KLASSIKOKKUTULEK.

 

Saku vana koolimaja.  

Käisin üle viieteist aasta klassikokkutulekul ja tekkis huvitav filosoofia. 

Kui ma kooli lõpetasin olin vist 16. Nüüd on kaaslased enamus 63-sed. 

Minu mäluehitus on selline - Tühja toru laadne, sest faktipõhine mälu on see, mis "ummistab ära" loomingulisuse. Nimede mäletamine on minu jaoks lausa piin. Nägusid tunnen ära aga nime juurde panna on ülimalt raske. Mõnda aega koos viibides juhtub aga kummalisus. Ma tunnen enamuste iseloomu ära. Kes oli kraade Toots, kes töömehelik Tõnisson, kes kaebupunn Kiir ja kes melanhoolne Arno. Igas klassis on ka oma Raja Teele. Aga miks on nii, et ilmselt me keegi ei mäleta ühtegi tütarlapse nime Kevades peale Raja Teele???? Vastus on üsna lihtne. Kirjanik oli meessoost. Kui sama loo oleks kirjutanud naine, siis oleks lugu olnud absoluutselt "teise tonaalsusega". 

Nüüd aga teemast mis mulle on südamelähedane. Maailm on virtuaalne. Kujud "meie elus" ei muutu absoluutselt, kui siis harva aga me ei märka seda. Me sünnime mingi - ühe programmi alusel. Me võime oma elu arendada, tegeleda paljude asjadega aga olemuselt jääb iga "põdur-vanur" ikka selliseks nagu ta oli nt kümne aastaselt. Keegi käib ninapüsti, keegi on "nukravõitu", keegi on rõõmurull või elumees, keegi on ja jääbki terveks eluks lihtsaks töömeheks. Aga üks kummalisus on ikkagi. 

Kohutavalt vähe on Intellektuaalsust. Inimestega ei ole Mitte Millestki rääkida. Kui mina küsin kellegi käest - kuidas sul on läinud, siis milline on vastus??? Proovige ise kellegi peal.   Enamus vastuseid mida mina olen saanud. 

Hästi! Tavaliselt! Ei midagi erilist! 

Jommaijoo, ma ei saa aru kuidas siis nii!!!! Kui teised minu käest küsivad sama teema, siis ma küsin vastu - kui pika aja jooksul. Sellest oleneb - Kui pikk on mu vastus. Ma võin seletada tunde. Näiteks viimasest kuust räägiks ma terve õhtapooliku ja teised ei saaks sõnagi rääkida. Miks? Kas neil pole siis midagi toimunud või nad ei oska kirjeldada, või nad ei pane Suurt Pilti kokku. 

Üks lahe termin on selle kohta - Aga äkki nad naudivad sellist elu, kui midagi ei toimu.  Mul on üüratult keeruline hoomata, kuidas saab meesterahvas nautida elu kui - ta on siiani nt poissmees ja on olnud kogu elu Raamatupidaja???!!!!  Nautida tiksumist???? 

Mitte keegi ei suudaks sellist varianti ära seletada ja ka mina. Aga virtuaalsusega saab ka selle.  

Kõik need loomingulised Tootsid on Mängurid aga Tiugud ja Visakud on programmid, tööinimesed, boirobotid. Ka need tegelased on ülimalt vajalikud, sest kesse meil ikka siis numbreid kokku lööks, kes kanalisatsiooni puhastaks, prügi veaks või poes vorsti kaaluks. 

Kõige raskem on Ennast Mäletada. Tunduks nagu oleks me nende paljude aastakümnete jooksul nii "arenenud" ja vanemaks muutunud, aga ise me ennast ära ei tunne, et sisult oleme me ikka need samad kümneaastased. 

Ka teine küsimus, mida ma tavaliselt esitan "teravamatele pliiatsitele" on see, et - mida sa teeksid kui sul oleks piiramatud võimalused. Teate mis välja tuli. Ka see inimene, kellel on 63 aastaselt miljonid "soki sees", ka tema ei oska teha mitte midagi erilist. Ikka vaid Tavalist. 

Iva on siis milles??? Hunt Kriimsilmas, kellel on üheksa ameti (ja kümnes ei ole mitte nälg). 

On NÄLG. Nälg seikluste järgi - mängur. 

Junsu tahtis raamatuid lugedes saada James Cookiks ja läks merekooli. Nõukaaegne drill aga ei meeldinud ja temast sai kutsekas traktorist. Edasi põllumajandusinsener ja põllumees. Siis autosportlane ja Soomest autode tooja ning remontija. Siis 16 aastat palkmajade tootja-ülemus. Siis toidutehnoloog. 

Kõrvalt veel Alternatiiv - ajaloolane, meditsiin, teadlane ja filosoof. Jne jne jne. Lõppu igatahes ei paista. 

Igal teemal,  iga erineva inimesega võin ma rääkida tunde, päevi ja aastaid. Miks???   

Programm, selles elus, on selline ja see muutub kah kogu aeg. 

Kohata elu jooksul inimest - kellegi on millest rääkida - on absoluutne õnnistus. 

Mul on selliseid kamraadesid. Neid ei ole palju aga polegi vaja. Piisab mõnest ja meil on millest rääkida. 

Me mängime mängu - USK.

 

 

Ma ei tea kunagi kas kirjutada lühike lugu ehk ainult üks lause või teha lugu paljude näidetaga?

Viimasel ajal ma täiustan iseendale teooriat -Matrix. Neid näiteid enda kogemustes tuleb aina ja aina juurde. 

Termin - Kogemus. Kui me teeme kogu aeg vigu, siis mingil hetkel, kui me neid samu enam ei tee, siis me saimegi Kogemuse. Vigu mitte teha ei ole seega üldse võimalik. 

Miks me aga teeme vigu? Sest siia sündides me ei tea mis mäng siin parasjagu käimas on ja meie vanemad suunavad pidevalt selle mängu sisse mitme erineva tööriista abil. 

Üks on sund ja karistus. Me ise hakkame oma elu pekki keerama kui need tegevused, mida me Peame tegema, ei meeldi meile Üldse. Sellise tegevuse tööriistaks on - Hirm. Hirm karistuse ees. 

Hirmu külvamisega saavutatakse Stockholmi sündroom, et - ma hakkame on vägistajaid lõpuks armastama.  

Sellist terminit nagu Käsk, pole olemas. Mitte keegi ei saa hinge käskida midagistki tegema. Me teeme siis vaid hirmu baasil tegevusi, et elust võimalikult valutult läbi vingerdada. 

Kes annab käske? Mitte keegi - väljastpoolt. Väljastpoolt tuleb informatsioon, kuidas mind panna kellegi soovi täitma. Käsu annan mina ise Iseendale.  KukupaI selline. 

Ma pean maksma automaksu? Ei pea, sest pole olemas sellise käsu andjat. Kui keegi annab käsu, siis peab tal selleks olema - Volitus.  Meile annab käske - Riik, Valitsus, Minister jne.  Kas on keegi kunagi näinud Eestimaad või Eesti valitsust või Eesti Riiki????  Kes volitab valitsust sind midagi tegema. Kandma tatilappi kaks aastat. Pole sellist INIMEST ja tal pole ka mingit volitust selleks.  Ministri või Presidendi volitab tööle Riigikogu. Kes volitab tööle riigikogulase???? Väidetavalt Rahvas.

 On keegi kunagi kohanud tegelast nimega Eesti Rahvas??? 

Volitatud inimesed on seega Riigikogu liikmed? Kes neid volitas, kui rahvast pole olemas? Volitasid Üksikisikud. Kuidas nad volitasid? 

"VALISID" etteantud nimekirjast tühjal planketil, kirjutades sinna NUMBRI!!!!  Pistes selle lipaka kasti ja hiljem loeti empiirilise valemiga numbrid kokku. Lehed põletati ära ja "kivikese" sisse puuriti auk. 

Volitusel ei ole ei valija-hääletaja nime ega allkirja. Seega pole olemas ka volitust (juriidiliselt).

 Kohtunikekogu annab volituse kohtunikule otsustada sinu kohtuotsust, kus juures kohtunike kogul pole volitusi, sest pole ministrit, kellel oleks inimeste volitusi. Pole ka ministril ega presidendil.

 Ainus kellel võiks olla mingigi volitus on - Kuningas, aga ka neid pole mitte keegi kunagi valinud. 

Kes siis sunnib inimest alluma kõikidele käskijatele, kellel pole mingit võimu inimese-hinge üle? 

Inimene ise, ikka ise oma hirmu ja usu baasil. Aga meil pole ju muud võimalust kui alluda?

 Loomulikult pole, sest me tahame elada karjas.

 Mitte vabas  Parves, vaid traataia Karjas. 

Inimesel on aga Vaba Voli ja võime elada nii nagu ise tahab. No hakkad jalgsi minema ja mitte keegi ei saa sind takistada. Niikaua ei saa kui sa ei satu kuhugi - Tsivilisatsiooni. Seal on vaja sarvenumbrit, tõupassi ja tapamaja järjekorda. 

Ma olen tuhandeid kordi ajalugu uurides küsinud küsimust - miks peetakse lahingut Kindluse juures. Piiratakse linnu mitmeid aastaid. Miks keegi ei lähe kindlusest mööda, kus pole "miinivälju". Sest inimene usub, et tsivilisatsioon päästab teda. 

Kõik need jamad mis meil on iga päev kukil,   kehtivad vaid - Linnades. Maal ja metsas on hoopis teised seadused ja volitused. 

Kui me eksime linnaseaduste vastu, siis meid pannakse "eraldatud ruumi". 

Ja isegi siis kui me ei taha täita tsivilisatsiooni reegleid, on meil võime lahkuda Mängust. 

Inimesel on võime liikuda tihedama kehaga hõredamates keskkondades nagu õhk või vesi. Läbi seina mitte kunagi. Hing on aga alati vaba, sest sellel on võime liikuda hõredamates keskkondades nagu mateeria, aeg ja ruum. Hing on võimeline minema läbi suletud seina ja jätma siia maha tiheda Avatar-kesta, läbima aeg-ruumi ja jõudma ükskõik kuhu ja see pole ulme. 

Üle poolte maailma inimeste loeb seda raamatut, mida on maailmas kõige rohkem trükitud. Ja ta USUB, ning teised ei tohi eriti seda raamatut kritiseerida kah. 

Selle raamatu järgi ja ka nn esoteeriliste "teooriate" järgi on olemas Jumal, kes ühel hetkel jagas ennast kaheks ja tekkisid - paradiis ja põrgu, jumal ja kurat, Isa ja Poeg, Isa ja Dennitsa, hea ja halb jne jne. 

Keegi ei suuda tõestada ja hoomata "kui suur" see on. Kus on lõpp ja kus algus ehk kus on Alfa ja kus Omega. Mis on Lõpu taga jne jne.  

Palju lihtsam on ettekujutada või visualiseerida Matrixit, Virtuaalmängu, Hologrammi, Arhitekti ja Piksleid. 

Kui ma võtan ennast kui PIKSLIT. Ühte ülivajalikku osakest kogu Mängus või Programmis, siis jookseva kõik seletused briljantselt oma kohale.

 Kui ma elan "linnaprogrammis" mister Andersonina, siis on üks pilt ja tegevustejada ehk eluliin. Märkasite, et kui Andeson lahkus levelilt, siis masinatemaailmas polnud enam ka agent Smithe. 

 

Kui ma saan köidikutest lahti, elan ma ikkagi "linnatingimustes" ehk tsivilisatsioonis ja võitlen edasi ja nüüd juba teisel tasemel - "masinataga". Kui Neo otsustas lasta ennast ära tappa ehk ohverdas (järjekordne müüt Päästjast), siis sai ta sellest mängust välja. Kas ikka sai mängust välja??? Pigem, sellest Levelist välja. Mis edasi tuleb????  

Siin "planeedil Maa" elame me pikslina programmides erinevatel lõikudel ehk Eluliinidel. Me hüppame ehk valime iga hetk eri  eluliinide vahel. 

Üks väike näide minu hobindusest. Kui üks võidusõitja ei oleks ära surnud, siis ei oleks eesti mees saanud osta tema autot ja ei oleks tulnud sellel aastal Põhjamaade rallirossi meistriks. 

Nii on kõikide selliste näidetega, kus sa märkad, et kui oleks vana skeem, siis sa ei oleks saanud teha midagi teistmoodi. 

Iga tegevuse juures on aga Päästik ehk Triger - mõte, tunne ja tegevus.   

Olevat selline arvamus, et me keerutame planeedi Maa taaskehastumise tsüklis ehk Sansara (Samsara) Rattas.  Kunagi uuriti ka seda, et kas saab sellest rattast välja. Välja pidi saama ainult sellise variandiga, et sa lahkud tsivilisatsioonist, lähed koopasse ehk koopas Enda sisse ning tahad ja lähed siis mujale. 

Niikaua kui sellist soovi pole mängime Usumängu edasi. Me usume, et maailm on materiaalne. Aga see tuba, mis on meie toa kõrval - seda pole olemas. Alles siis kui sa paotad toa ust, ilmestub see virtuaalmängu kirjutatud programmist. Pole olemas minevikku, olevikku ja tulevikku. Need olla kõik ühes ja samas punkti, kõik eluliinid korraga. Kuidas?  

Selles samas Ruumis ehk arvutiprogrammi jupis, kus sa hetkel oled. Mitte kedagi teist pole enne olemas - kui sa ei vaatle teda. Pane silmad kinni ja teda pole olemas. 

Pole olemas vanemaid ja lapsi ega pärilikkust ning geneetikat. On vaid üks hulkuv hing, tema kehastumine ja mäng nimega USK. 

Rääkimata siis veel valitusest. Kui meie ei teeks mitte ühtegi piiksu sõnaga Valitsus, siis järgmisel hetkel me oleks MaEiTea kus. 

No näiteks Apteegis, kuhu üks tütarlaps läks. Amasonases ei ole automaksu, lendame sinna. Võikuidas. Igatahes.