KAS SÕDIMISEST SAAB LOOBUDA.

On üks teema millest ma pole kirjutanud pikemat lühilugu.

Olen mitmes oma raamatus põgusalt seda teemat arendanud, kuid paljudele, ilmselt kõigile, jääb see teema „eluvõõraks“.  Seda sellepärast, et enamus ei puutu sellega kokku ja ei kanna ka isiklikke „kahjusid“.

Teemaks siis sõdimine. Ja mitte lihtsalt püssi laskmine ja teise inimese tapmine.

Teema sai tõuke sellest, et üks raamat kutsus mind pikka aega ennast uuesti lugema. Lugesin siis seda ja panigi kirjutama. Raamatuks oli sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“  - H.Rider Haggard  „Kuningas Saalomoni kaevandused“.

Üllatas mind seejuures see, et inimene kes on elanud aastatel 1850 kirjeldab kõike seda, mis on ikkagi ka praegu. Miks???

Kas maailmas siis mitte miski ei muutu. Lootuses, et praeguste teadjate kirjeldustes on selline aeg, kus saab ja muutub midagi. Nüüd jääb vaid loota, et see muutus ei hääbuks ja selleks on vaja inimesi, kes mõtleks ja teeks midagi.

Mis on sõdimine? Sõdimine on ebanormaalne ja anorgaaniline ehk siis mitteloomulik. Miks selline jama üldse on vajalik, see on liiga pikk teema. Kes teab, siis see on vajalik toitumiseks ja energia röövimiseks.

Lihtsamalt kirjeldades aga arendaks teemat.

Kes tahab sõdida??

Väidetakse, eriti viimasel ajal, et sõdida tahavad venelased. Nii see aga ei ole, suures enamuses sõdasid on alustanud hoopis teised rahvad. Uurige ajalugu. Kes üldse on venelased?

Venelasi pole olemas – sellist rahvust, sellise nimega. On olemas Russid, ja neid ja nende rahvaste sugulasi on enamus Euroopat täis ja mujal ka.

Eestlasi ei ole ka olemas. Enamus meist olid/on liivlaste järeltulijad. Kust said alguse aga liivlased, leedukad, poolakad jne on jälle väga pikk jutt.

Ükski rahvas ei taha mitte kunagi sõdida!!!

Mitte ükski venelane, eestlane, sakslane ja muu maalane ei taha sõdida.

Et mitte pikalt selgitada kes siis tahavad, võin ritta lükkida mingid märksõnad.

Mingid jõud, millest me väga täpselt veel ei teagi. Üleüldine maailmakord või siis maailmavalitsus, millest me juba midagi teame. Riikide ja rahvaste valitsejad ehk siis kuningad, tsaarid, presidendid ja nii edasi. Siis inimesed, kes on teinud sõdimise – rahaks; pankurid, sõjatöösturid, meditsiin, meedia. Ja kõige lõpuks inimesed, kes ei taha teha tööd ega toota midagi mõistlikku, ehk siis jahimehed, sõjamehed, ohvitserid.

Enamus lihtsoldateid ja „kahuriliha“ EI TAHA  sõdida. Tavalisel inimesel ei tule mõttessegi minna sõtta või….

Kas ikka on nii?     

Vot siia kohta tekib elu suurim vastuolu.

Mitte ükski inimene ei taha minna sõtta, lahingusse ja ilmselgelt surma saama.

Mitte ükski ema ei sünnita poega selleks, et teda sõtta ja surema saata.

Kujutage ette aga see on vale.

Seda juttu mis edasi tuleb, ei saa ilmselt rääkida meestele. Seda juttu saab rääkida ainult naistele ja poegade, tänapäeval isegi tütarde, sünnitajatele.

Tuleb välja, et emasid ABSOLUUTSELT ei huvita - mis saab nende pojast.

Mul on omast kogemusest üsna kummaline näide. Minu naine kartis pööraselt kui tema noorim poeg hakkas minu alustatud hobiga tegelema. Ta kartis pööraselt, et autospordiga tapan ma oma poja või mis iganes veel. Kõik emad mõtlevad nii, ka mu lapselapse ema kardab seda pööraselt.

Mina ei karda masinat, mina kardan mingit „lolli looma“, näiteks koera või hobust. Neist ei ole kunagi midagi head oodata.

Autosport oma tonni raua, turvaistmete, turvarihmade, riietuse ja võistluste turvareeglitega on peaaegu ohutu tegevus, võrreldes ükskõik millise tegevusega millega me tegeleme igapäevaselt. Inimene on saanud surma saunas seebi peale astudes. Kuid millegipärast me neid teisi tegevusi ei karda.

Nüüd aga asjast. Minu naine ei kartnud absoluutselt kui ta saatis meie vanema poja sõjaväkke!!!!

Mis sõjaväes noorte meestega tehakse, see on kohutav ja kohutav aja ja ressursi raiskamine.

Nii – nüüd ma olen rahvavaenlane ja oma kodumaa reetur, sest kohe-kohe ründab meid kellegi karvane käsi ja me peame minema kaitsma oma kodumaad.

Midagi absurdsemat ei saagi enam välja mõelda, kui kõik need manipulatsioonid mida see eelmine lause sisaldab.

KODUMAAD  ei ole olemas. Hetkel meil on need piirid, mis on aastakümnete jooksul pidevalt muutunud. Eestimaad ei ole olnud rohkem kui Eesti Iseseisvussõja võidust – umbes sada aastat. Ka sellest pool, kandis ta muud nimetust. Mina olen siin elanud 55 aastat.

Kus see kodu on???

Kes ma üldse selline olen? Miks ma siin olen? Mida ma siin teen? Kust ma siia sain?

Kuidas ma saan üldse öelda mingi koha kohta – KODU – kui ma olen kolinud mitmeid kordi ja nimetanud igakord uut kohta koduks.

Kodumaa - Eesti. Sellest ma aru ei saa.

Ma võin ju siit ära minna, kolida kuskile mujale ja kas ma siis ei tohigi seda uut paika koduks või uueks kodumaaks nimetada?

Kui ma ei suuda, või mulle ei suudeta, midagi selgitada nii, et sellest miskit tolku oleks, siis ma võtan isikliku seisukoha/vaatepunkti ja selgitan asja nii nagu ma ise sellest aru saan.

Ühelgi inimesel ei ole kodumaad. Ajalugu on näidanud, et see võib väga kiiresti muutuda.

On olemas sünnimaa aga mis ma selle terminiga peale hakkan??

Kuid on üks paik, mis selgitab mulle – kus ma siis elan. Ma elan – KODU MAAL.  Sellel planeedil.

Ja sellest mõttelaadist muutub kõik. Kui mul ei ole kodumaad, vaid on kodu Maa, siis ma ei pea mitte kellegagi sõdima, sest ma ei pea seda kaitsma. Tulnukate teema jätame siinkohal kõrvale.

Sõdasid ei oleks, kui mitte ükski inimene ei ründaks teisi. Kui ükski inimene ei kuulaks ühtegi valitsejat ja ei võtaks relva kätte.

Ja kõiges selles on „süüdi“ – emad. Jube raske on süüdistada naist sõjas, aga loogiliselt võttes see nii on.

Mehed ei saa sellest aru, et sõdida pole vaja ja nad ei saa veel pikka aega sellest aru. Tonti nende lollidega!!!

Emad aga võiksid korrakski mõelda. Te sünnitate poja. Milleks??? Selleks et oleks tugi ja toetust elupäevadel ja eriti elupäevade lõpus. No selleks, et ta ehitaks ja looks midagi. Looks pere, maja, lapsed ja nii edasi.

Mis aga tegelikult toimub? Ma ei tea isiklikult ühtegi naist, kes oleks vastu sellele, et tema poeg sõjaväkke ei läheks ja ma ei tea sama paljude hulgas ka neid, kes julgeks eristuda ja öelda – sõjavägi on jama, sõdimine on jama.  Ja mis nad siis tegelikult teevad.

Enamus neid inimesi, kes toodavad igasuguses vormis teavet sõjast – kirjandus, teater, kino, reklaam, meedia ja nii edasi, vähemalt pooled neist on naised.

NAD TOODAVAD ENDA TEADMATA – SÕDA.

Nad kirjeldavad, paljundavad, kiidavad igasuguseid tekste sõjandusest.

Kujutage ette, haritud inimesele öeldes, et raamat „Sõda ja Rahu“ on täielik pask. Raamat „Pal tänava poisid“ on täielik pask. Film „Klass“ on täielik pask.

Enne kui inimesed sellest aru ei saa, et jama ümber kirjutades/paljundades mitte ei lähe paremaks, ehk – EI TEADVUSTATA -  vaid toodetakse samasuguse mustriga/energiaga paska juurde.   

Emadele.

Mitte ükski ema ei peaks mitte mingis vormis kiitma sõda. Ei tohiks lubada vaadata ühtegi filmi sõjast ja sõdimisest. Kahjuks ka tänapäeva multifilmid ja nn. heroilised filmid kiidavad tegelikult sõdimist. Lastele, poistele, ei tohiks osta mitte ühegi sõjalist mänguasja, püssi jne.

Emad peaks, mitte just otseselt hakkama sõdima sõdimise vastu, vaid teadvustama ja omas peas aru saama, et iga jutt mis vähegi õigustab sõdimist – toodab sõdimist juurde.

Piisab vaid sellest, kui teha see mõte ENDALE selgeks, mõelda vaid selliseid mõtteid ja mitte karta, siis ei tooda sellist energiat juurde.

Mis see eelkirjeldatud raamat siia teemasse puutus. Hea raamat on. Hea raamat meie mõistes on selline, kus ikka midagi toimub ja eriti selline, kus on äksi ja surmahirmu.

Raamatu teemaks oli – vabadusvõitlus. Kuidas vana kuningas oli paha-paha ja selleks, et uus ja parem kuningas võimule saaks, tuli korraldada lahing ja tõeline tapatalgu. Kolmkümmend tuhat meest tapeti ära ja uus saigi võimule. Lubas, et enam süütuid inimesi taga ei kiusata ja paradiislik elu tuleb. Milles aga vastuolu tekib. Sõjavägi jäi ikka alles. Uus kuningas ütles, et kuigi palju mehi sai hukka, kuid naised jäid alles ja sünnitavad uued mehed. Elu näitab aga seda. Kui on armee ja seda armeed hoitakse alles, siis varem või hiljem hakkavad sõjardiks kasvatatud ohvitserid/sõdurid igavust tundma. Muud tööd nad ju ei tee ja käed hakkavad sügelema. Tegelikkuses ei muutu ikkagi mitte midagi – pikas perspektiivis.  

Täpselt sama toimub meil – „meie kodumaal“ ka praegu. Viimane Eesti sõdur, kes maeti suurte auavaldustega Tallinna kirikus, suurte prominentide saatel, oli minu koduküla noor poiss, kes töötas isegi minu käe all. Ta sai surma (seda ka väga lollisti ja mõttetult) ja sellepärast, et oli lihtsalt – noor ja loll. 

 „Lolluse vastu ka jumalad ise on võimetud“.

Nüüd pean ma aga nägema nädalaid meeste, naiste, emade ja isade rinnas mingit tobedat sinimustvalget lille – lahingutegevuses vigastada ja surma saanud sõdurite toetuseks, ja kontsert korraldatakse ka veel. 

Emad – see on ajuvaba astmes lõpmatus!!!

Sõdida EI OLE VAJA, ammugi seda mingilgi moel toetada. 

Ainult sina saad seda muuta. Ainult OMA peas saad sa kõike muuta.

ÄRA KIIDA ÜHTEGI SELLIST TEGEVUST, MITTE MINGIS VORMIS - HEAKS.

Tegelikult mitte midagi muud me väga teha ei saagi, kuid kõige tähtsam on see, et ainult see ongi vajalik. Kõik muu muutub iseenesest ja ajapikku.  

Ilmselt sain ma sellise loo kirjutada sellepärast, et ma ei ole käinud ühesgi armees ja pole saanud vastavat ajupesu.