Kui ma
mõtlen tagasi oma nooruspõlve peale, siis tekivad üsna kummalised mõttekäigud.
Miks ma olen
terve elu elanud just nii nagu see on läinud.
Miks ma
noore poisina mõtlesin ja võrdlesin oma elu oma sõbra eluga.
Noores
põlves elasin pealinna lähedal väikeses alevikus, kus tehakse tänapäeval pool
Eesti õllest.
Vot siis ma
küsisin endalt, et miks mu isa läks nii vara „kõrgematesse sfääridesse“ ja miks
mul on ainult ema, kes eriti palju ei teeninud, kuid millestki olulisest polnud
ka puudu.
Miks mul ei
olnud selliseid vanemaid ja selliseid võimalusi kui mu heal sõbral, kelle kaks
vanemat töötasid teaduslikus asutuses ja nende elamine oli asju ja raamatuid
täis.
Pidi kuluma
veel palju-palju aastaid, enne kui ma sain aru, et ma olin selle kõik endale ise
valinud.
Ja kui ma
seda nii ei oleks valinud, siis oleks mul olnud hoopis teistsugune elu.
Aga mis mu
senisel elul siis viga on. Vigu on olnud, aga kellel ei oleks olnud vigu. See ei ole võimalik.
Kooliajal ma
ei tundnud sellest puudust, et mul polnud mitte ühtegi sellist asja, milleta
teised noored omast arust iialgi hakkama ei saa. Mul polnud oma makki ja
jalgratast, peres polnud autot ja kõike - kõike muud - „hiiglama vajalikku“.
Koolis ma ei
viitsinud eriti õppida. Ma olen terve elu koolides maha viksinud. Minu
mõistusesse ei ole see kunagi mahtunud.
Miks peab inimene koolis kõik pähe õppima, selle asemele, et kõigest
sellest lihtsalt aru saada.
Ausalt
öeldes ega ma siis niimoodi eriti just ei mõelnud, vaid ma olin lihtsalt
„pohhuist“. Tegin nii palju, et koolidest läbi vedada, ka kõrgkoolis.
Mul on
lapsepõlvest alates olnud üüratult lai hobide rida. Üks ja igavene hobi on –
raamatute lugemine. Neid ma olen lugenud sadu ja mitmeid sadu. Minu jaoks ei
ole elus mitte midagi paremat, kui raamatute lugemine. Ja ma vihkan siiamaani
sellist asja nagu on – kooli kohustuslik lugemine.
Ma sain koolis
viis kahte selle eest, et ma ei lugenud kohustuslikku „Pal - tänava poisse“.
Kuigi ma olin juba lugenud läbi pooled „Seiklusjutte maalt ja merelt“, siis
seda ma trotsist ei lugenud. Palju aastaid hiljem ma lugesin läbi ka selle ja
ma sain aru, et minu sisetunne töötas juba siis. See on minu jaoks vastik raamat ja ka teema.
Hiljem kui mu oma poeg pidi lugema „Kärbeste isandat“, siis ma hea meelega
oleks selle raamatuga haridusministrile vastu lagipead lajatanud. Nüüd aga meie
kahepalgelised koolitöötajad maadlevad „koolikiusamise“ ja
„koolitulistamisega“.
Lugupeetud
laste koolitajad ja vanemad, las lapsed loevad „Kapten Granti lapsi“ või
„Viieteistkümne aastast kaptenit“ ja teisi normaalseid ning arendavaid
raamatuid.
Siis ei
oleks selliseid filme nagu - „Klass“.
Sama oli ka
spikerdamisega. Ei saanud ma siis aru, ega saa ka nüüd, mis vahet on
sellel infol mille me nagunii peale eksamist ära unustame, kas me tuubime selle
pähe või vehime puskide pealt maha. (Ajuväline, ise koostatud ja läbi töötatud
ning mingilgi määral mõtestatud informatiivne arutelu = spikker). Me elame juba üsna mitukümmend aastat kosmose
ajastus, kuid tuubime pähe sellist totrust, selle asemel, et lugeda, arutada
ja leiutada tohutus koguses inimestele vajalikke asju. Kui lisada juurde ka see, et peale seda kui me kooli lõpetame, siis juba järgmisel päeval me VÕIME kasutada kõiki abimaterjale, lugeda teistele ette raamatutest tarku mõtteid, kasutada "pauerpointe" jne.
Ma olin ka
laisk töötegija. Ei viitsinud ma kuskil malevas kapsaid kõblatada selleks, et
jalgratast endale saada. Milleks??
Mul oli
mets, jõgi, oja, talvel suusad, kuid mul oli ka see, millest tänapäeva poiss ei
saa aru ka kõige suurema fantaasiaga. Mul oli igal ajal oma isiklik taskunuga
ja üsna pika teraga. Siis veel õnneks selliseid lolle seadusi ei suudetus välja
mõelda, mis praegu on. Miks see nii vajalik asi on.
Nooremale
põlvkonnale võiks taskunuga võrrelda, selle tobeda masinaga mis kakub taevaselt
satelliidilt igasugust tobedat infot enda sisse ja mida siis suure õhinaga
üksteise vahel vahetatakse. Sõpradega????????
Sadade sõpradega, kelledest masina omanik enamust pole ihusilmaga
näinudki. Uskumatu!!!!.
Aga nuga.
See oli vahend kuidas saada kõike seda, mida sai lugeda raamatutest, sest telekas
oli 30 sentimeetrilise ekraaniga, mustvalge ning sealt tuli jama, ainult ühest (
kas saate ikka aru – TELEKAS OLI SIIS AINULT ÜKS KANAL) kanalist.
Kõik see,
mida tänapäeva noor on omas elus näinud, selle muutis minu põlvkonna noor mees
reaalsuseks metsas, rabas, karjääris – taskunoaga. Taskunoa ja vahest mõne muu tööriista abil
sai loodud lennukid, laevad, majad (onnid), vibud ja nooled, indiaanlased ja
kauboid , maadeuurijad ja mereröövlid. Ühesõnaga kõik fantaasialased tegelased,
keda me praegusel ajal, üha tobedamates variantides näeme telekast. Me
kaugeneme reaalsusest.
Kuigi mina
olen terve elu lugenud ulmeromaane. Ja nii pea, kui ma sellest kellelegi räägin,
siis vaadatakse esmapilgul veidi võõrastavalt. Inimesed aga üldse ei aimagi, et
poole sajandi tagune ulme on tänapäeval tegelikkus ja kordades veel rohkemgi.
Oli kord
selline huvitav lugu.
Meie perel
on pikaajaline sõprussuhe Soome perega. Jukka
sugulane töötas omal ajal Nokias. Ükskord külas käies seletas siis Jukka, et on
välja tulemas „kännukas“ ehk siis mobiiltelefon, millel ei olevatki nuppe. Minu
kui ulme filmide vaatajale ei olnud see mingi üllatus, sest igas vähegi
tehnoloogilises ulmekas, tegelased liigutasid holograafilise arvuti ekraanil
kujutisi ilma nuppudeta, vaid käsitsi.
Siis ma
seletasin seda uudist oma poegadele ja need vaatasid mulle üsna mõistmatult
otsa ja vehkisid käte-jalgadega, et - „ära hakka jälle oma ulmega peale“.
Nüüdseks on
seis aga selline, et ma pole oma käega veel mitte kunagi neid telefone ise
kasutanud.
Arvuti on,
kuigi ma ei mõista sellega muud teha, kui vajalikke igapäeva tegevusi teha,
raamatuid kirjutada ja surfata, ikka selles samas ulme teemas.
Kõik see muu
on minu jaoks aga – liiga igav. Nii pea, kui ma aga hakkan rääkima neid jutte
mis ma ikka olen rääkinud, siis inimesed vehivad ikkagi käte-jalgadega, et „ära
hakka jälle oma ulmet ajama“.
Kuna see on
lühijutt ja kõike ei saa kirja panna, siis siia juurde veel.
Ma olen
õppinud põllumajanduse inseneriks, sõitnud igasuguste masinatega.
Ma olen joonistanud ja joonistan vahel ka
praegu. Ma olen proovinud mängida kitarri aga see oli – igav. Ma olen tegelenud
leiutamisega ja igasuguste asjadega, mis teevad minu elu kergemaks, sest töö ja
eriti raske töö tegemine, on higistama ajav ja – igav.
Ma olen
remontinud vanu autosid ja tegelenud poole oma elust autospordiga. Ma olen
korra lennanud purilennukiga, sukeldunud paar korda ja Egiptuses sõitnud väikese
allveelaevaga (20000 ljööd vee all). Kanuutanud Võhandul (indiaanijutud).
Ikkagi kõik see on - igav.
Siis mingil
hetkel hakkasin tegelema müstika, vandenõu teooriate ja muu esoteerika.
Vot see värk
on juba põnevam. Kes ehitas ja kuidas,
Egiptuse ja ka muud püramiidid. Mis tekste sisaldavad need tekstid, mis on seal
seintel kirjas. Mis toimus Roswellis ja kas Kuu on ikka taevakeha. Mis on
kvantfüüsika, vabavoolu generaator. Kas gravitatsioon on tõmbejõud või hoopiski
tõukejõud. Kas vabamüürlased ise ka teavad, millega nad tegelevad. Mis on
vibratsioonid, sagedused, kvandid, kvargid, tihedused ja dimensioonid. Kus on
paralleelreaalsused, minu kõrgemad minad, juhid ja juhendajad ning kui suur
jumal ma ise olen.
Milleks
selline tekst, võib keegi küsida. Aga selleks, et nii paljudel inimestel võib
olla selline tunne nagu minul ja paljudel, on selliseid lapsi kui olen mina
olnud. Selleks, et aru saada pisut teistsugusest inimesest võiks edasi lugeda
ja mõelda.
Nagu ikka
spikerdan maha. (Alan Durier. „Aeg on
käes“)
INDIGOLAPSED.
Selliseid
lapsi kutsutakse tänapäeval Indigolasteks. Indigolapsed on lapsed, kes
esindavad uut ja ebatavalist psühholoogilist käitumismustrit, mida pole
varematel aegadel laiemalt täheldatud ega dokumenteeritud, kuid nüüd on see informatsioon
juba kiiresti ülemaailmselt levimas. (Ingigod hakkasid sündima alates 1960 -
ndatest). (Mina sündisin 1960 aastal)
Selles
raamatus on üsna pikk tutvustus. Toon siin kohal aga ära ainult indigoid
tutvustavad jooned.
1.
Nad tulevad siia maailma, tunnetades enese
kuninglikkust, tihti nad käituvad vastavalt.
2.
Nad usuvad, et väärivad siinolemist ning on
üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga.
3.
Eneseväärtustamine ei ole mingi probleem. Nad
räägivad tihti vanematele, „kes nad on“.
4.
Neil on raskusi alluda vastuvaidlematult
autoriteetidele - sellistele, kes ei pea vajalikuks põhjendada oma nõudmisi ega
tunnista valikuvabadust.
5.
Teatud asju nad lihtsalt ei tee, näiteks
järjekorras ootamine on nende jaoks raske.
6.
Neid muserdab see, kui nad puutuvad kokku konservatiivsete
süsteemidega, kus loova mõtte avaldamise asemel järgitakse kindlaks kujunenud rituaale ja traditsioone.
7.
Nii kodus kui koolis oskavad nad leida
olukordadele paremad lahendusi, mõjudes aga sealjuures sagedasti
„süsteemipurustajatena“, kes ei suuda kohaneda ühegi süsteemiga.
8.
Nad võivad tunduda suhtlemisvõimetud, kui ei
viibi just omasuguste seltskonnas. Kui nende kõrval pole kedagi, kelle on neile
sarnane maailmatunnetus, tõmbuvad nad tihtipeale endasse, tundes, et selles
maailmas ei mõista neid keegi. Seepärast on ka sotsiaalsete suhete loomine
koolis neile üpris raske. Kuid eelnevalt mainitud, siis oleneb see
seltskonnast.
9.
Nad ei reageeri korrale kutsumisele hästi.
Lasevad selle kõrvust läbi või soovivad selgitust.
10.
Nad ei ole tagasihoidlikud teid, oma vajadustest
teavitama. Kui nad üldse midagi vajavad.
Olen ma siis
täiskasvanud indigo???
Täiskasvanud
indigosid iseloomustavad järgmised iseloomulikud tunnused.
·
Indigod on intelligentsed, ehkki ei pruukinud
koolis alati just parimaid hindeid saada.
·
Nad on väga loomingulised ja tunnevad naudingut
ise tegemisest.
·
Nad tundsid (tunnevad) vastikust ja isegi
põlastust paljude rutiinsete tegevuste suhtes.
·
Nad peavad alati teadma MIKS eriti kui neil
midagi teha palutakse
·
Indigod olid koolis tõrksad, keeldudes tegemast
koduseid töid ja eitades õpetajate autoriteeti, VÕI soovisid küll vastu hakata,
kuid ei julgenud ja seda enamasti vanemliku surve tulemusena.
·
Nad võisid kogeda juba varakult
eksistentsialistlikku depressiooni ja abituse tunnet, mis võis (ja võib veel
praegugi) kõikuda kurbusest äärmusliku depressioonini. Täiskasvanud indogode
puhul ei ole haruldane, et neil on esinenus suitsiidseid mõtteid ja tundeid
juba kõrgkoolis või isegi nooremas eas.
·
Indigodel on raskusi teenindavatel töökohtadel
töötamisega. Indigod ei kannata autoritaarsust ega kastisüsteeme üheski
valdkonnas. Ei, ei, ei ja veelkord EI.
·
Nad eelistavad head meeskonda, kus kõik võrdselt
ühise eesmärgi nimel pingutavad, juhtivaid positsioone või üksinda töötamist.
·
Nad on
teiste inimeste suhtes sügavalt empaatilised ja kaastundlikud, kuid samas
natuke sallimatud rumaluse suhtes. Lisaks nad on julgustavad ja vaimselt
kaasaaitavad!
·
Indigod võivad olla emotsionaalselt äärmiselt
tundlikud ning kergesti nutma puhkeda (mida nad ei püüagi varjata). Teine
võimalus on aga see, et nad ei ilmuta mitte mingisuguseid emotsioone (sest on
ära õppinud oma tunnete täieliku varjamise)
·
Neil võib olla suuri probleeme viha ja raevu
ohjeldamisega. See on tingitud „1000“ korraga käivast mõttest, ettenägelikkusest
ja valikuteedest, mida nad ei oska kirjeldada, või ei vaevu isegi seletama. Kui
nad hoiavad oma analüüsi enda teada, siis tekivad vihahood, sest isegi kui nad
tahaksid seletada võimalusi ja põhjuseid, ning on oma mõttekäiku, siis selleks
kuluks igavik, sest iga väiksemgi küsimus tekitab tuhandeid erinevaid vastuseid
nende peas ja nad ei suuda seda seletada.
·
Neil võib esineda probleeme süsteemidega, mida
nad peavad ahistavateks, vigasteks või mitte küllaldaselt efektiivseks, nt kõik
poliitilised, haridusalased, meditsiinilised ja seadusandlikud süsteemid.
·
Neid iseloomustab eemale hoidmine poliitikast ja
isegi viha poliitika vastu - selle põhjuseks on teadmine, et ühe inimese hääl
ei määra midagi ning, et ka lõpptulemusel pole nii või teisiti erilist tähtsust.
·
Indigosid iseloomustab ka pettumus nn
americandream`is – 9,5 aastat karjääri, seejärel abielu, 2,5
last, maja valge puitaiaga jne. – või koguni selle täielik eitamine.
·
Lisaks tunnevad nad viha kui nende õigusi
piiratakse ja hirmu või isegi raevu kõikvõimalike neid kontrollida püüdvate
mehhanismide suhtes ühiskonnas.
·
Nad tunnevad põletavat soovi teha midagi, mis
muudaks maailma paremaks. Neil võib olla takistusi selle „millegi“
äratundmisel. Neil võib olla raskusi oma rolli identifitseerimisega, sest vahel
on tegemist millegi sellisega, mida veel olemas ei ole ning mida tuleb
seepärast alles luua. Me ei suuda valida, oleme nagu kameeleonid, kes kogu aeg
sulavad küll selle värviga, küll teise värviga. Ehk siis paljud meist ei suuda
püsida kindlal ametikohal jne. Me ei suuda otsustada/valida, kes me olla tahame.
·
Indigod omavad sageli selgeltnägemis- või
selgelt tunnetamisvõimet ning nende huvi vaimse maailma vastu võib avalduda
juba üsna varases eas – 10 – aastaselt või isegi nooremalt.
·
Täiskasvanud indogodel oli vähe või puudusid
üldse indigodest eeskujud.
·
Neil on väga tugev intuitsioon. Vahel nad ei
usalda seda, kui läheduses olevad inimesed nende arvamused või sisetunded maha
teevad. Siis nad hoiavad sees oma teada.
·
Ebasoodsates oludes kasvamise korral võisid neid
iseloomustada ka ebastabiilne käitumine või keskendumisraskused –
(tähelepanupuudulikkusse ja hüperaktiivsuse sümptomid), neil võib praegugi olla
raskusi tähelepanu koondamisega, neile antud ülesannetele ning nad võivad
vestluses hüpelda teemalt teemale.
·
Indigodel võib esineda ka ülemeelelisi kogemusi,
nagu tuleviku etteaimamine, inglite ja teiste vaimolendite nägemine,
kehavälised kogemused, häälte kuulmine, UFO-Tulnukate juhtumid jne. jne.
·
Nad võivad omada mõju arvutitele ja teistele
elektroonilistele seadmetele, nt suudavad nad mõjutada arvutite tööd oma
meeleoludega nii positiivsel kui negatiivsel viisil.
·
Nad võivad olla teadlikud teistest
dimensioonidest ja paralleelsetest.
·
Seksuaalselt on indigod väga väljendusrikkad ja
leidlikud, siis keelduvad nad seksuaalsusest üldse, kuna see on nende jaoks
igav, või kuna nad on seadnud eesmärgiks saavutada partnerlussuhetes kõrgemat
vaimset sidet. Ka võivad nad huvi tunda alternatiivsete käitumismudelite vastu.
·
Indigod otsivad oma elule tähendust ja püüavad
mõista maailma. Nad võivad huvituda religioonidest, kuid jäävad harva ühe
religiooni raamesse - see jääb neile lihtsalt liiga kitsaks. Nad ei armasta
dogmasid ning otsivad tõelist vaimsust – jumalikkust, mis avaldub kõikides usu-
ja filosoofiasüsteemides, tegelikult kõigis olemasolevas. Nad loevad meelsasti
vaimse sisuga raamatuid ning neid tõmbab vaimsete gruppide poole, kus nende
mõtlemisvabadust austatakse
Kui Indigod
saavutavad tasakaalu, saavad neist väga tugevad, terved ja õnnelikud inimesed,
kellel on maailmale palju anda. Kuid selleni kulub aega! Kui see on seda väärt!
Miks seda
lugu oli vaja kirjutada. Paljud
lapsevanemad arvavad, et kui tema laps on eriline, seda kiputakse pisut
alavääristama. Pidades neid allumatuteks, arenematuteks kuni sinnani välja, et
neile kleebitakse külge mingi tobe meditsiiniline termin – hüperaktiivne, siis
asi on absoluutselt vastupidine. Just nemad, kes nii mõtlevad on hüperpassiivsed.
Tiksu aga vaikselt mitte midagi erilist tehes oma surma poole ja siis on juba
hilja kahetseda, oma tegemata tegevusi. Indigodel aga vastupidi, jätkub
meenutamist oma pöörastest tegevustest ja teistele imestamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar