KUS ON TERMINAATOR.

Enamus inimesi võib teada, mis tähendab – terminaator. Kuid meeldetuletuseks. Terminaator ei ole vaid Eesti ansambel ega ka Hollywoodist tuntud tapjarobot. Terminaator on valguse ja varju piir. Kunagi, kui mu poeg oli õige väike, mõtiskles temagi, et kus on piir kui kuskil sajab vihma ja kuskil mujal on kuiv. Siis ühel hetkel, autoga sõites ta nägigi piiri. „Ongi piir“, imestas ta seejuures.

Ka mul tuli mõni hetk tagasi samasugune filosoofiline mõttekeereldus.
KUS ON VALGUSE JA VARJU PIIR - VAIMSUSE ARENDAMISEL.
Inimene, kes tegeleb vaimsuse ja teadlikkuse arendamisega, alustab mingil hetkel „tõsisema“ tegelemisega. Nagu minagi mingi viis-kuus aastat tagasi. Iga uue asja õppimisel, uurimisel ja teadasaamisel tekib üsna mitmeid erinevaid ajajärke ja seisundeid. Nüüdseks, kui ma olen uurinud ja neid asju üles märkinud, saan veenduda, et need tulevad etapiti ja teatud „pakettide“ kaupa. Kui ma mingil hetkel mõtisklesin et – „miks mina ei ole kalamees“. Miks mulle ei jää külge ühte või mitut kindlat tegevust ning neid ei arenda edasi ja sügavuti. Nüüdseks olen aru saanud, et sellega seoses on mul hästi läinud. Et ei ole jäänud asjadesse kinni ja areng jääks toppama. Ma ikka vahest kohtan elusast peast inimesi ja ka teleka kasti seest, kes tegelevad vaid ühe ja sama asjaga. Igasugused selgeltnägijad, „Kuu rituaalide kummardajad“, energomehed, pendeldajad, ravitsejad ja niiii edasi. Ma tean nüüdseks, et kõik asjad ja teooriad, mis me oleme kuulnud ja mida minagi olen enda peal mõneti katsetanud, need kõik töötavad ja on olemas. Ise asi on aga, mis need on ja kuidas töötavad. Kas need on tegelikult ka kasulikud inimestele. Paljud, väga paljud, tegelikult ei ole. Paljud on isegi nii ohtlikud, et nendega ei tasu jännata. Kirik, satanism, nõiandus, paljud salaseltsid, erinevad tervendustehnikad jne.,  need on nii peened värgid, et võivad jätta väga negatiivse jälje. Soovituseks saan öelda vaid seda, et kõike võib ja tasub – uurida.
Üks viimase aja hea soovitus oleks selline. Kui sind miski asi huvitab, siis iseenda käest küsi – „mis see on ja millega see asi võiks olla veel seotud“. Peale sellist küsimist hakkad iseseisvalt uurima. Mittemingil juhul ei tasu võtta tõsiselt ühtegi õpetajat, kes sellistest asjadest räägivad. Kuulata tasub ja peale kuulamist, uurid iseseisvalt jälle edasi. Kõige õigema tulemuse saad siis, kui saad kokku - iseenda arvamuse asjast. Selle soovitusega kaasneb selline näide. Kõik asjad mis on välja mõeldud, on välja mõelnud „see tegelane“ kellele on see kasulik. Uurimise käik on aga selline, et peab teadma kuidas mingid värgid ja saladused tekivad. Need tekivad umbes nii nagu on filmides „Da Vinci kood“ või „Rahvuslik aare“. Kõik saladused on justkui väikesed mõistatused ja vihjed. Üks vihje viib järgmiseni, ja kas lõpuni ehk Lõplikku Tõeni üldse välja jõuad. Suht kahtlane, kuid tegevust ja teadmisi tuleb juurde. Kui aga võtta niipidi, et see tegelane kes saladusi loob, läheb mõistatustega alusest lõpupoole. Meie aga, kui meile selgitatakse mingit tõde, (meenutame, et see tõde on kellelegi kasulik), siis meie peaks ju hakkama liikuma tagantpoolt ettepoole. Selline tegevus on veel topelt keeruline.
Seega siis, kogu küsimus seisabki selles, et kus on terminaator. Piir - kuskohast saab midagi näha „valgemana“.
Omadest kogemustest saab öelda vaid seda, et iga uurimusega tekib mingi tundmus-teadmine et, vot sellest küsimusest on arusaamine juba selgem. Ja sellised teadmised tulevadki selliste pakettidena. Saan ühe asja selgemaks ja selgub, et see pakett sobib mingi teisega kokku.
Meestel ja naistel võib, ja ilmselt ongi veidi teistmoodi. Meestel või siis minul, toimub uurimistegevus enamaltjaolt loogikaga. Kui mingi asi on loogiline, kuigi enamus saladuslikke ja esoteerilisi teadmisi on nii uskumatud ja ennekuulmatud, et neid on tihti raske mingigi loogikaga aru saada, kuid ikkagi nad lähevad omavahel kombineerides järjest loogilistemaks ja jooksevad kokku.
Teadvuse uurimised algavad tavaliselt inimestel mingitest probleemidest. Edaspidi, ja ka vanuse lisandudes, hakkab inimene mõtlema ja juurdlema „igavikuliste“ teemadega.  Igavikulised teemad hakkavad endas sisaldama termineid ja mõisteid: Looja, Jumal, Elu, Surm, Kõiksus, Kosmos, ja vähestele ka teemaga – tulnukad ehk teised eluvormid kosmoses.
Kuna mina olen lugenud palju ulme- ja fantaasiakirjandust, siis mulle ei ole need teemad kunagi mingit erilist uskumatust tekitanud. Kui ma need viis-kuus aastat lugesin enamalt jaolt esoteerilisi ja teaduslikke (pigem parateaduslikke) raamatuid, siis mingil hetkel tekkis olukord, kus neist raamatutest ei tulegi enam midagi väga põrutavat. Kõik, mis ma olen uurinud, seostuvad omavahel ja ilmselt ma ületasin terminaatori. Nüüd juba mõnda aega olen lugenud neid raamatuid, mida ma olen lugenud väga ammu. Mis silma jääb ja mõttesse tuleb seda loen.
Nüüd on väga äge lugeda ükskõik millist raamatut ja ikkagi ma leian neist väga kummalisi asju, millest ma ei saanud varemalt aru ja ma ilmselt neid ka ei märganud. Kas või näiteks nii vähe esoteeriline raamat nagu „Kuningas Saalomoni kaevandused“. Lihtne seiklusjutt, kuid ka seal on tegu tundmatute tehnoloogiate ja mittemaiste tegelastega. Või ka „Kalevipoeg“.
Nüüd loen jälle ühte sarja ja see sari panigi kirjutama seda lugu siin. Ma lugesin neid viite raamatut mingi kümme ja rohkem aastat tagasi. Ma tean, et siis tundus see sari nii keerulise ja arusaamatuna, kuigi see on tõeline ulmelugu.
 Raamatuks on siis Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“. Seda raamatut lugedes tuligi mulle selline mõte. Kes on võimeline seda raamatut lugema ja midagigi sellest aru saab, ehk siis ütleb et, vot see on äge raamat, see inimene on ilmselt ületanud teadvuse terminaatori. Selgitan kuidas.
Sellised tüübid nagu Isaac Asimov ja Douglas Adams ei ole normaalsed inimesed. Mitte selles mõttes, et nad kirjutavad, kirjutavad ulmet, või nad on isegi teadlased ja kirjutavad teaduse baasil. Esiteks, nad tihti ei kirjelda üldsegi mitte ulmet ja elu või seiklusi, kuskil mujal – kaugel-kaugel. Nad kirjeldavad enamus seda mis toimub Maa peal, lihtsalt nad tõstavad paljud absurdsused kirjandusse. Lisaks sellele on need inimesed ise „kuskilt mujalt“.
Vaid teatud seltskonnas, teatud inimestega, me saame rääkida sellest, et kõik ei ole vaid see, mida me tajume oma meeltega. Vaid teatud inimesed nõustuvad sellega, et inimene ei ela vaid üks kord, ei sünni „ei tea kust“ ja lahkub „ei tea kuhu“. Vaid teatud inimesed teavad või usuvad, et inimene pole surelik, vaid on igavene. Lihtsalt liigub kuskilt-kuhugi. Kust kohast ja kuhu, selle uurimine jääbki igale oma ülesandeks. Seega siis, kui inimene on igavene ja kulgeb läbi erinevate elude, erinevate dimensioonide, tiheduste ja sageduste ja nii edasi, siis osad sellised tegelased liiguvad „otse“.
Kas läbi sündimiste, võttes kaasa vähemal või rohkemal määral eelmisi mälestusi. Neid näiteid ja inimesi on palju, kes mäletavad oma eelmisi elusid, ja seda saavat teha ka hüpnoosis, mina seda pole proovinud. Siis on ka ilmselt inimesi, kes rändavad ringi siin samas planeedi Maa infoväljas ja uurivad ja õpivad erinevate elude jooksul, mida neid õppida vaja on.
On aga teine kategooria inimesi-hingi, kes ei ringle mitte siin või ainult siin. Need tegelased tulevad kuskilt mujalt, kust kohast - ka neid õpetusi ja seletusi on olemas. Tihti nimetatakse neid – indigodeks. Tänapäeval juba ka kristall ja muud lapsed. On, või vähemalt võimalik et on, ka selliseid tegelasi, kes tulevad veel kaugemalt. Mingil hetkel sain ja mulle isegi öeldi, et ka mina tulen (indigo nagu ma olen) kuskilt mujalt. Minule pole vaja enam mingit selgitust, sest inimene, kes ei saa aru mis toimub planeedil Maa ja kuidas kõik on üsna ajuvaba, see peab tulema kuskilt mujalt. Mina tulin seega “Ainsuslaste planeedilt“, kus pole valetamist, vägivalda, nälga ega vägivaldset surma.  Ja sellepärast mulle meeldivad sellised kirjanikud, mis ma eelpool nimetasin. Ka nemad ei ole siit pärit, sellest ajast, kus nad elasid-elavad.
Kui Asimov kirjutas oma raamatud üsna intellektuaalseteks ja teaduslikeks, siis Adamsi raamatud on täiesti teistsugused. Need on kirjutatud nii „vaba käega“, satiirilised, absurdilised ja isegi inimesi mõnitavalt. Kuid siiski me tunneme end seal ära. Täiesti omaette teema on aga erinevad rassid, kes elavad tont-teab kus, millistes paralleelsustes ja milliste isikuväärtustega.
Kui Asimovi „Asumi“ esimest kolme osa olen ma lugenud mingi viis korda, erinevatel elujärkudel, siis „Pöidlaküüt“ läheb teist korda. Ma olen aga kindel, et üsna pea pean neid raamatuid uuesti lugema ja sealt jälle välja trükkima ägedamaid kohti, siis hiljem jälle vahva üle lugeda.
See lugu palju pikemaks ei kujunenud. Lihtsalt, kes pole veel kunagi kuulnud ega lugenud „Pöidlaküüti“, soovitan soojalt. Saad teada oma aju ehituse praegusest seisukorrast!!!!!!