Sellele järgneb selline lugu mis on mõeldud naistele ehk
emmedele.
MIDA
TEAVAD EMAD ???????
Tere, mina olen Õnnela. Mina olen Anne ja Aare ema.
Kirjutama ajendas minu
tütre Anne haiguse ja unenäolugu. Enne kui me Annega toimunut lugu raamatuks
kujundama hakkasime, tegelesin selles loos kirjeldatud õpetuste paikapidavuse
uurimisega.
Selleks lugesin läbi
mitu veeteemalist raamatut ja üllatus oli suur, kui vähe me tegelikult teame veest,
selle energeetikast ja tervisele kasulikkusest.
Kõik mis Anne ja Veeilma raamatus kirjas, on
inimlikult ja teaduslikult tõestatud, niiet ka kõige skeptikum inimene pisikese
uurimise järel, võib aru saada, et enamus meist on elanud ristivastu sellele,
mis on.
Alustame seda juttu tutvustusega ühest teisest raamatust. See
on nii hästi ja põhjalikult kirjutatud, et seda kohe peab tsiteerima.
Vadim Zeland.
Transurfing – reaaluse juhtimine I
aste.
Hommikutähtede kahin.
Ärkasin naabrite koerakese klähvimise peale. Vastik peletis,
alati peab ta mu üles ajama. Oi kuidas ma teda vihkan!
Miks pean ma virguma
just nende häälte saatel, mida see tülgastav elukas kuuldavale toob? Tuleb
jalutuskäigule minna, maha rahuneda ja naabermajale tule otsa panemise kihust
kuidagimoodi võitu saada. Kuidas koer, nõnda peremees. Alailma imbuvad mu ellu
mingid jätised ja üritavad seda vussi keerata. Riietun närviliselt. Sussid on
jälle kusagile kadunud. Väledad värdjad, kus te olete? Kui ülesse leian, siis minema
viskan!
Õues on rõske ja sombune. Kõndisin jäist teerada pidi läbi
morni metsa. Lehed on juba langenud ja paljastanud pooleldi elutute puude
hallid tüved. Miks ma elan kesk seda sünget sood ?
Õngitsen taskust sigareti. Ei tahaks eriti suitsetada aga vana
harjumus ütleb, et peab. Peab? Mis ajast on sigaret minu jaoks kohustus? Jaa,
hommikune, tühja kõhuga tõmmatud suits on üsna vastik. Kunagi, lõbusas
seltskonnas, oli suitsetamine nauding, teatav moe, vabaduse ja stiilsuse
sümbol. Kuid peod lõpevad ja algab venivate probleemidega hall, poriselt auklik
argipäev. Neelad iga probleemi koos suitsuga mitu korda päevas alla, justkui
öeldes endale: teen sigareti ära, tõmban hinge ja sukeldun taas sellesse
surmani ära tüüdanud rutiini.
Sigaretisuits tungis silmisse ja ma katsin need hetkeks
kätega kinni nagu solvunud laps. Kuidas küll kõik on ära tüüdanud. Ja
siis, justkui mu mõtete kinnituseks, lõi
salakaval alla kooldunud kaseoks mulle valusalt näkku. Tõbras! Murdsin teda
raevunult ja lükkasin kõrvale. Oks jäi puu külge rippuma, kõlkudes ja hüpeldes
nagu pajats, justkui demonstreerides mulle mu võimetust siin ilmas midagi
muuta. Lonkisin nukralt edasi.
Iga kord, kui ma üritasin selle maailmaga võidelda, alistus
ta esialgu lootustandvalt ja andis mulle seejärel korraliku ninanipsu. Ainult
filmides rühivad kangelased kõike oma teelt pühkides eesmärgi poole. Elus asjad
nii ei käi. Elu on nagu rulett. Esialgu võidad korra, teise, kolmandagi.
Kujutled ennast võitjana, sulle tundub, et terve maailm on sinu jalge ees. Kuid
lõppkokkuvõttes jääd alati kaotusseisu. Sa oled kõigest pühadehani. Keda
nuumatakse selleks, et ta hiljem rõõmsalt muusika ja naeru saatel ära küpsetada
ja nahka panna. Sa eksisid, see ei ole sinu pidu. Sa eksisid...
Nende mornide mõtete vangis viseldes jõudsin mere äärde.
Väikesed lained puresid tigedalt liivast kallast. Meri lõõtsus minu poole
ebasõbralikku külma rõskust. Rasvased kajakad patseerisid kõdu nokkides laisalt
mööda randa. Nende silmis polnud kübetki emotsioone või oidu - ainult külm must
tühjus. Neis silmades oleks nagu peegeldunud kogu ümbritsev maailm, samasugune
külm ja vaenulik.
Mingi paadialune oli kaldalt tühje pudeleid korjamas. Et sa
siit kaoksid, va kaltsakas, ma tahan üksi olla. Ei, tundub, et tuleb minu
poole, tahab midagi lunima hakata. Lähen parem koju. Kusagil ei saa rahu. Kui
väsinud ma olen. See väsimus on alati minuga, isegi kui ma puhkan. Mu elu on
otsekui karistusaja ära istumine. Näib, et õige pea peab kõik muutuma, algab
uus elu, ja siis saab minust teine inimene, kes suudab elust rõõmu tunda. Kuid
see kõik on tulevikus. Aga praegu – üks ja see sama nukker sunnitöö. Muudkui
ootan, aga tulevik ei saabu ega saabu.
Nüüd söön – nagu
tavaliselt – maitsetu hommikusöögi ja sõidan igavat tööd tegema, hakates seal
endast jälle välja pressima tulemusi,
mis on kellelegi vajalikud , kuid mitte mulle. Veel üks päev rasket ja mõttetut
elu.....
Kas tuli tuttav ette,
ilmselt tuli selline pilt ette igale inimesele, kes on elanud planeedil Maa.
Selleks, et sellisest olukorrast välja rabeleda, on kirjutatud ilmatu hulk
raamatuid.
Oleneb ainult
inimesest, kes mida soovib. Mida??
Mida sa soovid???
Kuidas sa soovid????
Mis sa selleks tegema pead????
Enamuses raamatutes soovitatakse teha midagi ja mõeldakse
sinu jaoks välja mingeid tegevusi. Neid soovitusi on erinevates raamatutes
hiiglama palju. Selleks, et sellest rägastikust läbi murda peab inimene sellega
tegelema süstemaatiliselt ja igapäevaselt. Ka sel juhul läheb aega, kuid ja
aastaid, enne kui suudad leida ülesse need terad, mis on tegelikult õiged ja
kasulikud, just sinule.
Kõikidele lugejatele teadmiseks et üheski raamatus, õpetuses,
meditatsioonis jne. ei ole 100 % tõde.
Igas tegevuses, mida inimene teeb, on mingi tõenäosusprotsent ja see ei saa
olla kunagi 100 %.
Ükski mõõduriist ei
tööta 100% täpsusega ehk igal seadmel on täpsusklass. Lihtne tõestus on selles,
et kui mingis seadmes patarei pinge väheneb, siis millalgi see seade hakkab
valetama. Ehk siis selle seadme tõe näitamise protsent hakkab vähenema. Seda
sama näidet võib kasutada ka inimese enda kohta. Kui inimene on energiat täis,
siis on tulemused ühte moodi ja kui väsinud. siis on tulemused ja mõttemall
hoopis teistsugune, kuigi inimene on ju ikka samas kestas.
MIDA
SA SOOVID ???
Küsin sinult, miks sa seda raamatut praegu loed. Kas sul on
mingi viga või puudus või millegi puudujääk, mis sunnib sind seda raamatut
lugema. Kui sa seda tunnistad, siis loe edasi. Ma ei usu, et maailmas on
sellist inimest kes väidab, et tal on KÕIK olemas. Sellisel juhul, see inimene sureb
kohekohe ära, sest ta ei soovi enam elult mitte midagi. Seega see ongi elu
põhiküsimus.
Mida sa soovid??
Mina soovin endale KÕIKE.
Head tervist, palju raha, meeldivat peret, lõbusat elu, nalja
ja naeru.
Mõni võib nüüd kohe
mõelda, et „oled mingi poolearuline”, soovida ju võid, võid ju olla mingi
„naiivne lillelaps”, elu paneb su nagunii paika.
Jummala õigus ja
panebki. Aga mis sul sellest. Kui sul ON sellest midagi, et sul vahest kehvasti
läheb, siis su meeled krussi lähevadki.
Paljud raamatud kirjutavad erinevaid teooriaid pikalt ja
põhjalikult. Enne väsid ära ja unustad alguse ära kui lõppu jõuad. Siis lõpus
olles mõtled, et millest ma alustan, hakkan uuesti lugema ja mingit programmi
koostama. „Ah , ei viitsi.”
Aga ei peagi lõpuni lugema, hakkame kohe MIDAGISTKI tegema.
Hakkame kohe soovima ja ma garanteerin, et need soovid
lähevad täide.
Millal ja kuidas
soovida??
OTSEKOHE
Parim mis inimene saab teha on see, kui ta paneb oma soovile
iga kord lõppu sellise lisa - „minule parimal moel” ehk MPM.
Mina soovin, et mul oleks hea tervis – MPM
Ma soovin, et mul oleks raha – MPM
Ma soovin minna Tallinnast Tartusse – MPM
Ma soovin endale paremat elukohta – MPM
Miks see on nagu tähtis või milleks hea?
Planeet Maa on Vabatahte planeet. Igal inimesel on õigus ja
vabadus elada siin omal vabal tahtel ja vabatahte järgi.
Mis jura see nüüd siis tuli. Kust otsast ma vaba olen.
Koolikohustus, pangalaen, abieluleping, pere nõuab süüa - kõik see sunnib mind
tagant ja endale ei jäägi aega.
Küsimus sulle - „kes sulle sellise koormuse selga ladus”. Kas
sa ise panid selle sinna. Vastus on igaühel endal mõelda ja mõlgutada.
Nendest kohustustest saab vabaks või siis vabamaks, kui sa
hakkad „soovima”.
ILUS
MUINASJUTT NAISELE
Mina soovin, et mul oleks ideaalne tervis – MPM.
Ma soovin endale parimat perekonda - MPM.
Ma soovin, et mul oleks piisavalt raha ja muid võimalusi, et
mu perel läheks kõik korda – MPM.
Ma soovin, et mu mehe
ja kõigi pereliikmete tervis oleks ideaalses korras - MPM.
Ma soovin, et ma armastaks oma meest ja ma soovin, et mu mees
vastaks minu armastusele – MPM.
Ma soovin, et minu
lapsed ( kuigi nad ei ole SINU lapsed, sest nad on tegelikult vaba tahte järgi
juba praegu iseseisvad inimesed) areneksid - MPM.
Ma soovin, et kõik minu käsutusse antud, renditud ( ükski asi
siin planeedil ei ole SINU OMA, sa ainult kasutad või rendid neid asju ja vastu
annad renditasu ehk siis oma tööaega, puhkeaega, hingeenergiat, oma tööenergia
ekvivalenti ehk raha) väärtused arendaksid mind - MPM.
Ja nii me võime seda „muinasjuttu” jätkata iga päev, oma
elupäevade lõpuni. Kas me saame kõik need asjad. Loomulikult, ma ju
garanteerisin teile selle.
Kuidas ja millega ??
MPM – iga, sest te saate kõik need asjad TEILE kasulikul
moel. Ehk siis, kui on vaja raha millegi jaoks, siis te saate selle raha.
Kui te aga ei saa seda asja omale lubada, siis seda see
tähendabki, et see asi ei ole teile vajalik Teile Parimal Moel.
On palju näiteid sellest, kuidas keegi on laevale või
lennukile minnes murdnud kinga kontsa. Või läheb enne mingit tegevust ukse
pealt tagasi ja jääbki mingist õnnetusest maha. Samas keegi teeb aga avarii.
Enamus ikka
jõuavad kohale aga vahest jälle
viperustega.
Sina, kellel seda lugedes tekkis mõte, et „ see siin on nii
„lapsik” jutt või mõte”. Sul on ju kohe
võimalus soovida.
„Mina sellist lolli
juttu ei usu”.
Paned raamatu käest
ära või loed uuesti läbi selle jutu
„ Hommikutähtede
kahin“ V. Zeland.
Sina aga kes sa seda muinasjuttu lugesid ja tundsid ära, et
„lahe ja nii ma juba isegi iga päev teen”, siis me sinuga oleme ühes paadis.
Sina, kes sa seda
muinasjuttu lugesid ja tundsid, et „aga äkki ongi nii” ja
„ mis ma selleks
tegema pean”, tere tulemast meie paati ja sõuame väheke edasi.
Kõik see jutt oli suht ümmargune ja mis sellel kõige on
pistmist veega, sellest tulebki pikem jutt.
Üritaks jaotada järgneva vee raamatukese tutvustamise teatud
alalõikudesse:
1.
vees sisalduv energia.
2.
vesi ja mineraalained
3.
vee puhastamine
4.
vee laadimine armastuse energiaga
5.
vesi+CO2+ plastpudel
6.
kraanivesi
7.
vesi - kui
JOOK
8.
vesi ja mõttemaailm
1. VEES SISALDUV ENERGIA
Inimese keha koosneb organitest, rakkudest, ainetest, aine
aatomitest jne.
Inimese keha sisaldab 70 % vett, nii me teame.
Vesi on maailma parim
lahusti. Ta lahustab enamus looduslikke aineid ja samas kannab kõiki inimesele
kasulikke ja kahjulikke aineid.
Inimese energia tarbimine seisab põhiliselt neljal jämedal
sambal.
Nendeks on :
1.
TOIT
2.
JOOK
3.
HINGAMINE
4.
PÄIKE JA LIIKUMINE
Kõikide nende komponentide puudumine mõjub inimesele
hukutavalt.
Seda ei ole ilmselt kellelegi tarvis selgitada, et enamus
energiast saab inimene toiduga. Hea ja
tervislik toit - see on enamustel kinnitunud oma isiklike tõekspidamistega,
mida pidevalt muudetakse või siis täiendatakse. Kuna söögist saadav energia on
kõige tähtsam, siis on raske eri maade ja rahvaste inimestele, toidu
kasulikkusest rääkida.
Hingamise osakaal inimese energeetikast on samuti väga suur.
Enamus inimesi ei seosta õhu sisse hingamist energeetikaga. Kuidas siis seda
seostada. Iga keemiline aine, mida inimene tarbib koosneb algosadest-
aatomitest, neutronitest, positronidest jne ja kuna organid koosnevad
rakkudest, mis omakorda koosnevad aatomitest ja muudest algosadest, siis need
algosad sisaldavad algenergiaid.
Seda, et aatomis on
energia, saab teada kui lõhata üks aatompomm ja sellele ei väida enam keegi
vastu, et seal on palju energiat. Kas on kedagi, kes suudaks kokku arvutada,
kui palju on inimeses keemilist energiat. Vaevalt.
Peale keemilise energia sisaldab inimene veel ka hinge ja
vaimuenergiaid. Kui palju sisaldab inimene vaimuenergiat ja kui palju seda
energiat, mis kulub vaimsetele tegevustele – laulmine, tantsimine, naermine,
nutmine.
Kui palju on inimeses hingeenergiat. Kui palju kulub energiat rääkimiseks,
vaidlemiseks, väitlemiseks, raamatu lugemisel, teatris käimisel. Kui palju sisaldub nendes tegevustes
hingeenergiat ja kui palju vaimuenergiat. Kust saada vaimuenergiat, võibolla
saame seda magamisest, puhkamisest lõõgastumisest, sest siis mõte ei tööta
selliselt, kui päeval või tööl olles. Kust saada hingeenergiat, äkki on selleks
hingamine. Hoia hinge kinni ja hing lahkub sinu kehast. Need mõtted on küll
esimese hooga kummalised aga me ju iga päev just nii räägimegi, ju see nii siis
ongi, kummaline. Ka õhk sisaldab keemilisi aineid, seega on ka õhus meile
vajalikke energiaid
Päike.
Mis me tegelikult
teame päikesest. Enamuses seda, et tema kaasabil toodame D vitamiini ehk
päevitame, saame sooja. Seda me tavaliselt ei mõtle, et tänu päikesele saame me
kõik oma eluks vajaliku, alates söögist, riietest lõpetades bensiiniga.
JOOK.
See on meie raamatu põhiteema, ka see sisaldab täpselt sama
skeemi kohaselt energiaid, kuna koosneb ainetest ja algenergiatest. Kui ilmas
leidub inimesi kes väidavad, et nad ei pea nii palju toitu tarbima, vaid nad
saavad enamuse energiat päikesest, veest ja taimedest, siis enamus peavad seda
suht võimatuks või siis isegi kohtlaseks.
Aga selliseid inimesi on
ja probleem ei ole mitte neis vaid meis, normaalsetes inimestes. Ka
„normaalne” inimene sööb, joob ja tarbib energiaid.
Kuna energiaid saab
inimene mitmest allikast, siis on raske aru saada, millisest allikast saadud
energiat piisab ja millisest jääb vajaka.
Kes on lugenud erinevaid raamatuid tervisest, tervendamisest
ja mõttemaailmast on kogenud, et paljud probleemid, mured ja haigused ei ole
tegelikult tulnud inimese sisse „väljastpoolt”.
Enamus neist tuleb inimese „seest”. Kui natukenegi uurida
elu, siis saavad paljud inimesed aru, et haigusi ei ole olemas. Et haigused ei
tule inimese sisse väljastpoolt. Ükski viirus ega külmetushaigus ei tule
väljast õhust, külma tuulega. Need ei saa sealt tulla, sest nad juba on inimese
sees. Neid ei saaks olla inimese sees ainult sel juhul kui inimene ei hingaks.
Aga inimene hingab ja kõik pisikud ja batsillid on iga inimese sees. Aga miks
mõni inimene on haige ja mõni mitte.
Haige ei saa olla selline inimene kelles on piisavalt inimese
eluks vajalikke energiaid, see tähendab kelle immuunsüsteem toimib laitmatult.
Inimene, kes külmetub
talvel +5 C juures, ei ole võimeline ronima kõrge mäe otsa, kus on -20 C külma
ja kus tuul puhub 20 m/sek. See ei ole võimalik !!! Kuid see on ju võimalik, sest iga alpinist on
olnud kunagi haige. Selleks, et mäkke minna tuleb ennast täislaadida ja karastada
ehk siis immuunsüsteem korda seada ja aklimatiseeruda. Siis on kõik VÕIMALIK.
Miks on nii, et inimesed ei oska hinnata neid asju, mida saab
tegelikult tasuta või siis vähese tööga?
Miks maksavad inimesed
palju raha alkoholi, hea veini eest, vääris kala, kulla, kalliskivide, uhkete
autode või majade eest?
Miks kõik head ja maitsvad toiduained lahterdatakse
ebatervislike toitainete hulka?
Ja miks tervislikud
toiduained nagu pudrud, taimeteed ja juurviljad väga paljudele ei maitse ja
alahinnatakse nende tervislikust?
Millest me tegelikult
elame ja mille eest me peaaegu midagi ei maksa?
Me ei maksa selle õhu eest, mida me hingame. Me ei maksa
allikavee eest. Me ei maksa päikese eest. Me ei maksa ka selle söögi eest,
mille me võiksime ise kasvatada. Me ei maksa puude eest, mis metsas kasvavad.
Nende loomade ja kalade eest, mida me saaksime loodusest omale toiduks
tarvitada.
Kuna me enam ise ei
viitsi toitu kasvatada ja jahil käia, allikast või kaevust vett toomas käia,
siis me maksame selle eest.
Millega me maksame
selle eest – oma tervisega. Rasvane siga laua peal, kõrval pudel õlut,
magustoiduks jäätis.
Esimeste terviserikete peale hakkame toppima sisse tablette.
Pea hakkab valutama, seedimine läheb rikki, peresuhted pingestuvad, stress
närib hinge ja halvad mõtted laostavad vaimu.
NÜÜD OLEMEGI HAIGED.
Mõni terasem lugeja võiks selle peale ju küsida, et kõik need
kahjulikud ained tulid inimese sisse ju „väljastpoolt”.
Tulid küll aga põhjuse andis inimese mõte ehk siis signaal
seestpoolt.
Siia juurde üks väärtuslik mõttetera: „Kus kohas ujub vääris kala, milline on
vääris kivi või vääris metall????"
„Vääriskala” ujub tegelikult inimese peas. Kõik asjad
maailmas on tegelikult sama väärtusega. Kunas valida teemantkaelakee või kunas tualettpaber.
Teine väärt mõte ka veel.
Tegelikult on kõige
paremad asjad maailmas need, mis lähevad inimesele ühtedest kohtadest sisse
või tulevad teistest kohtadest välja.
Idamaades öeldakse, et
inimene on üheksa väravaga maja.
VESI
Vee ja selle puhtusest võib lugeda erinevatest allikatest ja
vee puhtuse kasulikkuses ei kahtle keegi.
Kuid kas on kasulik
see vesi mis on puhastatud tänapäeva kõrgelt kiidetud vee puhastajatega,
ilmselt nii ja naa.
Kõige puhtam on teatavasti destilleeritud vesi, kas see aga
kasulik on, vaevalt.
Vee puhastamise
variant jäägu iga inimese enda välja uurida.
Omalt poolt soovitaks
esmalt hakata kasutama sellist tegevust. Selle asemel, et juua poest ostetud,
plastpudelisse villitud, praktiliselt MÜRGIST vett, võtke klaaskann ( parim
veel kristallkann), laske sinna sisse kraanivett, pange see ööseks seisma ja
ongi juba olemas juba palju tervislikum vesi.
Vett jooge klaasist, sest vesi tahab liikumist, voolamist.
Ööga lendub ära ka linna kraanivee kloor ja muud sinna
lisatud puhastusained. Linna joogivette lisatakse ka Floori, see on mürgine
aine. Samuti on mürgine hambapastadesse lisatud Floor. Hambaid peab pesema
apteegist ostetud FLOORIVABA hambapastaga. Mis on juba jälle pikem jutt.
Väga hea on selline kann panna päikese kätte energiat
laadima.
Vesi ja mineraalained.
Kuna vesi ja muud vedelad joogid (tegelikult söögid, sest
ainuke JOOK on VESI) väljutavad kehast jääkaineid, siis väljuvad kehast ka
mineraalid. Mineraalid on inimese eluks üliolulised ja nende puudumisest
tekivad KÕIK haigused.
Põhimineraal mis inimesele esimesena pähe tuleb, on sool.
Soola tarbimise kohta on palju räägitud. Eelkõige on räägitud soola
liigtarbimise kahjulikkusest. Soola peab tarbima, sest iga inimene teab, et kui
keha higistab ja higi limpsida , siis see on soolane. Järelikult need on
mineraalid, mis läbi naha väljuvad. Peab teadma, kui palju ja millist soola
tarbida.
Teada on see, et kõik puhastatud ja rafineeritud tooted ja
toiduained ei sisalda enam tervisele tegelikult kasulikke aineid.
Sai ei sisalda neid aineid, mis on leivas, leib ei sisalda neid
aineid, mida sisaldavad teraviljad. Kooritud teraviljas ei ole neid aineid, mis
tegelikult sisalduvad aganates.
Sama on soola ja
suhkruga. Puhastatud ja rafineeritud suhkur on tegelikult inimesele MÜRK.
Kasulik magusaine on mesi ja naturaalne roosuhkur.
Puhastatud ja rafineeritud peensool on inimese tervisele
kahjulik. Puhastamata, jäme meresool on aga mineraalne sool ja on kasulik.
Veelgi kasulikum on roosa Himaalaja sool.
Väga pikalt on vee ja soola kasulikkusest kirjutatud raamatus
„Vesi” ja venekeelses filmis „Voda“.
Mineraalveed.
Mineraalveed on tavalisele veele LISAKS joomisele kasulikud.
Samas villitakse mineraalveed plastpudelitesse ja lisatakse CO2 - te. Jälle
saame heast asjast tervisele kahjuliku toote.
Klaaspudelis mineraalvett saab poest väga harva ja inimesed
ohverdavad tervislikkuse mugavuse vastu, kuna ei viitsita mõelda
tervislikkusest ja ostetakse kergemas taaras jooke. Seega tuleks klaastaaras
mineraalveest enamus CO2 välja raputada ja ei tasu mineraalvett juua liiga
tihti, vaid tavaveele lisaks.
Vee laadimine armastuse energiaga tundub enamus inimestele ebareaalsena ja
kuulub rohkem nagu esoteerika valda. Kuid see teema on piisavalt pikalt ära
tõestatud sellise mehe nagu Masaru Emoto poolt.
http://www.youtube.com/watch?v=tAvzsjcBtx8. Kes on lugenud tema raamatuid, vaadanud
filme, tema tehtud katsetega, kuidas hoides vett klaasides ja kannudes, mille
peale on kirjutatud häid ja meeldivaid sõnu.
Milliseks muutuvad külmutatud
veekristallid, kui veele lasta head või halba muusikat, lugeda veele häid või
kurje sõnu, kui mediteerida ja lugeda palveid.
Kõike seda saab näha oma silmaga filmidest.
Väga paljud inimesed
on teinud eksperimente keedetud riisiga ja ka sealt on näha mismoodi need sõnad
veele ja toitainetele mõjuvad.
Kui vaadata selliseid filme, siis tekib õigustatud küsimus,
et mis see on, mida me näeme. Meil kellelgil ei ole kunagi olnud õrna aimu, mis
aine on vesi.
Kas vesi on lihtsalt
mingi aine, kas vesi on tervisele lihtsalt vajalik aine, on see eluliselt
vajalik, on see elu alus või on see aine ise elus.
Aine, ja ainus aine,
mis on inimese kasutada KOLMES eri vormis.
Vedelat vajame keha
eksistentsiks.
Tahket, eluliselt vajalik, me saame kasutada jääteed üle
mere, me saame talvel harrastada väga meeldivaid kehalisi tegevusi, suusatada,
kelgutada, uisutada. Saame kasvõi luua elukeskkonda ehk eskimod ehitavad
eluruumi sellest.
Auru kujul saame kasutada tööstuses ja tehnikas. Terve
inimkonna arengu epohh on toimunud aurumasinatega. Tegelikult on kõik masinad
ja seadmed saanud alguse aurust ja sellest ajast peale ronis inimene looma
seljast raua selga.
Vesi on tavainimese
kasutuses tegelikult paljus alaväärtustatud. Laseme kraanist mõtlemata, mis see
aine tegelikult maksab ehk mis on selle tegelik väärtus.
Kui vaadata neid pilte
ja külmutatud kristallide tekkimist, siis tunduks nagu, et vesi on midagi
enamat, kui lihtsalt aine.
Kuidas saab see olla võimalik, et kui me kirjutame veeklaasi
peale väga ilusaid sõnu „armastus”, „meeldivus”, sõprus” ja siis tekivad puhtad
ja ilusad veekristallid.
Kui me kirjutame klaasile „viha”, „ebameeldivus”, „vaen” või
lihtsalt „Hitler”, siis veekristallid on pruunid, mustad ja ilusaid
veekristalle ei teki üldse.
Kui lasta veele ilusat
meloodilist, harmoonilist muusikat, siis on jällegi üliilusad jääkristallid.
Ning samas kui lasta veele lammutavat ja ebameeldivat muusikat või lärmi, on
kristallid koledad.
Tekib jällegi selline mõte, et aine
ei ole lihtsalt aine, vaid on midagi enamat.
Vesi lihtsalt peab olema elus asi, muudmoodi on seda väga
raske ära tõestada.
Samas ei suuda ükski skeptik ega teadlane seda selgitada,
miks selline aine mis on väidetavalt maitseta, värvuseta ja ei sisalda ühtegi
meie praeguste seadmetega mõõdetavat energiaühikut ehk siis kalorit. Kuidas
siis inimene ei suuda ilma veeta elada. Teadlik inimene teab, et see nii ei ole
ja kuidas on, teavad nad ka.
Kui me kujutame seda ette sellisena, et vesi ringleb meie
kehas ja keha vahetab vett, iga päev mitu liitrit, siis kogu vesi kannab kehas
ringi kogu seda informatsiooni ja emotsiooni, mida me laseme endale ligi või
endast läbi.
Sel juhul ei saagi imestada, et kõik eriti rajud ja
mürarikkad üritused väsitavad meid kiiresti ära. Ja selleks, et uuesti jalgele
saada, tuleb meil puhata ja meeldivate asjadega laadida. Selline asja käsitlus
võib tunduda uskumatuna, harjumatuna ja mitte aktsepteeritavana. Aga kas keegi
suudab vastupidist tõestada, et seda ei ole olemas, see on võimatu või see on
juhuslik.
Kui enamus inimesi maailmas ei kavatsegi tegeleda sellise
„ebanormaalse” tegevusega nagu veele häid ja kurje sõnu öelda, siis tegelikult
tegelevad nad sellega igajumala päev.
Kuna inimene ise
koosneb enamuses veest, siis ta ei tule tavaliselt ise selle peale, et kui mõelda
ja öelda ise endale, mõelda teistest, öelda teistele ebameeldivusi, siis meie
sees olev vesi talletab selle energia
tegelikult inimese sisse. Isegi siis, kui te seda ise ei tea.
On ju ka inimese poolt
loodud seadustes punkt, et „seaduste mitte tundmine ei vabasta teid
vastutusest”. Sama kehtib ka
esoteeriliste ehk siis looduslike ja uskumatute asjade korral.
Suht karmilt öeldes, et kui inimene paneb omale uhked riided
selga, sööb ja joob kalleid tooteid, omab tagataskus miljoneid, ütleb ja mõtleb
endast ja teistest inimestest halvasti, siis jääb ka selline inimene haigeks.
Miljonitega tervist ei osta, kui siis mõne aasta elupikendust.
Haiguseid tavaliselt
ei seostata ebatervete elukommete ja mõtetega. Samas ei ole neist samadest
põhjustest priid ka väiksema sissetulekuga inimesed.
Kõik sõltub tegelikult
ainult inimeste suhtumistest ja tõekspidamistest. Kehvasti teistest mõtlemisel
ja ütlemisel on kõik märganud seda, et hetkeseisund ütlejale ja öeldatavale
mõjub negatiivselt. Miks???
Kas keegi suudab seda fenomeni teaduslikult tõestada.
Esoteerika.
Niipea kui hakata inimestele rääkima midagi mõttemallidest,
tõekspidamistest, usust, eneseusust jne vaatavad enamus sulle otsa kui
kuutõbisele.
Kõik püüavad kangesti olla realistid, materialistid, teaduslikud.
Kõik see, mis tundub teaduslikult tõestamata, seda ei soovita tõeks võtta.
Ei suudeta aru saada,
et kõik see, mis me täna teame, on eelnevalt olnud teaduslikult tõestamata ja
sajandeid on nende tõdede eest teadjaid tapetud ja põletatud, kui ketsereid.
Põletati astronoome keskajal, kuid tänapäeval saavad kooliõpilased selle eest
koolis kahe, kui nad ei tea kuidas planeedid liiguvad.
Samas ka tänapäeval, inimesi tapetakse ja inimesed ise
tapavad ennast, lihtsalt teadmatusest.
Tõekspidamised.
Enamus inimese elus toimuvat on seotud tema tõekspidamistega.
Kui usutakse, et vähki ravib keemiaravi, siis seda usutakse aga inimesed
surevad ikkagi. Kui hakata rääkima sellest, et vähki ravib lihtlabane C
vitamiin või selleks, et ravida vähki, tuleb kardinaalselt muuta omi
tõekspidamisi, siis vaadatakse sellist inimest kui hullu ja nimetatakse
posijaks.
Posijatest, tervendajatest, tavameditsiinist ja
alternatiivmeditsiinist ei ole tõesti mingit kasu, kui inimene ise ei ravitse
iseennast. Haige peab muutma ära kõik senised tõekspidamised haiguste ravist,
leidma endale sobivad ravimise meetodid, tegelema sellega pikka aega või isegi
elu lõpuni ja peab hakkama ennast ravima komplekselt.
Haige peab lõpetama enda energia raiskamise ja peab hakkama
laadima endasse vajalikke energiaid.
See on siis.
Mitte tarbima
mürgitatud vett ja toite. Välja selgitama oma keha PH taseme. Tohututes
kogustes tarbima toortoitu, mitte ainult kord päevas, prae juurde.
Ära jätma menüüst kõik ained, mille kohta ta teab, et need
ained on tema kehale mittevajalikud, kasutud ja toksilised.
Sellist informatsiooni on liikvel palju. Tuleb otsida
selliseid arste, alternatiiv ravitsejaid ja nõustajaid, kellel on ette näidata
tulemused. Kui on leitud sobivad ravijad ja ravimeetodid, siis tuleb seda infot
kontrollida mitmetest allikatest ja kuulata ka selliseid nõustajaid, kes
räägivad väga teistmoodi kui inimesed on harjunud.
Sest elu ongi
tegelikult teistsugune, täna ei ole teadmised sellised, kui olid minevikus ja
tulevikus on teadmised teised, kui täna.
Intuitiivsus.
Iga inimene on tegelikult vaimne olend ja vaimsel olendil on
intuitiivsus ehk võime tunda ka teistmoodi kui ainult selgemõistusega. Kui
palju asju on tehtud hetke tunde ajel, HEUREKA momentidel. Inimene tunneb ja
tunnetab ümbritsevat südame, alateadvuse, loogika ja tunnetega. Kui käsi ikka
ei tõuse mõnda ainet suhu pistma, siis tuleb seda südamehäält ka kuulda võtta.
Vesi ja pudel.
On ka selline
soovitus. Kui rääkida vee villimisest pudelisse, siis on tark teada seda, et vesi
on element looduses, mis on pidevas liikumises. Vesi ei seisa looduses mitte
kunagi paigal, ta alati liigub. Juba selle väikese tõe põhjal võib öelda, et
vesi on elu alus ehk vesi on elus.
Kui me villime vee pudelisse, siis piltlikult öeldes me
vangistame vee. Kas vangis olev tegelane on kunagi õnnelik ja kasulik.
Seega selleks, et vett juua, peaksime jooma kas, vahetult
voolavast allikast vett ehk siis ojast, allikast, kraanist või siis pudelist
vee välja valama klaasi. Jällegi harjumatu ja tavaelus mõttetu mõte aga kui see
tegevus meile midagi ei maksa ja meile teadmatult toob tervisele kasu, siis
miks mitte seda teha. Samas ei kujuta ka keegi seda ette, et me söögikohas või
restoranis jooksime vett otse pudelist. Kas on see siis juhus, et inimene soovib
vett klaasi kallata või on see mingil määral inimesele tunnetatav, et klaasist
juues on selle veel mingi lisaväärtus.
Raamatud veest.
On kirjutatud palju erinevaid raamatuid veest. On sellised
raamatud, mis kirjeldavad vee keemilisest, füsioloogilisest ja vee
protseduuride kasulikkusest.
Minul on selline
tunne, et kõik mida saab kirjutada veest on tõsi, sest mitte keegi ei väida
sellele vastu, et vesi on kasulik.
Tavaliselt kirjutatakse ja korratakse, et tehke nii ja tehke
naa. Kuna seda õpetust on palju, siis tekib inimestel alguses õhin, et teen
seda ja teen teist. Kui hakata sellega tegelema, siis peagi võib tekkida
olukord, et tervis muutubki paremaks ja peale seda muutub õhin vähemaks. Mõne
aja pärast võib juhtuda, et tegevus väheneb, õhin läheb mööda ja tulevad vanad
vead tagasi.
Hea on kui meenub, et selle tegevusega tuli tervist. Aga võib
tekkida ka tunne ja mõtlemine - „ma ju tegin aga tulid haigused tagasi, mis mul
sellest siis tolku oli” ja pöördutaksegi jälle tagasi, nende vanade tõekspidamiste
juurde ja lõpetatakse jälle perearsti juures.
Tihti me kuuleme inimeste suust juttu et, „ei ole neist posijatest kasu”. Tõesti ei ole
neist kasu, kui inimene ei teadvusta endale, et
„kõige suurem posija, nii heas kui ka halvas mõttes on tegelikult inimene
ise”.
Tervislik elu ei ole hoogtööpäevad, vaid see on elulaad kogu
eluaja vältel.
Tervislik eluviis ei ole nii, et joon vett ja kõik saab
korda. Joo vett, söö tervislikku sööki, kasuta erinevaid hingamismeetodeid,
unusta mured ja ebameeldivad mõtted, muuda oma tõekspidamisi ja nii
„igajumalapäev”.
„Unusta mured ja mõtted“,
ei tähenda seda, et neid mõtteid ei tule ja me saame elust läbi ainult
lillelastena, ei.
Mured ja mõtted tuleb ära mõelda. Tuleb õppida
elukogemustest, sest kui neid ei tuleks, selliseid mõtteid, siis me ei
õpiks elust midagi, vaid lihtsalt
looderdaksime. Iga mure ja mõte tekib mingist situatsioonist ja tegevusest. Kui
me ei liiguks, ei tegutseks, ei mõtleks, muutuks elu mõttetuks olesklemiseks.
Elul peab olema
mingi mõte.
Ei ole mõtet kadestada
rikast inimest ega ka üdini vaimset ja positiivset inimest. Kui inimene elab
jõukalt, siis on vaja natuke uurida, kuidas see inimene on saanud jõukaks. Kas
ta on selleks teinud palju tööd, kas ta on leiutanud midagi vajalikku ja tulutoovat.
Kas jõukas inimene on
jõukas või ta on rikas. Kas jõukus on tulnud kellegi teise arvelt, vallutades,
varastades ja teisi orjastades. Või on see inimene rikas, pakkudes teistele
enda loodud vajalikke, kasulikke, tervislikke asju.
On meil ju juurdunud
arusaam, et me kõik tahaks olla jõukad ja saada viie rikkama riigi hulka.
Jõukust ei ole olemas. Ükskõik kui jõukas on inimene, ikkagi on keegi temast
veel jõukam. Jõukus on vaid rahaline võrdlus.
Rikkus on aga hoopis muu mõõdupuu. Rikas võib inimene olla
rahaliselt, kui see ei kahjusta teisi. Rikas võib olla inimene vaimselt,
füüsiliselt, hingeliselt, tervislikult. Rikas on selline riik ja rahvas, kellel
ei ole mitte palju maavarasid ja materiaalseid väärtusi, vaid kelle rahvas elab
tervena. Maavarade ja materiaalsete rikkustega kaasnevad sellised asjad nagu
orjastamine, kavaldamine, elukeskkonna hävitamine ja kõige lõpuks sõjad. Rikas
on riik ja rahvas siis, kui tal on piisavalt puhast vett, puhast õhku,
tervislikku toitu, soojust ja südamlikkust. Need on jällegi sellised asjad, mis
looduses ei maksa midagi.
Maks, nende tasuta
saadavate asjade eest on peale pandud „jõukate” inimeste poolt. Jõukus ei ole
pahe aga sellega on see lugu, et jõukust kogudes on pidev hirm seda kaotada.
Selleks, et seda mitte kaotada, on inimesed välja mõelnud seadused, mis neid
kaitseks. Need samad seadused ja orjastamine tekitavad aga olukorra, kus
inimesed on pidevas stressis ja tormamises.
Võistlus jõudmaks viie
jõukama riigi hulka.
Meil ei ole vaja jõuda
„viie jõukama riigi hulka”, parem kui me jõuaks „viie rikkama riigi hulka”.
Meil ei ole vaja sinna
püüelda, sest me oleme seal juba. See riik, kus on piisavalt puhast vett,
tervislikku toitu, metsa, rahvuslikku kultuuri, kombeid, muusikat,
meelelahutust on juba ammu „viie rikkama riigi hulgas”. Iseasi on see, et me
seda maha ei parselda, odava rämpsu vastu. Jõukad riigid kulutavad oma vee
ressursse, raiuvad maha metsad ehk puhta õhu, tekitavad tohutuid prügimägesid
ja tohutus koguses moodsaid haigusi.
Samas juba viimase aja sõjad käivad riikide vahel puhta
joogivee eest. On riike, kus poolt liitrit vett maksab rohkem kui liiter
bensiini.
Mis on sellel kõigel
pistmist veega. Aga kuna meis kõigis voolab vesi ja vesi kannab endas kõike
seda informatsiooni, siis me lihtsalt seda ei näe ja poeme peitu oma liigse
materialismi, teadusliku elukäsitluse ja väärinformatsiooni, tõeks
pidamisse. See lugu ei ole kirjutatud selleks, et teis arendada esoteerilist
mõttelaadi, vaid selleks, et „selge mõistuse” ja südamega tundmisel ja isikliku
intuitsiooni baasil võiksite midagi muuta.
Mõttemallidest.
Enamus inimesi elab oma arust olevikus, teenib või tahab
teenida palju raha, elada ilusat elu. See on hea ja ilus soov, kuid miskipärast
see paljuski ei õnnestu. Kui vahest lähebki kõik hästi, siis tihtipeale tuleb
takistusi.
Takistused inimese eluteel ei ole loodud selleks, et inimese
elu peaks minema halvasti. Kõik takistused elus on loodud selleks, et neid
ületada ja nendest õppida. Õppida kulgema oma eluteel, ongi tegelikult elu
mõte. Kas me aga õpime kõikidest oma takistustest.
Tihtipeale me ei võta
neid kui eluõppetükke, vaid hakkame süüdistama. Halb on see, kui me pidevalt
süüdistame ennast. Veel hullem on, kui me süüdistame teisi, oma
ebaõnnestumises.
Süüd kui sellist ei
ole olemas, on olemas ainult õppetükid. Süütunne tekib reeglina siis, kui me ei
võta õppust oma tegevuste tagajärgedest, vaid kaevame minevikus ja kaebleme oma
minevikus tehtud vigade üle. Pidevalt mineviku tegude süüdistamine laeb meid ja
ka meie sees liikuvaid aineid ja energiaid negatiivsusega. Ehk vee seisukohalt
meie veekristallid on pidevalt pruunid, mustad või ei teki neid kristalle
üldsegi.
Kui me elame olevikus, mõtleme endast ja teistest, kes
justkui on meile midagi halba teinud, ainult negatiivselt, siis me loome
oleviku mustana ja tuleviku samasugusena või veel hullemana. Mustus aga
teatavasti hakkab roiskuma.
Täpselt samuti hakkab roiskuma meie sisemus. Millest tekivad
põletikud, mädanikud, vähid ja muud sellise haigused.
Mäda on roiskunud
rakud, surnud rakud ei lase areneda uutel ja tervetel rakkudel. Kas me
tavaliselt mõtleme nii.
Tavaliselt me mõtleme nii, et tuli külmetus, siis tuleb
põletik ja seejärel põletikuvastane ravim. Ja tapame terveid rakke ka veel
juurde.
Haigused ei tule väljastpoolt. Need tulevad inimese seest.
Meie majja ei tule mustus ja rämps väljastpoolt. Väljast tuppa me toome
terveid, pakendatud, desinfitseeritud tooteid.
Kodus tarbides me toodame jääke. Korralikud inimesed ju ei
jäta oma elamisi koristamata, me tegeleme pidevalt elamise puhastamisega. Miks
me teeme kehaga teistmoodi?
Aga sellepärast, et me tavaliselt ei mõtle selle peale,
kuidas ennast seestpoolt puhastada. Aga peaks ja veel eriti siis, kui oled
noorem. Vana maja on poole raskem ära remontida, kui kogu aeg elamist korras
hoides.
Kui me võrdleksimegi inimese keha majaga, siis me saaks ka
piltliku õpetuse keha puhastamiseks. Milline oleks üks korras, puhas ja meeldiv
maja.
Kui maja ehitatakse ja sisustatakse, siis selline uus maja,
kui me läheme sinna esimest korda elama, on selle inimese jaoks just see õige
ehk sel hetkel selle inimese jaoks parim. Sama nagu inimese keha sünnimomendil.
Juba esimene samm uude koridori, toob sinna majja tolmu, liiva, hääli ehk müra,
rõõmu, laste kilkeid ehk emotsioone.
Juba esimest hetkest peale, me lammutame, mustame, kulutame
seda maja. Kohe järgmisel hetkel, me peame hakkama mõtlema selle peale kuidas
seda koristada, tuulutada, kütta, remontida kui midagi katki läheb.
Milline see maja näeb välja näiteks 50 aasta pärast.
Tõenäoliselt igal inimesel erinevalt, oleneb ainult tema hoolsusest ja
teadlikkusest. Vaevalt hakkab keegi maja põrandat pesema happega või toa seinu
seestpoolt tõrvama.
Seda, mida peab majaga tegema, paljud teavad, uurivad,
õpetavad.
Seda mismoodi hooldada aga iseenda hingemaja ehk keha, see on
enamuses teisejärguline.
Majaga võrdluseks on kõige parem näide see, et enamus
koristus ja korrastustöid teeb ära vesi. Tõmbad nöörist või vajutad nuppu ja
saast lahkub majast ning õhk saab palju puhtamaks.
Inimesed soovivad olla terve elu materiaalsed. Nad soovivad
head elu, materiaalseid väärtusi, häid tundeid.
Kui hakata seletama
midagi esoteerilist, hingelist või vaimset, siis vaadatakse sinu peale kui
„imelikule”.
Mis vaimsust.
Ma soovin, et mu oleks
raha, maja, auto, abikaasa, lapsed, reisid. Kui küsida, et kuidas seda kõike saavutada, siis esimene vastus on, et
kõva tööga. Kuid see ei ole ju nii.
Selleks, et midagi saavutada peab toimima vaimuelu. Ehk siis
kõigepealt, head ja edumeelses mõtted, tunded, emotsioonid ja need panevad
inimese liikuma, töötama ja püüdlema, kõige selle poole mida tahetakse
saavutada.
Kui midagi on saavutatud, siis enamuses on selline jutt, et
tegin seda kõike tööga. Milline on su mõttemaailm, selline on ka
materiaalne väljund perena, jõukusena, tervisena.
Selleks, et inimene oleks õnnelik ei ole vaja muud kui, et
inimene elaks harmooniliselt. Elu oleks tasakaalus.
Iga mõte, tegu,
emotsioon mis viib inimese tasakaalust välja, tekitab probleemi.
Probleem ei ole
kirumiseks, probleem tekib selleks, et seda lahendada ja asi viia tasakaalu
tagasi. Mis tähendab tasakaalu.
See tähendab, et
oleviku punkt oleks meeldiv. Oleviku, mineviku ja tuleviku muutmiseks on
erinevaid teooriaid või mõttearendusi. Olevik on see, milles me midagi
loome.
OLEVIK - see on keha
ja vaimu ristumise punkt, antud ajahetkel.
Mida me loome, kas tulevikku või minevikku. Enamuses inimesi
arvavad, et olevikus olles ja tegusid tehes, me loome omale tulevikku.
Tulevikku luua on suhteliselt raske, sest olevikus olles, on meil
lõputu hulk tuleviku hargnemisi. Näiteks kui me jalutame pargis või rannas,
siis otse liikudes me jõuame kuhugi. Kui me paneme üks kord jala sentimeetri
võrra otsesuunast kõrvale, siis me jõuame hoopis teise kohta. Aga me paneme oma
jalga, kätt ja mõtteid iga sekund, lõputult paljudesse eri suundadesse. Seega,
tulevikku me läheme aga selle minekuga või tegevusega, me kujundame ja loome
oma minevikku.
Iga järgnev sekund, on
järgmisel hetkel juba minevik. Milleks on meile tarvis teada seda oleviku, mineviku
ja tuleviku suhet. Enamalt selleks, et me tegutseme olevikus, unistame
tulevikust ja meenutame minevikku. Igajumalahetk.
On küll lihtne ja labane see mõttekäik aga kogu meie
elukvaliteet ja tervis sõltub just nimelt kõigest sellest. Kuidas??
Milline on olevik meil.
Mõnel hea, mõnel veel parem. Aga minevik, just samamoodi.
Halb on siis, kui on
nii palju probleeme, et sa ei saa elada harmooniliselt, tasakaalus ja
õnnelikuna. Miks sa siis ei saa? Enamuses sellepärast, et sa oled teinud oma
elu raskeks, minevikus.
Kui palju ilusaid asju ja tegevusi sa oled teinud minevikus
ja kui palju ebameeldivaid. Kõike seda inimene ei suuda kokku arvutada ja
mäletada. Seda mäletab inimese asemel tema alateadvus või sügav mälu.
See on sinna talletatud ja kui siis asjad hästi ei kulge,
siis tõstetakse need mälestused sealt üles ja hakatakse neid muresid uuesti
läbi ketrama.
Jälle hakkab inimene muretsema, põdema, häbi tundma,
vihastama jne kõikide varasemate
tegevuste üle.
Mõte ja enamuses negatiivne, pääseb võimule. Halb mõte aga
nagu me varasemast nägime tekitab veekristallides pruunsust, mustust ja vee
reostust. Keha kannab sellist vett läbi organite ja keemiatehas teie kehas
muudkui töötab.
Kes suudaks seletada milline keemiatehase tsehh teie kehas
töötab, laadib, kütab, lagundab teie organeid, siis kui teie kellegi peale
vihastute. See, et see keemiatehas töötab, selles ei kahtle ju keegi. Sest
vererõhk tõuseb, puna tõuseb palgele, süda puperdab, adrenaliini laks tõuseb,
hingamine kiireneb, käed jalad hakkavad kiiremini tööle.
Veri, mis enamusest koosneb veest, hakkab edasi kandma
vastavaid energiaid. Ehk siis sellist energiat, kui veeklaasi peale kirjutada
sõna „sõda”.
Kellele meeldib sõda, mitte kellelegi ei meeldi. Aga miks me
siis sõdime.
Mis on sõda? Sõda on inimeste
vaheline vaenutegevus usuteemadel. Ehk kõik sõjad on tegelikult ususõjad.
Kas siis religiooni sõjad - usust, et minu kultuur ja kombed
on paremad kui teistel. Usust, et meid juhtivad juhid ajavad õigemat juttu ja
ajavad õigemat asja kui see, kes elab omal maal ja soovib seal elada omal vabal
tahtel ja omade põhimõtetega. Sõdu ja riidusid ei oleks, kui inimesed arvestaks
teiste vaba tahtega.
Minul on olnud pikka
aga selline kummaline mõte. Milline oleks maailm või planeet Maa, kui kõik
inimesed saaksid suhelda telepaatiliselt. Ehk, kui me kõik teaksime või
saaksime kuulata teiste mõtteid.
Esimene reageering praeguste inimeste tõekspidamistega
oleks, „ma küll ei taha, et teised teaks
minu mõtteid”. Miks?
Kas meil on siis kogu
aeg nii halvad mõtted, et ei juleta neid välja näidata. Küllap ongi.
Aga mis juhtuks, kui me teaks teiste inimeste mõtteid?
Meie ühiskonnas ei
oleks halbu tegusid, kuritegevust, sõdu, vägivalda, haigusi. Miks ei
oleks? Sest selliseid mõtteid enam ei
tekiks.
Halb oleks see, et paljud inimesed jääksid töötuks:
politseinikud, poliitikud, sõjaväelased, tervisele kahjulikud tööstused,
tervisele kahjulikud ravimitööstused jne.
Mis meile selle
asemele tuleks?? Vot selline mõte.
Millega me asendaksime kogu meid ümbritseva „negatiivsuse”.
Mis oleks see
positiivne.
Me ilmselt tarbiksime vähem ja enamuses selliseid asju, mis
on „ausad” ehk on praktilised, mugavad, töökindlad.
Meil ei oleks vaja enam osta iga viie aasta tagant uut autot,
sest on sellised autod, mis peavad vastu pikka aega. Sellepärast, et ei oleks
enam vaja valetada, toota odavaid varuosi ja teenida kasumit. Nii oleks kõikide
asjadega.
Tööd peaksime tegema vähem, muretsema ja närveerima vähem. Me
peaksime tööst vaba aja ära sisustama.
Huvitav millega?
Pere, laste, reiside,
huvide, puhkuse, spordi ja mille iganes muuga, peale töö. Seejärel väheneks
kohe stress ja halvad emotsioonid, paraneks kohe inimeste tervis.
Samas kui me teaksime teiste
inimeste mõtteid, siis ei saaks keegi meile sisse toppida selliseid toitaineid
ja kemikaale, mis teevad meie tervisele halba.
Me näeksime kedagi, kes on heas toonuses, terve,
rõõmsameelne, õnnelik ja me saaksime koheselt teada, mida see inimene teeb, et
ta selline „terve” on. Ja suhteliselt kiire ajaga kaoksid Maa pealt ära haigused.
Jutt nagu mõnes ulmeraamatus. Aga mõelda ja unistada ju võib.
Kuigi sellest
ulmejutust võib õppust võtta juba praegu. Sest kes meil keelab praegu „küsida”
sellise inimese käest, kes on elurõõmus, edukas ja terve, mis on tema elujõu põhjused.
Inimese tervis, tervendamine ja ravimine ei peaks olema
teaduspõhine. Ehk siis millise kemikaaliga, me mingit haigust alla surume ja
millist uut kemikaali on meil selleks vaja, et eelmise kemikaali halbu
tagajärgi leevendada või jälle alla suruda. Ja nii seda lõputut rada käies, oma
eksistentsi lühendada või siis virelemist pikendada, kuidas keegi soovib.
Selle asemel peaks ravimine olema eluaegne, maastmadalast
õpetatud „terviseõpetus”.
Ravitseja peaks olema kõige tervem inimene, sale, nõtke,
sportlik. Arstiteadus peaks koosnema tervete inimeste ja nende elukvaliteedi
kirjeldustest, mitte kemikaalide koostise diagrammidest ja võimalikult pikast
ravimite kõrval nähtude kirjeldustest.
Kui ma seda juttu kirjutasin, siis andsin seda juba varem
mitmetele inimestele lugeda. Vastukaja, mis ma sain oli enamuses selline.
Mis on selles raamatus teistmoodi?
Siin oleks justkui samasugune tekst nagu on teistes
raamatutes.
Kas inimesed usuvad ja teevad ka nii nagu nad siit loevad?
Kas sa ise ka teed nii nagu sa kirjutad?
Vastan:
Selles raamatus on teistmoodi see, et ma olen kuskil sellises
kohas, mida nimetatakse süda, tundnud sellist tunnet, et vesi ei ole lihtsalt
mingi suvaline aine.
Miinimum, mis vesi võib olla on see, et ta on infokandja.
Isegi PÕHI infokandja ja info mööda keha laiali jaotaja.
See, kuidas sa käitud,
mõtled selle vesi ka mööda keha laiali kannab ja sellist infot kuulevad ja
tunnevad kõik keha rakud. Vastavalt sellele infole, meie rakud käituvadki.
Kui inimene ikka ei usu, et ta ON terve, siis tema rakud ammugi
ei saa olla terved, sest korraldus on ju selline, et nad võivad olla ka haiged.
Veel rohkem usun ma, südamega, et vesi ei ole lihtsalt aine
vaid,
VESI ON ELUS.
See on suht utoopiline aga kui järgi mõelda, siis kogu elu on
utoopiline.
Võiks alustada näiteks
sellistest mõttetarkustest nagu „kumb oli enne muna või kana”.
Veel selline, et „kosmos on lõputu aga mis lõputu taga on.
Kas mitte algus”.
Ka rakud on elus, kuigi me seda silmaga ei näe ja
igapäevaselt selle peale ei mõtle.
Ainult siis, kui me mõtleme utoopiliselt.
Küsimusele, et siin raamatus on samasugune tekst nagu teistes
raamatutes. Selle kohta on välja mõeldud maailma kõige tobedam takistus, mida
nimetatakse „autoriõiguseks”.
Utoopiliselt mõeldes.
Minu keha ei ole minu oma, kuna ma rendin seda mõned kümned aastad.
Kas mõtted on siis ka
renditud?
Inimene ei saa välja mõelda mitte ühtegi asja iseseisvalt ehk
siis autorlusega. Sest Kõiksuses on kõik
asjad ammu olemas, meie lihtsalt kõike ei tea ja ei tea isegi neid asju, mida
teised inimesed teavad.
Kuidas ma saan siis
mingi teksti või mõtte kohta kuulutada, et see on minu või kellegi teise oma.
Kui inimene midagi kirjutab, siis ta lihtsalt jagab seda infot, mis on temast
läbi käinud.
Kas inimesed usuvad ka seda, mis raamatutes kirjutatakse.
Kindlasti usuvad, sest mõned on seda enne tundnud ja raamatu
kirjutanud. Mina jällegi olen mõnda raamatut lugenud ja tundnud, et see toimib.
Kas inimesed teevad ka nii. Kindlasti teevad, sest neid kes
teevad, neid on ikka väga palju, sadu, tuhandeid võibolla isegi miljoneid.
Kas mina ka neid asju teen. Ikka teen, mõnda asja teen, teist
asja ei usu kohe, mõne asja unustan ära, mõnda asja ei viitsi ka vahest teha.
Teen nii, et oleks
põnev elada.
Keegi küsis, et miks on raamat korrigeerimata ja sisaldab
õigekeelsus vigu. Vastan. Milleks ära solkida Minu Vaba Tahet, kui minu seest
see niimoodi välja voolas ja enamus sellest aru said, siis milleks mulle
kirjavahemärke ja inimese poolt peale pandud reegleid.
Neid reegleid ongi just liiga palju.
Kas ükski maalija
saaks kuulsaks, kui ta maaliks reeglite järgi. Või millal redigeerija on
tohtinud kellegi luulet korrigeerida.
Miks siis jutustaja peab alati nii akuraatne olema.
Küsiti ka, et miks tekst hüppab vahest siia ja sinna. Aga
sellepärast hüppabki, kuna mõte hüppab ka ühe närvi raku pealt teise peale ja
välja tuleb, ei tea kuna ja mis moodi. Las ta siis tuleb, nii nagu ta ise
vabalt tulla tahab. Nagunii läheb iga mõte igasse erinevasse inimesse, isemoodi.
Kasutatud kirjandust;
2. V.Zeland
Transurfing
3. Venelaste tehtud film „Voda”
4. Paar vee raamatut veel.
5. B.Lipton „Uskumused ja bioloogia”.
6. ja veel palju muid infoallikaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar