esmaspäev, 18. juuni 2018

LOOGIKA

Millised hüved annab loogika?
On kaks tarkuse saamise ehk teadvuse arendamise varianti.
1. Saada „valmis teadmisi“.
2. Saada instrumente erinevuste eraldamiseks.
Koolid, vanemad ja meedia jagab esimest varianti.

Sina inimene ja teadmiste allikad.
Teadmiste allikaid on väga palju ja nad on tavaliselt üsna sarnased. Inimene usub ja võtab omaks – autoriteetide arvamusi. Selleks, et kasutada „valmis teadmisi“, peaks iga inimene konkreetselt uurima – kas informatsioon on usaldusväärne või mitte. Kuna informatsiooni on liiga palju, siis kasutada valmis informatsiooni - on absoluutselt võimatu. Lihtsalt, kõike ei jõua läbi kontrollida.
Kogu informatsiooni väli on täis kaootilist müra, mille sees on üksikud tõeselt võetavad informatsiooni kogumid. Arendades endas võimet eraldada kaootilisusest kindlaid allikaid ja süsteeme, annab loogika inimesele oskuse leida õigeid tegevusi ning enesekindluse kogu eluks. Teadus (ka loogika on teadus) baseerub looduse protsessidel. See osa teadusest, mis aitab meil elada nii, et ei oleks väga suuri probleeme. Elus on alati seosed, mis tekitavad situatsioone. Inimesed on aastasadade jooksul uurinud ja kogenud, millised seosed looduses sünnitavad vastavaid situatsioone.

Uurimustest tekkinud teadust, mis tekitab sidemeid ilmumiste, mõistete ja sündmuste vahel – nimetatakse loogikaks.

Üks loogiline käik, edaspidiste väidete arendamisel.
„Iga heeringas on kala, kuid kõik kalad pole heeringad“. Heeringad on kogum, mis on osa suuremast kogumist. Seda võib võrrelda millega iganes. Inimesed ja rahvused, rakud ja inimene ning kasvõi planeedid ja universum jne. Ühed mõisted sisalduvad suurema mõiste sees.
Loogika seisukohalt, mõistes seda arusaamist – ei saa sellisele inimesele mitte kunagi vastu vaielda, kahelda ega seda mõistmist muuta.
Peaks selgitama kahte mõistet: vasturääkivus ja vastandamine (duaalsus).
Vastandamiseks tuuakse tihti näide, et on - valge värv ja selle vastand on must.
Vasturääkivuse seisukohalt tekib aga hoopis laiem mõistmine. On - valge värv - ja -  mitte valge värv. Ehk siis – valge ja kõik teised. Need ei vastandu, vaid täiendavad mõistet. Valge saab olla vaid seal - kus on valge ja mitte kunagi kuskil mujal, ning sama on ka vastupidi.
Loogika all mõistetakse tihti valesti seda, et kõik on omavahel kuidagi kindlas seoses ja korras. Vastupidi. Üldises kaootilises infoväljas, selleks et „ellu jääda“ ja leida mingit „kindlamat saarekest“, aitavad kindlad mõtlemise reeglid ja meetodid.
Tihtipeale inimesed väidavad, et  nad võtavad elu – tunnetuse, intuitsiooni ja „südamega“. Kuid loogikal on oma koht ja see aitab ette näha võimalikke probleeme ja mis kõige tähtsam – teha õigeid prognoose, millegi soovitava saavutamiseks.
Millalgi „ilmus“ kaootilise informatsiooni mõistmiseks - neli loogika seadust, mis aitavad inimesel leida seda „turvalist saarekest“, et mitte ekselda sihitult.
NELI SEADUST.
1. Samasuse seadus – ekvivalentsus, võrdväärsus.
2. Vasturääkivuse seadus.
3. Välistava kolmanda seadus.
4. Mõtestatuse seadus.
Loogika nelja seaduse omapära on selles, et kui kasvõi ühtki neist ei kasutata (rikutakse), muutub tulemus – mitte kindlaks ehk siis mitte 100% protsendiliseks.

1. Samasuse seadus tingib selle, et kui inimene midagi  uurib, siis peab ta opereerima kindlate andmetega. Vaid sellistega, milles ta on absoluutselt kindel ja see ei muutu, et tulemus oleks kindel. Näiteks. Selleks, et lõigata õuna tükkideks, saab kõikidest köögiriistadest seda teha noaga ja annab sellise tulemuse, mida tahetakse. Samasuse seadus tähendab seda, et kogu arutluse käigus ei muudeta algandmeid (mõisteid). Arutluse käigus saavad seega kõik aru – millest jutt on. Niipea kui keegi toob arutlusse teise mõiste, niipea tulemust 100% - ei saa mitte kunagi.
2. Vasturääkivuse seaduse kohaselt on samamoodi. Kui arutada valge värvi üle, siis arutlevad kõik valge värvi üle ja muudest mõistetest ei räägi. Ehk – üks mõiste välistab teised.
3. Kolmas seadus on pisut keerulisem. Teise seaduse järgi ehk vasturääkivuse (valge või mitte valge) välistava kolmanda mõiste,  kirjeldab võimalust mingist teadmata (ühiselt mõistetavast) tulemusest. Näiteks. Kui kuskil on mingi aed (mida me ei näe ega tea) ja see on värvitud. Valgeks või mitte valgeks. Kui me ei tea kumb, siis üks neist on õige ja teine vale, kuid – KOLMANDAT VÕIMALUST EI OLE. Esimese hooga võib selle seaduse „nägemisega“ olla raskusi.
4. Neljas seadus – mõtestatus (mõttekus). Meid huvitab – loogika mõistes – vaid need tegevused, mida me soovime, suudame prognoosida ja õigeid tegevusi tehes – saame tulemuse. Mõtestatud tulemuse (reaalse tulemuse), praktilise tulemuse.
Loogika aitab seega üleüldises kaoses luua korda. Enamus inimkonna aastasadade kogemused ja uuringud on inimestele andnud mingid võtted, kuidas midagi saavutada. Enamuse elust on inimene teinud kõik absoluutselt (100 %) kindlad kogemused endale – automatismiks. Mitte 100% kindlad kogemused aga kaheldavaks. Loogika võimaldab teha teatud uurimiste ja praktiliste võtetega – uued kogemused, automaatselt kasutatavaks.
Näiteks. Valides kahe valgusfoori vahel, kus ühel tablool on kiri 38 sekundit ja teisel 18 sekundit, siis läheb inimene sinna, kus on väiksem number – kui tal on kiire.
Loogiliste, 100% kogemuste kasutamine teeb inimese elu – LIHTSAMAKS.
100% loogika on VÄLTIMATU ja see ei sõltu inimestest ning arvamustest.
Heeringas on kala, kuid iga kala pole heeringas. Seega on – kogumis KALAD – 100%: heeringad ja mitte heeringad ning kolmandat võimalust ei ole. Isegi need „kalad“: mis elavad, kuid on meile  veel tundmatud-teadmatud, meile teada olevad, kuid juba ammu väljasurnud ja kõik need fantaseeritud (väljamõeldud) kalad inimeste juttudes, joonistustes ja muus fantaasias. Kõik kuuluvad suuremasse gruppi – kalad.
LOOGIKA KAKS MEETODIT.
Induktiivne meetod.
Kui on palju erinevaid üksikuid teadmisi, millest inimene teeb – üldise arvamuse.
Näiteks. Kui inimene on elu jooksul näinud ainult rohelisi õunu, siis teeb ta üldistuse, et kõik õunad on rohelised. Induktiivne meetod on meie elus kõige levinum teadmiste hankimise vahend – Vaatlemine. Kuid peaaegu alati ekslik. Inimene võib elus kohata miljoneid rohelisi õunu, kuid igal hetkel võib kuskilt ilmuda hoopiski – punane. Ja see tõmbab hetkega risti peale eelnevale – induktiivsele teadmisele, et – kõik õunad on rohelised.
Deduktiivne meetod.
Vastupidine. Me teame üldist arusaama (täpselt) ja sellest teeme üksiku järelduse.
Näiteks. Iga auto vajab kütust ehk energiat, seega ka sinu konkreetne Toyota vajab samuti energiat. Deduktiivsuse väljendus on – absoluutne. Kui me teame midagi – absoluutselt – siis see vastus on alati õige.
Näiteks. Sherlock Holmesi deduktiivne näide. Iga auto vajab kütust. Enamuste autode paagid võimaldavad sõita maksimaalselt 800 km. Seega tuleb autoga põgenenud kurjategijat otsida bensiinijaamadest 800 km ümbruses.
Deduktiivse meetodi omapära on selles, et üldise absoluutselt kindla järelduse me saame aastasadade jooksul läbiuuritud induktiivsete üksikute juhtumite baasil tehtud - absoluutse üldise.
Seega, sellise käigu järgi, maailma arenedes ja informatsiooni juurde tulles ei ole absoluutselt kindel - ei induktiivne ega ka deduktiivne meetod. Miks on see tähtis?
Meil tänapäeval on kinnistunud arvamus, et kui miski on kindel ja keegi tuleb uue jutuga välja, siis – selle peale vaadatakse alati „imelikult“ ja tihti kutsutakse selliseid juhtumeid – vandenõuteooriateks. Ehk veel näide. Kui terve maailm ning kõik telekanalid räägivad sama juttu ja siis leiate ise mingi infokillu – mis sellele ei vasta – siis see infokild võib kogu muule infole tõmmata kriipsu peale (vee peale).
KAKS MEETODIT TEADVUSTAMISEKS.
Kaks meetodit info saamiseks:
1. Empiiriline – otsene hetke kogemuste saamine läbi emotsioonide, läbi meie praktiliste meelte.
2. Ajus kinnistunud – automaatne – pika elu jooksul kogetud kogemuste baasil „valmis retsept“ ilma lisa uurimuseta.
Näiteks, kui naisterahvale kinkida suur kimp lilli, siis ta otsib kohe suure vaasi, ilma et ta hakkaks läbi proovima kõiki väiksemaid vaase.
Põhimõtteliselt on see automatism (ka alateadvus), mis kogub sünnist alates informatsiooni ja kui seda ei oleks, siis lihtsalt meil ei jätkuks aega, ressurssi ja energiat, et iga kord uuesti proovida ja uurida igat ettejuhtuvat elu episoodi.
Loogika on töövahend erinevate situatsioonide prognoosimiseks ja võimalikult õige informatsiooni leidmiseks. Seega.
Enamus elust me käime automatismide ehk kindlalt selgeks õpitud seadustega, kuid sealjuures me ei tohi ära unustada ka igasuguse info isiklikku kontrollimist. Ning eelkõige sellise info, mida sa kuuled - esimest korda. Kontrollides võib selguda, et just see on väga oluline, õige ja edasiviiv, mis tõmbab üldisele arvamusele vee peale.
Ärilisest ja eluks vajalikust seisukohast, äriinimesed just nii teevadki. Püüavad leida tegevusi ja leiutisi, mida pole varem olnud.
Igapäevased vead loogika kasutamisel.
Veel Nõukogude ajal, aastatel 1950, oli loogika õpetus koolides ja on säilinud sellest ajast ka õpikuid. 1. Inimesed, kes üritavad vältida loogikat ja väidavad, et – nemad kasutavad intuitsiooni, sisetunnet, üksikuid teadmisi või üldiselt teada olevaid „valmis teadmisi“. Inimesed väidavad, et nad ei kasuta loogikat, kuid tegelikult kasutavad loogikat oma igapäevases elus enamus oma eluajast.
2. Inimesed, kes elavad üldiste arvamuste ja massiarvamuste järgi ehk siis mingi ühe kindla loogika järgi, ei kontrolli sellist informatsiooni, mis ühel hetkel räägib üldisele vastu, siis faktide uurimisel võib selguda, et ta on uskunud täiesti valesid tõdesid.
Kõige parem mis inimesega juhtuda saab on; kui ta hakkab õppima (kas või aeglaselt) – teadlikult mõtlema loogikaga. Võib-olla te oma elus veel ei teadnud midagi ja lubate endale seda informatsiooni uurida, juba siis toimub muutus. Hiljem saab see omaseks, ei pea enam ilmas kõndima „kinnisilmi“, kuulama vaid „autoriteete“ ja meediat ning ei tee enam – väga suuri vigu.

See oli siis üsna lühike tõlge mingist kuuest-seitsmest filmikesest, umbes paar tundi.

https://www.youtube.com/watch?v=v2loyk3_nNU

Nagu ikka. Teen mina aga sellest jutust mõne omapärase järelduse, mis lükkab samuti ümber nii mõnegi seni kinnistunud arusaama.   
80 % LOOGIK.
Selle kirjutisega läheb minu isikliku maailma uurimise puzzles pilt jällegi selgemaks. See teema on olnud pikka aega üks mu lemmikutest, kuid siiani ma ei teadnud  - miks?
On olnud selliseid väikeseid FB meelelahutuslikke programmikesi ja ühel korral ma panin sellise ka endale. Vastus oli üllatav ja ka etteaimatav. Minu (mingite mulle teadmata) andmete järgi ütles see programm, et ma olen üle 80% - Loogik.
Ma olen seda ka varem teadnud, kuid ei teadnud – kuidas see TEGELIKULT  käib.
Nüüd vaatasin jutti viis-kuus filmikest, kus seletati loogikat ülimalt lihtsalt.
Minu elus on olnud mitmeid perioode. Õppiv ja ilma uuriv nooruk, realistist insener ja töölkäija, „imelikke asju“ uuriv esoteerik ja praegusel ajal jälle realist ning reaalseid teadusi uuriv tegelane. Kogu selle loo omapära seisneb aga väga kummalises seletuses. Kui inimest õpetatakse koolis, siis talle ei õpetata loogikat. Õpetatakse küll, kuid seda veidi teises võtmes. Enamus uurivaid inimesi on juba ammu mõistnud – mida koolis õpetatakse - valmis teadmiste (ehk siis mitte üldsegi teadmiste) pähe tuupimist. Hindeid pannakse – võltsteadmiste hiilgava ettekandmise eest. Mõtlevaid, oma peaga mõtlevaid, inimesi ei vajata eriti palju. Rohkem vajatakse käske täitvaid töötajaid. Pluss veel rahaloome süsteem. Selleks eemaldati aastatel 1960 kooliprogrammidest loogikaõpetus ja filosoofia. Kuna õpetatakse – ühtlaselt mõtlevaid inimesi (ehk lambakarja), siis ikkagi sünnib ka selliseid, kes ei sobitu üldisesse. Must lammas või siis valge vares ning reeglina sellised satuvad tihti kiusamise alla. Ja nüüd tulebki see omapärane selgitus.
Inimene kes ei sobitu üldisesse, sellele antakse hinnang-nimetus. Ullikene, põikpäine ja siis kui inimene hakkab rääkima midagi teistmoodi, saab ta sildi – esoteerik. Ma arvan, et sellega on nõus väga paljud, kuid te eksite.
Esoteerikuteks, lillelasteks, vaimlejateks ja „pilvepiiril hõljujateks“ kutsutakse inimesi – kes mõtlevad oma peaga.
Realistideks kutsutakse selliseid, kes teevad palju tööd, omavad varandusi ja nemad peaksid olema oma eluga väga rahul. Aga miks mina näen hoopist teist pilti.
Olles läbinud ka esoteerika õppimise perioodi, sain nüüdseks teada, et inimene on enamuse ajast loogik (kuni isegi 99%). Kõik meie igapäevased tegevused, õpitud kogemused, automatismid jne on loogika põhised.
Kui me võtame loogika 4 seadust ja neid pidevalt kasutame, saavutame seisundi kus meil on „oma saar“, platvorm mis aitab lahendada kõik probleemid- täpselt. Niipea kui kasvõi ühte seadust rikkuda, ilmuvad meie ellu probleemid.
Seega, kui esoteerik (inimene kes mõtleb oma peaga) vestleb teisega, ei vastandu, räägib täpselt teemas ning ei muuda algandmeid, siis saab ta elada ilma vaidlusteta. Kaks inimest, kes on samal lainel (isegi pilvepiiril hõljujad) – ei ole esoteerikud, vaid loogikud.
Ja need realistid, töörügajad ja rikkurid, kes pidevalt on stressis ja tõmblevad siia-sinna ilma tõsiste tulemusteta, need on – need on vähem loogikud, äkki siis hoopis esoteerikud.
Ja kogu selle tegevuse taga on – IGAVUS.
Kui inimene teab – kes ta on, mida tahab ja täidab neid seadusi, siis on tal kõik korras.
Loogika on – püstitatud eesmärkide saavutamise prognoosimise võimalus.
Teed mida tahad, kasutad mõtlemist, modelleerimist, unistamist ja soovimist ning ei tee „ühtegi viga“, ehk siis  - kasutad vaid neid tegevusi, mille tulemuse saavutamise protsent on 100% (ja seda paljude eelnevate kogemuste baasil).
Mulle isiklikult meeldib olla ESOTEERIK – kes ei saa elatud vaid selleks, et kõik oleks absoluutses korras või selleks, mida meile pakutakse (tööta ja rüga).
Ja mulle meeldib olla ka LOOGIK, kes saab kõike mida ta tahab ja võimalikult väikese vaevaga. Miks on Ülo Vooglaiu jutt peaaegu alati 100% õige ja loogiline. Tal on algandmed paigas ja ta ei muuda neid. See ongi - uurimuspõhine elu tõlgendamine. Ehk ka muhumehe tarkus – ära ela oma elu ise keeruliseks (kui ei taha).
Loogika teooria kehtib absoluudis – materialistike soovide ja saavutustega.
Miks see ei kehti absoluudis „mittematerialistlike“ asjade suhtes?
Sest rikutakse seadusi: esimest seadust, et ei lepita kokku igale asjale kindlat terminit, teist – hakatakse vastandama. Neljandat – ei hoita siis kindlast terminist kinni.
Põhjus on selles, et paljusid termineid ei suudeta ühiselt mõista ja kirjeldada.
Väga raske on leida sellistele terminitele mõtestatud – kindlat sihti.
On lõpmata palju selliseid, igapäevases kasutuses olevaid, sõnu mille tähendust pole kunagi saadud üheselt mõistetavaks. Teadvus, alateadvus, intuitsioon, õnn, armastus jne.
Näiteks:  Mis on õnn? Kas õnn on see, kui sul on kõik olemas? Või. Sa tead täpselt – mida teha, et sul oleks igal hetkel olemas vajalik asi.
Aga näiteks, kui asendada üks kaheldav termin täpsemaga. Mul on/mina olen – Täiuslik ja mulle pole rohkem enam midagi hetkel vaja!!!!
100% = raudne loogika.
Loo  lõpetuseks võiks pakkuda ka mõne loogilise käigu, kuidas inimene võiks mõelda ja milliseid tulemusi saada.
Materialistlike tülide lahendamine on pisut liiga lihtne. Kui kaks äripartnerit või pereliiget tülitsevad, siis reeglina rikutakse kõiki seadusi.
Ei lepita kokku algandmeid (mida/mis summat või tegevust silmas peetakse).
Hakatakse vastandama, ei hoita kokkulepitud terminitest kinni  ja absoluutselt jääb saladuseks, mis on see – välistava kolmanda seadus.
Seadusloomes on selliseks näiteks – lubavad seadused, keelavad seadused ja erandkorras lubavad seadused. Kui see viimane välistada, muutuvad kõik seadused – absoluutselt 100% kasutatavateks. Sama on ka peres. Isa lubab, ema keelab, aga vanaema teeb mis tahab, kõlgub kord ühele poole ja siis jälle teisele poole. See võimaldab – manipulatsioone.
Mittematerialistlike asjadega on hoopis raskem. Näiteks sellised teemad nagu – intuitsioon, taiplikkus, mõistmine kuni ulmevaldkonna teemadeni välja. Kõiki selliseid teemasid tahetakse tõestada (tihti ka mina). Kuid kuidas selgitada selliseid teemasid nagu: teadus, tunnetamine südamega, selgeltnägemine ehk ekstrasensoorsus, reaalsusloome ja muud sellised.
Iga vähegi tunnetav inimene räägib asjadest hoopis erinevalt. Reeglina ei saa sellised inimesed kunagi teineteisega kokkuleppele.
Mittematerialistlike asjadega on väga raske kokku leppida algandmeid, neid algandmeid tuleb kogu aeg juurde, kas või teadlaste avastuste valdkonnast ja kohe tõmbab uus teadmine paljudele asjadele kriipsu peale.
Vastandumine ehk see nõndanimetatud duaalsus on väga paljude seletuste komistuskivi.
Ja põhiline seadus, mida peaaegu mitte kunagi ei kasutata ongi kolmas seadus. Asjad on kas nii või mitte nii ja kolmandat võimalust pole.
Näiteks. Mis on - nägemine? Meile teada-tuntud valgusspektri tõlgendamisvõime VÕI midagi muud (meile teatud või tundmatut)  JA KOLMANDAT VÕIMALUST EI OLE. Pole mingit SELGELTnägemist. Ekstrasensoorsus on võime tajuda maailma kõige VIIE MEELEGA või midagi muud (erilist).
See teema venis pika aja peale, sest hakkasin seda teadlikult jälgima ja teksti tuli aina juurde. Loogika seletab ära isegi need varasemad lood, mis mul kirjutatud on. Nii Isiksuse kasvamise teooria kui ka Hernry Poincare loo. Isiksuse kasvamise teoorias „alamad tasemed“ – ohver, kontrollija, päästja, võitja, filosoof jne, tegelevad arutlemiste ja loogikate paika ajamisega ning nende kasutamisega.
Elutark inimene omab aga juba nii palju elukogemusi, mõtisklusi, ka kindlaid loogilisi tuletusi, et see on muutunud juba – raudseks loogikaks.
Nagu ma olen maininud, siis sellised eesti mehed nagu Ülo Vooglaid, Einar Laipaik ja Fred Jüssi jutud on kohati nii loogilised, et peaaegu kõik inimesed kuulavad neid suure huviga ja vastu vaidlema ei kipu. Absoluutset kõiketeadjat loomulikult ei esine kunagi ja informatsiooni juurde lisandumisel tõmbab see vahest - kas siis „vee peale“ või täiendab mõistmist.
Just lipsas mu kõrvust läbi uudistes ka sõna – alternatiiv.
Alternatiivi pole olemas. Mulle ikka meeldib seletada asjadest - mida pole olemas.
Kõik teemad ja ka kõik alternatiivsed teemad on tekitatud – siin, Maa peal.
Alternatiiv: meditsiin, ajalugu ja muu pole absoluutselt mingi – teistmoodi asi.
On olemas „mingi meditsiin“ ja kõik muud inimese tervise parendamise võimalused. On „mingi poliitika“ ja mingi teiste klannide poliitika.
Kõikide juttude kokkuvõtteks VÕIB olla, et me saame teha/luua tulevikku – siin ja praegu reaalselt, VÕI siis ise iga kell ennast ümber häälestada. Ka sellega võib nii olla, või on veel midagi muud. Ning kõik need väited on sellises võtmes absoluutselt tõesed – 100 %.
Loogika võlu. 

kolmapäev, 4. aprill 2018

PÄRIS INIMENE.

Ma olen palju aastaid, kuus või rohkem, käinud Tartus filosoofilises klubis - Lektoorium, kus Peeter Lepisk näitab filme ja pärast on arutelu. Päris paljud teemad ka siis blogis on ajendatud just neist teemadest. 
Minu omapära on aga selles, et ma olen enamalt jaolt - loogik ja sellest juhtub, et ma näen tihti seoseid - teise nurga alt kui pakutavas filmis või  mõnes muus loos, elus eneses. 
Ka seekord vilksatas mu peast läbi hoopis isevärki mõttekäik. Praegusel ajal me tunneme, et maailm on "veidi ärapööranud". Liiga palju on vägivalda, valetamist, vihkamist ja midaiganes muud, mis ei tohiks olla - inimlik. Paljudelt esinejatelt olen ma kuulnud, et maailm muutub. Kuidagi oleks justkui märke, et muutub ja on muutunud, kuid sellest veidike hiljem. 
Sain Peetrilt selle lõigu subtiitrid, kustutasin sealt vähem olulise ja vedasin laused kokku. 
Teemaks oli seekord - PÄRIS INIMENE. 
Lihtsustatult oleks see siis. 
On tavalised - PÄRIS NORMAALSED INIMESED. Ehk siis sellised, keda me kohtame enamasti ja kellega saab rääkida - tavalisi jutte. Minu naine selgitas seda mõtet selliselt. Enamus aega räägivad sellised inimesed jutte - SUUSOOJAKS. Süvenemata teise inimese jutu sügavamasse olemusse (ehk et mitte ütelda - muredesse). Teate isegi - mis jutud need sellised on. 
Teine variant PÄRIS INIMESEST, on selline kuulaja/seltsiline, kes kuulab, mõtleb, arutleb ja annab isegi nõu, kui vaja siis ka sakutab. PÄRIS INIMENE on seega inimene -  kes on SINU INIMENE, väga sinu sarnane. 
Tegelikkuses arvan ma, et ainus päris inimene on - vaid see inimene ise - SINA ISE.  Teised saavad ollagi vaid - seltsilised (ühel perioodil nimetati neid - seltsimeesteks).  
Siit tulevad siis selle filmilõigu subtiitrid ja peale neid kirjeldan, mis järelduse mina tegin.  


Kas mehed ja naised on selles suhtes erinevad? Kas see teadvuse muutus leiab neis aset erinevalt?
Tegelikult väga erinevad. Sel teemal on avaldatud värske uurimus. Selle nimi on: „Hetk, mis keerab su väärtused pea peale." 
Sellel on neli osa: mehed ja naised, enne ja pärast.
Enne üht kvanthetke paluti neil järjestada oma elu kõige tähtsamad prioriteedid, tähtsaim esimesena.
Meeste jaoks oli tähtsaim väärtus jõukus, rahakogumine. See pole eriline üllatus, sest meestena õpetatakse meile, et meie töö on toetada perekonda, saavutada edu.
Tähtsuselt teine väärtus meeste jaoks oli seiklusjanu - minna ja vallutada maailm. Olla mees. Jah, just nimelt, olla niiöelda matšomees.
Kolmas oli saavutused.
Meestena kasvatati meid uskuma, et oleme see, mida teeme, mida saavutame, mida suudame luua.
Neljas oli nauding.
Sõpradega väljaskäimine, võimalikult palju kohtamisi, võimalikult palju lõbutsemist.
Viies oli olla austatud.
Meestena teame me kõik, mida see tähendab. Sa ei austa mind üldse, kutt. Kasvades, kui sind ei austata, satud kaklustesse.
Need on meie elu peamised prioriteedid: 
suutlikkus raha teenida  
seiklusjanu
millegi saavutamine 
naudingute tundmine 
austatud olemine.
See on põhimõtteliselt meie elu hommik.
Selle uuringu teine osa - see on pärast kvantmuutust.
Samad küsimused, aga aastaid hiljem - neid jälgiti kogu elu.
Esimene väärtus on vaimsus.
Vaimsus? Number üks, raha teenimise asemel on vaimsus, mis enne ei olnud isegi mitte nimekirjas. Mul on siin topp 15, seda ei ole isegi seal.
Teine on isiklik rahu, vähem ärevust, vähem stressi.
Kolmas on perekond.
Pere oli ka enne nimekirjas, aga kusagil lõpus. Pärast sellist hetke hakkad ringi vaatama, et mis on sulle elus tähtis.
Järgmine on Jumala tahe.
See ütleb, et sul on eesmärk.
Viies omadus on ausus.
Mitte ainult, et ma ei varasta, vaid kui aus ma olen mehena oma tunnetes. Ehtne.
Need on meeste peamised omadused enne ja pärast.
On näha, kui märkimisväärne see muutus on, missugune nihe on toimunud.
Naiste osa on veelgi üllatavam.
Enne kvanthetke on väärtuseks number üks perekond. See pole üllatav, sest naisi kasvatatakse meie ühiskonnas ja kultuuris olema head emad, olema head tütred, toetama oma peret, hoolitsema oma laste eest jne.
Teine, mis võib teile tulla üllatusena, oli iseseisvusetunne. Näete, naised on väga vastuolulised.
Kolmas oli karjäär. Tihti naised isegi ei arvanud, et neil on õigus karjääri teha, sest nad olid kohustatud hoolitsema oma pere eest. See ei ole üldsegi halvustavalt mõeldud, see tähendab, et on miskit enamat.
Neljas omadus naiste puhul oli teistega sobimine, teistega sarnanemine jne. 
Ja lõpuks - veetlus. Sellest sai mitte ainult kena väljanägemine, vaid kõik mu väärtused keerlevad selle ümber, kuidas ma välja näen.
Kust see tuleb? Teate, see on hirmutav, kui asja nii vaadata, sest kust me õpime, et naistena peame kogu aeg kõigile meeldima? Pead vaid reklaame vaatama. Muud me ei näegi kui ajakirjades pilte naistest teatud talje ja implantaatidega. Palju pööratakse tähelepanu meigile, õigete firmamärkide omamisele, kas kanname õiget kotti jne.
Need olid naiste tähtsamad omadused või väärtused enne üht neist nihetest.
Nende väärtused muutusid dramaatiliselt.
Väärtuseks number üks naiste jaoks pärast üht sellist kogemust on isiklik kasv.
Mäletate - enne oli selleks teiste eest hoolitsemine, õige asja ajamine, teistega sobimine. Nüüd on selleks ühtäkki see, kuidas ma inimesena kasvan, kuidas ma ennast tunnetan.
Teine on enesehinnang: kas olen midagi väärt, kuidas end tunnen, kas olen väärtuslik inimene?
Kolmas on vaimsus.
Mu tunne, ühenduvus millegi suuremaga kui ma ise.
Järgmiseks on õnn.
Ka seda ei olnud enne nimekirjas, enne oli see peaaegu nimekirja lõpus. Kui tihti kasvatatakse naisi uskuma, et nende õnn ei ole tähtis. Nad pigem teevad, mida peavad, kui et tunnevad, et neil on õigus olla õnnelik.
Ja siis on midagi väga huvitavat, milleks on – andestus.
See muutus nende elus väga tähtsaks. Andestus. See on hea, sest siis saad andestada kõigile, kes andsid sulle valet infot selle kohta, mida peaksid tegema. Jah, inimestes tekib suur hulk kibestumist, paljud inimesed lihtsalt nõustuvad sellega.


Ja nüüd siis üks minu kummaline järeldus, küsimusele: "Kas maailm saab muutuda paremaks?"  
Paljud on kuulnud terminist - Fraktaalne aeg. Aeg, ajalugu ja sündmused ei ole lineaarsed, juhuslikud ega evolutsioneeruvad. Elu kulgeb spiraali mööda ja fraktaalselt, ehk siis korduva mustri järgi. Fraktaalid on sellised mustrid, kus väiksem muster areneb välja suuremast, kuid tema ehitusstruktuur ei muutu, vaid kordub. Lihtsaim näide on - puu, kus tüvi jaguneb jämedateks oksteks, mis omakorda jagunevad peenemateks ja veel omakorda peenemateks, omades ikkagi samalaadseid hargnemisi. Kõik sellised looduslikud spiraalid ongi fraktaalid. 

Pildiotsingu fraktaal tulemus


Ajalugu on näidanud väga ehedalt, et periooditi on muutusi, kuid mitte miski ei muutu, vaid kordub, tihtipeale lühema perioodi võrra. 
Ja sellest näitest tõlgendasin ma väite, et maailm ei saa muutuda - ainult inimestes sõltuvalt, sest....  
Kui laps sünnib, siis eeldatavasti on ta - PÄRIS INIMENE. Tal puuduvad ühiskonna arusaamad ja ta on - PUHAS LEHT. 
Paarist esimesest eluaastast alates hakatakse teda programmeerima hetke ühiskonna moraali järgi. Ja oma esimese elupoole elabki ta nende eelistuste järgi nagu oli - meestel ja naistel enne kvantmuutust, ehk siis enne mingit eluhetke - kus  MISKI MUUTUS. Osadel inimesel võib nii olla, et sellist muutust ei tule surmani. 
See periood elus on - materialistlik, ehk vaimsuse üle pole aega mõelda. 
Kes sa oled, mida teed ja kuhu edasi lähed? 
Kui muutus toimub ja ilmselt toimub see sellel ajal - kui lapsed on juba suured ja isegi perest läinud. Seega. 
Iga järgnev põlvkond kasvatab oma lapsed materialistlikus keskkonnas ja edaspidi tekivad ka vaid materialistlikud inimesed. Kellel pole aega isegi mõelda (see aeg on neilt käest võetud) ja lastele rääkida, milline võiks olla PÄRIS INIMENE. 
Ja selle asemel kõnnivad ilmas ringi - PÄRIS NORMAALSED SUUSOOJAKS INIMESED.   
Samas ma küsisin ühe noore ema käest, et kas tema suudaks selle teadmise valguses oma lastest kasvatada - huvituvaid noori inimesi. Vastus andis lootust. Ta vastas, et parema meelega oleks ta olnud kodus oma lastega ja ka lapsed tahaks seda parema meelega, kuid teda kutsus hoopiski filmi vaatama, lootus leida - midagi vajalikku. Tähendab sellele noorel emal on kvanthetk toimunud, ehk täpsemalt öeldes - paradigma (mõttemaailm) on muutunud.  
   Selle kohta on üks vahva lugu. Ema praeb panni peal lihalõike ja lõikab iga lõigu otsast mingi jupi maha. Tütar küsib, et miks ta neid maha lõikab. Ema vastab, et vanaema on kogu aeg lõiganud ja tema lõikab ka. Tütar läks vanaema juurde ja küsis, et miks tema neid maha lõikas. Vanaema vastas, et sel ajal kui ema väike oli, oli vaene aega ja neil polnud suuremat panni.     
Kui ma meenutan ennast kahe/kolmekümnesena, siis kõike seda mida tänapäeva noored juba teavad, sel ajal ei olnud minu maailmaruumis sellist infot. 
Äkki on lootust ikkagi, et miski muutub. 
Aeglaselt siis - kui inimesed muutuvad aeglaselt, või kiiremini, siis kui olem - maakera, muudab oma paradigmat - hetkega, ehk saavutabki vastava küpsuse. 
See oli selle mõtte üks tõlgendus, aga...   
On veel üks tõlgendus. See uurimus, ehk siis mehed ja naised, enne ja pärast, on ka vajalik TÖÖRIIST. 
Ma käin reisidel, kus on reisiseltskond ja ka igapäevaelus kohtan inimesi. Nende eelistuste baasil on väga lihtne mõista, milline on selle inimese hetke arusaamine. 
Rahateeniva mehega pole mõtet rääkida puhkamisest ja lõdvalt elamisest, ammugi siis mingist vaimsusest. 
Paarist lausest piisab, et otsustada, mis tasemel temaga rääkida. Minu tööriista kotis on praeguseks juba mitmeid selliseid tööriistu. Näiteks samast Lektooriumist tulnud - Isiksuse Kasvamise Teooria. Niipea kui ma tunnen, et keegi või miski tõmbab mind Ohvri seisusesse, on mul kohe võimalik sealt välja hüpata ja valida, mis tasemele ja mis meetodiga asju parandada. 
Panen veel ka ühe soovituse sellest samast teooriast. 
On ilmunud üks raamat - Sarah Knight "P*HHUISMI elumuutev vägi". 
See raamat õpetab üliägedalt, kuidas Ohvri seisundist välja hüpata,  + energiatasemele. Lihtsalt nende meetoditega, kus sa ei pea eriti muret tundma - mida ja kuidas teised sinust midagi arvavad. Ehk. Kuidas pole mõtet muretseda selle üle - mida sa ei saa muuta, kuidas muuta seda -  mida saad, olla seejuures kasvõi pohhuist (pofigist), kuid olemata sealjuures - SITAPEA (suusoojaks).
NB!  Suhete ja suhtekorralduse seisukohast on ka enamus lahkhelisid seotud just sellega. 
Inimestel toimuvad maailmapildi muutused - erineval ajahetkel ja sellest võivadki tekkida eelistuste muutused, millega teised ei ole võimelised veel kaasa minema.  Lapselapsed, vanemad ja vanavanemad, mehed ja naised, inimene ja tema kaaskulgejad aegajalt ei mõista teineteist. Anname teistele lihtsalt aega.   

reede, 8. detsember 2017

MIDA ME IKKAGI SÖÖME.


Ma ühes kirjatükis juba ütlesin, et: Alternatiiv olla ei ole eriti lihtne.
 Tervisest ikka räägitakse ja mitte vähe, kuid ikka tuleb vahest midagi sellist, mida ma pole põhjani taibanud ja isegi mõelnud kui hull on praegune aeg.
Paar sõpra saatsid mulle ühe filmi vähist ja geneetilistes muundamistest.  


Paar päeva hiljem leidsin ise vene telekanalilt Orsent TV filmi parasiitidest ja bakteritest - „Borba za telo (võitlus keha eest).
Nagu sellest veel vähe oleks, pidin minema toiduhügieeni koolitusele.
Terve koolituse aja ma mõtlesin ja imestasin, et kuhu ma olen sattunud – esoteerika loengusse. Tervise hügieen - pole kõigi inimeste jaoks ehk seega esoteerika (sanskriti keelest: esoteerika – mitte kõigi jaoks).
Loengu pidaja oli teadlane ja Eesti kõige kõvem toidu ja bakterite uurija.
Ma olen ka varem kohanud analoogilist fenomeni. Kui mingit „uulumuulu“ juttu räägib „Telegram“, siis seal all tihti kommentaarid: mida te suitsetate või mis „aineid“ tarbite.
Kui mingit „alternatiivi“ räägib aga teadlase moodi inimene, siis ei imesta keegi mitte midagi.
Sama on näiteks ka ajalooga. Kui sama juttu räägin mina, siis ma ajavat ulmet, kui aga giid räägib, et Apollo käis suveti Hüperboreal ja minu küsimuse peale, et kuda ta Kreekast sinna sai, sain vastuseks: „Ei tea, Jumalate värk.“ 
Ka sellesse loosse panen mõne teadlase sellise uulumuulu.
Räägime siis tervisest, kuigi tervisest tuleb juttu peaaegu kõige vähem.
Sirvin konspekti ja panen järjest mõtteid.
Inimene, ilmselt ka mina, arvab, et toiduhügieen on eelkõige vajalik selle jaoks, et tagada inimese tervis.
Aga vot, aga on hoopis midagi muud, mida eelistatakse.
Kui ma palkmajade tootmises töötasin, siis ka seal (ehituses) on sama – „seadus“, et seadust tegelikult ei olegi olemas.
Ei ole olemas ehitusseadust. Imestate, et mille alusel siis ehitatakse – hea ehitustava järgi. Mis loom see veel on?  Lihtsustatult öeldes on nii, et igamees ehitab erinevaid sõlmi, erinevate variantidega – nii nagu aegade algusest on tehtud ja katse-eksituse meetodiga natuke teaduslikumaks tehtuna. Põhitingimus on, et: seisaks kuidagi püsti, mitu aastat – see pole tähtis ja inimesed selle ehituse alla ei jääks (aaa, odav peaks ka olema).
Ka toiduainete tööstuses pole seadust. Seaduse punkte muidugi on ja mitte vähe, kuid pole ühte süsteemi, millele peaks vastama kõik nõuded.
Ka siis on: Head tootmis- ja hügieenitavad.
Kuna seadust pole, siis on määrus/määrused.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded ütleb, et:
·        Toitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu:
·        Ohutuks ei saa pidada toitu, mis on:
1.     Tervisele kahjulik;
2.     Inimtoiduks kõlbmatu.
Eesti Vabariigi Toiduseadus sätestab, et turule viidav toit peab olema ohutu inimese tervisele ning vastama õigusaktides sätestatud muudele nõuetele.
Tundub nagu korras olema ja mis siin kummalist on?
TOIT PEAB OLEMA OHUTU ja kõik.
Tervislikkusest ei räägi mitte ükski määrus ega säte. Hullem veel.
Käitleja (ehk siis edasimüüja ja lõpptoote pakkuja) peab jälgima pakendil või saatedokumendil märgitud säilitamisnõudeid, mille määrab toidu töötleja, sealhulgas valmistaja või pakendaja kestvuskatsete või valdkonna eest vastutava ministri poolt kehtestatud toidu säilitamisnõuete alusel.
Mida see nüüd siis tähendas. Aga sama mis ka ehituses. Tehas teeb empiiriliste või siis katse-eksituse meetodil pistelisi mõõtmisi ja koostab ise säilimisaja.
See tähendab seda, et:
1.     Toit töödeldakse võimalikult selliseks, et säiliks hästi kaua (on odav).
2.     Tootjal ei tekiks mingeid riske, et toode tema enda poolt määratud aja jooksul ei rikneks.
See tähendab, et toit mis meil prügikasti visatakse – ei pruugi üldse riknenud ollagi ja muutuks RIKNEMISKÕLBMATUKS hoopis hiljem.
Sealjuures on tehased juba nii teadlikud, et kuigi see toode on pikemalt säilitatav, nad panevad lühema aja (on teadlikke inimesi, kes ei osta pika säilivusega tooteid). Vot nii!
Seega, poest ostetav toit on OHUTU.
Mida me aga siis ostame ja kas see on ka TERVISLIK.
Ma ei hakka lisama siia eriti palju märksõnu, iga teadlik inimene võib omas peas neid juurde lisada. Suurte temperatuuridega OHUTUKS tehtud „mass“, subproduktid, lisa säilitusained, olematud vitamiinid, mineraalidest tühjad põllud jne.  
On ka üks ilus mõte: Müügistrateegia versus toiduohutuse strateegia.
Toiduainetetööstuse põhieesmärgiks on varustada tarbijaid kvaliteetsete toodetega, mis on ohutud ja tervislikud.
·        Ohutus ei ole läbirääkimiste teema, vaid eeltingimus e. toidu ohutuse üle ei vaielda.
·        Tootja vastutab ohutu toidu tootmise eest.
Ridade vahelt oskate lugeda.  Müügi strateegia on eespool ja tervislikkusest polegi juttu (paljas sõnakõlks).
Toidukäitleja (tootjast järgmine lüli) vastutus.
Demonstreerida, et kogu kõlblikkusaja jooksul vastab toit mikrobioloogilistele ohutuskriteeriumitele (määrus EÜ nr 2073/2005).
·        Luua riskipõhine proovide võtmise ja analüüsimise plaan.
·        Jälgida ja hinnata ohutuse ja kvaliteedi suundumusi.
Ausalt öeldes ma ei viitsi seda isegi kommenteerida. Vaid – mis see RISK veel on: OHU REALISEERUMISE TÕENÄOSUS.
Ühesõnaga.
Toit ei ole terviseks ega elamiseks, vaid tõenäosus, et minuga jumala eest midagi ei juhtuks kui ma poest midagi ostan või väljas söömas käin. Kõik!!! 
 AGA.  See pole veel kõik, nüüd tuleb minu „töötlus“ teemast.
Ma olen tihtipeale mõelnud kõiki neid tarkusi, tervislikest eluviisidest ja toitumisest kuulates, et – mul on kahju oma lastelastest, kui kõik nii edasi läheb.
Peale selle „tootmise“, puhastatakse ja desinfitseeritakse ruume ja masinaid ning tehastel pole isegi mingit kohustus selle pesuveega midagi peale hakata. Pesuvee ja bakteritega on aga üks tõsine jama veel.
Bakterid suhtlevad omavahel (see oli üsna esoteeriline jutt juba) ja teevad üksteisega koostööd, muteeruvad omavahel ja mida kõike veel.
Seega on meil kogu aeg aina ja uued bakterid. Baktereid ja parasiite meie kehas ei saa kunagi võita ja ei peagi, sest meie kehas olla neid kolm-neli kilo ja kui need hukata, sureme ka ise momentaalselt.
Inimese kehas ja kehal on võrreldes keharakkudega vähemalt kümme korda rohkem bakterirakke.
 Inimese naha pinna igal ruutsentimeetril on keskmiselt ligikaudu 100 000 bakterit.
Bakterid paljunevad pooldumise teel ning optimaalsetes tingimustes, juhul kui generatsiooni- ehk pooldumise aeg on nt 15 minutit, võib ühest bakterirakust tekkida kuue tunni jooksu 16 miljonit bakterirakku.
Üks teelusikatäis  mulda sisaldab rohkem kui miljard mikroorganismi jne. jne.   
Hea on kui pesuained oleks looduses lagunevad aga kesse neid katseidki teeb, ilus jutt enamasti. Seda vett meie lapselapsed ja ka meie peame tulevikus jooma.
Kui siia lisad geneetilised muudatused, siis läheb asi pööraseks.
On inimesi kes arvavad, et maal elades saavad seal inimesed midagi puhtamat. Vaevalt, kui siis õige väheke.
Seemned (ühekordsed), taevast ja tossutorudest tulev saaste. Kes meist ikka enam „lisaaineteta“ liha kodus kasvatab (neid ei või ju kodus töödeldagi).
Veganitel pole ka miskit paremat, kui siis üks kemikaalide kontsentreeritus vähem, mis lihasse tekib. Taimses/toores on aga vähemalt vitamiine ja „elusädet“.
Kus see pöörasus aga on?
Paljudel ja ka mul on soov – hoida oma keha puhtana ja ka lisaks puhastada, kuid… 
See võib osutuda surmavalt ohtlikuks, sest siis tuleb kogu aeg tarbida võimalikult puhtaid toiduaineid. Niipea kui mõne saastatuma saad, on jama majas. Mis teha?
Ma olen kuulnud ühte teooriat (on see  tõsi?). Esmalt olid inimesed – lihasööjad (O veregrupp) – kelle maos on rohkem hapet. Teraviljade kasvatamisel tekkisid uued veregrupid A ja B, ning üsna hiljuti kui söögilaud läks (ebanormaalselt) rikkamaks, tekitas keha uue veregrupi AB.
Äkki juhtub lastelastega sama teema ja tekib - C veregrupp ja nemad on siis võimelised isegi plastmassi läbi seedima, nagu mõned bakterid juba tänapäeva ümbertöötlusjaamades. Ehk polegi vaja emakese Maa ning lastelaste pärast muretseda ja nad saavad ise hakkama.
Kuid neist filmidestki kõlas läbi, et ainus võimalus kogu selle saastaga toime tulla on - immuunsüsteemi tugevdamine.
Kuidas seda aga saavutada on uurimise ja katsetamise teema ning neid loenguid korraldatakse Eestiski üsna palju, sest isegi koolituselt käis läbi mõte.
Tugev immuunsüsteem tagab vähese riski ja isegi nakatumisel salmonellaga.
Ikkagi jäävad üle vaid mõned variandid.
Soovitused.
1.     Süüa kõike seda, mida sõid meie esivanemad (filmist mõte).
2.     Süüa seda mis sobib ja kasvab meie ümber.
3.     Tarbida lisaks toidulisandeid (puhtaid, looduslikke ja neid on kahjuks vähe, ning mida neist ka ei räägitaks).
4.     Süüa rohkelt toorest, mis siis kui ka need on mürgitatud (mürgitamata tooteid on nagunii vähe), sest need sisaldavad veel mingeidki vitamiine ja mineraale. Neis on päikese energiat ehk elusädet.
5.     Mahe toode ei pruugi olla täiesti puhas, kuid poest ostetud ei ole seda mitte. Kallima toidu ostmine kompenseerib hilisemad ravikulud ja ka surma.
6.     Juua kraanivett. Eesti on ainus maa, kus lennujaamas on reklaam, et – parim vesi tuleb kraanist. Mitte uskuda giidi juttu, et juua vaid pudelivett (seisnud, „OHUTU“ ja plastpudelite tootmise jääkidega – killer, mitte cooler), sest ma kohe küsin sellise käest, et – millega pestakse meie toidunõud – pudeliveega või?  Välismaal saab iga inimene kohaliku bakteri ja mida kiiremini inimene selle saab ja kui tugev on tema immuunsüsteem, seda vähem on kõht valla (olen joonud ja näed elan veel !!!). Meenutame Müük versus Toiduohutus (kasulikkusest ei räägigi).
7.     Võimalikult vähe pesta käsi ja keha igasuguste keemiliste ainetega (võimalikult palju vaid seebiga – nt.  72% lisega, oh-jah aga kesse viitsib!).
8.     Mitte käia väga tihti basseinis, kloor tapab keha peal olevad bakterid, mikroained on naha kaitseks. Hambapasta on „keeruline teema“ (fluor).
9.     Kõik keskturule !!! (seal on mingigi lootus veel), ise teha lihast ning muust sööki ja võimalikult vähe pakendatud OHUTUID (tootjale) tooteid.
10.   Suvel ahmata sisse kõike, mis kodumaal kasvab ja võimalikult vanaisade moodi (porgand hõlma vastu puhtaks ja suhu – imm. süsteemil harjutamist).  
11.    Kui võimalik, leida ÕIGEID SEEMNEID (aga kust?).
12.    Regulaarne – keha puhastus (ise leiad googlist variante), abiks ikka kui natuke sisemisi bakterite ja parasiitide kooslusi raputada (kui ma poleks aastaid teinud, siis oleks juba paar meetrit maapinnast all pool).
13.   Välismaal reisides (lõunamaades) süüa kõike head ja toorest, mida seal saab. Keha on seal valmis sööma selles kliimavöötmes kasvavaid vilju, sest bakter juba sees.
14.   Ärge kunagi uskuge, et tervis tuleb vaid õigest toitumisest,  ja ärge kunagi uskuge, et keha saab korda vaid õige mõtlemisega (riistvara ja tarkvara hooldusi on mõlemat vaja).
 Noh ja nii edasi.
MAAILMAS ON VAID ÜKS „HAIGUS“ – SEE ON – TEADMATUS.
(Mõte loengust – inimene kahtleb selle üle, mida ta ei tea).  
NB! Lihtsalt üks info, millega ma ei mõista midagi peale hakata.
Haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse (CDC) andmetel kannatas USA-s aastal 2013;
·        48 miljonit inimest toidust tingitud tervisehäda, kellest 127 000 hospitaliseeriti ning esines üle 3000 surmajuhtumi.
·        Haiguste põhjustajatena suudeti identifitseerida 31 erinevat toidupatogeeni ning enamikel juhtudel jäi põhjus kindlaks tegemata !!!!!!
·        Toidust tingitud haigusjuhtumi keskmiseks maksumuseks oli 1626 USD.
·        Kõikide toidupõhiste haiguste maksumuseks USA-s oli 77.7 miljardit USD.  



  

reede, 1. detsember 2017

JÕUD

 
Niisiis sai mul peetud  esimene ise organiseeritud üritus, mida ma ise ei pea loenguks. See üritus andis endast hiiglasuure „edasilöögi“.
Kes kohal olid, need said ilmselt aru ka, et polnudki mingi – loeng, vaid kirjeldused sellest, mida ma ise olen aastate jooksul uurinud, lugenud, vaadanud ning millest mõelnud. Need inimesed keda kohal polnud, ei jäänud ka paljust ilma, sest enamus jutte on ka minu mõlemas blogis.
„Miski“ jättis aga eilsest minu sisse kustumatu jälje.
Ma rääkisin sellest, et mul on enamus uuest raamatust koos ja nüüd hakkab selle arvutisse trükkimine. Raamatu pealkirjaks saab – „Elukulg ehk ma kõnnin piiri peal“.
Ma mõtlesin enne eilset seda niimoodi. Ma kulgen, ma kulgen (omast arust) mööda teed, mis tõuseb aina kõrgemale. Teadmisi ja tarkusi koguneb juurde ning arvamused kerkivad järjest uutele tasemetele ehk kõrgustesse. Mäe harjale ronimine on raske, tipp on terav ja serv, millel käin – tundub et jääb aina kitsamaks.
Tunne on tekkinud sellest, et osad mu sugulased, tuttavad ja väga head tuttavad, kas ei viitsi või ei taha minuga „kaasa tulla“, jäävad maha ja peavad mind „imelikuks“.
Ma ise end imelikuks ei pea ja lugedes kunagi A. C. Clarki raamatut „Tähed ja linn“ sain aru, et on parem sõna. Ma olen – UNIKAAL, unikaalne, ainulaadne või siis isikupärane, nagu me kõik.
Mul oli kahtlus. „Ei mingit kahtlust, kuid kõhklus on – mida nad seal plangu taga ikka ehitavad“. 
Et kõrgele ronides võin ma jääda ÜKSI.
Uurimused lähevad nii spetsiifiliseks ja pööraseks ning ma ei leiagi enam kaaslasi kellega pööraseid teemasid arutada (kaaslased pudenevad järske mäeveeri pidi alla). Ma eksisin.
Järjekordselt oli Andrei Ivaškol absoluutselt õigus (tekst minu blogis – Bukvitsa).
Arenedes ei lähe inimese tee kitsamaks, vaid tõuseb spiraali järgmisele astmele ja see keerd spiraalis võib olla veel suuremgi. Kogesin.
Vanu tuttavaid oli vähe, väga vähe, see tähendab, et teatud sõpruskond jäi maha ja nad tegelevad endaga ise. Juurde tuli aga niipalju uusi, keda ma ei tundnud ega tunne veel ka hetkel põhjalikult.
Kustumatu jälje jättis aga peale üritust tund aega kohvikus, koos viie noorega. Niikaua kui maailmas leidub selliseid inimesi (ja eriti – noori), niikaua on maailmal veel lootust!
Ma jäin sellest üritusest vaesemaks (rahaliselt), sest annetasin kogu tulu selle ruumi remondiks ja parendamiseks.
Kuid mis selle rikkusega ikka peale hakata kui ma sain hoopis JÕUKAMAKS.
Miski JÕUD on minu sees tänasest hommikust suurem ja võimsam. Ja see Jõud tahab aedikust veelgi välja saada, ehk siis kinnitus soov - teha analoogilisi üritusi veel ja ka teistes kohtades.
Koos on hea olla ja arutada!      

kolmapäev, 29. november 2017

VAESUS = VAEGSUS

 



 

Ma vaatasin Tallinna TV-st (21.11.2017) saadet „Mõtleme Taas“. Andres Raigi vestlust Ülo Vooglaiuga. Panin soovituse ka FB-sse. On inimesi kes vaatasid ja arvavad, et – mis seal siis uut oli?
Minu soovitus oli, et inimene kellel on „vaesus“, võiks välja joonistada sama skeemi ja siis igal hetkel vaadata – kus peitub lahendus.
Vaevalt leidub inimest, kes seda oleks teinud aga mina tegin ja nüüd on mul igaveseks ajaks olemas – üks tööriist, millega oma elu edaspidi kujundada.
Sellel hetkel oli mul vaesus – peenemat sorti viltpliiatsi vaesus ja osa teksti on pliiatsiga.
See tabel on – vaesuse tabel, kuid mina täiendasin seda ühe väikese, kuid väga olulise nüansiga. Ma panin sinna vahele ka väikese - g – tähe.
Igasugune „vaesus“ on tegelikult – VAEGSUS, puudujääk.
Vaesus on vaid – raha puudujääk. Raha teemat olen ma uurinud pikka aega ja üks väike selgitus siia juurde.
Maailm on duaalne, kahetine ja vastandlik.
Minu maailm ei ole duaalne, vaid mitmuslik, alternatiivne ehk vaatlemine – erinevate nurkade alt, mitte - vaid kahe nurga alt. Ja seda maailma uurin ma – ainsusliku vaatlemisega, uurin „ühtepidi“ ja kõik ühtepidi uuringud paigutan üksteise kõrvale ja tekitan üldise pildi.
Vaesus on siis – millegi puudus. Vaesuse vastand on Rikkus.
Teine rikkuse väljendus on – Jõukus. Mis neil siis vahet on?  Vahe peab olema, sest miks on loodud kaks samasugust sõna.
Jõukus (ma panen siis seletuse – see võib nii olla, ei pruugi ja iga inimene saab tõlgendada omamoodi) on rahulolu seisund, mille on inimene saavutanud enda tegemiste ja  enda JÕUGA. Jõud minu sees ja minu seest!
Rikkus võib tähendada, et raha/hüve  on saavutatud teiste inimeste tegemiste ja tulemustega, tihtipeale – orjastamisega. Rikkus – võib tulla sõnatüvest: rikkis (rikkis süsteem). Rikkus, mis on saavutatud teiste energia (jõu) abil on tasakaalust väljas ja mingite asjaolude kokkulangemisel on ilmne oht sellest ilma jääda. Jõu vähenemisel võib tulla pankrott.
Rikkuse vastand on vaesus.
Jõukuse vastand on jõuetus.
Vaesuse üldnimetuse VAEGSUSE vastand on … ? – kaks sõna: küllus ja piisavus.
Küllus on üsna hea termin. Mul on kõike -  küllalt/külluslikult. Üsna hea, aga ikkagi ohtlik mõttelaad. Kõige lihtsam näide antud teemaga: mul on vett joogiks külluslikult ja kohe nii külluslikult, et kallan suhu niipalju, et rinnaesine lainetab ( eriti talvisel ajal 20 miinuskraadiga).  
Vaeguse vastand on – PIISAVALT. Parim sõna maailmas.
Külluslikult RAHA vastand on – vaba aja ja suhete korrasoleku vaegus.
"Mul on hetkel - siin ja praegu - kõike piisavalt!"
Kuidas kuuldub selline mõte?? 
Teine teema, mis saatest kumama jäi oli – teadlane. Ka mina oma raamatus hurjutasin teadlasi. Siit loost sain aru, et ma hurjutasin vaid ühte osa teadlaskonnast, seda osa kes tegelevad jamade ja isegi maailma hävitava osaga teadusest. No ei ole maailm must ja valge.
Teadlane Ülo selgitas, kuidas kaks erinevat kildkonda näevad ja uurivad maailmakorraldust.
Tavakodanikud, õpetajad, poliitikud jne. käsitlevad tarkusi, teadmisi ja korraldamist läbi – „küsitluste“. Küsimus siit ja mõttekilluke/vastus sealt. Kohe meenub lavastus „Sada vakka tangusoola“ ehk iseenese tarkus.  
Teadlased-uurijad aga käsitlevad kõike läbi – „uurimuste“. 
Seega, küsitlus on pealiskaudne ja puudulik. Uurimus on põhjalik ja ilmselt ka jätkuv tegevus uute tulemuste lisandumisega.
Vaesuse/vaegsuse tabel on üsna põhjalik ja igal ajahetkel kasutatav - kui tekib vaeguse tunnus.
Vaatad, millest puudu on.
Enamus põhiprobleeme on lihtsalt arusaadavad:
pessimism,
vähene suhtlemisvõime,
napp eneseusk,
puudulik kasvatus,
kesine kogemus,
nõrk tahe,
olematu loomisvõime,
lodev elustiil.
 
Kuid on mõned sellised, mille peale esimese hooga ei tulegi.
Ebaadekvaatne tunnetus – see on ju täiesti esoteeriline teema. Arendada endas tunnetust, näiteks intuitsiooni ehk kõhutunnet.
Elujõuetus – energia puudus, inimese energeetika, aura värvid, minu pärast kasvõi energia-vampiirlus.
Väär orientatsioon? Appi-appi, mida kõike see veel tähendab?
Süsteemitu mõtlemine? Aga miks on tänapäeva alamas kooliastmes puuduvad sellised õpetused nagu: filosoofia ja loogika ning mind vahest isegi nöögatakse, et ma ei leia vastuseid ENDA seest ja selgitan loogikaga. Venelastel selle peale mõttetera – "nahh..i duumat, begat nado".  
Meie elus, me KÕIK, elame vaesuse kompleksis = vaegsuse komplektis, vähemalt siin planeedil elades.
Kandva eluidee ähmasuses, ega muidu küsinud Ingrid Peek oma saadetes iga esineja käest küsimust – mis on elu mõte? ( „42“ ehk, miks ka mitte – 42. Douglas Adams).
Ja nüüd veel üks mõtlemapanev vaesuse põhjus – Isiksuse nihe.  Alaväärus ja üleväärsus. Oi kui palju ma olen seda näinud ja kohanud – iga päev. „Ah, mis nüüd mina“ ja „Vaata, vaata, vaata mind“.  
Pikk jutt, sitt jutt. Vaadake ja mõelge ise.
Kuid ma lisasin skeemi ühe lisa „asja“, mis on enamalt segu teadlase uuringust.
TEGEVUSETUS, isegi sellisel juhul kui inimene vaatab skeemi ja mõtleb, et – siin polegi midagi uut! Ei olegi, me teame ja oleme enamvähem kõike ka ise kogenud, tahaks et kõike oleks piisavalt, kuid …  Miskipärast me ikkagi ei tee, et vaegusi vähem oleks.
Teeme, aga me ei tee seda enamaltjaolt – teadlikult.
Teadlik HETKES OLEMINE, olukorra analüüsimine (ilma hinnanguteta) ja mõtestatud  tegevuste uurimine ning TÄIDE VIIMINE,  võib aga viia soovitud PIISAVA tulemuseni.     

neljapäev, 12. oktoober 2017

ALICE IMEDEMAAL.


 
Mulle tuli mingi „Mõte“. Hakkas kerima ja vaatan kuhu välja jõuan.
Ma olen pika aja jooksul suhelnud üsna paljude inimestega ja paljud neist on kirjeldanud oma arvamusi ja isegi õpetusi.
Miks need ei lähe kokku – absoluudis?
Paljud kirjeldused klapivad teatud protsentuaalsusega, kuid alati läheb mingi osa teiseks.
Olen mõttes kõrvutanud ehk siis pannud mõtteliselt üksteisega väitlema nii mõnegi sellise inimese. Korra olen proovinud kokku viia ka reaalseid inimesi. Tulemus on sama. Ükski endas „kindlamat“ sorti inimene ei saa suhelda „lõpuni välja“, teise samasuguse inimesega, ja nii on ükskõik mis tasandil.
On see teaduses, poliitikas, pedagoogikas või eriti esoteerikas. Miks see nii on? Ma usun, et paljudel on samasuguseid kogemusi.
Ma pole lugenud ühtegi raamatut „Alice“ sarjast, kuigi olen näinud filme aga pole saanud asjale põhjani pihta.
Miks ja kuidas kirjutatakse raamatuid – ma isegi tean, omast kogemusest. Kirjutatakse – oma kogemusi. Autor olevat kasutanud teatud „rohtusid“ ja siis saab käia trippimas – kuskil, kuid kus, seda ma ei tea ja see polegi selle loo teemaks, minul.
Mul on selle teemaga üks laiendus. Selle märksõnaks on – „jäneseurg“. Tavaliselt püütakse seda terminit samastada – paralleelmaailmaga. Ilmselt üks võimalustest, kuid mida aeg edasi, seda vähem ma tegelen sügavama esoteerika uurimisega, pigem püüan leida erinevatele asjadele praktilisi kasutamisvõimalusi. Ka see pole minu mõte, vaid kuuldud. Pole mõtet tegeleda selliste küsimustega, millel pole reaalset rakendust. Nüüd ka siin.
Kuidas on seotud jäneseurg ja erinevate inimeste selgituste vasturääkivused.
Ka see raamat on autorilt, kes elas aastatel 1800 ja just neid aastaid ma praegu uuringi. Miskipärast on neil aastatel elanud inimeste kirjeldustes nii palju uskumatut ja üleloomulikku, et tundub justkui neil aastatel liikus veel sellist infot, mis hakkab praegustel aegadel tagasi tulema.
Praegu aga pannakse sellisele infole silt külge – esoteerika. Ma ei tea, kuid miskipärast usun, et neil aegadel polnud sellist sõna olemaski ehk kõik oli reaalsem.
Kuidas sai olemas olla selline tekst nagu oli Tsaariarmee õpikus, kus tapjatele õpetati Jumalat ja headust?
Aga Alice lugu andis hoopis teise vaate.
Kuidas on nii, et inimene ei tea teatud valdkonnast mitte midagi, siis uurib ja kõik see mille leiab, hakkab ilmuma tema ellu?  Inimene hakkab isegi uskuma.
Vot sellega seoses tuligi mulle „loogika“.
Kuidagi on siin planeedil (või misiganes moodustis see on) selline võimalus, et kõik mida tahad, selle saad. Seda selgitatakse – vaba tahtega.
Tihtipeale ikka ei saa seda mida tahad ja seda mida ei taha, selle sa saad.
Siit see jäneseurg võibki mängima hakata. Hakkad midagi uurima ja KEEGI annab selle võimaluse sulle, samas selja tagant tajud „sosinat“ – PALUN.
Tahad midagi – PALUN VÕTA. Tahad abielluda – palun. Tahad lapsi – palun. Ei taha sugugi tööd teha – pole probleemi.
Tahad midagi uurida – võimalusi palju: hakka teadlaseks, esoteerikuks või lihtsalt filosofeeri üksi või kaksi.
Nüüd jääb vaid küsimusi. Miks mõned asjad ei täitu? Ilmselt pole nii sügavale läinud või vahepeal muudad oma soovi.
Ja, kes seal „sosistab“ ja pakub?  Religioossemates tekstides kinnitatakse, et Allikas ja tema käsilased (vahel ka hargnemised allapoole).
Kuid milleks siis inimest vaja oleks, sellist pisikest ja mõttetut?
Ikka jälle sama, tahad kirikut – palun, tahad esoteerikat – palun, tahad teadust – no mine siis.
Ei esoteerika ega ka teadus aktsepteeri eriti loomet sellest küljest, et inimene ise loob. Topid pea kuhugi „urgu“ ja ongi olemas (antroopsus printsiip - vaatleja loob vaadeldava).
Hea või halb on seejuures see, et kõik mida seal koged – jääb külge. Kooliharidus, meedia, sõbrad ja muud „võitluskaaslased“ ning sellest heast või jamast enam lahti ei saa. See jääb kuskile – tiksuma.
Niisama muuseas. Just nüüdsama käib meedias jutt sellisest kogemusest, kuidas endine peaminister kukkus urgu.
On üks vanasõna. „Loll õpib oma vigadest, tark teiste omadest“. On nii või?
Kuidas tark targaks saab? Samas kui keegi räägib teiste tarkusi, siis kohe silt küljes – viksid maha.
Sellega seoses tuli mulle „kujundlik näide“. Kui oled kuskil lõunamere saarel, kiigud võrkkiiges, ümber oled pannud sääsevõrgu, oled nahavahele visanud paar klaasi head veini ja lülitad mõtted välja – oled jumalikus seisundis.
Ühes punktis, mis on siin ja praegu, igavikus ja lõpmatuses. Põhimõtteliselt, kui oleksid selline Jumal, ei peaks isegi liigutama. Tead kõike, kuna oled ju Jumal ja isegi kõht ei läheks tühjaks.  Kaua sa lamaks seal - enne kui igav hakkab?    
Väike laps on sealjuures hea näide. Ta tuleb ju kuskilt. See kuidas ta siia saab eeldab seda, et ta teab kõike ette. Aga ta ei jäta ühtegi lollust tegemata. Ühes tõlkeloos ( Inimese kasvamise teooria ) oli kirjas sõna sõnalt.
Kui last keelata, siis see pööratakse koheselt täitmisele.  
Kuidas siis selliseid tarkusi kasutada igapäevaselt?
Kas toppida oma pead erinevatesse urgudesse, et – „poleks piinavalt kahju oma mõttetult elatud päevade pärast“.
Võtta kõik vastu ja … , teha mida ise tahad, vastavalt oma vabale tahtele ja südametunnistusele.  
Või valida välja üks või mõned urud ja toppida oma nina aina sügavamale, siis pole aega teistesse jamadesse end toppida.
Kurjam, keegi juba selja taga sosistab – AGA PALJUN!!!!!