TSAARIARMEE OHVITSERIDE ÕPIK AASTAST 1897.

 Nii palju kordi kui ma olen vaadanud ja sirvinud vanu - väga vanu – raamatuid, olen ma mõtisklenud, mida kõike need raamatud sisaldavad, mida meil ei lasta uurida ja lugeda. Need on kirjutatud nii ammu ja sellistes keeltes, mida mina ei valda. Kui ma hakkasin uurima ajalugu aastatest 1800 +/- ning vene keeles, millest ma midagi tonkan, leidsin mitmeid üsna kummalisi.

Siin on üks neist, mis köitis eriliselt. Seda raamatut ei leidnud ma ise, vaid vene Youtube keskkonnas olevad "noored ja vihased" alternatiiv-ajaloo uurijad. See ei ole religioosne raamat, kuigi lugemisel tundub olema.

See on tsaariarmee ohvitseride õpik, mis on väljaantud  aastal 1897. Kuigi selles on viiteid isegi aastale 1860. See ei ole mingi „kollane kirjandus“ või bulvari ajakiri, vaid õpik inimestele, kelle põhitegevus on – tapmine.  

Lugedes seda teksti, kujutage ennast sellesse aega ja ajalukku. See raamat on – omas ajas ja selle aja religioosse taustaga, vene õigeusu taustaga.

Kui te seda loete, kirjutan ise omapoolse kommentaari ja palju selliseid vihjeid, mida paljud ilmselt pole kuulnud. Need, kes on käinud Vabaduse Õpetuse seminaridel, tunnevad ära üsna paljud kirjeldused, seega on selliseid õpetusi olnud ka varem.

Raamat on väga palju pikem, kuid ma püüdsin sealt välja noppida paremad mõtted. Tegelikult on neid raamatuid isegi kolm.

Tekst on väga keeruline, sest laused on veel pikemad kui Platoni „Pidusöögis“. Ma ei hakanud neid ka lühendama, sest need on nii hästi koostatud, et patt olnuks midagi muuta.

Ka otse tõlge vene keelest on pisut võõras.

Minu tõlge algab hoopiski raamatu lõpust, kirjeldustega planeetidest. Mulle tundus niipidi huvitavam.  

 

TSAARIARMEE OHVITSERIDE ÕPIK AASTAST 1897.

 

ELU VEENUSEL. 

Kõik hingelis-mõistlikud olendid, kellele Jumal andis elu, olemise ja arenemise meie Päikese süsteemis pärast selle loomist ja võimaldamise astraalseks eluks planeedil Veenus, olles sellises astraalses sfääris, võivad sellised olendid olla kohalikele inimestele nähtamatus diapasoonis, tutvumaks kohalike kommete, harjumuste ja eluoluga.

Kaitsja-Ingel, kelle Jumal on kaasaandnud, juhatab neid planeedil ja pöörab tähelepanu heale ja kurjale, millega tegelevad Veenuse planeedi elanikud. Näidates kõiki kohalikke erinevusi, hoiatab neid kurja eest ning püüab kõigest väest äratada neis püüdlust headusele. 

Kaitsja-Ingel, nähes ette võimalike tegevuste suundi, valib olendile, kes algab elu Veenusel, talle võimalikult kasulikuma elu olukorra ja tutvustab teda üksikasjalikult eelseisvatest olukordadest. Ta üritab sisendada oma kaitsealusele, et see alustab oma elukatsumust eriliselt keerulise planeedi oludes, mis on täis valu ja kannatust, haigusi ja loobumisi, kuid kogu tema eesseisvad elud sõltuvad just selle elu resultaatidest.

Selleks ta peab püüdlema elada seda elu võimalikult hästi, elama Jumala usus ja oma ligimese armastuses.

Kaitsja-Ingel juhib tähelepanu, et terve elu Veenusel saab toimuma olendi enda äranägemise ja enda vaba tahte alusel ning Kaitsja-Ingel ei sekku vahele võimalikele halbadele situatsioonidele, vaid hoiatab, et ta peab elama võimalikult ettevaatlikult ja võib loota iseenda võimetele ning endaga toime tulemisele.

Enamike juhtudel need, hiljuti elule kutsutud noored hinged, kelle Jumal kutsus välja mitteolemise seisundist, on nii elevil, et said õiguse elule. Neile meeldib planeet Veenus oma ääretute raskustega nii, et see keskkond tundub neile paradiisina. Nad on rõõmsalt vastu võtmas ükskõik millist eluvormi, et vaid saaks elada, nii väga meeldib neile – elu.

Meile maalastele ei avaldaks Veenus sellist rõõmsat muljet, meie elaksime õndsuses kui saaksime heita sellele vaid üsna põgusa pilgu.

Planeet Veenuse inimesed on väljanägemiselt meile sarnased. Ka nemad liiguvad püstises olekus, neil on käed, jalad ja pea. Kuid kogu keha on enneolematult jämedakoeline ja raske. See kaalub pea neli korda rohkem ja rõhub Veenuse elanikke kordades rohkem kui meie maine keha rõhub meid. Veenuse pinnas on samuti jämedakoeline ja raske, nagu nende kehagi. See pind on peaaegu viljatu, väga raskesti haritav ning sellepärast veenuslased ei kultiveeri põlde.

Veenuse vesi on peaaegu sama tihe kui meie elavhõbe ja meie võiksime vabalt kõndida seda mööda. Planeedi õhk meenutab meile meie vett, seega õhk takistaks meid selle läbimisel.

Taimestik on erakordselt jämedakoeline ja ebaesteetiline.  Eredaid lilli planeedil peaaegu üldse ei ole. Puud on erakordselt suured ja kasvavad kümme korda suuremaks meie puudest.

Gigantsete puude tüved on nii jämedad, et nendel saavad elada mitmed perekonnad. Puude tihedus on nii suur, et veenuslased pole leidnud võimalust nende raiumiseks, neil puuduvad vastavad instrumendid. Nende puude ja põõsast lehed on ilmetud ja sünged. Pehmeid lehti ei ole ja kõik taimed on asteldega, kõik need oleks justkui vetruvad, mädanevad, kuid ei murdu. Palju on käbisid ja kasve, kuid need on okslikud, krobelised ja inetud.

Nende puude vahel leidub ka vilju kandvaid puid, kuid viljad on kaetud väga tugevate kestadega, need on kuivad ja maitsetud. Need sarnanevad meie pähklite ja kuuse käbidega, kuid on hiiglasuured, ning kestad on nii tugevad, et veenuslased ei suuda neid avada ilma eriliste abivahenditeta.

Taimed sarnanevad meie kõrkjatega, kuid on ülimalt kõvad ning paindumatud.

Isegi lilled on tumedad, määrdunud ja ebamääraste värvidega.

Üldine Veenuse pilt on mittenauditav ja karm äärmuslikumal määral.

Loomi on Veenusel väga palju, neist enamus on kiskjad. Nad on rohmakad ja rasked nagu kogu Veenuse loodus. Nende hulgas on hiiglaslike mõõtmetega lojuseid ja kõik nad on kurjad, jõhkrad ja verejanulised.

Inimesed elavad hiiglasuurte puude õõnsustes, kui ka maapealsetes onnides, koobastes ja varjualustes, kuid alati suurte kogukondadena ja hulgiti.

Neil ei ole kombeks omada isiklikku ruumi või tuba ühele, kuhu inimene saaks eralduda, keskenduda või puhata. Nad magavad ja elutsevad üksnes koos mitme perekonnaga mingis varjualuses või koopas.

Inimene Veenusel – on oma organiseerimise, oma kirgede, kapriiside ja lodevuse ori. Tema jäme ja raske keha painab teda seevõrd, et tal ei ole tahtejõudu, mingilgi määral vastu seista loodusele ja oludele.

Veenuslased on äärmuslikult tundlikud ilmale ja temperatuuri muutustele ning väga vastuvõtlikud igasugustele haigustele. Nende tervis laguneb väiksemate füüsiliste põhjuste tõttu ja terveneb väga aeglaselt. Veenuse inimesed on üldse väheenergilised ja füüsilist energiat jätkub neil vaid nii palju, et liigutada oma keha. Käivad nad väga aeglaselt ja väsivad kiiresti. Kuid see ei sega neil olemast ülimalt uhked, isepäised, kapriissed ja omada muid piiratuid iseloomujooni. Kõik tahavad olla omamoodi ja ei anna millelegi järgi. Nende vahel on pidevalt arusaamatused, kaklused ja sõjad, nad tapavad üksteist täiesti karistamatult. Seal on tugevama võim täiesti sõnasõnalt, kes teisest jagu saab, see ka võimutseb.

Tugevam tapab nõrgema ja koheselt asutakse teise toorelt ära söömisele, muretsemata selle üle, et see on veel soe või üldsegi mitte surnud. Enamalt toitutakse Veenusel liha toidust. Kasutatakse loomi, inimesi, laipu ehk ühesõnaga, kõike mis kõlbab toitumiseks. Tihti sööb ema oma lapse ja alati toorelt, ilma töötlemata, kuna planeedil puudub tuli.

Üleüldse ei hoia nad end aga oma planeeti. Jäägid ja jäätmed vedelevad igal pool, kõik mädaneb ning haiseb, mürgitab õhku, vett ja maapinda ning tekitab haigusi. Inimesi sureb sadade tuhandetena ning laibad lagunevad isegi elamiste ümbruses.

Kiskjad ründavad ja hävitavad terveid inimeste kolooniaid, kuna inimene ei oska seista neile vastu või kaitsta end piiretega.

Keegi ei vaevu töid tegema teiste jaoks, keegi ei vaevu teist kaitsma või aitama. Seepärast ei saa tekkida mingit kaitsevõimet. Kõik mõtlevad vaid enda peale ja ligimene on vaenlane.

Veenusel ei ole sõprust, armastust ja kaastunnet; kuigi inimesed elavad koos, see ei sega neil olema hingeliselt teineteisest kaugel ja igal võimalusel avalikult väljendada oma vihkamist.

Mingit teadust Veenusel ei ole ning arusaamine Jumalast ja heategijast on inimestel väga piiratud. Jumal ei ole andnud veenuslastele oma Kaitsja-Inglit nagu ta on andnud maalastele.

Veenuslased on jäetud elama omavolile ja elavad kõik nii nagu nad tahavad, nagu lubab nende südametunnistus ja piiratud mõistus, ilma mingi juhatuseta kõrgemalt ja ka Kaitsja-Ingli juhatustest. Nende elu võiks olla hoiatuseks hingelistele-mõistuslikele olenditele, kuidas ei peaks elama ja kui sügavale võib inimene langeda, elades iseseisvalt ja ilma jäetuna Jumala abist.

Sellise, Kõrgema Jumaliku juhatuse puudumine on asendunud kõige laiemas mõttes – kurjuse jõuga. See on haaranud enda kätte kogu planeedi ja nähtamatult juhib inimesi kurjadele tegudele. Vägistada inimese tahet või sundida teda tegema kurja mida ta ei tahaks teha, kurjusejõud ei saaks Veenusel ega ka kuskil mujal universumis, kuid kutsuda inimese hinge sügavaimatest soppidest üles kurje tundeid on tal võimalik eelkõige Veenusel kui mõne muus kohas, sest veenuslane oma olemuselt ei ole võimeline talle vastu seisma mitte mingil kombel ja ei ole inimesel ka Kaitsja-Inglit, kes suudaks teda kaitsta ja hoiatada teda ähvardavast ohust.

Kahtlemata kõik kurjad soovid ja püüdlused, mis asetsevad inimese sees, ilmneksid varem või hiljem ise esile, kuid kurjusejõud teeb inimesele mõnes mõttes heateo, tõstes selle esile ja seega kergendab ja kiirendab reaktsioone. Selle „teene“ eest, mida kurjusejõud osutab, võib Veenuse inimene vaid tänada, sest tegelikkuses see abistab lühendada nende elamist sellises raskes keskkonnas.

Elu Veenusel on tõesti lühike, see on poole lühem kui Maal. Harva elavad inimesed rohkem kui viiskümmend aastat.

Kuigi elu Veenusel on väga raske, inimesed lahkuvad elust veel raskema meelega kui Maa inimesed. Surm hirmutab neid veel rohkem kui maalasi ning mitte mingi haigus või kannatus ei pane neid soovima oma surma või kahetsema oma saatust. Nad võitlevad surmaga nagu oma kõige kurjema vaenlasega.

Mitte keegi ümbritsevaist ei avalda raasukestki kaastunnet ega lohutust ja surevad ilma oma südametunnistusega leppimata, teadmata kuhu surm neid viib ja milleks seda vaja on.

Pärast surma inimesed elavad edasi Veenuse astraalsfäärides, oma Kaitsja-Ingli juhatuse all. Peavad aru läbielatud elu üle. Meenutavad oma elu, kõiki tegevusi ja kõiki kurje tegusid.

Kaitsja-Ingel viib teda teistele planeetidele ja näitab kuidas elavad seal inimesed kõrgemate kõlbeliste arengutega, ta viib Maale ja Marsile. Näitab talle kuidas ta oleks võinud käituda ja kuidas ta tegelikult elas. Õpetab talle headust ja üritab äratada kahetsust ja muutust paremuse poole.

Vaid siis kui inimene teadvustab oma pattu, kui ta teadvustab vahet headusel ja kurjusel ning puhtsüdamlikult võtab vastu otsuse paremaks muutuda, siis Veenusel veedetud noore ja veel kogenematu hinge kogemus loetakse lõpetatuks.

Veenus on kannatuse planeet, Jumala püstitatud eesmärk on välja tõsta hinges tumedad ja kurjad küljed, ja kui need on välja kutsustud, inimene on neid teadvustanud ning selgunud, et ilma Jumala abita ei saa ta iseseisvalt nendega hakkama. Ta palub Jumalat abi. Kui ta puhtsüdamlikult kahetseb ja otsustab end parandada järgmistes eludes, on tema kannatused Veenusel lõpetatud ning hing läheb Jumala kohtusse.

Jumala kohtus annab hing teadlikult ja vabatahtlikult Jumalale tõotuse oma järgmistes eludes parandada oma patud ja kurjad teod, välja osta kogu kurjus, mis ta on teinud oma maailmale.

Peale seda õnnistab Jumal teda eluga planeedil Maa. Hing kandub Maa sfääridesse, kus ta uute jõudude ja kergema südamega alustab uut elutegevust.

Veenuse elaniku üleminek Maale on olemuselt  juba väga suur autasu. Elu Maal tundub talle peale Veenust tõelise paradiisina. Ta ei suuda midagi paremat endale soovida, sest midagi kõrgemat ja paremat ei ole ta võimeline ette kujutama.

Elu Maal tundub sellise õnnena, millest on kaua unistanud, mis on talle arusaadav, teostatav ja ideaal tema püüdlustes.  

ELU MAAL.  

Esmalt enne üleminekut Maale elab inimene astraalkehas, mis vastab selle sfääri materiaalsele tasemele, mis on võrreldamatult hõredam kui seda on Veenusel.

Siin tutvub ta maise eluga kõigis üksikasjades ja Kaitsja-Ingel on valmis seisma tema eest.

Siin valib inimene ise eluliste katsetuste suuna, mis tundub kõige kasulikum; kaitsja annab ainult nõu ja suunab tema valikuid.

Sellega seoses, Kaitsja-Ingel juba püstitab inimesele mõningaid kohustusi jälgimaks mingeid erisusi Kõiksuse olemuses. Ta annab juhiseid uurimaks mingeid loomi, kalu, linde jne. või annab ülesande suunata mingeid looduse väljendusi või juhtida taimede maailma ehk midagi sellist milles inimene võib osutuda kõige võimekamaks.

Keegi ei või keelduda täitmast Jumala tahet ja ülesannet sellel määral, mida ta on suuteline kandma, osalemaks üldise arengu elavnemises, ja töötada koos hingede-kaitsjate juhatuste ja nõuannete järgi. Puhanuna eelnevat raskest elust Veenusel, õppinuna eluks Maal ja valinud endale maise elu katsumusi, sünnib inimene Maa tihedasse materiaalsesse kehasse, otsustavate ja puhtsüdamlike kavatsustega headeks tegudeks selles elus, olles koormatud kõigi pattude ja kurjusega, mis ta tegi Veenusel, et parandada kurjust mille ta on maailmale teinud.

Sel moel me, Maa elanikud, alustame elu väga rasketel asjaoludel, sest elu Veenusel kutsus meis ja näitas meile meie kõige halvemaid omadusi, kõiki kannatusi, patte ja me ei parandanud seal midagi. Veenusel omandasime kõige halvemad harjumused ja kogemused, millest me lubasime Jumalale paraneda elu jooksul planeedil Maa.

Teiste sõnadega – „me kukkusime Veenuselt“ ja sisenesime maisesse ellu plekilise ja määrdununa, kohustusega  pesta endalt kogu mustus maises elus ja katta see meie heade tegudega.

See kohustus teeb meie maise elu erakorraliselt keeruliseks. Neis tingimustes oleme ilma jäetud õigusest küsida endalt: miks ma kannatan Maal, kui ma pole midagi halba teinud.

Me oleme tekitanud palju muud muret Loojale endale, tehes nii palju kurja lähedastele ja nähtavas maailmas, enne kui me astusime maisesse ellu.

Maa on pattude lunastamise planeet ja peamised eesmärgid selles elus on järgmised.

1.       Lahti saada patulisest kogemusest, mida me saime Veenuse elust ja ära pöördumine kurjusest.

2.       Harjumine headusega ja alustada selle arendamist endasse.

3.       Heade tegudega Maal, katta ja lunastada kogu kurjus, mille oleme enda kaudu viinud maailma, meisse endisse ja meid ümbritsevatesse olenditesse, kõigist neist tulenevate tagajärgedega.

Aru saades maise elu mõttest, saavad kõik aru, et Maa ei ole veel see planeet, kus oleks õnn ja õndsus, kuid on koht kus raske ja järjekindla tööga enda ümberkujundamisel, leidmaks endas sisemist inimest. Arenemine, headuse kasvamine ja enda peal praktiseerimine, kõige laiemates mõõdetes, ei ole Maal elamise eesmärk. See saab olema eesmärgiks järgmisel tasandil – planeedil Marss.

Seal hakkab inimene elama headuses, looma headust kõige laiemates valdkondades, juurutama ennast sellesse ja maitsma esimesi vilju. 

 

ELI MARSIL. 

Jumala õnnistusel, viimaks elutegevust Maalt Marsile, tekitab inimeses alati määratut vaimustust, kuna elades Maal ja käises Marsil on ta juba tutvunud sealse eluga, seega ta teab et elu, nii astraalsel kui ka materiaalsel tasandil, on võrreldamatult parem elust Maal. 

Seepärast tänab ta kogu  südamest Jumalat ja Tema armulikkust, sest paremat elu ei saaks inimene Jumalalt oodatagi.

Kogu elu Marsil Maa inimese mõistes; Marsi elus ei ole midagi rasket ega lahendamatut, sealjuures on elutingimused nii kerged ja mugavad, mida Maal ei suuda ettegi kujutada.

Üleminekul Marsile, uuendatud, uuesti sündinud ja kahetsev inimene saab Marsil astraalkeha, mis on määramatult avaram kui Maal.

Nüüd on tema hingejõud ja võimed määratumalt kõrgemad, keha avaram, hing võimsam, tõest arusaamine palju sügavam ja seega avanevad piiramatud võimalused külastada Kõiksuse erinevaid paiku.

Ta arusaamine ümbritsevast laieneb igapäevaselt, kuna ta esimese hooga vaatleb hoolega seda uut maailma ja erinevaid sfääre, mis sai talle võimalikuks vaid nüüd.

Ta õpib, tutvub nendega ja täiendab oma arusaamasi.  

Hinged-Kaitsjad tegelevad inimesega väga vähe, kuna ta on juba ise oma tegude eest vastutusvõimeline ja hoopis talle antakse juhendamiseks hulgaliselt väiksemaid olendeid, kelle areng on tema omast väiksem.

Marsil elab inimene juba märgatavalt kauem, see on erakordselt meeldiv ja rõõmus, tegevused ei ole painavad vaid vastupidi, nendega tegelemine pakub rõõmu ja õndsust.

Vaatamata sellele, et astraalelu Marsil on materiaalsest elust kergem, palub ta ikkagi Jumalalt luba sündida Marsi pinnale. Te teab, et selle kaudu saab ta jõuda lähemale Jumalale, tehes veel rohkem head, saab võimaluse tuua kasu Jumalale, hakates ise aru saama Tema tarkusest.

Kui Jumal õnnistab sellist valikut, saab ta sündida Marsile ning esimeseks saab ta kohe endale Kaitsja-Ingli, kellest ta enam ei lahku, kuni kestab inimese elu.

Inimene ise valib endale elu ülesanded Marsil, kuna ta teab oma vaimse arengu nõrku külgi, mis takistavad tal Jumalale lähenemisel, teab millist liiki katsumused on talle kõige kasulikumad, kuna eelnevalt uuris Marsi elanike elukorraldust.

Tehes sellise teadliku valiku on ta veendunud, et saavutab Marsil parimaid resultaate, kuna elu teadvus ja elu ülesanded Marsil ei ole nii tugevasti inimeste eest varjatud, kui olid varjatud Maal ning elutingimused on kergemad ja meldivamad.

Marsil ei ole piirkonnad jaotatud eraldi maadeks ja riikideks, ei ole erinevaid keeli ja rahvusi, ei ole inimeste vahelist vaenu, pole ühiskonda ega raha, seega pole rikkaid ega vaeseid, pole luksust ega vajadust, ja järelikult ei ole ka kadedust.

Marsil ei ole linnu, neid painavaid rahvaste keskusi, mis reostaks õhku, vett, maad ja inimesi, mis suurendaks vajadust, haigusi, lõhuks mõtteid ja keha ning sunniks keskenduma teineteise ekspluateerimisele, valitsemisele, võimule ning muule vägivallale.

Seejuures ei ole Marsil loomulikult sõjaväge, kohtuid, politseid, mingit võimu, mingeid ülemusi väljaarvatud Jumala sõna, pole muud sundust, vaid armastus Jumala vastu, kartus Tema viha ja Tema seaduste rikkumise vastu.

Marsil on sõna otseses mõttes – inimene teise inimese teener, kõige truum abistaja ja hoiatav-abistav sõber. Seal loetakse patuks seda kui inimene ei tee seda head tegu või ei pööra tähelepanu ligimesele, mida inimene oleks võimeline tegema.

Marsil on iga inimene võrdõiguslik andide ja mugavuste omanik, mida planeet neile pakub ja samas ka heasüdamlik kaastööline, kes on alati valmis panema teadmisi ja pingutust planeedi seisukorra ja tootlikkuse arenguks.

Kogu planeedi ressursid on kõikidele kättesaadavad vastavalt nende vajadustele. Kõik võivad kasutada loodut olenemata sellest, kes selle valmistas või lõi.

Seega keegi ei tarvita midagi rohkemat kui neile eluliselt vajalik on. Igasugune üleliigne luksus ja mõttetu tagavara loetakse patuks, sest väärtused mis seisavad kuskil kasutamata kui sealjuures oleks seda kellelegi teisele vaja, loetakse seda varguseks.

Inimeste põhitegevuseks on maaharimine, kuna inimesed ja ka loomad kasutavad toiduks eranditult vaid taimi ning taimede vilju.

Keegi ei söö Marsil liha ega isegi neid, millest arenevad loomad ja taimed: kalamari, munad, taimede seemned ja pähklid.

Mõiste „tapmine“ planeedil puudub, kuna elu annab Jumal ja vaid tema saab selle lõpetada.

Mars on poole väiksem Maast, elanikud ei ole kogu pinnal, kuid sellegi poolest on neid rohkem kui Maal, sest inimesed elavad kauem. Maa aastates elavad Marsi elanikud – 500 aastat.

Kõik, kes omavad võimalust ja seega ka soovi, harivad maad sellisel pinnal, millega saavad hakkama iseseisvalt ilma võõra abita ja ehitavad sinna omale maja.

Seega haritav pind on lausa üle külvatud majadega, mida ümbritsevad aiad, milles kasvavad nii erinevad ja kaunid taimed, milleks maalastel puudub vähimgi ettekujutus.

Marsi pind on enneolematult sõmer ja kerge, võrreldamatult kergem  kui Maal. Me saaks seda võrrelda pehme turba või koheva lumega ja seega me ei suudaks sellel käia, kuna meie raske keha vajuks üleni selle sisse, kogu Marsi mateeria omabki sellist õhulisust ja kergust.

Nende vesi ei suuda leevendada meie janu, me sõna otseses mõttes saaksime seda sisse hingata. Nende õhk on aga samuti vastav analoogilisele kergusele ja õrnusele.

Sama kerged on Marsi inimeste ja loomade kehad. Inimese raskus, samas mahus kui meil, kaalub umbes 25 naela ehk siis kuus korda vähem maalasest.

Sellise kerge keha omamine ei takista aga neil olemast ülimalt tugevad, sitked, kergelt liikuvad ja inimese tahtele kuulekad. Marsi elanik praktiliselt ei tunne oma keha, see ei pane mingilgi määral vastu inimese tahtele ega tunne väsimust. Keha sellised omadused välistavad vastumeelsuse füüsilisele tööle.

Marsi elanikest ei saa arvata, et nad oleks oma leiva tootmise orjad, kuid neile meeldib areneda. Aretades uusi taime sorte ja täiustada vanu, suurendada saagikust. See ei saakski teistmoodi olla, kuigi muld on kerge ja õhuline on see töö ikkagi mahukas.

Sealjuures omavad Marsi inimesed selliseid masinaid ning abivahendeid, milliseid Maa inimesed ei oskaks ettegi kujutada. Nad kasutavad paljusid isetöötavaid masinaid, seadmeid, mida on palju ja kõikjal. Sealjuures jääb inimestele tihtipeale vaid masinate töö jälgimine ja soovitud tulemuste saavutamine.

Marsi pinnas on erakordselt viljakas ning inimeste teadmised ja oskused on kõrgel tasemel, et harida erinevaid pinnaseid. Kogu planeet on üks suur ja rikkalik aed, hiiglaslike puudega, mis kannavad vilju ja lilledega, rohustiku rikkus on meeletult rikkalik ja erinevate sortidega, mis ulatuvad, vaat et taevani.

Kõik taimed toovad inimesele palju  kasu ja kõik on asetatud peaaegu täiuslikkuseni.

Viljad on mahlakad, õrnad ja toitvad ning viljade maitseid on nii erinevaid, et jätkub iga inimese maitsele.

Meil Maal on näiteks ananass igal maal sama maitsega, kuid Marsil on osad aromaatsemad, osad pehmemad ja muredamad, on ümmargusi; ja vastupidi, on väga väikeseid ilma magususeta ja veel erinevamaid, nende kahe äärmuse vahel.

Marsil ei ole sellist aega, kus nad ei saaks oma aiast kõike seda, mida nad vajavad.

Ei ole ka sellist aega, millal ei oleks aedades lilli. Meie vikerkaare värvid ei ole nii erksad ja puhtad kui seal kasvavatel lilledel. Värvidest erilisemad on metalliläikelised värvid, näiteks purpur, mis helgib kuldse või hõbedase helgiga, on nii ere, et Maa inimene ei ole võimeline seda isegi vaatama.

On läbipaistvaid värve nagu kristall, hõbedase läikega, mis helgib kõikvõimalikes varjundites.

Marsil on väga palju selliseid taimi, mis öisel ajal helgivad ja sätendavad erinevates tuledes. Neid omadusi kasutavad marslased, sest nende aiad on pimedal ajal valgustatud nagu päeval, kõik teed ja alleed on ääristatud selliste taimedega, nähes välja nagu tõeline paradiis. 

Marsi taimekasvatuse omapära on ka selles, et kui kellelgil tekib tahtmine oma aeda ümber kujundada. Siis saab taimi vahetada ja nihutada nii kergelt nagu meie oma korteris nihutame mööblit. Taimed võivad kanda isegi vilju, kuid nihutades neid teise kohta juurdub see ja elab oma elu edasi. Marsi taimekasvatuse eeliseks on planeedi omapära, mida meil Maal ei ole üldse. Planeedi pind eraldab soojust, ülimalt elavat soojust ja see soojus aitab taimedel kasvada. See soojus ei ole planeedi sisene tule soojus, see nähtus on Maal täiesti tundmatu.

Kõrgematel planeetidel selline nähtus ei anna mitte ainult soojust, vaid annab ka valgust ja kogu maa hiilgab erinevate tulukestega. Siin, Marsil, avaldub selline nähtus vaid soojusena, mis tasandab planeedi kliima ühtlaseks ja välistab külma ilma.

Need aiad ei ole taradega ümbritsetud, kuna need ei oma Marsil mingitki tähtsust. Marsil võib igaüks kellel on soovi, astuda suvalisse aeda, võtta mida iganes; aia peremees vaid tänab selle eest, et saab ligimese heaks midagi teha ja pakkuda.

Sõnu „minu oma“ ja „võõras“ Marsi üldse ei esine, seal on kõik ühine. See, kes peab aeda enda omaks, peab seda selles mõtte, et ta saab seal midagi teha ise.

Kui inimesed eelistavad kellegi aeda, siis tähendab see peremehele tunnustust, et seal on midagi maitsvat, rohkem mugavusi või paremat seltskonda – see on vaid tunnustus, mis pakub peremehele rahuldust.

Süües vilju, ei visata ära ühtegi seemet. Viljad puhastatakse ja seemned tagastatakse aia peremehele. Seemneid ära süüa on võimatu, sest – need on väga suured.

Marsil ei ole mitmekorruselisi maju, erandiks on tehased ja koolimajad.

Elumajad on ühekorruselised ja tehakse kividest.

Kiviline materjal on väga erinevate värvidega, mis sarnaneb meie marmorile. See materjal on sama tiheduse ja kergusega nagu kõik mis on Marsil ja see on erakordselt vastupidav. Tükk magneesiumi Maal võiks anda ettekujutuse ehitusmaterjali raskusest Marsil.

Materjal on vastupidav olenemata ajast ja kliimast. Masinate ja seadmetega saab marmorit töödelda ning maju kaunistada kõikvõimalike kaunistustega, mida ei saa võrrelda isegi kreeka ja roomaaegsete kujude ning kaunistustega.

Majades ruumide paigutus sõltub peremehe soovidest ja maitsest ning peres elavate inimeste arvust, kuid üldiselt elab majas vaid üks perekond ning üleliigseid ruume ei ehitata kui neid vaja ei ole. Marslaste ei ole aega kodus istuda ja üldist loetakse pidutsemist patuks, seepärast on inimene vara hommikust õhtuni tegevuses. 

Kodu on koht puhkamiseks, eraldumiseks, palvetamiseks. Igal inimesel on oma tuba, mis on lausa kohustuseks ja sellest ei loobu keegi. On üks või kaks ühist tuba ja kindlasti mõned terrassid maja ümber.

Iga maja juures on suur bassein ja eriline tuba kus pestakse ja ujutakse.

Marsil ei ole teenijaid, sest kõik teevad tööd ise ja suure rõõmuga osutavad teenuseid teistele, kas siis võõrastele või oma pere liikmetele. Sisenedes majja hämmastab teid puhtus, kord ja tase milleni on jõutud ilus ja mugavuses. Te märkate, et marslasel ei ole üleliigseid asju, vaid see mis vajalik.

Kogu mööbel on metallist. Metall on kordi kergem kui meie alumiinium. See omab suurt vastupidavust selle peensuse juures ja omab erinevaid värve.

Kõik nõud on tehtud looduskikust kivimist, mis meenutab meie kristalli, mis on vastupidav ja ei purune kergelt.

Majas on puhtus ja puuduvad vaibad, mis korjaks endasse tolmu ja mustust. Kogu mustus ja jäägid põletatakse ning puistatakse maapinda.

Eriliselt hooldatakse basseine. See on ainus luksus Marsil ning inimesed käivad ujumas mitu korda päevas, mille järel vahetatakse vesi, pestakse bassein ning veega kastetakse aedu.

Need vajalikud vahendid, mida marslane ei saa oma aiast, saab ta vabrikutest. Nõud, riided, majatarbed, mööbel, instrumendid, masinad ehk üleüldse kõik toodetakse vabrikutes ja saadetakse inimesele tema esimesel nõudmisel. Kõik purunenud ja aja ära elanud vahendid saadetakse tagasi vabrikutesse. Kõik seadmed millega töö lõpetati, saadetakse samal hetkel tagasi.

Elanikel pole ühtegi liigset riietuseset. Vabrikust saab ta uue ja vana jätab sinna. Milleks hoida kodus liigseid asju ja riideid kui need koguvad tolmu ning võivad levitada isegi haigusi.

Vabrikutes lähevad vanad asjad uuele ringile või mittekõlblik põletatakse ning tuhk laotatakse maapinnale.

Kuna kogu toore, mida saab maapõuest, viiakse vabrikutesse ja tasuta, siis materjale valides võib vabrik midagi eelistada. See tähendab, et kellegi toodang on parem ja selle tootja avaldab oma kogemusi, et ka teised saaksid toota paremaid produkte.

Vabrikud kasutavad loomsest toodangust vaid seda osa, mis ei kahjusta looma: vill, udusuled ja suled, sest loomade tapmine on Marsil ennekuulmatu kuritegu, millist keegi ei suuda isegi mõelda. Nad ei kasuta mingitki osa surnud loomadelt ning selles osas on marslased täpsuseni pedantsed.

Keegi ei tarvita mittevalminud vilju, sest sel juhul ei saa seemned valmida, mis on jälle omakorda tapmine ja patt.

Kõik riided on valmistatud kindlatest taimedest, sarnased linale ja kanepile, need taimed on hiiglaslikku kasvu ja omavad suuri seemneid.

Üldpildilt sarnaneb Marsi elanik meile, kuid nad on võrreldamatult kaunimad, säravamad ja graatsilisemad liigutustes, maneerides ja ettevõtmistes. Meile sarnastena, kuid meist erinevalt, õhkub neist aga õiglus, kindlameelsus, tahtejõud ja hingelisus.

Keha on tugev, elujõuline ja õhkub tervisest. See ei ole väsinud, kulunud pärilikkusest, haigustest ja vaevadest nagu meil. Marsi elanikud on võimsad, energilised ja kiired oma lahenduste leidmisel. Keha on – kuulekas nende tahtele. Nad peaaegu ei tunne seda, ei takista nende soove ja ei ole piduriks nagu meie keha seda on; see ei ole haige ning seepärast pööravad inimesed kehale vähe tähelepanu, kuna see ei sega nende eksisteerimist.

Naiste kaunidus on ülim, nende silmades helgib ingellik headus ja neist valgub osavõtlikkus kõikidele, kellega nad räägivad või kes pööras neile tähelepanu; nende tagasihoidlikkus, imetlusväärne graatsia kõigis liigutustes ja lõpuni läbimõeldud otsustavus kõikidel tasanditel, mis sunniks Maa inimesi iga kord kummarduma nende ees  ja tekitaks vaieldamatut vaimustust.

Mehed ja naised on täiesti võrdsete õigustega ja riietuvad peaaegu ühte moodi. Ilma üksikasjadeta võiks öelda, et nad kannavad pikka, lahedat ja allapoole põlvi särki või hamet, mis on vöötatud lindiga; mingit mantli moodi eset ja käivad palja jalu.

Nii mehed kui naised ei lõika kunagi juukseid, vaid seavad väga kunstipäraselt neid soenguks; ei kata pead, kui siis vaid mõne peapaela või naised väga eredate lintidega.

Juuste värvus on sarnane meile, on brünette ja blondiine.

Meestel on habe, naistel mitte.

Tavategevuse või töö ajal kantakse helevalgeid riideid, kuid pidude ja mängude ajal kantakse eredavärvilisi riideid, mida nad ise värvivad ja kujundavad, kasutades taimede ja loomade motiive – mida kirkam, seda parem.

Lapsed on vanemate juures vaid nii kaua, kui ema imetab last rinnaga. Kui see periood lõpeb viivad vanemad lapse üldkasvatuse ja hariduse asutusse. See on hiiglaslik ja kaunis mitmekordne maja, mis on sisustatud kõikide mugavustega mida Marss pakub, kogu elanikkonna tähelepanu on pööratud oma järglaste kasvatamisele ja õpetamisele ja kogukonna tähelepanu on pööratud nendele majadele. Kõik inimesed kordamööda võtavad isiklikult osa kõikide laste kasvatamisest vastavalt sellele, mida nad  ise oskavad. Ühed koolitavad, teised juhendavad ja õpetavad ning pole ühtegi inimest, kes ei jagaks sooja osavõtlikkust, headust ja endast kõike andmist. Lapsed on kõikide peamine hool, sest lapsed on uus põlvkond ja see peab alati olema parem kui eelnev.

Mitte ükski Marsi elanik ei tee vahet – on see tema laps või kellegi teise. Mitte keegi ei luba endale öelda: minu lapsele on vaja paremat pala, paremat õpet, sest see on minu laps ja minu uhkus. Kõik lapsed on võrdsed, kõik on tulevased kodanikud ja peavad saama sama toitu, sama kasvatuse, peavad olema terved, kõlbelised ja targad. Vastavalt sellele kuidas lapsed kasvavad, saavad nad samaaegselt teoreetilist õpetust kui ka praktilist. Juba varasest noorusest külastavad nad vabrikuid, õpivad erinevaid tehnoloogiaid ja isegi töötavad vabrikutes.

Mehaaniliste masinate tase Marsil on tõstetud sellise tasemeni, täiuslikkuseni mida Maa inimesed ei suuda ettegi kujutada.

Elektrit kasutavad nad täiuslikult ja kõige laiemal määral. Mootorites kasutavad nad staatilist elektrit otse õhust ja teavad veel palju muid erinevaid võimalusi, millest meil pole ettekujutust, mis võimaldab neil kasutada tasuta mootoreid nii väikeseid kui suuri.

Kõik, kõige väiksemadki tööd tehakse täiuslike masinate ja mehhanismidega, mis on nii lihtsad ja arusaadavad, niiet tööks on vaid jälgimine ning töö iseenesest tundub laste mänguna. Seepärast annavad vabrikud tööd ka väikestele lastele ja seejuures ei vaeva see last. Töötades vabrikutes saavad lapsed praktilise ja teoreetilise hariduse.

Nad lähevad edasi teadusesse, mis on Marsil väga lihtsustatud. Midagi liigset, mis ei oma praktilist kasutust ja ei anna arendada edasist arengut headusele ja võrdsusele ei kasutata.

Vabrikute lähedal elavad noored „mehistumiseni“, täiustumiseni ja ajani kui nad saavad abielluda. Osad tegelevad lihtsamate tegevustega, teised keerulisematega, kolmandad õpetavad neid, kes veel ei oska töötada või ei ole saavutanud meisterlikkust.

Isegi vabrikute juhtimine on noorte, vallaliste või üksikute inimeste käes.

Kui saabub täiskasvanu iga pöörduvad noored tagasi koju oma vanemate juurde, kus elavad seni kuni abielluvad. Peale pulmi otsivad nad endale koha kuhu maja ehitada ja aed luua ning alustavad iseseisvat elu võrdväärselt teiste Marsi elanikega.

Kõik majad on ühendatud omavahel telefoniaparaatide ja kaugvaatlemise seadmetega, sest mitte keegi ei pea olema eraldatud ning igast planeedi nurgast saab ühenduse nendega keda vajalikuks peetakse.

Eriliseks liikumise vahendiks Marsil on lendamine läbi õhu. Välimuselt on kõik „lendavad mürsud“ võimalikult erinevad. Neis on erinevad mootorid, enamasti elektrilised, kuid on ka lendavaid mürske mida juhitakse tahtejõuga. Kõik need omavad võimet kiiresti liikuda ning Marsi elanik võib mõne tunniga lennata üle planeedi.

Tahtejõu areng Marsi inimesel on üllataval tasemel. Paljud neist võivad tõusta üsna suurtesse kõrgustesse maapinnast vaid oma tahte jõul.

Mitmekorruselistes vabrikutes on trepid, kuid on ka akendel vastavad mehhanismid, mis võimaldavad sisenemist neil, kes oskavad tõusta õhku ja siseneda aknast.

Marsi elanikud on ülimalt religioossed, nad kannavad pidevalt endas Jumala nime, meenutavad Teda ja ei alusta ka väiksemat tööd või vabaaja tegevust, ilma õnnistuse küsimiseta Jumalalt ja abi oma Kaitsja-Inglilt.

Vähem keerukate ja vähemtähtsate tööde juures sisendab Kaitsja-Ingel inimestesse oma soovitusi mõtteliselt. Eriti tähtsate tegevuste juurde tuleb Kaitsja-Ingel aga kehaliselt ja tema kuju on alati ühesugune, noore ja ilusa noormehe kujuline, helevalges hames, vöötatud või mitte, tiibadega õlgade kohal. Ta on inimesele alati parim nõuandja ja mitte keegi Marsil ei astu ühtegi sammu ilma tema nõuanneteta.

Üldiselt on Marsi inimesed väga ettevaatlikud võtmaks vastu mingisuguseid otsuseid, isegi kõige väiksemaid. Nad mõtlevad, arvutavad ja arutavad läbi iga variandi, peavad nõu Kaitsja-Ingliga, kuid otsus mis on vastu võetud, see tuleb täita, mida see ka ei maksaks; pole jõudu, mis suudaks neid peatada; Marsi elanikud on täpsed, energilised ja töökad.

Täpselt samuti nagu nad hoiavad endast eemal igasuguse kõlbelise vääratuse, sama täpselt kaitsevad nad ka planeeti igasuguse füüsilise mustuse eest. Nad ei pea kuriteoks ainult reostatud vee jõkke, järve või ojja laskmist, nad isegi ei suple nendes veekogudes, sest seda joovad teised inimesed.

Vesi ja õhk on nende meelest nii püha, mida ei reostata mingilgi moel.

Kõik mis on kuidagi moodi reostav või reostatud, läheb põletamisele ja tuhk laotatakse põldudele. Kodused tegevused on väga regulaarsed, tegevused on jaotatud ajaliselt. Enne magama minekut eralduvad kõik oma erilisse tuppa ning kutsuvad enda juurde Kaitsja-Ingli, kes ilmub nende ette nähtava kehaga. Koos palvetatakse Jumalat, vesteldakse, arutatakse tehtud tegusid, mõtteid ja kavatsusi, mis toimusid päeva jooksul, meenutatakse – kas inimene ei teinud midagi kahetsusväärset. Patud ei ole Marsil sellised kui Maal. Marsi elaniku patuks on juba see laiskus kui ta ei teinud midagi, mis oleks võinud olla kasulik, ei avaldanud piisavalt lahkust ja ettenägelikkust, tähelepanelikkust ligimesele, tähelepanelikkust oma sõnades, tekitades müra või muud rahutust, tähelepanu loomade ja looduse vastu jne. Leides selliseid puudusi palvetatakse koos, et järgmistel päevadel selliseid vigu vältida. Marsi elanike peamine hool on – säilitada oma südametunnistus puhas.

Puhta südametunnistusega Marsi elanikud on erksad, lõbusad, ja seepärast toimuvad kõik tööd ja teod heas meeleolus, kerge südamega ja naljatades.

Vanemaid Marsil ei ole, rõhumist samuti, sellest hing ongi vaba ja kõik vastutavad enda eest ise. Marsile saabuvad vahest ka kurjad hinged, kuid nende võim lõpetatakse, keegi ei allu nende kurjadele plaanidele. Kaitsja-Inglid näevad kurje jõude, hoiatavad inimesi ja teavad suurt ohtu ette ning võtavad vastavad meetmed.   

Kui keegi teebki midagi mittehead, siis ta õhtul kahetseb seda ja järgmisel päeval parandab tehtud vead. Seepärast ei suuda kurjad jõud Marsil saavutada sellist tapvat edu nagu seda on Maal.

Mitte kogu elu Marsil ei seisne ainult töös, palvuses ja kohuse täitmise.

Vastupidi, tihti kogunevad nad kokku, räägivad, lõbutsevad, eriti noorem põlvkond. Kooskäimised toimuvad alati luksuslikes ja küllastes aedades ja väljadel, mis on ülekülvatud kaunite lilledega. Noored mängivad erinevaid mänge, näitavad üksteisele oma osavust ja kunsti milleski huvitavas. Esitatakse mõistatusi, lauldakse üksi ja kooris, mängitakse erinevaid pille. Nende laulud on võrreldes Maaga lausa ingellikud. Muusika instrumente on neil mitmeid kordi rohkem ja erinevaid kui meil.  On selliseid mida mängivad inimesed, kuid on ka selliseid mis mängivad ise; üldse võib Marssi nimetada muusikaliseks planeediks. Sellistest lõbusatest koosviibimistest võtavad osa ka inimeste Kaitsja-Inglid, tehes samalaadseid tegevusi nagu ka inimesed.

Marsil ei ole kirikuid, kuna iga magamistuba on pühakoda. Kuid esineb religioosseid pühasid, mingi kindla sündmuse mälestuseks või suurte imede tähistamiseks.

On püha ka Jeesuse Päästja ilmumisest Marsile, Palvusest võtavad osa Kaitsja-Inglid, vahest ka paljud pühakud ning mõni kord isegi Neitsi Maarja palvetab inimestega Kõige Kõrgema poole. Kuidas tunduvad sellised pidustused võrreldes pidustustega Maal, kus valitsevad palaganid, kõrtsid, telgid ja väljad on täis poolearuliseks joonud rahvast.

Väärarenguid Marsil ei ole, haigusi on väga vähe, ehk sisemisi ja organites olevaid haigusi ei ole üldse. Keha on tugev ja talub üsna suuri temperatuuri kõikumisi erinevalt maalastest. Marslane võib vigastada kätt, murda jäsemete luid või saada mõne muu mehaanilise vigastuse, kuid kõik need paranevad väga kiiresti. Kõiki selliseid vigastusi või haigust ravitakse erinevate taimedega. Isegi väsimuse vastu saa abi erinevate taimede viljadest. Haigestumisel palvetatakse koos Kaitsja-Ingliga. Sünnitamine Marsil ei ole mitte valulik, vaid tekitab ülimal tasemel meeldivaid tundeid, see on lihtne, kerge ja loomulik, mille juures viibib vaid ainult mees.

Marsil on vaid üks „haigus“, mis tekitab inimestes õudu, nukrust ja kahetsust. Aegajalt ilmub Marsile maalastega sarnaste iseloomujoontega inimesi. Osad neist tahavad kohe valitsema hakata, teised ei taha jagada oma vara, kolmandad tekitavad luksust ning hakkavad peitma varandusi, mida neil sellel hetkel vaja ei ole.   

Selline käitumine paistab kohe silma, sealjuures selliselt sündinud inimeste kehad hakkavad aja jooksul selliste tegevuste käigus muutuma jämedakoelisemaks ja meenutama rohkem Maa inimest ja nad ei saa oma „haigust“ varjata. Need inimesed saavad üleüldise hoolitsuse, nad paigutatakse eraldi olevatesse haiglatesse, et saaks välja ravida kui rasket haigust. Kõik inimesed hoolitsevad nende eest, annavad nõu ja palvetavad nende eest, saamaks inimese tervise korda ja kõige rohkem näeb vaeva inimese Kaitsja-Ingel. Kui selline inimene ei hakka kiiresti tervenema hakkab ta kannatama ja kaotab tahtejõu.

Peale selle haiguse ei kannata marslased mingeid kannatusi.

Kõik põlvkonnad omavad iselaadseid mugavusi, kõik on õnnelikud, isegi vanurid. Kui inimene jõuab järeldusele, et tema elu ülesanne on täidetud ja oleks mõistlik loovutada koht teistele, ta lahkub sellest ilmast. Kogu tema elutöö, majapidamine, maja ja aed läheb edasi esimesele ettejuhtuvale vajajale, kes otsib omale elukohta.

Ka sellised vanurid, kes ei jõua kõike teha, võivad minna hooldekodusse. Vanurid omavad kõiki võimalusi, palvetavad oma Kaitsja-Ingliga, analüüsivad oma elu.

Eriliseks tegevuseks on vanuril kehavälised rännakud koos oma Kaitsja-Ingliga. Nad saavad külastada kõiki paiku Kõiksuses, vaadata teisi ilmu ja elusfääre. Nad saavad külastada planeedi väliseid ilmu, pühakute elupaiku, pidada nõu pühakutega, palvetada nendega. Mõned otsustavad külastada Neitsi Maarjat ja jõuavad isegi Jeesuse Kristuse palge ette.

Oma surma aega teavad nad ette. See on neile kauaoodatud ja rõõmus aeg. Nad teavad mis neid pärast surma ees ootab, teavad kuidas nad ise elasid, kuidas ja milleks surevad, on alati Jumalale tänulikud koos kõikide pühalike ettekuulutustega.

Surnukehad Marsil põletatakse ja tuhk laotatakse põldudele. Ka kõige lähedasema inimese surm ei ole kunagi kurb. Kurbust Marsil ei esine, kes usub Jumalat, selle hing on elujõuline ja tasakaalus. Vastupidi, igasugune surm vaid rõõmustab, kui inimene elas õiget ja vaga elu.

Surm on  Marsil autasu, mis avab uksed paremasse ilma ja seega lähendab inimest Jumalale.

Marsil on ka teadus, on kirjakeel ja raamatud. Kõikide teadvus ei piirdu vaid üksnes meisterlikkuse ja praktilistel teadmistel, kuid Marsi teadus on ülimalt lihtne, kõik teavad seda ja on sellega seotud. Teadus ei nõua erilist õpetust ja spetsiaalseid kaste-tasandeid nagu seda on Maal. Kogu teadus on Jumala sõna alusel ja otseses seoses loodusega. Kõik inimesed läbivad samm-sammult kõik teadmised, mis teda huvitavad.

Kristus elas sellel planeedil kaks korda ja nende kordadel avas ta inimestele teadmised, mida nad vajaksid ja millest kuulma peaksid. Selle tulemusel jõuab Marsil igaüks tõeni otsest teed pidi ja seal pole teaduslikke teooriaid ja sadu filosoofilisi süsteeme, mis räägivad üksteisele risti vastu. Seal ei ole teaduses valet, pettust, omavoli ja selliseid teadlasi, kes tunnistavad seda mida teised ära lükkavad ning omakorda eitavad kõike seda mida teised tunnustavad, kuna tõde on kõikide jaoks ühene.

Kui kellelgi on vaja midagi teada saada, pöördub oma Kaitsja-Ingli poole, et see otsiks ühendust teiste inimeste Kaitsja-Inglitega, kas kellelgi Marsi elanikest võib olla vastavat teadmist. Kui on, siis pöördub inimene otse teise inimese poole ning saab vastava selgituse ja juhatuse.

Kui sellist teadmist inimestel ei ole, pöördub küsija koos oma Kaitsja-Ingliga Jumala poole – kas oleks võimalik saada Marsi elanikul vastavat teadmist. Kui see on võimalik, siis inimene keskendub loodusele ja leiab selle, ning läbi oma mõistuse võtab teadmise kasutusele üle terve planeedi.

Nii lihtsalt käivad teaduslikud avastused sellisel planeedil, mis käib käsikäes Jumala nõusoleku ning isegi teaduses otsib Jumalikku abi. Sellistes tingimuste osutub loodus täielikult arusaadavana ja vaadeldavana ning teaduses ei ole mingit segadust.

Esimese soovi avaldamisega avanevad kõik ilmnemise põhjused ja tulemused avalduvad neile väga kergesti.

Marsil on nii täiuslikud observatooriumid ja teleskoobid, millega inimesed näevad universumi tähti, nende planeete ja planeetide kaaslasi. Nad saavad teleskoopidega näha isegi lähimate planeetide peal olevat elu.

Üldse, kõik teaduslikud vahendid looduse uurimisel on võrreldes Maaga võrreldamatult laiemad. Marsi pinna geoloogilisteks uuringuteks ei kasutata mingeid puurimisi, vaid vaatlevad seadmed, mis võimaldavad näha pinna kihte ja formatsioone. Tehes kaevandusi või kaeve, nad ei otsi huupi nagu Maal, vaid teavad ette millised on takistused erinevatel sügavustel ning kui sügavale tuleb minna. Masinad ja mehaanilised abivahendid on viidud nii kõrgele tasemele, et marslased võivad kaevata lahti hiiglasliku mäe, laotada see laiali, katta viljakandva pinnasega ning teha kaevandusest viljakandev põld. Sama lihtne on neil kaevata mitme versta laiune kanal, et varustada põlde veega või täis puistata meri või järv ning kaevata sama veekogu teise kohta.

Kõiki selliseid töid ka tehakse ja see ei valmista mingeid raskusi, kulusid ja masinaid juhivad isegi lapsed.

Masinate liikumise ja töö jõud võetakse tasuta – pilvedest, pinnas on kerge ja iga inimene panustab oma vaba aega kogukondlikule tööle, parandamaks planeedi elu.

Materiaalses mõttes on marslased oma planeedi peremehed, mateeria on kuulekas nende hingele ja mõistusele.

Marsil on loomad, linnud ja putukad, kuid need omavad märgatavalt väiksemat rolli kui Maal ning liike on tunduvalt vähem. Inimesed ei tee loomadele liiga ja seega ei tee ka loomad inimestele kurja. Vastupidi, loomad armastavad inimesi ja hoiavad nende lähedusse ja eriti linnud. Linnud Marsil on enneolematult ilusad, palju liike ning need on aedade kaunistuseks.

Loomaliigid Marsil on üsna sarnased Maale ja me leiaksime väga palju tuttavaid liike. Esmapilgul oleks justkui meie veis, hobune, koer, kuid vaadates neid leiame ka erinevuse. Nad on kaunimad, elegantsemad, tugevamad, nende vaade on leebe ja mõtlik, tegelikkuses omavad nad meile teadmata liiki mõistust.

Marsil on koolid loomadele, kus nad õpivad tööst osavõtmist ja inimesele kasulikkust. Teadus on nendega niimoodi tegelenud, et loomad valdavad teatud tasemega masinate juhtimise oskust, sealjuures omavad nad sellist huvi masinatega töötamisel, et puudub järele vaatamise vajadus. Nad kuulavad inimese kõnet ja täidavad inimeste käske.

Loomulikult ei luba keegi endale võimalust lüüa looma, isegi halvasti rääkimist. Selleks puudub ka vajadus, sest loomad ei anna põhjust – nad armastavad inimesi, püüavad neile meeldida ning töötavad nii omakasupüüdmatult justkui inimesedki.

Kas selline elu tundub meile justkui paradiis, võrreldes Maa eluga, meie kõlbluse, meie jäikusega, mis loob meile eluraskusi ja segadust, millest meil oma jõududega välja rabelda on üsna raske.

Me muutsime rahulolu luksuseks ja üleküllastumine jõudis sinna tasemele, et me muutusime oma asjade ja rikkuse orjadeks. Ühesõnaga, me muutsime vahendid hoopis eesmärgiks.

Vaene Maa inimkond, kes muutis Jumala annid endale kannatuseks ja põrguks. Kas suudaks Marsi elu eeskuju muuta Maa inimese elu osaliseltki paremaks ja kergemaks.

Pärast surma Marsil jääb inimene veel Marssi ümbritsevatesse sfääridesse. Neis sfäärides ei leia inimene enam midagi uut, sest Marsil kehaga elades sai ta astraalrännakutes käia ja kogeda kõike juba eelnevalt. Ta on kogenud, et õnnis elu neis sfäärides on kordades kõrgem kui see, mida ta saab elades kehaga Marsi pinnal. Ta teab, et igaühe õnnis elu sõltub elamise kohast, headuse ja armastuse kogusest, mis on inimese sees, ja Jumala läheduse tasemest. Seega, surres rahuliku südamega, ilma mingi olemise katkemiseta, taevalike jõududega koostöös, võtab endale eesmärgi koos Jumalikkuse ja õnnega minna edasi. Ta viibib Marsi õndsates astraalsfäärides seni, kuni Jumal korraldab talle elu Jupiteril. 

 

ELU JUPITERIL. 

Meie, maised inimesed, võime osaliselt mõista ja hinnata seda ilu, mis valitseb Marsil, kuna see erineb meie omast vaid ühe taseme poolest. Seda elu, mida nägime Marsil, saame kergesti ette kujutada ka Maal ning selliste arengutega võime sinna lähedale isegi jõuda.

Kuid Jupiteri elanikud on võrreldamatult täiuslikumad, igas mõttes niivõrd kõrgemal, nende püüdlused, elu sihid ja kogu eluline tegevus, et paljudes asjades on see meile mõistetamatu. Arusaamatud hingemaailma saladused ja me ei suuda püüda nende, kõrgemate ja ülevamate hingede lennukust. See on loomulik, me pole suutelised mõistma nende elu mõtet, nende puhast ja patuta õnne, kuna meie nõuame elult midagi muud.

Me mõistame õnne ja mugavust teisiti, sealjuures tundub nende õnn meile õnnetusena, nende mugavus meile igavusena, nende rõõmud, mida nad saavad hingelisest tasakaalust, meile kes nõuavad elult asjalikkust ja reaalseid mugavusi, oleks meile tühjad ja ilma loominguta.

Meie nõuame elult isiklikku heaolu, hakkama saamist, oma soovide täitumist, oma tunnete tundmist, kas sellistel puhkudel me suudaks mõista kõrgemate olendite püüdlusi ja õnne. Kui see sisaldaks just oma isiklike tunnete ja tajude vähenemist ja teistele elamise suurenemist, kogu ilmale ja Jumalale. Seepärast, mida kõrgem olend, seda vähem on meile arusaadavam, kuna see läheneb rohkem ja rohkem oma omadustelt Jumalikule, Igavikulisele, Lõpmatusele ja koos sellega loobumisest kõikidest enda soovidest ja isiklikest püüdlustest.

Tutvudes mis iganes eludega, pööravad Maa elanikud peamise tähelepanu igapäevase olme kirjeldustele. Me soovime teada, kuidas elab kõrgem inimene? Kus ta elab? Kas tal on maja? Kas majas on laud, toolid ja millised need on? Mida sööb ja joob? Kuidas magab jne.

Me  ütleme: „fakte, andke meile fakte ja nende baasil teeme järeldused ise“ … 

Saades fakte me mõtleme, et saime kõik teada ning teeme järelduse, et elu koosneb vaid välisest olukorrast. Edasi jätkab meie maine loogika: kui Marsi elanikel on nii huvitav ja täiuslik elu, kui see on meist nii täiuslikum ja mugavam, siis mida veel oleks oodata Jupiteri elanikelt? Kogu nende elu peaks koosnema lakkamatutest imedest, fantastilistest ja utoopilistest faktidest.

Kui Marsil liikusid kõik lendavate aparaatidega, siis Jupiteril peaksid lendama terved rongid.

Kui Marsi täiuslikud teleskoobid võimaldavad vaadata naaber planeetide elu, siis Jupiteril peaks olema isegi kuulda, mida naabrid räägivad.

Kui Marsil kaevati meresid, siis Jupiteril peaks saama raudtee kuule jne.

Kuid meie maine loogika eksib selles osas sügavalt. Marsil on vajalik teadus, mehaanika ja vabrikud, kuna Marsi elanikud peavad täitma oma materiaalsete organisatsioonide nõudeid, sealjuures on nende elu veel küllaltki täidetud.

Need samad nõudmised on Jupiteri elanikele täiseti tühised, nende intellektuaalsed võimed on nii kõrged, et lähenevad kõikvõimsusele.

Milleks neile mehaanika ja lendavad rongid kui igaüks on võimeline tahtejõuga viima ennast ühest kohast teise.

Milleks neile observatooriumid ja teleskoobid kui nad on võimelised, keskendudes viima hinge ükskõik millisele planeedile ja tegelikkuses mitte ainult kuulama mida planeedi inimesed räägivad, vaid ka isiklikult suhelda.

Milleks neile teadus ja teaduslikud  laboratooriumid ja koolid kui igaüks ammutab oma teadmised Ühisest Allikast, Jumala teadmisi.

Seega, kõrgema õndsusega inimestel on õhuke materiaalne keha, mis allub füüsikalistele, füsioloogilistele ja orgaanilistele omadustel, on see siiski tühine meie kehadega, nad ei tunne seda. See vabadus ja sõltumatus keskkonna mõjudest annab neile võimaluse hingel kasvada ja suurendab õnne. Mida kõrgem ja helgem olend, seda vabam on tema hing.

Kui inimene saaks vaadata kõrgemaid olendeid, siis ta näeks kahtlemata vaid väliseid elu külgi ja nagu väike laps räägiks: „see joob ainult vett ja midagi tihedamat üldse ei söö; aga vaata see ei joo isegi vett, vaid toitub vaid õhust“. Ja need faktid huvitavadki meid.

Mida kõrgem olend, seda hõivatum on ta oma hinge vajaduste rahuldamisega, seda rohkem ta tahab kasu tuua teistele, kes seda  neilt vajab ning nad ei mõtle oma materiaalse keha toitmisest. Minnes mööda veest, nad joovad kui on näljased ja nad saavad söönuks nädalateks. Nad ei mõtle sellest kust saab süüa või millal seda uuesti teha, sest see võtab neil väga vähe aega, kuna planeedil on vett kõikjal.

Meie kujutame aga ette, et kõik teised peaksid elama samuti nagu meie. Tellima varakult lõunasöögi ja kui on väga suur ja uhke, siis isegi kuu aega ette. Arutama, mida sellisele „sügavmõttelisele ja suursugusele“ lõunasöögile valmistada, seejärel kõiki saabujaid jälgima ja hindama – kes pani fraki ja millise kaelasideme. Laud on kaetud, teenrid jooksevad, köögis on terve nädala põlenud „põrgulikud leegid“, kui palju on olnud rääkimisi, muret, arutlust ning ümbermõtlemisi, mille tulemusel sünnib mõttetu ja tühine akt – viia võimalikult palju toitvaid aineid oma makku. Kuidas see on rumal ja mõttetu. See eest on millest rääkida ja hea lõuna jääb tõesti meelde ning erinevates ringkondades levib järelkajasid veel kuudeks. Kui selliseid ettevõtmisi poleks, oleks elu tühine, salongides lõppeksid „suured ja tähtsad“ arutelud, mis on tähtsamad kui ühiskondlikud probleemid, vaesus, haigused ja kõik teised vahendid, mis neid hädasid leevendaks. Isegi Jumala vihast räägitakse vähem kui mingist lõunasöögist, mille korraldas krahvinna Zizi krahvile Fifi, kus viibis isiklikult parun George.

Maa elanikud leiavad lõputul hulgal selliseid tegevusi, mis olemuselt on sisutühjad.

Kõrgemalt arenenud olendid ei rahuldu sellistega ja hakkavad oma elu täitma mingi ideega, säilitades küll veel oma isiklikud vajadused.

Veel kõrgemad olendid teenivad juba headust, armastust ja Jumalat. Suurel määral vähendavad isiklikke vajadusi. Lõpuks, kõrgemate olendite isiklikud vajadused on nii vähenõudlikul tasemel, et nende elust on kadunud olmelised tegevused ja nende side materiaalsusega on olematu.

See on põhjus, miks kirjeldus Jupiteri elust jääb üsna lühikeseks.

Jupiteri mateeria on Marsi mateeriast juba väga palju hõredam. Asjade kaal Jupiteril on meie omast 15 korda väiksem, seega inimese kaal meie mahus on umbes 12 naela. Me võime endale ette kujutada kui vähe rõhub nende keha, sealjuures samas ulatuses on suurem nende tugevus, energia, tahtejõud ja hingeavarus. Nad ei häbene oma keha, oma eluliste ülesannete täitmist.

Kuigi planeedi mateeria on kerge, on see siiski mateeria kõigi oma omadustega ja avaldab siiski mõju Jupiteri elanikele, nii palju kordi aga vähem kui see on kergem teistest planeetidest.

Jupiteri mateeria, nagu igasugune mateeria Kõiksuses, kuidas see on loodud, omab ikkagi kolme seisundit: tahke, vedel ja gaasiline; pinnas , vesi ja õhk.

Nende pinnas ei ole takistuseks taimestikule ja loomastikule, vaid vastupidi, mida hõredam on planeet, seda täiuslikum ja kaunim on looma ja taimeriik.

Jupiteri pinnal leidub igal pool vett, taimestik on ülirikkalik ja värvid ei piirdu meie mõistes vaid vikerkaare värvidega, vaid selle koloriit ületab meie ettekujutuse. Aedade ilu ei ületa Jumaliku paradiisi kujutlust mitte ainult maalaste, vaid ka Marslaste mõistes.

Jumal ise on andnud sellise pillavuse Jupiteri elanikele, mida need väärivad ning elu mugavused ületavad selle, mida elanikud ise looksid või usuksid enda jõududega saavutatavaks, sest nende mittekapriisne keha oleks rahul igas keskkonnas ja olukorras.

Kus nad ka ei oleks, nende õndsus ei saa neid maha jätta, kuna neil on ülev hing, hing on reibas, nende tugevas ja võimsas olemuses.

Rääkides nende taimedest tuleb märkida, et need omavad võimet, mida pole madalamatel tasemetel ja tihedamas mateerias – nende võime iseseisvalt liikuda paigast paika. Jupiteri elanikud saavad oma tahtejõuga taimede asetsemist ümber paigutada.

Loomariik hakkab sellest tasemest alates muutuma, seal on väga suured putukad; linde on rohkem kui teisi loomi. Nad on ülimalt ilusad  ja eripärased. Üldiselt on loomi ja putukaid vähe; kõik nad toituvad eranditult taimedest ja söövad väga vähe. Mitte ükski loom ei karda inimest, vaid armastavad neid, hoiavad inimese lähedusse; sealjuures inimesed pööravad loomadele väga vähe tähelepanu.

Taimede hulgas on palju selliseid, mis toodavad valgust ja valgustavad ümbruskonda. Mitte ainult taimed ei anna valgust, vaid paljudes kohtades teeb seda ka maapind. Kogu Jupiteri maapind eraldab soojust ja palju rohkem kui Marsil. Soojus on nagu Marsil pinnaaluse tule tulemusel, kui produkt on meile täiesti tundmatu loodusjõud. See soojus on nii tugev, et tasandab kogu kliima, talve ja suve, aastaringne temperatuur on ühtlane kogu planeedil.

Jupiteri elanikud toituvad üksnes veest. Seetõttu ei hari nad pinnast ja ei kasvata taimi.

Jupiteri inimese keha on nii vastupidav, et ei kardaks ei kuuma ega külma, ei tunne haigusi, sest mingeid haigusi planeedil polegi. Nad on pidevalt ühtemoodi terved, elurõõmsad, lõbusad ja rahulikud.

Nad elavad alati üksteisega koos, parem oleks öelda, et – kogukonnas. Kuid igaüks omab oma isiklikku tuba. 

Kaitsja-Ingel on igal inimesel ja see on inimese lähedal oma nähtava kehaga. Kaitsja-Ingel elab täpselt sama elu, mida ka inimesed. Nad veedavad koos aega ja külastavad ka teisi üheskoos.

Jupiteril esineb vaid kaks liikumise viis. Jalgsi kui vahemaad on lühikesed. Kui on tarvis ületada pikki vahemaid, siis tahtejõuga saab inimene tõusta õhku ja liikuda ilma mehaaniliste abivahenditeta.

Kui Jupiteri inimene tahab kellegagi suhelda, ei pea ta kohale minema, vaid saab suhelda mõtte teel, rääkida temaga ja isegi näha.

Jupiteri elamised on kummalised ja lihtsad. Keegi valib endale mõne koopa või õõnsuse, teised valivad suure taime mis annab varju, elavad neis kogu elu, kasvõi lageda taeva all. Mõned ehitavad maja. Need on kivist, väikesed, puhtad ja valged, ilma eriliste mugavusteta ja üleni kaetud taimedega. Majas on paar-kolm tuba ja igast toast viib uks aeda.

Jupiteril on üks imetlusväärselt ilus linn. See on nagu kristallist mägi, erinevate vormidega. Selles on palju erinevaid õõnsusi, koopaid, käike ja isegi luksuslikke tube, kus inimesed elavad. Selles mäes on iseseisev hele ja mitmevärviline valgustus. Kogu see kirjeldus on vaene võrreldes tõelisusega Jupiteril. Inimesed elavad meie kalendri mõistes 1200 aastasteks.

Kuid me peaks teadma, et mitte kogu oma elu ei ela inimesed Jupiteril. Kuigi neil on materiaalne keha, võimaldab nende kõrge mõistus, nende suurem hingeline olemus rännata kõikides maades kogu Kõiksuses. Nendel tingimustel näevad nad, kus Kõiksuse nurgas ja kohas nad saavad teha midagi kasulikku, suurendada headust ja armastust. Ja kuna neil on selline võimalus olemas, siis nad ka kasutavad seda võimalust. Koos kõikide teiste Kõiksuse jõududega võrdselt, võtavad nad osa alamate arengutega olemite jälgimisest, juhatavad neid parematele tegudele, korraldavad ja kaitseva Kõiksust.

Selle lühikese vaba aja jooksul, mida nad pühendavad endale ja oma planeedil viibimisega, palvetavad, suhtlevad Kaitsja-Ingliga, kellega arutavad tehtud tegusid ja uusi ülesandeid.

Nad ei tea midagi pidutsemisest, vabaaja veetmisest ja mõttetult veedetud ajast. Sellise elu jooksul ei ole juttugi mingist ühiskondlikust elust planeedil, tegelikkuses seda pole üldse, sest kõikide tegevused, mõtted, hoolitsused, soovid ja püüdlused on kaugel isiklikust elust ja oma planeedi elust. Nad lendavad koju vaid hinge puhkuseks ja ruttavad kohe tagasi sinna, kus on nende süda ja mõtted. Jupiteril ei ole füüsilisi abielusid, ei ole materiaalset sünnitamist, kuid on hingeline sümpaatia kahe sugupoole vahel, hinge ühendamine ja hingeline sündimine.

Ainult Jupiteril tunnetab inimene täieliku suurusega, Jumala poolt ettenähtud mehe ja naise vahelist suhet ja nende ühise loomise ülesannet.

Jupiteril ei ole vanadust. Vanurid on sama reipad kui täisjõus inimesed, meie mõistes. Nad teavad pikka aega ette oma surma, lõplike katsetuste lõppu. Valmistavad selleks, kui tuleb lõplik lahkumine. Peale surma ei jäta nad endast planeedile mingisugust keha, kõik lahustub õhus ja kandub tuulega laiali.

 

ELU SATURNIL, URAANIL JA NEPTUUNIL.   

Kui Jupiteri elu mõtet on juba üsna raske kirjeldada, siis veel arenenumaid planeete ja neil elavaid olendeid kirjeldada on palju raskem ja veel raskem aru saada nende elu arusaamadest.

Maa inimesele saab nende elu kirjeldada vaid üldjoontes, väga ebatäpselt ja ligikaudselt.

Nende kohta saab öelda, et Jumal andis neile nii avara ja kerge keha, mateeriata ja puhta, et see on võimeline pühenduma vaid hingelistele vajadustele, nende puhastele hingedele ja pühale loodusele. Nende planeetide elanikud omavad keha, mis on rohkem ja rohkem puhas  ning seda tugevam ja vastupidavam, mida suurem on nende headus ja armastus.

Umbmääraselt võiks öelda, et Saturni elanik kaalub maalasest 100 korda vähem, Uraani keha on 3000 korda kergem ja Neptuuni elanik 7000 korda kergem.

Kas meil maalastel on mingitki ettekujutust, kuidas elada nii kerges kehas. Aru saada, kus lõpeb mateeria ja algab hing? Millist elu me elaksime, milline oleks meie suhtumine meid ümbritsevasse. Need on küsimused, millele meil pole võimalik vastata.

Saturni elanikud on nii kindlad  headuses ja Jumala usus, et ei oma enam isiklikku Kaitsja-Inglit. Neil on grupp kõrgemaid olendeid, kellega nad saavad suhelda, kes neid  juhendavad. Nad suhtlevad iseseisvalt hingemaailmaga ja suudavad näha Jumalat.  Iga Saturni elanik võib oma tahtejõuga külastada Kõiksuse kõige kaugemaid ja eraldatumaid paiku. 

Uraani elanikul on samuti palju hingi-kaitsjaid, kuid need on määratud talle juba Jumala poolt, kes on veel kõrgemalt poolt, kes on veel kõrgematest sfääridest kui Saturni elanikel ja need kaitsevad kogu Uraani elanikkonda, kes juhendavad neid veel kõrgemate Jumala tarkuste poole.

Vanematest lähtuv noorte juhendamine ning Uraani elanike elutegevus laieneb kogu Kõiksuse piirides.

Neptuuni elanikel ei ole Kaitsja-Inglit ega ka hingi-kaitsjaid, sest nad on ise saavutanud sellise taseme, et suudavad olla vahetult Jumala kõige pühamates teadmistes. Jumala juhatuses ruttavad nad juhendama leegione olendeid, nii taevastes kui ka surelike planeetide elanikke, kes elavad planeetide astraalkehades.

Õnnistatud olek ei saa tekkida lõbusalt. Rahulik olek või enda täiuslikuks olemiks teadmine võib muutuda igavaks ning muutuda väljakannatamatuks, igal juhul oleks see edasise arengu mõttes – maha visatud aeg.

Kõrgemate tasandite olendite elu ja areng peab sisaldama endas pidevaid ergutavaid tegevusi, kuid need ei saa olla igavad ja väsitavad.

Kõrgem Õndsus sisaldab Loome tarkuste tunnistamist, väljendamatu rõõmu tunnistamist, arusaamaks kogu loodu ilu, mida ei saa kirjeldada mingis inimlikus keeles.

See sisaldab endas igasuguse rahutuse puudumist nii füüsilises kui kõlbluses. Täielikus sisemises rahulolus ja hingerahus, lõputus armastuses kogu Kõiksuses, kogu headuses ja progressis, isegi kokkupuutel kurjuse ja kõikide pahedega.

 Jumala isikliku kohaloleku ja kõikide taevalike jõududega, moodustavad nad Kõrgeima Loome Nõukogu, suurendavad looduse väljendust, koostavad olemise kogu mõtte, mille nurgakiviks on kuuletumine Jumalale ja tema kõrgemate ülesannete täitmine.

Õnnistatud olendite õnn ei ole kunagi isiklik. Kui mingi kõrgem olend peaks tegelema oma õnnega, selle asemel, et hoolitseda teiste eest – oleks ta siis õnnelik?  See on mõeldamatu – ta oleks kohe rahulolematuse seisundis, mis on võrreldav piinaga; sealjuures see oleks lõputu egoism.

Kõik sümpaatsed hinged peavad suhtlema pidevalt üksteisega, kas või mõtteliselt.

Kõik kõrgemad olendid moodustavad ühe hiiglasuure perekonna. Mateeria planeetidel Saturn, Uraan ja Neptuun vastab seal elavate olendite kehade tihedusele. Kõikides neis on ikkagi kolm aine olekut: tahke, vedel ja gaasiline. Ja omab orgaanilist loodust.

Saturnil loomi enam ei esine, linde veel on, kuid putukad on hiiglasuured.

Uraanil pole enam linde ja putukaid kohtab väga harva.

Neptuunil pole ka putukaid ja on vaid taimestik.

Saturni elanikud praktiliselt vett ei joo ja toituvad ainult õhust.

Uraani elanikud toituvad eranditult õhust, kuid võivad läbi saada ka ilma selleta, hingates läbi keha pooride – kui nad aegajalt sellises keskkonnas viibivad.

Neptuuni elanikud ei toitu üldse ja hingavad läbi pooride, seda atmosfääri, kus nad viibivad. Taimestik on planeetidel, mida kõrgemal, seda ilusam.

Kõik mida elanik planeedil vajab, annab Jumal talle. Meie ei saa millestki aru - kui kõik omavad kõike, mida hetkel vajavad ja kõik kuuletub nende tahtejõule.   

Kuigi kõik kolm planeeti on Päikesest väga kaugel, seejuures päev ja öö, talv ja suvi on olematud, kuna soojuse ja valguse planeedil sünnitab planeedi pind, taimed ja ka õhk ise.

Neptuuni inimesed näiteks ei vaja üldse soojust ega valgust. Neil ei ole päeva ega ööd, sest selle kompenseerib nende õnnistatud olek, tundmata väsimust ja vajamata puhkust, seega on valmis kogu aeg täitma Jumala tahet.

Planeedid ise toodavad valguse, soojuse ja imeilusa looduse. Uraanil allub kogu loodus inimese tahte jõule ja taimi saab liigutada ühest kohast teise. Inimene saab muuta valgust, kui on vaja puhata, siis valgus lakkab ja saabub pimedus.

Neptuuni inimene valitseb planeedi kõiki stiihiaid.

Saturni inimene elab 3000 aastat, Uraani ja Neptuuni elanikud elavad veel kauem ja üksnes Jumal võib määrata aja mille lõpus inimene muutub Jumala sarnaseks. Nende elu Neptuunil lõpeb ja nad astuvad Jumala kohtu ette.

Ühe sellistest kõrgematest olenditest jätab Jumal planeetide taevastesse sfääridesse, andes talle ülesandeks jagada Pühadele Apostlitele ülesandeid või aidata Neitsi Maarjal hoolitseda inimeste eest ja luua Kaitsja-Ingleid.

Teistel lubab Jumal siseneda Oma Pühasse Residentsi – Pühamast Pühamasse Kõiksusesse, astuda Kõrgemate Taevaste Jõudude hulka, kes elavad Allikas, mis ongi Kõiksuse Palee.  

 

MAAILMA LOOMINE.  

Oli aeg kus mitte midagi ei olnud; ei maad, ei taevast, ei päikest ega tähti, oli valguseta ruum pimeduses ja Jumala Vaim valitses seda. Üksnes Jumal – alguse ja lõputa.

Oma Kõikvõimsa Tahte Jõuga lõi ta mittemillestki kogu Kõiksuse, otsustavalt kõik, nii selle mida me näeme oma silmadega, kui ka selle, mida me silmadega ei näe.

Valitsedes sajandeid tühjust, pakatas Kõrgem Mõte soovist luua võimalikult palju mõtlevaid-hingelisi olevusi, kes oleks vabad ja mõistuslikud nagu Ta Ise, kes saaksid samasugust õndsust, mis saabuks püha, puhta ja armastuse põhise eluga, mida kingib Jumalik Looja Ise.

Jumal – lõpliku õndsuse, armastuse ja armulikkuse allikas ei saa olla rahul ainult isikliku teadmisega Ise Endast. Looja ainus eesmärk – jagada õndsust teistele loodud olenditele.

Selle eesmärgi täitmiseks oli vajalik luua nähtavad ja nähtamatud maailmad, kogu Kõiksus, kõik loomad ja taimed, et kõik need areneks armastuse ja õndsuse samaväärseks arenguks, kui omas Tema Ise. Täiusliku Looja Jumalikest kätest ei saanud väljuda mitte midagi ebatäiuslikku, mis ei oleks puhas ega rikutud, seda ei saanud sündida, sest Jumal annetas olemitele elu, eraldades igaühele osa Ise Endast, osa millest ta ise koosnes ja mida valdas. Jumal andis olemitele peenemaid ja puhtamaid mateeriaid, millest Ta Ise koosnes. Iga olemi areng uuele tasemele, toimub tema isikliku arengu, oma kogemuste, vabatahtliku püüdluse ja enese täiustumise tulemusel, Jumala osa abil – mis on olemis. Andes osa Endast olemi loomiseks, annab Jumal igaühele:

1.       elu

2.       oma isikliku kuju ja võimaluse olla Jumala sarnane

3.       Ta kingib kõigile iseseisva „mina“, tema isiksuse või selle, mida meie nimetame - „hing“. See hing on sama surematu kui Jumal Ise, ehk ta ongi osake igavikust ja lõpmatusest

4.       Jumal annab igaühele – südametunnistuse, see on igas olemis olev Jumala silm. Südametunnistus kiidab ja mõistab hukka olemi teod ja kavatsused

5.        Jumal andis kõigile vaba ja mitte kellegi poolt häbenemata tahte – tehes kõik hingelis-mõtlevad olevused isiklikeks olemiteks, vabadeks ja sõltumatuteks.

Jumal ei loonud ühte olendit paremana kui teist, võimekamana või täiuslikumana; kõik võivad võrdväärselt areneda Tema armastusest, toetusest, seega kõikide arengu tee sõltub tema enda arengu kiirusest ja suunast.

Mõtlevatele-hingelistele olevustele oli vaja luua elukoht. Sellest tekkis, Igavikust, Jumalale hiiglaslik mõte, luua Kõiksus ja kõik maailmad, kus olemid saaksid areneda. Jumal lõi maailmad sellised, et neil saaksid elada  kõige kõrgema arengutasemega olendid, kui ka vähearenenud ja alles ellukutsutud olendid. Kõige valem suund elutegevuses ehk patu tegemises on see, kui olend ise põhjustab endale elu ebaõnne, viletsuse ja kannatuse. Jumal ei karista kedagi, sest Ta on õnne ja armulikkuse ideaal, kes ei ole võimeline kedagi piinama ega kannatama panema. 

 

HINGE MAAILM.  

Kõikvõimsal Olevusel tarvitseb vaid mõelda, kui see juba ilmestub nähtavasse maailma, seega Tema jaoks mõtlemine tähenda juba loomist.

Kõige pealt lõi Jumal oma lähemad abilised: kõrgemad hinged, kes ümbritsevad Tema Igavikulist Trooni, kõik Taevased Jõud ja inglid.

Jumal on Lõputu Hing, seepärast on kõrgemad hinged, kõik taevaliku jõud ja inglid kõrgeima määrani hingelised. Jumal on Kõrgeim Mõistus.

Jumalat ümbritsevad hiiglaslikud ja hämmastavalt ilusad päikesesüsteemid, mis keerlevad ümber Tema. Nendes süsteemides on päikesed ja tohutus koguses suuri ja väikesi planeete.

Nende kümne säravaima päikesesüsteemi hulgas on üks, mille valgus on pehmem, loodus erksam. Nende päikesesüsteemide vahel on aga üks planeet, mis erineb kõigest muust. See ei lähene kunagi teistele planeetidele ja tiirleb ümber Looja täiesti üksi. Kogu selle valguse juures, mida eraldavad kõik päikesesüsteemid, on see planeet täiesti must, ilma jäetud igasugusest elust ning kogu Jumalikkuse juures tekitab eemale tõukamist, hirmu ja jääkülma õuduse ning surma tunnet. 

 

KURJUSE ILM.  

Kõik hingelis-mõistuslikud olendid Kõiksuses on loodud Jumala poolt üheväärselt täiuslikuna, kõikide nende olendite elu eesmärk on alati üks ja see sama. Kõik peavad saavutama oma sisemise enesetäiustumise läbi isikliku töö ja püüdluste.

Jumal ei sunni kedagi tegema head sunniviisiliselt ning mitte kunagi ei aita seda, kes ei palu Temalt abi või kes loodab rohkem oma jõu peale, palumata abi.

Kui jumal hakkas looma, sai ta need olemid luua enda sarnased.

Esimene kelle ta lõi enda näo järgi oli – „DENNITSA“.

 ( Vene keeles – DENNITSA TVORENIA;  mis Aleksander Dal – i,  Vana-vene sõnastiku põhjal tähendab – päeva loomine, algne koit, valguse täht, hiljem – langenud ingel ? - küsimärgiga).

Nähes ja tajudes seda, et Jumal hakkab looma teisi olemeid, hakkas Dennitsa Jumalat veenma – mitte teostama seda plaani, põhjendusega, et piisab vaid neist kahest endist. Ta palus Jumalat, et see ei hakkaks rohkem kedagi looma ja lepiks vaid temaga.

Lisaks sellele väljaöeldud mõttele, oli temas veel ka salajane mõte, mis teda piinas. Mõte, mis ei andnud talle rahu oli – kadedus, et olles võrdselt jumalik, puudus temal võime luua ja seega jääks tema vaid - kui jumala sarnane.

Nii väga kui Jumal armastas Dennitsat, lükkas Ta aga selle palve tagasi. Jumal püüdis pikalt veenda Dennitsat loobuma oma egoistlikust soovist. See oli kasutu, sest ta jäi oma veendumuse juurde, vaatamata sellele, et tema armastus Jumala vastu oli piiritu.

Jumal ümbritses Dennitsat kõikvõimaliku hoolitsuse ja tähelepanuga, mida suudab jagada vaid Looja. Andis talle planeedi hingemaailmas ja palju alamaid hingi. Kogu Jumala armu juures ei suutnud Dennitsa endast eemaldada uhkust ja egoistlikke püüdlusi. Ta ei suutnud näha neid leegione loominguid/olendeid, mida lõi Jumal ja hakkas avalikult hävitama headust kõikides olendites. Soovides valitseda võimalikult suurema hulga oma alluvate üle, vallandas ta kogu oma tumeda poole, üle kogu Kõiksuse. Sellest samast hetkest tekkis avalik kurjus universumis, see täitus deemonite, tumedate hingede ja inimeste tapjatega.

Oma lõpmatus armastuses vandus Dennitsa, et nii palju kui Jumal loob olendeid, sama palju tema, Dennitsa, neid ka hävitab ja kutsub kurjusele. Eesmärgiga, et kunagi loobub Jumal oma loomise plaanist ja jäävad alles vaid – Jumal ja Dennitsa.

Olemuselt ei olnud see – kurjuse loomine, kuna luua saab vaid Jumal, vaid kurjuse täideviimine.

Dennitsa ei saanud jääda Jumala loomingu universumisse ja läks ära pimedusse, universumi äärest kaugemale.

Sellega kaasnes veel ka Dennitsa lahkumine elust, temast sai surnu ja muutus sedavõrd mustaks, et temast ei paistnud enam kübetki Jumalikku valgust.

Jumal ei hävitanud Dennitsat ega tema musta planeeti, nagu Ta ei hävita midagi, mida ta on  juba loonud. Jumal lootis, et kunagi saab Dennitsa aru oma veast ja tuleb Tema rüppe tagasi.

Jumala poolt loodud ja Dennitsale antud alluvad olid hirmul ja allusid. Nad mõtlesid, et kui Dennitsa on nii vägev, et suudab vastu hakata Jumalale, siis ta on vägev ja võimas. Paljud neist, oma hingepõhjas, vihkasid Dennitsat, kuid ei julgenud pöörduda ka Jumala poole – pääsemiseks.

Jumala inglite vahel valitseb rahu ja üksteisemõistmine, seevastu deemonid on oma sisemuses vastuolus, vihkamises, kättemaksus ehk üleüldises kurjuses.

Kurjust on hea kasutada inimeste peal, kuna need ei näe kõrgemaid jõude ning ei aima, kust kurjus tuleb.

Samas ei saa pimeduse jõud inimesele midagi teha, kui see ei anna selleks luba, kuna Jumala poolt on antud inimesele vaba tahe.

Inimene ise saab valida poolt ja kasutada oma Kaitsja-Ingli nõuandeid.

Kui inimene kuulab pimeduse jõudude nõuandeid, siis sellest on tekkinud kõnekäänd – „kus on laip, sinna laskuvad raisakotkad“.  Kurjad hinged on ülimalt targad, kavalad ja kahepalgelised ning tihti mängivad – heategijat.

Paljud võivad küsida, et miks Jumal ei hävita kurjuse riiki ja kas ta ei näinud seda ette. Jumal ei hävita oma loomingut ja oma ettenägelikkuses jõudis järeldusele, et armastuse suurust saab kogeda läbi kurjuse.

Nende, loodud olendite, hulgas on sellised puhtad hinged, kellest ei saa kunagi kurjuse kandjat ja need ongi inimeste Kaitsjad-Inglid.

Vastukaaluks on ka sellised Kurjuse Jõud, kes mitte kunagi ei mõista jumalikkust ja headust ning nende tööriistadeks on kavalus ja vale.

Jumal nagu armastav isa, annab neilegi kõik võimalused paranemiseks ja vahest isegi rohkem kui teistele. Kurjusejõude on oluliselt vähem kui ingleid ja muid taevaseid jõude. Neid on vaid üks-kolmandik.

Mitte Jumal ei anna olenditele kannatusi, vaid nad kannatavad – omal vabal tahtel.

Mõningatele kurjadele hingedele annab Jumal võimaluse elada iseseisvat elu planeetidel, materiaalsetes kehades.

Inimestel on raskeid olukordi, kus nad kasvõi hetkeks pöörduvad Jumala või Kõrgema Jõu poole palvega ja talle saadetakse Kaitsja-Ingli poolt mõni vihje või hea soovitus ehk vahest isegi rohkemat. Kuid tihti võib ilmuda ka kurjuse kehastus, enamasti mõne inimese näol.

Kui inimene kipub ära pöörama headusest, tulevad Kaitsja-Inglile appi Kõrgemad Hinged, kes peavad nõu isegi Jumalaga. Kui inimene ikkagi pöördub kurjuse poole, saadetakse talle mõni haigus või raske eluline situatsioon, äärmisel juhul lastakse isegi kurjuse jõul temaga tegeleda.

Vaid inimese tahtest oleneb, kuhu ta edasi areneb. Kaitsja-Ingel ei jäta inimest mitte kunagi üksi. Ta jälgib inimese iga sammu ja mõtet. Aitab kõike analüüsida peensusteni ning hoiatab kui mingi tegevus võib osutuda valeks. Kui aga inimese tegevus võib mõjutada teist inimest või inimeste gruppi, siis ta võtab ühendust kõikide teiste Kaitsja-Inglitega. Koos üritatakse leida parim lahendus. Selliseid nõuandeid saavad inimesed pidevalt, isegi selliste tegevuste juures, mis tunduvad juba automaatsetena.

Suurte ja keeruliste otsuste tegemise juures on kohal kõik võimalikud jõud, kes kõik püüavad nõu anda tervetele gruppidele ja riigijuhtidele.

Seepärast lubab Jumal kehastuda ka kurjust, et inimesed saaksid üheskoos õppida ja headust tundma õppida.

Taevased jõud sekkuvad vahele ja panevad „veto“ vaid neil juhtudel kui tekiks võimalus, et ilma ilmub liiga palju kurjuse jõudu.

Oleks kummaline  mõelda, et taevased kaitvad jõud  sekkuvad vahele praktilisele elule ja riikide administratiivsele tegevusele. Väga äärmuslikel juhtudel nagu näiteks sõda, kogunevad kokku kõik jõud ja situatsioonid arutatakse läbi ka Jumalaga. Kui on näha, et sõda tuleb kasuks inimeste arengule, siis see ka tuleb, kuna pole suuremat häda, mis paneks inimese mõtlema rahust ja armastusest.

Samas ei võta sõjast osa need inimesed, kelle kõlbelised omadused on nii kõrgel, et talle ei ole vaja selliseid kogemusi. 

 

INIMESE ELU ÜLDISELT.  

Uurides lõpmatut tähistaevast, teevad meie teadlased järelduse, et on raske tunnistada elu teistel planeetidel, kuna ei saa olla elu teistsugustes tingimustes, mis vastavad eluks Maal. On see loogiline? Kas olendid on loodud planeedile või planeedid olenditele? Või on see või teine variant tekkinud juhuslikult?

Ainult neile, kelle mõistus lubab uskuda, et kogu universum, kõik ilmad, kõik olendid ja kogu elu ei ole muud kui üks üüratu juhus, mis ilmutas ennast ning sellise otstarbega ja nii targalt, võivad mõelda, et elu ja hingeliste ning mõistuslike olendite eksisteerimine on materiaalne ja see mateeria ei saa olla mitte kuidagi muud moodi, kui see mida teab inimene. Mõelda, et elu võib ilmneda vaid ühel mateeria liigil ja just sellisel, kus elab Maa inimene ja kinnitada, et teisi mateerialiike looduses ei ole, aga kui isegi oleks, siis elu neis oleks võimatu – võib ainult enneolematult tume inimene, kes ei suuda eristada Jumala kõikvõimsust; mõeldes, et seal kus lõpeb tema ettekujutus, lõpeb ka Looja loomisvõime ning peale selle, mida ta teab, rohkemat looduses ei ole ja olla ei saa.

Iga mõtlev hingeline olend omab keha, mis vastab tema arengule, ja planeeti, mis vastab sellele kehale, ning tingimusi eluks sellisel planeedil, mille juures ta saaks parimal ja lühimal teel saavutada oma enese täiustumise.

Kõik meie nähtavad tähed taevas on planetaarsed süsteemid või päikesed. Iga sellise tsentri ümber keerlevad materiaalsed ilmad, erinevate tiheduste ja mateeria liikidega.

Enamikel neil planeetidel elavad inimesed, kuid mitte ühegi süsteemi päikesel inimesi ei ela.

On selliseid planeetide süsteeme, mis erinevad meile teadaolevatest, millel on mitu päikest, erinevat värvi päikest jne. Alati on materiaalseid planeete rohkem kui päikesi ja mateeria, millest planeedid koosnevad, omavad väga erinevaid – tihedusi.

Planeetide kaaslased ei ole asustatud mõtlevate-hingeliste olemitega. Nende kohta võiks öelda, et see on aineline kogus, mis meenutaks inimestele Jumala armu suurust ja peaks neis esile kutsuma hoopis teisi tundeid, mida nad tunnevad aga praegusel ajal.

Elades oma materiaalsetes kehades sünnist surmani, arvavad inimesed, et kõik teised olendid teevad seda sama, see tähendab – on kindlalt kinnitatud oma keha külge ja ei saa seda jätta enne kui surevad. Inimesed ei tea, et nende hulgaski elab loojaid, kes suudavad ajutiselt jätta oma keha ja liikuda oma hingega nii Maal kui ka universumis. Iga inimene teeb seda sama igal öösel oma unenägudes. Vahe on vaid selles, et inimene ei mäleta ega suuda hoida oma mälestusi ärkvelolekuni. See võime on Maa elanikelt ära võetud Looja poolt ja kui meil see oleks, võiksime kohe uinudes rännata sinna kuhu soovime.

Asi on selles, et kõigil olenditel on kaks keha, üks nähtav teistele, teine nähtamatu kõigile neile, kes asuvad arengu tasemelt allpool. Arengutasemelt kõrgem näeb allapoole mõlemat keha korraga ja nende eest ei saa varjuda-peituda.

Millisena näevad kõrgemad olendid meid, nende nähtamatutes kehades  - inimesele jutustada ei saa, kuna neil ei ole meile vastavaid tundeid ega sõnu leksikonis.

 

INIMESTE MAAILM.  

Jumal otsustas luua inimeste ilmad, et igaüks saaks areneda ning saada õnnelikuks. Elulise tegevuse ilmumiseks lõi Jumal ilmad materiaalsed, kõikvõimalike erinevate mateeriatega, alates kõige robustsemast, edasi juba poolmateriaalse kuni täielikult eeterliku keskkonnani.

Kõige kaugemad tähed, mida on suudetud astronoomide poolt vaadata, asuvad mõnedes udustes plekkides. Valgus tuleb sealt Maani 5 miljonit aastat, kiirusega 300 000 versta sekundis. Kaugemale meie pilk enam ei ulatu. Sealt edasi tuleb lõpmatus.

Lõpmatust ei saa arvudega mõõta ja seda ei suuda mõista ükski inimene.

Ükskõik kui suur on Kõiksus, ikkagi, see peab olema mõõdetud ühe kindla kohaga tühjas ruumis, mis seda ümbritseb; see peab omama piirkonda ja piiri, kust edasi ei ole midagi, ei ilmasid  ega elu.

Sama saame öelda ka Jumala poolt loodud mõtlevate-hingeliste olendite kogu arvu kohta, kelledele loodi ilmad. Nende olendite arv, kes on saanud elu aegade algusest, saavad elu praegu ja tulevikus – ON SUUR, määratumalt suur…. see on arvuliselt määramatu ja hoomamatu mitte ainult meile, vaid ka inglitele. Kuid see arv ei saa olla lõpmatu, rääkides lõpmatusest absoluutses mõistes, kuna see arv koosneb – üksikutest. Seda arvu teab vaid Looja Jumal.

Üldiselt öeldes, mitte ükski päikesesüsteem ei sarnane teisele, neil on erinevad omadused. On kahe või kolme päikesega süsteeme. Päikesi hoopis teiste värvidega. Päikesed, mis muudavad periooditi oma temperatuuri. Päikesed mis kustuvad ja sellised mis alles süttivad.

Iga omadus annab vastava füüsikalise, keemilise  ja meteoroloogilise iseärasuse, mis ei sarnane teiste planeetidega. Kõiksuse ei ole kahte ühesugust planeeti ja ühesugust elu.

Kuna inimesele ei ole antud sellist tarkust, et ta saaks aru kogu Kõiksuse ehitusest, peaks ta uurima aga oma päikesesüsteemi ehitust, et mõista ülejäänut.

Otsime ühe aasa ja asetame selle keskele palli mõõduga 2,5 arssinat (2 meetrit), see oleks Päike,  mille ümber tiirleb kaheksa planeeti.

Esimene planeet Merkuur, mille suuruseks oleks hirsi tera, tiirleks pallist 10 sülla (20 meetri) kaugusel. 

Veenus oleks hernetera suurune ja kaugusel 17 sülda (34 meetrit).

25 sülla (50 meetri) kaugusele asetame kõige suurema hernetera, mis oleks meie  väga tihe Maa.

40 sülla (80 meetri) kaugusel on väike hernetera või siis pipratera, planeet Marss.

Ringile 130 sülda (260 meetrit) paneme apelsini – Jupiter.

Marsi ja Jupiteri vahele peaks panema sadu ringe liivateradega – see on asteroidide vöö ehk kunagi puruks lennanud planeet.

Ümbruses 250 sülda (500 meetrit) paneme mandariini – Saturni.

Uraan on suur kirss, mis tiirleb juba versta ( 1,066 kilomeetrit) kaugusel ringil.

Viimane planeet Neptuun on ploomi suurune ja tiirleb 1,5 versta kaugusel.

Et saada  ettekujutust meile lähimast tähest, peaks päikeseks võtma 3 meetrise palli ja täht asuks siis 22 000 versta kaugusel.

Päikese raadius on 150 miljonit versta.

Maa kiirus ümber päikese 108 000 versta tunnis, päikese raadius 643 000 versta.

Teadus vaatab planeete kui mitteorgaanilist keha, mis on kunagi saanud „tõuke“, mis teatas neile iseseisva liikumise, neile mittemõjuvas keskkonnas ning neist kaugetest aegadest alates lendavad nad hirmuäratava kiirusega, olles mittemillegiga seoses, ainult sellest algsest tõukest.

Planeetide tiirlemisel ümber päikese on teine jõud, mis hoiab neid sellisel kaugusel.

Teadus väidab, et vaid need kaks jõudu on planeetide liikumise põhjuseks ja mitte midagi muud.

Üks jõud lükkas planeete miljardeid aastaid tagasi ja vaid inertsist lendavad nad siiani ja jäävadki igavesti lendama.

Nagu ka teine jõud hoiab igavesti planeete päikese orbiidil.

Kas pole see teaduslik teooria liiga lihtne ja ülbe, pealiskaudsel uurimisel. Ka teaduslikus mõttes on selline lähenemine ebaloogiline ja tegelikkuses võimatu, milles võib veenduda igaüks, kellel on kriitikameelt ja vaatleb tegelikke fakte.

Teadus ei hakka isegi vastama teie vastuväidetele või teie peadesse tekkivatele mõtetele.

Teadus hakkab kõige küünilisemal moel teile näitama matemaatilisi formulare külgetõmbe jõududest, mida esitas Newton öeldes: „matemaatika ei ole võimeline eksima – järelikult meie teooriad on õiged ja kahtlustustele ei ole kohta.“

Tõepoolest andis Newton matemaatilisi arvutusi külgetõmbejõududest. Ta tegi suure avalduse, mis kirjeldab õuna kukkumist, Kuu ja planeetide liikumist, kuid ta ei öelnud kunagi, et  - jõud ise omavoliliselt ühte tõukavad ja teist tõmbavad.

Täiesti vastupidiselt sellele väljendas Newton, et „looduse loomulikud seadused avalduvad järkjärguliselt ja neis on jälgi tarkuslikele eesmärkidele, kuid selles ei ole meil märke ega jälgi, selle vajalikkusest“.

Järelikult planeetide liikumist ta nägi mitte matemaatilistes formularides, vaid Kõrgemas Jõus, mis juhib Kõiksust.

Positivistid ütlevad, et Newton avastas: „üleüldise täiusliku harmoonia“.

See on täiesti õige, kuid seda täiuslikkust tuleb mõista hoopis teistmoodi.

Newton ütles, et - aatomite liikumine toimub läbi peene-läbitava mateeria löögiandmise seaduse alusel, mille põhjus on meile teadmata.

Juba temaaegsed teadlased tõlgendasid jutu selliseks nagu - „massiosakesed suunavad oma liikumisi ise, automaatselt, vastavalt matemaatilisele seadusele, ilma mingi materiaalse vahenduseta ja ilma mingisuguse mõistusliku juhendamiseta“.

Newton andis sellisele külgetõmbejõu selgitusele mureliku hinnangu oma kirjas Bently-le 1693 aastal – „selline suur mõttetus, mis ei mahu mitte ühessegi filosoofiliselt mõtlevasse peasse“.

Selline „suur mõttetus“ on siiamaani veel parandamata ning on aluseks teaduslike järelduste tegemisel, mille alusel ehitavad teadlased üles oma arusaamu universumi ülesehitusest, planeetide liikumisest, tihedustest ja kõikidest – eluks vajalikest tingimustest.

Ja tegelikkuses, kuidas mõista, et keha mis lendab kiirusega 108 000 versta/tunnis ehk 75 korda kiiremini kahurikuulist, ei viska oma pinnalt kõike, mis ei ole sinna kinnitatud?

Kuidas mõista, sellise kiiruse juures, keha erineva tihedusega ainete jagunemist?

Kõige ees peaks lendama tihedam – kivipall, seejärel kergem – vesi ning päris sabas gaasid ja õhk. Looduses näeme sootuks teist pilti. Õhk seisab rahulikult maapinna kohal, erinevate tihedustega kihtides.

Teadus vastab meile, et - „kerged osad, mis ümbritsevad Maad ei rebita ära, kuna Maa lendab absoluutselt tühjas ruumis“. Kuid kuidas nii, kui teadusele on vaja, siis on planeetide vaheline ruum absoluutselt tühi, kuid kui on vaja selgitada mingeid nähtusi, mis ei saa eksisteerida ilma keskkonnata, siis väidavad nad, et kogu planeetide vaheline ruum on täidetud väga hõreda mateeriaga. Selline lähenemine tuleb ümber nimetada – ebateaduseks. 

Planeetide vaheline ruum on tõesti täidetud hõreda mateeriaga ja muud moodi ei suudaks me selgitada väga paljusid ilminguid.

Ilma sellise hõreda mateeriata ei saaks me kunagi näha ei päikest ega teisi tähti, me ei saaks päikeselt soojust, ei suudaks selgitada ka külgetõmbejõudu, sest tühjuses poleks kehal mõtet kasutada külgetõmbejõudu ehk siis, külgetõmbejõul poleks mõtet ruumis, kus pole mitte midagi.

Kui  ruum on täidetud isegi väga hõreda mateeriaga, peab see takistama planeedi lendamist, kuna kiirus ei ole kunagi igavene.

Mida suurem on kiirus, seda suurem on keskkonna vastasmõju ja see suureneb proportsionaalselt kiiruse ruuduga.

Ühest algsest-tõukest ei saa planeet lennata igavesti ja sama kiirusega.

Kui me näeme, et kiirus ei muutu, siis peab sellesse sekkuma mingid muud jõud, millest teadusel ei ole andmeid.

Peale selle, lendav keha, mis koosneb erineva tihedusega ainetest, peaaegu mittemillegiga ühenduses olles takistavas keskkonnas, ei saa toimuda, et keskkond ei mõjutaks iga punkti selle keha pinnal.

Takistus peab olema suurem sellisele kehale, mille tihedus on väiksem ja järelikult ka inerts on väiksem.

Seega peaks kiiremini lendama see keha, mis on raskem, nende järel kergemad; erinevalt päikesesüsteemi planeetidest, kus suuremad lendavad taga pool.

Kui Maa lendaks astronoomide arvamuse kohaselt, siis peaks Maa olema suur tolmu klomp, see oleks igavene vee-kivi-õhu keeris või midagi sellist, see oleks kaos.

Seevastu näeme me Maad - Kindlas Korras Olevana.

Me näeme teda eriliselt õrnana ja ebapüsivana. Me teame planeeti - tulise massi ja kõrgete temperatuuridega, mida planeedi pinnal pole võimalik saavutada mitte üheski sulatusahjus.

Maakoor on nii tühiselt õhuke, et on kordi õhem, kui õuna koor samas proportsioonis võetuna.

See koor ei ole suuteline, oma õrnuses, kaitsma selliste temperatuuride korral.

 Sellise maakoore ehitust ei saa selgitada mingisuguse „tõukega“, see lihtsalt puruneks ja põleks tulemeres.

Maapinnast kõrgemalt algab – õhk. See ümbritseb erineva tihedusega kihtidena Maad ning mida kõrgemal, seda hõredamatena. See hõrenemine, õhu väikese tiheduse tõttu, toimub aeglaselt ja võib väita, et õhu jälgi planeetide vahelises ruumis peaks olema mitmeid tuhandeid verstasid Maa pinnast.

Laiali paisatud osakeste tugevussidemed, mis kaitsevad meie õrna planeeti, on võimalikud vaid täiusliku materiaalsuse ja tiheduse juures, mis Maad ümbritseb.

Selle olemasolu ei suuda me püüda meie tundemeeltega, mõõta instrumentidega ega arvutustega, kuna see keskkond ei mahu inimese teadvusse.

Me ei taju seda mitte  seepärast, et see oleks väga eeterlik, see pole üldse eeterlik.

Rääkides suhtelisusest, see on palju rohkem materiaalsem kui paljud meie gaasid või isegi tahked kehad. Meie kaaludel ei kaalu see midagi, mitte sellepärast, et see oleks nii kerge ja hõre, vaid see on iseenesest ise massi põhjuseks, meie kaaludel kaaluta olekus.

See keskkond on piisvalt materiaalne, et hoida oma mõjuväljas igat aatomit, mis moodustab meie mateeria.

See tungib mateeria igasse osakesse, mõjutab igast küljest, lükkab neid tsentrite poole, millega tekivad aatomite ühendused, raskus, mass ja külgetõmbejõud.

See keskkond ümbritseb Maad paljude miljonite verstade kaugusele.

Ja just see keskkond kannab Maad sellise massi ja sellise kiirusega, nagu me kirjeldame olevat. Tegelikkuses ei kanna  see Maad, vaid kogu keskkonda, kus Maa ujub; Maa on selles keskkonnas absoluutses rahus ega tunne mingeid lendamise märke.

Iga Maa osake eraldi ja kogu planeedi kera tervikuna, kulgeb rahus ja sealjuures selle keskkonna tugevates sidemetes; selle juures on arusaadavad vaid tingimused:

1) kuidas saab õrn, mitte kuidagi seotud  ja sõmer-pudenev maakoor olla tulemeres – tuumas, mida jahutab vaid õhk, olla nii rahulik;

2) millise jõu mõjul õhu osakesed on nii ühtlaselt ja asetsevad rahulikult sellises – õhuookeanis;

3) millest meie, inimesed, elades Maa pinnal, ei tunneta sellise määrani kiiruse olemasolu, tunnistame selle hoopis rahuliku ja liikumatu seisuna – ruumis.

Olemuselt nii see ongi, Maa asub täielikus rahu seisundis - teise, palju vähema mateeria sfääris, mis on meile nähtamatu ja püüdmatu. Selle sfääri sees teeb Maa oma ringe ümber Päikese.

Kogu planeedi mateeria sõltub neist vastasmõjudest, mida osutab see, Maad ümbritsev, teine sfäär. See vastasmõju ei tekita ainult selliseid nähtusi nagu: raskus, kaal, külgetõmbejõud, raskusjõud; vaid ka sellised nähtused nagu: elekter, magnetism, valgus ja soojus.

Selles sisalduvad ka aatomi liikumise põhjused, milles elementaarosakesed saavad selliseid omadusi nagu: jõud, kiirus ja liikumise vormid, mille tulemusel teatud materiaalsed kehad hakkavad üksteisest erinema, mida meie oleme hakanud kutsuma nimedega: vesi, õhk, kivi ja nii edasi.

Kristalliseerumine, orgaaniliste kudede kasvamine, keha erinevad omadused ja seisundid – kõik sõltub selle – teise sfääri mateeria olemusest, mis ümbritseb kõiki meie keskkonna osakesi.

Näiteks: teise keskkonna seisukorrast olenevalt tekib meile teatud ainetest mulje, et see on vedelik ja teine on tahke, kui see teine keskkond aga muutub, hakkavad teise keskkonna aatomid suurendama oma kiirusi; meie mateeria osakesed peavad selle muutusega kaasa minema, ja vesi või tahke keha hakkab suurendama oma mahtu ning meie  nimetame sellist nähtust – temperatuuri tõusmiseks.

Kui teise sfääri sisemiste osakeste töö suureneb, me hakkame tundma aina suurenevat temperatuuri, mille juures vähem vastupidavad mateeriad võivad oma seisundis – „kokkukukkuda“ ehk tahkest saab vedelik, vedelikust saab gaasiline keskkond.

Võib vaid ette kujutada, milline on teise sfääri osakeste töö, mis mõjutab planeedi Maa tuuma selliseid temperatuure, et seal metallid ja mineraalid ei ole ainult vedelas olekus, vaid ka gaasilises. Selline on tegelik pilt meie loodusest ja planeedi mateeriast, mis ümbritseb planeeti Maa.

Iga materiaalset planeeti ümbritseb oma isiklik teine sfäär, mis omab sagedust ja avarust, mis vastab planeedi materiaalsuse avarusele.

See, planetaarsete sfääride omaduste mittesobivus kannab kaugetest aegadest nimetust – astraalsed sfäärid, nii nagu iga planeedi astra omab oma erilist sfääri, kusjuures ühegi planeedi astraalsfäär ei sarnane  teistele.

Maad ümbritsev astraalsfäär on keskkond, kuhu mahub meie mõistes – hauatagune ilm.

See on just see keskkond, kus elavad hingelis-mõistuslikud olendid, kes on elanud ära elu Maal, oma jämedas materiaalses kehas, surid ja jätkavad oma surmajärgset elutegevust Maa astraalsfääris, kuna olend ei ole veel oma elu jooksul nii puhastunud ja ei oma vajalikku puhastusastet, et alustada elu suurema õndsusega sfäärides.

Astraalse sfääri mateeria omab samuti kolme olekut. Tahke, vedel ja gaasiline.

Neist on moodustunud paljud suured, väikesed ja pisemad planeedid, mis ümbritseva Maad.

Nende tihedus on väga erinev; on vähese tihedusega planeete, kuid on ka selliseid, mille tihedus on väga suur ning ei jää alla ka Maa jämeda ja suure kaaluga mateeriale.

Kui sellise tihedusega mateeria tunnetamine oleks inimestele võimalik, siis me näeksime ja tajuksime kõiki neid oma viie meelega, ja saaksime määrata isegi nende kaalu.

Tegelikkuses on see aga teisiti, kaaluda me ei saa, kuna see mateeria koosneb sellisest olekust , mis põhjustab just meile nähtava mateeria, ja kuitahes tihe või jäme see ka oleks, see ei mõjuta meie vaatlusinstrumente, seega ei oma ka omadusi, mis võimaldaks meil seda näha, kuulda või haista. Peamine põhjus, miks see nii on, seisneb Jumalas, kes pimestas meile selle nägemise.

Näiteks; komeetide tihedus on miljon korda väiksem sellest, hauatagusest ilmast, aga ikkagi me näeme neid silmaga.

Uraani ja Neptuuni tihedus on samuti väiksem meie astraalsfäärist aga ikkagi me näeme neid.

Jumal pidas vajalikuks mitte avama inimesele lähima tuleviku nägemist ja seepärast jättis ilma kõikidest vastavatest keskkondadest ja oskustest.

Jumal andis inimesele mõistuse ja eluterve arusaamise, mis peaks juhatama teda läbi oma sisemiste ja välimiste tunnete analüüsi – õigete otsusteni oma igapäevases olmes kuni hauataguse eluni, mis teda kogu aeg ümbritseb, sidudes aatomi aatomiga ja saadab inimest igal pool ning alati.

Hauataguse elu nägemine saab inimesele osaks väga harva, kusjuures iga selline juhtum toimub vaid Jumala tahtest, tema isiklikul ja pühal loal, sealjuures seda ilma saavad näha erilise nägemisega inimesed, nende inimeste enda kasuks ja enesetäiendamise arenguks.

Astraalsfääri planeetide külgetõmme toimub analoogiliselt kui reaalsel Maal.

Nad tõmbuvad oma tsentritega, mis ei oma vastavust Maa mateeria tsentrite külgetõmbele.

Selliste planeetide liikumine ei ole mingis seoses meile nähtavate planeetide ja keskkondade liikumisega, just vastupidi, meie Maa on täielikus sõltuvuses astraalsfääridest.

Kõik meile nähtavad planeedid – Merkuur, Veenus, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun on ümbritsetud materiaalse astraalsfääriga, mis on erinev sellest mateeriast, millest planeet ise koosneb ja samades suhetes nagu planeet Maa.

Selle sfääri mõte on, selles saavad elada olendid, kes elavad konkreetsel planeedil  ja ei saa veel võimalust lahkumiseks kuhugi kõrgemale.

Kuna igal planeedil on elamise mõte erinev, siis on ka olendite suhtumine hauatagusesse ilma täiesti erinev.

Kõik need astraalsed sfäärid on veel omakorda seotud omavahel – kolmanda sfääriga, mis on veel peenem mateeria, mis tungib läbi ja seob endaga aatom aatomi jõul.

See kolmas sfäär on täpselt samuti põhjuseks, teise sfääri olemasoluks, kui teine sfäär on põhjuseks esimese sfääri olemasoluks. See juhib teise sfääri kõikide aatomite liikumisi, kutsub esile kõik füüsilised, keemilised ja meteoroloogilised ilmingud, juhib sfääris olevate planeetide, päikeste liikumisi.

Jumalikul Tarkusel ei ole piire, kõigis neis  saladustes, millesse tungimiseks ei ole inimesele antud õigust.

Inimese jaoks küsimus sellest, milline on mateeria, selle tihedus ja tema osa Kõiksuses on vähem oluline, kui küsimus sellest, millise mulje jätab keskkond, mis teda ümbritseb ja kus elab ning millest koosneb tema keha.

Üldine mulje keskkonnast, mis meile mõjub on mulje rusutusest ja rõhumisest; see häbeneb inimeste tegusid, pidurdab nende vaba tahte teket, seob sidemetega maapinnale ja ei lase eemalduda maapinna sügavusse ega ka õhku.

Siiski, mitte ükski meist ei tunne ühtemoodi sellise surutuse taset oma kehale ja keha raskust.

Ühed ja samad ained, meie kehas, tunduvad nooruses kerged ja meeldivad; see ei pane meid sugugi häbenema meie keha, kuid märkate kuidas vanaduses, selles samas kehas ja sama mateeria juures muutub väljakannatamatult raskeks.

Me vaevu-vaevu haldame oma keha ja langeme selle raskuse alla. On inimesi, kes on sitked , tugevad, jämedad; teised vastupidi, nõrgad, õrnad, mõtlikud ja tundlikud ning kõik nad tunnetavad oma keha mateeriat erinevalt.

Kindlamalt aga, ümbritseva tunnetamine sõltub inimese meeleolust.

Näiteks: tuleb inimene töölt, keha on nii raske, et käsi ei jaksa lusikat supiga suu juurde tõsta. Kuid ootamatu karjatuse peale: „põleme, tulekahju“, ja kohe muutub selle töölise suhtumine mateeriasse, siis ei kamanda keha enam, vaid tema ise. Ta rassib kaks-kolm tundi, näitab oma keha imelisi võimeid ja osavust; tassib vee ämbreid, kustutab palke ja jookseb kiirusega, millele on raske järgi jõuda. Enamikel juhtudel muutub inimese suhtumine mateeriasse tema sisemise olemuse häälestusest ja jõust, millegi elulise saavutamiseks või energia tasemest, mis püüdleb mingi idee saavutamiseks. Sõdur lahinguväljal, oraator tribüünil, näitleja laval – kunagi ei tunne oma mateeria raskust ja seda aega, mis kadus selle idee teostamiseks.

Kui inimene suhtuks oma tegevusse energiliselt ja järgneks oma elu eesmärkidele, tunneks ta end vähem oma keha orjana ja tunneks vähem oma materiaalsust.

Me peame – kaalu/massi sõltuvaks mateeriast, me tunneme kõike selle järgi.

Teeme selgeks, kas kaal on sama kogu mateerias?

Üks ja sama tükk mateeriat on ekvaatoril raskem kui poolusel; mägedes on see kergem kui jalamil; viige see mõtteliselt maakera tsentrisse ja seal kaob kogu kaal. Tõuske maapinnast 150 versta kõrgusele – kaalust kaob 5 %;  Maa raadiuse kõrgusel vähenevad kaalud 4 korda kergemaks; kõrgusel mis vastab Maa ja Kuu külgetõmbejõule, mateeria enam kaalu ei oma; viige mõttes oma keha Kuule ja teie nelja puudane keha kaalub seal vaid 2,5 naela (1 nael – 453 gr).

Vot sellise määrani on mateeria – mittepüsiv.

Mateeria omab suurimat kaalu maapinnal, st. sellel kohal, kus loomulikus keskkonnas saavad elada inimesed, justkui oleks Jumal ette kavatsetult suurendanud mateeriat, et anda inimestele tunda kogu seda raskust.

Tihedus ehk suhteline kaal on iga aine olemusel püsivam kui kaal.

Kuhu me ei transpordiks kivi, metalli, pinnase, vee või muu aine, vajab see alati ühesugust liiki ja sama kogust – energiat, mille peab sellele andma astraalne keskkond, ilma milleta ei saa eksisteerida ükski aine.

Laseme tüki kivi Maa tsentrisse, tõstame pilvedesse, viime selle Kuule, alati jääb selle kivimi tihedus samaks. Vaid temperatuur saab muuta kehade tihedust. Temperatuuri tõusmisel suureneb keha maht ja muutub tihedus.

Temperatuuri suurendamisega saab iga keha muuta tahkest vedelaks ja vedelast gaasiliseks, kuid kui temperatuur langeb ja muutub normaalseks, keha jahtub, aeglaselt taastab oma algse tiheduse ja oma algsed omadused.

Kõige tihedam keha maakeral on metall – plaatina. Selles on 22 korda rohkem mateeriat sama mahu juures.

Õhus on 770 korda vähem mateeriat kui vees ja vesinikus on veel 14 korda vähem kui õhus.  

Seega on plaatinas mateeriat 237 160 korda rohkem kui vesinikus.

Maa tuuma keskmine tihedus on 5,45 st. seal on 5,45 korda rohkem mateeriat kui sama mahu juures – vees.

Kuid millised on päikesesüsteemi planeetide tihedused?

Planeetide tihedused vähenevad vastavalt sellele, kui kaugel nad asuvad Päikesest.

Kõige tihedam on Merkuur ja teised vähenevad niivõrd, et Neptuuni mateeria on sedavõrd avaram, mis on jõudnud ülima peensuse või isegi eeterlikkuseni.

Pidev mateeria avardumine, millest planeedid koosnevad – on otsene tulemus nende loomisest. Mateeria tihedusest arusaamiseks peame peatuma hetkeks nende loomise ajaloole.

Loomaks sellist tarka hingelist ilma, mõtiskles Jumal - luua Kõiksus, inimeste ilmad ja inimene, ning Tema Kolmainsuslik mõte sai teoks.

Kõiksus täitus Tema juuresolekul, igas kaugeimaski nurgas – Temas.

Kogu Kõiksuses sündis see, sama lõputult peen ja lõputult puhas esmane mateeria, millest koosneb Jumala Kõigehoidja olemus ja asutamine, ja hingelise maailma olemise põhjus.

Jumal, sellisel kujul, ei jätnud inimest ilma sellest, mida valdab Ise, ega sellest mida andis Oma lähimatele alamatele ja inglitele.

Kogu Kõiksus, kõik keskkonnad, elu sfäärid ja iga aatom, isegi meie rohmaks mateerias, koosneb sellest pühast, võimsast ja puhtast esmaloodud ainest, millest Jumal lõi ka kõik muu.

 Loomise algmomendist alates ei lahku ega loobu hetkekski oma Pühama Ise kohalolekus, see hool plaani läbiviimisest ja esialge loomise eesmärgist on ülimalt üksikasjalik ja ülimalt täpne.

Loomise algusest alates ei ole ükski aatom ega väiksemgi osake või energia sündinud iseseisvalt. Looja jaoks ei ole ükski osa liiga väike ega liiga suur.

Samaväärselt omab ta võimalust osa võtta iga aatomi kui ka kogu Kõiksuse erinevatest liikumistest. Ainult hingeliselt pimedad inimesed, kes ei suuda välja mõelda faktide tegelike ilmnemise põhjuseid – võivad väita võimalust, et „vajadus“ ise korraldab ilmade üle ja „loodusseadused“ iseseisvalt juhivad väljendusi.

Et seda neile juurde kirjutada, eeldab nende mõistuslikku olemust, kuna mõistust ja loogikat võivad arendada vaid mõtlevad olendid. Iga mõistuslik tegevus eeldab oma mõistuslikku põhjust, ilma mõistusliku põhjuseta ei ole eesmärgipärast tegevust ning mingisuguselt - mittemõistuslikuselt, ei saa me loota mõistuslikku ja eesmärgipärast tegevust.

Mitte keegi ei aja segamini seda helinat, kellatornis, mille põhjustab juhuslik tuuleiil, selle helinaga, mida teeb mõistuslik inimene. Sellist inimest peetakse hullumeelseks, kes selgitab, et juhuslikud tuulehood mängivad kellatornis Trubaduuri aariaid.

Selliseid järeldusi saavad teha vaid inimesed, kes otsustavad pinnapealselt looduse tegevusi ja liiga kergekäeliselt suhtuvad pühadesse ning suurimatesse elu olme saladustesse.

Vaadates pilvi teame ja arvame, et see on looduse saadus, see on nii alati olnud, et pilvedest sajab vihma. Kuidas saab niiskus pilvedesse ja miks igast pilvest ei saja vihma ja miks igal pool ei saja.

Kui inimesed pööraksid tähelepanu looduse mõistlikkusele ja eesmärgipärasusele, üldisele harmooniale, ei jääks ta sellisele pinnapealsusele ja selle kinnitamisele.

Elu saladused on võrreldamatult targemad, kui seda inimesed arvavad, nähes vaid looduse väliseid külgi.

Ükski jõud ega energia, mitte mingil viisil ei avaldu Kõiksuses iseseisvalt.

Kõige esmalt loodi – taevas, so. kõik peenastraalsed sfäärid, meile nähtamatud mateeriad ja seejärel tekkis võimalus selle sisse luua materiaalsed ilmad – oli loodud Maa ja kõik teised planeedid. Inimeste eest on kõik saladused varjatud, kuna inimene ei ole võimeline hoomama kogu ruumi, mis on täidetud eluga ja tegevusega, see tundub meile tühjana.

Mateeria loomine algas Päikesest ning sammsammult hakkas täituma selle ümbrus tumeda ainega. See laienes ja levis üle kogu taeva ja varsti moodustas iseendast sfääri, mis oli mitu tuhat korda suurem kui kaugus Maalt  Neptuunini.

Võimsad ja mõistuslikud tegelased tekitasid sellele pöörleva liikumise ja andsid suunatud liikumise taevastes ruumides.

Nemad, koos selle tumeduse välise survega, sellele astraalsele keskkonnale, moodustasid ainestiku. Ainestik hakkas kiiresti moodustuma; kogu mass hakkas tihenema.

Nähtamatute tegelaste loova käe all, rõhu toimel, hakkas tõusma temperatuur, mis kontsentreerus mateeria tihenemisel – tuleks.

Sellisel kujul, esimest korda Kõiksuse mateeria helendas – kõike sütitava ja kõike hävitava tule ja valgusega.

Sisemine tuli ja rõhk põhjustasid tumeda massi koguse pideva vähenemise ja tihenemise. Kui kaugus kera tsentrist sfääri piirini ulatus kauguseni – Päikesest Neptuunini, tekkis päikesesüsteemi esimene planeet – Neptuun.

Nähtamatud Kõiksuse ehitajad tekitasid Neptuuni astraalse sfääri, mis tekkis Päikeselt eraldatud mateeria kogusest.

Nad andsid planeedile liikumise suuna ümber Päikese, selle ekvaatori tiheduse ja sfäärilise vormi. Peale seda hakkas mateeria jahtuma ja algas ettevalmistamine elukeskkonna ning inimeste vastuvõtmiseks.

Päike seejuures vähenes oma mahult, kuna ükskord Jumala poolt loodud mateeria kogus ei muutu, sealjuures eraldas Päike endast Neptuuni koguse, muutudes ise tihedamaks ja raskemaks.

Iga kord kui kaugus Päikesest sai võrdseks järgmise planeedi kaugusele, eraldus Päikesest vajalik energia planeedi loomiseks.

Energia sööst andis igale planeedile vastava pöörlemise suuna ja kauguse Päikesest.

Niimoodi tekkis esmalt Neptuun, seejärel Uraan, Saturn ja Jupiter.

Jupiteri järel kujunes veel üks planeet, mis üsna kiiresti peale Päikesest eraldumist lõhkes oma sisemiste jõudude toimel 180-ks väikeseks planeediks. Need on tänapäeval ühise nimetusega – asteroidid.

Peale asteroide kujunesid Marss, siis Maa, Veenus ja viimaseks Merkuur.

Me ei hakka uurima teemat, kuidas ilmusid planeetidele inimesed.

Nii palju kui seda on inimestele vajalik teada, on kirjas Moosese raamatus ja teaduslikes hüpoteesides.

Küsimus millele peatume on – päikesesüsteemi nähtavate planeetide tihedus.

Päikesesüsteemi erinevate planeetide tiheduse põhjus on selge. See sõltub erinevate planeetide mateeria tiheduste tasemest, mida Päike omas sellel ajal, kui planeet formeerus.

Mateeria kogus, millest on loodud Päikesesüsteem, oli kindel suurus.

See kogus mateeriat kinnitus esmalt sfääri mille raadius oli võrdne kaugusega Päikesest Neptuunini. Maa oli loodud siis kui kogu see mateeria varu oli surutud palju väiksemasse sfääri ja sellisesse mille raadius on võrdne Maalt Päikeseni. 

Neptuuni kaugus Päikeseni on 30 korda suurem kui Maa kaugus Päikesest, järelikult esimese sfääri maht oli 27000 korda suurem teisest.

Sellest järeldub, et sama mahu juures on igas mahuühikus Maa materiaalseid aatomeid 27000 korda rohkem kui Neptuunil.

Inimesele on seda mateeriat ette kujutada loomulikult võimatu. Kuid kui sellele lisada, et Neptuuni 27000 korda väiksema tiheduse juures koosneb mateeria veel ka kolmest olekust: tahkest, vedelast ja gaasilisest, siis ei saagi ette kujutada seda tihedust ega elu võimalusi planeedil.

Sellegi poolest mõistus ütleb, et matemaatiliste arvutuste alusel ja loogiliste andmete tulemusel me saame ja peame andma võimaluse, et sellise tihedusega mateeriad on olemas.

Selles ei ole midagi võimatut – väljaarvatud see, et inimene ei suuda kujutada elu nii avarates ehk materiaalsetel planeetidel, kus elavad avarad inimesed.

Me saame arvutada selle skeemi järgi ülejäänud planeetide elanike kaalu.

Arvestuses, võtame keha mahu võrdseks igal planeedil, ja Maa inimese kaaluks, selle mahu juures on 4 puuda (1 puud -16 kg).

Sellisel juhul Veenuse inimene kaalub 16 puuda, Maal 4 puuda, Marsil 25 naela (1 nael – 453 gr), Jupiteril 12 naela, Saturnil pooltteist naela, Uraanil 5 solotnikut ( 1 solotnik – 4,3 gr), Neptuunil 2 solotnikut.

Keha, vabalangemisel, Veenusel langeb 130 jalga/sekundis, Maal 32 jalga, Marsil 4,7 jalga, Jupiteril 2,36 jalga, Saturnil 10 sentimeetrit ja Uraanil 4 millimeetrit, kuid Neptuunil poolteist millimeetrit. Selline on kujuteldav, mateeria tiheduste erinevus erinevatel planeetidel.

Sel määral kui ilmusid planeedid  Looja käte vahelt, olid valmis ka hingelised-mõtlevad olendid, need kutsuti elule ja olid võimelised elama planeetidel.

Igaüks neist leidis elukoha vastavalt omadustele ja sellel mis vastas enam tema arengule.

Niipea kui tekkis elu planeetidele, niipea ilmus neile ka kurjus.

Elu ongi õppimine, headuse ja kurjuse tundmine ning oma, isiklike tegudega arenemine, vastavalt oma vabale tahtele.

Peale selle, et hinged algavad oma arengut Päikesesüsteemi jämedatel planeetidel ja jõuavad Maale, leidub Maal ka teistsuguseid hingi. Need on sellised, kes kõrgemates sfäärides on teinud kurja, kellel on veel lootust muutuseks paremuse poole ja tulevad elu elama Maale. Neid nimetatakse Maa välisteks hingedeks. Oma olemuselt on nad arenenumad ja elust Maal selgub, kuidas nad oma arengutaset kasutavad.

Me oleme alati imestanud, miks Maal on nii palju kurjust, halbu kombeid, haigusi, vastasseise ja väärarenguid.

Oleme jõudnud veendumusele, et inimsugu on hale ja tühine. Sellega ei saa nõustuda, sest on vaja lisada täpsustus, et mõista  terminit - „inimsugu“.

Et leida õigem väljendus, peame kasutama väljendit: „Maa inimene“ ja jätma nimetuse „inimsugu“ teistele mõistusega olenditele kogu Universumis, seda sellepärast, et maalased näevad ilma väga kitsa vaatenurgaga. Jätame termini „inimsugu“ kõikidele mõtlevatele-hingelistele inimestele Kõiksuses ja tunnistame, et me teame sellest tühiselt vähe.

Kui võrrelda Maad mõne suurlinnaga, siis elu Maal meenutab vaest eeslinna, agulit või haigemaja, mis on täis vaeseid, vaevatuid ja haigeid. Seepärast me imestamegi, miks kõike seda on rohkem kui rõõmu ja rahu, sest sellistesse kohtadesse ei saadeta füüsiliselt ja kõlbeliselt terveid inimesi.

Igalt poolt on kuulda kaebusi raskest maisest elust, kuid kuidas te tahaks , et oleks?

Kas saavad üksnes materiaalsed väärtused rahuldada inimest ja teha teda õnnelikuks?

Ei arukus, ei rikkus, ei võim, ega õitsev, terve ja noore inimese organism, ei kõik need omadused koos ei anna inimesele õnne. Inimene harjub kiiresti kõige sellega, enamalt isegi nende märkamise, nõuab elult uusi naudinguid, otsustavalt tunnistamata, et juba omab kõiki neid ja igal juhul suuremal hulgal kui oleks vaja õnnelikuks eluks.

Üksnes kõlbeline areng annab hingele rahulolu.

Inimene  ei sünni vaid heaolu pärast, vaid selles on osa tööl, mida inimene teeb erinevate eesmärkide ja eelnevate tegude lunastamiseks.

Teisest küljest, kas mitte inimene ei ole ise põhjuseks vähemalt pooltele oma hädadele ja õnnetustele.  Kas tema elu ei oleks sada kraadi parem, kui ta väldiks neid ebameeldivusi, milles ta ise on otseselt süüdi?

Kõikidel neil juhtudel valmistab inimene ise ette hädasid ja õnnetust, selle asemel et tunnistada oma vigu, need läbi analüüsida, leiab ta palju mugavama ja enesearmastust vähem solvama vabanduse, süüdistades – juhust, öeldes, et: „sündisin õnnetus tähemärgis“.

Kuigi enamasti me ei vaevugi otsima mingit põhjendust; me oleme nii harjunud suhtuma elusse kergelt ja pinnapealselt, et meie hädade põhjused isegi ei huvita meid, et me oleme neis ise süüdi, me vaid haletseme toimunut ja järgmine kord langeme jälle samasse lõksu.