Ma olen uurinud väga paljusid asju nii kaua, kui saan mingi Täpse kirjelduse, mis enam praktiliselt ei muutu.
Mis vahe on Tõel ja Vandenõul?
Kui miskit saladust uurib "lihtne inimene", nt masinainsener, siis psühholoogia vallas peetakse tema seletusi tihti Uhuuks.
Kui seda uurib aga arst-psühholoog, kes teeb doktoritööd, siis on see aktsepteeritav ja Tõene. Termini vastavust aga ei kontrolli keegi, vaid sildistatakse.
Nii on see kõikide valdkondadega. Info on olemas Inforuumis ja pole vahet, kes selle lahti tõlgendab.
Ma pole mingi aasta jagu lugenud Naistelehte ja nüüd oli seal artikkel, just doktoritöö autorilt. Kui mina tõlgendan tõlgendamatuid termineid ja küsin, siis enamasti ei oska keegi mõistlikult vastata.
Mis on Armastus? Mis on Õnn? Mis on Tervis? Mis on nt majandus või poliitika? Jne. jne.
Tükati on mul juba eelnevatest küsimustest oma vastused olemas ja nt FB õnnesoovides ei oska keegi vastata - mida ta veel juurde tahab, et tuleks seda õnne õue pääle lausa uus koorem.
Artikkel on psühhoterapeut Roman Timofejevi vastustest. Enamus terminoloogiat on seotud Duaalsusega ehk kahe ülima äärmuse vahel oleva Valemi protsentuaalsusest. Sellest ongi kogu see lugu.
Roman portreteerib oma patsientide kaht peamist profiili.
Üks on ülienergiline, aga tegelikult endas äärmiselt ebakindel, kõikuva tundeskaalaga ja intensiivselt tähelepanu otsiv inimene, kes vajab kaaslast oma väärtuste kinnitamiseks. Leides oodatud tunnustust, tahab ta seda veel ja veel ning olukord muudab teda ärevaks.
Teine on introvertne, kergesti ülekoormav ja ärrituv, suhteliselt egoistlik, küllaltki neurootiline tüüp.
"Ütlen seda peaaegu 20 aastase kogemuse põhjal" kinnitab ta. "On neid, kes vajavad julgustamist ja keda rahustab eeskätt spetsialistilt saadad sõnum, et sinuga on kõik korras, sa polegi katki. Pakkudes neile võimalust endas iseseisvalt urgitseda, võivad sümptomid hoopis süveneda ". Laias laastus on meie põhivajadus - olla õnnelik.
Paljud filosoofid on enne öelnud, et - "ärge otsige õnne, sest õnn on petis, otsige tähendust".
Tähendus on tegelikult üks võtmevajadusi. Mitte ainuke, aga üks nendest ja just iga vajaduse rahuldamine annabki õnnetunde.
Ehk teisisõnu: õnn pole midagi muud kui vajaduse rahuldamine.
Väike laps sünnib ja vanemad püüavad tema vajadusi rahuldada (muidu on kisa majas).
Täiskasvanu on kogemuste kogum, funktsionaalne seisund, mis võimaldab rahuldada kõiki nii enda kui ka teiste olulisi vajadusi.
Juhul kui täiskasvanu last kasvatades tema vajadusi siiski kasvõi osaliselt rahuldada ei suuda, hakkab lapse areng lonkama ja umbes 30 aastasena märkab ta, kuidas maailm temast piltlikult öeldes üle sõidab ja pole justkui ühtki ressurssi, mida sellele vastu panna. Depressioon, paanikahäire või mõni muu sarnane seisund ongi käes.
On asju, mida sel puhul kindlasti peab endaga tegema.
Nagu öeldakse: end ise opereerida ei tohi, aga vitamiinide võtmine või kehalise trenni tegemine on elementaarne. Psüühikas on iga vajadusega seonduv elementaarsete tegevuste kogum.
Näiteks väga alahinnatud vajadus on Mugavus. "See kõlab kummaliselt, aga viimasel ajal üha enam kuuldav jutt mugavustsoonist väljatulemise vajadusest on kõige rumalam asi, mida olen kuulnud," tähendab arst.
Mugavus on fundamentaalselt ja evolutsiooniliselt kõige vanem vajadus üldse.
Kui vanemad pole imikule õigel ajal andnud kogemuslikult tunda, mida tähendab mõnusalt ja hea olemine, lõõgastunult ja mugavalt aja veetmine, siis kasvavad neist täiskasvanud, kes ei oska seda ka oma ellu tuua ning uus neurootiline põlvkond kasvab peale.
Viis sammu eluliste muutuste loomiseks.
1. Väldi ületöötamist, puhka korralikult.
2. Puhka inimestesse, mitte inimestest. Usalda kasvõi üht kaaslast, kellele võid kõigest rääkida.
3. Liiguta ennast, sest keha on loodud liikumiseks.
4. Toitu targalt ja võta vitamiine, võimalik, et siis pole vaja neelata ka farmakoloogilisi ravimeid.
5. Lähtu elus eelkõige vajaduste rahuldamisest ja tegutse selle nimel.
24. 04. 2024 Naisteleht.
Artikkel on pikem ja mõnede pikemate kirjeldustega.
Aga kaks terminit on siis selgemad: olla Mugav ja Õpivõimeline.
Sealt läks teema edasi ühes üüratult keeruliste seletustega Juutuubi videos. Alati on kirjeldustes kaks äärmust.
Õpivõime koha peal on kaks äärmust sellised: Kivi ja Käsn.
Kivi on selline seisund, kui seal ei ole "ühtegi pragu", siis sinna ei lähe sisse Mitte Midagi (eesti mõistes Puupea).
Käsnale aga mahub infot sisse väga palju, aga seal on üks omapära - mahutavus. Käsn imeb infot sisse igast kohast, valdkonnast ja allikast. Õiget ja vähemõiget.
Käsnal on selline omadus, et - ta muudab oma arvamusi Uue Informatsiooni juurde tulemisel. Vana, mis ei kehti enam, selle ta väljutab kohe.
Kivi, kui sellel on mõni pragu, kust veidikenegi infot sisse läheb, aga ei lase endast midagi välja ja korrutab reeglina ühte mantrat - aga sa ju rääkisid!
Kivi tundmaõppimisega saavad inimesed lihtsamini hakkama. Kui see hakkab oma arvamusi jaurama siis, keerake 180 kraadi ja Pakaa.
Käsnal (mina tean seda enda kogemustest) on aga veel üks Kindel ja "kahtlane" omadus. Niipea kui sinna koguneb infot juba üsna küllastumise piirini, siis need hakkavad seda väljutama ehk jutustama, teoretiseerima, kirjutama, oma õigsust seletama ehk tegelikult oma teadmisi teiste peal kontrollima.
Käsna parim kaaslane on see, kes hakkab temale vastu vaidlema ehk pigem väitlema. Aga, vaidlustes selgub tõesem.
Käsnaga läheb "teooria" veel edasi. Käsn uurib Kõike ja põhjalikult. Kuna ajumaht on piiratud, kuigi seda saab pidevalt laiendada-suurendada, kuid ikkagi tuleb piir ette ja selleks, et edasi uurida peab käsn selle välja laskma, kuivemaks pigistama. Selleks ongi need väljundid, et hakatakse kirjutama, videosid tegema või loenguid pidama.
Teatud aja jooksul imestan ma ise ka, kui omi vanu lugusid loen, et - pagan ma olen ju ka seda varem kirjutanud, ei mäletanudki enam.
Ka kirjutised ja raamatud on kirjanikel pea alati analoogilised, sest ta ei mäleta, mis eelmises kirjas oli ja palju infot sobib igasse valdkonda pidevalt teistmoodi kokku miksida.
Näiteks võtsin ma ette enamusi Jules Verne raamatuid, mida olen varem lugenud ja mida polnudki lugenud. Kummaline kuidas ta pea igasse raamatusse pani samad skeemid ja kirjeldused. Aga nii see ongi, aegajalt tuleb uusi kirjeldusi juurde.
Kokkuvõtteks on kaks huvitavat seletust paljude asjade kohta.
Seletamatud terminid, nagu näiteks Õnn, Armastus, Tervis, Rõõm, Kurbus jne jne on - tunne või seisund ja seda ei saa kirjeldada ühe seisundiga, kas siis on või ei ole. Minu seletuse järgi on see - Valem, mis koosneb paljudest emotsioonidest, mälestustest, teiste kirjeldustest jne. See valem muutub kogu aeg nagu mingi skaalal olev osuti, mis võngub pidevalt siia sinna. See oleks justkui Pinge, mis muutub vastavalt voolupingele ja tarbimisele. Ehk siis kõiki neid termineid - ei ole tegelikult olemas.
Armastust pole olemas.
Olemas on aga tegevused. Kõik need samad sõna tegevuses - armastamine- on pea kõikide inimeste poolt seletatavad.
Inimene on õnnelik ehk elab (on liikumises) hetke õnnes, nt - kui ta on kuskil pjedestaali ülemisel (või ka madalamal astmel).
Niipea kui "šampus on pritsitud" ja pildid tehtud astub ta sealt alla ja algab Uus Vajadus. Tahta veelkord sinna - kas Õnne seisundisse (ehk järgmiseks liikumiseks) või minna mugavustsooni, riputada pilt seinale ja vaadata kiiktoolist - Tehtud.
Valik on sinu.
Sellise seletuse järgi, mida arst kirjeldas, tähendab mugavustsoonist väljatulek - Virisemist.
Võib jääda mulje, et mugavustsoonis - ei peagi midagi tegema või ei saa teha. Vale puha.
Asju saab teha üsna pingsalt, pühendunult ja pikalt - meeldivustundega. Mõnsalt, lõbusalt ja kriitikavabalt. Ajasin mingi värgenduse pekki, ise ajasin ja mugavalt teen uuesti.
Riigikogus toimuv on just hea ajutöö praktiliseks seletuseks, kes on mugavustsoonis, kes mitte. Kellel närvid püsti - see on väljas.
