PEEGLI TEOORIA.

Kõik inimesed  on elu jooksul läbi käinud „pika tee“. Osadel on tee olnud veel pikem!! Ehk need, kes on uurinud Ulmet, Esoteerikat ja ka näiteks Kvantfüüsikat. Esoteerikas on olnud mingi arvamus – Peeglist või Peegeldusest.  Alice peeglitaguses maailmas. Ma kuulsin ühte kirjeldust ja see paigutas mitmeid termineid palju paremasse paika. 

Mina ei tea kuidas on Peegeldust kirjeldatud. Tegelt ma ei saagi seda teada, sest iga kirjeldus kirjeldab seda – Minu moodi. 

Kui keegi on kuulnud peegeldust sellises seletuses, et – informatsioon, mis tuleb inimesele, on justkui „peegeldus“, mis aitab inimest tema arengus.

 Ehksiis, kui teine inimene „lendab peale“ mingite jamadega, siis oleks see justkui minu omadus ja peegel peegeldaks väljastpoolt  minu olemust ehk – tuleb õpetama.   

Mulle on see tundunud kogu aeg veidi imelikuna ja eriti viimasel ajal, kui ma ise tean juba „päris palju“, siis miks need Välised Ärritajad on jäänud suhteliselt samaks. 

Ka need eelmised tekstid Matrixi teooriast ja Vaatlejast kirjeldavad väga palju kuidas illusioon näitab, siis see versioon Peeglist hakkas looma täiega.

Peegel ehk kõik see informatsioon, mis tuleb väljastpoolt, enamasti inimeste negatiivsed väljendused, ei ole minu peegeldus. Need ei ole Minu Omadused. Need on nende omadused, kes – Tulevad minu juurde. 

Miks see nii on, selleni tahan jõuda loo lõpus.

 Enamus inimesi elavad – Ilma Peeglita. Nende vahel pole takistust ja Suhtluspilt on teineteise vastu ehk Võitluspositsioonis. Ja seda Loomise Loost alates ja inimese sünnist alates. 

Seda pilti teab iga inimene ja mis sellega kaasneb. Kui suhtlevad kaks nn „tavalist inimest“ ja ilma peeglita, siis see inimene, kes üritab teisele peale suruda oma arvamust, siis – see peegeldub ja see on selle sama inimese illusioon. 

See ei tule teist õpetama, see ei peegelda teist inimest, see peegeldab teda ennast ja talle endale.

 Sellisel juhul kui mõlemad inimesed on „suhteliselt väheharitud“, siis tekitab selline suhtlus - Konflikti. Kõik konfliktid, kogu poliitika, usk, haridus, pereelu,  jne töötab 100 % selle skeemi järgi.

Termin – Milleks sulle kõike seda vaja on.

Aga kui ma olen terve oma elu uurinud ja õppinud, siis see tekitabki minu ette Peegli.   Mitte tavalise, vaid sellise kriminalistide aknaklaasi, mis ühelt poolt peegeldab ja minu poolt vaadates laseb pildi läbi.

Mis vahe neil on?

See on Vaatleja termin. Kui ma tean, et see info, mis mulle ei sobi, ei ole mitte minu info, vaid – selle Teise info. See info, kui ma talle vastan ja see ei meeldi talle, ei ole minu „negatiivsus“, vaid tema enda oma. 

See muudab kogu Peegliteooria vastupidiseks ja see on palju seletavam. Mina, oma poolläbipaistva peegli taga, olen Mina ja mina ise meeldin endale. Teise inimese Võitlust ei pea mina võitlema/võistlema, vaid ma lihtsalt vaatlen ja – lasen tal olla.

Miks on Matrixi film täis topitud võitlusstseene???

 Siin on nüüd üks kõige vingem muutus, mida saaks seletada ükskõik millise Võitlusstiiliga (sõda, usk, töö või misiganes), kuid mina teen esimese seletuse spordiga ehk ka autospordiga. Kui oled noor ja võistled, siis on vastasseis ja kogu infovahetus seisneb – olla teisest parem. Kuidas sõita teisest kiiremini. Ja selles situatsioonis ei teki kahe suhtleja vahel mitte kunagi Vaatlejat. Autospordis on eriliselt veel ka kaks suunda. Need – kes tahavad sõita ja need - kes tahavad võita. 

Esimesed teevad kõike ise ja ei pea kellegi ees vabandama, kui miski ei sobi. 

Teised  on need, kes Peavad leidma süü ja süüaluse (loomulikult mitte enda).  

Nüüd, kui minul on Kõik Võistlused Võisteldud, siis mina saan olla vaatleja ehk minna ükskõik millise võistleja, tema isa või mentoriga suhtlema ja vaadeldes oma peegli tagant, saan ma olla ükskõik kellega – Samal Lainel. Kui see teine „ajabki lolli juttu“, siis on see Tema ja ma ei pea talle paljut seletama. 

Kuid ühel hetkel tekib Hooopis teine suhe. Siis, kui me kaks, oleme absoluutselt samal lainel. Me mõlemad peegeldame ja ka laseme peeglist läbi täpselt sama informatsiooni, tundeid ja tunnetusi. Me räägime lõbusaid lugusid, meenutame seda, mis on meenutamist väärt ja oleme lihtsalt koos.  Ka selle seisundi termin tuleb loo lõpus.

Matrixi teooria on nii põhjalik, et seda tulebki „kokkukirjutada“ punktide kaupa. 

Matrixisse on sissekirjutatud programmijupike, mis ei lase Matrixil „kokku kukkuda“.  

See on ka Matrixi filmi peainformatsioon, millele ka mina pole tähelepanu pööranud. Neo saab Matrixist välja, näeb mis on selle alternatiiv, kuid -  Matrix peab inimest kogu aeg Tagasi Kiskuma. Ükskõik kui „valgustatud“ või Vaatleja see inimene ka ei ole, ikkagi veetakse teda samasse paika tagasi.

 See töötab sinnamaani kui inimene saab aru, et – ta oli Mängur. 

Mängis seda mängu kaasa ja nautis Illusiooni. Kui inimene väljub sellest ehk ei pööra enam sellele tähelepanu ja seletab mingi variandi ära Lõpuni, alles siis saab temast – selle variandi Vaatleja. 

Need on need tegevused, mida nimetatakse Kordusteks. Inimese igapäeva elu koosneb enamuses ehk 99,999… % kordustest. Alates hommikusest silmade avamisest ja õhtul sulgemiseni.  Sellepärast ei mäleta me magamise ajal mitte midagi.

Miks inimene ei õpi teiste vigadest?   Ei saagi.

Miks abielud ei kesta tihti lõpuni.

Valik - punane või sinine?

Filmis oli arvamus, et kui on nn vaba tahe, siis hetkel kui sul on tahtmine teha valikut, siis valik on Juba tehtud. Kuidas? 

Valikut saab teha kui on vähemalt kaks variant ja seega on sul olnud enne üks „teema“ ja sa tekitad sinna juurde teise võimaluse. Kuid valik oli juba enne tehtud. 

Kus seda vahest otseselt näha saab. Mul ja ilmselt paljudel on olnud „juhuseid“, kus inimene soovib midagi, mingid asjaolud tulevad vahele ja ta loobub algsest valikust, jätab selle kõrvale ehk nagu esoteerikud vahest ütlevad – andsid vabaks. Ja siis, täiesti üllatuslikult, teostub esimene, loodetud valik. Ei, sa ei andnud seda vabaks, vaid programm teostas selle. 

Matrixi filmis on üks tegelane – Smith, keda mina pidasin selle sama tegelase Neo „negatiivseks pooleks“ ehk sama mis Harry Potteris oli Voldemort. Esoteerilises plaanis see ongi nii.

 Ilmselt pole siin maailmas ainult üks tegur/variant või arvamus mis toimetab, vaid vabalt võib olla isegi rohkem kui kaks. 

Matrixi kohaselt pole see negatiivne, sest Matrixis polegi sellist terminit nagu negatiivsus. See „tegelane“ ongi Matrix, kes tahab – valikut teinud tegelase tuua Matrixisse tagasi.

Mis vahe on Matrixis elamise ja Matrixist „väljas“ elamise vahel??  

Vaatame filmi kirjeldust neil kahel juhul.  Matrixis on – kõik ilus. Sellisel juhul kui sa ei taha matrixist välja minna ehk ei hakka „sõdima“ selle vastu. Heaks näiteks on kunstiinimesed. Kui inimesel on piisav sissetulek, siis ta hakkab tegelema sellega – mida ta tahab tegelikult. 

Filmis on Matrixist väline kujutatud aga pööraselt „vaesena“ ja koledana. Süüakse tontteab mis körti, käiakse koledate riietega, elatakse viletsates tingimustes ehk mittemingit „euroremonti“ ja pidevalt sõditakse.  

Nüüd on ainult üks variant, millal saab valida. Kui selline ilus ja hubane elu läheb Igavaks. Iga päev on kui Lõputu Küünlapäev. 

Ja ongi see ÜKS teema, milleni ma tahan jõuda. Mis on filmi Lõputu Küünlapäev põhiküsimus ehk teema. Mees otsib Ideaalset naist. Tavalise käitumisega ta seda ei saa ja keegi olla kokku arvutanud kui palju pidi see mees kõike seda „harjutama“, et saada lõpptulemust. Rohkem kui 30 aastat!!!!  

Täpselt sama teema on ka Matrixi filmis. Inimene otsib Pööraselt Ilusat Armastust. Praktikas ei kehti see ainult paarisuhetes, vaid kõikide tegevusete juures, nagu näiteks ka hobid. 

Pööraselt ilus armastus on täpselt sama termin, mis esoteerikutel on – Tingimusteta Armastus. 

Ma ütlen päris ausalt. Mina pole 65 aasta jooksul seda, end ümbritsevate inimeste juures, näinud. Kõige lähemal on sellele – vanemate armastus. Aga ka see pole 100 protsendiliselt. 

Miks seda pole ja kuidas seda ei saa olemas olla??  Vat Matrixis seda ei saagi olla. 

Matrixi suhtes on mida iganes - kergest armumisest,  Armastuse Valemini välja. 

Aga ikkagi  võib see kuskil olla. Kuskil, kuhu mina ei vaata ega näe. Ma usun, et kui keegi tuleb kunagi mu juurde ja ütleb, et tema teab ühte paari, kes elavad täielikus kooskõlas. Siis võib olla mitmeid variante.

1.              Need mõlemad inimesed on jõudnud korraga Vaatleja seisundisse. Vaatlevad maailma – ilma peeglita. Ilma peeglita, ehk – tingimusteta.

2.              Niipea kui ma lähen sellise paari juurde, siis Mäng, illusioon ja matrix „pakivad minu jaoks lahti“ sellise tausta. Justnimelt tausta ja minu sees seda ei ole.

Mina elan täiesti tavalises matrixis ja näen kõike seda, mida on filmitud ka Matrixi filmi. Ilmselt olen ma veel „tavaline inimene“.

Filmist jäi meelde üks lause. 

99.9 % inimestest tahaksid „pöörast vabadust“, armastust ja midaiganes muud, kuid nad kardavad kaotada seda, mis neil olemas on. Mis meil olemas on??? Matrix.

Matrixi film, nagu ka kõik filmid üldse, on – loogika vabad. Seal ei klapi Mittemiski. Esimesel korral filmi  vaadates, näen ma Äksioni ja ei näe detaile. Järgmistel kordadel näen ma Jämedaid vigu ja hiljem ka – mitmeid kordi Peapeale pööratud kirjeldusi.

Tehnoloogia. 

Matrixi filmi üks ebaloogilisus on selles, et kuigi neil pole „euroremonditud“ elutingimusi on neil pööraselt moodne tehnoloogia. Kui kõik nende tegelased on Matrixis imeilusti disainitud riietes, siis miks nad Zionis või Ios on sellised „maavillased“???  Miks kujutatakse alati kurjamit rikkana ja „vabadusvõitlejat“ kuskilt Talurahva inimeste hulgast.

Matrixi film on ka mitmeid kordi peapeale pööratud ehk osad märkavad „lahjemaid kirjeldusi“ ja edasijõudnud hakkavad kogu filmi – tagasi pöörama.

 

TÄNA - ilma maagia ja moraliseerimiseta

 See tekst on tõlge samalt kanalilt, kuid selle tegi mu ammune hea tuttav. 

Sellised tekstid, mõtted ja tegevused meeldivad mulle enam kui ajaloolised aga ajalooliste eeliseks on see, et. Ajalugu ja kogu selle jaburus näitab ära, et - mingit minevikku Pole olnud. Kõik on ja toimub üksikindiviidiga ja ainult. Mida ta usub see ka ilmestub. Sellest tuleb juttu veel edaspidi - Kuidas Reaalsus loob: inimese meelega (meie meelega), inimesele Tajutava Reaalsuse.    

Ma tahan rahulikult ja kaunilt näidata, kuidas õigesti kujundada kavatsusi, toetudes lihtsale loogikale ja pisut kvantfüüsikale. Kujutage ette, maailm ei ole telliskivimüür, vaid võimaluste ookean.

Mikromaailma tasandil eksisteerib iga asi esmalt kui tõenäosuste hulk. Ja alles siis, kui ilmub vaatleja fookusega, tõenäosus tõmbub kokku konkreetsuseks. 

Lihtsamalt öeldes: väljal on lõputu menüü, ja kavatsus on teie tellimus, mis on selgelt välja öeldud, õige tooniga ja ilma häälevärinata.

Miks "ma tahan" sageli ei tööta? Sest "ma tahan" kõlab nagu puudus. See on nagu minna restorani ja öelda: "Ma olen näljane." Kelner noogutab kaastundlikult ja kõik. Väli loeb ära puuduse laine ja peegeldab selle tagasi.

 Kvantmõttes on oluline sagedus. Mitte ainult sõnad, vaid ka seisund, mida te kiirgate. Soov puudusest annab nõrga katkendliku signaali. 

 Kavatsus – eesmärk pluss rahulik kindlus, et mul see juba on – loob stabiilse laine.

Vaatame piltide abil. Raadio ja sagedus. Jaamad on juba eetris olemas. Te ei loo neid, te häälestate end. Kavatsus ei ole palve, vaid vastuvõtja häälestamine õigel lainele. GPS ja koordinaadid. Väli, navigaator. 

Kui annate häguse aadressi: kuskile parem, aga odav ja kohe, siis teid keerutab. 

Selged koordinaadid pluss rahulik seisund – ja marsruut joonistub. 

Tellimus kohvikus. Kohv milline? Noh, hea. Barista naeratab, aga see ei ole tellimus. Öelge: cappuccino ilma suhkruta, laktoosivaba piimaga, keraamikas – ja reaalsus saab aru, mida täpselt teie poole pöörata. 

Võti on vaatleja seisund.

Kvantpildis muudab vaatlus objekti. Tähelepanu on energia, emotsioon on selle kandja. Seetõttu on kavatsus kahekordne käsklus. Esimene: selge mõte, mida täpselt. 

Teine: õige sagedus, sisemine. Ma olen rahulik, ma olen juba selles. Ja veel üks detail, mida sageli unustatakse. Kavatsus ei ole käsk maailmale: tee mul hästi, vaid rolli valik, milles te olete valmis tegutsema. Väli armastab konkreetsust ja liikumist. 

Signaal: ma olen see, kes hoolitseb oma keha eest ja elab liikumise rõõmus. See kogub teie ümber inimesi, kohti ja sündmusi teisiti kui signaal: tahan kiiresti suveks kaalust alla võtta.

Kontrolli oma soovi vaid kolme küsimusega.

 Esimene. Kas ma saan selgelt aru, mida ma tahan? Mitte parem elu, vaid konkreetselt: ma elan valgusküllases korteris pargi kõrval. Ma maksan selle eest rahulikult ja pingevabalt.

 Teine. Mida ma tunnen, kui sellele mõtlen? See on rahulik kindlus – jah, see on minu – või ärevus: äkki ei õnnestu? 

Kolmas. Keda ma näen selles pildis iseendana? Kas ma tõesti näen end sees? Kuidas ma elan seda elu? Mida ma teen? Kuidas ma tegutsen? Või lihtsalt kujutan ette tulemust nagu filmi ekraanil.

Me ei ole tihe aine, vaid valdavalt tühjus ja energia. Fakt. Meie organism, nagu iga ese meie ümber, koosneb aatomitest. Aatom tundub kõva tellisena, aga kui suurendada seda jalgpallistaadioni suuruseks, oleks tuum hernetera suurune väljaku keskel, ja elektronid nagu sääsed, mis lendavad kusagil tribüünidel. Kogu ülejäänud ruum on tühjus. Teaduslikud andmed ütlevad: 99,9% aatomist on tühi ruum. Aga see ei ole nn - mitte midagi. See on väli, kus energia võngub. Kogu aine meie ümber on energia, surutud kindlatesse vormidesse. Isegi tool, maja või auto, mis tunduvad kõvad, on sügaval tasandil vibratsioon.

Just seetõttu väidab kvantfüüsika: aine = energia + informatsioon. Ja informatsioon on see, mis kujuneb vaatleja kaudu. Ja siin on kõige huvitavam. Inimese keha on triljonid aatomid, mis on kokku pandud süsteemiks, mis püsib ainult seetõttu, et nii on otsustatud informatsioonikoodis. Mõtted ja emotsioonid on samuti energia, impulsid, mis mõjutavad välja. Teadvus ei ole aju kõrvalsaadus, vaid antenn, mis võtab vastu ja kiirgab signaale sellesse välja.

Seega, kui me ütleme: "Ma tahan oma elu muuta", ütleme tegelikult: "Ma tahan ümber häälestada oma süsteemi võnkumised." See ei ole esoteerika, vaid otsekohene loogika. Kui häälestate raadio teisele lainele, kuulete teist muusikat. Sama on inimesega. Mõtted on sagedus, emotsioonid signaali võimendi, tegevused ankur aines. Kui me mõistame, et meie sees ei ole midagi kõva, vaid ainult väli ja energia, saab selgeks: me oleme juba kvantookeani osa.

Me ei ole väikesed inimesed suures maailmas, vaid ühe välja tükikesed, mis võivad oma vibratsioone muuta. Ja siin saab selgeks, miks soovid töötavad. 

See ei ole ime, vaid energia ja energia vastasmõju. 

Kavatsus seab laine, ja väli häälestub ümber, tõmmates teie ellu sobivaid vorme. Meil on harjumus öelda: "Ma tahan, tahan maja, tahan autot, tahan reisida." 

Aga kvantfüüsikas on "ma tahan" nagu lõpetamata programm. 

See hoiab teid ootuse seisundis. Kui ütlete: "Ma tahan", väli loeb: "See inimene tahab" – ja annab teile täpselt seda, mida tellisite: soovi seisundi, aga mitte tulemust.

 Et soov saaks kavatsuseks, on oluline fookust nihutada. 

Reegel üks: mitte "ma tahan", vaid "ma valin". Kui ütlete: "Ma valin elada oma majas", võtab väli seda faktina. See hakkab ümber kujundama asjaolusid, et see reaalsus saaks teie omaks.

 Reegel kaks: emotsioon. Pole piisav sõnu öelda. Tuleb tunda, nagu oleks see juba juhtunud. Mitte lihtsalt öelda: "Ma valin uue auto", vaid tunda salongi lõhna, kuulda mootori häält, tunda rooli käte all. Väli töötab tunnete vibratsiooniga. 

Reegel kolm: kujutis. Aju ei mõista sõnu "maja", "auto", "õnn". Ta töötab piltidega. Seetõttu looge konkreetsed visuaalsed stseenid. Te astute hommikul oma maja rõdule, joote kohvi, vaatate vaadet. Või te sõidate uue autoga, avate akna ja tunnete tuult. Mida selgem on pilt, seda kiiremini see tõmmatakse ligi.

Reegel neli: kergus. Soov ei tohi olla viimane lootus. Kui soovite hirmu ja meeleheite seisundis: "Ma tahan maja, muidu mu elu on mõttetu", saadate välja puuduse vibratsiooni, ja väli peegeldab seda ikka ja jälle. Aga kui mängeldes kujutate ette: "Oh, kui äge on, kui ma seal elan", muutub see kergeks impulsiks, ja reaalsus võtab selle kergemini vastu. Seepärast mõned inimesed unistavad aastaid ega saa midagi, teised aga justkui tõmbavad ligi kõike, mida puudutavad. Nad oskavad luua emotsiooni juba toimunud faktist. Just see ongi kvantvõti. 

Me muudame välja mitte palvete, vaid oma sisemise seisundiga.

Et mõista, kuidas kvantkavatsus töötab, vaatame lihtsaid ja elulisi näiteid. Näide majaga. Inimene kordab aastaid: "Ma tahan oma maja." Ta sirvib saite ja vaatab videoid YouTube’is, aga temas elab programm: see on liiga kallis, mulle ei anta laenu, mul on väike palk. Tema mõtted ja emotsioonid on vastuolus tema sõnadega. Lõpuks jääb ta samasse kohta. Aga niipea, kui ta muudab sõnastuse: "Ma valin elada oma majas", ja hakkab pildiga mängima, kujutledes, kuidas ta ust avab, kuidas lõhnab värske puit, kuidas köögis seisab tema tass – väli hakkab nihkuma. Tema ellu tulevad ootamatud pakkumised. Keegi tuttavatest müüb krundi, ilmub töö palgalisaga või pangas avaneb äkki soodne programm. See ei ole juhus, vaid tema uue seisundi peegeldus.

Näide autoga. Teine olukord. Naine unistas uuest autost, aga iga kord ütles: "Ma tahan, aga vist see pole minu jaoks." Ja kuni ta elas režiimis "pole minu jaoks", jäi auto ainult unistuseks. Aga kui ta hakkas ütlema: "Ma valin uue auto. Ma juba näen end selles." Ta tundis, kuidas sõidab mööda maanteed, kuulis muusikat, tundis vabadust. Mõne kuu pärast olukord muutus. Ta võitis oma töökoha loosimisel raha, ja sellest piisas esimese sissemakse jaoks. Juhus? Ei. See on kvantimpulsi näide.

Näide reisiga. Noor mees unistas sõita teise riiki, aga kurtis pidevalt sõpradele: "Raha pole, aega pole, töö ei lase." Ja kõik jäi samaks. Aga kui ta muutis sisemist häälestust: "Ma valin sõita sinna riiki. Ma juba kõnnin mööda selle tänavaid. Ma proovin toitu, ma naeratan." Äkki selgus, et tema firma korraldab just seal praktika. Ta valiti kümnete kandidaatide seast, sest ta oli juba õigel lainel.

Mis ühendab neid lugusid? Nad lõpetasid elamise "ma tahan" seisundis ja läksid "ma valin" seisundisse. Väli on nagu peegel. See ei tee vahet, kas see on reaalsus või teie fantaasia. Aga kui tunnete, et see on juba teie, hakkab see sündmusi ligi tõmbama. Ja siin tuleb peamine õppetund. Mida kergemini ja rõõmsamalt te oma soovi väljendate, seda kiiremini see materialiseerub.

Nüüd annan sulle lihtsa, aga väga tugeva praktika. See ei võta palju aega, aga selle sisu on tabada valiku tunnetamise hetk. Samm üks. Istu mugavalt ja sule silmad. Tee sügav sisse- ja väljahingamine. Tunneta oma keha. Taju, kuidas sa istud toolil, kuidas maa sind hoiab. Oluline on mõista, et sa oled juba ühenduses allikaga.

Samm kaks. Kujutle tühja ruumi, pimedat, lõputut. Seal ei ole minevikku ega tulevikku, ainult praegune hetk. See ongi väli. See on alati lähedal. See ootab sinu valikut. 

Samm kolm. Tuleta meelde oma soovi. Pole oluline, mis see on. Maja, auto, reis või lihtsalt rahu seisund. Kujutle seda mitte kui unistust, vaid kui fakti, nagu see juba oleks. 

Samm neli. Taju detaile. Kui see on maja, tunne puidu või kohvi lõhna köögis. Kui auto, tunne rooli käes, tee häält. Kui reis, tuult näol ja linna müra. Oluline ei ole ainult näha, vaid tunda.

Samm viis. Ütle endale: "Ma valin selle." Mitte "ma tahan", mitte "las see täitub", vaid just: "Ma valin." See on võtmemoment. 

Sa ei palu, sa ei anu, sa kuulutad universumile oma valiku. 

Samm kuus. Naerata ja lase lahti. See on kõige raskem osa. Ära hoia pilti kinni kogu jõuga, vaid lihtsalt naerata ja usalda. Väli hakkab ise sündmusi sättima. Saladus on selles, et see protsess käivitub mitte pingutuse, vaid kergusega. Kui sisened valiku rõõmu, tänulikkusesse selle eest, mis juba on, muudab kvantimpulss kohe sinu reaalsust.

Ja pea meeles: reaalsus ei vasta sõnadele, vaid seisundile. Kui sees oled rahulik ja kindel, et kõik on juba juhtunud, tähendab see, et see on juba sinu uus maailm. 

Me käisime läbi arusaamise: kõik on energia. Me oleme kvantolendid, ja iga valik loob uue maailma. Kavatsus ei ole soov ega palve, vaid kindel: ma valin.

Pea meeles ühte lihtsat asja. Sinu elu on raamat ja pastakas on sinu käes. Mitte keegi teine ei kirjuta sinu lugu. Ei uudised, ei võõras arvamus, ei asjaolud. Kõik need on vaid dekoratsioonid. Stsenaariumi lood alati sina. Ja kui sisened tänulikkusesse, kergusesse, kui ütled "ma tahan" asemel "ma valin", ei ole väljal muud väljapääsu, kui kohanduda sinu valikuga. Sest just nii töötab maatriks. See resoneerib sinu sisemise seisundiga.

Seetõttu ära alates tänasest küsi: kas mu soov täitub? Ütle endale: "See on juba täitunud. Ma olen. Ma olen looja." Ja tegutse sellest seisundist.

Tänan teid, et olite minuga kanalil. Soovin teile selgust, kergust ja valiku jõudu. Kohtume järgmises videos. Kõike head!