neljapäev, 2. mai 2024

PALJU ÕNNE

 

   Pekki küll kui huvitav on maailm. 


Ma olen uurinud väga paljusid asju nii kaua, kui saan mingi Täpse kirjelduse, mis enam praktiliselt ei muutu. 

Mis vahe on Tõel ja Vandenõul?  

Kui miskit saladust uurib "lihtne inimene", nt masinainsener, siis psühholoogia vallas peetakse tema seletusi tihti Uhuuks. 

Kui seda uurib aga arst-psühholoog, kes teeb doktoritööd, siis on see aktsepteeritav ja Tõene. Termini vastavust aga ei kontrolli keegi, vaid sildistatakse. 

Nii on see kõikide valdkondadega. Info on olemas Inforuumis ja pole vahet, kes selle lahti tõlgendab.

 Ma pole mingi aasta jagu lugenud Naistelehte ja nüüd oli seal artikkel, just doktoritöö autorilt. Kui mina tõlgendan tõlgendamatuid termineid ja küsin, siis enamasti ei oska keegi mõistlikult vastata. 

Mis on Armastus? Mis on Õnn? Mis on Tervis? Mis on nt majandus või poliitika? Jne. jne.  

Tükati on mul juba eelnevatest küsimustest oma vastused olemas ja nt FB õnnesoovides ei oska keegi vastata - mida ta veel juurde tahab, et tuleks seda õnne õue pääle lausa uus koorem. 

Artikkel on psühhoterapeut Roman Timofejevi vastustest. Enamus terminoloogiat on seotud Duaalsusega ehk kahe ülima äärmuse vahel oleva Valemi protsentuaalsusest. Sellest ongi kogu see lugu. 

Roman portreteerib oma patsientide kaht peamist profiili. 

Üks on ülienergiline, aga tegelikult endas äärmiselt ebakindel, kõikuva tundeskaalaga ja intensiivselt tähelepanu otsiv inimene, kes vajab kaaslast oma väärtuste kinnitamiseks. Leides oodatud tunnustust, tahab ta seda veel ja veel ning olukord muudab teda ärevaks.

 Teine on introvertne, kergesti ülekoormav ja ärrituv, suhteliselt egoistlik, küllaltki neurootiline tüüp. 

"Ütlen seda peaaegu 20 aastase kogemuse põhjal" kinnitab ta. "On neid, kes vajavad julgustamist ja keda rahustab eeskätt spetsialistilt saadad sõnum, et sinuga on kõik korras, sa polegi katki. Pakkudes neile võimalust endas iseseisvalt urgitseda, võivad sümptomid hoopis süveneda ".  Laias laastus on meie põhivajadus - olla õnnelik. 

Paljud filosoofid on enne öelnud, et - "ärge otsige õnne, sest õnn on petis, otsige tähendust".

  Tähendus on tegelikult üks võtmevajadusi. Mitte ainuke, aga üks nendest ja just iga vajaduse rahuldamine annabki õnnetunde. 

Ehk teisisõnu: õnn pole midagi muud kui vajaduse rahuldamine. 

Väike laps sünnib ja vanemad püüavad tema vajadusi rahuldada (muidu on kisa majas).

 Täiskasvanu on kogemuste kogum, funktsionaalne seisund, mis võimaldab rahuldada kõiki nii enda kui ka teiste olulisi vajadusi. 

Juhul kui täiskasvanu last kasvatades tema vajadusi siiski kasvõi osaliselt rahuldada ei suuda, hakkab lapse areng lonkama ja umbes 30 aastasena märkab ta, kuidas maailm temast piltlikult öeldes üle sõidab ja pole justkui ühtki ressurssi, mida sellele vastu panna. Depressioon, paanikahäire või mõni muu sarnane seisund ongi käes. 

On asju, mida sel puhul kindlasti peab endaga tegema. 

Nagu öeldakse: end ise opereerida ei tohi, aga vitamiinide võtmine või kehalise trenni tegemine on elementaarne. Psüühikas on iga vajadusega seonduv elementaarsete tegevuste kogum. 

Näiteks väga alahinnatud vajadus on Mugavus. "See kõlab kummaliselt, aga viimasel ajal üha enam kuuldav jutt mugavustsoonist väljatulemise vajadusest on kõige rumalam asi, mida olen kuulnud," tähendab arst. 

Mugavus on fundamentaalselt ja evolutsiooniliselt kõige vanem vajadus üldse. 

Kui vanemad pole imikule õigel ajal andnud kogemuslikult tunda, mida tähendab mõnusalt ja hea olemine, lõõgastunult ja mugavalt aja veetmine, siis kasvavad neist täiskasvanud, kes ei oska seda ka oma ellu tuua ning uus neurootiline põlvkond kasvab peale. 

Viis sammu eluliste muutuste loomiseks. 

1. Väldi ületöötamist, puhka korralikult. 

2. Puhka inimestesse, mitte inimestest. Usalda kasvõi üht kaaslast, kellele võid kõigest rääkida. 

3. Liiguta ennast, sest keha on loodud liikumiseks.

 4. Toitu targalt ja võta vitamiine, võimalik, et siis pole vaja neelata ka farmakoloogilisi ravimeid. 

5. Lähtu elus eelkõige vajaduste rahuldamisest ja tegutse selle nimel. 

24. 04. 2024 Naisteleht.

Artikkel on pikem ja mõnede pikemate kirjeldustega. 

Aga kaks terminit on siis selgemad: olla Mugav ja Õpivõimeline.

Sealt läks teema edasi ühes üüratult keeruliste seletustega Juutuubi videos. Alati on kirjeldustes kaks äärmust. 

Õpivõime koha peal on kaks äärmust sellised: Kivi ja Käsn. 

Kivi on selline seisund, kui seal ei ole "ühtegi pragu", siis sinna ei lähe sisse Mitte Midagi (eesti mõistes Puupea). 

Käsnale aga mahub infot sisse väga palju, aga seal on üks omapära - mahutavus. Käsn imeb infot sisse igast kohast, valdkonnast ja allikast. Õiget ja vähemõiget. 

Käsnal on selline omadus, et - ta muudab oma arvamusi Uue Informatsiooni juurde tulemisel. Vana, mis ei kehti enam, selle ta väljutab kohe.

 Kivi, kui sellel on mõni pragu, kust veidikenegi infot sisse läheb, aga ei lase endast midagi välja ja korrutab reeglina ühte mantrat - aga sa ju rääkisid!

 Kivi tundmaõppimisega saavad inimesed lihtsamini hakkama. Kui see hakkab oma arvamusi jaurama siis, keerake 180 kraadi ja Pakaa. 

Käsnal (mina tean seda enda kogemustest) on aga veel üks Kindel ja "kahtlane" omadus. Niipea kui sinna koguneb infot juba üsna küllastumise piirini, siis need hakkavad seda väljutama ehk jutustama, teoretiseerima, kirjutama, oma õigsust seletama ehk tegelikult oma teadmisi teiste peal kontrollima.

 Käsna parim kaaslane on see, kes hakkab temale vastu vaidlema ehk pigem väitlema. Aga, vaidlustes selgub tõesem. 

Käsnaga läheb "teooria" veel edasi. Käsn uurib Kõike ja põhjalikult. Kuna ajumaht on piiratud, kuigi seda saab pidevalt laiendada-suurendada, kuid ikkagi tuleb piir ette ja selleks, et edasi uurida peab käsn selle välja laskma, kuivemaks pigistama. Selleks ongi need väljundid, et hakatakse kirjutama, videosid tegema või loenguid pidama.

 Teatud aja jooksul imestan ma ise ka, kui omi vanu lugusid loen, et - pagan ma olen ju ka seda varem kirjutanud, ei mäletanudki enam. 

Ka kirjutised ja raamatud on kirjanikel pea alati analoogilised, sest ta ei mäleta, mis eelmises kirjas oli ja palju infot sobib igasse valdkonda pidevalt teistmoodi kokku miksida. 

Näiteks võtsin ma ette enamusi Jules Verne raamatuid, mida olen varem lugenud ja mida polnudki lugenud. Kummaline kuidas ta pea igasse raamatusse pani samad skeemid ja kirjeldused. Aga nii see ongi, aegajalt tuleb uusi kirjeldusi juurde. 

Kokkuvõtteks on kaks huvitavat seletust paljude asjade kohta. 

Seletamatud terminid, nagu näiteks Õnn, Armastus, Tervis, Rõõm, Kurbus jne jne on - tunne või seisund ja seda ei saa kirjeldada ühe seisundiga, kas siis on või ei ole. Minu seletuse järgi on see - Valem, mis koosneb paljudest emotsioonidest, mälestustest, teiste kirjeldustest jne. See valem muutub kogu aeg nagu mingi skaalal olev osuti, mis võngub pidevalt siia sinna. See oleks justkui Pinge, mis muutub vastavalt voolupingele ja tarbimisele. Ehk siis kõiki neid termineid - ei ole tegelikult olemas. 

Armastust pole olemas. 

Olemas on aga tegevused. Kõik need samad sõna tegevuses - armastamine-  on pea kõikide inimeste poolt seletatavad. 

Inimene on õnnelik ehk elab (on liikumises) hetke õnnes, nt - kui ta on kuskil pjedestaali ülemisel (või ka madalamal astmel). 

Niipea kui "šampus on pritsitud" ja pildid tehtud astub ta sealt alla ja algab Uus Vajadus. Tahta veelkord sinna - kas Õnne seisundisse (ehk järgmiseks liikumiseks) või minna mugavustsooni, riputada pilt seinale ja vaadata kiiktoolist - Tehtud.

 Valik on sinu.

 Sellise seletuse järgi, mida arst kirjeldas, tähendab mugavustsoonist väljatulek - Virisemist.   

Võib jääda mulje, et mugavustsoonis - ei peagi midagi tegema või ei saa teha. Vale puha. 

Asju saab teha üsna pingsalt, pühendunult ja pikalt - meeldivustundega. Mõnsalt, lõbusalt ja kriitikavabalt. Ajasin mingi värgenduse pekki, ise ajasin ja mugavalt teen uuesti. 

Riigikogus toimuv on just hea ajutöö praktiliseks seletuseks, kes on mugavustsoonis, kes mitte. Kellel närvid püsti - see on väljas. 

pühapäev, 24. märts 2024

SUUR PAUK

 


Proovin kirjutada keerulise loo aga tuleb vist pikk.

 Ma saaks Omadele kirjutada ka palju lühemalt. Hää sõber Raimondo, kes oma blogis mind hää sõnaga ikka meenutab, paneks alljärgnevatest märksõnast kripskraps pikema loogi valmis. 

1.Püramiidid.

2. Pronksiaeg

3. Kahurid.

4. Telliskivi.

5. Tähelinnad.

6. "Lendav laev"

7. Vaba energia

8. Viirus.

9. Matrix.

10 . Müüt ja muinasjutt. 

  Alustan neist "faktidest" mida olen ise kogenud, näinud ja saan oma silmaga lugeda. 

Alustan ühe kirjeldusega tagantpoolt. Kui ma seisan kirstu juures, siis seal on Keha, aga see ei liiguta, ei mõtle jne. 

Minul on keha, ma liigun ja mõtlen. 

Kui sünnib väike beebi, siis sellel on keha ja see liigub. Miski tuleb beebi sisse, mingil kindlal hetkel ja see sama läheb viimasel hetkel kuhugi minema. Minemise järel keha laguneb - saagu sust muld. 

Keha koosneb mingitest ainetest, mida mina ei näe ja ei tea, kuidas see minus koos seisab. Kuidas see Miski hakkab mingitest ainetest looma organeid ja keha, seda ma ka ei tea. 

Mis on seal, Kus Mind Ei Ole, ma ka ei tea. 

Miks juhtuvad need sündmused, mis minu elus juhtuvad, ma ka ei tea. 

Ma toodan soojust ja/või energiat, mida ma ei näe, aga tajun kui see on õhtuks üsna otsas. 

Ma magan ja olen seal, millest mina midagi ei tea, aga hommikuks on energiapatarei jälle täis. 

Mida ma terve elu siin "planeedil" teen, ma kah ei tea. 

"Päeva lõpus" tassitakse enamus "minu toodangust" prügimäele või läheb ümbertegemisele. 

Ainus mida ma võin aimata, on see, et - mälestused võtan ma endaga kaasa. 

Kui palju on neid tegemisi olnud, enne minu seekordset elu siin ja palju on neid veel tulemas, kus ja mil moel? 

See kõik on seotud ka ajalooga. Selle kuiva ja igava koolitunniga, kus ma mitte ei viitsinud õppida ja mis läks huvitavaks mingi 20 aastat tagasi ja ei lõpegi ära. 

Sest - kõik kordub ja kogu aeg. 

Kui enamus inimesi pole tihti rahul selle elulaadiga, mis praegu näha on, siis kunagi oli teisiti. 

Kunagi ehitati lossid, maa-alused käigud, kaunid kunstid ja seda oli palju. Seda on siiani üüratus koguses. 

Kunagi olid siin teised inimesed, kes olid meist suuremad ja elasid kauem. Neid märke näen ma kiriku uste näol ja loen piiblist. Ise ma ju neid näinud pole. 

Kirikuid, paksude seintega losse ja kindlusi, nii palju poleks pidand olema, sest väidetakse, et inimesi oli kordades vähem. 

Mina saan aga arvutada, et kahest vanemast, kahe lapsega, peaks paarikümne põlve jooksul juurde tootma miljoneid inimesi. Kuhu on kõik need inimesed jäänud - sajad miljardid?  

Ilma ma näen, näen vihma ja lund, tuult ja päikest. Kuid ilmastikunähtused ei materialiseeru siin nii, nagu meile koolis räägiti. Lennuki aknast ma ei näe kõrgetes pilvedes vett. Seitsme kraadi külmaga ei saa sadada vihma, nagu oli selle talvel. Ja järgmistel päevadel plusskraadiga sadas lund.

 Avatud ruumis ei saa olla tuult ja erinevaid õhurõhke. 

Kõik need nähtused on seotud mingi energeetikaga, mida meile ei räägita. See oli siis tekst maailma energeetikast, looduslikust energeetikast. 

 Fakt on see, et ma olen oma silmaga näinud nii palju katkisi losse ja nende purustused ei vasta mitte mingi plahvatusaine ekvivalendile, sest tuumapommi purustusi pole mitte keegi oma silmaga näinud ja mida need pommid teeksid neile lossidele. 

Aga kõik need lossid on lennanud õhku peaaegu ühel ja samal hetkel - Korraga. 

Siinkohal said mu - enda faktid otsa.

 Ja ülejäänud arutluskäik on empiiriline, loogiline ja ulmeline. 

Milleks on vaja ehitada kahemeetrilise seinaga losse?   Ja pealegi on enamuste losside ja linnade all käigud, tunnelid ja teine linn. 

Ulmeline variant on see, et lendavad tulnukad ja "pikrinooltele" peavad olema paksud müürid. Mõte on hea aga - ei ole loogiline. 

Teine variant, et - maailmas oli Giga-tsivilisatsioon, kes lendas, tootis megasuuri elektrijaamu, tohutus koguses elektrit või mingit muud analoogilist energiat. 

Kui me võtame kõik kirikud-elektrijaamad ja tähelinnad kokku, siis nende võimsus pidi olema Üüratu. 

Näiteks telliskive pole keegi kunagi "kivisöega kuumutanud". Seda tehti minimaalselt elektriga ehk mingi tehnoloogiaga kiirkuivatamine. Tänapäeva automehaanik kuumutab väikese elektrilise tööriistaga roostetanud mutri punaseks Sekunditega. 

Kui anname võimaluse, et maa-alused tunnelid pole mitte - raudteed, vaid energia juhtimise kanalid, "kõrgepinge liinid".  

Paksud seinad pidid olema selleks, et kõik see on ränist ja oluline element elektri tootmiseks ja säilitamiseks. Kõik seinad olid kogu aeg soojad, sest nii nad tootsidki energiat. 

Valguse tootmise seletamiseks ei hakka aga fantaseerima, sest seda oma silmaga ei näe ja loogikaga kokku ei pane. 

Misiganes teooria me ka TOOTMISE koha pealt kokku ei fantaseeriks, see on vaid asja üks ots.

 Hoopis keerulisem ja pöörasem on see teine ots.

 Miks kõik need ehitised on metsikult puruks ja kõige tähtsam - üksteise otsas hunnikus. 




За Ангкором: край забвения и рухнувших шедевров Vibol Temple (youtube.com)

Selle mehe teeneid ajaloo uurimise juures pole võimalik Üle Hinnata. Ta on teinud ajaloo hüvanguks miljon korda rohkem kui kõik ajaloolased kokku. 


On võimalus, et kogu see tsivilisatsioon "lendas õhku" ühel hetkel ja igal pool. Mina olen oma silmaga näinud Tartu Jaani kirikus ära söestunud telliskive. Sellest on blogis ka eraldi lugu. Kuid mina ei ole oma silmaga näinud sellise kuumuse jälgi, mis paneks telliskivi niimoodi sulama nagu plastiliini. 




Vaadake videost oma silmaga ja paljude erinevate uurijate poolt maailma eri paigus. 


See mastaap ja voolamine on ikka arusaamatu. 



Tellise pinnast sai klaas


Kui võtta selline ulmeline-loogiline tuletus, et - Terve, või siis osa planeedi energiataristust lendas õhku ühel hetkel. Sahharast Siberini välja. Ankor Watist Machu Picchuni. 

Vulkaani purskega võib seda ju seletada aga lähemal paarisajal aastal pole midagi sellist toimunud - juu?? 

Miks kõik saladuslikud ja kummalised sündmused on toimunud - "enne Atlantist" või enne Noa uputust. 

Kõik need on kirjeldused ühest ja samast sündmusest. 

No fantaseerime, et - mis juhtus, mis tekitas kogu maailma elektrisüsteemis  korraga energeetilise plahvatuse. 

See, mis toimub elektrikapis kui ma kogemata lasen kaks faasi kokku, on ikka kole pilt, pool tundi silme ees virvendab. 

Sellel kirjeldusel on üks loogiline jamps sees. Kogu seda tsivilisatsiooni on üüratult raske hoomata, mille mastaabist saad sa ise aru, kui oled umbes 20 aastat käinud üle maailma ringreisidel ja giidid seletavad selliseid "kultuuriväärtusi".

 KÕIK ON KATKI. 

Aga miks seda ei seletata. 

Karvased matslased Hunnid lammutasid maha Roomariigi - pronksmõõkadega. 

Me oleme lõpmatuseni kuulnud väljendit - Nii nagu üleval, nii ka all. Ja ka seda - Kõik kordub. 

Kõik see, mis sünnib Maaga, see sünnib ka inimesega. 

Kuidas Maa toitub, see on keeruline teema aga kuidagi peab see energia ja taastootmine kogu aeg jätkuma. 

Inimese kohta kuulsin ma üsna kummalisest allikast täiesti testmoodi kirjeldust. 

Me sööme sisse mingeid Vilju, mis on värvilised, maitsevad erinevalt ja lõhnavad enamasti meeldivalt. Kummalisus  on aga see, et - mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Värviline ja magus maasikas kasvab pruunis mullas kõrvuti pipraga, mis on vahest hoopis teist värvi ja üüratult kibeda maitsega. 

Kuidas saab samast mullast kibe aine ja magus aine? Ei seegi. 

Neil taimedel on erinev "elektriline" sagedus ja hoopis meie keel "võbiseb" selle sageduses ja pea kodeerib selle - erinevaks maitseks. Ehk siis maitset pole olemas, sellisel kujul kui õpetaja rääkis. 

Miks head asjad maos happega ära lõhustatakse ja välja tuleb pruun haisev ollus? Mullaks pead  sa saama ja see on põlluramm? 

Värvide segamisel olen ma kogend, et kui enamvähem proportsionaalis segada värve, tuleb alati lõpuks Pruun. 

Nüüd on siis arvamus, et me ei tarbi keemilisi aineid: valke, rasvu, süsivesikuid, vitamiine jne. Lihtsalt hape lagundab "maasikad" algosadeks ja nendes algosades olevat energiasignatuuri loevad organite rakud ja - Toodavad raku sees olevast ressursist, enda sisse vajalikud energiad ehk mateeria. 

Edasi kujutage ise seda pilti, mismoodi see võiks olla. 

Selle tõestuseks on Meditsiin, mis väidab, et veri on absoluutselt steriilne. Ja rakk on absoluutselt suletud ehk kupliga süsteem ja no need bakteritest kubisevad "maasikad", ei saa mitte mingi nipiga sinna sisse. 

Selline infovahetus "sisemiste planeetide" ehk rakkude vahel, on täpselt sama, kui ka nn planeetide vahel Universumis.  

Täpselt sama skeem on ka - Juttudega. Juttudega, mida me suust välja ajame ja mis meil aegajalt ajab - Kopsu maksast üle ja ümber. Oi kuidas meile meeldib teisi süüdistada sajas surmapatus, aga seda pole olemas. 

Kui keegi ütleb meile mingi "jälkuse", siis on see selle inimese "keele laperdamine" tema suus. Mis ta peas toimub - tõde või vale???  Edasi tulevad mingid kummalised helilained meie kummalistesse kõrvadesse ja sealt lähevad veel kummalisemat elektrilist teed mööda meile pähe. 

Ehksiis Kuhu?? Meie sisemise "ekraani" peale ja sealt me paneme selle jälkuse Ise kokku. Ai kui hea on siis elu lõpuni vihane olla! 

Ja vat sellel Gigatsivilisatsiooni ajal, seda kõike, loogiliselt võttes - ei saanud olemas olla. Nii nagu praegu meil toimetab, ei ehita Megatsivilisatsioone, vaid haledat Duaalsusel põhinevat Müüti.   

Aga ikkagi. Kas ja miks lendasid need lossid korraga õhku. History kanali alternatiivid pakuvad pidevalt välja tulnukaid ja Anunakke. Nibirut ja kulda. Vahva lugu on see, mulle meeldib. Seal nad vähemalt lendavad. 

Kui ma teaks ja näeks kasvõi ühte fotot planeedist Maa, siis ma suudaks loogikaga mingigi pildi kokku panna - kus me elame. 

Niikaua ma seda teemat ei puutu ja ma elan silmaga nähtava "Lapiku maa" väikesel territooriumil, kus miskit kiirust ei ole, vesi "üle ääre" ei voola. 

Kuigi vahest voolab see kuskil Aserbaidžaani mägedes mitte mäest alla, vaid hoopis mäest üles.

 Enne kui ma oma üüber versiooni juurde jõuan, peaks rääkima ka müütidest ja muistenditest. 

No see pole normaalne kui Tartu ülikooli ajaloo kateedris peab "sunniviisiliselt" õppima Zeusi, Apollot ja muid Piibli hiiglasi, kes elavad tuhat aastat.  

See ei oleeeee normaalne, kui ajaloo lõpetajast giid räägib Kreekas seitse päeva ainult neist jaburates tegelastest, kus siin ajalugu on????  Aga vot on ja veel üsna kummaliselt. 

See, et ma uurisin Kalevipoega, on pool lugu. See on üüratult hea ulmelugu - lendajates, hiiglastest, ajukääbikutest ja joodikust "kolmandast, kõige rumalamast".  

Ja nüüd ma lugesin Kõu ja Pikkeri mõistulugu. Seda, ja kõiki teisi "teisendeid", saab tõlgendada pea igaks elujuhtumiks.

 Ulmetehnoloogiast lausa kubiseb see lugu.

 Energeetilistest rännakutest, ja ilma ulmeta, pigem esoteeriliselt. 

Poliitikasse sobib see, ja kogu Duaalse maailma seletamiseks. Hea ja kuri. Täis ja Tühi. 

Peremudelit saab sellega ära seletada ka ülihästi.

 Aga seal on üks knihv. Selles Pikriloos on kaks imelikku kohta ja üks imelik teooria ehk Kõhklus.

 Kõhkluseks on see, et -  miks pidid saksa nimedega "eestlased" koostama sellised eeposed ja müüdid. Sellel ajal polnud veel kultuurset eesti keelt ja lood on pandud Värssidesse. Eesti keel on saksa tähtedega kunstlikult loodud liivi keel ja selles pole võimalik luua värsse - Putrru ja Podi keelles. 

 Aga sakslased maksid uipu raha, et see Kalevipoeg Soomes ära trükkida ja sellest teha "maamatsirahva" eepos. 

Maamats pole seda raamatut mitte kunagi otsast otsani lugenud. Ta ei suudagi selliseid värsse üle paari lehe kokku veerida. Miks siis ikkagi???

 Aga sellest tipsa hiljem. 

Üks kummaline koht Pikris on see kui PahaPaha VanaTühi läheb Nõidadega vihtlema ja "positiivne kangelane" Pikker tapab enamus nõidu maha ja sealjuures - ei ole Vanatühja mitte kunagi võimalik ära tappa. 

OK, duaalsuses ei saa kumbagi poolt tappa, aga see on esoteerilises tõlgenduses. Vot jätke need Nõiad meelde (esialgu on nõiad ju pahad). 

Teine kummaline koht on neljandas osas, kui Vahatühi püüab Raua kinni, veab Võrku, paneb koopa suu ette ja "positiivne tegelane" Pikker laseb selle nooltega ribadeks. Ise sealjuures tohutult kahetsedes ja taga nuttes. Mis see on?

 Mis on see Rauda??? 

Ma uurisin mitmelt tunnetajalt, et mis termin võiks kohe esimesena tulla - tunnetuse pealt. Ja üllatuseks oli meil sama vastus - see on Robot, tehisintellektiga. 

Ulmeversiooni naksab igati kihvti versiooniga. Ja nüüd kolm kummalisust kokku. 

Need sakslased ei teinud neid "mälestuste raamatuid" matsirahvale. Nad tegi need Omasugustele. Neile, kes teavad - millega tegu on ja seda peab säilitama. Säilitama "maalastele" mõistmatus värsivormis ja mõistujutuna. 

UKU, Ilmarine, Ilmatar, Kõu ja Pikker on tänapäeva eestlase mõiste - eesti mehed - positiivsed kangelased, kes annavad Kurjale keretäie. 

Halleluuja, millal on sakste tegelased enne matsirahvale rõõmu toonud. 

Tule, mõõga ja Raamatuga. 

Kes on eestlased? Eestlasi pole mitte kunagi olemas olnud. Olid võibolla Estid Tallinna ümber. Siis enamus olid liivlased, aga.  

Miks on Eestis selline järv nagu - Tšudskoe ozero. Ok, matsirahvale õpetatakse seda kui Peipsi järve.

  Eestlased, soomlased ja osa vene alade elanikke olid Tšuudid. Ja vot need tšuudid oli "üks kole rahvas". Matsirahvas, ilma Jummala Sannata. 

Mida tähendab TŠUUD?  "Te kotorõe tšudesa tvorili", need kes tegid imetegusid. 

Aiaiai, kes need teevad imetegusid - Nõiad. Olete ikka kuulnud, et eestlased on nõiarahvas. 

Kes tulid aga nõidu põletama ja "head sõna jagama". Nüüd on selge kuidas peaks "eeposeid" tõlgendama ja miks sakslased Kriukswaldile lausa auhinna andsivad. 

Sarvik on paha tegelane. Aga miks peab ühes loos kasutama mitmeid eri kujundeid. Sarvik - on Duaalsus. Kurjus on vahest ka Õiglus, kui näiteks ei taha oma nõiaoskustest loobuda aga piiskop tahab, selle "vallatuse" maamunalt kaotada. 

Aga mis on Tühi?  Tühi on Tulevik. Tulevikku pole olemas, sest see on vaid Potentsiaal millegi loomiseks. 

VanaTühi on see igavene Tulevik, millest ei tea mitte keegi mitte midagi. 

Ilmselt ka IssandJummal või Algallikas. 

Mina seda ei tea aga sellised mõtted mulle iseenesest pähe ronivad. Kust kohast? Mina ei tea?

Ja nüüd ma siis jõuan ajaloo juurde. Miks meie "seppade sappa" taob pidevalt kulda, hõbedat ja vaske kokku. Teeb sellest laeva ja paneb nimeks - Lennuk. 

Oimaivõi, kui ma seda teadjatelt õpetajatelt küsin!!!!  "Näod lähvad pikaks nigut tohletanud kaalikad." - Pisuhänd.  

Ka "jeestlane Borrnhöhhe" teadis, kui "luuletas kokku" totaka leiutaja Jaan Tatika, kes oli kunagi näinud sõitvat, lendavat ja ujuvat "paati", mille nimeks pani "Kallewipoig". 

Vihjeid on igas raamatus, mis kirjutatud 1800 lõpp.

 Jules Verne, mul lapsepõlve lemmik ulmekirjanik.

 Insener Garini laserrelv kah.

 Ehksiis. Pole kuskil eeposes sõnagi - Raua tagumisest. On Raudrüütlid, mida hiiglased käisid kolkimas ja massiliselt tapmas? 

Ja nüüd siis läheb ulmeliseks. Ulmet pole olemas, sest inimene ei suuda mitte midagi välja mõelda, mis oleks - väljaspool Maad. 

Nonäiteks. Mõelge mulle iseseisvalt välja kaks tähte ehk kaks tähemärki ehk poofstaaki. 

Üks oleks MÖ ja teine GA. Siis ma kirjutaks iga kord ajaloolase jutule kommentaari, paneks krõnksuga Mö ja krõnksuga Ga ehk M`G`. 

Kõik Kordub. Orjandus kordub, sõjad korduvad, näljad korduvad, "pandeemiad"  korduvad, rahanduskriisid korduvad aga - Tehisintellekt on nüüd siis esimest korda, või kuidas??? 

Roboteid pole kah olnud või?  

Matrixi teooria on mingite poolakatest vendade iseseisvalt väljamõeldud ulme või?  

Vot kus kivi all on Rauda peidus. Vot miks pidi Pikker pisara poetama kui Android hukka sai. Miks seda vaja oli? Star Warsis neid mitmeid mudeleid joonistatud. 



Lendavad laevad ei lenda ilma elektriliste või elektrooniliste vidinateta. 

 Ja justkui juhuslikult vaatasin telekast mingit uuemat Terminaatorit. Ma pole neid uuemaid vaadanud. Häh ka see on ulme, või kuidas???  

Viis aastat tagasi oli film Viirus ulmefilm ja aasta hiljem sai - film Maskiball, mis lõppes järsku ära ühel hommikul ja kujutate ette - ei olegi tagasi tulnud. 

Selle asemele joonistati - Uus ratsanik. 

Nälg  ja Surm veel kappavad kusagil.  

Aga ikkagi siis - Raud?  Tehisintellekt on ulmefilmides kohati hea värk aga enamasti hirmutav "ollus". Ütleme nii, et kui teoreetiliselt,  see Pikri bande koos oma Rauaga, saaks võitu Tühjast ehk tulevikust. Ja nõidadest ehk maarahvast, kes ravitseb inimesi maarohtudega, kellel on isegi mõned päris töötavad ühekohalised lennumasinad. Siis on Maa peal jama majas.

 Inimesed on tehisliku monstrumi tapaloomadeks (Terminaatori film). Siis on inimene alati lootusetu probleemi ees. 

 Kuidas tappa Tehisintellekti?? Teate, mis Terminaatori filmis lahenduseks oli, ja mitte ainult selles filmis, nt SG1 kubiseb sellest. 

Energeetilise generaatori - Impulss plahvatus. Energeetiline impulss võtab maha - elektroonika. 

 Ja nüüd - ajalugu kordub!!!  

Miks on siis telliskivid tunnelites sulanud ja miks käis üle planeedi selline totaalne hävitustöö.

 Mitmes tsivilisatsioon planeedil Maa on?

 Kooliõpiku järgi lõppes üks Mammutitega. Piibli järgi teine uputusega.  Paar-kolmsada aastat tagasi kirjeldatakse Napoleoni Moskva all ja ka Tartu põles tervenisti maha. 

Üks on veel - teadlaste Suur Pauk. 


VOTnii siis seekordne Ulmelugu.  

esmaspäev, 11. märts 2024

Kõu ja Pikker, ulme tehnoloogia järgi.

 Aga enne kui ma jõuan kogu selle materjali kirjeldada "ulmeraamatuks", väike seletus siin. 

Ma pole ilmaski lugenud nii ulmelist lugu kui see.

 Kui ma lugesin ja tõlgendasin "Kalevipoega", ulmeliste tehnoloogiatega, siis seal on nii palju selliseid kirjeldusi, millest siis aru ei saanud. Nüüd peaks uuesti lugema aga see on pikk lugu.  

On üks põhimõte, mida peaks enne arutama. Millal hakati kirjutama  Ulmelugusid ehk selliseid - mida ei saanud mitte kunagi olla ja fantaasiarikkamad inimesed võisid väidetavalt need - ise välja mõelda.  Ehksiis nõndanimetatud Ilukirjandus. 

Kui ma kunagi püüdsin lugeda Piiblit, siis see ei õnnestunud, sest ma ei saanud mingist neljandast lehest kaugemale. Liiga palju tekkis küsimusi. 

Ma olen kuulnud ühest raamatust, mille olla kirjutanud Zecharia Sitchin ehk siis väidetavalt Punase mere äärest leitud "iidsete rullraamatute" põhjal. Lugu on nn Annunakkide invasioon planeet Maale, et kaevandada siin kulda. Eestis pole seda tõlgitud ja ma kuulasin vene keelset  videot-audioraamatut, mis kestis mingi seitse tundi. 

Zecharia Sitchin – Vikipeedia (wikipedia.org)

Siis hakkasin piiblit lugema ja jõudsin lugeda 200 lehekülge ning põhimõtteliselt on need - üks ja seesama lugu. 

Kui Anu lugu peetakse fantaasiaks, siis kas piibel on kah fantaasia. Seda peetakse siiani - Tõeseks raamatuks ja kirjelduseks. 

Ka müüte peetakse fantaasiaks ehk vaarisade "lustakateks lugudeks", pirruvalgel väikestele lastele jutustamiseks. 

Miks aga mulle tunduvad eeposed, müüdid ja muistendid kordades usutavamad kui tänapäeva teadlaste seletused "kosmosest ja elust" ja Suurest Paugust.  

Miks kubisevad kõik sellised kirjatükid Hiiglastest ja Pikaealistest ja nende supervõimetest. 

Ma sain üsna suure šoki. Kui mul polnud ühtegi "raudpolt" kinnitust selle kohta,  ja siis loen piiblist. Noa ja tema eellased on määratu suured ja elavad ligemale tuhat aastat. Kuidas seda seletatakse? 



Sellel pildil on siis Kõige väiksem inimene - Darwin. 
Numbrid seal all on elatud aastad Piibli kirjelduses. 

Mina pole piiblikoolis käinud. 

Miks kogu alternatiiv-ajalugu kubiseb tõendustest - mida ma näen reisidel oma enda silma ja fotoaparaadiga. Kümnemeetri kõrgused ja viie meetri laiused kirikute uksed. 


Miks???? Ma veel ei küsigi, et kuidas need tehti ja ette tõsteti. 

Kuid kui vaadata seda esimest pilti, vastavalt inimese proportsioonile. Kui inimene on neist "pooljumalatest" 10 kuni 20 korda väiksem ja tõstab väikese pingutusega nt 50 kilogrammilist kiviplokki, siis need jõujuurakad tõstaks lõdvalt - Tonne. 

Piiblis on täielikud kirjeldused, kuidas ehitati Kuningas Saalomoni templit. Mis metallidest ja millised vidinad meisterdati sinna sisse. 

Milliseid ime seadmeid ja relvi seal on. Neist lausa kubiseb kogu raamat. Imelikul kombel on seal ka kirjeldusi nn Aujärje laskumisest Maa peale. Mina olen neid sealt leidnud, aga see oli tükk aega tagasi ja ma ei pannud kirja kus. 

 Aga need "vankrid" ka tõusevad ja laskuvad, pilve piirilt ja pilve piirile, taga tulejutt. 

Rääkiv Põlev Põõsas? 

Kiirgav Seaduselaegas, mis tekitab pärasoole paiseid. 

Seinu lõhkuvad "nooled" - Soodoma ja Komorra.

 "Põrisevad pillid" - Jeeriko Pasunad. 

Veeuputus - nii piiblis kui ka Pikri loos (veidi ridade vahel). 

Aga mis peamine. Öelge mille Põrgupäralt pidi mingi Eisen, sellise "jama" kokku koguma, luulesse panema, kes teab mis keeles seda tegema, sest käsikirja Tartu Kirjandusmuuseumis väidetavalt ei ole. 

 Matthias Johann Eisen – Vikipeedia (wikipedia.org)

Kui lugeda seda Vikipedia teksti, siis juba siin läheb totaalseks jamaks. 

Eiseni looming on mõjutanud oluliselt hilisemat eesti kirjandust. Seejuures on teda nimetatud Eesti ulmekirjanduse rajajaks 

NB! Mis mõttes mõjutanud eesti kirjandust, seda polnud veel olemaski ehk nn eesti keeles, see mõeldi alles siis välja. 

Ordineeriti 21. detsembril 1886 Põhja-Ingerimaal Lempaalas pastoriks. 1887 oli vikaarpastor Petroskois1888 pastor Kattilas ja 18881912 Kroonlinna Nikolai (soome-rootsi-eesti) koguduses.[3] 1913. aastal sai ta võimaluse Tartusse tagasi kolida.

Matthias Johann Eisen

1919. aastal sai Eisen Soome Kirjanduse Seltsilt ettepaneku minna oma rahvaluulekoguga Soome, kus ta oleks saanud prii korteri ja kindla palga. Kokkuleppel Tartu Ülikooliga annetas ta oma kogu siiski ülikoolile, saades vastutasuks isikliku professori ametikoha.


NB! Põhimõtteliselt - kus on siin eestlane ja millal ta need materjalid korjas? 

Samuti propageeris ta 1870. aastatel koos Jaan Jungiga terminit "ajalugu". 

 NB! Kõik terminid eesti keeles on väljamõeldud üsna hiljuti. 

 Värsistas Friedrich Robert Faehlmanni müüte, muistendeid ja ajaloolisi aineseid. 

NB! Selles lauses on minu meelest üks tänapäevane Vandenõoteooria. Tehislik elu ehk tehisintellekt on alati olnud ja selleks, et see ei kustutaks ära olulist infot, tuleb see panna luuleisse vormi ja ridade vahele. 

Teine versioon on, et - kirjutati Omadele, neile kes on sektides ja et see säiliks. Tavalised inimesed sellist jama lugeda ei kavatsegi. 


Kirjutas pseudomütoloogilise kunsteepose "Kõu ja Pikker".

Mis mõttes???  Pseudomütoloogia???  

Kui see on pseudo, siis miks raamatukogud on selliseid teoseid palehigis säilitanud siiamaani. Ja miks analoogiline psudomütoloogia on - Eesti rahvuseepos, mida peavad lapsed koolis õppima??? Miks nad peavad lugema - Kuusekõrgustest kapsastest ja hiiglakasvu neiust ja koerakehaga inimestest, kui Kalevipoeg käis laevaga "Lennuk" - maailmalõpus rändamas?

Kalevipoeg – Vikipeedia (wikipedia.org)

XVI lugu. 

Seejärel sõudsid reisumehed maale, kus kuked sõid kulda, kanad karda, haned haljasta hõbedat ning kapsad kasvasid kuuse kõrguseks. 

 Hommikul äratas magajaid hiigelsuur tüdruk, kes oli tulnud kapsaaeda lehmadele lehti võtma ning pani ühteaegu ka mehed oma põlle rüppe. Kodus raputas Hiiglaneitsi nad põrandale ja ütles isale, et need kirbud olid kuuekesi kapsapea all põõnutanud. Nüüd hakkas hiiglakasvu taat küsimusi esitama, millele keeletark andis ainult õigeid vastuseid. Hiiglatark sai aru, et toodud mehed käivad tarka teed pidi, ja lasi tütrel leitud võõrad kapsaaeda tagasi viia. Mehed aga palusid suurel piigal nad hoopis kaldani kanda, mida too tegigi ning puistas mehed otse hõbelaeva. Tema hingeõhk puhus laeva penikoorma kaugusele mere.

NB! Väidetavalt olnud Kalevipoeg kah hiiglane aga kust tuleb siin väljend, et need - Kuus "kirpu" olid kapsa all põõnutamas. Kui lugeda tänapäeva ilukirjandust loogikaga, siis seal on analoogilisi viga palju. 

Lennuk lõikas põhja poole purjetades lustlikult laineid ning jõudis kohta, kus virmaliste hõbeodad taevas välkusid, ja see pani mehed kõva hirmu tundma. Samas asuval võõral rannal elas tundmata rahvas – näost kui inimesed, kuid poolest kehast kui koerad, penisabad taga. Keegi ei saanud laevalt maale, sest penisabalised tulid kurjalt vastu. 

Need, kes on juba asjaga kursis, neile pole ilmselt vaja rohkem kirjutada, teistele aga polegi vaja teada, kui nad ise ei uuri. Nende jaoks on "Karma ja Sansara", las tulevad uuesti, kogevad, õpivad juurde ja mis siis veel siin Maal toimub????  

teisipäev, 27. veebruar 2024

KÕU ja PIKKER

 Tegu on M. J. Eiseni kirja pandud looga KÕU ja PIKKER. Kust kohast ta need "algandmed" või siis "inspiratsiooni" võttis, et nt tavainimese mõistes sellise jaburduse kokku kirjutas. Aga mina küsin hoopis teise küsimuse  -  MIKS???? Müüdid ja muistendid on - Cargokult. Need olid olemas, edasi rääkida ei saa ja siis kirjutatakse muinasjutuks ehk - ridade vahele. 


Esimene lugu.


"Vanatühi kasvatab maailmas kurjust. Wanataat otsustab ta tegevusele piirisid panna. Sepp Ilmar peab nuhtlejad valmistama."

* kohad on minu üsna sarkastilised kommentaarid. 


Peenete pilvede turjal, mis lendasid otsegu lagled, tuule eest taevasel teel. Suurt Vaenlaste vägevust kartes.  Wanataat vagusi istus ja silmitses õhkude vallast. Mõteldes maa peale maha, kus sügavas esitles ennast. 

* Kui Wanataat on jumal taevas, pilve peal istumas, siis, kes loob - vaenlase?

Maastiku järele maastik, üks armsam ja kenam kui teine. Nägusad niidud ja nurmed ja siravad aasad ja arud. Läikivad lopsakad luhad ja ohtrasti õitsevad orud. Lõbusalt lehkavad laaned ja kaugele sinavad saared. Ilusast hiilgavad jõed ja mässates möllavad mered. Ilmusid silmale äkist ja kadusid korraga jälle. Looduses piltide vahel kui täpike talitas rahvas. Liikudes sinna ja tänna, ei kusagil pidanud püsi. Kogus ja korjas ja katsus ja ehtis ja ehitas ilmas. 

Siiski kõik elu ja ilu ei rõõmustand vaataja südant. Luues maailma ta soovind, et looduses valitseks õndsus. Rahule rõõm suud annaks ja õnn saaks kuninga trooni. Ometi koguni pisut, ta õnne ja rahu nüüd silmas. Harva ta rõõmustust nägi, nad võõrana viibisid maa peal.

* Maa peal peaks siis juba loomistest saati valitsema rahu aga kui inimesed on Vales Kohas - võõrana?

Mitte kui isandad kodu, kuis Wanataat algmises tahtis. See ta mõtlema pani ja uurima nähtuses põhjust. Miks kõik teisiti sündis, kui seadnud ta alguses heal nõul.

* Täpselt sama korduv teema kui kõikides Loomise lugudes ja müütides. Kes on see kõikvõimas, kes on võimeline looma aga ta ei tea, mis sellest välja tuleb? Täpselt sama terminiga on "pilvepiiril istuja" kirjeldus ka Kalevipojas. 

Aga ei mõtetes kaua, veel Wanataat viibida võinud, kui tema poole ju sammus, ta jutule rutata püüdes - Lõpmata laulude looja ja võitmata lugude lööja. Tark taat Wäinamö ise. Kuid mitte nii rõõmus kui muidu. Nukker on täna ta meel. Kulm kooldunud koguni kortsu. Tusane nägu ja pale ja tuskagi tunnistab huul. Ning kõik olek tal näitab, et midagi surumas südant. Aga veel natuke enne, kui avada olekski võind suu, puistas Ukule ette, mis südant tal vaevas ja rõhus. 

* Nagu ka teistes analoogsetes lugudes, saame me teada Looja - Jumala nime. UKU. Ja nagu ka Kalevipojas nimetatakse poega üks kord nimega - Sohni, nii ka siin paar korda Uku ja siis jälle Wanataat.

Riisus ta rõõmude tuju ja röövis ta laheda meele. Sõna ju Ukul on suust, teel lendamas lauliku kõrvu: "Imet mis täna ma näen! Kas mu Wäinamö vana, lõpmata laulude looja ja võitmata lugude lööja. Kellella alati muidu, on nägu nii lahke ja meel hea. Lõõritab laulmise suus, viis vaimustav heliseb kandlel? See kord ma seda ei näe! Kõik teiseks on muutumas täna. Kortsulla koguni kulm, pea rinnal kui nutjalla norus. Tusane nägu ja pale ja tuskagi tunnistab huul. Ning kõik olek see näitab, et midagi surmas südant. Ütle mu põline poeg, kas muljumas tõesti su meeli, murede muljutav koorem nagu maapealsil kaduvail lastel? 

*Jälle sama - Poja teema aga poeg on loomise aja jooksul vanaks meheks saanud. Piibli järgi elavad jumalate pojad, nagu näiteks Noa - 960 aastat vanaks. Inimesed on aga pisukesed nagu sipelgad ja kipuvad maapealsilt kaduma???? 

Siiski ei uskuda taha, et käsi ei käiks sinul hästi, et sind puudused vaevaks ja südanta muljuksid mured! 

On sinul kõiki ju käes, mida iganes igatseb süda. Õnne sul sülesse jagand, ma rohkel ja mõnusal mõõdul. 

* Mis on see, mida Looja saab luua, et tema pojal on kõike küllalt ja mõnusal mõõdul???

Mida ma ammugi tahtsin sult küsida  kuuldes su mõtteid. Mõnedki ajad ja aastad maailm juba vanaks on saanud. 

* Ikkagi siis!  Kui Mõned need aastad on kui meie teadlased väidavad miljardeid aastaid ja mingid piibli uurijad peavad parajaks vaid 6000 aastat?? 

Mõnedki talved ja suved, maa elanud eluteel ära. Mõnedki kumerad kuud, head taevast tal kallanud kätte. Mõnedki heledad päevad, tal kosumist  kasumist kandnud. Sinap see olid kes nägi, kui maapind kasvuta kurtis. 

* Ikka ja sama. Millalgi oli Maa viljatu ehk see meenutab aega siis, kui  - möllasid hiiglaslikud kaevandusmasinad ja kogu pinnas tõsteti kõrgeteks mägedeks ja kaevati suured augud, millest said hiiglaslikud mered. Näiteks Kaspia meri ja teised on olemuselt veega täitunud kaevanduste sarnased. 

Sinap see, Wäinamö olid, kes avitas iludust luua. Luua laani ja rohtu. Kes õpetas harima põldu. Sinap, kes seemendas vilja, et toidusta puudust ei tuleks. Sinap, kes elustust andis ja edendust järele seadis. 

* Täpselt sama teema kui piiblilugu peale uputust. Keegi tõi kuskil laost seemned ja geneetilise töötlemise, siin elavatele  olenditele. 

Sinu ees aastad ja ajad, on maa peal voolanud mööda. Päikene õnnistust andnud ja kuu on hõbetand ilma. Küllalt olnud sul mahti  maalima, ta elu ja olu, teraselt tähele panna, et arvustust mulle anda. Seepärast lausu, oh laulik ja kartmata tõsiselt kosta. Kuidas su meelest maailm ning temas elab ja liigub?

* Mulle tundub see tekst sõnasõnalt võttes pigem ülekuulamisena. Keegi Taat tuli kaugelt ja üle tüki aja,  kuulama kuidas järjekordset planeeti asustatakse. Kuna me ei tea millise kujuga on see nn planeet Maa, siis me ei tea isegi seda, on need teised maad meile lähemal ehk mingi piiri taga või suisa kaugemal. See läheb sõnasõnalt kokku ka Vana Kalevi tulekuga Raudkotka seljas. Seega ei saa see olla väga lähedal ja kõik müüdid kubisevad Lendajated. Kuni india Veedadeni ja Vimanateni välja. 

Pajata mulle, kas arvad, et täidab ta seda mis kohus. Sellele sihile saa, kelle loomises määranud talle. Rahuga edasi rändab ja õnnelist elamist elab? Ehk kas kaevata sinul, et edendust takistab tõke. Teatada sääraseid süid, mis järelekatsumist nõudvad? 

* Ma ei suuda ette kujutada kuidas teadlased oma teooriatega Suurest Paugust suudaks arvata - mingist Loojast. 

Heaks mina loonud maailma ja ilusaks hästi ta teinud. Seadinud olu kõik nii, kuis seada ei paremat sünniks. Soovides kõigile õnne ja jagades õnnistust rohket. Et ei halvasti käsi, maailmas kellegil käikski. 

* Mitte ükski Looja ei teeks kunagi midagi sellist, mis Ei oleks ilus, mugav ja "õnnis". Ehk siis esimesed tegelased siin planeedil tegid siia koloonia ja lootsid, et see hakkab toimetama õndsas rahus!!!! 

Teisiti pisut kui mina, sest iial ei leita kaht meest, kellel ühed kõik mõtted, kel ühed kõik tahtmised ikka. 

* Ikka, ikka nagu ikka. Ei tee ükski poeg peres kah nii nagu isa arvab ja õigeks peab. Mis välja tuleb, selgub aastate jooksul. 

Õnnele olevat vaja, et õrnemalt õitseda võiks, te endendes rohkemat elu ja kinkides kaunimat kasu. 

* Ei midagi isiklikku, ainult kasu ja bisness. 

Kuulda ma tahan su nõu ning täita kui täita on tarvis" .

Viibmata vastates ütles, tal ladusam laulude looja : "Kaks küsimust Wanataat andsid, vastata mulle. Ometi vastusel ainsal, nad mõlemad ära ma kostan. Tunnistades õigust ja tõtt, kuis mehele alati sünnib. Tubliks sa tõesti teind maailma, ta elu ja olu, seda salata ei või, see kõik on kindel ja tõsi. Vaielgu vastane vasta, nii palju kui muidu ka tahab. 

* Ma pole kunagi aru saanud, kust tuleb Looja loodule lisaks kohe ka Vastane. Võib arvata, et see on metafoorne kirjeldus, kui luua üks, siis tekib Ainsus. Ainsuslikud olendid või teod ei saa eksisteerida kui puudub teine polaarsus ehk Duaalsus. Duaalsus on Hinnang ja see on edasiviiv jõud. Vähemalt siin keskkonnas ja hetkel. Kunagi võis olla teistmoodi. 

Aga ma õhates pean, oh Wanataat tunnistust tooma. Teiseks  maailm on läinud, kui oled ta loomises loonud. Võõrdunud hoopis sest vaimust, mis alguses annetud talle. 

* Siin või tõlgendada Vaimu hoopis kui arenguplaani, mis oli algselt esmaste planeedi asutajate  plaanides. 

Palju ju enam ei puudu, et tulega otsida õnne. Kuhu sa silmad ka lööd, seal SARVIKUT ikka eest leiad. 

* Noonii ja jõudsimegi punase ja sabasarvilise juurde. Kuna mina uurin neid lugusid insenerina, siis mulle ei imponeeri mingi energeetilised hõljutised ja tondid-vaimud. See on Kirjeldus millestki, millest ei tohi siiani rääkida otsesõnu. Kuigi Viasat History ikka püüab seletada, et - kes ja kust tulid.  Aga loogiline see ei ole, et Jumal paneb Maa peale oma enda osa ehk Poja. See majandab "mõned aastad" ja siis on kõik pekkis. Wanataat "kaugelt ei näe" ja peab aegajalt ise kohale tulema. Muideks see on ANU, Enki ja Enlili lugu otsast otsani kümnesse. Enamvähem ka piiblilugu. 

Tühi see kosumist keelab ja agarast hävitab headust. Takistab õnnelist elu, ta valet ja kiusamist külvab. Võrkusid laiali laotab ja omale varitseb saaki. Neelab ja ahmitseb ära, mis neelda ja ahmida kõlbab. Kus su kullane kuu, öö heledam valguse andja?  Valendab valgust tal nõnda, kui võlvile paneku ajal?  Tumedad, pimedad ööd, kuu Sarviku sulased tõrvand. 

* Selliseid eeposeid saab tõlgendada kahte moodi. Üks on tehniline ja teine energeetiline ehk vaime tõlgendus. See eelnev tekst läheb nn kvantfüüsikute valda ja koosneb pikast seletusest. Lühidalt. Loomise ajal oli siin keskkonnas mitu valgusallikat. Päike oli pehmema spektriga allikas kui praegu. Liikus põhjapoolsemas piirkonnas ehk siis ka põhja pool oli meeldivalt soe ja nt Karjalas kasvatati ananasse. Kuu oli ka valgem aga vähem kui päike ja liikus lõuna poolses osas. Võis olla ka kolmas, mida nimetati Lelja ehk Faeton. See lasti puruks ja tükkideks nimetatakse tänapäeval - Asteroidide Vöö. See toimus mingil sellisel ajal kui - mammutid surid hetkega välja ehk külmusid ära ja neid olid suus veel külmunud lilled. Enamus neid fakte on tõestanud ka tänapäeva teadlased. Eriline teave on aga Sarviku Kuu tõrvamine. See on mingite tehnoloogiatega Kuu sageduse mõjutamine, et see helendaks vähem. Ei usu või??? Aga tänapäeva juttu kliima muutumisest lehmade peeretamise läbi usutakse ju!!! Inimtekkeline?  Aga nii ju ongi! 

Et neid keegi ei näeks, kui panema võrkusid läevad. Enne veel kratsivad kuud, nüüd ei päevagi enam. Jultumalt päevalgi Tühi ju varitseb, piilub ja luusib. Ega häbene võrku, kas sinna ehk tänna nii panna. Et tal nägijaks käijad; ei häbene riisuda headus. Otsekui luupaine öösel, kas rinda ehk külgesid litsub. Päevalla varjata mõistab, küll Tühja eest mõistliku ennast. 

* On veel arvamus, et see parasiitide rass ei kannatanud sellist spektrit ehk nende jaoks oli liiga valge ja liiga kõrge sagedus. 

Võrkudest kaugele minnes, kuid pimedas hõlpsasti satub, lõksu kas targem kui tark, saab Tühjale sumedaks saagiks.

*Kes saab saagiks? Mida ehk millist energiat püüti - "võrkudega".

See mu kurbtuse põhjus, miks teiseks ma muutunud täna. Miks mul kortsulla kulm, pea rinnal kui nutjalla norus. Miks mul tusane nägu ja tuskagi tunnistab huul. Vilets ja väeti see mees, kel üksida enese mured. Muljuvad mõtteid ja meeli, kes üksi end aidata püüab. 

* Ehk siis ainult üks "ülevaataja" oligi siin või?

Aga ei muresid tunne, mis ligimest rõhuvad maha. Ega neist osa ei võta, et ligimest aidata katsu. Üldise peale ei mõtle, ei edenda, kosuta üldist!  Kuule mind Wanataat, palun: et kurja käest päästa maailm. Tühjale tegusid tasu, kuis tasumist teenind nad ära. Tõkkeid ta teele pane, mis tegevust alustand esmalt. Muidu ma tõendan ette, on enne kui aastate sada, näinud su loodud maailm, ta Sarviku sirgunud saagiks. Kus su valitsus otsas, su tegevus lõppenud lausa. Seepärast karista Tühja, see on mu südamlik palve. Kuulda sa lubanud mind, oh kuule siis, Wanataat viisist." 

 Pajatas palve ja vaikis. Kuid viibimata Wanataat vastas, Wägevail sõnadel kostis ja trööstis laulikul lausus: "Kõnelend oled, mu laulik, kuis mehella kõlbab. Palunud oled, mu poeg, kudas mehella paluda sünnib. Kuulda su palvet ma tahan ja täita ta kindlasti tõotan. Tühjale sulgeda teed ning nähtavalt nuhelda kurjust. Tühja tükka ja tempa, ma ammugi imega märgand. Aga ei nuhelnud teda, sest kannatus veel mul ei katkend. 

* See on kuidagi tuttav jutt. Enne kui kops ei ole üle maksa, käib nii kah. Ega enne ei märka kui vähkkasvaja on juba näha. 

Süda see alati loodab, et ajaga hullustus uinub. Tüdineb tempude tuju ja jaheneb jändaja aju. Ometi ikka ma näen, et kuri ei parandust püüa. Tempude sõber ei nõua, et aru ja mõistus tal paisuks. Hullaja hullajaks jääb,  kui karistus märku ei laina. Jändaja jändajaks ikka, kui sund tal ei seleta kohust. Kakend mu kannatus nüüd, mu ootuse ajad on tasa. Hullaja peab kord saama, mis hullustus omale teenib. Tempude tegija tundma, mis tülikest tembutust toidab. Jändaja jännates maitsma, mis mürk, mida muudele soovis. Tühi nii pärima nuhtlust, et luusse ja lihasse mõjub. 

* Ehksiis, tundub see Tühi olema - üsnagi lihaline?

 Hävib  ta alatu ahnus ja kõngeb ta kurjus ja kõrkus!" 

Wanataat vaadates vaikis: tal vastas laulude looja: "Ihates ootab maailm seda päeva, oh Wanataat, millal! Täide su tõotus läeb ning Tühjalla karistus algab: Kurjale piirataks piir ja kiusule rajataks rada. Uuesti lustilla laulab, mu suus siis ladusat laulu. Tänab sind kõikide eest ja kiidab su heldust ja armu. Uuesti rõõmuga kannel, mul heliseb lõbusat lugu. Kuulates taevalist hüüd ja jumalist väge ja võimu. Uuesti õilmitseb õnn, rõõm, rahu ja kõikumata tõde. 

* Bla,bla, bla. Keegi kuskil peab kellegi töö ära tegema, millega ise hakkama ei saa. Tundub kuidagi tänapäevane. Keegi peaks protesteerima ja ambrasuurile viskuma - aga mitte mina, ma isegi ei kavatse kõva häälega seda väljagi öelda, mis mulle ei meeldi. Kalevipoeg istub siiani, ilma jalgadeta, hobuse seljas ja  kantseldab kammitsas Vanapaganat. Ükskord tuleb aega!!! Huvitav küll millal?

Ning saab sihile ilm, nagu loomises määrand sa seda!" 

Lausus ja lahkus ja läks.'

 Aga Wanataat mõttesse uuest. Kõrgele istmele jäi, kuid kaua ei mõtelda võinud. 

*Eksole. Kus Kõrge Iste siis on?  Kui paljude sadade kilomeetrite kõrgusel? Kosmosest on hää kaeda küll! 

Tulema pea tal silm, noort rõõmulist Lemmingut nägi. 

"Lausu mul lõbude looja", nii Wanataat vasta tal hüüdis. "Missugu taevane tuul, toob täna su siia mu ette. Kuhu su lust ega rõõm, ei annud sul ilmuda mahti. Enam nii mõnelgi ajal, et unustud arvasin ennast. Siiski kas peatab mind silm? Kas see minu lõbude looja. Naljakas naerune poeg, kes rõõmulla alati muidu. Hüppas ja kargas kui tall? Nüüd hädasti, usun ma, tunda. Võõras see võiks sind enam, nii koguni teiseks sa muutnud! Lahkust, sul maiku ei näe, ei naljatust, lusti ja rõõmu. Nukker su rõõmulik meel, kurb nägu ja kortsudel kulmgi. Lausu, oh lõbude looja, mis viga sul vaevamas südant. 

* Ma ei tea kas see on eestlastel ja tema jumalatel nii aga neile puupeadele peab kohe mitu korda seletama. Ühest ei piisa. 

Kuulda sind tahan ma võtta ja armsamaks arstikski olla!"

"Miks ei peaks ma kurtma, kui kurvastus kurnab mu hinge. Miks ei olema nukker, kui ahastus surub mu südant. Miks ei näitama näole, kui kibedus koormaks vaimu! Kuis võin näidata lahkust, kui lootused lähevad luhta. Kuis võin naljates naerda, kui ootused arguvad aukuks. Kuis võin rahulik olla, kui tulevik tumedalt koidab! Kuhu ma rõõmustust külvan, seal kurvastus võrsuma hakkab. Kuhu ma istutan lõbu, seal õelus ja pahandus sigib. Mida ma toimetan iial, et rahvale õnnistus sirguks. Hävitab hoolsasti Tühi, ei jälgegi järele jäta! Kiusu ja kadedust külvab ja tüli ja tigedust puistab. Halpust ja ahnitsust heidab ja jäädavalt hukatust sähvab. Mis päev iganes mööda, ta võim taas vägevalt võrsund. Mis öö kulund iial,  ta riik jälle pikendand piiri. Märatseb edasi Tühi, ei keelama hakata teda. Terve maailm ta pärib, sul kuulutan seda ma ette. Seepärast muretse varju ja avita vaenlase vastu. Piirisid Tühjale pane ja kisu talt röövitud vara!". 

Viibimata vastates ütles tal Wanataat vägeval sõnal: "Kiiduväärt oled sa kõnelnd, mu lõbusam lõbude looja. Paludes Tühja vasta, maailmale varju ja abi! Täitma su soovi ma hakkan, veel enne kui koitmas on homme. Täitma ka lauliku soovi, kes sama on palunud täna. Vaenlase Tühjale saadan, ma säärase varstigi kaela. Kelle eest ööl ei päeval, tal vennikesel rahu ei ole! Kelle eest alati hirmus ja kartuses elama peab ta. Kes tal karitust kanda, nii kangesti oskab ja jaksab. Et kui karistus saab, talle luuse ja lihasse mõjub. Tuletes tõsidust meelde; kes teeb ehk sünnitab kurja. Nuhtluse omale pärib; ei töö jää palgata iial! 

Sest siis, lõbude looja, sa seppade sepale mine. Käsi mu jutule tulla, et juhatan Ilmarist tarka. Mida tal tarvis on teha, et Tühjale karistust hangiks!". 

* Noonii, hakkab pihta. Miks peab mingi kõikvõimas Maailmalooja jälle mingi "sepaga" jamama hakkama. Ise ei saa hakkama? Puhuks ja manaks ja saaks sortsi kätte. Või kuidas??? 

Sedamaid sammutud teed, läks tagasi lõbude looja. Unustas endised mured ja Ilmarist otsima ruttas. Aga ei kaua ta käind,  ega vaevanud otsida ennast. Teed tal juhatas suits, mis pilvena taevasse tõusis. Varjutas paistevat päikest ja pimedaks päevagi tegi. Sellele märgile minnes, ta varstigi silmas ju koja. Kõrge kui tüsedam torn, lai otsegu lammikas vainul. Tasased vasara hoobid, tal tuttavat tunnistust tõivad. 

* Vot selles kohas peab tavalugeja Seppa mingiks müstiliseks Persooniks, eks mingeid Samposid taob.  Kirjeldus on aga sõnasõnalt hoopiski muu. Kui olid Lendajad ja tehnoloogiad, siis siit loeb välja, et Koda on tegelikult üsna suur - Tootmisüksus. Tehas minimaalselt ja ega ilmaasjata nõuka ajal pealinnas pandud tehasele nimeks Ilmarine. 

Et on lõppemas töö, sepp puhkama minemas kohe, sest siis kiirestas käiku, et Ilmarist kodussa tabaks. Enne kui kojasta lahkub, kui mujale luusima läheb. Sundides saledat jalga, ta sepale kotta  just jõudis. Kui sepp vasara käest, ning pihidki peost poetas. Ning veel sulased süsi ja tukkisid laiali loopsid. Kustutes hööguvat tuld, et kojale kahju ei sünniks.  

"Parajal tunnil just tuled!", tal sepp vasta väledalt hõikas. "Parajal tunnil, oh vend, minu kotta sa sammumas täna. Praegu mul lõppenud töö, võin vaevasta puhata pisut. Näidata sinule tehti, mis valmind mu käte all hästi. Sarnast ei ole sa silmand, ma tõendan, elussa iila. Olen ka solkinud soid, maad rännanud  risti ja rästi. Sajandel sepalla võõrake, kas kauge ehk ligidal käinud. Vaat tööd, missugust tahes, kõik paremat tehtud kui hästi. Pihtide pidet ei tunne, ei vasara jälgi märka!"

* Vat millist tööd tehakse tehases, kvaliteestset, ilma "mõlkide ja kriimudeta".

Lausus ja vaatama kutsus, kuid vastas tal lõbude looja: "Tublid on tõesti su tööd, vend, kindlasti seda ma usun, julge see peale ka olen, et vasta ei saa sulle teised. Ometi vaatama tööd, mina täna ei sammunud siia. Teatama sinule tulen, mis Wanataat teatada käskis. Enese ette su kutsub, tal anda on ameti sulle. Kellega näidata võid, mida mõistus sul õeiti oskab. Valmistes Tühjale nuhtlust, kuis teenind ta tuhande võrra. Oled sa sellega valmis, siis tahan ma vaatama tulla. Imeks su osavust panna, siis tahan kas taevani kiita!". 

Lausus ja lahkus ja läks. 

Aga südikas seppade seppa, kojast õuele astus, ja sammusid edasi juhtis, ihates uut tööd saada, ja imelist osavust näita. 

Ometi kaugele kojast, ei olnud veel edasi jõudnud, kui Wanataat ise tal, tee peal kiirustas vasta. Ilmarist silmates peatas ja vägevalt nõnda siis lausus: " Kuule oh seppade sepp, mispärast sind kutsuda lasksin. Missugu töö sulle teha, ma määranud kohe su kojas. Tühi see möllab maailmas, kui oleks tal tuba ja luba. Igal pool, kuhu, ta läheb ehk kuhu ta vennike vaatab. Kangest ta kasvatab kurjust ja kosutab kiigutes õelust. Sigitab pahandust palju ja ärritab tüli ja riidu. Ning viib hukatust sinna, kus pisema paigagi leiab. Võrkusid laotades välja, et laiendaks enesel riiki. Kui nii laseme kauem, ta edasi möllata maa peal. Vist siit, seppade sepp, käest kisub ta sinulgi paja. Ajab sind harjunud töölt ning lõpetab ameti ausa. Nuhtlusest pääseda aga, ei kunagi õeluse töö või. Nõnda kuis tülinat teeb, sest saagu ta paha eest palga. Seepärast seppade sepp, mu nõu nüüd teraselt kuula. 

Tee mulle seesugune vanker, kui kellelgil pole maailmas. Väle ja vile kui hüüd, mis kõrva kuulajal kostab. Kui sul sõna on suust, alles vaevalt lipsanud välja. Säärane valmista vanker, et sellega Sarvikut taga, alati ajada võib, kui ta putkama hirmul eest punub. Aimates tulemas vaenlast, kes halastust, armu ei heida. 

Tuliseid nooli ka tarvis; neid pajassa sepitse Tuhat. Kellega Sarviku lasta, kui aegsasti pagema pistab. Eemalt ja kaugeltki saab, et kuidagi trahvist ei pääseks.

 Viimaks ja kolmandaks veel, pead tegema põlise pilli. Sihukese põrava pilli, mis kõikide pillidest üle. Tuhande võrra käib oma hääle ja helina poolest. Kuulutust rahvale andes, et kurjust on kiusamas nuhtlus. Need kolm valmista varmalt, et saaks kord karistust Tühi. Pääseks ta võimust maailm, võiks iga mees elada rahus!" 


* Vot nii sai ära esimene lugu. Neid lugusid on Neli. Kokku 38 lehekülge. Siin on13 lehte. Raamat ei ole pikk ja sellepärast ma "viitsin" seda ümber trükkida ja kommenteerida. Kalevipoega ei jõua trükkida nii, et paneks igasse kohta kommentaari aga need kommentaarid on mul blogis juba ammustel aegadel. Miks ma seda teen? Lihtsalt see on nii äge raamat, et ma lihtsalt ikka imestan. Kalevipoeg on muidugi palju pikem ja sisukam aga siin on üks kindel Ajalooline teema, mis tahab näidet meie oma nn kirjandusest. 

Kui lugesite selle loo lõppu - Kas hakkas koitma.  Mis masinaga - "vankriga" tegu on??? 


Aga ma kinnitan. Edaspidi läheb veel ägedamaks.  

 Teine lugu. 

Ilmar valmistab Wanatühja nuhtlemiseks vankri, nooli ja pilli. Nooli karastatakse taevases tules. Pikker puhub pilli. Kõu lükkab vankri veerema. 

Hädasti kuulis sepp, mida Wanataat tehtavaks määras. Kui ju määrajast lahkus ja kärmesti koduje kõmpis. Ilma, et einet enne ta pisutki kehale kinkind. Varnast põlle võttis ja ette enesel sidus. Põlle, mis mälestust, mööda tall` tuletas sidudes meele. Tuletas õnnelist päeva, mil katte omale päris. 

* Me kõik teame päeva - mil omale "Katte" pärisime. 

 Kui päts vaatama tuli, kuis vasar see virutab sepal; vasar see nalja ei mõistnud, sest vaevalt pätsike pätsis. Lävele lähemal vähe, kui sepp juba vasarat sasis. Põrutas pätsile pähe ja naljaga naha tal nülgis. Naha ta pärast parkis ja tegi põlise põlle.

* Siin on mõistujutt, kes kuidas tõlgendab. 

Põlle ta ette nüüd sidus ja kivist terava võttis. Kivile painutas taela ja terase peosse tõmmas. Kihutes kivile pihta, et tuisk, tolm kihises taga. Sähinal sädemed jooksid, ta käevart kartes nüüd kohe. Pakku, kes siia, kes sinna; nii mõnedki tabasid taela. Taelale südame tungsid, kus julgemad arvasid olla. Tael aga hoopide hirmul, ei viivitand sugugi võtta. Kutsmata võõraid vasta, neil lubades lahkesti aset. Ometi tihti on nähtud, kes on avanud ukse. Näljase nuruja pärind ja naeru ja kurja talt maitsnud. Samuti alati nähtud, kes kurjale kinkinud küüne. Sellelta sedamaid kuri, ka enesel kehagi kisub. Nii ka taelaga sündis. Ei olnud veel minutit mööda. Kui sädemed taelas end, ühendand tulukseks olid. Neelanud taelast poole ja ära kõik neelata püüdsid. Sedamaid taelaga sepp, söe virnale ääsile sammus. Sütele sirutas taela ja süsi tal selgagi paiskas. Sulased lõõtsale saatis ja lõõtsa tõmmata käskis. Hädasti lõhises lõõts, kui taelasta süttisid söed kõik. Lõhinal ülesse leek, käis lõõtsa ees sügavast sütest. Silmates leekisid sepp, kuldtompusid sülesse sasis. Ääsile usinast kandes, nad elava tulesse heitis. Vaske ja hõbedat lisas, neil seltsiks veel kuumama juurde. Kattis sütega kinni, just nagu ei tahaks neid näha. Pakule puhkama istus ja orjade tegevust vaatas. Otsegu kohiseb kosk, lõõts mühas ja kohas ja kihas. Kihutas katusest tuld ning sädemeid särinal aknast. Ning nagu pilv must suits, aina taevasse ülesse venis. Varjates paistevat päikest ja ilma nii pimedaks muutes. Kui ilm suvisel ööl, kuu kumera väikesel valgel. Võõras, kes silmitses suitsu, muud eemalt ei arvata osand. Kui et põlemas mets, soo, raba ehk raiendi kütis. Loitvate leekide käes, kuld kuumama peagi pääsis. Sulama hõbe läks, vask venivaks, vedelaks kippus. 

* Pean siin tutvustama humanitaaridele. Kulda, hõbedat ja vaske ei saa ääsil sulatada. Need kipuvad sulama ja seda peab tegema rauast anumas ehk tiiglis. Hiljem saab kokku sulatatud sulamit teatud temperatuuril sepistada.  Aga noh las olla siis. 

Muutusi ääsilla nähes, ei viibinud sepp enam pakul. Kärmesti maha sealt kargas ja peosse ahmitses pihid. Polnud need väetimad väiksed, ei olnud ka päratult suured. Pidada paraja härja, nad enese vahella võisid. Nendega ääsile astus ja kulda sealt krapsuga kahmas. Pigistas pidemed kokku, et kuld teel ära ei putkaks. Hirmuga hoopide eest, mis alasil ootamas ohtralt. Ääsi eest alasil pööris, mis päratu nime ei pärind. Siiski veel paigalt ei liikund, kui vedamas härgi ka kümme. Alasilt vasara kahmas, ei vasargi määratu olnud. Ega ka tilluke just, sai kahele mehele tõsta. Kui need katsuda tahtsid, tal raasuke pisukest raskust. Sepp aga vasara tõstis, kui oleks see takune koonal. Ülesse ainukse käega ja virutas kullale pihta. Hoopide järele hoobi, just nõnda kui rabisev rahe. Rängasti raksatas kuld, kui rahet ta rammu tal ropsis. Sädemeid särinal küll sada, kus süütasid ikka veel kulu. Tuld aga aknasta tungis ja leekides katusest loitis. Peletes eemale linda ja kuivates kuusiku okse. Mütsud ei mürakad olnud, ei olnud ka väetimad väiksed. Kostsivad penikoorem maad, läbi määratu männiku nõnda. Külasse otsegu taat, oleks toksinud ukse ees kiva. Viimati jahenend kuld, piin peksmisest lõppes tal otsa. Uuesti tulesse rändas, kuid alasi ootas ta kaima. Kolm ööd, päevagi kolm, töö järjesti edasi kestis. Ilma et sepp oleks puhand ehk korragi einele läinud. 

* Lugedes "ridade vahelt", toimus tehase  tootmisprotsess - kolmes vahetuses.

Otsa eest ojana tilkus, küll punetand põskede higi. Siiski ei sepp  sest hoolind, vaid käiksega kuivatas tilku. Ainele matsusid mõõtis ja pinnis ja proovis ja silis. Väledalt välkusid kannad, kui jooksivad osavad orjad (*töölised tehases). Sedamaid sepale tuues, mis taguja tarvitas iial. Tirisid sülega süsi ja tõmmasid lihavat lõõtsa. Kui ka kordade järel, nad söömas ja puhkamas käisid. 
* Ehk siis. Sepp, ehk tehas, ei puhanud, küll aga töölised. See ei ole muinasjutt kuskilt kaugest minevikust. Kirjutajad teadsid millest kirjutada. 
Kasvasid kivid neil kandu, kes litsusid lihavat lõõtsa. 
Sigisid särgid neil selga, kes sütega söötsivad tulda.

* Miks peab selliselt kirjutama, kui saaks otse öelda, et need, kes tegelesid kuumas keskkonnas, peavad kandma tulekindlat riietust.

Kui ühtlugu nii sepp kolm päeva ja lisaksi kolm ööd. Tagunud tublisti, vaat, mis tänani valmistand vasar, Särises otsegu päike, kui õhtulla veeremas looja. Hiilgas ja säras kui kuu, öö võlvilta valgustes vaikselt. Vasksised vankeri teljed ja vaskised rataste rummud. Vaskised rataste vitsad ja vaskised rataste naelad. 

* Kõik need materjalid on Värvilised metallid ja neist ei saa teha mitte mingit "vankrit", mis peaks vastu koormustele ehk need on pehmed metallid. 

Hõbedast vankri teljed ja hõbedast aisad ja nöörid. Kullasta kodarad kõik, ning kullasta ruumikas kere. Kullase korraga seest, veel kenasti ehitud ära. 

* Enne kui tuleb täpsem kirjeldus, siis mis materjalid need olid? Mis tooniga või mis sagedusega, aga mingit vankrit ei ehitata puhtast ja väga raskest kullast. 

Täkkusid täiesti tosin, ees aset tal lahkesti leidis. Kellega edasi vanker, kui hüüd nõnda viledalt vuras. Lennates lindudest, tuultest ja tormidest mühinal mööda. Mühinast paukusid paed, mäed, mühasid mürinal vasta. Mürinast laksusid laaned ja kohasid õitsevad orud. Vabises, värises maa ja vahutas mässates meri. 

* Ei pea ilmselt kirjeldamagi, mida see meenutab. Hetkel teavad seda "müra" kõige paremini Võru linna inimesed. 

Penikoorem pikuti ette ju tugeva tulekut tunti. Kümnete verstade peale, ta sõitmise värinat kuuldi. Siiski ta hoosteta sõitis, kui lükati joonele korra. Edasi samati just, kui veaks ees parajam hobu. 
* Kuidas stardib lennuk emalaeva pealt? 
Kui nii valmines vanker ja sõidule kiputas, viskas. 
Pihid ja vasara sepp, kellel kurjustas kõht nagu kubjas. Ning läks puhkama seni, kui einelle vaigistaks isu. Ometi puhanud orje, te enne veel enese juurde. Hüüdis ja läkitas sohu ja järvalla otsima aineid. Pruunikat rooste ja rähka, mis vetele valgunud põhja. Otsegu mesipuust läeb, hulk töölisi eredal päeval Laiali korjama mett, meeleiba ja kollakat vaha. Limpsates nõmmel ja niidul ja imedes rabas ja metsas. Kuni on kogutud koorem, mil tirides tagasi tõtvad. Nõnda ka silisid orjad, üks siia ja teine see sinna. 

* Siin tekib üks kõhklus. Töölised korjasid looduslikke aineid aga orjad korjavad hoopis midagi muud. Minu meelest sobib orja termin pigem - kaevandusmasinatele. 

Sonnisid segaseid soid ning sõtkusid järvede põhja. Rüüstasid rähka ja roostet ja pühkisid pruunikat puru. Kogusid kolbaka kotti ja küürakil kõmpisid koju. Tirisid sepale kotta ja puistasid ääsile maha. Sedamaid puhanud sepp, läks ääsile uuesti võõraks.

* tehas pandi tööle kui toore tuli ehk - raud. 

Läkitas lõõtsale orjad ja lisas veel aineille juurde. Hõbedat, kulda ja vaske, kõik viimast sütega kattes. Lõhinal lõhise lõõts, tuld katuse harjast tuiskas. Sädemeid särinal aknast ja ungasta suitsu kui pilve. Koleda kuumuse käes pea, kuumama  hakkasid ained. Venisid vedelaks viraks ja sulasid ainsasse tompu. Sulamist silmates sepp, enam vaadates aega ei viitnud. Pihtega segas kõik segi ja lõõtsujad puhkama lubas. Kustutas tuiskavat tuld ja ainelda jahtuda laskis. 

*Ma lihtsalt ei saa kui pean seletama erinevate metallide segusid. Vase ja tina segu on pronks. Seesama pronks, mis on üüratult habras ja pehme materjal, millest väidetavalt Vanas-Kreekas tehti mõõkasid ja võideldi. Miks peab muinasjutus selgitama nii peent metallide tehnoloogiat ja nii põhjalikult??  Vot see on tase. 

Kuni need angusid nõnda, et pihtidelt pakku ei pagend. Siis sepp alasil kandis ja vasaral virutas pihta. Peeneks ja pikaksi pinnis ja venitas vilunud viisil. Pisukesteks tükkidesk raius ja sõrma jämedaks jättis. Nii valmines nooli ja vägeva vasara võimul. Tuhande arvuni aina.  Kuid polnud need nooled ei vasest, hõbedast ega ka kullast. Vaid hõbeda, kulla ja vase, kaotanud rooste ja rähk, ning nendega isegi kadund, asemel tõmmukas kivi, mis kõlbasid lõhkuma kaljut. 

* Kui seda lugu lugeda kiiresti, siis jäävad tihti paljud mõtted märkamata. Trükkides ja mitmeid kordi lugedes tekib kujutluspilte. Ehk värvilised metallid asendati rauasulamitega, mis on juba võimelised kindlusi lõhkuma. Kas see teine osa ei tundu kuidagi Liiga Ulmelisena. Pidavat müüt olema???? 

Lõpetes viimasta noolt, sepp oot´valle orjelle sõnus. "Valmistud teinegi töö, mida Wanataat teha on käskind. Nägusalt naervad nooled, kui tahaksid lennata märki. Siiski nad valmis veel pole, neil karastust võimuks vaja. Karastust taevases tules, sest kuulake poisid mu kõne. Kellel teist südikas süda, see vaatama mingu, kus viibib.  Ilusam ilmade tütar, mu poolõde Ilmatar praegu. 

*Lihtsalt professionaalne kretinism küsib. Ilmarise POOLÕDE ehk kuidas???? Kes kellega???? See sugupuude värk peab olema kirjutajale ikka täpselt teada. 

Paluge tuld ta käest, kelle varal ma nobedad nooled, karastan kangeks ja kõvaks, et lõhkuda jõudvad kas kalju. Lausus ja sulaseid vaatas, kes tahaks neist otsima minna. Ilusat Ilmatar-neitsit, kuid igalpool valitses vaikus. Keegi ei liigutand ennast, ei ainustki avaldand julgust. Üksteise otsa nad vaatsid ja üksteist minevat lootsid.  Tusase meelega pööris, end taguja alasi poole. Silmitses tööd ning mõtles, kas viimati tarvis ei tule, enesel otsima minna, kui lävelta kotta ju astus. Lähedam lahmakas naaber, ta külamees käharpea Kõu-taat. Kellele päevade paljus  ju kudunud, hõbedast ehteid, juuksed ja habeme täis ja edasi järjesti kudus. Aga neist hool´mata hoopis, nii liikus ja kõndis ja turis. Otsegu kakskümmend  aastat, vaid oleksid rõhund ta turja. Enne kui teretas Kõu, sepp rõõmsasti vasta tal hüüdis. "Kuule mu külamees Kõu, mis lugu mul juhtunud täna. Lõpetes taevalist tööd, mina tarvitaks hädasti tuld veel. Mis ei tavalist laadi, vaid taevasse sündind ja kasvand. Tuld kellelt päikene paista ja kuu oma kumagi saanud. 

* Meenutab teadlaste seletust - Suurest Paugust ja energiast,  mis on - "kuskil kaugel".  

Tuld, mida Ilmatar ilus, mul kiigutab kullases kätkis. Aga ei kedagi leia, kes julgeks mu orjadest minna. Imbi nii ilusa juurde ja taevalist tuld temalt tuua! Ise ma läheksin tooma, kui ained ei minemast keelaks. Tuli ei taotavat rikuks, et minek mul aegagi viidaks. Sagedast olen sind näind, Kõu, kojas siin enese juures. Vaatvat nii vasara tööd, et ei mujale vaadata raatsind. Otsegu silmi ei täiduks, sa näidata sugugi mulle. Rõõmuga tunnistan tõtt, sind südika alati silmand. Millal on põgenend mitmed, kui tuld nagu keriselt leile. Plahvatas alasi eest, kui kartmatuks järjesti jäid sa. Näita siis julgust mul nüüdki ja Ilmatar ülesse otsi. Ning too temalta tuld, mis taevas on sündinud ja kasvand. Et ses karastan nooled, nii kõvaks kui midagi ilmas!"     Viibmata vastates ütles, tal käharpea külamees Kõu-taat. "Kas see mehine, kes sädeme särinas kardab ehk põgeneb pakku, kui tuluksel tuiskavad kirjed? Kirjed ei meest või murda, kui mees kesk tulde ei tiku. Sädemed kangelast süüa, kui leekide merde ei karga. Tulega ammu ma vilund, ei viga ta teha mul jaksa!. Seepärast kartmata sinna, kus Ilmatar lähen ja toon sul. Temalt tahetud tuld, et lõpetad taevased tööd kõik!"    Lausus ja lahkus ja läks. Aga südikas seppade seppa, uuesti vaske ja kulda ja hõbedat sütele saatis. Läkitas lõõtsale orjad ja uuesti ametit hakkas. Ühte ta sulatas ained ja pinnis nad otsegu põieks. Häälele asemeks armsaks, kui aetaks torusse suusta.  Torusid tosina tegi, teist valjemas häälaga teisest. Kuhu nii kangesti viimaks, et põrises põrinal põrand. Vabises lagi ja sein, kui torulla puhusid huuled. Oligi lõppemas töö, kui lävele libises Kõu vend. Parajam noormees Pikker, kes pikaldast tagumist kuuldes. Sepale vaatama tuli, mis valmines vasara võimul. Naerates sepp aga eemalt, tal hõikama hõisates vasta. "Parajal tunnil just tuled, oh Pikker, sa täna mu kotta. Terane tarkpea Pikker, kes head meelt tegid mul töödel. Istudes tihti mu kõrval ja ühtlasi puhudes vilet. Paremalt, tõendan, palju kui teitelt ma kunagi kuulnud. Täna ma tagunud pilli, kel torusid täiesti tosin. Pilli ees põriseb põrand ja väriseb seinaga lagi.  Osav sa puhuma oled, et tule ja puhuda katsu. Praegu mu valmistud pilli, et kuulen, kuis üürgavad torud. Sulased proovil küll käinud, kuid pilli ei põrama pannud. Piuksugi häält ei saanud, nii punni kui puhusid paled!" 
Viibmata Pikker see pilli, nüüd võttis ja painutas huuli. Peenele torule peale ja alustas tillukest lugu. Sedamaid põrises põrand ja kärises kärinal katus. Värises lagi ja sein ning vabises läve ja uksi. Kõikusid palgid ja piidad ja hüppasid ülesse istmed. Pikali kukkusid orjad ja lamasid otsegu surnud. Kõrvele sepp käed seadis, ei sõnagi lausuda saanud. Seni kui puhuja märkas, et ahastust sünnitas lugu. Puhumist järele jättis ja sepale naerates lausus: "Tõesti ma ütlema pean, sepp, paremat pilli ei võinud, taguda iial su nupp, häält armsamat elades luua! Üht vast torudest katsund, nüüd teisedki käsile võtan. Et nendega kiitust sul avaldan tõsisel sõnal!" 
Lausus ja pillile püüdis, kuid vahele kähku tal, kargas südikas sepp. Ning viibmata vastates sõnus: "Küllalt on sellest, mu poeg! Vaat sirevil seisavad alles, praegusest mängust mu orjad, nii hääled neil halvanud aina! Kõrvad mul enesel kangel, veel uugavad, kuretud hoopis. Otsegu kilkaksid kilgid, sees korraga kümnete kaupa! Torude häält küll tundsin, kui uskuda seda ei võinud, et sa toristad neid, veel vähem, et puhud kui vilet!" Lausus ja võttis talt pilli, et puhuma enam ei hakkaks. Uksele Kõu aga ilmus ja rõõmsasti naerates sõnus. "Tunnistust toon sulle sepp, et paremat puhumist kuulnud. Elus ma iial veel pole, see kõigest on kaunim kui kaunis. Küllalt ma kiirustin jalga, et ligemalt kuuleksin pilli. Ometi hiljaks ma jäänud, ju lõppenud lõbusam lugu! Ennemalt siia ei saanud, nii väga kui tõtsin ja tahtsin. Pikk tee neitsile oli, ta kaugel siit pilvedel istus. Vaatas, kuis tuulavad tuuled, kuid õõtsuvad õrnasti õhud. Kiiresti teatasin soovi, mispärast mind läkitud sinna. Palusin taevalist tuld, mis võimuga karastaks nooli. Lahe ja mahe mu vastu, küll Ilmatar kõigiti oli. Siiski ei saanud talt muud, kui tillukse sinise kera. Mida mind hellasti hoida ja tuua su kätte ta käskis. Siin see sinine kera, tee temaga, mida sa tahad. Oled sa tuleta jäänd, süüd sellest mu selga ei lange!" 
Lausus ja sepale andis, mis Ilmatar läkitand lahkelt. Sepp aga sedamaid märkas, mis tähendus sinisel keral. Käskides osavaid orje, kes kannaksid nobedad nooled. Tagasi ääsile veel, kus õõgumas sütitav söe hulk. Purustas sinise kesta, kel leidis alt punase kera. Punase alasil pani ja vägeva vasara haaras. Ülesse kõrgele tõstis ja kerale kõmmutas pihta. Alasil raksata rind, sein värises vabinal vasta. Tuld käis koda kõik täis ning sulased pikali rabas. Sepagi külleli lükkas, kuid jalule üksinda jäivad - Pikker ja käharpea Kõu. Neist puutmata vuhises mööda. Ääsile taevane tuli, kus end`sega ühendas ennast. Karastas nobedaid nooli, kuis sepp seda igatsend ikka. Kirgesid läkitas kotta, kus püsti nüüd kargasid orjad. Jalgadel andes nii valu, et välkusid varvad ja kannad. Pikker ja Kõu üksi jäid, nagu tugevust tulel ei oleks. Hirmuga sepp tuld vaatas, mis ligi ei lubanud tulla. Ähvardas süüdata habet ja koguni kärpida juukseid. Sepp veel head nõu otsis, kuis tulesta kiskuda nooli. Kui Kõu juurde tal astus ja trööstides pajatas nõnda: "Luba mul pihtisid sepp, kord katseks kas päästa ehk suudan. Tulest nobedaid nooli, kui jagu sa saada ei arva. Kärtsutab leek ka mu habet, ei viga sest suuremat pole. Jälgi tasandab aeg, pea kärtsutust keegi ei märka!".   Rõõmuga ulatas sepp Kõu-taadile põlised pihid. Puigates leekide eest, kelle sarnaseid polnud veel näinud. Kõu aga ääsile kõmpis, kus loitsivad nobedad nooled. Ega ei hoolinud sellest, et tuli tal näpistas näppu. Tosina pigistas kokku, ta pihtide vahele nooli. Kojasta nendega õue ja kolinal vankrisse virna. Tagasi ääsile uuest ja ääsilta vankrile jälle. Edasi pihtega seni, kui vankrisse viimased nooled. Kust nüüd leegitses tuld,  küll kõrvale, ette ja taha. Eemale kaugele nõnda, et  vaadates eemale hoia. Rõõmuga südikas sepp, Kõu-taadile viibmata lausus: "Maapealsest tulesta jagu ma, hõlpsasti alati saanud. Taevane käib üle jõu, seda näen nüüd, vennike selgest! Maa pealsest:  kangem must oled!  Ei unuda taha ma lasta. Enne su aitamist meelest, kui tasuda seda ma võinud. Avaldes tänu see eest, mis täna mul järjele saatsid.  Aga kui aidand mind kord, siis edasi aita veel vähe. Lõpetud on küll töö, mida Wanataat tahtavaks annud. Viimata ära ta veel, kuid leekides lausa on vanker. Keegi ei tõukama lähe, et veerema pääseda vuraks. Ukule uhkesti õue. Sul üksinda rohkesti julgust, sest siis käharpea Kõu, teist kord mind avita hädast. Tõuka mul vurama vanker, küll veereb siis värinal koju. Ise ma jalutlen järgi, et annaksin Ukule aru!".  Enne kui lõpetas sepp, Kõu vankrisse talunud pilli.  Tublisti vankrit tõukas ja edasi vanker ju vuras. Pilli ja nooltega sinna, kus Wanataat ootamas ammu. Otsegu heledast tähest, mis kõrgelta võlvilta öösel. Nõnda kui nool tulnud maha, jääb tuline haga, tunnistas ilmale teed, kus viiruga vilgatand tähti. Nii ka vaatajail märgiks, nüüd vankrist tuline jõgi. Näitamas jäi ennast teed, kuhu vuranud viledam vedur. 


* Nii oli siis teine lugu. 
Ma ei hakanud igas kohas kommenteerima, sest see osa on nii vinge, et jätsin teile endale fantaseerida. AGA. 
See lugu kirjutati juba eelmise sajandi alguses - 1900 !!! 
Tehnoloogiatest siin puudu ei tule ja nimelt neist, mida kasutatakse juba tänapäeval. Seinu lõhkuvad nooled, mida peab lisa laenguga kangemaks tegema? 
Neile kes tehnoloogiaid, füüsikat ja kvantfüüsikat nii palju kuulnud pole siis.
 Kes on Ilmatar - Imbi. Imbi tähendab soome keeles Neitsi?? Neitsi tähtkujus või äkki seni Puutumata energia???
 Mis kummaline Kera? Tõsiteadlased ja neile, kelle eest infot peita, peab olema hea seletus - Kõmisemine ja Välk.   
Aga ikkagi - Sinine Kera ja punane Kera, mida ei saa puutuda ja  eraldab hiiglaslikku kuumust? 
 Mulle tuli sellega pilt - Plasmast. 
Ka keravälgust ei tea me midagi, kuidas see tekib, kas üldse olemas on, või kas see üldse on looduslik nähtus. Aastakümneid pole selle tegevusest ühtegi kirjeldust enam olnud. See keravälk võib vabalt olla ka Cagrokultiga kirjeldus tegelikkuses olnud kunagisest sõjamoonast. 
On ka teisi raamatuid samast ajast, kus on samalaadseid kirjeldusi olnud, üks neist on - Aleksander Sipelga  Maailma valitseja. 
Helirelva Pilliks nimetada pole ju üldse mitte paha võrdlus. 
Meenutame veel ka - Soodoma ja Komorra, Jeeriko pasunad ja Saatuse Laegas.  
 Ja ongi kahe looga  "Tuline Vanker" valmis tehtud ja miks selline vanker on sõnasõnalt olemas ka, kõige rohkem trükitud, teises maailmaloomise raamatus ja seda nii mitmeidki kordi. 
Ka teiste rahvaste müütides on see sama kirjeldus. 
 Siit edasi läheb aga juba - Tõsiseks sõjategevuseks. 

Kolmas lugu. 
Ilmar soovitab Ukule Kõu ja Pikri karistajateks. Uku nõus. Sepp saadab vennad Uku juurde. Uku saadab neid tulisel vankril Wanatühja nuhtlema. 
Valmineb viimati töö, mis tegija himuga teinud. Töö kelle kallal, katsund on tegija osavust näita. Ning kelle sisse ta pannud, just otsegu enese hinge. Õnnelik tundmus täidab, siis tegija meeli ja südant. Tegija tunneb end nii, kui oleks ta uuesti sündind. Töö mis korda on läinud, tal kullasta paremaks palgaks. Pärastki lõpetust veel, tal järjesti viibivad mõtted. Endiste päevade juures, mis mõnusat mälestust andvad. Kellest ei lahkuda raatsiks, ehk uut tööd ootmas küll ohtralt. Nii ka seppade sepp, see pakulla pajassa istus. Mõteldes valminud tööst, meel mõnus ja rõõmus sees süda. Tundmus magus kui mesi, et korda kõik läinud nii hästi. Vahetas vendega mõtteid, mis äratand valminud vanker. Ometi kaua ei võinud, sepp magusat mälestust toita. Tarvis tal veel oli teada, mis arvab Wanataat vankrist. Seepärast pakult ta tõusis ja põlle padaje paiskas. Ning teed Ukule algas, et arvustust töö kohta kuulda. Sihilla ei olnud veel sepp, kui Wanataat vasta tal tuli. Seisma ta ette just jäi ning lahkesti naerates lausus:  "Ütlema pean mina tõtt, sepp, paremat poleksid võinud. Taguda iial mu tööd, töö kõigiti tublim kui tubli. Pihtide pidet ei tunne, ei vasara jälgi tal märka. Kohusid täidab mul truust, võib tublisti taguda Tühja. Nõnda kui Tühi on teenind, tal tasuda hullustust targu. Tunnistust kõikile anda, et oled mu seppade seppa. Kellesta vasara tööl, üle elades ükski ei saagi. Üksinda puudub nüüd see, kelle hooleks ma usaldan vankri. Pilli ja nobedad nooled, et sammulla tülitaks Tühja."    Viibmata vastates ütles, tal südikas seppade seppa: " Kaks külameest on, kellest tublimat harva vist leida. Valitud vennaste paar, nõnda leplikud, agarad, vaprad. Kui muid vendi ei näinud, maailmas ma ühelgi kaarel. Üks neist käharpea Kõu, kellel elatud päevade paljus. Hõbetand habeme ära ja hõbetab juukseidki juurde. Hõbeda andide poolest, ta ometi väle ja kraps nii. Otsegu kakskümmend aastat, veel rõhuks ta turdunud turja. Tuli kui tühi ta ees. Kui orjest mul keegi ei julend. Ilmatart otsima minna, et taevalist tuld temalt tuua. Kartmata läks siis Kõu ning tuld tõi minulla neitsilt. Ning kui hiljemalt tuli, kõik sulased pikali paiskas. Külili minugi lükkas, et ligi ei tohtind ma enam. Hirmsale kollile minna, siis Kõu mind hädasta aitas. Tulesta lunastas nooli, nad vankrisse varjule pani. Vankrigi joonde veel tõukas, et värinal vuras su juurde. Teine on nugissilm Pikker, kel parajad nooruse päevad. Rammu ja jõudu kui karul ja südidust nõnda kui lõvil. Pilli te priskasti lööb, a´ab armsalt ka vindunud vilet. Rõõmustab tihti mu meelt, kui lugusid luikab mu pajas. Sellegi pilli ta pani, nii hüüdma kui pajuse vile. Puhudes torusse nõnda, et ilmusid mõningad imed. Põrinal põrises põrand ja kärinal kärises katus. Värises lagi ja sein ning vabises läve ja uksi. Kõikusid palgid ja piidad ja hüppasid ülesse istmed. Pikali kukkusid orjad ja lamasid otsegu surnud. Kõrva ees käsi ma hoidsin, ei isegi kuulata võinud. Pikker ja Kõu on mehed, on headuse südame sõbrad. Kurjuse vaenlased kanged, kes kartmata kiusavad hõelust. Nõnda kui lindusid küll, ei paremat kiusajat leida. Kui see vennaste paar, kes selleks on otsegu loodud!"   Sedamaid Wanataat kostis ja sepale seletust sõnus: " Kui nii tublid on vennad, kes vihkavad virgasti kurjust. Puhuda mõistavad pilli, ei tuldki sugugi karda. Ei siis otsima hakka, ma teedelt ja turgudelt teisi. Vaid need vennaksed määran, et teeksivad Tühjale tüli. Mine ja väledalt vaata, kus Kõu ja Pikri sa tabad. Kuuluta neile mu nõu, neid läkites varsti mu juurde!"   Lausus ja lahkus ja läks.  Aga südikas seppade seppa, tagasi sirutas sammud ja juhatas kojale jalad. Kus veel puhkamas olid, tal õuessa aeledes orjad. Kuulasid magusat juttu, mis puhusid Kõu ja Pikker. Kellele eemalt hüüdes, ta rõõmuse näoga ütles:  " Jutule lõpetust tehke, ei juttusid aeg enam luba. Ootamas õnnelik töö, kelle Wanataat ise teil annab. Tõtke Ulkule ruttu, et kuulete eneselt temalt. Kui suur arm teie vasta, tal lõkendab südames lausa. Väleda kullase vankri, mis hiljuti alasil valmind. Kelle veel isegi Kõu, täna õuessa vurama lükkand.  Nobedad tulised nooled ja põrava, paukuva pilli. Usaldab Wanataat teile, et nendega kurjemal kombel. Sarvikut kiusate taga ja elu tal mõrudaks teete. Pannes ta teedele tõkkeid, et enese kätte ei kisuks. Valitsust Tühja maailmas ja kubjana  rahvaid ei rõhuks!"  Viibmata vastates lausus, tal vendadest käharpea Kõu-taat: "Tõesti ma ütlema pean, suur, määratu heldus on Ukul. Hellasti hoolt tema kannab ja õnnele armsasti aitab. Ilma et lugu sest peab, kas teenida jaksanud ära. Kuidagi heldust ja armu, talt armu ja helduse saaja. Valmis me olema täitma, mis täita ta määranud meile. Nuhtlejaks kurjale heitma ja kurjale tegema tõkkeid. Vaevalt me pääsime kätkist, kui süttis meil südames viha. Vale ja kurjuse vasta, sest ajast me õhutand ikka. Lõkkele viha laeka, et neelaksid kurjust ja paha. Sest a ´ast kiusand me kurja, nii õhtul kui hommiku vara. Tülitand tihtigi Tühja, ta tähtsatel tegudel, töödel. Põigiti teel ees olles, mil juhtunud temaga kokku. Harva see ometi sündis, ta märkas meilt enese vaenu. Eemale ennast meist hoidis, eest põgenes kaugele ära. Suur rõõm sellest meile, et järele igale poole. Pääseme Tühjale järjest ja võim, et tal nuhtlejaks olla. Tasudes kuhjaga kurja, mis rahvaste liigis ta teinud. Aga niisama kui kõigil, mis silmitseb silm, kaks külge. Ühel pool valendab valgus ja teiselt poolt varjutab vari. Nõndagi rõõmuga käes, käib kahvatav kurvastus tihti. Rõhub ja raputab rõõmu ja sappi ta karika kallab. Kas võib lõõritav lind, kes sügisel soojale maale. Põgenud tuiskude eest, seal meelesta unuda lasta. Paika, kus pesitand suvel, kus omanud kullase kodu. Õitsegu võõrsil ka õnn, ehk oodaku parem kui põli?  Kas võib talleke teistest, kes seltsiks tal, lahkuda rõõmul?  Eks ei määgi ja kaeba ja kisenda teisi ta taga? Kas võib lahkuja vaene, kes sõbraga sobitand sõprust? Lahkuda samati sõbrast, kui vastasest vaenlasest lahkuks? Eks löö lahutus haavu, mis orjasid enesest hoovab. Nii, et paistevad laud ja sündimas silmile kale?  Võime me lahkuda lustil, kui senise kullane kodu. Jäävalt maha meist jääb, kus üheskoos mõndagi kurbdust. Aga ka rõõme me maitsnud, kus põõsad ja peenrad ja vainud. Pilguga teretes vasta, kui juhtume sinna ehk tänna? Võime siit lahkuda naerul, kus tuttavaid tuhandeid saime. Kus me leidsime sõbra, kes kullast on parem ja kallim. Seesugu südame sõbra, kui vaevalt on kellegil teisel. Maha meist Rauda nüüd jääb, kelle seltsi viitsime päevi. Kenamalt hoopis kui mujal, meil kahanes päevade pikkus. Istudes sõbraga koos, arusaamata tundideks käesta. Temaga viibides ühes, ei märgand me kunagi seda. Millalla päikene tõusis, mil veeres taas õhtulla looja. Maha see sõber nüüd jääb, meil tulevad tuttavad uued. Tulevad teistsugu päevad ja tulevad teistsugu ajad. Siiski ei unune vanad, kui kaugella keha ka nendest. Vaim nende lähedal viibib ja nendega seltsides elab. Imelik inimlik loodus, neid õnneski igatseb taga. Kellega halvemail aegil, on harjunud eluteel käima."    Otsegu isa see poega, nii sepp vasta trööstimas vendi: "Pole nii suur haav iial, et arstida ajad ei jõuaks. Kipitab esmalta küll ja mädale minema kipub. Paistetab ülesse ääred ja kohutab kõrgesse küljed. Viimati alaneb siiski ja kavatab kohati kinni. On ka lahkuda hale, teil tutvaist ja südame sõbrast. Uuessa paigassa õudne, kuid sellega harjute aegsast. Põlata paik ju pole, kus endale pärite loa. Säärast ei kusagilt saa, kas kõndige läbi maailma. Hästi ju võite, oo vennad, kui igatsus sirgunud suureks. Telgilta ülevalt tulla ja sõbraga viibida maa peal. Ega te ööl ja päeval, ju jõuagi nuhelda Tühja. Tihti teil tulevad tunnid, mil päeviti oodata tarvis. Enne kui Tühjalla julgust, on uuesti maa peale tulla. Kus tal vaenlaseks taevast, on raksumas raudasem rahe. 
Jõuavad talvised tuisud, siis Tühja nii vaenulla luurib. Külma ja tuiskude eest, et kuudel ei näe teie teda. Ehk küll varitseb saaki, niisama kui enne maailmas. Samati hävitab headust ja samati ässitab riidu!"   Viibmata vastas tal, lahmaks käharpea Kõu-taat.  "Aeg küll arstib ehk haavad ja kasvatab kohadki kinni. Siiski kas arstib ka armi, kas pühib ka viimased jäljed? Kasvagu kokku küll haav ja lõppegu valutus otsa.  Nähtavaks arm ikka jääb, nii palju kui elagu päevi. Olgu see uhkemas hoones, ehk kehvemas urtsiku nurgas. Kellel on kohused täita, ei või see asjata kottu. Hulkuma iialgi minna, nii korral kui asjad ka seisku.  Vaenlane märkama virk, kus valvaja valvamist jätnud. Unustab hoolikas hoidja, ei unusta hoolikam püüdja. Ootmata peidusta kargab ja sünnitab suuremat kahju. Kui võiks aimata saaja, ehk väike tükk vaheaeg oli. Kuhu on kohused köitnud, seal seista ja valvata vaja. Vaadata ette on parem, kui hiljemalt kahetsust kanda!"   Lausus ja tervisid ütles ja sepast ja tutvatest lahkus. Edasi Pikriga minnes, et ameti võtaksid vasta. Tõttasid mäele, hiida, kel pilved heljusid ümber.  Otsegu heljumas suits, on maja peal vagusal ilmal. Enne kui märkasid veel ju liuglesid juurde neil pilved.  Kerkisid ülesse jälle ja tõstsid ka ülesse vennad. Kui nad Ukule veersid ja Ukule vennadki viisid.  Wanataat vasta neil tuli ja lahkesti vendele lausus:  "Kutsunud olen teid, pojad, et anda teil ametiks tõlda. Kellel teil tarkust ja mõistust ja tarvilist osavust rohkest. Nuhtlejaks peate te saama ja rõhuma Sarviku väge. Tühi see möllab maailmas, kui oleks tal tuba ja luba. Igalpool, kuhu ta läeb, ehk kuhu ta vennike vaatab. Kavatab kangesti kurjust ja kosutab kiigutes hõelust. Sigitab pahandust palju ja ärritab tüli ja riidu. Ning viib hukatust sinna, kus pisema paigagi leiab. Võrkusid laotades välja, et laiendaks enesel riiki. Säärane tembutus nõuab, et tõesti tal piirisid pannaks. Vaatke, siin väledam vanker, mis valmistand seppade seppa. Selle ma usaldan teile, et sellega tuliselt sõites. Jaksate  kannule jõuda, kui Tühi ka putkab, mis jõuab. Tallist mu täkkusid tosin, te ette vankrile tooge. Küll siis lendab kui hüüd, tuult, tormi ja marugi võites. Müdinast pauguvad paed, mäed mühavad mürinal vasta. Müdinast laksuvad laaned ja kohavad õitsevad orud. Vabiseb, väriseb maa, ning vahutab mässates meri. Penikoorem pikuti ette, ju tugeva tulekut tuntaks.  Kümnete verstade peale, ka sõitmise värinat kuuldaks. Ometi hoosteta sõidab, kui lükatud joonele korra. Edasi samati just, nagu veaks ees parajam hobu. Vankrissa nobedad nooled, mis karastud taevases tules. Nendega pilduge vaenlast, kus iganes silmate Tühja. Rohkem ehk valu nad teevad, kui lapsele vanema vitsad. Kuhu teil nool kord juhtub, seal sulatab, lõhub  ehk süütab. Olgu ta ees, mis on, üks puha see alati noolel.  Pole ta ees ei loss, ega kõvem kui kõvagi kindlus. Puu ta pilbastab pihuks ja kaljudki katkub kui karva. Pugegu Tühi kus taht, ikka lõhkuda hõlpsasti võite. Varjud tal sootumaks eest ja pääseda kallale viimaks. Üksinda määratus vees, kaks võimu lõppend on noolel. Seal veel purustab nool, kuid tule ta kustutab laene.  Veessa Tühjal on varju, kui põhjas enese peidab. Sest vett, virgemad vennad, ei jaksa ta otsida läbi. Nooltega nuheldes iial, liig ränk  seal Sarvikut leida. Nagu ka maal kaugel, kui peitu on pugenud  sinna. Muidu teil voli all Tühi, on igalpool nuhtluse saajaks. Otsigu varju, kust otsib, kuid hing sees Tühjal on visa. Saagu ta nooli mis saab, ta hinge ei jaksa nad võtta. Ometi igaüks nool, kelle vopsind te venniksel pihta. Mõjub ta lihasse, luuse, ta ohverdaks ohtrasti ohvrid. Kui vast ühesti pääseks, ehk ühegi valu talt võtaks. On kord pruugitud nooled.  Teil Sarvikut nuheldes vankrist. Seppade sepale minge ja tellige taguda uusi. Karastust taevases tules, talt ometi eneste peale . Võtke, sest muidu viskaks, kõik sulased pikali kojas. Ning veel seltsiksi sepa,  tal käe pärast enestel ikka. Taevane tuli on nüüd, sest kergesti korda te saate. Kolmandaks rahvale teateks, kuis kiusate sarvikut taga. Taguda lasknud ma pilli, kui sellesarnast ei leita. Puhudes põriseb põrand ja käriseb kärinal katus. Väriseb lagi ja sein, ning vabiseb läve ja uksi. Kõikuvad palgid ja piidad ja hüppavad ülesse istmed. Luikavad laksates laaned ja raksuvad mürtsates mäed. Pruugite hästi neid riistu, siis enne kui nädal on lõpul. Lõppenud Tühjalla võim ning kadumas kurjus ja hõelus. Tühi see põgeneb rahvast ja peidus end urgastes hoiab. Pagedes inetuid jälgi, teil enesest vaadata jättes. Ilus see ometi pole, kui paistavad rahvale silma. Sarviku sopased jäljed, ta tempusid tuletas meelde. Sest mu mustemad pilved, ka hoolsamaks orjaks teil olgu. Pilgeni vett täis täitke ja ajades Sarvikut taga. Sahinal sadada laske, nii kaua kui viimased jäljed. Loputa maa pealt ära ja kaotud kurjuse märgid. See on, pojad. teil tööks, seda jaotage eneste vahel. Nõnda kui tahate ise, ei piiri ma selleks teil pane. Teada nüüd kõik, mis tarvis, sest rutake proovile kohe. Parajalt luusimas Tühi, on seltsiga läinud maailma. Hõlpsasti kätte sealt saate ja nooltega nuhelda võite. Hõeluse peremeest nõnda, et iial ei unusta seda!"   Viibmata käharpea Kõu ning parajapäivine Pikker. Kutsusid mustemad pilved  ja vett täis merelle täitsid. Tõivad ka tallista täkud ja vankrile vadajaks panid. Hüppasid vankrisse võidu ja otsima sõitsivad Tühja. Edasi jõudes kui hüüd, mis vaevalta hüüdjalla suusta. Kui ju kuuljale kõrvu, on eemale kaugele kostnud. 

* Need lood lähevad aina ja aina sisukamaks. Liiga palju nüansse tuleb sisse, et kui ma hakkaks kõike eraldi kommenteerima, hakiks loo ära. Ilmselt teen ma eraldi loo, mis on lühem ja ainult selliste tõlgendustega, mida mina näen. Seega enam ei kommenteeri. Ainult ühte tahan korrata.  See lugu on 100 aasta tagune ja mis sündmuste mälestus see on - on ikka pehmelt öeldes üllatav. 



Neljas lugu
Wanatühi nõidadega üheskoos vihtlemas. Vennad ajavad ta põgenema. Vee lõpmise pärast antakse Ilmatarile käsk vikerkaart valmistada, merest pilvedele vee juurde hankimiseks. Vanapagan otsib Rauast koopas kaitset välkude vasta, seni kuni merde pääseb. 

Ägedalt kõrvetas päev ning sünnitas seesugust kuumust. Otsegu kütetud saunas, kus vihtlejad lavale läevad. Pesema vihtega puhtaks, end nädala higist ja tolmust. Vagusi olivad tuuled ja vagusi õõtsuvad õhud. Teel ei inimest liikund, ei nurmedel töölisi nähtud. Ulu all igamees istus ja varju alt jahedust otsis. Sirevil Tühigi seisis ja puude all vilussa lamas. Tuska see temale tegi, et vedeles täiesti tööta. Kus tal ühtegi tulu, ei riigile rikkuseks tulnud. Aga ei kaua see kestnud, sest maitsedes päikese leile. Tärgates meelde tal nõu, mis kohane säärasel ilmal. Sauna ei venniksel olnud, kus oleks ta vihelda võinud. Pesta end higist ja tolmust ja karastust kehale kinki. Vaat, siin käe pärast leili, ning vett ja vihtluse vihtu. Ligidalt küllalt saada. Sest kutsus ta enese juurde. Kärmesti nõidade karja, kes ratsutas luudade vartel. Ilmusid igastki küljest. Ei viivitand kauemalt Tühi. Riidesta enese võttis ja nõidugi hilpusid heita. Seljasta nobedalt käskis ja vihtlema hakkama sundis. Äkitsi silmasid vennad, kes parinad võlvilla sõitsid. Tühja otsides taga, mis pidu seal Sarviku maa peal. Juhtisid pilvesid sinna ja sadada pilvedest lasksid. Vihmana vett nõnda rohkest, et värinal jooksis kui varrest. Loputes Sarviku jälgi, et kustuksid kõikide silmast. Kuni nad paigale jõudsid, kus nõiad ja peremees Tühi. Vihtlesid vihtega nõnda, et võlvile ülesse kostis. Kõu nüüd nuhtlejaid napsas ja madalas pilvedel sõites. Välkusid just nagu rahet, kesk vahvamaid vihtlejaid viskas. Ning kui vuhises välk, teel vilgati, välgati maha. Pikker see pilli puhus, et kuulis ka uinudes rahvas. Puhudes põrises põrand ja kärises kärinal katus. Värises lagi ja piidad ning vabises läve ja uksi. Kõikusid palgid ja piidad ja üppasid ülesse istmed. Luikasid laksudes laaned ja raksusid mürtsates mäed. Otsegu sääskede parve, mis upsakalt õhtulla heljub. Kihutab pääsukse kari ja sääskedel hukatust saadab. Sagides siia ja tänna, nii välgud need nõidade parve. Surma ja hukatust tõid ning nottisid murule nõidu. Sadasid maha sel mõõdul, et üksinda mõningad nõiad. Eluga pakku veel pääsid. Kuid tühja enese tuitas. Välkudest teine või kolmas, ju pikali vihaga tükis. Kus ta ägas ja soigus ja kätega liikeida litsus. Seni kui vajutas vermeid, tal paugutas uuesti pihta. Välgu peal välgati välk ning veeretas teda kui tuusti. Aga kui välgud ei lõpnud, ei karistust järele jätnud. Ülesse krapsas Tühi ja kupatas välkuma kannad. Otsegu väsinud jänes, kel koerad on järele jõudnud. Koerte eest kavalalt puiklab ja käest neil kaduda katsub. Aga ei väledad koerad, ei avita puigeldus palju. Kinni ta püüavad koerad ja purevad hammastel hästi. Nõnda ka Tühi see puikles, et välkudest vabastaks ennast. Siiski tast välgud ei jäänud, vaid järele igalepoole. Kärgates Tühjale jõudsid ja kargasid käredalt pihta. Sarvikul soetades sauna , kui sarnast ta polnud veel saanud. Penikoorm algas ja lõppes ja penikoorm lõppes ja algas. Sarvik see silis, mis suutis, ei ometi nõrkenud nuhtlus. Ehk said tühjaks küll pilved ja tibagi enam ei annud. Siiski sest vennad ei hoolind, vaid Sarvikut kiusasid taga. Seni kui merele jõudis ja kaldalta meresse kõlpsas. Seal veel viskasid vette, nad välkude järele välke. Aga ei Sarvikut näinud, ega viga tal jaksanud teha. Sest et meri see avar, kus juhu peal nooled ei trehva. Viimaks nad nuhtluse jätsid ja sõnumid ruttasid viima. Ukule tänasest tööst, kuis õnnestund elpmine nendel. Seal nad astusid vankrist ja Ukule pajatas Kõu-taat. "Oleme täitnud su soovi ja täitnud ka ameti kohust. Sojutand Sarvikul sauna ja toginud tublisti Tühja. Et saab mõningaks ajaks, tal mõtelda vihtluse peale. Vennike parajalt vihtles ja temaga nõidade kari. Kui ta leidsime ilmast, kui nuhtlema hakkasid nooled. Nõidu neid sadade kaupa, seal nottsime nobedalt maha. Oleksid hukatust saanud, kui Tühi ei punuma pistnud. Mõnigi penikoorm ära, tal järele sõidetud sai seal. Välkega karistes nõnda, et lihasse, luuse tal mõjus. Seni kui merele jõudis ja laksvaisse laineisse hüppas. Kus meil silma eest kadus, kus seega ta karistus lõppes. Aga ta sopaseid jälgi, ei kasida kuidagi võind me. Tee oli põhjatu pikk, vett viimati pilvedel puudus. Ahtraks sagarad saivad, ei pillunud piisakest enam. Jäljed need jälgedeks jäivad, kuis maha va Tühi nad jätnud. Aeg aga seda ei luband, et merella uuesti pilvi. Oleks me täitnud täis, sest kes kohe kurjale vasta. Agaralt algul ei hakka, vaid külasta otsides abi. Käib teel peresse perest, see kaotanud poole ju võidust. Ning annad kurjale mahti, kas kumma kord soetada kahju."   Viibmata vastates ütles, tal Wanataaat vägeval sõnal: "Mureta olge, mu pojad, küll sellegi puuduse vasta. Leiame kergesti nõu, et veest ei vajadust tuleks. Vaid et kasida võite, ehk tehku ka pagedes Tühi. Maakonnad jälgi täis, üks puhas see pühkides teile. Pikker, sa kiirem ja noorem, et lippa ja ilusam neitsi. Ilmatar siia mul kutsu, et õpetan ilusat neitsit. Kuidas ta hangib teil abi, kui loputus tarvitab piisku!"  Otsegu tuhiseb tuul, nõnda Pikker see lippama pistis. Vahtides siia ja sinna, kas kusagil neitsit ei silmaks. Polnud veel kaugele jõudnud, vaat pilvede palistusrünkal. Ilusam Ilmatar istus ja silitas hõbedast harjal. Kullase karvaga juukseid, end vaadates vesises peeglis. Viisakalt ligines Pikker ja lahkesti neitsile lausus:" Juukste silitus jäta, on Ilmatar ilusam neitsi. Tukad sul muidugi kuldsed, ei hari neid kaunimaks kõhku. Silites hõbedal teel, ega vesi see ülenda jumet. Ega sul rohkenda au, ega kasvata kuulutes kuulsust. Minuga parem sa tule ja kuula mis Wanataat mõelnud. Tehtavaks sõrmile sinul, et osavust paneksid imeks. Maa peal vana ja noor ja põlastaks põlvede põlved."   Lausus ja vaikis ja vaatas. Kuid kutsutud ilusal neitsil. Hõbedast hari see käest, tukk silme eest, rünkalta püsti. Pikrile järele teel, ikka edasi kutsuja poole. Kuni nad nägivad Ukut, kes neitsile lahkesti lausus.  "Osav ja agar ja tark, sina oled, oh ilusam neitsi. Soetama kõiksugu tööd, mida soetada soodus on naistel. Olgu see lõngaga värtnal, ehk kangaga tugevil telgel. Põlata on see naine, kes teenivat piigade karja. Läkitab siia ja sinna ja enesel seisavad rüpes. Vaadates valgemaid käed, mis midagi teha ei viitsi. Kullaväärt aga see naine, kes telgedel pooliga istub. Vurama viibutab värtna, et valmistaks lõnga kui ebet. Keedab ja küpsetab köögis ja talitab hoolikalt õues. Igalpool ees ja taga, ei kusagil hooletust salli. Majale kenamaks pärjaks, kui lilledest iganes luuaks. Kiidetud kõikide keelest, nii ligi kui kaugemal mujal. Kuule, mu kullaväärt tütar, sul määrand ma midagi teha. Kellega imestust teenid, maailma ja rahvaste pooltki. Kuju mul kangaste kangas, nii ilus kui iganes oskad. Et võib võlvile panna, kus kõikide silma ta paistab. Imeda meresta vett, kui Pikrilla tühjad on pilved!"   Nobedalt ilusam neitsi, see Ukulta rõõmuga lahkus. Kiiresta kuldsesse koju, ta hakata tõttanud tööle. Kuldsele kirstule kõmpis, sealt seitsmeta võitmata värvi. Kullaseid lõimi võttis ja terasest telgile kandis. Ülesse käärides kanga, ta kudus kullasel poolil. Liksati lõksati koet, kuldlõngadest kullaseks kangaks. Kudus nii päeva ja teise ja kudus nii kolmanda päeva. Seni kui päevadest seitse, ju kududes kulusid kiirest. Siis vast valmines kangas, mis säras ja hiilgas ja helkis. Seitsmel ilusal värvil, et vaadates väsisid silmad. Kui nii koetud kangas, ta Ilmatar telgedelt lõikas. Koredalt kokku sebis ja Kõule ja Pikrile tõttas. Et nad tarvitaks teda ja täidaks temaga kohust. Pikker see kanga võttis ja hellasti tänades lausus: " Tõesti ma ütlema pean, oh Ilmatar, ilusam neitsi. Kangas on kaunim kui kaunis, ei paremat kududa võigi. Olgu ta neitsi kui tark, sina ta kaugelta võidad. Ning sind imestab kiites, kes iganes võlvile vaatab. Kiita see tütarlaps on, kes töö ees vara või hilja. Kiita sama kui naine, kes töödelt ei lahkuda raatsi. Valmistes enesel kõik, riided ja ilusad ehted. Võõraste valmistud riie ja ehe ei pooltki nii ehi. Kui mis enese näpud, on kudund koduses kambris."   Lausus ja merele sammus, seal laineile liuguda laskis. Kangasta ühe otsa ja teisega edasi kõmpis. Venites pingule pilvel, et toredalt torgates silma. Kangas ei olnud just pikk, ei olnud ka lühike aiva. Ulatas ühesta otsast, maailma teisegi otsa. Seistes nii pilvel kui look ja jõena meresta imes. Eneses ülessa vett ning pirgeni pilvesid täitis. Järjesti juues juurde, kui vihmake vähenes vahel. Sedamaid vankrisse vennad ja erguille hoostele pihta. Nüüd kihutas vanker, et käpuga ääresta hoia. Kui seest välja ei kuku, neil edasi pilvede pinnal. Sarvikut otsima minnes, kus sopis ehk topis ka olnes. Peagi paistavad kätte, neil jäljed nii libedad, laiad. Ometi Sarvikut ennast, ei näinud nad ligidal kaugel. Kohe ju voolamas vihm, nagu kapaga kallates voolaks. Loputas inetuid jälgi ja leotas kuivanud pinda. Aga nii usinal viisil, kui pilved ka edasi jooksid. Puudust ei tulnud neil veest, sest wikerkaar muretses lisa. Valmis ka järvi ja merd, alt ülesse taevasse kandma. Kuidas vaatasid vennad, ei Tühi neil puutunud silma. Kümnete verstade peal, see hoida hoolsasti oskas. Ammu ta oli kartnud, et säärane jaht kord algab. Ammu ju arvanud nõu, kuis vaenlase küüsist end päästa. Teades, et vennastel Rauda, on ustavaks südame sõbraks. Võrkega püüule Tühi, see pääsmise lootuses kõmpis. Punus nad igale teele, kus iganes rännanud Rauda. Ning jäi täägile ise, et upitaks tõugates takka. Õhinal enesel lõksu, kui aimaks ehk ohtusid Rauda. Puigeldes võrkudest kõrva. Nii päeviti varitses Tühi. Seni kui viimati täna, ta varjulta karates välja. Võrkusse tõukaski Raua ja võrkega kukile tõstes. Koblaka koopasse viis, kelle ligi ta puu alla heitis. Pikali puhkama pisut, seal ühtlasi valvas ta Rauda. Müristust korraga kuuldes, ta krabinal ülesse kargas. Vilgutas kobedaid kandu ja kiputas koopasse varju. Aga venniksed nägid, kuis hilpsamas hirmuga Tühi. Tõttasid järele nelja ja nuhtlejaks saatsivad nooled. Ometi natuke oli, ta karistust pärinud alles. Kui ju koopasse kadus ja nuhtlejaid vahtima jättis. Vennad ei hoolinud sellest, vaid välkusid koopasse saatsid. Juhtusid üks kõik kuhu, eks mõni ehk trehvanud ikka. Aga nii pea kui Tühi, see koopasse varjule pääsis. Kärmesti vangistud Raua, ta upitas kopale suhu. Pidades enese ees, ta ootas mis rauaga tehaks. Silmates viimati Tühja, ei venniksed tähele pannud. Nuhtluse tuhinas seda, mis võrguga hoides ees Tühi. Tühja nad tahtsid nii lüüa, et luuse ja lihasse mõjus. Koledalt kähvatas Kõu ning põrinal põrutas Pikker. Koopasse sähvatas välk ning purustas tükkideks Raua. Pilludes tükkisid koopa ja kaugele laiale välja. Silmates õnnetust hirmust, ei pisaraid pidada võinud. Välkude viskajad vennad, et õhkamist tagasi hoida. Välkusid sada küll saatsid, et tasuda Tühjale kätte. Kallima haledat surma, kuid viga ei Sarvik neist saanud. Tabades tee peal tükka, mis rauasta järele jäänud. Sadasid südamevalus, ju tükkide kõrvale välgud. Andsid neil armsasti suud ja mullasse pugesid peitu. Lepites nii suurt süüd, mida vend neil surmates teinud. Sest aast põgeneb Tühi, kui kannalla vennaste välgud. Varjule sinna ja tänna, kus iganes tabab ta raua. Kellesta tükkisid vedand, on laiale mööda maailma. Ning kui silmates Tühja, ta järele vuhamas välk on. Rauale maha see kargab ja suudleb õrnasti rauda. Seni kui suudleb see rauda, ju uuesti silimas Sarvik. Sest et venniksel sada, tal kauemaks varjule jäädes. Saadaksid välkusid kaela, mis siis teda ometi trehvaks. Kupatab karates seni, kui teisal on tabanud raua. Mis ta jällegi päästab, kas ainsamast hoopistki ära. Sealt ta edasi sagab, nii kaua kui merele jõuab. Kus ta laineisse hüppab ja koledast nuhtlusest pääseb. Kuni ta Pikker ja Kõu, kord kusagil tabavad jälle. Ning talle teenitud palga, ta tegude järele maksvad. Nii käib alalist ringi, mis looduses rändama pandud. Jäävailt seadusi mööda, nii hoitakse korraldust alal. Nii saab alati kurjus ja kõik, mis kurjuses juurdub. Kurjuse nuhtluse kätte, kas valges ehk pimedas sündind. Viibib ka karistus tulles, ei ole ta seega veel jäänud. Ootmata tihti ta tuleb ja süüdlase kord ikka tabab. 

Viimane osa on nii palju kummaline, et ka minul on raske seda lahti hammustada. Ma teen millalgi selles loost vabatõlke ehk oma Fantaasia. Aga kes loeb seda raamatut ja kellel on miskitki arvamust - mida võidakse siin mõelda sõna all - Raud???  Mulle kuluks ära ka kõige tobedamgi Vihje. Tobedad vihjed on tegelikult intuitsiooniga saadud info - Infoväljast. Ja see on kõige hinnalisem arvamus üldse.