TULEWIKU KOOL JA KASWATUS

RAHWA ÜLIKOOL  Nr.5

Maailma ja Inimesesoo tulevik.

Wäljaantud:  Haapsalus aastal  1910.

 

TULEWIKU KOOL JA KASWATUS.

Jehan van der Straaten. 

Kord elas üks wana ja tark mees, kes peaaegu niisama wana oli kui mägede ladwad. Ta oli nii tark ja tal oli nii suur wõimsus, et kõik päkapikumehed, muruneiud, maa-, mere- ja metsahaldjad tema sõrmenäituse järele talitasiwad ja ta käskusid täpi pääl täitsiwad.

Aga sa jumaluke! Ta oli juba liiga wana, et ta neist kellegist enam aru ei saanud. Üksgi päkapikumees ega haldjas ei suutnud tema huuleid naerule meelitada, üksgi näkk teda enese weiderdustega rõõmustada ega üksgi muruneid temale enese iludusega meeldida. Tema oli liiga wana ja see oli wäga halb, seda halvem veel, et ta mõnikord häämeelega oleks näinud, et ta nendest olewustest weel uuesti oleks wõinud  aru saada. Sellepärast hakkas ta arwama, et ta neist ehk wast siis jälle wõiks aru saada, kui ta nende pääle  lapse  silmade   läbi waataks. Ja ta läks lapse juurde ning ütles: „Armas, kallis lapsuke, lase mind korraks sinu silmade läbi ilma ja elu waadelda!“

Lapsukene kostis: „Miks mitte !“  Ja siis püüdis wana tark mees armsa, lahke lapsukese silmade läbi waadata, aga ta ei wõinud midagi näha, sest temal puudus lapse hingest aru saamine, millega see rohkem näeb, kui lihase silmaga. Weel wähem kui enne, wõis ta lapse silmade läbi waadates päkapikumeeste ja näkkide naljatustest aru saada ning muruneidude iludusest rõõmu tunda. Siis kahwatas ta nägu surnukarwaliseks, ta huuled ja käed wärisesiwad ja ta ütles: „ Minu aeg on ümber, nüüd on sinu kord!“  Ja armas lahke lapsukene oma koidusilmadega oli rõõmus ning õnnelik ja tundis, nagu oleks kiwine raskus tema rindade päält mahalangenud. 

***** 

Paremini ega mõjuwamalt, kui  James Arthur Colton seda nende wäheste ridadega teeb, mida oma artikli algusesse paigutasin, ei ole wõimalik seda uskumata mõttelagedust enesele ettekujutada, millega meie koolitajad  - ei, meie õpetuse- ja kaswatusewiisid lastega ümber käiwad, kelledest nad kutsutud on    mehiseid   mehi    üleskaswatama.  

Nõndanimetatud „kaswatuse“ wangikuubes jäeb praegusel ajal lapseliku waimu elewus hoopis kängu. Luuleline kujutluswõim ehk fantasia, mis nooresoo kaunim warandus on, köidetakse kammitsasse, - ta ei tohi jumala pärast tiiwu lehwitada.  Mõtted, mis noorest hingest, jumal teab missugustesse kaugustesse püüaksiwad tungida ja kõike seda saladuslikku, mis teda ümbritseb, ära mõista, seatakse külma ja surnud kirjatähe kinni – kirjatähe külge, mille ümber meie praegune kaswatusewiis nagu nõiaringis keerleb. Selle asemel, et koolitaja lapsi peaks mõistma, nõutakse, et lapsed koolitajat peawad mõistma, mis juba üksinda meie praeguse õpetuswiisi ja kaswatusesysteemi täielist meeletust ja lollust tunnistab.

      See ei ole sugugi paljas  juhtumine, et just kõigekuulsamad mehed enamasti kõige halwemad õpilased oliwad s. o. n i i s u g u s e d õpilased, kes teiste hulgast hooletuma õppimise, rahutuma oleku ja suurema elewuse, seega siis halwema ülespidamise ja tähelpanewuseta wäljapaistsiwad, mis juures aga koolitajad kõige päält nende kiirmõtlemise wõimet ja kärmet arusaamist silmapaari wahele on jätnud. Kõik ülemal nimetatud wead ja puudused tulewad enamasti – muidugi mitte alati – just laste suuremast waimlisest elawusest.

Elawa waimu asi ei ole mitte raamatu juures rahulikult istuda. Lapse elaw loomulaad ei luba teda mitte tundide kaupa ühe koha pääl konutada. See ei ole tema asi, sääl ikka ja ainult ühe ja sellesama raamatu lehekülje pääle üksisilmi wahtida, kus ta silm wälja kaugele kipub, kus nii palju ilusat, mõistatuslist ja teaduwäärilist näha on, - ei, ei laps tahab ja peab iseenese seest wälja lendama, ta tahab nõnda hingetõmmata, nagu süda kutsub, ta tahab ise oma kopsuga hingata, ta ei taha et teised temale õhku sisse pumpawad, - õhku, mida ta sissehingata tahab ja sissehingata tohib.

      Õnneks, hakkab arusaamine meie praegusete kaswatuswiiside meeletusest ja sõgedusest ikka enam ja enam maad wõtma, nõnda et see aeg kül wist enam kaugel ei ole, kus see hädawarese pesa, mida meie „kooliks“ nimetame, iseenesest sisselangeb ja tema waremetest mõistusetempel auulises hiilguses üles tõuseb. Selleks pole misgisugust rewolutsiooni tarwis, - ta tuleb iseenest.

    Alles aegamööda hakkawad inimesed arusaama, et nende eneste sees tundmata jõud peituwad, mis aga suurema hulga sees täitsa uinuma jäewad, nii et inimesel enesel nende olemas olemisest aimugi ei ole, ja kui nende jõudude imelist mõju kellegi juures nähakse, siis seda peaaegu üleloomulikuks asjaks peetakse. Pääle selle saawad inimese enese sees needsamad imed sündima, mida meie päewapealt teaduses näeme sündiwat. Nagu see kahtlemata õige on, et meie praegusel ajal maailma ja tema wärwisi hoopis teisiti näeme, kui inimesed neid tuhandete, kümnetetuhandete ja sajatuhandete aastate eest nägiwad, ja nõnda kui meie silm alles aastakümnete eest esmalt kunstis ja pärast looduses wioletikarwalised kiired ülesleidis, nõndasamati ei ole ka miskisugust kahtlust selle kohta, et warem ehk hiljem ka X – ja teised kiired meie silmadele nähtavaks saawad ja et meil wõimalikuks saab oma silmawaatega mateeriast läbinäha.  Wõib olla, et meie sealjuures iseäralis optika riistu peame tarwitama, nagu meie praegugi mõnesugusi nägemise wigasid prillidega peame õiendama; wõib aga ka olla, ja see on palju tõenäolikum, et meie silm enesele ise need omadused omandab.

    Aga mitte üksi meie lihalik silm ei saa ennast selles sihis teritama ja täiendama, waid seda saab ka meie waimlik silm tegema. Talurahwal on wana sügawalt sissejuurdunud arwamine, et lastel sündides juba kõik selle ilma tarkus olemas olla, mida nad aga enne jälle äraunustada, kui nad niipalju rääkima on jõudnud õppida, et seda meile oskaksiwad jutustada. Nii lapselik kui see arwamine ka on, siisgi peidub temas sügaw tõde. Meie õpime wäikset ja tühist, et suurt ja wägewat, mis meie sees peidub, - unustada. Meie õpime ja meid kaswatatakse oma sisemiste jõudude surmamiseks. Meie meeled kaotawad terawuse, ja isegi oma liikmeid õpime ühekülgselt tarwitama.

  Terawa nuuskimismeele, mida meie metsarahwaste juures imestame, on kultura meie juurest juba täitsa ära häwitanud, ka haisutundmine läheb meist kaduma, lühike nägemine wõtab wõimust, tundmisemeel, on meil tuimaks ja nüridaks läinud ja kuulmismeel tuhandesuguste mürinate ja kärinate sees nii tühmaks jäenud, et õrnu peenikesi helilaineid enam sugugi ei märka. Kui lugu juba meie jämedate meeltega niisugune on, mida meie wägiwaldselt oleme kõdunema pannud, missugune peab ta siis weel meie peenikeste ja kõige peenemate meeltega olema! Meie oleme tõepoolest niikaugele jõudnud, et meie peenikeste waimliste meelte olemas olemist eneste juures juba mahasalgame.

   Just lapse juures on aga peenikeste waimliste meelt ehk hingekeelte wärinad iseäranis elawad ja wastuwõtlikud ning häda sellele lapsele. Kelle hingekeelte wärinad ühtegi wastukaja ei leia. Kõige pahem selle juures on just see, et wastukaja wäga raske on ülesleida. Nii raske, et julgesti wõib öölda, et miljonide laste hulgas mitte ühtegi lapse hingekeelte helin õiget arusaamist ei leia, ega niisugust wastukajawat keelt suure „elukandli“ päält, mida ta hing otsib. Niisugune troostita olek, kus lapse hinge see tundmus täidab, et keegi teda ei mõista ega keegi temast aru ei saa, wõõrutab teda ka teiste tundmisest ja arusaamisest ikka enam ja enam ära. Teised jälle, - ja see on kaugelt suurema hulga laste saatus, - kastawad endid äraneetud „igapäevasuse“ põhja ega jaksa säält elutühjuse merest, kus sees suurem jagu inimestest endi päewi surma poole saadawad, enam iialgi wäljatulla. Nõnda on siis „igapäewasus“ just nagu elu-normiks, kawaks ja mõõdupuuks saanud. Allpool mõõtu on kõik need olemused kes kas päriwuse, haiguse, puuduse, halastamatuümberkäimise jne. läbi totraks jäenud. Päälpool mõõtu, see tähendab: just niisama korrawastalised ja kuldselt keskteelt kõrwale sattunud olemused on geeniused ehk – narrid. Aga keegi inimene ei tea ega aima seda, et just kõike ümbritsew, tegew ja loow waim, et just geenius looduskorraline ja normalinimene on.

I g a  l a p s  s ü n n i b   g e e n i u s e n a  i l m a l e, wäljaarwatud  üksi need, kes kidunemist wanematelt on pärandanud.

Seepärast ei ole sugugi waja geeniust lapse sees ülesäratada: ta on juba enne ärkwel, ta püüab kõigest jõust ennast awaldama ja ilmutama hakata, aga ta saab – s u r m a t u d!

  Laps saab inimeseks ( ! ) kaswatatud.  Igapäewa-inimeseks ilma kõrgema mõttelennuta, ilma energiata, ilma iseteadwuseta ja algtuswõimeta. Juba meie kodune kaswatus paneb sellele aluse ja kool annab lapse geeniusele – armupiste (surmahoobi).

  Et asja arusaadawamaks teha, toome uuemast teaduslisest  leidusest – traadita telegrafist (raadio) – näituse.  Transmitterist ehk wäljasaatmise aparaadist läheb sõnum välja. Hertzilained wiiwad teda edasi ja ta otsib niisugust retsiwert ehk wastuwõtmise aparaati, mis temaga ühte healde on pandud. Leiab ta niisuguse, siis saab sõnum kuuldawaks ja ta on oma otstarbe täitnud: saadetud sõnum on kohale wiidud ja säält saab uus sõnum jälle tagasi saadetud. Kahewaheline läbikäik on awatud ja üksteisest arusaamine loodud. Wõtame aga näituseks, et retsiwer (wastuwõtmise aparat) ei tööta, olgu et ta rikkis on, ehk et ta teistwiisi healde on pandud, wäljasaadetud sõnum piirab, lainetab, wõbiseb ja heljub retsiweri ümber ja rändab läbi terwe ilma, aga kuskil ei kuulda ega mõisteta teda. Wäljasaate aparatist saadetakse ikka uusi sõnumeid tagajärele mis vastukaja otsiwad, wastust nõuawad, aga kõik ilma asjata. Wiimaks raugewad sõnumisaatja himu ja jõud, ta tüdib ja wäsib ilmaaegsest otsimisest. Rõhutud tundmusega jäetakse aparat seisma ja roostetama, ehk olgu siis, et ta teistwiisi healde pannakse, kus juures ta enese algupäralised helid kõrvale heidetakse ja teda nende helide järele ümbertehakse, millede tarvis retsiwerisi hulgana olemas on.

Antud näitus on selge ja arusaadaw, sest meie hing ei ole õiges mõttes muud midagi, kui kõige peenem aparat, mis kõige peenemate helide pääle on healde pandud. Ilma kahtlemata tuleb kord aeg, kus meie selle aparati tundmise peensusest aru hakkame saama, - see aeg, kus hinge peenikene mehanika meie eest enam lukkupandud mõistus ei ole vaid kus hinge ja waimu täielise arenemise pääle päärõhku pannake.

  Meie seisame praegu mõtetelugemise ees nagu mõne tundmata wõõra ja arusaamata asja ees. Kas on aga keegi millalgi last ehk terwet laste salka muinasjuttude kuulamise juures tähelepanud? Ons keegi seda waadanud, kuidas nende hinged jutustaja huulte küljes ripuwad, kuidas nad tema huultelt igat sõna ära lugewad. Kuidas nad selles mõttemaailmas, mis neile muinasjuttudes awaneb ja mida nad omaks mõttemaailmaks tunnewad, elawaks saawad ja waimustust leiawad. See tunnistab meile, et luulekujutus ehk fantaasia on see riik, milles laps piiramata wõimuga walitseb. Tulewase kaswatuse esimeseks eesmärgiks peab olema seda tundma õppida, aga mitte temale piirisi panna. Mida suurem fantaasia on, seda suurem on ka waimline arusaamise wõim neid muljesid, mida waim enesesse wastuwõtab, ümbertöötada ja uuteks kujudeks ümberluua.

Seepärast peab kooliõpetaja lapse waimu sisse tungima. Peab kõik tema hingeliigutused ja hingekeelte wärinad mõistma ja teadma, kui palju „muljendusi“ s.o. kui palju teadust ta  s e l l e l e hingele toiduseks tohib anda. Kui palju ja missugusi teadusi, sestnagu iga kõht kõike toitusi ei jaksa äraseedida, nõnda ei jaksa ka iga waim igast teadusest jagu saada. See pärast peab tulewane kaswatustöö ka palju waremalt algama kui praegu. Ta peab elu esimesest päevast algama ja kooliõpetaja ei ole sääl juures mitte õpetajaks, waid õppijaks. Ta peab oma hooleks antud lapse kõige wähemaid ja peenemaid hingeliigutusi tundma õppima ja peab teadma missugusele teisele kooliõpetajale see ehk teine laps edasiõpetamiseks tuleb anda, et waimlise energia warandust, mis lapse hingepõhjas peidub, kasutoowaks teha, sest mitte iga kooliõpetaja ei ole iga lapse edasiõpetamiseks kõlbuline, mitte iga kooliõpetaja hing ei tunne iga lapse hingekeelte wärinaid ühesuguse selgusega.

   Niisuguse hingede wastastikulisetundmuse pääle peab kõik tulewane kaswatus ja koolitamine rajatu saama. Kooliõpetaja teadmised ja tundmused peawad lapse hinge sisse minema ja just nii parajal mõõdul, et lapse hing üleliigdusest koormatud ei saaks, waid et tale just niipalju antaks, kui palju tema enesele sellest jäedawaks waranduseks wõib tallele panna. Õpetus ise ei ole muud, kui wastastikune kõnelemine ja mõtete wahetamine, nõnda et päältkuulajal raske on wahet tehe, kumb õppijaks on, kas õpetaja wõi – laps. Igasugustele waimu- ja hinge omadustele ja oskustele antakse wäljaarenemiseks awarust ja mahti. Ühelegi ei tehta kitsendusi ega takistusi. Lapse waimujõudude kallal ei pruugita mitte enam wägiwalda nagu praegu, waid tulewane õpetus on wabastamise töö, mis waimu igasugustest köidikutest lahtipeastab, kuna praegune kaswatus ainult waimlisi pärisorjasi walmistab.

  Seeläbi peaseb aga üks suur energia aimamata tugewusele, nimelt: t a h t m i s e j õ u d, ja see jõud saab imet tegema, imet, mida enne ei ole nähtud, aga mida sellepärast enam imeks ei peetagi, et ta iseenesest mõistetawaks nähtuseks saab. Mitte kellegi eest, kes n õ n d a  on kaswatatud ja koolitatud, ei jäe ükski teise inimese mõte, kui see aga tema wõimete piiris heljub, arusaamatuks, waid seisab tema waimu ees niisama selgelt, nagu lahtilöödud raamat. Arusaamatused inimeste wahel kaowad ära ning sellega ühes kahtlused ja hingewõitlused. Oma jõuetuse rõhuw tundmus kaobära ja kõik need geeniused, kes praegusel ajal kas suutumaks läbikukuvad ehk niisugusel tööpõllul töötades, mis nende hingele wõõras on, ainult igapäisteks keskmisteks kuulsusteks tõusewad, saawad tulewase kaswatuse ja õpetuse abil kõik suurteks kuulsusteks tõusma ja ülesehitawat tööd tegema, niisugust tööd, mida nende oskusewõim ja tahtmine neid tegema sunnib. Igaltpoolt imeb waim enesesse uut toitu. Misgi mulje ei lähe kaduma, waid saab waba tahtmise suggestiiwse jõuga nagu raudse krihvliga hinge sise kirjutatud.

  Meie kõik teame, et see mida häämeelega õpitakse, meile jäedawalt meelde jäeb. Ainult jäedaw asi kannab jäedawat wilja ja jäeb meie eluaegseks omanduseks. Raudselt „sina pead“ sistemil, mis meie praegustes koolides walitseb, on see kurb tagajärg, et meie seda, mida koolis sunduse abil õpime, ainult selleks õpime, et seda elus kohe äraunustada aga mitte, et seda meeles pidada.  Miks? Seepärast et ta eluga sugugi kokku ei passi, waid temale täitsa wõõras on ja wõõraks jäeb.

   Teatawasti, nagu Saksa õpetlane prof. Dr Rosenfeld kirjutab, on üks selts lapsi juba ammusest ajast nõnda kaswatatud, nagu ma ülemal lühikestes joontes näitasin, nimelt need lapsed Tiibetis, keda Dalai-Lamaks  ja Bodhisatwa ülempreestriteks seatakse. Nende kaswatajad walawad õpilaste hingedesse just sellesama waimu, mis nende eneste sees tegew on. Seepärast ei ole sugugi liialdatud, kui ülemal nimetatud õpetlane tõendab, „et Dalai-Lama silmawaate ees iga hinge päält kate mahalangeb, nii et keegi tema ees oma mõtteid warjata ei saa. Asjata waew on sõnade abil mõtteid warjama hakata, sest enne weel kui sõna huulelt kuuldavale tuleb, annab ta sulle juba wastuse.“

Tema juures on hinge- ja waimujõud kõige kõrgema pingutuseni kokku kogutud ja seepärast on siis ka mõlemad nii peenelt tundlikud, et nad ka kõige tasasemaid wärinaid, mis teise hingepõhjas liiguwad, selgesti tunnewad.

 Et ka meie hingeteadlise kasvatuse abil kõik salalised hingejõud, mida aastatuhandete jooksul meie sees wägiwallana on allasurutud, tegewusesse wõime panna ja nende abil sedasama kätte saada, mida Dalai-Lama juures imestame, on selge. Ja et praegused koolimüürid langevad ning nende, kui waimu sunnitöö wangikodade asemele wabad lilleaasad tekivad, kus lapse hing kooliõpetaja käekõrwal loodusest enesesse jõudu ja iludust joob, on kindel. Kas selleks aga weel sada aastat tarwis läheb, enne kui niikaugele jõuame, on wäga küsitaw, sest eeterilainetel, mis meid ümberpiirawad. On juba uus tuhandeaastane riik – lapseriik, õige inimesesoo riik – tulemas.  

*********

Selline lugu siis sajanditagusest ajast. Paljudele võib selline „õigekirjutus“ vaeva valmistada. Mulle isiklikult aga meeldib see väga. Reeglid kus reegleid ei ole. Tihti heidetakse ka mulle ette minu keerulisi lause ehitusi. No aga sellisele tasemele meie põlvkonnad ei jõua ilmselt kunagi. Taandareneme lihtlausete lugejateks. See lugu on võetud ühest raamatukesest milles on rohkem lugusid, üsna kummalisi mõttekäike, milline võiks elu olla saja aastapärast. Palju selles raamatus on tõeks osutunud. Näiteks lugu, kus kirjeldatakse vestitaskus kantavat traadita telegraafi ja muid eelmise sajandi alguses leiutatud „mehanismusid“, mis tänapäeval kergendavad meie elu.

Selle loo trükkisingi siia sellepärast, et lausa kahju on sellistest suurtest unistusest.

Saja aastaga ei ole juhtunud koolihariduses midagi paremuse poole, pigem on hullemaks läinud.