Selle loo
kirjeldus on elust enesest. Minu elust.
Politseist
ma varem otseselt ei ole kirjutanud, kuid olen kirjeldanud mõnda eriskummalist
vastuolu. Ka need vastuolud toon ma selle loo käigus. Ma olen elanud enamuse
oma elust NLiidu ajal. Ka siis olid miilitsad kummalised. Nii kummalised, et
neist on tehtud hulgaliselt anekdoote. See lugu ei ole otseselt ainult
politseinikest, vaid kõikidest nendest ametitest kus noor inimene läheb kooli
ja tahab olla idealist – maailmaparandaja. Planeet Maa on Vaba Tahte Planeet ja
paljude asjade korda tegijate elupaik. Planeet Maa on tervendajate planeet.
Väga esoteerilisest vaatevinklist on Maal enamus asju ja asjaolusid nii paigast
ära ning siia sünnivad just sellised inimesed/hinged, kes tahavad seda
elukeskkonda paremaks muuta. Reeglina sellised inimesed valivad omale ametiks –
idealisti ameti või elutee. Sellisteks
ametiteks on politseinikud, päästjad, õpetajad, arstid, lektorid, teadlased ja
väga palju muid ameteid. Mingil määral on selliseks ametiks ka sõdur ja
eelkõige lihtne sõdur, kes idealistina kujutab ette, et ta võitleb enda ja oma
rahva eest. Idealistide hulka ei saa arvata selliseid „ameteid“ nagu
kohtunikud, poliitikud, pankurid, suure kaliibriga sõjardid ja isegi preestrid.
Kui sellised inimesed, õppima minnes, isegi kujutasid ette, et nad on
idealistid-maailmaparandajad, siis hiljem muutusid nad kõik lihtsalt rahva
röövliteks. Mitte idealistideks võiks tinglikult pidada selliseid ameteid nagu
põllumees, müüja, autojuht, ehitaja, laulja jne. Need inimesed teevad omi töid
lihtsalt, loomulikult ja „vaba aja veetmiseks“ ( vaate lühilugu: „ Kas elu on
ainult vaba aja veetmine“). Lihtsatest inimestest on kirjutatud palju selliseid
raamatuid nagu „Karge meri“ või „Tõde ja õigus“. Röövlitest on kirjutatud ka
palju raamatuid nagu näiteks „Sõda ja rahu“ või isegi „Kuidas karastus teras“.
Päris lugusid rahvaröövlitest ilmub aga tänapäeval sellise kummalise kategooria
all nagu „vandenõu teooriad“. Nüüd räägiks aga idealistidest. Noor inimene
vaatab reklaami, jääb uskuma ja lähebki õppima arstiks, politseinikuks või
sõjameheks. Kõikidest idealistidest ei jõua rääkida ühes lühiloos. Kirjeldan
kõike seda vaid politseinike näite varal. Olen ma elus kohanud miilitsaid. Nüüdseks ka endiseid, pensionil
olevaid. Olen kuulanud mida räägivad noored inimesed, kes töötavad politseis.
Ja sain ka ise ühe huvitava kogemuse selliste noorte inimestega. Vanad miilitsad räägivad „imelugusid“ mida
nad kõike oma teenistusajal kogesid. Sama on ka noorte „trassipolitsenikega“.
Politseinikuks (idealistiks) läheb õppima üsna kummaline persoon. Politseinikuks
ei lähe õppima humanitaar huvidega inimene. Ei lähe ka selline, kes saab elus
hakkama oma töö ja vaevaga (ärimees, põllumees, laulja jne.). Politseinik peab
olema – jahimees. Just täpselt selline keda kirjeldab Jan Uuspõld oma monotükis
„Ürgmees“. Seega siis. Noor inimene läheb kooli, ilmselt kõige üllamate
kavatsustega. Kaitsma rahvast, inimesi ja oma lähedasi. Mida neis koolides
õpetatakse – mina ei tea. Omast kogemusest tean aga seda, et õpetati – jama.
Kõike seda (ehk siis enamuses) mida elus absoluutselt vaja ei läinud ega
lähegi. Minu puhul selliseid aineid nagu NLKP ajalugu, poliitökonoomia, kõrgem
matemaatika, teoreetiline mehaanika ja tuhat teist veel. Politseinike
õpetatakse (pestakse ajusid) ilmselt teistmoodi. Neist koolitatakse – jahimehi.
Jahimehi on igasuguseid – veriseid ja veretuid. Mõned lasevad püssi. Mõned
jahivad fotokaga. Mõned jahivad marke, märke ja muud vana sodi. Mõni jahib
medaleid ja karikaid. Vene aja miilits oli tagant järele mõeldes, isegi
inimlikum. Miilits, kordnik ja sandarm pidi enam jagu ajaloost saama läbi ilma
relvata puusa peal. Eriline miilits oli aga tsaariajal. Seda tüüpi nimetati
kordnikuks. Sõna tüve särgi, ta hoidis korda. Hea näide kordnikust on meie
kultusfilmis „Kuulsuse narrid“. Kui kord oli majas, siis võis kordnik
kodanikega isegi tina panna. Kui aga mingi jama oli, siis jooksis kohale ja
inimesed isegi kuulasid – austasid teda. Miks peab rahva kaitsja ringi liikuma
nagu Rambo. Nui, käerauad, ja püstol vööl. Kas inimesed on mingil hetkel
muutunud metsikumaks. Kui jah, siis miks?? Mingid kordniku või idealisti moodi
tegelased olid Jaapani ninjad. Ninjadest on selline lugu. Neil on
professionaalsust tõestavad atribuudid – vööd. Kõige madalama tasemega ninja
oli/on selline kes lööb vastu, kui teda rünnatakse. Teine aste on, kui vastane
lööb, siis ninja tõmbab pea eest ära. Kolmas tase, kui vastane lööb, siis ninja
tõmbab pea eest ära ja paneb ründajale jala ette ning see kukub ise pikali.
Kõige kõrgem tase on aga selline, kui ninja ei tekita sellist situatsioonigi,
et keegi tahaks teda rünnata. Seega siis. Kord saab tekkida vaid siis, kui ei
ole põhjust mitte midagi rikkuda. Kas meil on kuskil sellist maailma, korda,
riiki. Miks??? Me elame 21 sajandis, mitte keskajal. Meil on kõikidest aegadest
(meie viimase tsivilisatsiooni lähiajaloos) kõige rikkam aeg. Meil on pea
kõigil – kõik olemas. Kuid ikka on veel vähe (ma ei viitsi selles loos
kirjeldada rahandust ja rahaloomet). Meil on hiiglasuured panga hooned, kuid
mitte kellegil ei ole raha, vaid puudus ja võlg. Meil on hiiglasuured haigla
hooned, kuid enamus inimesi on tõbised. Meil on hiiglasuured politsei ja vangla
hooned, kuid rahu ja korda ikkagi ei ole. Miks, kui noored lähevad õppima –
idealistina. Sest välja tulevad sealt pragmaatikud, püstol vööl ja „föön“ peos.
Minul oli siis järgmine kogemus. Rääkisime mõne sõbraga OPPT ja UCC dokumentidest,
politseinikest, kohtunikest ja muudest „korravalvuritest“ (googelda: wikilaeks
eesti – OPPT dokumendid). Sõitsin siis „ühes kohas“ ja nägin tee ääres seismas
autot. Ma sõitsin alevikus umbes 300 meetrit kinnitamata turvavööga. Asjatasin
seejärel oma suvilakrundil mingi kolm tundi ja koju sõites ilmus minu auto taha,
see sama auto ja vilgutas siniseid-punaseid tulesid. Minu auto akna taha ilmus
noor näitsik – politseinik ja teatas, et minu autol puudub kehtiv
kindlustuspoliis. Mina siis imestasin, et kust kohast noorpolitseinik teab
seda, sest Liiklusseadustiku paragrahv 200 alusel ei ole politseinikel
tegelikult õigust minu/sinu auto andmeid arvutist uurida (muideks, sellise seaduse
on teinud nemad – mitte mina). Siis noor näitsik teavitas, et kolm tundi varem
olid nad näinud mind sõitmas kinnitamata vööga. Edasine tegevus toimus juba
politseiautos. Seal ma teatasin neile, et nüüd kulub neil minuga pikalt aega
(aeg näitas, et rohkemgi veel kui ma arvata võisin). Panen siia juurde
poliseile koostatud: „Seletuskirja moodi lühijutustuse“, kus on ära jäetud
konkreetsete kohtade ja inimeste nimed.
Seletuskirja moodi lühijutustus väärteoasjas
nr 2………….
Maailmas on
mitmeid eritüübilisi inimesi. Siinkohal ma tahaks kirjeldada vaid kahte neist.
On selliseid
inimesi, kes elavad oma igapäevast elu, teevad oma igapäevast tööd ja elavad
nii nagu nad on õppinud ning nagu neile õpetatud.
Teine tüüp
inimest on aga sellised, kes kõigele sellele eelnevale lisaks on õppinud,
lugenud ja uurinud iseseisvalt.
Mina, Arne
Tsirna, oma elust 50 aastat, olin
esimest tüüpi inimene. Nüüd viimased 5 aastat aga ka teist tüüpi.
Esimest
tüüpi inimesed on töölkäijad, teenendajad, ametnikud jne.
Teist tüüpi
inimesed on enamuses ise tegijad ja ettevõtjad. Ise maailmas asju ajades, tuleb
enamus aega hakkama saada – oma peaga. Mina olen 99,9999…% oma elust saanud
hakkama oma peaga ja ei vaja suunamist, juhendamist ning kontrollimist. Ka pean
ma ise hakkama saama aususega enda ja teiste vastu.
Antud väärteomenetluse kulgemine aga ei meeldi
mulle, kuna see ei võimalda minul saada hakkama – ausalt. Kogu selles
asjaajamises on nii palju vastuolusid ja lausa valet. Kuna ma kirjutan ka
raamatuid, elulistel teemadel, siis see mis toimub meie igapäevases elus, ei
sobi kokku minu arusaamadega.
Mind peeti kinni Xxxxx maakonnas, Yyyy külas. Piirivalve neljaveoline maasturauto üritas
mind peatada Yyyy küla ristmikul. Sõites mulle järgi ja vilgutas alarmtulesid.
Politseinik Kkkkk, tulles minu auto akna
juurde, teatas ta, et, minu autol puudub kehtiv kindlustuspoliis. Küsides
politseinikult, et kust ta seda teab, selgitas, et oli 3 tundi varem näinud mind Xxxx külas
sõitma kinnitamata turvavööga. Mind üllatas seejuures, et ma ei ole neid
politseinikke eladeski varem kohanud. Politseiautos viibis veel ka
meespolitseinik, kelle nime olen kahjuks unustanud. Tema kirjeldas olukorda
nii, et nad ei suutnud mulle järgi sõita 200 m, et tuvastada rikkumist, kuigi Xxxx
küla keskel on teel takistus (nn. lamav politseinik), mille juures ma
pidurdasin kiiruse praktiliselt nulli.
Oma
tunnistuses politseinik väidab, et krundil on ümber metallaed ja kedagi ei
olnud enam auto juures. Autos aga kinnitas ta, et nad lihtsalt ei tulnud minu
krundile.
Aed ei ole
metallist, vaid puust. Aial ei ole väravaid, vaid 10 meertine ava.
Politseinikud ei tulnud krundi ligigi. Seega väide, et kedagi ei olnud auto
juures, jätab minust mulje, et ma nimelt sõitsin politseinike eest ära ja
põgenesin auto juurest minema. See on absoluutne vale. Krundil puuduvad teised
väljapääsud ja seda ümbritseb võsa ning tüma maa. Kui politseinikud sõidavad
sellest krundist mööda ehk siis oma tööruumidesse ei saagi muud teed pidi ja
politseinik kirjutab, et aed oli metallist, siis tekib minul hoopiski kahtlus,
et politseinikud olid hoopis mõne muu aia taga või nägid isegi mõnda muud
autot.
Ka see on
politseinik tunnistuses absoluutne vale, et „mees oli ärritunud olekus“. Mina
isiklikult ei ole kergesti ärrituv (mul on lihtalt madal ja võib-olla
keskmisest valjem hääletoon), äärmisel
juhul võiks minu seisundit kirjeldada, kui kerge ärevus või õhin.
Politseinikud
veensid mind, et nad ei kirjelda protokollis minu Xxxx külas ilma kinnitamata
turvavööga sõitu, mille peale mina imestusega nentisin, et sel juhul ma ei ole
ju midagi rikkunud ja neil ei olnud õigust mind kinni pidada ja minu ning minu
auto andmeid uurida. Liiklusseadus paragrahv 200, lõige 2.
Kõigepealt
tuleks kinni pidada sõiduk, kindlaks teha juht ja seejärel andmebaasist uurida
minu ja auto andmeid.
Seega.
1.
Politseinikud ei tuvastanud mingit esimest
rikkumist
2.
Peatasid mind ilma nähtava põhjuseta Yyyyy
ristmikul, LS pg. 200 punkt 2.
3.
Politseinikud üritasid mind peatada Yyyyy
aleviku ristmikul, mis ei vasta LS pg 200, p. 4
4.
Mind peatas mitte politseivärvides, vaid muudes
värvides auto. LS pg. 200 p. 2
Kiirmenetlusega ma ei nõustunud, kuna ma ei
näinud endal mingit süüd.
Kuna ma olen
uurinud üsna mitmeid seaduste vastuolusid ja tutvunud ka selliste dokumentidega
nagu OPPT, siis ma küsisin politseinike käest kehtivaid ametitunnistusi.
Kohapeal kiirmenetlust saavad teha politsei ametnikud, kelledel on
ametitunnistused. Politseinikud esitasid oma töötõendid, mis juriidiliselt
selgitab, et antud inimene töötab mingis firmas või asutuses. Ka on
meespolitseiniku tunnistuses vale väide nagu ma oleks öelnud, et nende
töötõendid ei kehti, töötõendid kehtisid, kuid neil puudusid ametitunnistused.
Politseiinspektor Kkkkk koostas väärteo menetluse protokolli, milles kirjeldatud,
minu õigused, lasin endale tutvustada. Kkkkk oli silmnähtavalt ärritunud sellise
teguviisi peale. Kogeledes ja komistades, (kuigi need sõnad ei ole kõnelemise
kirjeldamiseks just kõige paremad), ta luges siiski kõik punktid ette.
Kaaspolitseinik küsis aga üsna üleolevalt minu käest, et „kas ma alati vaidlen
kõigile vastu“. Ma vastasin, et mitte kõigile ja mitte kogu oma elu aja
jooksul, vaid viimased viis aastat, kuna ma näen suuri vastuolusid. Selle peale
politseinik küsis jällegi, et „kes ma selline olen ja mida ma söön, et nii tark
olen“. Ma vastasin, et kirjutan üsna spetsiifilisi raamatuid ja olen
naturaal-filosoof. Uurija, kes uurib natuurat ehk siis loodust, loomingut ja
Loomet – armastuse ja tarkusega (filos – kreeka keeles - „armastus“, Sofia – tarkuse
jumalanna).
Siis ma
püüdsin noortele politseinikele selgitada, et minu ja minu „Looja“, (mitte
religioosne ega ateistlik termin), vahel ei ole mitte kedagi ega mitte midagi
ning ma olen võtnud vastutuse oma tegude ja tagajärgede eest enda vastutada.
Seepeale inspektor Kkkkk väitis, et tema on meditsiinilistel põhjustel näinud
või kokku lappinud (ei mäleta täpselt) neid kihutajaid, kes on sõitnud ilma
turvavööta. Selle peale seletasin, et mulle kui elupõlisele autosportlasele (võistluses kaks "katust" pannud) ja
rohkem kui miljon kilomeetreid sõitnud inimesele pole vaja seletada turvavöö
kasulikkusest ja tegin märkuse, et Yyyy
küla ristmikul oli mul turvavöö ju peal.
Kuid väärteo protokoll koostati hoopiski
kindlustuseta sõidu eest. Ma püüdsin neile selgitada ja püüan selgitada ka selle
teksti lugejale, et kindlustuseta sõitmine ei ole väärtegu.
OPPT dokumentidega on selgitatud, et seadused,
mis teenivad vaid kasumiteenimise eesmärki ja kui sealjuures ei ole tekitatud
kahju, ei saa olla karistamist väärt tegu. Kuna kirjeldatakse ka seda, et
inimeste poolt loodud seadused on mõttetud, kui inimene ei kasuta ainult ühte
vajalikku looduse ja Loome seadust – käituda vastavalt oma südametunnistuse
järgi.
Kui inimesel puudub südametunnistus, võime oma
peaga mõelda, puudub võime tunnistada „iseenda teo ja tagajärje“ tulemusi ja
puudub südametunnistus, siis ei aita ükski seadus ega kindlustus. Mida näitab
ka meie allakäiv kultuur ja moraal ning seda ei paranda ükski kontrolliv ega
karistav institutsioon.
Kindlustus
ei ole kunagi andnud ja ei hakka mitte kunagi andma kindlust kellegi
ellujäämiseks. Autokindlustus ei ole kindlustus avarii eest, vaid tavaline
finantstehing selleks, kui avarii põhjustaja ei suuda korvata kahjusid
kannatajale.
Meid on
seadusega, sunniviisiliselt, pandud maksma kannatajate purukssõidetud autosid (
kaskoga - isegi põhjustaja lollusi). Kui mina ei ole kahe kuu jooksul sõlminud
Eesti Kindlustusega kindlustuspoliisi, siis automaatselt langes vastutus
võimaliku avarii korral hüvitada kahjud isiklikult. Kuna mingeid kahjusid ei
ole sellel perioodil toimunud ja auto kindlustus on puht finantsiline tehing
kahe osapoole (eraisiku ja firma) vahel, siis ma ei ole mitte kellelegi
põhjustanud kahjusid. Kahe kuu saamata raha võib nimetada firma Eesti
Kindlustus, saamata kasumiks ehki tegelikult oli mul kindlustamata ainult see
üks päev, mil ma käisin külas Xxxx (juriidiliselt). Aastakindlustus on 70 eurot,
kuus 14 eurot ja päevas 0,47 eurot. Selle ühe päeva saamata kasum on seega 0,47
eurot. Mina ei näe põhjust, kuidas saab
inimesele määrata rahalist trahvi ehk siis põhjustada mulle rahalist kahju,
firma teenete MITTE KASUTAMISE eest.
Kuna selgus,
et peale eelpool loetletud politseinike eksimuste või möödapanekutele lisaks,
eksis politseinik Kkkk ka väärteo protokolli vormistamisel. Mis näitab, et ka
politseinikud on inimesed ja eksivad.
Minu 0,47
eurone väidetav väärtegu firmale/aktsiaseltsile, läks riigile maksma kahe
politseiniku tööaja – kaks tundi, väidetavalt kolm korda Xxxx külast Võndu, minu koju sõitmine (tööaeg,
pluss bensiin), et parandada protokolli viga, minu aja kulu ja Kkkkk töötasu
uue protokolli koostamisel, Tartu politseiametnike tööaeg väärteo menetlemisel
ja see jätkub veel edasi.
Väärteo protokolli ümbertegemisel avastasin
ma kummalise konksu. Kui politseinik soovis, et ma kirjutaks väärprotokollile
alla, siis ma keeldusin põhimõttel, et inimest tänapäeval loetakse pigem
ressursiks ja käsutäitjaks (masinaks – suurte trükitähtedega, sünnitunnistusel
seevastu on minu nimi kirjutatud nagu inimesel – suure algustähega ja kõlab,
igatahes - uhkelt).
Esitades soovi, et minu nimi kirjutataks vaid
suurte esitähtedega. Minu nime tahetaks aga kirjutada ametlikesse
dokumentidesse vaid trükitähtedega. Kuigi ka politseinikud ei saanud aru, mis
vahet neil tähtedel on, siiski nad minu soovile vastu ei tulnud. Seega ma ei
kirjutanud protokollile alla.
Kui ma seda
oleks teinud, siis oleks ma automaatselt tunnistanud, et on koostatud ka
tunnistaja ehk meespolitseiniku ülekuulamise protokoll (mida kohapeal ei
tehtud). Nüüd hiljem sain ma aga lugeda tunnistust/seletuskirja, kuigi minu
väärteoprotokollis on tekst – ülekuulamise protokoll.
Tunnistust lugedes, ma jahmatusega lugesin kui
palju hämamist, valet ja arusaamatuid mõtteid see sisaldab. Kuna ma ei saanud
tunnistusest koopiat, sest Kkkkk väitis, et temal puudub õigus teha
originaaldokumendist koopiat ja Tartus käies selgus, et kohapeal ei ole
dokumente millest koopiat saaks teha, siis ma pean kirjeldama mälu järgi
(vabandan ette kui selles tekstis midagi ei vasta kaaspolitseniku tunnistuses
kirjeldatuga, sest ma lootsin saada koopiat sellest, et mitte eksida) .
Politseiniku tunnistuses on umbes analoogiline lause: „siis soovis ta oma
tõendit ja meie esitasime talle“. (Hiljem kui ma saan täpse lause, parandan
seda teksti).
Paremini ei
läinud ka minu käik Tartusse, Politsei Lõuna Prefektuuri.
Lootes tutvuda kõikide materjalidega selgus,
et konkreetset menetlejat kohal ei ole (on puhkusel), väärteo menetluse kõik
paberid on Xxxx külas, politseinik Kkkk käes ja asendusametnik ei saanud ka mind
aidata.
Kummalisel
kombel leiti kahe paberi hulgast, mis laua peal seisid, mulle määratud esialgse
vigase väärteo muutmise määrus (tõendusteabe täiendamise kohaldamise määrus,
kuupäevaga 15.07.2015, mingit dokumendi numbrit dokumendil ei ole), mis oleks
(punkti 3 põhjal) pidanud olema mulle saadetud postiga, kuid kätte sain ma
selle prefektuuri kabinetist alles 27.07.2015. Kui ma ei oleks teinud seda
käiku, siis see lebaks seal laua peal ilmselt edasi (keegi on jätnud oma töö
tegemata).
Kogu seda tegevust ja kirjavahetust ei
ajendanud mitte soov saada mingit võitu või eneseõigustust, vaid siiras soov
aru saada, mismoodi maailmas ja Eesti Vabariigis seadusloome ja selle kontrolli
ning karistamismehhanism töötab. Kuna
hetkel ma kirjutan raamatut, kõikidest meist ümbritsevatest ebakõladest ja
absurdsustest, siis inimesed, kes teavad kuidas toimib inimese isiklik
reaalsusloome, need inimesed aimavad, et
ma soovisin sellist kogemust oma ellu ise.
Mina
isiklikult, ei võitle ega võistle, vaid jälgin toimuvat kõrvalt ning uurin
analüüsivalt. Muret teeb ametnike vigane
kirjakeel, seosetud laused ja jutust
arusaamine, kuid piinlik on lugeda tunnistaja protokollist valet ja
hämamist.
Õnneks ma ei
näe mingit erilist süüd noortel inimestel-politseinikel. Pigem näen puudujääke
meie tavaharidussüsteemil ja politseitöötajate koolitamisel. Politseinikest on
loodud töötajad, kes selle asemel, et kaitsta ja abistada tavalisi Eesti
inimesi, nad peavad teenima kasumit era või riigifirmadele nagu Eesti
Kindlustus, kes omakorda peaks hoolima tavalisest Eesti inimesest, mitte oma
finantsiliste tulemuste suurendamisest.
Kogu see
eelkirjeldatud tekst ei ole loodud selleks, et mul oleks mingitki usku inimeste
poolt loodud seadusandlusesse, sest ma tean väärteo menetlus tulemust,
„selgeltnägijana“, juba ette.
„Väärteoasja
nr 2…………. menetluse tulemusena teatame, et olete rikkunud LS punkti … ja veel
mõnda seaduse punkti … ja selle, kehtiva
Eesti Vabariigi hinnakirja alusel, on teie trahv –
„…..“ eurot. Teil on võimalus antud otsust
edasi kaevata „siin või seal“, olenemata sellest, mida kirjutab menetlusalune
ja ka see, mis on kirjas politsei tunnistuses.“
Lugupidamisega: Arne Tsirna.
Täiendus( kuu aega hiljem):
Kui ma sain
lugeda tunnistaja kaaspolitseinik EEEEE (kirjutatud suurte trüki tähtedega)
ülekuulamise protokolli siis selgus, et see dokument on koostatud hiljem kui on
märgitud dokumendile ehk siis 16.06.2015 sest, enne seda sain ma lugeda
tunnistaja seletuskirja, mis oli kirjutatud tunnistaja oma käeliselt. Kuna mul
ei olnud kogu teksti meeles, siis ma soovisingi seda terviklikult lugeda.
Selles dokumendis on olulisi vasturääkivusi. Protokollis on kirjas, et
peatamine leidis aset Yyyyy mnt 12- dnal kilomeetril. Tunnistusest ehk siis
kahe asjas osalenud politseiniku koos koostatud ülekuulamise protokollis aga on
kirjas, et 17 kilomeetril (justkui oleks olnud viie kilomeetriline tagaajamine.
Kuna tegevus toimus täpselt Yyyyy ristmikul, siis jääb arusaamatuks kus on
Yyyyy 17-nes või 12-nes kilomeeter. Tundub tühine viga kuid sellistest
tühistest vigadest see asjaajamine kubisebki.
1.
Külas Xxxxx, noored politseinikud ei seisnud
mitte A ja O poe eest, vaid üsna eemal parklas.
2.
Minu autole ei sõitnud järgi mitte keegi, sest
200 meetri jooksul ma ei näinud mitte kedagi.
3.
Põllu tn 2 maja hoovi ei ole, on vaid muruplats
saunaga ja seda krunti ümbritseb PUIDUST aed. Politseinikud sõidavad sellest
mööda iga kord ja vahetult enne ülekuulamist nad oleks saanud veenduda, et see
nii on.
4.
„auto juures kedagi ei olnud“ ei vasta tõele,
sest mitte keegi isegi ei sõitnud mööda Põllu tänavat veendumaks selles.
5.
Meesterahvas ei olnud ärritatud. Politseinik ei
oma psühhiaatri koolitust (ametitunnistust), et kindlalt aru saada, kust maalt
mingil inimesel ärritus algab.
6.
Ma ei ole väitnud, et politseiniku töötõendid on
kehtetud. Ma küsisin ametitunnistusi ja väitsin, et kui politseinikel ei ole
ametitunnistusi, siis praegu kehtivate (ja ka natukene teistsuguste seaduste
kohaselt) ei ole trassi politseinikul õigust menetleda asja kiirkorras (kuna ta
ei ole ametnik, vaid lihtsalt töötõendiga - töötaja), rikkumise kohal (määrata
rahatrahvi).
7.
Minu auto andmeid ei ole tõesti õigust mitte kellegil
kontrollida, kui ma ei ole rikkunud LS paragrahvi 200 punkte. Inimlikust
seisukohast oleks võinud politseinikud sõita „julgelt“ minu aia väravasse.
Teavitada, et ma sõitsin kinnitamata turvavööga, nende seismise kohal oleva
„lamava politseiniku“ juures - NULL kilomeetrit/tunnis. Teavitada, et minu
autol puudub kindlustus ja ma oleks saanud selle teha kohe interneti teel
(Eesti on tubli e-riik). Inimlikult asju ajades oleks kogu see jama olnud
olemata. Samas ka kogu saada olev trahvi summa on siiani jooksnud politsei
jaoks suurde miinusesse. Seda ma püüdsingi noortele politseinikele selgitada.
8.
Kkkkk tutvustas mulle tõesti minu õigusi, kuid
ta oli seejuures nii „ärritunud“, et kogeles ja luges valesti, mille tulemusel
ta eksis koguni juhtumi toimumise ajaga - kahe tunni ulatuses. Seda viga pidin
ma „parandama“ oma kulude ja kirjadega ehk siis oma aja arvelt.
9.
Tõsi on see, et politseinikud ei tulnud vastu
minu soovile kirjutada minu nimi nii nagu see on kirjas minu sünnitunnistusel.
Antud menetluse dokumentides kirjutavad paljud inimesed oma ja ka minu nime nii
nagu ma olen palunud ehk siis suure algus tähega (mis kõlab igatahes – uhkelt).
Kusjuures protokolli vormis EI OLE nõutud kirjutada trükitähtedega. Kui keegi
konkreetselt ei saa aru mis vahe neil variantidel on, siis ma võin seda
selgitada personaalselt (sellest ka allkirjast keeldumine).
10.
Peale protokolli koostamist ma ei rahunenud,
sest mul polnud millestki rahuneda. Siiani pakub sellise protseduuri uurimine
suurt põnevust.
Ma tahaks ka
veel „norida“ kummalise juriidilise kurioosumi üle.
Märkused
protokolli kohta: „protokoll koostatud minu sõnade järgi“ on kirjutatud käsitsi ja Kkkk käekirjaga. See
viitab sellele, et antud seletusosas on kõik koostatud „minu“ ehk siis Kkkk
sõnade (mitte politseinik Eeee sõnade) järgi!!!! Vaielge vastu kui oskate.
Palun
saata väärteo menetlemise otsus mulle
aadressil: Tartumaa, Võnnu, Tartu mnt. 17-2, kuna eelmist määrust mulle ei
saadetud ja ma ise pidin seda otsima Tartust, Lõuna Prefektuurist.
Kogu see jant kestis mingi kaks kuud,
vahelduva eduga. Ühel päeval postkastist leitud teatest ma siis sain lugeda.
Väärtegu –
Liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine.
Rikutud
õigusnorm: Liiklusseadus Pg 33 lg 2 p 9
Väärteo
kvalifikatsioon: Liikluskindlustuse seadus Pg 81
Lõpetatud
VTMS (väärteo menetluse seadus) pg 30 lg 1 p1
„Kohtuväline
menetleja on seisukohal, et väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteomenetluse
seadustiku pg 30 lg 1 p1 alusel, kuna menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja
väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.“
Kuigi ka see
vastus mind lõpuni ei rahuldanud. Sest. Juriidiliselt ei ole olemas mõningaid
termineid mida politseinikud kasutavad. Ei ole olemas selliseid termineid nagu
„jääknähud“ ja „alla 0,2 promilli joovet“. Juriidiliselt ei ole Eestis praegu
ega ole ka varem olnud nõuet olla auto roolis absoluutselt kaine ehk siis 0.
Juriidiliselt. Liiklus seadustiku
paragrahv 69 teatab meile, et ON olemas kaks terminit: „kaine“ ja „joobes“.
Alla 0,2 promilli on inimene – KAINE. See on kirjas Liiklusseaduse Paragrahv 69
punkt 5. „Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikujuhi ühes grammis veres ei
tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10
milligrammi või rohkem“. Seda teavad nii trassipolitseinikud kui ka arstid, kes
täpset joobeastet kindlaks teevad. Mitte et ma kiidaks heaks purjus – joobes
sõitmist, kuid juriidika on juriidika (ja need seadused on nende endi tehtud –
mitte minu). Märkuseks: ma olen sõitnus Hispaanias autos, kus juht oli parajalt
„svipsis“, kuna seal on lubatud 0,8 promilli.
Huvitav mille poolest on eestlasest autojuhid sitemad, kui
keevaverelised hispaanlased – sealjuures neil pole isegi mitte lund ja muid
raskeid teeolusid. Sellist terminit nagu „jääknähud“ pole üldse olemas (näidake
mulle koht kus see kirjas on). See termin tekib vaid siis, kui politseinik
kirjutab selle protokolli ja ohver sellele paberile alla kirjutab – ehk siis
ise nõustub.
Liiklusseaduse
paragrahv 69, punkt 4, lõige 1 ja 2 on aga selline juriidika kõrgem pilotaaž,
et seda ma pean laskma mingil asjatundjal seletada ( minu mehaaniku aju seda
lahti ei hammusta).
LS
pg.69 p. (4) Alkoholijoobes olevaks loetakse
mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel:
lg 1)
juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema
väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem;
lg 2) juhi ühes grammis veres on vähemalt
0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25
milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema
tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid,
mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava
kindlusega juhtima.
LS pg 69 p. (5). Mootorsõidukijuhi, trammijuhi
ja maastikujuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või
ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
Kas keegi
saab aru millal me siis tegelikult – joobes oleme.
HEUREKA. Täna ehk siis nädal hiljem (peale selle loo kirjutamist) tuli vastus ka sellele probleemile (minu seest ehk siis üldisest infoväljast). Me oleme joobes (juriidiliselt) siis, kui meie veres on 1,50 promilli ja me sealjuures "ei kaperda". Ja ka siis, kui on 0,5 promilli ja seal juures kaperdame või ei suuda oma näpuga ninale pihta saada (muideks sellist meetodit kasutavad paljud USA trassi politseinikud) .
Sellise heureka kohta on üks vana nali.
Üks professor seletab teisele. "Küll need tänapäeva tudengid on ikka lollid. Ma seletan neile juba kolmandat korda. Ma ise saan asjast juba aru. Nemad aga ei mõika mitte midagi".
Juriidilise "konksu" seisukohast ei ole politseinikul protokolli õigust kirjutada "juhtis joobes", vaid peaks kirjutama juhtis sõidukit Ls pg 69 p. 5 seisundis.
Sama ka minu vastuses. Pole olemas sellist
terminit nagu „ süü ei ole suur“. Ma kõik aeg püüdsin selgitada, et pole mul
mingit süüd. Kuna ma sain oma uurimuse kogemuse kätte, siis pole mul ka mingit
huvi, seda pisukest „süükoormat“ lasta minu pealt maha pesta. Vastupidi. See
vastus osutus mõnes mõttes veel paremaks. Seega siis. Kui minu süü oli
„pisi-pisikene“, see tähendab automaatselt et „teise poole“ süü oli „väääga
suur“. MOTT. Mida oligi tarvis tõestada. Meie idealistist koolitatud politseinik
jahib trassil lihtsate inimeste raha (kes seda ei teaks). Seda teavad isegi
tipp-politseinikud kellega ma selle loo käigus rääkisin (kui inimene
inimesega). Nad lihtsalt täidavad riigikassat. Mis selle loo moraal võiks olla.
Ärgem laskem ennast petta ja paljaks röövida. ÄRGE MITTE KUNAGI KIRJUTAGE ALLA
MINGITELE PABERITELE. Hiljem on lausa võimatu oma allkirja tagasi võtta. Need
paberid „kehtivad“ ka ilma teie allkirjata, kuid hiljem on lihtsam kõike
vaidlustada ja kontrollida. KUI SINU KÄSI ON PABERIL, SIIS ON ASI SINU JAOKS –
AAMEN. Soovituseks ongi kõige lihtsam keelduda allkirjast, nende samade SUURTE
TRÜKITÄHTEDE pärast. Sellisele „jama jutule“ ei mõista nad esimese hooga mitte
midagi kosta. Kas me peaksime kuuletuma igale ametnikule, kes tuleb meie nina
all vehkima – enda loodud seaduse punktidega (loe: endale materiaalselt
kasulike nõuetega). Minu lugu oli nii pisikene võrreldes näiteks Nancy Himma
maja käest võtmise looga ( googelda: https://www.youtube.com/watch?v=0MyplT-8BxM&index=3&list=PLola3uciJYRDJCV_xFzyq1iVZb8kAJPZe
Selleks, et asjast aru saada võite vaadata ka
Tallinna TV saateid
Või ka „Pealtnägijas“ samalaadne lugu.
USKUMATU. Aga mida siin, planeedil Maa elades, üldse
uskuda või uskumatuks pidada. Minu jaoks ei ole uskumatu, vaid TÕESTATUD.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar