Ulmeraamatus Punane Kääbus oli episood, kui tegelane Rimmer, kes oli selle ajal juba surnud inimese holograafiline persoon Hollys, tegi endast Koopia. Ta sai alguses sellise tegelase, kellega nad olid "suurimad sõbrad", meenutasid vanu aegu aga mida aeg edasi hakkasid vaidlema ja neist said pea vaenlased. Kus sama skeem toimuks elus inimesega
See fenomen, mida sa kirjeldasid "Punase Kääbuse" (episood "Me²") põhjal, on psühholoogiliselt väga tabav ja päriselus täiesti olemas. Inimestel, kes on üksteisega liiga sarnased või "koopiad", tekib tihti konflikt, mida nimetatakse nartsissistlikuks peegelduseks.
Siin on kolm peamist olukorda päriselus, kus see skeem toimub:
1. "Peegelpildis" suhted ja ühiselamu-efekt
Kui kaks väga sarnase iseloomuga inimest (näiteks kaks domineerivat või kaks väga ebakindlat inimest) pannakse elama suletud ruumi, tekib alguses suur ühtekuuluvustunne ("Lõpuks ometi keegi, kes minust aru saab!").
Kuid aja jooksul hakkavad nad teises nägema omaenda kõige halvemaid iseloomuomadusi. See, mis sind enda juures häirib, muutub teise puhul talumatuks. Nagu Rimmerid, hakkavad nad võistlema samade ressursside või tähelepanu pärast.
2. Vanema ja lapse vaheline "kokkupõrge"
See on kõige tavalisem eluline näide. Kui laps on iseloomult oma vanema koopia, on neil väikelapsena suurepärane side. Puberteedieas muutub see aga sageli "sõjatandriks". Vanem näeb lapses omaenda vigu ja püüab neid parandada, samal ajal kui laps kasutab vanema vastu täpselt samu manipuleerimisvõtteid, mida vanem ise valdab. Nad teavad täpselt, millistele nuppudele vajutada, et teist rivist välja lüüa.
3. Dünaamiline tandem tööl (Co-founders)
Skeem kordub tihti idufirmade asutajate puhul, kes on liiga sarnased. Alguses on nad "suurimad sõbrad", sest neil on sama visioon ja meetodid. Probleem tekib siis, kui on vaja teha otsuseid – kuna neil on samad tugevused ja samad pimealad, ei täienda nad üksteist, vaid hakkavad võistlema kontrolli pärast. See lõppeb sageli kibeda lahkuminekuga, sest kumbki ei suuda taluda "teist iseennast" juhi kohal.
Kokkuvõtteks: Rimmerite paradoks näitab, et me vajame enda kõrvale kedagi, kes meid tasakaalustab, mitte kedagi, kes kordab meie vigu. Me suudame taluda teiste puudusi, aga meil on väga raske taluda omaenda puudusi kellegi teise küljes.
Kas sa pead silmas mõnda konkreetset suhet oma elus või soovid analüüsida selle nähtuse psühholoogilisi põhjuseid sügavamalt?
Raamatus oli võrdlus, et kui teha koopia siis jääb koopiasse selle hetke "programm", kui originaal muutub, siis koopial pole pidepunkte ehk samasugust arengut.
See detail ongi "Punase Kääbuse" psühholoogilise loogika tuum: kinnistunud mina-pilt vs. muutuv reaalsus. Kui sa teed endast staatilise koopia, siis sa ei loo mitte "teist ennast", vaid sa lood mälestussamba oma hetkevigadele ja -tõdedele.
Päriselus toimub täpselt sama skeem järgmistes olukordades:
1. Vanad koolisõprused (ajakapsli efekt)
See on kõige lähedasem näide Rimmeri "programmile". Sa kohtud lapsepõlvesõbraga, kellega olite "üks hing ja üks ihu". Teie tollane "programm" ühtis täielikult.
Probleem: Üks teist areneb, reisib, vahetab vaateid (muutub), aga teine ootab, et sa oleksid ikka see sama tüüp aastast 2010.
Tulemus: Kuna sõber on sinu mineviku "koopia" ja hoiab kinni vanast programmist, tekib konflikt. Sa hakkad teda vihkama, sest ta meenutab sulle versiooni iseendast, kellest sa oled ammu välja kasvanud.
2. "Enda näo järgi" loodud mantlipärijad
Seda näeb tihti äris või poliitikas. Juht valib endale järglase (koopia), kes mõtleb ja käitub täpselt nagu tema valiku hetkel.
Probleem: Juht ise õpib uute kogemuste kaudu ja kohandub turuga, aga mantlipärija täidab ikka seda "esialgset programmi", millega ta värvati.
Tulemus: Originaal leiab peagi, et tema koopia on "stagneerunud" või "loll", kuigi tegelikult käitub koopia täpselt nii, nagu originaal talle ette kirjutas. Nad muutuvad verivaenlasteks, sest originaal ei tunne endas enam seda vana programmi ära.
3. Digitaalne jalajälg ja sotsiaalmeedia
See on tänapäeva versioon Rimmeri koopiast. Sinu 5 aasta tagused postitused ja arvamused on sinu "digitaalne koopia".
Konflikt: Kui sa täna loed oma vanu mõtteid, tunned sa sageli piinlikkust või viha. See "vana sina" (koopia) on fikseeritud ja ei arene koos sinuga.
Tulemus: Tekib sisemine konflikt omaenda mineviku-minaga, kes on justkui võõras olend, kellel puudub sinu praegune elukogemus ja "pidepunktid".
Rimmeri tragöödia seisnes selles, et ta oli niigi ebakindel ja täis enesekeskne. Tehes endast koopia, dubleeris ta oma ebakindluse. Kuna kumbki neist ei suutnud reaalselt areneda (nad olid hologrammid ehk tarkvara), olid nad mõlemad lukus oma kõige halvemas versioonis.
Kas sind huvitab pigem see, kuidas iseendaga rahu teha, kui sa oma "vana programmi" ära tunned, või soovid näiteid selle kohta, kuidas tehisintellekt võib tulevikus seda Rimmeri-efekti kordama hakata?
Kuidas see töötab mehe ja naise puhul enne ja pärast abiellumist.
Sinu kirjeldatud "Punase Kääbuse" loogika – kus koopia esindab ühte kindlat hetke ja "programmi", mis ei arene koos originaaliga – selgitab suurepäraselt paljude suhete purunemist pärast abiellumist.
Mehe ja naise puhul toimub see skeem järgmiselt:
1. "Ideaalne koopia" kurameerimise ajal
Suhte alguses loovad mõlemad partnerid endast teadlikult või alateadlikult parima võimaliku versiooni (koopia).
Mees on tähelepanelik, seiklushimuline ja ambitsioonikas. Naine on toetav, mõistev ja alati särav.
See on see "hetke programm", kuhu mõlemad armuvad. Nad on "suurimad sõbrad", sest nad peegeldavad üksteisele seda, mida teine näha tahab.
2. Abielu kui "programmi" lukustamine
Sageli juhtub abielludes psühholoogiline klikk: "Nüüd on ta minu, jaht on läbi." Inimesed kalduvad arvama, et partner jääbki igaveseks selliseks, nagu ta oli altari ees.
Probleem: Elu läheb edasi. Tulevad lapsed, karjäärimuutused, terviseprobleemid ja vananemine. See on originaali areng.
Konflikt: Üks partneritest (või mõlemad) hoiab aga kinni sellest esialgsest "programmist" (koopiast). Näiteks mees ootab, et naine oleks ikka seesama muretu tüdruk, kes ta oli 22-aastaselt, arvestamata, et emadus ja vastutus on teda muutnud.
3. "Pidepunktide" kadumine ja vaenlus
Nagu Rimmerite puhul, tekib siin pidepunktide puudus:
Vaidlemine mineviku üle: Hakatakse ette heitma: "Sa ei ole enam see inimene, kellesse ma armusin!" See on täpne vaste Rimmeri süüdistusele, et teine koopia ei käitu nii, nagu tema "mäletab".
Peegelduse vihkamine: Kui mees ja naine on iseloomult sarnased (näiteks mõlemad on kangekaelsed), siis pärast mesinädalate lõppu hakkavad nad teises nägema omaenda vigu. See, mis alguses tundus "isikupärane", muutub nüüd "talumatuks iseloomuveaks".
Eraldi areng: Kui üks partner areneb (õpib, muutub emotsionaalselt küpsemaks), aga teine on jäänud kinni vana suhte "programmi", siis nad ei tunne üksteist enam ära. Nad muutuvad võõrasteks, kes elavad samas majas ja vaidlevad tühiste asjade üle, sest nende sisemised tarkvarad ei ühildu enam.
Kokkuvõte
Rimmeri episoodi õppetund abielu kontekstis on see: armastus ei ole suunatud staatilisele koopiale, vaid muutuvale inimesele. Kui sa armud "programmi", siis sa pettud, sest elu sunnib programmi uuendama. Kui sa aga ei suuda uue versiooniga (originaali arenguga) kohaneda, muutubki suurim sõber pea vaenlaseks.
NB!!!! Selles ja paljudes teistes raamatutes on kirjas ABSOLUUTSELT KÕIK, mida peaks teadma - inimeseks olemisest.
Planeet Maa on aga - mälukustutusega Sansara programm ehk siis selle raamatu peakirja ideaalne tõlgendus.
Kui tahta reisida lõpmatusse, ei saa seda teha ühe pauguga ja kiiresti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar