MIS ON KARMA?

MIS ON KARMA????

Õige mitmed tuttavad on vahest andnud tagasisidet, et mu tekstid on huvitavad, kuid vahest ma heietan, kordan asju üle ja vahest ka kirjeldan liiga lihtsaks. 

Ma polegi veel arusaanud, kas minusugused "teisiõpetavad" indigod on tulnud siia planeedile teisi õpetama või siis ise õppima. Hetkel olen ma jälle lõpetanud Sügava Uurimise järjekordsel teemal. Ehk. 

Ma olen lõpetanud, või siis vähendanud selliseid asju nagu Esoteerika ja Ajalugu. Veidi uurin Alternatiiv-Teadust. 

Ma ei jäta muidugi neid kunagi maha, vaid miksin Suuremasse Maailmapilti ehk mõistmisse. 

Need nämmutamised, mida "etteheidetakse" pole seda mitte, vaid loo algtingimused. 

Selle loo algtingimusteks on siis: 

1. Nähtamatu Maailm, see kust tuleb lapse sisse hing. 

2. Sellist Ajalugu pole olnud ehk VanaRoomat, Keskaega, I maailmasõda ja ka II maailmasõda pole olnud. 

3. Me ei ela Planeedil Maa ehk Palli peal, ka mitte Lapiku peal. 

4. Selles elus elan - Ainult Mina. Teised inimesed elavad - "Teistes Eludes". 

5. Maailm pole reaalne ehk,  see meenutab Matrixit või ArvutiMängu. 

Nüüd mingil hetkel tõusis minu olemuses ülesse mingi "Metsik Loom", kes hakkab arusaama paljudest asjadest teistmoodi. Vahetpole kui pikk see lugu saab, panen mingeid näiteid. Minul lapsepõlves ei olnud jalgratast, makki, võrri ega mootorratast. Ema üksi kasvatas, kuid vaesed pole me kunagi olnud, pigem vastupidi. Olen ka lapsepõlves saanud kogemusi, teiste laste kümne lapsepõlve jagu. Ja sealjuures ilusaid. 

Ma ei tea kus NLiidus osad inimesed elasid, kuid mina elasin väga helges sotsialismis. Oli puhas keskkond, puhtad söögid, jõgi, välimängud, kino ja raamatuseiklused. 

Vanemas eas, mehaaniku eas, ma olen need võrri ja motika ajad pidand iseseisvalt läbi elama. Ehitasin võistlusautosid ja oli põnev. Aga. Midagi jäi saavutamata. Mul pole isiklikult olnud kunagi sellist masinat - Mida ma oleks kartnud, mille gaasi oleks suutnud põhja panna. Pojal küll on sellised autod ja ma polegi nendega ise sõitnud. Nüüd hakkas see etapp uuesti pihta. Ma ostsin endale väikesed bagid ja hakkan ühele peale panema suure mootoratta mootorit. Nüüd mingil hetkel ärkas minus "MehaanikuLoom" ülesse. Kui tavaline inimene tegeleb mingite asjadega, nt poest ostetud vidinate või siis lihtsaim variant, minu näitel - ostab auto. Siis inimesel hakkavad käed ja hing värisema. Minu uus autokene, oi äkki läheb katki ja mis siis saab. 

Tegu on Ebaprofessionaalsusega. Iga asi (ka nt esoteeriline) mida inimene valdab piisaval määral, niiet ta suudab seda parandada, seda nimetatakse Professionaalsuseks. 

See kehtib nii Elusate Protsesside kui ka Abstraktsete Protsesside puhul. 

Millised on Abstraktsed Protsessid. Näiteks kõik need protsessid - Mida Meie Ei Näe. 

Aga natuke Elusatest protsessidest. Ma olen Pofessionaalne Mehaanik, mitte absoluutselt professionaalne, sest ma ei valda Kõiki Variante. Aga. Ma võin ühe asja lahti lammutada, selle õigesti kokku panna ja ma võin sellest ehitada absoluutselt teise asja. Profesionaalsuse tunnuseks on see, et - Ma ei karda. Ma ei karda Eksida.  Ma tean, et ma eksin pidevalt.  Eksimine on inimlik ja eksimustest õpitakse, selleks et minna uuele Tasandile. Kui palju olen ma elu jooksul Asju lahti lammutanud ja kokku pannud. Enne läheb jumalpäike looja kui selle registriga lõpule jõuda. Ma olen ehitanud oma käetega seitse võistlusautot. Osad nullist, ehk alates raamist, osad 50/50, ehk asju kokku miksinud. Ma olen ehitanud mitmeid selliseid asju, mida pole maailmas mitte keegi ehitanud ja olen ka järgi viksinud. Tonne, kümneid tonne, rauda lahti lõiganud ja kokku keevitanud, pahteldanud ja värvinud.  Nüüd algas jällegi üks projekt, mis algab nii enamvähem nullist. 

Aga siis ka Abstraktsetest Protsessidest. Esimene ja Igavene armastus on ja jääb mulle - Raamatud ja eriti Ulmeraamatud ning filmid. Hiljem lisandus ka ulme üks valdkondadest - Esoteerika, mille käisin läbi ja mis sobitub üldisesse pilti. 

Viimaseks, pigem eelmiseks teemaks, mis on ka ulmeline, oli mitmeid aastaid - Ajalugu. 

Kõiki neid abstrakstseid teemasid olen mina uurinud täpselt samuti nagu ka elulisi protsesse - Mehaaniku seisukohalt, Loogika ja Võimalikkusega. 

Inimesed, kes Ei Usu kõike seda, mida ma olen kirjutanud ja ka siin kirjutan, pole asju lihtsalt uurinud Profesionaalselt ehk siis süsteemselt, pikka aega ja Ilma Usuta. Uskumine, pime uskumine, on selline "religioon", millega pole mitte midagi peale hakata. Mõttetera selline. 

Asju, millel pole praktilises elus väljundit - pole mõtet kasutada. Selleks et arusaada, on sellel praktilist väärtust või mitte, peab muidugi enne sügavuti uurima. Siis saab pildi ette, on see õige asi, os see asi peapeale pööratud või on totaalne võltsing Feik. 

Ma võiks tuhandete kaupa tuua näiteid kuidas meedias, teatrites, kinodes ja filmides on korraga kõik need kolm varianti kasutusel. Kooliharidusega meie pähe istutatud võltsteadmised, meediast ilmuvad libauudised ( raadio Debelaki Libauudised on tegelt pärisuudised), õiged asjad on pööratud vastupidiseks ja ka täiesti totaalselt valed. 

Mis on selle loo mõte või siis Väljund. 

Midagi poleks vaja kirjutada - Kui sellel pole elus praktilist väärtust.   

Minul on hetkel selline periood, kus eelnevate sügavate uuringute põhjal - Mul pole vaja enam muretseda nende asjade pärast, millel pole elulist tähtsust. 

No näiteks kõik need teemad, millest kubiseb Näoraamatu keskkond. Olgugi, et seal on õigeid asju, mida peaks arutama, mida peaks muutma ja teistel silmi avama. 

Aga teema on Teoreelilisem. 

Küsimusele - Kus Ma elan? Pole ma täpset vastust veel saanud ja ilmselt saan Õige vastuse siis - Kui siin "planeedil" oma silmad kinni panen. Enne pean uurima ja mõistatama. 

Jama on see, et vastuse variante pole mitte üks, ja üks on teisest aina utoopilisem. 

Aga ma kirjeldaks siis vahepeal - Mis on Karma? Paljud arvavad, et karma on see kui sa teed midagi halvasti ja siis pead seda kordama, nii kaua kui aru saad - Miks sa midagi sellist tegid. See on ebapraktilisem arvamus. Selline arvamus tekitab vaid ühte - Ohvriks olemist. Kes pole lugenud, siis viide, googeldage - Isiksuse Evolutsiooni-Kasvamise Teooria. 

Mingil hetkel ma sain aru, kuidas saada välja Ohvri seisundist ehk siis kasutada teisi rolle. Filosoofi, Kangelast või Poffigisti. Aga ikkagi. Toimib siis elukeskkonnas programm, mis kisub igajumala hetk meid pidevalt sinna miinusmärgiga energeetikasse.  

IGA TEINE HETK TEEB SEDA TRIKKI. 

Kui jälgite seda mängu, märkate ülimalt reljeefselt seda. Küll madalamatel tasanditel ehk siis elusituatsioonides: poes, liikluses, telekas jne. Või siis ka kõrgematel tasanditel: õpetustel-loengutel, õpetlikes raamatutes, filmides ja ka enda mõtetes. Kogu aeg käib selline manipulatsioon. Oh neid variante ja näiteid on kirjeldanud iga vähegi mõtlev, südamega ja süsteemiväline inimene. 

Ohvriks olemise põhiline tööriist on: Inimese IseEndele Hämamine (valetamise termini all rohkem tundud termin). Inimene, kes kasvõi kordki endale või teistele valetab on automaatselt kohe Ohvri seisundis, kasvõi Kognitiivse Dissonantsi pärast (tänu Arvole, kes mulle seda seletas). 

Meie alateadvus "pidavat" (kahuks ma ei saa ju kontrollida nähtamatu maailma kõiki teooriaid, et ma kindlat teaks)  teadma Kõikidest Asjadest Kõike. Ehk siis kui meisse tuleb vale, siis meie alateadvus teab, on see õige või vale. Teadmatu asjaga, hakkab alateadvus ja füüsiline keha otsima ja leidma näited, saamaks aru millega on tegemist. Teadlikele või siis ka Issandast-antud lollustele, valeinfole, hakkab alateadvus vastutöötama. Sulle selgeks tegema, et oled valel teel. Ja mis siis tavaliselt juhtub? Esoteerikud teavad. Tekivad - Elu Õppetükid.  Kui ikka ei taha arusaada, siis tehakse "puustjapunaseks". Pankrotid, lahutused, haigused ja muud "negatiivsed ilmingud".   

Ja seda nimetatataksegi Karmaks. 

On see aga ikka nii? Minule tulnud info baasil on asi lausa vastupidine. Karma ei ole paha. 

Karma on see, mis teeb meie elu paremaks ehk siis Laseb meid lahti vanast saastast. 

Võtame näiteks kooli 12 klassi. Hetkel me oleme siis Kolmandas B klassis. teeme midagi ja mitte vähe, teeme vigu ja mitte vähe. Kui me vahime minevikku ja kratsime karvu - Miks küll ma midagi sellist tegin. Karma naerab selle peale ja alateadvus raputab pead. Oh sind lollikest, pead teiseks eluks veel siia klassikordama jääma. Me tegime ju kõik selleks, et sa saaksid juba ühe eluga selgeks Palju-Kõik Vajaliku sellest klassist. Ei, pole vaja kogeda kõiki variante, mida see planeet pakub, oma heas ja halvas. Hea on kui saame teada üldise pildi: struktuuri, reljeefi, dünaamika või strateegia. Ehk siis Olla Professionaalne Uurija.

Karma ei ole selle jaoks, et endale tuhka päheraputada (pidevalt) - Oi Mis Ma Tegin. 
Karma on selleks, et arusaada Mis Mul On Tegemata. Mida ma saan Mõista, Mida Uuesti ja Paremini Teha. Karma on - Tegemine. Ainult tegevus on, siin planeedil, selles Tiheduses ja Sageduses, põhi tööriist. Isegi õppimine,  enese arendus  ja mõttetegevus on - Tegevus, kõik need on tegusõnad. 
Ka keel ja grammatika on see süsteem, siin planeedil, mis annavad selgeid vihjeid. Ilmaasjata pole inimeseks olemise üks õppimise võimalus - uurida keelt ja sõnade tähendusi. 
Võisiis ka klassikaliste filmide tsitaadid, mida mulle meeldib välja otsida ja antud situatsioonidesse näiteks tuua. Mäletate lausekest: "Aga mis sa meie ristsetel tegid. Tegin mis ma tegin aga tappa sa saad. Igavene kaebupunn".  

Ja nüüd panen sellise "Ulme", mis paneb teid pead raputama. Ühte mu head tuttavat "kosmoseinimest" pani ka korraks mõtlema. Minus on ärganud ka "UlmekirjanikuLoom" ehk professionaalsus. Kuigi ma olen kirjutanud ulmeraamatu "Armastuse Valem", siis see pole mingi ulme, sest samad teemad oleks võinud kirjutada ka Tallinna ja Tartu vahele, stiilis "Pilvede all". 
Õige ulme algab kuskilt sealt maalt, kuhu jõudis Isaac Asimov oma ühes viimaste raamatute hulgas - "Igaviku Lõpp". Vot see on õige ulme. 
Nüüd siis Üks minu variantidest, mille kirjeldusi on filmis Star Trek või ka raamatus "Tähed ja linn".  
Me elame Suures Kosmoselaevas. See sõidab Kuhugi, kuhu pole tähtis. Ja selles laevas on Meeskond. Osad on vahis ja osad magavad, selleks, et elupäevi pikendada ehk võib ka olla, et elul ilmselt polegi lõppu. Igavusest siis, osad lähevad magama - staasiunne, holoruumi, ühesõnaga kuhuiganes tehnilisse unne. Enne seda nad valivad omale Eluprogrammi, vastavalt eelmiselt eludele või arvutiprogrammidele, mis arvutis on. Jaaa siiiiis, ma sünningi Kuhugi. Kuna programmid on Iseõppivad ja arenevad, siis ei tea mitte keegi, millega see Mäng lõpeb. Olete märganud situatsioone kus - Sa saad selle, mida sa tahad. 
Hetki, mis tulevad nii paganama tuttavad ette. Hetki: kus sa saad selle mida sa tahad, või ei saa seda mida sa väga tahad, või saad selle mida sa kohe mitte ei taha saada. 
Kui Hing tuleb Nähtamatust, Mõtted tulevad Nähtamatust. Kust need siis tulevad. 
Mõeldi välja ka abstraktsed kirjeldused - Allikast. Ok, kui see variant on olemas, siis tuleb ka see Nähtamatust.   
Noovottt. Ja kui juhtub kunagi selline asi, et ma panen silmad kinni siin planeedil ja ärkan üles kuskil USS Evolutsioon või USS Universum. Ja kui ma  seal kohtan jälle tuttavaid meeskonna kaaslasi, kes on vahis, siis ma ilmselt pean ära ka oma vahikorra. Mäletan ja mõtlen selle Mängu peale. Fantaseerin ja programeerin uue Mängu ning kui valveperiood läbi saab, põrutan jälle uuele ringile (mõned vanale). Enne kustutan, või siis ei kustuta mälu ära, minu valik. 
Jääb nüüd veel hulka küsimusi ülesse. 
Palju on seal meeskonnas Päris Inimesi. 
Kas ma kohtan seal ka neid, keda ma kohtan ka siin planeedil, kelles ma tunnen ära Päris Inimese. 
Milles seisneb kogu selle jandi tõeline eesmärk. 
Millal see pull ükskord lõpeb. 
Miks siin planeedlil on selline Valge ja Tumeda mäng käsil. 
Kas selles laevas on ka ülemusi ja alluvaid. 
Ja mida kõike veel ei oska ulmekirjanik küsida. 
Küsimustele lõppu ei tulegi.