KELLEGA SA RÄÄGID???

Enamus teooriaid ja jutte on väga keerulised. Need on nii keerulised, et neist on kirjutatud triljoneid raamatuid, alates Sokratesest, tänapäeva kvantfüüsikaliste lugudeni välja. Kui mina uurin erinevaid asju, siis pikema aja jooksul selgub nii mõndagi.

Mulle tuli kaks episoodi.

Üks mõttepilt - Romantiline õhtusöök. Kaks inimest hoiavad  kätest kinni ja vaatavad teineteisele silma.

Teine oli ajalehe uudises – türgi abielu koodeksist - „kaks matsu on naisele – ravimiks.“

Neist kujunditest tekkis mul küsimus. „Mis hetkest, ja miks, lasevad kaks inimest kätest lahti, silma enam niimoodi ei vaata ja hakkavad liikuma – „türgi abielukoodeksi“ poole?“

Tundub kummaline näide, kuid millegipärast tundub mulle, et sellise skeemi järgi kulgeb kogu meie elu ja erinevad eluetapid ning valdkonnad. Lihtsam, ehk absurdsem, selleks on väljamõeldis – armastus. Tuleb – läheb – ja vahest läheb jäädavalt. Mingit muudmoodi, eriti loogilist, ei suuda keegi välja mõelda. See ei sobi mulle ja minu loogikaga.

Loogiliselt, peab igal asjal olema põhjus, tegevus ja tagajärg. Juurdlesin ja sain sellise mõttekäigu. Kui jätta hetkeks välja müstika ja sellised terminid; armumine, armastus, hing ja vaim, muidu läheks liiga keeruliseks.

Inimesel on aju, koos kahe erineva ajupoolkeraga. See on siis, kõigile teada-tuntud duaalsus, kahetisus ja vastandlikkus. Inimese vasak pool tegeleb arvutamise ja teine pool tunnetuse, vaimsuse ning ilumeelega. Kuidas inimene oma peas võiks tekitada erinevaid mõtteid. Vasak pool arvutab 2+3=5. parem pool vaatab lille – sinine, ilus. Terviklik aju aga liidab, lahutab ja korrutab pidevalt mõlemat poolt. Kuidas?

Üks variant. Kus on selline koht või organ, mis need erinevad tehted ja tunded kokku miksib. Kas need voolavad ajupoolkeradest välja ja segunevad mingis närvi rakus ning tekitavad kokteili – juhuslikult.

Või teine variant. On veel mingi organ, närv, või punkt kuhu siseneb informatsioon ning seda töödeldakse. Esimene variant ei ole loogiline, sest sellisel juhul me räägiks ja mõtleks elust ja kõigest muust – ausalt. Meil puuduks valetamise võime ja  teatud informatsiooni filtreerimise võime, ning see on siis see info, mida me välja ei ütle – pigem valetame. Mulle meeldib teine variant. On mingi mikser ja sõel, näiteks käbinääre.

Kui ma tahan teise inimesega rääkida, siis ma võtan infot mõlemast ajupoolest, segan ja reastan seda ning ütlen välja OMA arvamuse ja kujutluspildi. Teine inimene laseb selle informatsioonilise helivõnke oma mikserisse ja üritab seda lahti harutada, oma kahe ajupoolkeraga, vastavalt sellele millise kujutluspildi tema lõi. Olemasolevate algandmetele, kogemustele, teadmistele, tarkusele, loogikale, tunnetusele, ilumeelele ja valetamise filtrile. Siis see aju üritab, justnimelt üritab, aru saada – dešifreerida, teise inimese heli, miimikat, hääletooni, keha keelt ja usaldust, ehk valetamise filtrit. Mina ei suuda ette kujutada aju info töötlemise mahtu – 10 miljardit tehet/sekundis, nagu teadlased väidavad.

Nüüd kui teine inimene minule vastab, siis kogu protsess toimub samamoodi. Me oleme harjunud mõttega, et mina kui inimene – räägin teise, kui inimesega. Üks punkt – suu, räägib triljon astmes triljon minu mõtet/arvutust, sama suure teise inimese infokogusega. Kuid!

Kui mina räägin, siis ma võtan osa vasakust ja teise osa paremast poolest. Sama on teise inimesega. Siit tekib küsimus. „Kellega ma räägin – tegelikult?“  

Kui ma saan rääkida ilma kahetisuseta, siis on asi lihtne.

Teeme mõttes neli paberilehte. Kahe peale kirjutame 2+3=5 ja teiste peale joonistame sinilille. Teeme asja ära ka praktiliselt. Tõstame üles lehe 2+3=5 ja mõtleme koos selle peale. Kui mingit muud mõtet samal ajal ei tule või siis mõlemad kordame mõttes, või isegi kuuldavalt seda tehet, siis me mõlemad oleme kõige täiega vasakus aju poolkeras.

Üles tõstes lille ja seda vaadates oleme paremal poolel. Imelihtne – kaks tehet. Kuid niipea kui me hakkame vehkima kord ühe ja siis teise lehega! Mis toimub? Ja niimoodi triljon korda sekundis.

Me ei saagi kunagi teisest inimesest aru, sest me ei tea „KELLEGA“ me räägime.

Vasak paremaga, vasak vasakuga, parem vasakuga või parem paremaga.

Selline „teoretiseerimine“ tundub suht naiivse ja mõttetuna, kuid!

Kõik, ABSOLUUTSELT KÕIK, meie igapäevased tegemised käivad tegelikult kogu aeg sellise skeemi järgi. Mitte keegi ei kuule tegelikult seda, mida teine inimene räägib.

Ta paneb nähtamatutest helilainetest, mis põrkuvad meie kõrva trumminaha pihta, ja neist tekkinud elektrilistest impulssidest, mingis imelikus mikseris kokku – jäljendi. Seda jäljendit aju töötleb ja võrdleb ning tekitab teise inimese jutust, oma peas, kujutluspildi – OMA KUJUTLUSPILDI. 

Me ei kuule inimest, vaid me näeme temast kujutluspilti, oma peas.

Mis teie sellise kirjeldusega peale hakkate, seda mina ei tea. Mina igatahes üritan pidevalt mõelda ühe poolega korraga.

Kui on reaalne-materiaalne probleem, siis kasutan loogikat. Kui vaatan filmi või muud parema poole staffi, siis üritan sellest aru saada „kunstilisemalt“.

Nüüd jääb igaühele arutuseks küsimus. „Mis on siis, kui kaks inimest on käest kinni ja mis juhtub, kui kätest lahti lasta!“

KAS MAAKERA ON LAPIK.

 

Pikka aega ei ole ma siia blogisse kirjutanud. See ei tähenda seda, et ma poleks midagi kirjutanud või poleks millest kirjutada. Ma lõpetasin oma raamatut ja siis leidsin ka interneti avarustest teate, et www.ulme.ee korraldab ulmeliste lühijutustuste võistluse. Nagu juba varemalt mitme minu raamatu ja enamuse lühijuttudega on juhtunud. Teen hommikul silmad lahti, lasen mõtte lahti ehk jooksama ja siis ta ongi kohal. Tegevus, tegelased ja tihti ka pealkiri. Seda lühijutustus ei saa ma siia veel üles riputada, sest nii on võistluse reeglites kirjas. Tuleb oodata aprillikuuni.

Selles lühiloos siin kirjeldaks aga hoopis teist teemat. Õigemini jälle mitte ühte vaid mitut. Inimesel on kaks ajupoolkera – väidetavalt. Ühtegi teooriat, fakti ja uskumust me reeglina ei saa otseselt ära tõestada. Niipea kui hakkan uurima mingit konkreetset asja; et seda reaalselt saab tõestada, vaid oma keha peal või siis erinevate elus toimunud sündmuste juhtumisest. Millegi muuga ei saa eriti midagi tõeks võtta.

Meil on siis kaks ajupoolkera. Üks loogilisem ja teine loomingulisem. Teadvusega tegelejad ja nende õpetajad püüavad mulle väita. Et vasak ajupoolkera ehk siis loogika, ei ole väga – tunnetuslik ehk siis tõeselt võetav. Pidevalt korrutatakse, et peaks avardama oma meelt ja tunnetust. Minusse aga tekitab selline soovitus – loogika vea. Pärastpoole toon mõne illustreeriva näite, kuid siia panen enam-vähem lõpptulemuse. Meil olla puudus – tunnetusest. Enamusel meist selline tunnetus on, kas – väga mannetu, vähe usaldusväärne või puudub märkamine sellest sootuks.

Meie/mina ei saa tunnetust – lõpuni usaldada, kogemuste puudumisest. Ma pean sellega tööd tegema ja ilmset kunagi selle usaldusväärsuse protsent kasvab.

Mina isiklikult töötan ja arendan hoopis teist ajupoolkera – loogika poolt. Kui meil kehtib põhjuse ja tagajärje seadus, siis kehtib ka tasakaalu printsiip. Kui üks ajupoolkera ehk siis loomingulisus läheb liiga võimsaks, võib tasakaal paigast nihkuda ja meist saaksid mingid - pilvepiiril hõljuvad „ingliinimesed“.

Lugesin pisteliselt filosoof Platoni – Sokratese lugusid. Filosoofid, omal ajal, arendasid oma raamatutes teooriaid läbi loogika. Kas teadmiste hankimine läbi faktide ja loogika on ikka ehtne ja tulemustandev. Mina väidan, et see on vaimse arengu ja tunnetusliku tajumise arendamiseks – hädavajalik. 

Inimene mõtleb kahe ajupoolkeraga korraga. Selleks, et saada reaalsusest - meie erinevate meelte abil tajutavast reaalsusest – aru, peavad meie mõlemad ajupoolkerad arenema koos. Võrdselt, sama kiiresti ja sama mahutavaks. Kui me punnitame saama teadlikuks, vaimseks ja avardunuks, vaid parema ajupoolkeraga, siis jääb teine poole ehk loogika kängu. Kui ma vaatan mind ümbritsevaid inimesi. Alates lihtsatest töölkäivatest inimestest; edasi, vaimsusega tegelejaid, reaalselt mõtlevatest kuni usklikeni välja. Religiooni inimestest, „Kuu-kummardajate“, esoteerikute ja selgeltnägijateni välja. Siis ma märkan jätkuvalt seda, et nende tegevustes, juttudes ja filmides esineb vigu, topeltvigu, hämamist, valetamist ja mis peamine, neist jooksevad pidevalt läbi loogika puudused – loogika vead.

Ükskõik millist fakti või teooriat ma ka ei uuriks, need kõik, ei ole lõpuni – loogilised. Minul on seda väga lihtne endale tõestada.

Viimase minu raamatu, „Põrguliselt esoteeriline raamat“(ilmub ilmselt veel sellel aastal) teemaks on – valetamine. Valetamise ülesleidmine ja endale tõestamine läbi – alternatiiv ajaloo. Selle uurimuse ajal sain ma faktiliste tõestuste ja loogika abil aru, et 99.99999…%  meile tutvustatavast ajaloost, on mingis nüansis – absoluutne vale. On fakte, mida meile räägitakse, kuid täpsemal uurimisel selgub, et see polegi tõene fakt ja seda fakti ei olegi meil – MITTE MILLEGIGA -  tõestada. Enamus ajaloost on väljamõeldis, muinasjutt ja – entusiastlike inimeste – ajaloolaste soovkujutelm. Lugege muuseumides tutvustatavaid silte ja märgake kui palju on nende peal sellist teksti. „Arvatavalt“, „umbes sellest ajast“, „mütoloogiast tulnud“, „10000 aastat tagasi“, „ enne meie aega“, „tõenäoliselt“, „vanade kreeklaste arvates“ ja muud sellelaadset „jahu“. „Arvamine“ tekib reeglina niimoodi. Üks arheoloog leiab mingi vidina ja „arvab“ selle millekski. Kui üheksa järgmist „arvavad“ ka samamoodi, siis üheteistkümnes mitte enam ei arva, vaid ta juba – teab ning kinnitab ajaloolise fakti.

Kirjeldan siis kahte näidet. Ühe, paremale poolkerale ehk siis kujutluspildi. Ja teise loogika poolele ehk siis teadusliku vaatenurga.

Enamus inimesi tegelevad vaimsuse arendamisega. Kui me võrdleks vaimsust – vaimutoitu – reaalse-materiaalse toitumisega. Igapäeva inimene arendab teadmist – koduste toitudega, "hakklihakaste punapeedi salatiga". Ta käib tööl, kasvatab lapsi ja puhkab normaalselt – maalähedaselt.

Ühes äärmuses on vaimsed inimesed, kes käivad gurmee-restoranides. Nad söövad iga päev ka „hakklihakastet“, kuid aegajalt nad tarbivad „udupeeneid“ vaimseid teooriaid ja praktikaid. Reiki, Silva, konstellatsioon, transpersonaalsus ehk siis inimeseks olemise – sügavama olemuse otsimine. Sellistes restoranides üritatakse „road“ teha kunstiliseks, kujundlikuks ja tajumisorganile ( keelele) arusaamatuks.

Siis on veel üks „söökla“ variant. Selles kohas käin mina, praegusel ajal, pidevalt oma vaimutoitu hankimas. See on „rootsi laud“. Koht/kohad, kus on kõik söögid olemas, alates supist kuni jäätise ja veinini välja. Küsimus.

Mis toidukoht on hamburgeri putka? Esimese hooga tekkis mulle selline kujutluspilt – treial. Tükitöö inimene, kes tuleb õhtul koju, ampsab pitsat, rüüpab õlut ja vaatab telkarist jalgpalli. Naised vaatavad „näosaadet“ või tantsusaadet.

Milliseks inimese vaimsus areneb oleneb sellest, kust ta oma vaimutoidu hangib, kui puhas ja reostamata see on, ning palju ta endale midagi sisse ahmab.

Nüüd siis vasemale ajupoolkerale. Mina hangin oma igapäevase kehalise toidu hakklihakastmest ehk kodusest köögist. Vaimutoitu aga enamasti „rootsi lauast“ ehk siis väga paljudest infohulkadest: teadusest, esoteerikast, ajaloost, raamatutest, filmidest ja seminaridelt.

Planeedile Maa on „tagasi tulnud“ teooria, et – Maa on lapik. Praegusel ajal ongi Maa peal kolme erinevat liiki arusaamist.

Enamusi inimesi ei koti üldse, milline see Maa on.

„Koolitatud pead“ teavad/usuvad, et me elame palli peal, vahepeal jalad taeva poole – koos gravitatsiooni ja veel kolme „universaalse konstandiga“.

Ja siis on „anarhistid“, kes uurivad ja veenavad ennast, et Maa ei tundu pallina, vaid pigem lapikuna. Uskujad/teadlased on pika aja jooksul meile püüdnud olematute piltidega ja arvutigraafikaga tõestada, et maakera on pall.

„Lapiku“ uurijad tõestavad VÄGA PALJUDE näidete varal, et see ei saa olla ümmargune. Nende tõestused on nii veenvad, et ka mina olen juba varemalt kahelnud selles – ümaruses. Iga kord lennukis, 10 km kõrgusel, aknast vaadates, ma näen silmapiiri  - oma silmade kõrgusel (10 km kõrgusel).  Ja ma ei näe OMA SILMADEGA absoluutselt mitte mingisugust kõverust.

Keda siis uskuda, kui ma ei ole, ja ega vist ei saagi, ise minna kosmosesse ja vaadata seda pannkooki või pallikest. Ma pean ju midagigi uskuma ning tõeks võtma. Kui ma nüüdseks tean, et kõigest mida me teame ja mida meile räägitakse on 99.999% kuidagiviisi vale, siis ka need mõlemad maakera kujud on midagi muud.

Ilmselt ei ole maakera ümmargune ja ta ei ole ka lapik. Millega ma siis saan endale tõestada. „Anarhistid“ (see termin ei ole tegelikult see, mida te siiani teate!) toovad välja tohutus koguses tõestusi – Vikipediast. Otsustasin siis isegi googeldada.  JA MIDA MA LOEN!!!

Googeldasin järgmisi märksõnu. Maa atmosfäär.  Maa, Kuu ja Päikese suurused ning kaugused. Päikese läbimõõt = 1 391 400 km, ~ 1,5 milj km. Maa läbimõõt = 12742 km. Kuu läbimõõt = 3474 km. Päikese kaugus Maast = 149 600 000 km, ~ 150 milj. km. Kuu kaugus Maast = 384 400 km. Ja lõpuks märksõna - „päikesevarjutus“. Päikese varjutusega näidatakse mulle ühte – MUINASJUTULIST joonist.

 

Väga lühikeste vahemaadega ja väga suurte pallidega .

Mina ise aga joonistasin paberile mõõtkavas joonise.  1 miljon km = 1 mm.

Selles mõõtkavas on Päike Maast  15 sentimeetri kaugusel. Päike ise on sellel joonisel 1,5 mm suurune „pallikene“. Selles mõõtkavas oleks Maa täpikene, suurusega 0,01 mm. Kuu täpikene on 0,0035 mm ja Kuu kaugus Maast  = 0,384 mm. Kui teha tapeedirullile, näiteks 15 meetrine, siis oleks muljetavaldavam.  See joonis ei vasta sellele muinasjutulisele joonisele. MIKS???? Päikese kiired jõuavad meieni - paralleelsetena. 

Nüüd peab uurima päikesevarjutuse laigu suurust – varju Maal. Kui see laik ehk siis pimedus kataks ära enamuse Maa päikese poolsest küljest, siis päikesekiired tulevad paralleelselt ja Päike asub tõesti kaugel. Kui see laik on aga väiksem, siis kehtib Vikipedia joonis, kuid!!! Sellisel juhul Päike ei ole 150 milj. km kaugusel, vaid väga lähedal.

Teine anomaalia atmosfääris on temperatuur. Maapinnal on meie temperatuur miinus 70–st kraadist pluss mingi 50-ni., tavaliselt 20 kraadi sooja. Lennuki akna taga, 10 km kõrgusel, miinus 70. Me teame. Me teame kindlalt!!!.

Et kosmoses on külm, vaakum ja surm. Väidetav kosmosejaam ISS lendab „Termosfääris“ mis asub maapinnast 85 – 690 kilomeetri vahel. Kosmosejaam lendab varieeruvalt 320 – 360 km kõrgusel.

Ja Vikipedia ütleb ning näitab graafikut, kus temperatuur hakkab  sellest, lennuki kõrgusest, 10 km, järjepidevalt kasvama.

Termofääris on temperatur -  1500 kraadi SOOJA/KUUMA !!!!!  

Ja seal lendab mingi laev, mis on tehtud – MIS MATERJALIST????.  

Raua sulamise temperatuur on 1539 C kraadi. Tule temperatuur??   Sigareti ots – 700 C, puu põlemine – 1000 C, bensiin – 1400 C, keevitus – 1400 C ja propaanipõletil ligi 2000 C. Kõige kõrgem temperatuur, ditsüanoatsetüleen C4N2 – 4990 C.

MILLEST SEE KOSMOSEJAAM TEHTUD ON??? 

Ja viimane „anomaalia“. Atmosfääri koostis: koosneb põhiliselt lämmastikust, hapnikust ja argoonist. Sisaldab veel veeauru, CO2, metaani, dilämmastikoksiidi ja osooni. Sisaldab ka looduslike lisandeid: tolm, eosed, vulkaaniline tuhk, ja MERESOOL!!  

Kui lugeda aga tekste korralikult, siis leiab veel huvitavat.

Võib esineda ka tööstuslikke saasteaineid nagu kloor (elementaarosakestena või ühenditena), floriidiühendeid, elavhõbe ning väävliühendid. Siit küsimus?

 „Mida lennukid meie taevas „pritsivad - keemiajäljed“. Kuid pull on hoopis selles. Lugesite ikka hoolikalt – loogiliselt – üleüleüleeelmist lauset. Hambapasta sisse pannakse FLOORI. Mida???  Tööstuslikku saasteainet.

Ja meid, Vikipedia lugejaid, peetakse „vandenõu teoreetikuteks“. Mingeid teooriaid ei ole olemas ja nad isegi ei varja seda.

Nüüd aga peamine küsimus? 

Ma ilmselt ei saa veel niipea teada – kas maakera on pall või kook.

Või on see hoopis, energeetiline olem, elektromagnetlainete või osakeste kogum. On see reaalne-materiaalne ja kolmemõõtmeline. Või on see teatud tiheduse, sageduse või vibratsiooniga, reaalselt tajutav, meie aju dekodeering üleüldisest Maatrxist või hologrammist.

Küsimus on hoopis selline?

 „KES MEIST ON IDIOOT“. 

Teadlane, kes tõestab ja koostab Vikipedia ning ütleb, et me elame kosmoses ja planeedil.

On see alternatiiv-uurija, kes ütleb, et Maa on lapik.

Või mina, kes ei usu „absoluudis“ kumbagi. Ilmselgelt see olen mina, kes lasi omale juba varasest lapsepõlvest igasuguseid muinasjutte rääkida ja ei kontrollinud neid andmeid Vikipediast ega mõelnud loogiliselt. Miks?

Mul ei lastudki seda teha, sest enamus inimesi, kes mind siis ümbritsesid (ka praegu) olid – idioodid ja petturid (kuigi nad ise ka seda enamasti ei teadnud). Mina lähen nüüd aga „rootsi lauda“ – toituma!!

 

KOHTUMINE SUURIMA SÕBRAGA.

 

4.

 

„Hea sõber. Mis on vahepeal ka juhtunud.“

„Juhtunud ei ole midagi. Vaid elu kulgeb ühtesoodu ja üha pöörasema tempoga.“

„Räägi siis.“
„Üsna raske on kuskilt alustada, sest silmavaade on nii avaraks läinud, et keegi kunagi ütleski nii – silmaring on nii lai, et uksest sisse minnes tuleb külg ette keerata, et läbi mahuks.“
„Ohooo. Kas silmaring laieneb nii, et keskelt muutub tihedamaks või on „äärepealseid“ teadmisi juurde tulnud.“
„Mulle tundub, et mõlemat. Keskmiste teadmistega on nii, et need pööravad suunda. Need, tavalised tarkused mida ma varem teadsin ning mida koolis õpetatakse, need pöörduvad peapeale ehk siis vastupidiseks.“
„Mis nimelt.“
„Tavalised teadmised, need mida inimesed kasutavad igapäevaselt. Kooliharidus, poliitika, tervis, seadused ja nii edasi.“
„Selge. Neist võime millalgi edaspidi põhjalikumalt rääkida. Räägi siis neist – äärmistest.“
„Need on üsna pöörased. Kui ma vaatasin neid artikleid ja filme mida sa soovitasid, siis need on kõik – uskumatud.“
„Uskumatud või harjumatud.“
„Just harjumatud, sest kui vähegi mõelda ja loogiliselt reastada, siis tekib hoopiski uskumise tunne. Kõik see mida ma varem teadsin, see muutub uskumatuks ehk siis usk nendesse tõdedesse lahtub ära.“
„Tood äkki mõne näite, huvitav kohe teada.“
„Nende „äärmistega“ on see probleem, et neid ei saa rääkida. Need on enamustele inimestele vastuvõtmatud.“
„Nii on. Selleks me siin oleme, et sa saaksid sellest rääkida.“
„No jah. Kuid ka seda lugu „kuulavad“ paljud pealt. Kas me siis räägime neist.“
„Kindlasti räägime, aga millal. Kas kohe või pisut hiljem.“
„Äkki siis pisut hiljem, sest need teemad on ju otseses seoses tavaliste teemadega.“
„No räägi siis, milliste tavaliste.“
„Tavalised on sellised, mida inimesed kasutavad – iga päev ja kogu aeg. Ma olen pikka aega jälginud – millest inimesed iga päev räägivad.“
„Need on siis.“
„Need on need teemad, millest sa oled ise lugusid kirjutanud. Kui neid lugusid lugeda, siis neis on erinevad teemad pikemalt lahti kirjutatud. Näiteks teemad. Tervisest, tööst, rahast, suhetest ja vabaaja veetmisest. Nendes lugudes on teemad, mida on kirjeldatud igas eneseabi või eneseabituse raamatus. Samas on sul ka mõni selline „teooria“, mida ei ole kirjeldatuid just tavalise nurga alt.“
„Millised nimelt.“
„Üks erilisematest on kirjeldus – vabaaja veetmisest. Ma arvan, et neid inimesi on vähe, kes suudavad aktsepteerida, et KOGU elu on tegelikult ainult vaba aja veetmine.“
„On siis või.“
„Nimelt. Mitmed teemad ja teooriad ei eksisteeri üksikult. Iga teooria sisaldab palju erinevaid „nurki“. Näiteks - vabaaja veetmine – sisaldab endas selliseid esoteerilisi teemasid nagu: vaba tahte seadus, teo ja tagajärje seadus, ja ka seda, mida inimesed nimetavad enamasti – saatuseks.“
„Eks ole. Kuid selliseid seoseid ei näe, siis tavaliselt inimesed lahutavadki ära töö tegemise ja vabaaja.“
„Mulle meeldis ka see, et töötegemiseks peaks nagu meel olema ühendatud ja selleks, et saaks puhata, tuleb meel sellest, ülitähtsaks peetud olekust – ära lahutada. Meelelahutus siis.“
„Saamata aru, et elu muutub suuresti kui terve päev kulgeda nõndanimetatud meditatsiooni seisundis. Võtta kogu elu – vabalt, vabalt kulgevalt ja vabalt kujundatavaks.“
„See lihtne näide siis, et - kui miski asi laheneb, siis pole mõtet muretseda ja kui mingi asi ei lahene, ka siis pole tarvidust selle üle muretseda.“
„Ega inimesed üldiselt muretsemisest lahti ei saa ja pole vajagi. Piisab kui mitte „ülemuretseda“. Muretsemine on enamasti tingitud hoopiski hoolivusest.“
„Ja kui liigse hoolivusega tehakse teise elu kibedaks.“
„Mis veel erilist leidsid.“
„Mulle meeldis ka see – armastuse teema. Kui vaadata ümbritsevaid lugusid, filme, teatreid, selgub et paljud inimesed teavad-tunnetavad; aru nad ei saa – mis see on, ja kuidas seda kirjeldada. Kirjeldatud peast on palju lihtsam sellest aru saada.“
„Mis veel.“
„Neid on palju. Hirmutamine, suhted, usk jne. Kuid mulle tekkis üks küsimus, mis võtaks kõike seda kokku. See küsimus sisaldab endas selliseid osasid. Mis on valetamine. Kuidas oleks rahulik elu. Milline oleks elu kui puuduks negatiivsus. Kas selline elu oleks üldse võimalik. Mis ja milleks on elul mõtet.“
„Nüüd jõudsid üsna põhilise ja ilmselt keerukaima teemani. See on selline, mida ma polegi lõpuni suutnud lahti hammustada. Ja mina pole ainukene. Selle teemaga tegelevad nii paljud tegelased: filosoofid, esoteerikud, teadlased kuni ulmekirjanikeni välja.“
„Kes neist on jõudnud – „kõige lähemale“.“
„Nad kõik on jõudnud üsna lähedale. Igaüks ise „levelil“. Lihtsate inimestega tegelevad suhtekorraldajad. Pisut tundlikematega – esoteerikud. Kes neist levelitest välja kasvavad, need tegelevad teaduslikemate ehk siis - keerulisemate terminite ja teemade „peenema“ lahti harutamisega.“
„Kas sa oled kuskilt teada saanud – kas on võimalik muuta midagi paremaks.“
„Siis kui ma uurisin – valetamist, harutasin seda pulkhaaval lahti, siis selgus nii mõndagi.“
„Räägi. Ma vaatan, kas see läheb sellega kokku, kuidas mina sellest olen aru saanud.“
„Alustan siis valede lahkamisest. Valetamine on: pahatahtlik ja pahaaimamatu. Meie tänapäevane elukorraldus, koolitus ja meedia on selle tohutu informatsiooni koguse edastamisel tekitanud sellise olukorra, kus enamus isegi ei hooma info vastandlikkust. Kogu pahatahtlik vale baseerub: kasul, kasuahnusel, ja üldse-äraelamisel.“
„Kogu äri on siis pahatahtlik.“
„Seda mitte. Selleni jõuame arutelu lõpus. Teine liik on siis – pahaaimamatu. Protsentuaalsust pole võimalik leida, kuid võtame umbes pooleks. Inimene elab nii, et poole ajast ta räägib-teeb õigeid tegusid, heatahtlikke-positiivseid. Poole ajast ta tegeleb pahaaimamatu valega. Ta mõtleb ja räägib nendest asjadest, mida ta isegi peab õigeks. Kuid pikema uurimise käigus saame selgitada, et meid on petetud.“
„Ehk siis, üks osa ajast on pahatahtlik-omakasupüüdlik vale. Teine osa – pahaaimamatu vale ja vaid üks-kolmas osa võiks olla õige ja õiglane.“
„Nii see oleks illustreerivalt.“
„See kolmandik on kaastunne, hingest tulevad tegevused ja hobid ning inimkonnale kasulik töö. Aga väljapääs siis. On seda.“
„Muretsemise ja ka valetamise vastu aitavad vaid teadmised. Vanemad õpetavad nooremaid, teadjad vähem targemaid, esoteerikud esoteerika huvilisi ning teadlased teevad katseid. Kuna ma olen lugenud väga palju raamatuid ja ka muid uurimusi, siis selgub, et kõige lähemale jõuavad nõndanimetatud – teadlased. Mitte kõik ja mitte kõiges. Teadlased tegelevad reeglina lõikude „peenema uurimisega.“
„Mina pole siiani leidnud ühtegi teooriat või uurimust, mis sisaldaks – kõike, ehk siis väga paljusid erinevaid tahke.“
„Ega pole minagi. Teoreetiliselt ei ole see üldse võimalikki. Teadlased ja esoteerikud jõuavad nendel teemadel üsna lähedale sellele osale, millest me alustasime juttu. Sinu silmaringi keskmisele -kitsamale ringile, see mida sisaldab meie igapäevane elu. Selle, laiema silmaringiga, tegelevad vaid väga erilised – haruldased inimesed.“
„Sa pead silmas – uunikuid.“
„See on eriline teema ja üsna pikk. Sa lugesid ju ise ka.“
„Lugesin. Kuid on hea kui sa selgitad ja ma siis võrdlen oma arvamisega.“
„Jutt on  siis ulmekirjanikest. Mitte igast kirjutajast, vaid maailmaklassikutest, kes kirjutavad intellektuaalset ulmet. Reeglina need lood ei olegi mingitest kaugetest planeetidest ja ajas rändamisest. Tundmatutest tsivilisatsioonidest. Pigem on need lood, mis on juhtunud planeet Maal. Erinevatel aegadel ja sisaldavad enamuses inimlikke tegevusi ja soove.“
„Samas, nii mõnigi tippkirjanik on ka teadlane.“
„Just. Asimov – biokeemik.“
„Aga ikkagi – uunikud.“
„Selle kirjelduse saimegi Clarke-i raamatust „Tähed ja linn“. Ühest küljest on uunikud ka need kirjanikud ise, selle poolest, et nad kirjeldavad Kõike, kõikvõimalikke variante.“
„Kõike saabki tihedalt kokku kirjutada vaid ulmesse. Ilma, et need inimesed peaks iga mõtet hakkama teaduslikult tõestama.“
„Ja need inimesed ongi sellepärast erilised, et nad kirjutavad kõigest mida on kuulnud ja mis kuhugi kohta hästi sobib.“
„Samas ma suudan neist raamatutest välja lugeda väga erilisi teooriaid, selliseid mis ei sobi tava arusaamisesse ja sellesse aega.“
„Just see ongi kummaline. Lugedes neid lugusid, olen mina imestanud  kogu seda informatsiooni, mida nad valdavad ja eriline on just – aeg, millal nad kirjutasid. Lugeda neid lugusid, mis on kirjutatud viiskümmend aastat tagasi ja tänapäeval on see tavaline.“
„Mul on vahest selline tunne, et need kirjanikud peavad ise olema uunikumid.“
„Sa mõtled siis seda kirjeldust - sõnasõnalt. Nad ei ole siin sündinud. Ehk siis, on siia planeedile sündinud esimest või esimesi kordi.“
„Kas saab kõike seda miskit muud moodi mõista.“
„Ega vist, sest kui loogikaga võtta, siis teisiti poleks kuidagi loogiline.“
„Kas meie oleme ka uunikumid.“
„Eritunnuste põhjal – miks mitte. Tõestada ei saa. Kuid selline inimene, kes mõtleb sellele – kuidas muuta maailma paremaks – see ei saa olla siit pärit.“
„Ehk siis, siit pärit inimene ei suuda elada teistmoodi.“
„Suudab, kui tahab. Või, kui Kõiksus või Looja tahab.“
„Aga inimene. Mida inimene teha saab.“
„Inimene, ja ainult inimene, on see kes saab midagi paremaks muuta. Põhjus, miks ta seda ei tee – kogu aeg – seisneb selles, et maailma filosoofia on keeruline ja valelik.“
„Kas valetamist saab vähendada.“
„Siinkohal ma tahaks sullegi selgitada midagi sellist, millest võib olla sinagi ei ole midagi kuulnud. Vähemalt ma ise ei ole kordagi kuulnud, et keegi oleks mulle niimoodi selgitanud. See mõte või teooria on minusse kogunenud mitmete aastate jooksul ja mitmetest erinevatest allikatest.“
„Kuulan huviga.“
„Valetamist ei saa vähendada. Ei saa ka vähendada protsentuaalsust sellega, et paljundame tõesust ehk siis tõesemat informatsiooni. Teatud tasemeni see mõjub. Näiteks kui selgitada, et meie toit sisaldab palju ebatervislikke aineid. Või avaldada materjale ning tõestusi - kuidas poliitikud valetavad.“
„Nad on alati valetanud ja jäävadki valetama.“
„Eelkõige just pahatahtlikult ja omakasupüüdlikult. Sellised tegevused avardavad vaid teatud tegelaste silmavaadet, kuid ei põhjusta olulist pööret paremuse poole. Selleks võiks olla üks tegevus ja ma püüan seda selgitada arusaadavalt.
Kui inimene jõuab/jõuaks sellise tasemeni, et ta lahterdab KÕIK tegevused ja kogu informatsiooni selliselt, et – KÕIK ON TÕDE.“
„Üsna ootamatu väljaütlemine. Kas ja kuidas sinu selline väljaütlemine saab olla tõesem, või kuidas see asja paremaks muudab.“
„See polegi nii väga raske. KÕIK SEE MIDA ME TEAME, ON LIHTSALT INFORMATSIOON. Kui lähtuda vaid selliselt lähtekohalt, siis ei ole olemas – tõene ega vale. Kõik – kogu informatsioon – on kuskilt alguse saanud – välja voolanud. Iga inimene või muu olend, kes väljastab informatsiooni, teeb seda mingil kindlal eesmärgil.“
„Kui täpselt järele mõelda, siis sellele ei suuda mitte keegi vastu väita. Iga infokild on kuskilt alguse saanud ja ilmselt on see ka salvestatud kuskile. Juttudesse, raamatutesse ja ilmselt ka sellesse müstilisse – ÜLEÜLDISESSE INFORUUMI.“
„Ja kui me hakkaks elama selliselt, et iga info on õige, ainuõige ja ainsuslik. See „õige tõde“, isegi kui see tundub vale – see lihtsalt sobitub üleüldise inforuumi üksikosaks. Nagu puzzle tükike suure pildi sisse. Puzzles ei ole mitte ühtegi valet detaili. Vale detail ei sobitu lihtsalt sinna suvalisse kohta, kuhu me tahaks seda panna.“
„Kummaline teooria. Nii kummaline, et tänaseks peaks aitama. Ma püüan seda iseseisvalt läbi mõelda. Kui järgmine kord kokku saame, siis annan teada, kuidas mina sellest arvan.“
„Hästi. Lähme siis edasi arenema.“
 

5.

 
„Selgita väheke. Ma püüdsin aru saada ja omi mõtteid luua, selle sinu eelmise kirjelduse järgi. No ei saa esialgu. Ikka ja jälle läheb vanale rajale. Ikkagi on õiged ja valed asjad. Ikkagi on paljud teooriad ja jutud sellised, mis üritavad pöörata teiste arvamusi valeks ja õigustavad vaid omi arvamusi.“
„ Selleks, et taoliselt elada või lihtsalt mõnda asja selgitada, peab sellise mõttelaadiga mõnda aega elama ja isegi harjuma. Hiljem enam niipalju ei pinguta ja kõik mida jälgid, hakkab ise ennast selgitama. Tekib selline – kujutluspilt. Kui hakata teistele inimestele neid kujutluspilte selgitama, siis tekivadki arusaamatused.
Aga nüüd teooriast endast. See on tulnud enamustele inimestele teadaolevast – duaalsusest ehk siis vastuolulisusest. Kui vastandlikkus ON OLEMAS. Kui tunnistada: valget ja musta, headust ja kurjust, siis selline maailmapilt EI TEKITA vastuväiteid. Lausa kummaline, kuidas inimkond on kujundanud sellisest duaalsusest – kahendsüsteeemist, omale NII KEERULISE mõtlemise.“
„Mulle tuli üks huvitav võrdlus. Ka arvuti keel on kahendsüsteem.“
„Et siis miks just kaks aga mitte üks või kolm, neli jne.“
„Ma vahest fantaseerin nagu ulmekirjanikud vanasti, kui telefonid ja arvutid olid algelisemad. Kui kogu see arvutustehnika võimaldab kõike seda vaid nullide ja ühtedega, siis mida oleks võimalik saavutada kui oleks lisaks veel kahed, kolmed kuni üheksani.“
„See on tõsi. Ühes raamatus, „Lapsepõlve lõpp“, A.C.Carke püüdiski seda kirjeldada.“
„Kas see oli see mees, kes viiskümmend aastat tagasi ennustas ette sidesatelliite.“
„Jah, ja Clarke-il oli paar huvitavat mõttekest. „Kui mingi teadlane arvab, et miski asi võib olla võimalik, siis on tal õigus. Kui ta aga arvab, et miski asi on võimatu, siis ta suure tõenäosusega – eksib“.  Ja teine oli selline: „ Iga piisavalt kõrge tehnoloogia – tundub maagiana“.
  Ei ole midagi lihtsamat ja selgemat - ulmelistele ning ajaloolistele vastamata küsimustele. Isegi ajaloos pole vastamata küsimusi, kui mõelda nende lausete ja AINSUSE peale. Mina pole AINSUSELE leidnud paremat terminit. Ma jään esialgu ikkagi selle sama juurde.
AINSUSEGA ON NII.
Sa võtad ISE mingi teema. See võiks olla igapäevane või siis ka „eriline“. Igapäevase teema selgitamise pean jätma hiljemaks, sest see ei selgita igapäeva probleeme väga täpselt. Kui neid hakata selgitama, siis arvatakse need selgitused koheselt kas esoteerikaks – müstikaks või siis teaduslikuks – keeruliseks – arusaamatuks.“
„Sa mõtled neid teemasid nagu transpersonaalsus, alateadvus, ego jne.“
„Just. Neid me kohtame samaväärselt nii teaduses – psühholoogias kui ka esoteerilistes raamatutes. See on tegelikult üks ja sama. Parim teema, millest alustada, millest minule tekkis selline, täielikum arusaamine, on – AJALUGU. Ajaloo väga paljusid mõistmatuid asju on kergem selgitada – ainsusega. Dualistlikust mõttelaadist me tekitame; ajaloo ja alternatiivajaloo. Samamoodi nagu meditsiin ja alternatiiv meditsiin. Nagu poliitika ja vandenõuteooriad. Ja nii edasi. Tavaline ajalugu esitab küsimusi ja aegade jooksul üritatakse leida vastuseid. Ametlik – tunnustatud ajalugu ei ole ÕIGE. Enamasti sellepärast, et liiga palju on maailmas – IMESID, ehk siis selliseid asju, mida ajaloolased-teadlased ei suuda selgitada.“
„Vot neid ma tean. Need on sellised küsimused kus ajaloo õps läheb närvi ja hakkab vimma kandma.“
„See on õige ja jälle väga pikk teooria. Kui hakata uurima seletamatuid küsimusi, siis minu kogemus ütleb. Praktiliselt igale mõistatusele ja seletamatule teooriale leidub mingigi vastus.“
„Kas see on koht, kus sulle pidevalt etteheidetakse, et – „sul on igale küsimusele vastus olemas“.“
„Jah. Ja kuidas see on seotud AINSUSEGA. Sa võid lõpmatuseni uurida; näiteks ajalugu, duaalsuse õige-vale meetodiga. Sa ei saagi kunagi täpset vastust. Tooks ühe näite. Ajaloolisi teemasid on lõpmatult. Kui võtta midagi üldtuntud-lihtsat. Kennedy tapmine, Borodino lahing või püramiidide ehitamine jne. Siis kõigepealt on küsimusi: „Kas selline sündmus – on ÜLDSE toimunud“. Püramiididega on keeruline, sest peale nende silmaga nägemise – meil ei ole mitte mingit KONKREETSET tõestust. Borodino lahingu kohta me ei tea täpsemalt, kui vaid raamatest ja vanadelt maalidelt.“
„Ja nagu me teame, siis „paber kannatab kõike“ ning neid on võimalik igal ajal ümber teha.“
„Jääb siis Kennedy. Mingite filmide pealt me saame sündmust mingilgi määral jälgida – oma silmaga. Edasi tulevad küsimused: miks, kellele see on kasulik ja kuidas. Kui konkreetset sündmust uurida komplektselt ehk siis duaalselt – me ei saa kunagi täpset vastust. Kui aga uurida iga episoodi üksikult, panna need väited ühekaupa kirja või mõttesse ja neid mitte hakata vastandama, siis on lihtsam. Oli president, kes tegi tegevusi. Näiteks. Tahtis teha oma riigi inimeste elu paremaks. Tahtis võtta enamuse „raha võimu“ pankurite käest ära. Tahtis lõpetada USA – CCCP vahelise „külma sõja“, mis teenis kasu sõjatööstusele. Edasi ulmekaks: tahtis teada, mis tegelikult tehakse USA salajastes uurimisbaaside (Aria 51). Selgitada – kas Kuu peal üldse käidi, või isegi seda, et kõik maailma suured juhid suhtlevad tulnukatega ja niiii edasi. Teooriaid on lõputult. Täpset tõestust ei saa me mitte ühtelegi küsimusele, kuid seda ei olegi vaja. Me jätame need lihtsalt eraldi kaartide peale ja paneme kartoteeki. Samas me saame aga ühe kindla vastuse. Midagi sellist see mees teadis, tahtis teada saada või avalikustada, sest muidu poleks teda kõrvaldatud. Uurimuse käigus ma saame enam-vähem kindla vastuse, et seda ei teinud mitte – üks lolliksläinud tüüp – ühe vintpüssiga. Ja on veel nüanss ainsusega. Õige-valega tuleb pidev uskumatus. Kas selline tegevus oli õige ja hea, või hoopis valetatud ja kellelegi kasulik. Ainsuslikust vaatest on selline tegevus – ühene. Ühtedele inimestele, nagu tavakodanikud, kes soovivad normaalset elu, „maailmaparandajad“ ja muud uurijad, peavad sellist sündmust valeks ja pahaks. Seda see ongi: ainsuslik-mittemõistlik–halb tegu.  Teine pool aga, kes selle korraldas, see tegi seda tões, õiguses ja headuses. Ainult tõekspidamine on vastupidine – temale vajalik. See inimene on teistsugune, teise maailmavaatega, teiste soovidega. Nüüd jääbki igale inimesele endale – oma, isiklik, ainsuslik arvamine ja tegutsemine. Konfliktid tekivad sellest, et on erinevaid inimesi, erinevaid rasse, uske, uskumusi, mis tegutsevad vastandamisel. Selles ei oleks, ja tavaliselt ei olegi mingit probleemi, kui teatud ühendustel (valitsused, salaühingud, kuritegevus jne.) ei tekiks mingeid erilisi suuremaid soove – ambitsioone, mis hakkavad teiste kulul elama. Selleks, et sellisest olukorrast välja saada, ei saa loota just neile ühendustele. Need on omakasupüüdlikud ja halvad, neid on olnud pikki aegu. Selleks, et „välja saada“, peab teadvustuma – IGA ÜKSIK INDIVIID. Teadvustunud indiviide hakatakse taga kiusama ja jõhkralt ära kasutama – murdma. Ja ka avardunumad inimesed satuvad – libedale. Nad hakkavad tõsiselt vastu võitlema – ja jällegi OMA dualistlikku maailmavaadet peale suruma.“
„Aga mida siis konkreetselt teha.“
„Konkreetselt, on minu soovitus. Uurida erinevaid, endale meeldivaid „teooriad“. Neid uurides, leida võimalikult palju erinevaid ainsuslikke tahke ja neid mõistusesse katalogiseerida. Mis jääb meelde, see jääb. Palju saab üles ja lahti kirjutada. Hiljem, paljude erinevate teadmiste kogunemisel, tekivad sellised – ainsuslikud, kalkuleerivad, selgitavad – pilti kokku panevad „mõttepildid“. Neid ei pea hakkama koguma. Informatsiooni pideval lisandumises tekib - isiklike selgitusi pidevalt.“
„Nüüd ma saan aru, et skeemi saab kasutada igal pool, kuni tervise, raha ja peresuheteni välja.“
„Just. Ja sa ei pea enam aru pidama; kes räägib õigust, kes valetab. Vaatad vaid, milline tekst, soovitus või infokild on kellelegi kasulik ja millist kasutada. Kui hakkad aru saama, kes teeb omi tegevusi vaid raha pärast ja kust maalt on informatsioon kasulik ka sinule.“
„Ja arvestades informatsiooni hulka, mis maailmas liigub, siis enamus sellest liigub – raha pärast.“
„Jah. Need inimesed ja süsteemid teevad seda meile „paha pärast“, kuid endale teevad nad ainsuslikust seisukohast vajalikult ehk siis „tõe pähe“. Sellist vaenulikku informatsiooni liigub maailmas – MINU SEISUKOHAST – 99,9999%.  Mida saaks teha. Aktsepteerida, et nii see on ja üritada selgitada, mida – ei pea tegema. Ei pea – SÕDIMA – ehk siis meeletult vastu võitlema erinevatele arvamustele – need jäävad nagunii. Tasub aga jagada informatsiooni ja meetodeid. Osadele need võivad sobida. Ja niimoodi elades, ei lähe elu – „käest ära“. Igale asjale tekivad selgitused ja võimalused.“
„Kuid sulle nüüd üks põhiküsimus – mis sa selle informatsiooniga üldse peale hakkad.“
„Mida muud ma saakski teha, kui kõike järjest kirja panna ja edasi anda. Raamatupoed on paksult täis informatsiooni. Nii „head“ kui „halba“. Seda on nii palju ja sellest tekib vaid üks küsimus. Miks inimesed ikkagi ei suuda paljusid asju paremaks muuta. Ei ole väga pikkade ajaperioodide jooksul saanud täit pilti. Ma olen sirvinud ja pisteliselt uurinud, millest kirjutasid väidetavalt vanad filosoofid. Ükskõik millist filosoofi lugeda, nad kirjutavad ikkagi vaid ühtedest ja samadest asjadest. Kõik raamatud sisaldavad ikka ja alati ühtesid ning samu asju.  Armastus, raha, tervis, sõda, rahu, seiklused, hirmud jne. Kõik raamatud koosnevad vaid tavalistest asjadest. On see juturaamat, esoteerika, teadus või ulme, vahet pole. Kui mõtled ja meenutad, siis saad isegi aru.“
„Aga mida saa oma AINSUSE teooriaga peale hakkad.“
„Tänasesse päeva on ilmunud üks huvitav termin ja teadusharu.
Seda nimetatakse – KODANIKU TEADUS. Ma ise olen alateadlikult sellist terminit oodanud.“
„Miks.“
„Kui inimene uurib ja üritab ilmaelust aru saada, siis ta uuribki raamatuid ja teooriaid. Mingite teadmiste kogunemisel tekib soov luua oma teooria või arusaam ning siis ta tahab seda teistega jagada. Tavaliselt sellise inimese käest kohe küsitakse – kes sa sihuke oled, mida sa sööd, et nii tark oled jne. Kindlasti küsitakse aga; mis kraad sul on ja millised koolid oled lõpetanud. Ja kujutad ette kui tervisest, rahast, poliitikast, ajaloost ja filosoofiast räägib inimene kellel pole tiitlit. Kui sa oled arst ja räägid psühholoogiast, filosoofiast või esoteerikast, siis pole asi nii hull. Kuid, kui sellistest teemadest räägib näiteks: loomaarst, traktorist või treial. Mõikad.“
„See on arusaadav, kuid mis on siis kodaniku teadus.“
„Kodanikuteadus annab võimaluse ka tavalisele inimesele, teatud koguse teadmiste kogumisel, luua oma isiklik teadusharu ja saada omale tiitel. Ma ei mäleta, kas ma rääkisin sellest, kuidas professoriks saada.“
„See oli küll sinu ühe loo sees, kuid lühidalt saad ikkagi kirjeldada.“
„Professoriks saab ainult niimoodi, et sammhaaval kirjutad kokku mingeid erinevaid teooriaid, ja siis tiitliga professorid vaatavad selle teksti üle. Vaatavad, et see vastaks olemasolevale „maailmapildile“ ja et neid professoreid väga palju juurde ei tuleks. Nad on oma olemuselt „põrguliselt esoteerikud“. Ise uurivad, saavad midagi teada, kirjutavad selle teksti hullult keeruliselt ja keeruliste sõnadega kokku, et teised sellest aru ei saaks. Tavaline inimene väsib professori kolmest keerulisest lausest ära ja nende hulka enam ei trügi.“
„Samas kõikidest maailma asjadest saaks rääkida ju ka lihtsate sõnadega, millest saaksid kõik aru.“
„Ja kohe küsingi. Miks see nii ei ole. Ja nüüd, kodanikuteadusega on võimalik igal inimesel ise luua endale doktoritöö ja selle alusel iseendale tiitel anda.“
„ Oled endale juba tiitli andnud.“
„Selleks, et „hämada“ ja inimestele „muljet“ avaldada, võin õpetada JOKK skeemiga vahva skeemi. Mina nimetan nüüdseks ennast – Kodanikuteaduse Naturaal-filosoofia Ainsuse professor. Kuidas see on võimalik. Kodanikuteadusest eriti ei räägita ja see on üsna haruldane. Naturaalfilosoofia on ka paari inimese poolt siia „eetrisse“ toodud. Ja kuna siiani pole veel ühtegi naturaal-filosoofia professorit olemas, siis pole vahet millise tiitli ma endale võtan, nagunii olen siiani ainuke AINSUSLANE. Professori tiitli võtsin sellise ettekäändega, et minu arust inimene, professori tiitliga, on ennast informatsiooni nii täis toppinud, mis koosneb vaid duaalsusest ja kindlat tõde ei oma. Kui inimene teeb vastupidi ja hakkab endast välja rookima võimalikke valesid, jääb alles väga vähe. See – VÄGA VÄHE – võib olla tõesem. Sellist inimest võiks nimetada mitte professoriks, vaid – TEADJAKS. Ja teadja arusaamised enam ei muutu, need teadmised on lõplikud.“
„Seega siis. Sa tunnistad, et sinu pea on veel paksult jamasid täis. Kuid kui suur on üldse võimalus saavutada tiitlit – TEADJA.“
„Kui sellele küsimusele vastust teaks, siis poleks enam midagi muud vaja uurida. Kas me saaksime Clarke-i kasutada. „Kui keegi ütleb, et miski on võimatu, siis ilmselt ta eksib“.
Kokkuvõtteks saan lisada järgmist.  Kui võtta ainsus aluseks, siis kõik inimesed on tegelikult naturaalfilosoofid. Nad uurivad ja loovad ise omale teaduse – teadvuse, mis pidevalt muutub. Kaovad ära sellised terminid ja tegelased nagu: arvustajad, kriitikud, skeptikud, eitajad, lahmijad, laimajad, naeruvääristajad ja teadlased. Kõik inimesed on tegelikult: elus kulgejad, uurijad ja loojad. Kõik inimesed ongi kodanikuteadlased.“
„Mis sa edasi teed.“
„Mis mul muud teha ikka on. Arendan seda teooriat edasi ja püüan hakata seda vormistama selliseks, et ka „erudeeritud“ inimesed sellele mõtleks. Äkki on veel inimesi kellele selline lähenemine meeldib.“
„Tore. Jään siis esimest üllitist ootama.“
„Mis mõttes ootama. Me teeme selle koos ja paljude teiste inimeste ning ilmaruumis ringiliikuva informatsiooni baasil. Jõudu tööle – meile.“
 

 

MILLEKS KÕIKE SEDA VAJA ON.

 

Et midagi kirjutada või millestki filosofeerida, muutub aina raskemaks. Teemadest tuleb puudu. Teemasid iseenesest on palju, kuid reeglina need ei kõneta igal ajahetkel. Nüüdseks on minu inforuumis pikka aega üleval olnud üks küsimus.
Milleks?
Miks on asjad Maa peal just sellised nagu nad on. Miks ma olen neid uurinud ja kirjeldanud. Kuidas asjad ennast loovad, neid luuakse ja kuidas ma ise neid loon ning vahest ümber loon.
Nüüd siis uus küsimus. Milleks mulle seda kõike vaja on? Milleks uurida erinevaid teemasid ja lõputult?  Milleks neid kirjeldada?  Kellele, ja mis sellest muutuks?
Küsisin sama küsimuse ka sõbra käest. Ta seletas oma versiooni.
 Samal ajal seisis mul riiulis raamat. Mul seisab riiulitel veel palju lugemata raamatuid. See raamat ootas oma järge hea mitu kuud, peale seda kui ta antikvariaadist ostsin. See pole mitte esimene kord kui minu sisse tekib tunne, et miski on kuidagi teistmoodi kui me tavaliselt teame.
 Kuna ma olen arusaanud, pika uurimuse tulemusel, et me ei saa siin maailmas mitte midagi tõestada lõpliku tulemuseni.
Me ei suuda selgust saada, kas me ikka elame seda elu, mida me elame sellel hetkel – siin ja praegu. Sellise kõhkluse tekitavad raamatud ja ka muu info. Mul on vahest selline tunne, justkui mõned raamatud oleks kirjutatud minu jaoks või veel ulmelisemalt; justkui ma ise oleks need kirjutanud ja jätnud ringlema, et ma „hiljem“ saaksin neid lugeda ja vajalikul hetkel uuesti meelde tuletada.
Ma ei usu, et minu lugusid loevad sellised inimesed, kes usuvad et – nad elavad planeedil Maa vaid ühe korra, surevad siis ära, lahustuvad Kõiksuse tähetolmuks, neid juhib vaid saatus ja mitte midagi muud ei olegi olemas.
Raamat mida ma hetkel siis loen on – Arthur C. Clarke „Linn ja tähed“. See on vana raamat. Viiskümmend aastat tagasi kirjutatud ja Eestis tõlgitud ning väljaantud juba kolmkümmend aastat tagasi. Ja mina ei ole seda lugenud! Ma olen seda raamatut näinud juba varem, kuid ta ootas oma aega. Varem ma ei oleks sellest raamatust nii aru saanud kui praegu. Sellel aastal ma olengi lugenud just selliseid vanemaid raamatuid, mis on oodanud oma aega. Kummaline on see, et kui ma olen midagi kirjutanud, siis järgmisel hetkel ma kohtangi analoogilist teemat. Vaevalt olin kirjutanud paar osa loost „Kohtumine suurima sõbraga“, kui sirvisin Esa Saarineni raamatut „Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini“. Ma oleks justkui kohtunud kunagi Platoniga. Platon kirjeldas oma uurimusi läbi dialoogi. Siis järgmisel hetkel selgus, et ka Platonil on oma nägemus – Ainsuse teooriast.
 Siis kui ma kirjutasin ulmelis-filosoofilist fantaasiat „Armastuse Valem“, tekkis peaaegu ületamatu probleem; kui ma püüdsin kirjeldada ühiskonda, kus puudub negatiivsus, võitlus ja duaalsus. See osutus peaaegu võimatuks. Milline näeks välja ühiskond, kus ei pea kohustuslikus korras käima tööl, kus puuduvad tervise probleemid, sõjad, tülid, konfliktid, valu ja vaev. Millega sellised ühiskonnad tegelevad. Mida teevad inimesed – iga päev. Selliste tegevuste kirjeldamine osutus mulle pähkliks ja hiljem selgus, et see osutus pähkliks ka paljudele väga tuntud ulmekirjanikele. Seda on püüdnud kirjeldada Isaac Asimov „Asumi“ sarjas – planeedil Gaia.  Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ on selliseid kohti.  H.G.Wells suudab üsna hästi raamatus „Inimjumalad“. Nüüd siis ka A.C.Clarke. Keegi ei ole suutnud seda seletada „väga laialt“.  Mis see siis on, mida – ei saa kirjeldada. Lihtne näide selgituseks. Kui me töötame palehigis aasta aega, siis me saame endale lubada ühe puhkusereisi. Vot see – puhkusereis – on hea kirjeldus sellest; kuidas elu on positiivne ja puudub halb. Puhkusereisil me ei pea tegema tööd. Mis me siis teeme sel ajal ja mida naudime. Neid asju on väga vähe. Naudime: erinevaid maitseid, vaatleme ilusaid vaateid, puhkame – ehk siis lebame rannas ja võtame päikest, tegeleme kultuuriga – vaatleme teiste tantse, esinemisi, joonistusi ja kuulame laule, esineme ise – laulame, tantsime, mängime pille; uurime ajalugu ja kultuuri ning ostame asju. Suures piirdes sellest koosnebki meie elu – kui me ei pea tegema tööd. Siit see – paradiisi kirjeldamise raskus – tekibki. Inimesed ei tahaks elada põrgus, kuid paradiisis muutub elu igavaks. Kuidas on võimalik, et mingi ulmekirjanik kõike seda näeb ja suudab kirjeldada. Kuidas ma tunnen selle ära. Miks kõik see toimetab, nii nagu me igapäev näeme. Miks enamus ei ole rahul mitte millegagi ja milleks mulle on vaja seda kõike uurida, kirjeldada ja teistele seletada. MILLEKS? Selleks, et midagi on siin korrast ära ja teatud inimesed seda „näevad“. Reeglina näevad seda loomeinimesed – inimesed kes ei käi tööl. On lõputu hulk kirjutajaid, kes muudkui kirjutavad ja „tõlgivad“ inimestele seda, mida nad näevad ja mida enamus inimesi millekski ei pea.
Lõputa arv inimesi, kes seletavad; mis on tervis ja mis sellega peale hakata. Mis on raha ja kuidas seda peaks kasutama. Mis on haridus ning mida meile koolis ei räägita jne. jne. Lisaks veel ka inimesed, kes „viskavad nalja“ tõsiste probleemide üle (näiteks „libauudised“). Inimesed kuulavad, noogutavad ja peavad seda heaks naljaks. Milleks loomeinimesed seda teevad. Endast tean, et mitte raha pärast. Väga tulus see ei ole. Kui siis ainult meelelahustuses.
Kui me teame, et me ei ela vaid üks kord; kus me siis tegelikult oleme ja mida teeme. Olen sama teooriat kuulnud erinevatest kohtadest, et inimesed sünnivad planeedile Maa mitmeid kordi. Palju-palju „mitmeid“ kordi. Mälu kustutatakse iga kord; või siis hoopiski salvestatakse kuhugi ja varasemat infot saab isegi siin, mingil määral, meelde tuletada. Enamus inimesi sünnivad mitmeid kordi ja aina õpivad ning katsetavad. Mina isiklikult imestan juba pikka aega – kuidas nad jaksavad seda jama, ikka ja jälle läbi elada ja korrata. Kuidas on võimalik kuulata soovikontserti ehk omada „lemmiklugusid“ ja neid pidevalt uuesti kogeda, kui maailm on täis lõputult erinevaid lugusid.
Need inimesed, kes pidevalt sünnivad sellele planeedile, suudavad seda ja muust väga ei hooligi. Nad teevad vaid neid asju, mida neile ette öeldakse ja mida neilt saada tahetakse. Inimesed on enamalt jaolt kõigega nõus. Kui kästakse, siis tuleb teha ja kui keegi püüab midagi selgitada, mis ei mahu normaalsuse piiridesse, siis tuleb see – „maha tappa“. On käinud ja käivad ka praegu kohutavad „tapatalgud“. Füüsiliselt. Kõik sõjad, konfliktid, kuriteod. Inimeste vahelised tülid, alates koolikiusamisest.  Moraalsed. „Mina olen parem kui sina“. Kõik mis on seotud „töö tegemise“ ja „raha teenimisega“ on just see sama, sest puhkusereisil ei juhu selliseid asju. Vahest – kui gruppi juhtub inimene – „mina olen parem kui sina“. 
 Ja siis. On inimeste hulgas veel üks eriline grupp. Need, kes ei saa aru/mõtlevad – „mis toimub?“, „miks toimub?“, „mida peaks tegema, et paremaks läheks?“.
Nüüd ma jõuangi „termini“  juurde, mida Clarke kirjeldab kui – UNIKAAL. Unikaalne hing/inimene ehk – esmakordselt sündinu. Inimene, kes on sündinud siia/sinna ühiskonda esimest korda ja ei tea mitte midagi „mis toimub“. Minu töötlus sellest sõnast oleks, mitte niivõrd „unikaalne“ – ainulaadne/üksik, vaid „Unic“ – haruldane/harjumatu. Milleks on tarvis sellist tegelast.
Ta tuleb siia, uurib, kirjeldab ja liigub – pidevalt edasi. Otsib küsimustele vastuseid ning võimalusi - „teha midagi paremaks“. Meil siin, käib pidev võitlus „hea ja kurja vahel“. Miks?  Väga pikk ja keeruline teooria.
Kurjuses/kurjusel on väga palju erinevaid tööriistu: valetamine, kadetsemine, varjamine, petmine, tapmine, kiitmine jne. kuni autasustamiseni välja. Hea termin raamatus on kuritegu. Kuritegu muutub olematuks, kui kaob ära termin – kuritegu. Lihtne näide. Teise inimese tapmine on kuritegu. Kui aga kaotada ära pool terminit ehk siis öelda, et sõjas teise inimese tapmine ei ole kuritegu, vaid patriotism, siis kaobki üks kuriteo liik ära. Kui valetamine on kuritegu/väärtegu, siis hädavale – ei olegi enam väärtegu. Jne.
Unikaal-inimene; meil nimetatakse neid ka Indigodeks; enamus inimesi nimetavad neid aga „ullikesteks“.  

Unikaal ei saa sellisest kahepalgelisusest/mitmepalgelisusest aru. Tal puudub eelnev kogemus. Tema sees reeglina ei ole kurjust ega negatiivsust. See on noorepõlve elu jooksul õpitud, pigem suure vaevaga sisse tambitud. Neis on piiritu imestus – miks kõik on nii; ja – „Milleks mulle seda kõike vaja on?“.

 Raamatus on mõttekene, et selliseid unikaale on vähe – üksikud. Õnneks planeedil Maa see nii ei ole. Neid on palju. Kõik need eelloetletud ulmekirjanikud olid/on unikaalid. Nad näevad ja kirjeldavad seda ja väga palju aastaid ajast ees.

Milleks mulle siis seda vaja on? Headus versus kurjus. Unikaalsus on ohtlik. Kõigis aegades on peetud unikaale ohtlikeks, sest nad kirjeldavad ja püüavad külvata headust. Headus on mürk kurjusele. Nõidu/unikaale on põletatud ja tapetud. Kuid neid ei saa tappa. Keha saab tappa ja korraks saab „sõnumitooja ära tappa“, kuid hing/teadvus säilib. Hing on igavene. Informatsioon on igavene. Seega siis – kurjust ei saa ära hävitada/tappa. Seda saab asendada headusega ehk siis mitte arusaamatu terminiga „headus“, vaid mõistmise ja aru saamisega. Kui inimene ei viitsi õppida, aru saada ja muretult elada, siis ta sellisena ka sureb. Võib-olla järgmisel ringil täiustub.

Kujutan ette kuidas tavaline inimene, kes arvab, et kõik peabki nii olema nagu hetkel normaalne tundub, istub maha ja mõtleb. 

 „Tead Arne. Sa oled täitsa ullikene. Ajad siin sellist pläma ja kamarajura. Mis headus. Anna mulle parem Eurojackpot (järgmise loosimise summa 90 milj. eurot). Ma ei peaks mitte midagi tegema. Ma saaks osta omale ükskõik mida ja mind ei huvita, mis maailmas toimub ning kuidas teised vaevlevad.“  

 Küll oleks hea sellise tegelase käest küsida, mis ta tegema hakkaks ja mida kõike endale kokku ostaks. Mõni läheks ümbermaailmareisile ja prooviks seda elu, mida ma kirjeldasin loo alguses. Ma olen selliseid lugusid kuulnud. Neil hakkab igav. Mõnel ei hakka ka, kes on võimeline tegema ühtesid ja samu tegevusi lõputu arv kordi – soovikontserdi inimesed.

Seega, ma jõuan iga arutelu järel ühte ja samasse kohta. Ma ei oska kirjeldada ühiskonda, kus on ainult headus/ainsus. Ma ei mäleta/minult on see mälestus ära kustutatud.

Unikaali eesmärk, siin ja praegu, seisneb selles, et ta liigub pidevalt edasi. Uurib, puurib ja otsib väljapääsu (suletud linnast). Unikaale ei saa ära tappa, sest ka teist poolt huvitab/on hakanud huvitama – kuidas on elu, kui ei peaks kurja tegema. Kuidas saada „siit“ välja ja kuidas „toituda“ heast energiast.

 Mina oma uurimustes olen märganud vaid ühte „paradiislikku“ hetke, inimeste käitumises. See toimub üks kord aastas – jõulude/pööripäeva ajal. See on üks kummaline transformatsioon – muutumine. Üks kord aastas inimesed väsivad ära normaalsusest ja hakkavad lasteks – ullikesteks. Muutuvad härdaks ja jagavad teistele vabatahtlikult kingitusi. Kuigi ka siit kumab läbi – „naabrist parem“. Ma ei ole veel lugenud seda raamatut lõpuni ja ei tea unikaal - A.C.Clarke varianti – „milleks mulle seda vaja on?“. Loen edasi ja saan teada. Praegu arvan aga niimoodi. Ainus mida ma saan teha, et midagi läheks paremuse poole – uurin, kirjeldan ja jagan kõike seda, mida ma näen.

„Päris“, päris ulmeinimestele saan soovitada tegevuse. Lugege seda raamatut ja asetage linna nime asemele – planeet Maa – ja saate ägeda kirjelduse, kuidas ja milline see meie Maa tegelikult on. See mees teadis midagi juba siis, kui ta seda raamatut kirjutas, 50-ndatel.

KOHTUMINE SUURIMA SÕBRAGA.

 

1.

 

„Aga miks just täna.“

„Aga miks mitte.“
„Hästi. Kõik see, mis sa oled siiani rääkinud, on õige. See on nii äge, et ma pole terve elu jooksul suutnud midagi nii ägedat läbi elada.“
„Elu. Hästi. Aga mis elu sul siis on olnud.“
„Kas sa tahaksid seda siis teada. Kuusteist aastat pole ilmselt nii pikk elu kui sinu oma.“
„Kuusteist või viiskümmend kuus, mis vahet sellel on. Elu ei ole nii pikk, et kulgeda aeglaselt.“
„Ma ei tea, kas ma olen kulgenud aeglaselt. Mul pole olnud kedagi kelle käest küsida. Mitte keegi ei viitsi ega vaevugi minu küsimustele vastama.“
„Oled sa küsinud.“
„Ilmselt mitte. Kellegil pole tänapäeval isegi aega kuulata, mõelda või minu küsimustele vastata.“
„On sul neid palju.“
„Palju. Kui palju on palju. Loomulikult on mul küsimusi. Tegelikult võin öelda, et ega mul polegi enam küsimusi. Ma pole viitsinud enam neid kellegi käest küsida.“
„Ilmselt oled loobunud inimeste käest küsimast. Vaadates sind tundub mulle, et küsimuste esitamisest sa pole loobunud – tegelikult.“
„Kuule vana. Kes sa selline tegelikult oled. Ma pole siiani kedagi sellist kohanud.“
„Huvitab see sind või küsid niisama.“
„Ei tea. Keegi pole minu käest niimoodi küsinud. Kas see mind, just mind, huvitabki. Ma pole kohanud veel kedagi, keda minu isik üldse huvitaks.“
„Oh-oh. Aga vanemad või lähisugulased.“
„Vanemad, vanemad. Mingi vanuseni ja arusaamiseni ma arvasin, et kedagi tõesti huvitab minu persoon. Ema, isa. Vanemad tõesti tunnevad huvi, millega ma tegelen või mida teha tahan, kuid kas ma ka seda usun.“
 „Küsisid, et kes ma olen ja miks me sinuga siin pargipingil räägime. Vastan, kuid ilmselt ei vasta, sest kui tahad, saad ise sellele küsimusele vastuse. Kas sulle meeldiks elada nii, et sa tead või saad oma küsimustele vastuseid.“
„Tahan, ei taha. Ega ma täpselt ei teagi, kas tahan. Siiani ma pole lihtsalt enamustele küsimustele vastuseid saanud.“
„Aga ise ütlesid, et loed ulmekirjandust.“
„Mis see siia puutub.“
„Inimene kes ei saa vastuseid teiste inimeste käest hakkab vastuseid otsima raamatutest.“
„Loogiline, aga miks siis just ulmeraamatud.“
„Vahet pole. Ilmselt oled lugenud ka tavalisi raamatuid, koolikohustuslikku lugemist. Arvutist. Ja filmid on ju ka tavalised.“
„Olen, aga neis on kõik need samad küsimused. Ühelegi minu küsimusele ei ole ma saanud normaalset vastust.“
„Aga ulmet lugudest saad, või.“
„Ma ei teagi. Tundub, et vahest saan. Kuid kui ma üritan seda teadmist elus kasutada, tekivad tõrked. Teised ei saa must aru.“
„Kuule kuueteist aastane kutt. Kaua me siin juba rääkinud oleme.“
„Kaks ja pool tundi. Hea et päike paistab, muidu poleks küll jaksanud siin pargipingil jutustada.“
„Kas me saame veel kunagi kokku, on sul huvi.“
„See pole tänapäeval probleem. Ma kirjutan siia oma mobla numbri ja feissi aadressi. Anna omad ja me saame kokku leppida ka meilis.“
„Küsisid ennist – kes ma selline olen. Filosoof olen. Mitte õppinud, aga elu sunnil. Parem sõna oleks – elu lõbusal lainel.“
„Filosoof. Tunduks justkui mingi teadlase kuivik.“
„Vot ei tea. Ka mulle tundub, kui inimene valib ja õpib mingi eriala, siis tast tulebki lõpuks kuivik.“
„Et siis, kui midagi ise õpid, siis jääb veits niiskemaks.“
„Tundub küll.“
„Miks just filosoof. Mis sa muidu oled ka teinud.“
„Muidu olen teinud ühte ja teist ametit. Ameti pidamine teatud vanuses – teatud vanuseni – ei olegi nii paha tegevus. Kuidagi pead elus püsima ja elukogemusi saama.“
„Kui mina jälle vaatan oma vanemaid, siis peale elukogemuste nende elus muud ei paistagi.“
„Sinusugust kutti on veits hirmutav kuulatagi. Kuidas on võimalik, et nii noor inimene näeb kõike seda mida sa kirjeldad.“
„Ei tea. Ma ei ole siiani aru saanud, miks ma ei sobitu sellesse maailma. Miks ma pean pidevalt tüütama inimesi erinevate küsimustega. Miks üldse mitte keegi ei viitsi mitte ühelegi küsimusele vastust otsida.“
„Aga kuidas sul tegelikult koolis läheb.“
„Ah, oma tööd teen ära. Ainuke probleem on selles, et ma ei viitsi aineid selgeks ehk siis pähe õppida. Kui miski tundub ebaloogiline, siis pean selle maha viksima.“
„Üks küsimus sulle või õigemini mõte. Kes sa oled. Sina või mina.“
„Sa mõtled elus või selles loos siin.“
„Vahet pole. Aga kuidas tahad. Ütleme selles loos siin.“
„Selles loos siin ei ole tõesti vahet kumma poole keegi valib. Vahest võid olla sina ja vahest mina. Nagunii igaüks valib ise ja asetab enda kummagi meist jalanõudesse.“
„Mis küsimusi sul siis praegu on.“
„Küsimusi on mul palju ja tegelikult ei ole ühtegi küsimust, sest mis kasu on küsimustest kui neile ei saa päris täpseid vastuseid.“
„Tark küsimus. Miks ei saa inimene esitada küsimusi. Sest ta ei saa normaalseid vastuseid.“
„ Sul siis on selliseid vastuseid, mis vastavad erinevatele küsimustele.“
„Loomulikult. Mis filosoof ma oleks kui mul vastuseid ei ole.“
„Kas need on ka õiged vastused.“
„Õiged. Vähemõiged. Mis vahet neil on.“
„Et siis peaasi, et oleks mingigi vastus..“
„Umbesnii. Ja küsimusi ning vastuseid saab alati ümberküsida ja vastata. Nii kuidas teadmisi juurde tuleb, selliseks kujunevad ka vastused.“
„Kas vastustega elu on parem kui ilma.“
„Isegi ei oska sulle täpselt vastata. Mingil hetkel tundub, et vastustega elu tekitab lisapingeid. Aega võtab, aga olen ära harjunud.“
„Millega.“
„Sellega, et inimestega pole millestki enam rääkida.“
„Imelik. Mul pole vastuseid ja ka mul pole inimestega millestki rääkida.“
„Lähemalt siis.“
„Ma küsin pidevalt küsimusi. Ja enamus vastuseid on – Ei tea.  Kas sina tead, et enamus inimesi ei tea mitte millestki mitte midagi.“
„Ikka tean. Aga mida sina sellest tead.“
„Kas see, millest me siin räägime, jäädvustub kuhugi.“
„Sa oled uhke sell. Ma arvasin, et sa küsid midagi reaalset. Sina aga küsid kohe sellise küsimuse, mis võiks olla selle loo lõpp – kulminatsioon. Loomulikult see lugu jäädvustub. Esiteks see jäädvustub selles loos, milles meie oleme sellel hetkel – siin ja praegu. Teiseks see jäädvustub selle inimese peas, kes selle looga tegeleb - siin ja praegu. See jäädvustub selle inimese peas, kes selle looga tegeleb – seal ja praegu. See jäädvustub siin ja seal - inforuumis. Tegelikult on aga nii, et see lugu on juba jäädvustunud kuskil seal, kust see välja ilmub – siin ja praegu.“
„Seega siis, mina olen mina, siin pargipingil. Mina olen selle loo pealtkuulaja peas. Mina olen reaal-fantaasia infomeres.“
„Kes sa veel tahaksid olla.“
„Ma tahaksin teada – kes ma tegelikult olen.“
„Ehk siis - kes on inimene.“
„Jah, aga palun konkreetsemalt, mitte nii nagu koolis või kirikus.“
„Aga mis neis halba on. Alustuseks kõlbab ka nii. Järjest kasvav spermatotsoid, millesse siseneb Jumalik alge.“
„Sa siis tead, et on midagi rohkemat.“
„Mina tean seda, mida mina tean. Igal inimesel on võime uurida ja uskuda seda, mida tema tahab ning suudab.“
„Tahab ta jee. Oled sa kohanud inimest kes viitsib üldse uurida, kes ta on ja mida ta teeb.“
„Olen ikka kohanud. Iseasi, kas neid saab inimesteks nimetada. Üldse on nimetamine ja lahterdamine üks tänamatu tegevus. Enamustele inimestele ei meeldi nagunii need jutud, mida mina räägin.“
„Oled sa kindel, et ei meeldi. Ma arvan, et nad lihtsalt ei kuulagi mida sa räägid.“
„Ei kuula ei ole päris täpselt öeldud. Nad ei kuule. See on suur vahe. Nad kuulavad, ja nii kaugele kui nad arusaavad on OK. Peale seda, nad sinu teksti enam ei kuule.“
„See siis polegi teiste inimeste ükskõiksus või lollus.“
„Nii on. Sa oled  siiani arvanud, et vanemad ja õpetajad on lollid kui nad sust aru ei saa.“
„Nad lihtsalt ei kuule mind.“
„Tundub loogiline või kuidas.“
„Aga miks.“
„Ilmselt neil ei ole ajus vastavat ühendust. Mingi selgitus teaduslikes uuringutes on – ajusünapsid.“
„Sina saad oma vanusegrupis võib-olla elada nii, et teed mida tahad. Mõtled ja ütled - mida tahad.“
„See on tänapäeva ja kõikide eelnevate aegade ilmselt suurim probleem olnud.“
„Maailm on hukas. Noorus on hukas.“
„Nii väidetakse ja sellel on tõsi taga. Hukutaja on aga vanem põlvkond.“
„Vanem põlvkond on ju eelnev noor.“
„Ehk siis. Kes keeras turki noore põlvkonna ja miks.“
„Kumb oli enne. Muna või kana. Kes kelle kõigepealt turki keeras.“
„Ka sellele on olemas vastuseid.“
„Tahad väita, et sina tead.“
„Ei taha väita, et tean. Väidan, et on olemas vastuseid.“
„Hea küll, selgita mis värk nende vastustega on.“
„Vastustega on sama nagu ka filosoofiaga. On kahesugust filosoofiat. Kui sulle tekib küsimus, siis küsid ja mingi tark annab vastuse. Sa jääd seda uskuma. Nii kauaks kui tuleb järgmine tark ja väänab ja keerab selle uueks uskumuseks. Teine filosoofia on selline – sinu põhine. Esitad endale küsimuse, hakkad seda uurima. Kuulad tarku. Loed raamatuid. Katsetad oma loogikaid. Ja lõpuks võib-olla leiad vastuse – ise.“
„Panen siis maailmapilti kokku teiste juttudest.“
„Miks ka mitte. Pigem aga sa saad infopaketi kokku ikkagi iseseisvalt. See on mingi absull jama, et kellegi teise mõtteid ja lugusid ei või kasutada.“
„Autorikaitse siis või.“
„Seda pole olemas. See on inimeste vaimusünnitus. Selle taga on lihtsalt raha.“
„Kõige taga on raha.“
„Raha on väga suur teema, sellest ei viitsi praegu küll rääkida.“
„Ehk siis mida muud ma teengi, kui otsin vastuseid. Enamus normaalseid vastuseid olen mina leidnud vaid ulmekirjandusest.“
„No jah. Esoteerilist kirjandust reeglina ulmeks ei loeta. Enamus tõsi esoteerikuid peavad seda kirjandust ka reaalseks.“
„Ei ole siis nii või.“
„Ikka on. Kõik on reaalne. Kõik millest on kirjutatud, mõeldud või räägitud on reaalne. Iseasi on see, mille inimene tahab reaalseks luua.“
„Ikkagi ei saa ma aru. Milleks mulle seda kõike vaja on.“
„Mul on selle kohta küll vastus või siis vastuse variant. Kuid esiti oleks seda liig vara avaldada.“
„Miks.“
„Jutt ju sellest kahest filosoofiast. Vali teine variant ja hakka ise endalt küsima ning vastuseid otsima.“
„Aga neid variante ja loogikaid on hiigla palju. Ma ei jaksa kõike meeles pidada ja sulle ette kanda.“
„Miks sa pead meeles pidama ja ette kandma. Kirjuta üles. Küll ma siis loen.“
„Ehk siis nii, nagu see lugu siin.“
„Täpselt. Ma saan aastaid hiljemgi kõike seda üle lugeda ja võib jääda isegi lastelastele.“
„Okei vana. Hea, et kohtasin sind. Järgmisel korral kui kohtume, annan lugeda – midagi.“
„Näeme siis.“
„Ooot. Üks värk veel. See lugu siin. See ei pea ju olema kõigile arusaadav.“
„Miks ka mitte. Kõik lood maailmas ei olegi kõigile arusaadavad. See on üsna loomulik.“

 

 2.

 „Mis leidsid ka.“

„Palju, nii palju, et avatud peatükke tuleb iga hetkega juurde.“
„Nimeta mõned. Saan pildi ette.“
„Kogu kooli programm. Tuleb välja, et see polegi nii igav kui arvasin.“
„Tahad ennustan või näenselgelt. Õpetajad imestavad ja mõnega oled juba ka raksu läinud.“
„Mõni on päris normaalne. Mõni on aga lausa loll.“
„Tähendab oled mõne kahe või märkuse saanud.“
„See pole tähtis. Nagunii on kõik sellega harjunud, et ma vahest olen kahtesid saanud ja nad pole minust ka aru saanud. Praegu on põnev see, et lahkhelid tekivad sellest kui minu küsimus või ka vastus paneb neid pead murdma.“
„Märkad, et reaalsem vastus ajab inimesi rohkem närvi kui korrektselt vastamata jätmine.“
„Ma edaspidi küsin küsimusi, kuid need ei ole otseselt küsimused, vaid pigem üllatused.“
„Üllata siis.“
„Miks  ajalugu ei vasta loogikale. Miks füüsika seletab koolis asju samamoodi nagu viiskümmend aastat tagasi. Nagu poleks viiekümne aasta jooksul toimunud mingit arengut. Miks koolis puudub selline õppeaine nagu filosoofia. Miks koolis ja üldse elus, inimesed ei aruta teemasid. Miks vastused on pidevalt – ma ei tea.“
„Ja mis teema on senini kõige pikemaks kujunenud.“
„Vahet pole. Kas sinu filosoofia on rohkem selline, et küsin sinu või kellegi teise käest ja leian sealt vastuseid või pigem ei usu mitte kedagi.“
„Mõnes mõttes pole vahet. Vahe on ainult selles, kui küsimus on üldine, siis on aega seda uurida pikka aega. Erinevad valdkonnad lähevad mingil hetkel kokku või lõikuvad ja siis saad elu jooksul neid kasutada. Vahest juhtub nii, et teised sinuga kooskulgejad on pidevalt jamades. Sinuga aga ei juhtu mitte midagi hullu. Siis imestad ise hiljem, et miks sul pole selliseid jamasid. Samas on ka selliseid hetki, mis võivad minna keerdu ja siis peavad olema lahendused käepärast.“
„Seda näen ma iga päev. Selle kohta võin väikese loo rääkida. See ei ole ju mingi avastus, et inimesed on asjade hullud. Mitte ainult materiaalsete asjade vaid ka vaimsete asjade.“
„Ehk siis elamused, huvid, hobid ja muu eluseikluste staff.“
„Mul aga on nii, et reaalsete asjade soovid ei ole nii suured. Ma ei saa aru. Miks selleks, et saada mingit kogemust, peab seda asja omama reaalselt ehk siis puhtfüüsiliselt.“
„Ehk siis, raha kulutama selliste asjade peale, mille vastu huvi kaob peale selle soetamist.“
„Ja kaua kestab huvi sellise asjaga tegelemine.“
„Suurte inimeste mängulust uutest asjadest, võrrelduna väikelaste jõulukinkidega.“
„Millel, mis asjadel, on püsiväärtus.“
„On üldse asjadel mingitki püsiväärtust.“
„Väidavad, et suhted lähedastega, haridus, peresuhted kuni kodumaa armastuseni.“
„On siis või.“
„Üsna kummaline. On ja ei ole.“
„Ei püsi siin maailmas ilmselt ükski väärtus paigas. Aga haridus.“
„Siis.“
„Tunduks, et kooliharidus on üks „püsivamaid“ väärtusi. On siis viiekümne aastaga midagi muutunud. Mulle tundub, et – ei ole.“
„Esitan sulle küsimuse. Kas saab midagi muutuda kui viiskümmend aastat peab noor inimene kohustuslikus korras lugema „Tõde ja Õigust“.“
„Noored ei loe seda. Nad vaatavad tähti ja sõnu, keeravad lehti kuid nad ei saa sellest aru.“
„Ei saa ja ei peagi saama. Sest see on möödas. See ei ole elu põhiväärtus. Öelgu ükskõik kui tark või erudeeritud inimene mistahes. Kogu see pateetiline ja patriootiline vaht kaob iga õpetatud ja koolitatud peast hetkega.“
„Täpselt. Selle hetkega kui sellisel õpetajal või muidu vuhvil võtta palgast pool summat ära.“
„Mis sa arvad, kas selline tegelane sai aru mida me mõtlesime sellega.“
„Korraks võib-olla. Niipea kui ta kohtab kedagi, kellele ta seda teksti näitab, nad kohe hakkavad näpuga näitama ja õps paneks mulle veerandi kokkuvõtteks kahe.“
„Kumb on siis püsivam väärtus. „Tõde ja Õigus“ või mõned paberilipakad palganumbril.“
„Jah. Aga ilma reaalsete asjade omamiseta ei saa ka läbi.“
„Mingi teema meil siin vahepeal läbi käis. Kui tead  mingitest asjadest, siis on ahvatlusi ja seega ka jamasid vähem. Mis võiks olla elu mõte. Kas vähem jamasid või rohkem elukogemusi.“
„Küsid seda minult või endalt.“
„Mhh.“
„Kavaldad. Eks ma siis filosofeerin. Selleks, et asju saada peab tegema mida?? Olema asjalik.“
 „Kaval mõte.“
„Asjad ei ole püsivad. Asjalik inimene seega on püsimatu.“
„Kogemused on püsivad.“
„Kui püsimatu inimene saab kogemusi, mis omakorda on püsivad.“
„Peaasi, et need püsivad kogemused ei oleks valusad.“
„“Hindamatu“ väärtus – valusad püsivad kogemused. Ilus perspektiiv edaspidiseks eluks.“
„Tahad annan sulle huvitava teema uurimiseks. Millised on püsivad head kogemused???“
„Ma olen seda kuskilt kuulnud. Kui hakata kirjeldama asju, mis on ebameeldivad, siis neid on kergem kirjeldada kui neid, mis on head.“
„Ehk siis, millised on sinu halvad iseloomujooned ja mis sinus head on.“
„Annan vastu teema laienduse. Kaua need head kogemused inimese sees helisevad ja välja paistavad. Mitu minutit või tundi – päevas.“
„Kuule filosoof. Miks sa minuga jamad ja jahvatad. Kas sul endal miskit targemat teha pole.“
„Mis on targem tegevus. Tolmu koguda.“
„Teema siis – kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha.“
„Raha kaob sinna, kus tekib lõpuks prügimäele prügi. Isegi higi kuivab ära. Kogemused võtad hauda. Mis alles jääb?“
„Energiajäävuse seadus.“
„Äge, aga mis on see energia millest tekib kõik see millest jääb jälg ja märk maha, siia praegusesse reaalsusesse.“
„Jälle küsimus munast ja kanast.“
„Mõne püsiväärtuse oled leidnud.“
„Au.“
„Au, ausus või siis tõde. Eneseväärtus ehk väärikus.“
„Mõisted mida saab lahata vastavalt arusaamisele ja väärtustamisele.“
„Kui palju maksab eneseväärikus.“
„Eneseväärikus ei maksa vahest midagi, kui kuskil jagatakse mingit nodi tasuta.“
„Mõtlesid poliitiliselt või asjalikult.“
„Enamus siin maailmas on poliitiline.“
„Või usuline.“
„Kõik inimesed on usklikud. Peamiselt kergeusklikud.“
„Aga kuhu jääb südamlikkus ja kaastunne.“
„Selleks peab olema see teine, kellega saab suhelda südamest südamesse. Teistele jääb vaid kaasa tunda.“
„Said siis pildi ette - kuidas oleks elu või tsivilisatsioon, kus ei oleks halba.“
„See on raske teema. Sellist pilti kokku fantaseerida suudavad vaid ulmekirjanikud.“
„Mitte ainult. Seda suutsid ka kommunismi teoreetikud. Igaühele tema vajaduste järgi ja igaühelt tema võimete kohaselt.“
„Telekat ikka vaatad vahest. Oled sa näinud mõnda filmi või uudistesaadet – ainult head uudised.“
„Miljoni dollari küsimus. Palju on maailmas head ja palju on halba.“
„Tänapäeval on see devalveerunud kriteerium. Miljon dollarit on väga väike summa.“
„Vähe sellest, et number on üsna suur ja väärtus väga väike. Dollarit pole ju ka tegelikult olemas.“
„Küsimus. Kas kogu selle jama seest välja tulekuks on üldse mingit võimalust.“
„Ehk siis situatsioonist mille keerukusest ja absurdsusest enamik inimesi ei ole teadlikud. Ilmselt on. Üks võimalus on selline. Kui see muna või kana millest kõik alguse sai, saab aru, et asi on käest ära läinud. Valesse suunda juhitud ja sellele võib väga kergesti lõpp tulla.“
„Lõppu nüüd küll keegi enam ei usu.“
„Ei saagi uskuda, sest peale lõppu pole enam neid kes mäletaks. Lõpp on üks sekund peale lõpu algust. Inimkond on erinevate etappide ja impeeriumide lõppe üle elanud lõputu arv kordi.“
„Ei ole kindel ükski väärtus. Euro kadumine on kindel. Kindel pole veel – millal. Nagu kõikide teiste maksevahenditega, kogu ajaloo vältel.“
„“Tõde ja Õigus“ võis omal ajal maksta mõned rublad. Palju maksavad need kirjeldused seal sees.“
„Midagi ei maksa. Ennem on tulevikus mingi ulmeromaaniga midagi peale hakata, kui halamisega tuhandest aastast pimedast orjapõlvest.“
„Ja paarisajast aastast – demokraatiast.“
„Küsin ühte huvitavat teemat. Arenda seda. Kumb inimese areng on mõistlikum. Elamine harmoonias selle planeediga, kus oled sündinud. Või areneda tehniliselt ja vallutada Kosmost. Mõlemad on ulmelis-esoteerilised variandid.“
„Nii naljakas kui see ka ei ole, need teemad ei ole kumbki neist. Näeme ju igapäevaselt, et inimene pole nõus elama indiaanlase kombel harmoonias loodusega. Seda, et võiks minna vallutama kosmost ei usuta ka eriliselt. Pigem isegi kardetakse. Tavaline elu on aga nii ulmeline ja esoteeriline, et paljalt nende sõnade väljaütlemine ajab inimestel kananaha ihule ja suu jääb nii lahti, et sealt ei tule piuksugi. Mis sina sellest arvad.“
„Ulmest ja esoteerikast ei jaga inimesed üldse matsu. Inimesed ja eriti väikelaste vanemad on eriliselt kummalised tüübid. Lase korraks peast läbi kogu see materjal, mida me oleme lapsepõlves ja ka hiljem kuulnud.“
„Pöial-Liisi, Jõuluvana, Kalevipoeg, Piibel. Nüüd ka veel Avatar.“  
„Ehk siis, kõik inimesed vaatavad, kuulavad ja isegi ei mõtle sellest milliseid muinasjutte meile räägitakse.“
„Muinasjutte millede taga on enamuses mingi informatsioon, mis esialgu on absurdne. Hiljem arusaamiste laienedes, leiab sealt enam vastuseid kui kogu tänapäeva teaduses kokku.“
„Vot see on just üks teema mida mina veel ei oska. Panna erinevatest, pealtnäha absurdsetest, infokildudest kokku oma ehk siis tõesemat pilti.“
„Seda teemat võid väga rahulikult võtta, sest kõigest ei saa kunagi kõike teada. Piisab kui uurid erinevaid asju. Pidevalt ja süstemaatiliselt, siis muutub pilt terviklikumaks ja selgemaks. Mis tähtsust on absoluutselt tõestel faktidel. Seda kindlust ei saa sa kunagi.“

 3.

 „Mis on selle mõte.“
„Mille.“

„Kõige.“
„Parim küsimus ilmselt. Maailmas, Kõiksuses ja kõikides aegades. Selle mõte ongi – mõte.“
„Siis tuli valgus ja vaikus, öö ja päev. Üleval ja all.“
„Duaalsust mõtled.“
„Mitte päris duaalsust vaid liikumist. Mõte tekitab liikumise. Pilk ja vaade hakkavad jälgima erinevates suundades. Tekivad – huvi ja teooria. Selleks, et saada mingile teooriale vastuse, tuleb liikuda. Liikumisega tekib mingi tegevus ehk mõte. Mõte on liikumine ajus.“
 „Ehk siis mõte või elu mõte on huvi liikumine ajus, ajas ja ruumis.“
„Teooria vastus nagu iga teinegi taoline.“
„Ma proovin aru saada - mis on tõene ja mis väär.“
„No see on küll üks väärt uurimus ja kaugele oled jõudnud.“
„Loll lugu. Üldsegi mitte kaugele. Iga asja mida uurin on võimatu selgitada nii, et ise ka usuks. Koolitarkuste peapeale pööramisega saan päevpäevalt juba kergemini hakkama. Kui palju on maailmas valet.“
„On ja ei ole. Seda on üsna raske selgitada. Vaat, peaaegu et kõige raskem. Maailmas, Universumis, Kõiksuses ei ole mitte midagi valet. Absoluutselt kõik mida me teame, näeme, kuuleme ja loome, need kõik on olemas ja kui nad on olemas, siis need on reaalsed, õiged ja olemas.“
„Kuid mingit konkreetset asja uurides selgub, et see on vale. See on kuidagimoodi ja enamuses, peaaegu sada protsenti vale.“
„Nii see kahjuks on jah. Kummaline on see, et kõik asjad on kihtide kaupa. Lastel on üks arusaamine, vanematel teine, linnakodanikel ja valitsejatel kolmas, teadlastel neljas ja nii lõputult erinevaid variante. Iga järgmine tase saab selgitada, et eelneva taseme teadmised on valed – puudulikud.“
„Sõnad on ka puudulikud ja eksitavad. Kas või sõna – vale. Ristivastu vaenulik, eksitav, omakasupüüdlik vale versus teadmatus, eksiarvamus, mõttelaiskus, heaolu nimel enda veenmine, pole niivõrd vale kui – puudulikkus.“
„Ei ole uurinud, ei tea. Koolis räägitakse mingist Suurest Paugust. Ümmargusest kerast, mis kiirgab soojust. Arendab enda sees ilget termotuuma reaktsiooni. Tekkis millestki ja millalgi, mida keegi täpselt tõestada ei saa ning arvatakse, et see kunagi ka kustub.“
„Änks teooria, justnimelt teooria, mida pidevalt tõestatakse. Kas Galileo Galilei oli teadlane.“
„Ilmselt küll. Hiljem küsin – mis see teadlane üldse on.“
„Oli siis teadlane ja uuris kosmost. Millega. Vaatas päikest läbi tumeda klaasi, mõõtis millegagi temperatuuri ja tokilt langeva varju nurka. Arvutas mingeid aegu, teepikkusi ja võib-olla veel midagi. Teadis ta midagi? Tänapäeva teadlased teevad just seda sama. Mõõdavad midagi, arvutavad ja arvavad.“
„Ja kui palju uskuda nende jutte.“
„Ühest küljest siis nii, et võib uskuda sada protsent, sest midagi nad mõõdavad, teoretiseerivad ja jäädvustavad mingi informatsiooni siia Maa inforuumi. Teisest küljest aga 99.9999… protsenti on vale, tõestamatu, teoreetiline ja ka luuleline. Enamus teadusest on kokku luuletatud ehk siis fantaseeritud.“
„Arvad või saad seda ka tõestada.“
„Tõestamiseks polegi muud eriti vaja. Iga uue masina või seadme leiutamisega on võimalik igat asja mõõta ja fikseerida uue nurga alt, uute „mõõtmetega“. Seega mitte ükski teaduslik tõde ei ole, ega saagi olla tõene.“
„Ja kui siia juurde veel mõelda üksikindiviidide kuulsusejanu, mis tekitab ennatlikke otsuseid, soovunelmad, valed järeldused kuni otsese valetamise ja võltsimiseni välja.“
„No vot ja kui ma esitaks teooria, et.  Päike ei ole täht. Meie ja Päike ei asu lõputus kosmoses. Päike ei ole ümmargune, vaid hoopis kuup. Ta ei kiirga sooja, ja ta on külm. Et hoopis meie elame mikrolaineahjus. Kanamuna peal mingi imepisikese aatomina. Mingil hetkel keegi keerab nuppu, lamp läheb põlema ja neljakandilisest avast tuleb mikrolaine, mis elava materjaliga kokkupuutumisel tekitab sooja tunde.“
„Ehk siis. Miks kosmoses ja Kuu peal on külm.“
„Veel kummalisi teooriaid. Kosmoses hulguvad tähed, planeedid, galaktikad. Keegi ei tea mis need on, milleks liiguvad ja mis selle kõige mõte on.“
„Samast tekibki küsimus, mis mõte on teada saada - kõige mõtet. Milleks.“
„Vahet pole kuidas elad. Tahad teada küsimusi, või viitsid uurida ka küsimustele vastuseid. Oled märganud erinevusi, nende kahe erineva leeri inimeste elude vahel.“
„Õpetajad või.“
„Miks ka mitte, kasvõi õpetajad.“
„See tundub kummaline küll. Noor inimene tahab uurida ja teada saada. Siis ta küsib ja hakkab tarkadelt inimestelt vastuseid saama. Kui vanemate inimeste teadmised ja tarkused oleksid kõik õiged ja usaldusväärsed, siis peaks elu planeedil olema – paradiis. Aga pole. Pigem on parasiit.“
„Järeldus siis. Enamus meile teadaolevad vastused on valed, väändunud ja inimestele kahjulikud.“
„Ilmselt küll. Stampvastused on kallutatud. Süsteemis on kallutatud jõud.“
„Äkki ka kallutavad jõud.“
„Ilma ei saaks nii olla. Inimesed iseseisvalt ei suudaks kõike seda välja mõelda ja kokku luuletada. Neil pole selleks aega.“
„Ooo. Vahva teema. Aeg. Pole aega. Täpselt nii ongi, et aega polegi olemas. Ja ainus mida inimesel on lõputult – see on aeg.“
„Mõtled siis selles elus või rohkem.“
„Nii ja naa. Nagu me ennist väitsime, et mitte midagi ei saa tegelikult tõestada absoluutse tõena, siis variante võib olla lõputult. Vali millist tahad. Mis hetkel meeldib ja mida saad järgmisel hetkel jälle ümber mõelda ja midagi muud meeldivaks lugeda. Selle teisega, et siis inimese hing ja vaim on lõputu ja igavene, eeldabki seda, et aega on lõputult ja aega polegi olemas. Milleks sellist asja vaja mõõta, mida on lõputult.“
„Aga siin ja praegu.“
„Siin ja praegu on ka aega lõputult palju. Kui sa paned silmad kinni ja suudad peast välja lülitada kõik mõtted, siis aeg kaob ehk vaba aega on lõputult.“
„Miks siis inimestel aega ei ole.“
„Ikka on. Iga inimene kes väidab, et vot just nüüd, sellel hetkel tal pole aega. Üks töö ajab teist taga ja päris valmis ei suudagi midagi teha. Mis juhtub siis kui ta saab telefonikõne, et näiteks tema lapsega juhtus mingi väiksem või suurem õnnetus.“
„Ja siis kui seisad mõne hea tuttava või sugulase kirstu kõrval. Kuhu kaovad siis kiired ajad, siin ja sealpool puitkasti olevale tegelasele.“
„No vot, on ju aega. Vähemalt üks neist saab jälle rahus olla. Kui saab.“
„Ehk siis, teine variant. Lõputu ja igavene.“
„Ajatu mõttevaba oleku koht, siinkohal.“