Esmaspäev, 18. juuni 2018

LOOGIKA

Millised hüved annab loogika?
On kaks tarkuse saamise ehk teadvuse arendamise varianti.
1. Saada „valmis teadmisi“.
2. Saada instrumente erinevuste eraldamiseks.
Koolid, vanemad ja meedia jagab esimest varianti.

Sina inimene ja teadmiste allikad.
Teadmiste allikaid on väga palju ja nad on tavaliselt üsna sarnased. Inimene usub ja võtab omaks – autoriteetide arvamusi. Selleks, et kasutada „valmis teadmisi“, peaks iga inimene konkreetselt uurima – kas informatsioon on usaldusväärne või mitte. Kuna informatsiooni on liiga palju, siis kasutada valmis informatsiooni - on absoluutselt võimatu. Lihtsalt, kõike ei jõua läbi kontrollida.
Kogu informatsiooni väli on täis kaootilist müra, mille sees on üksikud tõeselt võetavad informatsiooni kogumid. Arendades endas võimet eraldada kaootilisusest kindlaid allikaid ja süsteeme, annab loogika inimesele oskuse leida õigeid tegevusi ning enesekindluse kogu eluks. Teadus (ka loogika on teadus) baseerub looduse protsessidel. See osa teadusest, mis aitab meil elada nii, et ei oleks väga suuri probleeme. Elus on alati seosed, mis tekitavad situatsioone. Inimesed on aastasadade jooksul uurinud ja kogenud, millised seosed looduses sünnitavad vastavaid situatsioone.

Uurimustest tekkinud teadust, mis tekitab sidemeid ilmumiste, mõistete ja sündmuste vahel – nimetatakse loogikaks.

Üks loogiline käik, edaspidiste väidete arendamisel.
„Iga heeringas on kala, kuid kõik kalad pole heeringad“. Heeringad on kogum, mis on osa suuremast kogumist. Seda võib võrrelda millega iganes. Inimesed ja rahvused, rakud ja inimene ning kasvõi planeedid ja universum jne. Ühed mõisted sisalduvad suurema mõiste sees.
Loogika seisukohalt, mõistes seda arusaamist – ei saa sellisele inimesele mitte kunagi vastu vaielda, kahelda ega seda mõistmist muuta.
Peaks selgitama kahte mõistet: vasturääkivus ja vastandamine (duaalsus).
Vastandamiseks tuuakse tihti näide, et on - valge värv ja selle vastand on must.
Vasturääkivuse seisukohalt tekib aga hoopis laiem mõistmine. On - valge värv - ja -  mitte valge värv. Ehk siis – valge ja kõik teised. Need ei vastandu, vaid täiendavad mõistet. Valge saab olla vaid seal - kus on valge ja mitte kunagi kuskil mujal, ning sama on ka vastupidi.
Loogika all mõistetakse tihti valesti seda, et kõik on omavahel kuidagi kindlas seoses ja korras. Vastupidi. Üldises kaootilises infoväljas, selleks et „ellu jääda“ ja leida mingit „kindlamat saarekest“, aitavad kindlad mõtlemise reeglid ja meetodid.
Tihtipeale inimesed väidavad, et  nad võtavad elu – tunnetuse, intuitsiooni ja „südamega“. Kuid loogikal on oma koht ja see aitab ette näha võimalikke probleeme ja mis kõige tähtsam – teha õigeid prognoose, millegi soovitava saavutamiseks.
Millalgi „ilmus“ kaootilise informatsiooni mõistmiseks - neli loogika seadust, mis aitavad inimesel leida seda „turvalist saarekest“, et mitte ekselda sihitult.
NELI SEADUST.
1. Samasuse seadus – ekvivalentsus, võrdväärsus.
2. Vasturääkivuse seadus.
3. Välistava kolmanda seadus.
4. Mõtestatuse seadus.
Loogika nelja seaduse omapära on selles, et kui kasvõi ühtki neist ei kasutata (rikutakse), muutub tulemus – mitte kindlaks ehk siis mitte 100% protsendiliseks.

1. Samasuse seadus tingib selle, et kui inimene midagi  uurib, siis peab ta opereerima kindlate andmetega. Vaid sellistega, milles ta on absoluutselt kindel ja see ei muutu, et tulemus oleks kindel. Näiteks. Selleks, et lõigata õuna tükkideks, saab kõikidest köögiriistadest seda teha noaga ja annab sellise tulemuse, mida tahetakse. Samasuse seadus tähendab seda, et kogu arutluse käigus ei muudeta algandmeid (mõisteid). Arutluse käigus saavad seega kõik aru – millest jutt on. Niipea kui keegi toob arutlusse teise mõiste, niipea tulemust 100% - ei saa mitte kunagi.
2. Vasturääkivuse seaduse kohaselt on samamoodi. Kui arutada valge värvi üle, siis arutlevad kõik valge värvi üle ja muudest mõistetest ei räägi. Ehk – üks mõiste välistab teised.
3. Kolmas seadus on pisut keerulisem. Teise seaduse järgi ehk vasturääkivuse (valge või mitte valge) välistava kolmanda mõiste,  kirjeldab võimalust mingist teadmata (ühiselt mõistetavast) tulemusest. Näiteks. Kui kuskil on mingi aed (mida me ei näe ega tea) ja see on värvitud. Valgeks või mitte valgeks. Kui me ei tea kumb, siis üks neist on õige ja teine vale, kuid – KOLMANDAT VÕIMALUST EI OLE. Esimese hooga võib selle seaduse „nägemisega“ olla raskusi.
4. Neljas seadus – mõtestatus (mõttekus). Meid huvitab – loogika mõistes – vaid need tegevused, mida me soovime, suudame prognoosida ja õigeid tegevusi tehes – saame tulemuse. Mõtestatud tulemuse (reaalse tulemuse), praktilise tulemuse.
Loogika aitab seega üleüldises kaoses luua korda. Enamus inimkonna aastasadade kogemused ja uuringud on inimestele andnud mingid võtted, kuidas midagi saavutada. Enamuse elust on inimene teinud kõik absoluutselt (100 %) kindlad kogemused endale – automatismiks. Mitte 100% kindlad kogemused aga kaheldavaks. Loogika võimaldab teha teatud uurimiste ja praktiliste võtetega – uued kogemused, automaatselt kasutatavaks.
Näiteks. Valides kahe valgusfoori vahel, kus ühel tablool on kiri 38 sekundit ja teisel 18 sekundit, siis läheb inimene sinna, kus on väiksem number – kui tal on kiire.
Loogiliste, 100% kogemuste kasutamine teeb inimese elu – LIHTSAMAKS.
100% loogika on VÄLTIMATU ja see ei sõltu inimestest ning arvamustest.
Heeringas on kala, kuid iga kala pole heeringas. Seega on – kogumis KALAD – 100%: heeringad ja mitte heeringad ning kolmandat võimalust ei ole. Isegi need „kalad“: mis elavad, kuid on meile  veel tundmatud-teadmatud, meile teada olevad, kuid juba ammu väljasurnud ja kõik need fantaseeritud (väljamõeldud) kalad inimeste juttudes, joonistustes ja muus fantaasias. Kõik kuuluvad suuremasse gruppi – kalad.
LOOGIKA KAKS MEETODIT.
Induktiivne meetod.
Kui on palju erinevaid üksikuid teadmisi, millest inimene teeb – üldise arvamuse.
Näiteks. Kui inimene on elu jooksul näinud ainult rohelisi õunu, siis teeb ta üldistuse, et kõik õunad on rohelised. Induktiivne meetod on meie elus kõige levinum teadmiste hankimise vahend – Vaatlemine. Kuid peaaegu alati ekslik. Inimene võib elus kohata miljoneid rohelisi õunu, kuid igal hetkel võib kuskilt ilmuda hoopiski – punane. Ja see tõmbab hetkega risti peale eelnevale – induktiivsele teadmisele, et – kõik õunad on rohelised.
Deduktiivne meetod.
Vastupidine. Me teame üldist arusaama (täpselt) ja sellest teeme üksiku järelduse.
Näiteks. Iga auto vajab kütust ehk energiat, seega ka sinu konkreetne Toyota vajab samuti energiat. Deduktiivsuse väljendus on – absoluutne. Kui me teame midagi – absoluutselt – siis see vastus on alati õige.
Näiteks. Sherlock Holmesi deduktiivne näide. Iga auto vajab kütust. Enamuste autode paagid võimaldavad sõita maksimaalselt 800 km. Seega tuleb autoga põgenenud kurjategijat otsida bensiinijaamadest 800 km ümbruses.
Deduktiivse meetodi omapära on selles, et üldise absoluutselt kindla järelduse me saame aastasadade jooksul läbiuuritud induktiivsete üksikute juhtumite baasil tehtud - absoluutse üldise.
Seega, sellise käigu järgi, maailma arenedes ja informatsiooni juurde tulles ei ole absoluutselt kindel - ei induktiivne ega ka deduktiivne meetod. Miks on see tähtis?
Meil tänapäeval on kinnistunud arvamus, et kui miski on kindel ja keegi tuleb uue jutuga välja, siis – selle peale vaadatakse alati „imelikult“ ja tihti kutsutakse selliseid juhtumeid – vandenõuteooriateks. Ehk veel näide. Kui terve maailm ning kõik telekanalid räägivad sama juttu ja siis leiate ise mingi infokillu – mis sellele ei vasta – siis see infokild võib kogu muule infole tõmmata kriipsu peale (vee peale).
KAKS MEETODIT TEADVUSTAMISEKS.
Kaks meetodit info saamiseks:
1. Empiiriline – otsene hetke kogemuste saamine läbi emotsioonide, läbi meie praktiliste meelte.
2. Ajus kinnistunud – automaatne – pika elu jooksul kogetud kogemuste baasil „valmis retsept“ ilma lisa uurimuseta.
Näiteks, kui naisterahvale kinkida suur kimp lilli, siis ta otsib kohe suure vaasi, ilma et ta hakkaks läbi proovima kõiki väiksemaid vaase.
Põhimõtteliselt on see automatism (ka alateadvus), mis kogub sünnist alates informatsiooni ja kui seda ei oleks, siis lihtsalt meil ei jätkuks aega, ressurssi ja energiat, et iga kord uuesti proovida ja uurida igat ettejuhtuvat elu episoodi.
Loogika on töövahend erinevate situatsioonide prognoosimiseks ja võimalikult õige informatsiooni leidmiseks. Seega.
Enamus elust me käime automatismide ehk kindlalt selgeks õpitud seadustega, kuid sealjuures me ei tohi ära unustada ka igasuguse info isiklikku kontrollimist. Ning eelkõige sellise info, mida sa kuuled - esimest korda. Kontrollides võib selguda, et just see on väga oluline, õige ja edasiviiv, mis tõmbab üldisele arvamusele vee peale.
Ärilisest ja eluks vajalikust seisukohast, äriinimesed just nii teevadki. Püüavad leida tegevusi ja leiutisi, mida pole varem olnud.
Igapäevased vead loogika kasutamisel.
Veel Nõukogude ajal, aastatel 1950, oli loogika õpetus koolides ja on säilinud sellest ajast ka õpikuid. 1. Inimesed, kes üritavad vältida loogikat ja väidavad, et – nemad kasutavad intuitsiooni, sisetunnet, üksikuid teadmisi või üldiselt teada olevaid „valmis teadmisi“. Inimesed väidavad, et nad ei kasuta loogikat, kuid tegelikult kasutavad loogikat oma igapäevases elus enamus oma eluajast.
2. Inimesed, kes elavad üldiste arvamuste ja massiarvamuste järgi ehk siis mingi ühe kindla loogika järgi, ei kontrolli sellist informatsiooni, mis ühel hetkel räägib üldisele vastu, siis faktide uurimisel võib selguda, et ta on uskunud täiesti valesid tõdesid.
Kõige parem mis inimesega juhtuda saab on; kui ta hakkab õppima (kas või aeglaselt) – teadlikult mõtlema loogikaga. Võib-olla te oma elus veel ei teadnud midagi ja lubate endale seda informatsiooni uurida, juba siis toimub muutus. Hiljem saab see omaseks, ei pea enam ilmas kõndima „kinnisilmi“, kuulama vaid „autoriteete“ ja meediat ning ei tee enam – väga suuri vigu.

See oli siis üsna lühike tõlge mingist kuuest-seitsmest filmikesest, umbes paar tundi.

https://www.youtube.com/watch?v=v2loyk3_nNU

Nagu ikka. Teen mina aga sellest jutust mõne omapärase järelduse, mis lükkab samuti ümber nii mõnegi seni kinnistunud arusaama.   
80 % LOOGIK.
Selle kirjutisega läheb minu isikliku maailma uurimise puzzles pilt jällegi selgemaks. See teema on olnud pikka aega üks mu lemmikutest, kuid siiani ma ei teadnud  - miks?
On olnud selliseid väikeseid FB meelelahutuslikke programmikesi ja ühel korral ma panin sellise ka endale. Vastus oli üllatav ja ka etteaimatav. Minu (mingite mulle teadmata) andmete järgi ütles see programm, et ma olen üle 80% - Loogik.
Ma olen seda ka varem teadnud, kuid ei teadnud – kuidas see TEGELIKULT  käib.
Nüüd vaatasin jutti viis-kuus filmikest, kus seletati loogikat ülimalt lihtsalt.
Minu elus on olnud mitmeid perioode. Õppiv ja ilma uuriv nooruk, realistist insener ja töölkäija, „imelikke asju“ uuriv esoteerik ja praegusel ajal jälle realist ning reaalseid teadusi uuriv tegelane. Kogu selle loo omapära seisneb aga väga kummalises seletuses. Kui inimest õpetatakse koolis, siis talle ei õpetata loogikat. Õpetatakse küll, kuid seda veidi teises võtmes. Enamus uurivaid inimesi on juba ammu mõistnud – mida koolis õpetatakse - valmis teadmiste (ehk siis mitte üldsegi teadmiste) pähe tuupimist. Hindeid pannakse – võltsteadmiste hiilgava ettekandmise eest. Mõtlevaid, oma peaga mõtlevaid, inimesi ei vajata eriti palju. Rohkem vajatakse käske täitvaid töötajaid. Pluss veel rahaloome süsteem. Selleks eemaldati aastatel 1960 kooliprogrammidest loogikaõpetus ja filosoofia. Kuna õpetatakse – ühtlaselt mõtlevaid inimesi (ehk lambakarja), siis ikkagi sünnib ka selliseid, kes ei sobitu üldisesse. Must lammas või siis valge vares ning reeglina sellised satuvad tihti kiusamise alla. Ja nüüd tulebki see omapärane selgitus.
Inimene kes ei sobitu üldisesse, sellele antakse hinnang-nimetus. Ullikene, põikpäine ja siis kui inimene hakkab rääkima midagi teistmoodi, saab ta sildi – esoteerik. Ma arvan, et sellega on nõus väga paljud, kuid te eksite.
Esoteerikuteks, lillelasteks, vaimlejateks ja „pilvepiiril hõljujateks“ kutsutakse inimesi – kes mõtlevad oma peaga.
Realistideks kutsutakse selliseid, kes teevad palju tööd, omavad varandusi ja nemad peaksid olema oma eluga väga rahul. Aga miks mina näen hoopist teist pilti.
Olles läbinud ka esoteerika õppimise perioodi, sain nüüdseks teada, et inimene on enamuse ajast loogik (kuni isegi 99%). Kõik meie igapäevased tegevused, õpitud kogemused, automatismid jne on loogika põhised.
Kui me võtame loogika 4 seadust ja neid pidevalt kasutame, saavutame seisundi kus meil on „oma saar“, platvorm mis aitab lahendada kõik probleemid- täpselt. Niipea kui kasvõi ühte seadust rikkuda, ilmuvad meie ellu probleemid.
Seega, kui esoteerik (inimene kes mõtleb oma peaga) vestleb teisega, ei vastandu, räägib täpselt teemas ning ei muuda algandmeid, siis saab ta elada ilma vaidlusteta. Kaks inimest, kes on samal lainel (isegi pilvepiiril hõljujad) – ei ole esoteerikud, vaid loogikud.
Ja need realistid, töörügajad ja rikkurid, kes pidevalt on stressis ja tõmblevad siia-sinna ilma tõsiste tulemusteta, need on – need on vähem loogikud, äkki siis hoopis esoteerikud.
Ja kogu selle tegevuse taga on – IGAVUS.
Kui inimene teab – kes ta on, mida tahab ja täidab neid seadusi, siis on tal kõik korras.
Loogika on – püstitatud eesmärkide saavutamise prognoosimise võimalus.
Teed mida tahad, kasutad mõtlemist, modelleerimist, unistamist ja soovimist ning ei tee „ühtegi viga“, ehk siis  - kasutad vaid neid tegevusi, mille tulemuse saavutamise protsent on 100% (ja seda paljude eelnevate kogemuste baasil).
Mulle isiklikult meeldib olla ESOTEERIK – kes ei saa elatud vaid selleks, et kõik oleks absoluutses korras või selleks, mida meile pakutakse (tööta ja rüga).
Ja mulle meeldib olla ka LOOGIK, kes saab kõike mida ta tahab ja võimalikult väikese vaevaga. Miks on Ülo Vooglaiu jutt peaaegu alati 100% õige ja loogiline. Tal on algandmed paigas ja ta ei muuda neid. See ongi - uurimuspõhine elu tõlgendamine. Ehk ka muhumehe tarkus – ära ela oma elu ise keeruliseks (kui ei taha).
Loogika teooria kehtib absoluudis – materialistike soovide ja saavutustega.
Miks see ei kehti absoluudis „mittematerialistlike“ asjade suhtes?
Sest rikutakse seadusi: esimest seadust, et ei lepita kokku igale asjale kindlat terminit, teist – hakatakse vastandama. Neljandat – ei hoita siis kindlast terminist kinni.
Põhjus on selles, et paljusid termineid ei suudeta ühiselt mõista ja kirjeldada.
Väga raske on leida sellistele terminitele mõtestatud – kindlat sihti.
On lõpmata palju selliseid, igapäevases kasutuses olevaid, sõnu mille tähendust pole kunagi saadud üheselt mõistetavaks. Teadvus, alateadvus, intuitsioon, õnn, armastus jne.
Näiteks:  Mis on õnn? Kas õnn on see, kui sul on kõik olemas? Või. Sa tead täpselt – mida teha, et sul oleks igal hetkel olemas vajalik asi.
Aga näiteks, kui asendada üks kaheldav termin täpsemaga. Mul on/mina olen – Täiuslik ja mulle pole rohkem enam midagi hetkel vaja!!!!
100% = raudne loogika.
Loo  lõpetuseks võiks pakkuda ka mõne loogilise käigu, kuidas inimene võiks mõelda ja milliseid tulemusi saada.
Materialistlike tülide lahendamine on pisut liiga lihtne. Kui kaks äripartnerit või pereliiget tülitsevad, siis reeglina rikutakse kõiki seadusi.
Ei lepita kokku algandmeid (mida/mis summat või tegevust silmas peetakse).
Hakatakse vastandama, ei hoita kokkulepitud terminitest kinni  ja absoluutselt jääb saladuseks, mis on see – välistava kolmanda seadus.
Seadusloomes on selliseks näiteks – lubavad seadused, keelavad seadused ja erandkorras lubavad seadused. Kui see viimane välistada, muutuvad kõik seadused – absoluutselt 100% kasutatavateks. Sama on ka peres. Isa lubab, ema keelab, aga vanaema teeb mis tahab, kõlgub kord ühele poole ja siis jälle teisele poole. See võimaldab – manipulatsioone.
Mittematerialistlike asjadega on hoopis raskem. Näiteks sellised teemad nagu – intuitsioon, taiplikkus, mõistmine kuni ulmevaldkonna teemadeni välja. Kõiki selliseid teemasid tahetakse tõestada (tihti ka mina). Kuid kuidas selgitada selliseid teemasid nagu: teadus, tunnetamine südamega, selgeltnägemine ehk ekstrasensoorsus, reaalsusloome ja muud sellised.
Iga vähegi tunnetav inimene räägib asjadest hoopis erinevalt. Reeglina ei saa sellised inimesed kunagi teineteisega kokkuleppele.
Mittematerialistlike asjadega on väga raske kokku leppida algandmeid, neid algandmeid tuleb kogu aeg juurde, kas või teadlaste avastuste valdkonnast ja kohe tõmbab uus teadmine paljudele asjadele kriipsu peale.
Vastandumine ehk see nõndanimetatud duaalsus on väga paljude seletuste komistuskivi.
Ja põhiline seadus, mida peaaegu mitte kunagi ei kasutata ongi kolmas seadus. Asjad on kas nii või mitte nii ja kolmandat võimalust pole.
Näiteks. Mis on - nägemine? Meile teada-tuntud valgusspektri tõlgendamisvõime VÕI midagi muud (meile teatud või tundmatut)  JA KOLMANDAT VÕIMALUST EI OLE. Pole mingit SELGELTnägemist. Ekstrasensoorsus on võime tajuda maailma kõige VIIE MEELEGA või midagi muud (erilist).
See teema venis pika aja peale, sest hakkasin seda teadlikult jälgima ja teksti tuli aina juurde. Loogika seletab ära isegi need varasemad lood, mis mul kirjutatud on. Nii Isiksuse kasvamise teooria kui ka Hernry Poincare loo. Isiksuse kasvamise teoorias „alamad tasemed“ – ohver, kontrollija, päästja, võitja, filosoof jne, tegelevad arutlemiste ja loogikate paika ajamisega ning nende kasutamisega.
Elutark inimene omab aga juba nii palju elukogemusi, mõtisklusi, ka kindlaid loogilisi tuletusi, et see on muutunud juba – raudseks loogikaks.
Nagu ma olen maininud, siis sellised eesti mehed nagu Ülo Vooglaid, Einar Laipaik ja Fred Jüssi jutud on kohati nii loogilised, et peaaegu kõik inimesed kuulavad neid suure huviga ja vastu vaidlema ei kipu. Absoluutset kõiketeadjat loomulikult ei esine kunagi ja informatsiooni juurde lisandumisel tõmbab see vahest - kas siis „vee peale“ või täiendab mõistmist.
Just lipsas mu kõrvust läbi uudistes ka sõna – alternatiiv.
Alternatiivi pole olemas. Mulle ikka meeldib seletada asjadest - mida pole olemas.
Kõik teemad ja ka kõik alternatiivsed teemad on tekitatud – siin, Maa peal.
Alternatiiv: meditsiin, ajalugu ja muu pole absoluutselt mingi – teistmoodi asi.
On olemas „mingi meditsiin“ ja kõik muud inimese tervise parendamise võimalused. On „mingi poliitika“ ja mingi teiste klannide poliitika.
Kõikide juttude kokkuvõtteks VÕIB olla, et me saame teha/luua tulevikku – siin ja praegu reaalselt, VÕI siis ise iga kell ennast ümber häälestada. Ka sellega võib nii olla, või on veel midagi muud. Ning kõik need väited on sellises võtmes absoluutselt tõesed – 100 %.
Loogika võlu.