RAAMAT

 

Mis on RAAMAT?

Need kes mind vähegi tunnevad, teavad et ma ei suuda mingit teksti kirjutada „lühidalt“. Tahaks kuskilt alustada aga kohe viskab Pildi nii laiaks, et.  

Ma olen käinud Tartu Lektooriumis ilmselt lähedale 15 aastat, igal talvel. Miks??? Kogu aeg on küsimused – miks? Ma olen teinud seal ka paar oma arutlusõhtut ja ka nüüd tahaks teha. Miks? 

Et arutada mingeid teemasid – minu vaatevinklist. Aga siis tuli mulle mõte teha arutelu kahe inimesega. Eelmisel aastal oleks tahtnud seda teha Peetriga aga enne sai hooaeg otsa. Nüüd pakkusin sellist võimalust oma heale tuttavale enda kodukandist. 

Elle Muugat tunnen – terve elu, sest ta on minu sovhoosiaegse töökaaslase tütar. Tema isa ja ema olid ka erilised inimesed ja me rääkisime-arutasime maailmasju palju. Nüüd juhtus aga nii, et Elle tuli tagant sellise hooga, et me oleme temaga täpselt sama kaugel. 

Kes me sellised oleme? 

Võiks öelda, et kirjanikud. Inimene, kes kirjutab palju. Räägime me veel rohkem aga see ei ole see. 

Koosviibimise tutvustamiseks küsisin ma Lektooriumi inimeste käest, et – millest võiks rääkida? Mis huvitaks inimesi? Ja me ei osanud seda välja mõelda. Maailm on nii paksult infot täis, et seda veel juurde panna on isegi raske. Alguses tekkis selline teema, et võiks arutada – Inimeseks Olemist. Aga.  

Mis on Raamat? Miks me kirjutame raamatuid? Mul ja Ellel on neid mitmeid. Mul on mitmeid gruppe, nii Feissbukis kui ka veel eraldi. 

Me saame aegajal ka kuskil reaalselt kokku ja need on vahvad. Ka Lektoorium on üks selline. 

Mina ise naudin aga neid hetki, kus ma saan vestelda – Alternatiividega. Alternatiivid ei ole Imelikud inimesed, vaid need, kes lähevad Eespool ja Vastuvoolu ehk Peavoolu kõrval. Mina võin vabalt öelda, et Peavool on igav. 

Nüüd tuli mulle endale üks päev  selgitus sellest – miks me kirjutame? Mina olen elu jooksul lugenud läbi tuhandeid raamatuid, vaadanud tuhandeid filme ja videoloenguid. Need on ju kõik kirjutatud ja meeletu infomahuga, et poleks ju vaja juurde kirjutada. Aga.  

Kui ma kuulan juttu ja räägin inimesega – siis me vahetame infot. Kuulatud jutt ei õpeta inimest mitte kunagi, mitte ühtegi sutsu. Inimest õpetab see kui ta teeb tegevusi, teeb vigu ja õpib oma vigadest. 

Teine koht, kust inimene saab õppida, on Raamat. Seda näiteks sellise seletusega. Kui me vaatame filmi, siis tegevus toimub „ajust väljaspool“. Kui me loeme raamatut, siis on kogu tegevus (kujutluspiltidena) inimese peas. 

Kui me kirjutame raamatu, siis see ei ole reeglina minu väljamõeldud, see on varem kuuldud-kogetud info, mille ma töötlen  Oma Mõtteks. 

Iga loetud tekst on järgmisel hetkel Inimese Enda Oma. Ja ainult see info, mida ta on ise kogenud ja tal on selleks olemas seos.  See info, mida inimene ei pea endale vajalikuks, on tema jaoks Alternatiiv ehk teistmoodi. See ei ole ei Hea ega Halb, sest head ja halba ei ole olemas, see on hinnang. 

Vot ja niimoodi läheb see jutt seal koosviibimisel edasi. Me tutvustame neid teemasid, mida me oleme uurinud ja kirjutanud. Küsimusi on meil palju. Miksid ei lõpe kunagi.

 Kuidas aga elada nii, et – „Poleks kahju ….“.   Või nii, et – Kuidas saada seda, mida sa tahad?  Neid asju saab arutada, ehksiis on jälle millest kirjutada.  

Mis on kõige selle mõte????? 

Minu tekstid on peale raamatute tohutus koguse nendes kohtades.

arnetsirna 

Elukulg

(2) Facebook

Elle kanal

(2) Facebook

Käisin vaatamas ühte teatrietendust. Etendustesse on sisse kirjutatud palju teemasid, milledest osad on „ridade vahel“. Kas siis selleks, et avalikult ei saa rääkida või veel midagi. 

Praktiliselt oleks iga raamat ja film väärt seda, et istuks pärast kohvilaua taha ja arutaks – mida keegi sealt välja luges. Ka sellepärast olen ma Lektooriumis käinud kõik need 15 aastat, sest seal me arutame koos vaadatud filme. Enamus mu lugusid sisaldab ka neid arutelusid, mida ma olen tõlgendanud Oma Lugudeks.

 Mulle jooksis sisse kujutluspilt, et – kui äge oleks näiteks viimasel etendusel (või ka ükskõik millisel) kui see tehtaks kellaajaliselt varem ja siis jääkski aega teha selline kohvilaua arutelu. Näitlejad on ju mega Loomeinimesed. Kirjanikud on veel vingemad tegelased. Nemad peavad kogu sellest, IseEnda kogemustest välja noppima just sellesse loosse sobivad teemad. 

Mul on vahest kahju (tegelt muidugi ei ole) neist Loomeinimestest. Kui palju on olnud etendusi, mis kubisevad „vandenõuteooriatest“, Plangu taha kirjutatud Kõhklustest, loojainimese ajunikastustest, sest nad ei saa aru – Mis toimub? ja Miks toimub? jne jne. 

Ja siis Tavaline Inimene, kes ei saa piisavalt naerda lolluste üle, kehitavad arusaamatuses õlgu ja ütlevad kaks totrat mõtet: Ah oli kah ja Hea, et Välja sain. Kodus poleks kah parem olnud. 

Aga kõikides neis ON vingeid asju ja vingeid kujutluspilte.

 Mul on üks Absoluutne lemmik. Kui meil oli kaks aastat totaalne jaburdus – X viirus, siis ma ei suutnud ära imestada kui nägin Ugala etendust – Arst. Püha pekki kuidas ma imestan: mida tundsid kõik need Tavalised inimesed, seda vaadates. Selline etendus kahe perioodi vahelisel ajal, kui – suvel kadus X täitsa „imelikul kombel“ ära ja talvel tuli uuesti. Mina, mehhaanikuna, ei kandnud need kaks aastat kordagi „räbalast maski“, kuigi ma kannan töö tegemisel kogu aeg Kaitsevahendeid.  Mida need inimesed siis mõtlesid???? Siiani ma ei tea. 

Kui lugeda raamatut, vaadata filme või teatrietendusi, siis kas mina olen ainuke siin maailmas, kes kohe autos hakkab - lugu edasi kerima, lugu lahti lahkama ja täiendama. Kas mina olen ainuke, kes lahkab loo nii pulkadeks, kui mu hetketeadmised seda võimaldavad?  Miks ma seda teen?  

Mul endal on üks „kindel seletus“ sellele.  Mul on, enda jaoks, maailmaparim raamat – Armastuse Valem. Ja selle najal olen ma endale ja teistele seletanud – miks?  

Ma olen „siin planeedil“ Tulnukas. Me kõik oleme tulnud siia, seega see punkt on meil kõigil sama. Mina olen tulnud siia, sellesse hetke – Kuskilt Mujalt. Minu planeet on teistsugune. Minu planeedil ei ole sõdu, nälga ega jamasid ja seal on mega tehnoloogia. Ma ei ole siia tulnud „Karmatama“. Sansaratama ehk siis nn Õppima oma vigadest ja Arenema. 

Kes on siin need Teised, seda mina ei tea????? Ja mida nad siin teevad????? 

Kuidas on see võimalik, et Loomeinimesed teevad lugusid, mis „pilavad“ Tavalist inimest, tema Lolluses ja kui see on vastavalt kokkukirjutatud, siis see Loll naerab laginaga oma lolluse üle, sest ta arvab, et see ei kehti tema kohta, vaid ta naabri kohta. 

Ka oli selles etenduses – Kriminalist Poiroti teema. Poirotti pole olemas, see on kirjaniku kujutluspilt iseendast. Kuid Eradetektiivi kujund on briljantne. Näha maailmasündmuste pisikestest detailidest Lahendusi. 

Poiroti parim seletus on – Ma olen Imbetsill. Ma nägin, mul olid algandmed, aga ma ei Näinud. 

Veel üks teema. Ma ei oska kirjutada!!! Ma ei oska kirjutada imelisi kirjeldusi ja „poliitkorrektseid esoteerilisi kirjeldusi“. Mina tahan teada!!! 

Ma ei oska kirjutada Õigekirja kohaselt. Selle ajahetke õigekirja kohaselt. Kõik arvavad, et kui kirjutada testmoodi kui Koolis õpetatakse, siis ma ei sobi kirjaniku tiitlit kandma. Kui see nii on, siis ma nõustun sellega. 

Oi kui paljud on mulle öelnud, et ma kirjutan valesti. Tulnukas ei allu kunagi Reeglitele. Ma ei saagi õigesti kirjutada, sest ma loen liiga palju raamatuid, mis on kirjutatud aastatel 1900 +/-.

 Kultuuri ei ole!!!  Kultuur on nii degradeerunud aga on veel midagi, mis ei sobitu. Ma kirjutan kogu aeg – vanas stiilis ehk siis tegusõnad lause lõppudesse pandi. Ma panen pärast ühe teksti 1920 väljaantud H. G. Wellsi raamatust. Oi kui raske on neid kirjeldavaid tekste lugeda. Tihti ei jõua aju neid lahtigi muukida ja kõned on kummalised. 

Ajalooliselt on aga see aeg – keelte Paabeli Torn. Tiba enne 1900 ndaid aastaid olid eestikeelsed raamatud sellise tekstiga, mida mina nimetan – Pudikeelne pudru ja kapsad.  Raamat – Köki ja kokka ramat  ehk Retseptide kogumik.  

Siis tuli selline Wellsi raamatu stiil, kus on sadade kaupa meile täiesti unustatud-tundmatuid sõnu. Ma tahtsin ühel korral selliseid sõnu ühest raamatust välja trükkida aga see jäi soiku, sest alati on küsimused – Kellele ja Miks? 

Kuid enamus lugenud inimesi teab ühte ajajärku, nn Tsaariaegset Kultuuri, kus kõik Teietasid kõiki ja kindlasti teietati oma vanemaid. Ja see ei olnud ainult venekeelses kultuuriruumis. Kõik Wellsi raamatud on niimoodi kirjutatud. Kõik Teietavad Kõiki. Miks???  

Ja nii need tekstid tõlgiti sellisena ka eesti keelde. Aastatel 1900 oli kultuur Megakõrgel tasemel?  Millisel???  Seda mina ei tea, kuigi tajun seda juba. 

Ehksiis, Priima mõte eile nähtud etendusest, mille ütles välja eluaegne Kirjanduseõpetaja - Ma olen terve elu tootnud Praaki ja meie kooliharidus toodab Ainult praaki. Mis see on?         

Ma arvasin siiamaani, et mina olen Eestimaal ainuke imbetsill, kes on viis korda lugenud raamatut Kalevipoeg. Kaks korda olen üritanud veerida kokku Kreutzwaldi Kalewwipoja käsitsi kirjutatud teksti aga see käekiri on võimatu lugeda. 

Kuid üks asi on kummaline teile teadmiseks. Kalevipoja käsitsi kirjutatud tekst ei lähe Absoluutselt kokku raamatu kujul tekstidega. Seal ei klapi üldse mitte miski. Ma ei tea siiani ühtegi „Kalevipoja uurijat“, kes oleks püüdnud uurida käsikirja ehk originaali. Kes kirjutas siis selle trükitud raamatu??? 

Aga ka see ei olnud see Vauefekt eilses etenduses. Siiani võisin ma olla ainus Tavaline inimene, kes teadis mida saatis Kalevipoeg korda Saarepiigaga. Nüüd teavad seda kõik, kes etendusest seda kuulsid. Suur tänu, selle tüki kirjutajale.    

Näide sellest kuidas eestikeelses raamatus, aastal 1920, kirjutatud oli. Suvaline koht Wellsi raamatust.

 

Nii kaugelt kui mr. Lidgetti mõnevõrra sapist visendit on võimalik täiendada Plattneri kõhelikkude teadetega, selgub, et kolmapäeva õhtul päikeseloojaku ajal esimene neist isandaist, olles minetanud õhtuse ettevalmistuse, oli oma aias maasikate noppimise ja söömisega ametis, milline aedvili on talle ülemäära meeltmööda.

 

Öelge nüit, mis see on???  Üks kutt sõi aias maasikaid!!!!

Kui meie kuulus kirjanik kirjeldas: eestlast naabriga kahasse kraavi kaevamas, pastlad jalas ja kõrtsus kraaklemas, kirjutasid kultuursed kirjanikud just sellise Grammatikaga ja tegelikult veel hullemaga. Kui ma tõlkisin Tsaariarmee ohvitseride õpikut aastast 1897, siis seal oli ühel lehel vaid kolm põimlauset. Esimene ots läheb juba „kuukaugesse kaugusesse“ ja ma pidin sellest tegema kümme lihtlauset.

 Tekstile ei tulegi lõppu aga siinkohal – jutu ma pooleli jätan.

Lugege raamatuid, vaadake filme ja käige teatris.