JUMALIK MATEMAATIKA

 Sellest tuleb lugu - mis läheb edasi  Info ehk kommentaaride lisandudes panen neid siia juurde.

Mul on tulnud hommikuti mitmeid teemasid ja ma ei ole neist lugusid teinud. Siis aga kuhjab sinna peale veel ja veel, noojaa siis jagan.

Me tegime Lektooriumis õhtu ja üheks teemaks, millele ma pole ikkagi täit vastust saanud oli ka - Armastus.

On see siis Tunne või Valem. Mina ütlen, et see on mõlemat aga tegelikult arvan täna hommikuse info põhjal ja ühe hea inimesega suheldes, umbes nii.

Armastus see on ilus!!

Keegi hea sõber: Oo kui ilus.

Mina: Mis see on??? Lööge või risti peale kinni aga ma "mõtlesin välja" Maailma suurima jaburduse!!!!

Tunne on Matemaatika. Pikk seletus oleks sellele aga teie võtate ise näiteid ka välja, nn esoteerikutele peaks seletama pikalt, nad nagunii ei usuks ja see tõestab ära ühe teooria, aga.

Öelge mulle üks selline Tunne, mida mina ei oskaks tõlgendada matemaatikaks. Ega üks Sõber mulle ilmaasjata matemaatilist raamatut ei kinkinud.

Tunne on NULL.

Kui paned mingile nullseisundile juurde tegevust, kirjeldust, võrdlust, on see kohe matemaatiline tehe. Armastuse valemi raamatusse sain ma T. Talimaa käest kunagi terve nimekirja erinevate tunnete sõnadega. Ma peaks oma raamatust ülevaatama, kas ma leiaks sealt nullmatemaatikaga tunnet. Rohkem ei kirjelda, vaadake mis tuleb.

Sõber vastas: Null on see, millest algab. Võid istuda mõtteta, liikumata, vaatamata kuid nii kui algab mõte, siis liigutus, siis tegevus, sõna ehk siis edasi ka reaktsioon sinu tegevustele, võid selle panna matemaatikasse või ükskõik millesse. Istu seltskonnas näiteks ja ole vait. Siis võid öelda sõna ja kogu seltskond kas armastab sind või ründab ja isegi asjad hakkavad liikuma, kogu see seltskond läheb koju ja jagab seda edasi, ehk hommikul tööle jne jne. Kõik algas Sõnast.

Mina: Sõnasõnalt minu tõlgendus. Ja teate kust kohast see hakkas hargnema. Ma vaatasin eile filme. ETV2 pealt tuli täielik Armastuse valem "tippnäitlejast" - Joan Collins. Imeline armastuse matemaatika - kuidas on seotud ka armastus ja raha.

Siis vaatasin vene filmiriiuli pealt selle komöödia, mis kinodes ka jooksis, kus Keanu Reeves mängis "langenud" head inglit ehk kuidas ta nautis inimeseks olemist.

Ja kõige pullim multikas jooksis telekast. TV3 pealt - Varjatud kuningriik. Imeilusa fantaasiaga järjekordne Avatari teema. Kus hea võitleb tumedaga. Te ei kujata ette milliseid teemasid jagatakse lastele. Miks??? Tunduks nagu ikka - hea võidab kurja aga alatoon on täpselt vastupidine.

Sealt tuletasin ma ka selle ühe teooria. Matrix ja Matrixi film, mis on ka Avatari teemaks. Matrix ei ole paha. See ei ole ka hea.

Arhitekt ei ole "pederast", kes naudib ja "imeb" energiat.

Matrix on NULL.

Meie hakkame arvutama. Ja see keskkond, mida Blavatskaja videos kirjeldati kui Kõige madalam-tihedam tase ehk me tahaks siit välja saada kuni nn Armastuseni-Loojani välja, siis nagu ka Ainar oma teoorias rääkis. Me oleme Kõige vingemas Kihis üldse. Looja nägi nii palju vaeva, et see kokku kombineerida. Me oleme kõige vingemad tegelased, et suudame siin teha Midaiganes.

Muideks kõige lähemale sellele on saanud Douglas Adams oma sarjas - Pöidlaküüdi reisjuht galaktikas. Seal ta seletab pulga haaval kogu selle teooria. Ilgelt sarkastilises Võtmes.

Sõber: Tjah, see mida me nimetame jumalaks vms ei oma mingeid pluss ega miinus omadusi, temaga ühenduses olla tähendabki olla 0 ja ise ju valid, mis pooluse sa oma tegevusele annad, loogika järgi vajab vooluring mõlemaid pooli, muidu olekski ainult 0.

Mina: Ehk see mõte tuli ka sellise küsimusega - kuidas saab matemaatikas olla Miinus Viis. See pidavat olema nii, et Miinus pluss Miinus annab Plussi, kuidas?? Aga ka see on lahendatav.

Sõber: Ma just mõtlesin kuidas esitada taoliseid küsimusi mõnele mõtlusmeistrile, kes ei jaga matemaatikast ööd ega mütsi, kuid vastus oleks olemas. Matemaatikast ümber pööratuna tegevuseks. Istun paigal ja keegi tuleb mind segama, vihastan ja ütlen 5 halba sõna. Siis hakkab halb ja lähen vabandan 5 hea sõnaga ja saan naeratuse 5+

Mina: Mul oli sama teema. Kui Jüril on 5 õuna, Mari laenab temalt need ehk Jüril on nüüd - Mari võlg - miinus viis. Mari toob hiljem viis õuna tagasi ehk - Viis, miinus viis ja pluss viis annab nulli. Ei anna nulli, kust need algsed viis õuna tulid???

Matrixi teooriaga ei ole nii et - pole algust ega lõppu. On matemaatiline jagunemine: 1, 2, 4, 8 ... Kõik saab alguse Nullist. Liikumine on matemaatiline tehe, järelikult on Tunne - NULL aga see tunne, mida inimesed tunneteks peavad, on Jumalik Matemaatika ehk ka nn Fraktaalsus.

Teine hea sõber: Ja tunne järgneb eelnevale reaalsusele ehk matemaatikas on reaalsus loodus, seda märkab inimese olemus ja teisendab tundeks. Enne tunnet on ikkagi vaja miskit ehk sõna, millega väljendatakse soovitut. Ma ise kuulasin hommikul üht asiaadist britti, kus ta ka ütles, et miski, mille peale sa saad tunde, on eelnevalt juba olemas ehk sa oled selle reaalsusse mitte tundega loonud, vaid sõna ehk struktuuriga loonud, millel puudub igasugune suhe miski või millega. See lihtsalt on. Seetõttu arutlesin endamisi hommikul veel, et kui enamus õpetusi suunab meid afirmeerima läbi tunde, et kui see sul on, kuidas sa tunned ja see tunne loovat, kuid kui taandada kõik nulli, siis tundeid ei ole. On vaid asi või olukord, nii nagu Arne on jaganud, et see soovitu peaks olema konstantne (niisõna) mitte tegevus, või liikumine, või omadus (tegusõna või omadussõna). Ja tunne, minu jaoks, iseloomustab omadust, kuidas see sinu elus väljendub. Kui aga nullpunkti minna, siis kõik lihtsalt on. Ja seal kus kõik on, ei pea ma midagi tõendama.

Sõber: Siin kohal võiks jällegi meenutada meie kohalikku mõtlusmeistrit: Jaa, sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.

— Fred Jüssi

ATMA

 Igal õhtul 30 aasta jooksul pani ta oma õhtusöögilauale ühe kuldmündi — ja igal õhtul pani ta selle tagasi taskusse.

Põhjus, miks ta seda tegi, paljastab ühe filosoofia teravaima mõistuse.

Arthur Schopenhauer – saksa filosoof, kelle mõtted mõjutasid Nietzschet, Freudi ja Einsteini – veetis oma elu viimased aastakümned peaaegu täielikus üksilduses Frankfurdis.

Mitte sellepärast, et maailm oleks ta hüljanud. Vaid sellepärast, et ta ise valis selle.

Filosoof ja tema puudel

Tema ainsad kaaslased olid järjestikku mitmed puudlid – kõik nimega Atma, mis sanskriti keeles tähendab “hing” või “maailmahing”.

See iroonia ei jäänud talle endalegi märkamatuks: mees, kes eitas jumalikku eesmärki ja nägi elu kannatusena, nimetas oma armastatud koerad olemise tuumaks.

Ta jumaldas neid. Ta noomis neid nagu lapsi. Kui nad pahandust tegid, olevat ta öelnud:

„Sa ei ole koer – sa oled inimene!“

Kas see oli kompliment või solvang inimesi vihkavalt filosoofilt, jääb igavesti saladuseks.

Öine rituaal

Igal õhtul jalutas Schopenhauer Frankfurdis restorani Englischer Hof, kus sõid Inglise ohvitserid.

Ta istus oma tavapärasesse lauda, tellis söögi ja enne söömist asetas enda ette ühe kuldmündi.

Ta sõi üksinda. Kuulas naabrite juttu.

Ja õhtusöögi lõpus pani ta mündi vaikselt tagasi taskusse.

Õhtu õhtu järel. Aasta aasta järel.

Ühel päeval kogus üks kelner julgust ja küsis:

„Härra, miks te seda teete?“

Schopenhauer vastas surmava vaimukusega:

„See on kihlvedu iseendaga. Päeval, mil need härrad räägivad millestki muust kui hobustest, naistest või koertest, annan selle mündi kirikule.“

See päev ei tulnud kunagi.

30 aasta jooksul mitte kordagi.

Mees, kes nägi liiga selgelt

Schopenhauer ei olnud inimvihkaja, sest ta oleks olnud julm.

Ta oli inimvihkaja, sest ta märkas.

Ta nägi, kuidas inimesed ajasid taga naudingut, mis ei toonud rahuldust.

Kuidas nad püüdlesid eesmärkide poole, mis ei täitnud neid kunagi.

Kuidas nad ehitasid oma identiteedi liivale ja jäid õnnelikult pimedaks omaenda tühisusele.

Tema filosoofia oli karm oma aususes:

elu on kannatus; kõige aluseks on tahe; soov ei saa kunagi rahuldatud olla, sest rahuldus hävitab soovi ja jätab alles ainult tühjuse.

Enamik inimesi ei suutnud seda kuulda.

Nii et Schopenhauer lõpetas rääkimise.

Ta taandus üksindusse – mitte põgenemiseks, vaid vabanemiseks.

Üksinduse vabadus

Ta kirjutas sõnad, mis kõlavad siiani 150 aastat hiljem:

“Me loobume kolmest neljandikust iseendast, et sarnaneda teistele.

Inimene saab olla ise vaid siis, kui ta on üksi.

Ja kui ta ei armasta üksindust, ei armasta ta ka vabadust — sest ainult üksi olles on ta tõeliselt vaba.”

Need polnud kibestunud erakluse sõnad.

Need olid tähelepanekud inimeselt, kes mõistis, et enamik suhtlemist on maskimäng.

Et ühiskond nõuab pidevat enesetsensuuri ja rollimängu.

Et tõeline autentsus – tõeline vabadus – sünnib alles siis, kui astud lavalt maha.

Paradoks

Just see teeb Schopenhauerist nii huvitava:

Ta vihkas inimesi, aga mõistis neid täielikult.

Ta elas üksi, kuid tema ideed ühendasid miljoneid.

Ta nägi elu kannatusena, kuid leidis rõõmu oma puudlitest, raamatutest ja jalutuskäikudest.

Ta põlgas massi, kuid kirjutas raamatuid, et aidata inimestel iseendast aru saada.

Mees, kes ei tahtnud inimkonnaga midagi ühist, kinkis sellele ühed sügavaimad arusaamad olemasolust.

Pärand

Schopenhauer suri 1860. aastal oma Frankfurdi korteris, üksi – tema kõrval ainult tema puudel Atma.

Tema peamine pärija? Sama puudel.

Ta jättis raha, et koer oleks hoitud ja armastatud.

Tema eluajal peeti teda veidraks pessimistiks. Tema peateos müüs vaevu.

Maailm polnud valmis tema halastamatuks aususeks.

Aga pärast tema surma avastasid ta Nietzsche, Freud, Tolstoi, Einstein ja Jung – ning mõistsid, et see üksildane mees oli näinud midagi tõde puudutavat, mida optimistid polnud kunagi märganud.

Kuldmünt, mis on endiselt laual

See öine rituaal Englischer Hofis polnud tegelikult ohvitseride kohta.

See oli Schopenhaueri suhe inimkonnaga:

piisavalt lähedal, et mõista, piisavalt kaugel, et jääda vabaks.

Ta ei annetanud münti kunagi – sest ta ei kuulnud kordagi seda, mida ootas:

tõendit, et inimesed suudavad tõusta oma tühiste murede kohale ja rääkida millestki tõeliselt tähenduslikust.

Kuid iroonilisel moel andis ta meile selle mündi siiski – mitte kullast, vaid sõnadest.

Ta kinkis meile peegli.

Ja 150 aastat hiljem vaatame sellesse endiselt –

ja näeme selgemini, sest üks mees julges meid vaadata distantsilt.

Arthur Schopenhauer (1788–1860)

Filosoof, kes vihkas inimesi — kuid armastas tõde veelgi rohkem.

HIRMUVABA RAHVAS.

Me osalesime Ellega koosviibimisel ja improviseerisime Teemasid.  Ei olnud ühte peateemat ehk Loengut.  Mina isiklikult olen uurinud, et mis on inimeseks olemise Peateemad. Peaküsimused?  Tuleb välja, et neid on mitmeid ehk palju, kuid äkki neid ei olegi nii palju. 

Äkki ongi vaid üks põhjus, miks enamus ei saa pihta – mis siin planeedil toimub. See on minu põhiküsimus. Siin toimub palju ja päris põnevalt, selleks ma olengi siia tulnud. 

Mina sain eile ülihea kogemuse, sest  kõik inimesed tahavad teada – mis on Armastus. Mul on selle kohta palju variante ja seletusi ning ühele variandile sain 100 protsendilise vastuse. Panen selle loo lõppu, sest see ei ole nii tähtis. 

Hoopis vingem teema keris aga üles sellest, mida ma ka ise teadsin. Sellest, millest Elle on kirjutanud terve raamatu, aga et see nii fundamentaalne on, selleks oli tervelt kolme tundi tihedat arutelu vaja. 

Kõige tipuks sain ma teada, et ma ise olen selle teema enda jaoks juba üle kümme aastat tagasi ära napsanud, aga lahti harutasin alles eelmisel nädalal. 

Enamus inimesi arvavad, et Maailm on Reaalne ning kõik ilus ja inetu sünnib materiaalses maailmas – omast lollusest ehk improvisatsioonist. Kohe kui teema tuli arutamisele-harutamisele viskas mulle sellise Suure infolehviku silme ette. Me püüdsime terve seltskonnaga seda lahata. Mul, nagu alati, kerivad kõik  teemad  Õigetesse Sahtlitesse alles hommikuks. Kui öine, eeterlik inventuur on tehtud, siis See Keegi ajab juba hommikul vara silmad lahti, pistab kogu paki mulle „kätte“ ja ei jäägi muud üle kui kirja panna.

Üks fundamentaalsetest teemadest on – Elamine hirmu all.  Eestis on tehtud üks film, kus kõlas üks mõte, mille ma haarasin endale juba noorukipõlves ja kannan seda küsimus-mõtet siiani. Filmis Keskpäevane praam ütleb „praami põlema panija“. „Ma nägin ta silmis hirmu. Oi kui saaks kinni kogu maailma inimeste hirmudest, siis …. „  Selleks, et endale mingit eelist saada, näitas ta „punaste kaantega“ suvalist dokumenti. Nõukaaegne suurim hirm oli – kohata tegelast punasekaanelise dokumendiga. Üldiselt, mis siis tänapäeval ka teistmoodi on. 

Kui Elle raamatut lugesin, siis tundus see mulle – üsna tavaline. Justkui – kes seda siis ei teaks, ja nii ju ongi, ja ära ole jälle vandenõukas jne. 

Kurjam, aga et see on nii fundamentaalne, selle tunnetuse sain enda sisse eile.

ÜKSKÕIK millest Te/Me ka ei räägiks, alati on see seotud hirmuga. Hirmu, pelguse, arguse, ahnuse, tagasihoidlikkuse ja …  Kui palju selliseid sõnu me teame. Palju, liiga palju on neid toone ja varjundeid. Kui ma leian selle nimekirja üles, siis lisan. 

Iga väiksemgi kellelegi Vasturääkimine on Võitlus ja Vale.

 Kas ma pean siis Alandlikult kõigega nõustuma????  Ma ilmselt ei peaks kõikidele küsimustele vastama ja pane ise omad hallid ajurakud ka tööle.  

Me õigustame Igat Lollust, mida meile püütakse Pähe Määrida. Me oleme Ise pannud ennast Hirmutajate Vangimajja, ise paneme endale ahelad külge ja veel hullem. Me peksame kaikaga kaugemale neid inimesi, kes tahaks meid ahelatest lahti päästa. 

Koobas või vangikong, kus sa oled aheldatud seina külge, aken on sinu taga ja sa näed ennast ainult – Varjupildis koopaseinal. See ei ole minu mõte ja ma ei tea kust see on, aga ilmselt  üks kirjanik on selle lahti seletanud. Mina pole Orwelli lugenud, kuigi tean millest ta kirjutab.  

Eile oli arutlusel, et mis võiks vabastada inimest Totaalse hirmu alt.   Variante on mitmeid ja said need ka välja öeldud. On Inimese sees olevad võimalused, on reaalsusloomega seotud seletused (vaatleja efekt), on psühholoogilised seletused ja on olemas ka Konstantsed suurused. 

Mina räägin kohe sellest viimasest.  Konstantsed suurused ei muutu, see on nii ja jääb. Niipea kui hakata laveerima, hakkab – Tekkima Valem ehk muutuvad suurused teevad inimese peas pööraseid matemaatilisi arvutusi. 

Hirmu tekkimise ehk ka kaotamise Konstantne suurus on AUSUS.  Ausus ei ole Muutuv suurus. Üks tilk tõrva ja aususest pole enam juttugi. 

Me elame hoopis teises ajas, kus ausus ja au on pigem naiivsete jututeema. Kolme musketäri – kõik ühe eest. Või tänapäevane – Anname au!!!  Mida ja kellele me anname. Tsaariarmee aegsed ohvitserid saluteerisid – Tšest imeju – Mul On Au. 

Mul on au ehk ausus olla teiega koos ja rääkida teiega ausalt.

 Ma irvitan, ma lausa IRVITAN (ülima sarkasmiga) poliitikute lauseid, mis algavad sõnadega – Ütleme ausalt, et -  „see asi on nüüd nii“.    Mismõttes.  Mida te siis enne ütlesite ja mida järgmiste lausetega? Teadagi mida. Selle hetkel toimub sellise inimese peas Midagi, millest ma ei tea Mis ja Miks? See valetamise „ämber“ saab ilmselt ka neid aegajalt täis ja tahab tühjendamist. 

Aga Tavalina Inimene???  Me rääkisime pikalt ja laialt – kust maastmadalast juba  õpetatakse inimest, ütleme ühe ilusa sõnaga – Jahuma. Kas ema kõhus või ka veel varemast  geeniinfost. Jahuda ma võin veel palju, aga …  Mis võimalused on siin planeedil elamiseks.

1. See planeet on kutsekeskkool – nõndanimetatud Noortele Hingedele. Kiireimat meetodit arenguks pole Matrix või Arhitekt enne kasutanud. Vist. Kust mina tean, see puhas minu analüütika.

2.   Siin käivad aegajalt inspekteerimas, juhendamas ja õpetamas nn Vanad Hinged. Tundub loogilisena???

3.  Elamine Puhtas Valguse ja LausTões on – absoluut ehk siis Mis?  Midagi ei pea tegema, millegi peale ei pea mõtlema, sest valet ju ei ole. Mitte midagi ei toimu jne. No onju Igav. Isegi autokrossi ei ole seal.

 

See on siin nii briljantne Mäng, et mängi kuidas tahad ja mis mängu tahad, kui pikalt tahad ja mis emotsiooniga tahad.

Ja kui ei taha enam seda mängu mängida, vat siit tuleb Õpetus!!!  Astu Mängust Välja. Mis mängust ja Kuidas?

Omast Lollustest. 

Mina olen Imbetsill. 

Ja noid mänge on veel. 

Mina olen Haige. 

Mind ei Armastata.

Ühe lausega. Ma tahan iga teemaga jõuda selle Ühe Lauseni.

  Kui tahad Mängust välja ehk midagi muuta – hakka Ausaks. Valeta vähem, tsut-tsuti haaval ja sa näed kuidas elu läheb kergemaks. Need kes halvustavad ja kiusavad sind, sinu aususe eest – lase lahti, las minna, las tõmbavad. 

OK, sinu ümbert kaovad nii mitmedki inimesed, „kes siiani imesid sinu energiat“ ja sinul hakkabki kergem. Tulebki aeg kus sa hakkad nautima ÜksiOlemist- ÜksOlemist. 

 Minust ei saa veel nii „püha meest“ ja valgusolemit, sest ma ikkagi naudin põrisevaid asju ja Metalli.

Ma ei tea kas keegi enne mind on midagi sellist öelnud aga ma pidin paar päeva tagasi paberi peale panema rea, et oleks mulle ja talle see selge.

AUSUST EI TOHI KARISTADA.

 

Ma ei ole siiani kohanud Planeedil Maa – Mitte ühtegi Normaalset Inimest. Mina kaasa arvatud. Ja siis avastasin ma, et „mu lähedal“ on vähemalt 7 Persooni, kes on Absoluutselt Normaalsed, ilma ühegi veata. Need on tegelased minu „ulmeraamatust“ Armastuse Valem. Ja ma mõtlesin ka välja – miks nad on. Ma teen kohe hästi pika lause.

Sellel planeedil, minu planeedil Crackus, ei ole valet, sõdu ja karistusi; on  kerge telepaatiline side inimeste vahel ja nad märkavad valet kohe; neil ei ole midagi puudu ehk nad ei PEA tööd tegema aga kõik tahavad improviseerida selles, milles nad on tugevad ja tahavad ise teha; neil on ullult igav nende ülimas täiuslikkuses; nad on hirmuvabad kuni isegi sinna maani, et sukelduvad pea ees tundmatusse. AGA. 

Nad ei tea - mis on Armastus. Aga neil on - Suhe ja Täiuslikkus.    

Lugu läks nüüd pikaks ja Armastuse analüüsini ei jõudnud. Teen järgmise loo, või selle loo pikenduse, sis on teil mida oodata!!!   

RAAMAT

 

Mis on RAAMAT?

Need kes mind vähegi tunnevad, teavad et ma ei suuda mingit teksti kirjutada „lühidalt“. Tahaks kuskilt alustada aga kohe viskab Pildi nii laiaks, et.  

Ma olen käinud Tartu Lektooriumis ilmselt lähedale 15 aastat, igal talvel. Miks??? Kogu aeg on küsimused – miks? Ma olen teinud seal ka paar oma arutlusõhtut ja ka nüüd tahaks teha. Miks? 

Et arutada mingeid teemasid – minu vaatevinklist. Aga siis tuli mulle mõte teha arutelu kahe inimesega. Eelmisel aastal oleks tahtnud seda teha Peetriga aga enne sai hooaeg otsa. Nüüd pakkusin sellist võimalust oma heale tuttavale enda kodukandist. 

Elle Muugat tunnen – terve elu, sest ta on minu sovhoosiaegse töökaaslase tütar. Tema isa ja ema olid ka erilised inimesed ja me rääkisime-arutasime maailmasju palju. Nüüd juhtus aga nii, et Elle tuli tagant sellise hooga, et me oleme temaga täpselt sama kaugel. 

Kes me sellised oleme? 

Võiks öelda, et kirjanikud. Inimene, kes kirjutab palju. Räägime me veel rohkem aga see ei ole see. 

Koosviibimise tutvustamiseks küsisin ma Lektooriumi inimeste käest, et – millest võiks rääkida? Mis huvitaks inimesi? Ja me ei osanud seda välja mõelda. Maailm on nii paksult infot täis, et seda veel juurde panna on isegi raske. Alguses tekkis selline teema, et võiks arutada – Inimeseks Olemist. Aga.  

Mis on Raamat? Miks me kirjutame raamatuid? Mul ja Ellel on neid mitmeid. Mul on mitmeid gruppe, nii Feissbukis kui ka veel eraldi. 

Me saame aegajal ka kuskil reaalselt kokku ja need on vahvad. Ka Lektoorium on üks selline. 

Mina ise naudin aga neid hetki, kus ma saan vestelda – Alternatiividega. Alternatiivid ei ole Imelikud inimesed, vaid need, kes lähevad Eespool ja Vastuvoolu ehk Peavoolu kõrval. Mina võin vabalt öelda, et Peavool on igav. 

Nüüd tuli mulle endale üks päev  selgitus sellest – miks me kirjutame? Mina olen elu jooksul lugenud läbi tuhandeid raamatuid, vaadanud tuhandeid filme ja videoloenguid. Need on ju kõik kirjutatud ja meeletu infomahuga, et poleks ju vaja juurde kirjutada. Aga.  

Kui ma kuulan juttu ja räägin inimesega – siis me vahetame infot. Kuulatud jutt ei õpeta inimest mitte kunagi, mitte ühtegi sutsu. Inimest õpetab see kui ta teeb tegevusi, teeb vigu ja õpib oma vigadest. 

Teine koht, kust inimene saab õppida, on Raamat. Seda näiteks sellise seletusega. Kui me vaatame filmi, siis tegevus toimub „ajust väljaspool“. Kui me loeme raamatut, siis on kogu tegevus (kujutluspiltidena) inimese peas. 

Kui me kirjutame raamatu, siis see ei ole reeglina minu väljamõeldud, see on varem kuuldud-kogetud info, mille ma töötlen  Oma Mõtteks. 

Iga loetud tekst on järgmisel hetkel Inimese Enda Oma. Ja ainult see info, mida ta on ise kogenud ja tal on selleks olemas seos.  See info, mida inimene ei pea endale vajalikuks, on tema jaoks Alternatiiv ehk teistmoodi. See ei ole ei Hea ega Halb, sest head ja halba ei ole olemas, see on hinnang. 

Vot ja niimoodi läheb see jutt seal koosviibimisel edasi. Me tutvustame neid teemasid, mida me oleme uurinud ja kirjutanud. Küsimusi on meil palju. Miksid ei lõpe kunagi.

 Kuidas aga elada nii, et – „Poleks kahju ….“.   Või nii, et – Kuidas saada seda, mida sa tahad?  Neid asju saab arutada, ehksiis on jälle millest kirjutada.  

Mis on kõige selle mõte????? 

Minu tekstid on peale raamatute tohutus koguse nendes kohtades.

arnetsirna 

Elukulg

(2) Facebook

Elle kanal

(2) Facebook

Käisin vaatamas ühte teatrietendust. Etendustesse on sisse kirjutatud palju teemasid, milledest osad on „ridade vahel“. Kas siis selleks, et avalikult ei saa rääkida või veel midagi. 

Praktiliselt oleks iga raamat ja film väärt seda, et istuks pärast kohvilaua taha ja arutaks – mida keegi sealt välja luges. Ka sellepärast olen ma Lektooriumis käinud kõik need 15 aastat, sest seal me arutame koos vaadatud filme. Enamus mu lugusid sisaldab ka neid arutelusid, mida ma olen tõlgendanud Oma Lugudeks.

 Mulle jooksis sisse kujutluspilt, et – kui äge oleks näiteks viimasel etendusel (või ka ükskõik millisel) kui see tehtaks kellaajaliselt varem ja siis jääkski aega teha selline kohvilaua arutelu. Näitlejad on ju mega Loomeinimesed. Kirjanikud on veel vingemad tegelased. Nemad peavad kogu sellest, IseEnda kogemustest välja noppima just sellesse loosse sobivad teemad. 

Mul on vahest kahju (tegelt muidugi ei ole) neist Loomeinimestest. Kui palju on olnud etendusi, mis kubisevad „vandenõuteooriatest“, Plangu taha kirjutatud Kõhklustest, loojainimese ajunikastustest, sest nad ei saa aru – Mis toimub? ja Miks toimub? jne jne. 

Ja siis Tavaline Inimene, kes ei saa piisavalt naerda lolluste üle, kehitavad arusaamatuses õlgu ja ütlevad kaks totrat mõtet: Ah oli kah ja Hea, et Välja sain. Kodus poleks kah parem olnud. 

Aga kõikides neis ON vingeid asju ja vingeid kujutluspilte.

 Mul on üks Absoluutne lemmik. Kui meil oli kaks aastat totaalne jaburdus – X viirus, siis ma ei suutnud ära imestada kui nägin Ugala etendust – Arst. Püha pekki kuidas ma imestan: mida tundsid kõik need Tavalised inimesed, seda vaadates. Selline etendus kahe perioodi vahelisel ajal, kui – suvel kadus X täitsa „imelikul kombel“ ära ja talvel tuli uuesti. Mina, mehhaanikuna, ei kandnud need kaks aastat kordagi „räbalast maski“, kuigi ma kannan töö tegemisel kogu aeg Kaitsevahendeid.  Mida need inimesed siis mõtlesid???? Siiani ma ei tea. 

Kui lugeda raamatut, vaadata filme või teatrietendusi, siis kas mina olen ainuke siin maailmas, kes kohe autos hakkab - lugu edasi kerima, lugu lahti lahkama ja täiendama. Kas mina olen ainuke, kes lahkab loo nii pulkadeks, kui mu hetketeadmised seda võimaldavad?  Miks ma seda teen?  

Mul endal on üks „kindel seletus“ sellele.  Mul on, enda jaoks, maailmaparim raamat – Armastuse Valem. Ja selle najal olen ma endale ja teistele seletanud – miks?  

Ma olen „siin planeedil“ Tulnukas. Me kõik oleme tulnud siia, seega see punkt on meil kõigil sama. Mina olen tulnud siia, sellesse hetke – Kuskilt Mujalt. Minu planeet on teistsugune. Minu planeedil ei ole sõdu, nälga ega jamasid ja seal on mega tehnoloogia. Ma ei ole siia tulnud „Karmatama“. Sansaratama ehk siis nn Õppima oma vigadest ja Arenema. 

Kes on siin need Teised, seda mina ei tea????? Ja mida nad siin teevad????? 

Kuidas on see võimalik, et Loomeinimesed teevad lugusid, mis „pilavad“ Tavalist inimest, tema Lolluses ja kui see on vastavalt kokkukirjutatud, siis see Loll naerab laginaga oma lolluse üle, sest ta arvab, et see ei kehti tema kohta, vaid ta naabri kohta. 

Ka oli selles etenduses – Kriminalist Poiroti teema. Poirotti pole olemas, see on kirjaniku kujutluspilt iseendast. Kuid Eradetektiivi kujund on briljantne. Näha maailmasündmuste pisikestest detailidest Lahendusi. 

Poiroti parim seletus on – Ma olen Imbetsill. Ma nägin, mul olid algandmed, aga ma ei Näinud. 

Veel üks teema. Ma ei oska kirjutada!!! Ma ei oska kirjutada imelisi kirjeldusi ja „poliitkorrektseid esoteerilisi kirjeldusi“. Mina tahan teada!!! 

Ma ei oska kirjutada Õigekirja kohaselt. Selle ajahetke õigekirja kohaselt. Kõik arvavad, et kui kirjutada testmoodi kui Koolis õpetatakse, siis ma ei sobi kirjaniku tiitlit kandma. Kui see nii on, siis ma nõustun sellega. 

Oi kui paljud on mulle öelnud, et ma kirjutan valesti. Tulnukas ei allu kunagi Reeglitele. Ma ei saagi õigesti kirjutada, sest ma loen liiga palju raamatuid, mis on kirjutatud aastatel 1900 +/-.

 Kultuuri ei ole!!!  Kultuur on nii degradeerunud aga on veel midagi, mis ei sobitu. Ma kirjutan kogu aeg – vanas stiilis ehk siis tegusõnad lause lõppudesse pandi. Ma panen pärast ühe teksti 1920 väljaantud H. G. Wellsi raamatust. Oi kui raske on neid kirjeldavaid tekste lugeda. Tihti ei jõua aju neid lahtigi muukida ja kõned on kummalised. 

Ajalooliselt on aga see aeg – keelte Paabeli Torn. Tiba enne 1900 ndaid aastaid olid eestikeelsed raamatud sellise tekstiga, mida mina nimetan – Pudikeelne pudru ja kapsad.  Raamat – Köki ja kokka ramat  ehk Retseptide kogumik.  

Siis tuli selline Wellsi raamatu stiil, kus on sadade kaupa meile täiesti unustatud-tundmatuid sõnu. Ma tahtsin ühel korral selliseid sõnu ühest raamatust välja trükkida aga see jäi soiku, sest alati on küsimused – Kellele ja Miks? 

Kuid enamus lugenud inimesi teab ühte ajajärku, nn Tsaariaegset Kultuuri, kus kõik Teietasid kõiki ja kindlasti teietati oma vanemaid. Ja see ei olnud ainult venekeelses kultuuriruumis. Kõik Wellsi raamatud on niimoodi kirjutatud. Kõik Teietavad Kõiki. Miks???  

Ja nii need tekstid tõlgiti sellisena ka eesti keelde. Aastatel 1900 oli kultuur Megakõrgel tasemel?  Millisel???  Seda mina ei tea, kuigi tajun seda juba. 

Ehksiis, Priima mõte eile nähtud etendusest, mille ütles välja eluaegne Kirjanduseõpetaja - Ma olen terve elu tootnud Praaki ja meie kooliharidus toodab Ainult praaki. Mis see on?         

Ma arvasin siiamaani, et mina olen Eestimaal ainuke imbetsill, kes on viis korda lugenud raamatut Kalevipoeg. Kaks korda olen üritanud veerida kokku Kreutzwaldi Kalewwipoja käsitsi kirjutatud teksti aga see käekiri on võimatu lugeda. 

Kuid üks asi on kummaline teile teadmiseks. Kalevipoja käsitsi kirjutatud tekst ei lähe Absoluutselt kokku raamatu kujul tekstidega. Seal ei klapi üldse mitte miski. Ma ei tea siiani ühtegi „Kalevipoja uurijat“, kes oleks püüdnud uurida käsikirja ehk originaali. Kes kirjutas siis selle trükitud raamatu??? 

Aga ka see ei olnud see Vauefekt eilses etenduses. Siiani võisin ma olla ainus Tavaline inimene, kes teadis mida saatis Kalevipoeg korda Saarepiigaga. Nüüd teavad seda kõik, kes etendusest seda kuulsid. Suur tänu, selle tüki kirjutajale.    

Näide sellest kuidas eestikeelses raamatus, aastal 1920, kirjutatud oli. Suvaline koht Wellsi raamatust.

 

Nii kaugelt kui mr. Lidgetti mõnevõrra sapist visendit on võimalik täiendada Plattneri kõhelikkude teadetega, selgub, et kolmapäeva õhtul päikeseloojaku ajal esimene neist isandaist, olles minetanud õhtuse ettevalmistuse, oli oma aias maasikate noppimise ja söömisega ametis, milline aedvili on talle ülemäära meeltmööda.

 

Öelge nüit, mis see on???  Üks kutt sõi aias maasikaid!!!!

Kui meie kuulus kirjanik kirjeldas: eestlast naabriga kahasse kraavi kaevamas, pastlad jalas ja kõrtsus kraaklemas, kirjutasid kultuursed kirjanikud just sellise Grammatikaga ja tegelikult veel hullemaga. Kui ma tõlkisin Tsaariarmee ohvitseride õpikut aastast 1897, siis seal oli ühel lehel vaid kolm põimlauset. Esimene ots läheb juba „kuukaugesse kaugusesse“ ja ma pidin sellest tegema kümme lihtlauset.

 Tekstile ei tulegi lõppu aga siinkohal – jutu ma pooleli jätan.

Lugege raamatuid, vaadake filme ja käige teatris. 

 

VALEM ja KONSTANT.

 

Et saaks pikema loo alustan sellest, et on palju kirjeldusi, mis tunduvad õiged või õigemad. Ise uurides jõuan ma sama tulemuseni aga täpselt vastupidi. Tagurpidi Antsla mulle meeldib, sest see annab veel täpsema vastuse.

Vanad hinged?

Meie seas elavad Inimesed, kelle Hing on juba palju - palju sajandeid Maale kehastunud lugematuid kordi. Kuidas sellist inimest rahva hulgast ära tunda? Kuidas ennast selles ära tunda? Mis tunne on tulla ikka ja jälle, suurendades oma elupagasit aina uuesti ja uuesti ning kõigest hoolimata iga kord jälle nullist alustades?

Meie eelmised Elud, kogu meie eelnev Hinge kogemus on meie eest varjatud – Universum langetab halastavalt loori meie teadvuse ja mälu ees, piirates ligipääsu Hingemälule – kus on lugematu arv läbitud teid ja kibedaid kaotusi. Kui me kõike mäletaksime, läheksime hulluks.

Ja siiski, midagi peab jääma? Kuidas saad teada, kas oled ka varem Maal elanud? Mitu Elu sul selja taga on?

Selle leidmiseks on erinevaid viise, alates tagasivaate mälust ja regressiivsest hüpnoosist kuni sügava meditatsiooni ja transiseisunditeni välja. Kuid siiski on ka midagi universaalset, mis võib anda tunnistust pikaajalisest varasemast kogemusest ka ilma nendeta.

Vanade Hingede tunnused.

Mõned märgid, mõned tunnused sellest, mida saavad tunda, mõista ja teada ainult "vanad Hinged" - need, kes pole esimest korda Maal. Ja mitte teine. Kelle selja taga on pikk eelmiste kehastuste ahel.

Üksinduse vajadus, eraldatus teistest, üksinduse nautimine. Selliseid iInimesi nimetatakse mõnikord introvertideks, halvasti sotsialiseerunud ühiskonnaliikmeteks - isegi sotsiopaatideks, kuid tõde on, et selliste Inimeste jaoks on üksindus loomulik, igapäevane seisund. Nad naudivad aega, mida nad iseendaga veedavad.

Nad on rahul oma üksindusega. Piisab sellest, kui nad on ainult omaette, tegelikult - nad ei vaja kedagi. Nad ei vaja väljastpoolt heakskiitu ega hindamist ega nende teenete avalikku tunnustamist - nad juba teavad, kes nad on ja mis nad on.

Teavad seda juba ammu, teavad kõike – sest see pole esimene kord siia maailma tulla. Vanad Hinged on siin varemgi olnud, nad on olnud Inimeste keskel sajandeid. Ja sügaval sisimas on neil arusaam, et Elu on tegelikult Mäng, kus stsenaarium on teada, lõpp on ilmselge, süžee areng etteaimatav.

Ei, nad pole erakud. Nad ei pelga seltskonda, kuid suurima heameelega ja kasu pärast enda arengule veedaksid nad aega pigem pargipingil taevatähti jälgides või kuulates linnulaulu, või siis veetes aega koos hea sõbraga või siis üksinda raamatu või muusikaga.

Vajadus pideva arengu ja õppimise järele, soov kasvada ja uusi teadmisi saada.

Vanad Hinged ei jää kunagi loorberitele puhkama. Nad ei karda muutusi ja muutuda, vaid lasevad kergesti lahti sellest, mille nad on juba saavutanud, selle nimel, mis veel ees ootab. Neis pole kaotuste kartust. Nad elavad Elu, mis annab kasvu, uusi kogemusi, arengut – Elu, mis on teiste rahu, mugavuse ja stabiilsuse armastajate silmis ebamõistlik.

Nad hindavad oma arenguetappe niivõrd, et on valmis läbima valu, kannatusi, piiranguid kõiges, kaotusi, tõusude ja mõõnade kaudu - selleks, et enda kohta veelgi rohkem teada saada, rikastuda uute kogemuste ja uute teadmistega, ja avastada endas uusi tahke.

Ohutus – nende teekonna lõpus siin Maa peal – on nad viimane asi, mida nad tahavad.

Üldtunnustatud alternatiivsetest maitsetest, vaadetest, eelistustest keeldumine. Alternatiivne, ebapopulaarne vaatenurk, eriarvamus, oma arvamus.

Meedia on nende jaoks liiga erapoolik, valelik, pealiskaudne, küünilisuse ja agressiivsusega reostatud ning ei too midagi uut ega kasulikku - väga -väga harvad erandid välja arvatud.

Neile ei meeldi raadio, nad elavad vaikselt ilma televiisorita. Ümbritsevate inimeste elustiil tundub neile vahel rumal, mõttetu, mõnikord - igav, põhjustades pettumust oma mõttetu, asjatu aja ja energia raiskamisega.

Sügav, eksimatu inimloomuse lugemine ja mõistmine.

Nad teavad, kuidas inimesi "lugeda". Mõnikord juba lapsepõlvest peale, näidates noores eas ootamatult küpset tarkust ja mõistmist. Piisab korraks inimeste jälgimisest, nendega lühikesest suhtlemisest ja nad teavad juba nende olemust, Elu, rõõme, muresid, hirme ja probleeme, eluviisi ja võimalusi.

Neile on selged ja arusaadavad teiste tegevuse põhjused - minevikus, olevikus ja tulevikus. Justkui oleks nende sees mingi tarkvara, mis võimaldab neil koheselt "alla laadida" teavet ümbritsevate inimeste, teiste Hingede kohta.

Seda seetõttu, et nende Hingede eelmiste kehastuste pika ajaloo jooksul suhtlesid nad tuhandete ja tuhandete inimestega. Nad tunnevad Inimeste üldist käitumist, Inimeste psühholoogiat ja isiksuse arhetüüpe ja nende jaoks pole tänapäeva inimestes midagi uut, midagi, mida nad ei teadnud ega pole kohanud varem, sadu ja tuhandeid aastaid tagasi.

Need pole subjektiivsed, vaid on tähelepanelikud ja eksimatud. Tundes inimesi intuitiivselt, näevad nad teiste tegelikke kavatsusi ja soove.

Nad ei vaja mingeid kontrolle, et teada saada, kuidas Inimene neid tegelikult kohtleb. Nad näevad seda nende silmade, hääletooni, tabamatute muutuste ja energia muutuste järgi.

Inimesi tõmbab nende poole - neil on inimestele ebatavaline mõju, neil on läbitungimisvõimet ja tarkust ning arusaamist elust palju rohkem kui keskmisel inimesel.

Nende poole pöördutakse sageli nõu saamiseks, vaatamata sellele, et nad võivad olla 10, 15, 25 aastat nooremad kui see, kes abi või selgitust otsima tuli: vahet pole, sest nad on siin elanud mitu elu, vahel kümneid elusid ja nende hing teab, kuidas raskustega toime tulla, kuidas rasketest aegadest üle saada.

Nad pole siin esimest korda, tunnevad hästi Elu ja oskavad oma kogemustega teisi aidata. Nad teavad selliste asjade väärtust ja tähtsust nagu kannatlikkus, usaldus ümbritsevate inimeste aususe vastu, sisekaemus ja eneseteadlikkus.

Nad õpivad Elu õppetunde hästi ja kiiresti ning kuulevad alati seda, mida Elu neile ütleb. Üldiselt on nad kiiresti õppivad. See mille õppimiseks kulub teisel 10 aastat, võib neil kuluda vaid 1 aasta: ju on nende Hing seda varem juba läbi elanud.

Sageli ei sobi nad inimühiskonda.

Nad tunnevad end kogu Elu pisut kohatult - alustades lasteasutustest, hiljem koolis, instituudis, töökollektiivis kolleegide, pere ja sugulaste keskel, ühistel pidupäevadel - ühesõnaga, igal pool.

Kuid nad on üksteisega ebatavaliselt head. Eriti kui mõlemad on pooled ühest Hingest.

Ümbritsev süsteem on reeglina nende suhtes halastamatu. Kuid ükski häda ei saa neid lahutada.

Nad püüavad käituda "õigesti", sobituda ja harjuda ning saada selliseks nagu on kõik teised, kuid see kõik tundub mõttetu: see on justnagu lõvi, kes arvab kogu Elu, et on lammas, kes püüab mõelda ja käituda nagu lammas, kes teeskleb lammast. Kuid sügaval sisimas mõistab ta, et ta on midagi palju enamat, kui ta üritab näida. Ta avastab, et kõigist pingutustest hoolimata ületab ta paljuski ümbritsevaid ning tema Elu, mida ta püüab juhtida, on teesklus, nagu mingi rollimäng.

Nad tõesti ei tea, kuidas sobituda ümbritsevasse ühiskonda ja saada selliseks nagu kõik teised. Ilmselt nad on proovinud seda ka varem, kuid tundsid end ebamugavalt ja see ei õnnestunud neil. Kuid nende jaoks on see normaalne: nad ei tea, kuidas on olla "normaalne", nad ei mõista siiralt, kuidas mõned inimesed võivad olla monotoonsuses õnnelikud ja kõigega rahul.

Neis on tavainimestest rohkem veidrusi ja kapriise ning seetõttu on neil raskem leida ka mõttekaaslasi ning sõpru. Mõnikord tundub neile, et nad justkui ei ela oma Elu, et ümbritsevad inimesed käituvad äärmiselt rumalalt ja kõik ümbritsev pole korraldatud just kõige paremini ...

Nad mõistavad, et Elu on ebastabiilne, täis muutusi ja kõike ei saa iseenesest mõistetavana võtta.

Kui samastate end vähemalt ühega nendest asjadest, kui tunnete end oma aastate kohta „vanana“, võite olla kindel, et see pole esimene kord, kui te siin Maal elate.

Ära lase kellelgi sulle öelda, et sa pead muutuma, et vastata ümbritseva maailma ootustele. Universum ei vaja rohkem süsinikukoopiaid ja paljundatud kloone, vaid vajab Elavaid Hingi.

Inimese Elu ainus mõte on oma surematu vundamendi täiustamine. Kõik muud tegevused on oma olemuselt mõttetud ...

(tõlge)

 

Vanad hinged tähendaks, et nad on palju kogend ja teavad. Aga miks need vanad hinged siis ikka ja jälle siia tulevad. Esoteerikud ütlevad, et – noori hingi õpetama. See ei ole loogiline.

 Kas VANA on – vana, väsinud ja „kortsus“???  Noor laps ei tea midagi (ütleme, et see nii oleks), seega ei ole tema mõistmises – valet infot. 

Seega ei õpeta Vana Hing teda, vaid programmeerib teda elama selle keskkonna reeglite järgi.

Kes on siis need hinged, kes tegelikult teeks maailma paremaks ehk omab Puhast Lehte ja oma maailmavaadet?  

Kes on aga need hinged, kes tõesti käivad juba kaua ja teavad tajuvad reaalsust paremini? See küsimus on „teisejärguline“.

Kes on unikaalid? Ja selle teema seletamine ehk tõlkimine on mul veel ees, sest see teema on pikk.

Maailmas EI OLE MITTE MIDAGI OLEMAS.

Kvantfüüsika seletab seda imehästi ja pikalt. Ma püüan loo lõpuks leida mõned „asjad“, mis on olemas ehk need on olemas kõikidel inimestel ja vastuvaidlematult.

ASI on: ese, sõna, termin, emotsioon ehk üleüldse – Misiganes.

Palju aastaid tagasi lugesin ma muuhulgas Vadim Zelandi raamatuid – Transurfingust. Seal on üks kirjeldus, mis kehtib peaaegu kõikide inimeste kohta ehk paljude inimeste elust käib läbi sama skeem.

„See mida sa tahad, seda sa ei saa; see mida sa ei taha, selle sa reeglina just saad; aga kuidas saada seda, mis sa tahad????“

Seda skeemi olen ma siiani püüdnud ka oma lugudega lahti harutada ja esoteerikud on ka selle jaoks kirja pannud Tagurpidi kirjeldusi. "Ära tee teistele, mida sa ei taha, et nad teeks sinule."

Aga nüüd tuli mingite tegevuste kaudu ka mingi seletus.

1.  Ma lugesin mitme kirjaniku mitmeid raamatuid jutti. Näiteks Jonas Johannsoni viis raamatut jutti ja nüüd E.R. Burroughsi (Tarzani looja) viit raamatut, mida polnud lugenud.

2.  Ma olen kirjeldanud Armastust ja ka mõttekäiku Tuhkatriinust. Mis juhtub edasi – kui Tuhkatriinu saab „mehele“ ehk mis juhtub järgmisest päevast Peale Pulmi. Sama skeem on ka Burroughsi raamatutes ehk ka Tarzani lugudes. Kuhu edasi??? Järgmisesse raamatusse???

3.  Ma vaatan uudiseid ja ei saa aru – miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad?? Ehksiis „vana hing“ ei mõista!!!!.

4.  Ma ei ole siiani näinud filmides, raamatutes ja muudes stsenaariumides kirjeldust – kuidas inimesed elaks elu lõpuni ÜLIMAS ÕNNES. Ammugi elusate inimeste hulgas, minu ümber. Mõned elavad hästi aga kas ka Perfektselt, kogu aeg. See olla elu selline, püütakse mulle seletada. See olla elu võlu???

On olemas selliseid termineid ja sõnu – mis on olemas. Näiteks: Elu, Energia, Mõte, Söök, Seks jne jne. On olemas doktor Vassiljevilt kuuldud kellegi filosoofiline väljend, et maailm töötab kolme asja pealt – Nälg, Külm ja Sugutung. See on tõde, aga mitte lõplik, sest ka neid pole olemas. Miks?

Konstant??? 

Maailmas pole mitte ühtegi „asja“ ehk sõna ja terminit – mis oleks Lõplikult Konstantne ehk  see ei muutu. Ja kehtib kõikidele inimestele täpselt ühtemoodi.

Näiteks sõna – MÕTE.

Just tuli mingist videost uus termin – Saja Protsendiline küsimus. 

Küsimus, millele ei suuda mitte keegi vastata. Kuigi mul on tegemata katsetus, mis selle peale vastaks AI. Aga kuna ma „seda tüüpi ei kannata“, siis mul pole seda ka kuskilt alla tõmmatud ja pole tolle värgiga tegelenud.

Selles videos oli küsimus, et – mis keeles Mõtleb sünnist saadik Kurt-Tumm inimene. Ta pole kuulnud mitte ühtegi verbaalset keelt. 

Veel hullem, ehk 101% variant oleks – sünnist KurtTummPime??? Ma pole mitte kunagi lugenud ühtegi kirjeldust, kuidas selline inimene maailmas elab.

Nüüd aga siis uuesti see minu 100% küsimus. 

Mis ASI siin „reaalses maailmas“ on Konstantne ehk üleüldse ei muutu????

Minu väide on, et – Seda pole olemas. 

Seega.

Peab olema olemas „mingi asi“, mille pealt ma seda väidan???

Paljud asjad on olemas ainult ühe variandi seletusega. Olemas on Matemaatika. Mitte see, mida meile koolis õpetati, kuigi Tehted on üsna analoogilised.

Olemas on – minu peas toimetavad Tehted: hinnangud, võrdlused, nende liitmised-lahutamised-korrutised-jne.      

ABSOLUUTSELT kõik tegevused on seesama matemaatika. Valed ja valetamine on seesama matemaatika – miinusmärgiga (või ruutjuurega!!!)

Nüüd edasi tulevad uued küsimused.

1.  Kes on vanad hinged?

2.  Miks nn „noored hinged“ ehk peaaegu 99 % inimestest arvutavad oma peas kooliajast saadud info baasil ja miks peavad neile nn noortele õpetama need Vanad hinged.  

3.  Mida need noored „edasi teevad“ ehk Sansaratavad.

4.  Mis juhtub nn Vanadega, kui nad „enam ei viitsi siia tulla“.

5.  Mis põrgupäralt peavad need Vanad ja Unikaalid kogu seda jama kirjutama ja kirjeldama. Transurfima???

6.   Miks „Rähni pea ei valuta“ ehk miks me ikkagi jaksame samadel teemadel „jaurata“. Puhkan, puhkan ja hakkan jälle. „Ole normaalne“.

7.  Jne.

8.  Jne.

9.  Jne.

 

Selleks, et Keegi-Kuskil on sellise süsteemi välja mõelnud. KesseKurja, mina ei tea, aga see on nagu aamen kirikus,  neljas instinkt peale nälga, külma ja sugutungi. Õpetada teisi ehk komposteerida teiste ajusid Oma Matemaatikaga. 

Selle pika kirjeldusega tuli mulle üks ASI (ise ei suuda ka imestada kust see tuleb).

TUNNE on olemas. Tunnet ei saa kirjeldada ega arvutada.