PÕRGULIKULT ESOTEERILINE RAAMAT.

Kirjutan uut raamatut ja riputan siia järjest ülesse. Milline see lõpuks välja kukub pole veel teada.

 Teema tutvustus. 

Miks just selline pealkiri on sellel raamatul.

Ma olen kirjutanud üsna mitu raamatut ja kõik need lood on olnud „erilised“.  Paljud minu endised tuttavad peavad mind juba „eriliseks“. Eriline olla ei ole üldsegi mitte paha, pigem vastupidi. Esoteerikast on nii palju kirjutatud ja polekski vaja ühte raamatut juurde kirjutada, kuid….

Peale seda kui ma olin elanud viiskümmend aastat „normaalse“ inimese elu, sain aru, et midagi on ikka väga valesti. Nüüdseks on neli-viis aastat kulunud selle peale, et aru saada mis võiks olla valesti.  Midagi on saanud selgemaks, kuid on veel üks väike probleem. Mida rohkem saab selgemaks, seda selgemaks saab see, et maailm - on väga keeruline. Ühele küsimusele saan vastuse ja kohe tuleb juurde kümme uut küsimust. Üheski raamatus ei jõuaks kõiki neid küsimusi ja vastuseid ära kirjeldada. Tekiks nagu suur küsimus – milleks mulle seda kõike vaja on.
 Praeguseks hetkeks on aga selge, et vaja on ja aina huvitavamaks läheb. Mis – sellest tulebki juttu edaspidi. Kõik need raamatud mida ma olen kirjutanud, neid ei kirjuta mina, vaid nad ise tulevad. Tulevad niimoodi, et nad annavad endast märku ja panevad endale ise ka pealkirjad. Segane jutt ja uskumatu, kuid nii see on. Ka see raamat pakkus endale sellise pealkirja. Ilmselt sellepärast, et tavalised esoteerilised raamatud püüavad inimesi aidata ja selgitada ilmaelu leebemas võtmes. See raamat siin püüab aga paljusid asju pöörata – pea peale. Etteruttavalt võin öelda, et ma kavatsen kirjeldada asju otsekohesemalt ja vahest isegi ropusti. Õigekirja vigu ei maksaks ka „väga õpetatud“ ja erudeeritud inimestel kokku lugema hakata. Mina ei saa aru reeglitest, ega ka eesti keele õigekeele piirangutest. Kui inimene vahib vaid komasid, siis pole mõtet seda raamatut lugeda. Mulle meeldib vaid selle raamatu – sisu.

 

ESOTEERIKA.

 

Sõnaga „esoteerika“ on täpselt samuti nagu paljude asjadega mida ma edaspidi kirjeldan. Paljusid asju, termineid ja loogikaid – ei ole tegelikult olemas. Kuigi sõnad ja tegevused on olemas, siis kirjeldused neist on veidike väärakad. Vähemalt minu uuringute põhjal ja minu seisukohast. 

Alustades sõnast – ESOTEERIKA.

Esoteerika tähendab sanskriti keelest tõlgituna -  „mitte kõigi jaoks“.

Seega siis alustan esimese kirjeldusega mida – ei ole olemas.
 Esoteerikat – ei ole olemas. Kuigi raamatupoodides on vastava kirjanduse osakond ja ka see raamat kannab samasugust pealkirja, siis esoteerikat ikkagi ei ole olemas.
 Kõik asjad, tegevused, toimetused mida inimesed  - ei tee või need tegevused teda ei huvita, on temale – „mitte tema jaoks“.

Lihtsalt kõik on olemas, kuid see EI OLE esoteerika.
Kui inimene kuuleb helisid absoluutse kuulmisega, seab ritta nootisid, tellib luuletajalt teksti ehk siis loob laulu, siis see ei ole esoteerika, see on muusika loomine. Kuigi see mõnele teisele on esoteerika  ehk „mitte tema jaoks“ ja ta ei saakski sellise esoteerilise tegevusega hakkama, siis on see ikkagi absoluutselt tavaline ja normaalne tegevus. Lihtne. Ja ühtegi muusikut ei kutsuta kunagi esoteerikuks.

Kui aga panna samasse konteksti sellised teemad nagu – tervendamine, selgeltnägemine, hingemaailm ja ulmekad või tulnukad ehk siis sisekosmos ja väliskosmos. Siis on kogu see kupatus lausa pöörane esoteerika. Ka mina ei saanud pikka aega aru sellest virr-varrist. 
Üks teadja rääkis vahest huvitavaid, vahest hulle lugusid. Teine jälle hoopis teistmoodi. Tihti üks teadjamees väitis, et ainus tõde on see mida tema räägib. Tavaliselt iga vähegi kõvem teadjamees kritiseeris ja isegi kirus mõnda teist, või siis kõiki ülejäänuid. Keda või mida uskuda?? Ma usun, et paljudele lugejatele tuleb selline pilt tuttav ja paljud on sellise dilemma ees praeguseni. Pole midagi keerulist. Üritame otsast lahti harutama hakata.

Selleks, et üldse millestki midagi kirjutada ja millestki ühiselt aru saada, peab alguses paika panema algmõisted või terminid. On olemas lõputu arv sõnu, termineid ja mõisteid. Iga kirjutaja püüab kirjeldada asju erinevate mõistetega. Paljud mõisted on sarnased, kuid palju on erinevaid termineid pandud ühtedele ja samadele asjadele. See paljusus loobki vahest lihtsatest asjadest keerulise ettekujutuse. Näiteks selline termin nagu – Jumal. Küll seda kutsutakse Jumalaks, Loojaks, Kõiksuseks, Allikaks, Kõik Mis On. 
 Või sellised terminid nagu; hing, vaim, elu, tervis, armastus, surm, sünd jne. Mitte ühelegi neist pole kunagi pandud ühte ja ainukest selgitust.  Ja ilmselt ei saagi panna. Kuid neid saab kirjeldada ja tunnetada.

Kuna esoteerikat ei ole olemas, siis ainuke mis on olemas on – elu ja kirjeldused elulistest sündmustest. Tavalistel inimestel on igaühel elust oma arvamus ja oma arusaam.

Seega siis, on olemas – ELU (siin ja praegu).

Meile püütakse selgitada elulisi termineid ja arusaamist väga keeruliste terminite ja loogikatega. Need loogikad lähevad nii keerulisteks, et neid hakatakse kutsuma - teaduslikeks. Mida ei saa lahterdada teaduse alla, siis neid hoomamatuid asju nimetataksegi selle suht tobeda terminiga – esoteerika. Tegelikult ei ole olemas ei esoteerikat ega ka teadust. On vaid kirjeldused, katsed ja kokkuvõtted. Selleks et saada välja sellest esoteerika ja teaduse jamast, on vaja ainult võtta teadmiseks, et kõik inimesed elavad, uurivad, kogevad ja kirjeldavad VAID elulisi sündmusi siin planeedil Maa. On ka neid uurijaid, kes uurivad elu ja süsteeme väljaspool planeet Maad, ka neist püüan ma kirjeldada edaspidi.

Seega siis peame kuidagi  arusaadavalt  hakkama termineid ja loogikaid kirjeldama ja lahterdama.

Meie planeedil elavad inimesed praegusel ajal sellise põhilise loogika alusel nagu seda on – dualism. See on meisse nii kinnistunud, et on lausa võimatu ette kujutada, kas kunagi või kuskil mujal võib olla üldse mingit muud põhiloogikat.  

DUALISM.

 Inimeste käitumismuster, mis põhineb vastandamisel.  Me peaaegu isegi ei oska elada ilma selleta. Kogu meie elu parem ja halvem kulgemine, sõltub vaid meie oskusest dualismist aru saada. Erinevate olukordade vastandamine on meisse juurdunud juba sünnist alates. Poiss või tüdruk, valge või värviline, terve või hälbega, rahulik või rahutu, ilus või inetu, soovitud või soovimatu jne lõputult.

Dualismil on dualistlik omadus – mis on selles head ja palju on halba.

Põhitermin – elu – dualistlikus käsitluses, saab olla kas hea või halb. Kas vahel hea ja vahest halb.

Minu seisukohast ei ole ka dualismi olemas, kuid selleni jõuame millalgi hiljem.

Dualistlikust seisukohast peaks olema kahte sorti inimesi. Tavalised inimesed ja teadlased-teadjad. Kuid kuna kõik inimesed elavad ja uurivad elu, siis ei oleks õige inimesi niimoodi lahterdada. Samas aga me oleme niimoodi harjunud ja ma üritan niimoodi ka kirjeldada inimesi.

Dualistlikust seisukohast, peaks olema lihtsad inimesed ehk siis inimesed, kes kulgevad läbi elu nii nagu nad tahavad või nii nagu elukorraldus käsib. Teadlased-teadjad, kes kulgevad läbi elu nii nagu elukorraldus käsib ja kes üritavad pihta saada kõikidele nendele asjadele, mis erineb üldisest elukorraldusest.

Tavaliste inimestega on jällegi niimoodi, et osad jäävadki elu lõpuni sellisteks, kes kulgevad nii nagu elukorraldus käsib ja palju oma pead ei vaeva igasuguste „imelike“ teooriatega. Vahest nad ikka uurivad ka, elu kõrgemate väärtuste ja jõudude üle, kuid eriti sügavuti sinna sisse ei trügi. Osad aga hakkavad teatud perioodil või siis teatud tingimustest sõltuvalt selliste küsimustega tegelema.

Teadlased-teadjad aga on mingil eluperioodil hakanud huvi tundma erisuste vastu ja kõrgetes koolides käies saavutavad vahest mingi erilise staatuse – teadlane, doktor, dotsent, professor. Ka neist tiitlites räägin hiljem pikemalt. Kust ja kuidas neid saab ja mis väärtus neil on. 

Dualistlikust käsitlusest saaks me liigitada tavalisi inimesi ja ka teadlasi-teadjaid  – headeks ja halbadeks, ausateks ja valetajateks, teadjateks ja „pimedusega lööduteks“.   See pagana dualism teeb selgitamise ja arusaamise nii keeruliseks, et ei oskagi kohe selgitada.
Nii kaua kui uskuda dualismi olemasolu, nii kaua on absoluutselt võimatu aru saada, mis on õige ja mis on vale.

Et vähegi selgitada dualismi võlu ja valu, tuleks kasutusele võtta kolm terminit; teadja, skeptik ja eitaja.
TEADJA -  inimene, kes teab mingist asjast kindlalt ainust tõde, iseenda seisukohast, ja ei muuda seda enam mitte kunagi.

SKEPTIK – ma tunnistan ainult seda, mida olen sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama, ja pean seda tunnistust ajutiseks kuni uute tõendite ilmumiseni.

EITAJA - ma tunnistan ainult seda, mida olen sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama, ja isegi uute tõendite ilmnemisel ei muuda oma tõekspidamisi.

Üks kaval ja keeruline näide.

Eitaja teab, et päike tõuseb hommikul ja õhtul loojub.

Septik teab, et päike tõuseb ja loojub, kuid uurib, kas see ikka tõuseb ja loojub, kas ta tõuseb ikka idast ja kas ta ikka loojub.

Teadja teab, et päike ei tõuse ega looju, vaid lihtsalt maakera pöörleb. Päike ei liigu, vaatleja seisukohast, mitte ainult ümber maakera, vaid liigub kohutava kiirusega kosmoses ja pöörleb ümber galaktika keskpunkti, galaktika tiirleb ja pöörleb veel omakorda mingite muude keskpunktide ja muude ilmaruumi osade jne. 

Eitajatega mina ei tegele. Neil endil on endaga niigi tegemist, et asjadest aru saada.

Skeptikud on minu meelest kõige lahedamad tegelased, sest neil on ilmaasjadest arusaamisega tegelemist, pikaks ajaks.

Teadjad- teadlased aga saab lahterdada jällegi kaheks.

 Alternatiiv-teadjad on sellised, kes uurivad pikka aega ja saavad  teadmise ja kindluse, läbi enda tunnetuse ja kõige KUUE (või rohkema) meelega.

Teadlased seevastu on inimesed, kes vahest isegi kasutavad kõike oma kuut meelt, kuid ikkagi püüavad saada vastuseid ja tõestusi, läbi katse-eksituse meetodi, paljude ja isegi tuhandete katsetuste tulemusel. Teadlased teevad vahest isegi „suuri“ avastusi, mida võetakse tõe pähe ja tekitavad absoluutse eitaja seisundi. Tihti aga tõdevad ka teadlased, et nende avastused kinnitavad kõige pöörasemaid esoteerilisi seisukohti.    Keeruline on see meie elukorraldus.  

TEADLASED.

Teadlastega on üks rist ja viletsus. Kui mingi tragi ja terane noor otsustab saada teadlaseks, siis kõik lähikondsed on rõõmsad ja uhked – tark inimene saab sellest. Pärast pikki ja piinarikkadki õpinguid antakse (tavalisele inimesele) - staatus, tiitel ja voli otsustada maailma asjade tõlgendamise üle.

 Mis õigusega?

Pidingi selgitama seda, kuidas teadust – ei ole olemas.

Olemas on – elu.  Kui tavaline (ilma tiitliteta) inimene midagi uurib ja oma uurimise tulemusi avalikustab, siis tekib kõigis ilmatu suur küsimus – kust ta sellise teadmise võtab ja mis õigusega kogu maailmale kuulutab.

Kui sama uurimuse tulemuse avaldab tavaline inimene (tiitlitega), siis pole kellelgi miskit moka kobinat vastu ajada. Ikkagi teadlane. Kas ma olen teadlaste suhtes ülekohtune.

Kuidas saadakse teadlaseks, professoriks?  See on üsna kummaline protseduur. Kuna teadust pole olemas, siis pole ka professoreid olemas. Teadlaseks saamise skeem on lihtsustatult järgmine.
 Laps läheb kooli ja tal kästakse õppida (loe; pähe taguda) igasuguseid, varemalt uuritud ja tõeks loetud tarkusi. Lapsel ei lasta uurida ja küsida neid asju, mida ta tahaks tegelikult ise teada. Selline skeem toimib mingi kaksteist pluss ka paar lasteaia aastat. Nüüd kui tunnistus (loe; ajupesu) on hiiglama hea ja sisseastumiseksamid saavad ära tehtud, siis lisandub veel juurde päris palju aastaid, uusi tarkusi, mis on aktsepteeritud igasuguste professorite nõusolekul. Mina meenutan heldimusega – poliitökonoomiat, NLKP ajalugu ja muid selliseid absoluutseid totrusi. Muideks palju selliseid professoreid töötas ülikoolides ka siis, kui poliitika värvused muutusid. Mõni võib mulle vastu vaielda ja väita, et nad on ju õppimisvõimelised.

Kooli lõpetanud (pisikese tiitliga tavaline inimene) peab selleks, et saada professoriks veel väga palju õppima, tegema igasuguseid spetsiifilisi doktoritöid, mida vaatavad üle need samad professorid. Kui neile need tööd meeldivad, siis antakse väikese tiitliga inimesele juba suurem tiitel. Minus tekib küsimus, et kes annab ja mille eest. Antakse neile, kelle tööd ja uurimised on aktsepteeritavad ja need ei tohi mitte mingil juhul erineda kindlaks määratud tõdedest (muidu tiitlit ei saa).

Praegusel ajajärgul tundub (just nimelt tundub) selline loogika õige ja aktsepteeritav.

Kuid professoreid ega ka muid tiitlitega inimesi – ei ole olemas. Juriidiliselt ei saagi olemas olla, sest tuleb küsida – kust kohast ja millal tekkis ESIMENE  professor, kes hakkas teistele tiitleid jagama.

Kunagi ammu- ammu kui polnud veel mitte ühtegi ülikooli, siis kes oli see esimene tavaline inimene, kes sellise kooli lõi ja kuidas temast sai selline väljavalitu, kellel oli selleks volitusi. Pole. Seega pole sellist inimest kunagi olnud ja need tiitlid mõeldi lihtsalt välja. Kallid professorid, tee olete väljamõeldised. (Professor Newtoni väljamõeldise kohaselt. Tavaline ahv tuli puu otsast alla ja hakkas millalgi tiitleid jagama).  

Sellise kirjelduse võiks vabalt klassifitseerida – vaimuhaige inimese sonimisena. Kuid.

Kui kirjeldada samu situatsioone kogu ELU kontekstis, siis…. 

Ahv tuli puu otsast alla ja hakkas poliitikuks, sõjameheks, kohtunikuks, politseinikuks, õpetajaks ja mis kõik veel. Mis õigusega on üks ahv parem kui teised. Teadagi. Tugevama õigusega. Kaigas pihku ja tiitleid jagama. Tavalisele ahvile jääb üle vaid vait olla.

Kogu sellist dualistlikku õige – vale, tugevam – nõrgem, targem - rumalam jne – ei ole olemas. Lihtsalt ei saa olemas olla.

Ahv, karu, hunt ja ka inimene sünnivad siia planeedile absoluutselt võrdsetena. Ebavõrdsust siin planeedil sünnitab – duaalsus (vähemalt inimeste puhul). Jätame loomariigi sinna kus nad parasjagu on ja vaatleme tavalist inimest.  

Kogu ajalugu ja inimese areng on fiktsioon ning kellegi poolt kallutatud. Süsteemis on kallutatud jõud!!

See jama on toimunud nii pika aja jooksul ja nii pisikeste sammudega, et tavalised inimesed pole sellest isegi aru saanud. Silmus on kõri ümber koomale tõmbunud pikalt, kuid visalt. Praeguseks ajaks on see silmus juba nii tuugalt kõri ümber, et paljud ei jaksagi enam hingata. Hing on nii kinni, et isegi ajul pole enam hapnikku, et aru saada millega see jama võib lõppeda.

Jutt läks nüüd teadlastest tibakene kaugele. Hiljem ma püüan kirjeldada ka seda mida head need teadlased on teinud, või vähemalt osa neist.

Teemasid millest kirjutada on tegelikult nii palju. Võiks rääkida sellest mis praegusel ajal toimub, kuid ilma selgituseta, kust kõik jamad alguse on saanud, ei saa õiget pilti.

 

AJALUGU.

Tundub üsna kummaline, et miks peaks uurima ajalugu. Koolis ju räägiti. Kästi igasuguseid aastaarve pähe tuupida ja huvitav see teadus üldse ei tundunud. Ei saanudki olla. Meile pole räägitud ajalugu, nii nagu see on olnud, oleks võinud olla, või üldse ajaloo kirjutistes avaldatud. Tegeliku, loogilisema või huvitavama ajaloo uurimine on VÄGA tänamatu ja raske tegevus. Kui tänapäeva (kõri kinni poodud) inimene hakkab ajalugu uurima, siis selgub, et väga palju on kuidagi hoopis teistmoodi kui koolis räägitu.  See on toimunud väga pikka aega ja nüüd hakkavad välja tulema üsna huvitavad faktid ja teooriad. Just praegusel ajal saab esimest korda võimalikuks tohutu informatsiooni omandamine. See saab võimalikuks tänu Internetile. Mitte kunagi, praeguse  tsivilisatsiooni vältel, ei ole olnud võimalik saada „teistsugust“ informatsiooni. Sellist, mis on läbi lipsanud ajaloo professorite valvsate kulli pilkude alt. Paljud professorid juba ise ka avaldavad selliseid teooriaid, mida aastaid tagasi rääkisid vaid esoteerilised friigid või „vaimuhaiged“.  Alternatiivsete faktide ja teooriate kogus kasvab nii kohutava kiirusega, et enamust ei jõua enam jälgidagi.

Eitaja (ma loodan, et selle raamatu lugejaskonnas neid enam järgi jäänud polegi) küsib või kärgatab siinkohal tõemeeli, et kust ma tean, kas see on ka õige ja millega tõestan. Vastan.

Kust kohast võetakse KÕIK TÕED. Konkreetselt – kust kohast.  Raamatutest, nüüdisajal ka meediast ja internetist.  Siis järelikult iga teadmine ja tarkusetera, mida inimene peab õigeks – on võetud ju raamatust. Alates piiblist kuni kooliõpikuteni.  Kui vaadelda ja võrrelda aktsepteeritavaid koolitusprogramme ja ajalooraamatuid nendega, mis väidavad paljudele väidetele vastupidiselt, siis milline on võimalus – võtta midagi tõeks.   50/ 50 %. 

Tähendab, ei saa sina mulle midagi tõestada ja ei saa ka mina sulle midagi tõestada.  Üle jääb ainult uurimine, loogika ja isiklik uskumine (vt. teadja, skeptik, eitaja).  Aga mida tahta inimesest, kellel on niigi elusaatusest - hing kinni. Loota, et selline hingeldaja hakkab uurima, võrdlema ja loogiliselt mõtlema.  Vaevalt.  Ainuke päästerõngas on „esoteeriline“ inimene (tavaline – ilma tiitliteta), kes sa seda teksti loed.  

Miks ma tahan kirjutada sellist raamatut? Selleks, et vähegi raputada ja sakutada meiesuguseid inimesi, aru saamaks, et paljusid asju – ei ole olemas. Paljud teooriad on salastatud, valetatud ja võltsitud. Valetan. Mitte paljud, vaid enamus. 99.99999… % kogu kirjutatud ajaloost, teadusest ja koolitarkusest on jama. Kuid kuna informatsiooni hulk mis maailmas ringi liigub on niiiiiii…. suur, et võiks öelda – isegi lõputu, siis see pisike koma koht on samuti nii suur. Tõesemat üles leida on raske, kuid loogikaga pilti kokku pannes selgub, et polegi nii vähe.

Inimesed tahavad alati sellise jutu peale mingeid tõestusi ja näiteid.

Toon siinkohal ühe võimaluse. 

Praegusel ajal – aastal 2015, on üsna riskantne soovitada Venemaa teadlaste ja muidu uurijate uuringuid. Maailmas käib tohutu info ja relvade sõda. Käimas on järjekordne „venevastane“ kampaania. Läänepoolse elanikuna on mul lootusetu panna nooremaid inimesi kuulama vene teadlaste filme – Youtubest. Enamus noori ei valda vene keelt ja massipsühhoos ei lase venelasi ka uskuda. Kuid mina olen venelasi siiani usaldanud rohkem kui lääne propagandat. Lihtsalt tuleb vaadata ja kuulata korraga mõlemat poolt. Lahutada nende informatsioonist liigne maha ja siis saab juba parema pildi.

Kui kaks poisikest kaklevad, siis pole kumbki neist pailaps ega ka üdini kurjam. Mõlemad seisavad lihtsalt oma „õiguste“ eest (lihtsa inimese kannatuste hinnaga).

Teadlastel on aga tiba parem positsioon. Kui nad ei ole just marurahvuslased, siis tasub uurida loogilisi ja selgitavaid teooriaid.

Üks kummaline „müsteerium“ on mind huvitanud pikka aega. Peale seda kui ma käisin palju aastaid tagasi Egiptuse ringreisil ja nägin oma silmaga Suuri Püramiide, siis see müsteerium ei saanud ikkagi lahendust.

Egiptuse püramiidide näitel saakski kõige lihtsamini selgitada ajaloo võltsingute ja valetamiste kohta.

Kui ma koolis käisin, siis püramiidid mind eriti ei huvitanud. Isegi nende ehitamise võimalusi pidime koolis pähe õppima.

Nüüd hilisemal ajal ja ka Egiptuses kivikamakate käega katsumisel – ei suutnud ma giidi juttu kuidagi tõeks võtta.

Meile räägitakse, et Egiptuse aeg olla mõned tuhanded aastad enne meie ajaarvamise nullpunkti (kes oli Kristus. Millal tema elas – kui elas. Millal ta sündis ja kes oli see geniaalne tegelane, kes tõstis näpu püsti ja ütles: „Tänasest päevast alates hakkame me lugema päevi, aastaid ja aastatuhandeid“).

Ainult mõned tuhanded aastad ja siis ka veel paar tuhat aastat peale seda nullpunkti.

Istume nüüd korraks õues pingi peale ja vaatame sumedasse, suvisesse, kesköisesse tähistaevasse.

Meile räägitakse mingist seitsmest tuhandest aastast – JA ROHKEM EI MIDAGI.

Meile räägitakse, et millalgi tuli puu otsast ahv alla ja hakkas arenema. Ja esimesed märgid millal ahvist sai üsna haritud “loom“, ongi see Egiptuse või vana Sumeri aeg. Vahepealsest ajast me koolis ei saanud midagi teada.
Nüüd see arenenud ahv hakkas millalgi pronksist meislite ja puuhaamritega välja toksima mitmeid-kümneid miljoneid kiviplokke. Siis nad võtsid mõttesse need plokid laduda üksteise otsa ja kujutate ette – mitte nelja kanti, vaid üsna ideaalsesse püramidaalsesse hunnikusse. Ka see ei ole veel kõige uskumatum. Need plokid kaalusid mitmeid tonne, neid tõsteti kuni saja meetri kõrgusele, need toodi laevadega sadade kilomeetrite kauguselt ja – need olid nii täpseks lihvitud (millega), et praod nende plokkide vahel on olematud.

Istun uuesti pingi peale ja mõtlen oma inseneri haridusega – kuidas inimesed sellist jama usuvad.

Usutakse AINULT sellepärast, et selline jama on meie pähe aastatega sisse taotud.

On mitmeid filme ja raamatuid, kus kirjeldatakse kuidas neid võidi ehitada.

Näiteks vene geoloogia professori I.V.Davõdenko selgitus (väga paljude uurimuste tulemusel), et egiptlased või püramiidide ehitajad – oskasid juba siis betooni valada.

PÜRAMIIDIDE POLKID EI OLE LOODUSLIKUD KIVIMID, VAID KUNSTLIKUD.

Kuna see raamat ei ole kirjutatud eitajatele vaid uurivale-esoteerikule, siis siinkohal filmi link.

https://www.youtube.com/watch?v=4kpHqyYfEro

Teine huvitav teooria on ka selle kohta, et maailma ajalugu on kõvasti ümberkirjutatud ja tuhatkond aastat on juurde kirjutatud. Milleks kogu seda jama veel vaja oli, on ka kirjeldatud mitmetes filmides. Siinkohal mõned neist.

https://www.youtube.com/watch?v=BNYIIPkzdEE

https://www.youtube.com/watch?v=D0yKN8r0UXw

Kuna need tunduvad üsna pöörased ja esmapilgul uskumatud, siis pikemal uurimisel hakkavad need teooriad tunduma loogilised ja need selgitavad võimalike varjamiste põhjusi.

Kas võtta tõeks ka nende vene teadlaste jutte. Kes ei suuda neid võtta tõeks sõnasõnalt, siis pikemal vaatamisel võib tekkida ikkagi selline tunne, et mingi tõetera siin sees on.

Kui aga tekib vaatajas uskumine, et see võis nii olla, siis selgubki - enamus maailma ajalugu on vale, võltsing ja pettus.

Miks selline mastaapne pettus vajalik oli.

Kogu see petuskeem on vajalik selleks, et õigustada Piibliloo tõepärasust.

Egiptuse ja ka muud ajaloolased ei saa tunnistada inimeste olemasolu vanemana kui mõned tuhanded aastad enne Kristust vaid sellepärast, et araablased usuvad loomise algust alates 4000 aastat e.m.a.  Lihtsalt nende püha raamat ei lubagi uskuda, et midagi oli enne seda olemas.

Nii lihtne see ongi. Ei midagi müstilist. Selleks tuligi kogu ajalugu keskajal munkade poolt ümber kirjutada. Pluss veel ka see, et pidi varjama Lääne ja Ida omavahelisi arveteõiendamisi ja need arveteõiendamised kestavad siiamaani (mis selgitab ka seda, miks me ei saa lahti sellest igavesest sõdimisest tänapäeval).

Kui nüüd lisada siia veel iidsem ajalugu. Kadunud Atlantis, Maiade ja Inkade kultuuri kadumine, erinevate pärismaalaste kummalised kaljujoonistused, müüdid ja müstilised lood ning eeposed (kasvõi eestlaste Kalevipoeg, mis ei vasta absoluutselt materialist-realisti ettekujutusele „normaalse“ inimese raamatust).

https://www.youtube.com/watch?v=h6fh_ENI3KM

Teaduskirjandus, teaduslikud uurimused, teaduskonverentsid ja muud, sisaldavad tohutus koguses erinevaid teooriaid ajaloost ja inimese arengust ning enamuses neist püütakse kirjeldada, kuidas see võis olla palju reaalsemalt kui see, et – ahv tuli puu otsast alla ja hakkas matemaatilisi kujundeid kiviplokkidest tegema. 
Raamatutes, loengutes ja seminarides liigub väga erinevaid teooriaid inimese arengust ja on selliseid teooriaid, mis lähevad miljonitesse aastatesse e.m.a ( ja ka siis kõndisid arenenud ning targad inimesed – mitte puu otsast tulnud ahvid. Inimene pole mitte kunagi olnud puu otsast alla tulnud ahv. Mulle isiklikult meeldib seda rohkem uskuda).    

Päris huvitav on ka ehitusajalugu. Siia põimub üsna sujuvalt ka Vabamüürlaste teema. Kes teab, et vabad müürimehed ei olnudki alguses kohe „pahad“ tegelased. Nad olid tegelikult  ehitajad- müürsepad. Nende selts oli salajane ja nende teadmised anti edasi sellilt õpipoisile. Mis sellid ja õpipoisid selles salaseltsis praegu käivad, on omaette teema.  Need praegused tegelased selle seltsi ära kaaperdasid.

On üsna loogiline, iidsed vabamüürlased lõid oma salajase looži just selleks, et salajased ehitusteadmised ei satuks  iga inimese teadmisesse (kust need salajased teadmised aga päriselt pärit veel on).  

Kui  vaadata filme arhitektuuri arengust, siis selgub üsna kummaline tõsiasi. Gruusia president ehitas palee, üsna uue. See palee ja ka enamus teisi uhkeid hooneid, on ehitatud üsna samasuguse stiili järgi.

Peasissekäik kujutab endast nürinurkset  katusekonstruktsiooni, mis toetub massiivsetele sammastele.  Selliseid hooneid on ehitatud kõik need 6000-7000 aastat, alates vanast Egiptusest, Vanas - Roomas, Vanas –Kreekas, Euroopas, Ameerikas, Nõukogude ja Tsaari Venemaal (praktiliselt terve Peterburg, Ermitaaz ja nüüd ka Gruusias).

Tekib hulk küsimusi.

Miks peavad uhked hooned ja templid olema just sellise ehitusega.

Kuidas oli võimalik ehitada selliseid avaraid ruume ja pikki kandekonstruktsioone ning isegi koorikkupleid.

Kuidas oli võimalik valmistada sellise massiga ja sellise täpsusega kandvaid kivist poste (need postid meenutavad treitud detaile).  

Kuidas on võimalik selliseid kivikonstruktsioone valmistada käsitsi (ideaalsete mõõtmetega ja absoluutselt sarnastena nagu vormist võetuna).

Kuidas oli võimalik selliseid raskusi transportida pikkade vahemaade taha.

Kuidas oli võimalik valmistada kõiki neid, tonne kaaluvaid ehitusdetaile nii massiliselt.

Kuidas kõik need detailid tõsteti suurtesse kõrgustesse.

Kuidas kõik kivipostid suudeti poleerida läikiva pinnani.
Juba nende mõne ehituskavaluse varjamiseks pidi olema vastav salaühing.

Kui siia  lisada veel müstilisem teooria, et vaevalt kolmsada aastat tagasi käis Euroopast üle laastav tuumasõda, mis viis inimkonna oma arengus tagasi väga palju aastaid, siis on need faktid või teooriad  juba piisavalt „põrguliselt  esoteerilised“.

Miks tasuks selliseid teooriaid uurida, just nimelt uurida, mitte kinnisilmi uskuda.

Täiesti lootusetu on teada saada, mis on maailmas juhtunud aastate ja miljonite aastate jooksul (ainuke koht kust saaks enam-vähem õiget infot on Vatikani Suur Raamatukogu, millest meil pole aimugi ja sinna sisse ka inimesi ei lasta. Huvitav mida seal kõike lugeda saaks). 

Kui selguks, et murdosakenegi kogu sellest informatsioonist on õige – siis on igaühele selge, et vale ja võltsing on täitsa olemas ning sellisele valele põhineb kogu meie teadmine (saate aru – KOGU meile teadaolev elu, haridus, elukorraldus jne.).