RAAMAT

 

Mis on RAAMAT?

Need kes mind vähegi tunnevad, teavad et ma ei suuda mingit teksti kirjutada „lühidalt“. Tahaks kuskilt alustada aga kohe viskab Pildi nii laiaks, et.  

Ma olen käinud Tartu Lektooriumis ilmselt lähedale 15 aastat, igal talvel. Miks??? Kogu aeg on küsimused – miks? Ma olen teinud seal ka paar oma arutlusõhtut ja ka nüüd tahaks teha. Miks? 

Et arutada mingeid teemasid – minu vaatevinklist. Aga siis tuli mulle mõte teha arutelu kahe inimesega. Eelmisel aastal oleks tahtnud seda teha Peetriga aga enne sai hooaeg otsa. Nüüd pakkusin sellist võimalust oma heale tuttavale enda kodukandist. 

Elle Muugat tunnen – terve elu, sest ta on minu sovhoosiaegse töökaaslase tütar. Tema isa ja ema olid ka erilised inimesed ja me rääkisime-arutasime maailmasju palju. Nüüd juhtus aga nii, et Elle tuli tagant sellise hooga, et me oleme temaga täpselt sama kaugel. 

Kes me sellised oleme? 

Võiks öelda, et kirjanikud. Inimene, kes kirjutab palju. Räägime me veel rohkem aga see ei ole see. 

Koosviibimise tutvustamiseks küsisin ma Lektooriumi inimeste käest, et – millest võiks rääkida? Mis huvitaks inimesi? Ja me ei osanud seda välja mõelda. Maailm on nii paksult infot täis, et seda veel juurde panna on isegi raske. Alguses tekkis selline teema, et võiks arutada – Inimeseks Olemist. Aga.  

Mis on Raamat? Miks me kirjutame raamatuid? Mul ja Ellel on neid mitmeid. Mul on mitmeid gruppe, nii Feissbukis kui ka veel eraldi. 

Me saame aegajal ka kuskil reaalselt kokku ja need on vahvad. Ka Lektoorium on üks selline. 

Mina ise naudin aga neid hetki, kus ma saan vestelda – Alternatiividega. Alternatiivid ei ole Imelikud inimesed, vaid need, kes lähevad Eespool ja Vastuvoolu ehk Peavoolu kõrval. Mina võin vabalt öelda, et Peavool on igav. 

Nüüd tuli mulle endale üks päev  selgitus sellest – miks me kirjutame? Mina olen elu jooksul lugenud läbi tuhandeid raamatuid, vaadanud tuhandeid filme ja videoloenguid. Need on ju kõik kirjutatud ja meeletu infomahuga, et poleks ju vaja juurde kirjutada. Aga.  

Kui ma kuulan juttu ja räägin inimesega – siis me vahetame infot. Kuulatud jutt ei õpeta inimest mitte kunagi, mitte ühtegi sutsu. Inimest õpetab see kui ta teeb tegevusi, teeb vigu ja õpib oma vigadest. 

Teine koht, kust inimene saab õppida, on Raamat. Seda näiteks sellise seletusega. Kui me vaatame filmi, siis tegevus toimub „ajust väljaspool“. Kui me loeme raamatut, siis on kogu tegevus (kujutluspiltidena) inimese peas. 

Kui me kirjutame raamatu, siis see ei ole reeglina minu väljamõeldud, see on varem kuuldud-kogetud info, mille ma töötlen  Oma Mõtteks. 

Iga loetud tekst on järgmisel hetkel Inimese Enda Oma. Ja ainult see info, mida ta on ise kogenud ja tal on selleks olemas seos.  See info, mida inimene ei pea endale vajalikuks, on tema jaoks Alternatiiv ehk teistmoodi. See ei ole ei Hea ega Halb, sest head ja halba ei ole olemas, see on hinnang. 

Vot ja niimoodi läheb see jutt seal koosviibimisel edasi. Me tutvustame neid teemasid, mida me oleme uurinud ja kirjutanud. Küsimusi on meil palju. Miksid ei lõpe kunagi.

 Kuidas aga elada nii, et – „Poleks kahju ….“.   Või nii, et – Kuidas saada seda, mida sa tahad?  Neid asju saab arutada, ehksiis on jälle millest kirjutada.  

Mis on kõige selle mõte????? 

Minu tekstid on peale raamatute tohutus koguse nendes kohtades.

arnetsirna 

Elukulg

(2) Facebook

Elle kanal

(2) Facebook

Käisin vaatamas ühte teatrietendust. Etendustesse on sisse kirjutatud palju teemasid, milledest osad on „ridade vahel“. Kas siis selleks, et avalikult ei saa rääkida või veel midagi. 

Praktiliselt oleks iga raamat ja film väärt seda, et istuks pärast kohvilaua taha ja arutaks – mida keegi sealt välja luges. Ka sellepärast olen ma Lektooriumis käinud kõik need 15 aastat, sest seal me arutame koos vaadatud filme. Enamus mu lugusid sisaldab ka neid arutelusid, mida ma olen tõlgendanud Oma Lugudeks.

 Mulle jooksis sisse kujutluspilt, et – kui äge oleks näiteks viimasel etendusel (või ka ükskõik millisel) kui see tehtaks kellaajaliselt varem ja siis jääkski aega teha selline kohvilaua arutelu. Näitlejad on ju mega Loomeinimesed. Kirjanikud on veel vingemad tegelased. Nemad peavad kogu sellest, IseEnda kogemustest välja noppima just sellesse loosse sobivad teemad. 

Mul on vahest kahju (tegelt muidugi ei ole) neist Loomeinimestest. Kui palju on olnud etendusi, mis kubisevad „vandenõuteooriatest“, Plangu taha kirjutatud Kõhklustest, loojainimese ajunikastustest, sest nad ei saa aru – Mis toimub? ja Miks toimub? jne jne. 

Ja siis Tavaline Inimene, kes ei saa piisavalt naerda lolluste üle, kehitavad arusaamatuses õlgu ja ütlevad kaks totrat mõtet: Ah oli kah ja Hea, et Välja sain. Kodus poleks kah parem olnud. 

Aga kõikides neis ON vingeid asju ja vingeid kujutluspilte.

 Mul on üks Absoluutne lemmik. Kui meil oli kaks aastat totaalne jaburdus – X viirus, siis ma ei suutnud ära imestada kui nägin Ugala etendust – Arst. Püha pekki kuidas ma imestan: mida tundsid kõik need Tavalised inimesed, seda vaadates. Selline etendus kahe perioodi vahelisel ajal, kui – suvel kadus X täitsa „imelikul kombel“ ära ja talvel tuli uuesti. Mina, mehhaanikuna, ei kandnud need kaks aastat kordagi „räbalast maski“, kuigi ma kannan töö tegemisel kogu aeg Kaitsevahendeid.  Mida need inimesed siis mõtlesid???? Siiani ma ei tea. 

Kui lugeda raamatut, vaadata filme või teatrietendusi, siis kas mina olen ainuke siin maailmas, kes kohe autos hakkab - lugu edasi kerima, lugu lahti lahkama ja täiendama. Kas mina olen ainuke, kes lahkab loo nii pulkadeks, kui mu hetketeadmised seda võimaldavad?  Miks ma seda teen?  

Mul endal on üks „kindel seletus“ sellele.  Mul on, enda jaoks, maailmaparim raamat – Armastuse Valem. Ja selle najal olen ma endale ja teistele seletanud – miks?  

Ma olen „siin planeedil“ Tulnukas. Me kõik oleme tulnud siia, seega see punkt on meil kõigil sama. Mina olen tulnud siia, sellesse hetke – Kuskilt Mujalt. Minu planeet on teistsugune. Minu planeedil ei ole sõdu, nälga ega jamasid ja seal on mega tehnoloogia. Ma ei ole siia tulnud „Karmatama“. Sansaratama ehk siis nn Õppima oma vigadest ja Arenema. 

Kes on siin need Teised, seda mina ei tea????? Ja mida nad siin teevad????? 

Kuidas on see võimalik, et Loomeinimesed teevad lugusid, mis „pilavad“ Tavalist inimest, tema Lolluses ja kui see on vastavalt kokkukirjutatud, siis see Loll naerab laginaga oma lolluse üle, sest ta arvab, et see ei kehti tema kohta, vaid ta naabri kohta. 

Ka oli selles etenduses – Kriminalist Poiroti teema. Poirotti pole olemas, see on kirjaniku kujutluspilt iseendast. Kuid Eradetektiivi kujund on briljantne. Näha maailmasündmuste pisikestest detailidest Lahendusi. 

Poiroti parim seletus on – Ma olen Imbetsill. Ma nägin, mul olid algandmed, aga ma ei Näinud. 

Veel üks teema. Ma ei oska kirjutada!!! Ma ei oska kirjutada imelisi kirjeldusi ja „poliitkorrektseid esoteerilisi kirjeldusi“. Mina tahan teada!!! 

Ma ei oska kirjutada Õigekirja kohaselt. Selle ajahetke õigekirja kohaselt. Kõik arvavad, et kui kirjutada testmoodi kui Koolis õpetatakse, siis ma ei sobi kirjaniku tiitlit kandma. Kui see nii on, siis ma nõustun sellega. 

Oi kui paljud on mulle öelnud, et ma kirjutan valesti. Tulnukas ei allu kunagi Reeglitele. Ma ei saagi õigesti kirjutada, sest ma loen liiga palju raamatuid, mis on kirjutatud aastatel 1900 +/-.

 Kultuuri ei ole!!!  Kultuur on nii degradeerunud aga on veel midagi, mis ei sobitu. Ma kirjutan kogu aeg – vanas stiilis ehk siis tegusõnad lause lõppudesse pandi. Ma panen pärast ühe teksti 1920 väljaantud H. G. Wellsi raamatust. Oi kui raske on neid kirjeldavaid tekste lugeda. Tihti ei jõua aju neid lahtigi muukida ja kõned on kummalised. 

Ajalooliselt on aga see aeg – keelte Paabeli Torn. Tiba enne 1900 ndaid aastaid olid eestikeelsed raamatud sellise tekstiga, mida mina nimetan – Pudikeelne pudru ja kapsad.  Raamat – Köki ja kokka ramat  ehk Retseptide kogumik.  

Siis tuli selline Wellsi raamatu stiil, kus on sadade kaupa meile täiesti unustatud-tundmatuid sõnu. Ma tahtsin ühel korral selliseid sõnu ühest raamatust välja trükkida aga see jäi soiku, sest alati on küsimused – Kellele ja Miks? 

Kuid enamus lugenud inimesi teab ühte ajajärku, nn Tsaariaegset Kultuuri, kus kõik Teietasid kõiki ja kindlasti teietati oma vanemaid. Ja see ei olnud ainult venekeelses kultuuriruumis. Kõik Wellsi raamatud on niimoodi kirjutatud. Kõik Teietavad Kõiki. Miks???  

Ja nii need tekstid tõlgiti sellisena ka eesti keelde. Aastatel 1900 oli kultuur Megakõrgel tasemel?  Millisel???  Seda mina ei tea, kuigi tajun seda juba. 

Ehksiis, Priima mõte eile nähtud etendusest, mille ütles välja eluaegne Kirjanduseõpetaja - Ma olen terve elu tootnud Praaki ja meie kooliharidus toodab Ainult praaki. Mis see on?         

Ma arvasin siiamaani, et mina olen Eestimaal ainuke imbetsill, kes on viis korda lugenud raamatut Kalevipoeg. Kaks korda olen üritanud veerida kokku Kreutzwaldi Kalewwipoja käsitsi kirjutatud teksti aga see käekiri on võimatu lugeda. 

Kuid üks asi on kummaline teile teadmiseks. Kalevipoja käsitsi kirjutatud tekst ei lähe Absoluutselt kokku raamatu kujul tekstidega. Seal ei klapi üldse mitte miski. Ma ei tea siiani ühtegi „Kalevipoja uurijat“, kes oleks püüdnud uurida käsikirja ehk originaali. Kes kirjutas siis selle trükitud raamatu??? 

Aga ka see ei olnud see Vauefekt eilses etenduses. Siiani võisin ma olla ainus Tavaline inimene, kes teadis mida saatis Kalevipoeg korda Saarepiigaga. Nüüd teavad seda kõik, kes etendusest seda kuulsid. Suur tänu, selle tüki kirjutajale.    

Näide sellest kuidas eestikeelses raamatus, aastal 1920, kirjutatud oli. Suvaline koht Wellsi raamatust.

 

Nii kaugelt kui mr. Lidgetti mõnevõrra sapist visendit on võimalik täiendada Plattneri kõhelikkude teadetega, selgub, et kolmapäeva õhtul päikeseloojaku ajal esimene neist isandaist, olles minetanud õhtuse ettevalmistuse, oli oma aias maasikate noppimise ja söömisega ametis, milline aedvili on talle ülemäära meeltmööda.

 

Öelge nüit, mis see on???  Üks kutt sõi aias maasikaid!!!!

Kui meie kuulus kirjanik kirjeldas: eestlast naabriga kahasse kraavi kaevamas, pastlad jalas ja kõrtsus kraaklemas, kirjutasid kultuursed kirjanikud just sellise Grammatikaga ja tegelikult veel hullemaga. Kui ma tõlkisin Tsaariarmee ohvitseride õpikut aastast 1897, siis seal oli ühel lehel vaid kolm põimlauset. Esimene ots läheb juba „kuukaugesse kaugusesse“ ja ma pidin sellest tegema kümme lihtlauset.

 Tekstile ei tulegi lõppu aga siinkohal – jutu ma pooleli jätan.

Lugege raamatuid, vaadake filme ja käige teatris. 

 

VALEM ja KONSTANT.

 

Et saaks pikema loo alustan sellest, et on palju kirjeldusi, mis tunduvad õiged või õigemad. Ise uurides jõuan ma sama tulemuseni aga täpselt vastupidi. Tagurpidi Antsla mulle meeldib, sest see annab veel täpsema vastuse.

Vanad hinged?

Meie seas elavad Inimesed, kelle Hing on juba palju - palju sajandeid Maale kehastunud lugematuid kordi. Kuidas sellist inimest rahva hulgast ära tunda? Kuidas ennast selles ära tunda? Mis tunne on tulla ikka ja jälle, suurendades oma elupagasit aina uuesti ja uuesti ning kõigest hoolimata iga kord jälle nullist alustades?

Meie eelmised Elud, kogu meie eelnev Hinge kogemus on meie eest varjatud – Universum langetab halastavalt loori meie teadvuse ja mälu ees, piirates ligipääsu Hingemälule – kus on lugematu arv läbitud teid ja kibedaid kaotusi. Kui me kõike mäletaksime, läheksime hulluks.

Ja siiski, midagi peab jääma? Kuidas saad teada, kas oled ka varem Maal elanud? Mitu Elu sul selja taga on?

Selle leidmiseks on erinevaid viise, alates tagasivaate mälust ja regressiivsest hüpnoosist kuni sügava meditatsiooni ja transiseisunditeni välja. Kuid siiski on ka midagi universaalset, mis võib anda tunnistust pikaajalisest varasemast kogemusest ka ilma nendeta.

Vanade Hingede tunnused.

Mõned märgid, mõned tunnused sellest, mida saavad tunda, mõista ja teada ainult "vanad Hinged" - need, kes pole esimest korda Maal. Ja mitte teine. Kelle selja taga on pikk eelmiste kehastuste ahel.

Üksinduse vajadus, eraldatus teistest, üksinduse nautimine. Selliseid iInimesi nimetatakse mõnikord introvertideks, halvasti sotsialiseerunud ühiskonnaliikmeteks - isegi sotsiopaatideks, kuid tõde on, et selliste Inimeste jaoks on üksindus loomulik, igapäevane seisund. Nad naudivad aega, mida nad iseendaga veedavad.

Nad on rahul oma üksindusega. Piisab sellest, kui nad on ainult omaette, tegelikult - nad ei vaja kedagi. Nad ei vaja väljastpoolt heakskiitu ega hindamist ega nende teenete avalikku tunnustamist - nad juba teavad, kes nad on ja mis nad on.

Teavad seda juba ammu, teavad kõike – sest see pole esimene kord siia maailma tulla. Vanad Hinged on siin varemgi olnud, nad on olnud Inimeste keskel sajandeid. Ja sügaval sisimas on neil arusaam, et Elu on tegelikult Mäng, kus stsenaarium on teada, lõpp on ilmselge, süžee areng etteaimatav.

Ei, nad pole erakud. Nad ei pelga seltskonda, kuid suurima heameelega ja kasu pärast enda arengule veedaksid nad aega pigem pargipingil taevatähti jälgides või kuulates linnulaulu, või siis veetes aega koos hea sõbraga või siis üksinda raamatu või muusikaga.

Vajadus pideva arengu ja õppimise järele, soov kasvada ja uusi teadmisi saada.

Vanad Hinged ei jää kunagi loorberitele puhkama. Nad ei karda muutusi ja muutuda, vaid lasevad kergesti lahti sellest, mille nad on juba saavutanud, selle nimel, mis veel ees ootab. Neis pole kaotuste kartust. Nad elavad Elu, mis annab kasvu, uusi kogemusi, arengut – Elu, mis on teiste rahu, mugavuse ja stabiilsuse armastajate silmis ebamõistlik.

Nad hindavad oma arenguetappe niivõrd, et on valmis läbima valu, kannatusi, piiranguid kõiges, kaotusi, tõusude ja mõõnade kaudu - selleks, et enda kohta veelgi rohkem teada saada, rikastuda uute kogemuste ja uute teadmistega, ja avastada endas uusi tahke.

Ohutus – nende teekonna lõpus siin Maa peal – on nad viimane asi, mida nad tahavad.

Üldtunnustatud alternatiivsetest maitsetest, vaadetest, eelistustest keeldumine. Alternatiivne, ebapopulaarne vaatenurk, eriarvamus, oma arvamus.

Meedia on nende jaoks liiga erapoolik, valelik, pealiskaudne, küünilisuse ja agressiivsusega reostatud ning ei too midagi uut ega kasulikku - väga -väga harvad erandid välja arvatud.

Neile ei meeldi raadio, nad elavad vaikselt ilma televiisorita. Ümbritsevate inimeste elustiil tundub neile vahel rumal, mõttetu, mõnikord - igav, põhjustades pettumust oma mõttetu, asjatu aja ja energia raiskamisega.

Sügav, eksimatu inimloomuse lugemine ja mõistmine.

Nad teavad, kuidas inimesi "lugeda". Mõnikord juba lapsepõlvest peale, näidates noores eas ootamatult küpset tarkust ja mõistmist. Piisab korraks inimeste jälgimisest, nendega lühikesest suhtlemisest ja nad teavad juba nende olemust, Elu, rõõme, muresid, hirme ja probleeme, eluviisi ja võimalusi.

Neile on selged ja arusaadavad teiste tegevuse põhjused - minevikus, olevikus ja tulevikus. Justkui oleks nende sees mingi tarkvara, mis võimaldab neil koheselt "alla laadida" teavet ümbritsevate inimeste, teiste Hingede kohta.

Seda seetõttu, et nende Hingede eelmiste kehastuste pika ajaloo jooksul suhtlesid nad tuhandete ja tuhandete inimestega. Nad tunnevad Inimeste üldist käitumist, Inimeste psühholoogiat ja isiksuse arhetüüpe ja nende jaoks pole tänapäeva inimestes midagi uut, midagi, mida nad ei teadnud ega pole kohanud varem, sadu ja tuhandeid aastaid tagasi.

Need pole subjektiivsed, vaid on tähelepanelikud ja eksimatud. Tundes inimesi intuitiivselt, näevad nad teiste tegelikke kavatsusi ja soove.

Nad ei vaja mingeid kontrolle, et teada saada, kuidas Inimene neid tegelikult kohtleb. Nad näevad seda nende silmade, hääletooni, tabamatute muutuste ja energia muutuste järgi.

Inimesi tõmbab nende poole - neil on inimestele ebatavaline mõju, neil on läbitungimisvõimet ja tarkust ning arusaamist elust palju rohkem kui keskmisel inimesel.

Nende poole pöördutakse sageli nõu saamiseks, vaatamata sellele, et nad võivad olla 10, 15, 25 aastat nooremad kui see, kes abi või selgitust otsima tuli: vahet pole, sest nad on siin elanud mitu elu, vahel kümneid elusid ja nende hing teab, kuidas raskustega toime tulla, kuidas rasketest aegadest üle saada.

Nad pole siin esimest korda, tunnevad hästi Elu ja oskavad oma kogemustega teisi aidata. Nad teavad selliste asjade väärtust ja tähtsust nagu kannatlikkus, usaldus ümbritsevate inimeste aususe vastu, sisekaemus ja eneseteadlikkus.

Nad õpivad Elu õppetunde hästi ja kiiresti ning kuulevad alati seda, mida Elu neile ütleb. Üldiselt on nad kiiresti õppivad. See mille õppimiseks kulub teisel 10 aastat, võib neil kuluda vaid 1 aasta: ju on nende Hing seda varem juba läbi elanud.

Sageli ei sobi nad inimühiskonda.

Nad tunnevad end kogu Elu pisut kohatult - alustades lasteasutustest, hiljem koolis, instituudis, töökollektiivis kolleegide, pere ja sugulaste keskel, ühistel pidupäevadel - ühesõnaga, igal pool.

Kuid nad on üksteisega ebatavaliselt head. Eriti kui mõlemad on pooled ühest Hingest.

Ümbritsev süsteem on reeglina nende suhtes halastamatu. Kuid ükski häda ei saa neid lahutada.

Nad püüavad käituda "õigesti", sobituda ja harjuda ning saada selliseks nagu on kõik teised, kuid see kõik tundub mõttetu: see on justnagu lõvi, kes arvab kogu Elu, et on lammas, kes püüab mõelda ja käituda nagu lammas, kes teeskleb lammast. Kuid sügaval sisimas mõistab ta, et ta on midagi palju enamat, kui ta üritab näida. Ta avastab, et kõigist pingutustest hoolimata ületab ta paljuski ümbritsevaid ning tema Elu, mida ta püüab juhtida, on teesklus, nagu mingi rollimäng.

Nad tõesti ei tea, kuidas sobituda ümbritsevasse ühiskonda ja saada selliseks nagu kõik teised. Ilmselt nad on proovinud seda ka varem, kuid tundsid end ebamugavalt ja see ei õnnestunud neil. Kuid nende jaoks on see normaalne: nad ei tea, kuidas on olla "normaalne", nad ei mõista siiralt, kuidas mõned inimesed võivad olla monotoonsuses õnnelikud ja kõigega rahul.

Neis on tavainimestest rohkem veidrusi ja kapriise ning seetõttu on neil raskem leida ka mõttekaaslasi ning sõpru. Mõnikord tundub neile, et nad justkui ei ela oma Elu, et ümbritsevad inimesed käituvad äärmiselt rumalalt ja kõik ümbritsev pole korraldatud just kõige paremini ...

Nad mõistavad, et Elu on ebastabiilne, täis muutusi ja kõike ei saa iseenesest mõistetavana võtta.

Kui samastate end vähemalt ühega nendest asjadest, kui tunnete end oma aastate kohta „vanana“, võite olla kindel, et see pole esimene kord, kui te siin Maal elate.

Ära lase kellelgi sulle öelda, et sa pead muutuma, et vastata ümbritseva maailma ootustele. Universum ei vaja rohkem süsinikukoopiaid ja paljundatud kloone, vaid vajab Elavaid Hingi.

Inimese Elu ainus mõte on oma surematu vundamendi täiustamine. Kõik muud tegevused on oma olemuselt mõttetud ...

(tõlge)

 

Vanad hinged tähendaks, et nad on palju kogend ja teavad. Aga miks need vanad hinged siis ikka ja jälle siia tulevad. Esoteerikud ütlevad, et – noori hingi õpetama. See ei ole loogiline.

 Kas VANA on – vana, väsinud ja „kortsus“???  Noor laps ei tea midagi (ütleme, et see nii oleks), seega ei ole tema mõistmises – valet infot. 

Seega ei õpeta Vana Hing teda, vaid programmeerib teda elama selle keskkonna reeglite järgi.

Kes on siis need hinged, kes tegelikult teeks maailma paremaks ehk omab Puhast Lehte ja oma maailmavaadet?  

Kes on aga need hinged, kes tõesti käivad juba kaua ja teavad tajuvad reaalsust paremini? See küsimus on „teisejärguline“.

Kes on unikaalid? Ja selle teema seletamine ehk tõlkimine on mul veel ees, sest see teema on pikk.

Maailmas EI OLE MITTE MIDAGI OLEMAS.

Kvantfüüsika seletab seda imehästi ja pikalt. Ma püüan loo lõpuks leida mõned „asjad“, mis on olemas ehk need on olemas kõikidel inimestel ja vastuvaidlematult.

ASI on: ese, sõna, termin, emotsioon ehk üleüldse – Misiganes.

Palju aastaid tagasi lugesin ma muuhulgas Vadim Zelandi raamatuid – Transurfingust. Seal on üks kirjeldus, mis kehtib peaaegu kõikide inimeste kohta ehk paljude inimeste elust käib läbi sama skeem.

„See mida sa tahad, seda sa ei saa; see mida sa ei taha, selle sa reeglina just saad; aga kuidas saada seda, mis sa tahad????“

Seda skeemi olen ma siiani püüdnud ka oma lugudega lahti harutada ja esoteerikud on ka selle jaoks kirja pannud Tagurpidi kirjeldusi. "Ära tee teistele, mida sa ei taha, et nad teeks sinule."

Aga nüüd tuli mingite tegevuste kaudu ka mingi seletus.

1.  Ma lugesin mitme kirjaniku mitmeid raamatuid jutti. Näiteks Jonas Johannsoni viis raamatut jutti ja nüüd E.R. Burroughsi (Tarzani looja) viit raamatut, mida polnud lugenud.

2.  Ma olen kirjeldanud Armastust ja ka mõttekäiku Tuhkatriinust. Mis juhtub edasi – kui Tuhkatriinu saab „mehele“ ehk mis juhtub järgmisest päevast Peale Pulmi. Sama skeem on ka Burroughsi raamatutes ehk ka Tarzani lugudes. Kuhu edasi??? Järgmisesse raamatusse???

3.  Ma vaatan uudiseid ja ei saa aru – miks inimesed käituvad nii nagu nad käituvad?? Ehksiis „vana hing“ ei mõista!!!!.

4.  Ma ei ole siiani näinud filmides, raamatutes ja muudes stsenaariumides kirjeldust – kuidas inimesed elaks elu lõpuni ÜLIMAS ÕNNES. Ammugi elusate inimeste hulgas, minu ümber. Mõned elavad hästi aga kas ka Perfektselt, kogu aeg. See olla elu selline, püütakse mulle seletada. See olla elu võlu???

On olemas selliseid termineid ja sõnu – mis on olemas. Näiteks: Elu, Energia, Mõte, Söök, Seks jne jne. On olemas doktor Vassiljevilt kuuldud kellegi filosoofiline väljend, et maailm töötab kolme asja pealt – Nälg, Külm ja Sugutung. See on tõde, aga mitte lõplik, sest ka neid pole olemas. Miks?

Konstant??? 

Maailmas pole mitte ühtegi „asja“ ehk sõna ja terminit – mis oleks Lõplikult Konstantne ehk  see ei muutu. Ja kehtib kõikidele inimestele täpselt ühtemoodi.

Näiteks sõna – MÕTE.

Just tuli mingist videost uus termin – Saja Protsendiline küsimus. 

Küsimus, millele ei suuda mitte keegi vastata. Kuigi mul on tegemata katsetus, mis selle peale vastaks AI. Aga kuna ma „seda tüüpi ei kannata“, siis mul pole seda ka kuskilt alla tõmmatud ja pole tolle värgiga tegelenud.

Selles videos oli küsimus, et – mis keeles Mõtleb sünnist saadik Kurt-Tumm inimene. Ta pole kuulnud mitte ühtegi verbaalset keelt. 

Veel hullem, ehk 101% variant oleks – sünnist KurtTummPime??? Ma pole mitte kunagi lugenud ühtegi kirjeldust, kuidas selline inimene maailmas elab.

Nüüd aga siis uuesti see minu 100% küsimus. 

Mis ASI siin „reaalses maailmas“ on Konstantne ehk üleüldse ei muutu????

Minu väide on, et – Seda pole olemas. 

Seega.

Peab olema olemas „mingi asi“, mille pealt ma seda väidan???

Paljud asjad on olemas ainult ühe variandi seletusega. Olemas on Matemaatika. Mitte see, mida meile koolis õpetati, kuigi Tehted on üsna analoogilised.

Olemas on – minu peas toimetavad Tehted: hinnangud, võrdlused, nende liitmised-lahutamised-korrutised-jne.      

ABSOLUUTSELT kõik tegevused on seesama matemaatika. Valed ja valetamine on seesama matemaatika – miinusmärgiga (või ruutjuurega!!!)

Nüüd edasi tulevad uued küsimused.

1.  Kes on vanad hinged?

2.  Miks nn „noored hinged“ ehk peaaegu 99 % inimestest arvutavad oma peas kooliajast saadud info baasil ja miks peavad neile nn noortele õpetama need Vanad hinged.  

3.  Mida need noored „edasi teevad“ ehk Sansaratavad.

4.  Mis juhtub nn Vanadega, kui nad „enam ei viitsi siia tulla“.

5.  Mis põrgupäralt peavad need Vanad ja Unikaalid kogu seda jama kirjutama ja kirjeldama. Transurfima???

6.   Miks „Rähni pea ei valuta“ ehk miks me ikkagi jaksame samadel teemadel „jaurata“. Puhkan, puhkan ja hakkan jälle. „Ole normaalne“.

7.  Jne.

8.  Jne.

9.  Jne.

 

Selleks, et Keegi-Kuskil on sellise süsteemi välja mõelnud. KesseKurja, mina ei tea, aga see on nagu aamen kirikus,  neljas instinkt peale nälga, külma ja sugutungi. Õpetada teisi ehk komposteerida teiste ajusid Oma Matemaatikaga. 

Selle pika kirjeldusega tuli mulle üks ASI (ise ei suuda ka imestada kust see tuleb).

TUNNE on olemas. Tunnet ei saa kirjeldada ega arvutada.  

   

 

 

TAVALINE versus UNIKAAL.

 

Keegi ei suuda inimese omaduse  klassifitseerimisel seletada terminit – tavaline inimene. 

Ei  saagi, sest iga inimene on unikaalne. Kuid unikaalsus on selle klassifikatsiooni ühes äärmuses ehk eripära-omapära.

 Tavalise inimese kirjelduses on aga need terminid, mis on enamustel inimestel. Ulmeterminoloogia järgi on tavaline inimene see, kes keerleb ühes ja samas stsenaariumis enamuse ajast. Kõik inimesed on tavalised sinna maani kui tal hakkab aega jääma, et tegeleda ainult iseendaga. 

Need on ühes äärmuses Üksikud ehk ilma peresuheteta ja teises äärmuses – Pensionärid. Need, kes – ei pea midagi tegema (teiste jaoks) aga  võivad. 

Tavaline inimene räägib ja käitub nii nagu „nõuab sootsium“ ehk ei eristu palju. 

 

Mina olen saanud teada oma unikaalsusest, stsenaariumitest ja programmidest, sellisest infomaterjalist, mida nimetatakse – Tähemärkideks. Horoskoobid ja Sünniaastate kirjeldused. Tavaline inimene peab neid – meelelahutuseks, uhuuks ja ebateaduseks, sest tavaline inimene ei tee kunagi täiuslikku skeemi, mis koosneb sünniaastast, sünnikuupäevast ja nime tähtedest. Kui teha selline sünnikaart, siis see on unikaalne. Teist sellise skeemiga programmi ei ole ühelgi teisel inimesel.

 Ma ise olen jõudnud sellele üsna lähedale, sest ma olen neid lugenud, kuid ei ole teinud kompaktset kirjeldust. Miks??? Sest Kaksikul ei ole seda vaja. Kaksik võtab otse eetrist ja arvutab 24/7, intuitiivselt kogu aeg – mis temaga toimub. Vasakukäeline Kaksik, kellel on veel kümneid erisusi – ei ole tavaline inimene. 

Tavalist inimest ja tavalist elu ei ole olemas. Ebatavalisus ilmneb siis, kui inimene hakkab märkama, kui palju on tal erisusi.

Tavaliseks inimeseks olemine seisneb aga selles, kui palju ta on nõus olema – nii nagu teised. Sellisel juhul on inimesel kergem elada sinna maani, kui alateadvus hakkab mässama ühiskonna jaburate nõudmiste vastu. Kui inimene eirab oma soove ja allub teiste nõudmistele – jääb ta haigeks, juhtuvad kummalised õnnetused ja märgatavad muutused.

Ulmeteemadel on see – Lõputa Küünlapäev, hüppamine paralleelsuste vahel ja lihtsalt uuestisünd Sansara rattasse.

Ma ei ole siiani aru saanud – miks ma olen kõike seda kirjutanud ja lahanud just nii, nagu ma olen seda teinud. Inimene ei ole Ulmeteemade fänn niisama lambist. Selleks peab olema mingi soodumus või „juhus“.  Nüüd sain ma aga lugeda ühte kirjeldust enda kohta, mis peab paika 100% ja mul ei ole enam muud seletust, kui. 

Maailm ei ole reaalne, materiaalne ja Tavaline. Minu maailm ei ole seda kindlasti. 

Kuidas Tavaline Inimene ei saa aru või ei näe ilmseid valesid, jaburdusi ja ebaloogilisusi. Ei vaidle kunagi vastu, täidab käsku ja veel hullem, hakkab „kontrollima“ ja peedistama seda, kes näeb ja ei taha alluda.  

Kellele neist mask natukenegi kasulik oli?????

Kuidas tavaline inimene ei näe näiteks seda, et – raha Ei Ole Olemas. Ei ole ega saagi olemas olla. 

Kuidas ta ei näe, et – poliitikut ei ole olemas, riiki ei ole olemas, sõda ei ole olemas, ajalugu ei ole olemas.  Kõiki neid teisi teemasid, mida ta peab reaalseks – ei ole ka olemas. Kõik „reaalsed asjad“ on väljamõeldis, illusioon ja tõekspidamised.

 Lihtsalt „et lugu pikem tuleks“, panen Lihtsale Inimesele lihtsad kirjeldused, mis need siis on.

1.  Raha on energia ekvivalent, mida tavaline inimene annab endast välja ehk teistele ja seda nimetatakse tööks. Töö on olemas, raha ei ole olemas. Nõukaaegne rubla raha on paberilipakas.

2.  Riik on kogum inimestest ilma piirdeta, maa-alata ja seadusteta. Mitte ühelgi riigil ei ole piire. Kes ja millal need kindlaks määras???  ALGSELT. Ürgaegselt??  Jumal või????  Tavalised inimesed lihtsalt lepivad omavahel kokku ja aegajalt otsivad teisi inimesi, kellega riigipiire muuta ehk ….

3.  Sõda on mõttetu tegevus, mille lõpptulemus ei rahulda ikkagi mitte kedagi. Sõda on „tavaliste inimeste“ Mäng. Sõda muudab illusiooni Riigipiirist, rahvast ja rahvusest.

4.   Enne mängu – sõda,  on aga Poliitiku Mäng. Poliitikut ei ole olemas, see on lihtsalt tavaline inimene, kes on kaval. 

. 5. Ajalugu ei saa üldse olemas olla, sest enamus inimesi ei mäleta isegi enda minevikku. Mitte keegi ei tea, millal tekkis mõiste – Ilukirjandus,  ehk kuidas me teame, et „vanasti“ kirjutatud raamat ei ole mitte ajalooline faktiline üleskirjutis, vaid väljamõeldud ilukirjandus, satiir, vaimuhaige kirjeldus või fantaasiakirjandus. Kust me teame, et Sokrates oli reaalselt olemas ja et keegi kirjutas „tõestisündinud loo“ nimega Pidusöök.

Jne, jne, jne.

 Kõik see, mida Tavaline Inimene usub, ehk on pikkade koolituste tulemusel uskuma pandud.

Tavalise Inimese sees ON alati olemas mingi Unikaalsus.  Kuid üldiselt on seda vähe, liiga vähe, kuratlikult liiga vähe.

Tavaline Inimene on – taustategelane. Vaadake, millega tegelevad enamus inimesi!!!  Nad pakuvad Unikaalidele teenuseid. Neid on väga vaja, sest – kes teeks „riikidele“ „majanduskasvu“. Unikaalid seda ju ometi ei tee.

Unikaalid on Mängurid. Need, kes tormavad „arvutimängus“ siiasinna, et kiiremine jõuda – „game over“-isse.

Kuna lugu on Tavalisest Inimesest, siis mul on olemas kirjeldus ka Unikaalist. 

Kes väga huvi tunneb, võib seda linki minult otse küsida. Tavalisele inimesele on selline teave lihtsalt ebahuvitav.

PEEGLI TEOORIA.

Kõik inimesed  on elu jooksul läbi käinud „pika tee“. Osadel on tee olnud veel pikem!! Ehk need, kes on uurinud Ulmet, Esoteerikat ja ka näiteks Kvantfüüsikat. Esoteerikas on olnud mingi arvamus – Peeglist või Peegeldusest.  Alice peeglitaguses maailmas. Ma kuulsin ühte kirjeldust ja see paigutas mitmeid termineid palju paremasse paika. 

Mina ei tea kuidas on Peegeldust kirjeldatud. Tegelt ma ei saagi seda teada, sest iga kirjeldus kirjeldab seda – Minu moodi. 

Kui keegi on kuulnud peegeldust sellises seletuses, et – informatsioon, mis tuleb inimesele, on justkui „peegeldus“, mis aitab inimest tema arengus.

 Ehksiis, kui teine inimene „lendab peale“ mingite jamadega, siis oleks see justkui minu omadus ja peegel peegeldaks väljastpoolt  minu olemust ehk – tuleb õpetama.   

Mulle on see tundunud kogu aeg veidi imelikuna ja eriti viimasel ajal, kui ma ise tean juba „päris palju“, siis miks need Välised Ärritajad on jäänud suhteliselt samaks. 

Ka need eelmised tekstid Matrixi teooriast ja Vaatlejast kirjeldavad väga palju kuidas illusioon näitab, siis see versioon Peeglist hakkas looma täiega.

Peegel ehk kõik see informatsioon, mis tuleb väljastpoolt, enamasti inimeste negatiivsed väljendused, ei ole minu peegeldus. Need ei ole Minu Omadused. Need on nende omadused, kes – Tulevad minu juurde. 

Miks see nii on, selleni tahan jõuda loo lõpus.

 Enamus inimesi elavad – Ilma Peeglita. Nende vahel pole takistust ja Suhtluspilt on teineteise vastu ehk Võitluspositsioonis. Ja seda Loomise Loost alates ja inimese sünnist alates. 

Seda pilti teab iga inimene ja mis sellega kaasneb. Kui suhtlevad kaks nn „tavalist inimest“ ja ilma peeglita, siis see inimene, kes üritab teisele peale suruda oma arvamust, siis – see peegeldub ja see on selle sama inimese illusioon. 

See ei tule teist õpetama, see ei peegelda teist inimest, see peegeldab teda ennast ja talle endale.

 Sellisel juhul kui mõlemad inimesed on „suhteliselt väheharitud“, siis tekitab selline suhtlus - Konflikti. Kõik konfliktid, kogu poliitika, usk, haridus, pereelu,  jne töötab 100 % selle skeemi järgi.

Termin – Milleks sulle kõike seda vaja on.

Aga kui ma olen terve oma elu uurinud ja õppinud, siis see tekitabki minu ette Peegli.   Mitte tavalise, vaid sellise kriminalistide aknaklaasi, mis ühelt poolt peegeldab ja minu poolt vaadates laseb pildi läbi.

Mis vahe neil on?

See on Vaatleja termin. Kui ma tean, et see info, mis mulle ei sobi, ei ole mitte minu info, vaid – selle Teise info. See info, kui ma talle vastan ja see ei meeldi talle, ei ole minu „negatiivsus“, vaid tema enda oma. 

See muudab kogu Peegliteooria vastupidiseks ja see on palju seletavam. Mina, oma poolläbipaistva peegli taga, olen Mina ja mina ise meeldin endale. Teise inimese Võitlust ei pea mina võitlema/võistlema, vaid ma lihtsalt vaatlen ja – lasen tal olla.

Miks on Matrixi film täis topitud võitlusstseene???

 Siin on nüüd üks kõige vingem muutus, mida saaks seletada ükskõik millise Võitlusstiiliga (sõda, usk, töö või misiganes), kuid mina teen esimese seletuse spordiga ehk ka autospordiga. Kui oled noor ja võistled, siis on vastasseis ja kogu infovahetus seisneb – olla teisest parem. Kuidas sõita teisest kiiremini. Ja selles situatsioonis ei teki kahe suhtleja vahel mitte kunagi Vaatlejat. Autospordis on eriliselt veel ka kaks suunda. Need – kes tahavad sõita ja need - kes tahavad võita. 

Esimesed teevad kõike ise ja ei pea kellegi ees vabandama, kui miski ei sobi. 

Teised  on need, kes Peavad leidma süü ja süüaluse (loomulikult mitte enda).  

Nüüd, kui minul on Kõik Võistlused Võisteldud, siis mina saan olla vaatleja ehk minna ükskõik millise võistleja, tema isa või mentoriga suhtlema ja vaadeldes oma peegli tagant, saan ma olla ükskõik kellega – Samal Lainel. Kui see teine „ajabki lolli juttu“, siis on see Tema ja ma ei pea talle paljut seletama. 

Kuid ühel hetkel tekib Hooopis teine suhe. Siis, kui me kaks, oleme absoluutselt samal lainel. Me mõlemad peegeldame ja ka laseme peeglist läbi täpselt sama informatsiooni, tundeid ja tunnetusi. Me räägime lõbusaid lugusid, meenutame seda, mis on meenutamist väärt ja oleme lihtsalt koos.  Ka selle seisundi termin tuleb loo lõpus.

Matrixi teooria on nii põhjalik, et seda tulebki „kokkukirjutada“ punktide kaupa. 

Matrixisse on sissekirjutatud programmijupike, mis ei lase Matrixil „kokku kukkuda“.  

See on ka Matrixi filmi peainformatsioon, millele ka mina pole tähelepanu pööranud. Neo saab Matrixist välja, näeb mis on selle alternatiiv, kuid -  Matrix peab inimest kogu aeg Tagasi Kiskuma. Ükskõik kui „valgustatud“ või Vaatleja see inimene ka ei ole, ikkagi veetakse teda samasse paika tagasi.

 See töötab sinnamaani kui inimene saab aru, et – ta oli Mängur. 

Mängis seda mängu kaasa ja nautis Illusiooni. Kui inimene väljub sellest ehk ei pööra enam sellele tähelepanu ja seletab mingi variandi ära Lõpuni, alles siis saab temast – selle variandi Vaatleja. 

Need on need tegevused, mida nimetatakse Kordusteks. Inimese igapäeva elu koosneb enamuses ehk 99,999… % kordustest. Alates hommikusest silmade avamisest ja õhtul sulgemiseni.  Sellepärast ei mäleta me magamise ajal mitte midagi.

Miks inimene ei õpi teiste vigadest?   Ei saagi.

Miks abielud ei kesta tihti lõpuni.

Valik - punane või sinine?

Filmis oli arvamus, et kui on nn vaba tahe, siis hetkel kui sul on tahtmine teha valikut, siis valik on Juba tehtud. Kuidas? 

Valikut saab teha kui on vähemalt kaks variant ja seega on sul olnud enne üks „teema“ ja sa tekitad sinna juurde teise võimaluse. Kuid valik oli juba enne tehtud. 

Kus seda vahest otseselt näha saab. Mul ja ilmselt paljudel on olnud „juhuseid“, kus inimene soovib midagi, mingid asjaolud tulevad vahele ja ta loobub algsest valikust, jätab selle kõrvale ehk nagu esoteerikud vahest ütlevad – andsid vabaks. Ja siis, täiesti üllatuslikult, teostub esimene, loodetud valik. Ei, sa ei andnud seda vabaks, vaid programm teostas selle. 

Matrixi filmis on üks tegelane – Smith, keda mina pidasin selle sama tegelase Neo „negatiivseks pooleks“ ehk sama mis Harry Potteris oli Voldemort. Esoteerilises plaanis see ongi nii.

 Ilmselt pole siin maailmas ainult üks tegur/variant või arvamus mis toimetab, vaid vabalt võib olla isegi rohkem kui kaks. 

Matrixi kohaselt pole see negatiivne, sest Matrixis polegi sellist terminit nagu negatiivsus. See „tegelane“ ongi Matrix, kes tahab – valikut teinud tegelase tuua Matrixisse tagasi.

Mis vahe on Matrixis elamise ja Matrixist „väljas“ elamise vahel??  

Vaatame filmi kirjeldust neil kahel juhul.  Matrixis on – kõik ilus. Sellisel juhul kui sa ei taha matrixist välja minna ehk ei hakka „sõdima“ selle vastu. Heaks näiteks on kunstiinimesed. Kui inimesel on piisav sissetulek, siis ta hakkab tegelema sellega – mida ta tahab tegelikult. 

Filmis on Matrixist väline kujutatud aga pööraselt „vaesena“ ja koledana. Süüakse tontteab mis körti, käiakse koledate riietega, elatakse viletsates tingimustes ehk mittemingit „euroremonti“ ja pidevalt sõditakse.  

Nüüd on ainult üks variant, millal saab valida. Kui selline ilus ja hubane elu läheb Igavaks. Iga päev on kui Lõputu Küünlapäev. 

Ja ongi see ÜKS teema, milleni ma tahan jõuda. Mis on filmi Lõputu Küünlapäev põhiküsimus ehk teema. Mees otsib Ideaalset naist. Tavalise käitumisega ta seda ei saa ja keegi olla kokku arvutanud kui palju pidi see mees kõike seda „harjutama“, et saada lõpptulemust. Rohkem kui 30 aastat!!!!  

Täpselt sama teema on ka Matrixi filmis. Inimene otsib Pööraselt Ilusat Armastust. Praktikas ei kehti see ainult paarisuhetes, vaid kõikide tegevusete juures, nagu näiteks ka hobid. 

Pööraselt ilus armastus on täpselt sama termin, mis esoteerikutel on – Tingimusteta Armastus. 

Ma ütlen päris ausalt. Mina pole 65 aasta jooksul seda, end ümbritsevate inimeste juures, näinud. Kõige lähemal on sellele – vanemate armastus. Aga ka see pole 100 protsendiliselt. 

Miks seda pole ja kuidas seda ei saa olemas olla??  Vat Matrixis seda ei saagi olla. 

Matrixi suhtes on mida iganes - kergest armumisest,  Armastuse Valemini välja. 

Aga ikkagi  võib see kuskil olla. Kuskil, kuhu mina ei vaata ega näe. Ma usun, et kui keegi tuleb kunagi mu juurde ja ütleb, et tema teab ühte paari, kes elavad täielikus kooskõlas. Siis võib olla mitmeid variante.

1.              Need mõlemad inimesed on jõudnud korraga Vaatleja seisundisse. Vaatlevad maailma – ilma peeglita. Ilma peeglita, ehk – tingimusteta.

2.              Niipea kui ma lähen sellise paari juurde, siis Mäng, illusioon ja matrix „pakivad minu jaoks lahti“ sellise tausta. Justnimelt tausta ja minu sees seda ei ole.

Mina elan täiesti tavalises matrixis ja näen kõike seda, mida on filmitud ka Matrixi filmi. Ilmselt olen ma veel „tavaline inimene“.

Filmist jäi meelde üks lause. 

99.9 % inimestest tahaksid „pöörast vabadust“, armastust ja midaiganes muud, kuid nad kardavad kaotada seda, mis neil olemas on. Mis meil olemas on??? Matrix.

Matrixi film, nagu ka kõik filmid üldse, on – loogika vabad. Seal ei klapi Mittemiski. Esimesel korral filmi  vaadates, näen ma Äksioni ja ei näe detaile. Järgmistel kordadel näen ma Jämedaid vigu ja hiljem ka – mitmeid kordi Peapeale pööratud kirjeldusi.

Tehnoloogia. 

Matrixi filmi üks ebaloogilisus on selles, et kuigi neil pole „euroremonditud“ elutingimusi on neil pööraselt moodne tehnoloogia. Kui kõik nende tegelased on Matrixis imeilusti disainitud riietes, siis miks nad Zionis või Ios on sellised „maavillased“???  Miks kujutatakse alati kurjamit rikkana ja „vabadusvõitlejat“ kuskilt Talurahva inimeste hulgast.

Matrixi film on ka mitmeid kordi peapeale pööratud ehk osad märkavad „lahjemaid kirjeldusi“ ja edasijõudnud hakkavad kogu filmi – tagasi pöörama.