MIS SIIS ON, KUI – ON, JA MIS SIIS ON, KUI - EI OLE.

 

Edasi arendades kõiki erinevaid eelnevaid teooriaid saame jõuda sellise tunnetuseni – kõik mis on olemas. Paljud inimesed ei suudagi aru saada, et igapäevane elupilt ei ole nii lihtne nagu see paistab. Tõestuseks on see, et enamustel on olemas väga palju, samas tundub, et pidevalt on midagi puudu. Igal inimesed on asju mida – on, ja veel rohkem asju - mida ei ole. Asjadeks ma ei nimeta ainult materiaalseid asju, vaid ka mitte materiaalseid (kogemusi, situatsioone, uskumusi jne.). Absoluutselt iga inimese igapäevane elu koosneb asjade omamisest ja hädaldamisest, et mingeid asju – ei ole. Tavalise inimese kulgemisse on selline mõtestamata halamine juba eos sisse kirjutatud. Mitte ükski asi ehk siis mingi kindla materiaalse väärtuse saamine ja eluks vajalike kogemuste kogemine ei teki tühjale kohale ja ei teki ka iseenesest. Mis siis on, kui – on ??? Kui midagi on ja see on maksimaalne, siis tähendab, et inimene on endaga töötanud väga põhjalikult ja tulemuslikult. Niimoodi see asi on tema ellu „tekkinudki“. Kui see asi on olemas, kuid ei oma maksimaalset tulemust, siis ei ole töötatud – väga põhjalikult. Mis on aga siis, kui – ei ole. Siis inimene ei ole midagi selleks teinud, et - oleks. Neid inimese omadusi, et – ei oleks, võib ette lugeda järgmiselt:

1.       teadmatus

2.       ühiskonnas lokkav totaalne vale

3.       väikene teadlikkus koos kõrvalt tuleva vale ja pettusega

4.       väikene teadlikkus koos väikese uskumusega

5.       otsustamisvõimetus

6.       teadlikkus koos uskumusega ja mitte viitsimisega midagi teha

7.       pahatahtlikkus, kadedus ja saamahimu.

Milleks sellest kirjutada, nagu inimesed seda ise ei teaks. Teavad küll, kuid on üsna suur teadmatus, kuidas mingi asi võiks töötada. Üsna karmilt võiks öelda, et 99% inimese igapäevasest elust sisaldab kõike eelloetletud hädasid. Need on muutunud meie igapäevast kulgemisest nii suure protsendiliseks, et me peame ja käitumegi nii nagu see oleks normaalne. Üks teadlane selgitas lihtsa skeemi järgi kuidas meie käitumist ja tõekspidamisi muudetakse mingi aja jooksul; absoluutsest eitamisest(võimatusest) kuni üldlevinult aktsepteeritud suhtumiseks. Võtaks kaks näidet; suhtumise neegritesse ja geidesse. Oli aeg kus neisse mõlemisse suhtuti kui absoluutselt välditavasse. Neegreid ei lastud valgete hulka, ammugi presidendiks. Ka naisi ei lubatud presidendiks. Vene ajal sõimati geisid – pededeks ja selline tegevus oli – psüühiline haigus.

1.       esimene etapp on seega – eitamine ja võimatuks olemine.

2.       hakatakse vaikselt rääkima ja neid rääkijaid peetakse lollideks või vaenulikeks, keda tuleb naeruvääristada või isegi ära tappa ( M.L. King – neegrid, „peded“ said N Liidu ajal lihtsalt peksa).

3.       rääkijaid ehk asjast huvitatuid tekib/tekitatakse juurde ja nõutakse – tolerantsust ja sallivust.

4.       sallivus muutub – moekaks.

5.       võimatus muutub seaduse ja moraaliga aktsepteeritavaks/seadustatuks – normaalseks.

 Vähe sellest, et inimeste uskumiste muutmist tehakse niipidi, seda tehakse ka vastupidi. Täiesti normaalseid ja usutavaid arusaamisi on aegade jooksul pööratud. Esimene mis pähe tuleb on alternatiiv-meditsiin. Enamus maailma inimestest ravivad ennast alternatiiv-meditsiiniga. Isegi kui me otseselt seda ei tea ja endale ei teadvusta. Kõik oma haavad kasvatame me ise kinni. Kõiki omi rakke me kasvatame ja paljundame ise. Klassikaline-tänapäevane meditsiin on väga keeruline süsteem uskumustest (platseebost) kuni globaalse raha tegemise süsteemini välja. Seega normaalsest, ravimtaimede ja ravimtaime toimeainete põhisest „terveks olemise normaalsusest“ on meid tasakesti liigutatud alternatiiv-meditsiini uskujate naeruvääritamise etapini. On jäänud veel üks väike samm, mis püüab meile juba selgeks teha, et inimene ei saa ennast ise ravida ja ravimiseks peab ainult kemikaale sisse sööma.  

Kõike seda me ilmselt teame (ilmselt igapäevaselt ei mõtle sellest ja ei teadvusta). Selle loo mõte ei ole ka liialt selgitada, miks meil midagi on või ei ole. Mõte on selles, kuidas saada seda mida ei ole, või muuta seda mis meil on, kuid samas see meile ei sobi. Selleks, et üldse aru saada - kuidas saada midagi, tuleb endale lõputult korrata – meile valetatakse pidevalt. Hea näide on selles, et minuni on jõudnud paar-kolm nimekirja. Esimene, mida teab iga inimene, on – kümme käsku. Vähem või rohkem, ON iga inimene selle nimekirja peale mõelnud. Võtan hästi kiiresti need punktid läbi. Kümme käsku – on olemas. Kas kümme käsku on ka meie elus??

Kas me:

1.       usume või oleme üldse mõelnud midagi Jumalast, Loomest, Kõiksusest, Allikast.

2.       üldse julgeme kasutada sõna, ükskõik millises eelloetletud vormis, ilma et meid natukenegi napakaks ei peetaks.

3.       peame puhkepäeva ehk siis ei tegele „meelelahutuse“ vaid meele ühendamisega ühe eelloetletud vormi või terminiga (kõrgema jõuga)

4.       suudame terve oma elu jooksul austada oma isa ja ema ning mitte kordagi nendega tülitseda.

5.       saame elada nii, et me kedagi ei tapa või ei kasuta hüvesid, mis eeldab kellegi või millegi tapmist (kas porgandi söömine on kellegi või millegi tapmine).

6.       suudame elada nii, et me ei riku abielu või siis teadvustaks, mis see abielu üldse on (kas see on teise inimese omamine või kooskulgemine)

7.       suudame mitte varastada (kelle tagant kui kogu maailmne rikkus on meile antud sünniõigusega – kõigile kasutamiseks) ??????

8.       suudame mitte valetada????

9.       suudame mitte himustada ligimese naist(miks mitte meest) või vara.

Kümme käsku on mingi imelik tekst või nõudmine meile millegi tegemiseks, mida me tegelikult – ei tee. 

Ei ole sellist seisundit – EI OLE. Kui midagi ei ole, siis selline seisund – ON. Näiteks; kui raha ei ole, siis on seisund – on vähe raha. Kõik need kes lugesid eelnevad kümme käsku läbi veendusid, et me igapäevaselt ei täida neist ühtegi. Vähemalt mitte korraga, igapäevaselt ja pidevalt. Me ainult üritame neist mõnda/vahel – täita ja me isegi ei hinda selle vajalikust ning otstarbekust. Kui kujutaks vahest ette ja püüaks fantaseerida, mis juhtuks kui neid soovitusi täita iga päev (erinevalt isegi kirikuõpetajast, kes soovitab käia tema sõnade järgi, mitte tegude järgi).

Fantaasia - „Ma tean/aiman kes võib Jumal olla. Tema nime ma suhu ei võta, sest neid kes arvavad sama moodi kui mina on väga vähe, sest see jutt mis pühas raamatus kirjas on, seda ma tõeks ei pea. Tõe protsentuaalsust selles raamatus ei oska öelda. Pühapäeval istun lootose asendisse ja hakkan mediteerima, ehk siis meelt ühendama „kõrgemate sfääridega“ ( st. ei mõtle igapäevasest raha teenimisest).  Austan oma vanemaid ja noogutan, isegi siis kui nad ajavad lolli juttu ja ei usu, et 99% sellest mida me igapäev kogeme – on jama. Selleks, et „mitte kadagi“ ära tappa, ma pean ise ära surema, sest ma ei saa mitte midagi ega kedagi süüa, ma ei saa rohu peale astuda (tapan rohulible või mõne sitika) ja nii edasi. Jama. Kirjutage „käsku“, et ei tohiks teist inimest tappa. Minul jälle küsimus – kas ainult füüsiliselt või ka moraalselt.  Vaatan terve elu aeg silmaklappidega ainult seda naist kellega koos kirjutasime ühele paberile alla (sest on keelatud mõeldagi sellest, et äkki mõne teise mehe naine oleks mulle paremini sobinud, see ju kohe himustamine ja pandagu siis kirja, kui palju võib või kui palju üldse ei tohi).  Ma ei valeta ega varasta !!!!!!!!  Mis mõttes???? Kas selline asi saab üldse võimalik olla.“ Fantaasia lõpp.

Mis me siis kokku saime. Mitte midagi ei saanud. Need käsud on tehtud õige asja nimel, kuid need on tehtud – tunnetuse – baasil. Reaalsuses on need soovitused pehmelt öeldes  - keerulised täita.

 

Nüüd aga panen siia kohta hoopis teise nimekirja. Mitte kümme käsku, vaid – „kaksteist suhtumist ja vastutust“. See soovitusnimekiri on minu meelele arusaadavam ja üsnagi suures osas teostatavam. See nimekiri on ka osa ühest kindlast õpetusest ja mina ei hakka seda siinkohal soovitama. Kes teab, see teab ja kes soovib, see leiab ise ülesse (tänapäeval on googeldamine moes).

Seega siis: kaksteist suhtumist.

1.       ARMASTUS – Kõik-on-Üks tõe tunnustamine.

2.       HEASOOVLIKKUS – lubades Kõik-on-Üks kehastusel OLLA just see mis Ta On, hoolimata kas see sinu jaoks sobib.

3.       TÄNULIKKUS – Tunnustades Kõiksust, teades oma elulisust.

4.       AUSTUS – Teadlikult esindada Kõiksust.

5.       VASTUTUSTUNNE – kaas-luua, olles teenistuses ja olles võimeline vastutama Kõiksusele.

6.       USALDUS – Teades Kõiksuse Väge ja Armastust.

7.       VASTUTUS – Olles teadlikult Tõe seisundis Kõiksusega.

8.       LAITMATUS – Toetades ja Kaitstes Kõik-Ühes tõekspidamisi.

9.       TÄHELEPANELIKKUS – Armastades, Hoides ja olles Tähelepanelik Kõige suhtes.

10.   KARTMATUS – Tunnustades Kõiksuse Igavest Lõpmatut Olemust ja Tingimusteta Armastust.

11.   HÕIVATUD ERALDATUS – Lubades kõigel OLLA ilma kritiseerimise, hukkamõistu või väärtushinnanguid peale surumata; mõistes OLEMIST ja kiites heaks Kõiksuse.

12.   RÕÕM – Valides OLLA Kõiksuse kehastus.

  Need punktid tunduvad ju väheke inimlikumad, isegi neile inimestele kel pole/ja ei soovigi midagi teada mingist Kõrgemast jõust (need kes arvavad, et nad elavad VAID ühe elu ja ainult SIIN planeedil – Maa).

Nüüd ka kaksteist Meisterlikkuse Vastutust.

1.       ENESETEOSTUS -  vabadus loobuda „Ohvri ja tagakiusamise süüdistamise – mängust.

2.       ENESE-SÕLTUMATUS – vabadus saada hakkama ilma teiste heakskiiduta, või vajaduseta mässata iga „välise autoriteedi“ vastu.

3.       VAOSHOITUS – võttes isikliku vastutuse ning mõistes, et igal hetkel oled vastutav ISIKLIKE ENERGIATE SUUNAMISEST.

4.       ENESEDISTSIPLIIN – võtta endale vastutus suunata oma energiaid soovitud tulemuste poole, mitte aga soovimatu juurest eemale.

5.       ENESE-ARMASTUS – see on meie enese vastutus armastada ja hoolida endast läbi Jumaliku vaimu piiritu kingituse, mis läbib meid igal hetkel. Tõeline armastus peab tulema seestpoolt.

6.       VAIMNE TERVIKLIKKUS -  käituda igal ajal vaimselt tervikuna on meie ülim kohustus. Vaimne terviklikkus nõuab meilt, et me hakkaksime JÄLGIMA, kuidas me TEGELIKULT käitume ja mida teeme oma igapäevaelus.

7.       VÄÄRTUSTAMINE – mõista ja ole tänulik, mis sul on olemas. ARMASTA SEDA, leia vaatenurgad läbi milliste on võimalik selle üle rõõmustada ja ole teadlik siirast mõtlemisest.

8.       KANNATLIKKUS – on voorus, mis peegeldab meie Universaalse Korralduse loome taipamist. Jumalikul Allikal – Loomel – on oma ajakava!!!

9.       LAHKUS – heasoovlikkus on sünniõigus, kuid selline, mis väga tihti jääb märkamata või mõistetakse valesti.

10.   ALALHOIDLIKKUS – Kõik mis on meile antud, on antud meile vajadusel vabalt kasutamiseks, kuid mitte raiskamiseks. Alalhoid näitab, et me tunnustame ja mõistame Jumaliku Allika antud loomingulise energia kingitust.

11.   KOOSTÖÖ/DIPLOMAATIA – eksistents on ja saab alati olema kaas-loome püüe. Me ei pruugi alati nõustuda teiste loome eesmärkidega ning meil kõigil on õigus oma vaatenurgale.

12.    TAIPLIKKUS – õppides eristama ja sobivalt kasutama mõlemat, nii „Tavalist Mõistust“ kui ka „Ebatavalist Tunnetust“, on meil võimalus luua paremat energeetilist tasakaalu oma elu kõigis ilmingutes.

Kui võtta punktid „Kümnest Käsust“, siis need on keelavas kõneviisis. Kuna me neid asju tegema EI PEAKS, kas sellised pahed meil siis – ON, ja me tahaks, et neid  - EI OLEKS.  Need inimlikud omadused meis aga – ON ja lahti me neist – EI SAA (kahjuks). Mis kasu on siis sellistest soovitustest. Teisi, „KAHTETEIST“, saame aga üsna hõlpsalt täita või siis endas parendada. Miks?? Enamasti seepärast, et „KAKSTEIST“ on positiivne. Positiivsed asjad ka - ON olemas ja neid saab/meeldib suurendada. Kõikide nende punktide kohta saab öelda, et meis ON neid. Iseasi on see, et kui palju ja kunas kui palju. Lihtsalt öeldes - millise protsentuaalsusega. Kui meil oleks igal eluhetkel, kõiki neid punkte vähemalt 50 ja rohkemgi  % - milline meie elu siis oleks. Kas me üldse peaks rääkima midagi valetamisest ja varastamisest????   Samas kui öelda inimesele et; sa valetad, sa varastad, sa ei austa oma ja üldse endast vanemaid jne siis milline on reageering??? Kui ma aga ütlen et; sa valetad alalõpmatult - eelkõige – ISEENDALE.  Valetan või???? Mida siis kokkuvõtteks öelda. Ma olen üsna pikka aega uurinud, miks meie alateadvus ei mõista sellist sõna nagu „EI“ ( mitmed õpetused ja teadjad inimesed on seda väitnud). Vana vene - „staro russkaja bukvitsas“ (õpetus tähemärkide ja sõnade mõjust meie elus)selgitas A.Ivaško et; NE – tähendab tõlkes - „NAŠE EST“( meil on). Sama siin. MEIL ON.  Me EI SAA mitte midagi vähendada. Me SAAME suurendada. Suurendame positiivsust ja automaatselt väheneb teine. Saame suurendada nii negatiivseid (valetamine-varastamine), kui ka suurendada ausust ja ka rohkemaid omadusi kui need „KAKSTEIST“.     

ME OLEME. MEIL – ON.  ME SAAME.  ME SAAME TEHA.

KAS ME PEAME MONOLOOGI VÕI DIALOOGI.

Üks lugu on tahtnud välja tulla juba üsna pikka aega, umbes pool aastat.

Oli minu elus siis seiklus mille pealkiri on „Kas politseinik on idealist“.  Sel hetkel kui see jant politseinikega alguse sai, kirjeldasin situatsiooni ühele sõbrale, teadjale. Tema kirjutas mulle vastuseks, meilile, sellise teksti.

 Mina ise oleksin alustanud ehk niimoodi: Tere, kas me peame monoloogi või dialoogi? Kui peate monoloogi, siis suhtlete ilma minuta, sest vastaspoolt/mind pole. Kui peate dialoogi, siis dialoogi reeglid on sellised, et uut küsimust võib esitada siis, kui eelnevale on teine pool vastanud ja vastaja võib esitada küsimuse peale seda, kui ta on talle esitatud küsimusele ammendava ja üheselt arusaadava vastuse andnud.
Nüüd olenevalt meeldiva vestluspartneri (vestluspartner tuleb enda jaoks
mõelda meeldivaks - see loob hea platvormi suhte arenguks)
intelligentsitasemest tuleb talle esitada küsimus, millele ta ei oska
vastata. Kui ta ei oska vastata, siis peab ta tunnistama oma rumalust.
Rumalam inimene aga ei oma moraalset õigust endast targemat karistada -
vastasel juhul peab ta vaevlema hingepiinade käes niikaua, kuni ta
karistatavalt vabandust ei palu või oma tegu ei kompenseeri/tasakaalusta
- vaevalt, et keegi tahab tühiste asjade pärast piinelda.
Kuna inimesed on saamahimu kütkeis, siis tuleb neile tõestada, et teiste
asjata karistamine on neile endile kahjulik tegevus. Kiiruseületamise
puhul tuleb neile rääkida tõtt - alates 100 km/h ei suuda sünteetilise
reaalsuse programmid sind enam jälitada (ilmselt faasinihke tõttu) ja inimene tunneb seletamatut vabadust. Võib neile ju pakkuda eksperimenti, kus nad saavad seda esimest korda elus ise teadlikult jälgida. Siin tuleb neile südamest kaasa tunda, et nad ei tohi seda sinu autos teha aga ehk saab kaubale kui seda teha politseiautoga - kuigi selleks peavad nad ilmselt rikkuma oma firma reegleid - aga reeglid ongi ju rikkumiseks, et mitte lasta end robotiseerida. Täpsemalt öeldes on reeglite rikkumine vabaduseihalus. Kogu tänane seadusandlus on koostatud vaid eeldusel, et keegi seda rikub. Rikkumisele järgneb karistus, karistusele hirm, hirmule moondunud maailmapilt ja moondunud maailmapildile vead ehk rikkumised. Nii sünnib järjekordne suletud ring hetkeni, mil keegi selle ringi reeglid vaidlustab ja nende elu edasiviivas jõus kahtlema hakkab. Sarnane protsess tekkis enne NSVL lagunemist, kus rahvas oli kogu seadusandluse enda seas tühiseks kuulutanud ja süsteem variseski kolinal kokku (kuna reeglid/seadused töötasid rahva kahjuks ja rahvas ei toitnud tänu sellele enam süsteemi/riiki). Reeglid kehtivad vaid vastastiku kokkuleppe alusel kus mõlemad pooled loovad need selleks, et need oleks elus edasiviivad ja et vältida võimalikke kahjusid. Tänases seadusandluses on üks oluline kitsaskoht: kokkulepe puudub, kuna see on paberil fikseerimata. Fikseerimine tähendab, et lepe peab olema allkirjastatud mõlema poole poolt. Palun esitlege mulle see paber, kus ma olen andnud allkirja, et olen antud seadusesättega tutvunud, see töötab minu huvides ja et olen sellele alla kirjutanud. Tegelikkuses on kogu tänane seadusandlus tühine ehk kehtetu. Reaalselt tuleb kiirus valida vastavalt juhi võimekusele, auto
omadustele, tervislikule seisundile, teeoludele ja ka sundoludele (nt on ämma sünnipäev, kuhu hilinemine on hullem kriminaalkaristusest või
möödasõitudele kui pole muud võimalust kui ohutuse huvides talda anda).
Noortel muidugi lisaks veel kallima ees julguse ehk pandavuse
demonstratsioon, enesetapjatel aga võimalikult kiire ja mõnus pauguga
kindel lõpp. Eks neid variante ole teisigi, sellest teavad
liikluspolitseinikud ilmselt palju rohkem muljetada.

Sellel hetkel ma isegi ei süvenenud sellesse teksti „väga sügavuti“. Kui poole aasta jooksul on tulnud lisaks erinevaid seiklusi ja mõtisklusi.

Universumi ülesehituse ja inimese igapäevase kulgemise vaatlemisel pole esimese hooga sellega mingit pistmist. Kõik me arvame, et me peame monolooge ja dialooge. Me kõik arvame, kuidas see käib ja milleks miski asi hea on. Kõike seda me teame muidugi eelkõige – iseenese tarkusest.
Mis vahet on monoloogil ja dialoogil oli kirjas juba sõbra tekstis, kuid minu kirjeldus tuleb lõpu poole. Ma sain hiljuti osta ühe ägeda raamatu – Mikael Krogerus, Roman Tschäppeler  „Väike raamat suurtest muutustest“. (http://www.2topmodels.com/)
Raamatu tekstid ja teooriate tõesused on mul veel uurimata, kuid esmapilguga on neis igavesti vahvaid kirjeldusi. Raamatu omapära aga seisneb selles, et grupp seltsimehi on teinud meetodi, kuidas kirjeldada keerulisi asju võimalikult lihtsalt. Kõik keerulised asjad on joonistatud skeemide, diagrammide või programmidena. Miks see minu jaoks nii äge on.
Ma pole siiani kohanud ühtegi inimest, kes oleks „minu moodi“. Ja nüüd järsku, paari nädala jooksul, ma sain lugeda kahte raamatut, kus kirjeldatakse minu moodi inimesi ja minu moodi teooriaid. Üks oli siis see eelloetletud raamat ja teiseks on Isaac Asimovi raamat „Jumalad ise“.
 Asimovit lugedes ma kõik aeg imestan, kuidas saab üks inimene kirjeldada nii paljusid erinevaid teooriaid. Enamus inimesi ja ka ulmehuvilisi, kes pole uurinud Kõiksuse teooriaid ehk siis nõndanimetatud esoteerilist kirjandust, nad ei saa enamustele teooriatele pihta. Kuna Asimovi raamatu kirjeldamiseks kirjutan eraldi loo, siis siinkohal ma ei hakka seda raamatut rohkem kirjeldama. Võtan aga kasutusele seal oleva kirjelduse.
 Inimene koosneb näiteks, kolmest erinevast iseloomu omadusest: materialist, realist ja emotsioon. Igapäevane elu on seega protsentuaalne valem neist kolmest tegurist.  Lihtsalt teadmiseks, et iga erinev asi on teistega seotud ja on väga raske endale selgeks teha, kuidas mingi asi seostub mingi teise asjaga. Selles raamatus, „Väike raamat suurtest muutustest“, ma kohtasin täiesti „enda sarnaseid“ autoreid.  Ka nemad on suurelt jaolt realistid ehk siis kõike asju valemitesse panevad.
 Kui ma käin erinevatel üritustel, siis seal ma näeninimesi. Esmalt ma näen nende „superego“ ehk siis piiri millest üle minnes, ma tajun inimese kehakeelest, et natukene veel ja me läheme tülli või kaotame kontakti. Superego on üsna karm vend. Nagu vanasõnaski öeldaks. Armastuse ja vihkamise vahel on väga väike samm. See samm ongi superego ületamise piir. Ja teiseks ma näed valemeid.
Minu meetod uurimiseks ja vaatlemiseks ongi täpselt samasugune. Ma üritan pidevalt kõike panna valemitesse. See tundub paljudele absoluutselt arusaamatu. Kuid kui me võtame kas või selle eelloetletud jaotuse: realist, materialist ja emotsionaal, siis on asja palju lihtsam seletada.
Ma olen elus kohanud inimesi kes väidavad, et pole vaja käia kuulamas „tarku inimesi“, lugeda erinevaid raamatuid, vaid kõike saab leida „enda seest“. Pole mina sellisest tunnetusest aru saanud. Kui ma küsin sellise inimese käest, siis ta väidab, et ta näeb ja tunnetab, nii ennast kui ka mind. Tüüpiline emotsionaal. Kindlalt üle 50% emotsionaal ja siis näpuotsaga realisti ja materialisti.
Minuga on vastupidi. Minul on kindlalt üle 50 % realisti ja siis üsna palju materialist ja näpuotsaga emotsionaali. Kui ma omal ajal tegelesin ühe „kummalisuse“ uuringuga. Ma tahtsin aru saada millest on jutt kui räägitakse – tingimusteta armastusest. Vahelduva eduga kulus uuringuks paar-kolm aastat ja kahe raamatu kirjutamine. „Vesi on elus“ ja „Armastuse valem“. Kuna üks neist on esoteeriline ja teine on esoteeriline-fantaasia, siis nad täiendavad teineteist.
Enamus inimesi ei osanud mulle sellel ajal ära selgitada - „mis on armastus“. Kõik inimesed, kellelt ma küsisin armastuse „definitsiooni“, vaatasid mulle otsa. Ilmselt aimate millesse pilgu ja „sisemise mõttetööga“. Ilmselt pidasid mind pisut kohtlaseks. Samas minusugune realist vaatab inimesi nende naiivsuses ja emotsionaalsuses ning ei mõista, miks nad ei suuda panna isegi terminit „armastus“ – valemisse. Kui panna armastus valemisse, siis on asja selgitamine ülilihtne. Aga kuhu jääb emotsioon??
Olgu. Sellest reaalsuse kolmainsusest võiks jahuda pikemalt, kuid seda teen ma Asimovi raamatu kirjeldamise loos. Selle loo teemaks oli aga dialoog ja monoloog. Peale pikka ja põhjalikku uurimistegevust pean tõdema, et sõbral oli järjekordselt õigus. Kogu maailma jamad saavad alguse sellest, et me peame monolooge. Ma olen elus kohanud ülivähe inimesi kes oskavad pidada dialoogi.
MITTE ÜHTEGI INIMEST EI HUVITA TEGELIKULT TEINE INIMENE.
Üsna karm tõdemus. Vaadake uurivalt enda ümber, rääkige inimestega ja jälgige. Kas kedagi huvitab see millest TEIE räägite. 99,999% ei huvita teie elu mitte kedagi. See kehtib reeglina isegi elukaaslase ehk sinu kõrval kulgeja kohta. Abikaasa ja elukaaslase „mittehuvitumise“ protsent ei ole reeglina 99,99. See on tibakene väiksem ja enamuses see kõigub – väga suure amplituudiga.
Seega siis, enamus inimesi peavad - monoloogi.
Mis on monoloog ja mis on dialoog.
Klassikaline dialoog on siis see, et üks inimene räägib, teine inimene kuulab ja täiendab, nõustub või väidab midagi vastupidist. Esimene jälle kuulab ja arutleb edasi. Arutelu käib sinna maani, kui ühele teemale leitakse mingi lahendus või lepitakse kokku, et arusaamad erinevad ja sellest pole suurt lugu. Seejärel võetakse uus teema ja kõik kordub.
Monoloog aga on selline vorm, kus inimene räägib midagi, kuulaja küll kuuleb, kalkuleerib seda juttu, oma kogemuste ja arusaamadega, kuid tahab koheselt vestlejale peale suruda oma  KINDLA  arvamuse. Peale seda jätkub „monoloogne-dialoog“  vahelduva eduga. Hea kui mingil hetkel üks pooltest annab järgi ja lõpetab teema või läheb sujuvalt edasi mingi muu teemaga.
Eriliselt uhke monoloogne-dialoog on aga selline, kus üks vestleja arendab teemat ja teine vastu vaidleb. Kui vastuvaidleja näeb, et ta ei saa vastasest võitu, võtab koheselt kasutusele uue teema ja unustab ära millest vestlus üldse alguse sai. Mina nimetan seda poliitiku-monoloogiks. Jutt saab alguse Munamäe vaatlustornist, kulgeb sealt edasi Egiptuse püramiidide kaudu Veenusele, sealt sadama korruptsiooni kaudu vanaema vaarika moosi sisse.
On veel üks huvitav dialoogi moodi vestlus. Minul on just selline suhtlushaigus küljes. Kuna ma olen uurinud väga paljusid erinevaid asju, siis on maailmas kulgeda üsna „imelik“.  
Erinevates situatsioonides  -  ma näen ja kuulen. Ma näen ja kuulen selliseid tekste, mis on absoluutsed jamad (minu seisukohast). Tõsine probleem on aga selles, et enamus asju millest meile püütakse tõe pähe rääkida, on jamad. Enamus inimesi teavad ja tajuvad, et näiteks kõik reklaamid, mis meediast tulevad, on jamad. Nad tajuvad seda – emotsionaalina.
Realistina tean mina, et need ongi tegelikult jamad. Nüüd suheldes inimestega on minul tekkinud situatsioonid, kus  ka mina enamus aega pean monoloogi. Kui ma üritan vahest kellelegi midagi seletada ja tulemus on - kahe inimese monoloog.
Kummalgil on asjadest oma arusaamine ja ma polegi kohanud inimest kellega saaks rääkida nii, et ei peaks valetama, vassima, hämama, trikitama, meelitama ja nii edasi. Pole kohanud ühtegi inimest kellega saaks niimoodi rääkida, et peetaks dialoogi, puuduks vestlejate superego ja teadmisi ei varjataks.
Seega siis, ma ei ole kohanud veel ühtegi Ainsuslast ( lühilugu „Kas ainsuslased on olemas). Ma ei tea isegi seda kas ainsuslaseks sünnitakse või saab ennast selliseks muuta. Kindel on aga see, et meie igapäevaelu teeb kõik selleks, et me valetaks, vassiks ja peaks lõputut monoloogi.
Ülihea näide selle kohta on teleseriaal „Pilvede all“ (kuigi ma ainult vahest olen mõned hetked seda sarja vaadanud). Kõikide tegelaste osad on kirjutatud „jamadeks“. Tavalise inimese ainsaks huviks on vaadata teiste jamasid ja tekitada neid ka endale. Väga esoteerilisest seisukohast ei saagi inimene kulgeda ainult headuse, aususe ehk ainsuselasena. Selline kulgemine läheb lihtsalt igavaks ja inimene ei õpi muud moodi kui – oma vigadest.
Tarkuse mõte – „loll inimene õpib oma vigadest, tark teiste vigadest“, on tegelikult vale, või siis poolik. Tark inimene on see, kes õpib oma vigadest ja ei korda neid. Sest targaks saabki inimene, kui ta kogeb igasuguseid asju. Esoteerilistest targutustest on selgunud, et kõik kogetud kogemused talletuvad inimese alateadvusse ja muudmoodi me ei saakski siinilmas liikuda.
Kokkuvõtteks tekib minul aga küsimus selle monoloogi ja dialoogi kohta. Kuidas erinevate inimestega suhelda. Monolooge pidavate inimestega on lihtne. Kui sellise inimese jutt on huvitav ja sisaldab väga palju erinevat informatsioon (isegi väärat), siis on hea lasta tal see info mulle edastada. Ainuke mida ma ise saan teha on, suunata kaasvestleja juttu huvitavamate teemade suunas. Kui sellise jutustaja informatsioon on aga väga tavaline, meediapõhine ja hämav, siis pole sellise inimesega vajagi rääkida – mõtestatult.
Igapäevaste, tuttavate või sugulaste, tavainimese dialoogidega on aga raskem. Saavad inimesed kokku ja hakkab vanade mälestuste heietamine – ja päris ehe dialoog. Selline tegevus ei ole eriti informatsiooni vahetamise dialoog, vaid see lahterdub pigem valdkonda - „kas elu on vabaaja veetmine“). Ka sellises jutustamises liigub palju informatsioon ja kõikide inimeste jutud on tegelikult üdini esoteerilised. Tava juttude teemadeks on: tervendamine – terve olemine, suhtekorraldus – kes kuidas elus hakkama saab/ei saa, raha teema – kuidas seda kellelgi ei jätku, poliitika – kuidas poliitikud on nii lollid ja siis ka spetsiifilisi jutte, iga inimese omapärast lähtuvalt. Ilma esoteerikat uurimata on inimesed hämmastavalt pimedad ja analüüsivõimetud. Inimene on justkui magnetofon, tänapäeva diktofon või koopiamasin, ta ainult salvestab kõik seda „iba“, mis meile kõrvadest sisse jookseb.  Selleks et sellest peapeale pööratud informatsioonist tegelikult aru saada, on vaja endaga tööd teha. Hea oleks kui saaks kellegagi vestelda, arutada ja dialoogi pidada. See on aga ilmselt ülim luksus, kui inimesel on mõni selline kaaslane.
Miks sellist lugu oli vaja jälle kirjutada??
Ma kohtan pidevalt(viimasel ajal võiks isegi öelda, et kõiki) inimesi -  kes on hädas. Ja hädas on nad enamuses just nende asjadega, mis ma eelpool kirjutasin: tervis, suhted, raha, poliitika ehk igasugused poliitikute poolt loodud piirangud. Olen katsetanud. Praktiliselt, on absoluutselt võimatu inimesele midagi selgeks teha. Mitte ükski inimene ei ole nõus õppima minu vigadest ja minu headest kogemustest. Enamalt jaolt on see tingitud sellest, et me peame monoloogi – lapsepõlvest peale, sisse koolitatud käitumismustrit. Me ei kavatsegi kuulata kedagi teist. 

KAS MA NÄEN SUPER-EGOSID.

Nagu ka varasemates lugudes, tekkis seegi lugu vähemalt kolmest erinevast situatsioonist. Üheks oli Indrek Hargla artikkel Õhtulehes (mille ma riputan üles ka oma blogisse, kui keegi ei ole juhtumisi seda lugenud, leiab selle siit. Kuid enamuses selleks, et ma ise saaks seda lugeda, kui mul vaja on). Teiseks sündmuseks oli Saaremaa ralli, kus ma käisin „omadele“ kaasa elamas, ja mida ma nägin seal. Ning kolmandaks, minu iidoli ja lemmik-ulmeka Isaac Asimovi värskelt väljaantud raamat („Jumalad ise“).  

Ma hakkasin nägema inimeste (ka enda) super-egosid. Kui palju ma olen oma uuringute jooksul lugenud ja kuulanud teooriaid inimese „sisekosmosest“. Igasuguseid Oshosid, Tollesid ja ka kodumaiseid inimeste uurijaid. Neis teooriates üritatakse selgitada, meie „sees“ olevat – teadvust ja alateadvust ning lisaks ka muutunud teadvuse seisundit. Ma ei hakka üldse ümber pöörama erinevaid lähenemisi, parem tunnistan, et kõik need on olemas. Ma kirjeldan vaid seda, kuidas mina hakkasin neid – nägema. Paljud inimesed, kes tegelevad „asjaga“, need „näevad“. Ei mina tea kuidas keegi just täpselt näeb, mina näen „asju“ oma peast läbijooksvates mõtetes.

Egodest siis. Mina kirjeldaks mõningaid inimese seisundeid sedasi. Meil on alateadvus. See, kes aitab meil kulgeda läbi elu nii, et me ei peaks igal hetkel mõtlema - mida ma parajast teen ja miks. See on autopiloot, kes aitab meil kõndida, süüa, seksida, autot juhtida ja mida iganes veel. Mina nimetaks seda tüüpi mini egoks  – „mini-me“. Selle egoga me toimetame üle 90 % oma elust ja selle kujunemine toimub nii, et me isegi ei märka seda.

Teine, suurem ja kõrgem ego – päris EGO, või ka tarkus ja teadvus on selline, kes pidevalt uurib, õpib, täieneb ja pareneb. See on see valdkond, millega mina olen igapäevaselt „hädas“, sest ma pean kogu aeg lähikondlaste suust kuulma ühte lauset või mõtet. „Sinuga ei saa üldse rääkida enam, sest sa räägid täna hoopis teist juttu kui eile“. Tavalised inimesed ei uuri erinevaid asju nii palju ja intensiivselt, sellepärast neile tundub, et mina muudan oma vaateid . Nad lihtsalt ei hooma, et ka nemad muudavad, kuid nad ei märka selle aegluse juures seda.

Ja nüüd siis, ma hakkasin nägema – super-egot. Selles super-egos ei ole mitte midagi erilist. Kui ma seda kirjeldan, siis tunnevad enamus inimesi selle ära ja kehitavad õlgu. Siin ei ole ju midagi erilist. Eriline on minu jaoks lihtsalt see, et ma näen neid kõiki kolme iga inimese juures, kohe kui ma tahan või miski mu tähelepanu äratab.

Super-ego on selline osa meist, mis on nagu Jäär või Kaljukits. See on see osa, mis on kui mõtte-kalju, millest on väga raske läbi tungida või seda kõigutada. Näiteks võin tuua sellise loo.

Mulle endale üllatuseks, ma leidsin teema Vodka kahjulikkusest ja eelkõige kui keemilise aine kahjulikkusest. Ma ise olin nii üllatunud ja vaimustunud sellest. Kuidas ma seda enne ei teadnud et „kui ei ole surma tõbi …“ , võib olla üks kõige suuremaid mürke maailmas. Kui sellisest asjast rääkida inimestele, meestele ja meestele kellel on küljes igasuguseid haigusi, mis vähendavad nende elukvaliteeti. Siis oleks loogiline arvata, et nad kuulavad seda, hakkavad uurima ja muudavad oma suhtumist. „Tutkit brat“, nad hakkasid jälle vana laulu laulma. „Ära hakka Arne jälle oma teooriaid ajama. Alles paar kuud tagasi jõid ise ka viina“. Jõin jah kurat, aga enam ei joo. Kui üldse midagi joon, siis Tequilat.

Inimese super-egot on peaaegu võimatu korraga kõikuma kangutada. See on nii SUPER.

Räägin ka rallist. Kuna ma hakkasin seda super-egot nägema, siis see mõneti „häirib“, sest ma näen seda igal pool. Rallil oli aga nii. Kuigi ma olen eluaegne autosportlane/huviline, siis ralli vaatamine on minu jaoks üks igavamaid tegevusi. Isegi seekord, kui me käisime Soomes Märtinit vaatamas ja ta selle ralli võitis. Rallit raja ääres, metsas vaadata on absoluutselt igav. Kui just jahtida igasuguseid „Sõpruse auke“, kus autod kuhja kaupa võssa sõidavad, mis tundub olema hiiglama äge „äksõn“. Siis minu jaoks on need kurvad sündmused, kui ma korraks panen ennast nende mehaanikute, tiimipealike ja ka sõitjate olukorda. See on kole, vastik ja kulukas. Kuid vaataja-ego lähebki ainult seda vaatama. Mina aga ei saa aru, mida enamus sinna raja äärde tegema läheb. Midagi seal vaadata eriti ei ole. Enamus rajaäärseid mehi on nokastanud seisust kuni „purupurjuni“. Enamus aega nad autosid ei vaatagi ja sõitjaid ei tunne(fännide  ja omadele kaasaelajate kohta see ei käi). Ajavad ilmatu tarka tühja loba, luiskavad, valetavad, ilustavad, lällavad ja nii edasi. Kuid kõige lahedam on jälgida nende „asjatundjate“ super-egosid. Seda saab teha muidugi ainult kaine peaga, sest samas staadiumis olles, võtaks võimust ka mu enda super-ego(vahest võtabki).

  Või siis arutelu riigikogu saalis (mida ma silmanurgast telekast jälgisin), kus arutati praeguse aja lemmikteemat – pagulasi. Kui jälgida inimeste super-egosid sellel ajal, kui ta üritab kellelegi midagi selgeks teha ja saada aru, et super- ego ei saa teise inimese super-egole mitte midagi selgeks teha, vähemalt ühe korraga ja täies mahus, siis selliste vaidluste jälgimine hakkab lausa nalja tegema. Kõik jahuvad omast arust tarka juttu, kuid teised raputavad pead ja noomivad „tolerantsusele“. Mida pekki. See on võimatu. Maailmas on kuus-seitse miljardit SUPER-EGOt.

Ma näen veel ka ühte teist asja. Maailmas on tohutult palju neid inimesi, kes omades ise super-egot ja üsna kõrget ning „jäärakat“, ikkagi näevad et - maailm „on hukas“. Nad üritavad pidevalt seda parandada ja paremaks teha, ise seejuures tundes, teades, tunnetades, et see on üsna võimatu või väga raske missioon. Miks nad/me seda teeme. Don Quijote tundus mulle nooruses üsna kohtlane tüüp olema. Miks mulle seda vaja on.

Sellele andis kuradi hea vastuse Asimovi raamat. Kunagi varem ma juba sain aru, et Asimov ei olnud ulmekirjanik (lühijutt: „Kas Isaac Asimov oli ikka ulme kirjanik“). Ka selles loos ei ole ulmet - mitte üks põrm. Mis siis, et tegevusi toimus siin, seal ja kuskil mujal. Kuid selle raamatu põhjal sünnib mul eraldi lühijutt, sest avastamisrõõmu leidsin sealt palju.

Üks valdkond sellest super-egotamisest on aga selline. Kõik teavad Jõulutunnelit. Kistakse pisaraid, et saada meie käest paar kopikat millegi „vajaliku“ ostmiseks. Ja enamus meist on härdad, kaastundlikud, abivalmid ja mis peamine – tolerantsed. Keegi ei mäleta aga seda, mis enne oli. Enne tuututasid nad tänaval ja pressisid igale poole vahele, saaks aga võimalikult kiirest supermarketisse verivorsti ostma. Saaks aga võimalikult poeukse lähedale ja kui vaja, siis isegi sinna kuhu eesel ei astu.    Oli ka juhus monoetenduselt. Tuntud tegelane lava pealt, püüab rahvale selgitada kuidas inimesed võiksid olla tolerantsed ja kuidas nad seda tegelikult on. Rahvas naerab( huvitav kelle üle). Ilmselt saab korraks arugi. Kuid nii pea kui kestev kiiduavaldus lõpeb, nii ärkab üles superman/ SUPER-EGO. Saalist välja saab üsna trügides, riietehoius käib kavaldamine, kuidas kiiremini mantel selga saaks. Tänaval autodega aga toimub midagi sellist, mida ei ole võimalik kirjeldada – tolerantsuse puudus. Kes siiani veel ei usu või pole aru saanud, siis vaadake kuidas me oma kaaslastega räägime ja suhtleme. Oma keskmise egoga. Mõtleme, kombineerime, laveerime. Püüame ära arvata, kus on see piir, et teine inimene ei solvuks kui kogemata lipsab suust midagi sellist, mis riivab tema – superego. Sealtmaalt on sõprusel, armastusel ja suhtel kriips peal. Kas mäletame ikka veel paari lauset eesti kõigi aegade kuulsamast filmist. „ Ei kannata sind ükski tont kui sa tõtt räägid. Aga vaata valeta. Siis oled õige mees“.

Minu jaoks on siiani arusaamatu, kuda kurat on selline asi võimalik. Ma olen seda näinud kogu aeg, ja näen edasi. Ma lihtsalt üritan seda seletada, läbi selle lolli super-ego teooria. Mitte teooria ei ole loll vaid enamus aega on super-ego LOLL.

Superego teooria järgi läheb pilt aga veel idiootlikumaks. Kui ma sooviks väita, et püüame kõik oma super-egosid ära lollitada. Oma egot allapoole võttes ja „headeks“  hakata.  Ma juba „näen“, mida te mõtlete.

 Kuid selle juures on ka veel teine „teooria“. Ma sain kinnitust eelpool viidatud ulmeraamatust, et inimene koosneb kolmest osast; realist, materialist ja emotsionaal. Mina, või vähemalt minu kolmainsuse ülekaal on realismi pool. Mulle meeldib teha kõike mida kogen(isegi tunnetuslikud asjad, nagu armastus) – valemiks. Kõik mida mina näen, on matemaatiline valem. Inimese kolmainsus on ka valem, mida ei saa mõõta, ja veel vähem mõõta - iga hetkeliselt. Kuid saab määrata vähemalt mingi suurusjärgu. Ma paneks enda kohta, „lampi“, umbes sellise jaotuse.  50 prossu realisti, 35 prossu materialisti ja 15 prossu emotsionaali.

Enne kui siit edasi minna, ma korraks põikan vähe kõrvale ja kirjeldan seda jaotust ulmeraamatust. Enamus omast-arust teadjaid inimesi on kahte liiki. Ulmeinimesed ja esoteerikud. Need mõlemad on sellise super-egoga, et nad vihkavad teist poolt. Esoteerikud ei loe ulmet ja ulme inimesed vihkavad esoreetikat. Minuga (ja ka Asimoviga) aga nii ei ole. Ulmet ja esoteerikat ei ole üldse olemas. Olemas on; „kõik mis on olemas“- tegelikult.

Asimov kirjeldab mingit erilist ühiskonda, kuskil X paralleelses universumis ( mis on kuskil meie kõrval – nähtamatuses/pimeduses). Seal koosneb „kooslus“, olem, indiviid kolmest osast: materialistist-naine, realistist – mees, emotsionaalist – pigem naine. Nende kehad ei ole „kõvad“ ehk siis pigem pool-energeetilised. Lapse saamine selles ühiskonnas on kummaline.

Mees+naine = realist+materialist, ei saa lapsi ilma emotsionaalita. Materialist/naine hoolitseb lapse eest ja on „ väga nõus“, kui kõrvalt liugleb ligi lisanaine oma emotsiooniga ja kui valem ehk energia on piisavalt suur, siis saab tulla ka uus laps. Kummaline kirjeldus, kuid mulle kui realistile, selline valem on väga arusaadav ja meeltmööda(parem ikka kui tundmatus – „mis värvi on armastus“). Sealt ka siis see sama valem, kolmainsuse kohta.

Seega siis, kui mina, 50/35/15 % kolmainsus, kohtan meest 30 % realist/õpetlane, 50 % materialist/ärimees, 15 % emotsionaal, siis minu super-ego ei ole võimeline teise super-egole mitte midagi selgeks tegema. Veel hullem, kui ma kohtan 15 % realist, 15 % materialist, 70 % emotsionaal meest või naist – kultuuriinimest (muusik, kunstnik)  ?????

Kuid neid protsente on maailmas - kuus miljardit ja igas inimeses see protsentuaalsus muutub päeva jooksul kuus miljardit korda.  Seletage mulle ära.

KUDA KURAT SAAB KEEGI NÕUDA – TOLERANSTSUST.

Kas te kujutate ette, et riigikogu tegelased, poliitikud ja muidu intellektuaalid räägivad tolerantsusest.  Paugutage ühe hinge tõmbega, mis see termin üldse tähendab. Enamus emotsionaale ja materialiste ilmselt ei teagi mida see tähendab.

Tolerants (inglise dimension tolerance, tolerance) on masinaehituses mõõtme lubatav kõikumise ulatus ehk piirmõõtmete ehk piirhälvete vahe. Tolerants on alati positiivne suurus (märgita, mitteskalaarne). Teda võib tõlgendada ka kui täpsuse määra. Kui kujutada suurimat ja vähimat piirmõõdet kontsentriliste ringidena, siis detail loetakse kõlblikuks, kui tema tegelik mõõde asub piirmõõtmete (nende ringide) vahel. Kummalegi poole jääb pool tolerantsi.

  Emotsionaal arvab, et tolerantsus tähendab sallivust. Ei, see tähendab piirmäära, millest üle minnes, sa ei sobitu keskkonda. Keegi ei küsi sinu käest, kas sa saad asjadest aru või mitte. Peaasi et sa ei eristuks, normist kõrvale ei kalduks( oma peaga ei mõtleks). Meile üritatakse selgitada – kui me ei ole tolerantsed, siis me pole inimlikud. Jama. Selle tolerantsuse ühe otsa mõõde on - Merkel/Junker ja teine ots - Rõivas. Ja kui keegi ei mahu selle tolerantsi piiridesse, siis… -  ta on PRAAK. Ei sobi masinavärki. Ma olen EPA kooli ajal praktikal olnud Lipetski traktori tehases ja nägin, mis sai minu toodetud praagist. See läks – ümbersulatamisele.

Kui ma mõtlesin nende egode peale, siis tundus, et nad on olemas ja lahti me neist ei saa(ei peagi saama). Neid saab muuta ja nende protsentuaalsust muuta. Kuid siis lisandus juurde veel üks mõõde, mida on kuulnud enamus esoteerikud. See on muutunud teadvuse seisund. Seda seisundit kirjeldama ma ei hakka, seda on paljud teised teinud(kas ka piisavalt hästi??).

 Muutunud teadvuse seisund on egode – tagauks. Sealt tagauksest jookseb inimese teadvusse üsna palju erinevat staffi ja informatsiooni. Kes on uurinud ja praktiseerinud, see ilmselt on paljutki kogenud. Vot minu jaoks ongi see probleem, mille ma siin eespool tõstatasin, et – miks ma räägin ja olen täna teistsugune kui olin eile. Kui hakata uurima, tahtma ja tegema, siis saab seda tagaust lahtipoole paotada. Kui seda avada palju, palju korraga või hoolimatult, siis on kindel see, et seda inimest hakatakse lollakaks või ärapööratuks kutsuma.

Võtame jälle valemi või siis parem - skaala. Paneme ühte otsa sellise muutunud teadvuse seisundi nagu absoluutne nirvaana. Nirvaana – seisund kus puudub igasugune tunnetus, koosneb absoluutsest õnnetundest ja puudub liikumine.

 Nirvaana on budismis ja hinduismis täielik teadmise, rahu ning vabanemise seisund, sansaarast (ümbersünniahelast) vabanemine. Otsetõlkes tähendab see vaibumist ja kustumist. Selles seisundis on aja ja ruumi mõisted ebaolulised.  Nirvaana saavutatakse iseenda püsivusega, läbi virgumise, valgustuse, milles ei ole mingit jumalat ja jumalikku väge.

   Ja teise skaala otsa paneme näiteks Afganistanis, soomuki tornis olev Eesti sõjamees, kes hüüab alla, omadele: „Kas põrutan neile veel !!!“ 

Ole normaalne. On mulle pidevalt öeldud. Millise protsendiga – sellel skaalal???

 

 

 

INDREK HARGLA ARTIKKEL

Mulle tundus, et on üsna hea seda artiklit promoda niipalju kui võimalik ja mul endal ka hea aegade jooksul  üle lugeda.

http://www.ohtuleht.ee/698237/indrek-hargla-omarahvaviha-vandenouteooria-1

Sallimatus on Eestis viimasel ajal tõesti võtnud väga valusad mõõtmed. See on valitsuse sallimatus põhiseaduslike eesmärkide ja eestlaste tuleviku suhtes. Sellega koos on leegitsema hakanud viha oma rahva vastu. Omarahvaviha ilminguid võib kohata nii ministrite esinemistes kui ka ühes hiljutises 27 „noore kultuuritegelase" pöördumises.

Brüsseli saadikud Eestis

Eestlasi sõimatakse ja alandatakse, nende üle tänitatakse ja neid mõnitatakse. Toonilt meenutavad sellised Eesti Vabariigi ministrite sõnavõtud 80ndate lõpu nõukogude ideoloogide kõnesid. Noorte kultuuritegelaste vaenukiri tuletas mulle meelde aga samast ajast üht Noorte Hääles ilmunud riigitruude kommunistlike noorte sõimuvalingut „natsionalistlikult meelestatud" eakaaslaste vastu. Kui toona oli suur ja püha eesmärk Nõukogude Liidu õitseng perestroika lipu all, siis nüüd on see Euroopa Liidu ees seisva rahvarände kriisi leevendamine. Mõlema teostamine peab sündima internatsionalistlikus-sotsialistlikus vaimus ja eestlaste rahvusliku sõltumatuse arvelt. Kui toona hurjutati eestlasi rahvusriigi loomise püüdluste eest, siis nüüd siunatakse meid soovi eest kuidagi Eesti rahvusriiki säilitada, elada vabalt omal maal ja rääkida omas keeles. Kuna eestlased on väikerahvas, siis on neid lihtne väikluse eest sõimata, sest me ei suutvat näha „suurt pilti". Üks selline „suur pilt" ei arvestanud eestlastega näiteks ka siis, kui Teheranis ja Jaltas koostati Euroopa arengukava ja Eesti riik tõmmati sellest Stalini nõudmisel maha.Ma jäin selliste asjade üle mõtlema, kui ma mõni aeg tagasi nägin rahvustelevisioonist väitlussaadet, kus esines uus Eesti välisminister. Tema esinemises tundus kogu aeg midagi nihkes olevat ja siis ma sain äkki aru – sellist juttu Euroopa ees seisvatest „väljakutsetest" ei räägi inimene, kes esindab Eesti huve Brüsselis, vaid vastupidi, kes on Brüsseli saadik Eestis. Ta räägib, mida meie peame tegema, et aidata Euroopat, kuidas meie peame nägema rahvarände kriisi Euroopa seisukohast. Esikohal on Euroopa tervikhuvid, suure pildi koospüsimine, mitte ühe väikerahva enesetunne.Kui valitsejad räägivad siseriiklikest asjadest, siis teevad nad seda kuivalt ja külmalt, numbrite keeles ja emotsioonideta. Kirglikkust on nende sõnavõttudes aga siis, kui nad oma rahva peale kärgivad. Nende hinge paneb lõõmama kaugete mittekristlike maade humanitaarolukord, mitte eesti keele, kultuuri või põllumajanduse tulevik. Põhjus on ilmselt selles, et juba pikemat aega ei olegi meil olnud ei keele-, kultuuri-, põllumajandus- ega välispoliitikat. Definitsiooni järgi on Eesti riik, mida peab valitsema Reformierakond. See on ainus motiiv poliitikamaastikul. Välispoliitikat asendab näiteks kõrvad lidus madala profiili hoidmine Brüsselis – nii on hõlpsam, vähem probleeme. Raha me Euroopast ei küsi, tähtsaid härraseid oma muredega ei tülita, tubliduse ja suu kinnihoidmise eest saame kiita, mida annab kenasti kasutada siseriiklikus propagandas.

Rahvas = maksumaksjad

Rahvusriiklik poliitika puudub ilmselt sellepärast, et rahvuslike jamade peale kortsutatakse Euroopas kulmu ja algavad siseriiklikud tõmblemised. Kuna kõigil valitsusparteidel on tarvis muulaste hääli, siis on targem Eesti asjaga mitte tegelda. Mis rahvusest inimesed Eestis elavad, mis keeles nad räägivad – need asjad ei ole olulised senikaua, kuni maksurahad laekuvad. Kui rahva pahameel valitsuse tegevuse peale liiga suureks paisub, siis on seda võimalik suunatud meediakampaaniatega hajutada, dissidente mustata või üles puhuda mõni teine skandaal. Rahvusriigist ja patriotismist julges enne valimisi rääkida ainult EKRE, kõik ülejäänud patrasid oma tavalisi valesid. Ja kui valimistulemused näitasid ühemõtteliselt siiski isamaalisuse kasvu Eestis, käivitati kohe laimukampaania ainsa rahvusliku erakonna vastu. Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu, et eestlased elavad praegu valitsuse infosõja tingimustes. Järelikult peab kusagil olema ka mingi staap, kus jagatakse ülesandeid meediale ja kulutatakse eestlaste käest maksudega kogutud raha omarahvaviha õhutamiseks. Me oleme kinni maksnud igasugused voldikud, mida siseministeerium levitab, me maksame palgaraha ametnikele, kes omavalitsusi uusmuulaste majutamiseks survestavad, kihutuskõnesid tellivad, kuulekalt ja tuimalt valitsuspartei tagatoa eestivaenulisi käske ellu viivad. Rahva käest saavad palka ka kõik need ministrid, kes esindavad Eestis Brüsseli huvisid ja oma rahva vastu vihakõnet peavad. Rahvas on ühemõtteliselt välja öelnud oma „ei" uusmuulaste Eestisse toomisele. Ometi valitsus neid siia toob ega häbene rahva käest makse koguda. Häbenetakse ja peetakse piinlikuks hoopis seda rahvust, kelle käest nööritud maksudega endale palka makstakse. Samal ajal kulutab valitsus suuri summasid Eesti venestamise peale. Kas on võimalik kokku rehkendada, mis on maksma läinud ministeeriumide veebilehtede, riiklike haridusprogrammide ja koolituste, valitsusparteide propagandalehtede, riigiasutuste infostendide ja töömaterjalide, muuseumide väljapanekute, ametnike keelekoolituste ja kõige muu sellise vene keelde tõlkimine? Milline summa eestlaste maksuraha on kulutatud vene kultuuri edutamisele, vene keele õpetamisele eesti lastele või venekeelsetele tele- ja raadiokanalitele? Tulemuseks on see, et Tallinna igapäevaelu meenutab ENSV aegu, ning isamaalisuse ilmingute vastu peetakse süstemaatilist jahti. See kõik toimub kahekümne neljandal taasiseseisvus aastal. Sallimatust ja vaenu isamaalisuse vastu agiteerivad ka igasugused kultuurimarksistid ja pahempoolsed noorharitlased, nad teevad seda sama tuliselt ja sama retoorikaga nagu internatsid laulva revolutsiooni päevil. Millegipärast ei lahvata noorharitlased raevuse leegiga põlema selle peale, et Eesti suurpoodidest on lihtsam osta venekeelset ajalehte Komsomoli Tõde kui eesti kultuuriväljaandeid või et Viru tänaval müüakse muheda näoga Stalini suveniire. Ei, nemad käivituvad siis, kui rahvas astub vastu valitsuse vandenõule vähendada eestlaste osatähtsust oma kodumaal. Kui valitsuse tegevust on veel võimalik kuidagi mõista, siis selliste „noorte kultuuritegelaste" viha isamaaliste aadete vastu minul tegelikult mitte. Ma ei mõista, kuidas suudavad nad tõlgendada ühiskondlikus elus levivaid signaale niivõrd valesti ja kuidas neil jätkub sõgedust võrrelda 1944. aasta poliitilisi olusid ja Eesti põgenike olukorda praeguse rahvasterändega Aafrikas ja Aasias. Siin ei saa tegemist olla infopuudusega, vaid maailmavaatest tuleneva puudulikkusega infot adekvaatselt töödelda. Millest ma aga aru saan, on see, et mitmed 27 noore kultuuritegelase seast on tegevad sotsiaaldemokraadid. Ja et sotside peamine poliitika on muulaste käest andeks palumine, et eestlased tegid oma vabariigi kahjuks sinna, kuhu muulased olid elama asustatud. Ja nüüd peab Eesti riik tegema kõik, et selline kohutav sotsiaalne ebavõrdsus kaotada.

Hukatuslik vähema kurja tee

Ent ilmselt ei olegi mõtet selliste tegelastega vaielda. Ei ole mõtet neile seletada, et eestlaste vastumeelsus võõraste maaletoomisesse ei tulene mitte „vihast kõigi vastu, kes on natukegi teistsugused". See vastumeelsus tuleb sellest, et Eesti valitsus ei ole sellise ennastsalgavusega võidelnud ainsagi rahvusriigi aate eest, ei ole käivitanud ainsatki kampaaniat eesti keele ja kultuuri edasikestmise eest. Et valitsus surub tigedusega läbi poliitikat, millele rahva selge enamus vastu on. Et poliitikud valetavad rahvale, võõraste maaletoomist toimetatakse vandeseltslasikul kombel ja salaja, ebaeetiliste vahenditega. Ja et valitsusel ei ole ei juriidilist ega moraalset õigust toimida rahva tahte vastaselt. Sisuliselt ongi Eesti aade ja eesti rahvas sattunud ühe vandenõu küüsi. Tõenäoliselt käivitus see vandenõu pärast pronksiööd, kui keegi tähtis onu Brüsselis mõnel meie omal nööbist kinni võttis ja ütles: „Kuule, Andrus, või kuule, Urmas. Sa tead, et me hoiame teid nagu pilpa peal. Ärge siis kurat oma venelastega seal jamage, muidu ei saa meie ka midagi teha, kui teil päris hulluks läheb. Eks ole. Said ju aru?" Ja Eesti juhtkonnas lepiti kokku, et me lõpetame vaikselt ära selle rahvusliku värgi ja Eesti asja ajamise. Korraldame nii, et Reform on alati võimul ja Reformil on Brüsselis sõbrad, siis on meie julgeolek tagatud. Arvatavasti on ka praegu valitsuses neid inimesi, kes siiralt usuvad, et ainult truudus ja leplikkus Brüsselis tagavad Eesti Vabariigi kestmise. Et me peame nõustuma vähema halvaga, et suuremast halvast pääseda. Olgu. Aga miks siis ei võiks peaminister astuda rahva ette ja üles tunnistada. Miks peab oma rahvale valetama, sahkerdama, vandenõulase kombel omavalitsusi ähvardama, õhutama omarahvaviha, kulutama miljoneid meediasõjale ja tellima laimukampaaniaid rahvusliku mõtteviisi mustamiseks? Miks on vaja vaikima sundida isamaalised hääled ja miks me ei või avalikult oma valikutest rääkida? Vähema kurja eelistamine on väga keeruline moraalne kategooria. Sellest on kirjutatud antiikajast saadik, seda teemat on tuhandeid kordi käsitletud kunstis ja kirjanduses. Valida suurema kurja ärahoidmiseks vähem on alati valitud tegevus, milleks puudub õigus. Samm-sammult viib see hinge äramüümiseni. Kaob kahtlus oma tegevuse õigsuse üle. Südametunnistus ja aated muutuvad tülinaks, need heidetakse kõrvale.  See ongi meil Eestis juhtunud peaaegu kakskümmend viis aastat pärast taasiseseisvumist. Eesti rahvuslik aade, riigi ideoloogiline kese, on kõrvale heidetud. Selle ohverdamine tundus vähema kurjana. Maailma kultuuripärand annab paraku selge vastuse, mis juhtub vähemat kurja eelistades – nii kutsutakse suurem kuri ise välja.

KAS ME TEAME MIDAGI MÜRKIDEST.

Mingil ajahetkel tekkis Eesti inforuumi tõeline „nõiajaht“ ja arutelu mürgiste ainete üle. Uurides pidevalt igasuguseid vandenõusid ja „vandenõude teooriaid“, siis ei ole raske aru saada, kust sellised jandid tekivad ja kes selle taga on. Vastus, mida ma pidevalt kasutan – vaata kus on RAHA.

Millised ravimitööstuse ained on ravivad ja millised on „mürgised imeravimid“. 

 Millised on ainete toimed ja millised on „kõrvaltoimed“.

Selle jutu teemaks on aga sellised ained, millest me tegelikult ei tea MITTE MIDAGI. Enamus inimesi väidavad, et nad teavad absoluutselt kõike ja neile midagi selgitada on üsna lootusetu.

Seekord tuleb juttu kahest üldlevinud ainest, toiduainest ja MÜRGIST. Esimene on valge viin ehk VODKA. Ma nimetan seda ainet edaspidi ka vodkaks, sest kui nimetada viin, siis tavalisele inimesele meenub kohe üks uhke ja omapärane jook, mida on väga paljud proovinud, sealjuures mingeid "erilisi" mürgitusjuhtumeid läbi elamata.

 Teine sama kaliibriga jook on õlu. Väga paljud arvavad siin kohal, et millest siin veel rääkida on. Neist on nii palju räägitud ja me teame kõike seda. Lohutan ja tekitan huvi. Ei teadnud paljusid asju mina ja ei tea enamus teistki - veel.

 Lugu sai alguse sellest, et ühel õhtul teleka kanaleid toksides, ma sattusin ühel vene kanalil arutelu peale – vodkast. See saade kestis mingi kaks tundi, kella kaheni peale südaööd. Kogu see saade oli nii kummaline ja nii palju informatsiooni täis, et mulle hakkas asi huvi tekitama, kas nad räägivad õigust. Telekast tuleva info ja eriti uudiste vaatamisel on mul üks kaval nipp. Ma vaatan eesti kanalilt tuleva uudise, siis vaatan vene kanalist „Vremjat“ või mõnda muud uudistesaadet. Liidan mõttes selle informatsiooni kokku ja jagan pooleks. Üsna huvitav ja naljaks tulemus tuleb. Kui liita juurde ka varasemad teadmised vandenõudest, on pilt üsna klaar.

Vodka loo kummalisus seisnes aga selles, et meil peetakse venelasi – umbe joodikuteks. (Võimalik vaid Venemaal). Ja nüüd äkki selline saade, kus kirutakse vodkat ja joomarlust. Meil, „kultuurses euroopalikus“ ruumis aga ma näen vastupidist. Kõik suuremad spetsialistid teavad mis joogid need on, kuid nende tegelikest koostistest ja toimetest ei räägita. Isegi vastupidi, reklaamitakse ja ahvatletakse inimesi pidevalt jooma.

Ühes üldrahvalikus harivas ajakirjas „Imeline teadus“, vaatas mulle vastu üle kolmekümne erineva reklaami, mille hulgas oli lähedale kümme alkoholi reklaami.

Enne kui minna konkreetselt nende kahe „joogi“ selgitamise juurde, tahaks ma veelkord üle küsida. Miks meil nähakse hullu vaeva mingite teatud ainete ja tegevuste keelamisega nagu: kanep ja eelkõige kanepiõli, tubakas, alternatiivravitsemise „imeravimid“ ja muu selline. Näiteks tubakas. Mitte kunagi ei ole tubakas teinud kahju teisele. Kas see aine teeb kahju tarbijale endale, see jääb  ise uurimiseks. Kuid tubakat põletab selline inimene, kes on vastutuse oma tegevuse ja tagajärje eest võtnud enda kätte. Tubakas pole ajanud kraavi mitte ühtegi autot ( võib-olla kuskil, kunagi ja kogemata juhi apsaka tõttu, kuid see on marginaalne).

Samas maailma suurimat inimeste tapjat ja avariide korraldajat – alkoholi reklaamitakse kui peo „käimatõmbajat“. Kuna paljud tänapäeva nooremad inimesed eriti vene keelt ei oska ja mul pole mingit viitsimist uurida udupeeneid keemilisi valemeid, siis ma lihtsalt tõlgin pisteliselt paari erineva filmi teksti.

https://www.youtube.com/watch?v=17ra-cNw6Zo

https://www.youtube.com/watch?v=u5kObpe8_IM

VODKA. Praeguse aja Venemaal ei ole ühtegi teist toodet, mis saaks kiidelda nii suure valikuga, kui seda on –  vodka. Vodkat toodetakse umbes 5000 erinevat sorti. Milleks?  Kõik tootjad murravad pead kuidas teha nii, et ostetaks just nende toodangut. Mõeldakse välja legende nagu: lux piiritus, mitmekordne vee puhastus, vesi igijääst, ülipuhtast allikast või järvest. Poodide müügimehed räägivad ostjatele neid legende edasi. Kuid vodkat toodetakse ju ühest ja samast piiritusest, siis võitlus käib ainult pudelite kuju, etikettide erinevuse ja parema marketingi ehk parima asukoha eest riiulil. Ühe pudeli hind mingil hetkel oli Venemaal näiteks 30 rubla ( 1 euro = 70 rubla). Samas müüakse aga ka vodkat, mille pudeli hind on 40 000 rubla. Selliseid ostetakse „kingituseks“ neile, kelle juurde ei tasu minna odava tootega.

 Degustaatorid tegid pimetesti - 1000 rubla pudel, paarsada rubla pudel ja ka 30 rublane. Imestuseks sai väga odav jook üsna kõrge hinnangu, ka paarisajane sai hea hinnangu, kuid 1000 rublane sai üsna hävitava hinnangu. Samas ka Eesti „Laua viin“ ei pruugi olla halb, see võib olla üsna hea kvaliteediga. Milleks siis inimesed maksavad analoogilise toote eest kõrgemat hinda. Ikka prestiiži pärast. Kuidas sa lähed külla nii odava sildiga. Nii kaua kui firma direktor ei soovi juua samasugust jooki kui tema autojuht või öövalvur, nii kaua jätkub lettidel ka kallimaid marke.

Vodka tootja deklareerib ikka ja alati, et tema toodang on valmistatud vastavalt GOST-ile (vene standardisüsteem), vastavalt kvaliteedile ja on tervisele ohutu. Sealjuures ei kontrolli toodangu tootjat – mitte keegi.  NSVL ajal oli vaid 15 sorti vodkat ja oli 7 korda vähem alkoholi valmistamise vabrikuid, kuid toodangut andsid nad – väga palju. Praegusel ajal annab aktsiis riigile mingi 5 %, NSVL ajal aga kuni 25 %.  

Vodkalt ei „oodata“ mitte mingisugust erilist naudingut. Ei maitset, värvi, lõhna.

Tema eesmärk on – ära juua teatud kogus ja oodata „tulemust“. Vodka on kõige idiootlikum ja ajuvabam jook üldse, sest see on tegelikult tehniline vedelik. 

Kui pudeli peale on kirjutatud „valmistatud viljast“, siis enamuses saame petta. Piiritust saab valmistada ükskõik millest, mis käärib. Puidujäätmetest, loomasõnnikust, naftast ja plastmassist. Kõigest mis sisaldavad süsivesikuid, mida tarbivad pärmi seened.

 Paljud teada-tuntud joogid on destillaadid: puskar, konjak, viski, tequila, grappa ja neid on palju. Vodka seevastu on - rektifikatsiooni toode (https://et.wikipedia.org/wiki/Rektifikatsioon).

Puskari aurud tõusevad destillatsiooni aparaadis samuti kõrgemale, kuid vodka piirituse „valmistoode“ võetakse välja teatud kindlal kõrgusel ja see on absoluutselt keemiline element. Koduse puskariaparaadiga sellist asja teha ei saa.

NB!! Teatud kõrguselt välja võetud rektifikatsiooni tulemus on tegelikult täistööstuslik kemikaal.  See segataks veega, kleebitakse külge uhke silt, kuid Vodka olemus sellest ei muutu. 

VODKA on toksiline, mürgine kemikaal. Kõikidest alkohoolsetest jookidest kõige toksilisem. Seda ütleb Venemaa kõige kuulsam ja pikaajalisem „Vodka uurija“, professor V.Nužnõi (tõlkes – vajalik). Samas see professor ostis omale elamise maale, kasvatab seal kariloomi ja tööl enam ei käi. Põhjuse andis see, et – mitte keegi ei vajanud tema uuringuid ega tulemusi. Lõpetati ära selliste uuringute finantseerimine. (V.Nužnõi – meditsiiniliste teaduste doktor, narkoloog). See maailma ja Venemaa üks kuulsamaid ja teadjamaid narkolooge ütleb välja selge sõnaga - „me joome mürki“ (ja just nimelt – tehnilist mürki). Samas ta ütleb ka, et vodka mis maksab 30 rubla või vodka, mis maksab 3000 rubla on absoluutselt ühesugused. Nähud ja toimed on neil täpselt samasugused. Maitse vahe on ainult veest ja seda tavaline inimene eriti ei tunne (eriti peale kolmandat klõmakat). Kui väidetakse, et vesi on liustikult võetud või mägijärvest, siis kirjutage sildi peale aadress. Vahest on sildile kirjutatud, joogivesi – puhastatud. See on veel hullem kui destilleeritud vesi, sest selle seest on välja võetud kõik ained, ka kasulikud – tehislikult.

 Miks inimesed joovad?? 

 Kui on „selge pea“ ja hakkad taipama, et elu ei ole just see, mida räägitakse ja mida inimesed elavad, siis peale kõva peatäit ja pohmelli, kui keha jälle liigub, tundub et võiks veel elada ja kannatada.

 Kui üldse juua vodkat, siis osta tuleks tuntud poest, tuntud sorte ja keerulisemate kujuga pudelites tooteid, sest neid on raskem järgi teha, et mitte juua lausa salajastes kohtades tehtud, tundmatust ainest jooke. Kui olete baaris, siis mingil juhul ärge tellige kokteile vodkaga, eriti Venemaal, Lõunamaades ja mujal välismaal. Te ei tea kunagi mida teile kokteili sisse segatakse.

Üks müütidest, mida usuvad vene inimesed on see, et piirituse tööstuse, selle segamise veega ja selle nimetamise „Vodkaks“, mõtles välja kõige tuntum vene keemik Dmitri Mendelejev. Mendelejev ei ole kunagi tegelenud piirituse veega lahjendamisega. Teadlane uuris piiritust teaduslikel ja tööstuslikel eesmärkidel, parfümeerias ja meditsiinis. Mendelejevi ajal oli piiritus sama kallis kui Prantsuse parfüüm tänapäeval. Vodka läks masstootmisse ja odavaks siis, kui leiutati rektifitseerimisseade (https://et.wikipedia.org/wiki/Rektifikatsioonikolonn) ja see toimus palju hiljem.

 Kõige suurem müüt seega  - Vodka on kõige puhtam, tervislikum toode. Tegelikult on vodka keemiline koostis, sarnane tehnilisele kemikaalile. Mitte kuskil mujal ei ole joodud tehnilist kemikaali, vaid see sai alguse Venemaalt. Miks?

See on tegelikult venelaste jaoks välja mõeldud massihävitusrelv.

Destillaadid – konjak, viski, tequila, kalvados, grappa ja muud puskarid, sisaldavad jääkaineid. Kõige imelikumal moel just need jääkained kompenseerivad piirituse kahjulikke omadusi. Seega, kui üldse juua kangeid alkohoolseid mürke, siis ainult nõndanimetatud „puskareid“ – lõpuni destilleeritud jooke.

 Vodka katsetusi on tehtud ka rottide ja muude katseloomade peal.

 Venemaal kehtinud GOST aastast 1972 kirjeldas vodkat kui – etüleeritud piiritus on kergesti süttiv, värvuseta vedelik ja erilise lõhnaga vedelik, tugevatoimeline narkootik, mis alguses muutub harjumuseks, hiljem hävitab närvisüsteemi, võib tekitada südame seiskumist ja surma.

 Järgmine GOST tuli aastal 1982. Ka seal nimetati etüleeritud piiritust tugevatoimeliseks narkootikumiks, kuid südame seiskumisest ja surmast enam ei räägitud..

 Tänapäevane GOST on aastast 1993 ja selles on kirjutatud vaid, et - etüleeritud piiritus on kergesti süttiv, värvuseta vedelik ja erilise lõhnaga. Kõik. Seega, mingi aja jooksul muutus narkootikum ja mürk – toiduaineks. NB!! Täpselt sama on ka Eestis, kui antakse välja aasta toiduaine auhinda alkohoolsetele jookidele – mürkidele.

Nüüd aga võtame ette ühe teise protsessi.

Võtame hea hulga vett, raputame sinna sisse pulbrit, lisame pärmi, humalat - östrogeeni, süsihappegaasi ja lisame peoga juurde selliseid aineid: C3H6O2 – etüülformiaat, CoCl2 – koobaltkloriid, CH3COCOCH3 – dimetüülglüoksim, C3H6O2 – etüülformiaat(vabandust kui siin mõni aine eesti keeles on teistmoodi). Ja mille me siis saame.

 Oh üllatust, te ei usu, kuid see on ühe joogi -  kõige tavalisema poe õlle retsept.  Premiumi???   Tavalist ja eriti odavat tehaseõlut toodetakse tänapäeval mitte alati linnastest, vaid 80% õllest tehakse pulbrist. Mis pulbrist, seda teavad ainult „nemad“.

Uuritud tehaste õlledes on säilitusaineteks veel kaltsiumsulfit ja naatriumhüdrosulfit. Kas te teadsite midagi sellist.

Tõeline õllesõber ja asjatundja teab Baieri Õlleseadust. Õlut tehakse ainult neljast ainest: oder – linnased, pärm, humal ja vesi. Kõik. Saksamaa ja Tšehhi õllemeistrid tõmbavad kõigile muudele ainetele „vee peale“. (Vandenõude uurijana ma isiklikult nii kindel ei oleks).

 Keemikud-uurijad leidsid õlle seest veel ka ainet nimega – Kadoverin. Aine mis kahjustab seljaaju ja kesknärvisüsteemi. Kadoveriini sisaldab – humal. Humal pidavat olema samast perekonnast kui estragon ja sisaldab naishormooni – östrogeen (meestele hakkavad kasvama tissid). Kadoverin on suures koguses surmavalt mürgine aine. Mikroskoopilistes koguste see ei ole tappev, kuid pideval tarbimisel - ????

Humal, keetmisel kõrgel temperatuuril, eraldab ka kantserogeenseid ühendeid.

 CoCl2 – koobaltkloriidi lisatakse õllele tugeva vahu saavutamiseks.

 Milleks seda janti kõike vaja on?

 Tavalist õlut tehakse pikka aega, kääritatakse, laagerdatakse ja seal on looduslik CO2. Ning see protsess kestab minimaalselt 20 päeva. Tänapäeva tootmine nõuab aga odavat õlut ja seda saab teha !!!!!! – kahe päevaga. Pulber ja vesi keedetakse koos humalaga, lastakse kiiresti käärida, filtreeritakse, pastoriseeritakse, värvitakse ja maitsestatakse eelloetletud ainetega, lisatakse vajalik kogus puhast piiritust ja balloonist lisataks CO2 ning säilitusained. Valmis. Säilivuse aeg – aasta. Normaalse, elusa või alles elava õlle ja koduõlle säilivus aeg on 7 päeva.

Eriti odavatel õlledel on veel ka lisa mürgid. Neid villitakse plastpudelitesse. Alkohol aga „kisub“ plasti seest veel lisaks selliseid mürke kui ftalaate.

https://www.youtube.com/watch?v=kNFJIaWv-2I

https://www.youtube.com/watch?v=OUxegA-JcnE

Mis selle kogu jama kokkuvõtteks soovitada.

 Kangeid alkohole juua, see tähendab ennast aeglaselt surnuks ja sandiks mürgitamist. Õllega on sama jama.

 Vanad eestlased, venelased ning muud rahvad tarbisid ka joovastavaid jooke. Eestlased tegid koduõlut ja kalja. Ka venelased olid ennemuiste kalja inimesed. Eestlased tegid veel ka sellist meejooki nagu – mõdu. Venelased nimetasid sellist jooki – medavuhaks. Saksa mungad pruulisid õlut ja õlu (ning ka mõdu) mille alko sisaldus on alla 2% võib nimetada – ravimiks. Kuna ka mina olen pruulinud pikka aega koduõlut, siis muu hulgas on selgunud, et eestlaste koduõlu ei olegi tegelikult õlu. Eestlased tegid õlletegu vanasti umbes sellise skeemi järgi. Võeti kõik need ained, tehti tegu ära ja kahe päeva jooksul joodi seda jooki nagu kalja. Kui lasti edasi käärida, siis oli juba naiste õlu – väikese kraadiga ja tiba magusama poolne. Edasi kääritades sai januõlle – heinalise õlu. Kui aga taheti kanget kraami saada, siis tehti „parajalt mürts“ õlu – pulmalise õlu.  Vahest tehti aga ka teistpidi.

Linnaseid kuumutati ja esimesest tõmmisest tehti – pulma õlu. Siis lisati vett ja natuke veel linnaseid ja tuli „lahjem tõmmis“, sellest tehti heinalise õlut. Ühe korra veel vett lisades sai aga lahja kraami – kalja.    

Eestlased - saagem uuesti kaljarahvaks.