KAS ME PEAME MONOLOOGI VÕI DIALOOGI.

Üks lugu on tahtnud välja tulla juba üsna pikka aega, umbes pool aastat.

Oli minu elus siis seiklus mille pealkiri on „Kas politseinik on idealist“.  Sel hetkel kui see jant politseinikega alguse sai, kirjeldasin situatsiooni ühele sõbrale, teadjale. Tema kirjutas mulle vastuseks, meilile, sellise teksti.

 Mina ise oleksin alustanud ehk niimoodi: Tere, kas me peame monoloogi või dialoogi? Kui peate monoloogi, siis suhtlete ilma minuta, sest vastaspoolt/mind pole. Kui peate dialoogi, siis dialoogi reeglid on sellised, et uut küsimust võib esitada siis, kui eelnevale on teine pool vastanud ja vastaja võib esitada küsimuse peale seda, kui ta on talle esitatud küsimusele ammendava ja üheselt arusaadava vastuse andnud.
Nüüd olenevalt meeldiva vestluspartneri (vestluspartner tuleb enda jaoks
mõelda meeldivaks - see loob hea platvormi suhte arenguks)
intelligentsitasemest tuleb talle esitada küsimus, millele ta ei oska
vastata. Kui ta ei oska vastata, siis peab ta tunnistama oma rumalust.
Rumalam inimene aga ei oma moraalset õigust endast targemat karistada -
vastasel juhul peab ta vaevlema hingepiinade käes niikaua, kuni ta
karistatavalt vabandust ei palu või oma tegu ei kompenseeri/tasakaalusta
- vaevalt, et keegi tahab tühiste asjade pärast piinelda.
Kuna inimesed on saamahimu kütkeis, siis tuleb neile tõestada, et teiste
asjata karistamine on neile endile kahjulik tegevus. Kiiruseületamise
puhul tuleb neile rääkida tõtt - alates 100 km/h ei suuda sünteetilise
reaalsuse programmid sind enam jälitada (ilmselt faasinihke tõttu) ja inimene tunneb seletamatut vabadust. Võib neile ju pakkuda eksperimenti, kus nad saavad seda esimest korda elus ise teadlikult jälgida. Siin tuleb neile südamest kaasa tunda, et nad ei tohi seda sinu autos teha aga ehk saab kaubale kui seda teha politseiautoga - kuigi selleks peavad nad ilmselt rikkuma oma firma reegleid - aga reeglid ongi ju rikkumiseks, et mitte lasta end robotiseerida. Täpsemalt öeldes on reeglite rikkumine vabaduseihalus. Kogu tänane seadusandlus on koostatud vaid eeldusel, et keegi seda rikub. Rikkumisele järgneb karistus, karistusele hirm, hirmule moondunud maailmapilt ja moondunud maailmapildile vead ehk rikkumised. Nii sünnib järjekordne suletud ring hetkeni, mil keegi selle ringi reeglid vaidlustab ja nende elu edasiviivas jõus kahtlema hakkab. Sarnane protsess tekkis enne NSVL lagunemist, kus rahvas oli kogu seadusandluse enda seas tühiseks kuulutanud ja süsteem variseski kolinal kokku (kuna reeglid/seadused töötasid rahva kahjuks ja rahvas ei toitnud tänu sellele enam süsteemi/riiki). Reeglid kehtivad vaid vastastiku kokkuleppe alusel kus mõlemad pooled loovad need selleks, et need oleks elus edasiviivad ja et vältida võimalikke kahjusid. Tänases seadusandluses on üks oluline kitsaskoht: kokkulepe puudub, kuna see on paberil fikseerimata. Fikseerimine tähendab, et lepe peab olema allkirjastatud mõlema poole poolt. Palun esitlege mulle see paber, kus ma olen andnud allkirja, et olen antud seadusesättega tutvunud, see töötab minu huvides ja et olen sellele alla kirjutanud. Tegelikkuses on kogu tänane seadusandlus tühine ehk kehtetu. Reaalselt tuleb kiirus valida vastavalt juhi võimekusele, auto
omadustele, tervislikule seisundile, teeoludele ja ka sundoludele (nt on ämma sünnipäev, kuhu hilinemine on hullem kriminaalkaristusest või
möödasõitudele kui pole muud võimalust kui ohutuse huvides talda anda).
Noortel muidugi lisaks veel kallima ees julguse ehk pandavuse
demonstratsioon, enesetapjatel aga võimalikult kiire ja mõnus pauguga
kindel lõpp. Eks neid variante ole teisigi, sellest teavad
liikluspolitseinikud ilmselt palju rohkem muljetada.

Sellel hetkel ma isegi ei süvenenud sellesse teksti „väga sügavuti“. Kui poole aasta jooksul on tulnud lisaks erinevaid seiklusi ja mõtisklusi.

Universumi ülesehituse ja inimese igapäevase kulgemise vaatlemisel pole esimese hooga sellega mingit pistmist. Kõik me arvame, et me peame monolooge ja dialooge. Me kõik arvame, kuidas see käib ja milleks miski asi hea on. Kõike seda me teame muidugi eelkõige – iseenese tarkusest.
Mis vahet on monoloogil ja dialoogil oli kirjas juba sõbra tekstis, kuid minu kirjeldus tuleb lõpu poole. Ma sain hiljuti osta ühe ägeda raamatu – Mikael Krogerus, Roman Tschäppeler  „Väike raamat suurtest muutustest“. (http://www.2topmodels.com/)
Raamatu tekstid ja teooriate tõesused on mul veel uurimata, kuid esmapilguga on neis igavesti vahvaid kirjeldusi. Raamatu omapära aga seisneb selles, et grupp seltsimehi on teinud meetodi, kuidas kirjeldada keerulisi asju võimalikult lihtsalt. Kõik keerulised asjad on joonistatud skeemide, diagrammide või programmidena. Miks see minu jaoks nii äge on.
Ma pole siiani kohanud ühtegi inimest, kes oleks „minu moodi“. Ja nüüd järsku, paari nädala jooksul, ma sain lugeda kahte raamatut, kus kirjeldatakse minu moodi inimesi ja minu moodi teooriaid. Üks oli siis see eelloetletud raamat ja teiseks on Isaac Asimovi raamat „Jumalad ise“.
 Asimovit lugedes ma kõik aeg imestan, kuidas saab üks inimene kirjeldada nii paljusid erinevaid teooriaid. Enamus inimesi ja ka ulmehuvilisi, kes pole uurinud Kõiksuse teooriaid ehk siis nõndanimetatud esoteerilist kirjandust, nad ei saa enamustele teooriatele pihta. Kuna Asimovi raamatu kirjeldamiseks kirjutan eraldi loo, siis siinkohal ma ei hakka seda raamatut rohkem kirjeldama. Võtan aga kasutusele seal oleva kirjelduse.
 Inimene koosneb näiteks, kolmest erinevast iseloomu omadusest: materialist, realist ja emotsioon. Igapäevane elu on seega protsentuaalne valem neist kolmest tegurist.  Lihtsalt teadmiseks, et iga erinev asi on teistega seotud ja on väga raske endale selgeks teha, kuidas mingi asi seostub mingi teise asjaga. Selles raamatus, „Väike raamat suurtest muutustest“, ma kohtasin täiesti „enda sarnaseid“ autoreid.  Ka nemad on suurelt jaolt realistid ehk siis kõike asju valemitesse panevad.
 Kui ma käin erinevatel üritustel, siis seal ma näeninimesi. Esmalt ma näen nende „superego“ ehk siis piiri millest üle minnes, ma tajun inimese kehakeelest, et natukene veel ja me läheme tülli või kaotame kontakti. Superego on üsna karm vend. Nagu vanasõnaski öeldaks. Armastuse ja vihkamise vahel on väga väike samm. See samm ongi superego ületamise piir. Ja teiseks ma näed valemeid.
Minu meetod uurimiseks ja vaatlemiseks ongi täpselt samasugune. Ma üritan pidevalt kõike panna valemitesse. See tundub paljudele absoluutselt arusaamatu. Kuid kui me võtame kas või selle eelloetletud jaotuse: realist, materialist ja emotsionaal, siis on asja palju lihtsam seletada.
Ma olen elus kohanud inimesi kes väidavad, et pole vaja käia kuulamas „tarku inimesi“, lugeda erinevaid raamatuid, vaid kõike saab leida „enda seest“. Pole mina sellisest tunnetusest aru saanud. Kui ma küsin sellise inimese käest, siis ta väidab, et ta näeb ja tunnetab, nii ennast kui ka mind. Tüüpiline emotsionaal. Kindlalt üle 50% emotsionaal ja siis näpuotsaga realisti ja materialisti.
Minuga on vastupidi. Minul on kindlalt üle 50 % realisti ja siis üsna palju materialist ja näpuotsaga emotsionaali. Kui ma omal ajal tegelesin ühe „kummalisuse“ uuringuga. Ma tahtsin aru saada millest on jutt kui räägitakse – tingimusteta armastusest. Vahelduva eduga kulus uuringuks paar-kolm aastat ja kahe raamatu kirjutamine. „Vesi on elus“ ja „Armastuse valem“. Kuna üks neist on esoteeriline ja teine on esoteeriline-fantaasia, siis nad täiendavad teineteist.
Enamus inimesi ei osanud mulle sellel ajal ära selgitada - „mis on armastus“. Kõik inimesed, kellelt ma küsisin armastuse „definitsiooni“, vaatasid mulle otsa. Ilmselt aimate millesse pilgu ja „sisemise mõttetööga“. Ilmselt pidasid mind pisut kohtlaseks. Samas minusugune realist vaatab inimesi nende naiivsuses ja emotsionaalsuses ning ei mõista, miks nad ei suuda panna isegi terminit „armastus“ – valemisse. Kui panna armastus valemisse, siis on asja selgitamine ülilihtne. Aga kuhu jääb emotsioon??
Olgu. Sellest reaalsuse kolmainsusest võiks jahuda pikemalt, kuid seda teen ma Asimovi raamatu kirjeldamise loos. Selle loo teemaks oli aga dialoog ja monoloog. Peale pikka ja põhjalikku uurimistegevust pean tõdema, et sõbral oli järjekordselt õigus. Kogu maailma jamad saavad alguse sellest, et me peame monolooge. Ma olen elus kohanud ülivähe inimesi kes oskavad pidada dialoogi.
MITTE ÜHTEGI INIMEST EI HUVITA TEGELIKULT TEINE INIMENE.
Üsna karm tõdemus. Vaadake uurivalt enda ümber, rääkige inimestega ja jälgige. Kas kedagi huvitab see millest TEIE räägite. 99,999% ei huvita teie elu mitte kedagi. See kehtib reeglina isegi elukaaslase ehk sinu kõrval kulgeja kohta. Abikaasa ja elukaaslase „mittehuvitumise“ protsent ei ole reeglina 99,99. See on tibakene väiksem ja enamuses see kõigub – väga suure amplituudiga.
Seega siis, enamus inimesi peavad - monoloogi.
Mis on monoloog ja mis on dialoog.
Klassikaline dialoog on siis see, et üks inimene räägib, teine inimene kuulab ja täiendab, nõustub või väidab midagi vastupidist. Esimene jälle kuulab ja arutleb edasi. Arutelu käib sinna maani, kui ühele teemale leitakse mingi lahendus või lepitakse kokku, et arusaamad erinevad ja sellest pole suurt lugu. Seejärel võetakse uus teema ja kõik kordub.
Monoloog aga on selline vorm, kus inimene räägib midagi, kuulaja küll kuuleb, kalkuleerib seda juttu, oma kogemuste ja arusaamadega, kuid tahab koheselt vestlejale peale suruda oma  KINDLA  arvamuse. Peale seda jätkub „monoloogne-dialoog“  vahelduva eduga. Hea kui mingil hetkel üks pooltest annab järgi ja lõpetab teema või läheb sujuvalt edasi mingi muu teemaga.
Eriliselt uhke monoloogne-dialoog on aga selline, kus üks vestleja arendab teemat ja teine vastu vaidleb. Kui vastuvaidleja näeb, et ta ei saa vastasest võitu, võtab koheselt kasutusele uue teema ja unustab ära millest vestlus üldse alguse sai. Mina nimetan seda poliitiku-monoloogiks. Jutt saab alguse Munamäe vaatlustornist, kulgeb sealt edasi Egiptuse püramiidide kaudu Veenusele, sealt sadama korruptsiooni kaudu vanaema vaarika moosi sisse.
On veel üks huvitav dialoogi moodi vestlus. Minul on just selline suhtlushaigus küljes. Kuna ma olen uurinud väga paljusid erinevaid asju, siis on maailmas kulgeda üsna „imelik“.  
Erinevates situatsioonides  -  ma näen ja kuulen. Ma näen ja kuulen selliseid tekste, mis on absoluutsed jamad (minu seisukohast). Tõsine probleem on aga selles, et enamus asju millest meile püütakse tõe pähe rääkida, on jamad. Enamus inimesi teavad ja tajuvad, et näiteks kõik reklaamid, mis meediast tulevad, on jamad. Nad tajuvad seda – emotsionaalina.
Realistina tean mina, et need ongi tegelikult jamad. Nüüd suheldes inimestega on minul tekkinud situatsioonid, kus  ka mina enamus aega pean monoloogi. Kui ma üritan vahest kellelegi midagi seletada ja tulemus on - kahe inimese monoloog.
Kummalgil on asjadest oma arusaamine ja ma polegi kohanud inimest kellega saaks rääkida nii, et ei peaks valetama, vassima, hämama, trikitama, meelitama ja nii edasi. Pole kohanud ühtegi inimest kellega saaks niimoodi rääkida, et peetaks dialoogi, puuduks vestlejate superego ja teadmisi ei varjataks.
Seega siis, ma ei ole kohanud veel ühtegi Ainsuslast ( lühilugu „Kas ainsuslased on olemas). Ma ei tea isegi seda kas ainsuslaseks sünnitakse või saab ennast selliseks muuta. Kindel on aga see, et meie igapäevaelu teeb kõik selleks, et me valetaks, vassiks ja peaks lõputut monoloogi.
Ülihea näide selle kohta on teleseriaal „Pilvede all“ (kuigi ma ainult vahest olen mõned hetked seda sarja vaadanud). Kõikide tegelaste osad on kirjutatud „jamadeks“. Tavalise inimese ainsaks huviks on vaadata teiste jamasid ja tekitada neid ka endale. Väga esoteerilisest seisukohast ei saagi inimene kulgeda ainult headuse, aususe ehk ainsuselasena. Selline kulgemine läheb lihtsalt igavaks ja inimene ei õpi muud moodi kui – oma vigadest.
Tarkuse mõte – „loll inimene õpib oma vigadest, tark teiste vigadest“, on tegelikult vale, või siis poolik. Tark inimene on see, kes õpib oma vigadest ja ei korda neid. Sest targaks saabki inimene, kui ta kogeb igasuguseid asju. Esoteerilistest targutustest on selgunud, et kõik kogetud kogemused talletuvad inimese alateadvusse ja muudmoodi me ei saakski siinilmas liikuda.
Kokkuvõtteks tekib minul aga küsimus selle monoloogi ja dialoogi kohta. Kuidas erinevate inimestega suhelda. Monolooge pidavate inimestega on lihtne. Kui sellise inimese jutt on huvitav ja sisaldab väga palju erinevat informatsioon (isegi väärat), siis on hea lasta tal see info mulle edastada. Ainuke mida ma ise saan teha on, suunata kaasvestleja juttu huvitavamate teemade suunas. Kui sellise jutustaja informatsioon on aga väga tavaline, meediapõhine ja hämav, siis pole sellise inimesega vajagi rääkida – mõtestatult.
Igapäevaste, tuttavate või sugulaste, tavainimese dialoogidega on aga raskem. Saavad inimesed kokku ja hakkab vanade mälestuste heietamine – ja päris ehe dialoog. Selline tegevus ei ole eriti informatsiooni vahetamise dialoog, vaid see lahterdub pigem valdkonda - „kas elu on vabaaja veetmine“). Ka sellises jutustamises liigub palju informatsioon ja kõikide inimeste jutud on tegelikult üdini esoteerilised. Tava juttude teemadeks on: tervendamine – terve olemine, suhtekorraldus – kes kuidas elus hakkama saab/ei saa, raha teema – kuidas seda kellelgi ei jätku, poliitika – kuidas poliitikud on nii lollid ja siis ka spetsiifilisi jutte, iga inimese omapärast lähtuvalt. Ilma esoteerikat uurimata on inimesed hämmastavalt pimedad ja analüüsivõimetud. Inimene on justkui magnetofon, tänapäeva diktofon või koopiamasin, ta ainult salvestab kõik seda „iba“, mis meile kõrvadest sisse jookseb.  Selleks et sellest peapeale pööratud informatsioonist tegelikult aru saada, on vaja endaga tööd teha. Hea oleks kui saaks kellegagi vestelda, arutada ja dialoogi pidada. See on aga ilmselt ülim luksus, kui inimesel on mõni selline kaaslane.
Miks sellist lugu oli vaja jälle kirjutada??
Ma kohtan pidevalt(viimasel ajal võiks isegi öelda, et kõiki) inimesi -  kes on hädas. Ja hädas on nad enamuses just nende asjadega, mis ma eelpool kirjutasin: tervis, suhted, raha, poliitika ehk igasugused poliitikute poolt loodud piirangud. Olen katsetanud. Praktiliselt, on absoluutselt võimatu inimesele midagi selgeks teha. Mitte ükski inimene ei ole nõus õppima minu vigadest ja minu headest kogemustest. Enamalt jaolt on see tingitud sellest, et me peame monoloogi – lapsepõlvest peale, sisse koolitatud käitumismustrit. Me ei kavatsegi kuulata kedagi teist.