Järjekordne
lugu, mis sünnib vähemalt kolme erineva sündmuse kontekstis.
Minu
parkimise LEPPETRAHV anti inkasso
firmasse. Ma lugesin ühte sellist raamatut, millest ma olin kunagi kuulnud –
„451` Farhenheiti“. Ning Inglismaal toimis Brexit ja meie riigi üks
ministritest, (seda ei saa öelda milline – muidu kaevatakse solvamise eest
kohtusse), ütles otse välja, et ei tavalised inglased ega ka meie maa inimesed,
ei saa aru kui hea on kuuluda Rahvaste Liitudesse. Seega – RAHVAS ON LOLL. Ja rahval ei lasta isegi allkirju kogudes, oma sõna sekka öelda.
Kui see Brexit EI OLE etteplaneeritud ja korraldatud aktsioon, siis ma imestaks kohe väga. On vaid üks võimalus veel – valitsejad on informatsiooniväljast LAHTILÕIGATUD.
Valitsejad ja isegi tavalised inimesed ei valda enam informatsiooni. Inimesed on ilmselt väsinud mõtlemast. Keegi ilmselt ei usu – sisimas – seda, mida meile üritatakse öelda.
Suurte sõdade ajaloost on mingil määral tõestatud, sõjad ei lõpe mitte sellepärast, et valitsejad ja kindralid ei taha võidelda/sõda korraldada, vaid sõdurid ehk inimesed väsivad hirmu tundmast. Sõda lõpeb siis, kui sõduril on üsna ükskõik ehk „pohhui“, kas ta saab surma või saab ka kunagi koju.
Selle loo teemast ma vist ei olegi enne kirjutanud.
See teema on – HIRM.
Ma olen üsna mitmeid kordi näinud eesti ühte kultusfilmi – „Keskpäevane praam“. Üsna esimesi kordi kui ma seda nägin, noore inimesena ja üldse mitte esoteeriku või naturaal-filosoofina, mulle jäi kõrvu üks lause või mõte.
Selles filmis üks tegelane, keda mängis Enn Kraam, ütleb. „Kui saaks kinni püüda kõikide inimeste hirmud, siis ……!!!!!
Ma hetkega ei suuda anda „valemit“ ehk siis protsentuaalsust – kui palju maailmas kasutatakse inimeste juhtimiseks - hirmuenergiat. See on üsna suur. Äkki on selle protsent ka 99,9999%. Arutan siis, äkki suudan tõestada.
Põhilise tõuke selleks aruteluks andis mõte, et inimesed ei suuda ajada omi asju iseseisvalt, vaid vajavad selleks vahemeest. Vanemat inimest, targemat inimest, tugevamat inimest ehk siis; lasteaia kasvatajat, kooliõpetajat, politseinikku/kohtunikku.
Kogu meie elu baseerub hirmutamisel. Kui sa nii ei tee – saad vitsa. Kui saa seda ei usu – siis saad kahe ja kodus võid jälle vitsa saada. Kui sa seda ei tee/või teed - siis kutsun politsei.
Miks küll see nii on? See on taotluslik. Kes kuidas teab või aru saab – kellele sellist madalsageduslikku hirmuenergiat vaja on. Kindel on aga see, et seda vajatakse ja neid selgitusi; mis see on, neid on olemas.
Minu arutelu teemaks on aga see – mida me saaksime teha, et selline jama lõpeks. See sama Brexit näitab, et mingi rahvas on väsinud hirmu tundmast. Selle hirmu tõstmiseks on vaja muidugi korraldada kohe mingeid plahvatusi või sõjakesi, aga ilmselt see ka enam ei toimi nii tõhusalt.
Kogu minu kirjutamise perioodil on mind „vaevanud“ küsimus, et – kellele ma kirjutan ja mille pärast????
See tuleb sellest, et ma ise; loen, kuulan ja arutlen erinevate inimestega, sellel hetkel saada olevaid, kõige pöörasemaid teooriad. Need on reeglina nii pöörased ja neid ei saagi väga kirjeldada. Kes neid ikka loeks. Siis ma otsustasingi, et kirjutan üks nõks altpoolt, ehk siis neid, millest võivad aru saada ka „vähem ulmekad inimesed“. Need, nõks kõrgemal teooriad või jutustused, ongi sellised lood ja raamatud nagu; Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“, Ray Bradbury „451´ Farhenheiti“ või Veiko Belials ja Marek Simpson „Existerion“.
Kuidas saab mõjutada või manipuleerida inimesega. Inimene on planeedil Maa praegu mõjuvõimsaim tegelane. Osalt me võime väita isegi, et võtmetähtsusega tegelane. Mitte selles mõttes, et loob ja lammutab, vaid isegi nii…
Kui inimest, seda kes vaatleb, ei oleks olemas, siis poleks Kõike Seda Mis On.
Kuidas inimest siis mõjutatakse. Kõik suured ja täpsed teooriad võib kirjeldada raamatute pikkuseks, kuid võib öelda ka ühe lause või sõnaga.
Inimest mõjutatakse – PIITSA JA PRÄÄNIKUGA.
Ühiskond, mis baseeruks „präänikul“ võiks olla selline, kus.
Riike ja seadusi ei oleks olemas. Inimene sünnib ja talle kuulub automaatselt osa sellest maast, metsast ja vesikonnast – kuhu ta sündis. Seega iga Eesti inimene peaks sündides saama riigilt mingi 5-10 ha maad ja teist samapalju metsa. Surres peaks selle muidugi tagasi, ehk siis edasi andma. Mingit pärimist ehk siis kogu varanduste ühtede kindlate inimeste kätte kogunemist ei peaks olema. Umbes nii nagu me oleme kuulnud lugusid Põhja-Ameerika indiaanlaste elust. Kõik on kõigi omand ja tasuta kasutamiseks.
Meil sellist elukorraldust ei ole – meie vaikival nõusolekul.
Meil on – „piitsaga“ riigikord.
Absoluutselt kõik on sunniviisiline. Ei saa siia sündida ilma paberita ega rahus ka surra, ilma paberita. Kuidas on selline, tavalisele inimesele märkamatu, hoomamatu ja aktsepteeritav olukord tekkinud. Väga pikaajalise hirmutamise taktikaga.
Meie praegune tsivilisatsioon baseerub – hirmul. 99,99% ajast/elust, me tunneme hirmu; füüsiliste valude ees, moraalse terrori ees, rahalise seisu ees jne. Me kogu aeg kardame midagi. Äkki ma paistan välja; liiga loll, liiga inetu, liiga vaene.
Kõik hirmutavad kõiki, peaasi et inimesed töötaks kellegi heaks.
See on üsna pull uurimistöö. Kas teie suudate ette kujutada, et väidetavalt olid kunagi orjad ja orjapidajad. Orjad pidid tööd tegema selleks, et ühele inimesele varandusi tekitada. Samas pidi orjapidaja orjale katusealuse ehitama, teda söötma, jootma ja kasima. Ja pidi ka valvureid palkama.
Selgitada tänapäeva inimesele, et - ta on ori. Kõlab kahtlaselt ohtlikult – ütlejale.
Tänapäeval on demokraatia, kus enamus rahast liigub ei tea kuhu ja ei tea kelle taskusse. Selle hankija, erinevalt orjast, hangib ise omale katusealuse, sööb-joob ja sigib. Tööd teeb ka – naabrist paremini. Töötasu aga tõmmatakse kõigil lõbusalt taskust ära. Tavaline inimene seda ei näe ja isegi ei mõtle. Samamoodi nagu ahv loomaias arvab, et puurist väljaspool olevaid inimesi näidatakse temale ja puuris on vaid „Vaba demokraatia“.
Üsna hirmutav on niimoodi mõelda. Pikapeale jääd isegi uskuma.
Kõik tavalised inimesed teevad seda ise, sealjuures arusaamata, et on vabatahtlikult orjad ja ka orjade valvurid. Ema hirmutab last tegema seda, mis sobib – temale. Lasteaiast peale narritakse lolle ja laisku. Koolides antakse präänikut neile, kes on püüdlikud ja oma peaga ei mõtle ning küsimusi ei esita.
Varemalt olen ma kirjeldanud, et planeet Maa on valetamise planeet, unustamise planeet ja töötegemise planeet. Nüüd siis ka veel - hirmutamise planeet.
Mõte klassikalisest filmist; „ Ei tea kas siin planeedil saaks – PUHATA JA MÄNGIDA“.
„Puhata ja mängida, puhata ja mängida. Marss tööle“.
Ega tavaliselt ei saa isegi puhata ja mängida – vabalt. Alati peab meie kõrval olema kohtunikud, kes ütlevad, millal su mäng on normaalne/reeglite pärane, millal mitte.
Mis nipiga võiks maailmas toimuda sellini paradigma nihe, et inimesed ei aktsepteeriks enam röövellikku hirmutamist. Tegeleksid ausa/ausama kauba ja teenuste vahetamisega. Osades maailma riikides mingil määral sellist asja veel toimub, kuid enamus riike on tühjaks ja räpaseks pumbatud.
Ori reeglina enda järelt midagi ei korista. Miks ta peaks. Inimene koristab tavaliselt vaid oma isikliku omandi territooriumilt. Seega järeldus – planeet Maa ei ole enam inimeste oma. Huvitav, kelle oma see pall siis on.
Üks teooria, mis püüab vähegi selgust tuua on - usk ja surm. Meil on demokraatia, ja usust ning surmast eriti ei räägita. Väidetavalt Vanas-Egiptuses teati hauatagusest maailmast. Huvitav, kellele kuulus planeet Maa siis, kui väidetakse, et inimesi/hingi kaaluti peale surma.
Kes palju paha oli teinud – tollel väga hästi ei läinud.
Hilisema religiooni ajal läks sellistel veel halvemini – need põlesid põrgus.
Mida nüüd Peetrus „pahade lastega“ teeb. Võtab kõrvaklapid ja i-podid käest, paneb nurka seisma ja oi-oi, kannata siis seal nurgas ilma internetita.
Demokraatlikult vabad inimesed ei karda enam surma. Nad isegi ei mõtle – mis see võiks olla.
Sellist, „ühekordset kondoom-inimest“, kes ei tea ega mõtle – mis on surm, on hiiglama hea hirmutada. Kujutad ette, et sa elad planeedil Maa vaid ühe korra ja kui sellel korral ka korralikult tööl ei käi, siis paneme su vangi. Naljakas, kuid vangis ei peagi eriti tööd tegema.
Ehk siis – kui saaks kätte kõikide inimeste hirmud …..
Osad saavadki. Aga mis need teised virisevad, kellel on elu sitasti. Katsu sa neile öelda, et ise oled süüdi ja kardad hirmutajaid.
Hirmutajad – olete kordki mõelnud, mis teist endist peale surma saab. Mina võin küll veits hirmutada. Need „ühekordsed kondoomid“, kes sünnivad vaid ühe korra ja piinavad ning kiusavad teisi, need visatakse Kõiksuse prügikasti. Kuhu siis veel!?!?!?
Aga teie kogutud; majad, suvilad, paadid ja Mersud – neist saab varem või hiljem prügimäe kraam.
