Trehvasin
lugema Arvo Soometsa „Näoraamatus“ arutelu (pigem pisikest sorti kakelust).
Kuna minu tekstid lähevad alati pikaks, siis ma ei saanud (polnud ka piisavalt
vaba aega) lülituda sellesse loosse.. Siin blogis on üsna mitu juttu, mis on
tekkinud Arvoga jutustamisest („Kas jõulumees oli kunagi šamaan“). Kuna Arvo on
välja öelnud, et tema info liigub nii kiiresti ja selle kirja panemisel ei ole
temal erilist soovi (lihtsalt info vananeb kiiresti), siis ma olen võtnud
vahest enda peale - „Läti Hendriku kroonika“ kirjutamise.
Ma pidin
seda janti lugedes imestusest pikali kukkuma. Terve maailm ja Eesti on täis
igasugust kirjandust vee teemadel. Ma tean eesti keeles vähemalt nelja raamatut
veest, pluss V.Zelandi – Transurfingu seeria, O.Butakova – Tervise saladus,
Riina Raudsiku raamat, Jüri Lina jne.
Alkeemia, Telegramm ning muud alternatiiv
kanalid kubisevad sellisest infost. Ma pole siiani kuulnud ega lugenud nii
intensiivset võitlust vee kasulikkuse vastu kui selles loos - arstide poolel.
Aga arstidest võib ka natukene aru saada. Koolitus, pluss väga pingeline „töö“,
ei annagi neile aega rohupurgi suust või skalpelli terast kaugemale vaadata.
Õige mitu aastat tagasi kirjutasin ise ka vee teemalise raamatu, kuid siiani
pole seda välja andnud. Riputasin selle hoopis siia blogisse. Blogi on üks
„ilmatu uhke värk“. Ma saan jälgida palju seda loetakse ja isegi kus maal. Neid
maid on juba üle kümne. Peale Eesti lugejate, tundub üks lahe kamp USA-s
olema.
Arstidele
saan selgitada, et Arvo Soomets ei pea minema ülikooli, paberitega meedikuks
õppima. Ta on niigi seda õppinud ja parematest kanalitest kui ülikooli ajupesu.
Ka ei pea ta arstiks õppima, sest selline mees on maailmas juba teistele
näituseks olemas. Lugupeetud (ja mitte lugupeetud) arstid, googeldage - „Surnud arstid ei valeta“. Hea lihtne lugu
loomaarstist, kes õppiski inimeste ravimise koolis. Veest ja muidu arstide
teemast ma eriti ei tahagi kirjutada ja asjasse sekkuda. Need peenemat sorti
arstide teooriad, praktikad ja terminid mind eriti ei huvita. Lihtsalt omast
kogemusest või öelda et; vee tarbimine, toor toidu söömine, liha (sealiha)
osakaalu vähendamine ja üsna mitu intensiivselt tehtud keha puhastust on minult
ära võtnud umbes 20 erinevat tervise häda. Viiekümneselt oli mul küljes
sellised „kroonilised“ vead:
1. kõrvetised.
2. mao ülihappesus
3.
hemorroidid
4. herpes
5.
Igasuguseid muid punne ja vinne tuli pidevalt kehale
6. liigestest
töötas ilma valudeta vaid parema jala põlv
7. mingi
alaselja valu
8.
urineerimis hädad (ajas tihti vetsu)
9. paremale
küünarliigesele tehti kirurgiline puhastus (viis aastat oli üsna hea ja siis
läks käsi nii „pekki“, et ka väikese mutrivõtmega ei saanud midagi keerata)
10. pidev
higistamine.
11.
alalõpmatud kaela ja seljalihaste „kinni tõmbamised“
12. köhad,
nohud ja gripipoiste külaskäigud
13.
seedimine, peeretamine ja hirmus peeruhais.
14. refluks.
15. mingil
hetkel tuli külge eriline „sarasa“ – mingi Hanta viirus.
16. kõrvade
tinnitus.
Käisin siis
neli aastat tagasi akupunktuur-diagnostikas (asi mille peale perearst ei
liigutanud kulmugi ja minu ilusaid värvilisi pabereid isegi vaadanud). Seal
selgus, et korrast ära olid ka:
17. kopsud
(kuigi SIIS ma üldse ei suitsetanud)
18. maks
19.neerud
20.
peensool
21. jämesool
22. ja üsna
mitmed muud asjad veel.
Need kes
aimavad, mu tervislik seisund oli selline, et tsut-tsut ja põletikud oleks
kergesti muutunud vähiks või milleks iganes.
Nüüdseks,
neli aastat hiljem, kujutate ette pole neist ühtegi jälge (jäljed tulevad vaid
siis, kui valesti toituda, eriti teravilja tooteid tarbides). Ainuke millega ma
veel tegelen, on Candida lõplik välja ajamine(pigem taltsutamine – võita teda
ei saa). Miks ma seda kirjutan. Sellepärast, et sellise trikiga ei saanud
hakkama diplomeeritud perearstid (mul on neid olnud kolm erinevat). Erilise
tänu pean aga ütlema praegusele perearstile (keda ma pole külastanud kõik need
kolm-neli aastat) seoses selle Hanta viirusega, see oli eriliselt hull loom.
Kolm kuud lebasin voodis ja ei saanud peadki keerata, ilma et süda oleks pahaks
läinud (sisekõrva „lood“ oli täiesti paigast ära). Perearst vaevles üsna tõsise
näoga ja kui miski muu enam ei aidanud, siis andis mulle homöopaatilist ravimit
(see arst on natuke rohkem kui tavaline arst). Peale paari manustamist läks kordades
paremaks, kuid lõplik paranemine venis mitme aasta pikkuseks.
Peale oma esimest
akupunktuur-diagnostikat ja sellele järgnenud kahe kuu pikkust keha puhastust,
selgus pool aastat hiljem. Kõik minu siseorganid olid hakanud uuesti tööle.
Nüüd käin igal aastal uuesti ja uuesti (erinevate masinatega) diagnostikas ja
pilt on täpselt samasugune. Kõik töötab (seda kinnitab ka minu hää enesetunne).
Kes selle kõik korda tegi. Mina ise. Mul sai lihtsalt ühel hetkel kogu sellest
jamast kõrini ja hakkasin endaga tegelema – ise. Lugesin, käisin loengutel ja
õnneks leidus sellel hetkel üks väga hea inimene-teadja, kelle nimi on Aigar
(teadjaid Aigareid ei ole Eestis palju).
Kui nüüd
Arvo „face-ist“ selgub, et loomaarst – traktorist - „kvantfüüsika jubin“ ei
tohiks isegi sõna võtta, siis minuga on lood „õige täbarad“. Ma olen nimelt
hariduselt põllumajanduse insener ja paberitega ning professionaalne traktorist
olnud. Kujutan ette mõne arsti alalõua asendit. („Kas te vihjate mu alalõuale –
see on spagettide söömisest. „Armastus kolme apelsini vastu“). Arstid väidavad, et insener ei saa
inimest/ennast ravida (ei tohi). Et inimene EI OLE masin ja neil EI OLE mitte
midagi ühist. No andke andeks, on ikka küll. Masina ravimine on veel
keerulisem. Kui see kolisema, kidisema või plärisema kipub, siis see „loll
loom“ isegi ei ütle, kust kohast tal valutab. Insener peab kuulama, mõtlema ja
diagnoosima, et viga üles leida, Ma olen kuulnud automehaanikutelt „ime
lugusid“ kuidas saab inimestelt (ka arstidelt) sisse kasseerida suuri summasid,
hiigla suure vea eest (kuigi tegelikult oli vaja kinni keerata vaid üks
mutter). Insener ei saa hakata lahti lammutama kõiki sõlmi järjest (kes selle jama
kinni maksaks).
Arst läheb
koliseva mootoriga automehaaniku juurde tehnilisse hoolde. See soovitab osta
igaks päevaks kanistri õli ja iga päev vahetada õli ära. Äkki läheb paremaks ja
mootor saab jälle terveks. Ei saa enam, mootori tervise eest peab hakkama
hoolitsema kohe peale uue auto ostmist (naljakas on see, et seda teavad
inimesed ja isegi arstid, aga seda, et sama asi kehtib tervise kohta, ei taha
keegi tunnistada). Seda, et ei tohi segada mineraalõli ja sünteetilist õli
(muidu läheb õli vahutama), seda inimesed isegi teavad või usuvad, kui mehaanik
nii ütleb. Seda, et peaks vaatama mis sodi suust sisse toppida (googelda:
Coca-Cola pluss Mentos), sellest ei hooli aga keegi (viiskümmend aastat ka
mina).
Võrdleme
autot ja inimest. Neil on: 1. õhuvahetus süsteem. 2. toitesüsteem. 3.
määrimissüsteem. 4. jahutussüsteem. 5. veermik – käiguosa. 6.elektrisüsteem. 7.
ja kujutate ette – isegi aju. Kuidas arstid
teavad, et inimene pole võrreldav masinaga. On ja väga lihtsalt. Inimene ei saa
mitte midagi välja mõelda – ISE – seda mida pole olemas. Ajaloost teame suuri, tarku
mehi (Leonardo da Vinci), kes oli mehaanik, arst, filosoof, kunstnik ja mis
kõik veel ühes isikus. Kust ta võttis kõik need masinad. Inimese pealt (
loodusest). Uuris liigeseid – liigendeid, lihaseid – vedrusid, hüdraulikat –
vereringet, pumbad – süda, juhtmed – närvid jne. Üks kõvasti õppinud moderne
arst või teadlane ei saa kunagi nii kuulsaks, kui olid sellised mehed. Arstid
väidavad, et ilma nende ravimite, skalpellide, masinate ja muu tili-liluta
surevad inimesed lihtsalt ära. Kuda kurat me üldse siia 21. sajandisse jõudsime
(uurige järgi mis aastast sai üldse alguse moodne arstikunst). Kui arst püüab
väita, et inimene saab elada ja elada nii vanaks, kui me praegusel ajal elame –
ainult nende kaasabil, siis tekib lihtsalt üks ketserlik küsimus. Kas selline
elu on üldse elamist väärt. Enda kogemustest ja praegusest tervislikust
seisukohast lähtuvalt kinnitan. Selline elu pole sittagi väärt. Kes ennast ise
ei viitsi korda teha, siis palju õnne virelemiseks, virisemiseks ja enneaegseks
suremiseks. Mul on praegusel hetkel selline tunne, et inimestele selgitada
midagi:
a. vee
joomise kasulikkusest.
b. taimsest
toitumisest.
c.
ületoitumisest.
d.
närveldamisest ja emotsioneerimisest
e.
vähkidest, diabeedist, liigestest – on leebelt öeldes, lausa mõttetu.
Justkui äkki
on tulnud selline aeg, et rääkima peaks kõva häälega ja roppude (raputavate)
sõnadega. Või siis leida ja kohata selliseid inimesi, kes vähegi huvi tunnevad
ning ülejäänutele lihtsalt kaasa tunda, nende kehaliste ja vaimsete vigade üle.
Isegi mitte kaasa tunda, vaid lasta neil endil otsustada, tegutseda (või pea
liiva alla peita) ja lasta neil siit ilmast lahkuda, ilma neid eriliselt taga
nutmata.
Inimestel on
tekkinud/tekitatud üks eriti raske „mõistmise nihe“. Peale seda kui NSVL aeg
lõppes ja poest lõppesid enam-vähem puhtad toiduained (eesti aja alguses
imestasid soomlased-rootslased meie laste vähese allergilisuse üle), me oleme
aastate/kümnete aastate jooksul, ennast täis toppinud igasugust sodi ja sitta
(alkohol). Inimene topib neid endale sisse mitmekümneid aastaid. Reostus on
jõudnud ääreni ja hakkab üle ajama. Nüüd loodetakse, et ilmub mingi imetegija –
meditsiin või alternatiiv ja teeb meid plaksuga terveks. Ei tee ja ei hakkagi
kunagi tegema. Minul läks aega neli aastat ja päris lõppu ei paistagi. Ei saagi
paista, kui ma edasi oma keha ei puhasta( ja vähem reostan),
tervislikult-tervislikumalt toitun. Seda
sitta, mida me sisse sööme, joome ja hingame – on nii palju, et kui keha mitte
puhastada (loe; sitahargiga välja visata), siis see sodi tase jääbki pisi-tasa
kehast välja tilkuma ja haigusi tekitama.
Natuke ka
hüdraulikast. Kes Arvo jutust aru sai, see sai. Selleks et proovida, saan
soovitada sellest võimalust, kus saaks lahti kolmest asjast korraga. Kõrge
vererõhu, veresoonte ummistuse ja liigeste vaevused (ka luuhõrenemine). Lugege
lugu Magneesiumist, Aigar Säde koduleheküljelt.
Arstidele,
kes koogutavad vaid skalpelli kohal, soovitan lugeda minu lugu blogist – „Kas
elu on ainult vabaaja veetmine“. Ja ka lugu - „Kas tervise parandamine on nagu
autosport“.
See lugu seisis mõnda aega (umbes kuu),
kui nüüd tuli päevavalgele uus „Mahtra sõda“ seoses nende; „veepuhatus“ tilkadega. Mulle aga tekkis paari
päeva jooksul kolm erilist episoodi, mis andis loole tibakese sügavama
tähenduse. Mul lõi üle pika aja „kinni“ üks selja lihas, siis see tilkade lugu
ja üks kerget sorti tüli või sõnadega kakelus jummalast võõraste inimestega.
Kõik need kolm episoodi on kujunenud ühe ja sama skeemi alusel. Sellise skeemi
alusel kulgeb inimene iga päev ja kui ta ei tee endale selgeks kuidas see skeem
toimib, siis jääb üle vaid imestada, vihastada ja kiruda. Skeem on siis
selline. Mingil hetkel tekib probleem ( mis iganes probleem). Sellel hetkel me
imestame ja ärritume – kust kuradi kohast see tuli ja miks ta tuli. Skeem
kuidas „ärritused“ tekivad on aga järgmine. Enne konflikti olemasolu - me ei NÄE teda. Sellel hetkel aga me – näeme. Kust ta tuli ja
miks. Erinevad situatsioonid ja asjaolud kujunesid meist sõltuvalt või siis
mittesõltuvalt ja sellel kindlal ajahetkel need kõik seostusid ja – ilmusid päevavalgele ehk siis minu ellu(teised
on ikkagi veel jätkuvalt - pimeduses). Ei aita siin mingi ussi ega püssirohi.
Ei ettevaatlik liikumine ja pikalt läbi mõtlemine ega isegi igapäevase
reaalsuse loomine. Ikka tulevad. Selle kohta on nii mitmeski koolituses
kasutusel - „Lennuki alla kukkumise teooria“. Iga tegevust, situatsiooni ja
algsündmust võime kujutada valge paberi
lehena, milles mingis suvalises (kindlas) kohas on ümmargune auk. Lennuki
tehniline seisukord, ilmastik, inimlik faktor, tundmatu suurus jne, kõigis neis
on võimalus lennuk alla kukutada. Lennuk kukub aga alla vaid sellisel juhul,
kui kõikide alla kukkumiste võimaluste „augud“ on ühel joonel. Kui kasvõi üks
neist ei ole seal, siis on võimalus, et lennuk ikka jõuab maa pinnale ja
reisijad ei saa vigastada. Vot see
„joondumine“ ongi see hetk, kus probleem või ka meeldiv asi tuleb nähtavale.
Tegelikkuses on nii, et kõik võimalused on Kõiksuses, Universumis olemas.
Siiani kui meil jama ei ole, siis see ei tähenda, et neid ei ole olemas ja sündmust juhtuda ei saaks. Kui paljudest
surmasaamistest ja muudest jamadest meist keegi ära pääsenud on, sellest pole
meil õrna aimugi. Seda, et me suudaks kõikidest jamadest ära pääseda, seda ma
ka eriti ei usu. Siis läheks elu ilmselt liiga igavaks ja meil poleks kellelegi
mitte midagi huvitavat rääkida(me jätaks teadvusele „huvitavate“ asjade
kogemuse andmata). Ning selles kõikide võimaluste/variantide ruumis on
igasuguseid võimalusi. Võimalus, et arstil on õigus ja võimalus, et
traktoristil on õigus. Väga uhke näide on iluuisutamine. Kõik (üsna julgelt
võin arvata) naised armastavad vaadata iluuisutamist ja enamus neist on
uisutamise „absoluutsed hindamise profid“. Kui kellegi hinded ei ole päris need
mis vaataja arvab, siis sellel vaatajal tegelikult pole õrna aimugu (tema silm
isegi ei näe) kas tegu oli kolmekordse „tulupi“ või „axeliga“. Kui mina,
paberitega kunagine traktorist, teen selgeks iga hüppe ja liigutuse hindamise
süsteemi ja vaatan esinemist aeg luubis, siis ma saan hinnata „absoluutselt“
täpselt. Võistlusel aga pole sellist võimalust ja me peame leppima „kohtunike“
terava silma ja sisetunde peale. Kes ei teaks väljendit jalkas või kossus - „kohtunik seebiks“. Seega siis, mitte
ühtegi asja ei saa hinnata absoluutse tõega (see nõuaks lihtsalt tohutut tööd
ja katsetusi ning kontrollimisi). Kõige sellega tegelevad teadlased – ja kuhu
nad on jõudnud. Nad ei tea enamustest maailma asjadest pudrupulkasidki. Nad
teavad vaid neid asju – MIS ON SELLEST PIMEDAST SALADUSTE LOORIST NÄHTAVALE
TULNUD. Ehk siis, kui mingi arst või muu õpetatud tegelane üritab anda mingile
asjale oma „lõplikku tõde“. Kas ta ikka näeb, et on kolmekordne Tulup ja mitte
Axel (kuidas iganes neid pöördeid kirjutatakse ja mis pidi uisutaja just
parajasti keerutab).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar