LUGU.
Maailm, kuhu
Ta sündis, oli suletud. See ei oma mingit kokkupuudet välismaailmaga; ta
moodustas omaette universumi. Seal elavad inimesed, kes on palju unustanud,
kuid nad ei tea seda. Nende kooskõla keskkonnaga on niisama täiuslik kui keskkonna
kooskõla nendega, sest mõlemad olid koos kavandatud. See, mis oli väljaspool
planeeti, ei puutunud neisse; see oli nende mõttemaailmast välistatud. Maa oli
kõik, mis eksisteeris, kõik mida nad vajasid, ja kõik mida nad suutsid kujutleda.
Ent mõnikord siiski kummitasid neid muistsed müüdid ja legendid. Möödunud on
rohkem kui miljard aastat, nemad aga elasid ikka ühel ja samal planeedil ning
kõndisid ühtedel ja samades imepäraselt muutumatutel radadel.
Planeedil
elavad miljonid inimesed, ja ei leidu ühtegi inimest, kellega Ta saaks tõsiselt
rääkida. Ta pöördus mõttes tagasi oma sünni mõistatuse juurde. Talle ei
tundunud kummaline, et jõud, mis materialiseerisid kõik teised tema igapäevased
elu objektid, võisid ainsa hetkega luua ka tema enese. Ei, mõistatus ei
seisnenud selles. Probleem, mida ta kunagi ei olnud suutnud lahendada ja mida
mitte keegi ei olnud talle seletanud, oli tema unikaalsus.
Unikaalsus.
See oli kummaline, kurb sõna – ja kummaline kurb seisund. Kui teda nimetati
unikaalseks – nagu sageli juhtus, kui arvati, et ta ise seda ei kuule – siis
tundus talle, et selles kõlasid pahaendelised alatoonid, mis ähvardasid
ainuüksi tema enese õnne.
Ta oli
tegelikult maadeuurija ja kõik maadeuurijad otsivad midagi, mis nad on
kaotanud. Harva leiavad nad selle ja veel harvemini toob leidmine neile
suuremat õnne kui otsimine ise.
Ja nüüd
küsis Tema õpetaja. „ Kas sa oled eneselt kunagi küsinud, k u s sa olid enne sündimist – enne seda kui mäletad
ennast vanemate kõrval.“
„Ma arvasin,
et ei olnud kusagil, et ma polnud midagi muud kui skeem kellegi mälus ja
ootasin enese loomist – niimoodi.“
„Sul on
muidugi õigus,“ tuli vastus, „aga see on ainult osa tõest – väga väike osa.
Seni oled sa kokku puutunud üksnes omavanustega, kes tõde ei tea. Neile tuleb
see varsti meelde, sinule aga mitte, seepärast peame sind ette valmistama
faktidele silmavaatamiseks. Rohkem kui miljard aastat on inimkond elanud siin.
Väljaspool pole midagi peale tühjuse. Oma ürgesivanematest teame vähe, välja
arvatud see, et nende elu oli väga lühike
ja kummalisel kombel suutsid nad end reprodutseerida. Inimolendi nagu iga
teisegi objekti määratleb tema struktuur. Inimene ja seda enam tema mõistuse
struktuur on uskumatult keerukas. Ometi on loodus suuteline mahutama seda struktuuri
pisitillukesse, silmaga nähtamatusse rakku. Mida suudab loodus, sellega tuleb
omal viisil toime ka inimene. Me ei tea, kui palju aega selleks kulus.
Võib-olla miljon aastat – aga mis tähtsust sellel on. Lõpuks õppisid meie
esivanemad analüüsima ja salvestama informatsiooni, mis määratleb iga
konkreetse inimolendi, ja kasutama seda informatsiooni originaali
reprodutseerimiseks, nagu sina siin praegu oled. Ma ei saa sulle täpselt öelda,
kuidas seda tehakse. Informatsiooni salvestamise viisil pole mingit tähtsust;
tähtis on ainult informatsioon ise. Tegemist võib olla paberile kirjutatud
sõnadega, varieeruvate magnetväljade või elektrilaengutega. Inimesed on
rakendanud kõik neid salvestusmeetodeid ja veel paljusid teisi. Piisav, kui
öelda, et juba ammu õppisid nad salvestama iseennast – täpsemalt kehatut
struktuuri, mille järgi neid on võimalik ellu tagasi tuua. Niisugune on meie
elu skeem. Me kõik oleme juba palju-palju kordi siin viibinud, aga et mitteeksisteerimise
perioodide kestus varieerib nähtavasti juhuslikkuse seaduste järgi, siis ei
kordu praegune rahvastik mitte kunagi. Aga see pole veel kõik. Igal hetkel elab
ja kõnnib siin tänavatel ainult üks sajandik tema kodanikest. Rõhuv enamik
uinub ja ootab signaali, mis nad järjekordselt ellu tagasi toob. Nõnda on meil
järjepidevus, kuid ühtlasi muutlikkus – surematus, kuid mitte stagnatsioon. Ma
tean, mille üle sa pead murrad. Sa tahad teada, millal sinul hakkavad meenuma
varasemate elude mälestused, nagu need su kaaslastel juba meenuvad. Selliseid
mälestusi pole olemas, sest sa oled unikaalne. Me püüdsime seda sinu eest
võimalikult kaua saladuses hoida. Sina oled midagi niisugust, mis juhtub siin
harva, käputäis kordi. Me teame, et sa oled selline inimene, kes pole kunagi
varem siin elanud. Sa oled sõna otsest mõttes laps, kes ei ole Maale sündinud
vähemalt kümne miljoni aasta jooksul.“
Ta mõtles
selle üle pikalt. Ta ei kahelnud, et inimene võis veeta tuhat eluaega,
ammendamata kõiki looduse imesid ja saamata osa kõigist elamuste
permutatsioonidest, mida ümbrus võis pakkuda. Kõike seda võis Ta teha aga kui
tal ei olnud võimalik saavutada midagi rohkemat, ei saanud ta kunagi rahul
olla. Kerkis üksainus probleem. Mida rohkemat o l i tal saavutada?
Esimene elu
oli väärtuslik kingitus, mis ei kordund enam kunagi. Imepärane oli elule
esimest korda, just nagu koiduvärskuses vastu astuda. Kui ainult oleks leidunud
teisi temataolisi, kellega mõtteid ja tundeid jagada!
Õpetaja
jätkab. „Legend räägib – aga see on ainult legend -, et me sõlmisime
Sissetungijatega lepingu. Nemad võisid saada Universumi, kui neile seda nii
hädasti vaja oli, ja meie leppisime maailmaga, kus me olime sündinud. Nemad,
kes ehitasid Selle ja kavandasid selle juurde kuuluva ühiskonna, olid mateeria
ja ka vaimu valitsejad. Nad paigutasid siia kõik, mida inimkond võib vajada –
ja lõid siis tingimused, mis tagavad, et me kunagi nende müüride vahel ei
lahku. Me olema sellest kokkuleppest kinni pidanud ja unustanud oma lapsepõlve
tühised unelmad, nagu need unustad ka sina. Oh, füüsilised tõkked on kõige
vähem olulised. Võib-olla on olemas siit välja viivaid teid, aga ma ei usu, et
sa läheksid neid mööda väga kaugele. Ja kui see katse sul õnnestukski, siis mis
kasu sellest oleks? Muistseid salvestisi
on väga vähe säilinud; valitseb üldine arvamus, et kusagil Sissetungijate
tuleku ja praeguse hetke vahelisel ajal olid kõik ürgsete aegade mälestused
mingil teadmata põhjusel kaotsi läinud. Kadu on nii täielik, et seda on raske
pidada ainuüksi juhuse tagajärjeks. Inimkond on ilma jäänud oma minevikust,
välja arvatud mõned vähesed kroonikad, mis võisid täielikult rajaneda
legendidel. Selles on lahutamatult ühte sulanud esimesed tule taltsutajad ja
esimesed tuumaenergia vabastajad, esimesed inimesed, kes õõnestasid puutüvest
kanuu ja esimesed kosmonaudid. Ajakõrbe teisel serval olid nad kõik üksteise
naabrid. Sellest ajast, mil inimene esmakordselt Maale ilmus, oli Galaktika teinud ümber oma telje
ainult kümme pööret. Kui sa kord küsisid – „kuidas?“, siis ma räägin sulle –
„milleks?“ Kuigi see on pikk lugu, arvan ma, et see
huvitab sind.“
„Mind
huvitab kõik.“
„Väga hea.
Inimestel – kui need olid inimesed, milles ma mõnikord kahtlen - kes kavandasid
Selle, tuli lahendada kirjeldamatult keerukas probleem. Nagu sa tead, ei ole
See lihtsalt masin – ta on elusorganism ja seejuures surematu organism. Me
oleme oma ühiskonnaga nii harjunud, et ei oska ette kujutada, kui kummaline ta
pidid tunduma meie esivanematele. Me elame pisitillukeses suletud maailmas, mis
kunagi ei muutu, väikesed detailid välja arvatud, kuid mis sellest hoolimata
püsib ajast aega täiesti stabiilne. Tõenäoliselt on niisugune elu kestnud kauem
kui inimkonna kogu ülejäänud ajalugu, s e l l e s ajaloos aga arvatakse olevat
eksisteerinud loendamatud tuhanded omaette kultuurid ja tsivilisatsioonid, mis
püsisid lühikest aega ja hukkusid siis. Täpselt ühed ja samad inimesed võivad
moodustada palju erisuguseid ühiskondi. Ma ei saa tõestada ja mul ei ole selle
kohta mingeid otseseid tõendeid, aga ma usun, et see on nii. Kavandajad ei
piirdunud tema elanikkonna fikseerimisega; nad fikseerisid ka selle elanikkonna
käitumist määravad seadused. Me oleme vaevalt teadlikud, aga me järgime neid.
Siin on tardunud kultuur, mis väljaspool oma kitsaid piire ei saa muutuda.
Üldisesse mällu on, peale meie kehade ja isiksuste struktuuri, salvestatud veel
palju muud. Neisse on salvestatud ümbritseva enese olemus ja nad hoiavad iga
aatomit kõigi muutuste eest, mida võib tuua aeg. Seni kuni üldises mälus jätkub
energiat ja neisse salvestatud maatriksid saavad kontrollida, ei muutu Maal
füüsiline struktuur kunagi.“
„Aga m õ n e d muutused on ju toimunud.“
„Muidugi,
aga mälupankadesse salvetatud informatsiooni kustutamise ja uuega asendamise
teel. Igal juhul mainisin ma seda, üksnes kui näidet planeedi füüsilise enesesäilitamise viisi
kohta. Mida ma rõhutada tahan, on see, et samalaadselt säilitavad masinad ka
meie sotsiaalset struktuuri. Nad jälgivad kõiki muutusi ja pidurdavad neid,
enne kui need muutuvad liiga suureks. Kuidas nad seda teevad? Ma ei tea –
võib-olla valides neid inimesi, kes Loomehallist väljuvad. Võib-olla mõjutades
meie isiksuse struktuuri. Me võime arvata, et meil on vaba tahe, aga kas me
saame selles kindlad olla? Igatahes on probleem lahendatud, Maa on püsima
jäänud ja kindlalt purjetanud läbi aegade nagu suur laev, mis kannab endas
kõike inimkonnast järelejäänut. See on tohutu saavutus sotsiaalse planeerimise
alal, ehkki on hoopis omaette küsimus, kas see ennast ära tasub. Stabiilsusest
üksi aga veel ei piisa. See võib liiga kergesti kaasa tuua stagnatsiooni ja
sealt edasi allakäigu. Selle vältimiseks rakendasid kavandajad keerukaid
abinõusid, ehkki nad ei saavutanud ka täielikku edu.“
Peale õpetaja lahkumist mõtles Ta kõige üle.
Oli kummaline, et Ta ei olnud kohanud kedagi teist, kes kunagi oleks paistnud
nende eluviisi suhtes rahulolematust tundvat. Planeet ja selle elanikud olid kavandatud ühe
kõikehõlmava plaani osadena; nende sümbioos oli täiuslik. Kogu oma elu vältel
ei tundnud elanikud kunagi igavust. Ehkki nende maailm oli varasemate aegade
mõõdupuu järgi pisitilluke, oli selle keerukus tohutu ning imede ja aarete
rikkalikus mõõtmatu. Siia oli koondatud kõik geniaalsuse viljad. Öeldi, et
planeedile oli andnud midagi iga linn, mis oli kunagi eksisteerinud; enne
Sissetungijate tulekut oli tema nime tuntud kõigis maailmades, mis olid
inimesele kaotsi läinud. Maa ehitamisel oli rakendatud Impeeriumi kõiki oskusi
ja kogu kunstimeisterlikkust. Suurte päevade lõpu eel olid geeniused kõik
ümberkujundanud ja varustanud masinatega, mis tegid ta surematuks. Kõik muu
võis ununeda, Maa aga elas edasi ja kandis inimese järeltulijaid kindlalt mööda
aja jõge allavoolu. Nad ei olnud saavutanud mitte midagi peale ellujäämise ja
olid sellega rahul. Leidus miljon asja, mis täitsid nende elu alates tunnist,
mil nad väljusid Loomehallist, kuni tunnini, mil nad pöördusid tagasi
Mälupankadesse. Ainuüksi vestluste ja mõttevahetuste naudingud ja sotsiaalse
suhtlemise keerukad formaalsused hõlmasid olulise osa eluajast. Neile
lisandusid suured formaalsed diskussioonid, kuidas tema teravamad mõistused
lõid üksteisega lahinguid või püüdsid jõuda filosoofia mäetippudele, mida ei
vallutata kunagi, kuid mille ahvatlus jääb alati püsima. Esimestel
elusajanditel aitasid meeldivalt aega veeta mitmesugused spordialad, milledest
paljud tegi võimalikuks ainult kontroll gravitatsiooni üle. Seikluste ja
fantaasia vallas andsid saagad kõik, mida keegi oskas ihaldada. Nad kujutasid
enesest vältimatut lõppstaadiumi, milleni oli viinud püüd realismi poole, mis
sai alguse siis, kui inimesed hakkasid jäädvustama liikuvaid kujutisi ja
salvestama helisid ning rakendama seda tehnikat tegeliku või kujutletava elu
stseenide etendamiseks. Saagades oli illusioon täielik, sest kõik aistingud
juhiti kõrvale. Kuni seiklus kestis, oli võlutud pealtvaataja reaalsusest ära
lõigatud; ta just nagu elas unenäos, kuid uskus, et on ärkvel. Kõigi inimeste
jaoks olid alles jäänud ka armastuse ja kunsti vastastikuses seoses olevad
maailmad. Nende seos rajanes sellel, armastus ilma kunstita on lihtsalt iha
rahuldamine ja kunsti ei saa nautida, kui sellele lähenetakse armastuseta.
Inimesed olid ilu otsinud paljudes vormides – helide järjestuses, paberile
tõmmatud joontes, kivi pinnatekstuuris, inimkeha liigutustes, ruumis
vahelduvates värvustes. Kõik need kunstivormid olid ka püsima jäänud ja aegade
jooksul oli neid lisatud teisi. Mitte keegi ei olnud veel kindel, kas kunsti
kõik võimalused olid juba ammendatud ja kas väljaspool inimaju oli kunstil
mingi tähendus. Sama kehtis ka armastuse kohta. Juba ammu oli selgunud, et
teatava hulga kuritegude või korratusteta muutus elu varsti talumatult igavaks.
Mis aga puutus kuritegudesse, siis ei olnud garanteeritud, et need jäid
optimaalsele tasemele, mida nõudis sotsiaalne tasakaal. Kui nad olid lubatud ja
reguleeritud, siis lakkasid nad olemast kuriteod.
Ta nägi minevikku, olgugi mitte selgesti,
vaid nagu inimene, kes seisab kõrgel mäel ja vaatab üle uduse tasandiku. Ta sai
aru, et inimesed ei olnud alati elanud linnades ja et sellest ajast peale, mil
masinad olid inimese vabastanud raskest tööst, oli alati eksisteerinud kaks
teineteisega võistlevat tsivilisatsioonitüüpi. Koidikuajastul ulatus linnades
arv tuhandetesse, kuid suur osa inimkonnast eelistas elada suhteliselt väikeste
kogukondades. Universaalne transport ja silmapilkne side tagasid neile
kogukondadele vajaliku kontakti välismaailmaga ja nende liikmed ei tundunud
mingit vajadust elada tihedasti koos miljonite kaasinimestega.
Teine
ühiskonnatüüp erines varaseil päevil vähe sadadest teistest kogukondadest, kuid
aegade jooksul kujunes temas järkjärgult iseseisev kultuur – üks kõrgemaid, mida
inimkond oli kunagi tundnud. See kultuur rajanes suurel määral vaimujõu otsesel
kasutamisel, samal ajal kui inimühiskonna ülejäänud osa, pani üha suuremad
lootused masinatele. Pikaajaline arenemine eri teid mööda laiendas kahe erineva
suuna vahelist kuristikku. Selline oli lühidalt selle aja ajalugu.
Siin oli nüüdseks
lõpule jõudnud evolutsioon, mis oli olnud peaaegu niisama pikk kui inimese oma.
Selle algus oli mattunud Koidukuajastu uttu, kus inimkond oli esmakordselt
õppinud kasutama energiat ja saatnud oma kärarikkad masinad üle maailma laiali.
Aur, vesi , tuul – kõiki neid oli lühikest aega rakendatud ja kõigist neist oli
seejärel loobutud. Sajandeid oli maailma vajadusi rahuldanud mateerias peituv
energia, kuni ka see oli kõrvale tõrjutud, kusjuures iga muutusega oli
kaasnenud vanade masinate unustamine ja uutega asendamine. Väga pikkamööda,
tuhandete aastate vältel, oli lähenetud täiusliku masina ideaalile; mis kunagi oli
olnud unistus, siis kauge perspektiiv ja lõpuks reaalsus: Ühelgi masinal ei tohi olla ühtegi liikuvat
osa.
Ta kohtus ühel korral sellise masinaga.
Masin, mille ees ta seisis, oli enamikust oma kaaslastest väiksem, kuid ometi
tundis ta end sellega võrreldes kääbusena. Umbes kolme jala kõrgusel põrandast
paiknes kogu seadme pikkuses lai läbipaistev paneel. Ta surus lauba vastu
siledat , kummaliselt sooja materjali ja püüdis masinasse sisse vaadata. Algul
ei näinud ta midagi. Siis käega silmi varjates, õnnestus tal eristada tuhandeid
nõrku valgustäppe, mis rippusid tühjuses. Üksteise kõrval paiknedes moodustasid
need kolmedimensioonilise võrestiku, mis oli niisama kummaline ja mõttetu, nagu
muistse inimese jaoks pidid olema tähed. Ehkki ta unustas aja kulgemise ja
jälgis neid värvilisi tulukesi palju minuteid, ei vahetanud need kordagi
asukohta ja nende heledus ei muutunud. Nagu inimaju oli suuteline lühikest aega
peatuma ühelainsal mõttel, nii võis mõõtmatult suurem aju, mis moodustas ainult
osa Keskarvutist, haarata ja igavesti säilitada kõige keerukamaid ideesid.
Sellesse igavesse ajusse oli jäädvustatud kõigi loodud asjade struktuurid,
mille reaalseks muutmiseks oli vajalik ainult inimtahte avaldus.
Mingil ajaloolisel
hetkel oli ilmunud - Meister. Meister saabus Maale Üleminekusajandite kaoses,
mil Galaktikaimpeerium oli kokku varisemas, kuid tähtedevaheline ühendus ei
olnud veel täielikult katkenud. Päritolult oli ta inimene, ehkki tema kodu asus
planeedil, mis tiirles Seitsme Päikese hulka kuuluva tähe ümber. Noore mehena
oli ta sunnitud oma maailmast lahkuma ja mälestus sellest, kummitas teda kogu
tema elu vältel. Oma pagenduses süüdistas ta kättemaskuhimulisi vaenlasi, kuid
tegelikult põdes ta paratamatut haigust, mis universumi kõigist mõistlikest
rassidest näis ründavat ainult Homo spiens`i. See haigus oli usumaania. Oma ajaloo varasema
osa vältel oli inimkond sünnitanud lõputu rea prohveteid, messiaid ja
evangeliste, kes olid ennast ja oma järelkäijaid veennud, et universumi
saladused on avatud vaid neile. Ühtedel neist õnnestus rajada religioonid, mis
jäid püsima paljudeks põlvkondadeks ja mõjutasid miljardeid inimesi; teised
unustati juba enne nende surma.
Teadus, mis
monotoonse järjekindlusega lükkas ümber kõik prohvetite kosmoloogilised
õpetused ja tegi neile üle jõu käivaid imesid, hävitas lõpuks kõik need usud.
Ta ei suutnud hävitada aukartust ja alandlikkust, mida tundsid kõik
mõistuslikud olendid, mõeldes end ümbritsevale tohutule universumile, kuid tal
õnnestus nõrgendada ja lõpuks likvideerida loendamatuid religioone, millest
igaüks uskumatu jultumusega väitis, et just tema on ainus tõe varaait ning kõik
tema miljonid rivaalid ja eelkäijad eksivad. Ent ehkki neil ei olnud kunagi
enam tõelist jõudu, kui inimkond oli kord juba saavutanud teatava väga elementaarse
tsivilisatsioonitaseme, ilmusid aegade vältel üha uued isoleeritud kultused,
millel sõltumata sellest, kui fantastilised olid nende tõekspidamised, õnnestus
alati leida mõningaid pooldajaid. Eriti õilmitsesid nad segaduste ja korratuste
perioodidel ning polnud üllatav, et suur irratsionaalsuse puhang kaasnes
Üleminekusajanditega. Kui tegelikkus oli masendav, püüdsid inimesed end
lohutada müütidega.
Selle saaga
kohta oli kirjutatud terveid raamatukogusid , mille iga teos oli esile kutsunud
suure hulga kommentaare, kuni esialgsed köited olid teatavat laadi
ahelrektsiooni tagajärjel mattunud tõlgenduste ja seletavate märkuste mägede
alla. Meister oli peatunud paljudes maailmades ja leidnud endale järelkäijaid
paljude rasside hulgast. Et tal õnnestus võrdsel määral kaasa tõmmata nii
inimesi kui ka mitteinimesi, pidi tal olema tohutult jõuline isiksus, ja polnud
kahtlust, et nii laia kõlapinnaga religioonis pidi olema palju puhast ja
õilsat. Tõenäoliselt oli Meister inimkonna kõigist messiast kõige edukam – nagu
ta oli ka viimane. Ükski ta eelkäija ei suutnud võita nii palju poolehoidjaid
ega levitada oma õpetust üle nii suurte aja- ja ruumikuristike.
Meister ja
salkkond tema kõige ustavamaid järelkäijaid saabusid Maale päevil, mil linnad
ei olnud veel välja surnud ja tee tähtedele oli veel avatud. Kui Meistri pikk
elu hakkas lõppema, pöördusid tema mõtted uuesti koduplaneedile, kust ta oli pagendatud, ja ta palus sõpru, et need
kannaksid ta lageda taeva alla, kus tal oleks võimalik näha tähti. Oma kahanevat
jõudu pingutades ootas ta ära Seitsme Päikese kulminatsiooni ning pomises lõpu
eel palju sõnu, mille tõlgendused täitsid hiljem uusi raamatukogusid. Ikka ja
jälle rääkis ta „Suurtest“, kes on sellest aegruumiuniversumist lahkunud, kuid
tulevad ühel päeval kindlasti jälle tagasi, ning ta tegi oma järelkäijatele
ülesandeks neid vastu võtta, kui nad saabuvad. Need olid tema viimased
ratsionaalsed sõnad. Pärast seda ei olnud ta enam oma ümbrusest teadlik, kuid
päris lõpus ütles ta lause, mis hiljem, läbi aegade kummitas kõiki, kes seda
kuulsid: „Ilus on igavese valguse planeetidel värvilisi varje vaadata.“
Pärast
Meistri surma läksid paljud tema järelkäijad laiali, kuid mõned jäid tema
õpetusele truuks ja arendasid seda aja jooksul pikkamööda edasi. Algul uskusid
nad, et Suured, kes nad ka poleks, tulevad varsti, kuid sajandite möödudes see
lootus haihtus. Siin muutus lugu väga segaseks ning tõde ja legendid näisid
olevat lahtiharutamatult kokku põimunud. Inimesed said ainult ähmase
ettekujutuse fanaatikute põlvkonnast, kes ootasid, et mingil teadmatul
tulevasel ajal toimub mingi neile arusaamatu suur sündmus. Tegelikult ei tulnud
Suured kunagi. Aegamööda vähendasid pettumus ja pooldajate surm liikumise
jõudu. Esimesena kadusid lühiealised inimsoost usklikud ja midagi ülimalt
iroonilist peitus faktis, et inimeste hulgast pärineva prohveti viimane jünger
oli inimesest täielikult erinev olend. Oma hilisemates staadiumides samastus
Suurte religioon Seitsme Päikese austamisega. Kui Suured kangekaelselt
keeldusid ilmumast, siis tehti katset nende kaugesse kodusse signaale saata.
Juba ammu oli see signaliseerimine muutunud mõttetuks rituaaliks. Universumi
ajalugu pidi olema täis niisuguseid seosetuid niite ja mitte keegi ei saanud
öelda, missugused neist olid tähtsad, missugused tühised. Meistri ja Suurte
fantastiline lugu näis olevat üks loendamatutest legendidest, mis mingil viisil
oli Koiduajastu tsivilisatsioonidest püsima jäänud.
„Aga kuidas
on lugu moraalse vastutusega, Meistri keelust üleastumise suhtes?“
„Ma sain
teada selle keelu põhjuse. Kui sa Meistri elulugu üksikasjalikumalt tundma
õpid, nagu see sul nüüd võimalik on, siis näed, et ta väitis enda olevat teinud
palju imesid. Tema järelkäijad uskusid teda ja nende veendumus andis lisa teema
võimule. Tegelikult aga oli kõigil neil imedel muidugi üks või teine lihtne
seletus – kui nad üldse toimusid. Mind üllatab, et muus suhtes intelligentsed
inimesed lasksid ennast niimoodi petta.“
„Nii et
Meister oli siis petis?“
„Ei; nii
lihtne see asi pole. Kui ta oleks olnud ainult petis, siis poleks ta mingil
juhul saavutanud sellist edu ja tema
liikumine ei oleks kestnud nii kaua. Ta oli hea inimene ning suur osa tema õpetusest
oli õige ja tark. Lõpuks hakkas ta ka ise oma imesid uskuma, aga ta teadis, et
on olemas üks tunnistaja, kes võis need ümber lükata. Seepärast andis ta käsu mitte avaldada oma
teadmisi enne universumi viimset päeva, mil tulevad Suured. Raske uskuda, et
ühes ja samas inimeses võis eksisteerida selline pettuse ja siiruse segu, aga
nii see lugu oli.“
„See pole
vastus. Kes teab, mis seal kosmilises ruumis on? Sissetungijad võivad olla universumist lahkunud,
aga võib leiduda teisi inimesele vaenulikke intelligentseid olendeid.“
„Miks neid
peaks leiduma? See on üks küsimus, mille üle meie filosoofid on väga pikka aega vaielnud. Pole
tõenäoline, et tõeliselt intelligentne rass võiks olla vaenulik.“
„Aga
Sissetungijad …“
„Ma
tunnistan, et nemad on mõistatuslikud. Kui nad olid läbinisti kurjad, siis
peavad nad selle aja peale olema ennast hävitanud. Ja kui isegi pole … Kunagi oli meil impeerium. Mida võiksid nad
meilt nüüd himustada.“
„Kas kõik
inimesed mõtlevad niimoodi?“
„Ainult
vähesed. Keskmine inimene ei murra selle üle pead, aga ütleb tõenäoliselt, et
kui Sissetungijad oleksid tõesti tahtnud Maad hävitada, siis oleksid nad seda
juba ammu teinud. Ma ei usu, et keegi
neid tegelikult kardab.“
„Ma arvan,
et su teooria on kooskõlas kõigi teadaolevate faktidega. Õnnetuseks aga jätab
see täielikult lahendamata suurima, Maa otstarbesse puutuva probleemi. Miks
püüavad inimesed teeselda, et välismaailma pole olemas? See on küsimus, millele
ma tahaks vastuse saada.“
„Ja see on
küsimus , millele ma kavatsen vastata. Aga ma ei tea, millal – ja kuidas.“
Vastuse andis aeg, ning olem keda kutsuti,
ja kes laskis ennast kutsuda: „Vanamonde“.
Pärast seda,
kui Vanamonde oli esmakordselt teadvuse omandanud, oli Galaktika ümber oma telje
palju pöördeid teinud. Ta mäletas vähe noist esimetest aegadest ja olenditest,
kes siis olid tema eest hoolitsenud, kuid tal oli veel meeles lohutamatu
kurvastus, mis oli teda haaranud, kui nad läinud olid ja ta tähtede keskele
üksi jätnud. Pärast pikkamööda oma võimeid arendades ja suurendades lõputu aja
vältel ühelt päikeselt teisele rännanud. Kunagi oli ta unistanud nende
taasleidmisest, kes olid tema sünni juures viibinud, ja ehkki see unistus oli
nüüd tuhmunud, ei olnud see kunagi täielikult kustunud. Loendamatutest
maailmadest oli ta leidnud rususid, mida elu oli enesest maha jätnud, kuid
mõistuse oli ta avastanud üksainus kord – ja Mustast Päikesest oli ta
kabuhirmus eemale põgenenud. Ent universum oli väga suur ja otsingud olid alles
alanud. Galaktika südamest, ehkki see oli ruumis ja ajas kaugel, viipas
Vanamonde`ile üle valgusaastate võimas energiapuhang. See erines täielikult
tähtede kiirgusest ja ilmus tema teadvusvälja äkki nagu meteoorijälg pilvitusse
taevasse. Ta suundus läbi ruumi ja aja selle energiasähvatuse viimase
eksisteerimishetke poole, heites enesest oma teekonnal, nagu ta seda oskas,
mineviku surnud, muutumatu struktuuri.
„Ma ei suuda
kindlaks teha, mida see . . . Vanamonde
enesest kujutab. Sellel olendil on tohutud teadmised, aga intelligentsi näib
tal olevat väga vähe. Muidugi võib tema mõistus olla meie omast nii erinev, et me
ei saa sellest aru – aga millegipärast ei usu ma, et see on õige seletus.“
„Hea küll, aga
mida sa siis teada said? Kas Seitsme Päikese kohta ta midagi teab?“
„Selle
süsteemi rajasid paljud rassid, kaasa arvatud meie oma. Niisuguseid fakte saab
see olend mulle teatada, aga nähtavasti ei mõista ta nende tähendust. Ma usun,
et ta on minevikust teadlik, suutmata seda tõlgendada. Kõik mis kunagi on
juhtunud, näib tema mõistuses olevat läbisegi paisatud. Vanamonde´il enesel
puudub igasugune eksisteerimiskoht – ja võib-olla isegi eksisteerimiseaeg.“
„Peale
mõningast aega uurimist teame Vanamondest juba üht-teist.“
„Kas teil
õnnetus avastada, kes ta on?“
„Jah, see
oli lihtne, ehkki me veel ei tea tema päritolu. Ta kujutab enesest puhast
intellekti ja tema teadmised näivad olevat piiramatud. Aga ta on lapsik – ja
seda ütlen ma täiesti otseses tähenduses. Ma tahan öelda, et ehkki Vanamonde´il
on tohutu, võib-olla piiramatu mõistus, on ta ebaküps ja vähe arenenud. Tema
tinglik intelligents on väikesem inimese omast, ehkki tema mõtteprotsessid on
palju kiiremad ja ta õpib väga ruttu. Tal on
ka mõned võimed, millest me ei saa veel aru. Kogu minevik näib mingil
raskesti kirjeldataval viisil tema jaoks avatud olema. Maale tulles rakendas ta
võib-olla just seda võimet.“
„Kas sa
arvad, et Vanamonde on alles äsja sündinud?“
„Tema enese
mõõdupuu järgi jah. Tema tegelik vanus on väga suur, ehkki ilmselt väiksem kui
inimese oma. Erakordne on see, et nagu ta väidab, oleme meie ta loonud, ja pole
kahtlust, et tema päritolu on seoses mineviku kõigi suurte mõistatustega.
Vanamonde on suuteline minevikku kirjeldama täiusliku üksikasjalikkusega, ent
ta ei saa aru, mida näeb, ja sellepärast on temaga väga raske töötada.“
Kogu
inimkond asus vaatama ettekannet. Poodiumile ilmus Callitrax, selle rühma juht,
kelle ülesanne oli rekonstrueerida minevik informatsioonist, mille Vanamonde
oli Maale toonud. See oli tohutu, peaaegu võimatu ettevõte, ja seda mitte
üksnes asjaomaste ajavahemike määratu pikkuse tõttu. Informatsioon, mida oli
juba üksnes seni avastada suudetud, sarnanes
vaevalt ajalooga, mida kogu inimkond oli miljard aasta omaks pidanud.
Väga
lühidalt andis Callitrax ülevaate inimkonna üldtunnustatud ajaloost. Ta rääkis
Koidikuajastu tundmatutest rahvastest, kes ei olnud enesest järele jätnud
midagi peale käputäie suurte nimede ja tuhmuvate impeeriumi-legendide. Juba
algusest peale, jutustas ajalugu, oli inimene ihaldanud tähti – ja lõpuks oli
ta nendeni jõudnud. Miljonite aastate vältel oli ta laiendanud Galaktikas oma
võimu ja hõivanud ühe süsteemi teise järel. Siis olid Sissetungijad kusagilt
universumi ääre tagusest pimedusest hoobi andnud ja võtnud inimkonnalt kõik,
mis ta oli saavutanud. Taandumine Päikesesüsteemi oli olnud kibe ja pidi olema
kestnud pikka aega. Maa ise oli hädavaevu päästetud legendaarsetes lahingutes,
mis olid möllanud Shalmirane`i ümber. Kui kõik oli lõppenud, olid inimesele
jäänud ainult mälestused ja maailm milles ta oli sündinud. Tollest ajast peale
oli kõik olnud ainult pikaajaline allakäik. Lõplik iroonia seisnes selles, et
rass kes kunagi oli lootnud universumi üle valitseda, oli maha jätnud enamiku
omaenese pisitillukesest maailmast ning
lõhenenud Lysi ja Diaspari isoleeritud kultuurideks – eluoaasideks kõrbes, mis
lahutas neid niisama mõjusalt kui tähtedevahelised kaugused.
„Niisugused,“
lausus Callitrax, „on jutud, mida me oleme oma ajaloo algusest peale uskunud.
Nüüd pean ma teile ütlema, et need on valed – igas üksikasjas valed – nii
valed, et veel praegugi pole me neid suutnud täies ulatuses tõega
kooskõlastada.“
Ta ootas,
kuni tema sõnade täielik tähendus kuulajateni jõudis. Siis, rääkides aeglaselt
ja hoolikalt, andis ta nii Lysile kui ka Diasparile edasi teadmised, mis olid
saadud Vanamonde`i mõistusest.
Õige polnud
isegi see, et inimene oli jõudnud tähtedeni. Kogu tema väikest impeeriumi
piiras Pluuto ja Persefone orbiidid, sest tähtedevaheline ruum moodustas tõkke,
mida ta ei suutnud ületada. Kogu tema tsivilisatsioon oli koondunud Päikese
ümber ja oli veel väga noor, kui . . . tähed jõudsid temani. Selle mõju pidi
olema vapustav. Oma nurjumistest hoolimata ei olnud inimene kunagi kahelnud, et
ühel päeval vallutab ta kosmilise ruumi sügavused. Ühtlasi oli ta uskunud, et
kui universumis leidubki temaga võrdseid, siis mitte temast kõrgemal seisvaid
olendeid. Nüüd teadis ta, et oli mõlemas suhtes eksinud ja et tähemaailmades
leidus tema omast palju suuremaid mõistusi. Paljude sajandite vältel, algul
teiste rasside laevadega ja hiljem laenatud teadmiste varal ehitatud
sõidukitega, uuris inimene Galaktikat. Kõikjalt leidis ta kultuure, mis olid
talle arusaadavad, kuid millega ta ei suutnud võistelda, ja siin-seal põrkas ta
kokku mõistusega, mis olid täielikult väljumas tema taibu piirest.
Vapustus oli
tohutu, kuid sellest oli kasu. Kurvemana ja lõputult targemana pöördus inimene
tagasi Päikesesüsteemi, et omandatud teadmiste üle järele mõelda. Ta otsustas
väljakutse vastu võtta ja kavandas pikkamööda plaani, mis andis
tulevikulootusi. Kunagi olid inimesele suurimat huvi pakkunud füüsikateadused.
Nüüd asus ta veel innukamalt tegelema geneetikaga ja mõistuse uurimisega. Ta
tahtis iga hinna eest oma evolutsiooni piirini jõuda.
Suur
eksperiment neelas miljonite aastate vältel kogu inimkonna energia. Kõik need
jõupingutused, kõik need ohvrid ja rasked tööd koondusid Callitraxi jutustuses
ainult käputäieks sõnadeks. See tõi aga inimesele tema suurimad võidud. Ta tegi
lõpu haigustele, soovi korral võis ta elada igavesti ja telepaatiat valdama
õppides allutas ta enesele kõige subtiilsema jõu.
Nüüd oli ta
valmis omaenese ressurssidele tuginedes uuesti Galaktika suurtesse avarustesse
siirduma. Ta tahtis võrdsena kohtuda rassidega, kes elasid maailmades, millest
ta oli kunagi kõrvale pöördunud. Tema eesmärk oli universumis täit osa mängida.
Ja seda ta tegi. Just too, võib-olla inimkonna ajaloo pikim ajastu, pani aluse
legendidele Impeeriumist. See oli paljude rasside impeerium, kuis see asjaolu
unustati draamas, mis tegi talle lõpu ja oli kohutav, et seda oleks võinud
tragöödiaks nimetada. Impeerium püsis vähemalt miljon aastat. Ta pidi läbi
tegema palju kriise ja võib-olla isegi sõdu, kuid üheskoos küpsuse poole
liikuvate suurte raaside hoog mattis need kõik enda alla.
„Me võime
olla uhked osa üle,“ jätkas Callitrax, „mida selles loos mängisid meie
esivanemad. Isegi pärast oma kultuurialase kõrgtaseme saavutamist ei kaotanud
nad algatusvõimet. Siin on meil tegemist rohkem oletuste kui tõestatud
faktidega, aga näib olevat kindel, et eksperiment, mis tõi enesega kaas
Impeeriumi languse ja ühtaegu tema suurima hiilguse, inspireeris ja juhtis just
inimene. Filosoofia,
millel rajanesid need eksperimendid, oli nähtavasti järgmine. Kontaktid teiste
rassidega olid inimesele näidanud, kui suurel määral olenes iga rassi
maailmapilt temasse kuuluvate olendite
füüsilises kehas ja selle
meeleelunditest. Väideti, et tõepärase pildi universumist, kui see on üldse saavutatav,
võis saada ainult niisugustest füüsilistest piirangutest vaba mõistus –
praktiliselt puhas intellekt. See kontseptsioon oli iseloomulik paljudele Maa
muistsetele usunditele ja näib kummaline, et ideest, millel puudus
mõistuspärane lähteallikas, pidi lõpuks kujunema üks teaduse suurimaid
eesmärke. Looduslikust universumist ei olnud leitud kehatut intellekti;
Impeerium asus seda looma. Koos väga palju muuga oleme unustanud ka oskused ja
teadmised, mis tegi selle võimalikuks. Impeeriumi teadlased valitsesid kõigi
loodusjõudude, kõigi aja ja ruumi saladuste üle. Et meie mõistus kujutab
enesest närvisüsteemi võrguga ühendatud ajurakkude ülikeeruka kombinatsiooni
kõrvalsaadust, siis püüdsid nad luua aju, mille komponendid ei olnud
materiaalsed, vaid sisaldusid ruumi enese struktuuris. Niisugune aju, kui seda
oli võimalik nimetada ajuks, kasutas elektrienergiat või mingit kõrgemat energialiiki ja oli täiesti vaba
mateeria türannist. Ta võis funktsioneerida palju kiiremini kui ükski
orgaaniline intellekt; ta oli suuteline püsima seni, kuni universumis leidus
veel mõni erg vaba energiat, ja tema võimetel polnud näha mingit piiri. Kui ta
oli kord loodud, siis pidid ilmnema võimalused mida isegi tema loojad ei osanud
ette näha. Tuginedes suurelt osalt iseenese ümberkujundamisel saadud
kogemustele, soovitas inimene teha niisuguste olendite loomise katse. See oli
suurim väljakutse, mis universumi mõistusele oli kunagi esitatud, ja pärast
sajandeid kestnud vaidlusi võeti see vastu. Kõik Galaktika rassid ühendasid selle
eesmärgi saavutamiseks oma jõu. Unistust lahutas tegelikkusest rohkem kui miljon
aastat. Tsivilisatsioonid tõusid ja
langesid, maailmade pikaajalise vaevarikka töö tulemused läksid ikka ja jälle
kaotsi, ent eesmärki ei unustatud kunagi. Ühel päeval saame võib-olla teada
kõik, mis puudutab sellesse ajaloo suurimasse pikaajalisse jõupingutusse.
Praegu teame ainult nii palju, et see lõppes katastroofiga, mis peaaegu hävitas
Galaktika. Seda perioodi keeldub Vanamonde mõistus puudutamast. Üks kitsas ajavahemik
on tema jaoks blokeeritud, aga me usume, et seda blokeerib ainult tema enese hirm. Selle ajavahemiku alguses näeme
Impeeriumi tema hiilguse tipul. Eelseisva edu pingsas ootuses. Perioodi lõpul,
ainult mõni tuhat aastat hiljem, on Impeerium lagunenud ja isegi tähed
tuhmunud, just nagu oleksid nad kaotanud oma energia. Galaktika kohal ripub surilinana
hirm, mis on seoses Hullu Mõistuse nimega. Pole raske oletada, mis pidi selles
lühikeses ajavahemikus juhtuma. Puhas intellekt loodi, ent see osutus hullumeeseks
või, nagu teiste allikate järgi näib tõenäolisem, mateeria suhtes leppimatult
vaenulikuks. Sajandeid laastas see universumit, kuni see õnnestus taltsutada
jõududega, mille laadi me ei oska oletada. Ükskõik mis relva Impeerium selles
äärmises kitsikuses kasutas, igal juhul kulutas see suurel määral tähtede
ressursse. Mälestused sellest kokkupõrkest panid aluste mõnedele, kuid mitte
kõigile legendidele, milles on juttu Sissetungijatest. Aga selle juurde tulen
ma veel tagasi. Hullu Mõistust ei olnud võimalik hävitada, sest ta oli
surematu. Ta tõrjuti galaktika äärele ja vangistati seal mingil viisil, mis
pole meile arusaadav. Tema vanglaks sai kummaline tehistäht, mida nimetatakse
Mustaks Päikeseks, ja sinna on ta jäänud tänapäevani. Kui Must Päike sureb,
siis vabaneb ta uuesti. Kui kaugel tulevikus see päev on, pole võimalik öelda.“
Callitrax jäi vait, just nagu süvenedes
omaenese mõtetesse ja jättes täielikult tähele panemata asjaolu, et temale oli
suunatud kogu maailma pilgud. Enamiku tema kaaskodanike nägudele oli tardunud
uskumatus; neilt nõudis alles võitlust oma võltsminevikust lahti ütlemine ja
nad ei olnud esialgu suutelised aktsepteerima veelgi kummalisemat tegelikkust,
mis oli selle asemele astunud.
Rääkides nüüd vaiksema, summutatud
häälega, asus Callitrax kirjeldama Impeeriumi viimaseid päevi. „ Ehkki Hull
Mõistus oli Galaktika rüüstanud, olid Impeeriumi ressursid veel tohutud ja tema
vaim polnud murtud. Julgusega, mida me võime ainult imetleda, alustati suurt
eksperimenti uuesti ja asuti otsima viga, mis oli põhjustanud katastroofi.
Paljud olid nüüd muidugi selle töö vastu ja ennustasid edasisi õnnetusi, ent
neid ei võetud kuulda. Projekti elluviimist ja nii ränga hinnaga omandatud
teadmised võimaldasid nüüd edu saavutada. Uuel rassil, kes sündis, oli
potentsiaalne mõistus, mida polnud isegi võimalik mõõta. Ta oli aga täiesti
lapsik; me ei tea, kas tema loojad ootasid seda, ent näib tõenäoline, et nad
teadsid selle olevat vältimatu. Küpsuse saavutamiseks vajas ta miljoneid aastaid
ja selle protsessi kiirendamiseks ei olnud võimalik midagi ette võtta.
Vanamonde oli esimene niisugune intellekt; Galaktikas peab neid veel leiduma,
aga me usume, et neid loodi väga vähe, sest Vanamonde pole kunagi kohanud ühegi
omataolisega. Puhaste intellektide loomine oli Galaktika tsivilisatsiooni
suurim saavutus; inimene etendas selles suurt ja võib-olla juhtivat osa.
Seni ei ole ma midagi rääkinud Maast endast,
sest tema ajalugu moodustab ainult pisitillukese lõnga tohutu suures vaibas.
Kõige ettevõtlikumate ja julgemate vaimude pideva äravoolu tõttu muutus meie
planeet paratamatult väga konservatiivseks ja astus lõpuks vastu teadlastele,
kes lõid Vanamonde´i. Viimases vaatuses ei mänginud ta kindlasti
mingit osa. Impeeriumi töö oli nüüd lõpule viidud; tolle ajastu inimesed
vaatasid tähti, mida nad olid meeleheitlikus hädaohus laastanud, ja tegid
otsuse. Nad jätsid universumi Vanamonde´ile. Siin peitub mingi mõistatus –
mõistatus, mida me võib-olla ei suuda kunagi lahendada, sest Vanamonde ei saa
meid aidata. Kõik, mis me teame, on see, et Impeerium lõi kontakti millegi väga
kummalise ja väga suurega, mis asus kaugel kosmose kumeruse taga, ruumi enese
teises äärmuses. Me saame ainult oletada, mis see oli, aga selle kutse pidi
olema tohutult tungiv ja tohutult paljutõotav. Väga lühikese aja jooksul asusid
meie esivanemad ja nende naaberrassid teekonnale, mida me ei saa järgida. Vanamonde´i
mõtted näivad piirduvat Galaktikaga, kuid tema mõistuse kaudu õnnestus meil
näha selle suure ja salapärase seikluse algust. Siin on pilt, mille
rekonstrueerisime; te heidate nüüd pilgu rohkem kui miljardi aasta kaugusel
olevasse minevikku. . . „
Oma varasema hiilguse kahvatu varjuna rippus
Galaktika aeglaselt pöörlev spiraal tühjuses. Kogu tema pikkust läbis Hullu
Mõistuse tekitatud suured rebendid – haavad, mis tulevastel aegadel võisid
täita triivivad tähed, ilma et nad oleksid suutnud taastada kunagist sära.
Inimene valmistus lahkuma oma universumist,
nagu ta ammusel ajal oli lahkunud oma maailmast. Ja seda ei teinud ainult
inimene, vaid ka tuhat teist rassi, kes olid koos temaga Impeeriumi rajanud.
Nad olid kogunenud Galaktika äärele, kus nende ja väga pika aja pärast
saavutava eesmärgi vahel oli kogu Galaktika paksus.
Nad olid sinna koondanud laevastiku, mis
pani kujutlusvõime hirmust värisema. Selle lipulaevad olid päikesed, väiksemaid
paadid planeedid. Lõpmatuse teise serva valmistuti saatma tervet täheparve,
kõigi selle päikesesüsteemidega ja elust kihavate maailmadega.
Pikk tulejuga sööstis läbi universumi
südame, hüpates tähelt tähele. Silmapilgu vältel suri tuhat päikest, andes oma
energia tohutule kerale, mis piki Galaktika telge kadus tühjusesse . . .
„Nõnda
lahkus Impeerium meie universumist, et kusagil mujal oma saatusele vastu
astuda. Kui tema pärijad, puhtad intellektid, saavad täiskasvanuks, siis tuleb
ta võib-olla tagasi. Aga see päev on ilmselt veel kaugel. Niisugune on kõige
üldisemastes ja pealiskaudsemate joontes Galaktika tsivilisatsiooni ajalugu.
Meie endi ajalugu, mis meile näib nii tähtis, pole midagi muud kui ainult
hiline ja tühine epiloog, ehkki see on nii keerukas, et me pole suutnud kõiki
selle üksikasju lahti arutada. Näib, et paljud vanemad, vähem ettevõtlikud
rassid keeldusid oma kodust lahkumast; meie otsesed esivanemad olid nende
hulgas. Enamik neid rasse mandus ja suri välja, ehkki mõned võivad veel
säilinud olla. Meie enda maailm pääses hädavaevu samast saatusest.
Üleminekusajanditel – mis tegelikult kestsid miljoneid aastaid – läksid
mineviku teadmised kaotsi või need hävitati sihilikult. Ehkki viimast on raske
uskuda, näib see tõenäolisem. Pikaks ajaks vajus inimene ebausklikku, kuid
siiski veel teaduslikku barbaarsusesse, mille vältel ta moonutas ajalugu, et
pääseda oma võimetus- ja nurjumistundest. Legendid Sissetungijtest on täiesti
valed, ehkki nendesse andis kahtlemata oma osa meeleheitlik võitlus Hullu
Mõistusega. Mitte miski peale nende eneste hingehaiguse ei peletanud meie
esivanemaid tagasi Maale.“
Callitrax vaatas veidi nukralt
naeratades oma tohutu auditooriumi poole.
„Niisuguseid
osalt õigeid, osalt valesid legende on palju ja meie minevikus leidub teisigi
paradokse, mis pole veel lahendatud. See on siiski rohkem psühholoogide kui
ajaloolaste probleem. Isegi Keskarvuti salvestused pole täiesti usaldusväärsed
ja näitavad selgesti, et neid on väga kauges minevikus moonutatud. Maal elasid
mandumisperioodi üle ainult Diaspar ja Lys – Diaspar tänu oma masinate
täiuslikkusele, Lys oma osalise isoleerituse ja oma elanike ebatavaliste
vaimsete võimete tõttu. Ent isegi kui mõlemal kultuuril õnnestus uuesti jõuda
oma varasemale tasemele, jäid neid kummitama päritud hirmud ja müüdid. Enam ei
tarvitse need hirmud meid vaevata. Minu kui ajaloolase ülesanne pole tulevikku
ennustada, vaid ainult mineviku vaadelda ja tõlgendada, aga mineviku õppetund
on küllalt selge; me oleme liiga kaua elanud väljaspool reaalsust ja nüüd on
saabunud aeg, mil meil tuleb oma elu ümber kujundada.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar