ALICE IMEDEMAAL.

 

Mulle tuli mingi „Mõte“. Hakkas kerima ja vaatan kuhu välja jõuan.

Ma olen pika aja jooksul suhelnud üsna paljude inimestega ja paljud neist on kirjeldanud oma arvamusi ja isegi õpetusi.

Miks need ei lähe kokku – absoluudis?

Paljud kirjeldused klapivad teatud protsentuaalsusega, kuid alati läheb mingi osa teiseks.

Olen mõttes kõrvutanud ehk siis pannud mõtteliselt üksteisega väitlema nii mõnegi sellise inimese. Korra olen proovinud kokku viia ka reaalseid inimesi. Tulemus on sama. Ükski endas „kindlamat“ sorti inimene ei saa suhelda „lõpuni välja“, teise samasuguse inimesega, ja nii on ükskõik mis tasandil.

On see teaduses, poliitikas, pedagoogikas või eriti esoteerikas. Miks see nii on? Ma usun, et paljudel on samasuguseid kogemusi.

Ma pole lugenud ühtegi raamatut „Alice“ sarjast, kuigi olen näinud filme aga pole saanud asjale põhjani pihta.

Miks ja kuidas kirjutatakse raamatuid – ma isegi tean, omast kogemusest. Kirjutatakse – oma kogemusi. Autor olevat kasutanud teatud „rohtusid“ ja siis saab käia trippimas – kuskil, kuid kus, seda ma ei tea ja see polegi selle loo teemaks, minul.

Mul on selle teemaga üks laiendus. Selle märksõnaks on – „jäneseurg“. Tavaliselt püütakse seda terminit samastada – paralleelmaailmaga. Ilmselt üks võimalustest, kuid mida aeg edasi, seda vähem ma tegelen sügavama esoteerika uurimisega, pigem püüan leida erinevatele asjadele praktilisi kasutamisvõimalusi. Ka see pole minu mõte, vaid kuuldud. Pole mõtet tegeleda selliste küsimustega, millel pole reaalset rakendust. Nüüd ka siin.

Kuidas on seotud jäneseurg ja erinevate inimeste selgituste vasturääkivused.

Ka see raamat on autorilt, kes elas aastatel 1800 ja just neid aastaid ma praegu uuringi. Miskipärast on neil aastatel elanud inimeste kirjeldustes nii palju uskumatut ja üleloomulikku, et tundub justkui neil aastatel liikus veel sellist infot, mis hakkab praegustel aegadel tagasi tulema.

Praegu aga pannakse sellisele infole silt külge – esoteerika. Ma ei tea, kuid miskipärast usun, et neil aegadel polnud sellist sõna olemaski ehk kõik oli reaalsem.

Kuidas sai olemas olla selline tekst nagu oli Tsaariarmee õpikus, kus tapjatele õpetati Jumalat ja headust?

Aga Alice lugu andis hoopis teise vaate.

Kuidas on nii, et inimene ei tea teatud valdkonnast mitte midagi, siis uurib ja kõik see mille leiab, hakkab ilmuma tema ellu?  Inimene hakkab isegi uskuma.

Vot sellega seoses tuligi mulle „loogika“.

Kuidagi on siin planeedil (või misiganes moodustis see on) selline võimalus, et kõik mida tahad, selle saad. Seda selgitatakse – vaba tahtega.

Tihtipeale ikka ei saa seda mida tahad ja seda mida ei taha, selle sa saad.

Siit see jäneseurg võibki mängima hakata. Hakkad midagi uurima ja KEEGI annab selle võimaluse sulle, samas selja tagant tajud „sosinat“ – PALUN.

Tahad midagi – PALUN VÕTA. Tahad abielluda – palun. Tahad lapsi – palun. Ei taha sugugi tööd teha – pole probleemi.

Tahad midagi uurida – võimalusi palju: hakka teadlaseks, esoteerikuks või lihtsalt filosofeeri üksi või kaksi.

Nüüd jääb vaid küsimusi. Miks mõned asjad ei täitu? Ilmselt pole nii sügavale läinud või vahepeal muudad oma soovi.

Ja, kes seal „sosistab“ ja pakub?  Religioossemates tekstides kinnitatakse, et Allikas ja tema käsilased (vahel ka hargnemised allapoole).

Kuid milleks siis inimest vaja oleks, sellist pisikest ja mõttetut?

Ikka jälle sama, tahad kirikut – palun, tahad esoteerikat – palun, tahad teadust – no mine siis.

Ei esoteerika ega ka teadus aktsepteeri eriti loomet sellest küljest, et inimene ise loob. Topid pea kuhugi „urgu“ ja ongi olemas (antroopsus printsiip - vaatleja loob vaadeldava).

Hea või halb on seejuures see, et kõik mida seal koged – jääb külge. Kooliharidus, meedia, sõbrad ja muud „võitluskaaslased“ ning sellest heast või jamast enam lahti ei saa. See jääb kuskile – tiksuma.

Niisama muuseas. Just nüüdsama käib meedias jutt sellisest kogemusest, kuidas endine peaminister kukkus urgu.

On üks vanasõna. „Loll õpib oma vigadest, tark teiste omadest“. On nii või?

Kuidas tark targaks saab? Samas kui keegi räägib teiste tarkusi, siis kohe silt küljes – viksid maha.

Sellega seoses tuli mulle „kujundlik näide“. Kui oled kuskil lõunamere saarel, kiigud võrkkiiges, ümber oled pannud sääsevõrgu, oled nahavahele visanud paar klaasi head veini ja lülitad mõtted välja – oled jumalikus seisundis.

Ühes punktis, mis on siin ja praegu, igavikus ja lõpmatuses. Põhimõtteliselt, kui oleksid selline Jumal, ei peaks isegi liigutama. Tead kõike, kuna oled ju Jumal ja isegi kõht ei läheks tühjaks.  Kaua sa lamaks seal - enne kui igav hakkab?    

Väike laps on sealjuures hea näide. Ta tuleb ju kuskilt. See kuidas ta siia saab eeldab seda, et ta teab kõike ette. Aga ta ei jäta ühtegi lollust tegemata. Ühes tõlkeloos ( Inimese kasvamise teooria ) oli kirjas sõna sõnalt.

Kui last keelata, siis see pööratakse koheselt täitmisele.  

Kuidas siis selliseid tarkusi kasutada igapäevaselt?

Kas toppida oma pead erinevatesse urgudesse, et – „poleks piinavalt kahju oma mõttetult elatud päevade pärast“.

Võtta kõik vastu ja … , teha mida ise tahad, vastavalt oma vabale tahtele ja südametunnistusele.  

Või valida välja üks või mõned urud ja toppida oma nina aina sügavamale, siis pole aega teistesse jamadesse end toppida.

Kurjam, keegi juba selja taga sosistab – AGA PALJUN!!!!!