MIDA ME IKKAGI SÖÖME.

Ma ühes kirjatükis juba ütlesin, et: Alternatiiv olla ei ole eriti lihtne.

 Tervisest ikka räägitakse ja mitte vähe, kuid ikka tuleb vahest midagi sellist, mida ma pole põhjani taibanud ja isegi mõelnud kui hull on praegune aeg.

Paar sõpra saatsid mulle ühe filmi vähist ja geneetilistes muundamistest.  

https://www.youtube.com/watch?v=ADTnIj0vH0k&feature=share 

Paar päeva hiljem leidsin ise vene telekanalilt Orsent TV filmi parasiitidest ja bakteritest - „Borba za telo (võitlus keha eest).

Nagu sellest veel vähe oleks, pidin minema toiduhügieeni koolitusele.

Terve koolituse aja ma mõtlesin ja imestasin, et kuhu ma olen sattunud – esoteerika loengusse. Tervise hügieen - pole kõigi inimeste jaoks ehk seega esoteerika (sanskriti keelest: esoteerika – mitte kõigi jaoks).

Loengu pidaja oli teadlane ja Eesti kõige kõvem toidu ja bakterite uurija.

Ma olen ka varem kohanud analoogilist fenomeni. Kui mingit „uulumuulu“ juttu räägib „Telegram“, siis seal all tihti kommentaarid: mida te suitsetate või mis „aineid“ tarbite.

Kui mingit „alternatiivi“ räägib aga teadlase moodi inimene, siis ei imesta keegi mitte midagi.

Sama on näiteks ka ajalooga. Kui sama juttu räägin mina, siis ma ajavat ulmet, kui aga giid räägib, et Apollo käis suveti Hüperboreal ja minu küsimuse peale, et kuda ta Kreekast sinna sai, sain vastuseks: „Ei tea, Jumalate värk.“ 

Ka sellesse loosse panen mõne teadlase sellise uulumuulu.

Räägime siis tervisest, kuigi tervisest tuleb juttu peaaegu kõige vähem.

Sirvin konspekti ja panen järjest mõtteid.

Inimene, ilmselt ka mina, arvab, et toiduhügieen on eelkõige vajalik selle jaoks, et tagada inimese tervis.

Aga vot, aga on hoopis midagi muud, mida eelistatakse.

Kui ma palkmajade tootmises töötasin, siis ka seal (ehituses) on sama – „seadus“, et seadust tegelikult ei olegi olemas.

Ei ole olemas ehitusseadust. Imestate, et mille alusel siis ehitatakse – hea ehitustava järgi. Mis loom see veel on?  Lihtsustatult öeldes on nii, et igamees ehitab erinevaid sõlmi, erinevate variantidega – nii nagu aegade algusest on tehtud ja katse-eksituse meetodiga natuke teaduslikumaks tehtuna. Põhitingimus on, et: seisaks kuidagi püsti, mitu aastat – see pole tähtis ja inimesed selle ehituse alla ei jääks (aaa, odav peaks ka olema).

Ka toiduainete tööstuses pole seadust. Seaduse punkte muidugi on ja mitte vähe, kuid pole ühte süsteemi, millele peaks vastama kõik nõuded.

Ka siis on: Head tootmis- ja hügieenitavad.

Kuna seadust pole, siis on määrus/määrused.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded ütleb, et:

·        Toitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu:

·        Ohutuks ei saa pidada toitu, mis on:

1.     Tervisele kahjulik;

2.     Inimtoiduks kõlbmatu.

Eesti Vabariigi Toiduseadus sätestab, et turule viidav toit peab olema ohutu inimese tervisele ning vastama õigusaktides sätestatud muudele nõuetele.

Tundub nagu korras olema ja mis siin kummalist on?

TOIT PEAB OLEMA OHUTU ja kõik.

Tervislikkusest ei räägi mitte ükski määrus ega säte. Hullem veel.

Käitleja (ehk siis edasimüüja ja lõpptoote pakkuja) peab jälgima pakendil või saatedokumendil märgitud säilitamisnõudeid, mille määrab toidu töötleja, sealhulgas valmistaja või pakendaja kestvuskatsete või valdkonna eest vastutava ministri poolt kehtestatud toidu säilitamisnõuete alusel.

Mida see nüüd siis tähendas. Aga sama mis ka ehituses. Tehas teeb empiiriliste või siis katse-eksituse meetodil pistelisi mõõtmisi ja koostab ise säilimisaja.

See tähendab seda, et:

1.     Toit töödeldakse võimalikult selliseks, et säiliks hästi kaua (on odav).

2.     Tootjal ei tekiks mingeid riske, et toode tema enda poolt määratud aja jooksul ei rikneks.

See tähendab, et toit mis meil prügikasti visatakse – ei pruugi üldse riknenud ollagi ja muutuks RIKNEMISKÕLBMATUKS hoopis hiljem.

Sealjuures on tehased juba nii teadlikud, et kuigi see toode on pikemalt säilitatav, nad panevad lühema aja (on teadlikke inimesi, kes ei osta pika säilivusega tooteid). Vot nii!

Seega, poest ostetav toit on OHUTU.

Mida me aga siis ostame ja kas see on ka TERVISLIK.

Ma ei hakka lisama siia eriti palju märksõnu, iga teadlik inimene võib omas peas neid juurde lisada. Suurte temperatuuridega OHUTUKS tehtud „mass“, subproduktid, lisa säilitusained, olematud vitamiinid, mineraalidest tühjad põllud jne.  

On ka üks ilus mõte: Müügistrateegia versus toiduohutuse strateegia.

Toiduainetetööstuse põhieesmärgiks on varustada tarbijaid kvaliteetsete toodetega, mis on ohutud ja tervislikud.

·        Ohutus ei ole läbirääkimiste teema, vaid eeltingimus e. toidu ohutuse üle ei vaielda.

·        Tootja vastutab ohutu toidu tootmise eest.

Ridade vahelt oskate lugeda.  Müügi strateegia on eespool ja tervislikkusest polegi juttu (paljas sõnakõlks).

Toidukäitleja (tootjast järgmine lüli) vastutus.

Demonstreerida, et kogu kõlblikkusaja jooksul vastab toit mikrobioloogilistele ohutuskriteeriumitele (määrus EÜ nr 2073/2005).

·        Luua riskipõhine proovide võtmise ja analüüsimise plaan.

·        Jälgida ja hinnata ohutuse ja kvaliteedi suundumusi.

Ausalt öeldes ma ei viitsi seda isegi kommenteerida. Vaid – mis see RISK veel on: OHU REALISEERUMISE TÕENÄOSUS.

Ühesõnaga.

Toit ei ole terviseks ega elamiseks, vaid tõenäosus, et minuga jumala eest midagi ei juhtuks kui ma poest midagi ostan või väljas söömas käin. Kõik!!! 

 AGA.  See pole veel kõik, nüüd tuleb minu „töötlus“ teemast.

Ma olen tihtipeale mõelnud kõiki neid tarkusi, tervislikest eluviisidest ja toitumisest kuulates, et – mul on kahju oma lastelastest, kui kõik nii edasi läheb.

Peale selle „tootmise“, puhastatakse ja desinfitseeritakse ruume ja masinaid ning tehastel pole isegi mingit kohustus selle pesuveega midagi peale hakata. Pesuvee ja bakteritega on aga üks tõsine jama veel.

Bakterid suhtlevad omavahel (see oli üsna esoteeriline jutt juba) ja teevad üksteisega koostööd, muteeruvad omavahel ja mida kõike veel.

Seega on meil kogu aeg aina ja uued bakterid. Baktereid ja parasiite meie kehas ei saa kunagi võita ja ei peagi, sest meie kehas olla neid kolm-neli kilo ja kui need hukata, sureme ka ise momentaalselt.

Inimese kehas ja kehal on võrreldes keharakkudega vähemalt kümme korda rohkem bakterirakke.

 Inimese naha pinna igal ruutsentimeetril on keskmiselt ligikaudu 100 000 bakterit.

Bakterid paljunevad pooldumise teel ning optimaalsetes tingimustes, juhul kui generatsiooni- ehk pooldumise aeg on nt 15 minutit, võib ühest bakterirakust tekkida kuue tunni jooksu 16 miljonit bakterirakku.

Üks teelusikatäis  mulda sisaldab rohkem kui miljard mikroorganismi jne. jne.   

Hea on kui pesuained oleks looduses lagunevad aga kesse neid katseidki teeb, ilus jutt enamasti. Seda vett meie lapselapsed ja ka meie peame tulevikus jooma.

Kui siia lisad geneetilised muudatused, siis läheb asi pööraseks.

On inimesi kes arvavad, et maal elades saavad seal inimesed midagi puhtamat. Vaevalt, kui siis õige väheke.

Seemned (ühekordsed), taevast ja tossutorudest tulev saaste. Kes meist ikka enam „lisaaineteta“ liha kodus kasvatab (neid ei või ju kodus töödeldagi).

Veganitel pole ka miskit paremat, kui siis üks kemikaalide kontsentreeritus vähem, mis lihasse tekib. Taimses/toores on aga vähemalt vitamiine ja „elusädet“.

Kus see pöörasus aga on?

Paljudel ja ka mul on soov – hoida oma keha puhtana ja ka lisaks puhastada, kuid… 

See võib osutuda surmavalt ohtlikuks, sest siis tuleb kogu aeg tarbida võimalikult puhtaid toiduaineid. Niipea kui mõne saastatuma saad, on jama majas. Mis teha?

Ma olen kuulnud ühte teooriat (on see  tõsi?). Esmalt olid inimesed – lihasööjad (O veregrupp) – kelle maos on rohkem hapet. Teraviljade kasvatamisel tekkisid uued veregrupid A ja B, ning üsna hiljuti kui söögilaud läks (ebanormaalselt) rikkamaks, tekitas keha uue veregrupi AB.

Äkki juhtub lastelastega sama teema ja tekib - C veregrupp ja nemad on siis võimelised isegi plastmassi läbi seedima, nagu mõned bakterid juba tänapäeva ümbertöötlusjaamades. Ehk polegi vaja emakese Maa ning lastelaste pärast muretseda ja nad saavad ise hakkama.

Kuid neist filmidestki kõlas läbi, et ainus võimalus kogu selle saastaga toime tulla on - immuunsüsteemi tugevdamine.

Kuidas seda aga saavutada on uurimise ja katsetamise teema ning neid loenguid korraldatakse Eestiski üsna palju, sest isegi koolituselt käis läbi mõte.

Tugev immuunsüsteem tagab vähese riski ja isegi nakatumisel salmonellaga.

Ikkagi jäävad üle vaid mõned variandid.

Soovitused.

1.     Süüa kõike seda, mida sõid meie esivanemad (filmist mõte).

2.     Süüa seda mis sobib ja kasvab meie ümber.

3.     Tarbida lisaks toidulisandeid (puhtaid, looduslikke ja neid on kahjuks vähe, ning mida neist ka ei räägitaks).

4.     Süüa rohkelt toorest, mis siis kui ka need on mürgitatud (mürgitamata tooteid on nagunii vähe), sest need sisaldavad veel mingeidki vitamiine ja mineraale. Neis on päikese energiat ehk elusädet.

5.     Mahe toode ei pruugi olla täiesti puhas, kuid poest ostetud ei ole seda mitte. Kallima toidu ostmine kompenseerib hilisemad ravikulud ja ka surma.

6.     Juua kraanivett. Eesti on ainus maa, kus lennujaamas on reklaam, et – parim vesi tuleb kraanist. Mitte uskuda giidi juttu, et juua vaid pudelivett (seisnud, „OHUTU“ ja plastpudelite tootmise jääkidega – killer, mitte cooler), sest ma kohe küsin sellise käest, et – millega pestakse meie toidunõud – pudeliveega või?  Välismaal saab iga inimene kohaliku bakteri ja mida kiiremini inimene selle saab ja kui tugev on tema immuunsüsteem, seda vähem on kõht valla (olen joonud ja näed elan veel !!!). Meenutame Müük versus Toiduohutus (kasulikkusest ei räägigi).

7.     Võimalikult vähe pesta käsi ja keha igasuguste keemiliste ainetega (võimalikult palju vaid seebiga – nt.  72% lisega, oh-jah aga kesse viitsib!).

8.     Mitte käia väga tihti basseinis, kloor tapab keha peal olevad bakterid, mikroained on naha kaitseks. Hambapasta on „keeruline teema“ (fluor).

9.     Kõik keskturule !!! (seal on mingigi lootus veel), ise teha lihast ning muust sööki ja võimalikult vähe pakendatud OHUTUID (tootjale) tooteid.

10.   Suvel ahmata sisse kõike, mis kodumaal kasvab ja võimalikult vanaisade moodi (porgand hõlma vastu puhtaks ja suhu – imm. süsteemil harjutamist).  

11.    Kui võimalik, leida ÕIGEID SEEMNEID (aga kust?).

12.    Regulaarne – keha puhastus (ise leiad googlist variante), abiks ikka kui natuke sisemisi bakterite ja parasiitide kooslusi raputada (kui ma poleks aastaid teinud, siis oleks juba paar meetrit maapinnast all pool).

13.   Välismaal reisides (lõunamaades) süüa kõike head ja toorest, mida seal saab. Keha on seal valmis sööma selles kliimavöötmes kasvavaid vilju, sest bakter juba sees.

14.   Ärge kunagi uskuge, et tervis tuleb vaid õigest toitumisest,  ja ärge kunagi uskuge, et keha saab korda vaid õige mõtlemisega (riistvara ja tarkvara hooldusi on mõlemat vaja).

 Noh ja nii edasi.

MAAILMAS ON VAID ÜKS „HAIGUS“ – SEE ON – TEADMATUS.

(Mõte loengust – inimene kahtleb selle üle, mida ta ei tea).  

NB! Lihtsalt üks info, millega ma ei mõista midagi peale hakata.

Haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse (CDC) andmetel kannatas USA-s aastal 2013;

·        48 miljonit inimest toidust tingitud tervisehäda, kellest 127 000 hospitaliseeriti ning esines üle 3000 surmajuhtumi.

·        Haiguste põhjustajatena suudeti identifitseerida 31 erinevat toidupatogeeni ning enamikel juhtudel jäi põhjus kindlaks tegemata !!!!!!

·        Toidust tingitud haigusjuhtumi keskmiseks maksumuseks oli 1626 USD.

·        Kõikide toidupõhiste haiguste maksumuseks USA-s oli 77.7 miljardit USD.