RUUDUKUJULISE KUU PRINTSIIP.

RUUDUKUJULISE KUU PRINTSIIP.  

Ma ei tea kui paljud teist on lugenud seda ajakirja, kuid mulle on see ainuke ajakiri mida ma poest igal kuul otsin.  Ajakiri - „Müstilised faktid“. 

Kui tõesed need faktid tegelikult on – me ei tea seda, kuid tänapäeval on hea see, et kõike saab googeldada või ise kohapeal vaatamas käia. Viimases ajakirjas oli vahva artikkel, millest ma trükin siia osa.

 

Probleemi olemus.

Meie päevil on massiteadvuse psühholoogiat küllaltki hästi uuritud ning see lubab väga efektiivselt inimestega manipuleerida, levitada teatud paradigmasid ja tõsta need vääramatu tõe auastmesse.  Kujutage ette, et kõikidel telekanalitel teatatakse äkki sensatsioonilisest avastusest; Maa kaaslane Kuu on tegelikult … ruudukujuline. See tähendab kuubikujuline. Ümmargusena tundub see päikesekiirte peegelduse eripära tõttu, nende murdumisel atmosfääris, kuubi pöördenurga tõttu jne. Teaduslikud väljaanded täituvad artiklitega ja võltsfotodega kuubist, millele on kaevatud kraatrid. Esinevad autoriteetsed astronoomid, professorid, akadeemikud. Informatsioonilaine katab kogu maakera.  Kuskil peale miljonilist kordust: „Kuu – on kuubikujuline!“, võib-olla ka varem, peavad inimesed seda kinnitust millekski tavaliseks, iseenesest mõistetavaks ning lõppude-lõpuks puhtaks tõeks. Nii nagu kunagi peeti Maad lamedaks ainult seetõttu, et „kõik räägivad sellest“. Miks räägivad, kas silmad petavad neid? Aga sellepärast, et palju kergem on elada, kasutades valmis teese ja kontseptsioone, mida ümberringi kasutatakse.

Rahvamassist mitte eralduda, olla kõigi jaoks oma, mitte aga mingisugune veidrik või „valge vares“. Võõraste hulka satuvad need vähesed „ebanormaalsed“, kes teatavad, et televiisoris aetakse jama, ruudukujulisi planeete ei ole olemas, need ei saanud põhimõtteliselt selliseks formeeruda ning, et inimesi lollitatakse.  

….  (vahepeal on veel huvitavat teksti) …  

Mida nüüd teha.

Kogemustest õppinud uurijad saavad suurepäraselt aru, et milliseid tõendeid nad ka ei leiaks, kui ilmekad oleksid nende faktid, miski ei suuda vastu pidada laimamise ja pilgete laviinile.

Mida peaksid uurijad tegema?

Miljardeid skeptikuid ei ole võimalik ümber veenda. Nad ei vabane stereotüüpidest isegi siis, kui maaväline kosmoselaev nende nina ees maandub. Leiavad, et nendest said illusiooni ja lollitamise ohvrid. Tõestada neile midagi on mõttetu. See on sama, kui pilvi lehvikuga laiali ajada. Parem on hoida lehvik (soovitavalt mitu tükki) palavateks suvepäevadeks.

Tuleb koguda fakte, visuaalseid materjale, vahetada informatsiooni nende väheste mõttekaaslastega, kes on võimelised mõtlema väljaspool stereotüüpide raame.

Tegeleda teadusega teaduse pärast, mitte ennast reklaamides.

Säilitada hoolikalt terasid, mis on leitud umbrohu vahelt.

Kui Ufo fenomen eksisteerib, siis ei ole võimalik seda nähtust igavesti välja naerda. Lõpetati ju kunagi naermine nende veidrike üle, kes oletasid, et Maa on sfääriline.

Kes teab, ehk on kunagi vajalikud uurijate poolt kogutud materjalid, mis aitavad paremini mõista seda, millega inimkonnal varem või hiljem kokku tuleb puutuda.