ESTPARADIISIA.
„Hommikust
kallis! Ärkasid? Kas sa oled juba päris ärkvel?“
„Miks
sa seda küsid?“
„Olid
täna hommikul üsna imelik. Sa pole varemalt magades nii palju keerutanud ja
väherdanud. Mis toimus?“
Jäin
hetkeks mõttesse ja vastasin. „On jah kummaline! Ma nägin und.“
„Sina
ja und! Pole sa ju kunagi und näinud,
ise oled öelnud.“
„Aga
nägin ja nägin kohe niimoodi, nagu see poleks mitte uni olnud, vaid päris
reaalsus. Ma võin kõike täitsa täpselt jutustada.“
„Aga
räägi siis, täna on pühapäev ja meil pole kuhugi kiiret.“
„Ma
sattusin „Eesti Rahva Muuseumi“. Täpselt samasugune suur maja. Tohutult palju
ruume ja kogu maja oli klaasist. Mitte ühtegi akent ei olnud. Kõik oli
klaasist. Esimesel hetkel ma sattusin tuppa ja ei saanud aru, kas on mingi
üritus või pidu. Kõik olid eesti prominendid. Toimetasid ruumis justkui
valitsuskabinetis ja kohal olid absoluutselt kõik, keda me teame. Mingil
erilisel hetkel märkasin, et osad lähevad uksest välja ja teisest uksest tuleb
uusi inimesi juurde. See oleks olnud nagu arvutigraafika, kuidas ühest ainsast
ruumist juhiti terve riigi majandust ja
ka kõike muud. Seda on üsna raske kirjeldada kui intensiivselt ja kiiresti kõik
toimus. Igas ruumi osas istus ise minister ja ministrite juurest astusid läbi
erinevad ametnikud. Oli pankureid, õpetlasi, arste ja tootmise inimesi. Uurisin
tükk aega, millest keegi oma ministriga rääkis ja ma ei saanud millestki aru. Ei
jagatud mingeid materjale. Iga inimene
oleks justkui telepaatiliselt jaganud oma infot ja täpselt samuti said ka
vastuseid. Ka mina sain kõiki vastuseid kuulda, täpselt sealt, kuhu oma tähelepanu
pöörasin. Ühel hetkel hakkasin uurima, mis imelikud uksed need on. Astusin siis
läbi sellest uksest, kuhu kõik inimesed läksid. Sattusin hoopis teise ruumi,
kuid üllatav oli see, et sellesse ruumi ei tulnudki ühtki neist inimestest,
kellega ma koos uksest läbi astusin. Selles ruumis olid hoopis teised inimesed.
Rääkisid hoopis teises keeles, kuid toimetasid täpselt sama skeemi ja sama tempoga.
Otsustasin korraks tagasi minna ja sattusin samasse kohta. Rõivaslased, Rataslased,
Kallaslased ja Savisaarlased ajasid entusiastlikult omi asju edasi ja kuulsin,
üsna ukse juures, kaitseministri ja ühe suure sõjaväe ülemuse infovahetust.
Teemaks oli Venemaa. Ma ei saanud aru, miks nad räägivad Venemaast ja näitavad
näpuga ukse poole. Sealt tulevat okupatsiooni oht. Hetk hiljem läks aga
sõjaväelane välja samast uksest. Otsustasin siis minagi minna ja samal ajal oli
peas küsimus. „Kuidas saab selle ukse taga Venemaa olla?“ Astusin siis teise tuppa ja pidin üllatusest
ära minestama. Oligi Putin. Ja kõik teised ka, kes vähegi võisid olla.
Asjaajamine ja tempo möllas ruumis samamoodi. Karjuti üksteise peale ja vehiti
kätega ühe teise ukse poole ja põhiteemaks oli Ukraina. Tead, ma ei julgenud
enam ühestki uksest edasi minna, sest tekkis hirm, et äkki ei oska tagasi
minna. Astusin uuesti uksest Eesti poole tagasi. Ma ei osanud kohe midagi tarka
ette võtta, kui äkki nägin ühte tuttavat. Tead küll, seda suure lobaga
professorit. Võtsin talt nööbist kinni ja tirisin ruumi nurka.“
„Kuule
mees, tunned mind?“
„Tunnen, tunnen, miks ei tunne. Mis sina siin teed?“
„Mis
teen? Ega ma isegi ka ei tea, mida. Miks kõik sebivad nii hullusti?“
„Aga
mis nad siis tegema peaksid, see on ju elu.“
„Elu,
mis moodi elu. Miks kõik toimub ühes
ruumis? Miks kõik liiguvad sisse-välja
vaid kahest uksest? Miks keegi välja ei lähe?“
Mees
jäi imeliku näoga mulle otsa vaatama. „Kuhu välja? Me oleme omas riigis ja
riigist välja minekuks peab mingi vajadus olema. Reisidel me ikka käime.“
„Ma
üritan ju küsida, et miks te ei lähe siit klaasist ruumist välja, õue?“ Selle peale vajus mehel suu lahti ja
keerutas nimetissõrmega oma meelekoha peal. Sahmas käega ja jalutas minema.
Siis
nägin veel ühte tuttavat meest, näitasin käega klaaside suunas ja küsisin. „Kas
nende klaaside taga on ka midagi?“
Mees
raputas pead. „Ei sealt algab kosmos ja sinna lendavad ainult kosmoselaevad.“
Selle
peale tormasin ma akende poole ja põrkasin peaga vastu klaasi. See tekitas
minus paanika ning hakkasin klaase kätega peksma. Ühel hetkel need purunesid ja
klaaside tagant kuulsin sinu häält - „Tere hommikust kallis“.“
„Jaa,
üsna huvitav unenägu. Mida see peaks tähendama selles kontekstis, et sa pole ju
varem unenägusid näinud?“
Sellest
päevast läks mööda nädal aega. Iga jumala öösel nägin ühte ja sama unenägu,
veidi omamoodi. Nädalaga katsetasin unenäo uksest läbiminemist, kui ma olin
eelnevalt soovinud minna erinevatesse riikidesse. Erinevates riikides kasutasin
mõnikord ka seal olevaid uksi, soovides külastada mõnd looduslikku paika. Need
olid huvitavad kogemused. Kuid selline, mõistetamatu, uneseiklus hakkas mind ja
mu naist huvitama. Mis see võiks olla?
Naine oli uurinud tuttavate käest ja nii
mõnigi soovitas pöörduda mingi ekstrasensoorse inimese poole. Naine leidiski
hüpnotisööri kontakti.
Paari
päeva pärast saime ka seansi. Läksime kohale pool tundi varem ja kohapeal
selgus, et enne meid on veelgi inimesi ootamas. Hüpnotisööril oli paari
kliendiga pikemalt aega läinud. Naisel ei olnud nii palju aega oodata ja ta
läks oma asjatoimetust tegema. Jäin siis ootama.
Vaatlesin
neid, paari inimest ooteruumis, ja ei märganud midagi erilist, mis oleks võinud
aimu anda, milleks need inimesed siin on.
Läksin
õue suitsu tegema. Minuga liitus ka üks ootajatest.
Alustasime
juttu niisama siit ja sealt, kui viimaks tihkasin mehelt küsida.
„Kas
teil on esimene kord sellist seanssi teha?“
„Ah,
mis sa ikka teietad. Ei, mina olen siin tihe klient. Ma ei saaks üldse oma
eluga hakkama kui ei saaks vahepeal teada, mis on siin ja mis on seal.“
„Seal.
Kus seal?“
„Mis
sulle endale probleemi valmistab, siis seletan oma anomaaliat.“
„Mina
näen unenägusid. Imelikke unenägusid.“
„Oo
see on üsna huvitav, milliseid?“
„Mina
näen ühe kindla struktuuriga unenägusid,“ ja siis seletasin lühidalt.
„Sellele
saad hüpnotisöörilt täitsa kindlasti vastuse, pole probleemi. Mul endal on pisut
teistsugune kummalisus. Olen lugenud palju raamatuid ja lugemine ongi mu põhiline
hobi olnud juba lapsest saadik. Enamuse elust ma ei olnud midagi märganud, kuid
aasta jagu tagasi hakkasid toimuma huvitavad muutused. Nimelt, hakkasin
märkama, et raamatu lugemisel hakkas muutuma ka minu enda elu, samas suunas kui
oli raamatu süžee.“
„Mis
moodi see saab võimalik olla?“
„Esimestel
kordadel, kui seda märkama hakkasin, olid need äratundmised väga väikesed. Nii
väikesed, et pidasin kõike seda juhuseks. Hiljem juba, aasta pärast, muutusid
äratundmised kindlamateks, kuid siis ma pidasin neid juba suuremateks juhusteks.“
„Kuidas
sa neid märkasid ja kas saaksid tuua mõne näite, et seda hoomata?“
„Oi,
neid on nüüdseks nii palju, et kohe ei tea, millist rääkida. Hästi, ma räägin
paarist. Kui ma lugesin ühel korral
Agatha Christie kriminaalromaani, siis toimus majanaabril suur vargus. Politsei,
nagu ikka, selliste vargustega eriti palju vaeva ei näinud. Keda see, võõra
vara kaotamine, ikka huvitab. Öeldi vaid, et ise ei teinud ennetamiseks kõike
vajalikku. Ja minust sai hetkega detektiiv. Kolme päevaga oli vargus lahendatud
ja vargad koos kraamiga käes?“
„Kuidas
see võimalik sai olla?“
„Just
täpselt. Samuti küsisin ka eelnevatel kordadel, kui need väikesed juhused hakkasid
tekkima. Ma lihtsalt olekski olnud nagu Holmes, Poirot või Siberi Võmm. Kõik oli
lihtne ja loogiline, justkui oleks ise raamatut lugenud või kirjutanud.“
„Äge,
ja mis veel on toimunud.“
„Teine
lugu, mida räägin, oli aga sootuks hullem. Lugesin mingit raamatut, mis ei
olnud puhas seiklus, vaid nagu pingeline romaan, näiteks „daVinci kood“.
Seiklus, mõistatused ja palju muud, kuid igast romaanist käib läbi ka armastuse
teema. Loen ja loen, ning minu ellu tuli naisterahvas. Ma ise olin abielus olnud juba mitukümmend
aastat ning ma poleks eladeski arvanud, et midagi sellist võib juhtuda. See
naine hakkas mulle pinda käima. No pihta panema nagu öeldakse. Mis sa arvad,
mis edasi juhtus?“
„Ma
küll ei tea, äkki sa alguses ei võtnud kohe vedu. Oli ka ilus naine?“
„Kummaline
oli see, et see naine ei olnud täpselt selline, nagu ma oleks ette kujutanud selle raamatu
tegelast. Kuid nüüd hiljem, ma võin täie kindlusega öelda. Ta on täpselt minu
maitse.“
„On.
Sa ütlesid on.“
„Just
nimelt. Meil tekkiski armastus, mille oma naisega olin juba unustanud. Naine
sai muidugi teada, sellega ei leppinud ja nüüd me elamegi juba pool aastat koos.“
„Huvitav.
Kuid mis on kõigel sellel pistmist hüpnotisööriga?“
„Vaata,
siis kui ma selle uue naisega sellistest asjadest rääkisin, siis see tekitas
talle huvi ja me hakkasime uurima. Viimaks jõudsimegi siia.“
„Ja
millised tulemused oled nüüdseks saanud?“
„See
hüpnotisöör viis mind nende lugude sisse ja selgus, et minul on mingi eriline
võime muuta oma elu vastavalt sellele, mida ette kujutan. Ta selgitas seda.
Mina sulle selgitama ei hakka. Äkki muutub see sinu probleemi lahendamisel takistuseks.“
„Hästi,
kuid miks sa seekord siin oled?“
„Küsimus
on asjakohane ja siin käimata ei saaks ma enam tegeleda oma lemmiktegevuse,
lugemisega. Kui ma olen ära lugenud mingid raamatud, siis pean käima siin mälu kustutamas, et raamatust
tulevad tegevused ei hakkaks minu elu jälle ümber kujundama.“
„Oot,
kas ma saan aru õigesti. Sa ei soovi selliseid kogemusi, mida ise ei ole teinud,
vaid need on tulnud raamatust.“
„Täpselt
nii, siin seisabki konks. Me oleme naisega pidanud pikki arutelusid. Kas
sellised muutused on õiged. Kui me tunneme, et mingid muutused võiksid teha
meie elu paremaks, siis jätame need alles ja siin kustutamas ei käi.“
„Kuid
see on ju absurd. Kuidas sa saad niimoodi elada kui sa ei tea, kas sa elad oma
elu või raamatukangelaste omi.“
„Mina
seda ei tea. Nii ma olen oma eripäraga ära harjunud ja elu see keeruliseks ei
tee, pigem just vastupidi. See laseb elada nii, et elus on probleeme väga
väheks jäänud. Vaat, vahest tuleb juba ketserlik mõte, midagi vussi keerata, et
põnevust juurde tekitada."
„Imelik!“
Järsku
pöördus meie jutu vahele see kolmas meesterahvas, kes samuti järjekorras ootas.
„Teate
mehed, ma kuulan teie juttu ja mitte ei saa vahele sekkumata jätta. See,
millepärast mina siin olen, on summa neist kahest jutust, mida teie räägite.
Mina näen unenägusid, erinevaid, need ei ole küll samad ja need ei lähe ka
täide, kuid neis on see üks eriline omapära, mis on hakanud mind vaevama.“
„Räägi
ja me kuulame huviga.“
„Mul
on unenäod, kus ei ole mingeid probleeme ja kõik on ilus.“
Me
vaatasime mehele otsa ja hüüatasime justkui ühest suust.
„Milles
probleem siis on!“
„Kohe
seletan. Ka teile on see alguses arusaamatu. Peale seda kui ma hakkasin
selliseid unenägusid nägema, siis algul ma isegi ei märganud neid. Mul endal
läks elu hästi ja polnud mingeid eriliselt suuri probleeme. Väikeseid ikka oli,
kuid kellel neid ei oleks. Vahel kuulsin ma tuttavate ja sõprade käest, milles
nemad enamalt vaevlevad ja millised on inimeste suured mured. Teil endil on ju
ka selliseid tuttavaid või sugulasi, keda külastavad sellised hädad nagu
tööpuudus, haigused; ma mõtlen ikka tõsiseid haigusi. Paljudel on
pereprobleemid või mõned muud suhete sasipuntrad. Viinavead või vanglatrellid.
Nendel puhkudel peetakse seda mingiks karmaks või saatuseks, mina ei tea. Siis
ma hakkasingi märkama, et kui mul probleeme ei ole, vaba aega on palju, raha ka
nagu on, palju erinevaid hobisid ja reisimist naudinud. Kuidagi igav on, midagi
uut ja põnevat ei juhtu. Siis hakkasidki tulema minu „kohutavad“ unenäod, kus
elu on veelgi ilusam. Saate ikka aru! Elu, kus ei juhtu mitte midagi negatiivset. Kõik on positiivne ja magus nagu tort või mesi.“
„No
see on küll pöörane. Millised need unenäod välja näevad?“
„See
ongi hetkel minu küsimus teile, mitte hüpnotisöörile. Kas teie suudate ette
kujutada, milline on probleemide vaba elu, lihtsamalt öeldes – paradiis. Teid
vaadates, ma oleks justkui küsinud midagi üle mõistuse võimatut?“
„Ei,
ei. Esimese hooga ei ole väga pöörane.“
„Alguses
oli mulle ka kuidagi lihtne. Midagi on ju alati puudu,“ mõtiskles
paradiisimees.
„Alguseks
võiks olla suure toa täis raha.“
„Vot
täpselt, selline meie mõttepiirang ongi. Saaks kapitäie raha, aga mida sellega peale hakata?“
Kolm
meest olid pea pool minutit vait ja siis hakkas „raamatumees“ rääkima.
„Alguses tundus selline mõte - totruse
tipuna. No kas saaks kellelgi olla midagi selle vastu, kui tal – ei oleks
millestki puudu. Veel rohkem, kui tal oleks pidevalt üle! Mulle tuleb see teema küll väheke tuttav.
Mingil hetkel hakkab igav.“
„Teate
mehed, asi on veel hullem. Kui teie mõtlesite selle küsimuse peale, siis mingil
hetkel sattusite tupikusse, on nii?“
„See
on tõesti tõsi.“
„Kui
mõelda nii, et mul on absoluutselt kõik olemas ja kõik võimalused olemas, mida
ma siis teeksin. Kuhu tormaks või mida juurde soetaks? Seni kui kogu selle
varanduse alla ära kaoksin. Nagu ütlesingi, alguses pole probleemi. Ostad suure
maja, minu pärast otsid kas või uue naise. See ilmselt mõistab aastaid raha
kuhugi kulutada. Tööl ei käiks ja reisiks mööda maailma. Kaua! Täpselt nii kaua,
kui ma jaksaks. Tuled koju ja jälle ei ole midagi teha. Siis peaks ilmselt
inimesel olema mingi väga eriline hobi. Kas sellestki piisaks elu lõpuni?“
Vahepeal
oli kabineti uks lahti läinud ja raamatumees läks seansile.
„Ja
mis on siis sinu küsimus hüpnotisöörile?“
„Ma
ise ka ei tea.“
„Kui
tegelikus elus on kõik hästi ja unes on veel paremini, siis peaks ühe neist ära
kustutama.“
„Õige
mõte iseenesest, kuid kumma?“
„See
ongi probleem.“
„Algul
oli mõte, et kustutaks uneparadiisi ära. Pärast aga mõtlesin, et sellest ei
lähe midagi paremaks, sest ilmsi läheb ju ka igavaks.“
„Siis
jääbki kaks võimalust, tekitada parajate probleemidega päris elu, või lasta
unedesse suuri.“
„Nii
ongi, tahaks teada mida spetsialist asjast arvab ja teha suudab.“
Mehed
olid nii jutuhoos olnud ja nad ei
olnudki märganud, et ooteruumis istus uus mees ning ilmselt oli nende juttu
kuulnud.
„Suur
tänu teile. Siia tulles ma pidasin ennast hullumeelseks.“
„Aga
kes teie üldse olete?“
„Mina
olen ülikoolis füüsika professor. Olen elu aeg õpetanud füüsikat ja äkki läksin
lolliks. Ei, ärge ehmuge, nüüd juba ma ennast enam nii lolliks ei peagi. Minuga
juhtus selline kummaline muutus. Hakkasin valemeid nägema. Mitte just nii, et
näeksin mingeid nägemusi või valemeid. Kuid on juhtunud mitmeid kordi, kus
kirjutan tudengitele, tahvlile, valemeid ja õppurid peavad mind parandama, kuna
olen kirjutanud valemeid valeks. Alguses pidasin seda eksimuseks ja isegi vanaduse
nõtruseks. Aga mingil hetkel kui tegelesin ühe teadusartikliga ja seda parandades leidsin massiliselt „valesid
valemeid“. Tahtsin need ära parandada,
kuid neisse süvenedes märkasin üllatusega, et need nagu ei olekski valed.“
„Mis
valemid need siis olid?“
„Ohh,
füüsikavalemid on nii keerulised, et teile selliste peensuste seletamiseks kuluks päevi või nädalaid. Lihtsamalt öeldes,
asi läks ulmeks. Te olete ju ilmselt näinud ulmefilme. Seal on vinged
tehnoloogiad. Autod, rongid ja lendavad kosmoselaevad. Selleks, et mingi kosmoselaevaga
kuhugi lennata, tuleb kaasa vedada kütust. Olete te ulmefilmides näinud suuri
kosmoselaevu, mis veavad endaga kaasa tsisternideviisi üliohtlikku kütust. Ja
kui kaugele me suudaksime sellise
tsisterniga lennata, kui arvestada veel ka seda, et koju tagasi tahaks ka jõuda.
Võimatu, nii ei lenda mitte kuhugi. Füüsikas on postulaadid ja põhivalemid, mis
kirjeldavad - kuidas miski siin Maa peal on võimalik.
Seda
ei suuda veel keegi seletada, mis kütusega planeedid liiguvad. Eesti esimesest
satelliidist olete kuulnud. Seal ei ole kütust. Pigem tahetakse katsetada „päikesepurje“.
Nende põhivalemite hulgas on neli põhikonstanti, mitmeid lahendamata võrrandeid
ja üks neist on selline, mis ei lase meil tõusta maapinnalt kõrgemale ehk siis
lennata ilma kütust kaasa võtmata. Eirata gravitatsiooni.“
„No
ja mis siis sellest, kus see hullumeelsus siis on?“
„Ma
näen, või õigemini mu käsi kirjutas, selliseid valemeid.“
„Ei
saa aru!“
„No
ma ei hakka siinkohal kirjeldama mingeid väga suuri ulmekirjanikke, kuid ühte
meest peaksite ikka teadma. Jules Verne.“
„Oleme
kuulnud ja isegi lugenud.“
„Siis
te teate tema „ilma kütuseta“ allveelaeva „Nautilus“. No ei olnud sellel laeval
kütust, kivisütt või puuhalge. See laev võis teha veealuse reisi ilma pinnale
tõusmata. Tänapäeva mõistes tuuma-allveelaev. Aga 19. sajandi lõpul ei olnud
tuumatehnoloogiat. Kes siis oli see kirjanik?
Oli ta hullumeelne, fantasöör või
veel keegi.“
„Tulnukas,
tahad öelda või,“ pakkusin mina.
„Nüüd
leidsid, füüsikaprofessor ja tulnukad,“ muigas paradiisimees.
„Jah,
aga las see olla. Ma näen oma märkmetes selliseid valemeid, mis kõike seda
võimaldaks.“
„Võimas,
kuid mida sa sellega peale nüüd hakkad?“
„Kas
te mehed siis ise aru ei saa. Ma ei saa nendega mitte midagi peale hakata. Meie
planeedi mitte ükski füüsik ei mõista neid. Kui nendega välja tuleksin, siis
nad rebiks mu lõhki. Kõigepealt kadedusest.“
„Aa, see on siis see jutt, et sellised
tegelased, kes ei mahu hetkel kehtivasse maailmapilti, tuleb lolliks kuulutada,
naeruvääristada ja isegi ära tappa, kui ohtlik element.“
„Nikola
Teslast olete kuulnud, kui ei ole, siis vahet pole. Nüüd ma olengi dilemma ees,
mis sellise „kingitusega“ peale hakata. Kui ma ei suuda sellist fenomeni kinni
panna või ära kustutada, siis on minu töö ja leivapaluke otsas. Ma ei saa
ülikoolis selliseid eksimusi lubada.“
Hetkeks
jäi mehed mõtlema.
Mulle tuli üks huvitav mõte. „Kulla
professor aga mis oleks kui! Kuidas
sulle endale tundub see elu, mida sa praegu elad ja kuidas õpetad teisi, kas see
on sinu jaoks huvitav. Oled sa selle elu eest nõus loobuma neist nägemustest,
sellisest tarkusest?“
Füüsik
vahtis nüüd mulle juba üsna „imestava hullumeelsena“ otsa.
„Ma
pean sind, sõber, tänama sellise küsimuse eest. Siia tulles, ma oleks ilmselt
olnud nõus loobuma. Nüüd ma aga seda ei suuda. See tundub nii põnev. Kuid mis
ma edasi peaks tegema?“
„Edasi
peaksid sa hoopis tagasi minema. Mine koju ja mõtle. Tööle sa minna enam ei
saa. Või siis tiksud seal ülikoolis niikaua kui keegi märkab sinus „skisofreeniku“
või „Altchaimeri“ tunnuseid ja siis võid ära tulla. Sinnamaani kirjuta neid
valemeid ja paned uusi teooriaid või isegi praktilisi teadmisi kirja. Kirjuta,
leiuta ja arhiveeri kuhugi. Kui keegi tulevikus need leiab, siis pole su elu
asjatult elatud ja võib-olla isegi vähem kui saja aasta pärast, on kõik linnad
sinu pronkskujusid täis ja su oma ülikooli koridori ehib järjekordne kipskuju“.
Füüsik
oli sõnatu ja hüüatas: „Mehed, mulle polegi mingit hüpnomeest vaja, ma põrutan
joonelt koju ja hakkan„fundamentaalteadust“ looma.“
„Oot-oot,
ära kohe mine. Ootame raamatumehe ka ära, kuulame mis tal rääkida on, vahetame
kontakte. Siis on hea kunagi veel juttu puhuda ja uurida, kuidas meil läheb.“
„Täpselt,
ma ei tea kuidas sinul, aga mina ühinen ka füüsikuga ja pole mulle mingi
posijat tarvis,“ hõikas paradiisimees.
„Sama
siin, ega minulgi pole enam sinna asja,“ lisasin ka mina.
Mehed vestlesid ja ootasid raamatumeest.
Siis kui uks avanes ja uksele tulid kaks meest ning hüpnotisöör kutsus järgmist
„patsienti“, siis kargasin kärmelt püsti. Läksin raamatumehe juurde. Võtsin
tema õlast kinni ja laususin: „siin ruumis ei olegi enam ühtegi klienti. Meie
kõik tulime lihtsalt oma sõbraga kaasa ja nüüd me läheme kõrtsi ning võtame
kuusteist kannu õlut ja uurime, mis tema hullusest edasi saab.“
Suur
oli raamatumehe üllatus, kuid ma suutsin ta sõnad ära summutada ja kiiresti
ukse poole tüürida. „Head töötamise
jätku ja kena päeva.“
Kuu
aja pärast oli meid kõrtsilaua taga juba viis. Kahe kuu pärast kümme. Kes meie
hulgas kõik käinud on. Üks pankur, kaks direktorit, kolm poliitikut, neli
inseneri, viis ajaloolast, kuus lihtsat töölist, seitse naisterahvast. Kuid siiani ikkagi, vaid üks füüsika
professor. Pankur käib ikkagi veel tööl, kuid joonistab skeeme ja diagramme,
kuidas saaks raha luua ilma intressideta. Direktoritest üks, tegi juba oma
firma ja teine teeb äriplaani. Insenerid ja ajaloolased on kokku „istunud“ ja
uurivad ajalugu. Kas ajalugu ikka on selline nagu meile kirjeldatakse. Hetkel
on nad teema juures – „Kas egiptlased ikka ehitasid püramiide suurtest
kiviplokkidest, pronksist meislite ja puust haamritega“. Nii mõnigi tööline on muutnud maailmavaadet
ja uurib kvantfüüsikat. Ja meie
seltskonna naiste hulgas pole ühtegi esoteerikut, inglite uskujat ega
rituaalide korraldajat. Vaid poliitikutega on jama. Nad ei taha enam poliitikat
teha, kuigi peaks, sest häid ja mõtlevaid poliitikuid oleks väga vaja.
Üks poliitikutest käis välja naljaloo. „Ma
tahtsin poliitikaga edasi tegeleda, kuid ükskord läksin kapi juurde, et vaadata
kui suur on minu luukere. Siis sain aru, et minu kapi luukere on nii väikene,
võrreldes teiste omadega. Teiste poliitikute luukered paneks minu oma
silmapilkselt nahka.“
„Tere
hommikust kallis. Kuidas magasid? Und ka nägid?“
„Ikka
nägin, kuid peale seda, kui ma hakkasin unenägude tegelastele asju teistmoodi
seletama, nagu sa mäletad, on seal palju muutunud.“
„Mis
nimelt?“
„Tead,
tänaöises unenäos oli juba üsna palju muutunud. Klaasruumis on värvid
vahetunud. Lipul on uued värvid. Sinine, must ja valge on muutunud – hõbedaseks,
kuldseks ja violetseks. Vappi enam ei ole.“
„Kas
neid, kolme sinist lõvi, punaste küüntega, keda põhjamaades pole kunagi
nähtud.“
„Just,
ja ruumi nimeks on tänasest - Estopia.“
„Mida
veel ei ole?“
„Sa
tead ju, et esimesena kadusid ära kaitseministrid, ka kõikidest naaber klaasruumidest.
Siis tuli uus rahandusminister ja raha hakati jagama kõigile, kõrgema kosmilise
seaduse järgi – „kõigile tema vajaduste järgi ja kõigilt nende vaba loomingu
tulemusel“. Seejärel kadus ka
siseminister koos vanglate ja politseiga. Sotsiaalminister koos vanadekodudega.
Tervishoiuminister vahetus välja ja inimesed on nüüd tervemad. Jääb vaid oodata,
millal ka see minister ära kaob. Mõned ministrid veel on, kuid nüüd
valmistatakse pinnast uue ruumi sündimiseks – Estparadiisia.“
„Kas
igavaks ei lähe!!!“
„Ei
lähe, sest selleks annab mulle nõu „paradiisimees“. Aga nüüd kallis, ma läheks oma igapäevasesse
reaalsusesse ehk tööle. Ka meie firmas levivad muutused. Kui ma igapäevaselt ei
paneks kirja kõiki muutusi, mida näen meie kodumaal ja ka klaasmaailmades, siis
ma ei märkakski neid. Väikeste sammudega paradiisi poole.“
„Musi
sullegi, õhtul näeme.“
„Kus
mu auto võtmed on?“
„Siin
kallis, palun.“
„Aga
need on ju „Bentley“ võtmed!!“
„No
ja mis siis. Kas sa oled unustanud, et meil ongi lendav „Bentley“. Head päeva.“
Ja
naine sulges minu nina ees kodu ukse. Ta ei kuulnud mu sõnu.
„Kuid
eile sõitsin ma koju ju ratastel „Mercedesega“!!!“