TERAKE MÕISTMIST

 

Olin kaks päeva pealinnas ja läksin sinna kohtama ühe 80 aastase prominendiga – kõige põhjalikuma Kalevipoja uurijaga (kes teab, see teab). Neli tundi vestlust sai linti ja mul on veel kordi ja kordi mida üle kuulata, teemade hulk oli üüratult lai. 

Peaaegu mitte keegi ei saa aru – miks peaks uurima erinevaid teemasid, põhjalikult, ja sealjuures mõistatama – miks on kõike seda vaja.

Keegi ei mõista – miks oli vaja kellegil (mitte ühel mehel, nagu arvatakse)  kokku panna selline teos, millest aru saamine on üüratult keeruline ehk lõpuni mõistetamatu. 

Mina , vana Shrlk Holmesi lugejana olen aru saanud, et krimkade lugemine on – ajutöö arendamine ja laiendamine. Võime, panna detailidest deduktiivselt ja induktiivselt kokku Iga Valdkonna tervikumat pilti. 

Inimesel on eluea jooksul mitmed erinevad eluperioodid, kus on mingid teemad määravamad ja hiljem nende kadumisel tulevad  „tähtsamad teemad“. 

Teemad, millega inimene tegeleb.

1.  Elualguses on inimestel programm – külm, nälg ja sugutung. Väljundid ja seletused on kirjas ilukirjanduses.

2.  Kui on loodud pere, siis on nt parimaks lektüüriks – horoskoop. Mis sellel aastal hästi või halvasti võib olla ja tulla. Ehk, kas pere elab hästi, raha ja õnne on,  jne. Kirjanduseks - kooli ehk ülikooli õpikud, majandusteadus ja „rakenduslikud alad“.

3.  Perioodil, kus pere on hõrenenud  ja aega jääb rohkem endale, tuleb – inimeseks olemise uurimine. Kes, kus ja miks? Siin potsatavad enamus inimesi nn esoteerika kirjanduse otsa.

4.  Tsipa edasi ehk üle 50 ne, tekib juba eriline uurimus – Kuhu edasi? Kust me üldse pärit oleme. Sellel perioodil, peaaegu iga inimene, liigub väga spetsiifilist infot mööda ja neid valdkondi on väga palju. Vandenõud, ulme, religioon, ajalugu, tulnukad ja misiganes muud ehk ka Kalevipoeg, ning muud eeposed ja müüdid.

Kõik raamatud, iga riigikorra ja valituse ajal, on Tsenseeritud. Kõige avalikum tõestus sellest on tsaariaja raamatud, kus tiitellehel on info, kus ja kelle poolt on üleloetud ja tekstid nuditud. 

On vaid üks kirjandusvaldkond, mida ei ole tsenseeritud ja äärmisel juhul on sellised trükitud raamatud, kas ära hävitatud või jäetudki alles kui fantaasia. 

Need on muistendid, müüdid, eeposed ja ulme valdkond.   

Miks tahavad ärksad inimesed sellega tegeleda? Uurida, koostada omi tekste ja neid levitada? 

Miks ei või kõik inimesed – olla normaalsed, vaid kohe peavad olema erilised, riskides sealjuures ka oma heaoluga?

 Miks peavad inimesed olema igasugustes seltsides ja gruppides, et leida omasuguseid?

 Ka mina olen pidevalt otsinud kontakte selliste inimestega – kes teavad minust rohkem. 

Nüüd ma võingi öelda, et – inimeseks olemise kõikse suurem võlu ongi selles, et  leida vestluskaaslast, kes laiendab minu maailmapilti. 

Inimest asendab ju ka tema poolt kirjapandud info ehk siis ka raamat.

1.  Esimese eluperioodi parimad „peidetud“ infokandjad on muinasjutud ehk tsenseerimise vastu ärapeidetud infoga mõistujutud Päris Elust.

2.  Teisel perioodil, et olla edukas, peab inimene tegema alati teistmoodi – kui on kombeks ja lubatud. Leonardo kirjeldus: Sa teed midagi, ja see tuleb välja ja on edukas. Nad kopeerivad sind. Siis sa teed midagi uuesti (teistmoodi) ja nad kopeerivad selle jälle omale. Kogu asja iva on siis selles, et – sina teed Kogu aeg neid asju.

3.  Kolmanda eluperioodi üsna avalikud raamatud Esoteerikas ei ole reeglina tsenseeritud, sest Inimeseks Olemise teadmisi ei saa täiuslikult vallata, teadusega tõestada ja seda propageeritakse (ka tervisministri poolt) Uhuu teemaks.

4.  Neljanda perioodi raamatud on aga Kõige keelatumad, sest siis inimene uurib KÕIKE mis ei ole normaalne ja läheb ka Teispoolsuse teemadesse. 

Ka minu ema, kes noores põlves ütles, et tema ei usu ei jumalat ega kuradit, aga läks ikka selliste inimeste seltsi ja tema piiblit olen ka mina mingi 150 lehekülge lugenud. Siis enam ei jaksanud, sest liiga palju laipu on selles raamatus. 

Selle perioodi tõestisündinud lood ja info on vanade inimeste muinasjutud ehk müüdid ja eeposed.

5.  Ulme ehk fantaasiakirjanduses on aga selline fenomen veel, et sinna on kirja pandud Kõik teemad eranditult, läbi Kõverate peeglite, Jäneseurgude ja Muudel Planeetidel, sest – „meil midagi sellist ei saa olemas olla“. 

Kui keegi tahab teada – kuidas inimene toimetab ja seda läbi sarkasmi, mõistujutu ja kujundpiltidega, lisaks veel piibli ainetel, mis on läbipõimitud teaduse ja esoteerikaga, siis minu Inimese Piibliks jääb selline üsna lasteraamatu sarnane 600 leheküljeline raamat – „Kapten Sinikaru 13 ja 1/2 elu“. 

Raamat kapten Sinikarust viib lugeja enneolematusse maailma, kus fantaasia, huumor ja keelemäng on kontrolli alt väljunud. Sinikaru seikleb Zamoonia mandril, kus intelligentsus on nakkav haigus ja liivatormid nelinurksed, kus iga idülli taga varitseb surmaoht ja kus elavad kõik need olendid, kes meie igapäevasest elust on välja tõrjutud.
Sinikaru kohtab kääbuspiraate, kotervaime, lobalaineid, mägikrimps Fredat ja koopakolli, rändab Magusa kõrbe kaudu läbi Zamoonia Pimemägedest Atlantisesse ja järgib alati oma motot „Elu on liiga väärtuslik, et seda saatuse hooleks jätta“.
Kartmatu kangelane seikleb oma 13nes ja pooles elus muinasjutulisel maal, kus kõik on võimalik – ainult mitte igavus.

Walter Moers, sündinud aastal 1957, elab Hamburgis. Ta on koomiksijoonistaja, stsenarist ja muuhulgas ka võrratu luiskelugude vestja kapten Sinikaru looja. Raamatus „Kapten Sinikaru 13 ja pool elu“ viib ta oma populaarseima tegelase Zamooniasse ja loob talle seal täiesti erilise maailma. Romaani on tõlgitud paljudesse keeltesse ja ka rahvusvaheliselt on raamatut saatnud suur edu.

Walter Moersi raamat „Kapten Sinikaru 13 ja ½ elu“ nimetati Paabeli torni auhinna nominendiks. IBBY (Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu) Eesti osakond asutas auhinna 2004. a. eesmärgiga esile tõsta head tõlkelastekirjandust ning väärtustada tõlkijate ja kirjastuste tööd.
Raamatu tõlkis saksa keelest eesti keelde Eva-Liisa Fillbrandt.

Zamonia - Uudised | Walter Moers

Seda raamatut järelmüügist saada on praktiliselt võimatu. Seda saab lugeda vaid ühe skeemiga. Lähete oma raamatukokku ja nad saavad mõnest muust raamatukogust selle tellida. Minu laenatud raamatut saab keegi siis lugeda, kui ma selle omale arvutisse skännin ja siis tagasi viin, kuigi see on päris tükk tegevust.

Nüüd aga veidi Kalevipojast. See eepos kirjutati mitme mehe poolt kokku – millekski väga eriliseks, väga erilisel põhjusel ja väga erilisel viisil. 

Kuna see on väga pikk seletus, siis siia ma seda kirjeldada isegi ei jõua. Aga kes tahab, siis on selline soovitus. 

See on üüratult mahuka tekstiga ära peidetud  – tsensuuri ära väsitamiseks. 

Kõik need leelotamised ja heietamised võite vabalt silmadega üle lasta ja siis ÄKKI leiate üles iga lugulaulu sügavama mõtte. See on raske, üüratult raske ja neid inimesi, kes mitmekesi koos, seda uurisid, tõlgendasid igat värssi ja mis peamine, millele ma pole pea mitte kunagi mõelnud.

Iga lugu, iga raamat, iga rida ja mõte on selline – et iga inimene tõlgendab seda oma moodi. 

Igat Rida on võimalik tõlgendada „erinevates värvides“. 

See tõestab ära ühe asja. Iga informatsioonikild on Inimese Isiklik Vaade sellele teemale. Ja miks me siis arvame kogu aeg sellistes inimestest, et nad on Uhhuud. Ei ole.

Lõppu sama kirjeldus ka Matrixi teooriaga. 

Kõik, informatsioon, on - Ühes kohas. 

Kes nimetab seda Jumalaks, Allikaks, Universumiks, Loomeks või Inforuumiks või misiganes. 

Mitte midagi pole olemas – kuskil teise sees, kuskil mujal, kellegi jutus või kuskil raamatus.  

Info tuleb erinevat kanalit pidi Inimese Pähe ja ta loob sellest -Ise, IseEnda Pähe, Aju Siseekraanile, enda Kujutluspildi jne. 

"Nad tegid selles endale, oma, Pisuhänna."  

Seda jama aga mina ei mõista veel siiani. 

Miks peavad inimesed, selles Kahetises duaalsuses, kellegi teise seletuse ja enda peas kokkupandud infoga pidevalt sõdima. Nii verbaalselt kui ka rauast riistadega,  mis tuld sülgavad.  

Ka selleni pole ma jõudnud, et kui tahta, et maailmas oleks jamasid vähem, siis kas peaks Minema Edasi (kuhu) või Minema Tagasi (mida me ei mäleta, aga püüame meenutada).

TEADUS

Lihtsalt panin endale siia üles, et teaks tulevikus viidata - millal Esoteerika, Müstika, Maagia ja Religioon - "kohtus Teadusega". 

Üks teadlane TEGI AVASTUSE. Ütle nüüd!!!???

 Loll Postimees oma musta taustaga ja arusaamatu kopeerimise võimalusega.  

Rootsi füüsiku pöörane väide: teadvus ei pruugi surres kaduda

• Suurte religioonide tekstid – nagu piibel ja koraan, kirjeldavad sageli just kõikehõlmavat teadvust.
• See võib olla sarnane hetk, mil inimkond mõistis, et Maa on tegelikult ümmargune, mitte lapik.
• Igaühe teadvus naaseb surres universaalsesse teadvusevälja, mitte ei lakka olemast, pakub teadlane.

Uppsala ülikoolis on sündinud idee, mis võib olla sama raputav kui omal ajal avastus, et Maa ei olegi universumi keskpunkt. Uus julge teoreetiline mudel, mille on kokku pannud ja esitlenud Uppsala ülikooli materjaliteaduse professor Maria Strømme ajakirjas AIP Advances, väidabki midagi samas kaalukategoorias: et meie teadvus on fundamentaalne alus, millest alles hiljem võrsuvad aeg, ruum ja mateeria. See artikkel valiti ka numbri parimaks teadustööks ja kaanelooks.Mis siis, kui reaalsuse vundament pole mitte aatomid ega kvargid, vaid hoopis miski, mida teadus on siiani pidanud vaid meie aju keemiliste reaktsioonide kõrvalproduktiks ehk teadvuseks?

Professor Strømme, kes iga päev sukeldub nanotehnoloogia ehk aine kõige pisemate osakeste maailma, on seekord teinud hiiglasliku hüppe skaala teise otsa – universumi enda sünni ja olemuse juurde.

Ta pakub välja täiesti uue raamistiku, milles teadvust ei vaadelda enam kui aju elektriliste impulsside «heitprodukti», vaid kui fundamentaalset välja, mis on aluseks kõigele, mida me kogeme: mateeriale, ruumile, ajale ja elule endale.Kas see on täiesti uus teooria reaalsuse ja universumi ehitusest?

«Jah, nii võib öelda küll,» kinnitab Strømme väljaande phys.org vahendusel, «kuid eelkõige on see teooria, kus teadvus on esikohal ning struktuurid nagu aeg, ruum ja mateeria tekivad alles seejärel. Tegemist on väga ambitsioonika katsega kirjeldada, kuidas meie kogetav reaalsus tegelikult toimib. Füüsikud nagu Einstein, Schrödinger, Heisenberg ja Planck uurisid sarnaseid ideid ja ma ehitan oma töö mitmele nende poolt pakutud rajale.»

Kvantfüüsika kohtub iidse filosoofiaga

Strømme on aastaid töötanud kvantmehaanilise mudeli kallal, mis seoks omavahel moodsa füüsika ja mitteduaalse filosoofia. Teooria nurgakiviks on idee, et teadvus moodustab reaalsuse algelemendi ja meie individuaalsed teadvused on vaid osakesed suuremast, kõikehõlmavast väljast. See on nagu ookean ja tilgad – iga tilk on eraldiseisev, kuid olemuselt siiski vesi. Selles mudelis saavad nähtused, mida praegu tembeldatakse «müstilisteks» või seletamatuteks – nagu telepaatia või surmalähedased kogemused – loogilise selgituse kui jagatud teadvusevälja loomulikud tagajärjed.«Minu ambitsiooniks on olnud kirjeldada seda füüsika keeles ja matemaatiliste tööriistadega,» selgitab professor. «Kas need nähtused on tõesti müstilised? Või on asi lihtsalt selles, et me pole veel teinud vajalikku avastust, ja kui me seda teeme, kas viib see suure paradigma nihkeni?» Ajaloost on teada sarnaseid suuri pöördeid meie reaalsustajus – näiteks hetk, mil inimkond mõistis, et Maa on ümmargune, mitte lapik, või kui saime aru, et Päike ei tiirle ümber Maa, vaid vastupidi.

Näiline mateeria ja teadvuse igavikulisus

Strømme usub, et see võib olla algus uuele viisile, kuidas vaatame universumit ja elusid, mida me arvame end elavat. Tema artikkel pakub välja mitmeid kontrollitavaid ennustusi füüsika, neuroteaduse ja kosmoloogia vallast. Seda tehes astub ta julge sammu väljapoole oma tavapärast materjaliteaduse uurimisvaldkonda. 

Üks intrigeerivamaid aspekte tema teoorias on surm. Mudel viitab sellele, et meie individuaalne teadvus ei lakka surres olemast, vaid naaseb universaalsesse teadvusevälja, millest see kord välja kasvas. Ka selle protsessi on ta formuleerinud rangetes kvantmehaanilistes terminites. 

«Olen materjaliteadlane ja insener, seega olen harjunud nägema mateeriat millegi fundamentaalsena,» tunnistab Strømme, «kuid selle mudeli järgi on mateeria teisejärguline – suur osa sellest, mida me kogeme, on taasesitamine või illusioon.»

«Minu ambitsiooniks on olnud kirjeldada seda füüsika keeles ja matemaatiliste tööriistadega,» selgitab professor. «Kas need nähtused on tõesti müstilised? Või on asi lihtsalt selles, et me pole veel teinud vajalikku avastust, ja kui me seda teeme, kas viib see suure paradigma nihkeni?»

Ajaloost on teada sarnaseid suuri pöördeid meie reaalsustajus – näiteks hetk, mil inimkond mõistis, et Maa on ümmargune, mitte lapik, või kui saime aru, et Päike ei tiirle ümber Maa, vaid vastupidi.

Näiline mateeria ja teadvuse igavikulisus

Strømme usub, et see võib olla algus uuele viisile, kuidas vaatame universumit ja elusid, mida me arvame end elavat. Tema artikkel pakub välja mitmeid kontrollitavaid ennustusi füüsika, neuroteaduse ja kosmoloogia vallast. Seda tehes astub ta julge sammu väljapoole oma tavapärast materjaliteaduse uurimisvaldkonda.

Üks intrigeerivamaid aspekte tema teoorias on surm. Mudel viitab sellele, et meie individuaalne teadvus ei lakka surres olemast, vaid naaseb universaalsesse teadvusevälja, millest see kord välja kasvas. Ka selle protsessi on ta formuleerinud rangetes kvantmehaanilistes terminites.

«Olen materjaliteadlane ja insener, seega olen harjunud nägema mateeriat millegi fundamentaalsena,» tunnistab Strømme, «kuid selle mudeli järgi on mateeria teisejärguline – suur osa sellest, mida me kogeme, on taasesitamine või illusioon.»

Lähenemine usule ja üldfilosoofiale

Kuigi artikkel «Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy» on kirjutatud ranges füüsika matemaatilises keeles, leidub arutluskäigus selgeid paralleele mitmete maailma usuliste ja filosoofiliste traditsioonidega.

«Suurte religioonide tekstid – nagu piibel, koraan ja veedad – kirjeldavad sageli kõikehõlmavat, ühendatud teadvust. Nende kirjutajad kasutasid metafoorset keelt, et väljendada sisekaemusi reaalsuse olemuse kohta,» arutleb Strømme. «Varased kvantfüüsikud jõudsid sarnaste ideedeni teaduslikke meetodeid kasutades. Nüüd on aeg, et tõsiteadus – see tähendab moodne loodusteadus hakkaks seda tõsiselt uurima.»

GEENIUS ja IDIOOT.

 

Ma sain teada enda kohta sellise „uudise“, et pidin tugitoolist maha prantsatama. 

Ma arvasin siiamaani, et mina olen Kaksik. Kelle sees on kaks erinevat poolust ja kõik vähegi vingemad horoskoobid laulavad minu kohta kogu aeg „kaksikute laulu“. Oi kui palju on olnud seletamist, et – aga miks kõik kaksikud ei ole samasugused. Mõned on üsna rahumeelsed ka ja ei rapsi nii palju. Ei olnud mul head seletust peale selle, et on erinevad kehakoodid ja psühhokoodid ja tagatipuks ka erinevas sugupooled. Aga nüüd kappasin ma mööda Googlat ja sattusin lugema ühte blogi juttu.

 AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIRE EHK ATH - kuidas seda supervõimet ära tunda ja sellega toime tulla? - Ecosh

Okei sellest ma ju teadsin, sest mul lähikonnas on selliseid „hüppeaktiivseid“ inimesi meredena. Aga ma ei olnud asja sisse süvenenud, veel.  Novot ja nüüd ma lugesin seda teksti kella üheni öösel ja. 

 Ma ei oska kohe ööd ega mütsi midagi head arvata selle Maailma mõistlikkuse kohta. Ma poleks iial osand arvata, et siin „planeedil“ tehakse Geeniustest haiged inimesed.

Ma sain sokkisse kui lugesin, et sellised inimesed, kellel on sellised omadused -   

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH-ga lapsed ja täiskasvanud – need energilised, särasilmsed, siirad, uudishimulikud ja tihti ka oma reeglite järgi elavad inimesed omaksid justkui supervõimeid. Nad tegutsevad palju, nad jõuavad palju ja enamasti on neil elus ka palju saavutusi ette näidata. 

Ja kui ajaloos on elanud sellised inimesed -

Täiskasvanute ATH pole uus ja ATH väljakutsetega võitlesid ka paljud ajaloolised avaliku elu tegelased nagu:

• Alexander Graham Bell – leiutaja
• Agatha Christie – müsteeriumikirjanik
• Leonardo da Vinci – maalikunstnik, teadlane
• Thomas Edison – leiutaja
• Albert Einstein – füüsik
• John F. Kennedy – USA president
• John Lennon — laulja, laulukirjutaja, rahuaktivist
• Wolfgang Amadeus Mozart – helilooja
• George Bernard Shaw – näitekirjanik
• Jules Verne – ulmekirjanik (24).

Et sadu aastaid on selliseid inimesi imetletud ja kadestatud ja klassikalise meditsiini saabumisega on need nüüd – HAIGED.

Jules Verne on – Tähelepanu häirega??? Ehk siis Kes???

Pisuhända tsiteerides. Mul pole miskit Öökulli vastu. Ma ole hää meelega „Huvitav Lind“.

Ma olen nüüd viimased aastad ja eriti viimased kuud teinud megauuringu Jules Verne ja G. H. Wellsi kohta. 

Ma käin erinevates vanades raamatukogudes ja leian sealt aina ja aina uusi raamatuid, mida ma pole varem lugenud. 

Wells on esoteerika ja maagia kallakuga tüüp, kes suutis kokku kirjutada sellist ulmet, millest inimestel pole  aimugi. Sest paljusid tema raamatuid pole antud uuesti välja, nende uuemamoodu tähtedega. 

Ka Vernel on mitmeid selliseid raamatuid. Teate hääd inimesed- teil pole õrna aimugi millest nt  ka need mehed Tegelikult kirjutasid. Enamus inimesi ei saagi teada ja nad ei tahagi teada.

 Selleks, et maailmas ÜLDSE midagi toimuks peavad olema GEENIUSED, ilma selle totaka meditsiinilaadse terminita.  

MIKS seda tehakse??? Kes teavad, kes oli Geenus nimega - George Orwell – Vikipeedia , 

need teavad milleks selline Hullumeelne maailm juurutati.  

Praegusel ajal elab üks selline geenius nimega Jonas Jonasson 

 Prohvet ja idioot; Jonas Jonasson – Kirjavara raamatupood 

 

JUMALIK MATEMAATIKA

 Sellest tuleb lugu - mis läheb edasi  Info ehk kommentaaride lisandudes panen neid siia juurde.

Mul on tulnud hommikuti mitmeid teemasid ja ma ei ole neist lugusid teinud. Siis aga kuhjab sinna peale veel ja veel, noojaa siis jagan.

Me tegime Lektooriumis õhtu ja üheks teemaks, millele ma pole ikkagi täit vastust saanud oli ka - Armastus.

On see siis Tunne või Valem. Mina ütlen, et see on mõlemat aga tegelikult arvan täna hommikuse info põhjal ja ühe hea inimesega suheldes, umbes nii.

Armastus see on ilus!!

Keegi hea sõber: Oo kui ilus.

Mina: Mis see on??? Lööge või risti peale kinni aga ma "mõtlesin välja" Maailma suurima jaburduse!!!!

Tunne on Matemaatika. Pikk seletus oleks sellele aga teie võtate ise näiteid ka välja, nn esoteerikutele peaks seletama pikalt, nad nagunii ei usuks ja see tõestab ära ühe teooria, aga.

Öelge mulle üks selline Tunne, mida mina ei oskaks tõlgendada matemaatikaks. Ega üks Sõber mulle ilmaasjata matemaatilist raamatut ei kinkinud.

Tunne on NULL.

Kui paned mingile nullseisundile juurde tegevust, kirjeldust, võrdlust, on see kohe matemaatiline tehe. Armastuse valemi raamatusse sain ma T. Talimaa käest kunagi terve nimekirja erinevate tunnete sõnadega. Ma peaks oma raamatust ülevaatama, kas ma leiaks sealt nullmatemaatikaga tunnet. Rohkem ei kirjelda, vaadake mis tuleb.

Sõber vastas: Null on see, millest algab. Võid istuda mõtteta, liikumata, vaatamata kuid nii kui algab mõte, siis liigutus, siis tegevus, sõna ehk siis edasi ka reaktsioon sinu tegevustele, võid selle panna matemaatikasse või ükskõik millesse. Istu seltskonnas näiteks ja ole vait. Siis võid öelda sõna ja kogu seltskond kas armastab sind või ründab ja isegi asjad hakkavad liikuma, kogu see seltskond läheb koju ja jagab seda edasi, ehk hommikul tööle jne jne. Kõik algas Sõnast.

Mina: Sõnasõnalt minu tõlgendus. Ja teate kust kohast see hakkas hargnema. Ma vaatasin eile filme. ETV2 pealt tuli täielik Armastuse valem "tippnäitlejast" - Joan Collins. Imeline armastuse matemaatika - kuidas on seotud ka armastus ja raha.

Siis vaatasin vene filmiriiuli pealt selle komöödia, mis kinodes ka jooksis, kus Keanu Reeves mängis "langenud" head inglit ehk kuidas ta nautis inimeseks olemist.

Ja kõige pullim multikas jooksis telekast. TV3 pealt - Varjatud kuningriik. Imeilusa fantaasiaga järjekordne Avatari teema. Kus hea võitleb tumedaga. Te ei kujata ette milliseid teemasid jagatakse lastele. Miks??? Tunduks nagu ikka - hea võidab kurja aga alatoon on täpselt vastupidine.

Sealt tuletasin ma ka selle ühe teooria. Matrix ja Matrixi film, mis on ka Avatari teemaks. Matrix ei ole paha. See ei ole ka hea.

Arhitekt ei ole "pederast", kes naudib ja "imeb" energiat.

Matrix on NULL.

Meie hakkame arvutama. Ja see keskkond, mida Blavatskaja videos kirjeldati kui Kõige madalam-tihedam tase ehk me tahaks siit välja saada kuni nn Armastuseni-Loojani välja, siis nagu ka Ainar oma teoorias rääkis. Me oleme Kõige vingemas Kihis üldse. Looja nägi nii palju vaeva, et see kokku kombineerida. Me oleme kõige vingemad tegelased, et suudame siin teha Midaiganes.

Muideks kõige lähemale sellele on saanud Douglas Adams oma sarjas - Pöidlaküüdi reisjuht galaktikas. Seal ta seletab pulga haaval kogu selle teooria. Ilgelt sarkastilises Võtmes.

Sõber: Tjah, see mida me nimetame jumalaks vms ei oma mingeid pluss ega miinus omadusi, temaga ühenduses olla tähendabki olla 0 ja ise ju valid, mis pooluse sa oma tegevusele annad, loogika järgi vajab vooluring mõlemaid pooli, muidu olekski ainult 0.

Mina: Ehk see mõte tuli ka sellise küsimusega - kuidas saab matemaatikas olla Miinus Viis. See pidavat olema nii, et Miinus pluss Miinus annab Plussi, kuidas?? Aga ka see on lahendatav.

Sõber: Ma just mõtlesin kuidas esitada taoliseid küsimusi mõnele mõtlusmeistrile, kes ei jaga matemaatikast ööd ega mütsi, kuid vastus oleks olemas. Matemaatikast ümber pööratuna tegevuseks. Istun paigal ja keegi tuleb mind segama, vihastan ja ütlen 5 halba sõna. Siis hakkab halb ja lähen vabandan 5 hea sõnaga ja saan naeratuse 5+

Mina: Mul oli sama teema. Kui Jüril on 5 õuna, Mari laenab temalt need ehk Jüril on nüüd - Mari võlg - miinus viis. Mari toob hiljem viis õuna tagasi ehk - Viis, miinus viis ja pluss viis annab nulli. Ei anna nulli, kust need algsed viis õuna tulid???

Matrixi teooriaga ei ole nii et - pole algust ega lõppu. On matemaatiline jagunemine: 1, 2, 4, 8 ... Kõik saab alguse Nullist. Liikumine on matemaatiline tehe, järelikult on Tunne - NULL aga see tunne, mida inimesed tunneteks peavad, on Jumalik Matemaatika ehk ka nn Fraktaalsus.

Teine hea sõber: Ja tunne järgneb eelnevale reaalsusele ehk matemaatikas on reaalsus loodus, seda märkab inimese olemus ja teisendab tundeks. Enne tunnet on ikkagi vaja miskit ehk sõna, millega väljendatakse soovitut. Ma ise kuulasin hommikul üht asiaadist britti, kus ta ka ütles, et miski, mille peale sa saad tunde, on eelnevalt juba olemas ehk sa oled selle reaalsusse mitte tundega loonud, vaid sõna ehk struktuuriga loonud, millel puudub igasugune suhe miski või millega. See lihtsalt on. Seetõttu arutlesin endamisi hommikul veel, et kui enamus õpetusi suunab meid afirmeerima läbi tunde, et kui see sul on, kuidas sa tunned ja see tunne loovat, kuid kui taandada kõik nulli, siis tundeid ei ole. On vaid asi või olukord, nii nagu Arne on jaganud, et see soovitu peaks olema konstantne (niisõna) mitte tegevus, või liikumine, või omadus (tegusõna või omadussõna). Ja tunne, minu jaoks, iseloomustab omadust, kuidas see sinu elus väljendub. Kui aga nullpunkti minna, siis kõik lihtsalt on. Ja seal kus kõik on, ei pea ma midagi tõendama.

Sõber: Siin kohal võiks jällegi meenutada meie kohalikku mõtlusmeistrit: Jaa, sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.

— Fred Jüssi

ATMA

 Igal õhtul 30 aasta jooksul pani ta oma õhtusöögilauale ühe kuldmündi — ja igal õhtul pani ta selle tagasi taskusse.

Põhjus, miks ta seda tegi, paljastab ühe filosoofia teravaima mõistuse.

Arthur Schopenhauer – saksa filosoof, kelle mõtted mõjutasid Nietzschet, Freudi ja Einsteini – veetis oma elu viimased aastakümned peaaegu täielikus üksilduses Frankfurdis.

Mitte sellepärast, et maailm oleks ta hüljanud. Vaid sellepärast, et ta ise valis selle.

Filosoof ja tema puudel

Tema ainsad kaaslased olid järjestikku mitmed puudlid – kõik nimega Atma, mis sanskriti keeles tähendab “hing” või “maailmahing”.

See iroonia ei jäänud talle endalegi märkamatuks: mees, kes eitas jumalikku eesmärki ja nägi elu kannatusena, nimetas oma armastatud koerad olemise tuumaks.

Ta jumaldas neid. Ta noomis neid nagu lapsi. Kui nad pahandust tegid, olevat ta öelnud:

„Sa ei ole koer – sa oled inimene!“

Kas see oli kompliment või solvang inimesi vihkavalt filosoofilt, jääb igavesti saladuseks.

Öine rituaal

Igal õhtul jalutas Schopenhauer Frankfurdis restorani Englischer Hof, kus sõid Inglise ohvitserid.

Ta istus oma tavapärasesse lauda, tellis söögi ja enne söömist asetas enda ette ühe kuldmündi.

Ta sõi üksinda. Kuulas naabrite juttu.

Ja õhtusöögi lõpus pani ta mündi vaikselt tagasi taskusse.

Õhtu õhtu järel. Aasta aasta järel.

Ühel päeval kogus üks kelner julgust ja küsis:

„Härra, miks te seda teete?“

Schopenhauer vastas surmava vaimukusega:

„See on kihlvedu iseendaga. Päeval, mil need härrad räägivad millestki muust kui hobustest, naistest või koertest, annan selle mündi kirikule.“

See päev ei tulnud kunagi.

30 aasta jooksul mitte kordagi.

Mees, kes nägi liiga selgelt

Schopenhauer ei olnud inimvihkaja, sest ta oleks olnud julm.

Ta oli inimvihkaja, sest ta märkas.

Ta nägi, kuidas inimesed ajasid taga naudingut, mis ei toonud rahuldust.

Kuidas nad püüdlesid eesmärkide poole, mis ei täitnud neid kunagi.

Kuidas nad ehitasid oma identiteedi liivale ja jäid õnnelikult pimedaks omaenda tühisusele.

Tema filosoofia oli karm oma aususes:

elu on kannatus; kõige aluseks on tahe; soov ei saa kunagi rahuldatud olla, sest rahuldus hävitab soovi ja jätab alles ainult tühjuse.

Enamik inimesi ei suutnud seda kuulda.

Nii et Schopenhauer lõpetas rääkimise.

Ta taandus üksindusse – mitte põgenemiseks, vaid vabanemiseks.

Üksinduse vabadus

Ta kirjutas sõnad, mis kõlavad siiani 150 aastat hiljem:

“Me loobume kolmest neljandikust iseendast, et sarnaneda teistele.

Inimene saab olla ise vaid siis, kui ta on üksi.

Ja kui ta ei armasta üksindust, ei armasta ta ka vabadust — sest ainult üksi olles on ta tõeliselt vaba.”

Need polnud kibestunud erakluse sõnad.

Need olid tähelepanekud inimeselt, kes mõistis, et enamik suhtlemist on maskimäng.

Et ühiskond nõuab pidevat enesetsensuuri ja rollimängu.

Et tõeline autentsus – tõeline vabadus – sünnib alles siis, kui astud lavalt maha.

Paradoks

Just see teeb Schopenhauerist nii huvitava:

Ta vihkas inimesi, aga mõistis neid täielikult.

Ta elas üksi, kuid tema ideed ühendasid miljoneid.

Ta nägi elu kannatusena, kuid leidis rõõmu oma puudlitest, raamatutest ja jalutuskäikudest.

Ta põlgas massi, kuid kirjutas raamatuid, et aidata inimestel iseendast aru saada.

Mees, kes ei tahtnud inimkonnaga midagi ühist, kinkis sellele ühed sügavaimad arusaamad olemasolust.

Pärand

Schopenhauer suri 1860. aastal oma Frankfurdi korteris, üksi – tema kõrval ainult tema puudel Atma.

Tema peamine pärija? Sama puudel.

Ta jättis raha, et koer oleks hoitud ja armastatud.

Tema eluajal peeti teda veidraks pessimistiks. Tema peateos müüs vaevu.

Maailm polnud valmis tema halastamatuks aususeks.

Aga pärast tema surma avastasid ta Nietzsche, Freud, Tolstoi, Einstein ja Jung – ning mõistsid, et see üksildane mees oli näinud midagi tõde puudutavat, mida optimistid polnud kunagi märganud.

Kuldmünt, mis on endiselt laual

See öine rituaal Englischer Hofis polnud tegelikult ohvitseride kohta.

See oli Schopenhaueri suhe inimkonnaga:

piisavalt lähedal, et mõista, piisavalt kaugel, et jääda vabaks.

Ta ei annetanud münti kunagi – sest ta ei kuulnud kordagi seda, mida ootas:

tõendit, et inimesed suudavad tõusta oma tühiste murede kohale ja rääkida millestki tõeliselt tähenduslikust.

Kuid iroonilisel moel andis ta meile selle mündi siiski – mitte kullast, vaid sõnadest.

Ta kinkis meile peegli.

Ja 150 aastat hiljem vaatame sellesse endiselt –

ja näeme selgemini, sest üks mees julges meid vaadata distantsilt.

Arthur Schopenhauer (1788–1860)

Filosoof, kes vihkas inimesi — kuid armastas tõde veelgi rohkem.

HIRMUVABA RAHVAS.

Me osalesime Ellega koosviibimisel ja improviseerisime Teemasid.  Ei olnud ühte peateemat ehk Loengut.  Mina isiklikult olen uurinud, et mis on inimeseks olemise Peateemad. Peaküsimused?  Tuleb välja, et neid on mitmeid ehk palju, kuid äkki neid ei olegi nii palju. 

Äkki ongi vaid üks põhjus, miks enamus ei saa pihta – mis siin planeedil toimub. See on minu põhiküsimus. Siin toimub palju ja päris põnevalt, selleks ma olengi siia tulnud. 

Mina sain eile ülihea kogemuse, sest  kõik inimesed tahavad teada – mis on Armastus. Mul on selle kohta palju variante ja seletusi ning ühele variandile sain 100 protsendilise vastuse. Panen selle loo lõppu, sest see ei ole nii tähtis. 

Hoopis vingem teema keris aga üles sellest, mida ma ka ise teadsin. Sellest, millest Elle on kirjutanud terve raamatu, aga et see nii fundamentaalne on, selleks oli tervelt kolme tundi tihedat arutelu vaja. 

Kõige tipuks sain ma teada, et ma ise olen selle teema enda jaoks juba üle kümme aastat tagasi ära napsanud, aga lahti harutasin alles eelmisel nädalal. 

Enamus inimesi arvavad, et Maailm on Reaalne ning kõik ilus ja inetu sünnib materiaalses maailmas – omast lollusest ehk improvisatsioonist. Kohe kui teema tuli arutamisele-harutamisele viskas mulle sellise Suure infolehviku silme ette. Me püüdsime terve seltskonnaga seda lahata. Mul, nagu alati, kerivad kõik  teemad  Õigetesse Sahtlitesse alles hommikuks. Kui öine, eeterlik inventuur on tehtud, siis See Keegi ajab juba hommikul vara silmad lahti, pistab kogu paki mulle „kätte“ ja ei jäägi muud üle kui kirja panna.

Üks fundamentaalsetest teemadest on – Elamine hirmu all.  Eestis on tehtud üks film, kus kõlas üks mõte, mille ma haarasin endale juba noorukipõlves ja kannan seda küsimus-mõtet siiani. Filmis Keskpäevane praam ütleb „praami põlema panija“. „Ma nägin ta silmis hirmu. Oi kui saaks kinni kogu maailma inimeste hirmudest, siis …. „  Selleks, et endale mingit eelist saada, näitas ta „punaste kaantega“ suvalist dokumenti. Nõukaaegne suurim hirm oli – kohata tegelast punasekaanelise dokumendiga. Üldiselt, mis siis tänapäeval ka teistmoodi on. 

Kui Elle raamatut lugesin, siis tundus see mulle – üsna tavaline. Justkui – kes seda siis ei teaks, ja nii ju ongi, ja ära ole jälle vandenõukas jne. 

Kurjam, aga et see on nii fundamentaalne, selle tunnetuse sain enda sisse eile.

ÜKSKÕIK millest Te/Me ka ei räägiks, alati on see seotud hirmuga. Hirmu, pelguse, arguse, ahnuse, tagasihoidlikkuse ja …  Kui palju selliseid sõnu me teame. Palju, liiga palju on neid toone ja varjundeid. Kui ma leian selle nimekirja üles, siis lisan. 

Iga väiksemgi kellelegi Vasturääkimine on Võitlus ja Vale.

 Kas ma pean siis Alandlikult kõigega nõustuma????  Ma ilmselt ei peaks kõikidele küsimustele vastama ja pane ise omad hallid ajurakud ka tööle.  

Me õigustame Igat Lollust, mida meile püütakse Pähe Määrida. Me oleme Ise pannud ennast Hirmutajate Vangimajja, ise paneme endale ahelad külge ja veel hullem. Me peksame kaikaga kaugemale neid inimesi, kes tahaks meid ahelatest lahti päästa. 

Koobas või vangikong, kus sa oled aheldatud seina külge, aken on sinu taga ja sa näed ennast ainult – Varjupildis koopaseinal. See ei ole minu mõte ja ma ei tea kust see on, aga ilmselt  üks kirjanik on selle lahti seletanud. Mina pole Orwelli lugenud, kuigi tean millest ta kirjutab.  

Eile oli arutlusel, et mis võiks vabastada inimest Totaalse hirmu alt.   Variante on mitmeid ja said need ka välja öeldud. On Inimese sees olevad võimalused, on reaalsusloomega seotud seletused (vaatleja efekt), on psühholoogilised seletused ja on olemas ka Konstantsed suurused. 

Mina räägin kohe sellest viimasest.  Konstantsed suurused ei muutu, see on nii ja jääb. Niipea kui hakata laveerima, hakkab – Tekkima Valem ehk muutuvad suurused teevad inimese peas pööraseid matemaatilisi arvutusi. 

Hirmu tekkimise ehk ka kaotamise Konstantne suurus on AUSUS.  Ausus ei ole Muutuv suurus. Üks tilk tõrva ja aususest pole enam juttugi. 

Me elame hoopis teises ajas, kus ausus ja au on pigem naiivsete jututeema. Kolme musketäri – kõik ühe eest. Või tänapäevane – Anname au!!!  Mida ja kellele me anname. Tsaariarmee aegsed ohvitserid saluteerisid – Tšest imeju – Mul On Au. 

Mul on au ehk ausus olla teiega koos ja rääkida teiega ausalt.

 Ma irvitan, ma lausa IRVITAN (ülima sarkasmiga) poliitikute lauseid, mis algavad sõnadega – Ütleme ausalt, et -  „see asi on nüüd nii“.    Mismõttes.  Mida te siis enne ütlesite ja mida järgmiste lausetega? Teadagi mida. Selle hetkel toimub sellise inimese peas Midagi, millest ma ei tea Mis ja Miks? See valetamise „ämber“ saab ilmselt ka neid aegajalt täis ja tahab tühjendamist. 

Aga Tavalina Inimene???  Me rääkisime pikalt ja laialt – kust maastmadalast juba  õpetatakse inimest, ütleme ühe ilusa sõnaga – Jahuma. Kas ema kõhus või ka veel varemast  geeniinfost. Jahuda ma võin veel palju, aga …  Mis võimalused on siin planeedil elamiseks.

1. See planeet on kutsekeskkool – nõndanimetatud Noortele Hingedele. Kiireimat meetodit arenguks pole Matrix või Arhitekt enne kasutanud. Vist. Kust mina tean, see puhas minu analüütika.

2.   Siin käivad aegajalt inspekteerimas, juhendamas ja õpetamas nn Vanad Hinged. Tundub loogilisena???

3.  Elamine Puhtas Valguse ja LausTões on – absoluut ehk siis Mis?  Midagi ei pea tegema, millegi peale ei pea mõtlema, sest valet ju ei ole. Mitte midagi ei toimu jne. No onju Igav. Isegi autokrossi ei ole seal.

 

See on siin nii briljantne Mäng, et mängi kuidas tahad ja mis mängu tahad, kui pikalt tahad ja mis emotsiooniga tahad.

Ja kui ei taha enam seda mängu mängida, vat siit tuleb Õpetus!!!  Astu Mängust Välja. Mis mängust ja Kuidas?

Omast Lollustest. 

Mina olen Imbetsill. 

Ja noid mänge on veel. 

Mina olen Haige. 

Mind ei Armastata.

Ühe lausega. Ma tahan iga teemaga jõuda selle Ühe Lauseni.

  Kui tahad Mängust välja ehk midagi muuta – hakka Ausaks. Valeta vähem, tsut-tsuti haaval ja sa näed kuidas elu läheb kergemaks. Need kes halvustavad ja kiusavad sind, sinu aususe eest – lase lahti, las minna, las tõmbavad. 

OK, sinu ümbert kaovad nii mitmedki inimesed, „kes siiani imesid sinu energiat“ ja sinul hakkabki kergem. Tulebki aeg kus sa hakkad nautima ÜksiOlemist- ÜksOlemist. 

 Minust ei saa veel nii „püha meest“ ja valgusolemit, sest ma ikkagi naudin põrisevaid asju ja Metalli.

Ma ei tea kas keegi enne mind on midagi sellist öelnud aga ma pidin paar päeva tagasi paberi peale panema rea, et oleks mulle ja talle see selge.

AUSUST EI TOHI KARISTADA.

 

Ma ei ole siiani kohanud Planeedil Maa – Mitte ühtegi Normaalset Inimest. Mina kaasa arvatud. Ja siis avastasin ma, et „mu lähedal“ on vähemalt 7 Persooni, kes on Absoluutselt Normaalsed, ilma ühegi veata. Need on tegelased minu „ulmeraamatust“ Armastuse Valem. Ja ma mõtlesin ka välja – miks nad on. Ma teen kohe hästi pika lause.

Sellel planeedil, minu planeedil Crackus, ei ole valet, sõdu ja karistusi; on  kerge telepaatiline side inimeste vahel ja nad märkavad valet kohe; neil ei ole midagi puudu ehk nad ei PEA tööd tegema aga kõik tahavad improviseerida selles, milles nad on tugevad ja tahavad ise teha; neil on ullult igav nende ülimas täiuslikkuses; nad on hirmuvabad kuni isegi sinna maani, et sukelduvad pea ees tundmatusse. AGA. 

Nad ei tea - mis on Armastus. Aga neil on - Suhe ja Täiuslikkus.    

Lugu läks nüüd pikaks ja Armastuse analüüsini ei jõudnud. Teen järgmise loo, või selle loo pikenduse, sis on teil mida oodata!!!