TÄNA - ilma maagia ja moraliseerimiseta

 See tekst on tõlge samalt kanalilt, kuid selle tegi mu ammune hea tuttav. 

Sellised tekstid, mõtted ja tegevused meeldivad mulle enam kui ajaloolised aga ajalooliste eeliseks on see, et. Ajalugu ja kogu selle jaburus näitab ära, et - mingit minevikku Pole olnud. Kõik on ja toimub üksikindiviidiga ja ainult. Mida ta usub see ka ilmestub. Sellest tuleb juttu veel edaspidi - Kuidas Reaalsus loob: inimese meelega (meie meelega), inimesele Tajutava Reaalsuse.    

Ma tahan rahulikult ja kaunilt näidata, kuidas õigesti kujundada kavatsusi, toetudes lihtsale loogikale ja pisut kvantfüüsikale. Kujutage ette, maailm ei ole telliskivimüür, vaid võimaluste ookean.

Mikromaailma tasandil eksisteerib iga asi esmalt kui tõenäosuste hulk. Ja alles siis, kui ilmub vaatleja fookusega, tõenäosus tõmbub kokku konkreetsuseks. 

Lihtsamalt öeldes: väljal on lõputu menüü, ja kavatsus on teie tellimus, mis on selgelt välja öeldud, õige tooniga ja ilma häälevärinata.

Miks "ma tahan" sageli ei tööta? Sest "ma tahan" kõlab nagu puudus. See on nagu minna restorani ja öelda: "Ma olen näljane." Kelner noogutab kaastundlikult ja kõik. Väli loeb ära puuduse laine ja peegeldab selle tagasi.

 Kvantmõttes on oluline sagedus. Mitte ainult sõnad, vaid ka seisund, mida te kiirgate. Soov puudusest annab nõrga katkendliku signaali. 

 Kavatsus – eesmärk pluss rahulik kindlus, et mul see juba on – loob stabiilse laine.

Vaatame piltide abil. Raadio ja sagedus. Jaamad on juba eetris olemas. Te ei loo neid, te häälestate end. Kavatsus ei ole palve, vaid vastuvõtja häälestamine õigel lainele. GPS ja koordinaadid. Väli, navigaator. 

Kui annate häguse aadressi: kuskile parem, aga odav ja kohe, siis teid keerutab. 

Selged koordinaadid pluss rahulik seisund – ja marsruut joonistub. 

Tellimus kohvikus. Kohv milline? Noh, hea. Barista naeratab, aga see ei ole tellimus. Öelge: cappuccino ilma suhkruta, laktoosivaba piimaga, keraamikas – ja reaalsus saab aru, mida täpselt teie poole pöörata. 

Võti on vaatleja seisund.

Kvantpildis muudab vaatlus objekti. Tähelepanu on energia, emotsioon on selle kandja. Seetõttu on kavatsus kahekordne käsklus. Esimene: selge mõte, mida täpselt. 

Teine: õige sagedus, sisemine. Ma olen rahulik, ma olen juba selles. Ja veel üks detail, mida sageli unustatakse. Kavatsus ei ole käsk maailmale: tee mul hästi, vaid rolli valik, milles te olete valmis tegutsema. Väli armastab konkreetsust ja liikumist. 

Signaal: ma olen see, kes hoolitseb oma keha eest ja elab liikumise rõõmus. See kogub teie ümber inimesi, kohti ja sündmusi teisiti kui signaal: tahan kiiresti suveks kaalust alla võtta.

Kontrolli oma soovi vaid kolme küsimusega.

 Esimene. Kas ma saan selgelt aru, mida ma tahan? Mitte parem elu, vaid konkreetselt: ma elan valgusküllases korteris pargi kõrval. Ma maksan selle eest rahulikult ja pingevabalt.

 Teine. Mida ma tunnen, kui sellele mõtlen? See on rahulik kindlus – jah, see on minu – või ärevus: äkki ei õnnestu? 

Kolmas. Keda ma näen selles pildis iseendana? Kas ma tõesti näen end sees? Kuidas ma elan seda elu? Mida ma teen? Kuidas ma tegutsen? Või lihtsalt kujutan ette tulemust nagu filmi ekraanil.

Me ei ole tihe aine, vaid valdavalt tühjus ja energia. Fakt. Meie organism, nagu iga ese meie ümber, koosneb aatomitest. Aatom tundub kõva tellisena, aga kui suurendada seda jalgpallistaadioni suuruseks, oleks tuum hernetera suurune väljaku keskel, ja elektronid nagu sääsed, mis lendavad kusagil tribüünidel. Kogu ülejäänud ruum on tühjus. Teaduslikud andmed ütlevad: 99,9% aatomist on tühi ruum. Aga see ei ole nn - mitte midagi. See on väli, kus energia võngub. Kogu aine meie ümber on energia, surutud kindlatesse vormidesse. Isegi tool, maja või auto, mis tunduvad kõvad, on sügaval tasandil vibratsioon.

Just seetõttu väidab kvantfüüsika: aine = energia + informatsioon. Ja informatsioon on see, mis kujuneb vaatleja kaudu. Ja siin on kõige huvitavam. Inimese keha on triljonid aatomid, mis on kokku pandud süsteemiks, mis püsib ainult seetõttu, et nii on otsustatud informatsioonikoodis. Mõtted ja emotsioonid on samuti energia, impulsid, mis mõjutavad välja. Teadvus ei ole aju kõrvalsaadus, vaid antenn, mis võtab vastu ja kiirgab signaale sellesse välja.

Seega, kui me ütleme: "Ma tahan oma elu muuta", ütleme tegelikult: "Ma tahan ümber häälestada oma süsteemi võnkumised." See ei ole esoteerika, vaid otsekohene loogika. Kui häälestate raadio teisele lainele, kuulete teist muusikat. Sama on inimesega. Mõtted on sagedus, emotsioonid signaali võimendi, tegevused ankur aines. Kui me mõistame, et meie sees ei ole midagi kõva, vaid ainult väli ja energia, saab selgeks: me oleme juba kvantookeani osa.

Me ei ole väikesed inimesed suures maailmas, vaid ühe välja tükikesed, mis võivad oma vibratsioone muuta. Ja siin saab selgeks, miks soovid töötavad. 

See ei ole ime, vaid energia ja energia vastasmõju. 

Kavatsus seab laine, ja väli häälestub ümber, tõmmates teie ellu sobivaid vorme. Meil on harjumus öelda: "Ma tahan, tahan maja, tahan autot, tahan reisida." 

Aga kvantfüüsikas on "ma tahan" nagu lõpetamata programm. 

See hoiab teid ootuse seisundis. Kui ütlete: "Ma tahan", väli loeb: "See inimene tahab" – ja annab teile täpselt seda, mida tellisite: soovi seisundi, aga mitte tulemust.

 Et soov saaks kavatsuseks, on oluline fookust nihutada. 

Reegel üks: mitte "ma tahan", vaid "ma valin". Kui ütlete: "Ma valin elada oma majas", võtab väli seda faktina. See hakkab ümber kujundama asjaolusid, et see reaalsus saaks teie omaks.

 Reegel kaks: emotsioon. Pole piisav sõnu öelda. Tuleb tunda, nagu oleks see juba juhtunud. Mitte lihtsalt öelda: "Ma valin uue auto", vaid tunda salongi lõhna, kuulda mootori häält, tunda rooli käte all. Väli töötab tunnete vibratsiooniga. 

Reegel kolm: kujutis. Aju ei mõista sõnu "maja", "auto", "õnn". Ta töötab piltidega. Seetõttu looge konkreetsed visuaalsed stseenid. Te astute hommikul oma maja rõdule, joote kohvi, vaatate vaadet. Või te sõidate uue autoga, avate akna ja tunnete tuult. Mida selgem on pilt, seda kiiremini see tõmmatakse ligi.

Reegel neli: kergus. Soov ei tohi olla viimane lootus. Kui soovite hirmu ja meeleheite seisundis: "Ma tahan maja, muidu mu elu on mõttetu", saadate välja puuduse vibratsiooni, ja väli peegeldab seda ikka ja jälle. Aga kui mängeldes kujutate ette: "Oh, kui äge on, kui ma seal elan", muutub see kergeks impulsiks, ja reaalsus võtab selle kergemini vastu. Seepärast mõned inimesed unistavad aastaid ega saa midagi, teised aga justkui tõmbavad ligi kõike, mida puudutavad. Nad oskavad luua emotsiooni juba toimunud faktist. Just see ongi kvantvõti. 

Me muudame välja mitte palvete, vaid oma sisemise seisundiga.

Et mõista, kuidas kvantkavatsus töötab, vaatame lihtsaid ja elulisi näiteid. Näide majaga. Inimene kordab aastaid: "Ma tahan oma maja." Ta sirvib saite ja vaatab videoid YouTube’is, aga temas elab programm: see on liiga kallis, mulle ei anta laenu, mul on väike palk. Tema mõtted ja emotsioonid on vastuolus tema sõnadega. Lõpuks jääb ta samasse kohta. Aga niipea, kui ta muudab sõnastuse: "Ma valin elada oma majas", ja hakkab pildiga mängima, kujutledes, kuidas ta ust avab, kuidas lõhnab värske puit, kuidas köögis seisab tema tass – väli hakkab nihkuma. Tema ellu tulevad ootamatud pakkumised. Keegi tuttavatest müüb krundi, ilmub töö palgalisaga või pangas avaneb äkki soodne programm. See ei ole juhus, vaid tema uue seisundi peegeldus.

Näide autoga. Teine olukord. Naine unistas uuest autost, aga iga kord ütles: "Ma tahan, aga vist see pole minu jaoks." Ja kuni ta elas režiimis "pole minu jaoks", jäi auto ainult unistuseks. Aga kui ta hakkas ütlema: "Ma valin uue auto. Ma juba näen end selles." Ta tundis, kuidas sõidab mööda maanteed, kuulis muusikat, tundis vabadust. Mõne kuu pärast olukord muutus. Ta võitis oma töökoha loosimisel raha, ja sellest piisas esimese sissemakse jaoks. Juhus? Ei. See on kvantimpulsi näide.

Näide reisiga. Noor mees unistas sõita teise riiki, aga kurtis pidevalt sõpradele: "Raha pole, aega pole, töö ei lase." Ja kõik jäi samaks. Aga kui ta muutis sisemist häälestust: "Ma valin sõita sinna riiki. Ma juba kõnnin mööda selle tänavaid. Ma proovin toitu, ma naeratan." Äkki selgus, et tema firma korraldab just seal praktika. Ta valiti kümnete kandidaatide seast, sest ta oli juba õigel lainel.

Mis ühendab neid lugusid? Nad lõpetasid elamise "ma tahan" seisundis ja läksid "ma valin" seisundisse. Väli on nagu peegel. See ei tee vahet, kas see on reaalsus või teie fantaasia. Aga kui tunnete, et see on juba teie, hakkab see sündmusi ligi tõmbama. Ja siin tuleb peamine õppetund. Mida kergemini ja rõõmsamalt te oma soovi väljendate, seda kiiremini see materialiseerub.

Nüüd annan sulle lihtsa, aga väga tugeva praktika. See ei võta palju aega, aga selle sisu on tabada valiku tunnetamise hetk. Samm üks. Istu mugavalt ja sule silmad. Tee sügav sisse- ja väljahingamine. Tunneta oma keha. Taju, kuidas sa istud toolil, kuidas maa sind hoiab. Oluline on mõista, et sa oled juba ühenduses allikaga.

Samm kaks. Kujutle tühja ruumi, pimedat, lõputut. Seal ei ole minevikku ega tulevikku, ainult praegune hetk. See ongi väli. See on alati lähedal. See ootab sinu valikut. 

Samm kolm. Tuleta meelde oma soovi. Pole oluline, mis see on. Maja, auto, reis või lihtsalt rahu seisund. Kujutle seda mitte kui unistust, vaid kui fakti, nagu see juba oleks. 

Samm neli. Taju detaile. Kui see on maja, tunne puidu või kohvi lõhna köögis. Kui auto, tunne rooli käes, tee häält. Kui reis, tuult näol ja linna müra. Oluline ei ole ainult näha, vaid tunda.

Samm viis. Ütle endale: "Ma valin selle." Mitte "ma tahan", mitte "las see täitub", vaid just: "Ma valin." See on võtmemoment. 

Sa ei palu, sa ei anu, sa kuulutad universumile oma valiku. 

Samm kuus. Naerata ja lase lahti. See on kõige raskem osa. Ära hoia pilti kinni kogu jõuga, vaid lihtsalt naerata ja usalda. Väli hakkab ise sündmusi sättima. Saladus on selles, et see protsess käivitub mitte pingutuse, vaid kergusega. Kui sisened valiku rõõmu, tänulikkusesse selle eest, mis juba on, muudab kvantimpulss kohe sinu reaalsust.

Ja pea meeles: reaalsus ei vasta sõnadele, vaid seisundile. Kui sees oled rahulik ja kindel, et kõik on juba juhtunud, tähendab see, et see on juba sinu uus maailm. 

Me käisime läbi arusaamise: kõik on energia. Me oleme kvantolendid, ja iga valik loob uue maailma. Kavatsus ei ole soov ega palve, vaid kindel: ma valin.

Pea meeles ühte lihtsat asja. Sinu elu on raamat ja pastakas on sinu käes. Mitte keegi teine ei kirjuta sinu lugu. Ei uudised, ei võõras arvamus, ei asjaolud. Kõik need on vaid dekoratsioonid. Stsenaariumi lood alati sina. Ja kui sisened tänulikkusesse, kergusesse, kui ütled "ma tahan" asemel "ma valin", ei ole väljal muud väljapääsu, kui kohanduda sinu valikuga. Sest just nii töötab maatriks. See resoneerib sinu sisemise seisundiga.

Seetõttu ära alates tänasest küsi: kas mu soov täitub? Ütle endale: "See on juba täitunud. Ma olen. Ma olen looja." Ja tegutse sellest seisundist.

Tänan teid, et olite minuga kanalil. Soovin teile selgust, kergust ja valiku jõudu. Kohtume järgmises videos. Kõike head!

MATRIXi jätk

  

Kõik see, mis järgneb, on eelmise loo jätk ehk tõlge ühelt kanalilt, kus ei ole märget autorile. 

Esoteerika inimesed on mulle kogu aeg seletanud, et kui mul on mingid jamad, siis ma saan vastused Enda Seest. Mina olen meesterahvas ja insener ning mul on raske mõista – kuhu ma peaks minema? 

Matrixi teooria ehk seletused on aga veidi mõistvamad.

 Usuinimestel on termin – Jumal. 

Esoteerikutel – Allikas. 

Kõrgesti haritud inimestel – Teadus. Teaduses on füüsika eriharu nimega kvantmehaanika ja selles on täpselt samalaadne „keskkond“ – Matrix ehk Programm.

  Matrix ehk programm seletab ära KÕIK variandid ja need on Imeliselt õiged. Seal pole vigu.

Neid teemasid on praktiliselt lõputult. Iga video on üle 10 minuti ja kogu seda teksti on võimatu tõlkida ja seda polegi vaja, sest ühest teemast teise seletused korduvad. Seega ma kuulan ja teen omamoodi seletused.

Kellel on hing?  

Mis on hing ja kuidas leida vastust?  Mitte esoteerika seisukohalt, mitte ebamääraste metafooridega, vaid lähtudes vaatlemisest, faktide ja isegi meditsiiniliste järeldustega.  

Väidetakse, et maailmas on 8 miljardit inimest. Väidetakse, et üks miljard on psühhopaadid. Psühhopaadid, sotsiopaadid, nartsissid. Need ei ole lihtsalt ainult halvad inimesed.  Meditsiiniliselt tõendatakse, et neil puudub empaatia, need inimesed reeglina ei tea midagi kaastundest, ei tunne kahetsust.  Elavad ainult lähtuvalt arvestustest ja kontrollist.  Need on inimesed, kes kõige sagedamini lähevad poliitikasse, suurkorporatsioonidesse ja mõjukatele kohtadele, sest nad on külmaverelised, sest neil pole sisemisi pidureid, sest nad ei tunne valu, ei enda ega kellegi teise vastu.

 Siit tekib küsimus -  kui hingel on võime tunda, siis kas neil inimestel seda pole?  See pole enam filosoofia, see on juba vaatlus ja meditsiiniline järeldus. 

Sa ei tunne psühhopaati näo järgi. Ta võib olla võluv, viisakas ja isegi armas aga sisemuses on tal tühjus. Seal pole valu, ei mingit vastust ega mingit kaastunnet. 

Kes ta siis on kui seal pole hinge?  Lihtsalt keha, lihtsalt intellekt, lihtsalt mängija ilma sisemise mängurita?  Kui neid on miljard, siis me  võrdleme asjata kehade arvu hingede arvuga.  Psühhopaadid ei ole tavaliselt krimiuudistes, ei ole maniakid, mõrvarid või deemonid filmidest.  

Tihti on see sinu tuttav, sinu sugulane või partner.  Inimene ilma empaatiata. Teda lihtsalt ei ole.  Psühhopaat elab alati stsenaariumi järgi, mis mitte kunagi ei muutu.  

See on Karpmani kolmnurk  ja see töötab nagu kellavärk.  Esiteks.  

Armastuse rünnak.  Esmalt on ta ideaalne, võluv.  Hiljem hakkab manipuleerima, sind kontrollima, märkamatult, justkui sinu eest  hoolitsedes. 

Järgmiseks. Ignoreering.  Kui sa oled konksu otsas, siis ta „laseb su läbi“,  külmalt, ilma selgitusteta ja niimoodi kogu aeg ringiratast.  Tal ei ole muud stsenaariumi.  Ja ta ta ei oska elada teistmoodi.  

Psühhopaadil  on alati vaja Ohvrit.  Aga mitte ükskõik millist.  Ta ei varja nõrku, need ei paku talle huvi.

Ta valib tugevaid,  elavaid, päris inimesi,  sest ta vajab energiat, emotsiooni, valgust.  Ta ei „söö“ sind, ta toitub sinu reaktsioonist.  

Igas perekonnas, kus on psühhopaat, nartiss, külm kontroller, kõigis töötab see sama skeemiga.  Te valmistute peoks,  olete oodanud tähtsat päeva, tahate välja minna aga tema ütleb äkki:  „Aga mina ei tule“.  Ilma põhjuseta, muretult ilma püüdluseta sind mõista.  Miks???   Sest sina tunned end hästi, aga tema ei saa sellest aru.  Ta ei tunne rõõmu ja ei saa seda jagada.  Aga ta suudab seda hävitada. See töötab iga kord.  Oluline sündmus, kohtumine, unistus ja ta justkui võtab energia ära, rikub meeleolu, peatab Valguse.  

Ta ei ütle:  „Mul on sinu üle hea meel“.  Ta ütleb: „See on jama“ või  „Mul on halb tuju ja sina mõtled vaid endale“.  Ta ei oska õnnelik olla.  Ta ei tunne.  Ta ei tea mis asi tänulikkus.  Ta vaatab sind ja mõtleb: Miks sa nii hästi ennast tunned.  Mina tahan seda ka aga miks mul seda ei ole“.  Ja siis lülitab ta sisse stsenaariumi.  Ta hävitab, pingutab ja teeb haiget nii, et viigistada skoori.

 Nartsist ei armasta iseennast.  

Tõeline enesearmastus, see on – Vaikus.  See on tänulikkus, hellus maailma vastu.  

Nartsist armastab ainult iseennast sinuga, et sind maha suruda.  Kui ta ütleb: „Sa ei tähenda mulle midagi ma olen iseseisev“.  Kuid ilma sinuta teda ei ole. Ta  eksisteerib ainult sinu kõrval, siis kui sa reageerid, ainult siis kui sa kannatad. Ja kõige hullem asi. Ta ei muutu!!!!  Sest tal puudub sisemine punkt, kust tema edasiliikumisel  algpunktist ei ole sügavust, pole hinge. Ta jääb alati oma Kolmnurka.   Ootab alati hetke, millal sa tõused, et sind uuesti allutada.  

Seega, kui su kõrval on selline inimene, siis see pole sinu süü, see ei ole sinu nõrkus. See on lihtsalt mäng, mida ta oskab mängida ja mida sinul pole hädavajalik  jätkata.  

Psühhopaate, nartsisse, manipulaatoreid tõmbab alati hingega inimeste poole.  Mitte pinnapealsete ja tühjade ega selliste poole nagu on nemad. Nad tunnevad ära neid, kellel silmad säravad ja süda on avatud.  Nagu kiskja tunneb sooja.  Nagu programmi mis otsib laadimist.

NB!  Aga äkki me ise valime neid !?!?   Mitte alateadlikult,  mitte meelega, aga kuskil seal -  sügavuses, hinge tasandil, me nõustume sellega. 

Selle kogemusega.  

Äkki kehastudes tahtis meie hing seda õppida, et selle läbi kasvada, tugevamaks saada, mõista.  Õppida valima ennast ise.

Mõte formeerib reaalsuse.

Iga mõte, tegu, loob reaalsuse. 

Kuidas saada raha??? 

Võttes krediiti, loote võlgniku stsenaariumi.  

Rolli - inimene, kellel on midagi puudu.  

Maailm peegeldab selle -  mida kannad enda sees.  Tähelepanu.  

Tehke mingi suvaline mõttekäik ehk soovide rida, mis peaks ilmestuma näiteks lähima 3 tunni jooksul. Sealjuures pead teadma, et vihjed-vastused võivad olla väga „väikesed“- vaiksed ning enamus ei tunne neid ära.  

Tehke teine treening,  et näiteks ühe tunni jooksul näete: kassi, kollast autot ja liblikat.  Kui te hakkate neid väikeseid märkama, siis märkad ka teisi. 

Pidevalt korrates: mul ei ole raha, siis nii see jääbki.

NB! Minu absoluutne arvamine - ka ostudelt allahindluse painamine on enda vaeseks mõtlemine. Ka odava hinna hindamine on enda ja toote kvaliteedi halvendamine. Ma olen väga tihti kogend seda, et inimene tahab odavat ja hiljem pole rahul. Energeetiliselt on see mõistetav. Müüja loodab oma hinda (oma energiapanust) ja teie lõikate tootelt selle osa energiast maha. Mille te siis saate? Selle, mille kasuks otsustasid esimesel pilgul???  Kindlasti mitte.  

 Mõelge positiivsetest stsenaariumitest.  Maailma ei ole Hea ega Halb.  

See lihtsalt täidab sinu soove.  

Mõte ja sõna ei ole „müra sinu peas“, vaid käsk kompuutrile.  

Sa ei loo ise mitte ainult stsenaariumi, vaid ka rollid.  Inimesed, kes tulevad ja teevad „midagi“.  Muutes enda suhtumist ka kõige halvemasse inimesse, muutub see inimene aja jooksul pehmemaks.  Mitte tema ei muutu, vaid sinu stsenaarium.  Ka teatris on näitlejad samad aga eri lavastustest paremad või halvemad tegelased.  Draama või komöödia.  Võtke üks inimene, kes ei ole teile meeldinud ja hakake temasse suhtuma kui Liitlasse.  Tegele sellise mõttetegevusega, pannes teda sinu jaoks positiivsesse tegevusse, näiteks paari nädala jooksul.  Ta ei pruugi sulle siis vastu tulles kallistama hakata, aga vaadake - mis toimub.  

Alateadvus kuulab teie mõtteid, emotsioone ja soove ning hakkab neid Tehniliselt tooma teie reaalsusse.

 Alateadvus ei analüüsi - on see sulle hea või halb.  Tihti võib selline kogemus tulla ka sügavast isiklikust valust.

Sa  kuulad aga ei tea.

 Sinu keha ehk kõrvad kuulevad kõike. Sa näed värve,  helisid,  muusikat, reklaami ja nii edasi.  Heli ei jäta sind kunagi maha -  isegi vaikuses.  Sind ümbritsevad lained, resonants, vibratsioon. Kõigel on sagedus.  

Üks neist on kõige tähtsam – 432 Hz.  See ei ole lihtsalt number.  Sellisel sagedusel kõlas muusika aastani 1953. Standard. See oli harmooniline inimesega.  

Ja siis ilma seletamata, avalikustamata ja salaja muudeti see ära – 440 Hz.  

Ainult natuke kõrgem aga see on nagu autol rooli keerata 8 kraadi kõrvale ja sa ei jõua sinna kuhu varem.  See muusika aktiviseerib stressi.  Kõik see, mis seda toodab, asub linnas või tehnoloogias (sidemastid). 

Sa ei ole üksi. Sa elad võrgus,  lainete supis.

 Armeedes on juba ammu heli relvad. 

 Heli on alateadvuse võti.  

Kuulata muusikat 440Hz,  mastid annavad madalat sagedust, pluss veel ka muu müra.  

"Ärkamine" saab alguse vaikusest, millist mõtet mõtled, mõte on ka sagedus.  

Suhtlemine erinevate inimestega on samuti sageduste vahetus.  Sa peaks hakkama teadlikult filtreerima helisid, mis kõlavad ümberringi. Isegi iseenda sisemise dialoogi tämbrit. 

Igal  hommikul teed sa valiku, kuidas sa seda päeva veedad, millisel toonil  iseendaga räägid ja kellega milliseid vibratsioone jagad. 

Sagedus, mida sa endas kannad, ongi sinu -  elukvaliteet.

NB!  Näiteks  kummalisel kombel on vene keeles sõna Sagedus täpselt sama, mis Puhtus.

 

Kõigil on oma fookus.

 Sa võid seista teise inimese kõrval aga näha täiesti erinevat maailma.  

Üks on taevas,  kõrges ja helges. Teine näeb ohtu ja pimedust. Üks palvetab valguse poole, teine vannub pimeduse nimel. 

 Keegi usub esoteerikat, keegi Taro kaarte ja horoskoope või pendlit.  Kõik toimetab sinu usu , sinu koodi põhjal, sinu peegli fookuses. 

Me kõik otsime tõde. Aga karjume selle üle liiga valjult.  Tõde ei  vaja kinnitust,  see on enda oma. 

Sa ei lase teistmoodi infot endale sisse. Elad omas tões ja see ei ole teistest parem. See on sinu oma. 

Usk - see ei ole mõte, see on juur.  See on sügav ja sinu sees.  

See ei ole loogika, see on teadmine  ilma kahtluseta.  

See ei ole religioosne usk, vaid usk endasse.  Miks mõned inimesed suudavad teha „midaiganes“ ja teistel ei tule see alati välja.  Sa ei kohanda enda sisemist raadiot sobivale lainele.  Kui tead, mida tahad, kohandub ümbritsev laine sinuga. 

Maailma ei ole väline süsteem, see on sinu projektor.

 Sinu energia on Kood.  

Sinu lubamine on Võti.  

Ära otsid kohta, kus oleks kirjas „Võlusõnad“.  

Leia enda sees moment, kus sa ennast ei uskunud ja kustuta see. Kirjuta ümber, allkirjasta „Leping Reaalsusega“  uuesti,  uute sõnadega, uue  fookusega.

 Sa ei pea olema see, kelleks sind arvati. 

 Sa ei ole mineviku peegel. 

Sa ei ole kellegi teise arvamus.  

Sina oled - fookuse keskpunkt.  

Ja kõik millel pilku hoiad, see ärkab ellu. 

 Üks inimene võib mõelda, unistada või afirmeerida, kuid see ei tööta. Teine teeb kõike rahulikult, enesekindlalt ja kõik laabub. See ei ole õnn või ebaõnn, see on olemine voolus endas aga see teine küsib ikka veel maailma käest luba.  

Küsi endalt - kas sa ise tahad või lubati sul tahta.

 Enamus ootavad kiitust või  kinnitust aga seda ei tule.

 Seda ei tule väljastpoolt, see süsteem töötab vaid - Sinu sisemisest Jah`ist.  

Hakka minema ja ära mõtle kuhu võib ja kuhu mitte, ning palju samme peab selleks tegema.

MÜÜT – muinasjutt?

 

Kas ikka on muinasjutt? 

Miks on hiiglased, lohed, maagid ja kogu see muinasjutt? Kõikides vanades raamatutes ja lugudes? 

Kuid see ei ole muinasjutt, vaid eelmine informatsioon, mis on säilinud - peale uuesti laadimist.  

Vanad lood oleks justkui „arhiivis“ valdkonna all – Folkloor.  Müüdid on arhiivilogid.  

Oli tsükkel -  enne meid (Poseidon, Herakles, Anubis). 

 Selles süsteemis need kas kustutatakse või saadetakse karantiini.

 Kui sa hakkad dekrüpteerima müüte mitte kui väljamõeldist, saad sa juurdepääsu maatriksi mälule.  Aga miks  sa seda „kuidagiviisi“ mäletad.  Erinevad ajastud, erinevad keeled aga lood on samad.  

Jumalast sündinud kangelane, suur veeuputus, tulised vankrid taevas, inimestega rääkivad maod. Müüdid kaksikutest, kellest üks sureb, Maailma Puu,  Värava valvur, metsaline kellest saab võitu valgusega.  

Ajaloolased ütlevad selle kohta - Kollektiivne alateadvus.  Aga anname sellele päris nime - see on viga ehk täpsemalt koodi kordamine.  

Me ei kirjuta omi tekste sada korda ringi. Sa kopeerida vana malli ja sisestad uue simulatsiooni, vahetades veidi nimetusi ja tegevusi. 

Müüdid on käitumismustrid. Alustad küll uut lugu,  kuid vana roomab ikka alt välja. Teise keelega, teiste kangelastega aga sama stsenaariumiga. 

Ja see on peamine tõendus, et meie maailm ei ole -  Lineaarne,  vaid tsükliline. 

See ei arene, vaid lülitub ringi.  Sellepärast on samad müüdid Egiptuses, Indias, Maiadel, Kreekas, Skandinaavias ja ka Eestis.  Sest see ei ole sarnasus, see on üks ja sama ajalugu, mis unustati või ei püütudki lõplikult kustutada.  

Kui sa loed kõikidest neist kangelastest, siis sa ei loo ajalugu, vaid programmi, milles võisid vabalt olla ka sa ise. 

See ei saa olla väljamõeldis, sest liiga palju on kokkusattumusi – tekstid, pildid, freskod, maalid. 

Need on mitte ainult Lood, vaid need on „reportaažid“/ aruanded. Tuhat aastat tagasi „tuli keegi taevast alla“ ja lõi siia Korra.  Õpetas ehitama, võitlema, tervendama, kummardama. Sumerid nimetasid neid – Annunakkideks.  Kreeklased - Olümplaste.  Skandinaavlased – Assideks.  Kristlased – Ingliteks.  Aga mõned Kõrgemaks Tsivilisatsiooniks.  

Ja siis saabus vaikus - jumalad lahkusid, aga miks?

Esiteks, nad ei lahkunud, vaid muutusid nähtamatuks,  muutsid vormi, läksid varjudesse, muutusid vaatlejateks.  Need, keda nimetame Jõuks, intuitsiooniks,  Kõrgemaks Minaks.  

Teiseks.  Me muutusime ohtlikuks, inimesed õppisid liiga palju ja liiga kiiresti. Nad murdsid koodi ja mingil hetkel said Võrdseteks. Süsteem ei suutnud sellega toime tulla.  Vana skeem visati ära, need eemaldati reaalsusest ja meid paisati tagasi režiimi, kus sa oled unustanud - kes sa oled.  

Aga müüdid jäid alles nagu vihje, nagu Viga, nagu arm, mis jääb haavast.  

Võib olla pole jumalad kuhugi kadunud, vaid nad on sinu sees. Iga kord kui sa lähed kaugemale, kui sa lood tühjusest,

 kui sa alateadlikult juhid oma reaalsust - äratad nad tagasi, sest müütide jumalad, need olid sina, enne uut Lülitust. 

Miks on muinasjuttudes nii palju maagiat ja miks lastele see meeldib? 

Sest kunagi oli see normaalne, siis kui elati kõrgsageduslikus maailmas, kus mõte kontrollis mateeriat ja tahe moodustas Tee.  

Nad ei taha, et sa seda mäletaksid.  

Kui sa „näed tekstist läbi“, kui suudad lugeda „ridade  vahelt“, siis oled saanud tagasi maatriksi võtmeid.  

Maailma ei käivitatud mitte ainult üks kord.  

Miks on hoonete all veel teised hooned? Miks on Rooma all veel teine Rooma? 

Sest see pole ajalugu, vaid unustatud maatriksi versioon.  Iga tsivilisatsiooni kiht. Iga puhastatud kultuur on kaugema matrixi tarkvara.  Need kustutati ära nagu vanad kaustad arvutis. Jäi alles vaid ilus dekoratsioon või pealkiri – reisijuhtidele/giididele.  

Mäletad Atlantist, Tartaariat, Hüperboread või Sannikovi maad.  Maatriks ei saa kõike kustutada, sest  see on liiga energiamahukas, et luua uus alusprogramm.  

Miks ei ole mingeid seletusi suurtest ehitustest, püramiididest, paleed, lossid, kindlused? Miks neid „justkui“ ei ehitatud, vaid Leiti. 

Sest sa elad siin peale taaskäivitamist.  Sa ei ole siin mitte juhuse tahtel. Sa oled - teadvuse arheoloog. 

NB! Matrixi filmist kumab läbi selline visuaalne pilt.  Kui astuda ühest programmist välja, siis see meenutab kung-fu võitlust. Saad hakkama, tuleb selgust ja rahu. Et astuda välja järgmisest programmist, siis kõik kordub. 

Selle filmigi järgi, pole mina aru saanud – kuhu me välja peaks jõudma???

KUIDAS SAADA VÄLJA MATRIXIST.

Kuidas saada välja Matrixist?

Kust tuleb meisse see soov? Justkui see, mis meid ümbritseb ei oleks meie omand.  Justkui me oleksime võõrad selles süsteemis. 

Ja ma saan sellest aru, sest ma ise olen selle läbi elanud. Kui sa hakkad nägema, et pidevalt korduvad ümberringi samad situatsioonid, et emotsioonid on programmeeritud, et inimeste käitumine on etteaimatav, aga elu läheb edasi ühe ja  sama stsenaariumiga.  

Seestpoolt ilmub hääl:  „See ei ole minu reaalsus. Ma tahan sellest välja!“ 

Nii hakkavad mõtlema inimesed, kes nn „ärkavad üles“. Sa näed vigu, ebaloogilisust, veidrusi, kokkusattumusi, mis poleks tohtinud juhtuda. Sa  tabad deja ´vu hetki, hakkad teiste sõnu ette aimama ja näed, et siin on midagi valesti. Sa ei ole hullumeelne, sa lihtsalt hakkad märkama. Mis varem oli lihtsalt peidus mallide, kastide ja kattevarju taga. 

Sa hakkad välja tungima -  Koodist.  

Ja see pole viga, see on samm. Aga siin on tõde, mida  keegi ei taha kuuldagi.  

Maatriksist  pole väljapääsu, sest seda pole olemas - Väljaspool. 

Maatriks on sinu sees. Need pole seinad, ka mitte ekraanid, mitte korporatsioonid, need on sinu reaktsioonid, sinu hirmud, sinu seadistus. 

Maatriks on sinu tajumise tarkvara. 

Nii kaua kui sa ise ei kirjuta ümber oma tarkvara ehk programme, nii kaua sa elad nende järgi. '

Kui sa mõistad,  et elad programmis, siis esimene impulss on – Vabaneda. 

Kui sa seda mõistad ja tahad vabaneda, siis kohe alguses: võtta aeg maha, puhka, jaluta metsas ja püüa alustada  otsast peale sellise sisetundega, et kui sa midagi teed, siis see ongi vabadus. 

Kuid tõde pole selles. Sa saad muuta olukorda, vahetada elukohta või riiki, aga kui programm jääb sinusse, siis kõik see kordub. Lihtsalt teises „ümbrikus“.  Need samad tunded,  samad reaktsioonid, samad hirmud.  

Kuid kui „kontoriülema“ asemel tuleb -  Vaimne Mentor.  Vana süsteemi asemele, saad uue süsteemi. Maatriks ei sure, see muudab „välimust“,  sest see asub sinu sees, sinu tõlgendustes maailma asjadest, sinu filtrites: kuidas sa solvud, kuidas sa kardad ja kuidas ennast kaitsed. 

Aga sa ei pea seda hävitama, sa võid temaga sõbraks saada. 

Sa saad aru, kuidas see toimib ja sa saad seda ümber kirjutada – Seestpoolt. 

Mitte ära joosta, vaid siia jääda. Vaadates sügavamale olemusse, milliseid  programme saad kasutada automaat režiimil ja esitada küsimuse: „Kas see on tõesti minu enda oma.“ 

Sest  maatriks ei ole vaenlane, vaid lihtsalt tööriist-instrument. Keegi andis sulle selle stsenaariumi ja sa võid kirjutama hakata enda oma.  

See ei ole võitlus, vaid üleminek alateadlikust elust - teadlikku ellu.  Šabloonist: kellegi teise  „Peab“ -  omaenda Tahan olekusse. 

Sa ei sündinud tühja teadvusega, sa sündisid juba valmis kujul programmi. 

See stsenaarium oli valmis kirjutatud juba enne sind. Sulle anti nimi ja seletati, et sa oled kas poiss või tüdruk,  näidati mis on hea ja mis on halb, mis on ilus ja mis on häbiväärne. Sina uskusid, sest sa usaldasid. Sa ei valinud ühtegi neist  mõistetest ise, sulle lihtsalt seadistati alla „komplekt seadistusi“.  Kuidas reageerida ja kuidas rääkida, kuidas unistada ja isegi see, mida peetakse vabaduseks.  Nad selgitasid, et sa pead olema tubli, leidma normaalse töökoha, armastama oma tööd ja riiki, uskuma seda, mida usuvad kõik teised, kartma vigu. 

Kuid kõik see ei ole sina, see on tarkvara.  

Maatriks, mis kõnetas läbi su vanemate ja õpetajate hääle,  reklaamides,  traditsioonides. 

Maatriks tegi seda parimatel motiividel.  

Nüüd oled sa suureks kasvanud ja ikkagi jooksutanud samu koode: ma pean, mul ei ole õigusi, see on võimatu, minust ei saada aru.  

Nüüd aga peamine. 

Sina oledki seesama maatriks, sest nüüd sa räägid ise sedasama endale, vabatahtlikult. Sa ise seletad:  miks sa seda ei suuda, miks sa pole vääriline, miks sa ei ole valmis. 

 Aga nüüd kui sa tead, on  selles ka sinu tugevus, sest kui sa ise oled maatriks, siis sa võid saada selle autoriks.  Kirjutada koode ringi, kustutada ära vanad käsud, luua uusi reegleid.

 Mitte lõhkuda süsteemi, vaid teadlikult asendada. 

Mitte karta, et sa ei ole selline, vaid rõõmustada, et nüüd oled sa – Tegelik. 

Sa arvasid, et kõik su ümber lihtsalt toimub, juhtub, et sa lähed tööle, sest nii on vaja, sa elad seal, kus sündisid sellepärast, et nii kujunes välja. Sa reageerisid, vihastasid ja olid solvunud, sest keegi viis  sind - Endast Välja.  

Aga nüüd on tõde see, et sa ise juhid seda kõike, iga päev, märkamatult, automaatselt.  

Sa ise oled oma reaalsuse – Pult. 

Lihtsalt varem sa seda ei teadnud, sa lülitasid sisse ohvri režiimi ja reaalsus viskas sulle pidevalt juurde uusi „solvajaid“. Sa arvasid, et sa ei saa midagi paremaks teha ja sündmused jooksidki tupikusse.  Sa kartsid kaotada ja kaotasid, sa ei usaldanud ennast ja keegi ei uskunud sind.  

See on sinu – peegelkood. 

Reaalsus ei ole väline film, see on interaktiivne süsteem.

 Niipea kui sa hakkad „värskendama“ oma mõtlemist, muutub kohe stsenaarium sinu ümber. See, mida sa näed, on sinu enda:  peegeldus, vibratsioonid, sinu mõtted, sinu hirmud ja soovid, mis on peidetud sügavamale kui sa ise arvad.  Sa ihkad armastust aga sa ei usu, et oled seda väärt.  

Sind hakatakse ignoreerima. Sa tahad vabadust aga sa hoiad peas - võlgu, võlgu, võlgu.  Sinu maatriks tuletabki neid sulle meelde. 

Juhitav reaalsus ei seisne maagias, see puudutab teadlikkust. Iga päev häälestada oma mõtteid sagedusele, sellele mida sa usud, mida sa tunned ja mida kiirgad, sest maailm ei ole vastupanu, see on – Väli.  

See on vastus, see on projektsioon ja sina saad seda mõjutada. Mitte kohe, mitte nupust, vaid järk-järgult,  siis kui sa end ümber häälestad. 

Sinust  võib saada oma maatriksi autor.  

Mitte sellest väljuda, vaid saada selleks, kes kirjutab koode ringi.  

Kas sa mõistad milles seisneb paradoks?  

Sa oled otsinud väljapääsu, kuid pole märganud olulist.  

Kõik mida sa näed, keerleb sinu ümber, kogu stsenaarium, kõik rollid, kõik sündmused, isegi juhused ja õnnetused.  See ei ole juhuslikkus, see on vastus sulle. 

 Sa ei ole lihtsalt Matrixi mängur, vaid sa oled selle pult, selle juht. Sa oled programmi Tuum.  

Kõik mustrid, mida sa Eluks nimetad, on loodud sinu ootustest, sinu mõtetest, sinu hirmudes, sinu uskumustest.  

Kui sa arvad et inimesed on kurjad, kohtad sa kurje inimesi.

 Kui sa usud, et raha on raske saada, nii juhtub. 

Kui oled kindel, et mitte midagi ei muutu, reaalsus noogutab kuulekalt ja ütleb: „Jah mu isand“. 

Sa ei ole asjaolude ohver, vaid lavastaja. 

Sa ei ole maatriksi keskpunktis, vaid sa oledki selle keskpunkt. 

Kui sa tahad teistsugust stsenaariumi,  ära otsi väljapääsu, vaid kirjuta sissejuhatav teave ümber.  Ära küsi enam: kuidas ma välja saan. Küsi endalt: millist visiooni endast ma tahan alla laadida. Maatriks ei punni  vastu. Tahab lihtsalt peegeldab.  Kui sa muudad koodi, muudab see peegeldust.  

Ma toon ühe võimsa näite. 

 Üheksakümnendate aastate lapsed mõistavad seda paremini, need kellel on juba endal lapsed.  Sa kasvasid üles karmides tingimustes, võib olla sinust ei hoolitud,  ilma mõistmiseta, programmidega: sa pead, ära mõtle endast liiga hästi, ela nagu kõik teised. 

Kuid sa kirjutasid need koodid ringi. Teist ei saanud selliseid nagu olid inimesed varem. Sa ei ole oma lastele edasi andnud neid haavu. Sa valisid teisiti.  Sinust on saanud need, kes peatasid vana valu. 

Aga nüüd kujutage ette: kui te olete saanud ümber kirjutada programme teise inimese jaoks, siis mida sa suudad teha veel enda jaoks. 

Oma reaalsusega,  oma stsenaariumiga. 

Sinu tugevus on juba tõestatud, see on elus ja see töötab. 

Ja nüüd on sinu ülesanne: mitte hävitada, vaid ehitada. Luua seda maatriksit, millest tahaksid elada ja kus  hing hingab.

 Kus sa pole ohver, vaid oma reaalsuse ülesehituse arhitekt. 

Sa ei ole lihtsalt osaleja, vaid säde, mis süttis programmis ja sa hakkad neid ümber kirjutama seestpoolt. Seega.  Sa ei ole maatriks, sa oled selle Uuendus.

NB!

See tekst on tõlge ühelt üsna uuelt kanalilt. Autorit kirjas pole. 

Eestis pole siiani kanalit või inimest, kes oleks pikemalt seletanud teooriat/arvamust - Maatriksist. Mulle on see teema meeldinud juba aastaid ja otsustasin tõlkida neid lugusid. Ma tean umbes 4-5 kanalit, kes tegeleb sellega juba pikemat aega.  Selle tekstiga video oli all 10 minuti ja kui ma seda kuulasin, oli üks tunnetus. Kui hakkasin tõlkima ja pastakaga aeglaselt kirjutama, tekkisid hoopis teised mõtted ja tunnetus. 

Kui see lugu meeldis, siis loe uuesti. 

Mõte mõtte haaval ja meenuta, mida oled ise läbi elanud. 

See lugu on tõlgitud kärbeteta ja ka siin korduvad tähtsamad mõtted mitu korda. Järgmistes tõlgetes ma püüan tõlkida vaid neid mõtteid, mis on uued ja kui ma olen ise kuulanud pea kümmet videot, siis seal on häid näiteid ja viiteid. 

n+1

Borbála Györgyi Bors, "Ad infinitum" (2022)

Kui ma lubasin, et kirjutan midagi edasi, siis mõnede päevade jooksul on tulnud „Üks Teema“, mis hakkab edasi kerima ja sellest tuleb Midagi. 

Mitu tuttavate hulgas on palju erilisi inimesi, sest „tavaline inimene“ minu tutvusringkonda ei satukski. Ma hakkan kirjutama-tõlkima lugusid aga ma tahaks -  endale ka midagi huvitavat. 

Nüüd ma olen paar korda saanud selliseid huvitavaid kirjeldusi, mida saab interneti vahendusel ka väga palju aga nendes kirjeldustes ma ei tunne inimest, ma ei kuule ise mida ta räägib. Mul oli nüüd kaks juhust. 

Esiteks rääkisin ma koolivennaga ja tema küsis, et kust ma võtan need teemad. Ma küsisin tema käest, et kas ta Pigem usub: et ta on siin planeedil Ühekordne või on siin käinud ka enne. Tema uskus Pigem esimest varianti. Siis küsisin, et kas tal on olnud mingeid Vau-efekte. Ja ta kirjeldas kuidas ta pidi võõras paigas leidma oma sugulast. Ta ei teadnud kohta aga „miski“ juhatas teda sinna ja tänna, paremale ja vasakule ning kohal ta oligi. 

Teine lugu oli aga võhivõõra poemüüjaga (ka meesterahvas), kellega jutt läks step-stepi järel samale teemale. Tema Vau-efekti kirjeldus oli isegi lühem. Ta käis Amsterdamis ja seal linnas liikudes ei olnud tal vaja ei Gepsu ega kaarti, ta „leidis“ kõik mida vajas – Ise. 

Novot ja niikaua kui ma saan tõlgitud esimesed lood, andke teada milliseid vauefekte oled sina läbi elanud. Iga selline vihje – viib ka mind edasi. Kummaline, aga nüüd, tänaseks päevaks, ei ole mulle enam miski kummaline ega võimatu. Ühe loo kirjeldan ära – oma sõnadega. Ehk.

Milline näeb välja Infoväli ehk Lõputu Variantide Ruum.    

Paljud teavad väljendeid: ela siin ja praegu, ela hetkes, kõik toimub Ühes Punktis, Jumal on Üks, minu „teooria“ -  Ainsusest  ja nii edasi.

Võtame „paberilehel“ ehk tasandil ühe punkti. Selles punktis olen ma igal ajahetkel. 

Ütleme nii, et ma seisan nüüd selles punktis ja Ei Liiguta.

 Esimene liigutus, kui ma hakkan „kuhugi minema“, on üks noolega kiir ehk Vektor. 

Kujutame ette nüüd suuremat ringi ja neis olevaid Kõiki vektoreid. Neid on nii palju, et kogu see ring saab nii täis, et vektorite vahele enam vaba ruumi ei mahu. Kuid on üks trikk.

 Kui me suurendame seda ringi suuremaks, siis selgub, et nende vektorite „ lõppu“ tekib vaba ruumi juurde ja sinna mahub veel vektoreid juurde. Kui Palju Mahub??? LÕPUTULT. 

Kui palju on Lõputu???

Mina kui mehaanik suudan seda kirjeldada ja ette kujutada.  Lõpmatuse märk ehk see „kuku pikali 8“ ei ole matemaatiliselt seletatav suurus. Seletatav suurus on aga termin:  lõpmatus  miinus 1. Lõpmatus miinus üks on aga termin – n .   

n+1  =   lõpmatus. 

Kui ma olen Punktis, siis sellest punktist liikuma hakates väljub n arv võimalikkuse kiirt ehk siis n+1 kiirt. Seda on Palju.  

Siiani kujutasite ette, et see on tasandil ehk ringil. Kui on olemas kolmemõõtmeline ruum, siis väljuvate kiirte kogus väljub Palli seest ehk kes matemaatikat rohkem oskab, saab jälle mingi valemi teha. Kus Lõpmatus läheb „veel suuremaks“.

 Nüüd läheb aga Absurdseks kätte. Iga Pisimgi liikumine punktist välja, tekitab uue punkti, milles on jällegi n+1 vektorit. Seega Teine liigutus punktist A punkti B on tehe. Võimalikke Variante on: n+1 astmes n+1.  Rohkem „kaugemale“ ma ei lähe. Mõelge korraks selle skeemi peale ja teile endale tekib see vektorite virr-varr silme ette. Mis on selle kirjelduse mõte.

SEE ON ELU. See on ka Elu Mõte. 

Kuidas olla Normaalne Inimene.  

Pole olemas mitte ühtegi Samasugust Asja ega sarnast inimest, sest kõik oleneb Valikust – millisesse järgmisesse punkti sa astud ja kuidas sealt edasi lähed. 

Ma jõuan oma kirjeldustes sinnani,  kuidas Ei Ole Olemas mitte midagi muud kui  - ÜKS.  

Lõpmatus – Vikitsitaadid

Kahte lõpmatust avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne mõtlemine: kahe lõpmatuse mõistest.

• Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan", rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest",