reede, 16. oktoober 2015

INDREK HARGLA ARTIKKEL


Mulle tundus, et on üsna hea seda artiklit promoda niipalju kui võimalik ja mul endal ka hea aegade jooksul  üle lugeda.
Sallimatus on Eestis viimasel ajal tõesti võtnud väga valusad mõõtmed. See on valitsuse sallimatus põhiseaduslike eesmärkide ja eestlaste tuleviku suhtes. Sellega koos on leegitsema hakanud viha oma rahva vastu. Omarahvaviha ilminguid võib kohata nii ministrite esinemistes kui ka ühes hiljutises 27 „noore kultuuritegelase" pöördumises.
Brüsseli saadikud Eestis
Eestlasi sõimatakse ja alandatakse, nende üle tänitatakse ja neid mõnitatakse. Toonilt meenutavad sellised Eesti Vabariigi ministrite sõnavõtud 80ndate lõpu nõukogude ideoloogide kõnesid. Noorte kultuuritegelaste vaenukiri tuletas mulle meelde aga samast ajast üht Noorte Hääles ilmunud riigitruude kommunistlike noorte sõimuvalingut „natsionalistlikult meelestatud" eakaaslaste vastu. Kui toona oli suur ja püha eesmärk Nõukogude Liidu õitseng perestroika lipu all, siis nüüd on see Euroopa Liidu ees seisva rahvarände kriisi leevendamine. Mõlema teostamine peab sündima internatsionalistlikus-sotsialistlikus vaimus ja eestlaste rahvusliku sõltumatuse arvelt. Kui toona hurjutati eestlasi rahvusriigi loomise püüdluste eest, siis nüüd siunatakse meid soovi eest kuidagi Eesti rahvusriiki säilitada, elada vabalt omal maal ja rääkida omas keeles. Kuna eestlased on väikerahvas, siis on neid lihtne väikluse eest sõimata, sest me ei suutvat näha „suurt pilti". Üks selline „suur pilt" ei arvestanud eestlastega näiteks ka siis, kui Teheranis ja Jaltas koostati Euroopa arengukava ja Eesti riik tõmmati sellest Stalini nõudmisel maha.Ma jäin selliste asjade üle mõtlema, kui ma mõni aeg tagasi nägin rahvustelevisioonist väitlussaadet, kus esines uus Eesti välisminister. Tema esinemises tundus kogu aeg midagi nihkes olevat ja siis ma sain äkki aru – sellist juttu Euroopa ees seisvatest „väljakutsetest" ei räägi inimene, kes esindab Eesti huve Brüsselis, vaid vastupidi, kes on Brüsseli saadik Eestis. Ta räägib, mida meie peame tegema, et aidata Euroopat, kuidas meie peame nägema rahvarände kriisi Euroopa seisukohast. Esikohal on Euroopa tervikhuvid, suure pildi koospüsimine, mitte ühe väikerahva enesetunne.Kui valitsejad räägivad siseriiklikest asjadest, siis teevad nad seda kuivalt ja külmalt, numbrite keeles ja emotsioonideta. Kirglikkust on nende sõnavõttudes aga siis, kui nad oma rahva peale kärgivad. Nende hinge paneb lõõmama kaugete mittekristlike maade humanitaarolukord, mitte eesti keele, kultuuri või põllumajanduse tulevik. Põhjus on ilmselt selles, et juba pikemat aega ei olegi meil olnud ei keele-, kultuuri-, põllumajandus- ega välispoliitikat. Definitsiooni järgi on Eesti riik, mida peab valitsema Reformierakond. See on ainus motiiv poliitikamaastikul. Välispoliitikat asendab näiteks kõrvad lidus madala profiili hoidmine Brüsselis – nii on hõlpsam, vähem probleeme. Raha me Euroopast ei küsi, tähtsaid härraseid oma muredega ei tülita, tubliduse ja suu kinnihoidmise eest saame kiita, mida annab kenasti kasutada siseriiklikus propagandas.
Rahvas = maksumaksjad
Rahvusriiklik poliitika puudub ilmselt sellepärast, et rahvuslike jamade peale kortsutatakse Euroopas kulmu ja algavad siseriiklikud tõmblemised. Kuna kõigil valitsusparteidel on tarvis muulaste hääli, siis on targem Eesti asjaga mitte tegelda. Mis rahvusest inimesed Eestis elavad, mis keeles nad räägivad – need asjad ei ole olulised senikaua, kuni maksurahad laekuvad. Kui rahva pahameel valitsuse tegevuse peale liiga suureks paisub, siis on seda võimalik suunatud meediakampaaniatega hajutada, dissidente mustata või üles puhuda mõni teine skandaal. Rahvusriigist ja patriotismist julges enne valimisi rääkida ainult EKRE, kõik ülejäänud patrasid oma tavalisi valesid. Ja kui valimistulemused näitasid ühemõtteliselt siiski isamaalisuse kasvu Eestis, käivitati kohe laimukampaania ainsa rahvusliku erakonna vastu. Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu, et eestlased elavad praegu valitsuse infosõja tingimustes. Järelikult peab kusagil olema ka mingi staap, kus jagatakse ülesandeid meediale ja kulutatakse eestlaste käest maksudega kogutud raha omarahvaviha õhutamiseks. Me oleme kinni maksnud igasugused voldikud, mida siseministeerium levitab, me maksame palgaraha ametnikele, kes omavalitsusi uusmuulaste majutamiseks survestavad, kihutuskõnesid tellivad, kuulekalt ja tuimalt valitsuspartei tagatoa eestivaenulisi käske ellu viivad. Rahva käest saavad palka ka kõik need ministrid, kes esindavad Eestis Brüsseli huvisid ja oma rahva vastu vihakõnet peavad. Rahvas on ühemõtteliselt välja öelnud oma „ei" uusmuulaste Eestisse toomisele. Ometi valitsus neid siia toob ega häbene rahva käest makse koguda. Häbenetakse ja peetakse piinlikuks hoopis seda rahvust, kelle käest nööritud maksudega endale palka makstakse. Samal ajal kulutab valitsus suuri summasid Eesti venestamise peale. Kas on võimalik kokku rehkendada, mis on maksma läinud ministeeriumide veebilehtede, riiklike haridusprogrammide ja koolituste, valitsusparteide propagandalehtede, riigiasutuste infostendide ja töömaterjalide, muuseumide väljapanekute, ametnike keelekoolituste ja kõige muu sellise vene keelde tõlkimine? Milline summa eestlaste maksuraha on kulutatud vene kultuuri edutamisele, vene keele õpetamisele eesti lastele või venekeelsetele tele- ja raadiokanalitele? Tulemuseks on see, et Tallinna igapäevaelu meenutab ENSV aegu, ning isamaalisuse ilmingute vastu peetakse süstemaatilist jahti. See kõik toimub kahekümne neljandal taasiseseisvus aastal. Sallimatust ja vaenu isamaalisuse vastu agiteerivad ka igasugused kultuurimarksistid ja pahempoolsed noorharitlased, nad teevad seda sama tuliselt ja sama retoorikaga nagu internatsid laulva revolutsiooni päevil. Millegipärast ei lahvata noorharitlased raevuse leegiga põlema selle peale, et Eesti suurpoodidest on lihtsam osta venekeelset ajalehte Komsomoli Tõde kui eesti kultuuriväljaandeid või et Viru tänaval müüakse muheda näoga Stalini suveniire. Ei, nemad käivituvad siis, kui rahvas astub vastu valitsuse vandenõule vähendada eestlaste osatähtsust oma kodumaal. Kui valitsuse tegevust on veel võimalik kuidagi mõista, siis selliste „noorte kultuuritegelaste" viha isamaaliste aadete vastu minul tegelikult mitte. Ma ei mõista, kuidas suudavad nad tõlgendada ühiskondlikus elus levivaid signaale niivõrd valesti ja kuidas neil jätkub sõgedust võrrelda 1944. aasta poliitilisi olusid ja Eesti põgenike olukorda praeguse rahvasterändega Aafrikas ja Aasias. Siin ei saa tegemist olla infopuudusega, vaid maailmavaatest tuleneva puudulikkusega infot adekvaatselt töödelda. Millest ma aga aru saan, on see, et mitmed 27 noore kultuuritegelase seast on tegevad sotsiaaldemokraadid. Ja et sotside peamine poliitika on muulaste käest andeks palumine, et eestlased tegid oma vabariigi kahjuks sinna, kuhu muulased olid elama asustatud. Ja nüüd peab Eesti riik tegema kõik, et selline kohutav sotsiaalne ebavõrdsus kaotada.
Hukatuslik vähema kurja tee
Ent ilmselt ei olegi mõtet selliste tegelastega vaielda. Ei ole mõtet neile seletada, et eestlaste vastumeelsus võõraste maaletoomisesse ei tulene mitte „vihast kõigi vastu, kes on natukegi teistsugused". See vastumeelsus tuleb sellest, et Eesti valitsus ei ole sellise ennastsalgavusega võidelnud ainsagi rahvusriigi aate eest, ei ole käivitanud ainsatki kampaaniat eesti keele ja kultuuri edasikestmise eest. Et valitsus surub tigedusega läbi poliitikat, millele rahva selge enamus vastu on. Et poliitikud valetavad rahvale, võõraste maaletoomist toimetatakse vandeseltslasikul kombel ja salaja, ebaeetiliste vahenditega. Ja et valitsusel ei ole ei juriidilist ega moraalset õigust toimida rahva tahte vastaselt. Sisuliselt ongi Eesti aade ja eesti rahvas sattunud ühe vandenõu küüsi. Tõenäoliselt käivitus see vandenõu pärast pronksiööd, kui keegi tähtis onu Brüsselis mõnel meie omal nööbist kinni võttis ja ütles: „Kuule, Andrus, või kuule, Urmas. Sa tead, et me hoiame teid nagu pilpa peal. Ärge siis kurat oma venelastega seal jamage, muidu ei saa meie ka midagi teha, kui teil päris hulluks läheb. Eks ole. Said ju aru?" Ja Eesti juhtkonnas lepiti kokku, et me lõpetame vaikselt ära selle rahvusliku värgi ja Eesti asja ajamise. Korraldame nii, et Reform on alati võimul ja Reformil on Brüsselis sõbrad, siis on meie julgeolek tagatud. Arvatavasti on ka praegu valitsuses neid inimesi, kes siiralt usuvad, et ainult truudus ja leplikkus Brüsselis tagavad Eesti Vabariigi kestmise. Et me peame nõustuma vähema halvaga, et suuremast halvast pääseda. Olgu. Aga miks siis ei võiks peaminister astuda rahva ette ja üles tunnistada. Miks peab oma rahvale valetama, sahkerdama, vandenõulase kombel omavalitsusi ähvardama, õhutama omarahvaviha, kulutama miljoneid meediasõjale ja tellima laimukampaaniaid rahvusliku mõtteviisi mustamiseks? Miks on vaja vaikima sundida isamaalised hääled ja miks me ei või avalikult oma valikutest rääkida? Vähema kurja eelistamine on väga keeruline moraalne kategooria. Sellest on kirjutatud antiikajast saadik, seda teemat on tuhandeid kordi käsitletud kunstis ja kirjanduses. Valida suurema kurja ärahoidmiseks vähem on alati valitud tegevus, milleks puudub õigus. Samm-sammult viib see hinge äramüümiseni. Kaob kahtlus oma tegevuse õigsuse üle. Südametunnistus ja aated muutuvad tülinaks, need heidetakse kõrvale.  See ongi meil Eestis juhtunud peaaegu kakskümmend viis aastat pärast taasiseseisvumist. Eesti rahvuslik aade, riigi ideoloogiline kese, on kõrvale heidetud. Selle ohverdamine tundus vähema kurjana. Maailma kultuuripärand annab paraku selge vastuse, mis juhtub vähemat kurja eelistades – nii kutsutakse suurem kuri ise välja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar