MEIE AJU EI OLE MEIE AJULE JÕUKOHANE.

- Kui te ikkagi kirjutaksite  teadus-fiktsiooni romaani, millise teema  valiksite? 

- Loomulikult intellekti kohta! Mis võiks olla salapärasem ja huvitavam? Muide, nad küsitlesid hiljuti Ameerika teadlast, kes oli juba ammu alustanud maaväliste tsivilisatsioonide uurimist. Ta ütles asja, mis mind rabas: on täiesti võimalik, et maaväliste tsivilisatsioonide signaalid lendavad meie ümber - meil lihtsalt ei ole neid vahendeid, millega võiks neid kinni püüda ja neid dešifreerida. Selleks, et seda saavutada, peab omama ühtset koodi.
Või teine ​​"ohtlik" teema - ekstrasensoorne võimekus ja telepaatia. Ainult loll vaidlustaks nende olemasolu.

Ja intuitsioon, arusaamad? Meil pole aimugi, mis see on. Seista poseerides ja öelda, et seda pole on - lihtsalt jama. Aga mida sellega teha? Kaasaegse teaduse meetodid ei sobi. Kuna teadus eeldab tingimata kolme asja: tõendatavust, korratavust ja statistilist usaldust. Oletame, et sul on mõned faktid, oled neid kirjeldanud, avaldanud tõsises teaduslikus väljaandes, kuid, mingi Guadeloupest pärit Michael Dorfinid peaks saama neid korrata ja saama sama tulemuse. Mängu reeglid on sellised. Ja siin me räägime ühest nähtusest, mida me ei suuda kuidagi mõista. Mis kordumine -  arusaamises? 

- Kujutage ette, et teie naaber trepikojas on neandertallane. 

- Paar aastat tagasi kõndisin Mariinski teatrist mööda ja nägin elavat neandertali meest. Ta oli riietatud nagu meie, tal on suur otsaesine, suured hirmutavad kulmud. Veelgi enam, ta oli viljakas, sest ta kõndis jalutuskäruga koos kahe lapsega. Nii et nad on tõesti meie seas. 

- Kas aju ja hing on ühendatud? 

- Kõigepealt peate mõistma, mis hing on. Asjaolu, et ta "lahkub" bioloogilise surmaga (see tähendab aju surma.) - siis pole midagi enamat rääkida. Mõned arutud kaaluvad keha surma hetkel ja neli sekundit hiljem ning teatavad, et neil puudub kolm grammi ja et see on väidetavalt hing. Aga see on loba vanematele naistele. Teadus ei saa selle kohta midagi öelda. 

- Kas on võimalik aju üle koormata? Selle koormus ju kasvab. 

- Võib-olla jah. Või mitte. Kuna meie ja robootika vahel on tegevuse ümberjaotamine: juba praegu teevad paljusid asju meie eest seadmed. Analüütikute sõnul vabastatakse viie aasta jooksul metsik arv inimesi, kellel ei ole töökohta, sest robotid teenindavad kõiki tehaseid. Riigid maksavad sellele töötute armeele, et nad nälga ei sureks.
Aga mida inimesed, kellel pole midagi teha, tegema hakkavad? Rääkides asjaolust, et nad kõik saavad luuletajateks või kunstnikeks ajab mind naerma: ma ei näe inimeste seas, kellel ei ole tegevust, eriti palju Leonardosi ja Einsteine.

Pigem nad joovad viina, võtavad narkootikume ja tapavad üksteist. California koduperenaised, kellel on palju raha, on peaaegu kõik alkohoolikud. Pärast pediküüri, basseini ja kuulujutte sõpradega, nad mingil põhjusel ei lähe haigete eest hoolitsema ega istu Schopenhauerit lugema. Nad sukelduvad hoopis viskisse, see on nende tähelepanu keskpunktis.Kuigi nüüd võib selline väljavaade tunduda meile ebareaalsena, kuid juhtub see kindlasti. Ja inimesed lihtsalt ei tea, mida teha vaba ajaga: nad on halvasti arenenud. Selle muutmiseks tuleb muuta haridust ja kasvatust. 

- Te ütlesite kord, et teile ei meeldi psühhoterapeudid, kuid see on ka viis endast teada saada? 

- „Kui ma neid ei vaja, ei tähenda see sugugi, et teised neid ei vaja: massiliselt inimesi ei suuda endaga toime tulla. On teada, selleks et te sisemiselt ei puruneks, peate väljarääkima.  Selleks on olemas pihiisad, sõbrannad ja psühhoterapeudid. Puupind, kui seda ei eemaldata õigeaegselt, tekitab tõsise veremürgistuse.  Inimesed, kes on vaiksed ja hoiavad kõike iseeneses, ei ole mitte ainult tõsise psühholoogilise või isegi psühhiaatrilise riski all, vaid ka somaatika ohus. Iga professionaal nõustub minuga: kõik algab maohaavandiga. Organism on üks - nii psüühika kui ka keha. Muideks, paljud inimesed arvavad, et olen psühholoog. Jah  mul on selles ametis palju sõpru ja kolleege. Aga keda ma ei saa sallida, need  on psühhoanalüütikud. Ma ühinen Nabokoviga, kes isegi ei nimetanud Freudi nime, vaid kutsus teda - "see Viini šharlatan." Ma olen temaga nõus - ta ajas segi inimkonna pead terve sajandi. 

- Kas küpsed inimesed mõistavad oma intuitsiooni, aga mõistus ja küpsus ei ole mingil moel seotud. Näiteks see, mida inimene arvab intuitsiooniks võib olla triviaalne ärevus. 

- Oluline on hoolikalt kuulata oma tundeid. Isegi need, kes pidevalt avalikult esinevad, vastavad küsimusele: "Kas te närveerite?" - peaaegu alati: "Jah, ma närveerin". Mitu aastat tagasi kohtusin Saksamaal toimunud konverentsil kuulsa teadlase Karl Pribramiga. Ausalt öeldes olin kindel, et see neurofüsioloogia klassik suri juba ammu ...  Aga ta osutus mitte ainult elavaks, vaid erakordselt rõõmsaks, päevitunud mees punase kampsuniga, järjekordse noore naisega.  Hommikuti oli hommikusöök koos ja kui ma otsustasin temalt küsida olulist professionaalset küsimust, katkestas ta: „Tatjana, pärast minu loengut! Ma olen kohutavalt närvis! ”Siis ma mõtlesin: ma pean lahkuma! Kui Pribram ise on enne esitust närvis, siis peavad kõik teised ronima urgu ja oma suu kinni hoidma.

Fakt: Terve mõistuse ja terava mäluga inimene närveerib. Kui ta on nii hull, et ta on iseendas täiesti kindel, siis karistab teda loodus: ta unustab midagi, kaotab mõtlemise keele või "kaotab Drive-i". Drive on väga oluline sõna. Ma ei oska ennustada, kas loeng on edukas, kuigi mul on palju kogemusi. Kõhutunde järgi ma tean, mida ma ütlen, ma võin loengut lugeda kasvõi  narkoosi all aga noh, mõnikord ei lähe loeng üleüldse - ei ole Drive-i. Mõnikord on aga nii keeruline teema, et ma ise ei tea, kuidas seda esitada - ja mõte lendab, särab! Ma ise näen, kuidas see särab - ja kõik näevad! Kuidas see välja tuleb? 

Me oleme sattunud teist tüüpi tsivilisatsiooni. Kõik ei ole seda veel mõistnud, kuid see ei muuda asja, sest me oleme juba selles.
On juba lapsi, kes on sündinud digitaalajastusse ja need on juba teised lapsed. Juba praegu on maailm, mida üldse ei reguleerita nii nagu varem, ja me peame mõistma, kuidas selles elada.
Küsimus ei ole progressis - kui me sõitsime kitse või eesli seljas, siis sõitsime hobusel ja nüüd autoga. See pole nii.

Fakt on see, et see on ebastabiilne maailm, mis muutub iga sekundi järel ja ma ei ole kindel, et meil on selle üle kontroll. 

Meie oleme - meie aju. Ta määrab, kuidas me elame, kuidas meie ühiskond on korraldatud, nii et me peaksime temaga tuttavad olema. Mul ei ole illusioone, et saaksime kontrollida seda, mis selles toimub. Aga kui me isegi suudame väikest taset kontrollida, siis me peame seda tegema. Sest muidu leiame end kummalises olukorras, kui me ei mõista, kes on majas peremees. 

Sõna "teadvus" on murettekitav. Hoolimata asjaolust, et on olemas tuhandeid tema määratlusi, ei ole tegelikult kokkulepet selle kohta, mida pidada teadvuseks - pole üldse olemas. Sellel teemal on suur hulk arvamusi. Mõned usuvad, et teadvust on -  kõik mis on elus, isegi põlve-slipper. Ja näiteks budistid usuvad, et teadvus on universum. Selle tohutu skaala teine ​​poolus on: teadvus-teadlikkus on refleks. See tähendab, et teadvus on inimesed. Kui me oleme aga nii snoobid, et me usume, et ainult meil on teadvus, siis tekib küsimus: kas lapsed on inimesed? Lõppude lõpuks on nad võimelised mõnda aega mõtisklema. Jah, ja 90 protsenti maailma elanikkonnast ei küpse kunagi võimeni hinnata oma tegevust. Nad elavad nagu põldosjad. Mida sellega teha? 

Sel hetkel, kui kunstlik intelligentsus -tehisintellekt hakkab omama teadvust, kui ta otsustab, et ta on inimene, siis - hüvasti, head ööd kõigile! Me kaotasime kontrolli oma maailma üle. Aga kuidas teha kindlaks teadvuse olemasolu? Isegi kõige keerulisemas fantaasias ei mahu pähe, kuidas seda teha. Miks sa arvad, et ma ei ole programm? Teil pole tõendeid ja mitte kunagi ei saa olemagi.

Progressi paradoks on see, et maailm on muutumas väga ohtlikuks ja samal ajal on selles maailmas tohutu hulk  võimalusi. Kuid võimaluste eest makstake absoluutse läbipaistvusega. 

Me elame mitte ainult materiaalses maailmas, vaid ka sümboolses maailmas, mida me ise loome. See maailm on ehk isegi olulisem kui materiaalne. Sõjad ei pruugi tingimata liikuda riigist riiki, nad võivad minna usu juurde. Meil on palju sümboolseid keeli - verbaalsest kuni matemaatika, muusika ja keha keeleni. Muusika ja matemaatika on kõige häirivamad, sest see ei ole üldse selge, mis need on. 

Aju on kõige keerulisem neurovõrk. Neuroühenduste lahtiharutamisel selgub, et need on üle 2,8 miljoni kilomeetri pikad. See vahemaa on piisav, et lennata ümber Maa 68 korda või seitse pikkust Kuuni. Aju ei ole meie ajule jõukohane, me ei saa selle süsteemiga toime tulla. Superkompuuter on sellega võrreldes  naljanumber. 

Normaalsus-Norm on mingi kummaline, keskmine, olemasoluks mõistetamatu mõiste. Samm paremale annab madala intelligentsusega inimese.  Sammu vasakule, annab geeniuse, ja see on ükskõik mis, kuid see pole norm. Seega ausalt öeldes on geenius patoloogia. Aga kas me oleme valmis sellest loobuma? Kui, siis suletakse ruumi uks, mida nimetatakse "inimlikuks tsivilisatsiooniks". 

Me elame voolavas, ebastabiilses, ülikiirses, hübriidses, vilkuvas maailmas. Ja see maailm ei ole enam inimlik, see pole meie jaoks. 

Muud inimeste kastid:

Mängud genoomiga muidugi jätkuvad. Maailma Tervishoiuorganisatsioon ja teised organisatsioonid võivad keelata niipalju kui nad tahavad. Kuid teaduse ajalugu ei tea näiteid, kui midagi oleks suudetud keelata. Ja tekivad inimesed, ja see saab olema juba lähi​​päevil, kes ütlevad - ma tahan, et mulle sünniks tüdruk, kelle IQ oleks 280, mida ei saa olla sellise taljega inimestel. Mida me selle suhtes teeme? Ilmub teistsuguste inimeste kast. Ma hirmutan! Ja see ei ole loominguline väljamõeldis. See on väga reaalne seis. 

Või on võimalik sisestada pähe kiip, et suurendada protsesside voogu ajus ja lisada mälu. Ma tean meeskondi, kes seda arendavad. See on juba reaalsus. See ei ole homme. See on täna. Kujutage ette: kiip sisestatakse - kas see on sama isik, kes oli enne, ja on pärast? Ja keegi ei saa temaga konkureerida! Sa ei saa selle tehisvõimuga konkureerida. Võimatu. Siis, need, kellel on kiibid, panevad meid kõiki "pikali"?  See oli siis kastide teema. Eetilised standardid tuleb läbi vaadata. 

Inimesed peavad töötama peaga, see säästab aju. Mida rohkem see on sisse lülitatud, seda kauem see säilib.

Natalia Behtereva kirjutas veidi enne lahkumist "paremasse maailma",  teadustöö "Targad elavad kaua". 

Tatyana Chernigovskaya. Tekst erinevatest intervjuudest tema Facebooki lehelt.

https://www.youtube.com/watch?v=dWLOqqIxpPQ

Vene keel pole mu emakeel ja ma arvan, et tõlge sai nii - enamvähem.