KASTIS või VANGLAS.

 

Info tuleb alati Mitmest Kohast korraga. Loo ajendiks on Milaano olümpia meeste iluuisutamise Olümpiamedal. 

Meeste võistlus on äge Võitlus, millegi nimel aga – mille nimel??? Kõik need sportlased, kes meile esinevad, võiks need Kilokalorid panna ükskõik millise muu tegevuse sisse ja nad oleks „palju rikkamad“, materiaalses mõttes. Miks nad seda teevad? 

Et olla Kümmekorda Kuulsam, või mis? Ehksiis. Ühel hetkel istusid Kasahhi kutt ja kaks jaapanlast  toolide peal ja  - ei teinud mitte midagi. Järsku selgus, et neist kõigist said medalistid, sest 5-6 suurfavoriiti kärssasid külma jää peal. 

Tean, mida iga inimene selle peale ütleks. Nad ju tegid seda Enne. Enne mida? 

https://et.wikipedia.org/wiki/3D-renderdamine

Ma olen püüdnud Oma Ajuga ette kujutada, mis see on. Kuidas inimene selle peale tuli, et teha selline Mängu keskkond. Ehksiis selline taustsüsteem, kus Kogu pilt ei ole nähtav ja igal järgmisel hetkel ilmestub tulevikust lahti suurem pilt ning kuhu kaob Minevik.

 Inimese elus KÕIK tegevused ja eriti probleemid, tekivad Teadmatusest. Me loome oma elu Juhuslike tegevuste printsiibil. Tuleb nagu tuleb ehk üks päev korraga. 

 See on Absoluutne, ainult ühe variandi, kirjeldus – Mäng. Võtad arvutimängu, seal pole võimalik „ära surra“, proovid erinevaid variante ja Teed Midagi. 

Mis on olümpiamedali Väljund???  Mitte keegi ei mõista sellele vastata ja ka mina, sest ka mina käin mängu mängimas ja võistlemas. Miks ma käin???? Neile küsimustele saab vastuse ainult teadusest.

Teadus nimega Kvantfüüsika.  Miks on olemas kvantfüüsikud ehk miks Mina tahan teada vastuseid. 

Üks vaheklipp eelmisel nädalal oli üks vahva kvantfüüsikaline Horoskoop. Enamus inimesi muigavad „leheveeru“  horoskoopide peale ja neil on üks „fundamentaalne“ küsimus. 

Miks kõik Kaksikud ei ole täpselt samasugused. Aga ei saagi olla, sest on täiendavad tegurid: mees ja naine, sünniaeg ja koht, vanemate omadused, keskkond ja haridus jne jne. 

Kaksikud on inimkeha mõistes – Närvisüsteem, mis jagab laiali informatsiooni. Niiet mina enda tegevuste peale ei imesta enam.

Kvantfüüsikas on mõned Põhi teooriad ja neid jagatakse pea igas ulmefilmis. Schrödingeri kass (Kast).

  https://et.wikipedia.org/wiki/Schr%C3%B6dingeri_kass

Mitmed mõtlevad inimesed on kirjeldanud, et – me elame vanglaplaneedil.

Kass kastis ja Vangla on üks ja sama. Ma olen aegajalt tundnud seda, et kõik meie tegevused on vanglakong või hullumaja palat.

Näiteks on vangla: kool, töökoht, haigla jne kui sinnamaani, et ka – kõik hobid. Ehksiis, kõik need tegevused, mida me teeme Ise ja oleme teatud hetkel mingite Reeglitega piiratud tegevuste juures, millegi imeliku „tunnustuse“ saamise eesmärgil.  

Isegi hobid on need ja vahest kõige ehedamal kombel, üüratult keeruliste reeglitega. Üks selline näide. 

Kas Fred Jüssi lõkke taustal Mitte Midagi tegemine ehk Viljakas Molutamine on Vangla?  Oleneb inimese seletamise vaatenurgast. Onjaeiole.  

Kui inimene on nüüd see Kass, siis - Kes vaatleb sinna kasti sisse. Kui inimene on kasti sees, siis kas ta vaatleb Kastist Välja ehk kuidas muutub, iga minu tegevusega, minu reaalne Reaalsus.  Aga nii ta muutubki. Ma tahtsin saada mitmeid tegevusi ja äkki selgub, et ma pean pühapäeval valima kolme erineva tegevuse vahel kuhu tahaks  minna. Kuidas valida???

Inimene elab Mängus ehk Kastis. Inimene ongi Schr Kass. On Olevikus, liigub Tuleviku poole ja MEENUTAB minevikku.

On veel üks keeruline kvantfüüsikaline mõttearendus ehk – Kas minevikku on üldse kunagi olnud. 

Boltzmanni aju - Wikipedia 

Boltzmanni aju mõtteeksperiment viitab sellele, et tõenäoliselt tekib aju spontaanselt, koos mälestusega, et see eksisteeris meie universumis, kui et kogu universum tekkis nii, nagu kosmoloogid seda tegelikult arvavad.

Mille alusel sa Mäletad minevikku?  Sa ei mäleta näiteks selle loo algus kolmandat lauset. Mina kah ei mäleta, enne kui ma lähen sinna alguse teksti tagasi ja loen uuesti. 

Me mäletame oma minevikku: fotode, lugude, teiste inimeste meeldetuletuste ja mitmeid kordi läbielatud analoogiliste sündmuste baasil. 

See teooria on Väga Hirmutav. See on hirmus Süsteemile. 

Meile püütakse pidevalt meenutada Ajalugu, meie elulugu ja neid tegevusi, mida me justkui oleks teinud. Ja eriti veel neid, mis on ullult negatiivsed. 

Kui inimene korrakski nõustuks selle arvamusega, et.  Tõeline on vaid see hetk, mis on nüüd ja praegu ja mingit Minevikku pole kunagi olnudki, Siis kukub see meie praegune süsteem kokku. Tervet süsteemi kokku kukutada pole mul mõtteski aga ma saan seda teha nende Asjadega mis mulle ei meeldi/meenutada.  Selle malli endasse juurutamisel jääb mul palju vähemaks neid Meenutusi, mis ei ole tulevikus vajalikud. See oli praktiline „meetod“.  

Ma ise küsin aga edasi. Kui me Renderdame oma tegevuste tausta. Kui me vaatleme ennast Kastis välja või ka kasti sisse, siis kuhu kaob Teine (ja rohkem) variant. 

Kuhu kaob Energia, ehk Potensiaal. 

Kuhu kaob see Taust, mis peaks iga kord uus olema. 

Lugu läheb jälle liiga pikaks.  

Kus kohas on kõik faktid ja variandid. Ehk näiteks. Kus on Kogu Maailma Ajalugu???  Kõik need jaburad faktid, mida saab tänapäeva AI abiga arvutada välja, et neid sündmusi ei saanud füüsiliselt olemas olla. 

Tõmban otsad kokku ja allesjäänud küsimused ilmestuvad ilmselt mingis uues loos.     

Kas on olemas Ilmaminevikuta Vanglat. Ilmselt mitte. Reaalsuses ehk Mängus mitte. 

Kas on see olemas Unes ehk ebareaalsuses.

Kas inimene on vanglast väljas - Hullumaja puhvetis. Või Douglas Adamsi loos – Maailmalõpu restoran.  See meenutab mulle – psühhotroopseid ained ja alkoholi. Kas inimene on vanglast ehk Reeglitest Väljas - joobe seisundis. Joobes millest ? 

Ai ma hakkan lõpetama, küsimused ei lõpe Iial.   

Kassi eesmärk.  Eksperimendi põhiküsimus on: millal muutub süsteem kahe oleku segust üheks konkreetseks olekuks?

Väiksed kastid linnaserval.
Väiksed kastid tehtud tiki-taki.
Väiksed kastid linna serval.
Neil on kõigil nägu üks.

Siin on pruun ja seal on valge.
Mõni hoopis helekollane,
kuid nad kõik on tehtud tiki-taki
ja neil ongi nägu üks.

Isad emad majakestes,
kõik nad käisid ülikoolides,
kus nad pandi kastidesse,
et neil oleks nägu üks.

Üks direktor teine doktor,
kolmas tuntud peainsener.
Ja nad kõik on tehtud tiki-taki
ja neil ongi nägu üks.

Kõik nad loevad jutunurka.
Välgumihkel üle kullatud.
Kodus seitse nailonsärki,
tsellofaani pakitud.

Neil on saunad keset metsa,
kuldse päikse all nad elavad.
Rohu eest ja külma vastu,
resoluutselt võitlevad.

Veel on kõigil mitu lipsu,
põuetaskus elukindlustus.
Kõik nad kasvatavad lapsi –
koolis tarvis kuulekus.

Lapsed näevad palju vaeva,
kuni uksed avab ülikool.
Seal nad kaovad kastidesse,
joondu, valvel, parem pool.

Peale kooli omavahel
spetsialistid abielluvad.
Palju õnne, poisipõnne,
orav rattas kiirustab.

KIRJELDA ÕNNE.

Ausammas Õnnele - Kohe hakkan laulma.  

  Ma võiks igal hommikul kirjutada loo või terve raamatu aga kuna seda ei saa tunni aja jooksul tehtud, ma ise olen kogu teema läbi hekseldanud, siis ma ei viitsi enam trükkida. Mul on arvutis üks kaust - Mõttega pildid, säält vahest hää võtta. 

Ma kuulan tohutus kogustes Maksimaalselt ulmelisi videosid. Siis ma kohtun aegajalt inimestega ja küsin neil – Lolle Küsimusi. Need on nii lollid küsimused, et inimesed jäävad mulle pikalt otsa vahtima, löövad käega ja ainult mõned üksikud suudavad mulle vastata üsna samamõttelise lausejupiga – Arne, kes sa siis ise ei tea??? Hallelluuja, kui ma teaks, kas ma siis küsiks??? 

Kurioosum on see, et kui mulle on alguses mingi teema tundmatu ehk, natuke tean küll, aga on asju mis panevad küsima põhjalikult – viimase vindi, viimase keermejupini.  

Noonäiteks arutasime viimasel Lektooriumi õhtul teemat, mida ma polegi Lõpuni Äravormistanud. Teemaks oli.

 Mis on Õnn? 

Kes on Õnn? 

Kus on Õnn? 

Miks on Õnn? 

Milline see „välja näeb“?  Jne. 

Alguse sai see Peetri sünnipäevast, kus ka tema ei saa aru mis tähendab – PÕS ehk Palju Õnne Sünnipäevaks.

 Mul on alati olnud sellega seoses küsimusi. Kui Palju? Mis on Õnn? Ja – Miks ainult Sündimise kuupäeva kandvaks päevaks. Kas soovijatel pole endalgi nii palju õnne, et nad suudaks ette kujutada, mida võiks soovida siis nt minimaalselt – terveks tulevaks aastaks. 

Teate, ma kohe hooman sinu lugemise ajal, kuidas sa arvad, et – Arne jaurab jälle neil teemadel. Ei jaura. Sest ma tegin eksperimendi ka. 

Ma küsisin umbes 10 inimese käest, et kas neil on mingit kirjeldust – Milline Näeb Välja Õnn? Mitte keegi ei suutnud ühtegi mulle mõistetavat kirjeldust anda, peale selle Häma, mis on tüüpiline inimesele, kes ei viitsi teemaga lõpuni minna ja jaurab kulunud fraasi – Õnn on sinu sees.    

OKEI, nõus, Kus siis veel aga Milline see välja näeb?  Mina tahan teada, mina tahan kirjeldust, ma ei taha jaburat vastust. Enamus ütleb et, Õnne kirjeldust ei ole olemas. Mul on. Mul on neid nii mitu kui palju ma tahan ja panen selle versiooni lõppu, mille pakkusin Lektooriumis välja ja neil kõigil ei olnud sellele kirjeldusele mitte ühtegi vastuväidet ehk – nad olid sellega Samas Nõus. 

Nüüd te võiks selle loo kinni kõpsata ja omi töid minna tegema aga Tsirna Arne küsib edasi. 

Kus Sees?? 

Valter Moers oma raamatus Sinikaru kirjeldab, kuidas inimene (ehk Karu) elas „terve ühe elu“ - Aju sees. Kahes ajupoolkeras ja mida ta seal „nägi“. Pikk kirjeldus aga juba alguse kirjeldus on Võimas. Selleks, et üldse Ajusse minna, pidi ta peaaegu ära uppuma KõrvaLägasse. Sellesse mädasoosse, mis tekib kogu elu jooksul kuuldud sopainformatsioonist. Võimas kujutluspilt, kas pole? 

Rohkem ma kirjeldada ei jõua, sest ma kopeerisin ja printisin selle raamatu endale ja hakkasin seda „vaikselt“ uuesti üle lugema (kui aega on). 

Täpselt samalaadseid teemasid kui Õnn, on ka veel teisi. Näiteks Armastus. Mis see on ja kus see on? 

Need on sellised Sõnad ja Terminid, millele ei saa anda ühelauselist seletust, sest need on Abtraktsed küsimused.  

Mis on Õnn? See ei ole küsimus, sest sellele pole vastust. Toon näite. 

Ütle kiiresti, mitu sõrme on ühel käel. 

Vastus Viis on vale vastus. 

Õige vastuse saab anda ainult Kriminalist Holmes või Poirot, sest tema „kuulas“ küsimust, mitte ei hakanud kohe „luuletama“. 

Vastus on - Kiiresti. 

Mis on Õnn, pole see küsimus, mida sina mõtled ja vastuseks on – Õnn ja ainult see Sõna, ei muud. 

Selleks et inimene saaks hakata üldse mõtlema, tuleb esitada küsimus arusaadavalt. Näiteks. 

Kirjelda oma sõnadega, kuidas sa mõistad sõna Õnn ja seisundit, mida inimesed Õnneks Peavad. 

Vat nüüd hakkab iga inimese mõte tööle. 

Kui palju??, on kohe järgmine küsimus . Kui palju on Paras Kogus? Mu hea sõber soovis mulle kunagi sünnikaks – Õnne Õnnetuse Piirini. Parim, mida siiani olen kuulnud. Aga ikkagi – kui palju. 

Tõin ise kujutluspildilise küsimuse. Kui õnn (ka nt armastus) oleks üks „malmist pudrupott“, siis kui paks võiks see Leem olla. Kas ikka väga tummine ja maitsetega, kas pipart peaks seal kah sees olema, jne?  Ja selline see Õnn ongi. Vahest tahaks kohe midagi soolast, heeringat, ja Torti . (Polkovniku lesk). 

Midagi võiks veel kirjutada aga vaatan kas tuleb, ehk.

 Panen siis selle kirjelduse, millega olid nõus kõik inimesed. Ma võtsin laualt teetassi ja seletasin. Kui ma olen hetkel siin ruumis, kas selle teetassiga või ka ilma selleta. Ma olen siin ja ma Olen Oma Eluga Rahul. Siis ma olen Õnnelik.

OK, tuleb.  Me vaatasime sellel õhtul ka selle teemaga filmi, kus palju „tarku filosoofe“ püüdsid Õnne seisundit kirjeldada. 

Ekhart Tolle püüdis „tolletada“ – elamisest hetkes.

 Kvantfüüsik püüdis tsipa seletada – Vaatleja efekti.

 Igasuguse esoteerikud, usumehed ja teised seletasid oma vaatevinklist. 

Aga seal oli ka üks naljakas fakiirilaadne tegelane, kes viskas kilde. 

„Hetkes ei saa elada, sest klõps ja see hetk on läinud.“

 OK, Tollega olen nõus, et lollus on elada minevikus ja ainus, milleks see teadmine on hea, et ainult Kärna Ärni on nii loll, kes astub kolmandat korda ka sama reha otsa.

 Minu lemmik seletus mineviku kohta. Me kirjutame terve elu raamatut – Tagantjärgi Tarkuse Leksikon. Sinikaru on selle leksikoni kirjelduse Koodiraamat (paksult koode täis). 

Fakiiri lause, mis klõpsas hetkega minu pähe. 

„Ma elan parem Tulevikus, ootan teise järgi, sest nii on palju vähem stressi.“ 

Ehk ka Sinikaru moto – „ „Elu on liiga väärtuslik, et seda saatuse hooleks jätta“.  

Nii näiteks teen ka mina ja miks ma vähe kirjutan. Ma ise kuulan ainult selliseid videosid, mis on Põrgulikult Ulmelised. Ja nendest ei viitsi ma lugusid teha, sest need on üsna uskumatud, neid ei loeta ega väga ei kommenteerita,  aga üllatus-üllatus, mõne ajapärast on see „tavaliste inimeste“ reaalsuses. 

Tuletan meelde minu kirjeldusi (ette) kuidas riidest maksiga nanoosakesi ei saa  püüda. 

Ilma nuppudeta telefonid, mille tulekut teadsin mina ette terve aasta (otse soome telefoni tehasest). 

Ja ka nt praegune AI „õnnetus-erutus“. 

Tehis Intellekti pole olemas, pole kunagi olemas olnudki, sest seda ei saa välja mõelda. Me lihtsalt elamegi selle sees ehk Matrixis.

Õnnetuse vähendamine. 

Sellest filmist tuli ka mingi „praktiline meetod“, kuidas Õnnelikum Olla. Ma ise veidi lisan sellele. 

Enne toon näite spordist, igasugusest spordist, aga mina sellest mida ise teen. Kui ma võistlen, siis kogu aeg ma kuulen väljendit – seekord jäi õnnest puudu või ei olnud õnne. Täielik jama. Sa ise lõid nupu august mööda. Kuidas sa suudaks mängida 50 mängu ja teha nt 600 lööki päeva jooksu Perfektselt. Ei ole võimalik, sest su peakolu peab arvutama 1000 korda sajandik millimeetreid ja tuhandik njuutonmeeterid, pluss mc ruudus, mc2. 

Sportlik Õnn on see – Kes vähem eksib. Ka KaarviOtist, saab ajapikku maailmameister.

Aga meetod siis.

Kui sul on Õnnest miskit puudu või Õnnetust üle, võta paber ja pastakas. Pane need kirja. 

Ma väidan 1000% kindlalt, et kui sa seda ei tee, siis jääd aegade lõpuni neid õnnetusi ainult Peas Keerutama. Nüüd tee nende kirjeldustega – mida ise tahad. Tulemus on see, et mida vähemaks sa neid koorid ja paremaid asju lisad ….    Saite isegi aru!!!!! 

See on nüüd sinu  Raamat – Koodiraamat, mida sa saad koostada ise.

Kui ma kontrollisin teksti, siis ühes imelises kohas - Rõdul, ühe imelise asja toimel tuli sellele seletusele lisa. 

Sa pead selle, mis sulle ei meeldi - Maha kriipsutama ja pane taha kirje - TEHTUD. 

Esoteerikud seletavad, et sa kustutad selle ara. 

Realistid - sa unustad selle ära. 

Kvantfüüsikud - sa liigud järgmisele Oksale. 

Matrixi teadjad - seda pole olnudki. Jne.  

Tagantjärgi Tarkuse Leksikoni „täiendavad“ reeglina ka need inimesed, kes on sinu ümber ehk ka see „kes on kõige lähemal“!!!! 

Seda lugu ajendas kirjutama hoooopis teistlaadne video (umbeulme), mida ma kuulasin. Imelik kuidas peab Eesmineja- Pioneer looma midagi sellist – Mis ei lase seisma jääda.  

Ehk on veel üks teema. Kas elu peaks olema Eriline või Tavaline. Ka see teema on mul peas läbi jahvatatud.

Lõppu veel üks lause selle Lektooriumi filmist, sest teemasid oli seal pea kümme.

„Naised ei mõista meeste Mõtteid ja mehed ei mõista naiste Tundeid“.

Öelge nüit, kesse kurjam mõtles piibliloo sees teha miskit mehe küljeluust!!!???

 Kas see tegelane oli lollakas või. Ja kesse tuli mõttele teha Baalüloni torn, tekita keeled, et inimesed üksteisest aru ei saaks. 

Naistel on küll keel ja Keel, aga miks nad ei suuda mehe mõtlemise tarvis Omi Tundeid kirjeldada (sa pead ise aru saama). 

Halleluuja, ma ei viitsi. Aga eks see luuletamine ( õigete sõnade grammatiline ritta seadmine vastavalt selle aja kommetele) ole ju keeruline kah.

„Päikese kiired kuldasiwad puude latwasid nii et just nagu kullatud oliwad ja linnud laulsiwad puude latwades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks sääl kaunis wagane lugu olnud aga nad laulsiwad ilusti ja see oli wäga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, (siin oli komma) tuul kiigutas puude latwasid mis wäga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taewas oli taewa karwa sinine“…

Mina, tulnuna Kuskilt Mujalt, ei saa ka kunagi aru kuhu seda Komma panna. Aga nüüd tuleb üks rasvane punkt .

Kurja küll, ikka veel, Pipi Spunk tuli meelde. Punkt.

  

MÕTELEV INIMENE.

 

See tekst on Postimehest ja et see säiliks kopeerin selle endale ka. Selles artiklis ühe "vea" leidsina aga ega kõik mõtlevad inimesed pole ka alternatiiv-ajaloolased ning las see pisuke veake sinna siis jääb.  

TÕNU LEHTSAAR ⟩ Kuhu kadusid korraga kõik kommunistid? (51)

• Soovmõtlemine on sageli vastuolus teaduspõhise tõega.
• Mida rohkem on ühiskonnas pingeid, seda suurem on võimalus soovmõtlemise levikuks.
• Ka kõige sõgedamatel soovmõtlemise aegadel saab üksikisik säilitada terve mõistuse, eneseväärikuse.

Tänapäeval rõhutatakse sellised mõisteid, nagu teaduspõhine lähenemine, faktipõhised seisukohad ja tõenduspõhine materjal. Põhjuseks asjaolu, et eriti kübermaailmas levib arvukalt arvamusi ja seisukohti, mis ei rajane mitte tegelikkusel, vaid arvaja soovidel ja ihadel, kirjutab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar.

Soovitame lugeda

Postimees

Bluff: «looduskaitse» alla on arvatud ohtralt kõrgepingeliine, asfaltteid ja mürgitatavaid põlde

Majandus

Uusarenduse omanikud vihased: kallitest kontrollidest hoolimata saadi lubatust kehvem maja

Arvamus

ENE KALLAS ⟩ Titekeelest pole palju titemeeleni

Postimees

ÜRO: Ukrainas algas aasta Vene rünnakute ja hävinguga

Naine

KIHLUSFOTOD ⟩ Muusik Mihkel Mattisen palus kallima kätt

Elu24

ÕNNESOOVID! ⟩ Spordireporter Kalev Kruusi perre sündis kolmas laps, poeg sai omapärase nime

Minu põlvkonda puudutab see teema isiklikult. Kasvasin ja käisin koolis nõukaajal, kui valitses kommunistlik ideoloogia. Paljud uskusid, terve ühiskond läks kaasa, vähemalt näiliselt. Ülikoolides õpetati teaduslikku kommunismi. Tegutsesid asjakohased instituudid, peeti konverentse, avaldati uurimistulemusi. Osutus, et tegemist oli siiski utoopiaga, millel oli oma sisemine loogika, kuid mis ei vastanud tegelikkusele ja seepärast ei jäänud ellu, vaid hääbus ajaloo prügikasti.

Miks inimesed usuvad ja elavad selle järgi, mis ei ole tõde? Kas tegemist on rumaluse, pahatahtliku eksituse või hoopiski millegi üldinimlikuga? Kas ja kuivõrd tegelikkus on üldse tunnetatav? Ja lõpuks see suur küsimus, mis on tõde? Nähtus on igatahes psühholoogiliselt huvipakkuv.

Ühena esimestest juhtis psühholoogias soovmõtlemisele tähelepanu Sigmund Freud. Tema nimetas seda nähtust illusiooniks. Oma raamatus «Ühe illusiooni tulevik» (Die Zukunft einer Ilusion, 1927) analüüsib ta seda, kuidas tekivad illusioonid. Ta ütleb, et oma sügavamate tungide, hirmude ja jõuetuse tasategemiseks loovad inimesed illusoorse maailma. Freudi arvates on just religioon üheks inimkonna põhiillusiooniks.

Hiljem rõhutati humanistlikus psühholoogias, et küpse isiksuse üheks tunnuseks on teravdatud tegelikkusetaju. See tähendab, et oma psühholoogilist potentsiaali teostav inimene on tegelikkusest õigesti aru saanud. Ta ei lähe vastuollu tõega, vaid arvestab loodust, ühiskonda, majandust, moraali ja isiksust puudutavate vääramatute tõsiasjade ja seaduspärasustega.

Kaasaegne sotsiaalne konstruktivism väidab, et tõde ongi kokkuleppeline, konstrueeritud, mitte päriselt olemas. Keel, kultuur, normid ja suhted kujundavad seda, kuidas me maailma mõistame. See, mida peame «tõeks», «normaalseks» või «probleemiks», on sageli kokkuleppeline ja ajalooliselt muutuv.

Loetumad uudised

Arvamus

URMAS REINSALU ⟩ Mida siin imestada, et netikasiinode ärimees lasi tühistada netikasiinode maksu? Kedagi ei vabastata vastutusest!

Arvamus

TÕNU LEHTSAAR ⟩ Kuhu kadusid korraga kõik kommunistid?

Arvamus

RAINER SAKS ⟩ Eesti hakkab piirama Ukrainas sõdinud venemaalaste liikumist. Siit võib kujuneda Venemaale pidur

Arvamus

JUHTKIRI ⟩ Riigikogu sai tünga

Arvamus

RAINER SAKS ⟩ Ukrainal on õnnestunud jätta Venemaa ilma 30 miljardist dollarist

Arvamus

ERKKI KOORT ⟩ Eesti riigiettevõte nöörib väiketootjaid maffia kombel

Tänapäeva psühholoogias käsitletakse soovmõtlemist kui vääruskumustel rajanevat mõtteviisi. Need uskumised väljendavad inimese soove ja igatsusi, mitte tegelikkust, ja seepärast ongi väärad. Teadaolevalt uskumused suunavad käitumist ja see annab võimaluse rääkida ka väärkäitumisest. Kui soovmõtlemine omandab ideoloogia iseloomu ja toimib ühiskonnas laiemalt, võime rääkida utoopiast.

Miks tekib soovmõtlemine?

Sellele küsimusele vastamiseks võib tuua välja nii ühiskondlikke kui ka isiklikke põhjusi. Arvan, et iga soovmõtlemise üksikjuht on sedavõrd unikaalne, et seda lõpuni ära seletada polegi võimalik. Samas ollakse seisukohal, et soovmõtlemise ja selle ühe vormi – ebausu – levikut toetab stress. Mida rohkem on ühiskonnas pingeid ja mida ebakindlamalt inimesed ennast tunnevad, seda suurem on võimalus soovmõtlemise levikuks.

Soovmõtlemise üks oluline toimemehhanism on pingetele lahenduse otsimine. Kui asjad on selged, on pingeid vähem ja kergem toime tulla. Isegi siis, kui toimuv on selgeks valetatud. Nii hea on elada turvalises ja loogilises maailmas.

Soovmõtlemine võib omandada rituaalse käitumise vormi. Rituaal aga omakorda korrastab inimsuhteid ja aitab kaasa koosluse stabiilsusele. Võtame näiteks usu päkapikkudesse. Ühelt poolt on see mõttetu, sest päkapikke pole ju olemas. Teiselt poolt mõjub see uskumus üldjuhul hästi laste meeleolule, peresuhetele ja sokitööstusele.

Võib-olla kõige olulisem soovmõtlemise põhjus on alateadlike ihade peegeldus. Miski sõnastamata ja sõnastamatu leiab vormi soovmõtlemises. See tähendab, et soovmõtlemises kirjeldatakse mingit ideaali või unelmat, mis väljendab sügavamaid soove ja igatsusi. See võib olla unistus meie mõtteviisi üleilmsest progressist, inimeste võrdsusest või piirideta heaolust.

Soovmõtlemisel on ühendav jõud, see liidab inimesi. Tekib kuuluvus- ja meie-tunne. Üleskutse, et kõigi maade proletaarlased, ühinege, oli omal ajal üks kuuluvustunde väljendus. Mida enam soovmõtlemine eemaldub tegelikkusest, seda fanaatilisem võib olla selle pooldajate pühendumine. Kui meid on palju, siis on tunne tugev. Võib juhtuda, et mitteuskujaid hakatakse lausa vaenama.

Soovmõtlemist saab ka jõuga juurutada. Tänapäeval on selleks tühistamiskultuur. Vanasti võideldi rahvavaenlasega, kes ei maganud ja õõnestas riigi alustugesid. Nüüd täidavad seda arhetüüpi näiteks infooperatsioonide (ebateadlikud) levitajad ja Moskva jutupunktide esitajad. Kes ei ole meiega, on meie vastu.

Loetlen väiteid, mis meie tänases inforuumis kõlavad minule soovmõtetena: Eesti on päriselt iseseisev riik, on olemas mitukümmend sugu, Ukraina võidab sõja, lääne liberaalsele demokraatiale pole alternatiivi, meie kõrgema võimu kandjaks on rahvas, sõja puhkedes laseme venelased puruks.

Igaüks võib mõelda, kas ja kuivõrd ta neid väiteid usub. Ilmselt võiks siia loetellu veel üht-teist lisada. Psühholoogina kinnitan, et soovmõtleja ise võib olla oma unistustes väga entusiastlik, isegi õnnelik.

Soovmõtlemine ja tegelikkus

Soovmõtlemine loob teatud paralleelmaailma. Tema kõige suuremaks vaenlaseks on faktipõhine tõde. Soovmõtlemise püsimiseks võidakse tõe rääkimine keelata, isegi kriminaliseerida. Kui soovmõtlejatele anda võim, siis nad suruvad oma ideoloogia karistuse ähvardusel kogu ühiskonnale peale. Ideoloogiline kasvatus ulatub lasteaiast kuni ülikoolide ja valitsusasutusteni välja.

Üheks ilmekaks näiteks on Hitleri võimuletuleku järgne periood Saksamaal. Aasta jooksul viidi natsionaalsotsialistlik kasvatus lasteaedadesse ja koolidesse. Professoritelt nõuti truudusevannet füürerile. Isegi kirikus tekkis uus liikumine – saksa kristlased (Deutsche Christen), kes mõtestasid kogu Piiblit natsionaalsotsialistliku ideoloogia valguses. Väideti näiteks, et Vana Testamendi põhisõnum pole mitte juudi rahva valimine, vaid eeltähendus Jumalale meelepärasest aaria rassist. Jeesus olevat olnud tõeline füürer. Üldse on utoopiatele omane ajalugu ümber mõtestada ja vahel ka ümber kirjutada.

Küsime näiteks, kuhu kadusid päevapealt kommunistid, kui Eesti sai vabaks? Toimus hetkeline ümbersünd, millele isegi religioonipsühholoogias on raske analoogi leida.

Soovmõtlemise ja teaduse vahele on pinge sisse kirjutatud. Soovmõtlejatel on kaks võimalust. Kas tunnistada oma ideede vastuolu teadusliku tõega või ideologiseerida teadus. Lugesin huviga 2005. aastal ilmunud kogumikku «Destruktiivsed suundumused vaimses tervises» (Destructive trends in mental health). Nimekad sotsiaalteadlased analüüsivad, kuidas sotsiaal- ja käitumisteadused täidavad üha enam poliitkorrektset tellimust. Ideoloogiliselt sobimatute uurimistulemuste avaldamine muutub üha raskemaks. Arvan, et tänaseks on kirjeldatud probleemid veelgi oluliselt süvenenud.

Ka üksikinimesel tekib probleeme oma soovunelmate ja tegelikkuse kokkusobitamisega. Mingi kriitilise piirini hoiab soovmõtleja oma seisukohtadest kinni. Tegelikkuse ja uskumuste vahelist vastuolu lahendatakse pahatihti faktide eitamise ja üha fanaatilisema pühendumise kaudu. Sarnast nähtust analüüsides sõnastas omal ajal Leon Festinger kognitiivse dissonantsi kontseptsiooni. Põhiväide on, et tegelikkus ja uskumused ei talu vastuolu, vaid otsivad tasakaalu. Üheks tasakaalu saavutamise meetodiks on tegelikkuse eitamine või selle ümberdefineerimine. Paraku on nõnda, et tegelikkust saab eitada ikkagi vaid mingi piirini.

Millega soovmõtlemine lõpeb?

Mõnel juhul läheb soovmõtlemine iseenesest üle. See on midagi sellist nagu puberteedi möödumine. Elu paneb asjad paika, elu läheb edasi. On võimalik, et kainenedes jääb soovmõtlemine otsekui hobiks või lisaharrastuseks põhitegevuse kõrval. Päkapikud käivad vaid jõulude ajal.

Kuna soovmõtlemise olemuses on tegelikkuse eitamine, siis on selle pooldajates üsna raske tegelikkust suunata. Paratamatult on soovmõtlemisel oma tulemused. Nende tulemusteni jõudmist on hakatud nimetama äraspidisuse efektiks. Taheti üht, kuid välja tuli hoopis midagi muud, millega ei osata midagi peale hakata. Soovmõtleja esmareaktsioon perverssetele ja äraspidistele tulemustele on nende tulemuste eitamine.

Olen märganud, et utoopiad surevad oma põhiväitesse. Inetult öeldes, otsekui lämbuvad oma oksesse. Nõukogude Liit rõhutas plaanimajandust, tootmist ja rasketööstust. Kokku kukkus see monstrum suuresti majanduslikel põhjustel. Natsionaalsotsialistide aaria rassi õpetus lõppes riigi poolitamise ja kontributsioonidega. Kardan, et tänane liberaalne isikuvabaduste rõhutamine lõpeb vaimselt põdurate, identiteedihädades vaevlevate, tahtenõrkade ja teovõimetute lumehelbekeste pilvega.

Sotsiaalne vapustus võib lõpetada hulluse päevapealt. Lugesin kunagi üht Hiina kultuurirevolutsiooni ja selle ajupesu käsitlust. Põhiväide oli, et surve all on võimalik panna inimene hullust uskuma. Kui surve lakkab, taastub normaalne, tõepõhine mõtlemine. Küsime näiteks, kuhu kadusid päevapealt kommunistid, kui Eesti sai vabaks? Toimus hetkeline ümbersünd, millele isegi religioonipsühholoogias on raske analoogi leida.

Ideaalis võiks soovmõtlemine lõppeda meeleparandusega. Kreeka keeles (mida oskan lugeda vaid tõlkeprogrammi abil) on asjakohane mõiste metanoia, mis tähendab mõtteviisi muutust, sisemist pööret, väärtuste ja elu suuna ümberpööramist. Meeleparanduse esimene samm on kaine hinnang sellele, mis on toimunud ja kuhu ollakse jõutud. Meeleparandus algab kainenemisest, asjade nimetamisest õigete nimedega, tegelikkusele silmavaatamisest.

Filmidest nähtud saksa sõdurite ülestunnistus «Hitler kaputt» oli tõepõhine hinnang toimuvale, mis avas tee uuele. Küsime, kui karmiks peab tegelikkus kujunema, et soovmõtlemisest lahti saada? Paraku meeleparandus ei juhtu niisama, vaid selleni jõutakse läbi kannatuse, alanduse ja väljapääsmatuse. Vahel peab valus ummik olema lausa füüsiliselt tuntav, et pilk kaineks muutuks.

Hulle õpetusi ja teguviise on alati olnud. Paraku on soove, mis ei saa kunagi täituda, sest need on vastuolus olemise endaga. Olen veendunud selles, et ka kõige sõgedamatel soovmõtlemise aegadel saab üksikisik säilitada terve mõistuse, eneseväärikuse, kodanikuvastutuse. Lihtsalt teadmises, et hullus ei saa põhimõtteliselt kesta igavesti.