Sissejuhatuseks.
Selle kirjutise tõlkisin vene
keelest, kuigi mu vene keel on üsna hea, tuli siiski ette mitmekümneid kordi,
kui ma pidin kasutama sõnaraamatut. Tekstis oli isegi selliseid sõnu, mis olid
jutumärkides ja alltooniga, millest saab aru vaid vene-keelne inimene. Ma ei
hakanud ka teksti kohandama ning mõnes kohas kasutasin oma lause tõlgendust.
Selle teksti lugemiseks SOOVITAN
SOOJALT – TEGELIKULT SUNNIVIISILISELT - nõuan. Kirjuta omakäeliselt valgele paberile
selline tekst (see ON hädavajalik).
„Loen alljärgnevat teksti - NULL tasemel.“
(ei aruta, ei anna hinnangut, ei
vaidle vastu – vaid loo lõpus võid kõike seda teha).
See tähendab, et unusta korraks ära
KÕIK, mida oled õppinud, kuulnud ja mida
pead siiani – TÕEKS.
Teiseks, võiksid teha paberile
samasuguse pildi - kui ma siia panen. Siis on see skeem silme ees ja paremaks
mõistmiseks saad pidevalt seda jälgida, plussiks veel seegi, et – alateadvus
jälgib seda.
Hoiatus: kui
tavalised „eneseabituse“ raamatud on üsna leebekesed, siis see on
eht-slaavilikult: karm, otsekohene ja VALUS.
KANNATUSE JA
MÕNU EVOLUTSIOON.
Eranditult kõik inimesed tahavad
elada paremini kui nad elavad praegu.
(kontrollin – kas tegid sellised
paberid – muidu pole miskit tolku!)
Isegi need, kellel on olemas kõik,
näevad suunda millele järgneda. Sellepärast, et seal on – kasvamine, ilma
milleta siin planeedil Maa on elada – igav ja mõttetu. Suure Jumala Võimaluse -
mõttetu kulutamine.
Ja tundub, mis võiks olla lihtsam. Vaata neid, kes elavad sinust
paremini, õpi neilt, järgi nende eeskuju ja arengut (evolutsioon-areng, mis
kannab endas suuremat õnne kui oli eile) – ja tulemus on kindlustatud.
Kuid inimesed, selle kindla plaani
asemel, millegipärast eelistavad – kadestada, armukadetseda ja ärrituda, selle
asemel, et õppida. „Tänu Jumalale“, mitte kõik. Leidub neid, kes kindlalt
liiguvad evolutsiooni redelil ja allolev teooria on nende jaoks.
(kontrollin: paberid ikka
kirjutasid-joonistasid. „smile - naerev kakuke“)
Esimene aste, Kasvamise astmestikus, on kolmnurk.
OHVER – KONTROLLIJA – PÄÄSTJA.
See aste arvatavasti, ei ole isegi O (null),
ehk veelgi enam – algus.
See on pigem – Miinus Esimene. See on
vastupidine suund kuhu oleks inimesele vaja liikuda.
OHVER.
Põhisõnum Ohvrilt – „Elu on
ettearvamatu ja õel. Ta teeb minuga kogu aeg seda, millega ma ei saa toime
tulla. Elu – see on kannatus.“
Ohvri emotsioonid: hirm, solvumine,
süütunne, häbi, kadedus ja armukadedus.
Elus on – alati pinge, mis
transformeerub aja jooksul somaatiliseks haiguseks.
Ohvrit vaevab periooditi:
depressioon, kui ei jätku julgust minna „sündmusesse“, mis sünnitab elamuse.
Sellepärast, et elamus (aga äkki juhtub midagi halba) nõuab midagi –
integreeruma isiksusse. Ohver ei ole selleks valmis, tema maailm on jäik ja
inertne. Ta ei ole nõus liigutama end mitte üheski suunas.
Ohvris on – seisak ja jäikus, kuigi
väliselt võib ta tõmmelda nagu orav rattas, oleks vaid kogu aeg tegevust ja
väsimust.
Kuid Hing tuli Siia Maailma täienema,
seega liikumatus – ei ole tema valik. Hing kannatab, seepärast ei saavuta
puhkuse seisundit.
Hing – seest poolt – vajab liikumist.
Ohver ei lase sellel sündida. Ja selline võitlus – kurnab.
„Kuidas ma olen kõigest sellest
väsinud,“ – hädaldab Ohver.
JÄLGIJA – KONTROLLIJA.
Tema on hirmul, ärritunud, vihane.
Tema elab minevikus (meenutab oma
vanu hädasid) ja ka tulevikus (üritab ennetada, kuid tegelikult mõtleb välja
uusi hädasid). Maailm on tema jaoks – kannatusete väli.
Tema põhisõnum – „kuidas mitte miski
ei õnnestu“.
Viha ja hirm sünnivad - „rünnakutest
piiridele“, sest Maailm ei väsi provotseerimast.
Kuid sellel tasemel isiksus kardab
paaniliselt muutusi, kuna iga uuendus ei pruugi viia paremuse poole.
Kontrollija kehas on – pidev pinge.
Ta kannab endas vastutuse „Mount Everesti“ ja ka enda lähedastes. Ta väsib
sellest koledasti, süüdistab oma väsimuses neid, keda ise kontrollib.
Ja seejuures ise solvub – „ei hinnata
mu hoolitsust“.
Kontrollija jälitab Ohvrit, „ehitab“
teda, sunnib täitma oma ettekirjutisi ja kõike seda – tema hüvanguks!“
Ohver aga ei hinda neid hoolitsusi,
ja see on igaveste konfliktide allikas, nii sisemiste kui ka välimiste.
Kuid
„ – 1 „ kolmnurgas on Kontrollija
– tsenter, kes sünnitab ideid ja energiate liikumist. Kuidas see toimub?
Kui Kontrollija midagi kardab
(näiteks televiisori uudised) ja hakkab ohvrit motiveerima aktiivsele
tegevusele, et mitte sattuda hädaorgu. Ohver aga täites kõiki ettekirjutisi –
väsib ja kannatab. Kaebleb Päästjale, kuid see ei lohuta.
„Kuidas ma olen väsinud kõiki teid
aitamast!“ – õhkab Konrtollija.
PÄÄSTJA.
Päästja haletseb ja päästab Ohvrit
ning tunneb kaasa Kontrollijale.
Kontrollija on Päästjale – samuti
Ohver, kes vajaks mõistmist ja teenete osutamist.
Päästja foon-tunded – haletsus,
haavumine (ei hinnata päästmise püüdlusi), süütunne (ei suutnud päästa) ning
viha Kontrollija vastu.
Päästja haletseb Ohvrit, sellepärast
et see on nii väike, nõrguke ja ise omadega hakkama ei saa. Kontrollija on ka
vaesekene – tassib kõike enda seljas. Tuleks talle toeks olla – kes teine seda
teeb kui mitte Päästja.
Järjekordne päästeoperatsioon lõpeb
Päästja Ego tõusuga: „ilma minuta te kõik hukkuksite!“
Ta vaatab uhke ilmega Ohvrit,
Kontrollijat ja tervet maailma. See on tema Võidu Triumf – üks vähestest
emotsioonidest, mis esineb esimeses „ -1 „ kolmnurgas.
Kuid tegelikult – kõik on ikkagi
suure pinge all.
„Kuidas mul on teist kahju!“ – on
Päästja emotsioon ja foon-mõte.
Energia liikumine selles kolmnurgas
on – vale.
Energia liigub Kontrollijalt Ohvrile.
Päästjalt liigub energia Ohvrile ja Kontrollijale. Ohver – EI ANNA KELLELEGI – TAL POLE SEDA
(vaata ja võrdle energia-noolte suundi erinevates kolmnurkades, kahes ülemises
liigub energia ringipidi).
Ringis ei ole energiat ja see väljub
süsteemist Ohvri kaudu.
Päästja on kaugel mõttest, et – ka
traagilised muutused viivad arengule. Neid on vaja vastu võtta ja nendega
kohtuda aga mitte neid tõrjuda.
Kolmnurgas „ -1 „ on lõdvestumine –
null. Kuidas oleks siin võimalik
lõdvestuda, kui elu on selline – ohtlik. Kogu aeg midagi toimub, mis viib kandepinna
jalge alt.
Selles staadiumis hakkavad inimesed
kiiresti haigestuma. Annavad end Väliste Päästjate (arstide) hoolde, kiruvad
neid oma Kontrollijatega : „küll ravitakse halvasti! Meditsiin ei kõlba koera
saba allagi!“
Lähisuhetes ( peres näiteks),
sellised inimesed võtavad jäigalt ühe positsiooni.
Näiteks.
Mees-Ohver (sellest, et toob koju vähe raha ja
süü allasurumiseks – hakkab jooma).
Naine – Kontrollija-Jälgija, seletab
kogu aeg, kuidas mehel ei ole õigus.
Ja kui mees ennast täis joob ning on
halb olla, võib naisest saada Päästja ja püüab hakata alkoholismi ravima, või
siis vähemalt annab hommikul hapukurgivett.
Mees omakorda võib kasutada kõiki
astmeid. Olemuselt Ohver, võib ta hakata kodakondseid vägivallaga taga ajama.
Kuid hiljem hakkab Päästjaks, heastades oma „süüd“ kinkide ja meelitustega.
Või pere-ema, kes kogu elu on olnud
Kontrollija ja Päästja, langeb Ohvri rolli ja hakkab – haigeks. „Kontrollijat ju keegi ei armasta“, aga nüüd
(võimalik vaid vanemas eas, kui pole jõudu haigustele vastu panna) lõpuks on
võimalus saada lähedaste hoolt ja armastust. Väljakutsudes lähedaste haletsust.
Laps, kes on olnud Ohver oma
Kontrollijast ema poolt, transformeerub Päästjaks (hoolitsedes oma haige ema
eest) ja tundes ennast lõpuks ometi hea ja vajalikuna.
KARPMANI KOLMNURK „ -1 „ -
manipulatsioonide väli.
Asudes selles, inimesed: krooniliselt ei oska väljendada – mida neil
oleks vaja – tegelikult.
Miks nii? Seepärast, et neid on
õpetatud – „elama teistele“ ja nad on pühalikult veendunud, et ka teised elavad
vastutasuks nende jaoks. Püüdes oma ISIKLIKKU õnne – „usk ei luba seda“ – usk
vanematesse ja kasvatajatesse, „ei või ju olla nii, et nad kõik tegelikult
eksivad!?!?“
Võivad… Vanemad ja kasvatajad on lastele – Karmid
Kontrollijad ja Järelvaatajad ning lõpuks ka Manipulaatorid – üks ilma teiseta
ei saa kunagi olemas olla. Nad ise keerlevad selles – Kannatuse Kolmnurgas.
Nad õpetavad lapsi olema neile
– MUGAVAD, aga mitte vabad.
Vaba laps – vanemate
manipulatsioonide vaatevinklist on – TAEVA KARISTUS.
Ja süüa, pissida, ringi joosta ja
suhelda tahab laps vanemate jaoks just ebasobivaimal ( see ongi Kontrollija
jaoks alati ebamugav!) ajal.
Seega, Vanema-Kontrollija jaoks on
hea laps see, kes istub nurgas ja ei räägi vastu, või ei räägi üldse. Ei esita küsimusi. Sööb, mida antakse. Õpib hästi. Ühesõnaga – ei tekita probleeme.
Millal selline muutus toimub?
Sellel imelisel hetkel, kui laps
uhkelt ütleb: „Mina ise!“, aga ema(isa) ei anna seda realiseerida.
„Ise tahad süüa!?!?!“, sest ta plätserdab, määrib riideid – aga kes
koristab??? Ema-Kontrollija, aga tema ei
taha olla Ohver, kes üksi peab kõike jahmerdama ja seepäras eelistab –
Kontrollida.
Kui laps kasvab ja jõuga allutamine
muutub raskemaks, hakkab ema manipuleerima: „Ära tee nii, emakesel hakkab süda
valutama!“
Laps haletseb ema ja selle asemel, et
realiseerida omi soove, hakkab esinema Päästja rollis. See võib tunduda
paremana kui laps valiks Ohvri rolli, kuid ta võib tajuda oma „jõudu“ ja võimu.
„Oh-sa, ma olen nii võimas, ma võin teha nii, et ema süda on haige või ei ole
haige! Ma olen vägev!“. Kuid ta armastab ema ja kinnitab OMA isikliku südamega,
valib olla hea, et mitte kurvastada ema.
Läheb aeg, ta kasvab, ema hakkab
esitama pretensioone: „Miks sa oled selline – mitteiseseisev?!“, aga kust peaks laps õppima iseseisvust, kui
kõik tema ideed raiuti läbi juba juurtelt!
Loomulikult,
Vanem-Kontrollija-Jälgija seda ei teadvusta, ta on siiralt veendunud, et
tegutses alati – vaid lapse huvides. Laotada alla sulgi, hoides ära ohte, et
maimuke ei saaks „Maailma haavakesi“ ja ei peksaks pea muhke täis. Kuid haavad
ja muhud annavad reaalseid õppetükke, mida saab edaspidi kasutada. Kuid isa-ema
noomimised ei anna muud kui – tüütuse ja soovi teha kõike vastuoksa.
Kõik noorukite „mässud“ – on lapse
soov väljuda Ohvri rollist. Isegi siis kui mäss osutub – „karmiks ja veriseks“
ja kodust ära jooksmiseks.
Suhete katkestamine – on ikkagi
pöördumine - evolutsiooni poole ja mitte degradeerumisele – taandarengule.
„ – 1 „ astme manipulatsioone pole
mõtet rohkem kirjeldada, sest – kõik madalakvaliteedilised „seebi“-teleseriaalid
on just sellest. Aususest, siirusest ja muudest sellistest avarustest, võib
neis vaid unistada, sellepärast inimesed, püüdlikult, kardavad näidata nii oma
tõelisi vajadusi, kui ka aktuaalseid tundeid.
Oma elu vastutusest pole siin juttugi. „Õnnetustes ja negatiivsetes emotsioonides on
süüdi – keegi väljast poolt“ ja seega võib ennast pidada jätkuvalt – heaks.
Võiks aru saada, et selliste
seisukohtade ülesanne on ennast veenda - „väljateenitud“ armastusest.
Ohver – „Mina olen teie pärast!“
Päästja – „Mina olen teie pärast!“
Kontrollija - „Mina olen teie
pärast!“
…. Ja keegi neist pole ausalt ja
otsekoheselt – enda pärast …..
Nad kõik väärivad teineteise
armastust ning lähedaste kinnitust.
Situatsiooni kurbus seisneb selles,
et nad ei teeni välja armastust, sest igaüks neist on omas tsüklis ja ei taju
teisi.
Situatsiooni huumor seisneb selles,
et kõik toimub mitte ainult välises „maailmas“, vaid ka sisemises. Igaüks on
iseenda jaoks nii Kontrollija, Ohver kui ka Päästja ning sarnasuse printsiibil,
need figuurid peegelduvad ka Sisemises Maailmas.
Inimesed, kellede energia pöörleb „ –
1 „ kolmnurgas (energiat on seal tühiselt vähe) ei oma võimalust sealt väljuda,
senikaua kui ei kuula OMA tõelisi soove. Millised need on?
Ohver tahab vabaneda ja teha seda,
mida ta tahab aga mitte seda, mille kirjutab ette Kontrollija.
Kontrollija tahab lõdvestuda ja
soovib lasta – kõik liikuma vabavoolu pidi ja puhata. Lõpuks ometi!
Päästja unistab sellest, et kõik
teised ometigi hakkaksid aru saama ja tema teened saaksid otsa. Ja ka tema
lõpuks lõdvestuks ja saaks mõelda enda peale.
Ja kõik see on ühiskondliku moraali
vaatevinklist – topelt egoism.
Konkreetne indiviid - liigub
konkreetse inimliku õnne poole.
Sest õnn on seal, kus realiseeruvad
ENDALE vajalikud vajadused.
Võib tunduda, kui Ohver, Kontrollija
ja Päästja võitlemise asemel pöörduvad enda sisse, on see konstruktiivne tee.
Kui ei süüdistata väliseid vaenlasi, vaid hoopis sisemine Kontrollija hakkab
jälgima sisemist Ohvrit: „Ma ise olen kõiges süüdi. Ma ei suuda kunagi teha
õiget otsust. Ma olen lootusetu tühisus, nõrk ja saamatu.“ Enda Ohver hakkab kergelt vastu, ning võib
langeda depressiooni, sest saab isegi aru, et nii see on! Hiljem, Iseenda Päästja tõstab pead ja ütleb
midagi sellist: „Teised on veel hullemad!“. Aga mina alustan esmaspäevast uut
elu, teen hommikuvõimlemist, pesen ise nõud, ei hiline tööle ja ütlen
abikaasale komplimente. Mul saab kõik korda!“
„Uus elu“ võibki tekkida ja kesta
paar päeva või nädala. Kuid energiat ei jätku, loomaks ellu kauneid otsuseid,
ja üsna varsti taandub kõik uuesti – „vanasse sohu“.
Algab uus tsükkel. Kontrollija jälitab Ohvrit : „Jälle, nagu
alati, sa oled tahtejõuetu, vastutusvõimetu – mitte millekski ….“, ja nii
edasi.
See on seesama sisemine dialoog, millest
igasugused mediteerimise meistrid ja muud arengu praktikud, püüavad inimest
eemale juhtida.
KÕIK probleemide lahendused „välises
elus“, saavad ALATI alguse – sisemisest otsusest.
See toimub momendist, kui
otsustatakse – muuta stsenaariumi.
„ -1 „ inimese probleemid seisnevad
selles, et ei jätku jõudu-energiat, et kasulikud ja radikaalsed otsused ellu
viia.
Miinus üks jõud (ressursid) on
pärsitud ning suletud iseendasse ja „välisesse“ Maailma väljumisega ei pinguta
(Maailm on ju ohtlik ja hirmus). Aga inimene omab teatud koguse tagavarasid, mis
võivad kiiresti otsa lõppeda. Eriti sisemistes võitlustes Ohvri, Kontrollija ja
Päästja vahel, kui need aktiivselt võitlevad üksteisega ja ei ole siis ime, et
inimesed haigestuvad (keha kannatab nende võitluste tagajärjel). Kaob energia
ja surrakse kuritegelikult varakult. Elada saame kauem ja õnnelikumalt, kui ei
satu kannatuste kolmnurka (enne peab sealt välja saama).
Aga mis praegusel ajal toimub.
Tõeline Põrgu. Mitte kuskil – peale surma – vaid siin samas ja praegu. Just
siis, kui otsustatakse olla – Ohver, Kontrollija ja Päästja.
Karpmani kolmnurk – see on – „haavatud laps“ ja pole vahet palju tal
aastaid on - 10 või 70 aastat. Need on inimesed, kes ei suuda
kunagi kasvada.
Terve elu nad vaevlevad väljapääsu otsingul, kuid väga harva leiavad selle.
Selleks, et seda teha, on vaja mässata oma vanade käitumismallide vastu, lubada
endal olla – „halb“ ümbritseva vastu, lubada
„südametust“ ja halastamatut egoismi, kes elab vaid iseenda jaoks.
See uus eluviis (elada Iseendale ja
mitte teistele) võib tõeliselt lõhkuda suhted lähedastega, põhjustada mägede
viisi probleeme töö juures ja ka neis sõprade ning tuttavate ringides, kes
talle on veel alles jäänud.
See võib lõhkuda kogu siiani
sisseharjunud eluviisi.
Selleks, et põgeneda olemasolevast
tundmatusse ohtu, nõuab palju julgust ja mehisust.
Inimene, kes on saavutanud –
tõeliselt rõõmutu elu – võib endas leida sellise jõu, mis aitab väljuda.
Läbi hirmu, süü, agressiivsuse –
tehes ÜLIjõupingutusi, võib ta saavutada uue taseme. Seepärast, et ainult SEAL
algab TEMA tõeline elu.
Teine ring, kus on juba palju vähem kannatusi ja rohkem jõudu, Maailma kui
sellise üle.
KANGELANE – FILOSOOF – PROVOKAATOR.
Jõuda teise kolmnurka saab läbi
polaarsuse, kui kõik kolm esimese ringi osa-isiksust transformeeruvad oma vastasseisu.
Meenutame, et „ -1 „ kolmnurk on skaala – miinuspoolel.
Läbides „ O „ punkti, muutub miinus vastas suunaliseks.
Kuidas näeb välja polaarsuse vahetus?
Ohver transformeerub Kangelaseks.
Kontrollija muutub
Filosoofiks või Pofigistiks (eestis tuntakse seda „termini“ all – Pohhuist).
Päästja omakorda Provokaatoriks või
Motivaatoriks.
See on isiksuse evolutsiooni tee
kõige raskem osa – minna järsku „ -1 „ kolmnurgast „ +1 „ – te.
Jõudu on ju vähe ja inerts veab
tagasi. See on sama kui täiskiirusel (elu ju ei peatu kunagi, välja arvatud
kooma) pöörata auto vastassuunda.
Sealjuures, meid ümbritsev on –
muutuste vastu.
See haarab meid käsist ja jalust,
tekitab inimeses süü tunde. Kuidas saaks teda mitte lahti lasta.
Kogu psühhoteraapia on seotud selle
protsessiga: ravida haavatud lapsukest, kes elab isiksuse sees - kannatuse
kolmnurgas.
Ja see tee, oma tulevas elus, on väga
pikk.
Välises arengus nähtavaks –
järgmisele tasandile – saab järgmiste märkide järgi.
Inimene ei tegele
manipulatsioonidega, vaid täidab (ütleb välja ja täidab) oma soove.
Nüüdsest ta ei tegele teiste inimeste
eesmärkidega.
Ta (isegi siis, kui teda püütakse
haarata konksudesse – süü, häbi, hirm ja häbi) küsib iga kord endalt: „Aga
Mina, miks mulle seda vaja on? Mis Mina sellest saan? Mida Mina saan sellest
õppida, kui teen seda, mida mulle pakutakse?“
Ja kui ei leia ENDALE mingit kasu
sellest ideest, ei sukeldu tegevusse.
Kangelase põhiülesanne – enda ja
ümbritseva tundma õppimine.
Emotsioonid, mis ilmnevad taustale –
huvi, hasart, rahulolu, uhkus (kui kangelastegu õnnestub) – pettumus ja
kahetsus (kui kangelastegu ei õnnestunud). Nukrus – kui avaldub pikk seisak.
Kuid süütundesse Kangelane ei satu
(kui selline asi juhtub, siis regresseerub Kangelane tagasi Ohvri tasemele).
Termin „kangelane“ on kasutusel sel
põhjusel, et kasvamine uuele tasemele on raske tegevus ja tegelikkuses
tõeliselt KANGELASLIK tegu.
Kogu aeg on vaja ümber hinnata oma
eilsed veendumused, neist lahti öelda, et minna edasi.
Kangelastegu võib toimuda Sisemises Ilmas
või ka Välimises – see pole tähtis. Selle mažtaap – suurus – ei oma ka
tähtsust.
Seepärast, esmasel jälgimisel ei
suuda märgata – kas meie ees on Kangelane või mitte.
Hiljem saab selgemaks ning selle
muutuse lakmuspaberiks on – need emotsioonid, mis on Kangelase foonil ja need
sõltuvad teemadest ning tegevustest, millega Kangelane tegeleb.
Puhkus, teadvustumine ja resultaatide
saavutamine toimub siis, kui Kangelane transformeerub Filosoofiks või
Pofigistiks. See on Kontrollija „ -1 „
vastas-polaarsus.
Kontrollija teeb ettekirjutusi,
jälgib, kontrollib täitmist.
Filosoof aga võtab üle Kangelase
tegevused ja kõik tema resultaadid.
Sealjuures tuleb arvestada, et mitte
kõik Kangelase teod, ümbritsevas Maailmas, ei ole alati edukad. Oma oskamatus
püüdluses haavab ümbritsevat Ilma ja saab ka ise haavata, tihtipeale ka üsna
valulikult – emotsionaalselt ja füüsiliselt.
Oma võimekuse hasardis võib ta
imestada, kuidas kogu tema endine elukorraldus hakkab „krigisema“ ja
ümberehituma. Seepärast, ilma filosoofilise ja „pohhuistliku“ suhtumiseta ei
saavuta resultaati.
Filosoof – kes tegutseb rahus,
aegluses, vaadeldes „kõrvalt“, on kindel, et kõik see mis temaga toimub – läheb
paremuse poole. Ei tulnud resultaati, see eest saadi kogemus. Siin
transformeerub ka suhtumine – Egosse. Tekib arusaam, et Ego koos soovidega –
„maitsvalt süüa, magusalt magada ja elada nii, et kõik teised kadestavad“, peab
transformeeruma – arenguteele. Ja, et see tee on okkaline ja auklik – on
täiesti normaalne nähtus. Ego võib selles protsessis tõsiselt kannatada – ka
see on normaalne nähtus.
Filosoof võtab Ego kasvatamise endale
ning see laseb kõike nüansse endale tunnistada.
Isegi siis kui ümbritsevad ütlevad:
„Fu, mida sa oled korda saatnud?“
Tema arusaam nõustub printsiibil:
„kui Ma seda tegin, tähendab mulle oli seda vaja ning see pole teie asi.“
Pofigist võib olla sisemine,
märkamatu. Kuid võib olla ka nähtav ja olla indiviidi uhkuse lisa allikas. Seda
siis, kui tema Kangelases on palju nooruslikku protesti energiat.
Demonstratiivsuse olemasolu võib palju öelda ta sisemisest küpsusest. Mida
rohkem tahaks vaielda Maailmaga, oma energia seisukohalt, seda vähem on
tegelikku küpsust.
„Küps“ Kangelane sooritab tegusid
mitte – kellegi vastu (ema, ülemus, valitsus jne.), vaid seepärast, et – ta ise
tahab seda. Tema soovid võivad ühtida üldsuse soovidega, aga võib olla ka
vastuolus. Teised kriteeriumid on tema jaoks seda vähem tähtsad, mida kõrgemal
evolutsiooni pulgal ta asub.
Kolmas osa-isiksus, kes ilmneb selles
kolmnurgas on – Provokaator (Motivaator) -
Päästja polaarsus.
Kui Filosoof näeb tervikpilti just
nagu ülevalt, siis Provokaator otsib kogu aeg – vektorit - suunda. Otsib
justkui Maailma märklauda. Leides sihtmärgi, valib vastava objekti Kangelasele
väljendamiseks. Ja kui leiab selle, pöörab sellele kindla tähelepanu! Teda võib
nimetada ka Motivaatoriks, sellepärast et ta mitte ainult ei ärrita Kangelast
stiilis: „sa oled nõrk“. Ta näitab,
millised perspektiivid avanevad, kui kangelastegu saab sooritatud ja milliste
loorberitega saab enda pead ehtida.
Provokaator ei tegele analüüsi ja oma
võimete hindamisega, see on Filosoofi ja Kangelase enda tegevus. Tema ülesanne on – anda suund. See on
ebamääraseim isiksuse omadus kõigist kolmest, sest tihti ei lase Kangelasel
keskenduda ühele ainsale ja ei lase tegevusi lõpetada.
Provokaatoris on palju lapselikku
uudishimu ja hasarti, ta on väga liikuv ja kaootiline. Tema lemmik väljend on:
„aga mis juhtub, kui …..?“
Erinevalt „ -1 „ tasemest, kus Ohvril
ei ole võimalust Kontrollijale vastu hakata, Kangelasel on enam vabadusi. Ta võib alati
loobuda Provokaatori ettepanekust või sellega venitada.
Kui isiksus on küllalt kogenenud,
siis Kangelane ei haara tegevust kohe esimesest ettepanekust. Ta alguses vastab
küsimusele: „Mis juhtub, kui …?“
Nii palju kui oskab, modelleerib
tulevase situatsiooni, püüdes aru saada, milliste takistustega võib selle
tegevuse käigus kokku puutuda. Hoolikalt valmistudes võivad tegevused viia
suurema tõenäosusega eduni. Iga järjekordse kogemusega jõuab ta järjest
kõrgemale isiksuse evolutsiooni tasemele.
Provokaator pidevalt skaneerib
Maailma elukorraldust, otsib seninägemata piirkondi ja küsib: „kuidas see on?
Miks meid veel siin pole olnud? Seal võib ka huvitav olla!“, ja seda alati laienemiseks, kasvamiseks ja
teadmiseks.
Kuid tuleb mõista, et väga harva
toimub areng samaaegselt laienemisele ja sügavuti.
Seepärast kirjeldatud staadiumis –
see ei ole täiskasvanulik; see on aktiivne, terve – nooruk. Tema eesmärk on
laieneda, õppida ennast, oma võimalusi ja Maailma, kus ennast avaldada.
Kusjuures tähelepanu on – ENDALE ja see staadium on – täiesti normaalne.
Tähelepanu pööramine – Maailmale (sealjuures ka ümbritsevatele inimestele),
sellest on veel vara rääkida. Kuid tema emotsioonid ja üldine seisukord on juba
muutunud – võrreldes „ -1 „ kolmnurgaga – realiseerimise ja õnne suunale.
SUUREM osa planeet Maa inimestest,
kahjuks, asuvad – miinus ühe kolmnurgas.
Seepärast Kangelasi, Provokaatoreid
ja Filosoofe on defitsiidis. Ja kui egoistlikud nad ka välja ei näeks, on see
palju tervem energia.
Inimene, kes on kindlalt kinnitunud
kolmnurgas „ +1 „ , mitte kunagi ei jää tegevuseta ja tema elu on alati
huvitav.
Kehaliselt – siin pinge vaheldub
lõdvestusega, kuna emotsioone on kordades vähem (ideaalis ei ole neid üldse,
kõik koheselt teostub), siis siin pole kehal vajadust – haigestuda. Jah, kehaga
võib vahest olla ebameeldivusi, kuid need on tavaliselt seoses
ettevaatamatustega – traumad, alajahtumised, ülekuumenemised, üleväsimus ja
teised sellised – „kangelaslikkuse kaasused“.
MEES - JA NAIS-ENERGIAD.
Tasandil „ +1 „ hakkavad ilmuma kolmnurga
isikuomaduste – mees ja nais energiad.
Erinevalt „ -1 „ , need on
kinnitunud igale omadusele kindlalt.
„ -1 „ tasandil on seis selline:
Kontrollija, isegi kui ta on ema või
naine – on see mees-energia (tegutsev, organiseeriv, suunav ja karistav
energia).
Ohver – (alluvus, kannatlikkus,
juhatustele järgivus) – nais-energia, isegi kui on mees või poeg.
Päästja võib avalduda mõlemas –
mees-energia, kui päästmiseks kasutatakse aktiivset tegevust. Või nais-energia
– kui Päästja haletseb ja tunneb kaasa, pöörab tähelepanu, kuid midagi muud ei
tee.
Kangelane – mees: „ +1 „ kolmnurgas, ilmestub mehena,
sooritades kangelastegusid tegevuses: „Kui ma selle ära teen, siis kuidas
Maailm ja mina muutun? Resultaadi
saamisel, mis ma saan endale VEEL lubada?“
Kangelane – naine: see on
kangelaslikkuse vastuvõtmine. „Kui ma satun tundmatusse keskkonda, kuidas ma
suudan ellu jääda? Kohanduda? Üles ehituda?“ Ja kõige tähtsam küsimus, mis näitab, kui
kvaliteetselt on protsess kujunenud. „Kas ma suudan olla õnnelik, nende uute
asjaoludega?“
Kui isikul kasvavad harmooniliselt
mõlemad energiad – anima (Hinge naiselik pool) ja animus (Hinge mehelik pool),
siis ilmneb võimalus ka JÕUDA sinna kuhu püüelda ja VÕTTA VASTU seda mis hakkab
toimuma, nii TEEL kui ka RESULTAADIS.
Filosoof – Pofigist. Hinge naispoole
ülesanne – ilma süütundeta, kahetsuseta ja enda süüdistusteta VÕTTA VASTU oma
tegevuste tulemused, seal hulgas Kangelase sooritused Maailma parandamisel.
Aga mees pool – läbi analüüsida vead,
teha järeldusi, „ära pakkida“ kogemused nii, et neid oleks mugav edaspidi
kasutada. Et need oleks edaspidise muutuse ja kasvu platvormiks.
Provokaatori mees-energia räägib: „Tee
ära!“.
Provokaatori nais-energia räägib:
„Tunneta!“ või „Kas pole nõrkus see – tunnetamine?“
Kui kasvab ainult mees-osa
isiksusest, püüab indiviid igavesti – kuhugi, hasartselt karates astmelt
astmele. Andmata endale võimalust „ära harjuda“ ja „sisse seada“.
Omandades saavutatud piirkonda – see
on just nais-energia.
Kui aktiveerida vaid nais-energia,
hakkab ta elama aktiivset sisemist elu, tähelepanelikult läbi uurima kõiki neid
aspekte. Kuid edasiminekut tõenäoliselt ei teki.
Muideks, „ +1 „ inimesele ei olegi
selline edasiminek – meditatsioon - võimalik, sest energia ei ole
tasakaalustunud, et jääda vähe liikuvaks. Kaugused kutsuvad Teda, Maailm on
laiali laotunud ta jalge ette, seda tahaks läbi käia. Pole veel mediteerimise
aeg!
Miks on Kangelane – Ohvri vastand –
ja esimene aste evolutsioonis.
Siin võiks pöörduda ajaloo ja
mütoloogia juurde.
Kangelane – Jumalate ja surelike
laps. Nende tee ja ülesanne – sooritada
kangelastegusid. Nende pea ülesanne – saada Jumalateks. Ja mõningaid neist
(kreeka mütoloogia järgi) tõstsid Jumalad Olümposele. Mis see tähendab?
Inimene sünnib ja tema ülesanne –
saada Jumalaks, kuid enne peab saama Kangelaseks, selleks – KES ESITAB
SAATUSELE VÄLJAKUTSEID, võimalik et tal isegi veab, kui on kindlameelne, julge
ja tähelepanelik.
See tähendab, nõuab selliseid
omadusi, mis aitavad tal olla järjekindel niivõrd, et saavutada siht. Kes saavutab alati sihi. Kes ei eksi ja ei lase kunagi mööda.
„Ta loob nagu Jumal“ – on selline
rahvaütlus.
Ei eksi ja saavutab ALATI eesmärgi –
vaid Jumal.
Kangelane püüab Jumalaks saada, saada
sarnaseks oma vanematele – mitte inimestele, vaid arhetüüpidele. See tähendab –
PARIMATE inimomaduste järgi.
Vahe-etapp Ohvri ja Kangelase vahel
on – Avantürist. See on „jahtivam“ kui Ohver, esitamaks elule väljakutseid.
Omab mitmeid Kangelase tunnuseid – julgus, vaprus, oskus taluda kaotusi ja teha
järeldusi, seega on teda kerge Kangelasega segi ajada. Kuid nende vahel on üks
oluline erinevus. Avantürist loodab vedamise peale, Kangelane - enda peale.
Avantüristi võit – juhus või kavala afääri tulemus, talle meeldib vähem
pingutada aga rohkem saada. Rohkem võtta, kui anda. Ta usub pühalikult –
õnnestumisse, mis ootamatult sülle sajab. Ja oma ülesandeks – õnnestumise
sabast kinni haarata.
Ta küll kahtlustab – adekvaatset
energia vahetust, kuid jätab selle „ullikestele“. Või (veidi kõrgemal tasemel)
– neile, kes on arvestavad, ausad, korralikud – kelle hulka ta end ei arva,
kuigi salaja austab ja kadestab.
Avantürist püüab ujuda neis vetes,
kus ujub – suur kala – riskides isegi selle poolt söödud saada. Ta saab täiesti
aru, et põhiressursid on seal ja suure osavuse abil võib ta hammustada – suure
tüki. Lisaks, on suure kaliibriga tegelastelt mida õppida.
Nais-avantürist – see on kõrge
lennuga kurtisaan, kes laostab oma armukesi, hoolimata selle eest, et midagi
vastu anda.
Avantüristide elu on täis seiklusi,
nad elavad omas maailmas ja ei saavuta Kangelase austust, veel vähem Võitja
oma. Kannatajad ei kurda, seda eelkõige kadedusest. Veetlusega avantüristid ei
tegele. Vaid spekuleerides saavad nad elus püsida, saada kirjanduslikuks
prototüübiks (Ostap Bender) ja jäädvustub ajaloos nagu krahv Kaliostro.
Kuid paremaks sisemiseks kasvamiseks
oleks mõistlik loobuda õnnestumise ja tasuta saaduste filosoofiast, sest ausat
energiavahetust ei ole siiani veel ära muudetud. Ja lõpptulemusena on see
kordades kindlam.
Inimesed, kes elavad järgmises
kolmnurgas – need on „väljakujunenud täiskasvanud“. Need on need kes omavad 90%
ressursse (energeetilisi, mitte raha), kuigi Maailmas on selliseid inimesi
mitte rohkem kui 10% .
See on „ +2 „ kolmnurk.
VÕITJA -
SÜVENENUD VAATLEJA - STRATEEG.
Kangelane „ +1 „ tasandilt
transformeerub tasandile „ +2 „ -
VÕITJAKS.
Filosoof-Pofigist - SÜVENENUD VAATLEJAKS.
Provokaator-Motivaator aga STRATEEGIKS.
Võitja baas on – hingestatus ja
entusiasm.
Võitja baas emotsioon – õndsus ja
rahu.
Sellel etapil on inimene võimeline
tõeliselt mediteerima – lõplikult vabanema – sisemisest dialoogist. Mingeid
muid lisapingutusi ei ole vaja – need lõpevad iseenesest. Selles staadiumis ei
ole vaja muretseda enam mitte millegi üle.
Vaatleja maailmas on – kord; seal võib
juba – mitte kedagi kuulata; kõik on niigi hästi.
Kuid selles staadiumis on väga palju
energiat, ja see ei püsi kaua paigal. Vaatleja sünnitab ideid (on ideede keskus
selles kolmnurgas), ja Vaatleja suunab ideed Strateegile.
Strateeg naudib rõõmu sellest, et on
olemas selline ülim meelelahutus – välja mõelda huvitavaid projekte, rahulolus
endaga (kui õnnestub midagi välja mõelda).
Rõõm, mõnusus, hingestatus – need on
Strateegi baas-emotsioonid.
„ +2 „ kolmnurgas inimene loob
lahkusest, sest siin ei ole kohta puudusel ja ökonoomikal ning neist tulenevatel
hirmudel. Selles keskkonnas, kus toimetavad Võitjad, on Maailm imekaunis, ning
see ei peatu. See areneb ja Võitja ülesanne on – olla aktiivne seda faktorit
laiendama.
Võitjal on tavaliselt mitu suunda
tulemuste realiseerimiseks: „Talendikad inimesed on talendid kõiges,“ – see
kirjeldus on Võitjast. See toimib, mitte seepärast, et Võitja ei pane „kõiki
mune ühte korvi“ (see on Kangelase filosoofia, mis on jäänuk „ -1 „ kolmnurga
Kontrollijast). Võitjate munakorvis on mune piisavalt, need kasvavad ise ja vedelevad
nende „paradiisiaias“ kõikjal maas.
Soov luua, see on – soov mängida. See
on väikese lapse soov, kes tuli maailma, et saada Jumalaks, oma Maailmas. Tal
puudub vajadus enesekriitikaks ja enesehinnanguks. Ja on juba õppinud ennast ja
ümbritsevat välja. Ta tunneb neid nagu oma mänguklotse. Ta mõtleb, mida võiks
neist klotsidest uut ehitada. Ta loob uusi struktuure entusiasmist. „Mida siin
veel muud saakski teha?“
Rõõmustab protsessidest ja vaimustub
resultaadist.
Võitja mees-energia – tegevus ja UUE
loomine.
Nais-energia – täpselt sama, kuid
Sisemises Maailmas.
Nais-Võitja tüüp (ei pruugi olla vaid
naine) – see on Võlur, Maag.
Tal pole vaja tegutseda
välismaailmas, loob UUT sisemaailmas ja see materialiseerub. Kuidas ja Miks?
Sellest on rohkelt kirjutatud, kuid
mõista saab seda vaid praktikas, ja Võitja tasemel.
Nende väljendus: „Selleks, et midagi
saada, on neil vaja vaid TAHTA-SOOVIDA.“
Selles pole midagi müstilist, see on
täiesti olmeline teema. Ja nii nad elavadki.
Võitja vajab loomisprotsessi - nii
sisemist kui ka välimist.
Elamaks elu, liigutada energiaid,
sellise märkimisväärse faktiga, et inimene on tõelisuses – Maailma keskmes ja
selle Looja – on põhiidee sellel tasemel.
Muideks, Võitja – see ei ole
tingimata rikkur – oligarh. Ta võib olla olmes üsnagi tagasihoidlik. Asi ei ole
ressursside koguses, vaid tõelises arusaamas, et – ALATI ON PIISAVALT. Kui
midagi on vaja, see materialiseerub – vajalike sündmuste lülid ehituvad,
vajalikud inimesed tekivad ja pakuvad abi. Kõrvalt vaadates tundub see
müstiline. Võitja sisemises elus, suhtuvad nad sellesse aga täiesti normaalsena
ja tavalisena.
Vaatleja – naiselik olemus. Ta
mõistab maailma, rahuldub sellest ja sünnitab ideid.
Strateeg – mehelik olemus. Ta suunab,
töötab välja plaane, juhatab kust kohast leida ressursse.
Sellel tasemel pingeid doseeritakse
ja reguleeritakse instinktiivselt ja ei ole vaja põdeda, kui konkreetne
indiviid vastab täielikult arhetüübile, see on – ei ole enam läbitöötamata
teemasid minevikust.
Reaalsuses loomulikult niimoodi ei
juhtu - kogu aeg.
Edukas ja ennast realiseerunud
inimene võib loomingus ja äris ka libastuda.
Näiteks. Võitja võib armuda „mitte
sobivasse“ partnerisse ja kui suhtumised ei ole balansis, siis võib instinkt
teda alt vedada – see naine muutub Ohvriks. Ta võib hakata teda „päästma“ ja „kasvatama“, püüab tõmmata oma tasandile.
Ja … automaatselt põrub ise „ -1 „ tasandile, kus kohates Ohvrit hakkab
teda „üles ehitama“, ning nõuab aktiivset tähelepanu endale. Kui ta seda kasutab
(on ikkagi ARMASTUS!!!), SIIS TA ISE MUUTUB - Ohvriks, ja kohates nüüd seda
teist Ohvrit – muutub Jälgijaks-Kontrollijaks, see on see, mida rahvasuu
räägib: „Istub pähe ja kõlgutab jalgu.“
Teine näide Võitja elust, kellel on
olnud – „näljane lapsepõlv“. Saades ligi suurtele ressurssidele (saades näiteks
riigi juhiks), hakkab „õõnestama oma
jalgealust“, sissejuurdunud hirm ei lase tal seda protsessi lõpetada, et
hakata tööle üldsuse hüvanguks. Selline kulg lõpeb loomulikult kurvalt. Varem
või hiljem püramiid, mille ühe nurga alt kaevati, kukub kokku.
Võitjast saab Ohver, ning suure
häbiga tuleb maalt lahkuda ja rahvast, kes oli Ohvri seisuses, saab Jälitaja.
Kõige tähtsam küsimus.
Mille poolest erineb Kangelane
VÕITJAST?
Kuidas saab üle minna järgmisele –
palju ahvatlevamale tasandile?
Kangelane on tegevuses iseendaga –
oma seikluste ja oma reaktsioonidega. Maailm on tema jaoks justkui
ronimis-atraktsioon, kus saab katsetada oma võimalusi ja harjutada nõrgemaid
funktsioone.
Kangelane on kinni oma tsüklilisuses,
kuigi väliselt võib välja näha heatahtlik ja armastusväärne, kuid ta on –
KOOKON, kust ronib välja realiseerunud olend, kui ta on selleks valmis.
Valmistuda selleks võib ta kogu elu, kuid võib juhtuda , et see ei sünnigi. Aga
kui sünnib, võib tuua Maailma uue teooria, seletuse – kuidas siin kõik on
ülesehitatud, uue suhtlemisvõimaluse, hästi töötava energiavahetuse süsteemi
või mille iganes.
Mis tähendab – Realiseerunud
Olem/Olend?
See on olend, kes LOOB, loob Maailma.
Põhiline Võitja erinevus Kangelasest
– on LOOMINE, Maailma muutmine.
Mitte soovist: päästa, kiidelda,
rikastuda, lõbutseda, lõbustada teisi (saamaks tähelepanu) …. vaid soovist
LUUA.
See on - teha midagi sellist, mida
enne teda pole tehtud. See on Jumala olemus, ilmnenud inimeses. TEHA, ET TEHA. Inimeste tagasiside ei oma erilist
huvi. Teda võib suunata, kuid võib ka vaikuses hoida. Võitja teeb midagi
selleks, et materialiseerida oma energiat, kuid mitte selleks, et ümbritsejad
vaimustuksid.
Vaimustus – heakskiit – tagasiside on
vajalik Kangelasele.
Võitja teab ise, kui ta tegi midagi –
hästi.
Seepärast, et halba teha ta ei oska.
Tema nais-olemus – „kõik on hea, mis
MÖÖDUB“ ja teiste inimeste kriitika ei häiri teda.
Võitja tasandil mees ja nais-olemused
(anima ja animus) – on Pühas Abielus. Sisemine Naine toetub Mees-tegevusele,
ning vaimustub temast.
Sisemine Mees toitub Sisemise Naise
vaimustusest. Isegi siis, kui terve Maailm on vastu. Ta ise hindab ennast ja
võib siiralt mitte märgata ümbruse hukkamõistu (erinevalt Kangelasest ja
Filosoof-Pofigistist, kelledes on suur osa demonstratiivsust: „te ei armasta
mind, no mul on teist po-fig (pohhui).
Võitja on selles mõttes
sulgunud: ISE – ENDASSE, ja nii autonoomne, et on võimeline ise ennast
toetama.
Ja loomulikult, sarnasuse printsiibil,
Võitjaid tõmbavad need mehed ja naised välises Maailmas, kes on samasuguse
anima ja animusega.
Sellepärast suhted „ +2 „ tasandil on
oluliselt õnnelikumad kui teistes. Ja üldsegi mitte sellepärast, et nad
„ostavad armastust“ nagu tundub neile, kes vaatavad alt Ohvri seisukohalt või
isegi Kangelase tasandilt. Nende isiklik peegel peegeldab seda mis on – Õnn
ettevõtmises ja realiseerimises.
Võitja tasandil Naine võib
pretendeerida igale mehele. Võitjas näeb ta ennast. Kangelane on meelitatud,
kuid Ohver kaotab õnnest lausa meelemärkuse.
Mees – Võitja tasandil, võib samuti
läheneda selle Maailma igale naisele ja talle on raske ära öelda. Instinkt,
selles faasis, on nii arenenud, et ei soovi läheneda neile, kellega on halb
koos viibida. Seepärast – võib iga lask – tabada märki. Ja jutt ei ole jahist
ega trofeedest.
Võitja-Mees ja Võitja-Naine - KUNINGAS JA KUNINGANNA, kelle kuningriigis on
kõik korras. Rahvas on õnnistatud, ökonoomika õitseb ja Kangelastel on alati
koht tegusid teha.
Kui neil on kõik teemad läbi töötatud,
siis kumbki pool ei roni enam alla oma Olümposelt.
Võitja – Kangelane on paar, mis on
vähem püsivam. Võitja väljendab pidevalt Kangelasele mingeid hinnanguid.
Kangelane teeb imetegusid (sest tal on selline etapp, see on vaja lõpuni viia)
oma armastatud poole jaoks. Kuid kangelastegu ongi selleks kangelastegu, et see
võib lõppeda ka läbikukkumisega. Ja kangelane võib lennata Olümposelt põrmu.
Võimalus Võitjale – on teha samm allapoole ja alustada liikumist oma naiseliku
Kangelase teel, võttes vastu oma kaaslase ebaõnne või oskamatust.
Võitja – Ohver, paar on
mitteeluvõimeline. Kui Võitja – Mees ja Ohver – Naine, siis on orjatari
arhetüüp. Naise ülesandeks jääb – läbida naiselik Kangelase tee, võttes oma
mehelt Võitjalt – KÕIKE, sealhulgas reetmist, jämedust, agressiivsust ja muid
emotsionaalseid seisundeid. Kui naine, mingil hetkel „püüab tähte mängida“,
tunneb oma võimu, ja üritab meest „ümber ehitada“ ning teeb „kurva näo“ või
avaliku skandaali, signaliseerides, et talle ei pöörata tähelepanu, siis
Mees-Võitja võib mõnda aega taluda – niikaua kui tunded ei ole veel jahtunud.
Pärast paar laguneb.
Armastatud seebiseriaalide
stsenaarium ei tööta. Kahjuks!
Kaks lähimat tasandit võivad veel
kokku leppida, kuid üle kahe tasandi on suhe keeruline.
Kui Ohver omab liiga head karmat või
Võitja liiga halba, siis võivad tasemed veel võimaldada õnnelikumat elu.
Muideks! Võtame arvesse, et
praegustes maistes olendites toimub tasakaalustamine enamasti - tugevama
arvelt.
See tähendab, ta muutub vähem
tugevaks aga mitte vastupidi. Hingelistes protsessides kehtib samuti
gravitatsioon, seepärast allapoole laskumine on kergem kui ülespoole liikumine.
On huvitav kasutada ja analüüsida
erinevaid lugusid, näiteks muinasjuttu Tuhkatriinust ( „Pilvede all“ või „Õnne
13“).
See lugu on külgetõmbav just Ohvrile,
kes näeb lootust enda elukorraldusele. Teenijast – Printsessiks. Võimas!
Tegelikult ei mõisteta seda lugu
õigesti, sest Tuhkatriinu ei olnud üldsegi mitte Ohver. Ta läbis oma naiselikku
varianti teel Kangelaseks. Ta täitis võõrasema käsud kohusetundlikult ja mis
peamine – ilma NURINATA. Võõrasema ei olnud tema jaoks Jälgija-Kontrollija,
vaid Provokaator, motiveerides teda õppima ja uusi kogemusi hankima. Kui TEEKOND
oli lõpetatud (kogus piisava kogemuse), ilmus abiline (haldjas-ristiema), kes
aitas tal üle minna VÕITJA tasandile ja saada printsessiks. Haldja oli samas ka
Provokaator, pakkudes talle võimalust rikkuda võõrasema etteseatud korda ja
Tuhkatriinu võttis riski (meheliku kangelaslikkuse – tegu). Kui Tuhkatriinu
oleks tegelikult olnud Ohver ja selle asemel, et teha ära kõik tööd korralikult
– oleks kulutanud ära suure koguse jõudu – vastuhakuks, rahulolematuseks ja
kaeblemiseks, oleks talle appi tulnud hoopis Päästja (näiteks sama haldjas või
prints). Päästja nõuab alati autasu ja transformeerub Kontrollijaks. Haldjas
oleks, sel juhul, sundinud Tuhkatriinut „välja teenima“ tänulikkust ja muutunud
üsna võõrasema sarnaseks. Aga Prints oleks ta pannud – kuldsesse puuri. Ja see
oleks olnud juba hoopis teine muinasjutt.
Kui on Võitja-Naine ja Ohver-Mees, on
kõik samamoodi, kuid ühiskonnas suhtutakse situatsiooni hoopis vähema
tolerantsusega ja meest nimetatakse – Alfonsoks.
Kui mees on aga Kangelane, kes üritab
saavutada daami (Võitja) armastust, siis see on – RÜÜTEL, kes sooritab
kangelastegusid. See on aga hoopis teine asi, selline arhetüüp on ühiskonnas
aktsepteeritav ja õige. Ta võib saada isegi Võitjaks, oma saavutuste ja
armastuse kiirte foonil. Sellised lood
on meile ka teada.
Paarisuhtes on vankumatu seadus: tasemel „
-1 „ on alati – kannatus.
Kahes kõrgemas – erinev, kuid on –
ÕNNE.
Kui suhtesse ilmub persoon alumisest
kolmnurgast – on see tee konfliktidele. On selge, et konflikte on tarvis seebiooperi
tegelastele, see on Kangelase tee, kui Võitja kohtab Orjatari ja armub temasse,
sealjuures hakkab norima: „Miks vaip on kloppimata ja miks sa jäid kauemaks
tööle“.
Ta võib kasutada erinevaid variante:
kasutada alla langemist ja oma Naiselikku teed, või siis üritab naisest lahti
saada nagu tüütust kärbsest.
Sellised võimalused on iga kord –
OTSUSED ja kindlad Kasvamise suunad. Valmis vastuseid siin ei ole, sest me kõik
oleme erinevad ja me vajame erinevusi.
Tuleb meenutada, et Võitja võib omada
ka oma – „puudusi“ – õppetunde, milliseid ta ei läbinud Kangelase faasis. Ja
selles kohas Elu ise provotseerib, enne kui on läbi õpitud kõik tükid, mis
segavad energia voogamist.
Partnerite Isiksuste vahelised
suhted, kui need on erinevatest kolmnurkadest, püüavad toimetada samade
seadustega nagu ka: armastus – isiksus.
Et partneritel (sõbrad,
töökaaslased…) oleks üksteisega mugav,
peavad need isiksused kokku langema – sarnase energia (komplimentaarsuse)
baasil.
Kes sobib Ohvrile?
Teine Ohver, Päästja, ja isegi
Kontrollija. Nendega on alati millest rääkida, need mõistavad üksteist hästi.
Iga kord on dialoog uue emotsionaalse värvinguga, kuid nad jäävadki rääkima –
„ühes keeles“.
Aga näiteks Kangelane ja Ohver.
Ohver: „Kõik on halvasti, mul on nii
raske elu!“
Kangelane: „Kõike saab muuta, on vaja
end käsile võtta ning lõpetada kaeblemine ja vingumine.“
Kangelane räägib sellest, millega ise
tegeleb, ja temal see töötab. Sealjuures jagab kogemusi – siiralt. Ohver aga
tunnetab jutus Kontrollija energiat, solvub ja lõpetab dialoogi. Kui ta aga
püüab dialoogi jätkata, siis kuuleme umbes selliseid repliike.
Kangelane (jätkab): „Mine spordisaali
energiat tõstma, tunned ennast paremini.“
Ohver: „Mida sa räägib. Mul pole raha
hoopis hädavajalikemateks asjadeks. Mis spordisaal veel!“
Edasi võib Kangelane sattuda Päästja
rolli ja soovib laenu anda, esimese kuu kuludeks. See on halb variant, sest
Ohver tavaliselt seda raha ei tagasta, mis on tegelikult kulutatud ka hoopiski
muuks. Kui ta isegi tagastab võla, siis ilma erilise tänuta, millega Päästja on
arvestanud. Kõik see vaevalt suurendab nende vahelisi sõbralikke suhteid.
Kangelane saab jääda ka oma kolmnurka
ja lülitada sisse Filosoof-Pofigisti ja öelda midagi sellist: „Ja, raske on,
kuid kuidagi pead ju välja rabelema, õigus, on ju nii?“
Sellisel juhul jätab ta Ohvrile
võimaluse ise otsustada, mida teha, suhtudes sõpra nagu täiskasvanusse, austuse
ja usuga sõbra jõusse. Kuigi kõrvalt vaadates võib see tunduda – ükskõiksusena.
On veel üks isikuomadus, mida võib
Kangelane kasutada suhtes Ohvriga. See on – Provokaator.
Mida võiks Provokaator vastata Ohvri
kaebamisele?
„Ja, vana, sul on tõesti selline elu
ja mina küll ei näe enam teist võimalust
– otsi paar meetrit nööri“, ning hakkab irooniliselt otsima, kust leiaks
sellise tugeva nööri – „mis otsustaval hetkel alt ei vea“. See võib muidugi Ohvrit südamepõhjani haavata,
kuid nii imelik kui see ka ei ole – võib olla ainus võimalus Ohvrit „ -1 „
kolmnurgast välja aidata. Provokaator valab veelgi õli tulle: „kas kärvad või
muudad oma elu“.
Ohvril on raske, väljakannatamatult raske, suhelda Kangelasega, kui
viimane ei lasku Päästja tasemele.
Kangelasel on aga igav suhelda
Ohvriga.
Ta püüab jätkuvalt rääkida oma edust
– ja see vihastab Ohvrit veelgi (ja täiesti kindlalt, sõbra edukuse üle ei
rõõmusta). Kuid tema kaebusi on igav ja mõttetu kuulata, kui, inimarmastuse
baasil, püüab Kangelane ikka vestlust arendada (eriti kui on pikaajaline sõber).
Edu ja kasu, mõlemale poolele saabub
siis, kui Ohver vabatahtlikult tunnistab Kangelase – oma õpetajaks. Hakkab
kasutama tolle õpetusi, hakkab omas tempos „august välja“ ronima – helgema
tuleviku poole.
Sama skeem kehtib ka Kangelase ja
Võitjaga. Kangelane õpib Võitjalt ja peab temaga suhtlemist – auks, või toimib kõik
risti vastupidiselt. Isegi kui Võitja ja
Kangelane istusid kunagi – „ühes koolipigis“.
Kas on võimalik sündida VÕITJAKS?
Ei ilmselt mitte. Isegi kui ta sündis
Võitjate peresse, peab ta ikkagi läbima oma Kangelase tee. Hüpata kohe troonile, see on
sama, kui alles 3-aastane toppida 20-aastase kesta sisse.
Võimatu. Liiga palju on inimesel õppimist ja lõhe on liiga suur.
Inimese eest ei tee tööd, mitte keegi
muu – kui TA ISE.
Kuigi Võitjate peresse sündinud
lapsel on suuremad võimalused areneda Võitjaks, sest vanemad ei hakka peale
suruma oma energiaid ja initsiatiivi. Neil jätkub ressursse (intellektuaalseid
ja füüsilisi), et anda lapsele selliseid ülesandeid, mis viivad kiiresti
kõrgemale tasemele. Nad ei hakka pretendeerima „pereväärtuste ustavusele“,
neile ei ole seda vaja. Nad hindavad kõrgelt oma vabadusi ja seega on valmis
lubama neid ka teistele.
Kas on võimalik – mitte hakata
Ohvriks?
Selleks on tarvis kirjeldada ka –
Null „ O “ taset.
Null taset kohtame laste juures ja
väga väheste täiskasvanute juures, kes ei ole Ohvrid, kuid ei pürgi
Kangelaseks.
See näeb välja selline.
Impulss – Tegevus – Hinnang.
Sellel tasemel Ta/isiksus ei ole veel
formeerunud, seega - formuleeritakse kvaliteeti aga mitte isiksust (pole
tegutsejat ega ka tegevust).
Energia tuleb Impulsist, kuid
resultaadi tegevus ja hinnang alles formeeruvad, kuna formeerub mõtlemine.
Vastsündinud laps, kuni 3-aastani
elab – esmasündinu paradiisis, ja ei oska hinnata Maailma duaalsust – hea ja
halb.
Iga tõuge-impulss, mis kohtab vanema tsensuuri-keeldu, VÕETAKSE KOHE
TEGEVUSSE (siin on
mõtlemisainet lapsevanemale, kes soovib last kasvatada – tõeliselt; inimene ei
tule selle pealegi, et mitte laps ei ole loll, vaid vanem pole sellest midagi
kuulnudki).
Emotsioonid voolavad vabalt ja kehas
ei teki suruvaid energiaid.
Liiga pikalt mõeldes oma
tulemuse-resultaadi peale, mitte kunagi ega mitte kusagil ei formeeru –
mõistmise aparaat.
Seepärast laps muudab kergelt
liikumisi ja tegevusi: liblikalt – kuubikule – autole – emale – õunale – jne.
Kui ta kukub, komistab, põletab, ja
saab muid selliseid muhke ümbritsevast keskkonnast, tema HINNANG kinnistub ja
paneb „linnukese“ ohtlikule tegevusele, et mäletada, kuhu tulevikus ronida ei
tasu.
Selliselt toimub esmane kogemuste
kogumine – esmane elu õpe.
Mõningate andmate kohaselt saab
inimene sellelt perioodil 90 % kõigist oma Maailma õppimise kogemustest, kuidas
elada kogu oma ülejäänud elu.
Vanemad (kasvatajad) kindlustavad
lapsele, sellel perioodil, tingimusi ellujäämiseks ja kasvuks (see on
ideaalis).
Nende ülesandeks peaks olema – mitte võtta
HINNANGUTE andmist enda peale, mis teeb lapsele võimatuks kogeda isiklikke
kogemusi.
Kui nad võtavad otsused ja
direktiivid enda peale, teatades: „ära roni sinna! … ära joo külma, kurk jääb
haigeks! … näri korralikult, muidu lämbud… ja nii edasi, siis formeerub lapses
hirm elu ees, mis lõpeb sellega, et Null tasemest areng ei liigu „ + „
tasemele, vaid formeerub „ – „ taseme Kontrollijaks (kas ükski lapsevanem suudab
enda peas seda muuta?).
Vaba arengu piiramine sellel
perioodil ja hiljem – pärast 3-aastast, kui laps hakkab omandama palju
keerulisemaid tegevusi – kartes vanemaid – formeerub lapsest Ohver.
Kui kasvatus on õige, siis laps kui
iseorganiseeruv süsteem, hakkab liikuma ühest kogemusest teise.
Inimene liigub tasemega „ + „ ja
alustab oma Kangelase Teega, ISE raskendab ülesandeid, millega pidevalt kokku
puutub.
Ja tal tekivad võimalused, oma arengu
koidikul (30-40 aastaselt), täielikult avada oma potentsiaal.
Karpmani teooria esimene kolmnurk –
see on nagu viirus, mida antakse põlvest põlve edasi, kui eilsed lapsed,
kasvatavad oma lapsi, korrates neid samu vigu: piirata, kontrollida ja
manipuleerida.
Intuitsioon.
Karpmani esimeses kolmnurgas „ -1 „
tasemel on intuitsiooniga lood väga pahasti.
Indiviid võtab oma „nägemusi“ vastu
sisemiste hirmudega (Kontrollija, Jälitaja, ja Päästjana). Sellel tasemel
intuitsioon – konstrueerib negatiivseid situatsioone, hirme. Selle taseme
inimese eluülesanne üldse, on – JÄÄDA ELLU, see tähendab – TOTAALNE KAITSE.
Ta haakub hüsteeriliselt oma
piiridesse ja tema intuitsioon suurendab seda veelgi.
Kangelase tasemel on natukene parem.
Selle taseme isiksused loevad signaale seda täpsemalt, mida rohkem on õppinud.
Igal tasemel täidab intuitsioon oma
rolli, andes võimaluse liikuda sihi poole - parimal moel.
Muideks. Kangelase – parim – ei
tähenda, et see on kõige mugavam tee. Tihti just vastupidi, parim tee - kus on
rohkem kogemusi ja seega mugav see tee ei saa olema. Kangelase põhieesmärk –
ENDA LEIDMINE JA MAAILMA TUNNETAMINE.
Võitjal on intuitsiooniga kõik
eeskujulik, ta teab - kuidas ja millal teha, usub ennast ja eksib harva. Tema
„kõhutunne“ ei vea alt.
Intuitsiooni strateegiline eesmärk –
LOOMING – mis lähtub soovist kergendada oma elu ja vältida energia kadu.
Firma.
Esimeses kolmnurgas „ -1 „
Jäik ülemus (Kontrollija-Jälitaja),
alluvad – Ohvrid, ametiühing – Päästja. See firma (või organisatsioon) töötab
halvasti, ressursse on vähe. Kui ülemus (Kontrollija) silmist kaob, alluvad
lõpetavad töö või töötavad „kustunud tuluke silmis“.
Firma teises kolmnurgas „ +1 „
Pealik on Kangelane, osakonna juhid –
Kangelased. Jäik konkurents nii sisemiselt kui ka välises keskkonnas. Ohvrid
töötavad kõige madalamatel ametikohtadel ja, enne kui ei välju „ -1 „
kolmnurgast, ei oma mingitki võimalust kuhugi tõusta.
Firma kolmandas kolmnurgas „ +2 „
Firma omanik on – Võitja.
Võtmepositsioonidel inimesed teisest kolmnurgast. Näiteks: Kangelane – tootmisjuht; Provokaator –
tegevjuht; Filosoofid (ilma Pofigisti omadusteta) – analüütikud, kaadriosakonna
juht, raamatupidaja. Ohvreid ja Kontrollijaid võib ka Võitja kasutada. Kontrollija – ohutustehnika töötaja. Ohvrid,
nagu alati – kõige madalamal ja mustemal tööl (kuhu neid siis üldse pannagi?!).
Diagnoosimiseks
tasub läbi uurida oma lähedane elukeskkond (tööl, kodus, sõbrad) – „kes kõik
seal on?“.
Kui Kõik on Ohvrid, Kontrollijad ja
Päästjad, ei ela te ilmselt väga õnnelikult ja on aeg midagi oma eluga peale
hakata.
Isegi siis, kui tundub et – te olete peajagu üle
– ümbrus alati peegeldab Teile ja mitte kellelegi teisele.
Kui ümbritsevad Kangelased,
Pofigistid ja Provokaatorid – teil on huvitav ja keeruline, teie elu on täis
katsetusi ja liikumist…
Aga Võitjad - ei loe selliseid
artikleid, neil on kõik nagunii „vägev“ (vene keeles oli üks teine sõna!).
Ja lõpuks, viimane tase.
See on - „MUDRETS“ ( vene keeles) –
ELUTARK – MÕTTETARK – KÕIGE TARK.
Sellel tasandil ei ole enam
osa-isiksusi erinevate funktsioonidega.
Seepärast, et pole enam
eksisteerimise eesmärke. Eksisteerimine iseenesest ongi – eesmärk.
Elutark ühtib Maailmaga, tunnetab
selle täiuslikkust.
Sellel tasandil ei ole enam mõisteid
„hea“ ja „halb“.
Loomulikult ei ole püüet liikuda
ühelt tasandil teise. Ta võib olla, lõplik, tegeleda mingi välise tegevusega.
Sealjuures võib Kangelane tajuda teda
Kangelasena, aga Ohver – Ohvrina. Tegelikkuses on tema teadvuse seis – täielik
vaikus ja vastutulelikkus.
Tema lähedalolek on kõigile meeldiv,
ta mõjutab keskkonna olemust, milles elab ja ka seda, kus elavad teised.
Elutark-Valgustunud (neid on kahjuks
väga vähe) saavad tuntuks, isegi siis kui nad selleks midagi ei tee. Valgus,
mida nad levitavad, tõmbab teisi inimesi. Inimesed küünitavad selle soojuse
järele ja saavad vastutulelikkust, olles lihtsalt tema kõrval. See inimene on
ennast täielikult realiseerinud, vastu võtnud ja ilmutanud oma Jumalikku
olemust.
Elutark võib muuta Maailma
liigutamata sõrmegi – muutes vaid sisemist seisukorda. Kuid enamasti ta ei
sekku sündmuste käiku, sest näeb Maailma täiuslikkust, mida teised inimesed ei
näe.
Sinna rutata pole mõtet ja see ka ei
õnnestu. Selline seisund - tuleb ise
- loomuliku etapina, või ei tule
üldse.
On versioon, et: „me satume kõik
sinna, kui mitte selles elus, siis järgmises“.
Ja kõigil meil on omad tempod.
Erinevate arengute tempod.
Karpmani kolmnurk – liikumine väiksema
kurjuse poole („halvast“ - „vähem halvema“ poole).
Null tasand –
kaootiline liikumine ilma eesmärgita. Eesmärk on teadvustamata, kuid see on
olemas – kogemuste kogumine.
Kangelase kolmnurk – liikumine „halvast paremuse poole“.
Võitja kolmnurk
– liikumine „heast parima poole“.
Elutark –
puudub vajadus liikuda. On SISEMISE JUMALIKU RAHU seisund. Elutark-indiviid
tuleb uuesti NULL tasandi (lapseliku – hinnangute vaba) juurde, kuid sealjuures
teeb seda – TEADLIKULT.
Artikli autor: Julia Golovkina.