TEADUS

Lihtsalt panin endale siia üles, et teaks tulevikus viidata - millal Esoteerika, Müstika, Maagia ja Religioon - "kohtus Teadusega". 

Üks teadlane TEGI AVASTUSE. Ütle nüüd!!!???

 Loll Postimees oma musta taustaga ja arusaamatu kopeerimise võimalusega.  

Rootsi füüsiku pöörane väide: teadvus ei pruugi surres kaduda

• Suurte religioonide tekstid – nagu piibel ja koraan, kirjeldavad sageli just kõikehõlmavat teadvust.
• See võib olla sarnane hetk, mil inimkond mõistis, et Maa on tegelikult ümmargune, mitte lapik.
• Igaühe teadvus naaseb surres universaalsesse teadvusevälja, mitte ei lakka olemast, pakub teadlane.

Uppsala ülikoolis on sündinud idee, mis võib olla sama raputav kui omal ajal avastus, et Maa ei olegi universumi keskpunkt. Uus julge teoreetiline mudel, mille on kokku pannud ja esitlenud Uppsala ülikooli materjaliteaduse professor Maria Strømme ajakirjas AIP Advances, väidabki midagi samas kaalukategoorias: et meie teadvus on fundamentaalne alus, millest alles hiljem võrsuvad aeg, ruum ja mateeria. See artikkel valiti ka numbri parimaks teadustööks ja kaanelooks.Mis siis, kui reaalsuse vundament pole mitte aatomid ega kvargid, vaid hoopis miski, mida teadus on siiani pidanud vaid meie aju keemiliste reaktsioonide kõrvalproduktiks ehk teadvuseks?

Professor Strømme, kes iga päev sukeldub nanotehnoloogia ehk aine kõige pisemate osakeste maailma, on seekord teinud hiiglasliku hüppe skaala teise otsa – universumi enda sünni ja olemuse juurde.

Ta pakub välja täiesti uue raamistiku, milles teadvust ei vaadelda enam kui aju elektriliste impulsside «heitprodukti», vaid kui fundamentaalset välja, mis on aluseks kõigele, mida me kogeme: mateeriale, ruumile, ajale ja elule endale.Kas see on täiesti uus teooria reaalsuse ja universumi ehitusest?

«Jah, nii võib öelda küll,» kinnitab Strømme väljaande phys.org vahendusel, «kuid eelkõige on see teooria, kus teadvus on esikohal ning struktuurid nagu aeg, ruum ja mateeria tekivad alles seejärel. Tegemist on väga ambitsioonika katsega kirjeldada, kuidas meie kogetav reaalsus tegelikult toimib. Füüsikud nagu Einstein, Schrödinger, Heisenberg ja Planck uurisid sarnaseid ideid ja ma ehitan oma töö mitmele nende poolt pakutud rajale.»

Kvantfüüsika kohtub iidse filosoofiaga

Strømme on aastaid töötanud kvantmehaanilise mudeli kallal, mis seoks omavahel moodsa füüsika ja mitteduaalse filosoofia. Teooria nurgakiviks on idee, et teadvus moodustab reaalsuse algelemendi ja meie individuaalsed teadvused on vaid osakesed suuremast, kõikehõlmavast väljast. See on nagu ookean ja tilgad – iga tilk on eraldiseisev, kuid olemuselt siiski vesi. Selles mudelis saavad nähtused, mida praegu tembeldatakse «müstilisteks» või seletamatuteks – nagu telepaatia või surmalähedased kogemused – loogilise selgituse kui jagatud teadvusevälja loomulikud tagajärjed.«Minu ambitsiooniks on olnud kirjeldada seda füüsika keeles ja matemaatiliste tööriistadega,» selgitab professor. «Kas need nähtused on tõesti müstilised? Või on asi lihtsalt selles, et me pole veel teinud vajalikku avastust, ja kui me seda teeme, kas viib see suure paradigma nihkeni?» Ajaloost on teada sarnaseid suuri pöördeid meie reaalsustajus – näiteks hetk, mil inimkond mõistis, et Maa on ümmargune, mitte lapik, või kui saime aru, et Päike ei tiirle ümber Maa, vaid vastupidi.

Näiline mateeria ja teadvuse igavikulisus

Strømme usub, et see võib olla algus uuele viisile, kuidas vaatame universumit ja elusid, mida me arvame end elavat. Tema artikkel pakub välja mitmeid kontrollitavaid ennustusi füüsika, neuroteaduse ja kosmoloogia vallast. Seda tehes astub ta julge sammu väljapoole oma tavapärast materjaliteaduse uurimisvaldkonda. 

Üks intrigeerivamaid aspekte tema teoorias on surm. Mudel viitab sellele, et meie individuaalne teadvus ei lakka surres olemast, vaid naaseb universaalsesse teadvusevälja, millest see kord välja kasvas. Ka selle protsessi on ta formuleerinud rangetes kvantmehaanilistes terminites. 

«Olen materjaliteadlane ja insener, seega olen harjunud nägema mateeriat millegi fundamentaalsena,» tunnistab Strømme, «kuid selle mudeli järgi on mateeria teisejärguline – suur osa sellest, mida me kogeme, on taasesitamine või illusioon.»

«Minu ambitsiooniks on olnud kirjeldada seda füüsika keeles ja matemaatiliste tööriistadega,» selgitab professor. «Kas need nähtused on tõesti müstilised? Või on asi lihtsalt selles, et me pole veel teinud vajalikku avastust, ja kui me seda teeme, kas viib see suure paradigma nihkeni?»

Ajaloost on teada sarnaseid suuri pöördeid meie reaalsustajus – näiteks hetk, mil inimkond mõistis, et Maa on ümmargune, mitte lapik, või kui saime aru, et Päike ei tiirle ümber Maa, vaid vastupidi.

Näiline mateeria ja teadvuse igavikulisus

Strømme usub, et see võib olla algus uuele viisile, kuidas vaatame universumit ja elusid, mida me arvame end elavat. Tema artikkel pakub välja mitmeid kontrollitavaid ennustusi füüsika, neuroteaduse ja kosmoloogia vallast. Seda tehes astub ta julge sammu väljapoole oma tavapärast materjaliteaduse uurimisvaldkonda.

Üks intrigeerivamaid aspekte tema teoorias on surm. Mudel viitab sellele, et meie individuaalne teadvus ei lakka surres olemast, vaid naaseb universaalsesse teadvusevälja, millest see kord välja kasvas. Ka selle protsessi on ta formuleerinud rangetes kvantmehaanilistes terminites.

«Olen materjaliteadlane ja insener, seega olen harjunud nägema mateeriat millegi fundamentaalsena,» tunnistab Strømme, «kuid selle mudeli järgi on mateeria teisejärguline – suur osa sellest, mida me kogeme, on taasesitamine või illusioon.»

Lähenemine usule ja üldfilosoofiale

Kuigi artikkel «Universal consciousness as foundational field: A theoretical bridge between quantum physics and non-dual philosophy» on kirjutatud ranges füüsika matemaatilises keeles, leidub arutluskäigus selgeid paralleele mitmete maailma usuliste ja filosoofiliste traditsioonidega.

«Suurte religioonide tekstid – nagu piibel, koraan ja veedad – kirjeldavad sageli kõikehõlmavat, ühendatud teadvust. Nende kirjutajad kasutasid metafoorset keelt, et väljendada sisekaemusi reaalsuse olemuse kohta,» arutleb Strømme. «Varased kvantfüüsikud jõudsid sarnaste ideedeni teaduslikke meetodeid kasutades. Nüüd on aeg, et tõsiteadus – see tähendab moodne loodusteadus hakkaks seda tõsiselt uurima.»