KLASSIKOKKUTULEK.

 

Saku vana koolimaja.  

Käisin üle viieteist aasta klassikokkutulekul ja tekkis huvitav filosoofia. 

Kui ma kooli lõpetasin olin vist 16. Nüüd on kaaslased enamus 63-sed. 

Minu mäluehitus on selline - Tühja toru laadne, sest faktipõhine mälu on see, mis "ummistab ära" loomingulisuse. Nimede mäletamine on minu jaoks lausa piin. Nägusid tunnen ära aga nime juurde panna on ülimalt raske. Mõnda aega koos viibides juhtub aga kummalisus. Ma tunnen enamuste iseloomu ära. Kes oli kraade Toots, kes töömehelik Tõnisson, kes kaebupunn Kiir ja kes melanhoolne Arno. Igas klassis on ka oma Raja Teele. Aga miks on nii, et ilmselt me keegi ei mäleta ühtegi tütarlapse nime Kevades peale Raja Teele???? Vastus on üsna lihtne. Kirjanik oli meessoost. Kui sama loo oleks kirjutanud naine, siis oleks lugu olnud absoluutselt "teise tonaalsusega". 

Nüüd aga teemast mis mulle on südamelähedane. Maailm on virtuaalne. Kujud "meie elus" ei muutu absoluutselt, kui siis harva aga me ei märka seda. Me sünnime mingi - ühe programmi alusel. Me võime oma elu arendada, tegeleda paljude asjadega aga olemuselt jääb iga "põdur-vanur" ikka selliseks nagu ta oli nt kümne aastaselt. Keegi käib ninapüsti, keegi on "nukravõitu", keegi on rõõmurull või elumees, keegi on ja jääbki terveks eluks lihtsaks töömeheks. Aga üks kummalisus on ikkagi. 

Kohutavalt vähe on Intellektuaalsust. Inimestega ei ole Mitte Millestki rääkida. Kui mina küsin kellegi käest - kuidas sul on läinud, siis milline on vastus??? Proovige ise kellegi peal.   Enamus vastuseid mida mina olen saanud. 

Hästi! Tavaliselt! Ei midagi erilist! 

Jommaijoo, ma ei saa aru kuidas siis nii!!!! Kui teised minu käest küsivad sama teema, siis ma küsin vastu - kui pika aja jooksul. Sellest oleneb - Kui pikk on mu vastus. Ma võin seletada tunde. Näiteks viimasest kuust räägiks ma terve õhtapooliku ja teised ei saaks sõnagi rääkida. Miks? Kas neil pole siis midagi toimunud või nad ei oska kirjeldada, või nad ei pane Suurt Pilti kokku. 

Üks lahe termin on selle kohta - Aga äkki nad naudivad sellist elu, kui midagi ei toimu.  Mul on üüratult keeruline hoomata, kuidas saab meesterahvas nautida elu kui - ta on siiani nt poissmees ja on olnud kogu elu Raamatupidaja???!!!!  Nautida tiksumist???? 

Mitte keegi ei suudaks sellist varianti ära seletada ja ka mina. Aga virtuaalsusega saab ka selle.  

Kõik need loomingulised Tootsid on Mängurid aga Tiugud ja Visakud on programmid, tööinimesed, boirobotid. Ka need tegelased on ülimalt vajalikud, sest kesse meil ikka siis numbreid kokku lööks, kes kanalisatsiooni puhastaks, prügi veaks või poes vorsti kaaluks. 

Kõige raskem on Ennast Mäletada. Tunduks nagu oleks me nende paljude aastakümnete jooksul nii "arenenud" ja vanemaks muutunud, aga ise me ennast ära ei tunne, et sisult oleme me ikka need samad kümneaastased. 

Ka teine küsimus, mida ma tavaliselt esitan "teravamatele pliiatsitele" on see, et - mida sa teeksid kui sul oleks piiramatud võimalused. Teate mis välja tuli. Ka see inimene, kellel on 63 aastaselt miljonid "soki sees", ka tema ei oska teha mitte midagi erilist. Ikka vaid Tavalist. 

Iva on siis milles??? Hunt Kriimsilmas, kellel on üheksa ameti (ja kümnes ei ole mitte nälg). 

On NÄLG. Nälg seikluste järgi - mängur. 

Junsu tahtis raamatuid lugedes saada James Cookiks ja läks merekooli. Nõukaaegne drill aga ei meeldinud ja temast sai kutsekas traktorist. Edasi põllumajandusinsener ja põllumees. Siis autosportlane ja Soomest autode tooja ning remontija. Siis 16 aastat palkmajade tootja-ülemus. Siis toidutehnoloog. 

Kõrvalt veel Alternatiiv - ajaloolane, meditsiin, teadlane ja filosoof. Jne jne jne. Lõppu igatahes ei paista. 

Igal teemal,  iga erineva inimesega võin ma rääkida tunde, päevi ja aastaid. Miks???   

Programm, selles elus, on selline ja see muutub kah kogu aeg. 

Kohata elu jooksul inimest - kellegi on millest rääkida - on absoluutne õnnistus. 

Mul on selliseid kamraadesid. Neid ei ole palju aga polegi vaja. Piisab mõnest ja meil on millest rääkida.