"Ma tean ainult seda, et ma ei tea midagi, aga ka teised ei tea seda."
(Sokrates, Vana-Kreeka filosoof)
Ma nägin ühte pilti ja hakkas kerima lugu.
On mitmeid kirjeldusi spiraalides ja fraktaalidest. On palju sümboleid erinevates õpetustes ja meetodites. Paljud sümbolid on matemaatilised, geomeetrilised ja nn esoteerilised-maagilised.
Miks neid toodetakse? Selleks et kirjeldada mingeid dünaamikaid ja on ka piltlikuks näiteks.
See spiraal tekitas minus ühe kirjelduse, millele lisandus teine spiraal ja googeldades pakkus välja sümboli
Imelikul kombel oli ka see matemaatiline, kuigi minu jaoks veidi kummaline ja seletamatu. See on Taaveti Tähe teoreem.
Alumine spiraal.
Seda võib kujutada kui - arenguspiraali. See joonistus on pandud Darwini teooria vankri ette, kuid mulle jäi kunagi ette seletus, et Darwin oli omal ajal kirjutanud kirja sõbrale (mis iganes ta nimi oli, ei mäleta). Ja selles kirjas kurtis oma kurba saatust, et - ta pole mitte kunagi väitnud, et inimene arenes ahvist. Ta mõtiskles vaid võimaluse üle, et liikide Sees toimub evolutsioon ehk areng. Ja seda me näeme ka tänapäeval kui geneetilise muundamise, ristamise või mõne muu teadusliku meetodiga toodetakse juurde erinevate loomade tõuge. Kõige levinum näide on koeratõud.
Seega vaatame seda spiraali inimese arengu võtmes. Me sünnime mingil hetkel - kahest rakust, nagu meile väidetakse. Kasvame ja õpime ja liigume siis kahes suunas - kõrgemale spiraalile ja samal ajal laieneme. Meie teadmised laienevad ja endaga hakkama saamise tase muudkui tõuseb.
Umbes sama skeemiga saab seletada ka inimeste hulka, kes meid ümbritsevad. Me alustame ÜKSI ja meile lisandub juurde "tuttavaid inimesi". Neid tuleb muudkui juurde ja nende panus meie arenemisele laieneb.
Nüüd kui me võtame teise spiraali ja asetame selle teistpidi peale nagu Taaveti tähes, siis see spiraal iseloomustab jälle nt kahte erinevat võimalust. Mingil hetkel on meie ümber maksimaalne arv inimesi, kes on andnud oma panuse. Kuid meis tekib mingi kummaline tundmus, et kõike mida õpetatakse ei saa võtta tõe pähe. Paljude asjade uurimisel selgub, et meile on valetatud ja ma ei hakka neid enam uskuma ehk me hakkame valeinformatsiooni kustutama või ignoreerima. Nende inimeste hulk keda me usume, hakkab vähenema.
Kui võtta analoogiliselt ka teadmiste hulk, siis ka see hakkab vähenema. Mina ise olen uurinud üüratult paljusid valdkondi ja paljudes ma enne ei lõpeta kui saan teada üsna tõelähedase variandi. Väga pikal uurimisel tuleb pea alati selline variant, kus selle valdkonna igale küsimusele saab vastata vaid ühe vastusega ja see seletab ära kõik. Seega jõuab ka teadmine välja Ühte punkti või üsna selle lähedale. Täpselt sama skeem tekib ka inimeste arvuga.
Mida kõrgemale tõusta, seda vähemaks jääb inimesi, kellele seda rääkida või kellelt veel informatsiooni saada. Põhimõtteliselt on nii, et mida Tõe lähemale jõuad, seda üksikumaks jääd. Enamus inimesi sellepärast ei tahagi tegeleda mingite udupeenete uurimistega, sest seal keskel on palju lõbusam olla. Inimesi on rohkem ja infokilde on rohkem. Mis siis, et need on Peavoolu jaburdused aga laua taga arutamiseks hea küll.
NB! Tegelikult ei ole sellisel "üksikul hundil" ka mingeid probleeme, sest ma hakkan juba oskama, teatud lausetega, leidma inimeste teadmiste ja taluvuse taset. Nüüd ma saan rääkida praktiliselt kõikide inimestega vastavalt nende tasemel.
Ja alati on nii, et sümbolid ei ole kahemõõtmelised, vaid kolme või siis ka paljumõõtmelised. Need sümbolid ei ole ka staatilised ehk paigalseisvad, vaid need liiguvad ehk enamasti pöörlevad ja kirjeldavad Energiate liikumist.
Kõik mida me teame - on energia ja liikumine. ALGUSES ei olnud mitte Valgus, või Sõna või veel mis. Alguses oli - Mõte ja mõte on liikumine.
Mõte seostub suuresti ka minu blogiloost - Oh seda Mälu. Kus mälu on? Kus mõte on? Hästi lihtsalt öeldes ehk selle Tippmõttega - mälu ja mõte on Nähtamatus maailmas.
See on absoluutselt täpne termin kõikidele sellistele, mida ei saa "käega katsuda". Ja sellest nähtamatust maailmast mõtisklemisel tekkis mulle huvitav kujutluspilt.
Kus me elame.
1. Kus me elame. On teema kas - Pall või Lapik või hoopis muu keskkond. Näiteks Virtuaalmaailm, aga ka see võib olla pall, lapik või neljakandiline.
2. kus Me elame. Me? Kes me? Kas olen ainult mina või on siin veel kedagi??? Ja see ei ole tobe küsimus.
3. kus me Elame. Elame? Kas siin planeedil Maa olen ma ainus elus inimene või ... ????? On üks selline teooria.
Kas ma olen siin planeedil ainuke inimene, kes - mõtleb loogiliselt???
Ja nüüd tekib umbes samalaadne mõttekõik kui mäluga oli. Kus ma ei hakanud sealt peale, et mis oli enne seda kui ma oma häälepaelte ja keele laperdamisega tekitasin helilaine.
Kus asub tegelikult minu mälupilt, mida ma hakkan väljutama.
kas ma Elan või kus ma Elan?
See ajajärk on üsna raudpolt, et Elu saab alguse sünniga ja lõpeb siis, kui ma silmad kinni panen ja ennast sugugi ei liiguta. Raudpolt on sellepärast, et me näeme seda aga me Ei Tea mis see on. Ühesõnaga ajajärk, ütleme mingi 80 +/- aastat. Mis on 80 aastat igavikulises mõttes, see pole tolmukübetki mitte. Aga mis siis Enne on ja mis Pärast on.
Kus me siis Tegelikult elame. Siin või siis seal Nähtamatus Maailmas. Ja ärge püüdkegi mulle seletada, et Jumalal on hingede vabrik Ühekordseks kasutamiseks.
Kuidas me elame.
See on tehniline küsimus. See kuidas me ära sureme on imelihtne seletus. Lahkub mingi energia ja me ei liiguta enam. Ülejäänud keha lagundab algelementideks - Mateeria.
Keerulisem on see, kuidas me kahest rakust hakkame tootma ehk kokku panema algelemente selles mateerias.
Mis hetkel tuleb seda tegema see sama Energia, siis mina arvan, et see hakkabki seda tegema kohe algusest peale.
On kasutusele võetud terminilaadne sõna - Essents ehk füüsikaliselt oleks see Muster/Algmuster nimetatakse ka DNA. See füüsiline protsess peab olema ikka ülikeeruline, kuidas essents paneb aine aine kõrvale. Loob raku, mis iseenesest on nagu maja või isegi linn, oma kommunikatsioonide ja füüsilist energiat tootva tuumareaktoriga.
Pole teada kus asub algselt see muster aga see ei saa olla kohe füüsilises maailmas. Füüsilise keha loomise protsessis on see muster absoluutselt igas algosakeses. Hiljem areneb inimesel välja mitmeid süsteeme, nagu: vereringe oma andmetega, närvisüsteem oma laengutega ja siis on veel üks kummaline süsteem, see on - lünfisüsteem.
Ma ei ole meditsiinilise haridusega ja mina ei tea, millest tekib - sülg ehk toitumissüsteem. Aga on arvamus, et süljes ja ilmselt ka teistes süsteemides on komplekt andmeid, mida saab mingite nippidega füüsiliselt mõõta.
Süljes on - Mälukaart. Ja selleks ei pea raketiteadlane olema, et seda tõestada. Kaks aastat üritati "midagi mõõta" just nimelt süljeproovist. Süljeproovis on andmed Kihtide kaupa. Kui palju teha laboris - "mingeid kordusi", selliseid andmeid sealt saadi. Mida meis ikkagi siis mõõdeti? Õnneks mitte minus, sest mina ei lasknud mingeid katsetusi teha.
Ja siis tuli mulle selline kujutluspilt. Kui see 80 aastat on täpe meie elus, siis ilmselt me ei Ela Siin. Mitte kohe, et me siin Surnud oleks aga midagi on teistmoodi.
Kui ma olen uurinud peavoolu teadusi, keemiat, füüsikat, filosoofiat jne. Kui ma olen uurinud Esoteerikat ehk tõlgendusi Nähtamatust maailmast. Siis veel veidi kvantfüüsikat.
Ajaloost ma isegi ei räägi, sest seal ei klapi mitte miski. Ei aastad, tegevused ega ammugi loogika. Navigaator Spock Star Trekist ütleks ajaloo kohta - Pole loogiline.
Kogu seda jama ühte potti pannes ei leia ma sellele muud vastet kui, et - see on kinofilm. Ainult kinos saame me näha selliseid tegevusi, mida ei ole võimalik elus korda saata ilma eriefektideta.
Ja ka meie enda elus on selliseid Uskumatud eriefekte küllaga. Üks neist on ka Mandela efekt - oli ja enam ei ole.
Kes tahab veel kindlamaid tõestusi, siis nendeks on lahendamatud matemaatilised teoreemid. Milledest ühe lahendas Grigori Perelman ära ja seega ei saa öelda, et need on lahendamatud. Lihtsalt pole veel õige lahendaja kätte sattunud.
Selle loo mõtteks on küsida küsimus - Kas me areneme või kuidas me areneme?
Ja seda just selles võtmes, et me ei raiskaks energiat. Ei raiskaks oma elusid lihtsalt tühja.
Ühest küljest on võib ju ka lõbus olla, tulla siia kordi ja kordi mängima iga kord erinevat Bondi filmi.
Mul on aga erinevatest ulmeraamatutest pidevalt küsimus, et - milline võiks olla elu Üks Tase Kõrgemal. Milline on seal elukorraldus, millega inimesed tegelevad? Enamustes sellistes fantaasiates pole kirjanikud suutnud kirjeldada just selliseid - konkreetseid inimeste tegevusi. Ainus milleni nende fantaasia liigub on - lennata kuhugi kaugele ja pidevalt sõdida.
Mõneti on minusuguse fantaasiainimese elu keerulisem, sest see ei taha istuda lihtsalt niisama paigal. Aga no võibolla ma ikka kohtan kedagi, kes viitsib selliste fantaasiatega kaasa minna.
