Ma olen pika aja jooksul suhelnud
üsna paljude inimestega ja paljud neist on kirjeldanud oma arvamusi ja isegi
õpetusi.
Miks need ei lähe kokku – absoluudis?
Paljud kirjeldused klapivad teatud
protsentuaalsusega, kuid alati läheb mingi osa teiseks.
Olen mõttes kõrvutanud ehk siis
pannud mõtteliselt üksteisega väitlema nii mõnegi sellise inimese. Korra olen
proovinud kokku viia ka reaalseid inimesi. Tulemus on sama. Ükski endas „kindlamat“
sorti inimene ei saa suhelda „lõpuni välja“, teise samasuguse inimesega, ja nii
on ükskõik mis tasandil.
On see teaduses, poliitikas,
pedagoogikas või eriti esoteerikas. Miks see nii on? Ma usun, et paljudel on
samasuguseid kogemusi.
Ma pole lugenud ühtegi raamatut
„Alice“ sarjast, kuigi olen näinud filme aga pole saanud asjale põhjani pihta.
Miks ja kuidas kirjutatakse raamatuid
– ma isegi tean, omast kogemusest. Kirjutatakse – oma kogemusi. Autor olevat
kasutanud teatud „rohtusid“ ja siis saab käia trippimas – kuskil, kuid kus,
seda ma ei tea ja see polegi selle loo teemaks, minul.
Mul on selle teemaga üks laiendus.
Selle märksõnaks on – „jäneseurg“. Tavaliselt püütakse seda terminit samastada –
paralleelmaailmaga. Ilmselt üks võimalustest, kuid mida aeg edasi, seda vähem ma
tegelen sügavama esoteerika uurimisega, pigem püüan leida erinevatele asjadele
praktilisi kasutamisvõimalusi. Ka see pole minu mõte, vaid kuuldud. Pole mõtet
tegeleda selliste küsimustega, millel pole reaalset rakendust. Nüüd ka siin.
Kuidas on seotud jäneseurg ja
erinevate inimeste selgituste vasturääkivused.
Ka see raamat on autorilt, kes elas aastatel
1800 ja just neid aastaid ma praegu uuringi. Miskipärast on neil aastatel
elanud inimeste kirjeldustes nii palju uskumatut ja üleloomulikku, et tundub
justkui neil aastatel liikus veel sellist infot, mis hakkab praegustel aegadel
tagasi tulema.
Praegu aga pannakse sellisele infole
silt külge – esoteerika. Ma ei tea, kuid miskipärast usun, et neil aegadel
polnud sellist sõna olemaski ehk kõik oli reaalsem.
Kuidas sai olemas olla selline tekst
nagu oli Tsaariarmee õpikus, kus tapjatele õpetati Jumalat ja headust?
Aga Alice lugu andis hoopis teise
vaate.
Kuidas on nii, et inimene ei tea
teatud valdkonnast mitte midagi, siis uurib ja kõik see mille leiab, hakkab ilmuma
tema ellu? Inimene hakkab isegi uskuma.
Vot sellega seoses tuligi mulle „loogika“.
Kuidagi on siin planeedil (või
misiganes moodustis see on) selline võimalus, et kõik mida tahad, selle saad. Seda
selgitatakse – vaba tahtega.
Tihtipeale ikka ei saa seda mida
tahad ja seda mida ei taha, selle sa saad.
Siit see jäneseurg võibki mängima
hakata. Hakkad midagi uurima ja KEEGI annab selle võimaluse sulle, samas selja
tagant tajud „sosinat“ – PALUN.
Tahad midagi – PALUN VÕTA. Tahad
abielluda – palun. Tahad lapsi – palun. Ei taha sugugi tööd teha – pole probleemi.
Tahad midagi uurida – võimalusi palju:
hakka teadlaseks, esoteerikuks või lihtsalt filosofeeri üksi või kaksi.
Nüüd jääb vaid küsimusi. Miks mõned
asjad ei täitu? Ilmselt pole nii sügavale läinud või vahepeal muudad oma soovi.
Ja, kes seal „sosistab“ ja pakub? Religioossemates tekstides kinnitatakse, et Allikas
ja tema käsilased (vahel ka hargnemised allapoole).
Kuid milleks siis inimest vaja oleks,
sellist pisikest ja mõttetut?
Ikka jälle sama, tahad kirikut –
palun, tahad esoteerikat – palun, tahad teadust – no mine siis.
Ei esoteerika ega ka teadus
aktsepteeri eriti loomet sellest küljest, et inimene ise loob. Topid pea kuhugi
„urgu“ ja ongi olemas (antroopsus printsiip - vaatleja loob vaadeldava).
Hea või halb on seejuures see, et
kõik mida seal koged – jääb külge. Kooliharidus, meedia, sõbrad ja muud „võitluskaaslased“
ning sellest heast või jamast enam lahti ei saa. See jääb kuskile – tiksuma.
Niisama muuseas. Just nüüdsama käib
meedias jutt sellisest kogemusest, kuidas endine peaminister kukkus urgu.
On üks vanasõna. „Loll õpib oma vigadest,
tark teiste omadest“. On nii või?
Kuidas tark targaks saab? Samas kui
keegi räägib teiste tarkusi, siis kohe silt küljes – viksid maha.
Sellega seoses tuli mulle „kujundlik
näide“. Kui oled kuskil lõunamere saarel, kiigud võrkkiiges, ümber oled pannud
sääsevõrgu, oled nahavahele visanud paar klaasi head veini ja lülitad mõtted
välja – oled jumalikus seisundis.
Ühes punktis, mis on siin ja praegu,
igavikus ja lõpmatuses. Põhimõtteliselt, kui oleksid selline Jumal, ei peaks
isegi liigutama. Tead kõike, kuna oled ju Jumal ja isegi kõht ei läheks
tühjaks. Kaua sa lamaks seal - enne kui
igav hakkab?
Väike laps on sealjuures hea näide. Ta
tuleb ju kuskilt. See kuidas ta siia saab eeldab seda, et ta teab kõike ette. Aga
ta ei jäta ühtegi lollust tegemata. Ühes tõlkeloos ( Inimese kasvamise teooria
) oli kirjas sõna sõnalt.
Kui last keelata, siis see pööratakse
koheselt täitmisele.
Kuidas siis selliseid tarkusi
kasutada igapäevaselt?
Kas toppida oma pead erinevatesse
urgudesse, et – „poleks piinavalt kahju oma mõttetult elatud päevade pärast“.
Võtta kõik vastu ja … , teha mida ise
tahad, vastavalt oma vabale tahtele ja südametunnistusele.
Või valida välja üks või mõned urud
ja toppida oma nina aina sügavamale, siis pole aega teistesse jamadesse end toppida.
Kurjam, keegi juba selja taga
sosistab – AGA PALJUN!!!!!
Kõik räägivad südametunnistusest, mida see see süda siis tunnistada soovib, ning, et terviklikku elukogemust saada oleks äge kui kaasaks ka muud siseorganid. Näiteks täna elan neeru ja maksa teadvusest lähtuvalt:) kohati on tunne, et sooviks "päris" keeles suhelda nii, et tõlgendamis ruumi ei jää kui siis ainult inspiratsiooni ja veel paremaks muutumise ruum.
VastaKustuta