esmaspäev, 9. juuni 2025

n+1



Borbála Györgyi Bors, "Ad infinitum" (2022)


Kui ma lubasin, et kirjutan midagi edasi, siis mõnede päevade jooksul on tulnud „Üks Teema“, mis hakkab edasi kerima ja sellest tuleb Midagi. 

Mitu tuttavate hulgas on palju erilisi inimesi, sest „tavaline inimene“ minu tutvusringkonda ei satukski. Ma hakkan kirjutama-tõlkima lugusid aga ma tahaks -  endale ka midagi huvitavat. 

Nüüd ma olen paar korda saanud selliseid huvitavaid kirjeldusi, mida saab interneti vahendusel ka väga palju aga nendes kirjeldustes ma ei tunne inimest, ma ei kuule ise mida ta räägib. Mul oli nüüd kaks juhust. 

Esiteks rääkisin ma koolivennaga ja tema küsis, et kust ma võtan need teemad. Ma küsisin tema käest, et kas ta Pigem usub: et ta on siin planeedil Ühekordne või on siin käinud ka enne. Tema uskus Pigem esimest varianti. Siis küsisin, et kas tal on olnud mingeid Vau-efekte. Ja ta kirjeldas kuidas ta pidi võõras paigas leidma oma sugulast. Ta ei teadnud kohta aga „miski“ juhatas teda sinna ja tänna, paremale ja vasakule ning kohal ta oligi. 

Teine lugu oli aga võhivõõra poemüüjaga (ka meesterahvas), kellega jutt läks step-stepi järel samale teemale. Tema Vau-efekti kirjeldus oli isegi lühem. Ta käis Amsterdamis ja seal linnas liikudes ei olnud tal vaja ei Gepsu ega kaarti, ta „leidis“ kõik mida vajas – Ise. 

Novot ja niikaua kui ma saan tõlgitud esimesed lood, andke teada milliseid vauefekte oled sina läbi elanud. Iga selline vihje – viib ka mind edasi. Kummaline, aga nüüd, tänaseks päevaks, ei ole mulle enam miski kummaline ega võimatu. Ühe loo kirjeldan ära – oma sõnadega. Ehk.

Milline näeb välja Infoväli ehk Lõputu Variantide Ruum.    

Paljud teavad väljendeid: ela siin ja praegu, ela hetkes, kõik toimub Ühes Punktis, Jumal on Üks, minu „teooria“ -  Ainsusest  ja nii edasi.

Võtame „paberilehel“ ehk tasandil ühe punkti. Selles punktis olen ma igal ajahetkel. 

Ütleme nii, et ma seisan nüüd selles punktis ja Ei Liiguta.

 Esimene liigutus, kui ma hakkan „kuhugi minema“, on üks noolega kiir ehk Vektor. 

Kujutame ette nüüd suuremat ringi ja neis olevaid Kõiki vektoreid. Neid on nii palju, et kogu see ring saab nii täis, et vektorite vahele enam vaba ruumi ei mahu. Kuid on üks trikk.

 Kui me suurendame seda ringi suuremaks, siis selgub, et nende vektorite „ lõppu“ tekib vaba ruumi juurde ja sinna mahub veel vektoreid juurde. Kui Palju Mahub??? LÕPUTULT. 

Kui palju on Lõputu???

Mina kui mehaanik suudan seda kirjeldada ja ette kujutada.  Lõpmatuse märk ehk see „kuku pikali 8“ ei ole matemaatiliselt seletatav suurus. Seletatav suurus on aga termin:  lõpmatus  miinus 1. Lõpmatus miinus üks on aga termin – n .   

n+1  =   lõpmatus. 

Kui ma olen Punktis, siis sellest punktist liikuma hakates väljub n arv võimalikkuse kiirt ehk siis n+1 kiirt. Seda on Palju.  

Siiani kujutasite ette, et see on tasandil ehk ringil. Kui on olemas kolmemõõtmeline ruum, siis väljuvate kiirte kogus väljub Palli seest ehk kes matemaatikat rohkem oskab, saab jälle mingi valemi teha. Kus Lõpmatus läheb „veel suuremaks“.

 Nüüd läheb aga Absurdseks kätte. Iga Pisimgi liikumine punktist välja, tekitab uue punkti, milles on jällegi n+1 vektorit. Seega Teine liigutus punktist A punkti B on tehe. Võimalikke Variante on: n+1 astmes n+1.  Rohkem „kaugemale“ ma ei lähe. Mõelge korraks selle skeemi peale ja teile endale tekib see vektorite virr-varr silme ette. Mis on selle kirjelduse mõte.


SEE ON ELU. See on ka Elu Mõte. 

Kuidas olla Normaalne Inimene.  

Pole olemas mitte ühtegi Samasugust Asja ega sarnast inimest, sest kõik oleneb Valikust – millisesse järgmisesse punkti sa astud ja kuidas sealt edasi lähed. 

Ma jõuan oma kirjeldustes sinnani,  kuidas Ei Ole Olemas mitte midagi muud kui  - ÜKS.  



Lõpmatus – Vikitsitaadid

Kahte lõpmatust avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne mõtlemine: kahe lõpmatuse mõistest.

  • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan", rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest", 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar