გამარჯობა, გენაცვალე!
Tundmatud krõnksud aga need on kaks sõna, mida õppisin ütlema Gruusia keeles.
Gamardžoba, genatsvale!
Kui soovid öelda täpses otsetõlkes "Tere, sõber!"
Teen siia blogisse lõbusamapoolse pildiseeria Gruusia reisist. Ajalooline pildirida tuleb teise blogisse.
Ma ikka tavatsen panna inimese elutegevusi ritta ja seal reas on üks tegevustest - reisimine. Mida reisidel tavaliselt tehakse?? Nauditakse loodust, ilma ja inimesi. Vaadatakse kauneid kohti ja lösutatakse mere ääres. Kapatakse mööda poode ja tavaliselt ei ostetagi miskit peale vidinate ja külmakapi magnetite. Ilmtingimata tassitakse turiste kirikuid ja losse mööda. Nohjaa mõni tegevus on veel. Kuid Gruusias on vähemalt üks ja mitu asja, mida muudes maades pole. Kui mujal käiakse ikka mööda parfüümi, naha ja kulinate-vidinate poode, siis seal maal ei lõpe enne lennuvälja ära Veinikeldrites veini maitsmine ja ka veidi rohkemgi. Mina lõpetasin selle tegevuse ära mingil viiendal päeval. Mitte et veinid poleks head olnud, aga ma põle veinisõber ka ja sellest pikemalt kui paras pilt tuleb.
Ühe tegevusega saab igal maal päris palju pilte teha. Nende kujukeste peal, taga ja kõrval oma fisianoomiat näidata. Nüüd aga märkasin, et "täiesti juhuslikult" olid pildi peale jäänud hoopiski Eesti giid ja Gruusia giid ja see lühem mees pole kääbus, vaid pikem mees on ilmselt mingi "põndaku pääl" ehk perspektiiv petab või fotoka silm väänab.
Tolle rea peal oleks võinud üle kümne "kompositsiooni" teha.
Mõni pronksikas oli veel aga ilmselt aitab küll.
Veidi "maju" kah, ilma nendeta ju ei saa ja mis see on, saad lugeda ajaloolisest loost.
Selliseid ehitisi on Gruusia täis, ja mitmes mäeotsa kirikus ja kindluses käisin, arvet ma ei pidand.
Vanad linnamajad on kirjud ja kõverikud.
Seal kaugel ja kõrgel käisime kah aga neljaveoliste bussikestega.
Selle vaateplatvormi reklaam on Gruusia visiitkaardil ja juba lennujaama videotes.
Suht mõttetu pilt, sest pilt ei ütle mitte midagi.
Kui iga mäe otsa sellist apastraati (aastast 1890) pole, siis on jalad varsti pekkis ja rakkus.
Aga vat peab ronima ja sai ronitud kah. Sellisest tunnelist, mis jäi sama palju ka allapoole.
Kui ma ütlen, et pidi palju ja kõrgele ronima, siis seda oli ka päris palju.
Käisime lausa kahes sellises Koobaslinnas. Mis need on seletan teises loos.
Teine linn oli selline, veidi teistsugune,
Ilus purskkaev aga ma ei jäta meelde kus linnas, vist oli Khutaisi.
Ühes suures linnas oli aga´t nii suur Täika, et sel polnd lõppugi. Vidinaid oli seal ilmselt "pool miljonit". Ja keskel pargis oli maalide müük, kus kah ei olnud lõppu näha.
Kauneid looduse kohti oli kah.
Ma ei tea kas Bergerreiside korraldajatel on mingi "otseühendus" ilmataadiga aga paremaid (vaheldusrikkamaid) ilmastikuolusid oli raske soovida. Alguses Tbilisis oli kuumalaine ja teadagi mis jutt hakkab põhjamaa inimeste suust tulema. Siis tuli mägedes, kus me ööbisime mäesuusakeskuse jahedamates tingimustes, päris vingelt Pauguga vihma, niiet vesi voolas nagu Pärnu linna üleujutuse ajal ka majade õuedes ja tänavatel.
Kolm päeva olime Batumis ja esimesel õhtul oli seal ka ikka päris suur pladistamine aga kaks viimast päeva paistis päike ja ma sain kolm korda ennast Mustas meres lobistamas käia. Vot ja seal ujumise ajal oli Üllatav lugu. Ma hakkasin merest välja tulema kui tundsin jala sääre juures "mingit palli". Lükkasin käega ja see sunnik oli tatine. Kui veest välja tulin oli säär tsutike nagu kõrvenõgest saanud. Paganamas Medusa Korgana, pritsutas miskit kemikaali ja päris mitu tundi kipitas, täpselt nagu nõgesega oleks saanud.
AI seletas nõndamoodi, et olla kahte tüüpi, mul oli siis selline.
Musta mere meduuside kõrvetus on ebameeldivalt terav kogemus, kuid õnneks tunduvalt ohutum kui eksootilistes troopikameredes.
Sinimeduus (Rhizostoma pulmo): See suur, tihti kuni korvpallisuurune ja sinaka või lillaka äärisega meduus ongi peamine "süüdlane". Tema püügiharjastel olevad kõrverakud eraldavad nahaga kokku puutudes mürki, mis tekitab tugevat põletustunnet, punetust ja nõgeselööbe taolist paistetust.
Hästi tsipake ka muuseumidest ehk käisin ise Tbilisi ja Batumi ajaloomuuseumides.
Millalgi elati igal pool meite RokalMare tüübi majades, peeru-pirru valgel, mida mina isiklikult EiUsu, sest.
Metallide tehnoloogia seda ei kinnita ja tõestab hoopis vastupidi.
Oli seal potte ja panne, kanne ja portselani ja õige vähe ka roostes rauda.
Aga kulda oli palju, hiiglama palju. Teises loos näitan rohkem.
See teema on kah rohkem nagu ajaloo teema.
Nüüd aga kaks "põhiteemat". Ei tea kohe kummast alustada?
Ai mulle kunst ja joonistamine meeldib. Alustuseks selline "värviline vana koolibuss".
Kunsti ja joonistusi oli seal kah vist rohkemgi kui "pool miljonit".
Maalidega magneteid pole mina enne näindki.
Nõukaaegset tehnikat oli seal igat sorti aga see vana Mosse oli vahva.
Keegi "ärimiis" tegi Maja. Sellist maja pole kunagi olemas olnud, sest ta miksis selle "üsna kõverpeeglisse".
Kes aga selle maja, mis hotelli aknast paistis, nii "ära vigurdas" ja miks. Igatahes seisis see suht kasutult.
Sama nagu ka see ilus maja, mis oli müügisildiga. Oleks võinud ju ära osta - mis ta tühi ikka maksnud oleks!!!
Ma ei tea kuidas võiks nimetada "metallimehaaniku kunsti" aga ma oleks ka mõne sellise "praktilise asjakese" kokku keevitanud.
Ütleme nii, et siia kulub päris hulga vanarauda ja selliseid Liikuvaid masinaid nimetatakse RatRod-ideks. See võiks siis olla - RatTree.
See on ka Vana Massin aga seda ei saa Rotikaks pidada, sest sellel on lausa "kliimaneutraalne" elektriajam peal.
Tbilisis juhtusime samal ajal Seebikarpide ajamise peale, mis toimus ka Tallinnas samal päeval. Jabur üritus, sest rahvast oli nii palju ja kestis pea terve päeva. Videost Juutuubis on parem vaadata.
Nüüd aga KÕIGE TÄHTSAM TEEMA.
Ma tean seda juba ammu, et eestlase on vaiksed, kilplased ja mökud aga et nii mökud, seda ma poleks uskunud. Teate küll kui kuskil-kellelgil on Suur Pidu ja peaks seda kuidagi avama, siis on mökud kõik. Keegi ei julge lauas püsti tõusta ja Mõnda Head Sõna öelda. Vat Gruusias see nii ei ole. Iga mees tõuseb aga püsti, tõstab klaasi ja ütleb piiika toosti. Siis käivad klaasid ja pokaalid iga kord killa-kolla kokku ja lärm tõuseb taevani. Äi seda ei saa meite maale iialgi sisse juurutada.
Parim, mida eestlane suudab, see on nt kirjutada Veisspuuki - PÕS!!!
Mitu veinikeldrit me läbi käisime, seda ei tea aga veini joomine (maitsmine) kestis reisu lõpuni. Ma läksin Teravama peale üle. Pärast kirjeldan - mis tulemused olid.
Aga üks ühine lõuna oli veinitalus, kus peremees ütles toosti ja tahtis, et meist keegi kah ütleks. Ei lase teil isegi kolme korda mõistatada Kes see esimene ütleja oli. Pekki ta pistis mulle (õnneks mitte suure) kõvera sarve pihku ja seda korraga juua (polnud just palju) oli üsna "mõjus".
Veinisõpradele annan ühe "otsimise tegevuse". Kui keegi on heleda veini sõber, siis otsige kas on müügis Gruusia heledat veini, mis on Kollakat värvi. See on seisnud savinõudes ja see maitseb päris hästi.
Ja siis see peremees laulis ilmatu ilusa häälega. Lõid Gruusia giidiga koos, kes on ka olnud tantsuõpetaja ja ka Eestis käinud, vingeid džigittide tantse ja lõpuks lõime ise ka omi tantse. Karajaani äi saanud näidata (mökud sellised).
Seal oli ka vana peremees ja veel vanem peremees, kes oli päris eakas.
Gruusiast maitsesime nende Hinkalisid ja ühel õhtal oli ka meie hotellis "atraktsioon" ehk proovisime noid kokkade juhatusel ise kokku kerida. Ütleme nii, et ise nad söövad noid "pelmeene", mida ei tohi ilmaski pelmeenideks nimetada ja ka seda Juustupitsat - Khatšapurit, lausa iga päev. Mul sain noist villant.
Tahtsime päris Gruusia šašlõkki süüa aga ma ütlen "saladuse katte all", et eesti poolpekine ätikamaitseline, rasvatilkuv on ikkagi parem.
Vot ja selle talu veinikeldri ukse veeres leidus ka TõsiFilosoofiat.
"Kes ei tööta see ei joo" ehk Kes veini ei joo, tollel pole ka elust rõemu.
Ma ise mõtlesin kah tarkuse välja. Vein Ei Ole Alkohol.
Kui tundub, et elu on Pekkis, siis tea, et oleks võinud veel hullem olla - kui sul oleks allergiia.., veini ja tšatša suhtes.
Miks ma seda ütlen. Tegelt ma pea üldse alkogooli ei tarvita. Aastas paar korda "reguleerin veorihma pingsust pisut lõdvemaks". Nii ka reisu viimasel pidulikul õhtusöögil. Seal oli vein kannudega laual. Üks naine laulis elektriklaveri pillimehe saatel igatsugu laule. Ma küsisin (reisiseltskonna tungival nõudmisel), et kas - gruusia muusikud Anja Veskit kah teavad. Vat algul nad sorisid arvutist Raimond Paulsi "Alõe Roosõ" välja, aga siis tuli Annuška lugu kah ikka ära. Pidu kestis kaua ja tantsu lõime ikka kah ja tooste öeldi kah. Aga teema siis? Vat ma läksin üle kohaliku puskari Tšatša (mis puhtuselt ei andnudki "õlisid" tunda) peale ja lõpuks hakkas "rihm üsna loperdama". Mis oli tulemuseks? Kuskil öösepaiku ärkasin veidi ja tundsin, et suu nagu tsipa oleks "kuivavõitu". Hommikul aga ei midagi. Igaks petteks vanamehe kogemusest, pistsin paar aspiriini nahka ja Terve Päev - ei midagi (olematu pohmell). Vat nii. Siit moraal. Kas ei joo üldse, või juua ainult Puhast Kraami.
Ja pole ka vähetähtis saksakeelne õpetus
Ma ei tea - Kelle kohta see hoiatus käib aga Luualendajatel on taluvuse piir tihtipeale madalam kui Mägedepoegadel.
Aeroobikast ja bodibildingust ei tea ma palju aga asi seegi "sport".
Vein ei maksa palju aga millegi eest ikka küsitakse ka hinda. Kohalik Lari ühik tuleb jagada kolmega, siis saab hinna Eurodes.
Ühes veinimuuseumis oli "väidetavalt" kõikide aastakäikude pudelid riiulites. Ma püüdsin salaja katsuda, kas seal sees kah midagi on 1800 aastate lõpust. Midagi - pool pudelit seal loksus, ülejäänud olevat "äraauranud".
Nüüd aga elavatest loomadest.
On üks asi, mida eestlased enam ei näe mitte kunagi ja selles on "süüdi" euronõuded. Kõige vahvam episood oli hotellirõdul kui ma hommikul kuulsin, et asfaldi peal käib kipa-kõpa klõbin. Kaks hobust jalutasid hommuku varra kodu poole. Kust kohast, seda nad ei hirnunud. AGA. Seal jalutava IGAL POOL külades lisaks vabadele hobustele ka vabad lehmad ja vabad sead. Lähevad isegi bussi eest üle asfalttee. Seal on ka vabad lambad, vabad kuked, kanad ja haned ja Gruusia ei ole Kassimaa, sest.
Nii palju vabasid koeri pole ühelgi maal olemaski. Kõik koerad on sõbralikud ja kõige vahvam koer oli meie Hiltoni hotelli fuajees ööbiv kutsu. Magas terve öö ressepssiooni ruumis vaiba peal. Päeval nad tegelevad enamasti sellise tegevusega.
Nüüd aga asjakohast infi TehiseAru kohta, mida tänapäeva inimesed ikka räägivad - on see hea või on "saatanast".
Kuigi me teame juba, et iga AI käest küsimine "läheb meile maksma" elektrikoguse, mida elektriauto kulutaks Tallinnast Rooma sõiduks ja umbes 2 tonni jahutusvett, siis ma loodan, et Maakera peab veel 35 aastat vastu, sest 100 on ilus number, ehk - minu eluea peaks see veel vastu!!!
Vahest on ikka hea ta käest küsida küsimust, millele Vikipeediast peaks päevi ise nuhkima.
Vot siis üks reisukaaslane leidis sellise olluse.
See on laulutsikaadi (Cicadidae) nümfi kest (teaduslikult exuvia).
See on väga tüüpiline ja põnev leid soojemates piirkondades nagu Gruusia. Need samad tsikaadid teevadki suvepäevadel puude otsas seda laialt tuntud, kõrvulukustavat sirinat.
Selle kesta taustalugu on selline:
Pikk elu maa all: Tsikaadi vastne (nümf) elab sõltuvalt liigist mitu aastat (mõnel pool maailmas isegi kuni 13–17 aastat) maa all ning toitub puujuurte mahlast. Pildil on väga hästi näha tema tugevad, köndistunud eesjalad – need on mõeldud just mulla kaevamiseks ja uuristamiseks.
Maa peale tulek ja kestumine: Kui nümf on valmis täiskasvanuks saama, kaevab ta end maapinnale, ronib mõne puutüve, taime või kivi peale ning kinnitub tugevalt küünistega pinna külge.
Uue putuka sünd: Putuka seljakilp rebeneb piki keskjoont ning sealt ronib välja tiibadega täiskasvanud laulutsikaad. Vana kest jääb kuivana puutüvele rippuma – täpselt sellises poosis ja kujul, nagu te selle leidsite.
Tühjad kestad on täiesti ohutud ning säilivad pikalt. Kas kuulsite Gruusias läheduses ka seda tugevat tsikaadide sirinat?
Ja vat ei kuulnud. Ilmselt olid nad juba "ära lennanud" või mõneks muuks ussikeseks moondunud.
Giidi jutustamistest sain teada, et Gruusiarahval on ainulaadne keel ja tähemärgid ja nad ei kuulu mitte ühessegi teise rahvaste gruppi. Mulle jäi aga silma see, et see tekst meenutab suuresti enamustes peredes kasutusel olevat hellitus sõna.
Kuidagi kõlaks see kui - Emes Emps.
Batumi linnas oli ka nostalgiiat. Maitsesin ära ja see ei meenutanud nõuka kolmekopkast. Pigem oli lahja vurstuga ja liiga tumme. Vene aegas oli see rohkem nagu Non-alkogooliga õlleke.
Ma ei näinudki seal oma lemmikuid Pronkskahureid. Vaid ühes muuseumis olid kaks rauast roostetanud toru.
Aga noo neid torusid oli seal ikka päris palju. Igas majapidamises, nagu väidetakse.
Üks Majesteetlik pildike kah veel lõppu. Keage esi, mis tollega pääle hakkate, äkki kulub kuskile riputada!!!!
