arvab, et tolerantsus tähendab
sallivust. Ei, see tähendab piirmäära, millest üle minnes, sa ei sobitu keskkonda.
Keegi ei küsi sinu käest, kas sa saad asjadest aru või mitte. Peaasi et sa ei
eristuks, normist kõrvale ei kalduks( oma peaga ei mõtleks). Meile üritatakse
selgitada – kui me ei ole tolerantsed, siis me pole inimlikud. Jama. Selle
tolerantsuse ühe otsa mõõde on - Merkel/Junker ja teine ots - Rõivas. Ja kui
keegi ei mahu selle tolerantsi piiridesse, siis… - ta on PRAAK. Ei sobi masinavärki. Ma olen EPA
kooli ajal praktikal olnud Lipetski traktori tehases ja nägin, mis sai minu toodetud
praagist. See läks – ümbersulatamisele.
Kui ma
mõtlesin nende egode peale, siis tundus, et nad on olemas ja lahti me neist ei
saa(ei peagi saama). Neid saab muuta ja nende protsentuaalsust muuta. Kuid siis
lisandus juurde veel üks mõõde, mida on kuulnud enamus esoteerikud. See on
muutunud teadvuse seisund. Seda seisundit kirjeldama ma ei hakka, seda on
paljud teised teinud(kas ka piisavalt hästi??).
Muutunud teadvuse seisund on egode – tagauks.
Sealt tagauksest jookseb inimese teadvusse üsna palju erinevat staffi ja
informatsiooni. Kes on uurinud ja praktiseerinud, see ilmselt on paljutki
kogenud. Vot minu jaoks ongi see probleem, mille ma siin eespool tõstatasin, et
– miks ma räägin ja olen täna teistsugune kui olin eile. Kui hakata uurima,
tahtma ja tegema, siis saab seda tagaust lahtipoole paotada. Kui seda avada
palju, palju korraga või hoolimatult, siis on kindel see, et seda inimest
hakatakse lollakaks või ärapööratuks kutsuma.
Võtame jälle
valemi või siis parem - skaala. Paneme ühte otsa sellise muutunud teadvuse
seisundi nagu absoluutne nirvaana. Nirvaana – seisund kus puudub igasugune
tunnetus, koosneb absoluutsest õnnetundest ja puudub liikumine.
Nirvaana on budismis ja hinduismis
täielik teadmise, rahu ning vabanemise seisund, sansaarast
(ümbersünniahelast) vabanemine. Otsetõlkes tähendab see vaibumist ja kustumist.
Selles seisundis on aja ja ruumi mõisted ebaolulised. Nirvaana saavutatakse iseenda püsivusega, läbi
virgumise, valgustuse,
milles ei ole mingit jumalat
ja jumalikku väge.
Ja teise skaala otsa paneme näiteks Afganistanis,
soomuki tornis olev Eesti sõjamees, kes hüüab alla, omadele: „Kas põrutan neile
veel !!!“
Ole
normaalne. On mulle pidevalt öeldud. Millise protsendiga – sellel skaalal???