teisipäev, 27. veebruar 2024

KÕU ja PIKKER

 Tegu on M. J. Eiseni kirja pandud looga KÕU ja PIKKER. Kust kohast ta need "algandmed" või siis "inspiratsiooni" võttis, et nt tavainimese mõistes sellise jaburduse kokku kirjutas. Aga mina küsin hoopis teise küsimuse  -  MIKS???? Müüdid ja muistendid on - Cargokult. Need olid olemas, edasi rääkida ei saa ja siis kirjutatakse muinasjutuks ehk - ridade vahele. 


Esimene lugu.


"Vanatühi kasvatab maailmas kurjust. Wanataat otsustab ta tegevusele piirisid panna. Sepp Ilmar peab nuhtlejad valmistama."

* kohad on minu üsna sarkastilised kommentaarid. 


Peenete pilvede turjal, mis lendasid otsegu lagled, tuule eest taevasel teel. Suurt Vaenlaste vägevust kartes.  Wanataat vagusi istus ja silmitses õhkude vallast. Mõteldes maa peale maha, kus sügavas esitles ennast. 

* Kui Wanataat on jumal taevas, pilve peal istumas, siis, kes loob - vaenlase?

Maastiku järele maastik, üks armsam ja kenam kui teine. Nägusad niidud ja nurmed ja siravad aasad ja arud. Läikivad lopsakad luhad ja ohtrasti õitsevad orud. Lõbusalt lehkavad laaned ja kaugele sinavad saared. Ilusast hiilgavad jõed ja mässates möllavad mered. Ilmusid silmale äkist ja kadusid korraga jälle. Looduses piltide vahel kui täpike talitas rahvas. Liikudes sinna ja tänna, ei kusagil pidanud püsi. Kogus ja korjas ja katsus ja ehtis ja ehitas ilmas. 

Siiski kõik elu ja ilu ei rõõmustand vaataja südant. Luues maailma ta soovind, et looduses valitseks õndsus. Rahule rõõm suud annaks ja õnn saaks kuninga trooni. Ometi koguni pisut, ta õnne ja rahu nüüd silmas. Harva ta rõõmustust nägi, nad võõrana viibisid maa peal.

* Maa peal peaks siis juba loomistest saati valitsema rahu aga kui inimesed on Vales Kohas - võõrana?

Mitte kui isandad kodu, kuis Wanataat algmises tahtis. See ta mõtlema pani ja uurima nähtuses põhjust. Miks kõik teisiti sündis, kui seadnud ta alguses heal nõul.

* Täpselt sama korduv teema kui kõikides Loomise lugudes ja müütides. Kes on see kõikvõimas, kes on võimeline looma aga ta ei tea, mis sellest välja tuleb? Täpselt sama terminiga on "pilvepiiril istuja" kirjeldus ka Kalevipojas. 

Aga ei mõtetes kaua, veel Wanataat viibida võinud, kui tema poole ju sammus, ta jutule rutata püüdes - Lõpmata laulude looja ja võitmata lugude lööja. Tark taat Wäinamö ise. Kuid mitte nii rõõmus kui muidu. Nukker on täna ta meel. Kulm kooldunud koguni kortsu. Tusane nägu ja pale ja tuskagi tunnistab huul. Ning kõik olek tal näitab, et midagi surumas südant. Aga veel natuke enne, kui avada olekski võind suu, puistas Ukule ette, mis südant tal vaevas ja rõhus. 

* Nagu ka teistes analoogsetes lugudes, saame me teada Looja - Jumala nime. UKU. Ja nagu ka Kalevipojas nimetatakse poega üks kord nimega - Sohni, nii ka siin paar korda Uku ja siis jälle Wanataat.

Riisus ta rõõmude tuju ja röövis ta laheda meele. Sõna ju Ukul on suust, teel lendamas lauliku kõrvu: "Imet mis täna ma näen! Kas mu Wäinamö vana, lõpmata laulude looja ja võitmata lugude lööja. Kellella alati muidu, on nägu nii lahke ja meel hea. Lõõritab laulmise suus, viis vaimustav heliseb kandlel? See kord ma seda ei näe! Kõik teiseks on muutumas täna. Kortsulla koguni kulm, pea rinnal kui nutjalla norus. Tusane nägu ja pale ja tuskagi tunnistab huul. Ning kõik olek see näitab, et midagi surmas südant. Ütle mu põline poeg, kas muljumas tõesti su meeli, murede muljutav koorem nagu maapealsil kaduvail lastel? 

*Jälle sama - Poja teema aga poeg on loomise aja jooksul vanaks meheks saanud. Piibli järgi elavad jumalate pojad, nagu näiteks Noa - 960 aastat vanaks. Inimesed on aga pisukesed nagu sipelgad ja kipuvad maapealsilt kaduma???? 

Siiski ei uskuda taha, et käsi ei käiks sinul hästi, et sind puudused vaevaks ja südanta muljuksid mured! 

On sinul kõiki ju käes, mida iganes igatseb süda. Õnne sul sülesse jagand, ma rohkel ja mõnusal mõõdul. 

* Mis on see, mida Looja saab luua, et tema pojal on kõike küllalt ja mõnusal mõõdul???

Mida ma ammugi tahtsin sult küsida  kuuldes su mõtteid. Mõnedki ajad ja aastad maailm juba vanaks on saanud. 

* Ikkagi siis!  Kui Mõned need aastad on kui meie teadlased väidavad miljardeid aastaid ja mingid piibli uurijad peavad parajaks vaid 6000 aastat?? 

Mõnedki talved ja suved, maa elanud eluteel ära. Mõnedki kumerad kuud, head taevast tal kallanud kätte. Mõnedki heledad päevad, tal kosumist  kasumist kandnud. Sinap see olid kes nägi, kui maapind kasvuta kurtis. 

* Ikka ja sama. Millalgi oli Maa viljatu ehk see meenutab aega siis, kui  - möllasid hiiglaslikud kaevandusmasinad ja kogu pinnas tõsteti kõrgeteks mägedeks ja kaevati suured augud, millest said hiiglaslikud mered. Näiteks Kaspia meri ja teised on olemuselt veega täitunud kaevanduste sarnased. 

Sinap see, Wäinamö olid, kes avitas iludust luua. Luua laani ja rohtu. Kes õpetas harima põldu. Sinap, kes seemendas vilja, et toidusta puudust ei tuleks. Sinap, kes elustust andis ja edendust järele seadis. 

* Täpselt sama teema kui piiblilugu peale uputust. Keegi tõi kuskil laost seemned ja geneetilise töötlemise, siin elavatele  olenditele. 

Sinu ees aastad ja ajad, on maa peal voolanud mööda. Päikene õnnistust andnud ja kuu on hõbetand ilma. Küllalt olnud sul mahti  maalima, ta elu ja olu, teraselt tähele panna, et arvustust mulle anda. Seepärast lausu, oh laulik ja kartmata tõsiselt kosta. Kuidas su meelest maailm ning temas elab ja liigub?

* Mulle tundub see tekst sõnasõnalt võttes pigem ülekuulamisena. Keegi Taat tuli kaugelt ja üle tüki aja,  kuulama kuidas järjekordset planeeti asustatakse. Kuna me ei tea millise kujuga on see nn planeet Maa, siis me ei tea isegi seda, on need teised maad meile lähemal ehk mingi piiri taga või suisa kaugemal. See läheb sõnasõnalt kokku ka Vana Kalevi tulekuga Raudkotka seljas. Seega ei saa see olla väga lähedal ja kõik müüdid kubisevad Lendajated. Kuni india Veedadeni ja Vimanateni välja. 

Pajata mulle, kas arvad, et täidab ta seda mis kohus. Sellele sihile saa, kelle loomises määranud talle. Rahuga edasi rändab ja õnnelist elamist elab? Ehk kas kaevata sinul, et edendust takistab tõke. Teatada sääraseid süid, mis järelekatsumist nõudvad? 

* Ma ei suuda ette kujutada kuidas teadlased oma teooriatega Suurest Paugust suudaks arvata - mingist Loojast. 

Heaks mina loonud maailma ja ilusaks hästi ta teinud. Seadinud olu kõik nii, kuis seada ei paremat sünniks. Soovides kõigile õnne ja jagades õnnistust rohket. Et ei halvasti käsi, maailmas kellegil käikski. 

* Mitte ükski Looja ei teeks kunagi midagi sellist, mis Ei oleks ilus, mugav ja "õnnis". Ehk siis esimesed tegelased siin planeedil tegid siia koloonia ja lootsid, et see hakkab toimetama õndsas rahus!!!! 

Teisiti pisut kui mina, sest iial ei leita kaht meest, kellel ühed kõik mõtted, kel ühed kõik tahtmised ikka. 

* Ikka, ikka nagu ikka. Ei tee ükski poeg peres kah nii nagu isa arvab ja õigeks peab. Mis välja tuleb, selgub aastate jooksul. 

Õnnele olevat vaja, et õrnemalt õitseda võiks, te endendes rohkemat elu ja kinkides kaunimat kasu. 

* Ei midagi isiklikku, ainult kasu ja bisness. 

Kuulda ma tahan su nõu ning täita kui täita on tarvis" .

Viibmata vastates ütles, tal ladusam laulude looja : "Kaks küsimust Wanataat andsid, vastata mulle. Ometi vastusel ainsal, nad mõlemad ära ma kostan. Tunnistades õigust ja tõtt, kuis mehele alati sünnib. Tubliks sa tõesti teind maailma, ta elu ja olu, seda salata ei või, see kõik on kindel ja tõsi. Vaielgu vastane vasta, nii palju kui muidu ka tahab. 

* Ma pole kunagi aru saanud, kust tuleb Looja loodule lisaks kohe ka Vastane. Võib arvata, et see on metafoorne kirjeldus, kui luua üks, siis tekib Ainsus. Ainsuslikud olendid või teod ei saa eksisteerida kui puudub teine polaarsus ehk Duaalsus. Duaalsus on Hinnang ja see on edasiviiv jõud. Vähemalt siin keskkonnas ja hetkel. Kunagi võis olla teistmoodi. 

Aga ma õhates pean, oh Wanataat tunnistust tooma. Teiseks  maailm on läinud, kui oled ta loomises loonud. Võõrdunud hoopis sest vaimust, mis alguses annetud talle. 

* Siin või tõlgendada Vaimu hoopis kui arenguplaani, mis oli algselt esmaste planeedi asutajate  plaanides. 

Palju ju enam ei puudu, et tulega otsida õnne. Kuhu sa silmad ka lööd, seal SARVIKUT ikka eest leiad. 

* Noonii ja jõudsimegi punase ja sabasarvilise juurde. Kuna mina uurin neid lugusid insenerina, siis mulle ei imponeeri mingi energeetilised hõljutised ja tondid-vaimud. See on Kirjeldus millestki, millest ei tohi siiani rääkida otsesõnu. Kuigi Viasat History ikka püüab seletada, et - kes ja kust tulid.  Aga loogiline see ei ole, et Jumal paneb Maa peale oma enda osa ehk Poja. See majandab "mõned aastad" ja siis on kõik pekkis. Wanataat "kaugelt ei näe" ja peab aegajalt ise kohale tulema. Muideks see on ANU, Enki ja Enlili lugu otsast otsani kümnesse. Enamvähem ka piiblilugu. 

Tühi see kosumist keelab ja agarast hävitab headust. Takistab õnnelist elu, ta valet ja kiusamist külvab. Võrkusid laiali laotab ja omale varitseb saaki. Neelab ja ahmitseb ära, mis neelda ja ahmida kõlbab. Kus su kullane kuu, öö heledam valguse andja?  Valendab valgust tal nõnda, kui võlvile paneku ajal?  Tumedad, pimedad ööd, kuu Sarviku sulased tõrvand. 

* Selliseid eeposeid saab tõlgendada kahte moodi. Üks on tehniline ja teine energeetiline ehk vaime tõlgendus. See eelnev tekst läheb nn kvantfüüsikute valda ja koosneb pikast seletusest. Lühidalt. Loomise ajal oli siin keskkonnas mitu valgusallikat. Päike oli pehmema spektriga allikas kui praegu. Liikus põhjapoolsemas piirkonnas ehk siis ka põhja pool oli meeldivalt soe ja nt Karjalas kasvatati ananasse. Kuu oli ka valgem aga vähem kui päike ja liikus lõuna poolses osas. Võis olla ka kolmas, mida nimetati Lelja ehk Faeton. See lasti puruks ja tükkideks nimetatakse tänapäeval - Asteroidide Vöö. See toimus mingil sellisel ajal kui - mammutid surid hetkega välja ehk külmusid ära ja neid olid suus veel külmunud lilled. Enamus neid fakte on tõestanud ka tänapäeva teadlased. Eriline teave on aga Sarviku Kuu tõrvamine. See on mingite tehnoloogiatega Kuu sageduse mõjutamine, et see helendaks vähem. Ei usu või??? Aga tänapäeva juttu kliima muutumisest lehmade peeretamise läbi usutakse ju!!! Inimtekkeline?  Aga nii ju ongi! 

Et neid keegi ei näeks, kui panema võrkusid läevad. Enne veel kratsivad kuud, nüüd ei päevagi enam. Jultumalt päevalgi Tühi ju varitseb, piilub ja luusib. Ega häbene võrku, kas sinna ehk tänna nii panna. Et tal nägijaks käijad; ei häbene riisuda headus. Otsekui luupaine öösel, kas rinda ehk külgesid litsub. Päevalla varjata mõistab, küll Tühja eest mõistliku ennast. 

* On veel arvamus, et see parasiitide rass ei kannatanud sellist spektrit ehk nende jaoks oli liiga valge ja liiga kõrge sagedus. 

Võrkudest kaugele minnes, kuid pimedas hõlpsasti satub, lõksu kas targem kui tark, saab Tühjale sumedaks saagiks.

*Kes saab saagiks? Mida ehk millist energiat püüti - "võrkudega".

See mu kurbtuse põhjus, miks teiseks ma muutunud täna. Miks mul kortsulla kulm, pea rinnal kui nutjalla norus. Miks mul tusane nägu ja tuskagi tunnistab huul. Vilets ja väeti see mees, kel üksida enese mured. Muljuvad mõtteid ja meeli, kes üksi end aidata püüab. 

* Ehk siis ainult üks "ülevaataja" oligi siin või?

Aga ei muresid tunne, mis ligimest rõhuvad maha. Ega neist osa ei võta, et ligimest aidata katsu. Üldise peale ei mõtle, ei edenda, kosuta üldist!  Kuule mind Wanataat, palun: et kurja käest päästa maailm. Tühjale tegusid tasu, kuis tasumist teenind nad ära. Tõkkeid ta teele pane, mis tegevust alustand esmalt. Muidu ma tõendan ette, on enne kui aastate sada, näinud su loodud maailm, ta Sarviku sirgunud saagiks. Kus su valitsus otsas, su tegevus lõppenud lausa. Seepärast karista Tühja, see on mu südamlik palve. Kuulda sa lubanud mind, oh kuule siis, Wanataat viisist." 

 Pajatas palve ja vaikis. Kuid viibimata Wanataat vastas, Wägevail sõnadel kostis ja trööstis laulikul lausus: "Kõnelend oled, mu laulik, kuis mehella kõlbab. Palunud oled, mu poeg, kudas mehella paluda sünnib. Kuulda su palvet ma tahan ja täita ta kindlasti tõotan. Tühjale sulgeda teed ning nähtavalt nuhelda kurjust. Tühja tükka ja tempa, ma ammugi imega märgand. Aga ei nuhelnud teda, sest kannatus veel mul ei katkend. 

* See on kuidagi tuttav jutt. Enne kui kops ei ole üle maksa, käib nii kah. Ega enne ei märka kui vähkkasvaja on juba näha. 

Süda see alati loodab, et ajaga hullustus uinub. Tüdineb tempude tuju ja jaheneb jändaja aju. Ometi ikka ma näen, et kuri ei parandust püüa. Tempude sõber ei nõua, et aru ja mõistus tal paisuks. Hullaja hullajaks jääb,  kui karistus märku ei laina. Jändaja jändajaks ikka, kui sund tal ei seleta kohust. Kakend mu kannatus nüüd, mu ootuse ajad on tasa. Hullaja peab kord saama, mis hullustus omale teenib. Tempude tegija tundma, mis tülikest tembutust toidab. Jändaja jännates maitsma, mis mürk, mida muudele soovis. Tühi nii pärima nuhtlust, et luusse ja lihasse mõjub. 

* Ehksiis, tundub see Tühi olema - üsnagi lihaline?

 Hävib  ta alatu ahnus ja kõngeb ta kurjus ja kõrkus!" 

Wanataat vaadates vaikis: tal vastas laulude looja: "Ihates ootab maailm seda päeva, oh Wanataat, millal! Täide su tõotus läeb ning Tühjalla karistus algab: Kurjale piirataks piir ja kiusule rajataks rada. Uuesti lustilla laulab, mu suus siis ladusat laulu. Tänab sind kõikide eest ja kiidab su heldust ja armu. Uuesti rõõmuga kannel, mul heliseb lõbusat lugu. Kuulates taevalist hüüd ja jumalist väge ja võimu. Uuesti õilmitseb õnn, rõõm, rahu ja kõikumata tõde. 

* Bla,bla, bla. Keegi kuskil peab kellegi töö ära tegema, millega ise hakkama ei saa. Tundub kuidagi tänapäevane. Keegi peaks protesteerima ja ambrasuurile viskuma - aga mitte mina, ma isegi ei kavatse kõva häälega seda väljagi öelda, mis mulle ei meeldi. Kalevipoeg istub siiani, ilma jalgadeta, hobuse seljas ja  kantseldab kammitsas Vanapaganat. Ükskord tuleb aega!!! Huvitav küll millal?

Ning saab sihile ilm, nagu loomises määrand sa seda!" 

Lausus ja lahkus ja läks.'

 Aga Wanataat mõttesse uuest. Kõrgele istmele jäi, kuid kaua ei mõtelda võinud. 

*Eksole. Kus Kõrge Iste siis on?  Kui paljude sadade kilomeetrite kõrgusel? Kosmosest on hää kaeda küll! 

Tulema pea tal silm, noort rõõmulist Lemmingut nägi. 

"Lausu mul lõbude looja", nii Wanataat vasta tal hüüdis. "Missugu taevane tuul, toob täna su siia mu ette. Kuhu su lust ega rõõm, ei annud sul ilmuda mahti. Enam nii mõnelgi ajal, et unustud arvasin ennast. Siiski kas peatab mind silm? Kas see minu lõbude looja. Naljakas naerune poeg, kes rõõmulla alati muidu. Hüppas ja kargas kui tall? Nüüd hädasti, usun ma, tunda. Võõras see võiks sind enam, nii koguni teiseks sa muutnud! Lahkust, sul maiku ei näe, ei naljatust, lusti ja rõõmu. Nukker su rõõmulik meel, kurb nägu ja kortsudel kulmgi. Lausu, oh lõbude looja, mis viga sul vaevamas südant. 

* Ma ei tea kas see on eestlastel ja tema jumalatel nii aga neile puupeadele peab kohe mitu korda seletama. Ühest ei piisa. 

Kuulda sind tahan ma võtta ja armsamaks arstikski olla!"

"Miks ei peaks ma kurtma, kui kurvastus kurnab mu hinge. Miks ei olema nukker, kui ahastus surub mu südant. Miks ei näitama näole, kui kibedus koormaks vaimu! Kuis võin näidata lahkust, kui lootused lähevad luhta. Kuis võin naljates naerda, kui ootused arguvad aukuks. Kuis võin rahulik olla, kui tulevik tumedalt koidab! Kuhu ma rõõmustust külvan, seal kurvastus võrsuma hakkab. Kuhu ma istutan lõbu, seal õelus ja pahandus sigib. Mida ma toimetan iial, et rahvale õnnistus sirguks. Hävitab hoolsasti Tühi, ei jälgegi järele jäta! Kiusu ja kadedust külvab ja tüli ja tigedust puistab. Halpust ja ahnitsust heidab ja jäädavalt hukatust sähvab. Mis päev iganes mööda, ta võim taas vägevalt võrsund. Mis öö kulund iial,  ta riik jälle pikendand piiri. Märatseb edasi Tühi, ei keelama hakata teda. Terve maailm ta pärib, sul kuulutan seda ma ette. Seepärast muretse varju ja avita vaenlase vastu. Piirisid Tühjale pane ja kisu talt röövitud vara!". 

Viibimata vastates ütles tal Wanataat vägeval sõnal: "Kiiduväärt oled sa kõnelnd, mu lõbusam lõbude looja. Paludes Tühja vasta, maailmale varju ja abi! Täitma su soovi ma hakkan, veel enne kui koitmas on homme. Täitma ka lauliku soovi, kes sama on palunud täna. Vaenlase Tühjale saadan, ma säärase varstigi kaela. Kelle eest ööl ei päeval, tal vennikesel rahu ei ole! Kelle eest alati hirmus ja kartuses elama peab ta. Kes tal karitust kanda, nii kangesti oskab ja jaksab. Et kui karistus saab, talle luuse ja lihasse mõjub. Tuletes tõsidust meelde; kes teeb ehk sünnitab kurja. Nuhtluse omale pärib; ei töö jää palgata iial! 

Sest siis, lõbude looja, sa seppade sepale mine. Käsi mu jutule tulla, et juhatan Ilmarist tarka. Mida tal tarvis on teha, et Tühjale karistust hangiks!". 

* Noonii, hakkab pihta. Miks peab mingi kõikvõimas Maailmalooja jälle mingi "sepaga" jamama hakkama. Ise ei saa hakkama? Puhuks ja manaks ja saaks sortsi kätte. Või kuidas??? 

Sedamaid sammutud teed, läks tagasi lõbude looja. Unustas endised mured ja Ilmarist otsima ruttas. Aga ei kaua ta käind,  ega vaevanud otsida ennast. Teed tal juhatas suits, mis pilvena taevasse tõusis. Varjutas paistevat päikest ja pimedaks päevagi tegi. Sellele märgile minnes, ta varstigi silmas ju koja. Kõrge kui tüsedam torn, lai otsegu lammikas vainul. Tasased vasara hoobid, tal tuttavat tunnistust tõivad. 

* Vot selles kohas peab tavalugeja Seppa mingiks müstiliseks Persooniks, eks mingeid Samposid taob.  Kirjeldus on aga sõnasõnalt hoopiski muu. Kui olid Lendajad ja tehnoloogiad, siis siit loeb välja, et Koda on tegelikult üsna suur - Tootmisüksus. Tehas minimaalselt ja ega ilmaasjata nõuka ajal pealinnas pandud tehasele nimeks Ilmarine. 

Et on lõppemas töö, sepp puhkama minemas kohe, sest siis kiirestas käiku, et Ilmarist kodussa tabaks. Enne kui kojasta lahkub, kui mujale luusima läheb. Sundides saledat jalga, ta sepale kotta  just jõudis. Kui sepp vasara käest, ning pihidki peost poetas. Ning veel sulased süsi ja tukkisid laiali loopsid. Kustutes hööguvat tuld, et kojale kahju ei sünniks.  

"Parajal tunnil just tuled!", tal sepp vasta väledalt hõikas. "Parajal tunnil, oh vend, minu kotta sa sammumas täna. Praegu mul lõppenud töö, võin vaevasta puhata pisut. Näidata sinule tehti, mis valmind mu käte all hästi. Sarnast ei ole sa silmand, ma tõendan, elussa iila. Olen ka solkinud soid, maad rännanud  risti ja rästi. Sajandel sepalla võõrake, kas kauge ehk ligidal käinud. Vaat tööd, missugust tahes, kõik paremat tehtud kui hästi. Pihtide pidet ei tunne, ei vasara jälgi märka!"

* Vat millist tööd tehakse tehases, kvaliteestset, ilma "mõlkide ja kriimudeta".

Lausus ja vaatama kutsus, kuid vastas tal lõbude looja: "Tublid on tõesti su tööd, vend, kindlasti seda ma usun, julge see peale ka olen, et vasta ei saa sulle teised. Ometi vaatama tööd, mina täna ei sammunud siia. Teatama sinule tulen, mis Wanataat teatada käskis. Enese ette su kutsub, tal anda on ameti sulle. Kellega näidata võid, mida mõistus sul õeiti oskab. Valmistes Tühjale nuhtlust, kuis teenind ta tuhande võrra. Oled sa sellega valmis, siis tahan ma vaatama tulla. Imeks su osavust panna, siis tahan kas taevani kiita!". 

Lausus ja lahkus ja läks. 

Aga südikas seppade seppa, kojast õuele astus, ja sammusid edasi juhtis, ihates uut tööd saada, ja imelist osavust näita. 

Ometi kaugele kojast, ei olnud veel edasi jõudnud, kui Wanataat ise tal, tee peal kiirustas vasta. Ilmarist silmates peatas ja vägevalt nõnda siis lausus: " Kuule oh seppade sepp, mispärast sind kutsuda lasksin. Missugu töö sulle teha, ma määranud kohe su kojas. Tühi see möllab maailmas, kui oleks tal tuba ja luba. Igal pool, kuhu, ta läheb ehk kuhu ta vennike vaatab. Kangest ta kasvatab kurjust ja kosutab kiigutes õelust. Sigitab pahandust palju ja ärritab tüli ja riidu. Ning viib hukatust sinna, kus pisema paigagi leiab. Võrkusid laotades välja, et laiendaks enesel riiki. Kui nii laseme kauem, ta edasi möllata maa peal. Vist siit, seppade sepp, käest kisub ta sinulgi paja. Ajab sind harjunud töölt ning lõpetab ameti ausa. Nuhtlusest pääseda aga, ei kunagi õeluse töö või. Nõnda kuis tülinat teeb, sest saagu ta paha eest palga. Seepärast seppade sepp, mu nõu nüüd teraselt kuula. 

Tee mulle seesugune vanker, kui kellelgil pole maailmas. Väle ja vile kui hüüd, mis kõrva kuulajal kostab. Kui sul sõna on suust, alles vaevalt lipsanud välja. Säärane valmista vanker, et sellega Sarvikut taga, alati ajada võib, kui ta putkama hirmul eest punub. Aimates tulemas vaenlast, kes halastust, armu ei heida. 

Tuliseid nooli ka tarvis; neid pajassa sepitse Tuhat. Kellega Sarviku lasta, kui aegsasti pagema pistab. Eemalt ja kaugeltki saab, et kuidagi trahvist ei pääseks.

 Viimaks ja kolmandaks veel, pead tegema põlise pilli. Sihukese põrava pilli, mis kõikide pillidest üle. Tuhande võrra käib oma hääle ja helina poolest. Kuulutust rahvale andes, et kurjust on kiusamas nuhtlus. Need kolm valmista varmalt, et saaks kord karistust Tühi. Pääseks ta võimust maailm, võiks iga mees elada rahus!" 


* Vot nii sai ära esimene lugu. Neid lugusid on Neli. Kokku 38 lehekülge. Siin on13 lehte. Raamat ei ole pikk ja sellepärast ma "viitsin" seda ümber trükkida ja kommenteerida. Kalevipoega ei jõua trükkida nii, et paneks igasse kohta kommentaari aga need kommentaarid on mul blogis juba ammustel aegadel. Miks ma seda teen? Lihtsalt see on nii äge raamat, et ma lihtsalt ikka imestan. Kalevipoeg on muidugi palju pikem ja sisukam aga siin on üks kindel Ajalooline teema, mis tahab näidet meie oma nn kirjandusest. 

Kui lugesite selle loo lõppu - Kas hakkas koitma.  Mis masinaga - "vankriga" tegu on??? 


Aga ma kinnitan. Edaspidi läheb veel ägedamaks.  

 Teine lugu. 

Ilmar valmistab Wanatühja nuhtlemiseks vankri, nooli ja pilli. Nooli karastatakse taevases tules. Pikker puhub pilli. Kõu lükkab vankri veerema. 

Hädasti kuulis sepp, mida Wanataat tehtavaks määras. Kui ju määrajast lahkus ja kärmesti koduje kõmpis. Ilma, et einet enne ta pisutki kehale kinkind. Varnast põlle võttis ja ette enesel sidus. Põlle, mis mälestust, mööda tall` tuletas sidudes meele. Tuletas õnnelist päeva, mil katte omale päris. 

* Me kõik teame päeva - mil omale "Katte" pärisime. 

 Kui päts vaatama tuli, kuis vasar see virutab sepal; vasar see nalja ei mõistnud, sest vaevalt pätsike pätsis. Lävele lähemal vähe, kui sepp juba vasarat sasis. Põrutas pätsile pähe ja naljaga naha tal nülgis. Naha ta pärast parkis ja tegi põlise põlle.

* Siin on mõistujutt, kes kuidas tõlgendab. 

Põlle ta ette nüüd sidus ja kivist terava võttis. Kivile painutas taela ja terase peosse tõmmas. Kihutes kivile pihta, et tuisk, tolm kihises taga. Sähinal sädemed jooksid, ta käevart kartes nüüd kohe. Pakku, kes siia, kes sinna; nii mõnedki tabasid taela. Taelale südame tungsid, kus julgemad arvasid olla. Tael aga hoopide hirmul, ei viivitand sugugi võtta. Kutsmata võõraid vasta, neil lubades lahkesti aset. Ometi tihti on nähtud, kes on avanud ukse. Näljase nuruja pärind ja naeru ja kurja talt maitsnud. Samuti alati nähtud, kes kurjale kinkinud küüne. Sellelta sedamaid kuri, ka enesel kehagi kisub. Nii ka taelaga sündis. Ei olnud veel minutit mööda. Kui sädemed taelas end, ühendand tulukseks olid. Neelanud taelast poole ja ära kõik neelata püüdsid. Sedamaid taelaga sepp, söe virnale ääsile sammus. Sütele sirutas taela ja süsi tal selgagi paiskas. Sulased lõõtsale saatis ja lõõtsa tõmmata käskis. Hädasti lõhises lõõts, kui taelasta süttisid söed kõik. Lõhinal ülesse leek, käis lõõtsa ees sügavast sütest. Silmates leekisid sepp, kuldtompusid sülesse sasis. Ääsile usinast kandes, nad elava tulesse heitis. Vaske ja hõbedat lisas, neil seltsiks veel kuumama juurde. Kattis sütega kinni, just nagu ei tahaks neid näha. Pakule puhkama istus ja orjade tegevust vaatas. Otsegu kohiseb kosk, lõõts mühas ja kohas ja kihas. Kihutas katusest tuld ning sädemeid särinal aknast. Ning nagu pilv must suits, aina taevasse ülesse venis. Varjates paistevat päikest ja ilma nii pimedaks muutes. Kui ilm suvisel ööl, kuu kumera väikesel valgel. Võõras, kes silmitses suitsu, muud eemalt ei arvata osand. Kui et põlemas mets, soo, raba ehk raiendi kütis. Loitvate leekide käes, kuld kuumama peagi pääsis. Sulama hõbe läks, vask venivaks, vedelaks kippus. 

* Pean siin tutvustama humanitaaridele. Kulda, hõbedat ja vaske ei saa ääsil sulatada. Need kipuvad sulama ja seda peab tegema rauast anumas ehk tiiglis. Hiljem saab kokku sulatatud sulamit teatud temperatuuril sepistada.  Aga noh las olla siis. 

Muutusi ääsilla nähes, ei viibinud sepp enam pakul. Kärmesti maha sealt kargas ja peosse ahmitses pihid. Polnud need väetimad väiksed, ei olnud ka päratult suured. Pidada paraja härja, nad enese vahella võisid. Nendega ääsile astus ja kulda sealt krapsuga kahmas. Pigistas pidemed kokku, et kuld teel ära ei putkaks. Hirmuga hoopide eest, mis alasil ootamas ohtralt. Ääsi eest alasil pööris, mis päratu nime ei pärind. Siiski veel paigalt ei liikund, kui vedamas härgi ka kümme. Alasilt vasara kahmas, ei vasargi määratu olnud. Ega ka tilluke just, sai kahele mehele tõsta. Kui need katsuda tahtsid, tal raasuke pisukest raskust. Sepp aga vasara tõstis, kui oleks see takune koonal. Ülesse ainukse käega ja virutas kullale pihta. Hoopide järele hoobi, just nõnda kui rabisev rahe. Rängasti raksatas kuld, kui rahet ta rammu tal ropsis. Sädemeid särinal küll sada, kus süütasid ikka veel kulu. Tuld aga aknasta tungis ja leekides katusest loitis. Peletes eemale linda ja kuivates kuusiku okse. Mütsud ei mürakad olnud, ei olnud ka väetimad väiksed. Kostsivad penikoorem maad, läbi määratu männiku nõnda. Külasse otsegu taat, oleks toksinud ukse ees kiva. Viimati jahenend kuld, piin peksmisest lõppes tal otsa. Uuesti tulesse rändas, kuid alasi ootas ta kaima. Kolm ööd, päevagi kolm, töö järjesti edasi kestis. Ilma et sepp oleks puhand ehk korragi einele läinud. 

* Lugedes "ridade vahelt", toimus tehase  tootmisprotsess - kolmes vahetuses.

Otsa eest ojana tilkus, küll punetand põskede higi. Siiski ei sepp  sest hoolind, vaid käiksega kuivatas tilku. Ainele matsusid mõõtis ja pinnis ja proovis ja silis. Väledalt välkusid kannad, kui jooksivad osavad orjad (*töölised tehases). Sedamaid sepale tuues, mis taguja tarvitas iial. Tirisid sülega süsi ja tõmmasid lihavat lõõtsa. Kui ka kordade järel, nad söömas ja puhkamas käisid. 
* Ehk siis. Sepp, ehk tehas, ei puhanud, küll aga töölised. See ei ole muinasjutt kuskilt kaugest minevikust. Kirjutajad teadsid millest kirjutada. 
Kasvasid kivid neil kandu, kes litsusid lihavat lõõtsa. 
Sigisid särgid neil selga, kes sütega söötsivad tulda.

* Miks peab selliselt kirjutama, kui saaks otse öelda, et need, kes tegelesid kuumas keskkonnas, peavad kandma tulekindlat riietust.

Kui ühtlugu nii sepp kolm päeva ja lisaksi kolm ööd. Tagunud tublisti, vaat, mis tänani valmistand vasar, Särises otsegu päike, kui õhtulla veeremas looja. Hiilgas ja säras kui kuu, öö võlvilta valgustes vaikselt. Vasksised vankeri teljed ja vaskised rataste rummud. Vaskised rataste vitsad ja vaskised rataste naelad. 

* Kõik need materjalid on Värvilised metallid ja neist ei saa teha mitte mingit "vankrit", mis peaks vastu koormustele ehk need on pehmed metallid. 

Hõbedast vankri teljed ja hõbedast aisad ja nöörid. Kullasta kodarad kõik, ning kullasta ruumikas kere. Kullase korraga seest, veel kenasti ehitud ära. 

* Enne kui tuleb täpsem kirjeldus, siis mis materjalid need olid? Mis tooniga või mis sagedusega, aga mingit vankrit ei ehitata puhtast ja väga raskest kullast. 

Täkkusid täiesti tosin, ees aset tal lahkesti leidis. Kellega edasi vanker, kui hüüd nõnda viledalt vuras. Lennates lindudest, tuultest ja tormidest mühinal mööda. Mühinast paukusid paed, mäed, mühasid mürinal vasta. Mürinast laksusid laaned ja kohasid õitsevad orud. Vabises, värises maa ja vahutas mässates meri. 

* Ei pea ilmselt kirjeldamagi, mida see meenutab. Hetkel teavad seda "müra" kõige paremini Võru linna inimesed. 

Penikoorem pikuti ette ju tugeva tulekut tunti. Kümnete verstade peale, ta sõitmise värinat kuuldi. Siiski ta hoosteta sõitis, kui lükati joonele korra. Edasi samati just, kui veaks ees parajam hobu. 
* Kuidas stardib lennuk emalaeva pealt? 
Kui nii valmines vanker ja sõidule kiputas, viskas. 
Pihid ja vasara sepp, kellel kurjustas kõht nagu kubjas. Ning läks puhkama seni, kui einelle vaigistaks isu. Ometi puhanud orje, te enne veel enese juurde. Hüüdis ja läkitas sohu ja järvalla otsima aineid. Pruunikat rooste ja rähka, mis vetele valgunud põhja. Otsegu mesipuust läeb, hulk töölisi eredal päeval Laiali korjama mett, meeleiba ja kollakat vaha. Limpsates nõmmel ja niidul ja imedes rabas ja metsas. Kuni on kogutud koorem, mil tirides tagasi tõtvad. Nõnda ka silisid orjad, üks siia ja teine see sinna. 

* Siin tekib üks kõhklus. Töölised korjasid looduslikke aineid aga orjad korjavad hoopis midagi muud. Minu meelest sobib orja termin pigem - kaevandusmasinatele. 

Sonnisid segaseid soid ning sõtkusid järvede põhja. Rüüstasid rähka ja roostet ja pühkisid pruunikat puru. Kogusid kolbaka kotti ja küürakil kõmpisid koju. Tirisid sepale kotta ja puistasid ääsile maha. Sedamaid puhanud sepp, läks ääsile uuesti võõraks.

* tehas pandi tööle kui toore tuli ehk - raud. 

Läkitas lõõtsale orjad ja lisas veel aineille juurde. Hõbedat, kulda ja vaske, kõik viimast sütega kattes. Lõhinal lõhise lõõts, tuld katuse harjast tuiskas. Sädemeid särinal aknast ja ungasta suitsu kui pilve. Koleda kuumuse käes pea, kuumama  hakkasid ained. Venisid vedelaks viraks ja sulasid ainsasse tompu. Sulamist silmates sepp, enam vaadates aega ei viitnud. Pihtega segas kõik segi ja lõõtsujad puhkama lubas. Kustutas tuiskavat tuld ja ainelda jahtuda laskis. 

*Ma lihtsalt ei saa kui pean seletama erinevate metallide segusid. Vase ja tina segu on pronks. Seesama pronks, mis on üüratult habras ja pehme materjal, millest väidetavalt Vanas-Kreekas tehti mõõkasid ja võideldi. Miks peab muinasjutus selgitama nii peent metallide tehnoloogiat ja nii põhjalikult??  Vot see on tase. 

Kuni need angusid nõnda, et pihtidelt pakku ei pagend. Siis sepp alasil kandis ja vasaral virutas pihta. Peeneks ja pikaksi pinnis ja venitas vilunud viisil. Pisukesteks tükkidesk raius ja sõrma jämedaks jättis. Nii valmines nooli ja vägeva vasara võimul. Tuhande arvuni aina.  Kuid polnud need nooled ei vasest, hõbedast ega ka kullast. Vaid hõbeda, kulla ja vase, kaotanud rooste ja rähk, ning nendega isegi kadund, asemel tõmmukas kivi, mis kõlbasid lõhkuma kaljut. 

* Kui seda lugu lugeda kiiresti, siis jäävad tihti paljud mõtted märkamata. Trükkides ja mitmeid kordi lugedes tekib kujutluspilte. Ehk värvilised metallid asendati rauasulamitega, mis on juba võimelised kindlusi lõhkuma. Kas see teine osa ei tundu kuidagi Liiga Ulmelisena. Pidavat müüt olema???? 

Lõpetes viimasta noolt, sepp oot´valle orjelle sõnus. "Valmistud teinegi töö, mida Wanataat teha on käskind. Nägusalt naervad nooled, kui tahaksid lennata märki. Siiski nad valmis veel pole, neil karastust võimuks vaja. Karastust taevases tules, sest kuulake poisid mu kõne. Kellel teist südikas süda, see vaatama mingu, kus viibib.  Ilusam ilmade tütar, mu poolõde Ilmatar praegu. 

*Lihtsalt professionaalne kretinism küsib. Ilmarise POOLÕDE ehk kuidas???? Kes kellega???? See sugupuude värk peab olema kirjutajale ikka täpselt teada. 

Paluge tuld ta käest, kelle varal ma nobedad nooled, karastan kangeks ja kõvaks, et lõhkuda jõudvad kas kalju. Lausus ja sulaseid vaatas, kes tahaks neist otsima minna. Ilusat Ilmatar-neitsit, kuid igalpool valitses vaikus. Keegi ei liigutand ennast, ei ainustki avaldand julgust. Üksteise otsa nad vaatsid ja üksteist minevat lootsid.  Tusase meelega pööris, end taguja alasi poole. Silmitses tööd ning mõtles, kas viimati tarvis ei tule, enesel otsima minna, kui lävelta kotta ju astus. Lähedam lahmakas naaber, ta külamees käharpea Kõu-taat. Kellele päevade paljus  ju kudunud, hõbedast ehteid, juuksed ja habeme täis ja edasi järjesti kudus. Aga neist hool´mata hoopis, nii liikus ja kõndis ja turis. Otsegu kakskümmend  aastat, vaid oleksid rõhund ta turja. Enne kui teretas Kõu, sepp rõõmsasti vasta tal hüüdis. "Kuule mu külamees Kõu, mis lugu mul juhtunud täna. Lõpetes taevalist tööd, mina tarvitaks hädasti tuld veel. Mis ei tavalist laadi, vaid taevasse sündind ja kasvand. Tuld kellelt päikene paista ja kuu oma kumagi saanud. 

* Meenutab teadlaste seletust - Suurest Paugust ja energiast,  mis on - "kuskil kaugel".  

Tuld, mida Ilmatar ilus, mul kiigutab kullases kätkis. Aga ei kedagi leia, kes julgeks mu orjadest minna. Imbi nii ilusa juurde ja taevalist tuld temalt tuua! Ise ma läheksin tooma, kui ained ei minemast keelaks. Tuli ei taotavat rikuks, et minek mul aegagi viidaks. Sagedast olen sind näind, Kõu, kojas siin enese juures. Vaatvat nii vasara tööd, et ei mujale vaadata raatsind. Otsegu silmi ei täiduks, sa näidata sugugi mulle. Rõõmuga tunnistan tõtt, sind südika alati silmand. Millal on põgenend mitmed, kui tuld nagu keriselt leile. Plahvatas alasi eest, kui kartmatuks järjesti jäid sa. Näita siis julgust mul nüüdki ja Ilmatar ülesse otsi. Ning too temalta tuld, mis taevas on sündinud ja kasvand. Et ses karastan nooled, nii kõvaks kui midagi ilmas!"     Viibmata vastates ütles, tal käharpea külamees Kõu-taat. "Kas see mehine, kes sädeme särinas kardab ehk põgeneb pakku, kui tuluksel tuiskavad kirjed? Kirjed ei meest või murda, kui mees kesk tulde ei tiku. Sädemed kangelast süüa, kui leekide merde ei karga. Tulega ammu ma vilund, ei viga ta teha mul jaksa!. Seepärast kartmata sinna, kus Ilmatar lähen ja toon sul. Temalt tahetud tuld, et lõpetad taevased tööd kõik!"    Lausus ja lahkus ja läks. Aga südikas seppade seppa, uuesti vaske ja kulda ja hõbedat sütele saatis. Läkitas lõõtsale orjad ja uuesti ametit hakkas. Ühte ta sulatas ained ja pinnis nad otsegu põieks. Häälele asemeks armsaks, kui aetaks torusse suusta.  Torusid tosina tegi, teist valjemas häälaga teisest. Kuhu nii kangesti viimaks, et põrises põrinal põrand. Vabises lagi ja sein, kui torulla puhusid huuled. Oligi lõppemas töö, kui lävele libises Kõu vend. Parajam noormees Pikker, kes pikaldast tagumist kuuldes. Sepale vaatama tuli, mis valmines vasara võimul. Naerates sepp aga eemalt, tal hõikama hõisates vasta. "Parajal tunnil just tuled, oh Pikker, sa täna mu kotta. Terane tarkpea Pikker, kes head meelt tegid mul töödel. Istudes tihti mu kõrval ja ühtlasi puhudes vilet. Paremalt, tõendan, palju kui teitelt ma kunagi kuulnud. Täna ma tagunud pilli, kel torusid täiesti tosin. Pilli ees põriseb põrand ja väriseb seinaga lagi.  Osav sa puhuma oled, et tule ja puhuda katsu. Praegu mu valmistud pilli, et kuulen, kuis üürgavad torud. Sulased proovil küll käinud, kuid pilli ei põrama pannud. Piuksugi häält ei saanud, nii punni kui puhusid paled!" 
Viibmata Pikker see pilli, nüüd võttis ja painutas huuli. Peenele torule peale ja alustas tillukest lugu. Sedamaid põrises põrand ja kärises kärinal katus. Värises lagi ja sein ning vabises läve ja uksi. Kõikusid palgid ja piidad ja hüppasid ülesse istmed. Pikali kukkusid orjad ja lamasid otsegu surnud. Kõrvele sepp käed seadis, ei sõnagi lausuda saanud. Seni kui puhuja märkas, et ahastust sünnitas lugu. Puhumist järele jättis ja sepale naerates lausus: "Tõesti ma ütlema pean, sepp, paremat pilli ei võinud, taguda iial su nupp, häält armsamat elades luua! Üht vast torudest katsund, nüüd teisedki käsile võtan. Et nendega kiitust sul avaldan tõsisel sõnal!" 
Lausus ja pillile püüdis, kuid vahele kähku tal, kargas südikas sepp. Ning viibmata vastates sõnus: "Küllalt on sellest, mu poeg! Vaat sirevil seisavad alles, praegusest mängust mu orjad, nii hääled neil halvanud aina! Kõrvad mul enesel kangel, veel uugavad, kuretud hoopis. Otsegu kilkaksid kilgid, sees korraga kümnete kaupa! Torude häält küll tundsin, kui uskuda seda ei võinud, et sa toristad neid, veel vähem, et puhud kui vilet!" Lausus ja võttis talt pilli, et puhuma enam ei hakkaks. Uksele Kõu aga ilmus ja rõõmsasti naerates sõnus. "Tunnistust toon sulle sepp, et paremat puhumist kuulnud. Elus ma iial veel pole, see kõigest on kaunim kui kaunis. Küllalt ma kiirustin jalga, et ligemalt kuuleksin pilli. Ometi hiljaks ma jäänud, ju lõppenud lõbusam lugu! Ennemalt siia ei saanud, nii väga kui tõtsin ja tahtsin. Pikk tee neitsile oli, ta kaugel siit pilvedel istus. Vaatas, kuis tuulavad tuuled, kuid õõtsuvad õrnasti õhud. Kiiresti teatasin soovi, mispärast mind läkitud sinna. Palusin taevalist tuld, mis võimuga karastaks nooli. Lahe ja mahe mu vastu, küll Ilmatar kõigiti oli. Siiski ei saanud talt muud, kui tillukse sinise kera. Mida mind hellasti hoida ja tuua su kätte ta käskis. Siin see sinine kera, tee temaga, mida sa tahad. Oled sa tuleta jäänd, süüd sellest mu selga ei lange!" 
Lausus ja sepale andis, mis Ilmatar läkitand lahkelt. Sepp aga sedamaid märkas, mis tähendus sinisel keral. Käskides osavaid orje, kes kannaksid nobedad nooled. Tagasi ääsile veel, kus õõgumas sütitav söe hulk. Purustas sinise kesta, kel leidis alt punase kera. Punase alasil pani ja vägeva vasara haaras. Ülesse kõrgele tõstis ja kerale kõmmutas pihta. Alasil raksata rind, sein värises vabinal vasta. Tuld käis koda kõik täis ning sulased pikali rabas. Sepagi külleli lükkas, kuid jalule üksinda jäivad - Pikker ja käharpea Kõu. Neist puutmata vuhises mööda. Ääsile taevane tuli, kus end`sega ühendas ennast. Karastas nobedaid nooli, kuis sepp seda igatsend ikka. Kirgesid läkitas kotta, kus püsti nüüd kargasid orjad. Jalgadel andes nii valu, et välkusid varvad ja kannad. Pikker ja Kõu üksi jäid, nagu tugevust tulel ei oleks. Hirmuga sepp tuld vaatas, mis ligi ei lubanud tulla. Ähvardas süüdata habet ja koguni kärpida juukseid. Sepp veel head nõu otsis, kuis tulesta kiskuda nooli. Kui Kõu juurde tal astus ja trööstides pajatas nõnda: "Luba mul pihtisid sepp, kord katseks kas päästa ehk suudan. Tulest nobedaid nooli, kui jagu sa saada ei arva. Kärtsutab leek ka mu habet, ei viga sest suuremat pole. Jälgi tasandab aeg, pea kärtsutust keegi ei märka!".   Rõõmuga ulatas sepp Kõu-taadile põlised pihid. Puigates leekide eest, kelle sarnaseid polnud veel näinud. Kõu aga ääsile kõmpis, kus loitsivad nobedad nooled. Ega ei hoolinud sellest, et tuli tal näpistas näppu. Tosina pigistas kokku, ta pihtide vahele nooli. Kojasta nendega õue ja kolinal vankrisse virna. Tagasi ääsile uuest ja ääsilta vankrile jälle. Edasi pihtega seni, kui vankrisse viimased nooled. Kust nüüd leegitses tuld,  küll kõrvale, ette ja taha. Eemale kaugele nõnda, et  vaadates eemale hoia. Rõõmuga südikas sepp, Kõu-taadile viibmata lausus: "Maapealsest tulesta jagu ma, hõlpsasti alati saanud. Taevane käib üle jõu, seda näen nüüd, vennike selgest! Maa pealsest:  kangem must oled!  Ei unuda taha ma lasta. Enne su aitamist meelest, kui tasuda seda ma võinud. Avaldes tänu see eest, mis täna mul järjele saatsid.  Aga kui aidand mind kord, siis edasi aita veel vähe. Lõpetud on küll töö, mida Wanataat tahtavaks annud. Viimata ära ta veel, kuid leekides lausa on vanker. Keegi ei tõukama lähe, et veerema pääseda vuraks. Ukule uhkesti õue. Sul üksinda rohkesti julgust, sest siis käharpea Kõu, teist kord mind avita hädast. Tõuka mul vurama vanker, küll veereb siis värinal koju. Ise ma jalutlen järgi, et annaksin Ukule aru!".  Enne kui lõpetas sepp, Kõu vankrisse talunud pilli.  Tublisti vankrit tõukas ja edasi vanker ju vuras. Pilli ja nooltega sinna, kus Wanataat ootamas ammu. Otsegu heledast tähest, mis kõrgelta võlvilta öösel. Nõnda kui nool tulnud maha, jääb tuline haga, tunnistas ilmale teed, kus viiruga vilgatand tähti. Nii ka vaatajail märgiks, nüüd vankrist tuline jõgi. Näitamas jäi ennast teed, kuhu vuranud viledam vedur. 


* Nii oli siis teine lugu. 
Ma ei hakanud igas kohas kommenteerima, sest see osa on nii vinge, et jätsin teile endale fantaseerida. AGA. 
See lugu kirjutati juba eelmise sajandi alguses - 1900 !!! 
Tehnoloogiatest siin puudu ei tule ja nimelt neist, mida kasutatakse juba tänapäeval. Seinu lõhkuvad nooled, mida peab lisa laenguga kangemaks tegema? 
Neile kes tehnoloogiaid, füüsikat ja kvantfüüsikat nii palju kuulnud pole siis.
 Kes on Ilmatar - Imbi. Imbi tähendab soome keeles Neitsi?? Neitsi tähtkujus või äkki seni Puutumata energia???
 Mis kummaline Kera? Tõsiteadlased ja neile, kelle eest infot peita, peab olema hea seletus - Kõmisemine ja Välk.   
Aga ikkagi - Sinine Kera ja punane Kera, mida ei saa puutuda ja  eraldab hiiglaslikku kuumust? 
 Mulle tuli sellega pilt - Plasmast. 
Ka keravälgust ei tea me midagi, kuidas see tekib, kas üldse olemas on, või kas see üldse on looduslik nähtus. Aastakümneid pole selle tegevusest ühtegi kirjeldust enam olnud. See keravälk võib vabalt olla ka Cagrokultiga kirjeldus tegelikkuses olnud kunagisest sõjamoonast. 
On ka teisi raamatuid samast ajast, kus on samalaadseid kirjeldusi olnud, üks neist on - Aleksander Sipelga  Maailma valitseja. 
Helirelva Pilliks nimetada pole ju üldse mitte paha võrdlus. 
Meenutame veel ka - Soodoma ja Komorra, Jeeriko pasunad ja Saatuse Laegas.  
 Ja ongi kahe looga  "Tuline Vanker" valmis tehtud ja miks selline vanker on sõnasõnalt olemas ka, kõige rohkem trükitud, teises maailmaloomise raamatus ja seda nii mitmeidki kordi. 
Ka teiste rahvaste müütides on see sama kirjeldus. 
 Siit edasi läheb aga juba - Tõsiseks sõjategevuseks. 

 


pühapäev, 18. veebruar 2024

SEISULAINEST POTENTSIAALINI.

 

Seisulaine on selline liikumine, kus laine ehk energia toimetab mingisuguse intervalliga-sagedusega, aga see liigub põhimõtteliselt sirgjooneliselt ehk siis edasi ja tagasi. 

Seisulainega on võimalik tekitada ka elektrit, mis võis olemas olla ja mida hetkel püütakse seostada nn Tesla vabaenergiaga. 

Aga seda teemat on üsna raske tõestada raudpolt kindlalt ja see pole selle kirjelduse teema. 

Teemaks on - Areng. 

Meile püütakse seletada, et areng on lineaarne ja sirgjooneline evolutsioon - madalamast kõrgema suunas. Singulaarne saab see olla, kui see areng liigub periooditi algelisema suunast keerulisema suuna ja jõudes ühte äärmusesse, hakkab liikuma tagasi teise suunda. See on see teema, mida mina näen iga päev, aga palju saab võtta ka ajaloost.

 Kuna me aga ei ela kahemõõtmelisel tasandil, mis ei ole isegi Lapik Maa, sest ka see on mitmemõõtmelise "planeedi" kirjeldus. 

Meie elame mitmemõõtmelises maailmas. Eriline jaburdus on kirjeldus - kolmemõõtmelisest maailmast. 

Meie mõistes on maailm vähemalt kuuemõõtmeline. Me elame nt kuubikujulises ruumis, millel on põhi ja lagi ja neli seina. 

Ka mina olen teinud jooniseid kolmemõõtmelise skeemi järgi aga see on totaalne jama. Asjale, mis asub kolme seina projektsioonis ei saa näidata kõiki külgi, vaid ainult kolmes suunas, sest sellisel juhul jääb kolm külge näitamata. 

Võtke näiteks mõne kunstniku mitte sümmeetriline käsitöö kann, mis on igatepidi lopergune ja seal ei saa ilma kuue külje joonistamata pilti ette kõikidest külgedest. 

Mingitel teemadel peaks võtma koordinaatideks veel rohkemate seintega kujundid, näiteks ümmargune jalgpall, mis on tehtud kuusnurksetest lappidest.  

Tahtsin sellise geomeetrilise seletusega jõuda - Arengu Spiraalini. 




Me oleme kuulnud terminit - Sansara ratas ja Oravaratas. 

Orav Rattas on - meel ära lahutatud rühkimine, ilma selge ülevaateta - mida sa tahad tegelikult.

 Maja, naine, lapsed, liising, töö ja koti peale tuttu.

 Sansara ratas on - elu kulgemine. 

Ühe elu, ehk selle mis on siin ja praegu, kulgemine on Oravrattas. 

Sansara on pikem protsess, millest mõtlemise on kooliharidus inimesed ära hirmutanud. Surm on kole ja lõpp. 

Sansara on ARENG. Kõige lihtsam on arengut kirjeldada matemaatiliste kujunditega, sest inimesel on nn telepaatiline ja kujundlik mõtlemine-nägemine ära võetud.  

Viimane äge kirjeldus, mille mina sain seoses Rattaga on see, et - millise külje pealt sa seda vaatad. 

Kui vaatad kolmest küljest ja eeldusel, et see on proportsionaalne kujund, siis vaadates ülevalt on Arenguspiraal - ratas, ring, ketas jne. 

Vaadates altpoolt, on see "lõpmatust täpist" kaugenev vedru-kellavedru. 

Ja külje pealt vaadates - laienev või kitsenev spiraal.  

Meile on ammust aega pähe tambitud ürgmolekulist alt algav ja laienev nn  evolutsioonispiraal. Aga selles kirjelduses on mingi loogiline apsakas.  

Kui üleüldse mitte midagi mõelda ja tarbida maailma emotsiooni põhiselt, et maailmas on ainult Sõu, siis inimene ei mõtle millegi muu kui tarbimise peale. 

Kui aga hakata midagi uurima, siis tekib tohutu kogus küsimusi. Kuidas ikka Jumal lõi kogu selle krempli kuue päevaga? Kuidas see Suur Pauk ikka käis. Kuidas amööbist sai inimene, kaigas õlal ja karv seljas. 

Ja siis äkki ehitati Kambodžasse Ankor Wat. Millega ja kuidas? Miks on seal seintel nii palju ilustusi ja miks? 

Забытые руины - YouTube

See vene kutt on ajaloo heaks teinud triljon korda rohkem kui kõik ajaloo professorid üheskoos.  

Oli siis selline hunnik kive ja kõik need olid ehitistes sees ja nüüd ÄKKI on need hiiglaslikes hunnikutes ja ühtegi tava turist ei viida džunglisse neid vaatama, et poleks küsimusi. 

Lihtne seletus, et teid mitte piinata väga pikkade kirjeldustega. 

Enamus meist teab, et see pole mitte esimene amööb, mis inimeseks "areneb".  Ja selleks on hea tõestus. Kui olid ajad ja majad, siis tähendab need inimesed ei arenenud mitte nn altpoolt ahvist, vaid hoopis ülevalt ehk tehnogeensetest, nomaitea minupärast kas või "tulnukatest". 

Idee on selles, et me areneme hetkel ALLAPOOLE. Ehk nn taandareng, aga seda mitte täpselt just sõnaga Taanduma. 

Me areneme selles suunas, et me oleme kaotanud ära looduslikud võimed, näha ilma telekata ehk telepaatiliselt. Kulgema ilma autodeta ehk teleportatsiooniga jne jne. Me liigume allapoole tehnoloogilisse ehk tihedama sagedusega ala poole.

 Tegelikult tundub mulle, et me oleme ühe nn arengutsükli juba läbinud. Äkki see nn 2012, aga mulle tundub, et see pidi olema kuskil tiba varem.

 Ma annaks sellele mingi sellise aja, kus nn Vabadussõja aegne agraarne vaesus läks üle, siin meie endises riigis, selliste tehnoloogiliste majade peale, nagu Tallinnas on Draamateatri ees. Need üsna hea kvaliteediga nõukaaegsed majad. Ühes neis oli nõukaajal pulmamaja. 

Sealt  nn sõnnikutasemelt edasi on tekkinud tehnoloogiline tõus ja üllataval kombel olen ma näinud selle üsna kiiret muutust. 

Kas just kõige paremas suunas, aga - me ju areneme. 

Me oleme hakanud mingi ühe kindla Sansara spiraali mööda ülespoole liikuma.  

Mis asi on see - Liikumine ehk siis Areng?  Ja jälle sain ma üsna huvitava teoreetiline kujundpildi. 

 Minevikku ja tulevikku pole olemas, sest me ei saa sinna praegusel hetkel minna ja sealt tagasi tulla. Ja ma ei hakka siin kohal seda arvamus hämustama paralleelsete klõpsimiste ja Mandela efektiga. Lihtsalt ajamasinat ma pole näinud ja kuskil mujal külas käinud. 

Minevik justkui ikka oleks olemas olnud, sest ma olen - sealt tulnud. 

Seega peab olemas olema ka tulevik, sest ma lähen iga päev sinna suunda. 

Aga kui need olemas on, siis milline on tulevik?  On see juba paika pandud või ma loon seda ise?

 Sansara on üüratult keeruline matemaatiline konstruktsioon. Kõik selles maailmas on numbriline ja matemaatiline, sest - muidu poleks seda matemaatikat olemas. 

Sansarat võin kujutada ette kas  Astmetena ehk Kolmas B klass, või siis spiraalina. 

Astmetega on lihtsam ette kujutada. Me liigume kollektiivselt koos teiste inimestega kollektiivse Sansara tasemetel ja see kehtib Maalaste kohta, kes on siia sündinud ehk neil on "kindla maalase" tunnused. 

Need kes tulevad mujalt ja teistelt Sansaradelt, neil on teistmoodi. Tulevad, vaatavad ja mingil hetkel vupsavad koju või veel mujale "külla".  

Siin aga on Kõik kollektiivses arengus ja Erilised aitavad arengule kaasa. 

Kõik me oleme tulnud hetkel nn altpoolt ja edasi lähevad need, kes Uurivad asju kiiresti ja põhjalikult. Nemad hüppavad "järgmises elus" kuhugi edasi ja osad jäävad ka klassi kordama või uurima Maa süsteemide tasemeid ka kõrgemal.   Kui neil on siin lõbus. 

Kust võttis Andrus Kivirähk idee - Aabitsakukk.

 "Juku, sa oled juba kaheksandat aastas esimeses klassis. Äkki viiks sind teise klassi".  

 "Ei õpetaja, kes ikka tahab õppida, sellel on esimeses klassis ka palju õppida".  

Vot see on tüüpiline Maalane. 

Nüüd aga teine Sansara teema. 

Kust me tuleme ja kuhu läheme. 

Me tuleme Minevikust ehk Läbitud Kulgemisest, millest jääb jälg Inforuumi ehk raamatukokku. 

 Ja me läheme sinna - mis ei ole veel ilmestunud.

 Seda keskkonda kuhu me läheme,  võiks nimetada - Potentsiaal. 

1. (veel avaldumata) võime millekski, ressursid, võimalusedTöörühma intellektuaalne, teaduslik, loominguline potentsiaal. Riigi majanduslik, tööstuslik, sõjaline potentsiaal. Suure potentsiaaliga noor prosaist, maletaja. Sel näitetrupil on potentsiaali. *On potentsiaalseid reetureid ja potentsiaalseid kangelasi; reetmine või kangelastegu ise on ainult selle potentsiaali vahendus. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: arengu|potentsiaalkaitse|potentsiaalloome|potentsiaalmajandus|potentsiaaltööstuspotentsiaal.
2. füüs pöörisevaba vektorvälja iseloomustav suurus, mille gradient võrdub väljavektoriga
▷ Liitsõnad: elektripotentsiaal.

Olematu infoga absoluutselt tühi keskkond, mida pole isegi Allikas "ära täitnud" ja mis meenutab Udupilve. 

Seal pole veel Midagi, vaid on - Võimaluste potentsiaal.  

Miks see tundub mulle tõesem kui kõik muud kirjeldused. Sest selles kirjelduses  pole seda "esoteerikute" huinamuinat. 

Pole mingit Vaba Tahet, Teo ja tagajärje seadust, Karmat ja Põrgutuld. 

Seda ei saa olla, sest seda pole seal veel väljamõeldud.  Kõik need terminid on meie vanaemade ja nende nn "nõidade" poolt jauratud hirmutamise tehnoloogiad - Allakäigu spiraali peal ehk minevikus.  

Meie Ees on lõputu potentsiaal teha tegusid, kogeda kogemusi ja kõik see talletub koheselt mineviku inforuumis ehk klassikaline kirjeldus - Allikas tahab kogeda.  

Kõik need inimesed, kes "usuvad karmat", need käivad elust elusse ühel ja sama tasandil ja saavad seda nii, et ninast veri väljas, sest nad ise loovad seda, iseenda energiaga. 

Ja enne nad üles ei ärka kui kollektiivne inimkond tõuseb vastavale sagedusele. 

Mul on hea näide. Ma teadsin umbes aasta ette, et on tulemas ilma nuppudeta telefonid ja seda otse Soome Nokia telefonitehase inimestelt. Ja mina kui ulmeinimene peaks olema vaimustatud sellisest tehnoloogiast aga oi kui vaevaline on sellise tehnoloogia kasutamine minu jaoks. 

Mind ei huvita see.  Ma tahaks midagi muud. Näiteks suhelda - silmad kinni ja kellega iganes.

 Ma ei kirjuta neid lugusid Maalastele. Neil on oma tee minna ja omad õppetükid. 

Mina uurin, ajan loogikasse ja lihtsalt riputan üles. See on minu jaoks huvitav. 

Mis teie selle infoga peale hakkate, on teie "vaba tahe" ehk POTENTSIAAL.  

Kui need loetud teemad isegi ei köida inimesi, siis vana kamraadega me juba ammu rääkisime. 

Iga jutt, mida me räägime, on - viirus, mille me kirjutame siia keskkonda. 

See jääb lugeja kahe kõrva vahele niikuinii. Millal ta seda kasutab on - tema potentsiaal. 

Ja isegi lugema ei pea mitte keegi. 

Iga mõte, mida inimene loob, kirjutub juba automaatselt Mineviku Inforuumi. 

 

pühapäev, 28. jaanuar 2024

SINGULAARSUSEST SEISULAINENI


Seisulaine. 


Esimene lugu jäi pooleli teoreetilise tõlgenduse juurde.  Aga et nüüd "uskuma hakata", peaks leidma oma elust näiteid ja kogemusi, mis aitaks mingit teooriat ka tõesemaks võtta.  

Esimene mis pähe tuleb on füüsika. Keegi ei oska mitte kunagi seletada algosakest ehk näiteks aatomit. 

Aatomi sees  on paar protsenti nn reaalsed ainet ehk prootonid ja neutronid jne ja ülejäänud  90+  protsenti tumeainet, tühjust või siis vaakumit. Seega peaks inimese keha olema enamuses tühi, tume või lausa vaakum. 

See on aga teaduses aktsepteeritav, et need algosad koosnevad või siis sisaldavad mingeid energiaid, aatommasse ja mis iganes veel.  

Aatomite sees ei ole reaalselt sisse söödud toitainete nn materiaalset koostist: rauda, magneesiumi, kaltsiumi, alumiiniumi jne jne.  Kõik need reaalsed ained ise koosnevad aatomitest.  Vot organites ja luudes-kontides võib neid aineid olla aga ikkagi - kuidas, kui ka need on aatomid. Kogu see kooli seletus ei klapi täpsemal uurimisel mitte kuidagi. 

Aga ajaloost saab leida üsna palju kummalisi kirjeldusi, mis tavaloogikaga ei ole seletatav aga selle teooriaga klapib palju paremini.  

Väga pikka aega on mul ja mõne hea kamraadiga arutades, tulnud arvutada ja see arvutus ei klapi.

 Näiteks väidetakse meile, et Napoleon käis kuskil 1812 Moskvas. Moskva põles maha ja üksikud prantslased jõudsid tagasi koju. 1812 ei olnud raudteed ja veoauto-rekkasid. Ainus transpordivahend oli hobuvanker, mille kandejõud võiks võtta maksimaalselt 500 kg. Ja kui Napoleonil oli vikipedia andmetel 325 000 meest.  

22. juunil 1812 kuulutas Prantsuse Napoleon I Venemaale sõja. Ööl vastu 24. juunit (vkj. 12. juuni) ületas 325 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri. 

Kui me võtame iga inimese kohta päevas näiteks kasvõi 1 kg toitu, siis see on 325 tonni. Ja see on 600 vankrit. Lisaks hein ja kaer hobustele. Sõjamoon ja kahurite vedu, arstid, relvameistrid, kokad ja ei tea veel kes. 

Toitu ei saa varuda ainult vaenlase maalt, vaid seda peab kuhugi varuma üle terve Euroopa ja seega peavad voorid minema sõjaväele ja tulema uut lasti hankima, seega rohkem kui 1200 vankrit ööpäevaringselt. Ilmselt ma ei pea seda näidet pikemalt kirjeldama. 

Teine teema, mis on ajaloost läbi käinud. Kui uurida vanu kindlusi, losse ja suuri linnu, siis seal puudus normaalne kanalisatsioon ehk vetsumajad. Kindlustes näeme ühte mingit auguga kohta aga kui võtta seal sees olevad sõjamehed, siis pole see loogiline. 

Suurtes lossides nt Ermitaaž ei ole kuskil mitte ühtegi vana vestumaja. 

Kui uurida nt Moskva Suurt teatrit, siis ka seal ei ole neid olnud. Teiseks on ballide aegsetel inimestel sellised riided seljast, et sellist toimingud normaalselt teha on lausa võimatu. Mis võiks olla loogiline tuletus. 

Uuemal ajal tekkis selline "õpetus", mida nimetatakse esoteerikaks ja sealt kumas läbi - päikesetoitumine. Või siis braanaenergia.  

Esimene näide ehk suurte massidega sõjakäikude ebaloogilisust saaks seletada kahe variandiga. Sellised sõjakäike pole lihtsalt olnud logistika puudumisel. Ja teine. Need võisid olla aga inimesed ei toitunud selliste toitainete kogustega. Aga seda ei saa ju tõestada. Aga äkki saab. 

 Kui me toitume toitainete energiast, siis on see päikese energia, päikese toimel tekkinud nn klorofülli energia.  Ja toitaine element annab rakkudele oma energia, millest rakk teeb ise enda sisse koopia energia. 

Kus me näeme sellist toitumist peaaegu iga päev. Kui ma olen päev aega väljas toimetamas, tihti ka energiakulukat tööd tehes, siis me ei tarvitagi nii palju toitu kui toas diivanil istudes, miks???? 

Ma ei hakka isegi arvutama kokku kui palju toitu peaks sisse sööma tippujuja või iga üle päeva maratoni jooksnud eesti ulmemees. 20 000 kilokalorit päevas on nt mingi arv läbi käinud. Aga ma ei näe, et tippjalgrattur sööks päevas mitmeid kordi praadi ja suppi, ainult väikeseid energiabatoone. 

Inimesed kes suves käsipidi maas ja päikese all tööd teevad piirduvad ka väikese toiduhulgaga. Aga mis siis kui me toitumegi päikesest????  

On üks väga kummaline teema sellega seoses. Tavameditsiin ravib inimesi toimeinete baasil  ravimitega. Aga on üks liik nimega homoöpaatia. 

Homöopaatia – Vikipeedia (wikipedia.org)

"Homöopaatias kasutatakse haiguste ravimiseks ülimalt lahjendatud aineid, mis suuremas kontsentratsioonis kutsuksid esile ravitava haigusega sarnaseid sümptomeid. Homöopaatilised ravimid on tihti nii tugevasti vees või alkoholis lahjendatud, et lahuses ei pruugi sisalduda enam ainsatki raviaine molekuli."

See kirjeldus vastab üksühele rakkude energiavahetuse arvamusele. Mingit ainet ehk toimeinet õieti polegi, sest kontsentratsioon on üliväike. Pean veel arvutama. 

Toimeaine rahalist kulu polegi ja vesi ei maksa kah midagi - kas paneb mõtte kuhugi poole liikuma????  

Aga kuidas see siis töötab. Kuidas "sarnane ravib sarnast"??? 

Sõnasõnalt sama teooria. Sarnane informatsioon antakse korraga kõikidele rakkudele, et need enda sees kopeeriks vajalikku energiat ja millest siis? 

 Arengu kronoloogia (homoopaatia.ee)

 Seda kronoloogiat lugedes on mul kõhklused, või siis kahtlused????  Miks seda ei kompenseerita??

Kõikide analoogiliste teemade uurimistega on see tähtsus, et me võime ju lugeda neid aastaarve ja kuulsaid tegelasi ning nende ütlemisi, aga kas on keegi seal juures olnud kui need kirja pandi??? Ei ole, seega on tõestused uskumiste põhised. 

Tähtsad on aga need infokillud - mis tulevad aegade tagant välja tänapäeva. 

Kui ma olen korra elus kasutanud homoöpaatilist ravimeetodit ja seda klassikalise meditsiini järel kui see ei aidanud aga homoöpaatia toimis hetkega. Kuidas??? 

Nad ütlevad, et - platseebo. Mis see platseebo siis ka muu on kui info andmine keha kõikidele rakkudele korraga. 

Need nõndanimetatud normaal-reaalseletused ei seleta muidugi ära seda nn Singulaarsust ehk kust hing tuleb aga sellel polegi tähtsust. Tuleb kust ta tuleb ja läheb kuhu? Saan hiljem teada. 

Aga kõik materiaalsed tegevused on seosed nähtamatu ja ka mõttemaailmaga. 

Nii mõnigi on mu käest küsinud, et kuidas ma saan rääkida meditsiiniteemadel, ma olen ju insener. Aga kuna olen mina rääkinud meditsiini teemadel???

   Ma räägin enamus aega kvantfüüsikast, loogikas, mehhaanikast ja AJALOOST. Homoöpaatia areng on kah ajalugu.  

Siis nad küsivad tihti ka - Tõest ja Õigusest. Kas need jutud on ka tõesed ja õiged? 

Kas raamatutes kirjeldatu on tõene? Kas me saame oma õigust??? Näiteks jagada või peale suruda.

  Tõde ei ole olemas ega ka Õigust. Panen siia juurde ühe kirjelduse, sest ei viitsi sellel teemal eraldi lugu teha.  Ma isegi ei mäleta, olen ma sellel teemal blogisse ka kirjutanud või ainult gruppides rääkinud. 

Mul on kombeks tihti väita, et teatud asju ei ole olemas.  Olemas on enamasti nn Üksikud Tegevused. 

Vale on olemas aga valetamist ei ole olemas. 

Värv on olemas aga ilusat pilti ei ole olemas. 

Noot on olemas aga muusikat ei ole olemas jne jne võiks tuua näiteid lõpmatuseni.  

Milles on point??  Point on kognitiivses dissonantsis. 

Me räägime, aga alateadvus ei usu ja jaurab vastu. 

 Vale jutuga ehk sellisega, mida pole olemas, ajab aju kõikide rakkude informatsiooni totaalselt pekki - haigeks. 

Näiteks inimene on reaalse füüsilise defektiga ja talle pannakse diagnoosiks - stress. Stressi pole olemas. Mure on olemas aga stressi pole olemas.

 Seletan siis hetke info baasil.  Kõik need terminid,  millele me ei oska seletust anda ehk siis me ei tea - mis värvi on nt armastus, neid ei ole olemas. Kõik need on mitmete terminite matemaatilised tehted ehk Valemid. 

Hetkel võin ma öelda, et tuli täiendus. Kui mingile  Tegevusele  on antud nimetus algse "asja" terminiga, siis seda pole olemas.  

Vale on olemas aga valetamist pole olemas.  Sest see on ütleja peas koostatud valem ja kuulaja kõrvadesse tuleva info töötlus (pikk arvutus tehe), mida peetakse kuulaja mõistes mitte aktsepteeritavaks. 

Ütleja info võib ütlejale olla kasulik ja teisele kahjulik, seega pole see ütleja meelest vale, vaid kasulik tehing. 

Mis see armastuski muu on kui tehing algse termini ehk armumise baasil.  

Kas me aga selles maailmas Õigust leiame???  Õndsad on need, kes vaimust vaesed. 

Ehk, õigust ei leia, sest see on tegevus ja seda pole olemas. Õndsaks saamine on kah tegevus ja ka seda pole olemas.  Ehk täpsemalt - üksikud komponendid on alati olemas. 

On olemas terminid ja üksteisele järgnevad tegevused ehk Valemid.  

Võidab see, kes teeb vähem vigu??  

Tegelt teeb ta sama palju tegevusi, kas siis teeb vea või teeb kohe õigesti.  Tegevuste arv valemis on üks ja sama.

  Selliste arvutuste tegemine, kus vastuse leidmine ületab inimese "arvutusvõime", seda nimetataksegi Stressiks ehk paigalseisuks ehk seisulaineks. 

 Lahenduseta olukorraks ehk siis -  Liiga Pikk Valem.  

Põhimõtteliselt on stress ja seisulaine üks joon või teerajake ja sa jooksed pidevalt edasi-tagasi ja ei kuhugi mujale suunda. 

Siit  läheb teema edasi Seisulainetega ja jälle ma jõuan ajalooni välja. Aga seda juba järgmises loos. 

Seisulaine – Vikipeedia (wikipedia.org)


esmaspäev, 22. jaanuar 2024

PÜHA VAIM EHK SINGULAARSUS

Mu ümber keerleb üks informatsioon. Hakkan seda kirjeldama, eks näis mis kokku tuleb. 

Maailm on Imelik. Miski selles infoväljas, ametlikel andmetel - ei lähe kokku. Ei loo ühtset pilti ehk puzzlet, seega peab seda ise kokku panema. 

Öeldakse, et - nii nagu üleval, nii ka all.

 Kuulasin ühte kirjeldust raku funktsioneerimisest. Me oleme oma kehaga - üks terviklik suletud planeet. 

Meil on algelemendid, nende pisemad osad ehk nn aatomid ja suuremad kooslused ehk organid. Juhtorganiks on Kompuuter. Aju ei pruugi olla mäluseade, vaid info vastuvõtja ja edastaja. Uuringu käigus seletati, et me sööme mingeid aineid sisse - organite kaudu. See organ lõhustab toitained ära elementaarosakesteks ja teadus väidab, et neist ainetest me koostame oma keha. Head ained ja mürgid, milledest me peame kiiresti lahti saama. Kuid ka mulle on tundunud kummalisena, kuidas saavad vajalikud ained üle terve keha - igasse rakku. 

Nii nagu meditsiin räägib, on see kuidagi võimatupoolne. 

Ja nüüd tuli selline seletus. Seedeorgani nn rakkude ümber on toitained ja need toitained Ei Imendu seedeorganite rakkude sisse. Meile väidetakse, et rakud on täiesti steriilsed nagu ka veri ja nagu uriin on destilleeritud (juba vene ajal oli "linnalegend", et kui pole destvett võib uriini panna auto akudesse).  

Vot ja siis on selline arvamus, et rakk võtab nende lõhustatud elementaarainete lainelised omadused nagu sagedus, vibratsioon, magnetism või elektrilised omadused - pinge ja voolutugevus jne. 

 Rakk "loeb" neid elementaarainete omadusi ja - TOODAB ENDA SEES OLEVATEST AINETEST RAKU SISSE KOOPIAD. 

Väljaspool olevad ained aga väljutatakse. Läbi raku seina läheb seega ainult energia ehk ka informatsioon. 

Mis vahet selle on?  Või.  Mis ma selle "peen informatsiooniga" peale peaks hakkama? Miks see mind köitis? 

 Asi läheb paljude aastate tagusesse nn esoteerilistesse teadmistesse. 

1. Sa oled see, mida sa sööd. 

2. Ära mõtle asju endale vaenlaseks. 

3. Mõttega saab ka toitaineid endale kasulikuks teha. Või siis kahjulikelt ainetelt saab nende toimet ära võtta.  

Esoteerika - on üldiselt sellised tarkuseterad, mida ei saa otse kohe tõestada, et teed midagi ja hopsti nt kehaline vaevus on kadunud. 

Ok, ma olen aegajalt teinud mentaalseid tegevusi ja mitmeid kordi on vaevus ära kadunud kiirest või ka hetkeliselt. Reeglina kui ma seda Püüan teha, ei ole tulemus koheselt tuntav. Nüüd võib see olla ka loogiline. 

A. Kui keha parandab ära mingi vea hetkeliselt, siis võiks kirjeldus olla selline. Kehas on mingi "kolle" nt põletik ja terve keha kõikides rakkudes on olemas võimalused toota nn - õigeid energiaid. Hetkelise tervenemisel on selline energeetiline muster, mis kohandub hetkega ehk - mõistus on välja lülitatud. See mõistus, mis kogu oma eelneva "kooliharidusega" väidab, et - ei saa teha korda, mine arsti juurde. Hetkeliselt häälestuvad kõik keha rakud - uuele tasemele. Seda nimetatakse - silmapilkseks tervenemiseks. Ma ei usuks seda kui ma ei oleks ise kogenud kahte "raudpolt" juhust enda kehaga. 

B. Kui keha terveneb pikema aja jooksul ja äkki märkad, et polegi seda vana viga (ja see ei tule tagasi kah kunagi).   Sellisel juhul on kas "väsimus" vanast veast ja kogemata annad ise kehale sellise korralduse või tegeled teadlikult - vanade mälupiltide kustutamisega ehk uue paradigma loomisega. Sellisel juhul aitavad ka - nn imerohud. Usud mingisse ainesse või tegevusse ja pikema ajalise sisendamisega muutuvad tulemused märkamatult. 

C. Kui mitte midagi ei muutu, siis selline inimene on - Kõige Normaalsem inimene üldse. Ta ei usu, ta ei taha ja ta ei teegi midagi. Neid aitab ainult arstiteadus, sest visa uskumisega, et arstid aitavad, võib täpselt samamoodi saavutada tervenemise. Rakud loevad ikkagi seda infot, mis inimene ise toodab. Inimene ei tervene arstiteadusega, vaid vaatamata arstide pingutusele. 

D. Miks tuleb mingi tervise rike hetkega, nt kael on äkki valus, aga ära läheb päevade ja isegi aastatega??? 

Mul läks nii kaua aega, et üksteise otsa lükkida näiteid ja kirjeldusi, mis seletaks ära arvamuse - Mina ise loon kõike. 

Asi läks muidugi hoopis keerulisemaks ehk - läks Üles poole. Kuidagi tundub, et meist väljaspool olev maailm töötab sama skeemiga. 

Meie planeedil (mille kuju ei tea mitte keegi) on vähemalt see, et meid ümbritseb Kest ja siit kesta seest ei saa välja. Ometigi on meil selle mulli sees olemas kõik algelemendid, millest me saame teha kõiki neid vidinaid, mida me teemegi. No ei tule algainetest puudu, miks siis peaks rakus ainetest puudus olema. 

Ka meie toodetud esemed ja toit on füüsikaline, keemiline, elektriline ja magnetiline ehk koosneb samuti sagedustest. Kõikidel esemetel, ainetel jne on koostis ja laeng (nn aatom). Kui me leiutame mingi uue, nt mobiiltelefoni, siis me ei hakka seda tootma ühes tehases (ehk nt kehas ühes  organis), vaid  me anname informatsiooni ehk joonised üle terve maailma ja toode saab valmis kiiresti tohutus kogustes. 

Kust kohast tulevad aga - Uued Ideed ehk seadmed, mida pole varem olnud??? Infoväljast?? Keski või miski liikus meie "planeedi" kesta taga ja terasemad inimesed naksasid selle info endasse. Tundub see nüüd Ulme või Esoteerikana.

  Tõsiteadlaste käest küsiks sellisel puhul, et - kuidas see Suur Pauk ikka käis, millal ja kas keegi seal juures kah oli, kes tõestab. 

Teadus püüab tõestada nii mõttetegevuse baasil kui ka - seadmetega. Nad vaatavad "alla" ehk elektronmikroskoopi ja "ülesse" ehk raadioteleskoobiga. Kummalisus on aga selles, et meile räägitakse, et - nad Näevad. 

Näevad aatomeid ja näevad Galaktikaid. 

Ma tõsiselt ei viitsi hakata "pulkade peal" tõestama aga aatomeid ei saa näha, sest nad on väiksemad kui meie silmale nähtava valguse lainepikkus. Mälu järgi on aatomi ühik alla kümne aga meie näeme vaid  üle  tuhande ühiku. 

Kes viitsib uurib ise - Ångström [ˈɔŋstrø:m] (Rootsi füüsiku Anders Jonas Ångströmi järgi) on pikkuse mõõtühik. Ühiku tähis on Å (A rõngaga).  Üks angström võrdub millimeetri kümnemiljonilise osaga.

 https://de.wikipedia.org/wiki/%C3%85ngstr%C3%B6m_(Einheit)

Miks ei ole fotosid rakust ja on vaid joonistatud ilupildid. 

Täpselt sama moodi ei Näe me galaktikaid - silmaga ehk fotoga. Veel hullem. Me ei vaatle neid isegi "tagurpidi" mikroskoobi ehk teleskoobiga, vaid raadioteleskoopidega. 

Raadio - on laine ja kuhumaani see üldse "loeb" midagi???  Kuplini ehk kestani??  Vot see tundub loogilisena, selle kesta taga on suurem Organ, oma suurema Jumala ehk Mõistusega, noo näiteks.

  Mina olen Jumal oma kesta sees ja räägin - oma lambukestega. Minuga räägib Keegi Teine. 

Isa, Poeg ja Püha Vaim. Alguses oli Valgus, Sõna ja Laine. Mis oli enne, Muna või Kana või Kukk.  

Siit võiks edasi "fantaseerida". Meile räägitakse Seemne rakkudest. Et on üks suur Emarakk ja pisikesed sabadega Isarakud. Ma kahtlen nüüd ka selles müüdis, et ma olin Kõige kiirem ja võimekam sabaliputaja ja läbi emaraku pugeja. Miks ei saada lapsi iga kord kui oleks võimalus??? Lihtsalt emarakk ei loe iga sabaliputaja energiat sobivaks ja ei hakka midagi enda sees tootma. 

Aga miks siis vahest ikkagi hakkab kõhuke kasvama. See tuleb sellest kui kaks inimest - Tatti panevad. 

On ju kummaline väljendus ja ka kummaline tegevus. Ajada oma tatti teise suhu????  Ja jälle pole midagi kummalist. 

Teadlased räägivad - geeni kombinatsioonidest???  Kehas liiguvad ained ja need koosnevad informatsiooni hulkadest.  Tatt ehk lima on geneetiline kood ehk tehnopassi lahtrid ja kirjed. Kui nüüd võtta see sama skeem, et mehe tati elementaarosad kannavad laenguid, siis naise rakud loevad neid (enne kui sabaliputajad naise sisse saavad, naised on targad)  ja annavad info kompuutrisse ja edasi läheb sama skeemiga tegevus  Kahes Peapaljunemise rakus. 

Okei, enne on ikka roosid, vein ja romantiline õhtusöök.  

Kuidas aga edasi läheb, on omaette "teadus". Meile näidatakse mingeid filmikesi, kuidas rakud jagunevad. 

Raku sisse tekib (ei teki, luuakse sealolevatest ainetest) - teine koopia (mis mõttes koopia!!!), see pundub ja paneb plaksuga koopiale kesta ümber ja ongi kaks steriilset keskkonda, oma mateeriaga. Ja nii ongi. 

Meie rakud uuenevad kogu aeg - täpselt sama skeemiga terve elu, aga. 

Vahest juhtub kummalisi asju.  Ma olen pikka aega imestanud kui ma ajalooga tegelen, et vanadel fotodel on abiellujad umbes sellise välimusega kui meie ajal pole isegi vanad inimesed - nii vana välimusega. Kui ma vaatan oma isa noorepõlve pilte, siis tänapäeva 70-80 sed on poisikesed. Miks???? 

Informatsioon.  Kui me näeme vahest fotot mõnest kenast naisest ja tuleb välja, et see on 70 aga näeb välja max 50.  Ta teeb kehalisi harjutusi???   Kas ainult???  Kehalisi harjutusi teeb ta selleks, et tunda ennast noorena ja umbes sellise väitega, et - vanus on vaid number passis. Ja nii ongi. 

Kogu meie keha, selle nooruslikkuse, ea ja toonuse loob Kompuuter. Kompuuter ütleb (mina ise - Jumal), keha toodab ja nii ongi.  


Kõik haigused "tulevad inimese juurde" täpselt sama skeemiga. Sa ise teed, ise oma enda rakkude sisemisest energiast selle uskumise baasil et - haigused on olemas,  ja mul pole energiat. Kui keegi viitsib teha uurimust, et kui inimene jääb haigeks, siis võib olla ta mõtles ja ütles välja, et - ma olen nii väsinud ja põmpsti paneb kompuuter keha Säästureziimile voodisse tiksuma. Minetea. Äkki nii ongi? 

Kokkuvõtteks. Mis on sellest "teooriast" kasu.

 Esiteks.  Järgmiste tegevuste tegemine-uskumine ei maksa mitte midagi, see on tasuta.  

a) Kõike saab muuta mõttega. Absoluutselt kõike, sest - peale sinu ei ole siin maailmas mitte kedagi ehk mitte kedagi, kes teeks sinu eest midagi reaalselt ära.  Siia sobivad palved Jumala poole (ja pole teada kumb neist asju tegelikult korda ajab). Saab soovida, unistada, afrimeerida ehk soove kirja panna ja mis põhiline - mitte viriseda kui Jumal seda ei tee. Miks sa siis Ise ei tee. 

Vanasõna - kui sa ise ei tee, ei aita sind jumal kah. 

Vanust, tervislikku seisundit saab mõttega muuta. Mitte kunagi ei pea kellegi käest küsima - aga kuidas seda teha? Lihtsalt tee seda, mis pähe tuleb ja endale meeldib. 

b) Mõttega saab ka head mõtted ümber muuta. Kahtlus, kõhklus ja kooliharidus teevad seda. Sellest esoteerikas on ka mingid tärminid, et tee sama soovimist nt 30 päeva. 

 c) Üks väike teemake libises üle. Aga kuidas sabaliputaja raku ja emaraku info kooslusest - lapsrakk tekib ehk millal saabub sinna lapse Püha Vaim. Vat see on vahva teema.

 NB! Kas teate kust see teema üles keris????

 Ajaloost, nii kummaline kui see ka ei ole. Ajalugu uurides tuleb uurida Kõiki nn teadusi. Keemiat, füüsikat, bioloogiat, astronoomiat, astroloogiat jne. Ühesõnaga kõikide tegevuste tegemine on kulgemine ajas ehk ajalugu. 

See tekst kuulus enamuses kvantfüüsika valda. Need nimetavad püha vaimu ehk ka hinge  - Singulaarsuseks. 

 Viki - "Singulaarsus ehk gravitatsiooniline singulaarsus on füüsikas punkt, kus aja ja ruumi kõverus muutub lõpmatuks.

Tehnoloogiline singulaarsus on futuroloogias oletuslik hetk, millest alates ei ole võimalik tehnika arengut ennustada.

Singulaarsus on süsteemiteoorias olukord, kus väike põhjus tekitab suure mõju.

Singulaarsuseks võidakse nimetada ka iseärast punkti."

Saite aru, mis tulemus on romantilisel õhtusöögil - väike põhjus tekitab suure mõju. 

Okei ma panen siis lõbustuseks kaks anekdooti kah - suurest mõjust. 

Kui kaks mammit istuvad pargipingil ja mööda sõidab pulmaauto, siis üks mammi ohkab - üks noor tütarlaps viiakse jälle nõusid pesema. 

Teiseks on küsimus kõikidele naistele - miks peavad naised meestele süüa tegema ja sokke pesema??? Juba Viini konvesiooniga on pandud kohustus vange toita ja kasida. 

Rääkimata jäi veel Tumedast energiast ehk Eetrist. Aga seda teemat ma veel alles loen, hetkel. 

NB! Veel tuli meelde lugu kui rääkisin oma klassikaaslasega, kes müüb maha firmat ja saab selle eest miljoona. Ta ütles, et ostab omale - vaba aega ehk rahulikku aega. 

Sellist väljendust ei ole mõistlik välja öelda. Kompuuter kuuleb seda ja teeb inimese elu rahulikuks - Puhka rahus. 

Tegema peab, jooksma ja jaurama, igatahes. 

Edasi seltsimehed, igatahes, või kuidas!!!